Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-21-939 30. aprill 2024 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Nele Siitam X kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest 10 000 euro suuruse hüvitise väljamõistmiseks Kaebaja X Vastustaja Viru Vangla Tartu Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2023. a otsus X ja Viru Vangla kassatsioonkaebused Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Viru Vangla kassatsioonkaebus ja jätta X kassatsioonkaebus rahuldamata.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2023. a otsus ja Tartu Halduskohtu
30.jaanuari 2023. a otsus osaliselt, hüvitise väljamõistmise osas ja jätta X kaebus täielikult rahuldamata. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata, täiendades nende põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
3.Asendada kaebaja nimi otsuse avalikustamisel tähemärgiga.
X, kes on kinnipeetav Viru Vanglas, esitas pärast edutut kohtueelset menetlust kohtule kaebuse 10 000 euro mittevaralise kahju hüvitamiseks inimväärikust alandava ja ebainimliku kohtlemise tõttu vanglas. Kaebuse kohaselt kasutati ajavahemikel 1. november 2019 - 15. veebruar 2020 ja 11. jaanuar 2021 - 18. veebruar 2021 tema saatmisel vanglavälise tervishoiuteenuse osutaja juurde põhjendamatult käe- ja jalaraudu ning haiglas jalarauda. Õigusvastane oli kaebaja suhtes ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine Viru Vangla 11. jaanuari 2021. a käskkirja nr 3-21/1-2/7 ja 19. jaanuari 2021. a käskkirja nr 3-21/1-2/12 alusel. Kaebaja kasutusest võeti ära kõik isiklikud asjad ja vangla väljastatud esemed.
2.Tartu Halduskohus rahuldas 30. jaanuari 2023. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Viru Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 500 eurot. Kohtuotsuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
2.1.Jõustunud kohtuotsusega asjas nr 3-21-433 on tuvastatud Viru Vangla 11. ja 19. jaanuari 2021. a käskkirjade õiguspärasus, mistõttu ei ole täidetud mittevaralise kahju hüvitamise nõude eeldus ja selles osas jääb kaebus rahuldamata.
3-21-939
2.2.Lähtuda tuleb vastustaja täpsustatud ajavahemikest, mil kaebaja tegelikult haiglasse toimetati ja ta haiglas viibis. Kaebaja pole neid ajavahemikke vaidlustanud.
2.3.Kaebaja toimetamisel vanglast haiglasse ja tagasi oli käe- ja jalaraudade kasutamine seaduslik ja kaebajast tulenevaid riske arvestades põhjendatud ning proportsionaalne (vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 ja § 70 lg-d 1 ja 2). Kaebaja käitumismuster vanglas ei anna alust kahelda, et ta võib rünnata teist isikut või sooritada suitsiidikatse. Tema käitumine ei ole viimastel aastatel paranenud. Kaebaja suhtumine vanglaametnikesse on negatiivne ja koostööd teeb ta vaid meelepärase otsuse saamise võimalusel. Kaebaja on manipuleeriv, agressiivse hoiakuga ning verbaalselt ja füüsiliselt vägivaldne. Vastustajal oli põhjendatud alus arvata, et kaebaja võib teha kiirabiautos järjekordse suitsiidikatse või rünnata vanglaametnikke ja meditsiinitöötajaid. Kuna riskid olid endiselt olemas, oli põhjendatud kasutada ohjeldusmeedet ka teadvusetu kaebaja suhtes.
2.4.Kuna kaebaja vajas kiiret hospitaliseerimist, pole õigusvastane, et ohjeldusmeetme kohaldamise otsus jäi kirjalikult vormistamata ja suulist otsust iga kord ei tutvustatud.
2.5.Kaebaja viibis enesevigastuste tõttu haiglas ajavahemikel 27.–29. november 2019, 6.-7. jaanuar 2020, 19. jaanuar 2020, 14.–19. jaanuar 2021, 23.–25. jaanuar 2021 ja 26. jaanuar 2021 - 5. veebruar 2021. Haiglas kasutati jalarauda õigusliku aluseta, sest haiglas viibimine ei ole hõlmatud saatmisega VangS § 70 lg 1 mõttes. Samuti kasutati ohjeldusmeedet oluliselt üle 12 tunni järjest (VangS § 70 lg 2). Ohjeldusmeetme kasutamise ajalist ahelat ei lõpeta jalaraua eemaldamine mõneks minutiks (nt tualetis käimiseks, söömiseks, meditsiinilisteks protseduurideks). Seega oli ohjeldusmeetme kasutamine haiglas õigusvastane. Nimetatud ajavahemikel ei olnud täidetud ka ohjeldusmeetmete kasutamiseks VangS § 69 lg-s 1 sätestatud eeldused, sest vastustaja polnud kaalunud ohjeldusmeetme kasutamise lõpetamist. Kui kaebaja käitus haiglas rahulikult ega näidanud oma käitumisega välja enesevigastuse või kellegi ründamise kavatsust, pidi vastustaja iga kord kaaluma, kas jätkata ohjeldusmeetme kohaldamist.
2.6.Kaebaja liikumisvabadust ei piiratud siiski nii intensiivselt, et see vääriks rahalist hüvitist. Kui kaebajal oli vaja liikuda, jalaraud eemaldati. Arvestades õigusvastaselt kohaldatud ohjeldusmeetme kestust, pidas kohus õigustatuks määrata kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise hüvitise 500 eurot. Kaebajal puudus võimalus haiglas viibides juriidiliselt mõjutada ohjeldusmeetmete kohaldamist ehk kasutada asjakohaseid õiguskaitsevahendeid. Pidades silmas kaebaja teadmisi õiguse valdkonnas, leidlikkust ja manipulatsioonivõimet, oli kaebaja korduvate enesevigastuste tekitamise eesmärgiks mõjutada vastustajat kasutama ohjeldusmeedet ja luua alus mittevaralise kahju hüvitise saamiseks.
2.7.VangS § 70 on põhiseadusega kooskõlas nii formaalselt kui ka materiaalselt. Ohjeldamismeetmete kasutamise võimalikkust on korduvalt jaatanud Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK). VangS § 69 lg-s 1 sätestatud eelduste olemasolu korral on ohjeldamismeetmete kasutamise lubatavust jaatanud korduvalt ka Riigikohus.
