Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Villem Lapimaa
Määruse tegemise aeg ja koht
28. juuni 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-20-96
Haldusasi
Vesta Terminal Tallinn OÜ kaebus Viimsi valla tekitatud varalise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 5. juuli 2021. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – Vesta Terminal Tallinn OÜ, esindajad v.adv Asko Pohla ja v.adv Martin Männik Vastustaja – Viimsi vald, esindajad v.adv Villy Lopman ja adv Birgit Aasa
Menetluse alus ringkonnakohtus
Vesta Terminal Tallinn OÜ määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada Vesta Terminal Tallinn OÜ määruskaebus osaliselt.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 5. juuli 2021. a määruse haldusasjas nr 3-20-96 resolutsiooni punkt 2 osas, milles halduskohus luges Viimsi valla viivitusega seotud õigusabikulude hüvitamise nõude tervikuna mittetähtaegseks ja lõpetas selle osas haldusasja nr 3-20-96 menetluse.
Teha tühistatud osas uus määrus, millega lugeda Viimsi valla viivitusega seotud õigusabikulude hüvitamise nõue tähtaegseks osas, mis seondub alates 15. jaanuarist 2017 kantud õigusabikuludega.
Ülejäänud osas jätta määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 5. juuli 2021. a määruse haldusasjas nr 3-20-96 resolutsiooni punkt 2 muutmata.
Tagastada Vesta Terminal Tallinn OÜ määruskaebuselt haldusasjas nr 3-20-96 tasutud riigilõiv 15 (viisteist) eurot (viitenumber 00721004102584).
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 124 lg-d 3 ja 4, § 155 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).
3-20-96
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viimsi Vallavolikogu kehtestas 11.06.2002 otsusega nr 114 Viimsi vallas Muuga külas asuva Muuga sadama lääneosa detailplaneeringu (DP), millega määrati mh kindlaks uute naftasaaduste terminalide ehitusõigus. Viimsi Vallavalitsus kehtestas 04.02.2005 korraldusega nr 65 Muuga sadama lääneosa territooriumi DP, millega jäi Viimsi Vallavolikogu 11.06.2002 otsusega nr 114 kehtestatud DP põhiosas kehtima, kuid osale sadama lääneosa kruntidest määrati uus krundijaotus. Kruntidele määratud ehitusõigust ei muudetud ega määratud uuesti.
2.Vesta Terminal Tallinn OÜ, kes kasutas AS-ga Tallinna Sadam sõlmitud hoonestusõiguse lepingu alusel Muuga sadamas asuvaid Koorma tn 2a (registriosa nr 2419802; katastritunnus 89012:001:0034; pindala 42 673 m2; sihtotstarve 100% tootmismaa) ja Virna tn 3 (registriosa nr 14116002; katastritunnus 89012:001:0082; pindala 40 970 m2; sihtotstarve 100% tootmismaa) kinnistuid, esitas 09.03.2010 taotluse projekteerimistingimuste väljastamiseks eelnimetatud kinnistutele naftatoodete terminali rajamiseks ning keskkonnamõju hindamise algatamiseks. Viimsi Vallavalitsus jättis 30.03.2010 korraldusega nr 178 Vesta Terminal Tallinn OÜ taotluse rahuldamata. Vesta Terminal Tallinn OÜ esitas Tallinna Halduskohtule 02.08.2010 kaebuse Viimsi Vallavalitsuse 30.03.2010 korralduse nr 178 tühistamiseks ja Viimsi valla kohustamiseks vaadata tema taotlus uuesti läbi (haldusasi nr 3-10-1988).
3.Tallinna Halduskohus lõpetas 16.12.2010 määrusega haldusasja nr 3-10-1988 menetluse ning kinnitas Vesta Terminal Tallinn OÜ ja Viimsi valla vahel sõlmitud kompromissi, mille kohaselt oli Viimsi vald mh kohustatud algatama Koorma tn 2a ja Virna tn 3 kinnistute DP (Vesta DP) ja keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) menetluse (p 1.4.1), tegema kõik vajalikud menetlustoimingud ning menetlema DP-d ja KSH-d võimalusel vähima seadustes lubatud aja jooksul (p 1.4.2). Viimsi vallal tuli algatatud DP kehtestada ilma enda poolsete asjatute viivitusteta seaduses lubatud aja jooksul sellisel kujul ja viisil, et kehtestatav DP arvestaks võimalusel kaebaja eesmärki rajada DP alale naftatoodete terminal vastavalt AS Sweco Projekt tööle nr 09320-0031, kui selleks olid olemas kooskõlastused, heakskiidetud KSH aruanne ning DP-ga kavandatav lahendus tagas avalike huvide ja väärtuste, sh kolmandate isikute huvide tasakaalustatud arvestamise (p 1.4.3). Viimsi vald kohustus mitte tegema mis tahes tehinguid ja toiminguid, samuti mitte võtma vastu mis tahes haldusakte, mis takistaksid või välistaksid Vesta Terminal Tallinn OÜ poolt Koorma tn 2a ja Virna tn 3 kinnisasjadel DP menetlemist naftasaaduste terminali ehitamiseks (p 1.5). Vesta Terminal Tallinn OÜ kohustus seevastu finantseerima nii DP menetlemist kui ka KSH läbiviimist (p 1.6).
