lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/3-21-790/10

Maksuõigus › Maksuotsused

HaldusasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium · 29.06.2022

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
Kohtuasja number
3-21-790/10
Asja liik
Haldusasi
Kategooria
Maksuõigus › Maksuotsused
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
29.06.2022
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
4143
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. juuni 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-790

Haldusasi

Osaühingu MikroProjekt kaebus Maksu- ja Tolliameti

15.märtsi 2021. a maksuotsuse nr 12.2-3/053805-10 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Osaühing MikroProjekt, esindaja adv Hanna Esko Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja KK

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 7. septembri 2021. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Osaühingu MikroProjekt apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1.Jätta Osaühingu MikroProjekt apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 7. septembri 2021. a otsus haldusasjas nr 3-21-790 muutmata.

Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.07.2022, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

Sarnased lahendid

Maksuõigus
  • 08.07.20263-26-1674/5Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 29.06.20263-26-698/19Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 26.06.20263-26-1809/3Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 22.06.20263-26-1633/6Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 19.06.20263-26-1809/2Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 16.06.20263-26-901/4Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-21-790 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis 08.10.2020 korralduse nr 12.2-3/053805-1 ja 12.11.2020 korralduse nr 12.2- 3/053805-3 alusel Osaühingu MikroProjekt (OÜ MikroProjekt) tulumaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust maksustamisperioodidel juuli‒ september 2020. MTA väljastas OÜ-le MikroProjekt 02.02.2021 kontrolliakti nr 12.23/053805-7, millele OÜ MikroProjekt esitas 12.02.2021 seisukohad.
2.MTA kohustas 15.03.2021 maksuotsusega nr 12.2-3/053805-10 OÜ-d MikroProjekt tasuma maksuvõla 10 000 eurot. Maksuhaldur oli seisukohal, et äriühingust raha väljaviimise varjamiseks on kontrollitaval perioodil vormistatud laenudokumendid, kuid sisulist laenu andmist ei ole toimunud. Fiktiivse laenulepingu vormistamise eesmärgiks oli vältida maksude tasumist olukorras, kus raamatupidamise andmetel kassas olema pidanud sularaha tegelikult ei olnud. OÜ MikroProjekt ei ole esitanud kontrolli käigus veenvaid argumente ega kontrollitavaid tõendeid. Raamatupidamise järgi on raha kassast välja võetud. 08.10.2020 ei olnud kaebajal ette näidata kassas olnud sularaha. Kuigi arvelduskontolt on raha välja võetud jooksvalt 2019. ja 2020. a jooksul, siis ei ole selge, mille tarbeks. Sularaha on äriühingust välja võetud hiljemalt septembris 2020, kui on vormistatud laenuleping, mistõttu tuli väljamakse deklareerida 2020. a septembri tuludeklaratsioonil (TSD). Seega tuli 2020. a septembri TSD lisal 6 deklareerida koodiga 6070 ettevõtlusega mitteseotud väljamakse 40 000 eurot. Tõenditele tuginedes ei ole tegemist laenu väljamaksega ja tasumisele kuulub erijuhtude tulumaks 10 000 eurot.
3.OÜ MikroProjekt esitas 14.04.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 15.03.2021 maksuotsuse nr 12.2-3/053805-7 tühistamiseks. Vastustaja rikkus uurimis-, tõendamis- ja põhjendamiskohustust. Kaebaja soovis soetada veoautot. Pandeemiast põhjustatud raskes majandusolukorras on lepingupartnerid üles öelnud ehituslepingud. Kaebaja käive on drastiliselt vähenenud, mistõttu on kasutatud veoauto soetamine edasi lükatud. 08.10.2020 selgitas kaebaja vastustajale, et kasutatud veoauto konkreetset marki ja mudelit ei ole kaebaja välja valinud ja hinnapakkumist konkreetse kasutatud veoauto ostmiseks ei ole küsitud. Kaebaja võib planeerida tehingu tegemist hiljem ja alustada sularaha kogumist ka siis, kui kaebaja ei ole konkreetset kasutatud veoautot või veoauto marki ja mudelit välja valinud. Kaebajal ei ole võimalik ette näha, mida turul pakutakse siis, kui kaebaja on piisavalt raha kogunud. Maksuhaldur ei saa kaebajale ette heita tehinguks vajaliku raha kogumist sularahas, sest kaebaja on enda majandustegevuse korraldamises vaba. Kaebaja esitas raamatupidamisdokumentidena kassakonto väljavõtte. Vastavalt raamatupidamise sisekorraeeskirjale ei ole kassaorderite koostamine nõutav. Kassaraamatuks, mis tõendab kassas toimunud liikumisi, on raamatupidamise programmi kassakonto väljavõte. Seega on kaebaja edastanud kõik vajalikud tõendid. Vastustajal ei olnud võimalik kontrollimise käigus tuvastada, et kaebajal ei olnud kassas olema pidanud sularaha, sest vastustaja ei näinud kontrollkäigu jooksul sularahakassat. Vastustaja ei ole kaebaja selgitusi otsuse tegemisel arvesse võtnud. Kontrollkäiku puudutavad vastustaja väited tuleb jätta tähelepanuta. Kaebaja leidis kassas seisvale rahale äriliselt kasuliku rakenduse. Kaebajale ootamatult puhkes koroonapandeemia, mis muutis oluliselt seni tehtud plaanide teostatavust. 2020. a suveks, mil masinat algselt soetada kavatseti, oli kaebaja tavapärane majandustegevus olnud suurel määral 2(9)

