Kohus Kohtunik Otsuse tegemise kuupäev ja koht Haldusasja number Haldusasi
Menetluse vorm Menetlusosalised
Tartu Halduskohus Ülle Polluks 17.05.2022, Jõhvi 3-21-433 A.T. kaebus Viru Vangla 11.01.2021 käskkirja nr 3-21/1-2/7 ja 19.01.2021 käskkirja nr 3-21/1-2/12 tühistamiseks Kirjalik menetlus Kaebaja: A.T. Vastustaja: Viru Vangla, esindaja: Agu Rillo
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses andmesubjektide nimed initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD TINGIMUSED
Otsuse resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.06.2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Viru Vangla 11.01.2021 käskkirjaga nr 3-21/1-2/7 kohaldati A.T. (kaebaja) suhtes alates 11.01.2021 vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 p-de 1-4 alusel täiendavaid julgeolekuabinõusid (piirati kaebaja vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust, keelati isiklike riiete kandmine või esemete kasutamine, keelati kehakultuuriga tegelemine ja paigutati lukustatud kambrisse). Käskkirja põhjenduste kohaselt ajavahemikul 8.01.2021-11.01.2021 tegi kaebaja enesevigastusi ja korduvaid katseid enesevigastuste tegemiseks.
3-21-433
2.Viru Vangla 19.01.2021 käskkirjaga nr 3-21/1-2/12 kohaldati kaebaja suhtes alates 19.01.2021 VangS § 69 lg 2 p-de 1-5 alusel täiendavaid julgeolekuabinõusid (piirati vanglasisest liikumis- ja suhtlemisvabadust, keelati isiklike riiete kandmine või esemete kasutamine, keelati kehakultuuriga tegelemine, paigutati eraldatud lukustatud kambrisse ja kohaldati ohjeldusmeetmena käeraudu kaebaja kambrisse sisenemisel ja kaebaja vanglasisesel saatmisel). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise põhjuseks olid samuti kaebaja enesevigastused ja enesevigastuse katsed ajavahemikul 13.01.2021-19.01.2021.
3.Kaebaja esitas 21.01.2021 Viru Vanglale vaide, milles taotles 11.01.2021 käskkirja nr 321/1-2/7 ja 19.01.2021 käskkirja nr 3-21/1-2/12 kehtetuks tunnistamist.
4.Viru Vangla ei vastanud vaidele tähtaegselt. Viru Vangla väljastas vaideotsuse nr 6-12/18-2 alles 15.03.2021, millega jättis kaebaja vaide täielikult rahuldamata.
5.Kaebaja esitas 1.03.2021 ja 17.01.2021 halduskohtule kaebuse, milles taotles Viru Vangla 11.01.2021 käskkirja nr 3-21/1-2/7 ja 19.01.2021 käskkirja nr 3-21/1-2/12 tühistamist ning Viru Vangla toimingu seoses vaide läbivaatamise tähtaja ületamisega õigusvastasuse tuvastamist ning vanglale kohustava ettekirjutuse tegemist - kohustada vanglat järgima seaduses sätestatud menetlustähtaegu. Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus peatada eelviidatud käskkirjade kehtivus ja täitmine.
6.Tartu Halduskohus rahuldas 5.03.2021 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse tingimuslikult (määruse resolutsiooni p 2), peatas Viru Vangla 11.01.2021 käskkirja nr 3-21/12/7 ja 19.01.2021 käskkirja nr 3-21/1-2/12 täitmise kuni käesolevas asjas lõpliku kohtulahendi jõustumiseni tingimusel, et kaebajale on selge, et enesevigastamine ükskõik mis moel, vägivaldne käitumine, ähvardus kasutada vägivalda või vangla sisekorraeeskirjade süstemaatiline rikkumine (ka juhul, kui rikkumine on kaebaja arusaamisel on vastus ametnike provokatsioonile), muudab kohtu hinnangut esialgse õiguskaitse kohaldamise põhjendatusele (määruse resolutsiooni p 3) ning jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamise osas, sest kaebaja suhtes on osaliselt julgeolekuabinõud lõpetatud alates 3.03.2021 (määruse resolutsiooni p 4).
7.Tartu Ringkonnakohtu 18.03.2021 määrusega rahuldati Viru Vangla määruskaebus, tühistati Tartu Halduskohtu 5.03.2021 määruse resolutsiooni p-d 2-3, millega halduskohus rahuldas tingimuslikult kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ning jäeti rahuldamata vastustaja taotlus määruskaebuse tagamiseks. Kaebaja esitas 30.03.2021 määruskaebuse Riigikohtule. Riigikohus tagastas 13.04.2021 määrusega kaebaja määruskaebuse.
8.Tartu Halduskohus tagastas 12.04.2021 määrusega kaebuse tuvastamisnõude osas, tagastas kaebuse kohustamisnõude osas, rahuldas kaebaja menetlusabi taotluse ja vabastas ta riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel, võttis kaebuse tühistamisnõude osas menetlusse, tunnistas vastustajaks Viru Vangla ja kohustas vastustajat vastama kaebusele 21 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest. Määrus jõustus 29.04.2021.
