Eesti Vabariigi nimel Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 30. september 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-22-642
Haldusasi
E.G kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 04.01.2022 otsuse nr 4.2-1/44-2 tühistamise nõudes.
Menetlusosalised
Kaebaja: E.G Esindaja: v.adv Tanel Mällas Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet Esindaja: Triin Randoja
RESOLUTSIOON
1.Jätta E.G kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. SELGITUSED: Menetlusosalisel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 31. oktoobril 2022 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
1.Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi „vastustaja“ või „PPA“) 04.01.2022 otsusega nr 4.2-1/44-2 (edaspidi „vaidlustatud otsus“) tunnistati relvaseaduse (edaspidi „RelvS“) § 43 lg 3 1 alusel kehtetuks kaebajale 21.09.2020 väljastatud relvaluba nr DL50010939. Vaidlustatud otsuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised:
▪ kaebaja (endine) elukaaslane on 20.11.2019, 29.10.2020, 13.01.2021, 18.05.2021 ja 18.09.2021 pöördunud politsei poole väites, et kaebaja on teda vastavalt kas vaimselt terroriseerinud, ähvardanud ja/või tema suhtes vägivalda tarvitanud, kusjuures 20.10.2002 ja 18.05.2021 sündmuste osas alustati ka kriminaalmenetlused, mis aga hiljem lõpetati; ▪ 14.12.2021 pöördus politsei poole kaebaja laps, teatades, et kaebaja on joobes ja ähvardab ennast ära tappa; politsei tuvastas kohapeal, et kaebaja oli tugevas joobes ega osanud politseiametnikele öelda relvakapi koodi, mille ütles välja aga kaebaja tütar; ▪ varasemast ajast on kaebajaga seoses politsei andmebaasis kanded järgmiste juhtumite kohta: kaklus turvatöötajatega 2002. aastal; teise inimese löömine 2005. aastal (mõlema sündmuse osas on menetlus lõpetatud), verbaalne konflikt turvatöötajaga 2020. aastal ning liiklusõigusrikkumine 2021. aasta veebruaris; ▪ kaebajal on elukaaslasega pikemat aega olnud pingelised suhted, ta on korduvalt üles näidanud agressiivsust ja võib alkoholi tarbinuna käituda ettearvamatult, füüsilise vägivalla kasutamist kaebajale ette heita ei saa, ent politsei on korduvalt pidanud kaebaja ja tema elukaaslase vahelistesse konfliktidesse sekkuma, pole alust arvata, et vaidlusaluse otsuse tegemise ajaks oleks kaebaja peresuhetes toimunud selliseid muutusi, et varasemad konfliktid ei korduks; ▪ kaebaja on hooletult relvi hoidnud – eelkõige oli 14.12.2021 relvadele ligipääs kaebaja tütrel, kes teadis relvakapi lukukoodi; ▪ peres, kus on tõsised konfliktid ja kus perekonfliktide lahendamisele on kaastatud psühholoog ja lastekaitse, ei ole kohta tulirelvadele; ▪ relvaloa kehtivuse peatamine ei ole mõeldav alternatiiv, kuna varem on kaebaja suhtes käimas olnud kriminaalmenetluse ajal olnud relvaloa kehtivus peatatud ning sel ajal (18.09.2021) sai politsei järjekordse teate lähisuhtevägivalla intsidendi kohta; ▪ oluline ei ole, kes on olnud peresiseste konfliktide algataja, küll aga see, et konfliktide ajal on ka kaebaja käitunud vähemalt verbaalselt agressiivselt ja provokatiivselt, olles teatud juhtudel tarvitanud ka alkoholi; kaebaja konfliktsusele viitavad ka konfliktid teiste inimestega ning ei ole usutav, et kõik kaebaja kohta politseile tehtud väljakutsed on olnud alusetud ja pahatahtlikud; ▪ seda, kas kaebaja ähvardas end 14.12.2021 päriselt maha lasta või mitte, ei ole võimalik kinnitada ega ka ümber lükata, kuid ka ilma selleta saab jõuda järeldusele, et ta ei ole enam relvaomanikuna usaldusväärne ja temast võib lähtuda oht tulirelva väärkasutamiseks; ▪ kaebaja tegeleb laskespordiga, ent laskespordiklubilt iseloomustus ei kaalu üles isikule etteheidetud käitumist.