3-21-790 halvatud juba pool aastat. Kaebajal puudus käive, lähitulevikuks kavandatud tööde tegemiseks ei õnnestunud ehituslepinguid sõlmida. Puudus selge märk, et kaebaja majandustegevus võiks senisel kujul ja senises mahus lähiajal jätkuda. Kui vastustaja 02.09.2020 e-kirja teel tehingu mittetoimumisele kaebaja tähelepanu juhtis, asus kaebaja olukorda ümber hindama ja seisvale rahale rakendust otsima. Kaebaja osanikud otsustasid maksta kassast dividende 42 000 eurot ning anda 40 000 eurot laenulepingu alusel PV-le. Õiguslikult ei esine ühtegi asjaolu, mis viitaks laenutehingu tühisusele. Laenulepingu sõlmimine on vormivaba. Vastustaja ei ole vaidlustanud laenulepingule lisatud allkirjade ehtsust. Vastustaja ei ole tõendanud tehingu mitteseotust maksumaksja ettevõtlusega. Vastustaja spekuleerimine sobivama tehingu üle tuleb lugeda meelevaldseks ja asjasse puutumatuks. Kaebajal on õigus ettevõtlust ümber korraldada ja leida lisategevusi, mis kindlustaksid kaebaja püsimise. Tavapäratu aeg, mis tingis ootamatud muutused, on põhjuseks, miks kaebaja otsustas panna raha intressi teenima. Võttes arvesse, et tähtajalise hoiuse intress kaebaja kodupangas Luminor Bank AS-s on 0,01% aastas, ei saa laenamist intressimääraga 7% aastas pidada ebamõistlikuks. Pärast kogutud raha algse kasutuseesmärgi äralangemist tegi kaebaja otsuse anda 40 000 eurot välja laenuna, mille intress ületab märkimisväärselt krediidiasutuste poolt pakutavat hoiuseintressi. Kaebajal ei olnud kohustust maksuhaldurit laenu andmisest eelnevalt informeerida. Laenusaaja PV on kaebaja töötaja alates 07.04.2020 ning on suguluses kaebaja juhatuse liikme ja osanikuga. Kui kaebaja oleks tahtnud vastustajat eksitada, oleks olnud mõistlik anda laenu isikule, keda ei saa kaebajaga siduda.

MTA palus jätta kaebuse rahuldamata.

Maksuotsus on õiguspärane ja põhjendatud. Vaidlust pole selles, kas kaebajal oli õigus ettevõtluse käigus koguda sularaha ettevõtte kassasse ning see algse kogumispõhjuse äralangemisel välja laenata. Maksuhaldur on maksumenetluses hinnanud kaebaja väiteid äriühingu pangakontolt sularaha väljavõtmise põhjuste ning laenu andmise kohta. Kontrolli tulemusel asus maksuhaldur seisukohale, et kaebaja kassas ei olnud sellises koguses sularaha, nagu nähtus tema kassakonto väljavõttest. Ühtlasi asus maksuhaldur seisukohale, et kaebaja väited sularaha väljavõtmise ja kassas hoidmise põhjustest ei ole veenvad. Maksuhaldur on kontrolliaktis piisavalt põhjendanud enda seisukohta, et peab maksukohustuslase selgitusi raha kassas hoidmise kohta eluliselt ebausutavateks. Maksuhaldur on andnud hinnangu kaebaja väidetele kraana soetamise kavatsuse, sularaha kontolt väljavõtmise ja ka laenu andmise kohta. Samuti on maksuhaldur argumenteerinud, miks oleks kaebaja näidatud tegevus majanduslikult põhjendamatu. Maksuhaldur ei ole ette heitnud tehinguks vajaliku raha kogumist sularahas, vaid on asunud seisukohale, et kaebaja esialgseid põhjendusi ning hiljem esitatud dokumente arvesse võttes ei ole kaebaja tõendanud sularaha olemasolu kassas. OÜ MikroProjekt ei võimaldanud kassa fikseerimist kontrolli alguses ning põhjendatud on selle asjaolu pinnalt tehtud järeldused. Kassakonto väljavõtetest nähtuvalt pidi äriühingu kassajääk olema 2020. a augusti lõpu seisuga 85 019,28 eurot. 08.10.2020 ette teatamata läbi viidud vaatluse käigus nõudis maksuhaldur sularaha ettenäitamist, kuid äriühingu juhatuse liige Toomas Vene keeldus maksuhaldurile ütlemast, kus sularahakassa asub. Samas ta kinnitas, et raha on olemas, kuid võib olla sadade eurode võrra muutunud. Kirjeldatud olukorras, kus äriühingu esindaja teatas, et kassa ei asu äriühingu aadressil ja keeldus ka raha asukohta avaldamast ning vaid paar päeva hiljem esitas dokumendid, mille kohaselt on raha kassast välja viidud, oli maksuhalduri järeldus raha puudumisest kassas õigustatud. Väidet, et kaebaja esindajat ajas segadusse maksuhalduri jõuline lähenemine, ei saa pidada tõsiseltvõetavaks. Maksukohustuslasel, kelle kassas olev sularahakogus vastab kassaarvestusest nähtuvale, ei oleks pidanud tekkima vähimaidki probleeme maksuhalduri korralduse täitmisega. Kaebaja käitumine seab ilmselgelt kahtluse alla tema väidete tõesuse. 3(9)

