Kohus Kohtunik Otsuse tegemise kuupäev ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetluse vorm Menetlusosalised
Tartu Halduskohus Ülle Polluks 30.1.2023 3-21-939 X kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Kirjalik menetlus Kaebaja: X Vastustaja: Viru Vangla, esindaja: X
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasja materjalide juurde Viru Vangla 11.1.2021 käskkiri nr 3-21/1-2/7 ja 19.1.2021 käskkiri nr 3-21/1-2/12 ning Tartu Halduskohtu 17.5.2022 otsus haldusasjast nr 3-21-433.
2.Jätta rahuldamata X taotlus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks vangistusseaduse § 70 ja alustada põhiseadusliku järelevalve menetlust.
3.Rahuldada kaebus osaliselt ja mõista Viru Vanglalt X kasuks talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitiseks 500 eurot.
4.Jätta ülejäänud osas kaebus rahuldamata.
5.Jätta kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 300 eurot Eesti Vabariigi kanda. Muud võimalikud menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.
Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 1.3.2023. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Ajavahemikel 01.11.2019 – 15.2.2020 ja 11.1.2021 – 18.2.2021 toimetati X (kaebaja) mitmel korral arstiabi saamiseks vanglast vanglavälise tervishoiuteenuse osutaja juurde. Nii saatmisel
3-21-939
kui ka tervishoiuteenuse osutaja juures kohaldati kaebaja suhtes ohjeldusmeetmeid, sh käe- ja jalaraudu.
2.Viru Vangla 11.1.2021 käskkirjaga nr 3-21/1-2/7 ja 19.1.2021 käskkirjaga nr 3-21/1-2/12 kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid ja ohjeldusmeetmeid (võeti ära kõik isiklikud ja vangla poolt väljastatud esemed ja kasutati käeraudu (dtl 223-226) .
3.Kaebaja esitas 22.2.2021 Viru Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise nõude, mis registreeriti numbriga 6-16/30-1 (dtl 46-54). Kahjunõude kohaselt kohaldati ajavahemikel 1.11.2019-15.2.2020, 15.9.2020 ja 11.1.-18.2.2021 kaebaja suhtes tervishoiuteenuse osutaja juurde toimetamisel ja tervishoiuteenuse asutuses ohjeldamismeetmeid ebamääraselt. Kaebaja oli ajuti teadvusetu ja verekaotusest nõrk ning tema ohjeldamiseks puudus vajadus. Ohjeldamismeetmete kohaldamisega piirati põhjendamatult tema liikumisvabadust, tekitati füüsilist valu ning alandati inimväärikust. Viru Vangla käskkirjad nr 3-21/1-2/7 ja nr 3-21/12/12 on samuti õigusvastased ja nendega tekitati kaebajale mittevaralist kahju.
4.Viru Vangla jättis 19.5.2021 otsusega nr 6-16/30-2 (dtl 56-57) kahjunõude rahuldamata. Otsuse põhjendusete kohaselt kuulub kahjunõue rahuldamisele, kui eelnevalt on tuvastatud muu hulgas avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus. Vangla arvates ei käitutud kahjunõudes nimetatud ajavahemikel kaebaja suhtes ohjeldamismeetmeid kasutades õigusvastaselt. Vaatamata sellele, et kaebaja toimetati tervishoiuteenuse osutaja juurde tekitatud enesevigastuse tõttu, oli ta endiselt aktiivne, mh tekitas endale uusi vigastusi. Kaebaja on endale enesevigastusi aegade jooksul tekitanud kõikvõimalikul viisil, kasutades lõikamiseks ning haavade lahtikiskumises kõiki kättesaadavaid vahendeid. Lisaks ähvardas kaebaja ametnikke. Seega oli vangla tegevus ohjeldamismeetmete kasutamise näol õigustatud ja proportsionaalne.