3.Mõlemad menetlusosalised vaidlustasid halduskohtu otsuse ringkonnakohtus. 4.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 31. oktoobri 2023. a otsusega osaliselt vastustaja apellatsioonkaebuse ja vähendas hüvitist, mõistes kaebaja kasuks välja 400 eurot. Kaebaja apellatsioonkaebus jäi rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised.
4.1.Kaebaja väide kohtumenetluse reeglite rikkumisest pole põhjendatud. Kohus pole soodustanud vastustajat ega jätnud kaebaja menetluslikke õigusi tagamata. 2(11)
3-21-939
4.2.Kaebaja väidetel, et tema enesevigastamised on seotud vangla õigusvastase tegevusega, ei ole praeguse vaidluse lahendamisel tähtsust, sest vaidlus käib ohjeldusmeetme ja täiendavate julgeolekuabinõude kasutamise eest hüvitise väljamõistmise üle. Vastustajal tuli täita talle pandud kohustusi nii vangla julgeoleku tagamiseks kui ka kaebajast endale ja teistele isikutele lähtuva ohu realiseerumise ärahoidmiseks sõltumata sellest, millised sündmused viisid kaebaja enesevigastamiseni.
4.3.Põhjendatud on halduskohtu järeldus kahjunõude rahuldamata jätmise kohta isiklike asjade ja vangla väljastatud esemete kasutamise keelamise eest. Jõustunud kohtuotsusega tuvastatud juriidiline fakt – Viru Vangla 11. ja 19. jaanuari 2021. a käskkirjade õiguspärasus – on pooltele ja ka kohtule siduv.
4.4.Kaebaja pole täpsustanud oma väidet, et halduskohus pole käsitlenud kõiki vanglast väljaviimisi. Halduskohus tuvastas vastustaja abiga, et kaebaja toimetati haiglasse 19., 20., 26. ja
27.novembril 2019, 5., 6., 7., 14., 15., 17., 19. ja 22. jaanuaril 2020, 14., 21., 23. ja 26. jaanuaril 2021,
6.(kolm korda), 8., 9. ja 16. veebruaril 2021. Kuna kaebaja pole selgitanud, milline episood on loetelust puudu, pole ringkonnakohtul võimalik seda väidet hinnata.
4.5.Põhjendatud pole kaebaja väide, et rikuti ohjeldusmeetme dokumenteerimise nõudeid. VangS § 71 lg 71 ja lg 72 p 2 kohaselt ei pea kinnipeetava terviseseisundit perioodiliselt kontrollima ja tulemust protokollima siis, kui käe- või jalaraudu kasutatakse saatmisel. Asjaolust, et mõnel korral ei ole fikseeritud käe- või jalaraudade kasutamine kellaajaliselt, ei järeldu veel, et ohjeldusmeetmeid ei võinudki kasutada. See asjaolu võib olla oluline meetmete kasutamise proportsionaalsuse hindamisel, kuid ei too kaasa meetmete kasutamise õigusvastasust väljaviimise ajal tervikuna.
4.6.Vastupidi kaebaja arvamusele on vastustaja tõendanud kaebaja kõrgohtlikkuse väljaviimiste ajal. Vastustaja on perioodiliselt hinnanud kaebajast lähtuvaid riske, sh tema ohtlikkust nii endale kui teistele isikutele ning kaebaja on jätkuvalt hinnatud kõrgohtlikuks. Käesolevas asjas esitatud ettekanded kaebaja enesevigastamise episoodide kohta näitavad üheselt, et vaidlusaluste väljaviimiste ajal oli kaebaja ohtlik vähemalt iseendale ning tema käitumist ei olnud võimalik suunata korralduste ja veenmise abil. Kaebaja käitus ettearvamatult ja allumatult. Samuti tuli arvestada võimalusega, et kaebajat enesevigastamisele viinud negatiivsed emotsioonid ja mõtted võivad leida väljundi ründes teiste isikute vastu, keda ta peab vastutavaks oma meeleseisundi tekkimise eest. Kaebaja on eluaegne kinnipeetav, keda on karistatud väga raske isikuvastase kuriteo eest. Kaebaja on ka vanglas toime pannud vägivallakuritegusid. Nii kiirabiautos kui ka haiglas ei ole vanglaga sarnaseid järelevalve ja eraldamise tingimusi. Lisaks ei saanud täielikult välistada kaebaja põgenemiskalduvust. Kuigi kaebaja enesevigastamine ilmselt vähendas tema füüsilist võimekust (mõnel korral oli kaebaja ka teadvuse kaotanud), ei saanud väljaviimise ajal olla kindlust selles, et kaebaja seisund on stabiilne või et ta vaatamata tervislikule seisundile siiski ei ürita kahjustada ennast või teisi isikuid.
4.7.Asjaolusid kogumis hinnates ei saa pidada ebaproportsionaalseks ohjeldusmeetme kasutamist kaebaja suhtes osas, milles see oli kooskõlas kehtivas õiguses seatud ajalise piiranguga. Ohjeldusmeetme kasutamine otsustatakse prognoosi kohaselt ning seega ei saa meetme kasutamise õiguspärasuse hindamisel lähtuda sellest, kuidas kaebaja väljaviimisel tegelikult käitus. Tõsikindlalt ei saa väita, et ka ohjeldusmeetme kasutamiseta oleks kaebaja käitumine olnud samasugune. Lisaks oli kõigis episoodides tegemist erakorralise väljaviimisega ning vanglal polnud aega väljaviimist tavapäraselt ette valmistada. Samas kaebajast lähtuva ohu realiseerumist tuli vältida. Haiglas viibimise ajal ei kasutatud kaebaja suhtes käeraudu, samuti eemaldati üks jalaraudadest. Jalaraud koosneb jalavõrust, mis kinnitatakse ümber jala, võru küljes on 1-1,10 meetri pikkune kett, mis kinnitatakse 3(11)
3-21-939 voodi külge. Kirjeldatud viisil ohjeldusmeetme kasutamine võimaldab kinnipeetaval end voodis liigutada, muuta asendit, tõusta istuma, asetada jalad maha, tõusta püsti, jms, takistatud on vaid voodi juurest lahkumine. Samuti eemaldati jalaraud, kui kaebajal oli vaja liikuda voodist kaugemale, ning mõne aja möödudes asetati jalaraud ringi teisele jalale.
