Teenistussuhted › Kaitseväeteenistus (sh aresti seaduslikkuse kontroll)

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

H.H oli ametnikuna teenistuses Eesti Kaitseväe luurekeskuses ning kokku omab H.H teenistusstaaži enam kui 20 aastat.

Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirjaga nr 162 on kinnitatud „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“ (KV RA). KV RA punkti 4 sõnastus on järgnev: „Tulenevalt „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID19“ tuleb Kaitseväe teenistujatel esitada üks järgnevatest tõenditest:

COVID-19

haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19 läbipõdemise tõend e-maili aadressile [email protected] või paberkandjal struktuuriüksuse meditsiiniteenistusele hiljemalt kahe nädala jooksul arvates käskkirja andmise hetkest. KV RA p 8 kohaselt tuleb personaliosakonna ülemal algatada nõuet rikkunud isikute suhtes menetlustoimingud töölepingu seaduses, avaliku teenistuse seaduse ja kaitseväeteenistuse seaduses sätestatud alustel.

27.09.2021 esitati Eesti Kaitseväe luurekeskuse ülema poolt kaebajale H.H teatis nr LuK-1.1-8/21/5115, milles informeeriti, et Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirjaga nr 162 on kinnitatud „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“. Riskianalüüsi ning ameti- ja töökohtade võrdluses selgus, et kui isegi osade teenistuskohtade puhul on piiratud ajaperioodi jooksul võimalik hoida teatud isoleeritust, siis Kaitseväe ülesannete ja riigikaitseliste töökohustuste täitmiseks ning tööprotsesside efektiivseks toimimiseks ei saa kontakte vältivat töökeskkonda Kaitseväes rakendada. Sellest tulenevalt eeldavad kõik Kaitseväe ameti- ja töökohad teenistusalaseid kontakte, millega kaasneb inimestevaheline nakatumisrisk. Eesti Kaitseväe luurekeskuse ülema 27.09.2021 teatises märgiti, et kuna tööandjal ei ole võimalik tööd ümber korraldada ja riski ei saa teiste meetmete abil piisavalt maandada, siis on Käskkirjaga nr 162 Kaitseväe juhataja kohustanud H.H esitama töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lg 1 p 3, Kaitseväe korralduse seaduse § 24 p 1, p 111, Vabariigi Valitsuse 05.05.2000 määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded” (VV määrus nr 144) alusel ühe järgnevatest tõenditest: COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19 läbipõdemise tõend. Dokumendi esitamise tähtaeg oli 14.09.2021. 27.09.2021 teatises märgiti, et kuivõrd seisuga 14.09.2021 ei ole H.H esitanud Kaitseväe juhataja nõutud dokumenti, siis seega esineb tema suhtes muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu, mis on avalikust teenistusest vabastamise aluseks. Teenistuse

jätkamiseks oli H.H-l õigus hiljemalt 04.10.2021 puudus kõrvaldada, kuid nõutava dokumendi esitamata jätmisel lõpetab Kaitsevägi teenistussuhte alates 05.10.2021.

Kuivõrd 04.10.2021 H.H ei esitatud Eesti Kaitseväele nõutud dokumenti, siis H.H vabastati Kaitseväe luurekeskuse ülema 22.10.2021 käskkirjaga nr 147P-S Kaitseväe teenistusest ja ametikohalt. Vastavasisulist asjaolu tõendab Eesti Kaitseväe luurekeskuse poolt 09.11.2021 väljastatud tõend nr LuK-1.1-8/21/5115-2, milles kinnitati, et ametnik H.H vabastati Kaitseväe luurekeskuse ülema 22.10.2021 käskkirjaga nr 147P-S Kaitseväest teenistusest ja ametikohalt avaliku teenistuse seaduse § 56, § 86, § 95 lg 1, § 103 ja § 104 lg 1 alusel ning arvestades Kaitseväe juhataja 21.04.2019 käskkirja nr 93 „Luurekeskuse põhimäärus“ § 6 lg 1 ja lg 4, Kaitseväe juhataja 27.07.2018 käskkirja nr 161 „Volitused ametnike ja töölepinguliste teenistusse võtmiseks ja töölepingute sõlmimiseks ning teenistusest vabastamiseks ja töölepingute ülesütlemiseks“ p-st 1 ja Kaitseväe juhataja 31.07.2014 käskkirja nr 216 „Volituste andmine eelarveliste vahendite käsutamiseks. Käskkirja kehtetuks tunnistamine“ p-st 2.6 ja Kaitseväe juhataja 02.04.2013 käskkirja nr 78 „Kaitseväe sisekorraeeskiri“ p-st 55, luurekeskuse ülema 27.09.2021 teatist nr LuK-1.1-8/21/5115 seoses asjaoludega, mis välistaksid ametniku teenistusse võtmise.

H.H esitas 12.11.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Kaitseväe vastu teenistusest vabastamise õigusvastasuse tuvastamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ning hüvitise väljamõistmiseks. Tallinna Halduskohus võttis 12.11.2021 määrusega kaebuse menetlusse ja tunnistas vastustajaks Kaitseväe.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja palub halduskohtul tuvastada Kaitseväe luurekeskuse ülema 22.10.2021 käskkirja nr 147P-S õigusvastasus, muuta teenistusest vabastamise alus koondamiseks, mõista vastustajalt välja hüvitis kaebaja õigusvastaselt teenistusest vabastamise eest, hüvitis koondamise eest ning koondamisest etteteatamise tähtaja järgimata jätmise eest. Kaebaja on esitanud kaebuses järgmised põhjendused.

6.1 Kaebaja leiab, et 22.10.2021 käskkiri nr 147P-S on õigusvastane eelkõige põhjusel, et puudub seadus, mis välistaks Kaitseväe teenistusse võtmast isikuid, kellel puudub või kes ei esita ametiasutusele ühe järgnevatest dokumentidest: COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19 läbipõdemise tõend või mis nõuaks tegevteenistusse võtmise eeldusena COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamist, COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimiskuuri läbimist või COVID-19 haiguse läbipõdemist. Järelikult puudus konkreetsel juhul ATS § 95 lg-s 1 sätestatud õiguslik alus kaebaja teenistusest vabastamiseks. ATS § 95 on blanketne õigusnorm ja seda tuleb sisustada konkreetse viitega teisele seaduse sättele, mis välistab teenistusse võtmise isiku suhtes, kes ei esita nõutud tõenditest. 6.2 KV RA kohaselt ei laiene nimetatud riskianalüüs julgeolekualase tegevusega seotud hoonetele (riskianalüüsi lk 2) ning riskianalüüsi kohaselt on osades kohtades riskitase loetud madalaks või keskmiseks (nt töötamine eraldi tööruumis või töötamine ühises tööruumis ametikohal, mis ei eelda vahetut kontakti, on võimalik hoida distantsi, ei liigu linnaku siseselt ja linnakute vahel, ei osale koosolekutel füüsiliselt kohal olles ega ei osale väljaõppes), mille puhul ei näinud riskianalüüs üleüldse ette kohustuslikku vaktsineerimist, vaid tagatud pidi olema üksnes vaktsineerimise võimalus. Samuti oli riskianalüüsis ühe nakkusohtu vähendava