saadud
positiivne
2.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb vaidlustatud otsuse tühistamist. Kaebaja hinnangul on relvaloa kehtetuks tunnistamine põhjendamatu ja ebaproportsionaalne, pidades eeskätt silmas, et kõik vaidlustatud otsuses viidatud juhtumid peale 14.12.2021 juhtumi, on seotud kaebaja elukaaslase poolt esitatud avaldustega, mis olid tingitud elukaaslase konfliktsusest ja provotseerivast käitumisest ning kõik tülid toimusid ajal, mil
elukaaslaste vahel oli vaidlus vara jagamise üle. Kaebaja rõhutab, et mitte ühelgi juhul ei leidnud tuvastamist elukaaslase poolt väljakutse tegemisel väidetud vägivalla kasutamine, elukaaslase eesmärk neid väljakutseid tehes oli aga kaebaja kahjustamine. Kaebaja hinnangul on vaidlustatud otsus vastuolus süütuse presumptsiooni põhimõttega. Kaebaja peab kummaliseks ka seda, et ta andis juba 06.10.2021 samade minevikus aset leidnud sündmuste osas selgitusi, kuid toona ei pidanud PPA vajalikuks alustada käimasolevat menetlust relvaloa kehtetuks tunnistamiseks. 14.12.2021 sündmuse osas märgib kaebaja, et esiteks on väär väide, et kaebaja oli tugevas joobes, teiseks ei ole ta kunagi ähvardanud end maha lasta ega ole kasutanud mistahes vägivalda laste peal, kusjuures politsei saabumisel oli relv nõuetekohaselt relvakapis ning mistahes relva käitlemisega seotud rikkumist pole tuvastatud. Kaebaja osutab sellele, et lapsed, kes elavad osaliselt tema, osaliselt nende ema juures, on asunud kasutama oma võimalust manipuleerida mõlema vanemaga. Asjaolu, et kaebaja üks laps oli saanud teada relvakapi lukukoodi, peab kaebaja kahetsusväärseks, ent rõhutab, et tema ise seda lastele avaldanud ei ole. Oluliseks peab kaebaja aga seda, et kordagi ei ole tuvastatud, et kaebajal oleks toimunud relvadega seotud intsidente, mistõttu ei saa teha järeldust, et kaebaja ei ole relvaomanikuna usaldusväärne.
3.Vastustaja palub kaebuse rahuldamata jätta, olles seisukohal, et vaidlustatud otsuses käsitletud lähisuhtevägivalla juhtumid koosmõjus 14.12.2021 toimunud sündmusega on piisavad järeldamaks, et kaebaja ta tema elukaaslase vahelised suhted on konfliktsed, suhetes esineb vähemalt vaimset vägivalda ja agressiivsust ning kõige selle all kannatavad pidevalt ka lapsed, samuti on elukaaslane viidanud sellele, et kaebaja hoiab relvi kodus hooletult. Viimast kinnitab vastustaja hinnangul ka see, et 14.12.2021 teadis relvakapi koodi kaebaja tütar. Vastustaja rõhutab, et relvaloa kehtetuks tunnistamise eesmärk on tagada, et relv kui kõrgendatud ohu allikas ei oleks isiku käes, kes pole oma käitumise tõttu selleks piisavalt usaldusväärne. Vastustaja märgib, et lähtus kaebaja relva omamiseks sobivuse hindamisel ohuprognoosist. Vastustaja toob ka välja, et kui varem oli kaebaja kohta politseile teadete esitajaks kaebaja elukaaslane ning nende vaheline konfliktne suhe oli politseile teada, siis 14.12.2021 pöördusid politsei poole lapsed, mis viitab sellele, et kaebaja agressiivsus ei ole üksnes reaktsioon elukaaslase provotseerivale käitumisele. Vastustaja on seisukohal, et verbaalne agressiivsus võib üle minna füüsiliseks vägivallaks ning peres, kus on tõsised konfliktid, ei ole kohta tulirelvadele.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.RelvS § 43 lg 31 kohaselt võib PPA relvaloa kehtetuks tunnistada, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva omama. PPA ülesanne on avaliku korra ja julgeoleku huvides tagada, et relvi kui kõrgema ohu allikaid ei valdaks inimesed, kes pole selleks piisavalt usaldusväärsed. Järelduse, et isiku käitumine on tema enda või teise isiku turvalisust ohustav ning et isik on seetõttu sobimatu relva omama, võib teha ka selliste isiku käitumist puudutavate asjaolude pinnalt, millel ei ole
mistahes seost relvaga. Erinevatest allikatest ja/või pikema aja jooksul saadud teave selle kohta, et relvaomanik on korduvalt pooleks inimestevahelistes konfliktsituatsioonides, õigustab põhimõtteliselt kahtlust tema usaldusväärsuses. Relvaluba on olemuselt eriõigus, mille isikule andmise üheks põhiliseks aluseks on isiku kõrge usaldusväärsus avaliku võimu silmis. Relva näol on tegemist kõrgema ohu allikaga, mistõttu eeldab relvaloa olemasolu loa omajalt isegi keskmisest vastutustundlikumat käitumist. See tähendab, et relvaloa kehtetuks tunnistamiseks ei pea PPA veenvalt põhjendama mitte seda, et isik suure tõenäosusega asub edaspidi käituma viisil, mille tulemusena võivad realiseeruda mingisugused konkreetsed relvast lähtuvad ohud, vaid vastupidi – relvaloa kehtetuks tunnistamiseks piisab sellest kui varasema käitumise pinnalt ei ole põhjust isikut relvaloa kui eriõiguse andmiseks piisavalt usaldusväärseks pidada.