4.Viimsi Vallavalitsus algatas 28.01.2011 korraldusega nr 53 Vesta DP ja KSH menetluse. Viimsi Vallavalitsus viis 12.05.2011 korraldusega nr 312 Vesta Terminal Tallinn OÜ taotlusel 28.01.2011 korraldusse nr 53 sisse muudatuse, mille kohaselt on DP koostamise eesmärgiks kinnistute ehitusõiguse muutmine selliselt, et ehitiste lubatud maksimaalne kõrgus Koorma tn 2a ja Virna tn 3 kinnistutel on 15 m asemel 50 m ning naftasaaduste mahutite suurimaks lubatud kõrguseks on 35 m. Viimsi Vallavalitsus sõlmis Vesta DP ja KSH koostamiseks 18.09.2012 alustatud riigihanke nr 137189 tulemusena 18.12.2012 hankelepingu OÜ-ga E-Konsult. Keskkonnaamet (KeA) kiitis KSH programmi heaks 30.07.2013 korraldusega nr HJR 68/13/17125-3. Vesta DP eskiisi ja KSH programmi avaliku väljapaneku ajal (20.05.2013– 10.06.2013) ja selle järgselt esitati pakutud lahendusele mitmeid vastuväiteid, milles heideti ette negatiivset mõju inimeste tervisele ja elukvaliteedile ning vara väärtuse vähenemist seoses naftasaaduste käitlemisest tekkiva lärmi, õhusaaste ja ebameeldiva haisu ning suurõnnetuse ohuga. Vesta Terminal Tallinn OÜ esitas Vesta DP ja KSH materjalid Viimsi vallale kooskõlastamisele saatmiseks 08.09.2016 ning vajalikud kooskõlastused laekusid 2017. a märtsi lõpuks. Kooskõlastatud DP esitati Viimsi Vallavalitsusele vastuvõtmiseks 18.05.2017 2(10)
3-20-96 ning vallavalitsus alustas esitatud DP ja KSH materjalide läbitöötamisega 08.06.2017. Viimsi Vallavolikogu keskkonna ja heakorrakomisjon leidis 23.01.2018, et Vesta DP-le on vaja tellida täiendav ekspertarvamus, kuid loobus seejärel ekspertarvamuse tellimisest pärast tutvumist Vesta Terminal Tallinn OÜ 05.04.2018 vastuväidetega. Viimsi vald esitas Vesta Terminal Tallinn OÜ-le 06.12.2018 tutvumiseks otsuse eelnõu Vesta DP ja KSH menetluse lõpetamise kohta, millele Vesta Terminal Tallinn OÜ esitas oma seisukohad 11.01.2019. Viimsi Vallavolikogu lõpetas 26.03.2019 otsusega nr 18 Vesta DP ja KSH menetluse. Vesta Terminal Tallinn OÜ esitas Viimsi Vallavolikogule 30.04.2019 vaide 26.03.2019 otsuse nr 18 kehtetuks tunnistamiseks, mille Viimsi Vallavolikogu jättis 18.06.2019 vaideotsusega nr 42 rahuldamata.
5.Vesta Terminal Tallinn OÜ esitas Tallinna Halduskohtule 15.01.2020 kaebuse Viimsi valla tekitatud varalise kahju hüvitamiseks ja hüvitiselt viivise väljamõistmiseks. Kaebaja soovis usalduskahju hüvitamist haldusmenetluse seaduse (HMS) § 67 lg 3 või HMS § 102 lg 3 või alternatiivselt põhiseaduse (PS) § 25 alusel, kuid mitte riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel. Tallinna Halduskohus jättis 26.06.2020 otsusega Vesta Terminal Tallinn OÜ kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 18.01.2021 otsusega osaliselt Vesta Terminal Tallinn OÜ apellatsioonkaebuse ja tühistas Tallinna Halduskohtu 26.06.2020 otsuse ning saatis asja halduskohtule uueks lahendamiseks. Ringkonnakohus leidis kokkuvõtvalt, et Vesta Terminal Tallinn OÜ ei saa praeguses asjas nõuda Viimsi vallalt varalise kahju hüvitamist HMS § 67 lg 3 ega § 102 lg 3 ega ka PS § 25 alusel, vaid tema kahjunõuet tuleb menetleda RVastS normide (eelkõige RVastS § 7 lg 1) alusel, ning kui kaebaja soovib ka viivitamisega tekitatud kahju hüvitamist, siis tuleb kontrollida selle nõude tähtaegsust HKMS § 46 lg 4 alusel. Ringkonnakohtu otsus jõustus Riigikohtu 06.04.2021 määrusega, millega jäeti Vesta Terminal Tallinn OÜ kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.
6.Vesta Terminal Tallinn OÜ esitas Tallinna Halduskohtule 28.04.2021 kaebuse täienduse, milles leiab, et vastustaja on oluliselt rikkunud Tallinna Halduskohtu 16.12.2010 määrusega kinnitatud kompromissi, mistõttu on kaebajal õigus nõuda Vesta DP menetlemisega viivitamise ning Viimsi Vallavolikogu 26.03.2019 otsusega nr 18 tekitatud varalise kahju hüvitamist kokku 1 336 133,03 eurot, samuti kahjusummalt arvestatud viivist alates kaebuse esitamisest. Kaebaja sai kahju tekkimisest teada Viimsi Vallavolikogu 26.03.2019 otsusest nr
18.Kaebajal oli kompromissi p-st 1.5 tulenevalt õigustatud ootus, et vastustaja ei võta vastu mis tahes haldusakte, mis takistaksid või välistaksid Koorma tn 2a ja Virna tn 3 kinnistutel DP menetlemist naftasaaduste terminali ehitamiseks. Kompromissi p-dest 1.4.2 ja 1.4.3 tulenevalt pidanuks vastustaja Vesta DP kehtestama hiljemalt 31.12.2013 ja seega oli vastustaja Vesta DP menetlusega viivituses alates 01.01.2014, millest arvates tuleb kaebajale hüvitada kõik kulutused, mida ta tegi, lootes Vesta DP kehtestamisele. Kuna KeA kiitis KSH programmi heaks 30.07.2013, siis oli sellest ajast 5 kuud vastustajale piisav kompromissi ja HMS § 5 lg-st 4 tuleneva kohustuse täitmiseks. Kaebajale tekitatud kahju seisneb järgnevas. Kaebaja kasutab Koorma tn 2a ja Virna tn 3 kinnistuid AS-ga Tallinna Sadam sõlmitud hoonestusõiguse lepingu alusel ning kaebaja poolt seni Vesta DP puudumise tõttu ehitusõiguseta ja seeläbi kasutamata Koorma tn 2a territooriumi osa moodustab 48,4% kinnistu üldpinnast. Kaebaja tasus aastatel 2014–2019 hoonestusõiguse tasu Koorma tn 2a kinnistu eest 356 896,49 eurot (737 389,44 × 0,484) ja Virna tn 3 kinnistu eest 707 961,60 eurot. Lisaks tasus kaebaja aastatel 2014–2019 maamaksu Koorma tn 2a kinnistu eest 69 303,96 eurot (143 190 × 0,484) ja Virna tn 3 kinnistu eest 127 474,98 eurot. Kuna kaebaja uskus, et vastustaja kehtestab DP, siis keeldus ta AS Tallinna Sadam korduvatest pakkumistest tagastada kinnistud. Kuna AS Tallinna Sadam on jätkuvalt kinnitanud soovi saada tagasi Koorma tn 2a kasutamata osa ja Virna tn 3 kinnistu hoonestusõigused, puudub mõistlik põhjus arvata, et kaebajal ei oleks olnud võimalik hoonestusõiguseid vajadusel tagastada juba 3(10)