abinõuna välja toodud võimalus läbi viia SARS CoV-2 test. Kuivõrd KV RA ei laienenud julgeolekualase tegevusega seotud hoonetele ja riskianalüüs ei näinud ette absoluutselt kõikide tegevteenistuses olevate isikute kohustuslikku vaktsineerimist, haiguse vastase vaktsineerimise alustamist või haiguse läbipõdemist, siis on kaebaja hinnangul õigusvastane Kaitseväe juhataja otsus teha COVID-19 haiguse vastane vaktsineerimine siiski kohustuslikuks kõikidele teenistuses olevatele isikutele ilma mistahes kaalutlusõiguseta (diskretsioonita). 6.3 KV RA kinnitamise käskkiri ei ole mistahes juhul õiguslikult käsitletav seadusena ega isegi õigusaktina, vaid ametiasutuse sisese töökorraldusliku nõudena, millega on sisulises (materiaalses) mõttes soovitud muuta iga töötaja ametijuhendit, kehtestades tegevteenistuses olevatele isikutele täiendava tervisealase lisanõude läbida COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise vaktsineerimiskuur või tõendada COVID-19 läbipõdemist. Samas puudub sellise ametiasutuse sisese töökorraldusliku nõude esitamiseks igasugune seaduses või muus õigusaktis sätestatud õiguslik alus. Kindlasti ei saa Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirja nr 162 käsitleda ATS § 15 p 5 tähenduses teenistusse võtmist välistava asjaoluna „5) muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistava asjaolu esinemisel“, mistõttu isikut, kes ei täida Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirjas nr 162 sätestatud dokumendi esitamise nõuet, ei saa kaebaja hinnangul teenistusest vabastada ATS § 95 lg 1 alusel, mille kohaselt on teenistusest vabastamise aluseks see, kui ilmnevad või tekivad asjaolud, mis välistaksid isiku teenistusse võtmise tulenevalt ATS § 14 lõikest 1 või 2 või ATS §-st 15. Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirjas nr 162 nõutud dokumendid ei ole ATS § 15 p 5 tähenduses isiku teenistusse võtmiseks kehtestatud uueks lisanõudeks, kuivõrd ei ATS ega muu seadus ei sätesta avalikus teenistuses olevale isikule imperatiivset kohustust vastavasisulist dokumenti omada ja esitada. Samuti ei ole ATS -s ega muus seaduses sätestatud, et isiku avalikku teenistusse võtmise kohustuslikuks nõudeks või isiku avalikku teenistusse võtmist välistavaks asjaoluks oleks Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirjas nr 162 nõutava dokumendi esitamata jätmine või COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise mittealustamise, vaktsineerimata olemine või haiguse mitteläbipõdemine. Järelikult oli ilmselgelt õigusvastane ja väär kaebajaga H.H teenistussuhte lõpetamine ATS § 95 lg 1 alusel, mille kohaselt on isiku teenistusest vabastamise aluseks see, kui ilmnevad või tekivad asjaolud, mis välistaksid isiku teenistusse võtmise tulenevalt ATS § 14 lõikest 1 või 2 või ATS §-st 15. 6.4 Kui seadusandja tegelikuks sooviks ja eesmärgiks oleks välistada vaktsineerimata isikute võtmise Kaitseväe tegevteenistusse või tuua kaasa vaktsineerimata isikute Kaitseväe tegevteenistusest vabastamise, siis peaks vastavasisuline põhimõte olema PS § 29 ja § 30 kohaselt sätestatud sõnaselgelt seaduses, kaitseväelaste tegevteenistusse võtmise või teenistusest vabastamise korral eelkõige ATS-s või KVTS-s. Kuivõrd ATS-s ega KVTS-s ega muus seaduses ei ole sätestatud selgesõnalist kohustust Eesti Kaitseväe poolt nõutud dokumendi esitamiseks ning kuivõrd seaduse kohaselt ei ole avalikku teenistusse võtmist välistavaks asjaoluks Eesti Kaitseväe teatises viidatud asjaolud, siis kehtiv seadusandlus ei võimaldanud kaebajat tegevteenistusest vabastada Eesti Kaitseväe poolt viidatud õiguslikul alusel. Täiendavalt peab arvestama, et PS § 3 ja § 11 kohaselt kõik põhiõiguste seisukohast olulised küsimused ja kõik põhiõiguste ja – vabaduste piiramised (riived) peab otsustama rahva esindusorganina Riigikogu, mitte aga valitsus, minister, kohalik omavalitsus või riigiasutus, sh Kaitsevägi. Olukord, kus iga riigiorgan või tööandja saaks enda koostatud riskianalüüsi alusel kehtestada isikute üleüldise vaktsineerimiskohustuse, oleks ilmselgelt vastuolus EV põhiseadusega. Kuivõrd käesoleval hetkel ei ole rahva esindusorganina Riigikogu vastu võtnud seadust, mille eesmärgiks oleks välistada COVID-19 haiguse vastu vaktsineerimata isikute võtmise Kaitseväe teenistusse või tuua kaasa vaktsineerimata isikute Kaitseväe teenistusest vabastamise, siis on Kaitseväe juhataja poolt iseseisvalt ja

