X-X. X. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 31.05.2021 otsuse nr 4.2-1/4486-4 tühistamise ning relvade, laskemoona ja relvaloa paberkandjal tagastamise kohustamise nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitaja – X-X. X.; Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Heli Insler
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus ning tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 31.05.2021 otsus nr 4.2-1/4486-4;
2.Kohustada Politsei- ja Piirivalveametit kaebajale vastavaid relvi, laskemoona ja paberkandjal relvaluba tagastama;
3.Keelduda kaebaja 05.05.2022 menetlusdokumendis esitatud täiendava kohustamisnõude ehk kaebuse muutmisele suunatud taotluse vastuvõtmisest;
4.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt menetluskuluna välja 30 eurot
Edasikaebamise kord
kaebaja
kasuks
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 09.06.2022. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil
1.Politsei- ja Piirivalveameti 31.05.2021 otsusega nr 4.2-1/4486-4 tunnistati X-X. X.e nimele väljastatud relvaload RL794041 ja DL50006891 kehtetuks ja kohustati relvi, laskemoona ja
paberkandjal relvaluba otsuse teatavakstegemisele järgneval tööpäeval politseile üle andma. Samuti kohustati teda relvi ja laskemoona kolme kuu jooksul võõrandama või alustama võõrandamist.
2.X-X. X. esitas 30.06.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse seonduvalt Politsei- ja Piirivalveameti 31.05.2021 otsusega nr 4.2/4486-4.
3.Tallinna Halduskohtu 11.08.2021 määrusega võeti kaebus menetlusse Politsei- ja Piirivalveameti 31.05.2021 otsuse nr 4.2-1/4486-4 tühistamise ning relvade, laskemoona ja relvaloa paberkandjal tagastamise kohustamise nõudes.
4.X-X. X. esitas 30.08.2021 esialgse õiguskaitse taotluse Politsei- ja Piirivalveameti 31.05.2021 otsuse nr 4.2/4486-4 täitmise peatamiseks. Samuti oli taotletud esialgse õiguskaitse korras relvaloa nr DL50006891 alusel väljastatud püstoli Tanfoglio-Stock-II, kaliiber 9x19, nr 9CS00610 ajutist tagastamist ning relvade võõrandamise tähtaja tingimuslikku pikendamist.
5.Tallinna Halduskohtu 03.09.2021 määrusega rahuldati esialgse õiguskaitse taotlus osaliselt ning peatati Politsei- ja Piirivalveameti 31.05.2021 otsuse nr 4.2-1/4486-4 resolutsiooni punkti 3 täitmine kuni asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Muus osas jäeti esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
6.Politsei- ja Piirivalveamet esitas oma seisukoha kaebuse osas 15.09.2021.
7.Tallinna Halduskohtu 07.04.2022 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.
8.Kaebaja esitas 05.05.2022 täiendava nõude ning täiendavad seisukohad ja põhjendused.
9.Vastustaja esitas oma täiendava seisukoha 21.05.2022.
10.Tallinna Halduskohtu 01.06.2022 määrusega muudeti kohtuotsuse teatavakstegemise aega.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
11.Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsus on õigusvastane, oluliste kaalutlusvigadega ja ebaproportsionaalne, mistõttu tuleb see tühistada.
11.1.Kaebaja leiab, et tema käitumine ei anna alust eeldada, et tema käitumine või eluviis ohustab tema enda või teise isiku turvalisust. Antud asjas on PPA teinud otsuse relvalubade kehtetuks tunnistamiseks sellepärast, et isikut on karistatud väärteokorras juhtimisõiguseta sõitmise, kiiruse ületamise eest hoiatustrahviga ja öisel ajal valju muusika mängimise eest. Pelgalt väärteo korras isiku karistamist ei saa pidada piisavaks aluseks relvaloa kehtetuks tunnistamisel. PPA otsuse kohaselt on oluline kaal relvalubade kehtetuks tunnistamisel 11.04.2021 toimunul. Kaebajat ei ole aga seoses 11.04.2021 karistatud, kuid PPA on otsuse tegemisel lähtunud antud rikkumisest ja pidanud seda oluliseks justkui kaebaja oleks mõistetud väärteokorras süüdi antud asjas.
11.2.RelvS § 43 lg 31 kohaselt tuleb hinnata seda, kas isik ohustab enda või teiste turvalisust. RelvS ei defineeri isiku usaldusväärsust ega kõrgendatud nõudmisi. Vaidlustatud otsuse kohaselt ei tohiks relvaomanik alkoholi tarvitada isegi siis, kui tal ei ole tulirelva kaasas, kuigi RelvS keelab alkoholijoobes olles relva kanda, mitte üldse alkoholi tarbimise. PPA otsus on õigusvastane ka
seetõttu, et PPA ei hoiatanud kaebajat enne relvalubade kehtetuks tunnistamist. Hoiatuse tegemisel oleks saanud kaebaja teadlikuks PPA tõlgendusest. Kaebaja hinnangul on otsus vastuolus ka kohtupraktikaga.
11.3.PPA ei ole kaalutlusõigust sisuliselt teostanud. Vaidlustatud otsuses esitatud põhjendused on vaid formaalset laadi ning neist ei nähtu kõigi oluliste asjaolude, milleks on kaebaja isikuga ja konkreetsete tegude toimepanemisega seotud asjaolude, kaalumist. PPA ei ole kaalunud millistel elulistel asjaoludel väärteod toime pandi ja kas seetõttu on alust arvata, et kaebaja võiks tulevikus relva kasutades ohtlik olla. Kaalutud on üksnes väärtegude objektiivset külge, kuid tähelepanuta on jäetud subjektiivne külg. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsus on ka ebaproportsionaalne. PPA on võtnud kasutusele kõige karmimad meetmed kuigi kaebajat on karistatud kolmel korral väärteokorras ja ühel korral hoiatustrahviga ning väärteokaristused aeguvad juuli keskpaigas 2021. PPA oleks võinud piirata üksnes osade tulirelvade kasutamist ja oleks saanud jätta kaebajale ühe tulirelva võistlustel osalemiseks. Samuti oleks PPA saanud kaaluda relvaloa peatamist.
12.Täiendavas 05.05.2022 seisukohas täpsustas kaebaja kaebuse nõudeid. Kaebaja taotles täiendavalt kohustada PPA-d pikendama kaebaja nimele väljastatud relvalubade nr RL794041 ja nr DL50006891 kehtivust käesolevas kohtumenetluses tehtava lahendi jõustumisest alates ühe aasta ja kuue kuu võrra.
12.1.Kaebaja märgib, et PPA seisukoht on otseses vastuolus kehtiva õigusega ja PPA ei ole selgitanud antud puudust. PPA väited on kaebajat halvustavad subjektiivsed oletused, mida lükkab ümber karistusregistri väljavõte. Kaebaja on avaldanud kahetsust ja on seda PPA-le esitanud. PPA ei ole kahetsuse esitamist arusaamatutel põhjustel arvesse võtnud, mistõttu PPA seisukohad on vastuolus tegelike faktiliste asjaoludega.
12.2.Kaebajalt võeti mais 2021 relvad ja relvaload ära, mistõttu kaebaja ei saanudki osaleda spordivõistlustel. Lisaks eeltoodule levis 2021. aastal ülemaailmselt COVID-19, mistõttu jäeti ära spordiüritused ja sooviti vältida mistahes sotsiaalseid kontakte kõrvaliste isikutega. Kaebaja on vastutustundlik ja järgis üleriigilisi COVID-19 reegleid ning soovitusi. Seega PPA otsus relvaloa kehtetuks tunnistamisel ei põhine tegelikkusel, vaid moonutatud ettekujutusel kaebajast.
12.3.Kaebaja hinnangul on PPA oluliselt laiendanud oma RelvS tulenevat volitusi. Kaebaja leiab, et mistahes relvaomanikul on raske prognoosida vastustaja tõlgendust, sest PPA on isegi lühimenetluses tehtud trahvi pidanud oluliseks rikkumiseks.
12.4.Kaebaja selgitab, et palub kohtul pikendada relvaloa kehtivust käesoleva menetluse aja võrra, sest kaebaja relvaload kaotavad kehtivuse oktoobris 2022. Kaebaja leiab, et antud nõude menetlemine on põhjendatud menetlusökonoomika põhimõttest tulenevalt ning aitab hoida kokku mõlema osapoole menetluskulusid.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
13.Vastustaja kaebusega ei nõustu ning vaidleb sellele täies ulatuses vastu.
14.Vastustaja tunnistas kaebaja relvaloa kehtetuks RelvS § 43 lg 31 alusel. Vastustaja on relvaloa kehtetuks tunnistamise menetluses kaebajat iseloomustava teabe kasutamisel lähtunud relvatoimikus sisalduvatest tõenditest, s.h karistusregistri andmetest ja politsei andmebaasidesse sisestatud andmetest. Nendest tõenditest nähtub kaebaja õigusvastase käitumise korduvus. Omades
kehtivaid karistusi, paneb kaebaja järjekordselt toime süütegusid. Tõsiasi, et kaebaja vastutustundetult käitub, näitab veenvalt, et tema kätte ei saa suurema ohu allikaid, tulirelvi, usaldada. Kaebaja eluviisi ja käitumise hindamisel on vastustajal suur otsustusruum. Relvalube kehtetuks tunnistades vastustaja sisuliselt tuvastas, et kaebaja ei ole enam relvaomanikuna usaldusväärne. Asja materjalidest nähtuvalt ei avaldanud kaebaja rikkumistega seoses kahetsust, vaid pigem leidis oma käitumisele õigustust. Kaebaja ei ole senini aru saanud sellest, et rikkumisi põhjustab kaebaja oma mõttelaadi ja sellest juhitud õigusvastase käitumisega. Kui kaebaja jaoks olnuks laskespordiga tegelemine niivõrd oluline, siis pidanuks kaebaja oma suhtumist ja käitumist õiguskorda muutma. Kui kaebaja olnuks seadusekuulekas, poleks järgnenud relvalubade kehtetuks tunnistamist. Asjaolu, et kaebaja ei ole senini relvi kasutanud muul eesmärgil kui vaid laskespordiga tegelemiseks, ei välista, et kaebaja võib tulevikus relvi kasutada ka muul eesmärgil, ohustades enda või teiste isikute turvalisust. Avalik huvi on suunatud sellele, et tulirelvad oleksid vaid selliste isikute valduses, kes vastavad kõrgendatud nõudmistele. Kaebaja on oma käitumisega näidanud, et ta ei suuda olla õiguskuulekas.
15.Antud juhul on piisavalt tõendeid, millistest nähtuvad kaebaja õigusvastased teod. Seejuures ei oma määravat tähendust asjaolu, et kaebaja kuulub laskespordiklubidesse TopGun ja Rifle & Pistol Club ning et Rifle&Pistol Club MTÜ andis positiivse iseloomustuse ja kaebaja osaleb aktiivselt treeningutel ja võistlustel. RelvS 43 lg 31 koosseisust tulenevalt ei pea vastustaja tõendama, et kaebaja on edaspidi relva kasutades ohtlik, vaid piisab, et asjaoludest tulenevalt saab sellise ohu realiseerumist pidada tõenäoliseks. Vastustaja leiab, et relvalubade kehtetuks tunnistamiseks esines ka ülekaalukas avalik huvi (teiste isikute turvalisus ja rahvatervise kaitse). RelvS § 43 lg 3 1 kohaldamise eelduseks ei ole süü olemasolu või karistatus. Kaebaja on täiesti ebaõigesti leidnud, et relvalubade kehtetuks tunnistamine on õigusvastane ning et kuna otsuses ei ole käsitletud relvaloa kehtivuse peatamist, siis otsuse tegemisel on kaalutlusõigust oluliselt rikutud.
16.Kaebaja etteheited, mis puudutavad PPA poolt kaebaja ette hoiatamata jätmist, tuleb jätta tähelepanuta, sest need on asjakohatud. Kaebajale tagati ärakuulamine. Vastustaja on hinnanud kaebaja käitumist pikema aja jooksul ning tõendeid kogumis. Seetõttu on asjakohatu kaebaja väide justkui vastustaja on relvalube kehtetuks tunnistades lähtunud kaebaja käitumisele hinnangut andes vaid 11.04.2021 sündmustest. Vastustaja on relvaloa kehtetuks tunnistamise menetluses kaalunud kõiki asjaolusid, teostanud kaalutlusõigust õiguspäraselt, hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt, kogumis ja vastastikuses seoses, mistõttu antud juhul ei ole tegemist olukorraga, kus vastustaja on mõne olulise asjaolu jätnud tähelepanuta ning seetõttu võiks olla tegemist olulise kaalutlusveaga.
17.Täiendavas 21.05.2022 seisukohas selgitab vastustaja, et kaebaja käitumisele hinnangu andmisel RelvS § 43 lg 31 rakendamisel, ei ole tegemist kaebajale muude süüteo eest ette nähtud õigusjärelmite kohaldamisega. RelvS § 43 lg 31 kohaldamisel ei ole tegemist süüteomenetlusega ega ka kaebaja poolt toimepandud süüteo õigusjärelmiga. Vastustaja selgitab, et RelvS § 43 lg 31 kohaldamise eelduseks ei ole kehtiva karistuse olemasolu. RelvS § 43 lg 31 kohaldamisel hindab vastustaja kaebaja eluviisi ja käitumist. Vastustaja on teostanud kaalutlusõigust ning hinnanud kaebaja käitumist ja eluviisi läbi sooritatud tegude. Vaidlustatud otsuse koostamise seisuga oli kaebajal karistusregistri väljavõtte kohaselt kolm kehtivat karistust, millest üks oli avaliku korra rikkumine ja teised liiklusalased õigusrikkumised. Kaebaja poolt esitatud täiendav tõend (taotluse lisa 1) tuleb jätta tähelepanuta, sest selle koostamise aeg on 04.05.2022 ning see ei kajasta teavet, mis oli vaidlusaluse otsuse koostamise hetkel. Kuigi kaebaja on avaldanud kahetsust eeltoodud tegude toimepanemise osas, siis asja materjalidest nähtub, et kaebaja poolt õigusrikkumised jätkuvad. Seega ei ole kaebaja kahetsus olnud siiras ning kaebaja ei ole oma tegude tagajärgi mõistnud. Vastustaja leiab, et põhjus, miks kaebaja treeningutel ja võistlustel ei ole osalenud (väidetavalt seoses COVID-19 levik), ei oma asjas kaalu, mis annaks aluse vaidlusaluse otsuse
tühistamiseks. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja siiani aru saanud, et tal on kõrgendatud hoolsuskohustus. Vastustaja on teinud otsuse hinnates kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses. Kaebaja on esitanud täiendavas taotluses täiendava nõude – kohustada vastustajat pikendama kaebaja relvaloa kehtivust. Vastustaja leiab, et selline kaebaja nõue ei vasta õigusnormidele, sest RelvS § 34 lg 7 sätestatud relvaloa kehtivusaeg viis aastat on materiaalõiguslik tähtaeg, mille kehtivust ei ole võimalik pikendada.
KOHTU PÕHJENDUSED
18.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 31.05.2021 otsust nr 4.21/4486-4 ning taotletud selle tühistamist. Nimetatud otsusega tunnistati kaebajale väljastatud relvaload kehtetuks, kohustati relvi, laskemoona ja paberkandjal relvaluba politseile üle andma ning relvi ja laskemoona kolme kuu jooksul ka võõrandama või alustama võõrandamist. Lisaks tühistamisnõudele on kaebaja esitanud relvade, laskemoona ja paberkandjal relvaloa tagastamise kohustamise nõude. Põhivaidlus väljendub siiski Politsei- ja Piirivalveameti 31.05.2021 relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse nr 4.2-1/4486-4 õiguspärasuse küsimuses. Vastava kohustamisnõude saab rahuldada üksnes juhul kui peaks ilmnema, et vastustaja 31.05.2021 otsuses olid olulised kaalutlusvead. Selle otsuse õiguspäraseks osutumise korral vastupidisel eeldusel baseeruvat kohustamisnõuet rahuldada ei saa.
19.Politsei- ja Piirivalveamet on tuginenud relvalubade kehtetuks tunnistamisel relvaseaduse (RelvS) paragrahvi 43 lõikele 31 ning paragrahvi 44 lõigetele 1 ja 6. Relvaseaduse § 43 lg 31 kohaselt võib Politsei- ja Piirivalveamet tunnistada relvaloa kehtetuks kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama. Vastavalt RelvS § 44 lg 1 on loa omaja, vastava relva omanik, valdaja või muu isik, kelle valduses on vastav luba, relv ja selle laskemoon, kohustatud need pärast relvaloa kehtetuks tunnistamist hiljemalt loa kehtetuks tunnistamise otsuse teatavakstegemisele järgneval tööpäeval politseile üle andma. Relvaseaduse § 44 lg 6 reguleerib relvade ja laskemoona võõrandamisega seonduvat peale relvaloa kehtivuse lõppemist või kehtetuks tunnistamist ning vastavalt eelnimetatud regulatsioonile peaks isik alustama võõrandamist ja võõrandama relva ning laskemoona 3 kuu jooksul, millele on vastustaja haldusaktis ka õigesti osundanud. Antud juhul on aga Tallinna Halduskohtu 03.09.2021 määrusega ehk esialgse õiguskaitse korras peatatud vaidlustatud otsuse nr 4.2-1/4486-4 resolutsiooni punkti 3 täitmine, mis tähendas seda, et kaebaja ei pea relvi võõrandama või nende võõrandamisega praeguse kohtumenetluse raames veel alustama.
20.Viited relvaseaduse paragrahvi 44 lõigetele 1 ja 6 seonduvad sellega, et vastustaja otsustas kaebaja relvaloa RelvS § 43 lg 31 alusel kehtetuks tunnistada, mis tähendab seda, et esmajärjekorras on küsimus relvaloa kehtetuks tunnistamise kui sellise õiguspärasuses. Sisuliselt asus Politsei- ja Piirivalveamet, tuginedes relvaseaduse § 43 lõikele 31, seisukohale, et kaebaja puhul on tegemist isikuga, kes tema enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu ei või vastavat liiki relvi soetada või omada. Relvaseaduse § 43 lõikes 3 on toodud välja need alused, mille esinemise korral peab Politsei- ja Piirivalveamet relvaloa kehtetuks tunnistama, kuid relvaloa kehtetuks tunnistamisel lähtuvalt RelvS § 43 lg 31 vastustajal sellist kohustust ei ole. Relvaloa kehtetuks tunnistamist eelnimetatud alusel on vaja põhjalikult kaaluda. Kaebaja peab vaidlustatud haldusakti õigusvastaseks ning seega tuleb käesoleva vaidluse lahendamisel kontrollida kas haldusmenetluse seaduse paragrahvis 54 nimetatud haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ja seda elkõige kaalutlusvigade olemasolu või puudumise kontekstis. Olulisi kaalutlusvigu ei või haldusaktis sisalduda.
21.Arvestades käesoleva vaidluse iseloomu, on küsimus eelkõige selles kas vastustaja on lähtunud asjakohastest kaalutlustest. Antud juhul tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsuses sisalduvad küllalt olulised kaalutlusvead. Mingil määral võib see olla tingitud ka vaidluse eripärast. Käesoleva vaidluse eripära väljendub peamiselt selles, et relvaseaduse § 36 lõikes 1 ja § 43 lõike 3 punktis 2, milles on loetletud koos viidetega mitmetele karistusseadustiku paragrahvidele need erinevad asjaolud, mis peaksid välistama füüsilistele isikutele relvaloa andmise ja tooma kaasa relvaloa kehtetuks tunnistamise, ei sisaldu karistusseadustiku paragrahvi 218, paragrahvi 262 ega ka liiklusseaduse paragrahve 201, 207 ja 227 relvaloa kehtetuks tunnistamist tingivate aspektidena. Seega ei ole üldjuhul taolistes või sarnastes situatsioonides relvaloa väljastamisest keeldumine või relvaloa kehtetuks tunnistamine põhjendatud. Relvaloa kehtetuks tunnistamisel on vastustajal võimalik tugineda küll ka RelvS § 43 lõikele 31 ning hinnata seda kas isik on oma eluviisi või käitumise tõttu sobilik relvi omama, kuid seejuures ei saa nõndanimetatud negatiivsete hinnangutena tuua välja neid momente, mida käsitati teatava süüteo puhul ja mis sellega seostusid. Taolisel juhul muutuks relvaseaduse paragrahvi 43 lõike 3 punktis 2 (koosmõjus paragrahviga 36) välja toodud karistusseadustiku paragrahvide loetelu tähendus sisutuks kui relvaloa kehtetuks tunnistamise kaalumisel võiks isikule ette heita väärteokorras karistamist kui sellist ning hinnata väärteoasjas kajastatut veelkordselt olenemata asjaolust, et vastavat väärtegu ei ole pidanud seadusandja taoliseks, mis peaks välistama relvaloa.
22.Haldusasja materjalist nähtuvalt ei ole mingisuguseid konkreetseid viiteid kaebajast lähtuvale turvalisuse ohule esinenud. Vaidlustatud haldusakti teise lehekülje neljandast lõigust järeldub, et Põhja prefektuur teavitas kaebajat 19.05.2021 e-kirjaga relvalubade (eeldatavast) kehtetuks tunnistamisest ning alustas kaebaja suhtes relvaloa kehtetuks tunnistamise menetlust politsei andmebaasis registreeritud (statistiliste) juhtumite pinnalt. Ilmselt ka seetõttu või siis osaliselt seetõttu on haldusaktis kaalutlusvead. Nii näiteks väljendub kaalutlusviga kõigepealt selles, et vaidlustatud haldusaktis esile toodud süüteod, mis leidsid aset 2020. aasta jaanuaris, veebruaris ja märtsis, olid vastustajale teada ka 05.08.2020 kui kaebaja eelnevate rikkumiste kohta käis selgitusi andmas. Eelnimetatu nähtub vaidlustatud haldusakti kolmandalt leheküljelt. Kaebaja 05.05.2022 täiendustest ilmneb, et see vestlus võis olla seotud ka uute relvade soetamiseks vajalike lubadega, mis olevat väljastatud 06.08.2020 ja 21.12.2020. Küsimust sellest, et millega 05.08.2020 jutuajamine konkreetselt seostus, kokkuvõttes kuigi tähenduslikuks pidada ei saa. Samas võib eelnimetatu põhjal siiski järeldada, et tookord ei pidanud vastustaja nende rikkumiste pinnalt vaadatuna kaebaja käitumist sedavõrd ebasobivaks, et relvaluba kehtetuks tunnistada. Seega ei olnud põhjendatud teha 31.05.2021 haldusaktis tagantjärele uuesti samalaadseid etteheiteid ja viidata sellele, et karistusregistri väljavõtte kohaselt on kaebajal kolm kehtivat karistust kui need varem takistuseks ei osutunud.
23.Mis puutub vastustaja nimetatud 11.04.2021 juhtumisse, siis on haldusaktis püütud esitada seda negatiivses tähenduses, kuid samas ei selgu, mis on etteheite põhisisu. Kaebaja märgib selle kohta, et telefoni aku oli tühi, et esitas politseile oma selgitused, et oli palunud enda koju viimist, mida ka tehti ning mingisugust menetlust ei olevat toimunud, mistõttu ta ei ole saanud ka midagi ümber lükata (ilmselt on selles tähenduses mõeldud piirivalvuri 11.04.2021 ettekandes väljendatut, mille vastustaja haldusasja materjali juurde esitas). Kaebaja on oma selgitused 11.04.2021 juhtumi kohta esitanud ja see ei lähe kokku, vähemalt mitte täiel määral, Politsei- ja Piirivalveameti 15.09.2021 vastuse lisana esitatud 11.04.2021 ettekandega, kusjuures ka ettekandest ei saa tegelikult järeldada, et laamendaja oli nimelt X-X. X.. Muid materjale seonduvalt 11.04.2021 juhtumiga esitatud ei ole ning vastustaja ei ole ka väitnud, et kaebaja oleks seonduvalt 11.04.2021 aset leidnud juhtumiga väärteo toime pannud. Siinkohal tekib küsimus, et kas pelgalt nimetatud juhtumi pinnalt tehtud ebaselgete ja esialgsete etteheidete alusel (jättes kõrvale varasemad väärteokaristused, mis olid teada ka 05.08.2020 toimunud vestluse ajal) võiks relvaloa kehtetuks tunnistamine põhjendatuks
osutuda. Ilmselt mitte. 19.05.2021 e-kirjas, millega teavitati kaebajat relvalubade (eeldatavast) kehtetuks tunnistamisest, on seonduvalt 11.04.2021 juhtumiga tuginetud (osaliselt) asjaolule, et kaebaja ei andnud (siis) politseile juhtunu kohta täpsemaid selgitusi, kuid peale selgituste esitamist ei ole neid (haldusakti lk 3) arvestatud ega arvestamata jätmist sisuliselt põhjendatud. Vaidlustatud haldusaktis on seoses eelnimetatuga üksnes konstateeritud, et rikkumistest ei ole järeldusi tehtud, mistõttu esineb edaspidiste seaduserikkumiste toimepanemise oht. Samas ei ole kaebaja väitel 11.04.2021 juhtumi osas tema suhtes mingisugust menetlust läbi viidud, kusjuures seda ei nähtu ka haldusasja materjalist. Seega on vastustaja seisukohavõtt nõndanimetatud rikkumisest ebaõige või vähemalt küsitav.
24.Haldusasja materjali juures on ka MTÜ Rifle & Pistol Club 25.05.2021 iseloomustus, millest nähtuvalt on kaebaja osalenud edukalt võistlustel, kusjuures klubi liikmetelt saadud tagasiside alusel ei olnud juhatusel informatsiooni, mille kohaselt võiks kaebajat teistele ohuks pidada. Vaidlustatud haldusaktis on aga märgitud, et Põhja prefektuur (küll) arvestab iseloomustust, kuid klubil ei ole isiku käitumise kohta väljaspool spordiklubi informatsiooni ning seetõttu ei ole iseloomustusel kaalu, mistõttu ei muuda see otsust. Siinkohal tekib aga küsimus, et milleks oli vastustajal vaja üldse spordiklubilt iseloomustust küsida kui prefektuuril oli seisukoht välja kujundatud ning vastav otsustus sisuliselt ette ära tehtud. Olenemata eelnimetatust on iseloomustuse täiel määral kõrvale jätmise puhul samuti tegemist kaalutlusveaga.
25.Teatav kaalutlusviga väljendub ka selles, et vastustaja on hinnanud haldusmenetluse käigus esile toodud kaebaja vastuväiteid ennast õigustavatena ning seetõttu ohumärgina (vaidlustatud haldusakti neljas lehekülg). Situatsioonis, kus vastava haldusmenetluse resultaadina oli vastustajal võimalik asuda relvaseaduse § 43 lõikele 31 alusel positsioonile, et kaebaja puhul on tegemist isikuga, kes tema enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu ei või vastavat liiki relvi soetada või omada, oli kaebajal õigus ka oma seisukoht vastavate tegude ohtlikkuse suhtes välja tuua. See ei tähenda, et vastustaja oleks pidanud sellega nõustuma, kuid seisukoha või vastuväidete esitamist ei saa kaebajale ette heita.
26.Lähtuvalt eeltoodust tuleb kaebus rahuldada ja vaidlustatud relvalubade kehtetuks tunnistamise otsus haldusaktis sisalduvate oluliste kaalutlusvigade tõttu tühistada. Arvestades asjaolu, et nõndanimetatud põhivaidlusena vaadeldav relvalubade kehtetuks tunnistamise otsus osutus kaalutlusvigade tõttu õigusvastaseks, võib rahuldada ka sellega seonduv kohustamisnõue ning kohustada Politsei- ja Piirivalveametit kaebajale vastavaid relvi, laskemoona ja paberkandjal relvaluba tagastama.
27.Halduskohtumenetluse seadustiku § 162 lg 1 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Kaebaja on taotlenud oma 05.05.2022 täiendustes Politsei- ja Piirivalveameti kohustamist pikendama tema nimele väljastatud relvalubade RL794041 ja DL50006891 kehtivust ühe aasta ja kuue kuu võrra, sest relvaload kaotavad 2022. aasta oktoobris kehtivuse. See on tõlgendatav kaebuse muutmise taotlusena. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 49 lõikele 1 on aga võimalik kaebuse nõudeid muuta üksnes siis kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks sama seadustiku kohaselt lubatav. Antud juhul see lubatav ei ole, sest taotlus ei haaku käesolevas haldusasjas esitatud nõudega ning seega ei saa aidata ka kaasa eesmärgile, mis seostub haldusasjas nr 3-21-1468 lahendatava põhiküsimusega. Siinkohal tuleb nõustuda vastustajaga, et vastavalt relvaseaduse § 34 lg 7 on relvaload kehtivusajaga kuni 5 aastat, kusjuures kehtivusaeg ei saa olla pikem kui isikule väljastatud tervisetõendi kehtivuse aeg. Relvalubade vahetamist puudutav regulatsioon sisaldub relvaseaduse paragrahvis 41 ning etteulatuvalt ei peaks olema põhjust eeldada, et Politsei- ja Piirivalveamet kaebaja vastavasisulise
taotluse selle esitamise järgselt ilmtingimata rahuldamata jätab. Seega ei saa käesoleva menetluse raames kaebuse muutmisele suunatud 05.05.2022 taotlust aktsepteerida.
28.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus vastustaja kahjuks, mistõttu tuleb kaebaja põhjendatud menetluskulu vastustajalt välja mõista. Kaebaja on tasunud 15 euro suuruse riigilõivu kaebuselt ja 15 eurot seonduvalt õiguskaitse taotluse esitamisega. Muid menetluskulusid haldusasja materjalist ei nähtu. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks menetluskuluna välja mõista 30 euro suurune summa.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik Osaliselt jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu otsusega
Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus osaliselt.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 09.06.2022 otsuse haldusasjas nr 3-21-1468 resolutsiooni p-d 1, 2 ja 4 Politsei- ja Piirivalveameti kohustamise nõuet puudutavas osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kaebus kohustamisnõude osas rahuldamata. Politsei- ja Piirivalveameti 31.05.2021 otsuse nr 4.2-1/4486-4 tühistamise nõude osas jätta halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu otsuse põhjendustele.
Jätkata Tallinna Halduskohtu 03.09.2021 määrusega rakendatud esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist kolm kuud pärast kohtulahendi jõustumist haldusasjas nr 3-21-1468 või kui X-X. X. esitab selle aja jooksul Politsei- ja Piirivalveametile uue relvaloa taotluse, siis selle taotluse lahendamiseni.
Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt X-X. X.e esimese ja teise kohtuastme menetluskulude katteks välja 25 eurot. Muus osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
Asendada avaldatavas kohtuotsuses tähemärkidega kaebaja ja Q. Q. nimed ning aadress Xxxxxx xx Xx.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.