3-20-96 2013. a lõpuks. Lisaks kandis kaebaja DP koostamiseks OÜ-ga E-Konsult 17.12.2012 sõlmitud töövõtulepingu alusel kulutusi 60 935 eurot. Kui kaebaja oleks juba 2013. a lõpus teadnud, et vastusaja rikub kompromissi ja lõpetab Vesta DP menetluse, siis oleks kaebaja pöördunud ise AS-i Tallinna Sadam poole kinnistute tagastamiseks ning vältinud seeläbi edasist kahju hoonestusõiguse tasu ja maamaksu näol. Vastustaja poolset kohustuste rikkumisest teades ei oleks kaebaja teinud ka kulutusi DP koostamiseks. Kaebaja on alates 01.01.2014 kandnud Vesta DP ja KSH koostamisega seoses lisaks õigusabikulusid 13 561 eurot, mis ei olnuks tarvilikud, kui vastustaja ei oleks pidavalt DP menetlusega viivitanud, vaid oleks täitnud kompromissi ja otsustanud DP kehtestamise hiljemalt 31.12.2013. Seega nõuab kaebaja RVastS § 7 lg 1 alusel vastustajalt hüvitist kogusummas 1 336 133,03 eurot. Kahju tekkimist ei olnud võimalik ära hoida ning kaebaja võttis tarvitusele kõik mõistlikud abinõud, et kahju vältida ja vähendada, sh esitas 26.03.2019 otsuse peale vaide. Pärast vaide rahuldamata jätmist ei pidanud kaebaja põhjendatuks esitada halduskohtule tühistamis- ega kohustamiskaebust, sest kohtumenetlus võtaks aega 2–3 aastat ning ka positiivse otsuse korral puuduks kaebajal kindlus, et vastustaja käitub edaspidi õiguspäraselt ja järgib juba sõlmitud kompromissi ning kehtestab Vesta DP. Kaebus on tähtaegne, sest kompromissi sõlmimise tõttu ei saanud kaebajalt eeldada, et ta esitab pärast 31.12.2013 Vesta DP menetluse käigus kohustamiskaebuse, mille tulemus olnuks sama, mis oli juba kompromissiga saavutatud. Ka ei saanud kaebajalt eeldada Viimsi Vallavolikogu 26.03.2019 otsuse vaidlustamist halduskohtus, sest kompromissi rikkumise tõttu ei saanud kaebaja eeldada, et otsuse tühistamise korral saavutaks ta oma eesmärgi, milleks oli Vesta DP kehtestamine vähima lubatud aja jooksul. Kui kohtu hinnangul on kaebetähtaeg möödunud, palub kaebaja see ennistada.
7.Viimsi vald palus 16.06.2021 vastuses jätta kaebus Viimsi Vallavolikogu 26.03.2019 otsusega nr 18 tekitatud kahju hüvitamise nõudes rahuldamata ning lõpetada HKMS § 124 lg 4 alusel haldusasja menetlus Vesta DP menetlemisega viivitamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes kaebetähtaja ületamise tõttu. Isegi kui kaebajal oleksid mingid võimalikud nõuded vastustaja vastu tulenevalt Vesta DP menetlusega viivitamisest, siis on nende võimalike nõuete osas kaebetähtaeg ammu möödunud. DP menetlus algatati 28.01.2011 ja lõpetati 26.03.2019. Kaebaja on korduvalt viidanud, et DP tulnuks kehtestada hiljemalt 31.12.2013, ning seega on tegemist kuupäevaga, millal kaebaja sai teada väidetavast õigusvastasest viivitusest. Kaebaja kui majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik pidi mõistma, et kui ta lootis DP kehtestamisele hiljemalt 31.12.2013, kuid seda ei kehtestatud, siis muutub edasine hoonestusõiguse tasu ja maamaksu maksmine tulutuks. Kui kaebaja hinnangul pidanuks vastustaja DP kehtestama hiljemalt 31.12.2013, pidanuks kaebaja pärast seda esitama kas vaide vastustajale või kaebuse halduskohtule. Selle asemel lasi kaebaja väidetavalt õigusvastasel olukorral kesta veel enam kui kuus aastat. Analoogselt jätkuva tegevuse õigusvastasuse tuvastamise kaebusega tuleb ka tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse puhul arvestada kaebetähtaja kulgemist ajast, mil kaebaja sai aru viivituse õigusvastasusest ja sellega kahju tekitamisest. Kolm aastat on piisav aeg, et saada aru, kas viivitus on olnud õigusvastane ja kas sellega on tekitatud kahju (vrd Riigikohtu 30.11.2016 otsus nr 3-3-1-23-16, p-d 23 ja 27; 17.03.2014 otsus nr 3-3-1-6113, p 12). Kuna kaebaja sai viivituse õigusvastasusest ning sellega kahju tekitamisest ja kahju põhjustanud isikust teada 31.12.2013, tulnuks kaebus esitada hiljemalt 31.12.2016. Seega on 15.01.2020 kaebus esitatud HKMS § 46 lg-s 4 sätestatud kaebetähtaega oluliselt ületades. Kaebetähtaja sedavõrd ulatuslik ületamine ei ole vähetähtis ka seetõttu, et kaebaja kahjunõude menetlemisel tuleks hakata hindama enam kui 8 aastat tagasi toimunud sündmusi ja olukorda. Kaebetähtaja ennistamiseks ei ole alust, sest kaebaja ei ole ennistamistaotlust ja kaebetähtaja ületamist kuidagi põhjendanud. Kaebaja viide sellele, et temalt ei saanud kompromissi tõttu eeldada varem tegutsemist, ei ole mõjuv põhjus kaebetähtaja möödalaskmiseks. Vastupidi, kui 4(10)
3-20-96 kaebaja leidis, et 31.12.2013 oli kompromissi täitmise lõpptähtaeg, pidanuks ta pöörduma kohustamis- või hüvitamiskaebusega halduskohtusse just pärast nimetatud tähtaja möödumist. Samuti ei saa kaebaja väidetavat teadmatust või täiendavate menetluslike sammude mõistliku eeldamise ebamõistlikkust pidada mõjuvaks põhjuseks kaebetähtaja ennistamiseks. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et kaebajal oleks olnud probleeme õigusnõustajate leidmisega või neilt nõu küsimisega. Kaebajat on kogu DP menetlemise jooksul esindanud advokaat.