5.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajale kaebuse (dtl 1-15) Viru Vangla vastu ajavahemikel 1.11.2019-15.2.2020, 15.9.2020 ja 11.1.-18.2.2021 kasutatud ohjeldamismeetmetena ja Viru Vangla käskkirjadega nr 3-21/1-2/7 ja nr 3-21/1-2/12 talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot.
6.Tartu Halduskohus võttis 7.6.2022 määrusega (dtl 84) kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Viru Vangla ja kohustas vastustajat vastama kaebusele.
7.Vastustaja poolt esitatud vastus kaebusele (dtl 151-153) laekus kohtusse 15.7.2022.
8.Tartu Halduskohus jättis 28.7.2022 määrusega (dtl 159) kaebuse läbi vaatamata osas, milles kaebaja taotles talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seonduvalt 15.9.2020 ohjeldusmismeetmete kasutamisega (käe- ja jalarauad) talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist vanglavälise tervishoiuteenuse osutaja juurde toimetamisel. Vastavas osas jõustus kohtumäärus 17.8.2022. Samuti otsustas kohus 28.7.2022 määrusega läbi vaadata haldusasja kirjalikus menetluses.
9.Kaebaja esitas 14.8.2022 kaebuse täienduse (dtl 165) koos lisadokumentidega. Kaebaja taotles kohtult nõusolekut täiendada kaebust. Lisaks soovis kaebaja jätkuvalt haldusasja arutamist kohtuistungil.
10.Tartu Halduskohus jättis 27.9.2022 määrusega (dtl 186) kaebuse muutmise taotluse ja korduva taotluse haldusasja arutamiseks kohtuistungil rahuldamata.
3-21-939
11.Kaebaja esitas 16.11.2022 kohtule haldusasja menetleva kohtuniku taandamisavalduse (dtl 191).
12.Tartu Halduskohtu 21.11.2022 määrusega (dtl 197) ja Tartu Halduskohtu esimehe 22.11.2022 määrusega (dtl 202) jäi kaebaja taandamisavaldus rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
13.Kaebaja palus välja mõista vastustaja toimingutega talle tekitatud mittevaraline kahju ja põhjendas kaebust järgnevalt:
13.1.Ajavahemikel 1.11.2019-15.2.2020 ja 11.1.-18.2.2021 peale suitsiidikatseid toimetas vastustaja kaebaja korduvalt kiirabiautoga SA Ida-Viru Keskhaiglasse (IVKH) suure verekaotuse tõttu ja kohati teadvusetus olekus. Transportimisel ei olnud kaebaja ühelgi korral liikumisvõimeline. Mõningatel juhtudel oli kaebaja hospitaliseeritud mitmeks päevaks ravile. Vaatamata kaebaja liikumisvõimetusele kasutasid kõikidel juhtudel saatmist teostavad vanglaametnikud kaebaja suhtes autos ja IVKH-s käe- ja jalaraudu täiesti põhjendamatult ja õigusvastaselt. Haiglaravil viibides oli kaebaja ööpäevaringselt jalgupidi voodi külge aheldatud, kuigi selleks puudus igasugune vajadus. Ohjeldamismeetmeid kasutati ka kaebaja haiglast tagasiviimisel vanglasse. Sellega rikuti vanglaametnikud kaebaja liikumisvabadust, tekitasid talle füüsilist valu ja alandasid tema inimväärikust, millega kaasnesid vaimsed kannatused, heaolu langus, allasurutuse tunne, nördimus, solvumine. Kaebajat valvas pidevalt kolm relvastatud vanglaametnikku, mistõttu puudus ohjeldamismeetmete kasutamise vajadus. Ohjeldamismeetmete kasutamine jäi vormistamata haldusaktidega. Jalaraudu kasutati kaebaja suhtes mitte saatmisel, vaid EMO-s kohapeal ja arsti vastuvõtul ning pikemal ajal, kui näeb ette vangistusseaduse (VangS § 70 lg 2). Kaebajal põgenemisohtu pole tuvastatud. Viibides haiglaravil oli kaebaja jalgupidi ööpäevaringselt jalaraudadega voodi külge kinnitatud. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on järjepidevalt tuvastanud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumise käeraudade kasutamise korral kinnipeetava transportimisel haiglasse ning on selgitanud, et haige kinnipeetava aheldamine tsiviilhaiglas voodi külge ei ole lubatav.1 Samuti on EIK rõhutanud, et käeraudade süstemaateline kasutamine kinnipeetava suhtes valvatud keskkonnas ei ole õigustatud.2 Seega oleksid vanglaametnikud pidanud kaebaja haiglasse transportimisel, haiglas kohapeal ja vanglasse tagasiviimisel hoiduma käe- ja jalaraudade kasutamisest.
