Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk 13.10.2022, Tartu 3-20-2411 Ragnar Kodari kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses sõnumisaladuse rikkumisega Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 03.09.2021. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Ragnar Kodari apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja/apellant ‒ Ragnar Kodar Vastustaja ‒ Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
Jätta Ragnar Kodari apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 03.09.2021. a otsus muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 13.10.2022, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla registreeris 04.09.2020 Ragnar Kodari (kaebaja) mittevaralise kahju hüvitamise taotluse, mille kohaselt saatis kaebaja Tartu Vanglast kirja Tallinna Vanglas viibinud kinnipeetavale. Kiri võeti vanglas täiendavasse kontrolli, mille raames rikuti sõnumisaladust. Vangla tutvus kaebaja kirja sisuga ja põhjustas seeläbi kaebajale kahju.
2.Tallinna Vangla jättis 04.11.2020. a otsusega nr 5-37/20/87-2 taotluse rahuldamata.
3.Kaebaja esitas 30.11.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 150 eurot. Tallinna Halduskohus andis määrusega
kaebuse kohtualluvuse järgi üle Tartu Halduskohtule. R. Kodari kaebuse põhjendused olid järgnevad.
3.1.Kaebaja saatis Tartu Vanglast teisele kinnipeetavale Tallinna Vanglasse kirja. Tallinna Vangla teavitas kirja adressaati 27.01.2020 kirja saabumisest ning tal paluti anda allkiri saadetise kättesaamise kohta. Vangla väide, et kirja adressaadile anti kiri kätte 27.01.2020, ei vasta tõele. Kinnipeetavalt võeti allkiri, kiri avati ning ümbrikust võeti välja neli lehte käsikirja ja neli lehte trükitud kirja. Seejärel võttis ametnik ümbrikus olnud paberid teabe- ja uurimisosakonda täiendavasse kontrolli. Kiri anti kinnipeetavale üle 4-5 päeva möödudes. Sellel ajal said ametnikud kirja sisuga tutvuda, kuigi neil ei olnud isiklikku teavet sisaldava kirja äravõtmiseks õiguslikku alust. Ametnik, kes kirja tagasi andis, tegi kirja saajale kirja sisu kohta vihjeid ja esitas küsimusi asjaolude kohta, mida võis teada üksnes kirja sisuga tutvunud isik. Vangla rikkus sõnumisaladust, sellega on kaebajat alandanud ning põhjustatud talle mittevaralist kahju.
3.2.Kaebuse täienduses märkis kaebaja, et sai 08.07.2021 teada, et tema suhtes teostati maist juulini 2020 jälitustegevust, mis samuti kinnitab, et jaanuarikuise kirja üleandmisega seonduv võib seostuda ebaseadusliku jälitustegevusega.
4.Tallinna Vangla esitatud kaebusega ei nõustunud ja palus selle rahuldamata jätta.
5.Tartu Halduskohus jättis 03.09.2021. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus põhjendas oma otsust järgmiselt.
5.1.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.
5.2.Vangistusseaduse (VangS) § 29 lg 1 näeb ette, et kinnipeetavale saadetud või tema poolt saadetavad kirjad avatakse, välja arvatud VangS § 29 lõigetes 4–5 sätestatud isikutele ja ametiasutustele adresseeritud kirjad, vanglateenistuse ametniku poolt kinnipeetava juuresolekul ning võetakse sealt ära esemed, mille omamine vanglas on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud. Keelatud on kontrollida kinnipeetava kirju ja telefonikõnesid kaitsjale, advokaadist esindajale, prokurörile, kohtule, õiguskantslerile ja Justiitsministeeriumile (VangS § 29 lg 4). Kinnipeetava kirjavahetuse ja telefoni teel edastatavate sõnumite sisu võib kontrollida kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras (VangS § 29 lg 2). Nimetatud normid seonduvad Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-ga 43, mille kohaselt on igaühel õigus tema poolt või temale posti teel edastatavate sõnumite saladusele, erandeid võib kohtu loal teha kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks seadusega sätestatud juhtudel ja korras. Isikuliselt on õigus sõnumi saladusele igaüheõigus, mis laieneb ka kinnipeetavale ning kaitstud on nii kirja saatja kui adressaadi õigus sõnumisaladusele. Esemeliselt kaitseb PS § 43 ükskõik millisel viisil kolmandate isikute edastatavaid ja vahendatavaid sõnumeid ning normi kaitsealasse kuulub sõnumite edastamine ja vastuvõtmine. Kohtupraktikas on selgitatud, et isiku õigust sõnumisaladusele ei riivata kinnipeetavale saadetud kirja avamine ja kontrollimine VangS § 29 lg-s 1 sätestatud korras, s.o kinnipeetava juuresolekul ning juhul, kui vanglaametnik selle sisuga ei tutvunud (vt RKHK otsus asjas nr 3-4-1-3-09, p 16).