3-21-790 Kaebaja väide kassas seisvale rahale äriliselt kasuliku rakenduse leidmisest ei ole usutav. Kaebaja argumendid raha puudumisest kassas on otsitud ning väited raha teenima panemisest ebaveenvad. Tõsiseltvõetavaks ei saa pidada, et äriühing, kelle majanduslik hetkeseis on väidetavalt keeruline, laenab kogu vaba raha ilma igasuguse tagatiseta 15 aastaks välja isikule, kelle sissetulekute kohta tal info puudub. Maksuhaldur on asjakohaselt toonud välja ka võrdluse Eesti Panga statistikaga, mille kohaselt on pankade poolt tagatiseta antavate tarbimislaenude intressimäär kaebaja väidetava tehinguga võrreldes kaks korda kõrgem. Maksuhalduri seisukohta tehingu näilikkusest toetab kaebaja juhatuse liikme TV seletus. Isik, kes äriühingu nimel laenulepingu sõlmis, ei osanud anda infot intressimäära ega laenuperioodi kohta, viidates vastuseks dokumentidele ning avaldades arvamust, et laen anti kümneks aastaks. Samuti ei osanud äriühingu esindaja selgitada laenusaaja majanduslikku seisu lepingu sõlmimisel ega olnud teadlik tema muudest kohustustest. TV põhjendas majandusliku seisu kohta info puudumist absurdse selgitusega, et ta pole laenusaajaga ühes leibkonnas. Tulu saamise eesmärgil laenu andmisel on äriühingu esmane huvi veenduda ka laenu tagasisaamise võimalustes. Kaebaja ei ole millegagi tõendanud, et oleks kontrollinud raha tagasisaamise võimalust või teinud midagi selle tagamiseks. Laenusaaja oli kaebaja töötaja. Kaebaja oli teadlik, et isik ei ole pikemat aega olnud töövõimeline ehk sissetulekud ei ole olnud püsivad. Kaebaja võrdlus hoiuseintressiga ei ole asjakohane olukorras, kus laenusaaja kohta teadaolev info ei saaks kuidagi tekitada äriühingul veendumust, et ta raha üldse kunagi tagasi saab. Seega pole põhjendatud väited rahale äriliselt kasuliku rakenduse leidmisest. Tehingu toimumise osas ei tekita veendumust ka väidetava laenusaaja PV kirjalik seletus, mille kohaselt võttis ta laenu varasemate võlgade tasumiseks, sest oli tekkinud olukord, kus keegi ei soovinud talle enam võlgu anda. Fiktiivne laenuleping on vormistatud selleks, et vältida ettevõtlusega mitteseotud väljamakse maksustamist. Isikute omavaheline seotus annab võimaluse sõlmida varjatud kokkuleppeid. Maksuhaldur on enda seisukohta laenulepingu fiktiivsusest usutavalt põhjendanud ning ära näidanud kaebaja soovitud eesmärgi, milleks on maksukohustuse vältimine.