omaalgatuslikult ilma seaduses sätestatud õigusliku aluseta sellise täiendava lisanõude kehtestamise osas tegemist omaalgatusliku teenistuse ümberkorraldamisega, mitte uue seadusest tuleneva tegevteenistusse võtmise nõude kehtestamisega § ATS § 14 lg 1 ja 2, ATS § 15 ja ATS § 95 lg 1 tähenduses. 6.5 Eesti Kaitsevägi ei saanud teha COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise kohustuslikuks kõikidele Kaitseväe teenistuses olevatele isikutele ilma mistahes kaalutlusõiguseta (diskretsioonita) ning täielikult arvestamata konkreetse isiku ametikoha riskitasemega. Samuti ei saa olla proportsionaalne ning kooskõlas EV põhiseadusega (PS) kõikide COVID-19 haiguse vastu vaktsineerimata isikute Kaitseväe teenistusest vabastamine, vaid kaaluma oleks pidanud teisi alternatiivseid isiku kutsevabadusse vähem sekkuvaid meetmeid, nt perioodilise SARS CoV-2 testi tegemine, ajutine üleviimine teisele ametikohale või teenistussuhte peatamine, sh osaliselt või täielikult tasustatuna. Samuti oleks võinud ette näha, et Kaitseväe teenistuses olev isik tuleb küll teenistusest vabastada, kuid hiljem tuleb ta teenistusse ennistada peale COVID19 epideemia lõppemist. Ka konkreetsel juhul peab arvestama, et COVID-19 epideemia on ajutine, kuid isiku teenistusest vabastamine on lõplik ning isiku jaoks seotud mitmete ebasoodsate tagajärgedega. Kindlasti pidi Eesti Kaitsevägi kehtestama kaalutlusõiguse (diskretsiooni) meetmete valikuks sõltuvalt Kaitseväe teenistuses oleva isiku konkreetsest ametikohast ja selle riskitasemest. 6.6 Täiendavalt peab arvestama, et vaktsineerimise puhul on tegu väga olulise ja tungiva meditsiinilise sekkumisega inimese kehalise enesemääramise õigusesse, mida kaitseb EV põhiseadus. Isegi juhul, kui KVTS või muu seadus sätestaks tegevteenistuses olevale isikule kohustuse läbida COVID-19 haiguse vastane vaktsineerimiskuur või tõendada COVID-19 haiguse läbipõdemist ning esitada selle tõendamiseks Eesti Kaitseväe nõutud dokumendid, siis peaks eraldi analüüsima nimetatud kohustuse vastavust PS-le, sh PS § 18 teises lauses sätestatud nõudele, et kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt allutada meditsiini- ega teaduskatsetele. 6.7 Kaebaja tegevteenistusest vabastamise õige õiguslik alus on ATS § 90 lg 1 p 3 (koondamine). Kaitseväe juhataja poolt iseseisvalt ja omaalgatuslikult ilma seaduses sätestatud õigusliku aluseta kaitseväelase tervisenõuetele uue täiendava lisanõude kehtestamist tuleb lugeda teenistuse ümberkorraldamiseks ja ametniku ametijuhendi muutmiseks ATS § 90 lg 2 mõttes, mistõttu juhul, kui tegevteenistuses olev isik ei vasta teenistuse ümberkorraldamise tõttu enam ametikohast tulenevatele uutele nõuetele, siis tuleb selline tegevteenistuses olev isik teenistusest vabastada ATS § 90 lg 1 p 3 ja ATS § 90 lg 2 alusel seoses koondamisega. Võttes aluseks ATS § 90 lg 1 p 3 ja ATS § 90 lg 2 võib ka Eesti Kaitseväe teenistuses olev isik nõuda enda teenistusest vabastamist koondamise tõttu, kui Kaitseväe juhataja poolt iseseisvalt ja omaalgatuslikult ilma seaduses sätestatud õigusliku aluseta uue täiendava lisanõude kehtestamisega muudetakse kaitseväelasele esitatavaid tervisenõudeid osas, milles uutele nõuetele vastamine eeldab meditsiinilist sekkumist inimese kehalise enesemääramise õigusesse, mis saab toimuda üksnes tegevteenistuses oleva isiku vabal tahtel ja nõusolekul ning isik ei ole seda nõusolekut andnud. Seetõttu tuleb tunnistada õigusvastaseks Kaitseväe luurekeskuse ülema 22.10.2021 käskkiri nr 147P-S ning muuta teenistusest vabastamise alust selliselt, et ametnik H.H vabastatakse Eesti 11 Kaitseväe teenistusest ja ametikohalt ATS § 90 lg 1 p 3 ja ATS § 90 lg 2 alusel seoses koondamisega. Sellisel juhul tuleb Tallinna Halduskohtul mõista Eesti Kaitseväelt välja H.H kasuks koondamisega seotud hüvitis vastavalt ATS 102 lg 1, hüvitis koondamisest etteteatamise tähtaja järgimata jätmise eest vastavalt ATS § 101 lg 1 p 4 ja lg 6 ning hüvitis õigusvastase

teenistusest vabastamise eest vastavalt ATS § 105 lg 1. Kaebaja palub Tallinna Halduskohtul nõuda Eesti Kaitseväelt välja ülaltoodud seadusest tulenevad hüvitised.

Kaitsevägi palub jätta kaebuse rahuldamata ja esitab sellele järgmised vastuväited.