5.Käesolevas asjas taandub vaidlus küsimusele, kas vaidlustatud otsuses esile toodud asjaolud, mis puudutavad eeskätt kaebaja konfliktseid suhteid oma elukaaslasega ning 14.12.2021 aset leidnud juhtumit, õigustavad kokkuvõttes järeldust, et kaebaja ei ole oma käitumise või eluviisi tõttu sobiv relva omama. Seejuures ei ole vaidlust selles, et üheski vägivallateos kaebajat süüdi mõistetud ei ole ehk teisisõnu ei ole leidnud tuvastamist, et kaebaja oma elukaaslase poolt politseile esitatud avaldustes kirjeldatud füüsilist vägivalda kasutanud oleks. Vaidlust pole ka selles, et mitte ühegi koduse konflikti korral, millele politsei on pidanud reageerima, ei olnud midagi tegemist relvadega, sh ei ole kaebaja relvaga ei oma elukaaslast, lapsi ega kedagi kolmandat ähvardanud. Samuti pole vaidlust selles, et relvaseaduse rikkumise eest kaebajat karistatud ei ole ning kaebaja elukaaslase poolt väidetu, et relvad on vedelenud korteris suvaliselt, ei ole muude tõenditega kinnitust leidnud.
6.Võttes arvesse kaebaja poolt nii PPA-le antud selgitusi ja kaebuses väidetut, samuti vastustaja vastusele lisatud dokumente, mis kajastavad kaebaja elukaaslase poolt politseile tehtud avaldusi ja väljakutsetel koostatud perevägivalla infolehtedel märgitut kõrvuti asjaoludega, et väidetavate vägivallategude uurimiseks alustatud kriminaalmenetlused on KrMS § 199 lg 1 p 1 ehk kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu lõpetatud, on vähemalt võimalik, et kaebaja peretülid ajendas kaebaja elukaaslane ning välistada ei saa võimalust, et politsei poole pöördumine oli tingitud viimase soovist kaebajat kahjustada. Samas ei ole vaidlust tülide toimumises ning vähemalt verbaalselt agressiivses toonis. PPA on vaidlustatud otsuse tegemisel võtnud arvesse ühelt poolt seda, et tülid kaebaja ja tema elukaaslase vahel, millesse politsei pidi sekkuma, olid korduvad. Teiseks on PPA arvesse võtnud seda, et 14.12.2021 teatasid politseile kaebaja ebaadekvaatsest käitumisest tema lapsed, mitte elukaaslane (kes nimetatud päeval kaebajaga samas korteris üldse ei viibinud). Kokkuvõttes on PPA nende asjaolude pinnalt õigesti leidnud, et kuigi veenvaid andmeid kaebaja vägivaldsuse kohta ei ole, on aja jooksul ikka ja jälle esinenud alarmeerivaid olukordi, kus kaebaja satub lähisuhetes konfliktsetesse olukordadesse, mis vajavad vähemalt mõne sellises olukorras viibiva inimese arvates politsei sekkumist. Igasugune tüli eeldab vähemalt kahte osalist. Põhjendatud on PPA seisukoht, et isik, kes paari aasta jooksul on korduvalt