5.Tallinna Halduskohus jättis 07.09.2021 menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

otsusega

kaebuse

rahuldamata

ja

Maksuotsus on piisavalt põhjendatud ja tõendamiskoormus on läinud üle maksukohustuslasele (MKS § 150 lg 1). Kohus nõustus kontrolliakti ja maksuotsuse järeldustega neid kordamata (HKMS § 165 lg 2). Kaebaja on ettevõtlustegevuse korraldamises vaba. Samuti puudus kaebajal keeld koguda raha (sh sularaha) äritegevuses vajalike seadmete soetamiseks või vajadusel loobuda seadmete ostmisest. Samas peab maksukohustuslane korraldama oma ettevõtlustegevuse nii, et majandustehingud oleksid nõuetekohaselt dokumenteeritud ja maksukohustuse väljaselgitamiseks olulised asjaolud oleksid kontrollitavad (Riigikohtu 04.06.2013 otsus nr 33-1-15-13, p 15). Kaebaja pearaamatu järgi oli perioodil 01.07.2020–15.10.2020 kaebaja kassa algsaldo 83 694,57 eurot ning lõppsaldo 2698,28 eurot. Kaebaja pangakontolt on võetud välja 85 019,28 eurot (MTA vastuse lisad 7, 8, 10). MKS § 62 lg 2 järgi on maksuhalduril õigus nõuda maksukohustuslaselt sularaha ettenäitamist, kui see on vajalik maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Raha näidatakse ette selle asukohas. 08.10.2020 selgitas kaebaja juhatuse liige TV maksuaudiitorile, et ta ei hoia sularaha kaebaja registreeritud aadressil ning ta ei ütle, kus sularahakassa asub. Tal ei ole võimalik seda sularaha maksuaudiitorile näidata, kuid sularaha on olemas. TV ei soovinud vastata, kelle käes on sularaha. TV sõnul hakkas ta kaebaja pangakontolt sularaha välja võtma, et soetada välismaalt tõstekraana. TV ei 4(9)

3-21-790 oska nimetada äriühingu nime, kust soovis tõstekraanat osta (MTA vastuse lisa 11). 09.11.2020 selgitas TV, et ei mäleta, millist konkreetset tõstekraanat soovis OÜ MikroProjekt Norra äriühingult osta (protokolli p 8 ja p 9, MTA lisa 12). TV selgitusi aluseks võttes on kaebaja väited sularaha väljavõtmise vajaduse osas tõstekraana ostmiseks umbmäärased ning paljasõnalised. Alusetud on kaebaja väited selle kohta, et maksuhalduril ei olnud võimalik tuvastada kontrollimise käigus fakti, et kaebajal ei olnud kassas olema pidanud sularaha. Juhatuse liige kinnitas ise, et tal ei ole võimalik sularaha maksuaudiitorile näidata. Seega on õige vastustaja hinnang, et kaebajal puudus sularaha ulatuses, mis oli välja võetud kaebaja pangaarvelt. Eelnevat kinnitab ka asjaolu, et vahetult peale maksuaudiitori külastust teatas TV, et sularaha on kassast välja makstud. Maksukohustuslasel, kelle kassas olev sularaha vastab kassa arvestusest nähtuvale, ei oleks pidanud tekkima probleeme maksuhalduri korralduse täitmisega. Veenev ei ole kaebaja väide, et ta soovis sularahale leida kasulikku rakendust pärast maksuaudiitori külastust. TV toob 09.11.2020 välja, et kaebaja laenas PV-le 40 000 eurot ning maksis mõlemale äriühingu osanikule dividendi kokku 42 000 eurot (protokolli p 11, p 34). Laenu otsustati anda ärilisel eesmärgil intressitulu teenimiseks (protokolli p 12). Laenu andmine toimus vastastikusel kokkuleppel (protokolli p 14). TV ei oska öelda, mis otstarbeks PV laenu soovis. Laenu väljamaksmine toimus 10.09.2020 ning dividende maksti 01.10.2020 (protokolli p 16). TV ei oska nimetada, mitmeks aastaks laen anti või kui suur on intressimäär (protokolli p 21). Laen ei ole tagatud (protokolli p 24). PV selgitas 03.12.2020, et tal oli laenu vaja võlgade maksmiseks, kuivõrd tal puudus raha pere ülalpidamiseks. Isale ja onule kuuluv äriühing oli nõus aitama. Tal puuduvad tõendid võlgade olemasolu või nende maksmise kohta, sest võttis võlgu sularahas (MTA vastuse lisa 21). PV ja OÜ MikroProjekt on sõlminud 10.09.2020 laenulepingu 40 000 euro laenamise osas (MTA vastuse lisa 15). Maksegraafiku järgi kohustub PV maksma laenu tagasi kord aastas 4391,78 eurot kuni aastani 2035, st PV maksab kaebajale intresse 25 876, 83 eurot. Arvestades neid asjaolusid nõustub kohus vastustajaga, et seotud isikute vahel sõlmitud laenulepingus kajastatud teave ei pruugi olla tõene ning maksumenetluses esitatud laenuleping võib olla sõlmitud tagantjärele sularaha puudumise põhjendamiseks. Laenu andmine sissetulekuta inimesele on seotud suure riskiga ega ole tavapärane, eriti olukorras, kus laenulepingust nähtuvalt laenu ei tagatud. Lisaks tõi kaebaja välja, et vaadeldaval ajal puudus kaebajal pandeemia tõttu majandustegevus ning käive, mis omakorda seab laenulepingu õiguspärasuse kahtluse alla. Vastustaja kinnitusel puudusid PV-l 2020. ning 2021. a-l sissetulekud ning ta viibis haiguslehel. Laenulepingu järgi tuli tal esimene tagasimakse 4391,78 eurot tasuda 11.09.2021. PV on tasunud kaebajale laenu osamakse 1800 eurot 22.11.2020. Pangakonto väljavõttest nähtuvalt on sama summa sularaha kantud vahetult enne PV pangakontole (MTA vastuse lisad 50 ja 54). Täiendavalt tasus PV kaebajale laenu tagasimakseid vastavalt 06.05.2021 2000 eurot (kaebuse lisa 2), 05.07.2021 3000 eurot (kaebuse lisa 3), 26.07.2021 3100 eurot (kaebuse lisa 4). Kohut ei veena laenulepingu tegelikkus, kuna PV-l puudusid 2020. ja 2021. a-l sissetulekud, mille arvelt oleks võimalik laenu ennetähtaegselt tagastada, arvestades, et PV enda sõnul on ta elatunud üksnes laenude arvelt. Pigem näitab eelnev kogumis, et kaebajal puudus vaadeldaval ajal sularaha ning vajalikud dokumendid vormistati tagantjärele ajal, kui maksuaudiitor alustas maksukontrolli. Vastustaja on kontrolliaktis ning maksuotsuses piisavalt analüüsinud, miks ta leiab, et kaebaja väited sularaha väljavõtmise ja kassas hoidmise kohta ei ole veenvad.