4.8.VangS § 70 regulatsioon ei ole põhiseadusega vastuolus. Seadusandja on selgelt piiritlenud need olukorrad, mil ohjeldusmeetmete kasutamine on lubatud. Seejuures on paratamatu, et nendel juhtudel piiratakse isiku põhiõigusi, kuid selleks on kaalukas põhjus – isiku enda ja teiste isikute elu ja tervise kaitse.
4.9.Õige on vastustaja seisukoht, et kinnipeetava saatmiseks VangS § 70 lg 1 mõttes tuleb lugeda ka kinnipeetava viibimine haiglas kuni naasmiseni vanglasse. Vanglavälisel saatmisel ei ole kinnipeetavast lähtuv oht maandatud sama tõhusalt kui vanglas viibimise ajal. Võrreldes kaebaja viibimist sõidukis ja haigla ruumides, on ilmne, et kuigi kaebaja ohtlikkus võib realiseeruda mõnevõrra erinevalt, on mõlemal juhul vangla oludega võrreldes oluliselt suurem võimalus, et kaebaja katse ennast või teist isikut kahjustada viibki kahjuliku tagajärje saabumiseni. Seega ei olnud vaja põhjendada täiendava ohjeldusmeetme kasutamist haiglas viibimise ajal. Seetõttu pidas ringkonnakohus ohjeldusmeetme kasutamist kaebaja suhtes proportsionaalseks ka haiglas viibimise ajal osas, milles ei ületatud seaduses sätestatud ajalist piirangut.
4.10.VangS § 70 lg 2 sätestab imperatiivselt, et ohjeldusmeetme kasutamine ei tohi kesta üle 12 tunni. Seetõttu ei saa 12 tundi ületavas osas ohjeldusmeetmete kasutamist õigustada ohu tõrjumise vajadusega. Vangla ületas iga kord pikemaajalisel haiglas viibimisel ohjeldusmeedet kasutades VangS § 70 lg-s 2 sätestatud aega, sest jalaraua mõnetunniste vahedega kaheks kuni kümneks minutiks eemaldamist ei ole võimalik tõlgendada ohjeldusmeetme kasutamise lõpetamise ja uuesti alustamisena, mis katkestanuks 12-tunnise tähtaja kulgemise. Kui tulenevalt kaebajast lähtuvast ohust oleks tekkinud vajadus kasutada ohjeldusmeedet uuesti, oleks tulnud meetme kasutamise vajadust taaskord hinnata. Vastustaja aga määras ohjeldusmeetme kogu väljaviimise ajaks ning on selliselt meedet ka dokumenteerinud. Seega on vastustaja tegevus kaebaja suhtes üle 12 tunni ohjeldusmeetme kasutamisel õigusvastane. Siiski tuleb kaebajale välja mõistetud hüvitist vähendada, sest ei ole tõendatud ohjeldusmeetme kasutamise õigusvastasus kogu haiglas viibimise perioodi jooksul.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5.Kaebaja taotleb esitatud kassatsioonkaebuses kohtuotsuste tühistamist osas, milles kaebus jäi rahuldamata, ning täiendavalt 9600 euro väljamõistmist. Põhjendused on järgmised.
5.1.Kohus jättis võtmata seisukoha VangS § 70 põhiseaduspärasuse suhtes, rikkudes sellega oluliselt menetlusnorme. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et õiguslik alus on sätestatud puudulikult ega pruugi seetõttu olla kooskõlas põhiseadusega (RKHK 14.03.2012, 3-3-1-80-11, p 16).
5.2.Väljamõistetud hüvitis pole kooskõlas EIK asjas Jeret vs. Eesti sarnase rikkumise tõttu riigilt välja mõistetud hüvitisega. Hüvitisena tuleks välja mõista 10 000 eurot. Kaebaja suhtes kasutati ohjeldusmeedet kolm korda kauem kui Jereti suhtes ning hüvitise üksnes osaline väljamõistmine tähendab ebavõrdset kohtlemist.
5.3.Kaebaja ohtlikkus pole tõendatud faktiliste asjaoludega (RKHK 23.05.2013, 3-3-1-19-13, p 23) ning käe- ja jalaraudade kasutamine oli ebaproportsionaalne ja kaebajat alandav. Kaebaja ohtlikkust pole kohtuotsusega tuvastatud, vangla riskihinnanguid on kritiseerinud ka kohus (RKKK 07.03.2019, 1-09-14104/142), leides, et pole arusaadav, milliste andmete alusel see koostatakse. Vangla viitas 4(11)
3-21-939 sellele, et kaebaja on 2018 süüdi mõistetud oma eksabikaasa telefoni teel ähvardamise eest, jättes märkimata, et kaebaja on sama isikuga uuesti abielus. Vangla kasutab sõltumata kinnipeetava ohtlikkusest alati haiglasse või EMO-sse saatmisel käe- ja jalaraudu. Kõigi väljaviimiste ajal oli kaebaja teadvuseta ja liikumisvõimetu. Haiglas oli ta rahulik. Kaebaja suhtes pole kunagi tuvastatud põgenemiskalduvusi. Teda on korduvalt vanglast välja viidud ja kunagi pole olnud etteheiteid tema käitumisele. Alles 2012. a-st hakati kaebaja suhtes väljaviimistel kasutama käe- ja jalaraudu. Vangla pole põhjendanud, miks tuli kaebaja suhtes kasutada nii käe- kui jalaraudu, kuigi teda valvas kolm relvastatud ametnikku.
5.4.Kohtud on õigesti leidnud, et jalaraua ühelt jalalt teisele tõstmist ei saa lugeda ohjeldusmeetme kasutamise lõpetamiseks. Nõus ei saa olla ringkonnakohtu seisukohaga, et ohjeldusmeetme kasutamine alla 12 tunni järjest polnud õigusvastane. Vastustaja oleks pidanud süstemaatiliselt kontrollima ja kaaluma, kas meetme kasutamist jätkata (RKHK 14.03.2012, 3-3-1-80-11). Vastustaja pole sellekohaseid dokumente kohtule esitanud, mis tõendab kaalutlusõiguse teostamata jätmist ja tegevuse õigusvastasust.
6.Viru Vangla taotles kassatsioonkaebuses kohtute otsuste tühistamist ja kaebuse rahuldamata jätmist. Põhjendused olid järgmised.
6.1.Ohjeldusmeetme kasutamise 12-tunnist aega ei ole ületatud. Vastustaja 15. juuli 2022. a vastusele lisatud tõendist nähtuvad perioodid, mil kaebaja oli haiglas kauem kui 12 tundi, ja asjaolu, et jalaraud eemaldati kaebajalt mõneks ajaks iga paari tunni tagant. Õigusaktidest ei tulene, milline peaks olema piisav ajavahemik jalaraua eemaldamiseks, vastustaja arvates oli see neil asjaoludel piisav. Kohus ei arvestanud kaebajat iseloomustavate omadustega, et tegemist on ebastabiilse, ettearvamatu, ennast ning teisi ohustava kinnipeetavaga. Kaebaja kannab eluaegset vangistust raskete isikuvastaste kuritegude eest. Kuritegude hulka kuuluvad kehaline väärkohtlemine, narkootilise aine suures koguses käitlemine ning narkootikumide valdamine kinnipidamisasutuses, vägivald võimuesindaja suhtes, tahtlik tapmine raskendavatel asjaoludel, huligaansus külmrelvaga, parandusliku töö asutuse tegevuse desorganiseerimine, salajane vargus, kelmus, avalik vargus vägivallaga, kerge kehavigastuse tekitamine ja kuritahtlik huligaansus. Kaebaja on korduvalt toime pannud vägivallakuritegusid vanglas, sealhulgas kaaskinnipeetavate, võimuesindajate, endise abikaasa ja ka viimase laste suhtes (otsus jõustus 2020. a). Ühiseks jooneks on läbivalt vägivaldsus. EIK on lahendis nr 23183/15 märkinud, et isik on ohtlik, ja pidanud toona erinevate ohjeldusmeetmete kasutamist proportsionaalseks.
6.2.Ohjeldusmeetme kasutamine on toiming haldusmenetluse seaduse (HMS) § 106 lg 1 mõttes. Toimingu põhjendamise nõuded, ulatus ja aeg on oluliselt erinevad haldusaktile kohaldatavatest nõuetest. Toimingu põhjendused võib esitada hiljem isiku nõudmisel või selle õiguspärasuse kontrollimisel kohtumenetluses. Vastustaja on põhjendused esitanud kohtumenetluses, sest kaebaja pole varem põhjendamist nõudnud. Kaebajale oli teada, et haiglasse viimisel kasutatakse käe- ja jalaraudu. Kuna tegemist oli korduvate enesevigastamistega, ei tulnud ohjeldusmeetme kasutamine talle ootamatult.
7.Kaebaja vaidleb Viru Vangla kassatsioonkaebusele vastu ja leiab, et tema ohtlikkus pole tõendatud ühegi tõendiga. Teda on alates 2007. a-st korduvalt vanglast välja viidud ja ta ei ole kordagi rikkunud kehtestatud nõudeid.
8.Viru Vangla vaidleb kaebaja kassatsioonkaebusele vastu ja rõhutab, et kaebaja saatmised olid otseseks tagajärjeks tema enesevigastamistele. Tegemist ei olnud sarnase olukorraga nagu kaebaja
5(11)
3-21-939 viidatud EIK lahendis nr 42110/17 Jeret vs. Eesti. Kaebaja suhtes vanglas kohaldatud piirangud tulenesid sellest, et ta ründas 2012. a kaaskinnipeetavat kääridega, tekitades tervisekahjustusi.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et vastustaja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada, kohtute otsused hüvitise väljamõistmise osas tühistada ning kaebus tervenisti rahuldamata jätta. Ringkonnakohus on eksinud materiaalõiguse (VangS § 70 lg 2) kohaldamisel. Kaebaja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kaebaja pole kassatsioonkaebuses enam esitanud vastuväiteid täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega (temalt võeti ära kõik isiklikud asjad ja vangla väljastatud esemed) seotud kahjunõude rahuldamata jätmise kohta. Kolleegium nõustub kohtutega, et selles osas on kahjunõude rahuldamata jätmine põhjendatud, ega peatu sellel pikemalt.
10.Kaebaja nõudis peale eeltoodu mittevaralise kahju hüvitist seetõttu, et kiirabiga EMO-sse toimetamisel kasutati ohjeldusmeetmena käe- ja jalaraudu ning haiglas viibimisel jalarauda. Kaebaja leidis, et ohjeldusmeetmete kasutamine oli põhjendamatu, nende kasutamisega demonstreeriti ametnike ülemvõimu, riivati tema liikumisvabadust ja eneseväärikust ning tekitati valu ja ebamugavust.
11.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 näeb ette, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.
12.VangS § 70 lg 1 näeb ette võimaluse kasutada kinnipeetava saatmisel ohjeldusmeetmeid. Jalaraudu ohjeldusmeetmena võib kasutada üksnes kinnipeetava saatmisel. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt ei tohi ohjeldusmeetme kasutamine kesta üle 12 tunni. VangS § 701 lg 1 p 1 kohaselt on ohjeldusmeetmeks muuhulgas käe- ja jalarauad. VangS § 71 lg 72 sätestab, et kinnipeetava suhtes ohjeldusmeetme kohaldamisel tuleb tervishoiutöötajal kontrollida tema terviseseisundit ja protokollida kontrolli tulemused juhul, kui ohjeldusmeetme kasutamisel rakendati füüsilist jõudu, kinnipeetav esitab terviseseisundiga seotud kaebusi, kui ohjeldusmeedet kasutatakse kauem kui 15 minutit (v.a kui toiming tehakse varem väljaantud haldusakti alusel või käe- ja jalaraudu kasutatakse saatmisel), ning muul juhul, kui tekib vajadus kontrollida kinnipeetava terviseseisundit. Kui kinnipeetav vajab ravi, mida vanglateenistusel ei ole võimalik anda, saadetakse kinnipeetav VangS § 53 lg 2 ja justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 9 lg 2 kohaselt valve all ravile asjakohase tervishoiuteenuse osutaja juurde. VangS § 109 lg 1 järgi moodustatakse kinnipeetava saatmiseks väljaspool vangla territooriumi eriväljaõppe saanud relvastatud saatemeeskond, mille ülesanded ja töökorra kehtestab valdkonna eest vastutav minister.
13.Justiitsministri 20. veebruari 2019. a määrusega nr 3 (määrus nr 3) kinnitatud „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ § 1 p 1 kohaselt on saatemeeskonna ülesanne saata kinnipeetavat väljaspool vanglat. Sama määruse § 2 lg-te 1 ja 5 kohaselt on saateülesande aluseks vangla direktori või ametniku kirjalik korraldus, erakorralise saateülesande puhul suuline korraldus, mis puhul kirjalik korraldus vormistatakse järgneval tööpäeval. Saatekorralduses märgitakse muu hulgas ka käe- ja jalaraudade kasutamine koos põhjendusega ja juhised saatemeeskonnale. Sama määruse § 3 kohaselt määrab saatemeeskonna ülem meeskonna liikmete arvu, arvestades muuhulgas saadetava kohta tehtud riskihindamise tulemust, saateülesande eripärast tulenevaid riske ja sihtkoha eripärasid. Sama määruse § 6 kohaselt koostatakse saateülesande täitmiseks saateplaan, mis koosneb kahest osast. Edasilükkamatu erakorralise saatmise puhul esimest osa, milles muidu tuleks lahti kirjutada saateülesande täitmise kava, ei koostata ning koostatakse üksnes saateplaani teine osa, mis 6(11)
3-21-939 sisaldab saateülesande täitmise käigus toimunud erakorralisi sündmusi ja abinõusid, saadetava õigusrikkumisi, kõrvalekaldeid esialgsest saateplaanist ja muud olulist informatsiooni.
14.Sama määruse § 11 näeb ette, et enne saateautosse paigutamist tutvustab saatemeeskonna ülem saadetavale saateülesande eesmärki, saatmise korda ja nõuete rikkumise korral võetavaid abinõusid, võttes selle kohta allkirja. Määruse § 14 sätestab, et saatemeeskonna liikmed teevad saadetava üle pidevat visuaalset järelevalvet ja hoiavad ära kontaktid kõrvaliste isikutega. Määruse nr 3 § 15 kohaselt otsustab saatmise ajal ohjeldusmeetme kasutamise vangla direktor või tema määratud ametnik, arvestades riskihindamise tulemusi, teisi saadetavat iseloomustavaid andmeid, saateautot ja sihtkohta, alates 11. detsembrist 2020 kehtiva redaktsiooni kohaselt erakorralise saatmise puhul ka saadetava terviseseisundit. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt on lubatud ohjeldusmeetme kasutamine lõpetada saateülesande täitmise ajal ainult erandjuhul saatemeeskonna ülema loal ning see märgitakse saateplaani teises osas.
15.Asja lahendamisel on põhjendatud lähtuda ka EIK praktikast kinnipeetavate saatmisel ohjeldusmeetmete kasutamise proportsionaalsuse kohta. Kaebaja tugineb oma kaebuses peamiselt asjas Jeret vs. Eesti tehtud lahendile (kaebus nr 42110/17). Viidatud lahendi punktis 54 on kohus oma varasemale praktikale viidates kokkuvõtvalt leidnud, et väidetav kohtlemine peab saavutama teatud minimaalse tõsidusastme, et see kuuluks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 kohaldamisalasse. Siiski ei anna käeraudade kasutamine üldjuhul alust rääkida konventsiooni art 3 rikkumisest olukorras, kus meedet on rakendatud õiguspärase kinnipidamise käigus ja see ei hõlma ülemäärase jõu kasutamist või avalikku eksponeerimist. Seejuures on oluline võtta arvesse näiteks isiku põgenemisohtu või seda, kas ta võib tekitada vigastusi või kahjustada ennast või teisi isikuid, samuti kinnipeetava ravi eesmärgil haiglasse toimetamise konkreetseid asjaolusid. Asjas Shlykov jt vs. Venemaa (kaebus nr 78638/11) tehtud otsuse p-s 76 leidis kohus, et käeraudade kasutamise tõsidust hinnates tuleks arvesse võtta isiku karistuse raskust, tema varasemaid karistusi ja vägivaldsust, meetme vastavust riigisisesele õigusele, meetme proportsionaalsust võrreldes kinnipeetava käitumisega, kinnipidamise õiguspärasust, kohtlemise avalikku olemust, kinnipeetava tervislikku seisundit ja muid kohaldatud turvameetmeid ning ohjeldusmeetme kohaldamise kestust. Asjas Henaf vs. Prantsusmaa (kaebus nr 65436/01) tehtud otsuse p-s 56 leidis kohus, et jalarauaga operatsioonieelseks ööks voodi külge aheldatud kinnipeetava suhtes oli selline piirang ebaproportsionaalne, arvestades seda, et kinnipeetav oli eakas (75-aastane), puudusid konkreetsed tõendid kinnipeetava turvariski kohta, tema saatmisel polnud ette nähtud kõrgendatud turvanõudeid ning teda valvas kaks politseitöötajat.
16.Riigikohtu halduskolleegium on ohjeldusmeetmete kasutamist kinnipeetava saatmisel käsitlenud mitmes lahendis. Kolleegium on asjas nr 3-3-1-63-09 tehtud otsuse p-s 16 selgitanud, et kinnipeetavate saatmisel väljaspool vanglat on ohjeldusmeetme kohaldamine ennetav meede. Sellega vähendatakse põgenemisvõimalusi ning ohtu kaassõitjate (vanglameeskonna ja saadetavate) elule ja tervisele. Meedet rakendatakse tulevikku suunatud prognoosi alusel, kus haldusorgan annab piiratud teabele tuginedes hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Seetõttu tuleb ennetava meetme kohaldamise otsust hinnata ex ante vaatlusviisist lähtudes. Asjas nr 3-3-1-19-13 tehtud otsuse p-s 21 rõhutas kolleegium, et saatmisel ohjeldusmeetmete kohaldamise puhul tuleb hinnata isiku põgenemiskalduvust, isiku eelnevat käitumist ning võimalikku käitumist saatmisel, üldist julgeolekuohtu lähtuvalt saatmise eripäradest, samuti kohaldatavate meetmete piisavust ohu vähendamiseks, tagamaks saadetavate ja saatjate julgeolek. Samas ei pruugi isiku eelnev hea käitumine saatmisel tuua kaasa ohjeldusmeetmete kohaldamise õigusvastasust, kui vangla tõendab, et esinesid asjaolud ja kaalutlused, mille tõttu oli tavapärasest rangemate meetmete kohaldamine vajalik. Otsuses nr 3-19-1838/48 (p 28) märkis kolleegium, et ohjeldusmeetme kasutamine peab olema paindlik ning kui subjektiivseid õigusi piirava meetme kohaldamise ajal osutub kohaldatav meede 7(11)
3-21-939 asjaolude muutumise või uute asjaolude ilmnemise tõttu ebaproportsionaalseks, tuleb meetme kohaldamine lõpetada või asendada see proportsionaalse meetmega.
17.Kaebaja esitatud kirjelduse kohaselt kasutati kiirabiautos ja EMO-s käe- ja jalaraudu ning palatis ühte jalarauda, mis mingite ajavahemike järel eemaldati või tõsteti ühelt jalalt teisele. Jalaraud võimaldas tal voodist tõusta, liikuda voodi kõrval asetsenud kraanikausi juurde ning oli päevi, mil ta sai palatis vabalt ringi liikuda (kaebaja apellatsioonkaebuse lk 4). Samas kasutati mõnel päeval ka kaebaja WC-sse viimiseks käe- ja jalaraudu. Kohtumenetluses leidis kaebaja, et ohjeldusmeetme kasutamine oli ülemäärane, arvestades tema tervislikku seisundit, kolme saatemeeskonna liikme järelevalvet ja tema varasemat käitumist saatmistel. Kaebuse kohaselt häirib kaebajat ka asjaolu, et ohjeldusmeetme kasutamises vaheaegade tegemist ei ole vangla täpselt fikseerinud. Arvestades kaebuse asjaolusid, on RVastS § 9 lg 1 mõttes tegemist nõudega, mis puudutab kaebaja liikumisvabaduse piiramist ja inimväärikust. Kaebaja pole tervisega seotud probleemidest maininud enamat kui mõningane valu ja ebamugavus paigaldatud käe- ja jalaraudade või jalaraua kandmisel ning see ei küüni tervisekahjustuseni RVastS § 9 mõttes. Ta ei esitanud ka haiglasse viimise või seal viibimise ajal ohjeldusmeetmete kasutamisega seotud kaebusi. Seega on praeguse asja lahendamisel oluline kontrollida, kas ohjeldusmeetme kohaldamiseks esines õiguslik alus ning kas ohjeldusmeetme kohaldamine oli proportsionaalne, eriti arvestades seda, et mõnel juhul kasutati jalaraudu lühiajaliste katkestustega mitme päeva vältel, ning kuidas mõjutab kaebaja õigusi asjaolu, et mõnel juhul pole dokumenteeritud ohjeldusmeetme kasutamisel tehtud vaheaegu.
18.Vaidluse all on kolm perioodi, 20.–27. november 2019, 4.–22. jaanuar 2020 ja 14. jaanuar - 9. veebruar 2021, mil kaebaja vajas enesevigastamiste tõttu korduvalt (kohtu tuvastatult 22 korral) erakorralist haiglasse toimetamist ja millest kuuel juhul jäeti kaebaja haiglaravile. Kuna tervishoiutöötaja otsustas, et kaebaja on vaja saata vanglavälise tervishoiutöötaja juurde ja kaebajale tuleb kutsuda kiirabi, tuli kaebaja valve all vanglast välja viia. Arvestades VangS § 109 lg-t 1, oli tegemist kinnipeetava saatmisega ning ohjeldusmeetme kohaldamise õiguslikuks aluseks on VangS § 70 lg 1. VangS § 70 lg 1 sõnastusest („Lisaks käesoleva seaduse § 69 lõikes 1 toodud alustele“) selgub, et tegemist on iseseisva õigusliku alusega ohjeldusmeetme kohaldamiseks ning VangS § 69 ei kohaldu (vt ka RKHK 13.11.2009, 3-3-1-63-09, p 12). Ei kohaldu ka VangS § 69 lg 3, mis näeb ette ohjeldusmeetme kohaldamise lõpetamise, kui sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud asjaolud on ära langenud. Ohjeldusmeetme kohaldamine otsustatakse määruse nr 3 § 15 kohaselt kogu saatmise ajaks ning saatmise ajal võib ohjeldusmeetme kohaldamise lõpetada või katkestada üksnes erandjuhul. Määruse nr 3 § 20 kohaselt tuleb saadetav üle anda sihtkohas. Kuna tegemist on kinnipeetava saatmisega, saab sihtkohaks olla vaid kinnipidamisasutus ja mitte haigla. Kinnipeetava saatmine lõpeb kinnipidamisasutuses. Seega on õige ringkonnakohtu seisukoht, et ka haiglas viibimise ajal oli tegemist kaebaja saatmisega väljaspool vanglat ning ohjeldusmeetme kohaldamise õiguslikuks aluseks VangS § 70.
19.Õige ei ole kaebaja väide, et kohtud on jätnud kontrollimata tema väite VangS § 70 lg 1 teise lause põhiseadusvastasusest. Kohtud on otsustes normi kooskõla põhiseadusega piisavalt põhjendanud. Kolleegium nõustub kohtutega, et käe- ja jalaraudade kasutamine ohjeldusmeetmena pole põhiseadusega vastuolus ning õiguslikul alusel ja proportsionaalsel kasutamisel ei riivata kinnipeetavate õigusi enam, kui on vajalik avaliku korra ja julgeoleku tagamiseks. Seadus näeb ette juhud, mil ohjeldusmeetme kasutamisel tuleb kontrollida kinnipeetava terviseseisundit, ja määrusega on täpsustatud kontrolli korda (VangS § 71 lg 72).
20.Vastustaja on kassatsioonkaebuses asunud seisukohale, et kinnipeetava vanglast väljaviimisel tema suhtes ohjeldusmeetme kohaldamine on õiguslikult kvalifitseeritav toimingu ja mitte haldusaktina, mis tähendab, et vastavad põhjendused võib esitada ka kohtumenetluses. 8(11)
3-21-939 Ohjeldusmeetme kohaldamine on iseenesest toiming, kuid ohjeldusmeetmed võib ette näha ka haldusaktiga, nagu kinnitab VangS § 71 lg 72 p 2, kus tehakse erisus ohjeldusmeetme kasutamisel tervisekontrolli tegemiseks juhul, kui toiming sooritatakse varem väljaantud haldusakti alusel. Määruse nr 3 § 2 näeb ette saateülesande vormistamise vangla direktori või tema määratud vanglaametniku kirjaliku korraldusega. Saateülesande korraldust ei tutvustata kinnipeetavale allkirja vastu, kinnipeetavale selgitatakse saatmise eesmärki ja korda ning korra rikkumise puhul võetavaid meetmeid ning võetakse selle kohta allkiri, allkirjast keeldumine märgitakse saateplaani (määruse nr 3 § 11). Eeltoodu viitab, et saateülesande korraldus ei ole haldusakt, millega piiratakse kinnipeetava õigusi või vabadusi, ning kaebajale ohjeldusmeetme kohaldamise võib kvalifitseerida toiminguks (vt ka RKHK 3-3-1-19-13, p 13 ja seal viidatud praktika). Sõltumata sellest, kuidas praegusel juhul ohjeldusmeetme kasutamist kvalifitseerida, nägi määruse nr 3 § 2 ette, et vanglast väljaviimisel vormistatakse saateülesanne kirjaliku korraldusena ning selles esitatakse käe- või jalaraudade kasutamise vajadus koos põhjendusega. Need erakorralise saatmise korraldused on vangla ka kohtule esitanud. Kolleegium nõustub vastustajaga, et korraldustes esitatud põhjendusi on vajaduse korral võimalik täpsustada ja selgitada ka kohtumenetluses.
21.Vangla saatekorraldused sisaldavad lisaks saatemeeskonna moodustamist puudutavatele sätetele hinnangut kaebaja ohtlikkusele ja põhjendust ohjeldusmeetmena käe- ja jalaraudade kasutamiseks. Käe- ja jalaraudade kasutamist põhjendatakse vajadusega vähendada põgenemisriski ning tagada vanglateenistuse ametnike ja ümbritsevate isikute turvalisus. Kaebajat iseloomustatakse kui eluaegset vanglakaristust kandvat kõrgohtlikku isikut. Põhjendus on seega üsna üldsõnaline ja kõigi 22 saatmise puhul samasugune. Puudub ka hinnang kaebaja terviseseisundile, kuigi tegemist oli erakorraliste tervisekahjustustest tulenevate saatmistega. Siiski on vangla kohtumenetluses täpsustanud ja selgitanud ohjeldusmeetmete kasutamise vajadust, mis lubab asuda seisukohale, et nii kiirabiautos kui ka EMO-s käe- ja jalaraudade kasutamine ning haiglas jalaraua kasutamine olid käesoleva asja erandlikke asjaolusid arvestades vajalikud kaebajast lähtuva ohu tõrjumiseks ega ületanud minimaalset tõsidusastet, et käsitada vangla tegevust väärikuse alandamisena.
22.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et vangla on igakülgselt põhjendanud kaebaja suhtes koostatud riskihinnangu paikapidavust. Kaebaja arvamus, et tema kõrgohtlikkus pole faktiliste asjaoludega põhjendatud, ei pea paika. Kaebaja kuriteod, ka vanglas toime pandud, näitavad, et ta on vägivaldne ja ohtlik kinnipeetav. Tema käitumine vanglas polnud paranenud, nagu nähtub ka lisatud iseloomustusest. Kaebaja allumatust, tema käitumise ettearvamatust, viha vanglaametnike vastu ja ebastabiilset meeleseisundit kinnitavad kohtumenetluses esitatud vanglaametnike ettekanded vahetult haiglasse toimetamistele eelnenud sündmuste kohta. Kaebaja vigastas end eelnimetatud ajavahemikel korduvalt, tekitades uusi haavu või kiskudes lahti vanu, ja keeldus vanglas meditsiinitöötaja esmaabist. Tal oli õnnestunud kambrisse toimetada žiletitera, mida ta keeldus ära andmast ning väidetavalt alla neelas. Samuti neelas ta alla lusikavarre. Vanglaametnikud leidsid ja võtsid ära terava otsaga metalleseme. Kaebaja on kassatsioonkaebuses märkinud, et tema puhul kasutatakse saatmistel praegu üldjuhul käe- ja jalaraudu, kuigi enne 2012. a-t neid ei kasutatud. See annab aluse arvamuseks, et kaebaja kohtlemise muutus on tingitud tema enda käitumisest vanglas. 2012. a ründas ta kaaskinnipeetavat kääridega ning on ka hiljem käitunud agressiivselt ja vägivaldselt nii kaaskinnipeetavate kui ka vanglaametnikega. Kaebajat kirjeldatakse kui äärmiselt impulsiivset isikut, kes reageerib kohe ja agressiivselt talle mittemeelepärastele otsustele.
23.Ringkonnakohus juhtis õigesti tähelepanu ka asjaolule, et ohjeldusmeetme kasutamisele eelnev hinnang on prognoosotsus ning asjaolul, kuidas kaebaja tegelikult saatmisel käitus, ei ole seetõttu määravat tähtsust. Oluline on hinnata ohjeldusmeetme kasutamise vajadust enne saatmise algust ning lähtuda tuleb saadetavale koostatud riskihinnangust, saateautost, sihtkohast ja erakorralise saatmise puhul ka saadetava tervislikust seisundist. Ohjeldusmeetme kohaldamise vajadust tulnuks hinnata 9(11)
3-21-939 saatmise jooksul juhul, kui asjaolud oleksid saatmise kestel oluliselt muutunud. Praegu selliseid asjaolusid asja materjalidest ei nähtu.
24.Seega oli kaebaja kiirabiautosse paigutamisel ja EMO-s käe- ja jalaraudade kasutamine õigustatud, sest isegi kui kaebaja võis olla hetkel nõrk või teadvusetu, ei saanud kindel olla tema seisundi stabiilsuses ega välistada temast lähtuvat ohtu nii endale kui teistele. Kaebaja saatemeeskonda oli määratud kolm vanglaametnikku, samas viibis temaga kitsas ja kinnipeetava transportimiseks mitte ettenähtud kiirabiautos neist vaid kaks. Kaebaja leiab, et kiirabiautos olnuks piisav ohjeldusmeede see, et ta kinnitati kanderaamilt mahalibisemise vältimiseks rihmaga kanderaami külge. Nagu juba sellise kinnituse eesmärgist nähtub, pole tegemist ohjeldusmeetmega, mis oleks piisav kasutamiseks ettearvamatu käitumise ja ebastabiilse meelelaadiga kinnipeetava suhtes. Arvestades kaebaja enesevigastamisi ja põgenemisohtu, oli ka haiglast tagasisaatmisel samade ohjeldusmeetmete kasutamine põhjendatud.
25.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles, et kaebaja kinnitamine ühe jalarauaga haiglas voodi külge oli põhjendatud. Kaebaja korduvatest enesevigastamistest saab järeldada ohtu, et ta võib ka haiglas püüda palatist põgeneda, kasvõi näiteks selleks, et end enesevigastamiseks ära peita ja vanglaametnike vastu protestida. Ohjeldusmeetmed polnud sellistel asjaoludel ülearused ka kolme saatemeeskonna liiget arvestades. Kuigi kaebaja oli varasematel väljaviimistel käitunud kuulekalt, oli tema meeleseisund vaidlusalustel saatmisel selline, et varasemad kogemused ei tulnud arvesse. Kaebaja haiglasse viimisel ega haiglas ei eksponeerinud vanglaametnikud ohjeldusmeetmete kasutamist, kaebaja oli üksinda palatis ning kohtus vaid meditsiinipersonaliga.
26.Ringkonnakohus on leidnud, et VangS § 70 lg 2 piirang – ohjeldusmeetme kasutamine ei tohi kesta üle 12 tunni – tähendab, et ohjeldusmeetme jätkuva kasutamise vajaduse korral tuleb 12 tunni järel ohjeldusmeetme kasutamine lõpetada ja uuesti hinnata meetme kohaldamise vajadust. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Seadusandja on piirangut kehtestades ilmselt arvestanud, et esineb juhtumeid, kui saatmine võib kesta kauem kui 12 tundi ning ohjeldusmeetme kasutamist tuleb jätkata kuni saatmise lõpuni. VangS § 70 lg 2 piirang tähendab eeltoodust tulenevalt, et ohjeldusmeedet ei tohi kasutada üle 12 tunni järjest, kasutamises tuleb seejärel teha piisav/mõistlik vaheaeg. Kui asjaolud (nt kinnipeetava käitumisest, terviseseisundist ja viibimiskohast lähtuv riskihinnang) saatmise vältel ei muutu, pole ka ohjeldusmeetme kohaldamise uueks hindamiseks vajadust. Meetme kasutamise lõpetamiseks erandjuhul saatemeeskonna ülemale otsustusõiguse andmine (vt määruse nr 3 § 15 lg 4) on sellises olukorras piisav, et tagada ohjeldusmeetme asendamine proportsionaalsema meetmega, kui ilmneb näiteks kinnipeetava terviseseisundi halvenemine või muud olulised asjaolud. Samuti näeb alates 1. jaanuarist 2023 kehtiv justiitsministri
5.septembri 2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 372 lg 6 ette, et vangla tagab kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutaja vastuvõtu, kui ohjeldusmeetme kasutamise vajadus ei ole VangS § 70 lg-s 2 ette nähtud aja jooksul ära langenud, välja arvatud juhul, kui ohjeldusmeedet kasutatakse varem väljaantud ning kinnipeetavale kätte toimetatud haldusakti alusel.
27.Vastustajal on õigus, et ohjeldusmeetme kasutamise vaheaeg on seaduses sätestamata. EIK on eespool viidatud asjas Jeret vs. Eesti märkinud, et infarkti järel kaebaja suhtes kasutatud kahe ühendatud käerauaga voodi külge kinnitamisel tehtud vaheajad olid liiga lühikesed, et pakkuda kaebajale piisavat kergendust. Selles asjas tehti vaheaegu mitmel korral päevas ja need ulatusid 10-30 minutini. Samas oli tegemist käe kinnitamisega suhteliselt lühikese ja ebamugava vahendiga. Praegusel juhul oli kaebaja kinnitatud voodi külge selliselt, et ta sai vabalt end voodis liigutada, istukile tõusta, samuti tõusta voodist ja kõndida kraanikausini, et teha hügieenitoiminguid. Seega oli piirang oluliselt kergem ning sellega ei kaasnenud kaebaja niigi piiratud vabaduse drastilist täiendavat kitsendamist. Seetõttu võib jalaraua kasutamises 12 tunni jooksul tehtud korduvaid mõneminutilisi 10(11)
3-21-939 või pikemaid vaheaegu pidada piisavaks. Kaebaja oli pidevalt tervishoiutöötajate valve all, mida näitab muuhulgas ka asjaolu, et 29. jaanuaril 2021 on ohjeldusmeede eemaldatud arsti korraldusel pooleteiseks tunniks.
28.Kaebaja on heitnud vanglale ette ohjeldusmeetme kasutamise ebapiisavat dokumenteerimist. Kaebaja väide on osaliselt õige, sest vangla on ise tunnistanud, et kahel päeval on jalaraua vahepeal eemaldamine jäänud fikseerimata. Dokumenteerimine on eelkõige oluline selleks, et meetme kasutamise üle oleks võimalik teha kohast järelevalvet. Siiski pole põhjust kahelda üksuse juhi lisatud koondis väljaviimiste ja vaheaegade kohta ohjeldusmeetme kasutamisel, sest kuupäevad ja kellaajad kattuvad kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väljaviimiste graafikuga. Samuti on kaebaja apellatsioonkaebuses (lk 4) kinnitanud jalaraua korduvat eemaldamist päeva jooksul WC-s käimiseks, vahel palatis jalutamiseks ning jalaraua perioodiliselt ühelt jalalt teisele tõstmist.
29.Seega on vangla teinud ohjeldusmeetme dokumenteerimisel vigu, mis siiski ei takistanud kohtutel ohjeldusmeetme kohaldamise õiguspärasuse sisulist kontrolli. Kohtud on pidanud ohjeldusmeetmete kohaldamist proportsionaalseks ning õigusvastane ei olnud ka jalaraua kasutamine mitme päeva kestel, sest piirang ei olnud eriti intensiivne ning vaheaegu tehti piisavalt.
30.Kahjunõue tuleb eeltoodust tulenevalt jätta rahuldamata, sest ohjeldusmeetmete kasutamine oli eespool kirjeldatud erandlikel asjaoludel õigustatud ja proportsionaalne ning dokumenteerimisnõuete rikkumine pole põhjuslikus seoses kaebajal väidetavalt tekkinud kahjuga.
31.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus vabastas 7. juuni 2022. a määrusega kaebaja 300 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest, need kulud jäävad riigi kanda. Muid menetluskulusid pole pooled asjas välja toonud.
32.HKMS § 175 lg 3 alusel tuleb kaebaja nimi avaldatavas otsuses asendada tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.