13.2.Vastustaja 11.1.2021 käskkirjaga nr 3-21/1-2/7 kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid (võeti ära kõik isiklikud ja vangla poolt väljastatud esemed), mis kaebaja arvates on õigusvastane. Pea poolteise kuu jooksul pidi kaebaja magama padjapüürita, linadeta ja madratsikatteta. 19.1.2021 käskkirjaga nr 3-21/1-2/12 kohaldati käeraudu. Käskkirja põhjendusete kohaselt käitus kaebaja väidetavalt vanglaametnikuga ebaviisakalt ja ähvardavalt, kuid ühtegi ähvarduse fakti pole käskkirjas välja toodud. Lisaks ei vasta tõele vastustaja väited, et kaebaja olevat ettearvamatu ja julma käitumisega.
13.3.Kaebaja arvates on vastustaja rikkunud tema riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 nimetatud õigusi ja tekitatud talle mittevaralist kahju. Kaebaja palus kohtul jätta VangS § 70 kohaldamata ja tunnistada see põhiseaduse (PS) §-st 13 tuleneva õigusselguse põhimõttega ning PS §-ga 18 ja EIÕK art-ga 3 vastuolus olevaks.
EIKo nr 5002/05, Stoleriu vs. Rumeenia; nr 42110/17, Jeret vs. Eesti EIKo nr 891/05, Kashavelov vs. Bulgaria; 32133/11 Kummer vs. Tšehhi
3-21-939
14.Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu. Vastustaja vastuväited olid kokkuvõtvalt järgmised: Tartu Halduskohus on haldusasjas nr 3-21-433 otsuses asunud seisukohale, et 11.1.2021 käskkiri nr 3-21/1-2/7 ja 19.1.2021 käskkiri nr 3-21/1-2/12 on õiguspärased, otsus jõustus 17.6.2022. Seega oli kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõuete kohaldamine seaduslik ja põhjendatud ning ei ole täidetud RVastaS § 7 lgs 1 sätestatud mittevaralise kahju hüvitamise eeldusi.
14.1.Kaebaja toimetati korduvalt ajavahemikel 19.11.2019-22.01.2020 ja 14.01.-16.2.2021 erakorraliselt IVKH-sse seoses tema poolt tekitatud tahtlike enesevigastustega. Vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 9 lg 2 kohaselt, kui kinnipeetav vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglateenistuses võimalus, saadetakse arsti saatekirja alusel kinnipeetav valve all ravile asjakohase arstiabi osutaja juurde teise vanglasse või tervishoiuasutusse. VangS § 66 lg 1 sätestab otsesõnu, et kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab üldise julgeoleku vanglas. Vastustaja arvates tuleb VangS § 66 lg 1 tõlgendada laiemalt ja tegelikult laseb vanglal kohustus tagada üldine julgeolek ja avalik kord ka olukorras, kui vang toimetatakse vanglast välja. VangS § 70 lg 1 lubab kasutada ohjeldusmeetmeid ka kinnipeetava saatmisel. Praegusel juhul saab vastustaja arvates vaidluse all olla vaid kaebaja saatmisel kohaldatud ohjedusmeetmete proportsionaalsus. Kaebaja erakorralised saatmised IVKH-sse toimusid vastustaja poolt väga kiire reageerimisaja jooksul, ehk otsused tuli teha viivitamatult ja ilmselgelt polnud võimalik hinnata kõike riskide maandatust.