5(9)

3-21-790 Kaebaja on tuginenud oma seisukohtades Riigikohtu lahenditele nr 3-15-1303, 3-17-2250 ja 318-1740, kus on selgitatud, et ettevõtlusvabaduse kasutamisel on majandustegevuses maksunduslike kaalutlustega arvestamine lubatav. Käsitletud haldusasjade ja praeguse haldusasja asjaolud on erinevad. Vastustaja ei ole sekkunud kaebaja ettevõtlusvabadusse. Kaebaja ei ole suutnud veenvalt selgitada, miks tal puudus vaadeldaval ajal kassas sularaha. Arvestades kaebaja juhatuse liikme selgitusi sularaha kohta ning asjaolu, et kaebaja esitas tõendid sularaha puudumise kohta alles pärast maksuaudiitori sekkumist, ei ole kohus laenulepingu tegelikkuses veendunud. Kaebaja selgitused sularaha väljamakse eesmärgi kohta on vastuolulised ja seetõttu ebausutavad. Kuna kaebaja ei ole maksuotsuse järeldusi ümber lükanud, on maksuotsus õiguspärane ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6.OÜ MikroProjekt palub 07.10.2021 apellatsioonkaebuses ja 13.06.2022 seisukohas tühistada Tallinna Halduskohtu 07.09.2021 otsus ja rahuldada uue otsusega kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Tehingu näilikkuse hindamiseks tuli välja selgitada poolte tegelik tahe. Nii kaebaja kui ka PV kinnitasid oma selgitustes, et soovisid teha laenutehingut. Samuti esitas kaebaja allkirjastatud laenulepingu, mille alusel laenusaaja PV tegi laenuandjale tagasimakseid. Nende tõendite esitamisega läks tõendamiskoormus üle maksuhaldurile. Laenu andmine kogutud, kuid kasutuseta jäänud raha arvelt on äriliselt mõistlik samm. Laenu tagastamine on kaebaja huvides ning laenu osaline tagastamine varem kui ette nähtud, näitab üksnes laenusaaja head tahet. Kohus on eksinud, väites, et vastustaja kinnitusel puudusid PV-l 2020. ja 2021. a-l sissetulekud, mille arvelt oleks võimalik laenu ennetähtaegselt tagastada, arvestades, et PV enda sõnul on ta elatunud üksnes laenude arvelt. Tõeseks saab pidada väiteid PV sissetulekute osas üksnes kuni 2021. a augustini, samas maksuotsuse aluseks olev kontrolliperiood vältas 2020. a juulist septembrini. PV on laenu tagastanud kogusummas 9900 eurot. On igati mõistetav, et kui PV kasutab igapäevaselt rohkem sularaha ning laenu tagasimakseks vajaminevat summat tal pangakontol olemas ei ole, siis tuli raha enne tagasimakse tegemist kontole panna. Kuna kaebaja esindaja ja PV on pereliikmed, puudus neil laenulepingu sõlmimisel vajadus tagatise ja taustakontrolli järele. Laenuleping võib objektiivselt hinnates olla küll keskmisest riskantsem, kuid ei ole tegelikult kaebajale kahjulik. Laenulepingu spetsiifiliste andmete mitteteadmine TV poolt ei tähenda näilikku tehingut. TV võis laenulepingu allkirjastada ja selle sõlmimisest teadlik olla, kuid ta ei pidanud ise tegelema laenulepingu koostamise ja selle spetsiifiliste andmetega. Kaebaja tõi kaebuse p-des 8‒11 esile asjaolud, mille tõttu ei olnud vastustajal õigust lugeda paljasõnaliseks väiteid sularaha kogumise kohta. Kohus on jätnud kaebaja selgitused sisuliselt hindamata. Kaebaja on selgitanud, et alustas sularaha kogumist alles planeerimisjärgus oleva tehingu tarbeks, mille teostamise vajadus langes ära ootamatu pandeemia tõttu. Maksuhaldur ei ole neid tõendeid ümber lükanud ega esitanud ise ühtegi tõendit. Halduskohtu viidatud Riigikohtu 21.11.2018 otsus nr 3-12-1360 ning viimases viidatud lahend ei ole asjakohased, sest puudutavad maksupettust ehk maksu määramist MKS § 84 alusel. Maksuotsus on rajatud MKS § 83 lg-le 4. Halduskohus ei ole sisuliselt hinnanud kaebaja esitatud tõendeid, rikkudes põhjendamiskohustust (HKMS § 165 lg 1). Seetõttu ei ole kohtuotsuses ega maksuotsuses tuvastatud tehingu näilikkust, mis on MKS § 84 lg 3 alusel maksu määramise eelduseks. Maksuotsus mainib vaid ühel korral, millist tehingut püüti näiliku tehinguga varjata – ettevõttest raha väljaviimine. See ei ole selline tehingukirjeldus, mida oleks võimalik maksuõiguslikus mõttes kvalifitseerida. Sellest ei selgu, kes viib raha kust ja kuhu, 6(9)