7.1 COVID-19 viirusega seotud riskianalüüsi koostamisega alustati Kaitseväes jaanuaris 2021 ning toonaseks eesmärgiks oli välja selgitada valdkondade põhiselt nakatumise riskid. Samal ajal oli alles alustatud Kaitseväes vaktsineerimise võimaldamisega ning esmalt suunati võimalus vaktsineerimiseks kõrgema riskiga valdkondade teenistujatele. 7.2 30.03.2021 kinnitas Kaitseväe juhataja käskkirjaga nr 79 „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur“, mille kokkuvõttes on leitud, et üldistatult võib lugeda kõrge nakatumise riskiga tegevväelaste, julgeolekuteenistujate, meditsiinitöötajate ja ajateenijate valdkondi ning vaktsineerimine on hetkel kõrgete nakatumisvõimalustega ja kõrge riskitasemega valdkondadele teadaolevalt parim ja kindlaim meede viiruse leviku maha surumiseks. Riskianalüüsi muutmise aluseks oli viiruse leviku olukord suvel 2021 Kaitseväes ja riigis üldiselt, kui koroonaviiruse levik oli märgatavalt tõusnud ning deltatüvi muutunud domineerivaks. Kaebaja teenistuskoht oli luurekeskuses, mis tähendas, et ta oli julgeolekuteenistuja. Seega oli ta teadlik, et tema suhtes kehtis alates 30.03.2021 vaktsineerimiskohustus. 31.08.2021 muudeti varasemat riskianalüüsi, mille tulemusel muutusid kõik Kaitseväe töökohad vaktsineerimiskohustusega töökohtadeks, sest selgus, et kui isegi osade teenistuskohtade puhul on teatud ajaperioodi jooksul võimalik hoida teatud isoleeritust, siis Kaitseväe ülesannete ja riigikaitseliste töökohustuste täitmiseks ning tööprotsesside efektiivseks toimimiseks ei saa kontakte vältivat töökeskkonda Kaitseväes rakendada. Sellekohane selgitus on ka riskianalüüsi seletuskirjas. Riskianalüüsi kohaselt oli H.H ametikoha riskitase keskmine-kõrge ja tegevuskava nägi riskitasemel keskminekõrge ette tõendi esitamise kohustuse. Tegemist on isikupõhise nõudega. 7.3 Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkiri nr 162, sellega kinnitatud riskianalüüs ega tegevuskava ei näinud ette teatud kvoodi täitumist Kaitseväes, millest alates ei ole enam tõendi esitamine kohustuslik. Kuna tõendi esitamise kohustus ei olnud tingimuslik või sõltuv vaktsineerituse protsendist, ei ole Kaitsevägi vaktsineeritud teenistujate kohta üksusepõhiselt statistilist arvestust pidanud. Andmeid ei kogutud ka põhjusel, et tegemist on eriliigiliste andmetega, mis ei olnud teenistusalaselt vajalikud. Kaitseväe juhataja käsk kehtib kõigile Kaitseväe teenistujatele. 31.08.2021 e-kirjas sisaldub viide, et Kaitsevägi säilitab võimaluse erijuhtudeks, sealhulgas tõendi esitamise tähtaja edasilükkamise meditsiinilistel põhjustel. Meditsiiniliste vastunäidustuste üle otsustab olukorrapõhiliselt Kaitseväe peaarst, kes lähtub talle esitatud arstlikust hinnangust. H.H ei olnud tõendit esitanud ning luurekeskuse ülemal puudus tõendi esitamata jätmise tõttu alustatud haldusmenetluses pädevus kaaluda, kas protsentuaalselt on nõude täitmine vajalik ja kelle suhtes see on vajalik. Vastavad kaalutlused tehti riskianalüüsi koostamise ja tegevuskava kinnitamise käigus Kaitseväe töökeskkonnaspetsialistide poolt. Riskianalüüsi koostamisse olid kaastatud ka Kaitseväe eriarstid ja peaarst. Erandjuhtudel andis Kaitseväe juhataja pädevuse Kaitseväe peaarstile otsustada meditsiinilistel põhjustel tõendi esitamata jätmise üle 7.4 Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga seaduse puudumise kohta. ATS sätestab avaliku teenistuse korralduse ja ametniku õigusliku seisundi. ATS § 67 lg 1 kohaselt on ametiasutuse juhil või tema volitatud isikul õigus ametiasutuse töö korraldamiseks anda teenistusalaseid akte ning sama paragrahvi lg 2 p 6 täpsustab, et nimetatud aktides määratakse töötervishoiu ja tööohutuse üldjuhised. Nimetatud alused ning Kaitseväe korralduse seaduse §

24 p 1 ja p 111 annavad Kaitseväe juhatajale õiguse korraldada teenistust Kaitseväes läbi vastavate aktide, sh kehtestada töötervishoiu ja tööohutuse alaseid akte. Töötervishoiu ja tööohutuse seadus (TTOS) sätestab töötajate ja ametnike tööle esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded, tööandja ja töötaja õigused ja kohustused tervisele ohutu töökeskkonna loomisel ja tagamisel. Vastavalt TTOS § 13 lg 1 p-le 3 on tööandja kohustus korraldada töökeskkonna riskianalüüsi. Riskianalüüsi eesmärk on leida töökeskkonnas olevad ohud ja hinnata töökeskkonna ohutegureid, mis võivad töötajaid kahjustada. Riskianalüüsi praktiliseks osaks on ettepanekud iga ohuteguri neutraliseerimiseks ning riskide maandamine on olulise tähtsusega, sest see mõjutab nii töötaja tervist kui tema töövõimet ning asutuse tegevuse tulemuslikkust. TTOS § 13 lg-ga 2 on sätestatud tööandja õigus kehtestada ettevõttes õigusaktides ettenähtust rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Viidatud sätete alusel kehtestati KV RA. Kaitseväes on esindatud erinevad töö- ja teenistussuhete vormid- kaitseväeteenistuse seaduse alusel tegevväelased, avaliku teenistuse seaduse alusel ametnikud ja töölepingu seaduse alusel töötajad. Riigikohtu praktika kohaselt võib avalikus teenistuses ja muus vormis avalike ülesannete täitmisel osalevate inimeste suhtes vaktsineerimisnõude kehtestamine tulla kõne alla ka üldisema volitusnormi alusel määruse, haldusakti või halduse siseaktiga, arvestades nõude adressaatide piiratumat ringi ja nende erilist suhet riigi või avaliku võimu kandjaga. 7.5 Kaebaja teenistusest vabastamise käskkiri on õiguspärane, kooskõlas kehtiva õigusega, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kaebaja vabastati teenistusest ATS § 95 lg 1 alusel koostoimes ATS § 15 p-ga 5 - teenistusse ei või võtta isikut muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistava asjaolu esinemisel. 7.6 Riskianalüüsi lk 2 on kirjas, et „siia ei ole arvestatud julgeolekualase tegevusega seotud hooneid“. Riskianalüüs on Kaitseväe ülese kehtivusega dokument ning mingeid välistusi selles ette nähtud ei ole. Kaitseväe julgeolekuga seotud hoonete nimetamine isegi juurdepääsupiiranguga asutusesiseseks kasutamiseks olevas dokumendis on julgeolekurisk, asjaolu, millest kaebaja peaks olema teadlik. 7.7 Kaitseväes on vastavalt Vabariigi Valitsuse 23.09.2016 määruse nr 103 § 2 lg 1 p-le 10 riigikaitselise töökohustusega ametikohaks kuni 100% ametikohtadest. Oluline on, et Kaitseväe isikkoosseis on võimeline mistahes ajahetkel täitma kõiki seaduse ja teiste õigusaktidega sätestatud ülesandeid, sest Kaitseväe eripära arvestades võivad riigikaitsega seotud asjaolud olla prognoosimatud. Riskianalüüsi ning ameti- ja töökohtade võrdluses selgus, et kui isegi osade teenistuskohtade puhul on teatud ajaperioodi jooksul võimalik hoida teatud isoleeritust, siis Kaitseväe ülesannete ja riigikaitseliste töökohustuste täitmiseks ning tööprotsesside efektiivseks toimimiseks ei saa kontakte vältivat töökeskkonda Kaitseväes rakendada. Kõik Kaitseväe ameti- ja töökohad eeldavad teenistusalaseid kontakte, millega kaasneb inimestevaheline nakatumisrisk. Kaitseväe eesmärk on tagada ja hoida riigi kaitsevõimet. Kaitsevägi rakendab meetmeid teenistujate tervise kaitseks ja ohutu töökeskkonna tagamiseks, et seeläbi tagada kaitsevõime. Iga vaktsineerimata isik Kaitseväe koosseisus suurendab vaktsineeritute nakatumise võimalust. 7.8 ATS § 90 lg 1 järgi toimub ametniku koondamine juhtudel, kui ametiasutuse likvideeritakse, põhjendatud juhul kaotatakse ametniku ametikoht ametiasutuse koosseisust, põhjendatud juhtudel muudetakse ametijuhendit ulatuses, mis eeldab ametniku nõusolekut ja ametnik ei ole seda andnud või ametnik on nimetatud ametikohale, millele nimetatakse õigusvastaselt teenistusest vabastamise tõttu teenistusse ennistatud ametnik. ATS § 52 lg 3