5.3.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja saatis Tallinna Vanglas viibinud kaaskinnipeetavale kirja. Pooled on eri meelt selles, kas kirja kätteandmine ja selle kontrollimine on toimunud viisil, mis tagas sõnumisaladuse hoidmise. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et vangla ei tohtinud tema saadetud kirja pärast esmase kontrolli tegemist üldse täiendavasse kontrolli suunata. VangS § 68 lg 1 sätestab, et vanglateenistuse ametnikul on õigus teostada kinnipeetava isiklike asjade läbiotsimist vanglas keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Keelatud esemete tuvastamiseks ei piisa alati kirja visuaalsest kontrollist ning vajalik võib olla selle täiendav kontrollimine teiste tehniliste vahenditega, mistõttu on kirja hoiule võtmine ja täiendav kontrollimine iseenesest lubatud. See ei eelda eelnevat kohtu luba kriminaalmenetluses ega ole käsitletav jälitustoiminguna (vt Tartu Ringkonnakohtu 21.05.2020. a määrus asjas nr 3-19-1547).
5.4.Vangla saadetud videosalvestis kinnitas vastustaja seisukohta, et kaebaja saadetud kiri avati kirja adressaadi kambri ees ning adressaat oli kirja läbivaatamise juures. Seejärel võeti ümbrikus sisaldunud dokumendid täiendavasse kontrolli, mille kohta koostas vanglaametnik ettekande (tl 6). Videosalvestiselt on näha, et vanglaametnik ei sulgenud täiendavasse kontrolli võetud postisaadetist sõnumisaladust tagaval viisil, vaid dokumendid asetati kärule lahtiselt. Sellisel viisil postisaadetise valdamine ja transportimine ei välista võimalust, et postisaadetise sisuga on võimalik kirja adressaadi vaateväljast eemal tutvuda. Kirja saatjal ja selle adressaadil puudus pärast kirja avamist ja selle sees olnud dokumentide täiendavasse kontrolli suunamist kontroll postisaadetise üle. Kuna käesoleval juhul võeti kaebaja saadetud kirjas olnud dokumendid vanglaametniku ettekande kohaselt täiendavasse kontrolli ning videosalvestiselt nähtuvalt ei suletud neid sõnumisaladust tagaval viisil, siis ei olnud sõnumisaladuse rikkumine iseenesest välistatud. Sellises olukorras läheb tõendamiskoormus, et sõnumisaladust ei rikutud, üle vanglale.