14.2.Arvestatud on sellega, et kaebaja on eluaegne kinnipeetav, kes sooritas viimase kuriteo vangistuse ajal. Varasemate kuritegude hulka kuuluvad kehaline väärkohtlemine, narkootilise aine suures koguses käitlemine ning narkootikume valdamine kinnipidamisasutuses, vägivald võimuesindajate suhtes, tahtlik tapmine raskendavatel asjaoludel, huligaansus külmarelvaga, parandusliku töö asutuse desorganiseerimine, salajane vargus, kelmus, avalik vargus vägivallaga, kerge kehavigastuse tekitamine ja kuritahtlik huligaansus. Kaebaja on korduvalt toime pannud vägivallakuritegusid vanglas, sh kaaskinnipeetavate ja võimuesindajate suhtes. Vägivaldse kinnipeetava saatmine toob alati endaga kaasa julgeolekuriskid, mis tuleb maandada. Vastustaja ametnikud pidid tagama kaebaja järelevalve viisil, mis tagaks ümbritsevate isikute ja vanglaametnike turvalisuse, sest kiirabiautos ja haiglas ei ole vanglaga sarnaseid järelevalve teostamise ja eraldamise tingimusi. Vastustaja ei saanud täielikult välistada kaebajal põgenemiskalduvust. Kaebaja oli ka toimetamisel vanglavälise tervishoiuteenuse asutaja juurde enesevigastuse järgselt jätkuvalt aktiivne ja tekitas endale korduvalt uusi vigastusi. Seega, ohjeldusmeetmete kasutamine oli põhjendatud.
14.3.Kaebaja väited, et tal hoiti IVKH-s ohjeldusmeetmeid vahetpidamata peal, ei vasta tegelikkusele. Üksuse juhi selgitustest nähtub, et ohjeldusmeetme kasutamine IVKH-s ei kestnud pikemalt kui 12 tundi. Vastustaja selgituste kohaselt kasutati IVKH-s üksnes jalaraudu, kinnitamiseks kaebaja ühte jalga voodi külge, jalarauad eemaldati vastavalt vajadusele ning uuesti paigutamisel vahetati jalga. Üksikutel päevadel on jäänud ohjeldusmeetmed korrektselt fikseerimata, kuid nendel päevadel ei kestnud ohjeldusmeetme kasutamine üle 12 tunni. Ohjeldusmeetmete kasutamine kaebaja tervist ei mõjutanud. Kõike neid olukordi oli kaebajal võimalus vältida, kuna IVKH-sse saatmine oli põhjustatud tema tegevusest. 14.4 Kaebaja saatmisel IVKH-sse andis igakordselt Viru Vangla direktor saatmisekorralduse. Korraldusi tutvustati kaebajale suuliselt, kuigi vastustaja ei välistanud, et mõni neist jäi tutvustamata, kuna ta pidi tegutsema kiiresti (kaebaja tervisele oleks võinud saabuda pöördumatud kahjustused). Prioriteetsemaks pidas vastustaja kaebaja elu ja tervise säilitamist. Vastustaja tegevus mõne korralduse tutvustamata jätmisel kaebajale ei saanud tuua talle kahju.
3-21-939
14.5.Kaebaja viited EIK lahenditele ei ole asjakohased, kuna EIK poolt arutatud vaidlused erinevad praegusest vaidlusest faktiliste asjaolude poolest. Tegemist on erineva taustaga kinnipeetavatega. Lisaks tuleneb vastustaja arvates kaebaja poolt viidatud EIK lahenditest, et käeraudade kasutamine ei ole iseenesest vastuolus EIÕK art-ga 3. EIK on varasemalt hinnanud ühes lahendis ka kaebaja ohtlikkust ja pidas too kord tema suhtes erinevate ohjeldusmeetmete kasutamist proportsionaalseks. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja ohtlikkus viimaste aastate jooksul sedavõrd langenud, et asuda EIK-i poolt tuvastanust teistsugusele seisukohale.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
15.Haldusasja materjalide kohaselt taotleb kaebaja vastustaja poolt talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist 11.1.2021 käskkirja nr 3-21/1-2/7 ja 19.1.2021 käskkirja nr 3-21/1-2/12 alusel kohaldatud julgeolekuabinõudega ning seoses IVKH-sse saatmisel, seal viibimisel ja tagasi saatmisel vanglasse ohjeldusmeetmete kohaldamisega (käe- ja jalarauad). Kuna vaidluse all on olemuslikult erinevad vastustaja otsused, vaatab kohus esmalt läbi täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega seotud kahjunõude (I), seejärel hindab kahjunõude põhjendatavust ohjeldusmeetmete kasutamist puudustavas osas (II), viimasena vaatab kohus läbi kaebaja menetluslikud taotlused (III) ning jagab menetluskulud (IV). I
16.RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-s 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu hulgas süüliselt väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise eest. Sellest tulenevalt mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele: 1) kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu oli sooritatud avalik-õiguslikus suhtes; 2) tegemist on õigusvastase teoga (haldusaktiga või toiminguga); 3) millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; 4) ja mis on kaasa toonud isikule kahju tekitamist; 6) ja esineb põhjuslik seos tekkinud kahju ja õigusvastase teo vahel; 7) ning tekitatud kahju ei oleks võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Kohus märgib, et juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
16.1.Kaebaja taotles kohtult talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, mille põhjuseks olid vastustaja 11.1.2021 käskkirja nr 3-21/1-2/7 ja 19.1.2021 käskkirja nr 3-21/1-2/12 alusel kohaldatud julgeolekuabinõud (võeti ära kõik isiklikud ja vangla poolt väljastatud esemed ja kasutasid käeraudu). Kohus võtab HKMS § 2 lg 4 alusel 11.01.2021 käskkirja nr 3-21/1-2/7 ja 19.1.2021 käskkirja nr 3-21/1-2/12, aga samuti Tartu Halduskohtu 17.5.2022 otsuse haldusasjast nr 3-21-433 käesoleva haldusasja materjalide juurde. Kohus selgitab, et kaebaja on varasemalt esitanud halduskohtule kaebuse Viru Vangla 11.1.2021 käskkirja nr 3-21/1-2/7 ja 19.1.2021 käskkirja nr 3-21/1-2/12 tühistamiseks, mis oli registreeritud haldusasja nr 3-21-433 raames. Kohus jättis kaebuse 17.5.2022 kohtuotsusega rahuldamata, kuna ei tuvastanud 11.1.2021 käskkirja nr 3-21/1-2/7 ja 19.1.2021 käskkirja nr 3-21/1-2/12 õigusvastasust. Tartu Halduskohtu 17.5.2022 otsus jõustus 17.6.2022. Järelikult on juba jõustunud kohtuotsusega tuvastatud käskkirjade õiguspärasus. Kohtul on kohustus lähtuda jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaoludest, mistõttu puudub vajadus veel kord hinnata käskkirjade õiguspärasust. Kuna nimetatud käskkirjad osutasid õiguspäraseks, ei ole täidetud mittevaralise kahjunõude
3-21-939
rahuldamise eeldust (haldusakti õigusvastasus RVastS § 7 lg 1). Seega ei näe kohus vajadust hakata analüüsima muid kahjunõude rahuldamise eeldusi.
16.2.Lähtudes eeltoodust, jätab kohus kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas seoses kaebaja suhtes 11.1.2021 käskkirja nr 3-21/1-2/7 ja 19.1.2021 käskkirja nr 3-21/1-2/12 alusel kohaldatud julgeolekuabinõuete- ja ohjeldamismeetmega rahuldamata. II
17.Kohus märgib esmalt, et haldusasja materjalide kohaselt taotles kaebaja vastustaja poolt IVKH-sse toimetamise käigus (saatmine, haiglas hoidmine ja tagasi toimetamine) käe- ja jalaraudade kasutamisega ajavahemikel 1.11.2019-15.2.2020 ja 11.01.-18.2.2021 talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Vastustaja teatas, et kaebaja oli toimetatud IVKH-sse ajavahemikel 01.11.2019 – 15.2.2020 ja 11.01.2021 – 18.2.2021. Kaebaja ei ole selle üle vastu vaielnud. Seega lähtub kohus õigusemõistmisel vastustaja poolt esitatud andmetest.
18.VangS § 70 lg 1 sätestab, et lisaks käesoleva seaduse § 69 lõikes 1 toodud alustele võib ohjeldusmeetmeid kasutada ka kinnipeetava saatmisel. Jalaraudu võib kasutada ohjeldusmeetmena üksnes kinnipeetava saatmisel või vanglasisesel paigutamisel. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt ei tohi ohjeldusmeetme kasutamine kesta üle 12 tunni. Tulenevalt VangS § 701 lg-st 1 ohjeldusmeetmena kasutatavad käe- ja jalarauad, sidumisvahendid, rahustussärk, -tool ja -voodi. VangS § 69 lg-st 1 tulenevalt täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule.
19.Riigikohus on leidnud, et VangS § 70 lg 1 esimesest lausest tulenevalt otsustatakse ohjeldusmeetme kohaldamine kaalutlusõiguse alusel. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Ohjeldusmeetme kohaldamiseks tuleb tuvastada ka kohaldamise hädavajalikkus ja meetme proportsionaalsus.3 Ohjeldusmeetme kestev rakendamine eeldab selle kohaldamise aluste olemasolu süstemaatilist kontrollimist ja kaalumist, kas meetme rakendamist jätkata või mitte.4 Ka siis, kui ohjeldusmeedet kasutatakse isiku enesevigastamise takistamiseks, on ohjeldusmeetme kohaldajal kohustus jälgida, et ohjeldusmeetme kasutamisel teostataks kaalutlusõigust õiguspäraselt ning tagataks kaalutlusõiguse õiguspärasuse kontrollimise võimalus. Sellise kohustuse täitmata jätmist ei saa õigustada ohjeldusmeetme kasutamisega kaitstavate hüvede olulisusega ega sellega, et pärast ohjeldusmeetme kohaldamise lõpetamist kaebaja ennast tahtlikult ei vigastanud.5
20.Haldusasja materjalide kohaselt puudub poolte vahel vaidlus selle üle, et ajavahemikel 1.11.2019-15.2.2020 ja 11.1.-18.2.2021 vajas kaebaja enesevigastuse tõttu vanglavälisesse haiglasse saatmist tervishoiuteenuse osutamiseks. Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebaja suhtes käe- ja jalaraudade kasutamine IVKH-sse toimetamisel, seal viibimise ajal, aga samuti tagasi vanglasse saatmisel oli põhjendatud ja proportsionaalne.
21.Ohjeldusmeetmete kasutamine IVKH-sse toimetamisel ja IVKH-st vanglasse viimisel
RKHKo 3-3-1-47-13, p 13; 3-3-1-80-11, p 16. RKHKo 3-3-1-80-11, p 16.
Sama p 18.
3-21-939
21.1.Vastustaja poolt esitatud andmete kohaselt toimetati kaebaja IVKH-sse kiirabiautoga järgmistel päevadel: 19.11.2019, 20.11.2019, 26.11.2019, 27.11.2019, 5.1.2020, 6.1.2020, 7.1.2020, 14.1.2020, 15.1.2020, 17.1.2020, 19.1.2020, 22.1.2020, 14.1.2021, 21.1.2021 26.1.2021, 6.2.2021 (kolm korda), 8.2.2021, 9.2.2021 ja 16.2.2021. Kaebaja tagasi viimine IVKH-st Viru Vanglasse toimus järgmistel päevadel: 19.11.2019, 26.11.2019, 29.11.2019, 5.1.2020, 6.1.2020, 7.1.2020 (kaks korda), 14.1.2020, 15.1.2020, 18.1.2020, 19.1.2020, 22.1.2020, 19.1.2021, 22.1.2021, 25.1.2021, 5.2.2021, 6.2.2021 (kaks korda), 7.2.2021, 9.2.2021 (kaks korda) ja 17.2.2021.
21.2.Kaebaja väitis, et kuna ta ei ole kunagi põgeneda üritanud, oleks vastustaja võinud kohaldada vähem piiravaid meetmeid.
21.3.Kohus on selgitab, et haldusasja materjalidest tulenevalt ohjeldusmeetmete kasutamise eesmärk ei olnud üksnes vältida võimalikku kaebaja põgenemisohtu, vaid ka teiste isikute ja kaebaja enda võimalikku vigastamist. Kohus on seisukohal, et vanglast IVKH-sse ja IVKH-st vanglasse toimetamise ajal kaebaja suhtes ohjeldusmeetmena käe- ja jalaraudade kasutamine oli seaduslik, põhjendatud kaebajalt tulenevate riskidega arvestades proportsionaalne. EIK on leidnud, et riigiasutused peavad eriti arvesse võtma nende käsutuses olevat teavet kinnipeetavast tuleneva võimaliku ohu kohta (näiteks varasemad põgenemiskatsed või vägivaldne käitumine).6
21.4.Kaebaja IVKH-sse toimetamise põhjuseks see asjaolu, et ta on tekitanud endale tõsiseid ja eluohtlikke enesevigastusi ning selliste vigastuste ravimise võimalus puudus Viru Vanglas. Sellel põhjusel kutsus vastustaja kaebajale kiirabiauto järele ja ta saadeti kiirabiautos vanglaametnike saatel IVKH-sse. Vastustaja selgitusel, kuna sündmused arenesid kiiresti, ei olnud vastustajal aega väljasõiduplaanide koostamiseks ning puudus võimalus hoolikalt kaaluda ohjeldamismeetmete kasutamise vajadust ja proportsionaalsust. Ohjeldusmeetmete kasutamise otsus langetati suuliselt, seda kirjalikult vormistamata. Vastustaja selgituse kohaselt lähtus ta ohjeldusmeetmete kasutamise üle otsustamisel sellest, et kaebaja on kõrgohtlik kinnipeetav, kes eelpoolkirjeldatud ajavahemikel oli tugeva suitsiidikalduvusega kinnipeetav, kelle vägivaldne käitumine kolmandate isikute suhtes (vanglaametnikud, meedikud ja teised isikud) ei olnud välistatud. Vastustaja on arvestanud ka kaebaja suhtes varasemalt koostatud riskihinnanguga, mis leidis kinnitamist nii siseriiklike kohtute kui ka EIK poolt, aga samuti sellega, et kaebaja käitumine ei ole sellest ajast õiguskuulekuse suunas muutunud.
21.5.Kohus märgib, et vaidlus puudub selle üle, et kaebaja on eluaegset vaglakaristust kandev kõrgohtlik kinnipeetav, kelle käitumismuster vangistuse ajal ei anna alust kahelda selles, et kaebaja võib rünnata teist isikut või sooritada suitsiidikatset. Kiirabiaotus on palju esemeid, mille abil on võimalik teha enesevigastusi või vigastada kaasreisijaid. Tulenevalt kaebaja riskihinnangust on tema vanglaametnikesse suhtumine äärmiselt negatiivne ning koostööd vanglaametnikega ta teeb vaid endale meelepäraste otsuste saamise võimalusel. Kaebaja on manipuleeriv, agressiivse hoiakuga ning vägivaldne (verbaalselt, füüsiliselt). Kaebaja käitumine vanglas ei ole paranenud viimaste aastate jooksul. Enesevigastused ja vanglaametnike ähvardused on muutunud kaebaja käitumise mustriks (dtl 101-104).