9.Kaebaja esitas 14.04.2021 kohtule uue esialgse õiguskaitse taotluse, milles taotles kohtult Viru Vangla 11.01.2021 käskkirja nr 3-21/1-2/7 ja 19.01.2021 käskkirja nr 3-21/1-2/12 täitmise peatamist halduskohtumenetluse ajaks.
3-21-433
10.Tartu Halduskohus jättis 22.04.2021 esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata vajaduse äralangemise tõttu. Määrus jõustus 22.04.2021.
11.Tartu Halduskohus jättis 2.12.2021 määrusega rahuldamata kaebaja taotluse haldusasja arutamiseks kohtuistungil ja jättis rahuldamata kaebaja taotluse täiendavate tõendite kogumiseks ning määras haldusasja läbivaatamise kirjalikus menetluses.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
12.Kaebaja esitas kokkuvõtvalt järgmised põhjendused: 1) Kaebaja leiab, et temalt absoluutselt kõikide asjade ära võtmine, sh ka neid, millega ta ei saanud ennast vigastada (teler, veekeedukann, toiduained, aluspesu, sokid, soe aluspesu, raamatud, ajakirjad, piibel, ususümbol (rist kaelast), käekell, õigusaktid, üksikud dokumendid, kirjapaber, kirjutusvahendid, šampoonid, seep, hambapasta, hambahari, elektripardel, peegel, raseerimisvahendid, kreemid, märkmikud, margid, fotod, jalanõud), oli õigusvastane. Vastustajal ei olnud õigust võtta kaebajalt ära kõiki esemeid, sest selleks puudus alus. 2) II üksuse juht Triin Salomets on hakanud otsima põhjusi kaebaja era- ja perekonnasidemete lõhkumiseks kohaldades erinevaid piiranguid ning on hoidnud kaebajat põhjendamatult üksikvangistuses. Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu 28.05.2020 otsusega haldusasjas nr 3-19-656 tunnistati õigusvastaseks II üksuse juhi 8.02.2019 käskkiri nr 6-4/381, millega ta kohaldas kaebaja suhtes kuue kuu jooksul täiendavaid julgeolekuabinõusid. Vaatamata sellele õigusvastane täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine jätkus. 3) Kaebaja ei vaidle selle vastu, et 8.01.2021 tegi ta enesevigastuse, kuid see oli tehtud eesmärgiga mitte naasta Viru Vanglasse, kus teda hoitakse inimväärikust alandavates tingimustes. 4) Kaebaja arvates on vaidlusalused käskkirjad ebaproportsionaalsed. Kaebaja ei ole valvurit ähvardanud ega soovinud teda rünnata ega kasutada kambris olevaid asju enesevigastuseks. Abinõude kohaldamine oli kaebaja arvates eesmärgipäratu ehk ebavajalik, kuna kaebaja ei ole vanglaametnikku rünnanud ja pole kavatsenud seda teha. Kaebaja, olles Viru Vanglas 12 aastat, ei ole kunagi vanglaametnikke ähvardanud. Seega juhul, kui vastustajal olid mingid kahtlused kaebaja suhtes, siis oleks vastustaja pidanud kaebajaga vestlema ja välja selgitama asjaolud, aga mitte kohe kohaldama põhjendamatult käeraudu ja keelama kõikide isiklike asjade kasutamist, seda enam juhul, kui käskkirja järgi tuli ära võtta vaid need isikulikud asjad, millega on võimalik tekitada vigastusi. Kaebaja arvates on kohaldatud julgeolekuabinõudega ebaproportsionaalset sekkuti kaebaja põhiõigustesse (õigus inmväärikale kohtlemisele, kirjavahetusele, vabale eneseteostusele, informatsioonile), kuna vangla julgeolekule ei olnud sellist ohtu, mille tagamise vajadus oleks kaalunud üles kaebaja õigustesse sekkumise. Seega, vaidlusaluste käskkirjade alusel kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud pole sobivad, vajalikud ja lõppkokkuvõttes proportsionaalsed põhiseaduse (PS) §-s 11 sätestatud tähenduses, mistõttu on vaidlusalused käskkirjad vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 54 õigusvastased ja kuuluvad tühistamisele. 5) Kaebaja arvates on käskkirjad oluliste kaalutlusvigadega ja ei vasta HMS § 4 lg-s 2 ja § 56 lg-tes 1 ja 3 sätestatud nõuetele. Käskkirjadest ei nähtu põhjendusi selle kohta, miks vastustaja arvates on üks või teine ese või aine on ohtlik ning miks oli vaja panna kaebajale enne vanglaametniku kambrisse sisenemist käerauad selle asemel, et kasutada kaitsekilpi. Samas ei
3-21-433 nähtu käskkirjadest vastandavate õiguste kaalumist, aga samuti ka põhjendusi, miks väidetav vangla julgeolek kaalub üles kaebaja põhiõiguste riive. Seega, vaidlusalused haldusaktid, kus on olulised asjaolud jäetud kaalutlemata, on selgelt kaalutlusvigadega. Abstraktselt õigusnormidele viitamist ja ühe-kahe lausega põhjendamist ei saa pidada piisavaks põhjenduseks ja kaalutluseks. Tulenevalt kohtupraktikast peab vastustajal tekkima kaalutlusõigus alles siis, kui toimub VangS § 69 lg-s 1 kirjeldatud sündmus (alanud rünnak jne). Antud juhul ei ole VangS § 69 lg-s 1 kirjeldatud sündmust toimunud. 6) Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on oma otsustes rõhutanud, et käeraudu tuleb kasutada väga erandlikel asjaoludel.1 Käeraudade süstemaatiline kasutamine kinnipeetava suhtes valvatud keskkonnas ei ole õigustatud.2 Isikule pidevalt käeraudade panemine väljaspool kambrit on iseenesest vastuolus Euroopa iniõiguste ja vabaduse konventsiooni (EIÕK) artikliga 3.3 Riigikohus on samuti leidnud, et VangS § 69 lg 1 ei näe ette ohu ennetamiseks õigust kasutada ohjeldusmeedet. 7) Eelnevat arvestades leidis kaebaja, et vaidlusalused käskkirjad on õigusvastased ja nendega rikutakse tema subjektiivseid õigusi ning palus kohtul need tühistada.
13.Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu. Vastustaja vastuväited olid kokkuvõtlikult järgmised: 1) Vastustaja jäi arvamusele, et kaebaja suhtes 11.01.2021 ja 19.11.2021 käskkirjadega täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli vajalik ja proportsionaalne. Vastustaja jäi vaidlusalustes käskkirjades ja 15.03.2021 vaideotsuses, aga samuti 4.03.2021 kohtule esitatud seisukohas ja 8.03.2021 esitatud määruskaebuses toodud põhjenduste juurde ja palus nendega arvestada. Kaebajast lähtuvat ohtu on jaatanud ka Tartu Ringkonnakohus oma 18.03.2021 määruses. Samale järeldusele on vangla arvates võimalik jõuda ka käesolevas menetluses. 2) Lisaks sellele, et täiendavaid julgeolekuabinõusid tuleb kohaldada koheselt vajaduse tekkimisel, on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks vältimatu eeldus, et abinõud oleksid ohuprognoosile vastavad ja isiku õigusi vähem piiravad, kuid siiski efektiivsed. Kaebajale täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajendiks oli see asjaolu, et ta tekitas endale vigastusi, ei allunud korraldustele ja oli vanglaametniku suhtes agressiivselt meelestatud ning näitas seda oma liigutustega välja. 3) Kaebaja oli oma tegevuse tõttu erilise isikutunnustega isikuks VangS § 69 lg-s 1 esimese lause tähenduses. Kaebaja enesevigastamine ja tema agressiivne käitumine on vangla suletud keskkonna arvestades vangla julgeolekut ohustav käitumine, kuivõrd see võib mh anda tõuke kinnipeetavate massiliseks vastuhakuks vangla korrale. Samuti võivad ründajal tekkida vigastused ning ametnikuvastase ründe puhul võib kannatada ka ülejäänud vangla julgeoleku tagamine. Täiendavate julgeolekuabimeetmete kohaldamise käskkiri on ex ante hinnangutel tehtav otsustus kinnipeetavast tuleneva ohuprognoosi osas, mille kohta üldjuhul ex post hinnangut anda ei saa. 4) Vastustaja arvates on käskkirjade andmisel järgitud vormi- ja pädevusnõudeid. Käskkirjad on vajalikus ulatuses põhjendatud ning seos kaebaja võimaliku ohtliku käitumise ja täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise vajadusega arusaadav ja jälgitav. EIKo Kummer vs Tšehhi Vabariik, nr 32133/11. EIKo Kashavelov vs Bulgaria, nr 891/05.
EIKo Enache vs Rumeenia, nr 10662/06.
3-21-433
5.Sellest tulenevalt palus vastustaja jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja teatas, et tal puuduvad menetluskulud.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
14.Haldusasja materjalide kohaselt kohaldati kaebaja suhtes alates 11.01.2021 käskkirja nr 321/1-2/7 alusel täiendavaid julgeolekuabinõusid ning paigutati ta lukustatud kambrisse, piirati liikumis- ja suhtlemisvabadust, keelati isiklike riiete kandmine või esemete kasutamine ja keelati kehakultuuriga tegelemine. 19.01.2021 käskkirja nr 3-21/1-2/12 alusel kasutati kaebaja suhtes käeraudu kaebaja kambrisse sisenemisel ja kaebaja vanglasisesel saatmisel ning jätkati 11.01.2021 käskkirjaga nr 3-21/1-2/7 määratud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. 3.03.2021 käskkirjaga nr 3-21/1-2/49 lõpetati alates 3.03.2021 isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamine. 20.04.2021 käskkirjaga nr 3-21/1-2/83 lõpetati kaebaja suhtes alates 20.04.2021 kõik ülejäänud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine.
15.Kohus märgib, et poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et ajavahemikul 8.01.202111.01.2021 ja 13.01.2021-19.01.2021 tegi kaebaja korduvalt enesevigastusi ja enesevigastuste tegemise katseid. Pooltel on erimeelsus selles, kas esines õiguslik alus kaebajalt kõikide esemete äravõtmiseks ja käeraudade kasutamiseks, aga samuti selles, kas kõikide esemete äravõtmine ja käeraudade kasutamine olid proportsionaalsed meetmed. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas 11.01.2021 ja 19.01.2021 väljastatud käskkirjad vastavad diskretsioonilistele haldusaktidele esitatud nõuetele.
16.Kohus selgitab, et vaatamata sellele, et nii vastustaja kui ka kaebaja on pidanud 19.01.2021 käskkirja nr 3-21/1-2/12 täiendavaks käskkirjaks käskkirja nr 3-21/1-2/7 osas, ei näe kohus põhjust hinnata nende käskkirjade õiguspärasust koos. Kohus on seisukohal, kuigi käskkirjades faktiliste asjaoludena välja toodud kaebaja tegevused on küll valdavas osas sarnased ja kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud valdavas osas kattuvad (eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamine ning kehakultuuriga tegelemise keelamine), on tegemist siiski eraldiseisvate käskkirjadega. Seega hindab kohus vaidlusalaste käskkirjade õiguspärasust eraldi.
17.VangS § 69 lg 1 sätestab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Riigikohus on leidnud, et VangS §-s 69 nimetatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise puhul on tegemist ennetava meetmega õigushüve kahjustuse vältimiseks. Riigikohus on korduvalt märkinud, et ennetava meetme rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Seetõttu ei ole alati nõutav, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevad asjaolud oleksid tuvastatud distsiplinaar-, väärteo- või kriminaalmenetluse reeglite kohaselt. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises.4
RKHKo 3-3-1-63-09, p 16.
3-21-433
18.Viru Vangla 11.01.2021 käskkiri nr 3-21/1-2/7
18.1.Kohus märgib, et kaebaja ei ole esitanud etteheiteid 11.01.2021 käskkirjas nr 3-21/1-2/7 kirjeldatud faktiliste asjaolude kohta (9.01. ja 11.01.2021 tegi kaebaja korduvalt vasaku käe kinniseotud haava lahti, mille tulemusena tekkis tal verejooks, ja tegi korduvalt haava lahtisidumiskatseid ning ähvardas enesevigastuste sooritamist korrata). Seega, lähtub kohus eeldusest, et haldusmenetluse raames tuvastatud ja käskkirjas kajastatud faktiliste asjaolude osas puudub vaidlus.
18.2.Vaidlusaluse käskkirja põhjendustest nähtuvalt kujutas kaebaja enda tegevusega ohtu enda tervisele ja vangla üldisele julgeolekule. Kohus ei nõustu vastustajaga selles, et kaebaja, sooritades pidevalt enesevigastusi ja enesevigastuste katseid, kujutas seeläbi ohtu vangla julgeolekule. Kohus leiab, et juhul, kui kinnipeetav on suitsiidikalduvustega või tekitab pidevalt enesevigastusi ilma selleta, et oleks ajend arvata, et tema seaks ohtu teiste vanglas viibivate isikute elu ja tervise, ei ole ta ohtlik vangla julgeolekule. Nõustuda ei saa sellega, et kaebaja poolt enesevigastuste tekkimise tõttu oleks oluliselt häiritud vangla turvalisus jne. Antud episoodi osas kujutas kaebaja ohtu vaid enda elule ja tervisele. See, et kaebajaga pidevalt tegelevad mõned vanglaametnikud ja meditsiiniosakonna töötajad, ei tähenda, et vangla julgeolek oleks ohustatud. Vangalaametnike ülesandeks ongi teostada järelevalvet kinnipeetavate üle. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja oli ohtlik enda elule ja tervisele. Kohus on seisukohal, et kaebaja 9.01. ja 11.01.2021 käitumist on võimalik kvalifitseerida süstemaatiliseks tervistkahjustavaks tegevuseks. Pidades silmas kaebaja tegevuse süstemaatilisust, ei välista kohus ka suitsiidi sooritamise katset, mistõttu esines õiguslik alus ja põhjendatud vajadus kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks.
18.3.Jõudes otsusele, et täiendavaid julgeolekuabinõusid on vaja kohaldada, tuli vanglal kaalutlusõiguse alusel otsustada ka rakendatavate meetmete ja nende rakendamise kestuse üle. Kaalumisel tuli vanglal arvestada ühelt poolt vajadusega tagada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis võimaldaks kui mitte täielikult välistada, siis vähimalt viia miinimumi kaebaja enesevigastuste tegemise ohtu, ning teiselt poolt tavalisest kinnipidamisrežiimist rangema režiimi kohaldamisest tuleneva kaebaja vabaduste täiendava piiramisega.5 Siinkohal märgib kohus, et kaalul olevatest huvidest olid antud juhul mõlemal pool vaid kaebaja huvid ja õigused, mitte vangla julgeolek.
18.4.Kaebaja arvas, et temalt kõikide asjade äravõtmine oli põhjendamata ja ebaproportsionaalne. Kaebaja ei ole enda isiklikke asju (v. a žiletti) kasutanud endale vigastuste tekitamiseks. Käskkirjas oli märgitud, et võetakse ära ainult need asjad, millega on võimalik tekitada enesevigastusi, kuid kaebajalt võeti kõik asjad ara.
18.5.Kohus kaebajaga ei nõustu. Viru Vangla 11.01.2021 käskkirja nr 3-21/1-2/7 resolutsiooni kohaselt keelati kaebajal alates 11.01.2021 isiklike riiete kandmine ja esemete kasutamine. Käskkirja põhjenduste kohaselt on täiendavate julgeolekuabinõudena vajalik rakendada kaebaja suhtes isiklike riiete ja esemete keelamist, mis seisneb selles, et kaebajalt võetakse kambrist ära kõik isiklikud esemed, millega on võimalik seada ohtu enda elu või tervis. Seega, käskkirja resolutsiooniga otsustati võtta kaebajalt kõik isiklikud esemed ja riided vahet tegemata. Kohus märgib, et sellisel juhul oli vanglal kohustus tulenevalt HMS § 60 lg-st 2 kaebajalt isiklike esemete äravõtmise otsustamisel lähtuda käskkirja resolutsioonist ja võtta 5 RKHKo 3-3-1-33-10, p 13.
3-21-433 kaebajalt ära kõik tol hetkel tema kambris kasutusel olevad isiklikud esemed. Järelikult esines vastustajal õiguslik alus kõikide isiklike riiete ka esemete kasutamise keelamiseks ja äravõtmiseks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajaks.
18.6.Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et kõikide esemete äravõtmine ei olnud põhjendatud ega proportsionaalne. Kohus selgitab, et vastustajal oli kohustus võtta tarvitusele sellised preventiivsed meetmed, mis oleksid maksimaalselt tulemuslikud. Arvestades kaebaja käitumist, oleks võinud igapäevane viivitus lõppeda väga kurvalt, eelkõige kaebaja jaoks. Seega tuli vastustajal tegutseda otsustavalt ja kiiresti. Kohus ei näe põhjust kahelda vangla tegevuse õiguspärasuses, mille tulemusena keelati kaebajal kõikide riiete ja esemete kasutamine (sh teler, veekeedukann, toiduained, aluspesu, sokid, soe aluspesu, raamatud, ajakirjad, piibel, ususümbol (rist kaelast), käekell, õigusaktid, üksikud dokumendid, kirjapaber, kirjutusvahendid, šampoonid, seebid, hambapasta, hambahari, elektripardel, peegel, raseerimisvahendid, kreemid, märkmikud, margid, fotod, jalanõud). Kohus on seisukohal, et soovi korral, mis tol hetkel kaebajal kahtlemata oli, oleks ta saanud seada ohtu enda elu- ja tervise muu hulgas ka tavalise pabertükkidega, mis olid talle kättesaadavad raamatutest, ajakirjadest, piiblist, dokumentidest, kirjapaberist, markidest või fotodest. Nende pabertükkide kurku panemisega oleks võinud kaasneda lämbumine jne. Kohtu hinnangul kõik eelpoolkirjeldatud esemed võivad olla tervisele või lausa elule ohtlikud, eriti juhul, kui inimene mitu päeva järjest usinalt otsib võimalusi enesevigastamiseks või endale eluohtliku olukorra tekitamiseks. Seda arvestades oleks võinud iga nimetatud ese kaebaja kätes olla elule või tervisele ohtlik, kuigi esmapilgul nii ei tundu. Kuna kaalul oli kaebaja elu ja tervis, ei olnud vanglal muid sobivamaid ja vajalikke meetmeid, kui kaebajal kõikide tema kasutuses olevate esemete valdamine ära keelamine, mis võrreldes teiste meetmetega oleks sama efektiivne. Kaebaja heaolu tagades ei saanud vastustaja pelgalt loota selle peale, et kaebaja jätkab vaid vasaku käe peal oleva haava lahtivõtmisega, kuid muid enesevigastuse või suitsiidi sooritamise katseid ette ei võta. Seega, kohtu hinnangul oli kaebajal kõikide isiklike riiete ja esemete kasutamise keelamine selle eesmärgi suhtes sobiv ja vajalik meede. Kohus leiab, et kaebajal isiklike riiete ja asjade kasutamise keelu tõttu kannatada saanud kaebaja õigused (õigus kirjavahetusele, vabale eneseteostusele, õigus saada informatsiooni jne) oli küll perioodil 11.01.2021-3.03.2021 intensiivsemalt mõjutatud, kuid selle tulemusena kaitsta saanud kaebaja õigused elule ja tervisele on sedavõrd olulised ja tähtsad põhiõigused, mistõttu selles valguses muude kaebaja õiguste riive ei muutunud nende rikkumiseks.
18.7.Kohus nõustub osaliselt kaebajaga, et 11.01.2021 käskkiri nr 3-21/1-2/7 ei vasta HMS § 4 lg-s 2 ja § 56 lg-tes 1 ja 3 sätestatud nõuetele. Käskkirja kohaselt põhjendas vastustaja vaid täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üldist vajadust. Samas on vastustaja põhjendanud vaidlusalases käskkirjas vaid isiklike riiete kandmise või esimete kasutamise keelamise vajadust, ülejäänud meetmete kohaldamise vajaduse osas puuduvad igasugused põhjendused, rääkimata kaalutlustest. Täiendavaid põhjendusi ei ole vastustaja esitanud ei vaideotsuses ega vastuses kaebusele. Seega ei ole käskkirjas iga rakendatud meetme kohta esitatud põhjendust selle kohta, mida soovitakse meetmega ära hoida ja miks on selle rakendamine vajalik, aga samuti, miks meetme kohaldamise vajadus kaalub üles kaebaja muude subjektiivsete õiguste riived.
18.8.Olenemata sellest on kohtu hinnangul võimalik ühemõtteliselt aru saada, et nii kaebaja vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramise, isiklike riiete kandmise või esimete kasutamise keelamise, kehakultuuriga tegelemise keelamise kui ka kaebaja lukustatud kambrisse paigutamise eesmärgiks oli vältida kaebajal enesevigastuste korduvalt toimepanemist. Kohus on seisukohal, et kõik eelpoolkirjeldatud täiendavad julgeolekuabinõud
3-21-433 olid kohaldatud eesmärgipäraselt ja kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtu hinnangul puudusid vastustajal mõistlikud ja seadusega lubatud alternatiivid, et ühelt poolt tõhusalt välistada kaebajast tulenevat ohtu tema tervisele ning samal ajal mitte piirata kaebaja õigusaktides sätestatud õigusi (täiendav vabaduse piirang, liikumis- ja suhtlemisvabadus ja kehakultuuriga tegelemise piirang) vangla territooriumil. Kohus peab käskkirjas nimetatud julgeolekuabinõude kohaldamist proportsionaalseks. Seega võttes arvesse, et VangS § 69 lg 2 p-s 1-4 sätestatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks esines nii õiguslik kui ka faktiline alus ja nende kohaldamine teenis legitiimset eesmärki, ei ole kohtu hinnangul iga eraldivõetud julgeolekuabinõude kohaldamise osas põhjenduste esitamata jätmine oluline menetlusviga, mis oleks saanud mõjutada vangla poolt langetatud otsust (HMS § 58).
18.9.Riigikohus on leidnud, et kuigi käskkirjast ei nähtu selgeid kaalutlusi, miks pidas vangla täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust olulisemaks kaebaja õiguste täiendavast piiramisest, ei muuda puudused kaalutluste äramärkimisel siiski täiendavate julgeoleku abinõude kohaldamist õigusvastaseks. Kaaludes ühelt poolt kaebajale ajutiselt seatud piiranguid ning teiselt poolt vajadust tagada vangla julgeolek ja vältida kaebaja poolt edasiste õigusrikkumiste toimepanemist, ei ole kolleegiumi hinnangul kaebaja õiguste riive praegusel juhul suurema kaaluga, mistõttu ei ole käskkirjas sellekohaste kaalutluste puudumine määrav. Arvestada tuleb ka sellega, et vangla peab julgeolekuohu ilmnemisel otsustama täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise kiiresti ja piiratud teabe põhjal.6
18.10.Analoogselt Riigikohtu poolt käsitletud juhtumile leiab kohus, et vaidlusaluses käskkirjas vajalike kaalutluste puudumine ei ole määrav. Kohus on seisukohal, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks kaasnenud kaebaja õiguste riived, mille tulemusena on kannatada saanud kaebaja õigused (õigus kirjavahetusele, eneseteostusele, õigus saada informatsiooni, õigus liikumis- ja suhtlemisvabadusele jne) olid küll meetmete kohaldamise tõttu intensiivsemalt mõjutatud, kuid selle tulemusena kaitsta saanud kaebaja teised õigused elule ja tervisele on sedavõrd olulised ja tähtsad põhiõigused, mistõttu selles valguses muude kaebaja õiguste riive ei ole muutunud ebaproportsionaalseks ehk saanud lõppkokkuvõttes rikkumiseks. Kohus rõhutab, et tegelikult olid antud juhul kaalul vaid kaebaja õigused, mitte vangla julgeolek. Sellel põhjusel ning arvestades seda, et vastustajal esines kohustus kiiresti sekkuda olukorda (kaebaja elu ja tervis olid ohus), ei ole kohtu hinnangul diskretsiooni teostamata jätmine täiendavate julgeolekuabinõude valikul 11.01.2021 käskkirja nr 3-21/1-2/7 tühistamise aluseks.
18.11.Kohus on seisukohal, et kaebaja suhtes 11.01.2021 käskkirja nr 3-21/1-2/7 alusel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei kestnud ebaproportsionaalselt kaua. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamise tingimuseks oli vastustaja veendumus, et kaebaja suudab ilma täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseta käituda sellisel viisil, et ta ei seaks ohtu enda elu ja tervist. Vastustaja lõpetas 3.03.2021 käskkirjaga nr 3-21/1-2/49 isiklike riiete ja esemete kasutamise keelu. Abinõu kohaldamise vajaduse lõpetamise põhjuseks oli kaebaja poolt toime pandud enesevigastuste lõppemine, mistõttu vastustaja pidas võimalikuks anda talle tagasi tema isiklikud asjad. Ohjeldusmeetmete kasutamist kambrisse sisenemisel, kaebaja eraldatud lukustatud kambris hoidmist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ja vanglasisese liikumise ja suhtlemisvabaduse piiramist pidas vastustaja kaebajast tuleneva ohu tõttu endiselt vajalikuks.
RKHKo 3-3-1-88-14, p 18.
3-21-433 Vastustaja lõpetas 20.04.2021 käskkirjaga nr 3-21/1-2/83 kõikide julgeolekuabinõude kohaldamise täielikult asjaolude äralangemise tõttu. Kaebaja ei ole ei kaebuses ega hilisemas menetluse staadiumis väitnud, et vangla kohaldas täiendavaid julgeolekuabinõusid perioodil 11.01.2021-20.04.2021 ebaproportsionaalselt kaua. Kaebaja on küll esitanud kohtule 20.04.2021 korduva esialgse õiguskaitse taotluse, milles taotles täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjade kehtivuse peatamist, kuid taotluse kohtusse laekumise ajaks oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine juba täielikult lõpetatud. Kohus märgib, et abinõude kohaldamise jätkuva vajaduse osas leidis Tartu Ringkonnakohus 18.03.2021 määruses, tuginedes vastustaja poolt määruskaebuses esitatud andmetele, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus ei ole 18.03.2021 seisuga ära langenud. Tartu Ringkonnakohus 18.03.2021 määrusest on võimalik aru saada, et kohtu hinnangul täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine vajalik just 19.01.2021 vahejuhtumi tõttu, kus kaebaja oli agressiivselt meelestatud vanglaametniku suhtes. Kohus märgib, et kuigi 11.01.2021 käskkirja nr 3-21/1-2/7 kohaldatud julgeolekuabinõud olid hõlmatud 19.01.2021 käskkirja nr 3-21/1-2/12 alusel kohaldatud julgeolekuabinõudega, ei langenud seetõttu ka peale 18.03.2021 vajadus hoida kaebajat lukustatud kambris, keelata tal kehakultuuriga tegelemine ja vanglasisese liikumis- ning suhtlemisvabaduse piiramine.
19.Viru Vangla 19.01.2021 käskkiri nr 3-21/1-2/12
19.1.Vaidlusaluse käskkirja kohaselt kohaldati lisaks juba kehtivale julgeolekuabinõudele (Viru Vangla 11.01.2021 käskkiri nr 3-21/1-2/7) kaebaja suhtes ohjeldusmeetmena käeraudu tema kambrisse sisenemisel ja tema vanglasisesel saatmisel.
19.2.Kaebaja väitis, et ta ei ole kavatsenud vanglaametnikku rünnata ja tema käitumine 19.01.2021 ei ole täiendava julgeolekuabinõu raames ohjeldusmeetme kohaldamise aluseks. Kaebaja arvates oleks vastustaja saanud kasutada tema suhtes käeraudu vaid siis, kui ta oleks reaalselt rünnakut sooritanud. Käskkiri on ohjeldusmeetme kasutamise osas põhjendamata ja motiveerimata.
19.3.VangS § 69 lg 2 loetleb täiendavad lubatud julgeolekuabinõud, millest üks abinõu on ohjeldusmeede (VangS § 69 lg 2 p 5). Ohjeldusmeetmena võib kasutada fikseerimist, käeraudu, jalaraudu või rahustussärki (VangS § 701 lg 1 p 1 esimene lause).
19.4.Kohus ei nõustu kaebajaga. Vaidlusaluse käskkirja põhjenduste kohaselt oli 19.01.2021 koostatud ettekanne nr 6-20/238-1, mille kohaselt 19.01.2021 kella 13.55 paiku ei allunud kaebaja korduvatele korraldustele anda telefon ära peale 20 minutit helistamise korda. Kaebaja nõudis 3x20 minutit järjestikust helistamist. Kaebaja ärritus tugevasti ja andis telefoni tagasi peale seda, kui talle tehti teatavaks ettekande koostamine. Kaebaja karjus ametnikule korduvalt ärritatud toonil: „Tule siia kui sa nii kõva mees oled“, mistõttu vanglaametnik Kristjan Sarv, kellele need sõnad olid adresseeritud, tundis ohtu oma tervisele. 19.01.2021 koostatud ettekande nr 6-20/239-1 kohaselt kella 13.55 paiku peale vestlust psühholoogiga V8 grupitööruumis, anti kaebajale korraldus liikuda tagasi kambrisse. Kaebaja, nähes uuesti K. Sarvi, ärritus ja liikus tema suunas. Tema keha hoiak oli ründavas asendis ja ta püüdis saada mööda valvur Aleks Koolist, et jõuda valvur K. Sarveni. Kaebaja ütles samal ajal karjudes ja ärritatud tooniga; „Sa oled ära tõusnud, tõmba tagasi, õpi suhtlema!“. Samal ajal anti kaebajale korraldus liikuda kambrisse. Käskkirjas on leitud, et kaebaja rünnak jäi ära vaid vanglaametnik A. Kooli sekkumise tõttu. Kaebaja on enda käitumist põhjendanud sooviga ametnikku korrale kutsuda, et viimane räägiks kaebajaga viisakalt.
3-21-433
19.5.Tartu Ringkonnakohus on 18.03.2021 määruses analüüsides kaebaja eelpoolkirjeldatut käitumist leidnud, et mitte ainult kinnipidamise kontekstis, vaid mistahes isikutevahelises suhtluses on selline käitumine äärmiselt ohtlik. Sõltumata kaebaja põhjendustest viitab selline käitumine soovile vanglaametnikku rünnata ja kaebaja on seetõttu ohtlik nii ametnikele kui ka vangla üldisele julgeolekule. Tartu Ringkonnakohtu hinnangul on käeraudade kohaldamine kaebaja suhtes kambrisse sisenemisel ja kaebaja vanglasisesel saatmisel proportsionaalne meede, hoidmaks ära võimalikku kaebajapoolset rünnet vanglaametnike vastu. Vastustaja on meetme kohaldamisel lähtunud õigetest kaalutlustest.7
19.6.Kohus ei näe põhjusi Tartu Ringkonnakohtu poolt 18.03.2021 määruses võetud seisukohtadega mittenõustumiseks ja märgib täiendavalt, et antud juhul oli kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise (käeraudade kasutamine kambrisse sisenemisel ja kaebaja vanglasisesel saatmisel) kooskõlas VangS §-ga 69. Kaebaja käitumist arvestades oli tema poolt vanglaametnike suhtes rünnaku sooritamise oht tõenäoline. Riigikohus on korduvalt märkinud, et ennetava meetme rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Eelpoolkirjeldatud põhjusel ei nõustu kohus kaebaja väitega, et enne tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist oleks vastustaja pidanud olema kindel, et kaebaja kavatseb vanglaametnikku rünnata. Õiguslik ja faktiline alus käeraudade kasutamiseks oli vastustajal olemas. Kaebaja väited selle kohta, et käeraudade kasutamise asemel oleks vastustaja pidanud temaga hoopis vestlema, ei ole asjakohased. Kohtu hinnangul kaitsekilbi kasutamine kaebaja kambrisse sisenemisel oleks küll kaebajat vähemkoormav meede, kuid ei oleks sama efektiivne kui käerauad. Rünnakuks olid kaebajal vabad käed, mistõttu kaebaja suurema füüsilise jõu olemasolu korral oleks ta saanud kaitsekilpi vanglaametnikelt ära võtta ja kasutada seda ründeesemena. Seda, et kaebaja võib teist isikut rünnata ja tekitada talle eluohtlikke vigastusi, näitab kaebaja varasem käitumine vanglas.8 Kohus rõhutab, et meede kohaldati vaid piiratud ajaks, seega kaebaja viited EIK lahendile ei ole antud juhul asjakohased. EIK-i praktika kohaselt ei põhjusta käeraudade kasutamine tavaliselt õiguste rikkumisi juhul, kui kaeraudade kasutamiseks on olemas õiguslik alus ja kasutamise ei toimu ebaproportsionaalselt kaua.9 Kaeraudade kasutamist näeb ette VangS § 69 lg 2 p 5. Kohtu hinnangul ei saa antud juhul rääkida sellest, et meedet kohaldati ajaliselt ebaproportsionaalselt kaua (kokku 3 kuud) vajaduse äralangemiseni.
19.7.Kohus nõustub vastustajaga selles, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkiri on ex ante hinnangutel tehtav otsustus kinnipeetavast tuleneva ohuprognoosi osas, mille kohta üldjuhul ex post hinnangut anda ei saa. Selline seisukoht on kinnitatud ka kohtupraktikaga. Ilmselgelt puudusid vastustajal muud vahendid, mis oleks vanglaametnike julgeoleku tagamiseks sama efektiivsed ning kaebajat vähemkoormavad kui kaebaja suhtes käskkirjas kirjeldatud viisil käeraudude kasutamine. Kohtu hinnangul oli meede sobiv, vajalik ja mõõdukas seatud eesmärgi suhtes, mistõttu kaebaja õiguste riive ei muutunud tema õiguste rikkumiseks. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise proportsionaalsuse osas ka peale 18.03.2021 on kohus seisukoha võtnud otsuse punktis 18.11.
19.8.Kohtu hinnangul vastab vaidlusalune käskkiri HMS § 4 lg-s 2 ja § 56 lg-tes 1 ja 3 sätestatud nõuetele. Käskkirjas on arusaadavalt selgitatud, miks on vajalik kaebaja suhtes ohjeldusmeetme kasutamine ja on läbi kaalutletud meetmete kasutamisega kaasnevaid kaebaja
TrtRKm 3-21-433, p 8. RKHKo 3-3-1-64-14.
EIKo Shlykov jt vs Venemaa, nr 78638/11
3-21-433 õiguste riivesid. Vastandavate huvide kaalutlemine on küll kajastatud vaid ühes kokkuvõtlikus lauses, kuid arvestades kohtupraktikas paika pandud madalama standardi nõudega, sellest kohtu hinnangul piisab. Lisaks on käskkirjas välja toodud faktilised asjaolud arusaadavalt seostatud õiguslike alustega. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et Viru Vangla 19.01.2021 käskkiri nr 3-21/1-2/12 vastab HMS §-s 54 sätestatud nõuetele. Käskkiri nii formaalselt kui ka materiaalsel õiguspärane haldusakt.
20.Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata.
21.Menetluskulud Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jättis kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist ega esitanud kohtule menetluskulude nimekirja. HKMS § 109 lg 1 viimane lause sätestab, et kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Sellest tulenevalt ja juhindudes HKMS § 109 lg-st 1, jätab kohus poolte võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
22.Tulenevalt HKMS § 175 lg-st 3, asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses andmesubjektide nimed initsiaalidega. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.