5.5.Kohtule esitatud tõendid ei kinnita, et pärast kirja hoiule võtmist ja täiendavasse kontrolli suunamist kontrolliti kirja sisuliselt. Vangla selgitas vastuses kahjunõudele ning kaebusele, et kuigi vanglaametnik võttis kirja adressaadi juuresolekul ümbrikus olnud kirjutised enda valdusse ja suunas need täiendavasse kontrolli, siis kirja sisu täiendavalt ei kontrollitud ning need anti 27.01.2020. a pärastlõunal kirja adressaadile kambrisse. Tallinna Vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialist, kes 2020. a veebruaris kaebajaga suhtles, kinnitas, et tema hoiule võetud kirja sisuga ei tutvunud ning ei ole kirja saajale hiljem kirja sisust lähtuvalt mingeid vihjed teinud (tl 45). Kohtul ei ole alust selle väite tõele vastavuses kahelda. Vastuses kaebusele on vangla samuti kinnitanud, et hoiule võetud kirja täiendavalt selle sisu osas ei kontrollitud ning kiri koos sisuga anti kirja saajale 27.01.2020. a pärastlõunal kambrisse. Vangla edastatud videosalvestised kinnitavad hoiule võetud kirja andmist kirja saajale eelnimetatud ajal.
5.6.Kaebaja esitatud teise kinnipeetava selgitus, et vanglaametnik esitas kirja tagasiandmisel suunavaid küsimusi, mis viitas kirja sisuga tutvumisele, on paljasõnaline ja selle usaldusväärsuses on põhjust kahelda. Nimetatud seletuses eksitakse kirja kättesaamise asjaoludes, mis vähendab ka ülejäänud väidete usaldusväärsust. Vangla esitatud videosalvestistelt on näha, et kirjas olnud lehed võeti ära 27.01.2020. a hommikul kirja adressaadi kambri ukse juures ning kirja adressaat oli sellest teadlik ja need tagastati sama päeva pärastlõunal. Kirja kättesaamist 27.01.2020 kinnitab ka kinnipeetavate kirjavahetuse kaart, millelt nähtub kirja adressaadi kinnitus kaebaja saadetud kirja kättesaamise kohta (tl 22). Seega ei vasta tõele kaebaja esitatud teise kinnipeetava selgituses (tl 5) märgitu, et äravõetud postisaadetise sai kirja adressaat kätte 4-5 päeva pärast kirja hoiule võtmist. Eelnevast tulenevalt on põhjust kriitiliselt suhtuda ka samas selgituses väljendatud seisukohta, et vanglaametnikud tutvusid sisuliselt kirja sisuks olevate dokumentidega ja esitasid hiljem kirja saajale suunavaid küsimusi, mis tõstatas kahtluse, et vanglaametnikud olid kirja sisuga siiski tutvunud. Kohtu hinnangul oli seetõttu usaldusväärsem vangla kinnitus, et kirja sisuga ei tutvutud.
5.7.Kaebaja hinnangul kinnitas jaanuaris 2020 saadetud kirja varjatud läbivaatust Tallinna Vanglas ning selle raames sõnumisaladuse rikkumist asjaolu, et tema postisaadetiste osas teostati 11. maist kuni 11. juulini 2020 varjatud läbivaatust ning tõenäoliselt tehti seda ka jaanuaris 2020. Kaebaja esitatud teade postisaadetiste varjatud läbivaatuse kohta kinnitab üksnes jälitustoimingute tegemist ajavahemikul 11. mai kuni 11. juuli 2020. Ühestki kohtule esitatud tõendist ei nähtu, et jälitustoiminguid tehti ka jaanuaris 2020 saadetud kirja suhtes. Vangla vastus viitab, et tegemist oli tavapärase kirja kontrollimisega (järelevalvetoiming), mille raames otsustati kiri suunata täiendavasse kontrolli.
5.8.Kohtu hinnangul ei kinnitanud seega ükski tõend, et kaebaja sõnumisaladust oleks tegelikult rikutud. Kuigi vanglaametniku tegevus viitab, et sõnumisaladus ei pruukinud olla täielikult kaitstud ehk sõnumisaladuse hoidmine seati dokumentide hoidmisviisi tõttu ohtu, ei ole see piisav RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud õigushüve rikkumise tuvastamiseks. Sõnumisaladuse ohtu seadmine ei ole võrdsustatav sõnumisaladuse rikkumisega RVastS § 9 lg 1 mõttes. Seega ei ole üksnes vangla tegevus postisaadetise täiendavasse kontrolli suunamisel piisav, et jaatada kaebajale rahas hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju tekkimist RVastS § 9 lg 1 mõttes. Kuna sõnumisaladuse rikkumine ei ole tuvastamist leidnud, siis ei saanud kaebajale tekkida ka mittevaralist kahju. Seetõttu jättis halduskohus hüvitamiskaebuse rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja esitas 04.10.2021 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu 03.09.2021. a otsuse tühistamist ja asjas uue otsuse tegemist, millega rahuldada kaebus. Kaebaja põhjendas apellatsioonkaebust järgmiselt.