3-21-790 mis eesmärgil, ning mis sätete alusel peaks seda maksustama ega ka seda, millised maksud kohalduvad. Riigikohus on rõhutanud, et MKS § 83 lg-t 4 ei saa rakendada, täpsustamata ja põhjendamata, et tegemist on teise tehingu varjamisega (Riigikohtu 09.05.2013 otsus nr 3-3-181-12). Sõltuvalt sellest, millist tehingut väidetavalt varjati, võib muutuda ka maksustamine. Maksueelise tuvastamine eeldab, et selge on näiliku tehingu kohane maksustamine. Kuna maksuhaldur ei tuvastanud varjatud tehingut, ei saa ka maksueelise olemasolu olla selge ja seda ei käsitle ka halduskohtu otsus. Maksueelise tuvastamata jätmine tingib nii maksuotsuse kui ka kohtuotsuse tühistamise. Asjaolu, et TV ei olnud ette teatamata läbi viidud vaatluse käigus nõus näitama kassat, ei tähenda automaatselt, et kaebaja kassas olnud summat oleks proovitud peita. TV reaktsiooni tingis vastustaja ametniku esmakordne külastus, mis kahtlemata tekitab tavainimeses hirmu ja ebakindlust. Lisaks ei olnud kassa vaatluse ajal ligipääsetav.

