Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk 15.09.2022, Tartu 3-20-61 X kaebus Viru Vangla kohustamiseks võimaldada talle väljaspool vanglat olemasolevad jalanõud ning mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 31.08.2021. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus X apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja/apellant ‒ X Vastustaja ‒ Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Xle 09.10.2021. a taotlus spordijalatsite soetamiseks, vangla kaupluse tellimisleht 2021. a novembrist ja hinnakiri ning jätta rahuldamata kaebaja taotlus nõuda vastustajalt välja 14.11.2021 Viru Vangla direktorile esitatud kaebus-kahjunõue.
2.Jätta läbi vaatamata X poolt apellatsioonimenetluses esitatud uued nõuded tagada tema tervisekaitse ja operatsiooni kõrgetasemeline professionaalne ravi ning ravikulude kandmine Eesti Vabariigi kulul ja mõista kahjuhüvitis välja kaebaja inimõiguste ja põhiseaduse nõuete rikkumise ning piinamise ja ebaseadusliku omavoli eest.
3.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31.08.2021. a otsus muutmata ning kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.
4.Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga X.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 15.09.2022, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Viru Vanglas kinni peetav isik X (kaebaja) esitas vanglale 14.10.2019, 01.11.2019, 18.11.2019, 25.11.2019, 26.11.2019 ja 03.01.2020 avaldused, milles soovis luba soetada endale väljastpoolt vanglat spetsiaalsed ortopeedilised jalanõud. Avalduste kohaselt käis kaebaja 2018. a augustis Viru Vangla V üksuse juhi vastuvõtul ning avaldas soovi saada luba ortopeediliste jalanõude soetamiseks väljastpoolt vanglat, sest kaebajal seni kambris olnud välisjalanõud olid muutunud kasutuskõlbmatuks.
2.Viru Vangla vastas kaebaja avaldustele 15.01.2020. a otsusega nr 6-10/41002-2 (tl 13), 15.01.2020. a otsusega nr 6-10/44293-2 (tl 14–14p), 15.01.2020. a otsusega nr 6-10/47384-2 (tl 49), 16.01.2020. a otsusega nr 6-10/46510-2 (tl 15) ja 05.02.2020. a otsusega nr 6-10/947-2 (tl 28), jättes taotlused kaebajale väljastpoolt vanglat ortopeediliste jalanõude väljastamiseks rahuldamata. Vastustes selgitas vangla, et kinnipeetavale on keelatud saata pakke ning juhul, kui meditsiiniosakond näeb vajadust kinnipeetavale erijalatsite väljastamiseks, tegeleb nende väljastamisega meditsiiniosakond.
3.Kaebaja esitas Viru Vanglale 25.11.2019 kahjunõude talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 5000 euro ulatuses (tl 23–23p; 114–114p). Kahjunõude kohaselt tekitas vangla talle kahju sellega, et kaebaja ei ole saanud vanglalt luba uute jalanõude väljastamiseks ega ole saanud seetõttu värske õhu kätte jalutama perioodil 22.10.2018–22.04.2019 ning 26.10.2019, 30.10.2019, 17.11.–20.11.2019. Kaebaja täiendas oma kahjunõuet 24.08.2020. a avaldusega (tl 115–115p), milles palus lisaks 25.11.2019. a kahjunõudes nõutule hüvitada talle kahju 5000 euro ulatuses. Kahjunõude täienduse kohaselt ei ole kaebajale võimaldatud tema soovitud jalanõusid väljastpoolt vanglat ning teda ei ole lubatud jalanõude puudumise tõttu värske õhu kätte jalutama perioodil 26.10.2019–07.01.2020.
4.Viru Vangla jättis 05.11.2020. a vastusega nr 6-16/141-2 (tl 116–11p) kaebaja 25.11.2019. a ja 24.08.2020. a kahjunõuded järgmistel põhjendustel rahuldamata. Ortopeedilisi jalanõusid tootva ettevõtte Ortopeediakeskus OÜ 17.01.2020. a elektronkirjast nähtub, et spetsialistide hinnangul piisab kaebaja puhul tavaliste jalanõudega ortopeedilise sisetalla kasutamisest. Kaebaja keeldus 05.08.2020 ortopeedilistest sisetaldadest (jalatugedest). Seega on kaebaja ise keeldunud spetsialisti poolt näidustatud ja vangla poolt pakutud ravivõimalusest. Kinnipeetaval puudub õigus nõuda endale meelepärast ravi ja meelepäraste otsuste tegemist, kui nendeks puudub näidustus. Kaebaja subjektiivne arvamus ei saa olla ravimeetodite üle otsustamise aluseks. Lisaks ei ole kaebajale postiga saadetud ortopeedilisi jalanõusid. Tegu oli tavaliste jooksu/treeningjalanõudega. Ortopeediliste jalanõude puhul on tegu spetsiaalsete, ravi või taastusravi eesmärki arvestades konstrueeritud jalanõudega. Kaebajale selgitati, et tal kui süüdimõistetul ei ole võimalik saada pakiga asju ning tal on sarnaselt iga teise kinnipeetavaga võimalik soetada vangla kauplusest uued jalanõud.
5.X esitas 07.01.2020 Tartu Halduskohtule hiljem korduvalt täiendatud kaebuse, milles märkis, et Viru Vangla rikub tema õigusi seonduvalt sellega, et talle ei ole pikema aja jooksul võimaldatud ortopeedilisi jalanõusid, mille vajadust on spetsialist kinnitanud. Sobivate ortopeediliste jalanõude puudumise tõttu ei ole kaebaja saanud käia jalutuskäikudel, sest plätudega teda iga kord jalutama ei lubata. Kaebaja soovis talle tema soovitud jalanõude väljastamist ja mittevaralise kahju hüvitamist.
5.1.Kaebaja andis vanglale 2018. a augustikuus teada, et ta vajab uusi erijalatseid, sest tema vanad jalatsid on kasutuskõlbmatud. 2018. a septembris andis kirurg-ortopeed M. Uudeküll oma nõusoleku. 05.12.2019 kinnitas Ida-Viru Keskhaigla eriarst-ortopeed S. Lytvynenko, et kaebaja vajab ortopeedilisi jalatseid vastavalt hooajale. Kaebaja ei ole siiani neid jalanõusid saanud. Kaebajale saadeti jalanõud postiga meditsiiniosakonda, kuid need saadeti 2019. a detsembris tagasi. Kaebaja sõber käis ka isiklikult Viru Vanglas, tuues kaasa kaebajale mõeldud ortopeedilised jalanõud, kuid vangla keeldus neid vastu võtmast. Viru Vangla nõustus kaks
aastat hiljem Ortopeediakeskus OÜ spetsialistiga, kes kirjutas kaebajale välja tallatoed, mitte jalanõud.
5.2.Vastustaja väide, et kaebajale ei ole postiga saadetud ortopeedilisi jalanõusid, ei pea paika. Jalanõude mudel ja taldade tihedus ehk struktuur peab vastama nii pinnasele kui ka inimese enda kehamassiindeksile. Kaebajale valiti välja spordijalatsid Adidas, mis sobivad tema kehaindeksiga, pinnasega jne. See tähendab, et tegemist on ortopeediliste jalanõudega. Vangla kaupluses olid müügil ainult ühed Nike jalatsid, mis olid kaebajale ebatervislikud. Kui kaebaja soovis tellida teistsuguseid jalatseid, ei antud selleks luba (tellimuslehe koopia tl 43). Kaebaja ei ole saanud ka tallatugesid, kuna tal ei ole jalanõusid, kuhu tallatugesid panna. Kaebaja ei ole nõus soetama Viru Vangla kaupluse vahendusel jalanõusid, mis ei ole talle tervislikud.
5.3.Kaebaja ei ole saanud jalutuskäikudele värske õhu kätte. Seda ei luba kas ilm või valvurid, sest kaebajal puuduvad hooajale vastavad jalanõud. Kaebaja pikka aega eraldi lukustatud kambris ilma jalutamise võimaluseta viibides puusaliigese trauma, mille tagajärjel ta lonkab. Kaebaja viibis perioodil 22.10.2018–22.04.2019 vangistusseaduse (VangS) § 69 alusel üksikvangistuses. Sel ajal ei lastud teda igapäevastele jalutustele, sest tal puudusid hooajale vastavad jalatsid. Kaebaja ei ole jalutama minemisest ise keeldunud.
6.Halduskohus tagastas 13.08.2020. a määrusega kaebuse osaliselt, s.o Viru Vangla kohustamise nõudes võimaldada kaebajale meditsiinilist abi ning kahju hüvitamise nõudes osas, milles kaebaja taotles hüvitist seonduvalt 16.11.2019 ja perioodil 21.11.2019–31.12.2019 jalutuskäikudest ilmajäämisega. Kohus võttis 10.09.2020. a määrusega kaebuse menetlusse nõuetes Viru Vangla kohustamiseks võimaldada kaebajale ortopeedilised jalanõud, mis on kaebajal vabaduses olemas, ning Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks kohtu määratavas summas seonduvalt kaebaja tervise kahjustamisega jalutuskäikudest ilmajätmisega perioodidel 22.10.2018–22.04.2019 ja 17.11.2019–20.11.2019.
7.Kaebaja soovis 10.11.2020. a täienduses laiendada kohtule esitatud mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse alust selliselt, et hõlmatud oleks ka periood 26.10.2019−07.01.2020. Kohus rahuldas 17.02.2021. a määrusega kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks ning luges kaebuse esitatuks selliselt, et selles on esitatud Viru Vangla kohustamise nõue võimaldada kaebajale ortopeedilised jalanõud, mis on tal vabaduses olemas, ning Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise nõue kohtu määratavas summas seonduvalt kaebaja tervise kahjustamisega jalutuskäikudest ilmajäämise tõttu perioodidel 22.10.2018–22.04.2019 ja 26.10.2019–07.01.2020.
8.Viru Vangla palus jätta kaebus rahuldamata.
9.Tartu Halduskohus tegi 31.08.2021. a otsuse, millega ei lubanud kaebuse täiendamist nõudega hüvitada kaebajale alates 05.03.2021 kuni mai 2021 jalutuskäikude mittevõimaldamisega tekitatud kahju ning nõudega kohustada Justiitsministeeriumit tegema otsust Viru Vangla üksuse juhi teenistusest vabastamise kohta. Halduskohus jättis esitatud kohustamis- ja hüvitamiskaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja enda kanda. Otsuse põhjendused olid järgmised.
9.1.Kaebaja soovis oma 10.03.2021. a avalduses teada, kas praeguse asja raames saab nõuda hüvitist ka selle eest, et alates 05.03.2021 rikutakse jälle seonduvalt jalutuskäikudega tema õigusi, või peab kaebaja eelnevalt esitama kahjunõude vanglale. Kohus selgitas 09.07.2021. a määruse punktis 9 kaebajale, et kui kaebaja soovib esitada kohtule kahjunõude mõnda teist perioodi puudutavas osas, peab tal olema eelnevalt läbitud sama perioodi puudutavas kahjunõudes kohustuslik kohtueelne menetlus. Kuigi kaebaja ei ole teavitanud kohut, et ta oleks läbinud perioodi 05.03.2021 kuni mai 2021 puudutavas osas kahju hüvitamise nõudes
kohustusliku kohtueelse menetluse, saab kaebaja 01.08.2021. a avalduses toodut käsitada kaebuse muutmise taotlusena.
9.2.HKMS § 49 lg 1 kohaselt võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks HKMS kohaselt lubatav. Kaebaja ei ole hoolimata kohtu eelnevatest selgitustest teatanud, kas ta on läbinud perioodi 05.03.2021 kuni mai 2021 puudutavas osas VangS § 11 lg-s 8 ette nähtud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu luges kohus, et kaebaja ei ole kõnealuses kahjunõudes kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinud, kaebus ei oleks seetõttu muudetud kujul HKMS § 47 lg 1 kohaselt lubatav ning esineks HKMS § 121 lg
p-s
sätestatud alus kaebuse selles osas tagastamiseks. Samuti ei ole kaebuse täiendamine kõnealuse kahju hüvitamise nõudega kooskõlas menetlusökonoomiaga. Uut perioodi puudutava kohtunõude menetlemisega kaasneb suure tõenäosusega täiendavate asjaolude väljaselgitamise vajadus, mis põhjustaks seni kohtule esitatud kaebuse menetlusaja pikenemise. Samuti ei pruugi täielikult kattuda vangla väidetav õigusvastane tegevus, millega on kaebajale väidetavalt kahju tekitatud. Kaebajal on võimalus esitada konkreetsel perioodil talle tekitatud kahju hüvitamise taotlus esmalt vanglale ja pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist kohtule. Eeltoodud põhjustel jäi kaebaja taotlus kaebuse täiendamiseks perioodil 05.03.2021 kuni mai 2021 tekitatud kahju hüvitamise nõudega HKMS § 49 lg 1 alusel rahuldamata.
10.Kaebaja palus 01.08.2021. a avalduses teha Justiitsministeeriumile ettekirjutus, mille alusel kaaluda Viru Vangla V üksuse juhi M. Altermanni vabastamist talle usaldatud ametiülesannetest. Kohus keeldus ka selle nõudega kaebuse täiendamisest, kuna vastava nõude menetlemine ei ole halduskohtu pädevuses ning kohtul tuleks vastav kaebus seetõttu tagastada HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel. Halduskohus ei algata ega vii läbi ametnike suhtes distsiplinaarmenetlust ega saa teha ametiasutusele ettekirjutust ametniku teenistusest vabastamise otsustamiseks. Vanglaametniku suhtes distsiplinaarvõimu kasutamise õigus, sh õigus määrata vanglaametnikule distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine, on vastavalt ametiisikul, kellel on selle vanglaametniku ametisse nimetamise õigus. Kaebajal on õigus juhtida vangla tähelepanu ametniku väidetavale õigusvastasele tegevusele, esitades näiteks selleks vanglale märgukirja.
11.Kaebaja palus esitatud kaebuses kohustada Viru Vanglat võimaldama talle vanglas kasutamiseks Adidas jalanõud, mis on talle väljastpoolt vanglat soetatud. Kaebaja peamised väited menetluses on, et need jalanõud tuleks talle võimaldada, kuna tal esineb selleks meditsiiniline näidustus ning tegemist on ortopeediliste jalatsitega. Näiteks on kaebaja oma 08.07.2020. a kaebuse täienduses täpsustanud, et ta soovib saada vanglasse neidsamu ortopeedilisi Adidas spordijalatseid, mis on vabaduses juba soetatud.
11.1.Kohus kohustas 09.07.2021. a määrusega kaebajat esitama hiljemalt 06.08.2021 kohtule kõnealuste jalanõude täpse mudeli nimetuse. Kõnealust infot ei ole kohtule saabunud. Siiski ei takista kohtunõude täitmata jätmine ja vastava info puudumine antud juhul asjas kohtuotsuse tegemist. Kuigi kaebaja nimetas tema soovitud jalatseid ortopeedilisteks ning leidis, et ta on õigustatud need saama arsti vastavate ettekirjutuste tõttu, oli kohtu hinnangul kohtuasja materjalide pinnalt selgelt järeldatav, et tegelikkuses ei ole tegemist ortopeediliste jalanõudega selle väljendi meditsiinilises tähenduses. Kuni 25.05.2021 kehtinud meditsiiniseadme seaduse (MSS) § 3 lg 1 määratles meditsiiniseadmena instrumendi, aparaadi, seadme, tarkvara, materjali või muu toote, mida kasutatakse inimese puhul eraldi või kombinatsioonis, sealhulgas tootja poolt spetsiaalselt kas diagnostilistel või ravieesmärkidel kasutamiseks ette nähtud tarkvara, ja mille kavandatud
põhitoime inimesele ei ole farmakoloogiline, immunoloogiline või ainevahetuslik, kuid mida kasutatakse: 1) haiguste diagnoosimiseks, ärahoidmiseks, jälgimiseks, ravimiseks või leevendamiseks; 2) vigastuse või puude diagnoosimiseks, jälgimiseks, ravimiseks, leevendamiseks või kompenseerimiseks; 3) kehaehituse või füsioloogilise protsessi uurimiseks või muutmiseks või kehaosa asendamiseks; 4) rasestumise soodustamiseks või ärahoidmiseks. Alates 26.05.2021 viitab MSS selles kasutatavate terminite (sh meditsiiniseadme) määratlemiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 05.04.2017. a määrusele (EL) 2017/745, milles käsitletakse meditsiiniseadmeid ning milles meditsiiniseadme mõiste on eespool tooduga sarnaselt määratletud artikli 2 punktis 1. Ortopeedilised jalanõud kui spetsiaalsed ja teatud haiguste või vigastuste ärahoidmiseks, ravimiseks, leevendamiseks või kompenseerimiseks mõeldud jalanõud vastavad eeltoodud määratlusele. Sellistel eesmärkidel masstoodanguna toodetavaid jalatseid saab aga vastavalt määruse 2017/745 art 20 lg-le 1 pidada ortopeedilisteks jalatsiteks ja sama määruse nõuetele vastavaks üksnes siis, kui need kannavad määruse V lisas esitatud CE-vastavusmärgist (lühendi mõiste prantsuse keeles: „Conformité Européenne“). Ortopeedilised jalanõud on abivahenditena välja toodud ka sotsiaalkaitseministri 21.12.2015. a määruse nr 74 „Abivahendite loetelu, abivahendite eest tasu maksmise kohustuse riigi poolt ülevõtmise otsustamise ja erandite tegemise tingimused ja kord ning abivahendi kaardi andmed“ lisana esitatud abivahendite loetelus (https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/1250/9202/0004/SOM_23092020_m44lisa.pdf#) (ISO kood 06.33). Ka selle dokumendi järgi peavad masstoodanguna valmistatud ortopeedilised jalatsid omama CE-märgist. Kohtule ei ole teada, et spordijalatseid tootev firma Adidas tegeleks ka CE-märgisega ortopeediliste jalatsite tootmisega. Seda, et kaebaja poolt soovitud jalanõude näol pole tegemist meditsiinilise näidustuse korral kasutatavate ortopeediliste jalanõudega, kinnitab kaudselt ka see, et kaebajal vanglasse saabudes kaasas olnud ja tema sõnul tema tervisele vastavad spetsialisti poolt välja valitud välisjalanõud ei olnud samuti ortopeedilised jalanõud selle meditsiinilises tähenduses. Ka nende jalanõude näol oli tegemist tavapäraste vabaajajalanõudega (Camel Active; kaebuse 08.07.2020. a täienduse lk 1, tl 34).
11.2.Seega soovib kaebaja talle vanglasse jalanõude lubamist, mis võivad küll oma ehituselt sobida kaebaja jalakuju ja kaaluga, kuid mis ei ole ortopeedilised jalatsid selle väljendi meditsiinilises tähenduses. On üldteada, et erinevad jalanõude mudelid on oma kuju, kvaliteedi ja mugavuse poolest erinevad. Samuti on selge see, et jalanõud peavad sobima konkreetse isiku jalgade kuju, suuruse ja võimalike eripäradega. Küll ei tähenda see, et nende asjaolude tõttu tuleks pidada ilma ortopeedilise eesmärgita valmistatud jalanõusid ortopeedilisteks ja et selliste jalanõude osas ei peaks kohalduma vangistust reguleerivates õigusaktides toodud sätted vanglasse esemete saatmise ja nende seal omamise kohta.
11.3.Vastavalt Viru Vangla kodukorra p-le 7.1.51 on justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ §-s 641 nimetatud esemete kõrval kinnipeetavatele keelatud ka riideesemed ja jalanõud, mida ei ole väljastanud vanglateenistus või mis ei ole ostetud vanglas asuvast kauplusest, v.a vahistatule pakiga saabunud esemed. Seega on süüdi mõistetud kinnipeetavale vanglas lubatud vaid sellised jalanõud, mis on kinnipeetavale vanglateenistuse poolt väljastatud või mis on ostetud vanglas asuvast kauplusest. Viru Vangla kodukorra seletuskirjas on toodud kodukorra p 7.1.51 selgituseks, et riideesemete ja jalatsite saatmine posti teel seab ohtu vangla julgeoleku, kuna nende läbiotsimine on kas raskendatud või teatud juhtudel isegi võimatu. Muu hulgas saab peita keelatud aineid ja esemeid, mida vanglaametnikul on raske avastada, näiteks jalatsite taldadesse. Samuti on seletuskirjas viidatud võimalusele, et kinnipeetav saab neid esemeid, mida vangla kinnipeetavale ei anna, soetada vanglateenistuse vahendusel ning puudust kannatavale kinnipeetavale väljastatakse vajalikud riideesemed ning jalatsid humanitaarabi korras. Riideesemeid ja jalatseid lubatakse posti teel
saata ainult vahistatuile, kes tavaliselt omavahel kokku ei puutu, mistõttu on keelatud esemete ja ainete levik nende seas piiratud.
11.4.Pakkide saatmist reguleerib VangS § 98. Selle paragrahvi lg 1 kohaselt on pakkide saamine lubatud vahistatul ning süüdimõistetutele pakkide saatmise võimalust VangS § 98 lg 1 ette ei näe. Puudub vaidlus, et kaebaja on süüdi mõistetud isik. Seetõttu ei tulene kaebajale õigusaktidest õigust nõuda endale konkreetsete jalanõude väljastamist ja saatmist (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 11.04.2017. a otsus nr 3-15-1476, p 7). Kaebajale, nii nagu teistelegi kinnipeetavatele on tagatud vältimatult vajalike esemete saamine vangla kulul, kui tal endal puudub võimalus nende ostmiseks või need on vajalikud meditsiinilisel näidustusel (Tartu Ringkonnakohtu 09.07.2018. a määrus nr 3-18-228, p 7). Samuti on kaebajal võimalik osta vajalikke esemeid, sh jalanõusid vanglas asuvast kauplusest (VangS § 48, Viru Vangla kodukorra p 16).
11.5.Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja ei ole taotlenud vanglalt talle uute välisjalatsite väljastamist Viru Vangla kodukorra punkti 11.4.1 alusel. Samuti ei soovi kaebaja jalanõude soetamist vangla kauplusest, kuna tema sõnul ei ole seal pakutavad jalanõud talle tervislikud (kaebaja 08.07.2020. a avalduse lk 6, tl 37p). Kaebaja sõnul on ta proovinud tellida kaupluse vahendusel teisi, talle sobivamaid jalanõusid, kuid seda talle ei võimaldatud (tellimisleht tl 43– 43p). Asjas kogutud materjalidest nähtub, et kaebaja soovis luba soetada uued välisjalanõud väljastpoolt vanglat juba 2018. a. Samuti on kaebaja registreeritud samal aastal kirurgtraumatoloog (sh ortopeed) M. Uudekülli vastuvõtule seoses sooviga selgitada välja, kas ta vajab spetsiifilisi jalanõusid (tl 39). Vangla esitas kohtule väljavõtte kaebaja tervisekaarti 11.10.2018 tehtud sissekandest: „Aastakümneid radikuliit, ei saa betooni peal käia. Tahab silikoonäärtega Adidas jalanõusid, olevat juba talle ostetud, kuid ei saa neid kätte, kui pole arsti luba. Võimalusel anda.“ (tl 168). Samuti on tehtud kaebaja tervisekaarti 10.01.2019 muu hulgas järgmised kanded: „veelkord pöördutud kirurgi poole, et saada konkreetne tõend, kas väljastada kp.-le erisugused jalanõud või mitte“ ja „Väljastada jalatsid“ (tl 161). Kohus leidis, et hoolimata viimati osutatud sissekande kohustavast iseloomust, ei saanud sellest ega ka 11.10.2018. a sissekandest tekkida vanglale kohustust võimaldada kaebajale kõnealused jalatsid. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 19.12.2003. a määruse nr 330 „"Vangistusseaduse" alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 3 lg-le 2 otsustab vangla tervishoiutöötaja tervishoiuteenuse, ravimi ja meditsiinilise abivahendi vajalikkuse ning valib tervishoiuteenuse ja selle osutamise aja, koha ja viisi ning ravimi ja meditsiinilise abivahendi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Nagu halduskohus eespool juba selgitas, ei ole kaebaja soovitud jalanõude näol tegemist CE-märgisega jalanõudega ehk sertifitseeritud meditsiinilise abivahendiga.
11.6.Tervishoiuteenuse osutamise olemuse ja eesmärkidega (VangS § 52 lg 1, tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg 1) ei ole iseenesest vastuolus arsti poolt soovituste andmine patsiendi tervisele sobivate toodete ja praktikate kasutamise kohta. Samas ei saa olla vanglateenistusele täitmiseks kohustuslik arsti nõuanne, mis puudutab kinnipeetavale sellise eseme kasutamise võimaldamist, mille näol ei ole tegemist meditsiinilise abivahendiga, ja mille võimaldamisega läheks vangla vastuollu vangistust reguleerivate sätetega, s.o ennekõike VangS §-ga 98 ja Viru Vangla kodukorra p-ga 7.1.51. Seega asus halduskohus seisukohale, et 11.10.2018 ja 10.01.2019 kaebaja tervisekaarti tehtud sissekanded ei saanud olla vanglateenistusele täitmiseks kohustuslikud. Kaebus praeguses asjas on võetud menetlusse nõudes kohustada vanglat võimaldama kaebajale konkreetsed Adidas jalatsid ehk jalanõud, mis ei ole ortopeedilised selle väljendi meditsiinilises tähenduses. Sel põhjusel ei oma asja lahendamisel tähtsust ka 2019. a ja 2020. a arsti ja spetsialisti poolt väljastatud tõendid ja arvamused kaebajal meditsiiniliste vahendite ehk ortopeediliste jalatsite ning ortopeediliste
tallatugede kasutamise vajaduse esinemise kohta. Eelnevast tulenevalt puudub vanglal kohustus kaebajale tema soovitud jalanõude võimaldamiseks, mistõttu puudub ka alus vangla kohustamiseks vastavat toimingut sooritama (RVastS § 6 lg 1).
12.Kaebaja palus hüvitada talle jalanõude võimaldamata jätmisega ning jalanõude puudumisest tingitult jalutuskäikude võimaldamata jätmisega tekitatud mittevaraline kahju. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Sellest normist tulenevalt on kahju hüvitamise üldised eeldused järgmised: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. Vastavalt RVastS § 9 lg-le 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on RVastS § 9 lg 1 järgi mittevaralise kahju hüvitamise täiendavateks eeldusteks avaliku võimu kandja süü ning see, et kahju oleks tekitatud mõne sättes nimetatud õigushüve rikkumisega. Antud juhul palus kaebaja hüvitada talle väidetavalt põhjustatud tervisekahju.
12.1.Kaebaja on oma 25.11.2019 ja 24.08.2020 vanglale esitatud kahjunõuetes (tl 114, 115) seostanud talle väidetavalt tekkinud kahju kahe seotud vangla tegevusega – sellega, et vangla ei ole talle võimaldanud väljastpoolt vanglat tema soovitud uusi välisjalatseid ning sellega, et teda ei ole sobivate välisjalatsite puudumise tõttu lubatud 2018/2019 ja 2019/2020 talvisel ajal ehk perioodidel 22.10.2018–22.04.2019 ja 26.10.2019–07.01.2020 värske õhu kätte jalutama.
12.2.Viru Vangla esitas kohtule 05.03.2021. a õiendi (tl 124), mille kohaselt käis kaebaja kõnealustel perioodidel siiski jalutamas järgmistel kuupäevadel – S2 eluosakonna kambris S205 viibides 26.10.2019–28.10.2019, 01.11.2019, 03.11.2019, 04.11.2019, 06.11.2019–16.11.2019, 21.11.2019–30.11.2019 ning P2 eluosakonnas kambris P213 kartserikaristust kandes 01.01.2020–03.01.2020 ja 05.01.2020. Kaebaja väidab, et vale on vangla väide, et talle on nendel kuupäevadel, mil ta ei ole kõnealusel perioodil jalutamas käinud, jalutuskäiku pakutud, kuid ta on sellest loobunud (tl 142). Olenemata sellest, kas vangla õiendis toodud kuupäevad vastavad tõele või mitte, on eelneva pinnalt selge, et vanglateenistus ei ole lubanud kaebajat vaidlusalusel perioodil suure osa päevadest jalutama, kuna kaebajal puudusid ilmastikule vastavad jalanõud. Kaebaja ei ole viidanud muudele asjaoludele, millest tingituna ei ole vanglateenistus nendel ajavahemikel teda jalutama lubanud.
12.3.Kohus leidis käesolevas otsuses eelnevalt, et vangla ei ole käitunud õigusvastaselt, kui ei võimaldanud kaebajal saada väljastpoolt vanglat tema soovitud Adidas jalatseid. Kaebajal ei ole õigust nõuda endale konkreetsete jalanõude väljastamist ja saatmist väljastpoolt vanglat pakiga. Kohtu hinnangul ei saanud pidada õigusvastaseks ka vangla tegevust kaebaja mittelubamisel talvisel ajal jalutuskäigule plätudega. VangS § 55 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Vanglal on aga ka kohustus kohelda kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega (VangS § 41 lg 1). Sealjuures on vanglal keelatud asetada kinnipeetavat olukorda, mis kahjustab tema tervist. Talvisel ajal plätudega väljas liikumine, arvestades sealjuures praeguses asjas kirjeldatud kaebaja terviseprobleeme, võinuks vaieldamatult kahjustada kaebaja tervist. Eeltoodud põhjustel leidis halduskohus, et asjas ei ole võimalik tuvastada haldusülesandeid täitnud avaliku võimu kandja tegevuse õigusvastasust, mis on RVastS 7 lg 1 kohaselt üheks
kahju hüvitamise nõude rahuldamise kohustuslikuks eelduseks. Kahju hüvitamise nõude rahuldamine ei ole seetõttu võimalik.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
13.Kaebaja esitas 30.09.2021 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 31.08.2021. a otsuse tühistamist ja asjas uue otsuse tegemist, millega rahuldada esitatud kohustamis- ja hüvitamiskaebus. Kaebaja põhjendas apellatsioonkaebust järgmiselt.
13.1.Otsusega ei saa nõustuda selles osas, mis puudutab kaebajale tervislike jalanõude mittelubamist ja jalutuskäikude mittevõimaldamist vaidlusalusel perioodil, millega tekitati kaebajale tervisekahju. Vanglaametnikud rikkusid süstemaatiliselt VangS-i ja vangla sisekorraeeskirja sätteid. Samuti rikuti kaebaja arvates tema jalutuskäikudele mittelubamisega PS §-de 18 ja 28 nõudeid ning jalanõude keelamisega PS §-i 23, mis oma olemuselt keelab raskendada kohtuotsusega mõistetud karistuse tingimusi, s.o keelab vajalike jalanõude mittelubamist. Kaebaja märgib, et muus osas ta kohtuotsust ei vaidlusta.
13.2.Jalanõude väljastpoolt vanglat saamise keelamise kohta leidis kaebaja, et 2018. a olid tema senised jalanõud deformeerunud ja muutunud kasutuskõlbmatuks. Kaebaja esitas 2018. a augustis taotluse osta vangla kaupluse vahendusel uued jalanõud, aga kaupluses pakutav „Nike“ mudel kaebajale ei sobinud. Üksuse juht M. Altermann seadis tingimuseks, et kui eriarst annab vastava loa, siis saab kaebaja endale väljastpoolt vanglat jalanõud soetada. 2018. a septembris andiski M. Uudeküll sellise loa, aga vangla seda ei arvestanud. 2019. a kinnitas ka Ida-Viru Keskhaigla arst seda, et kaebaja vajab ortopeedilisi jalanõusid. Sellest hoolimata ei antud luba uute spordijalanõude kättesaamiseks vabadusest, kus sõber oli need spetsiaalselt kaebaja jaoks soetanud. Vangla kauplusest ei olnud võimalik sobivaid jalanõusid osta. Selle asemel saadeti kaebaja ortopeediakeskusse, kus öeldi, et piisab ka spetsiaalsetest tallatugedest. Ka neid ei olnud võimalik saada, kuna puudusid jalanõud, kuhu tugesid panna. Kaebaja hinnangul on seega ebaõige halduskohtu otsuses toodud seisukoht, et vangla ei pidanud eriarstide ettekirjutusi täitma. Kaebaja arvates on vanglapoolsed vastuväited puhas manipulatsioon ja demagoogia, mis ei kaalu üles vajadust ja vangla kohustust soetada jalanõud inimesele, kellel neid 3 aastat olnud ei ole. Nö „plätud“ igaks elujuhtumiks ei ole kaebaja enda vaba valik, vaid ainus võimalus, et mitte paljajalu käia.
13.3.Halduskohus leidis samuti valesti, et hüvitamisnõue ei kuulu rahuldamisele, sest vangla ei ole kaebaja õigusi rikkunud ja talle tervisekahju põhjustanud. Kui seadus näeb ette, et kinnipeetav peab kord päevas saama vähemalt üks kord päevas tund aega värskes õhus jalutada, siis on juba selline kohustus käsitletav nõudena tagada sellega kinnipeetava tervise kaitse. Seega on juba asjaolu, kui kaebajal ei võimaldatud pika perioodi vältel üks kord päevas vabas õhus jalutada, kaebaja tervise rikkumine. Kaebaja soovis jalutama minna, kuid ei saanud kas lukustatud kambris viibimise tõttu, või seetõttu, et valvurid keeldusid teda ilmastikule sobivate jalanõude puudumise pärast jalutuskäigule viimast. See oli kaebaja tervise tahtlik rikkumine. Kuna kaebajal on olnud jalatraumad, radikuliit ja liigesehaigused, siis on talle jalanõude keelamine ka tema tervise teadlik ja ebaseaduslik rikkumine. Kaebaja on seoses talle jalanõude keelamisega ja jalutuskäikudele mittelubamisega saanud vanglas puusaliigese artroosi, mis on ravitav üksnes operatsiooniga.
14.14.11.2021 esitas kaebaja täiendused, milles kordas oma varasemaid seisukohti, kuid märkis ka, et soovib ringkonnakohtule teadmiseks esitada lisateabena seda, et sobivaid välisjalatseid ei ole talle senini võimaldatud. Vangla kauplus küll pakkus välja „Nike“ ja „Adidas“ jalatseid, kuid need kaebajale ei sobinud. 2021. a oktoobris soovis ta osta vangla kauplusest spordijalatsi konkreetset mudelit, kuid vangla ei võimaldanud sellise hinna eest
jalanõusid osta. Kaebaja arvates teeb vangla talle põhjendamatuid takistusi jalatsite soetamisel ja rikub tema tervist ning kulutab asjatult maksumaksja raha tema erinevate eriarstide juurde saatmiseks. Kaebaja märgib, et esitas ka 14.11.2021 Viru Vangla direktorile kaebuse-kahjunõude seoses talle jalanõude mitteandmisega ja palub selle vanglalt välja nõuda ning asja materjalidele lisada. Kaebaja lisas täiendustele veel 09.10.2021. a taotluse spordijalatsite soetamiseks, vangla kaupluse tellimislehe 2021. a novembrist ja hinnakirja.
15.Vastustaja palus 29.11.2021. a vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Viru Vangla leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Vastustaja pidas apelleeritavat kohtuotsust õigeks ning otsuse põhjendusi asjakohasteks. Halduskohtu otsuse kujunemine on põhjendustes jälgitav ning loogiline. Kinnipeetava apellatsioonkaebuses korratakse juba halduskohtule esitatud kaebuse põhjendusi ja halduskohus on neile oma otsuses põhjalikult vastanud. Sisuliselt ei ole kaebaja nõus halduskohtu otsuse põhjendustega, kuid see ei tähenda, et kohus oleks rikkunud menetlusnorme või ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses välja toonud uusi asjaolusid, mida halduskohus ei oleks eelnevas menetluses juba käsitlenud või oma otsuses kaalunud. Vastustaja on eelnevas menetluses kaebuse argumentidele samuti juba vastanud ning jääb oma seniste seisukohtade juurde. Vastustaja ei nõustunud jätkuvalt X järjepideva väitega, et spordijalanõud, mida ta väljastpoolt vanglat saada soovis, oleksid kuidagi erilised või raviomadustega (ortopeedilised jalanõud). Kaebajal on võimalik vanglas lubatud jalanõusid omandada vangla kaupluse vahendusel. Vangla kauplust ei opereeri Viru Vangla. Seetõttu ei ole vanglal võimalik ka öelda, kas mõnel poekorral võib olla raskusi nt mõne konkreetse suurusnumbriga jalanõu saamisega vms. Seda võib samas pigem uskuda, sest ka tavapoes ei pruugi alati olemas olla kõiki suurusi.
16.31.07.2022 esitas kaebaja täiendava selgituse, milles kordas jätkuvalt oma varasemaid seisukohti ning märkis veel, et aastatepikkuse taotlusele mittereageerimisega ja sellest kaebajale tulenenud vajadusega tarvitada valuvaigistina ibumetiini, süvendas vangla ka kaebaja maksahaigust. Kaebaja leiab, et tegemist on tema piinamisega. Kohus oleks erapooletu tulemuseni jõudmiseks pidanud määrama ekspertiisi. Kaebaja taotleb oma kahjunõude rahuldamist ning tema tervisekaitse ja operatsiooni kõrgetasemelise professionaalse ravi tagamist ning ravikulude kandmist Eesti Vabariigi kulul, samuti kahjuhüvitise väljamõistmist tema inimõiguste ja põhiseaduse nõuete rikkumise ning piinamise ja ebaseadusliku omavoli eest.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
17.Ringkonnakohus tagastab esmalt HKMS § 62 lg 2 alusel kaebaja 14.11.2021. a täiendava seisukoha lisadena esitatud 09.10.2021. a taotluse spordijalatsite soetamiseks, vangla kaupluse tellimislehe 2021. a novembrist ja hinnakirja, kuna neil pole käesoleva vaidluse lahendamisel sisulist tähtsust, arvestades muuhulgas ka seda, et nimetatud uued tõendid on hilisemad, kui vaidlustatud 31.08.2021. a halduskohtu otsus ja väljuvad ka kaebaja esitatud mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise nõuet puudutavast ajavahemikust 22.10.2018–22.04.2019 ja 26.10.2019–07.01.2020. Samal põhjusel jääb rahuldamata kaebaja taotlus nõuda vastustajalt välja tema poolt 14.11.2021 Viru Vangla direktorile esitatud kaebus-kahjunõue.
18.Kaebaja 31.07.2022. a täiendavast selgitusest on väljaloetavad uued nõuded - tagada tema tervisekaitse ja operatsiooni kõrgetasemeline professionaalne ravi ning ravikulude kandmine Eesti Vabariigi kulul ja mõista kahjuhüvitis välja kaebaja inimõiguste ja põhiseaduse nõuete rikkumise ning piinamise ja ebaseadusliku omavoli eest. Ringkonnakohus leiab, et sellised apellatsioonimenetluses esitatud uued nõuded tuleb jätta HKMS § 182 lg 3 alusel läbi
vaatamata. HKMS § 182 lg 3 kohaselt ei saa apellatsioonkaebuses esitada nõudeid, mida halduskohtus ei esitatud. HKMS § 187 lg 3 p 7 kohaselt tagastatakse apellatsioonkaebus, kui see ei vasta HKMS §-s 182 sätestatud nõuetele. HKMS § 190 kohaselt kui HKMS § 187 lg-s 3 sätestatud asjaolud ilmnevad pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist apellatsioonimenetluse käigus, jäetakse apellatsioonkaebus HKMS § 187 lg-tes 4-7 sätestatut arvestades läbi vaatamata. Seega ei saa ringkonnakohus võtta seisukohta nõuete osas, millele halduskohus ei ole hinnangut andnud. Haldusasja materjalidest ja vaidlusalusest otsusest nähtuvalt menetles halduskohus X kaebust Viru Vangla kohustamiseks võimaldada talle väljaspool vanglat olemasolevad ortopeedilised jalanõud ning seonduvalt kaebaja tervise kahjustamisega jalutuskäikudest ilmajäämise tõttu perioodidel 22.10.2018–22.04.2019 ja 26.10.2019–07.01.2020. Ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse (vt kaebaja 31.07.2022. a seisukohta) läbi vaatamata osas, milles kaebaja taotleb tagada tema tervisekaitse ja operatsiooni kõrgetasemeline professionaalne ravi ning ravikulude kandmine Eesti Vabariigi kulul ja mõista kahjuhüvitis välja kaebaja inimõiguste ja põhiseaduse nõuete rikkumise ning piinamise ja ebaseadusliku omavoli eest, kuna ta ei ole halduskohtule esitatud kaebuses vastavat nõuet esitanud. Seega on eeltoodud osas tegemist täiendava nõudega, kuid see ei ole HKMS § 182 lg 3 kohaselt lubatav. Seetõttu tuleb kaebaja apellatsioonkaebus eelnimetatud uue nõude osas HKMS § 187 lg 3 p 7 alusel koostoimes HKMS §-ga 190 ja 182 lg-ga 3 jätta läbi vaatamata.
19.Kaebaja vaidlustab apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu 31.08.2021. a otsust osas, millega tema kohustamis- ja hüvitamiskaebus rahuldamata jäeti. Esitatud apellatsioonkaebusest ega ka kaebaja täiendavatest seisukohtadest ei nähtu, et X vaidlustaks halduskohtu otsust osas, millega ei lubatud tal kaebust uute nõuetega täiendada (otsuse resolutsiooni p 1). HKMS § 197 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses, s.o antud juhul osas, millega halduskohus jättis kaebaja kohustamis- ja hüvitamiskaebuse rahuldamata.
20.Ringkonnakohus leiab, et X apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele. Apellatsioonkaebuses ega ka täiendavates seisukohtades toodud väited ei anna alust 31.08.2021. a kohtuotsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud halduskohus vaidlusaluse otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel ega rikkunud ka menetlusnorme. Halduskohus on otsuses igakülgselt, objektiivselt ja vastastikuses seoses hinnanud kõiki asjas esitatud asjaolusid ning ühtki kaebaja asjakohast väidet pole jäetud tähelepanuta. Halduskohtu otsuses on selgelt toodud välja põhjendused, miks kohus sellise lõpplahenduseni jõudis ning ringkonnakohtul pole alust asuda seisukohale, et kohus rikkus otsuse tegemisel põhjendamiskohustust. Kaebaja mittenõustumine kohtuotsuse järeldustega ja lõpptulemusega ning halduskohtu poolt tema väidetele antud hinnanguga ei tähenda, et halduskohus oleks asjaolusid ebaõigesti või ebapiisavalt analüüsinud ja hinnanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 31.08.2021. a otsuse kõigi põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid, arvestades muuhulgas seda, et kaebaja apellatsioonkaebuses ja täiendavates seisukohtades korratakse suures osas juba halduskohtule esitatud kaebuses ja selle korduvates täiendustes toodud põhjendusi ning väiteid, millele halduskohus on oma otsuses põhjalikult vastanud. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus siiski järgmist.
21.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust kaebaja väitel, mille kohaselt on ebaõige halduskohtu otsuses toodud seisukoht, et vangla ei pidanud eriarstide ettekirjutusi täitma. Kaebaja palus halduskohtul kohustada Viru Vanglat võimaldama talle vanglas kasutamiseks Adidase jalanõud, mis on talle juba väljastpoolt vanglat soetatud ning väitis, et need jalanõud tuleks talle võimaldada, kuna tal esineb selleks meditsiiniline näidustus ning tegemist on ortopeediliste jalatsitega. Halduskohus tuvastas kohastele õigusaktidele viidates igati
põhjendatult, et kaebaja poolt kohustamiskaebuses märgitud Adidase jalanõud ei ole tegelikult ortopeedilised jalanõud selle väljendi meditsiinilises tähenduses, vaid tavalised spordijalatsid ning kohtule ei ole ka teada, et spordijalatseid tootev firma Adidas üldse tegeleks nn. CE-märgisega ortopeediliste jalatsite tootmisega. Selle üle, et jalanõudena, mida arstid pidasid meditsiinilise näidustuse olemasolul vajalikuks kaebajale väljastada, peeti silmas ortopeedilisi jalatseid, mitte tavalisi spordi- või vabaaja jalatseid, ei ole iseenesest vaidlust (tl 24 ja 27). Kuna kaebaja poolt soovitud Adidase jalanõud ei olnud spetsiaalsed ortopeedilised jalanõud, siis ei olnud vanglateenistusel kohustust kaebaja sellise soovi üle otsustamisel järgida arsti nõuandeid, mis puudutasid kaebajale spetsiaalsete ortopeediliste jalanõude väljastamist. Halduskohus märkis seega õigesti, et selliste meditsiinilise abivahendi mõiste alla mittekuuluvate väljastpoolt vanglat kaebajale saadetud jalanõude väljastamisel oleks vangla läinud vastuollu vangistust reguleerivate sätetega, s.o VangS §-ga 98 ja Viru Vangla kodukorra p-ga 7.1.51. Ilma ortopeedilise eesmärgita valmistatud jalanõusid ei saa lugeda ortopeedilisteks jalanõudeks ning selliste jalanõude osas pole alust jätta kohaldamata vangistust reguleerivates õigusaktides toodud sätteid vanglasse esemete saatmise ja nende seal omamise kohta.
21.1.Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja ei ole taotlenud vanglalt talle uute tavapäraste välisjalanõude väljastamist näiteks Viru Vangla kodukorra punkti 11.4.1 alusel ehk vangla kulul. Vastates halduskohtu määrusele kaebuse käiguta jätmise kohta märkis kaebaja, et ta ei soovi jalanõude soetamist vangla kauplusest, kuna tema sõnul ei ole seal pakutavad jalanõud talle tervislikud (tl 37p).
21.2.Eelnevast tulenevalt puudus vastustajal kohustus kaebajale tema soovitud ja väljastpoolt vanglat soetatud Adidase spordijalanõude võimaldamiseks, mistõttu puudu halduskohtul ka alus kaebaja esitatud kohustamiskaebuse rahuldamiseks. Seega pole alust ka kaebaja väitel, et vangla oli kohustatud soetama jalanõud inimesele, kellel neid 3 aastat olnud ei ole.
21.3.Asjakohatu on ka kaebaja viide PS § 23 (Kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. Kellelegi ei tohi mõista raskemat karistust kui see, mida võinuks talle mõista õiguserikkumise toimepanemise ajal. Kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse kergemat karistust. Kedagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks) nõuete rikkumisele, sest nimetatud säte ei reguleeri kuidagi kinnipeetavale vanglas asjade väljastamist või sellest keeldumist. Samuti ei ole kaebajale meditsiiniliselt mittenäidustatud spordijalanõude väljastamisest keeldumist kuidagi võimalik pidada kohtuotsusega talle mõistetud karistuse või selle tingimuste raskendamiseks, nagu kaebaja apellatsioonkaebuses väidab.
22.Nagu juba märgitud, leidis halduskohus vaidlusaluses otsuses õigesti, et vastustaja ei ole käitunud kaebaja suhtes õigusvastaselt, kui ei võimaldanud tal saada väljastpoolt vanglat soovitud Adidas spordijalatseid. Ringkonnakohtu hinnangul asus halduskohus põhjendatult seisukohale, et ka vangla keeldumist lubada kaebajat talvisel ajal jalutuskäigule plätudega ei ole alust pidada õigusvastaseks, kuna VangS § 41 lg 1 järgi on vanglal samaaegselt keelatud asetada kinnipeetavat olukorda, mis võiks kahjustada tema tervist. Talvisel ajal plätudega väljas liikumine võinuks vaieldamatult kaebaja tervist kahjustada. Kuna eeltoodud põhjustel ei olnud asjas võimalik tuvastada vangla tegevuse õigusvastasust, mis on RVastS § 7 lg 1 kohaselt üheks kahju hüvitamise nõude rahuldamise kohustuslikuks eelduseks, siis jäi ka esitatud hüvitamiskaebus igati põhjendatult rahuldamata.
22.1.Kaebaja poolt apellatsioonkaebuses välja toodud väited, et juba asjaolu, kui kaebajal ei võimaldatud pika perioodi vältel üks kord päevas vabas õhus jalutada, on tema tervise rikkumine ning ka talle jalanõude keelamine on tema tervise teadlik ja ebaseaduslik rikkumine, mistõttu tulnuks hüvitamiskaebus rahuldada, ei ole asjakohased, sest hüvitamiskaebus jäeti
rahuldamata põhjusel, et halduskohtu hinnangul ei olnud kaebuse aluseks olev vastustaja tegevus õigusvastane.
22.2.Kuna halduskohus leidis põhjendatult, et kaebajale Adidas spordijalatsite väljastamata jätmine ja talle jalutuskäigu mittevõimaldamine olukorras, kus kaebajal puudusid ilmastikule vastavad jalanõud, ei ole vangla poolt õigusvastane käitumine, mistõttu puudub ka RVastS § 7 lg-st 1 tulenev kahju hüvitamise nõude rahuldamise kohustuslik eelduseks, siis ei anna apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamiseks iseenesest alust ka kaebaja väited, mille kohaselt tekkis kaebajal seoses jalanõude keelamisega ja jalutuskäikudele mittelubamisega vanglas puusaliigese artroos ning vajadus tarvitada jala- ja peavalu puhul valuvaigistina ibumetiini, süvendas vanglas kaebaja maksahaigust, mida oleks saanud vältida, kui vangla oleks lubanud soovitud jalanõud ja igapäevased jalutuskäigud värskes õhus. Mis puudutab diagnoosina puusaliigese artroosi e. koksartroosi, siis on tegemist osteoartroosi kui levinuima liigesehaiguse ühe liigiga, mille riskiteguriteks on muuhulgas vanus, suur kehamass, mikrotraumad, keha staatika häired ja vereringehäired ning mille kulg on krooniline ja aeglaselt progresseeruv (https://www.haigekassa.ee/uploads/userfiles/OA_Ravijuhend_Eestis.doc). Eeltoodust lähtudes ei ole ilmselt alust arvata, et koksartroos tekkis kaebajal just ja üksnes seoses vangla poolt talle väljastpoolt vanglat soetatud spordijalanõude väljastamisest keeldumisega ning tema jalutuskäikudele mittelubamisega olukorras, kus kaebajal puudusid ilmastikule vastavad jalanõud. Sama järelduse võib teha ka valuvaigistina ibumetiini kasutamise ning kaebajal tekkinud maksahaiguse seoste kohta jalanõude keelamisega ja jalutuskäikudele mittelubamisega. Asja materjalide juures olevatest kaebaja tervisekaardi andmetest nähtuvalt soovis kaebaja seda valuvaigistit ise väga sageli kasutada, nõudis seda pidevalt meditsiiniosakonnalt juurde ja nõudis vanglalt ka valuvaigistiannuste suurendamist ning isegi kaebas selle peale, et ta ei saa piisavalt valuvaigisteid (tl 26, 68, 159-163, 167), kuigi tervisekaardi kannete kohaselt oli vangla meditsiiniõde talle selgitanud ibumetiini pikaajalise tarvitamise negatiivset poolt ja seda, miks meditsiiniõde ei soovinud kaebajale suures koguses ibumetiini tablette anda.
22.3.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole samuti alust kaebaja väitel, et vaidlusalustel perioodidel jalutuskäigule mittelubamisega rikuti PS §-de 18 ja 28 nõudeid (Kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Igaühel on õigus tervise kaitsele).
22.4.Kaebaja väide, et halduskohus oleks erapooletu tulemuseni jõudmiseks pidanud määrama ekspertiisi, ei anna samuti alust vaidlusaluse otsuse tühistamiseks, sest HKMS § 59 kohaselt peab eelkõige menetlusosaline ise tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited ja asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks taotlenud asjas ekspertiisi määramist ühe või teise asjaolu kindlakstegemiseks.
23.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 31.08.2021. a otsuse muutmata. Põhjusel, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad ka apellatsiooniastmes kaebaja poolt kantud menetluskulud (riigilõiv) tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.