6.1.Sõnumisaladust on ilmselgelt rikutud. Kiri edastati A. Jegorenkole 27.01.2020 ja ei ole mingit tähtsust sellel, kas kiri anti kätte 3-5 päeva või tunni pärast. Vanglaametnikul ei ole õigust võtta niisama kahtluse tõttu kirju ära, sest vangla kahtlustab kõiki vange, mida näitab ka vangide igapäevane läbiotsimine. See, et ametnikul oli kahtlus A. Jegorenko suhtes, kellele eelnevalt oli vabadusest kirjaga saadetud narkootikume, ei andnud põhjust kaebaja kirja ära võtta ja lugeda. Alusetu on väita, et kaebaja saadetud kirjas võis olla narkootikume, kuna selle saatis kinnipeetav teisest vanglast.
6.2.Kaebaja kiri saabus Tallinna Vanglasse 24.01.2020 ja oleks imelik, kui A. Jegorenko mäletaks 23.11.2020 julgeolekutöötaja nime või kuupäeva, millal ta ametnikuga vestles.
6.3.2010. a üks narkomaan valetas, et sai kaebaja käest mitu korda amfetamiini. Hiljem ta loobus tunnistusest, aga prokuratuuri survel kohtus siiski tunnistas ja kaebaja mõisteti süüdi.
6.4.Kaebaja ega A. Jegorenko ei saa hakata kohtule avalikult kirja sisu dikteerima või selgitama, mida täpselt ametnik ütles. See tähendaks sisuliselt kirja internetti ülespanemist.
6.5.Kriminaalasjas nr 1-18-6180 kohtunik E. Muts valetas, et ta tutvus jälitustoimikuga ja ringkonnakohus leidis, et jälitusload olid üldse toimikusse lisamata, s.o maakohus eksis. Aga nüüd võetakse iga eksimust nagu viidet millelegi ebausaldusväärsele, sest kohtu jaoks on ju kõik kinnipeetavad ebausaldusväärsed. Vangla julgeolekutöötaja vale, et ta kirja ei lugenud, on ainsana kohtu jaoks õige.
6.6.Seda, mida julgeolekutöötaja 3-4 päeva pärast A. Jegorenkole ütles, sai teada ainult kirja lugenud isik. Kui ta ei oleks seda lugenud, siis tal ei oleks põhjust olnud ka A. Jegorenkoga rääkida.
6.7.Kaebaja nägi ise 2016. a Tartu Vangla julgeolekutöötaja kabineti aknalaual 10-15 avatud ümbrikutes olnud kinnipeetavate kirja.
6.8.Kui vangla tahab kinnipeetavate kirju lugeda, hankigu jälitusluba.
6.9.Tallinna Vanglale oleks tulnud anda selge signaal, et selline ebaseaduslik tegevus ei ole aktsepteeritav.
7.Vastustaja palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Tallinna Vangla märkis, et jääb varasemalt esitatud seisukohtade juurde ja palus ringkonnakohtul nendega apellatsioonkaebuse lahendamisel arvestada.
7.1.Halduskohus leidis õiguspäraselt, et Tallinna Vanglal oli õigus R. Kodari poolt saadetud kirja täiendavalt kontrollida ja seda olenemata sellest, et kirja saajaks oli ümbrikul märgitud teises vanglas paiknev kinnipeetav. On esinenud olukordi, kus keelatud esemete vanglasse toimetamisel ei ole ümbrikule märgitud teave õige. Samuti ei saa täielikult välistada keelatud esemete ja ainete sattumist kinnipeetavate valdusesse ja nende üksteisele kirja teel saatmist. Seega, olenemata Tartu Vangla templist ümbrikul, oli kirja täiendav kontroll Tallinna Vanglas kahtluse korral õigustatud.