8.Tallinna Halduskohus luges 05.07.2021 määrusega Viimsi Vallavolikogu 26.03.2019 otsusega nr 18 tekitatud kahju hüvitamise nõude tähtaegseks (resolutsiooni p 1) ning Vesta DP menetlusega viivitamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude mittetähtaegseks, jättis selles osas kaebetähtaja ennistamata ja lõpetas selles nõudes haldusasja menetluse (resolutsiooni p 2). Viivitusega tekitatud kahju hüvitamise osas on esmalt oluline, kas kahju hüvitamise tähtaeg hakkas kulgema ühtsena viivituse algusest või igakordselt alates uue arve esitamisest. Kahju tekkimise aja määramisel tuleb lähtuda nn kahju ühtsuse printsiibist. Kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab ka aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas hagis ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist. Kui kahju tekib tulevikus või selle tagajärjed korduvad edaspidi, siis niipea, kui kahjuhüvitise mingit osas saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue (vt Riigikohtu 22.11.2018 otsus nr 2-14-53081, p 19; 30.01.2013 otsus nr 3-2-1-177-12, p 12). Tulevikus tekkiv kahju saab eraldi aeguma hakata üksnes erandlikel juhtudel, kui ilmnevad ootamatud ja täiesti uued asjaolud, mille tekkimist tulevikus ei olnud kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumise ajal võimalik mõistlikult ette näha (vt Riigikohtu 15.03.2017 otsus nr 3-2-1-161-16, p 10). Seda, et koos kahju hüvitamise nõudega hakkab kaebetähtaeg kulgema ka edaspidi tekkida võiva ettenähtava kahju osas, on leitud ka haldusasjades (Riigikohtu 12.12.2012 määrus nr 3-3-1-5912, p 17). Järelikult ei hakanud igakordselt hoonestusõiguse tasu või maamaksu tasudes või lepingute alusel tasu makstes konkreetse summa osas kulgema uus kaebetähtaeg, vaid kahju tuleb arvestada ühtsena viivituse algusest. Haldusorgani viivitus on jätkuv toiming (HKMS § 6 lg 2). RVastS § 17 lg 3 ei seo kahjunõude esitamise tähtaega sellega, milline oli väidetavalt kahju tekitanud tegevuse iseloom – kas tegemist oli ühekordse, korduva või jätkuva toiminguga. Nõude esitamise tähtaja kulgemise algus on määratletud päevaga, mil kannatanu sai teada kahjust ja selle põhjustanud isikust. Sealjuures pole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seonduvaid asjaolusid. Määrav on, et kannatanul oleksid kahjunõuet õigustavad asjaolud teada sel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus (Riigikohtu 15.06.2015 määrus nr 3-3-1-20-15, p 11). Kaebaja on järjekindlalt selgitanud, et vastustaja oli viivituses alates 31.12.2013. Seega oli viivituse algusest kaebuse esitamise seisuga möödunud üle 6 aasta. Kaebaja on ka selgitanud, et ajavahemikul 2014. a novembrist kuni 2016. a septembrini ei teinud vastustaja Vesta DP menetluses mis tahes toiminguid. Tallinna Ringkonnakohtu 23.04.2014 otsuse nr 3-12-1465 (p 11) kohaselt on Vesta Terminal Tallinn OÜ tuginenud vaidlusaluse DP menetluses Viimsi valla poolsele viivitusele juba 2012. a-l. Isegi kui viivitus ei olnud konkreetse menetluse esemeks, tuleb arvestada, et ka pärast otsuse jõustumist (17.06.2014), millega jäeti Viimsi valla kaebus rahuldamata, oli vastustaja kaebaja väitel tegevusetu. Arvestades Vesta Terminal Tallinn OÜ 08.09.2016 pöördumist vastustaja poole, pidi kaebaja hiljemalt siis möönma Viimsi valla tegevusetust planeerimismenetluses (kui mitte varem, kaebaja enda väidete kohaselt juba 2014. a-l). Selleks ajaks pidi kaebaja möönma nii maamaksu, hoonestusõiguse tasu kui ka sõlmitud lepingute alusel tasu maksmise kohustust, sh edasiulatuvalt. Kahju ühtsuse põhimõtte järgi on kaebetähtaeg hakanud kulgema kogu kahju osas tervikuna ja see ei ole osadeks jaotatav. Seega
5(10)
3-20-96 oli 3-aastane kaebetähtaeg 2020. a-ks möödunud ka juhul, kui lähtuda hilisemast võimalikust viivituse möönmisest. Kaebaja on taotlenud kaebetähtaja ennistamist, kuid ei ole toonud välja ennistamise aluseid. Kaebajast võib aru saada, et tal oli lootus, et vastustaja siiski jätkab planeerimismenetlusega. Kohtupraktikas on peetud võimalikuks arvestada kaebetähtaja ennistamisel eelkõige õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimusi protsessitoimingutes või haldusorgani poolset isiku eksitamist. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebajat kogu aeg esindanud õigusteadmistega isikud (sh samad esindajad osalesid ka haldusasjades nr 3-10-1988, 3-11-1179 ja 3-12-1465), mistõttu tuleb võimalikele eksimustele või ka eksitamisele anda tähtaja ennistamise kaalumisel väiksem kaal. Isik peab oma õigusi kaitsma mõistliku aja jooksul ja ei tohi kahju omapoolsete viivitustega suurendada. Kui isiku käsutuses olid õiguskaitsevahendid, sh oli talle arusaadav nii õigusvastaselt kahju tekitamine (viivitus) kui ka sellega tekkinud kahju, siis ei saa isik eeldada, et ta võib kahju hüvitamise nõude esitamisega piiramatult oodata. Hüvitusnõude tähtaeg kaitseb nii menetlusosalisi, avalikku huvi kui ka õigusrahu. Kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks andnud kaebajale järjekindlalt lubadusi, millest lähtudes võinuks kaebaja loota, et soovitud DP peatselt kehtestatakse. Pigem võiks haldusasjas nr 3-12-1465 kaebuse esitamisest ning ajavahemikul 2014–2016 menetlustoimingute puudumisest järeldada vastupidist. Seega oli kaebajal juba siis võimalik esitada piisavate edulootustega kaebus või ka trahvitaotlus. Haldusasjas nr 3-12-1465 trahvitaotluse esitamisest järeldub, et sellise õiguskaitsevahendi olemasolu oli kaebajale teada. Viivitusega tekitatud kahju hüvitamise taotlusega viivitamist ei õigusta ka asjaolu, et kaebaja ei näinud võimalust, et tema kasuks tehtav positiivne kohtulahend saanuks olla kompromissist erineva sõnastusega. Arvestades haldusorgani ulatuslikku kaalutlusõigust DP menetluses, on küll vähe tõenäoline, et kohus teeks vastustajale ettekirjutuse, millise sisuga planeering tuleb vastu võtta või kehtestada, kuid kohtul oleks siiski võimalik määrata vastustajale konkreetne tähtaeg järgmise menetlusliku otsuse tegemiseks ning seda ka HKMS § 248 alusel kontrollida. Planeerimismenetluses tuleb otsida menetlusosalistega konsensust ja püüda ühildada põrkuvaid huve, kuid see ei saa toimuda igavesti. Ebamõistlikku viivitust ei õigusta ka soov vältida kohtuvaidlust (nt Riigikohtu 30.11.2016 otsus nr 3-3-1-23-16, p 21). Eeltoodust tulenevalt ei nähtu asjaolusid, mis tingiksid kaebetähtaja ennistamise. Kaebaja pidi viivitust möönma juba aastatel 2014–2016 ning kaebetähtaja ületamist ei tinginud kaebajast sõltumatud asjaolud ega kaebaja eksitamine.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.Vesta Terminal Tallinn OÜ palub 27.07.2021 määruskaebuses tühistada halduskohtu määruse resolutsiooni p 2 ja lugeda Vesta DP menetlusega viivitamisega tekitatud kahju hüvitamise nõue tähtaegseks või alternatiivselt ennistada kaebetähtaeg. Kaebaja ei pidanud pöörduma kahju hüvitamise nõudega kohtusse kolme aasta jooksul arvates 01.01.2014, kui vastustaja ei olnud selleks ajaks Vesta DP-d kehtestanud. Isikult ei saa mõistlikult eeldada kohtusse pöördumist enne, kui ta on saanud teada enda õiguste rikkumisest (nt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 17.09.2013 otsus nr 59601/09, Eşim vs. Türgi, p 25). Kuna KeA kiitis KSH programmi heaks 30.07.2013 ning seejärel jätkusid arutelud KSH täiendamiseks, siis ei saanud kaebaja teada enda õiguste rikkumisest seoses Vesta DP menetlusega viivitamisega enne Viimsi Vallavolikogu 26.03.2019 otsuse tegemist. Kaebuses on hinnatud DP kehtestamise mõistlikuks ajaks 5 kuud peale KSH programmi heakskiitmist seetõttu, et vastavalt HMS § 5 lg 4 tulnuks vastustajal menetlustoimingud teha viivitusteta. See ei tähenda, et kaebaja sai enda õiguste rikkumisest aru juba 01.01.2014, sest aastatel 2014–2019 toimus kaebaja ja vastustaja vahel pidev kirjavahetus ning tehti DP kehtestamise otsustamisele suunatud toiminguid. Kui 6(10)
3-20-96 kaebaja ei saa olla kahju tekkimises kindel ehk kui kahju oleks võinud jääda juhtumi asjaoludel ka tekkimata, tuleb kahju hüvitamise nõue lugeda tähtaegseks (vt Riigikohtu 22.06.2021 määrus nr 3-20-1834, p 21). Alles vastustaja 26.03.2019 otsuse tegemisest ja selle peale esitatud vaide rahuldamata jätmisest olid kaebajale teada viivitusega seonduvad kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus (vt Riigikohtu 15.06.2015 määrus nr 3-3-1-20-15, p 11). Kuni selle hetkeni ei olnud kaebajale kahju tekkimine kindel. Halduskohtu määruses viidatud praktika kahju ühtsuse põhimõtte kohta seondub tulevikus tekkiva kahju hüvitamise nõuetega, mitte aga juba tekkinud kahju hüvitamise nõudega. Seega ei ole need seisukohad asjassepuutuvad. Kaebaja sai 26.03.2019 otsuse vastuvõtmisest teada, et Vesta DP menetlusega viivitamine tekitas temale kahju. Kuni otsuse vastuvõtmiseni ei olnud kaebaja poolt Vesta DP-ga seoses tehtud kulutused (tasutud maamaks ja hoonestusõiguse tasu) kaotanud veel oma väärtust investeeringuna ja neid oleks olnud võimalik tasa teenida (vt ka Riigikohtu 08.05.2014 otsus nr 3-3-1-9-14, p 34). Samuti oli kaebajal kuni selle ajani lootus, et vastustaja täidab kompromissist tulenevad kohustused. Kompromissi p-dest 1.4.2, 1.4.3 ja 1.5 tulenes kaebaja arusaamine, et vastustaja Vesta DP-d siiski menetleb ja ta ei pea iga võimaliku viivituse korral pöörduma kaebusega kohtusse. Asjaolust, et kaebaja oli vastustaja viivitusele ka