7.MTA palub 10.11.2021 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Kaebaja seisukoht MKS § 83 lg 4 kohaldamise osas on ekslik. Sätte kohaldamise eelduseks ei ole üksnes olukord, kus on tegemist varjatud tehinguga. Sätte esimesest lausest nähtuvalt kohaldub see ka olukorras, kus teeseldakse tehingu tegemist üldse. Praegusel juhul ongi tegemist sellise olukorraga. Võttes arvesse juhatuse liikme ja osaniku lähisugulust väidetava laenusaajaga, sularaha kogumise põhjendusi, väidetava laenusaaja varalist olukorda ning laenutehingu elulist ebausutavust ja teisi tuvastatud asjaolusid, jõudis maksuhaldur põhjendatult järeldusele, et tegelikult laenu andmist ei toimunud ja fiktiivne laenuleping vormistati üksnes selleks, et põhjendada raha puudumist kassas. Nii väited raha pangakontolt väljavõtmise, selle hoidmise kui ka hilisema kasutamise kohta on äärmiselt ebaveenvad. Maksuhaldur on äriühingu pangakontolt sularaha väljavõtmise asjaolusid ning sularaha kogumist puudutavaid väiteid kontrolliaktis (p 1.1.2) põhjalikult käsitlenud ja jääb nende väidete juurde. Olukorras, kus isikud üritavad jätta muljet tehingu toimumisest, nad kahtlemata kinnitavad soovi lepingut sõlmida. See aga ei tähenda, et tehing tegelikult ka aset leidis. Samal põhjusel on tehtud ka väidetavad laenu tagasimaksed – tegemist ei ole laenusaaja „hea tahte“ näitamisega, vaid sooviga muuta näilikku laenulepingut usutavamaks. Sellele viitab ka asjaolu, et PV pangakontole on enne kaebajale raha kandmist 23.11.2020 samal päeval ja samas summas sularaha sisse makstud. Isikute omavahelist seotust arvestades saab pidada usutavaks, et raha ülekande tegemiseks sai PV kaebajalt. Samale seisukohale võib asuda ka hilisemate väidetavate tagasimaksete osas. Väide, et laenu andmine kogutud, kuid kasutuseta jäänud raha arvelt on äriliselt mõistlik samm, on ilmselgelt ebaveenev. Tõsiseltvõetavaks ei saa pidada, et äriühing, kelle majanduslik hetkeseis on väidetavalt keeruline (kaebaja väitel oli tegevus pandeemia tõttu peatunud), laenab kogu vaba raha ilma igasuguse tagatiseta 15-ks aastaks välja isikule, kellel puudub võimekus laenu tagasi maksta. Seda kinnitab ka kaebaja enda viide PV eelnevatele laenudele ja ebakindlale sissetulekule. Väide intresside teenimisest ei ole tõsiseltvõetav olukorras, kus laenusaaja kohta teadaolev info ei saaks kuidagi tekitada äriühingul veendumust, et ta raha üldse kunagi tagasi saab. Riigikohtu hinnangul piisab maksu määramiseks mõistlikust kahtlusest, mida põhjendatakse ja mis on eluliselt usutav (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-15-13, p 13). Praeguses asjas on maksuhaldur kontrolliaktis piisavalt põhjendanud seisukohta, et peab maksukohustuslase selgitusi raha kassas hoidmise kohta kaheldavaks, st eluliselt ebausutavaks. Maksuhaldur on 7(9)

3-21-790 andnud hinnangu kaebaja väidetele kraana soetamise kavatsuse, sularaha kontolt välja võtmise ja ka laenu andmise kohta. Samuti on maksuhaldur argumenteerinud, miks oleks kaebaja näidatud tegevus majanduslikult põhjendamatu (kontrolliakti p 1.1.2 a). Apellatsioonkaebuse seisukohad varjatud tehingute kohta ei ole asjakohased. Samuti ei haaku praeguse vaidlusega kaebaja viited Riigikohtu lahendile, milles käsitletakse ostja-müüja vaidlust ja kauba olemasolu müügitehingus. Kaebaja suhtes läbiviidud maksumenetluses ilmnes, et äriühingust on välja viidud rahalised vahendid, mille käigus jättis kaebaja välja viidud rahalt tulumaksu maksmata. Seda silmas pidades pole asjakohased kaebaja väited, et maksuhaldur peaks kindlaks tegema, kust ja kuhu, millisel eesmärgil jne väljamakse tegemine toimus. Tegemist polnud poolte vahelise teise tehingu varjamisega, vaid teeseldi tehingut üldse. Riigikohtu praktika kohaselt pole sellisel juhul maksueelise tuvastamine vajalik (vt Riigikohtu 04.03.2020 otsus nr 3-18-1740, p 14). Eelnevat silmas pidades on maksuhaldur põhjendatult maksustanud äriühingust väljaviidud raha kui ettevõtlusega mitteseotud väljamakse tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 2 p 3 alusel, hiljem vormistatud näiliku laenulepingu aga jätnud apellandi maksukohustuse kindlakstegemisel arvesse võtmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8.Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Riigikohus rõhutas 27.09.2017 otsuses nr 3-14-53226, et MKS § 83 lg 4 ja § 84 on teineteist välistava kohaldamisalaga. MKS § 83 lg 4 kohaldub ainult näilikele ja seetõttu tühistele ehk õiguslikus mõttes mitteeksisteerivatele tehingutele. Näiline on tehing, milles kokkulepitud tagajärgi pooled tegelikult ei soovi, st nad on varjatult kokku leppinud, et nad ei loe end seotuks tehingus näidatud õiguste ja kohustustega. MKS § 84 seevastu kohaldub kehtivatele tehingutele, mille õiguslikke tagajärgi pooled soovivadki, kuid millele nad on andnud õigussuhete kujundamise võimalusi kuritarvitades majanduslikule sisule mittevastava vormi maksukohustuse vähendamise eesmärgil (p 13). Riigikohus selgitas 04.03.2020 otsuse nr 3-181740 p-s 14, et poolte tegeliku tahte kindlakstegemisel peab tuvastatud asjaoludest usutavalt nähtuma, et poolte tegelik tahe ei olnud suunatud vaidluse all oleva tehingu tegemisele, vaid nad soovisid sellega varjata teistsugust tehingut (maksustamisel tuleb tuvastada ka maksueelis) või teeselda tehingu toimumist üldse (maksueelise tuvastamine pole maksu määramisel vajalik). Praeguses asjas on maksuhaldur õigesti kohaldanud MKS § 83 lg-t 4, sest on asjakohaselt põhjendanud, et 10.09.2020 laenulepingut kaebaja ja PV vahel (dtl 73 jj) teeseldi üldse, millisel juhul ei ole vajalik tuvastada varjatavat tehingut ega maksueelist.
10.Tehingu toimumist ei tõenda üksnes lepingu olemasolu ja osapoolte kinnitused tehingu tagajärgede soovimisest, kui ülejäänud tõendid näitavad veenvalt, et tegelikkuses ei soovinud pooled lepingule vastavat tehingut teha. Praeguses asjas on maksuhaldur piisavalt põhjendanud, miks tuleb 10.09.2020 laenulepingut pidada näilikuks ja seega tühiseks ning äriühingust välja viidud raha maksustada TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel. Tõendamiskoormus on üle läinud kaebajale ning kaebaja ei ole suutnud maksuhalduri versiooni ümber lükata.
11.Asja lahendamisel ei oma määravat tähtsust see, mis põhjusel oli kaebaja väidetavalt kogunud kassasse suure summa sularaha. Tuvastatud on, et 31.08.2020 seisuga oli kassakonto väljavõtte kohaselt kassa sularaha jääk 85 019,28 eurot (dtl 57) ning veel 09.09.2020 kell 19.30 õhtu e-kirjas (dtl 313) kinnitas TV, et plaan ehitusmehhanismi soetada ei ole muutunud. 08.10.2020, kui maksuhaldur soovis kassat üle lugeda (protokoll dtl 58), kinnitas TV, et see raha on kassas olemas (summa võib olla muutunud sadade eurode ulatuses), kuid keeldus kassat 8(9)