kohaselt loetakse teenistussuhte olulisteks tingimusteks, kui muutuvad teenistusülesannete täitmiseks kehtestatud nõuded, teenistusülesanded, tööaeg, teenistusülesannete maht või väheneb põhipalk. Nimetatud tingimusi muutes on ametijuhendi muutmiseks vajalik teenistuja nõusolek. Kaebaja suhtes ei ole muutunud mitte ükski ATS-s nimetatud tingimustest. Kaebaja teenistussuhte lõpetamise puhul ei ole tegemist koondamisega, sest ametikoht on tööandjal kehtivas koosseisus endiselt olemas ning tema ametijuhendis ette nähtud tööülesanded vajavad täitmist. Koondamine on alati seotud muutustega tööandja asutuse sees ja selle vajaduse hindamine on üksnes tööandja pädevuses. Koondamine toob kaasa täiendava kulu tööandjale, sest koondamise puhul peab tööandja lisaks väljateenitud töötasule ja kasutamata puhkuse hüvitisele maksma ka ühe kuu töötasu suuruse hüvitise koondamise eest. Teenistuja ei saa asutuses neid asjaolusid hinnata ja kulutuste tegemist otsustada, kui see ei kuulu tema teenistusülesannete hulka. Seega teenistujal puudub õigus nõuda enda koondamist. Teadupärast vormistatakse vahel teenistussuhte lõpetamine koondamisena. Kui taolise kokkuleppe algatab teenistuja, siis võibki jääda mulje, et ta kasutab enda õigust koondamisele, kuid sellisel juhul peab tööandjal olema huvi teenistujast vabaneda. Ühtlasi tõusetub küsimus, kas koondamine on õiguspärane, kui selle tegelik põhjus ei seisne töömahu vähenemises ega töö ümberkorraldamises, vaid pigem sotsiaalsetes tagatistes, mida võimaldab riik. Kaitseväe peastaabi personaliosakonna ülema 13.07.2021 kirjale nr 20544 viitamine kaebust toetava tõendava dokumendina ei ole asjakohane. Esmalt ei ole tegemist Kaitseväes õigustloova dokumendiga, mille tagajärjel oleks toimunud ametijuhendite muutmine ning läbi viidud sellest tulenev võimalik koondamine. Kaebaja ametijuhendit ei muudetud, sest kaebuse lisa 5 on üksnes märgukiri, mis kunagi ei realiseerunud. 7.9 Õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ei ole absoluutne ning kaebaja ei saa eeldada, et tema õigus põhiseaduses sätestatud vabadusi kasutada sooviga olla avalikus teenistuses oleks ülene teenistusele vastamiseks seatud tingimustest. PS kommentaaride kohaselt ei ole inimese õigus valida endale elukutse, tegevusala ja töö siiski absoluutne. Tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega. Seega võib seadusandja põhjendatud juhtudel piirata inimese valikuõigust. Ühe suure piirangute grupi moodustavad kitsendused, mis sätestavad haridus- ja kogemusnõuded teatud elukutsetele või töökohtadele tagamaks nende valdkondade esindajatega kokku puutuvate tarbijate, patsientide või klientide ohutuse ja heaolu. Vastustaja selgitab, et sarnased tingimused kehtivad ka avaliku teenistuse suhtes. 7.10 Vaktsineerimisnõude kehtestamise hetkeks oli ainuüksi Eestis vaktsineeritud 727 190 inimest koroonahaiguse vastu. Seega oli sellel ajal olemas arvestatav kogemuslik teadmine vaktsiinide võimalike reaktsioonide kohta. PS § 41 lg-st 2 nähtub otseselt, et riik võib inimesele kohustusi peale panna ja nende täitmist nõuda ka tema veendumuste vastaselt. Kõik Eestis kasutuselolevad vaktsiinid on saanud müügiload. Riiklikul vaktsineerimisega seotud veebilehe andmetel on Eestis ja Euroopas praegu kasutamiseks loa saanud neli vaktsiini: a) Comirnaty (Euroopa Komisjon andis müügiloa 21.12.2020, b) Spikevax (Euroopa Komisjon andis müügiloa 06.01.2021, c) Vaxzevria (Euroopa Komisjon andis tingimustega müügiloa 29.01.2021) ning d) COVID-19 Vaccine Janssen (Euroopa Komisjon andis müügiloa 11.03.2021). Asjaolu, et vaktsiinidele on antud tingimustega müügiload, ei tähenda, et tegemist oleks eksperimentaalsete ja katsefaasis vaktsiinidega. Tingimustega müügiluba antakse välja olukorras, kus ravimi (ka vaktsiin on ravim) järele on tungiv vajadus, kuid ravimi kohta on olemas tavapärasest vähem andmeid. Seda võimaldatakse juhul, kui ravimist saadav kasu või vaktsiini kohene kättesaadavus kaalub üles puudulikest andmetest tulenevad riskid. Kui tingimustega müügiluba on antud, peavad ravimifirmad jätkama Euroopa Ravimiametile käimasolevate või uute uuringute andmete esitamist, mille eesmärgiks on

kinnitada, et ravimist/vaktsiinist saadav kasu ületab jätkuvalt sellega kaasnevad riskid. See tähendab, et ka enne tingimustega müügiloa väljastamist on Euroopa Ravimiametile esitatud piisavalt andmeid vaktsiini toime ja ohutuse kohta, et veenduda, et vaktsiinist saadav kasu kaalub üles teadaolevad riskid ning ka puudulikest andmetest tulenevad võimalikud riskid. Arvestades, et esimesed vaktsiinid on turul olnud ligi aasta ning ülemaailmselt on neid süstitud miljardeid doose, kuid siiani pole avastatud riske, mis kaaluksid üles vaktsiinist saadava kasu, on põhjendatud pidada Eestis kasutusel olevaid müügilubadega vaktsiine piisavalt ohututeks.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

kohaselt ei võeta teenistusse isikut muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistava asjaolu esinemisel. ATS § 25 lg 1 p 5 kohaselt tuleb isikul, kes soovib ametikohale asuda esitada muu seadusega või seaduse alusel nõutavad dokumendid. Järgnevalt hindab kohus, kas COVID-19 tõendi esitamise kohustuse sai vastustaja kehtestada siseaktiga seaduse alusel (ATS § 25 lg 1 p 5).

ning võivad põhjustada nakkusohtu elanikkonnale; nende vastu tõhusad ennetus- ja ravivahendid tavaliselt puuduvad 1 ohurühma ohutegurid ei põhjusta teadaolevalt inimese haigestumist ning 4 . ohurühma ohutegurid põhjustavad inimese raket haigestumist. Vastavalt VV määruse nr 144 lisale 3 on SARS-CoV-2 viirus bioloogilise ohutegurina hinnatud 3. ohurühma ohuteguriks. VV määruse nr 144 § 5 kohaselt lasub tööandjal kohustus vältida tervisele ohtliku bioloogilise ohuteguri kasutamist, kui see on võimalik asendada nüüdisaegsete teadmiste kohaselt tervisele ohutu või ohutuma bioloogilise teguriga. Sama määruse § 4 lg-st 2 tuleneb, et kui töötaja ei ole oma tööülesannete täitmisel bioloogiliste ohuteguritega otseses kokkupuutes, kuid võib riskianalüüsi tulemusel olla töötingimuste või töö laadi tõttu neist ohustatud, peab tööandja rakendama §-des 5 ja 7–13 nimetatud abinõusid. Sama määruse § 6 lg-st 1 tuleneb, et kui riskianalüüsi tulemused näitavad, et töökeskkond on bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud, peab tööandja vältima töötaja tervise ohustamist bioloogiliste ohutegurite poolt. Määruse § 6 lg 2 p 11 kohaselt kui ohtu pole võimalik §-s 5 nimetatud abinõudega kõrvaldada, peab töötajate terviseriski vähendama võimalikult madala tasemeni, tagades SARS-CoV-2 viiruse leviku korral töökeskkonnas teiste inimestega kokku puutuvate töötajate nakkusohutus eelkõige läbi töötajate COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise tagamise, SARS-CoV-2 nakkusohutust kinnitava tõendi kontrollimise või töötajate testimise SARS-CoV-2 testiga. Seega ei tulene TTOS ega selle alusel kehtestatud õigusaktidest vaktsineerimise kohustuslikkust ning tööandjal lasub neist õigusaktidest tulenevalt kohustus luua võimalus vaktsineerimiseks, kuid TTOS § 13 lg 2 võimaldab kehtestada bioloogilisest ohutegurist ohustatuse korral, sh ka SARS-CoV-2 viiruse leviku korral rangemad meetmed, kui tulenevad õigusaktidest.

näiteid vaktsineeritute rasketest haigusjuhtudest. Samuti väheneb vaktsiini toime aja möödudes.7 Seega ei saanud vastustaja kollektiivse vaktsineerimiskohustuse kehtestamisel jätta arvestamata asjaoluga, et kõik vaktsineerimiskohustuse kehtestamise ajal teadaolnud seisukohad ja järeldused lähtusid siiski samal ajal ka asjaolust, et ka vaktsineeritud isikud haigestuvad, levitavad haigust edasi ning ka vaktsineeritud isikud haigestuvad raskelt ja satuvad haiglasse, sh ka ajal, mil vaktsineerimise tõend kehtib, samuti, et vaktsiinide kaitse ajas väheneb. Vastustaja on ise väitnud, et KV-s on tihedad inimestevahelised kontaktid vältimatud, mis omakorda viitab, et üksnes vaktsineerimisele suunatud meetmed ei saanud olla nakkuse leviku tõkestamiseks sobivad. Tuleb rõhutada, et Riigikohus on seejuures viidatud kohtuasjas selgitanud, et teadaolevate teadusandmete põhjal võib eeldada, et vaktsineerimine võimaldab vastustajal riigikaitselise tegevuse korraldamisel esmajoones vähendada tegevteenistujate raske haigestumise riski ning vähemal määral viiruse ülekandumist. Sellest tulenevalt on ilmne, et nakatumise riski vaktsineerimine tõhusalt ei maanda ning pigem on selline toiming vajalik ennekõike isiku enda kaitseks raske haigestumise eest, mitte niivõrd haiguse leviku takistamiseks ja sellega riigi kaitsevõime tagamiseks. Vastustaja ei saanud jätta arvestamata ka asjaolu, et teadusandmed vaktsiinide tõhususe kohta on sedavõrd kiiresti ajas muutuvad, mistõttu jäiga ja range ning samal ajal püsiva vaktsineerimise nõude kehtestamisel pidanuks olema eriti ettevaatlik ning koguma vajadusel täiendavat teavet. Seejuures tõendi esitamise nõude kehtestamise ajal oli juba avalikult vaktsiinide toimet kritiseeritud. 24.08.2021 artiklis on Teadusnõukogu tolleaegne juht I. Lutsar sõnaselgelt avalikult nentinud vaktsiinide toime kadumist: „vähenemine hakkab toimuma püsivalt iga kuu, mitte ei kuku äkki kuuendal või neljandal kuul“.8 A. Merits on 27.04.2021 öelnud: „Suurepärased vaktsiinid annavad 95% või suurema kaitse haigestumise ja 90% kaitse nakatumise vastu. Praegu on näha et sinna kuuluvad ka Moderna ja Pfizeri/BioNTechi koroonavaktsiinid“,9 kuid 25.10.2021 (mil jõustus korraldus nr 362) viitas ta aga juba uuringutele ja reaalelu andmetele, mille järgi on vaktsiinide tõhusus 60-70 protsenti. 28.10.2021 avaldatud artiklis on statistikale tuginedes järeldatud, et „vaktsiinide tõhusus on tänaseks märgatavalt langenud võrreldes sellega, mida tootjad on lubanud. Kui sümptomaatilise haigestumise vastane tõhusus peaks tootjate kinnitusel ületama 90 protsenti, siis reaalselt on Eestis nii haiglaravil olijatest kui värskelt nakatunutest kolmandik täisvaktsineeritud“.10 Viiruse omikrontüve valguses on aga juba üldteada, et vaktsiinide tõhusus langes märkimisväärses ulatuses veelgi ning 2021 sügistalvel teavitasid mitmed Euroopa kõrge vaktsineerimismääraga riigid uutest nakatumisrekorditest; 25.01.2022 seisuga ei olnud Eestis vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste proportsioon ühiskonnas kuigivõrd erinev ning esines päevi, mil vaktsineeritud nakatunute osakaal oli suurem.12 Nakkuse edasikandumise osas on seoses viiruse deltatüvega 31.10.2021 ilmunud artiklis märgitud, et oma leibkonna liikmete seas levitavad vaktsineeritud viirust praktiliselt sama suure tõenäosusega kui vaktsineerimata inimesed (vastavalt 23 ja 25 protsenti).11 Seega on selge, et vaktsineeritus ei tähenda seda, et vaktsineeritud isik nakkust ei levita. 7 Samas. 8 Kask, T. OTSE POSTIMEHEST ⟩ Irja Lutsar: vaktsiinid ei ole ideaalsed, nende toime hakkab vaikselt kaduma. Postimees TV https://tv.postimees.ee/7321521/otse-postimehest-irja-lutsar-vaktsiinid-ei-ole-ideaalsednendetoime-hakkab-vaikseltkaduma 9 Jürisoo, L. Millised haigused on vaktsineerimise tõttu täielikult kadunud? Kas koroonavaktsiinides on alumiiniumi. Asjatundja selgitab. https://forte.delfi.ee/artikkel/93260401/millised-haigusedonvaktsineerimisetottu-taielikult-kadunud-kas-koroonavaktsiinides-on-alumiiniumi-asjatundja-selgitab. 10 Pau, T. Euroopa ravimiamet andis Moderna tõhustusdoosidele rohelise tule. Forte (Delfi) 28.10.2010 https://forte.delfi.ee/artikkel/94986547/euroopa-ravimiamet-andis-moderna-tohustusdoosidele-rohelise-tule 12 Vt ka TrtRKm 28.01.2022, nr 3-21-2547 p-d 14, 15 ja 16. 11 A. Pau. „Aasta väldanud uuring: vaktsineerimata inimesed ei saa end vaktsineeritute seas turvaliselt tunda“.

Et haiguse levikut ja haigestumist, sh rasket haigestumist vaktsineerimine ei välista, ei saanud ainult ja üksnes vaktsineerimisele suunatud meetmed olla sobivad, liiatigi olles teadlik, et tihedate kontaktide puhul (mida kaebaja puhul on peetud aktuaalseks) on ka vaktsineeritud töötajate kaudu haiguse levik tõenäoline. Vaktsineerimine saanuks sel hetkele teadaoleva teabe alusel olla üks ennetav meede teiste meetmete seas, kuid mitte kohustuslik ning ennekõike eesmärgiga aidata kaasa teenistujate raske haigestumise ärahoidmisele, mitte niivõrd viiruse levikule. Kohtule ei nähtu samas, et vastustaja oleks üldse hinnanud vaktsineeritud teenistujate mõju viiruse levikule kollektiivis ja meetme proportsionaalsuse hindamisel sellel eesmärgil nimetatud asjaolu arvesse võtnud. Ka puuduvad igasugused analüüsid ja andmed selle kohta, kas ja mil moel on vaktsineerimine kollektiivis rasket haigestumist ära hoidnud. Keeldudel ja käskudel peab nende tegelikku prognoositavat mõju arvestades olema põhjuslik seos nakatumise vähenemisega ja haigestumise ärahoidmisega. Käesoleval juhul vastustaja pole isegi mitte väitnud (rääkimata tõendamisest), et tema seatud piirangutel oleks vahetu seos nakatumiste vähenemisega ja raske haigestumise vähenemisega kollektiivis. Siiski on Kaitseväe peaarst kolonelleitnant X.X avalikult väitnud, et kaitseväes on kõrge vaktsineerituse taseme tõttu võrreldes ühiskonnaga üldiselt olukord selgelt parem: „Kui kevadel oli kaitseväe ja riigi päevane COVID 19-sse nakatumiste suhe ligikaudu 1:40-le, siis täna (so 21.10.21), kui vaktsineeritud on pea kõik kaitseväelased, on uute nakatumiste suhe kuus või enam korda väiksem, suurusjärgus 1:250-le“.12 Eelnev seisukoht ei tõenda, et tegelikkuses nakatumiste suhe kollektiivis vähenes vaktsineerimise tulemusel. Üldteada on asjaolu, et SARS-CoV-2 viiruse näol on tegemist sesoonse viirusega: see tähendab, et nakatumiste laine algab sügisel ja lõpeb kevadel. Nii toimis viiruse nakatumisnäitajate muutus ka ajal, mil vaktsiinid polnud kättesaadavad. Seejuures on teada, et nakatumisnäitajad tõusid plahvatuslikult vaatamata vaktsineerimisele. Seega, käesoleval juhul vastustaja pole tõendanud, et seatud piirangutel oleks vahetu seos nakatumiste vähenemisega ja raske haigestumise vähenemisega kollektiivis. Seejuures ei nähtu mistahes põhjendusi ega ka kaalutlusi, kuidas vaktsineerimata teenistujate teenistusest vabastamine aitab riigikaitsevõimet säilitada – arvestades argumente, et teenistujate rasket haigestumist aitab vältida vaktsineerimine ning asjaolu, et Kaitseväe vaktsineeritus oli 21.10.2021 seisuga 98%,13 ei saanud üksikud immuniseerimata kaitseväelased kujutada endast tõsist ohtu riigi kaitsevõimele ning inimeste eludele ja tervisele. 14 Selliste andmete vaates jääb äärmiselt küsitavaks kaebajast lähtuv oht riigi kaitsevõimele või teiste teenistujate tervisele. Lisaks ei ole enamus kaitseväe teenistujaid tõenäoliselt raske haigestumise suhtes riskigrupp (ehk üle 60-aastased ja/või krooniliste haigustega) ning vastustaja ei ole seda ka väitnud. Olukorras, kus vaktsineerimine aitab ära hoida teenistujate raske haigestumise riski ning vähemal määral viiruse ülekandumist ning arvestades Kaitseväe vaktsineerituse taset ja kollektiivi enamuse mittekuulumist riskigruppi, siis ei olnud kaebajal vaktsineerimistõendi esitamine vältimatult vajalik. Vastustaja ei ole ka esile toonud, et keegi kollektiivist oleks raskelt haigestunud ja haiglaravile sattunud. Ka kaebaja teenistusest vabastamisel ei ole neid asjaolusid kaalutud ega eraldiseisvalt hinnatud, kas teenistusest vabastamine konkreetse isiku suhtes on vältimatult põhjendatud ja sobiv. Olukorras, kus kogu kollektiivi vaktsineeritus on sedavõrd kõrge, ei saanud kaebajast lähtuv oht https://forte.delfi.ee/artikkel/95008939/aasta-valdanud-uuring-vaktsineerimata-inimesed-ei-saa-endvaktsineerituteseas-turvaliselt-tunda. 12 https://mil.ee/uudised/kaitsevae-juhataja-kaitsevae-korge-vaktsineeritus-on-ennast-igati-oigustanud/ 13 TlnHKm nr 3-21-2237/13, lk 7. 14 TlnRKm nr 3-21-2237/11, p 10.

teistele teenistujatele ja sellega ka kaitsevõimele olla sedavõrd tõsine ning veelgi enam selline, et kaebaja tuli vältimatult teenistusest vabastada. Kohtule ei nähtu, et kaebaja puhul oleks eraldi esitatud teenistusest vabastamise kaalutlusi lähtuvalt personaalselt just kaebajast, tema ametikohast, kolleegidest, tööülesannetest, teiste meetmete rakendamise võimalikkusest. Sellist kaalumisviga pole kõrvaldatud ka kohtumenetluses. Kohus osundab, et kaebajal ei olnud seejuures takistatud teenistuskohustuste täitmine 1,5 aasta jooksul, mil vaktsiinid polnud haiguse leviku algusest kättesaadavad või kohustuslikud. Nagu öeldud, ei nähtu kusagilt teavet ega andmeid, et vaktsineerimine oleks olukorda kollektiivis nakkuse leviku, haigestumise ja raske haigestumise vaates muutnud. Pikaaegse teenistuja teenistusest vabastamine omakorda pigem pärsib riigi kaitsevõime tagamist, kui et aitab sellele kaasa. Seega ei saa pidada rakendatud meetmeid sobivaks.

15 https://mil.ee/kaitsevagi/koroonaviiruse-puhang-eestis/

KV enda kinnitatud riskianalüüsist nähtuvalt on nakkusohutuse tagamise meetmeteks: 1.teenistujate COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise tagamine;

Tuleb märkida, et ajal, mil kaebaja teenistusest vabastati, oli testimise kaudu oma nakkusohutuse tõendamine aktsepteeritav ka üleriigiliste piirangute vaates. Kohtule ei nähtu mistahes vastustaja argumentatsiooni, analüüsi ega põhjendusi, et püsiv ja järjepidev vaktsineerimise kohustuslikkus oleks kulutõhusam teiste meetmete, sh testimise ees või et vaktsineerimine aitab nakkushaiguse leviku tõkestamisele tõhusamalt kaasa, kui teiste meetmete samaaegne kogumis rakendamine. Sisuliselt ja arvestades, et tihedate kontaktide puhul on vaktsineeritud isikute kaudu nakkuse levitamise tõenäosus suurem, on üksnes vaktsineerimiskohustuse kaudu vaktsineeritud isikutel nakkuse levitamist sisuliselt lubatud, millega omakorda on tegutsetud vastuolus meetmete rakendamise eesmärkidega. Kohus nõustub, et testimise kaudu on kõige sobivam tuvastada kollektiivis olevad nakatunud isikud ning sel juhul saab ka koheselt rakendada meetmeid nakatunud isikute kollektiivist eemaldamiseks. Üksnes vaktsineerimise meetme kaudu ei ole vastustaja tegelikult seatud eesmärkide täitmisele kaasa aidanud, vaid neid pärssinud. Kohus osundab, et sedavõrd oluliste põhiõiguste piiramise kontekstis ja sisuliselt kohustusliku vaktsineerimise kehtestamisega pidi vastustaja igal juhul pidevalt muutuvat olukorda arvestades ja teadusandmete ebakindluse vaates, samuti vaktsiinide lühiajalise kaitse püsimise kontekstis kaaluma meetme vajalikkust ja sobivust ka pikemas perspektiivis. Teadmata aga seejuures püsiva vaktsineerimise (tõhustusdooside) mõju tervisele, tõhustusdoosidest tuleneva kaitse püsivust erinevate tüvede valguses ning hindamata seejuures ka sellise süsteemiga seotud kulude ulatust, on meetme sobivus igal juhul küsitav. Olukorras, kus on juba teada, et vaktsineerimise tagajärjel on isikuid surnud või on esinenud tõsiseid kõrvaltoimeid (tervisekahjustusi), ei ole selline vaktsineerimissund õigustatud. Üksnes vaktsineerimisele suunatud viiruse leviku takistamise meetmed ei saa olla vajalikud ega ka mõõdukad. Vastustaja saanuks teenistusest vabastamise otsustamisel kaaluda lisaks teiste viiruse levikut takistavate meetmete rakendamisele võimalust kaebaja tööd ümber korraldada, kuid neid kaalutlusi teenistusest vabastamise käskkirjas ei nähtu ning kohtumenetluses ei ole vastustaja selgitanud, miks ei olnud kaebaja puhul võimalik tema töö kasvõi ajutiselt ümber korraldada (liiatigi olukorras, kus vaktsineerimata isikute arv on sedavõrd väike ning ümberkorralduste tegemine üksikute vaktsineerimata teenistujate osas ei ole vastustajale ka sellest tulenevalt tõenäoliselt oluliselt koormav). Lisaks võimaldab ATS § 33 (KVTS § 1 lg 3) ametniku (ka tegevväelase) viia tähtajaliselt üle teisele ametikohale, eesmärgiga suurendada ametniku pädevust ja motivatsiooni või edendada koostööd ametiasutuste vahel. Vastustaja ei ole sellist võimalust kaalunud ega selgitanud välja kaebaja nõusolekut (ATS § 33 lg 3). Samuti ei ole piiratud ka kokkuleppeline teenistussuhte peatamine ajutiselt, puhkuse võimaldamine vms. Jäigalt ja üksnes vaktsineerimisele sundimine ja vaktsineerimisega mittenõustumisel teenistusest vabastamine ei ole praegusel juhul olnud proportsionaalne. Teenistusest vabastamise õigusvastasus ja hüvitise määramine

/allkirjastatud digitaalselt/ Andreas Paukštys

OSALISELT

JÕUSTUNUD

KOHTUOTSUSEGA.

TALLINNA

RINGKONNAKOHTU

28.02.2025

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.