varem tuginenud, ei saa järeldada, et kaebaja oli teadlik, et viivituse ajal tehtud kulutused on käsitatavad kaebajale viivitusega põhjuslikus seoses oleva kahjuna. Tehtud kulutused kaotasid kaebaja jaoks oma väärtuse investeeringuna alles siis, kui vastustaja võttis vastu 26.03.2019 otsuse, mistõttu on kahju hüvitamise nõue tähtaegne. Kuna halduskohtu viidatud kahju ühtsuse printsiip ei ole praegu kohaldatav, siis pidanuks halduskohus jätkama Vesta DP menetlusega viivitamisega seotud kahjunõude menetlust vähemalt osas, milles viivitusest tekkinud kahju oli tekkinud kolme aasta jooksul enne 15.01.2020 kaebuse esitamist (s.o alates 15.01.2017). Alternatiivselt pidanuks halduskohus kaebetähtaja ennistama. Kaebetähtaja ennistamine ei ole välistatud ka advokaadist esindajat kasutanud kaebaja puhul (nt Riigikohtu 07.12.2016 määrus nr 3-3-1-64-16, p 15). Kaebetähtaja ennistamise aluseks on mh ettenägematud takistused, haldusorgani põhjendamatu viivitus, haldusorgani eksitavad lubadused või muud sarnased asjaolud, mis pikendasid vaidluse kohtuvälist lahendamist (nt Riigikohtu 25.01.2001 määrus nr 3-3-1-58-00). Kuni 26.03.2019 otsuse vastuvõtmiseni ei olnud vastustaja viivituse ajal tehtud kulutused kaotanud oma väärtust investeeringuna ja neid olnuks võimalik tasa teenida, mistõttu puudus kaebajal kuni otsuse vastuvõtmiseni alus nõuda tehtud kulutusi sisse tekitatud kahjuna, kui vastustaja oleks otsustanud Vesta DP kehtestada. Kaebaja ei eeldanud, et saab kahjunõude esitamisega oodata lõputult. Olukorras, kus Vesta DP ja KSH menetluses hakkas vastustajat esindama Elige OÜ ning jätkusid arutelud KSH täiendamiseks, oli see käsitatav vastustaja poolt kaebajale antud täiendava lubadusena, et Vesta DP võetakse vastu ja kehtestatakse. Kaebajal oli pärast vastustaja poolt KSH menetluses 13.11.2014 esitatud avaldust (s.o lähiajal kaalutakse uuesti KSH aruandes 0-alternatiivi käsitlemise ja uuringute kordamise vajadust) alust loota, et DP võetakse pärast täiendavate tööde teostamist vastu. Veel 25.01.2017 kohtumisel otsustas vastustaja saata Vesta DP ja KSH materjalid kooskõlastusringile, mis pidi toimuma 2 nädala jooksul. Hiljemalt selle ajani (millest jäi kaebuse esitamiseni vähem kui 3 aastat) oli kaebajal lootus, et ebaseaduslik viivitus lõpeb ja DP kehtestatakse ning kaebajal on võimalik kantud kulutused tasa teenida.
10.Viimsi vald palub 23.08.2021 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata, jäädes varem esitatud seisukohtade juurde ja nõustudes ka halduskohtu põhjendustega. EIK 17.09.2013 otsus nr 59601/09, mis käsitles tervisekahjustuse tekitamist ja olukorda, kus isik sai tervisekahjustuse olemasolust teada ligi 15 aastat pärast selle tekitamist, ei ole praeguse vaidlusega analoogne, sest kaebaja sai viivitusest ja sellega kaasnevast õiguste rikkumisest teada oluliselt varem, kaebaja enda sõnul juba 31.12.2013. Viivitusega tekitatud kahju hüvitamise nõue tulnuks seega 7(10)
3-20-96 esitada hiljemalt 31.12.2016. Riigikohtu 22.06.2021 määrus nr 3-20-1834 käsitles olukorda, kus kahju tekkis teise vedajaga uue halduslepingu sõlmimisest, mille sõlmimata jätmisel ei oleks kahju tekkinud. Praegusel juhul on aga selgelt eristatav kahju, mis on tekkinud viivitusega, ning kahju, mis on tekkinud Viimsi Vallavolikogu 26.03.2019 otsusest nr 18. Kui vastustaja oleks 26.03.2019 otsuse lahendanud teisiti, oleks viivitusega tekkinud kahju jätkuvalt olemas ega langeks tervenisti ära ka kaebaja jaoks positiivse otsusega. Riigikohus ei lugenud haldusasjas nr 3-20-1834 lisaks selgelt tähtaega ületanud nõuet tähtaegseks, vaid kaebus oligi selles asjas esitatud tähtaegselt. Viivitusega tekitatud kahju poleks saanud olemuslikult jääda tekkimata olukorras, kus vastustaja oleks 26.03.2019 teinud teistsuguse otsuse. Kaebetähtaja sedavõrd pikaajaline ületamine muudab hüvitamiskaebuse menetlemisel aastate eest toimunud sündmuste ja haldusmenetluse käigu tõendamise keerukaks. Kaebetähtaja ennistamiseks ei ole alust ning vastustaja jääb ka selles osas varasemate seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Määruskaebuse menetluses on vaidluse all üksnes Tallinna Halduskohtu 05.07.2021 määruse resolutsiooni p 2, millega halduskohus luges Koorma tn 2a ja Virna tn 3 kinnistute detailplaneeringu menetlusega viivitamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude kaebetähtaja ületatuks, jättis kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ja lõpetas selles osas haldusasja menetluse. Vaidlust ei ole halduskohtu 05.07.2021 määruse resolutsiooni p 1 üle, millega loeti Viimsi Vallavolikogu 26.03.2019 otsusega nr 18 tekitatud kahju hüvitamise nõue tähtaegseks.
12.Vesta Terminal Tallinn OÜ on taotlenud Koorma tn 2a kinnistu kasutamata osalt ja Virna tn 3 kinnistult aastatel 2014–2019 riigile tasutud maamaksu (kokku 196 778,94 eurot) ja AS-le Tallinna Sadam tasutud hoonestusõiguse tasu (kokku 1 064 858,09 eurot) hüvitamist. Kaebaja hinnangul on temale tekkinud kahju, sest vastustaja viivituse tõttu ei saanud ta ehitusõiguseta kinnistuid oma majandustegevuses otstarbekohaselt kasutada. Kui kaebaja oleks saanud ette näha, et vastustaja rikub Tallinna Halduskohtu 16.12.2010 määrusega nr 3-10-1988 kinnitatud kompromissi ja lõpetab Vesta DP menetluse, olnuks tal võimalik kahju tekkimist ära hoida, lõpetades AS-ga Tallinna Sadam sõlmitud hoonestusõigused. Lisaks on kaebaja seisukohal, et kui vastustaja ei oleks DP menetlusega viivitanud ja kaebaja oleks olnud teadlik DP menetluse lõpetamisest, siis ei oleks ta teinud kulutusi Vesta DP ja KSH koostamiseks (s.o 17.12.2012 töövõtulepingu alusel OÜ-le E-Konsult tasutud 60 935 eurot) ning ta poleks alates 01.01.2014 kandnud Vesta DP ja KSH koostamisega seoses õigusabikulusid kokku 13 561 eurot.
13.Kaebaja ega halduskohus ei ole eristanud, milline osa 1 336 133,03 euro suurusest kahju hüvitamise nõudest seondub Viimsi Vallavolikogu 26.03.2019 otsusega nr 18 ja milline osa vastustaja viivitusega DP menetlemisel. Ringkonnakohtu hinnangul on õigusvastase viivituse ajal makstud perioodilised tasud (maamaks, hoonestusõiguse tasu) seostatavad vaid viivitusega, kuid DP / KSH menetluses osalemisega seotud kulud (dokumentide koostamine, esindamine) võivad seonduda nii viivitusega kui ka vastustaja 26.03.2019 otsusega. Lähtuda tuleks sellest, kas konkreetne kulutus oleks tulnud teha ka siis, kui DP menetluses ei oleks viivitust esinenud. Eelkõige on viivitusega seotud näiteks kulud õigusteenusele, mis on tekkinud seoses nõuetega lõpetada õigusvastane viivitus, kuid DP / KSH menetluse lõpuleviimiseks vajalike toimingute tegemise kulu tuleks seevastu hinnata seotuks 26.03.2019 otsusega.
14.Kaebaja on järjepidevalt leidnud, et haldusasjas nr 3-10-1988 sõlmitud kompromissist tulenevalt pidanuks vastustaja Vesta DP kehtestama hiljemalt 31.12.2013 ja vastustaja on seega olnud õigusvastases viivituses alates 01.01.2014 (nt 28.04.2021 kaebuse täienduse p-d 1.27, 2.5, 7.4, 7.7, 7.8, 8.1). Samas on kaebaja seisukohal, et sai kahju tekkimisest teada alles Viimsi 8(10)
3-20-96 Vallavolikogu 26.03.2019 otsuse nr 18 vastuvõtmisest, sest kuni DP menetluse lõpetamiseni oli tal alust loota, et vastustaja täidab sõlmitud kompromissi ja kehtestab kaebaja soovitud DP, millisel juhul olnuks tal võimalik tehtud kulutused (investeeritud summa) hiljem tasa teenida. Selle käsitusega ei saa nõustuda. Viide Riigikohtu 08.05.2014 otsusele nr 3-3-1-9-14 (p-d 34– 35) ei ole asjakohane, sest ringkonnakohus selgitas juba käesolevas asjas tehtud 18.01.2021 otsuses (p-d 16–16.3), et praegusel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus isikule õigusi andev haldusakt oleks tunnistatud hiljem avalikes huvides õiguspäraselt kehtetuks ja isik saaks nõuda nn usalduskahju hüvitamist. Kompromissi p-dest 1.4.2, 1.4.3 ja 1.5 tulenesid vastustajale küll kohustused menetleda kaebaja taotluse alusel algatatavat DP-d ja KSH-d lühima võimaliku aja jooksul ning hoiduda DP menetluse takistamisest, kuid kompromissi p 1.4.3 ei saanud tekitada kaebajale õiguspärast ootust, et menetletav DP kindlasti kehtestatakse. Riigikohtu otsus nr 3-31-9-14 ei käsitle viivitusega tekitatud kahjust teadasaamise ja sellise kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaegsuse küsimusi.