3-21-790 ette näitamast; keeldus selgitamast, kus sularaha kassa asub; keeldus selgitamast, miks ta maksuhalduri küsimustele ei vasta; ning keeldus selgitamast, miks ei saa sularaha asukohta minna. Samas nähtub sellest protokollist, et ka veel sel hetkel oli kaebajal versioon, et sularaha eest kavatsetakse osta tõstekraana ning sõnagagi ei mainitud 10.09.2020 sõlmitud laenulepingut. Eelnevast järeldas maksuhaldur õigesti, et kontrolli hetkel 08.10.2020 kassas sularaha enam ei olnud ning see oli äriühingust välja viidud. Kaebaja väide, et TV oli hirmunud, kui maksuhaldur soovis kassat üle lugeda ning sellest olid tingitud ka tema vastused, ei ole tõsiseltvõetav, kuna TV oli juba varem pikema aja jooksul suhelnud maksuhalduriga igasuguste barjäärideta. Samuti ei ole kaebaja selgitanud, miks oli mõeldamatu minna 08.10.2020 sularaha asukohta seda üle lugema. Laenulepingu esitas kaebaja maksuhaldurile pärast kontrolli alustamist 15.10.2020 ja veel 09.11.2020 vestlusel (protokoll dtl 60) selgitas TV, et raha maksti kassast välja alles pärast 08.10.2020, kuigi sama protokolli kohaselt (raamatupidaja helistas juhatuse liikmele) ja ka kassakonto väljavõtte kohaselt toimus laenu väljamakse juba 10.09.2020. Laenulepingu üksikasju TV ei teadnud. Kui lisada siia juurde veel, et kaebaja juhatuse liige ja PV on sugulased ning PV majanduslik olukord oli selline, et ta enda sõnul elas võlgades ja laenudest (PV 03.12.2020 selgitused, dtl 87), on maksuhalduri versioon äriühingust raha väljaviimisest veenev. Kokkuvõtvalt ‒ kui kaebaja oli 09.09.2020 õhtul seisukohal, et sularaha eest ostetakse tehnikat (ja ka veel 08.10.2020 versiooni kohaselt oli sularaha alles nagu ka soov tehnikat osta), siis on täiesti ebausutav, et juba järgmisel päeval (10.09.2020) otsustati sõlmida laenuleping äriühingu juhatuse liikme majanduslikult raskes olukorras oleva sugulasega intressitulu teenimise eesmärgil. Selles kontekstis ei tõenda laenulepingu tegelikkust ka see, et PV on osaliselt laenu tagasi maksnud. Tõendite kogumi pinnalt on pigem usutav, et laenu tagasimaksete näol oli tegemist sooviga muuta näilikku tehingut tagantjärgi usutavamaks. Ringkonnakohus nõustub selles osas maksuhalduri ja halduskohtu põhjendustega neid üle kordamata.

12.Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1). Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jäävad nende endi kanda HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 11.06.20263-26-1704/2Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 11.06.20263-26-1661/5Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja