Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
07.07.2022, Tallinn
Haldusasja number
3-21-1076
Haldusasi
X kaebus Harku valla 22.04.2021 kirja nr 12-1/379-7 tühistamiseks ja Harku valla kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Harku vald, esindaja AS
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 15.10.2021 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja juurde X apellatsioonkaebuse lisad 1 ja 2.
2.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15.10.2021 otsus haldusasjas 3-21-1076 muutmata.
3.Jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud poolte endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 08.08.2022 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Harku Vallavolikogu kehtestas 17.10.2013 otsusega nr 138 Harku valla üldplaneeringu (ÜP) ning luges 28.12.2017 otsusega nr 106 ÜP üle vaadatuks ja jättis selle kehtima senisel kujul.
2.Harku Vallavolikogu kehtestas 31.05.2018 otsusega nr 51 Harku valla ehitustingimusi, miljööväärtuslikke alasid ja väärtuslikke maastikke määrava ning tihehoonestusalasid täpsustava teemaplaneeringu (TP).
3.X omandas 07.05.2019 Harku vallas Muraste külas asuva 100% maatulundusmaa sihtotstarbega Suure-Hansu kinnistu (katastritunnus 19801:001:0662, registriosa nr 7346902).
4.X esitas 25.01.2021 Harku Vallavalitsusele taotluse algatada detailplaneering, millega jagatakse Suure-Hansu kinnistu kaheksaks elamumaa sihtotstarbega kinnistuks ja neid teenindavaks teemaa kinnistuks. Harku Vallavalitsus saatis X-le 09.03.2021 arvamuse avaldamiseks otsuse projekti, millega keeldutakse detailplaneeringu algatamisest. X võttis seejärel 20.03.2021 avaldusega detailplaneeringu algatamise taotluse tagasi.
5.X esitas Harku Vallavalitsusele 22.03.2021 taotluse viia ÜP õigusaktidega vastavusse, määrates Suure-Hansu maaüksuse juhtotstarbeks elamumaa ja Klooga maantee teekaitsevööndi laiuseks äärmise sõiduraja välimisest servast kuni 50 meetrit. ÜP ei vasta Suure-Hansu maaüksuse osas kehtivatele õigusaktidele. 1) ÜP ja TP kohaselt paikneb Suure-Hansu maaüksus tihehoonestusalal, kus maakasutuse juhtotstarbeks on määratud leebe režiimiga looduslik haljasmaa. ÜP järgi on Suure-Hansu maaüksuse sihtotstarve maatulundusmaa. 01.07.2018 jõustunud maakatastriseaduse (MaaKatS) § 181 kohaselt on maatulundusmaa põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks kasutatav maa ja maa, millel on põllu- või metsamajanduslik potentsiaal. Suure-Hansu maaüksust ei ole kunagi kasutatud põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks ning kinnistul puudub põllu- või metsamajanduslik potentsiaal. Seega pole maaüksuse sihtotstarve MaaKatS-ga kooskõlas. 2) ÜP koondkaardi järgi paikneb Suure-Hansu maaüksus Klooga maantee perspektiivses sanitaarkaitsevööndis. ÜP kehtestamise ajal sätestas maantee sanitaarkaitsevööndi mõiste teede- ja sideministri 28.09.1999 määrus nr 55 „Tee projekteerimise normid ja nõuded“, mis on nüüdseks kehtetu. Maantee sanitaarkaitsevöönd tähistas kuni 15.08.2014 kehtinud maanteede projekteerimise normides olemasolevate maanteede kõrval arvestatavat ala, kus õhusaaste ületab perioodiliselt lubatud piirkontsentratsiooni ja pinnase saastamine võib arvestusliku perioodi lõpuks saavutada lubatud piirkontsentratsiooni. Alates 01.07.2015 sätestab avaliku tee kaitsevööndist tulenevad piirangud ehitusseadustik (EhS), mille § 71 lg 2 kohaselt on ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogu nimetatud maantee (Euroopa teedevõrgu maantee) kaitsevööndi laius mõlemal pool äärmise sõiduraja välimisest servast kuni 50 m ning ülejäänud maanteede kaitsevööndi laius mõlemal pool äärmise sõiduraja välimisest servast on kuni 30 m.
6.Harku Vallavalitsus jättis taotluse 22.04.2021 kirjaga nr 12-1/379-7 rahuldamata. 1) ÜP-s on valdav osa valla territooriumist tähistatud loodusliku haljasmaana, mille sihtotstarbeks on enamasti maatulundusmaa. Leebe režiimiga loodusliku haljasmaa juhtotstarbega maa peamine kasutusviis on maatulunduslik, s.o põllumaad kasutatakse põllu harimiseks, metsamaad metsa kasvatamiseks ja loopealseid niitusid niidetakse. Leebe režiimiga looduslikule haljasmaale saab elamuid rajada hajaasutuse põhimõttel, arvestades ÜP-s
2(11)
3-21-1076 kehtestatud ja TP-s täpsustatud tingimusi. Ehitusõiguse kavandamise lubamine sellele alale peab olema põhjendatud ja ratsionaalne. 2) ÜP-s on kasutatud mõisteid „maantee sanitaarkaitsevöönd“ ja „maantee perspektiivne sanitaarkaitsevöönd“, võttes aluseks sel ajal kehtinud õigusaktid ja normatiivid. Maantee sanitaarkaitsevööndi määratlemisel lähtuti asjaolust, et seal ületab õhusaaste perioodiliselt lubatud piirkontsentratsiooni ja pinnase saastamine võib aastaks 2040 saavutada lubatud piirkontsentratsiooni ning seal elamine ja puhkamine on tervisele ohtlik. Kuigi alates 01.07.2015 tuleb tee kaitsevööndi määramisel lähtuda EhS § 71 lg-st 2, ei muuda see asjaolu, et ÜP kohaselt ei kavandatud maantee sanitaarkaitsevööndisse elamuid. Planeerimisseaduse (PlanS) § 74 lg 3 ja § 75 lg 1 p 1 kohaselt võib seada üldplaneeringuga kinnisomandile kitsendusi, sh teedega seonduvalt. Lisaks tehti ÜP koostamise käigus keskkonnamõjude strateegiline hindamine (KSH), mille aruande kohaselt ületas seni kavandatud elamumaa maht keskkonnataluvuse piire. Eeltoodud põhjustel eemaldati maanteede sanitaarkaitsevööndist kavandatavad elamu- ja puhkealad. Maanteede äärde ei ole otstarbekas kavandada elamualasid ka põhjusel, et sellega kaasneb eelduslikult liikluskoormuse tõus niigi tiheda liiklusega teedel ja vajadus rajada täiendavaid mahasõite. See toob kaasa täiendava müra ja vibratsiooni, mis halvendab veelgi elukeskkonda maantee ääres. Elamumaa nähti ÜP-s maantee sanitaarkaitsevööndisse ette vaid juhul, kui vastava detailplaneeringu menetlus oli lõppjärgus. KSH aruandes rõhutati, et müratase ei tohi ületada 55dB, mistõttu ei kavandatud uusi elamualasid maanteele (piirkiirusega 90 km/h) lähemale kui 250 m. Neid asjaolusid, sh maanteeäärsete alade ulatust ja sealseid ehitamise piiranguid, on täpsustatud TP-s. Need kaalutlused on inimeste tervise kaitse seisukohalt jätkuvalt asjakohased ja sanitaarkaitsevööndi ulatuse muutmiseks ei ole alust. 3) X omandas Suure-Hansu kinnistu pärast ÜP ja TP kehtestamist ning pidi arvestama neis ettenähtud piirangutega. PlanS § 93 lg 4 ei ole praeguse vaidluse asjaoludel kohaldatav. Avalikud ja kolmandate isikute huvid on kaalukamad kui kaebaja õigused.
7.X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi tühistada Harku Vallavalitsuse 22.04.2021 kiri nr 12-1/379-7, kohustada Harku valda viima ÜP Suure-Hansu maaüksuse osas vastavusse kehtivate õigusaktidega ja kõrvaldama kehtivuse kaotanud õigusaktide alusel kehtestatud piirangud ning määrama Suure-Hansu kinnistu maakasutuse juhtotstarbeks elamumaa. 1) Kaebaja jääb 22.03.2021 taotluses esitatud põhjenduste juurde. Kaebaja soovib võtta SuureHansu kinnistu kasutusse elamumaana. Vastustaja on varem keeldunud algatamast detailplaneeringut, millega muudetakse maaüksuse sihtotstarvet ja määratakse kinnistul ehitusõigus, kuna tegemist oleks üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga ja sellise detailplaneeringu algatamine ei ole vastustaja arvates põhjendatud. Kaebajal ei ole võimalik asuda järgmiste planeerimise või ehitamise etappide juurde, kuniks vastustaja ei ole muutnud kaebaja kinnistut puudutavas osas ÜP-d. Vastustajal tuleb viia ÜP õigusaktidega kooskõlla, lähtudes PlanS § 93 lg-st 4, s.o ilma avalikku menetlust läbi viimata. Kõnealust ÜP-d ei saa sisustada nüüdseks kehtetute normide või hiljem kehtestatud TP kaudu. Kaebajale ÜP-st tulenevad kitsendused on muutunud õigusaktide tõttu ära langenud. 2) Suure-Hansu maaüksus asub tiheasustusalal ja selle ümber on elamukrundid. Suure-Hansu kinnistu ääres on maanteel lubatud suurim sõidukiirus 50 km/h. Seega pole enam asjakohased vastustaja viited KMH aruandele, mille tõttu ei peetud maantee äärde elamute ehitamist lubatavaks.
3(11)
3-21-1076
8.Harku vald palus jätta kaebus rahuldamata, korrates 22.04.2021 kirjas toodud seisukohti. Kaebaja eesmärk on arusaamatu. Ta on esitanud ka taotluse algatada Suure-Hansu kinnistul detailplaneering ja vastustaja menetleb seda. Detailplaneeringu algatamisest keeldumist saab kohtus vaidlustada.
9.Tallinna Halduskohus jättis 15.10.2021 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. 1) Kaebaja soovib, et vastustaja muudaks ÜP-d kaebajale kuuluva Suure-Hansu maaüksuse juhtotstarbe ja maantee perspektiivse sanitaarkaitsevööndi piirangute osas, et kaebajal oleks detailplaneeringu menetluse tulemusel võimalik saada kinnisasjale ehitusõigus. Kaebuse rahuldamine ei aitaks kaebajal seda eesmärki saavutada. Kaebaja esitas 25.01.2021 detailplaneeringu algatamise taotluse kinnistu jagamiseks kaheksaks elamumaa sihtotstarbega kinnistuks ning neid teenindavaks teemaa kinnistuks. See menetlus on praegu pooleli. Kaebaja soovitud detailplaneeringu kehtestamiseks ei ole tingimata vajalik kohustada vastustajat muutma ÜP-d. 2) Kui kohus rahuldaks kohustamisnõude maaüksuse sihtotstarbe osas, ei muudaks see kaebaja positsiooni detailplaneeringu menetluses, sest vastustajal oleks ehitusõiguse andmiseks kaalutlusõigus. Üldplaneeringus määratud juhtostarve ei määra otseselt, millisel viisil maaüksust saab kasutada. Üldplaneeringu järgsest maakasutuse juhtotstarbest võib kõrvale kalduda eeldusel, et juhtotstarbele vastav kasutus on valdav ega mõjuta oluliselt planeeringu põhilahendust. Kaebaja möönab samuti, et ehitusõigus selgitatakse välja alles detailplaneeringu menetluses. ÜP-s Suure-Hansu kinnistule elamumaa sihtotstarbe määramine ei tagaks kaebajale ehitusõigust. Samamoodi ei välista loodusliku haljasmaa juhtotstarve iseenesest Suure-Hansu kinnistule elamumaa sihtotstarbe määramist, sest loodusliku haljasmaa ala ulatust arvestades ei saa ühele kinnistule juhtotstarbele mittevastava sihtotstarbe andmist pidada ÜP põhilahenduse muutmiseks. Samas ei ole vaidlusaluse kinnistu juhtotstarbe muutmata jätmine õigusvastane. MaaKatS § 181, millele kaebaja viitab, ei ole praeguses vaidluses asjakohane. Kaebaja ei ole viidanud muudele alustele, mille kohaselt on juhtotstarbe muutmine kohustuslik. 3) Ka ÜP-sse EhS § 71 lg 2 kohaste maantee kaitsevööndite märkimine ei aitaks kaebajat. PlanS § 93 lg 4 kohaselt peab kohaliku omavalitsuse üksus viima üldplaneeringu vastavusse pärast selle kehtestamist muudetud või kehtestatud õigusaktidega, kuid selle muudatuse tegemata jätmine ei pane kaebajat detailplaneeringu menetluses kehvemasse olukorda. Detailplaneeringu menetluses ei saa vastustaja tugineda kehtetust õigusaktist tulenevale keelule, sõltumata sellest, kas üldplaneeringut on jõutud kaasajastada või mitte. Vastustajal on kohustus hinnata õigusaktidest tulenevate muudatuste tegemise vajadust iga viie aasta järel. See, et EhS § 71 lg-st 2 tulenevalt on maantee kaitsevöönd varasemast kitsam, ei tähenda ka, et vastustaja on kohustatud lubama vaidlusalusele kinnistule elamute ehitamist – see on jätkuvalt vastustaja kaalutlusõigus. Vastustaja on põhjendanud, et ÜP maanteede sanitaarkaitsevööndina märgitud aladele ehitamise vastu räägib KSH aruandes välja toodud asjaolu, et sinna elamute ehitamine ületaks keskkonnataluvuse piire. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
10.X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. 1) Kaebaja jääb varasemate seisukohtade juurde. 2) Halduskohus rikkus HKMS § 51 lg-t 3 ja § 157 lg-t 2. Kohus määras 27.08.2021 määrusega lõplike avalduste esitamise tähtajaks 17.09.2021 ja teise poole avaldustele vastamise tähtajaks 4(11)
3-21-1076 01.10.2021. Vastustaja esitas seisukoha, millele halduskohus otsuses tugines, alles 30.09.2021 ning halduskohus ei andnud kaebajale võimalust vastustaja väidetele vastata. Vastustaja edastatud info, et kaebajale kuuluva kinnistu osas on käimas detailplaneeringu menetlus, oli väär, sest kaebaja võttis selle taotluse 20.03.2021 avaldusega tagasi. Kaebaja palub ringkonnakohtul vastu võtta tõendid, mis kinnitavad eeltoodud väiteid, sest halduskohtu menetlusliku rikkumise tõttu ei saanud kaebaja neid tõendeid varem esitada. 3) Eeltoodu on toonud kaasa väära kohtuotsuse. Kaebaja esitatud tõendid kinnitavad, et kaebajal on kaebeõigus, nõudmaks ÜP-st tulenevate piirangute kõrvaldamist. Halduskohus asus omal algatusel analüüsima detailplaneeringu menetlusega seotud küsimusi ja väljus sellega kaebuse esemest. Kaebajal on õigus määrata kaebuse ese ja kohus peab seda aktsepteerima. Kohus on jätnud kaebuse nõude sisuliselt lahendamata ja rikkunud sellega HKMS § 156 lg-t 1 ja § 158 lg-t 1. Halduskohus jättis mh vastamata väitele, et üldplaneeringus ettenähtud omandiõiguse kitsendused saavad põhineda vaid kehtivatel seadustel.
11.Harku vald palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, korrates varasemaid seisukohti. 1) Detailplaneeringu menetluse lõpetamisel ei ole tähtsust, sest kaebaja võib igal ajal taotleda uuesti detailplaneeringu algatamist ja vastustajal on kohustus seda menetleda. Kaebajal on seega jätkuvalt võimalik kaitsta oma õigusi detailplaneeringu menetluses. Kuna kaebaja eesmärk on saada Suure-Hansu kinnistule ehitusõigus, on kõige efektiivsem ja kohasem otsustada selle üle detailplaneeringu menetluses. 2) Halduskohus on õigesti selgitanud, et ÜP-st sanitaarkaitsevööndi kaotamine ei muudaks kaebaja olukorda oma kinnisasja ehitusõiguse kavandamisel. Vastustaja on välja toonud sisulised põhjused, miks sanitaarkaitsevööndisse ei kavandata uusi elamuid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I
12.Apellatsioonkaebusele on lisatud kaks uut tõendit: kaebaja 20.03.2021 avaldus, millega ta võttis tagasi üldplaneeringut muutva detailplaneeringu algatamise taotluse (lisa 1) ning Harku Vallavalitsuse ehitusspetsialisti 29.04.2021 e-kiri, milles viidatakse mh kaebaja 20.03.2021 avalduse kättesaamisele (lisa 2).
13.Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse lisad 1 ja 2 asja juurde (HKMS § 62 lg 2, § 198 lg 2 p 2).
14.Tõendid on asjakohased. Kaebaja soovib nendega ümber lükata halduskohtu otsuse seisukohta, et nõue kohustada vastustajat muutma ÜP-d ei ole eesmärgipärane, sest kaebaja saaks oma õigusi kaitsta käimasolevas detailplaneeringu menetluses.
15.Tõendid jäid varem esitamata halduskohtu poolse menetlusnormi rikkumise tõttu (HKMS § 2 lg 6, § 157 lg 2). Halduskohus määras 27.08.2021 määrusega asja lahendamiseks kirjalikus menetluses ning andis pooltele võimaluse esitada täiendavaid seisukohti kuni 17.09.2021 ja vastata teise poole seisukohtadele kuni 01.10.2021. Seejuures tuli vastustajal esitada hiljemalt 17.09.2021 kõik asja lahendamiseks vajalikud tõendid, mis on veel esitamata, sh ÜP ja TP koos seletuskirjadega, samuti KSH aruanne, millele on viidatud vaidlustatud 22.04.2021 kirjas. Vastustaja esitas 09.09.2021 menetlusdokumendis planeeringute seletuskirjad ja KSH aruande. Halduskohus kohustas 29.09.2020 kohtunõudes vastustajat esitama hiljemalt 01.10.2021 ka planeeringute kaardid, millest nähtuks Suure-Hansu maaüksusel kehtivad piirangud ja maaüksuse juhtotstarve, et kohtul oleks võimalik mõista planeeringute seletuskirjades märgitu mõju kaebaja kinnistule. Samuti tuli vastustajal esitada detailplaneeringu algatamisest 5(11)
3-21-1076 keeldumist puudutavad materjalid. Vastustaja esitas 30.09.2021 planeeringute kaardid ja täiendava seisukoha, kus seadis kahtluse alla kaebuse eesmärgi saavutamise võimalikkuse, arvestades, et kaebaja on esitanud Suure-Hansu kinnistule detailplaneeringu algatamise taotluse ja vastustaja menetleb seda. Halduskohus ei andnud kaebajale tähtaega vastustaja 30.09.2021 menetlusdokumendis esitatud väidetele vastamiseks, vaid tegi 15.10.2021 asjas otsuse, lähtudes mh vastustaja 30.09.2021 vastuses toodud asjaoludest. Apellatsioonkaebuse lisad tõendavad, et vastustaja 30.09.2021 esitatud teave oli ebatäpne ja kaebaja oli detailplaneeringu algatamise taotluse 20.03.2021 tagasi võtnud. Kaebaja oleks saanud seda asjaolu selgitada juba halduskohtumenetluses, kui kohus oleks andnud talle võimaluse vastustaja 30.09.2021 seisukohale vastata. II
16.Halduskohtu poolne menetlusnormi rikkumine ei too kaasa kohtuotsuse tühistamist, sest ringkonnakohus saab selle vea kõrvaldada.
17.Kaebaja kaugem eesmärk on ehitada tema omandis olevale Suure-Hansu kinnistule elamud. Kaebaja leiab, et elamute ehitamine ei ole võimalik ÜP-st tulenevate piirangute tõttu. Praeguses asjas taotleb kaebaja, et kohus tühistaks Harku Vallavalitsuse 22.04.2021 kirja ja kohustaks vastustajat viima ÜP kooskõlla pärast selle kehtestamist muutunud õigusaktidega, mille tulemusel leeveneksid ka Suure-Hansu kinnistule kõnealusest planeeringust tulenevad piirangud. Kaebaja hinnangul on ÜP vastuolus pärast selle vastuvõtmist kehtestatud MaaKatS §-ga 181 ja EhS § 71 lg-ga 2. Kaebaja arvates oleks tal pärast ÜP muutmist võimalik taotleda Suure-Hansu kinnistule ehitusõiguse saamiseks sellise detailplaneeringu algatamist, mis ei eelda üldplaneeringu muutmist, kuna üldplaneeringut muutva detailplaneeringu algatamist ei pidanud vastustaja põhjendatuks ja kavatses sellise detailplaneeringu algatamisest keelduda.
18.PlanS § 92 lg 1 ja lg 2 p 4 kohaselt peab kohaliku omavalitsuse volikogu üldplaneeringu üle vaatama iga viie aasta tagant, selgitades välja ja vaadates üle mh planeeringutest ja õigusaktidest tulenevate muudatuste planeeringusse tegemise vajaduse. PlanS § 92 ei piira volikogu õigust muuta üldplaneeringut vajaduse korral sagedamini. Muudatuste tegemisel tuleb lähtuda PlanS §-st 93.
19.PlanS § 93 lg 1 sätestab, et üldplaneeringu kehtetuks tunnistamiseks tuleb koostada uus sama planeeringuala hõlmav või sama teemat lahendav üldplaneering, lähtudes PlanS-s üldplaneeringu koostamisele ettenähtud nõuetest. PlanS § 93 lg 2 kohaselt võib üldplaneeringut muuta, koostades planeeringuala osa hõlmava planeeringu või teemaplaneeringu, lähtudes PlanS-s üldplaneeringu koostamisele ettenähtud nõuetest. Üldplaneeringut muutva planeeringu koostamisel tehakse koostööd ja kaasatakse valitsusasutused, kelle valitsemisalas olevaid küsimusi muudatus käsitleb, ning isikud, kelle õigusi või huve võib muudatus puudutada, samuti planeeritava maa-ala elanikke esindavad mittetulundusühingud ja sihtasutused. PlanS § 93 lg 2 alusel kantakse PlanS § 93 lg-s 2 nimetatud teemaplaneeringu kehtestamisel teemaplaneeringuga tehtud muudatused varem kehtestatud üldplaneeringusse 30 päeva jooksul teemaplaneeringu kehtestamisest arvates. Muudatuste sissekandmisel tuleb üldplaneeringu juures viidata, millises ulatuses on planeeringut muudetud või tehnilise võimaluse korral kanda teemaplaneeringuga kavandatud muudatused üldplaneeringu kaardile ja seletuskirja. PlanS § 93 lg 4 sätestab, et üldplaneeringu vastavusse viimiseks pärast üldplaneeringu kehtestamist muudetud või kehtestatud õigusaktidega või jõustunud kohtuotsusega, kannab üldplaneeringu koostamise korraldaja muudatused planeeringusse toiminguna, ilma avalikku menetlust läbi viimata. Muudatuste sisseviimisest teavitatakse, lähtudes üldplaneeringu kehtestamisest teavitamisele ettenähtud nõuetest.
6(11)
3-21-1076
20.Kaebaja soovib, et vastustaja muudaks ÜP-d PlanS § 93 lg 4 alusel ehk n-ö lihtsustatud korras, avalikku menetlust läbi viimata ja uut planeeringut koostamata. Ringkonnakohtu hinnangul on PlanS § 93 lg-s 4 silmas peetud tehnilise iseloomuga ning hindamisruumi või kaalutlusõiguseta toiminguid, mida planeeringu koostamise korraldaja teeb eesmärgiga tagada üldplaneeringu lugeja jaoks selgus, milline õiguslik režiim ja maakasutuse tingimused konkreetsel maa-alal konkreetsel ajahetkel kehtivad. PlanS eelnõu seletuskirjas1 on PlanS § 93 lg-t 4 peetud kohaldatavaks nt siis, kui üldplaneering oli selle kehtestamise ajal õiguspärane (sh kooskõlas selle andmise ajal kehtiva õigusega, vt haldusmenetluse seaduse § 54), kuid hiljem on looduskaitseseadusega muudetud ranna ja kalda piiranguvööndi laiust, määrusega on moodustatud kaitseala või on kehtestatud uus üldisem planeering ning selle tulemusel on tekkinud vastuolu üldplaneeringu ja muude õigusaktide vahel. PlanS eelnõu seletuskirjas on märgitud, et avalikkust kaasav menetlus ei ole üldplaneeringu muutmiseks vajalik, kui mõnes muus haldusmenetluses on selline kaasav menetlus juba toimunud. Ringkonnakohus leiab, et nö tehnilise muudatusena saab käsitada ka nt üldplaneeringusse sellise muudatuse tegemist, mis tuleneb kehtestatud detailplaneeringust, millega muudetakse üldplaneeringut (vt PlanS § 142 lg 8; vt PlanS § 93 lg 4 kohaldamise ka nt Riigikohtu 26.05.2020 otsus nr 5-20-2, p-d 30 ja 33). Üldplaneeringu sisulisel muutmisel tuleb lähtuda PlanS § 93 lg-test 2 ja 3, s.o koostada planeeringuala osa hõlmav planeering või teemaplaneering, järgides PlanS 6. ptk-s ettenähtud nõudeid, ning uue planeeringu kehtestamise järel kanda muudatused sisse varem kehtinud üldplaneeringusse. Juhtotstarbe muutmine
21.Üldplaneering määrab maakasutuse juhtotstarbe, mis annab kogu määratud piirkonnale edaspidise maakasutuse põhisuunad (PlanS § 6 p 9, § 75 lg 1 p 18, kuni 30.06.2021 kehtinud PlanS (PlanS v.r) § 8 lg 3 p 3 ja lg 31). Üldplaneeringu-järgne maakasutuse juhtotstarve võimaldab mõningaid kõrvalekaldeid üldplaneeringuga sätestatud maakasutusest eeldusel, et juhtotstarbele vastav kasutus on valdav (PlanS § 75 lg 4, PlanS v.r § 8 lg 31) ja see ei mõjuta oluliselt planeeringu põhilahendust. Planeeringu põhilahenduseks on planeeringu oluline osa, mis tagab planeeringuga kavandatu elluviimisel lahenduse tervikliku toimimise (vt Riigikohtu 18.10.2016 otsus nr 3-3-1-31-16, p 16).
22.ÜP2 ning seda täiendava ja täpsustava TP3 järgi asub Suure-Hansu kinnistu tiheasustusalal, mille juhtotstarbeks on leebe režiimiga looduslik haljasmaa (vt ka väljavõte maakasutusplaanist, dtl 713). ÜP-s on loodusliku haljasmaana tähistatud suur osa valla territooriumist. Seletuskirja kohaselt on leebe režiimiga loodusliku haljasmaa juhtotstarbele vastav peamine kasutusviis maatulunduslik: põllumaad kasutatakse põllu harimiseks, metsamaad metsa kasvatamiseks ja loopealseid niitusid niidetakse (p 2.7). Leebe režiimiga looduslik haljasmaa on maakasutusplaanil tähistatud helerohelise ja valge värviga (vastavalt metsamaa ja rohu/niidu/põllumaa). Suure-Hansu kinnistu on tähistatud valge värviga.