7.2.R. Kodari väide, et A. Jegorenko ei peagi mäletama 10 kuud hiljem, kes vanglaametnikest talle väidetavalt kirja sisuga tutvumisele viitavaid vihjeid tegi, on vastustaja hinnangul pelgalt ennastõigustav. Kaebaja väited näitavad ilmselgelt, et ta on A. Jegorenkoga vaidlusaluse kirja kontrollist rääkinud. On ebatõenäoline, et A. Jegorenko rääkis R. Kodarile, et vanglaametnik tegi kirja sisuga tutvumisele viitavaid vihjeid, kuid sellest räägiti anonüümselt ametniku nime nimetamata. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et tegelikkuses ei ole sellist vanglaametniku poolset vihjamist aset leidnud. A. Jegorenko ja R. Kodar on kahtlemata tuttavad, sest neid seob ühine kuritegelik minevik, aga nende diskreetsele suhtele rõhumine võimaldab vangla hinnangul kaebajal vaid olukorda tegelikkusest dramaatilisemana näidata ja rohkemate valeväidete esitamisest hoiduda.
7.3.Kaebaja väited seoses kohtuniku tegevusega kriminaalasjas nr 1-18-6180 ning Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakonna vanglaametnike tegevusega ei ole käesolevas asjas asjassepuutuvad ja tuleb jätta tähelepanuta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et R. Kodari apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele. Ükski apellatsioonkaebuses toodud väide ei anna alust 03.09.2021. a kohtuotsuse tühistamiseks ja asjas uue otsuse tegemiseks, millega esitatud hüvitamiskaebus rahuldada. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud halduskohus vaidlusaluse otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel või tõendite hindamisel ega rikkunud ka menetlusnorme. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlusaluse otsuse kõigi põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väidetega, et sõnumisaladust on ilmselgelt rikutud, kuna vanglaametnikul ei ole õigust võtta kirju niisama kahtluse tõttu ära ja et asjas ei ole mingit tähtsust sellel, kas A. Jegorenkole anti kiri kätte 3-5 päeva või 3-5 tunni pärast. Nagu juba märgitud, on ebaõige kaebaja seisukoht, et vangla ei tohtinud tema saadetud kirja pärast esmase kontrolli tegemist üldse täiendavasse kontrolli suunata. VangS § 68 lg 1 sätestab, et vanglateenistuse ametnikul on õigus teostada kinnipeetava isiklike asjade läbiotsimist vanglas keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Nõustuda tuleb vastustaja seisukohaga, et keelatud esemete tuvastamiseks ei piisa alati kirja visuaalsest kontrollist ning vajalik võib olla selle täiendav kontrollimine teiste tehniliste vahenditega, mistõttu on kirja hoiule võtmine ja täiendav kontrollimine iseenesest lubatud.
9.1.VangS § 29 lg 1 näeb ette, et kinnipeetavale saadetud või tema poolt saadetavad kirjad avatakse, välja arvatud VangS § 29 lõigetes 4–5 sätestatud isikutele ja ametiasutustele adresseeritud kirjad, vanglateenistuse ametniku poolt kinnipeetava juuresolekul ning võetakse sealt ära esemed, mille omamine vanglas on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud. Keelatud on kontrollida kinnipeetava kirju ja telefonikõnesid kaitsjale, advokaadist esindajale, prokurörile, kohtule, õiguskantslerile ja Justiitsministeeriumile (VangS § 29 lg 4). Kinnipeetava
kirjavahetuse ja telefoni teel edastatavate sõnumite sisu võib kontrollida kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras (VangS § 29 lg 2). Vastavalt VSkE § 50 lg-le 1 edastatakse kiri kinnipeetavale allkirja vastu kirja vanglasse saabumisest alates seitsme tööpäeva jooksul. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt VangS § 29 lg-s 4 ja §-s 107 sätestatud isikutelt ja ametiasutustelt kinnipeetavale saabunud kiri antakse kinnipeetavale allkirja vastu viivitamata kätte suletud ümbrikus. Kuna kaebaja ei kuulu isikute ringi, kelle kiri tulnuks A. Jegorenkole suletud ümbrikus viivitamatult kätte anda, tuli vanglal kaebaja kiri adressaadile seitsme tööpäeva jooksul üle anda ja VangS § 29 lg 1 kohaselt A. Jegorenko juuresolekul kiri keelatud esemete kontrolliks avada. Vastustaja poolt kohtule saadetud videosalvestis kinnitab vangla seisukohta, et kaebaja saadetud kiri avati kõigepealt kirja adressaadi kambri ees ning adressaat oli selle läbivaatamise juures. Kuna valvuril tekkis kirjas sisalduvate paberite osas kahtlus, otsustas ta võtta kirja täiendavasse kontrolli. Sama sündmuse kohta koostati 27.01.2020 ka ettekanne nr 1-20-661. Kirisaadetise täiendava kontrolli eesmärk on vangla julgeoleku tagamine. Vangla selgitas, et täiendava kontrolli käigus ametnik tuvastab, et kirisaadetisse ei oleks peidetud kinnipeetavale vanglas keelatud esemeid ja aineid. Sellise kontrolli käigus ei toimu kinnipeetavale saabunud kirja sisu kontrolli, s.o seda ei loeta läbi. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kinnipeetava juuresolekul avatud kirja täiendavasse kontrolli võtmisega ei pruugi igal juhul olla sõnumisaladust rikutud ning sõnumisaladuse rikkumisena on käsitletav õigusvastane sõnumi sisuga tutvumine, kuid pelgalt teoreetiline võimalus sõnumi sisuga tutvumiseks seda veel ei ole. Käesoleval juhul ei kinnita ükski olemasolev tõend seda, et pärast kaebaja kirja hoiule võtmist ja täiendavasse kontrolli suunamist kontrolliti tema kirja ka sisuliselt, s.o loeti see õigusvastaselt läbi. Halduskohus leidis põhjendatult, et kaebusele lisatud A. Jegorenko 23.11. 2020. a kirjalik selgitus, mis pidanuks kaebaja arvates tõendama sõnumisaladuse rikkumise fakti, ei ole usaldusväärne tõend.
9.2.Kuigi kirja adressaadile kätteandmise aeg käesoleva kaebuse kontekstis määravat tähtsust ei oma, kinnitavad A. Jegorenko kirjavahetuse kaart ja videosalvestis, et kiri anti talle üle samal päeva, s.o 27.01.2020, s.o tähtaegselt. Kaebaja ja A. Jegorenko väited, et ametnikel oli 4-5 päeva aega kirja sisuga tutvuda, sest nii kaua hoiti kirja kinni, ei ole seega tõesed ja ei kinnita sellisena ka kaebaja jätkuvat väidet sõnumisaladuse rikkumise kohta.