15.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et praeguses asjas tuleb lähtuda kahju ühtsuse põhimõttest ja pärast 31.12.2013 toimunud õigusvastase viivitusega tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg hakkas ka edaspidi kindlasti tekkiva ettenähtava kahju osas kulgema juba esimese kulutuse tegemisest 2014. a-l (vt ka Riigikohtu 22.06.2021 määrus nr 3-20-1834, p-d 17 ja 19; 22.11.2018 otsus nr 2-14-53081, p 19; 12.12.2012 määrus nr 3-3-1-59-12, p 17). Selliseks ettenähtavaks ja kindlasti tekkivaks kahjuks tuleb praegusel juhul pidada Koorma tn 2a ja Virna tn 3 kinnistutelt tasutud maamaksu ja hoonestusõiguse tasu. Kaebajale pidi olema juba viivituse tekkimisel arusaadav, et kuna hoonestusõiguse lepingud kehtivad, tuleb tal kogu vastustaja viivituse ajal (sõltumata selle kestusest) tasuda igal aastal nii hoonestusõiguse tasu kui ka maamaksu, olenemata sellest, et tal puudub vastustaja viivituse tõttu võimalus kasutada kinnistuid soovitud eesmärgil. Selle kahju tekkimine ja seos vastustaja viivitusega pidi olema kaebajale arusaadav, sest tegemist on püsikuludega. Seevastu ei saa ettenähtava kahjuna käsitada kulutusi õigusteenusele, mida kaebaja võib olla kandnud vastustaja poolse viivituse lõpetamiseks. Nimetatud osas tuleb 3-aastast tähtaega hüvitamiskaebuse esitamiseks arvestada iga konkreetse kulutuse tegemisest.
16.Kaebaja leiab, et halduskohus pidanuks viivitusega tekitatud kahju hüvitamise nõudes menetlust jätkama vähemalt selles osas, mis puudutab viimasel kolmel aastal enne 15.01.2020 kaebuse esitamist (s.o alates 15.01.2017) kantud kulutusi. Kuivõrd ringkonnakohus nõustus eelnevalt halduskohtu järeldusega, et maamaksu ja hoonestusõiguse tasu puhul tuleb lähtuda kahju ühtsuse põhimõttest ning kaebaja on üheselt märkinud, et õigusvastane viivitus algas pärast 31.12.2013, siis tuleb hüvitamiskaebuse esitamiseks HKMS § 46 lg-s 4 ja RVastS § 17 lg-s 3 ette nähtud 3-aastast tähtaega selles osas tervikuna arvestada alates 01.01.2014 ning 15.01.2020 kaebus ei ole järelikult tähtaegne. Küll saab kaebaja nõuda nende õigusabikulude hüvitamist, mida ta on alates 15.01.2017 kandnud eesmärgiga lõpetada vastustaja viivitus.
17.Kuna viivitusega tekitatud kahju hüvitamise nõue on põhiosas esitatud kaebetähtaega oluliselt ületades, tuleb lahendada taotlus kaebetähtaja ennistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et arvestades kaebetähtaja rikkumise ulatust ja asjaolu, et kaebajat on esindanud advokaadid, kellele pidi viivitusega seonduva kahju tekkimine olema arusaadav juba enne Viimsi Vallavolikogu 26.03.2019 otsuse nr 18 vastuvõtmist, siis ei esine alust kaebetähtaega ennistada. Puuduvad andmed ja väited, et kaebajal oleks esinenud objektiivseid takistusi hüvitamiskaebuse tähtaegseks esitamiseks. Kuna kaebajale oli vastustaja õigusvastane viivitus teada hiljemalt 2014. a alguseks, olnuks tal võimalik pöörduda piisavate edulootustega hüvitamiskaebusega halduskohtusse juba oluliselt varem. Kuna õigusvastase viivitusega põhjustatud kahju oleks tekkinud sellest olenemata, kas vastustaja võtab lõpuks Vesta DP vastu ja selle ka kehtestab või mitte, siis ei ole asjakohased väited, et kaebajal säilis kuni 26.03.2019 9(10)
3-20-96 otsuse tegemiseni lootus, et DP menetluse lõpptulemus osutub teistsuguseks (st kaebajale soodsaks). Hüvitamiskaebuse esitamisega viivitamist ei saa õigustada ka asjaolu, et kaebaja hinnangul poleks nt Vesta DP menetluse jätkamiseks kohustamise kaebusega olnud võimalik saavutada temale soodsamat tulemust, kui oli kokku lepitud juba haldusasjas nr 3-10-1988 sõlmitud kompromissis. See küsimus võiks olla asjakohane kahju hüvitamise nõude rahuldamise hindamisel, kuid ei oma tähtsust hüvitamiskaebuse tähtaegsuse aspektist. Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine ei lükka kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaja kulgema hakkamist edasi.
18.Kokkuvõttes luges halduskohus vastustaja viivitusega tekitatud kahju hüvitamise nõude maamaksu ja hoonestusõiguse tasu puudutavas osas õigesti mittetähtaegseks, jättis kaebetähtaja ennistamata ja lõpetas selle osas HKMS § 124 lg-te 2 ja 4 ning § 152 lg 1 p 2 alusel haldusasja menetluse. Halduskohtu määruse resolutsiooni p-i 2 tuleb aga muuta osas, milles kohus luges tervikuna mittetähtaegseks ka viivitusega seotud õigusabikulude hüvitamise nõude, ja lugeda kõnealune nõue mittetähtaegseks üksnes seonduvalt enne 15.01.2017 kantud õigusabikuludega.
19.Eelneva põhjal tuleb Vesta Terminal Tallinn OÜ määruskaebus rahuldada osaliselt ja tühistada Tallinna Halduskohtu 05.07.2021 määruse resolutsiooni p 2 osas, milles kohus luges vastustaja viivitusega seotud õigusabikulude hüvitamise nõude tervikuna mittetähtaegseks ja lõpetas selle osas haldusasja menetluse. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega loeb vastustaja viivitusega seotud õigusabikulude hüvitamise nõude tähtaegseks osas, mis seondub alates 15.01.2017 kantud õigusabikuludega. Ülejäänud osas jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata.
20.Haldusasjas määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1; riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 9). Kuna Vesta Terminal Tallinn OÜ määruskaebuselt on 27.07.2021 tasutud riigilõiv 15 eurot, siis tuleb see HKMS § 104 lg 5 p 1 ja lg 8 ning RLS § 15 lg 1 p 1 alusel maksjale tagastada. (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.