sattunud peresuhetes konfliktsituatsioonidesse, mille osas ei ole talle küll võimalik ühtki süütegu ette heita, ent mida iseloomustab asjaosaliste agressiivne käitumine ja millele on politseil tulnud reageerida, ei ole relvaomanikuna usaldusväärne. RelvS § 43 lg 31 annab PPA-le kaalutlusõiguse hinnata relvaomaniku käitumist (sh olukordi, millesse ta oma valikute tõttu näib korduvalt sattuvat), kogumis ja võtta selle hinnangu põhjal seisukoha, et isiku puhul on oht, et vähemalt teatud halbade asjaolude kokku sattumise korral võib ta põhjustada relvaga raske ja asjaolusid arvestades ebaproportsionaalse tagajärje. PPA leiab õigesti, et konfliktne käitumine võib aja jooksul eskaleeruda. Inimese puhul, kes satub sageli konfliktsetesse situatsioonidesse, olles seejuures ise alati veendunud selles, et tema käitus adekvaatselt ning süüdi olid teised – nagu kaebaja kaebuseski leiab – on keskmisest suurem oht, et ta võib relvaomanikuna teda ähvardavat ohtu üle hinnata ning kasutada relva sellise olukorra lahendamiseks, kus seda vaja ei oleks. Siinkohal on oluline, et tegemist on ohuhinnanguga, mille PPA saab anda isiku kohta varasemalt teada olevate asjaolude pinnalt. Vastustaja leiab õigesti, et ei pea ära ootama agressiivse käitumise sellist võimalikku eskaleerumist.
7.Vastustaja on põhjendatult kaebaja usaldusväärsuse kahtluse alla seadnud ka põhjusel, et 14.12.2021 teadis relvakapi koodi kaebaja tütar. Selles asjaolus pole vaidlust. Seda, kuidas tütar lukukoodi teada sai, ei ole võimalik – ent pole ka vajalik – kindlaks teha. Relvaomaniku kohustus on igal juhul tagada, et relvad ei oleks kättesaadavad kõrvalistele isikutele. Seejuures eriti hoolikas tuleb relva hoidmisel olla juhul kui relvi hoitakse eluruumis, kus relvaomanik elab koos pereliikmetega, kellega tal põhjusel või teisel on teravaks või konfliktseks muutunud suhted. Kaebaja on ise märkinud, et lapsed on manipuleerivad. See võib nii olla, ent seda enam kätkeb see, et laps teab relvakapi lukukoodi, endas ohtu ja seda enam saab kaebajale ette heita seda, et ta ei ole suutnud lukukoodi salajas hoida. Kaebaja väide, et ta on lukukoodi vahetanud ja edaspidi hoolitseb selle eest, et võõrad seda teada ei saa, ei pidanud PPA jaoks olema piisav kinnitus tema usaldamiseks.
8.Kaebaja väitega, et vaidlusaluses otsuses on vääralt leitud, et kaebaja oli 14.12.2021 tugevas joobes, võib nõustuda sel määral, et sõnakasutus „tugev joove“ on mõnevõrra ebaõnnestunud, ent kokkuvõttes ei muuda see vastustaja hinnangut valeks. Mõiste „tugev joove“ ei ole õigustermin, kuna alkoholijoobe raskusastmete määramisel kasutatakse mõisteid „alkoholi tarvitamise tunnused“, „kerge“, „keskmine“ ja „raske“ alkoholijoove 1. Kaebaja ei vaidle vastu sellele, et ta oli alkoholi tarbinud ega ka vastustaja väitele, et indikaatorvahendiga mõõdeti alkoholisisalduseks väljahingatavas õhus 1,01 mg/l. Selline tulemus vastab keskmisele joobele. On tõsi, et mõiste „tugev joove“ jätab pigem mulje, et inimene oli raskes joobes, millega antud juhul kaebaja puhul tegemist ei olnud. Samas ei ole PPA omistanud erilist tähtsust joobe raskusastmele, küll aga asjaolule, et kaebaja oli joobes, mille üle omakorda vaidlust ei ole. 1 Vt Vabariigi Valitsuse 02.04.2001 määrus nr 50 „Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord“ § 19 lg 1.