10.Kaebaja märgib apellatsioonkaebuses veel, et kiri saabus vanglasse 24.01.2020 ja oleks imelik, kui A. Jegorenko mäletanuks 23.11.2020, s.o oma kirjaliku selgituse kirjutamise ajal, julgeolekutöötaja nime või kuupäeva, millal ametnik väidetavalt saabunud kirja sisust temaga vestles. Nagu juba märgitud, ei ole A. Jegorenko 23.11.2020. a kirjalik selgitus, mis peaks eelduslikult tõendama sõnumisaladuse rikkumise fakti, usaldusväärne tõend, kuna selles eksitakse sarnaselt esitatud kaebuse väidetele juba selles, nagu oleks kaebaja kiri adressaadile üle antud alles 4-5 ööpäeva pärast selle kontrollimist 27.01.2020, kuigi tegelikult anti kiri A. Jegorenkole kätte samal päeval. A. Jegorenko viitas oma selgituses küll sellele, et hiljem tuli tema juurde julgeolekutöötaja, kes väidetavalt esitas talle suunavaid küsimusi seoses kaebaja saadetud kirja sisuga, kuid ta ei nimeta ametniku nime, kellega ta väidetavalt vestles ega kuupäeva, millal väidetavalt vestlus toimus. Selliseid umbmääraseid väiteid ole aga võimalik kontrollida ja nagu juba märgitud, ei ole kirja adressaadi 23.11.2020. a kirjalik selgitus ka faktivigade tõttu kokkuvõttes usaldusväärne tõend. Vastustaja selgitas, et nende andmetel vestles 2020. a veebruaris A. Jegorenkoga vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialist S. Klaar, kuid tema kinnitas oma selgituses, et ta ei ole R. Kodarilt A. Jegorenkole saadetud kirjaga mingeid toiminguid teinud, selle sisuga tutvunud ega sellega seonduvalt ka kirja saajale hiljem mingeid suunavaid küsimusi esitanud ja A. Jegorenko väide selle kohta ei vasta tõele. Ka ringkonnakohtul puudub alus ametniku sellekohases selgituses kahelda. Kuna kiri anti A. Jegorenkole tagasi samal päeval, s.o 27.01.2020, mitte 4-5 päeva pärast, nagu väidavad
kaebaja ja A. Jegorenko, siis ei saanud S. Klaar olla see ametnik, kes kaebuse kohaselt oli julgeolekutöötaja ning kirja adressaadile tagasi andis ja tegi samal ajal väidetavalt vihjeid kirja sisu kohta.
10.1.Halduskohus on samuti õiguspäraselt leidnud, et vastustajal oli õigus R. Kodari saadetud kirja täiendavalt kontrollida olenemata sellest, et kirja saatjaks ja saajaks olid erinevates vanglates paiknevad kinnipeetavad. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et ka kinnipeetavate puhul ei saa täielikult välistada keelatud esemete ja ainete nende valdusse sattumist ja seega ka nende üksteisele saatmist kirja teel ühest vanglast teise. Seega, olenemata Tartu Vangla templist kaebaja saadetud kirja ümbrikul oli selle täiendav kontroll kahtluse korral teises vanglas õigustatud.
11.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka kaebaja väide, et kui vangla tahab kinnipeetavate kirju lugeda, hankigu jälitusluba. Nagu juba märgitud, on kirja hoiule võtmine ja täiendav kontrollimine iseenesest lubatud ja see ei eelda eelnevat kohtu luba kriminaalmenetluses ega ole käsitletav jälitustoiminguna VangS § 29 lg 2 mõttes. Käesolevas asjas ei ole tõendamist leidnud kaebaja väide, et kaebaja saadetud kiri oleks 27.01.2020 ära võetud eesmärgiga kontrollida selle sisu ehk see läbi lugeda ja et seda ka tehti.
12.Kuna sõnumisaladuse rikkumine ei ole tuvastamist leidnud, siis ei saanud kaebajale tekkida ka mittevaralist kahju. Seetõttu jättis halduskohus kaebuse põhjendatult rahuldamata, lähtudes õigesti sellest, kas sõnumisaladust ka faktiliselt rikuti või mitte. Asjaolu, et kaebaja saadetis suunati täiendavasse kontrolli ja tagastati saajale samal päeval paari tunni pärast, ei tähenda seda, et kaebaja kiri loeti ka samaaegselt läbi.
13.Kaebaja väited seoses kohtuniku tegevusega kriminaalasjas nr 1-18-6180 ja Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakonna ametnike tegevusega, ei ole käesoleval juhul asjassepuutuvad, mistõttu jätab ringkonnakohus need tähelepanuta.
14.Eeltoodust tulenevalt jääb R. Kodari apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 03.09.2021. a otsus muutmata. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.