23.ÜP seletuskirja järgi kajastab üldplaneeringus määratud juhtotstarve valla visiooni maaala arendusvõimalustest, kuid reaalne arendus- ja ehitustegevus toimub detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel detailplaneeringu kaudu ning maade sihtotstarvete muudatused maakatastris tehakse detailplaneeringu alusel (p 1.1.2). Tiheasustusalal on seletuskirja järgi kohustus koostada detailplaneering kõigi arendustegevuste puhul ja katastriüksuse jagamisel ehitusõiguse taotlemise eesmärgil (p-d 2.18.3 ja 2.19.1). Leebe režiimiga looduslikul haljasmaal 1 571 SE, vt seletuskirja lk-d 150–153, leitav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/fc811573-8339-
3-21-1076 on võimalik ehitada elamuid, arvestades hajaasustuse põhimõtteid (p-d 2.1.2 ja 2.7; täpsustatud TP-ga, vt selle seletuskirja p 3.3). Ehitustegevuse üle leebe režiimiga looduslikul haljasmaal otsustab kohalik omavalitsus kaalutlusõiguse alusel. Ehitusõiguse kavandamise lubamine looduslikele haljasmaadele peab olema põhjendatud ning ratsionaalne. Ehitustegevusega ei tohi kaasneda negatiivseid mõjusid keskkonnale ega ebamõistlikke kulutusi vallale (p 2.7).
24.Ringkonnakohus leiab eeltoodu põhjal, et Suure-Hansu kinnistut hõlmava maa-ala maakasutuse juhtotstarbe muutmine ei saa toimuda n-ö ÜP tehnilise muudatusena PlanS § 93 lg 4 alusel, sest see, kas ÜP-s peaks Suure-Hansu kinnistu maakasutuse põhisuund olema midagi muud kui senine leebe režiimiga looduslik haljasmaa (nt elamumaa, nagu soovib kaebaja), on sisuline küsimus, mille üle otsustamisel on vastustajal avar kaalutlusruum. Juhtotstarbe muudatused ÜP-s tuleks teha PlanS § 93 lg-tes 1–3 ettenähtud korras, viies läbi avalikkust kaasava menetluse. Praegune leebe režiimiga loodusliku haljasmaa juhtotstarve ei välista ka täielikult elamuehitust. Kas ja millises osas on ehitusõiguse andmine konkreetsel kinnistul tegelikult võimalik, tuleb lahendada detailplaneeringu menetluses. Sihtotstarbe muutmine
25.Katastriüksuse sihtotstarve on MaaKatS § 2 p 9 kohaselt õigusaktidega lubatud ja nendes sätestatud korras määratud katastriüksuse kasutamise otstarve või otstarbed. MaaKatS § 18 lg 1 kohaselt määrab valla- või linnavalitsus katastriüksusele MaaKatS §-s 181 nimetatud sihtotstarbe, lähtudes järgmistest põhimõtetest: 1) ehitisteta katastriüksusele määratakse sihtotstarve maa tegeliku kasutuse alusel või detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumisel üldplaneeringu alusel; 2) katastriüksusele määratakse sihtotstarve detailplaneeringu koostamise kohustuse korral kehtestatud detailplaneeringu alusel; 3) ehitist teenindavale katastriüksusele määratakse kogu ulatuses ehitise kasutamise otstarbest tulenev sihtotstarve ehitise tegeliku kasutuse, ehitusloa, ehitusteatise, linna- või vallavalitsuse kirjaliku nõusoleku või kasutusloa alusel.
26.Suure-Hansu kinnistu sihtotstarve on ÜP kohaselt maatulundusmaa. Alates 01.07.2018 kehtiva MaaKatS § 181 lg 9 kohaselt tähistab maatulundusmaa sihtotstarve põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks kasutatavat maad ja maad, millel on põllu- või metsamajanduslik potentsiaal.
27.Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et ÜP on Suure-Hansu kinnistu sihtotstarbe osas MaaKatS-ga vastuolus. ÜP-s käsitatakse loodusliku haljasmaana looduslikke alasid ja põllumaid, mille sihtotstarbeks on valdavalt maatulundusmaa. Harku Vallavalitsus selgitas kaebajale 28.04.2018 kirjas nr 9-4/1665-1 (dtl 7–9), et kõlvikute koosseisult on Suure-Hansu maaüksus 22 827 m2 ulatuses looduslik rohumaa ning 250 m2 ulatuses muu maa. MaaKatS §-s 181 ei ole sihtotstarbena nimetatud looduslikku rohumaad, kuid MaaKatS § 182 lg-s 1 on sihtotstarbe määramise erisusena märgitud, et maatulundusmaa hulka loetakse ka need maaalad, mida ei kasutata põllumajandussaaduste tootmiseks või metsa kasvatamiseks, kuid millel on põllu- või metsamajanduslik potentsiaal. Ringkonnakohus leiab, et Suure-Hansu maaüksuse loodusliku rohumaa kõlvikud saab viidatud sätte alusel arvata maatulundusmaa sihtotstarbe koosseisu (vt ka kuni 30.06.2018 kehtinud Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 „Katastriüksuste sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 7 lg 4 ning seletuskiri MaaKatS §-de 181 ja 182 kehtestamise juurde4, mille järgi jääb varem määrusega kehtestatud
4 Kinnisasja avalikes huvides omandamise seadus 598 SE, muudatusettepanekute loetelu teise lugemise juurde,
30.05.2018, p 24, leitav: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/4bf419b9-13c1-4e3d-9c3a923356d542ad/Kinnisasja%20avalikes%20huvides%20omandamise%20seadus
8(11)
3-21-1076 sihtotstarbe määramise erisuste regulatsioon selles osas sisult samaks). Kaebaja ei ole väitnud, et Suure-Hansu maaüksuse tegelik valdav kasutusotstarve on muu kui looduslik rohumaa.
28.Kaebaja taotleb, et Suure-Hansu kinnistu sihtotstarbeks määratakse elamumaa, mis MaaKatS § 181 lg 1 järgi on alaliseks või perioodiliseks elamiseks ettenähtud ehitiste maa ja garaažide maa. Elamumaa on elamualune, sealhulgas korterelamu-, suvila- ja aiamajaalune, ning selle juurde kuuluv majapidamis- ja abiehitise alune ja ehitist teenindav maa. Ringkonnakohus leiab eespool toodud selgitusi arvestades, et Suure-Hansu kinnistu sihtotstarbe muutmine elamumaaks ei saa samuti toimuda n-ö tehnilise muudatusena PlanS § 93 lg 4 alusel (vt eespool otsuse p 24). Kuna kõnealune kinnistu asub detailplaneeringu kohustusega alal, saab Suure-Hansu kinnistu sihtotstarvet vajadusel muuta detailplaneeringu alusel. Tee kaitsevöönd
29.Suure-Hansu kinnistu asub Muraste külas Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna maantee (tee nr 11390) ääres. See maantee on riigitee, täpsemalt kõrvalmaantee (vt majandus- ja kommunikatsiooniministri 25.06.2015 määruse nr 72 „Riigiteede liigid ja riigiteede nimekiri“ § 1 lg 1 p 3 ja määruse lisa p 3).
30.EhS § 71 lg 2 kohaselt on Euroopa teedevõrgu maantee kaitsevööndi laius mõlemal pool äärmise sõiduraja välimisest servast kuni 50 meetrit. Ülejäänud maanteede kaitsevööndi laius mõlemal pool äärmise sõiduraja välimisest servast on kuni 30 meetrit. Maantee omanik võib kaitsevööndi laiust põhjendatud juhul vähendada.
31.Kuni 30.06.2014 kehtinud teeseaduse § 13 lg-te 2 ja 3 järgi oli riigimaantee kaitsevööndi laius mõlemal pool sõiduraja telge ja mitme sõiduraja korral mõlemal pool äärmise sõiduraja telge 50 meetrit ning kohaliku maantee kaitsevööndi laius oli mõlemal pool sõiduraja telge ja mitme sõiduraja korral mõlemal pool äärmise sõiduraja telge 20 kuni 50 meetrit. ÜP seletuskirjas on viidatud teeseadusele ja selgitatud, et arendustegevuste planeerimisel tuleb arvestada teeseaduses ettenähtud kaitsevöönditega, sh asjaoluga, et riigimaanteede kaitsevööndi laius on 50 m (p 2.21). Suure-Hansu kinnistut puudutavalt maakasutuskaardilt (dtl 712) ega üldiselt maakasutuspiirangute kaardilt5 ei ole täpselt aru saada, kui lai teekaitsevöönd on Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna maanteele määratud, kuid selgelt on näha, et maantee kaitsevöönd hõlmab vaid väikest osa Suure-Hansu kinnistust (vt pruuni värviga kriipsude ja tärnidega joon maantee mõlemas ääres). Kuna tegemist on riigiteega (teeseaduse mõistes riigimaanteega, vt § 5 lg 2 p 3) ja ÜP seletuskirja järgi arvestati riigimaanteede puhul teeseaduses ettenähtud normidega, eeldab ringkonnakohus, et Suure-Hansu kinnistul on Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna maantee kaitsevöönd 50 m. Sellise tee kaitsevööndi laiuse määramist ÜP-s taotles vastustajalt ka kaebaja. Kuigi EhS § 72 lg 1 järgi võib tee kaitsevöönd olla ka väiksem kui 50 m või 30 m, eeldab kaitsevööndi vähendamine maantee omaniku nõusolekut, mis põhineb konkreetsete asjaolude hindamisel. Seega puudub ÜP-l selline vastuolu EhS § 71 lg-ga 2, mille kõrvaldamiseks saaks kohus vastustajat kohustada PlanS § 93 lg 4 alusel.
32.Kaebaja kaugem eesmärk on saada Suure-Hansu kinnistule ehitusõigus. Ringkonnakohus märgib sellega seoses, et EhS § 70 lg 2 p 2 järgi on ehitise (sh tee) kaitsevööndis keelatud ehitada loakohustuslikku teist ehitist, kuid EhS § 70 lg 3 alusel võib kaitsevööndiga ehitise omaniku nõusolekul sellest piirangust kõrvale kalduda, kui see ei vähenda ehitise ohutust. Tee kaitsevööndi kohta on EhS § 72 lg-s 4 sätestatud, et detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel võib detailplaneeringu koostamise kohustusega hooneid ehitada tee kaitsevööndisse, kui 5 Leitav: https://www.harku.ee/documents/2846103/2951007/harku_maakasutuspiirangud_20131017.pdf
9(11)
3-21-1076 see on lubatud detailplaneeringus või riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneeringus. Põhimõtteliselt samasugune tee kaitsevööndisse ehitamise regulatsioon tulenes ka teeseaduse § 36 lg 1 p-st 1, millele on viidatud ÜP seletuskirjas (p 2.21).
33.ÜP kohaselt paikneb Suure-Hansu kinnistu Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna maantee perspektiivses sanitaarkaitsevööndis (vt maakasutuspiirangute kaart, dtl 712, ja TP kaart, joonealune viide nr 3), kuid seda ei saa samastada eespool kirjeldatud tee kaitsevööndiga EhS § 71 lg 2 tähenduses.
34.ÜP-s on kasutatud mõisteid „maantee sanitaarkaitsevöönd“ ja „perspektiivne maantee sanitaarkaitsevöönd“. Need mõisted tulenevad planeeringu koostamise alustamise ajal kehtinud, kuid nüüdseks kehtetutest tee projekteerimise normidest, mille kohaselt pidi projektlahendus tee kaitseks, teehoiu korraldamiseks, liiklusohutuse tagamiseks ning teelt lähtuvate keskkonnakahjulike ja inimesele ohtlike mõjude vähendamiseks ette nägema teeäärse kaitsevööndi. Riigimaanteede kaitsevööndi laius mõlemal pool sõiduraja telge ja mitme sõiduraja korral mõlemal pool äärmise sõiduraja telge oli 50 m. Peale tee kaitsevööndi tuli maantee projektis ära näidata ka maanteeäärsete teiste vööndite piirid; vöönditeks olid sõltuvalt selle mõju tasemest, elukeskkonna iseloomustusest ja majandusliku kasutamise võimalustest tehnoloogiline, sanitaarkaitse- ja mõjuvöönd; määratletud olid ka nimetatud vööndite laiused (vt teede- ja sideministri 28.09.1999 määruse nr 55, p 1.8.1. lg 15 ning tabelid 1.25 ja 1.26).
35.Vastustaja 22.04.2021 kirjas toodud põhjenduste kohaselt võeti ÜP-s maantee sanitaarkaitsevööndi ulatuse määramise aluseks kuni 15.08.2014 kehtinud projekteerimisnormides ettenähtud maantee kõrval asuv ala, kus õhusaaste ületab perioodiliselt lubatud piirkontsentratsiooni ja pinnase saastamine võib arvestusliku perioodi lõpuks saavutada lubatud piirkontsentratsiooni ning kus inimese elamine ja puhkamine on tervisele ohtlik. Perspektiivse sanitaarkaitsevööndi ulatus leiti liikluskasvu koefitsiendi 1,5 ja liiklusloenduse tulemi korrutisena, vastavalt Tallinna Tehnikaülikooli Teedeinstituudi liikluse baasprognoosile Eesti riigimaanteedele aastaks 2040 (koostatud 2007. a-l). Perspektiivsed sanitaarkaitsealad maanteede või perspektiivsete teede ümber on laiustega 120 m, 200 m ja 300 m vastavalt liiklusloenduse ja koefitsiendi korrutisele ning maantee projekteerimise normides sel ajal kehtinud arvulistele väärtusele.
36.ÜP kehtestamise ajal kehtinud õigusaktid ei keelanud sanitaarkaitsevööndisse elamute ehitamist. ÜP seletuskirja kohaselt oli Tallinn-Rannamõisa-Kloogaranna maantee perspektiivsesse sanitaarkaitsevööndisse elamute ehitamise piiramisel määrav eeskätt KSH aruandes toodud asjaolu, et valla senine elamumaa maht ületab keskkonnataluvuse piire (vt ka KSH materjalid, dtl 529–688). Inimeste tervise kaitse kaalutlustel piirati seetõttu uute elamute ehitamist just maantee äärsetel aladel, kus prognooside kohaselt õhusaaste, müra ja vibratsiooni tase tulevikus veelgi suureneb (seletuskirja p-d 1.4, 2.1.1 ja 3.6). Harku Vallavolikogu algatas 29.12.2016 otsusega nr 156 Harku valla teede ja juurdepääsude teemaplaneeringu, millega täpsustatakse mh maanteede äärsete alade ehitustingimusi ja piiranguid 6. Harku Vallavolikogu märkis 28.12.2017 otsuses nr 106 „Harku valla üldplaneeringu ülevaatamine“7, et mh eeltoodud teemaplaneeringu koostamise tõttu on otstarbekas jätta ÜP kehtima senisel kujul.
37.Kokkuvõtteks: kaebaja leiab, et vastustaja on jätnud ÜP kehtestamise järel muudetud õigusaktidest tulenevad muudatused õigusvastaselt ÜP-sse sisse viimata ja on selgesõnaliselt soovinud, et vastustaja teeks muudatused ÜP-s PlanS § 93 lg 4 alusel, s.o tehniliste muudatustena, avalikku menetlust läbi viimata. Ringkonnakohus leidis eespool, et kaebaja 6 Vt http://kaart.harku.ee/DP/T_teemaplaneering/avalik/ 7 Leitav: https://www.harku.ee/kehtiv-uldplaneering
10(11)
3-21-1076 taotlus ei ole põhjendatud. Kaebaja ei ole taotlenud vastustajalt ega ka kohtumenetluses ÜP muutmise algatamist PlanS § 93 lg-te 2 ja 3 alusel. Selleks tuleks ka esmalt koostada planeeringuala osa hõlmav uus üld- või teemaplaneering, viies läbi selleks PlanS-s ettenähtud avalikkust kaasava menetluse. Asja materjalidest on teada, et vastustaja menetleb praegu kahte ÜP-d muutvat teemaplaneeringut, mis puudutab mh leebe režiimiga loodusliku haljasmaa kasutus- ja ehitustingimusi ning maanteede äärsete alade ehitustingimusi ja piiranguid 8. Kaebajal on võimalik nende teemaplaneeringute menetluses osaleda ja esitada oma ettepanekud, sh Suure-Hansu kinnistu osas. Kaebajal on õigus esitada vastustajale ka uus taotlus kehtestada Suure-Hansu kinnistut hõlmav detailplaneering, millega muudetakse ka ÜP-d SuureHansu kinnistut puudutavas osas, ning vastustaja keelduva otsuse puhul vaidlustada see halduskohtus.
Eeltoodu põhjal jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
39.Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1). Ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist. Seega jäävad apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
8 Vt https://www.harku.ee/teemaplaneeringud
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.