9.Mis puudutab viimaks seda, et relvaluba on kaebajal olnud pikemat aega ning hulk vaidlustatud otsuses nimetatud sündmusi on aset leidnud enne viimast relvaloa kehtivuse pikendamist, siis esiteks ei välista RelvS § 43 lg 3 1 relvaomaniku usaldusväärsuse hindamisel enne relvaloa andmist (viimast pikendamist) aset leidnud sündmuste arvesse võtmist. Vastustaja poolt viidatud haldusasjas 3-20-1675 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu kohtuotsuses on asutud seisukohale, et relvaloa omaja isiksuseomadustele ja käitumisele tuleb anda terviklik hinnang kõigi oluliste asjaolude kogumis ja nende koosmõjus ning relvaloa andmine ei tähenda, et hiljem on keelatud tugineda loa andmisele eelnenud, isikut negatiivselt iseloomustavatele asjaoludele. PPA peabki isiku käitumist hindama pikema aja jooksul, eelkõige kontrollimaks võimalust, et mingisugune konkreetne tema usaldusväärsuses kahtlemist õigustanud tegu või sündmus ei olnud n-ö ühekordne ja väheoluline episood, mille pinnalt ei ole põhjust teha põhjapanevamat järeldust isiku käitumise kohta. Siinkohal ei ole põhjust arutleda selle üle, kas kaebajale oleks tulnud (või võinud) relvaloa andmisest üldse keelduda. PPA-l on relvaloa omaja käitumise hindamisel avar kaalutlusruum ning iseenesest ei ole RelvS mõtte ega PPA-le seaduses antud kaalutlusõiguse eesmärgiga vastuolus ka relvaloa kehtetuks tunnistamine selleks, et korrigeerida isikule relvaloa andmisel tehtud võimalikke vigu ehk teisisõnu võtta relvaluba isikult, kellele poleks pidanud seda asjaoludele adekvaatse hinnangu andmisel andmagi. Antud juhul ei ole aga vastustaja kaugeltki piirdunud varasemate asjaoludega, vaid lähtunudki sellest, et varasemad korduvat politsei sekkumist nõudvad peretülid, mille üheks pooleks kaebaja on olnud, on jätkunud ning kui varem kurtis kaebaja tegevuse peale üks inimene (kaebaja elukaaslane), siis asjaolu, et 14.12.2021 pöördusid politsei poole kaebaja lapsed, kes väitsid, et tunnevad end kaebaja käitumisest tingituna ohus olevat, viitab sellele, et tegemist ei ole ainult ühe inimese kiusuga kaebaja suhtes. Teiseks on PPA kaaluka asjaoluna esile toonud selle, et kaebaja laps teadis relvakapi koodi, mis kinnitab vähemalt kaebaja hooletust relvade hoidmisel, seda eeskätt olukorras, kus perekonnasuhted on teravad. Neil asjaoludel võis PPA asuda vaidlustatud otsuses seisukohale, et pärast 14.12.2021 sündmust ei saa asjaolusid kogumis hinnates pidada kaebajat relva omamiseks piisavalt usaldusväärseks. Olukorras, kus kaebaja ebausaldusväärsusele viitavaid asjaolusid on ilmnenud ka pärast talle relvaloa andmist – nagu käesoleval juhul – on igal juhul relvaloa kehtetuks tunnistamise otsustamisel põhjendatud võtta arvesse ka varasemaid asjaolusid.
10.PPA-le ei saa ette heita ka kaebajat positiivselt iseloomustavate andmete arvesse võtmata jätmist. Otsuses on eeskätt laskespordiklubi positiivset iseloomustust arvesse võetud, ent leitud, et see ei kaalu üles kaebajast lähtuvaid ohtusid. Selliste erinevate asjaolude ja huvide kaalumine ongi PPA-le seadusega antud kaalutlusõiguse põhisisuks ning kohtulik kontroll sellise kaalutlusotsuse üle on piiratud. Antud juhul ei ole kaalumise tulemus ilmselgelt meelevaldne ega lähtu valesti tuvastatud asjaoludest ning vastustaja pole ühtki olulist asjaolu sootuks tähelepanuta jätnud. See, et kaalumise tulemus on kaebajale ebasoodne, ei tähenda, et kaebaja poolt esile toodud asjaolusid ei oleks
kaalumisel arvesse võetud. Kaebaja huvi tegeleda laskespordiga on kaalukas ning seda takistades piiratakse kaebaja tegevusvabadust. PPA hinnang, et teiste inimeste elu ja turvalisuse tagamise vajadus on antud juhul kaebaja tegevusvabadusest kaalukam hüve, on aga mõistlik ega ole meelevaldne.
11.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohtuotsus on tehtud kaebaja kahjuks ning vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude välja mõistmist, jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda.
/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.