21.6.Sellest tulenevalt leiab kohus, et vastustajal oli põhjendatud alus arvata, et kui kaebaja suhtes ei oleks kohaldatud ohjeldusmeetmeid tema toimetamisel IVKH-sse ja vanglasse tagasi,
EIK 23183/15 p 59, A.T vs. Eesti.
3-21-939
oleks võinud kaebaja ette võtta järjekordse suitsiidikatse vahetult kiirabiautos või rünnata ametnikke või meditsiinitöötajaid. Tõsi, et kaebaja kõrval olid kolm vanglaametnikku, kes võiksid füüsilist jõudu kasutades teda kontrolli alla võtta. Samas ei pruukinud kaebajaga vanglaametnike poolt hakkama saamine liikuvas kiirabiautos ja seal olevate meedikute kõrval olla lihtne ja ohutu nii kiirabiautos viibivatele isikule kui ka teistele liikluses osalejatele. Igasugune maadlemine kiirabiautos oleks võinud viia selle juhtivuse kaotamiseni ja liiklusõnnetuseni. Seega, kaebaja suhtes ohjeldusmeetmete kasutamine tema viimisel IVKHsse ja vanglasse tagasi oli muu hulgas avalikes huvides. Kuigi kaebaja oli IVKH-sse saatmisel mõnikord teadvusetu oleks võinud peale esmaarstiabi saamist ta teadvus naasta vahetult kiirabiautos. Kohus märgib, et kontrollida seda, kas isik on päriselt teadvusetu või mitte, on üsna raske ning sellega ei hakata tegelema, kui isik objektiivsel põhjustel võib olla teadvusetu ja vajaks kiiret arstiabi. See ei tähenda aga seda, et sellisel juhul ei pea teadvusetu kinnipeetava suhtes kasutama ohjeldusmeetmeid, kuna riskid eelpoolkirjeldatud põhjusel on endiselt olemas. Puudus ka võimalus kindlaks teha, mis ajal naaseb kaebaja teadvus ja kuna see oleks võinud juhtuda vahetult kiirabiautos, oli ohjeldusmeetmete kasutamine kaebaja teadvuseta seisundis esinevate riskide maandamiseks põhjendatud ja proportsionaalne meede.
21.7.Lisaks märgib kohus, et antud asjas ei esine kaebaja tervisega seotud asjaolusid, mis muudaks ohjeldusmeetmete kasutamise küsitavaks. Kaebajal polnud erilisi tervisemuresid, mille tõttu oleks käe- ja jalaraudade kasutamine tema transportimisel ülemäärane. Kaebaja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et peale ohjeldusmeetmete kasutamist oleks tekitatud talle nahavigastusi vms. Kohus märgib täiendavalt, et EIK on analoogses asjas leidnud, et kaebaja suhtes käe- ja jalaraudade kasutamine teda viimisel vanglavälisesse tervishoiuasutusse oli arvestades kaebaja isikut ja tema käitumist vangistuse ajal põhjendatud, millega ei kaasnenud kaebaja vaimse seisundi kahjustamist ega väärkohtlemist EÕIK art-s 3 sätestatud tähenduses.
21.8.Selles valguses on kohus seisukohal, et vastustaja otsus kasutada kaebaja saatmisel IVKHsse ja tagasi ohjeldusmeetmena käe- ja jalaraudu oli põhjendatud. Vastustaja on võtnud arvesse kõiki asjakohaseid asjaolusid ja omistanud neile õige kaalu. Varasemalt on ka EIK pidanud kaebaja saatmisel vanglavälisesse haiglasse käe- ja jalaradade ohjeldusmeetmena kasutamist põhjendatuks ja proportsionaalseks meetmeks. Kohtu hinnangul kaebaja käitumine vanglas vahetult enne IVKH-sse saatmist kinnitab ühemõtteliselt kaebajast tulenevat ohtu nii endale kui ka kõrvalisikutele. Seega, on vastustaja põhjendatult võtnud arvesse varasemat riskihinnangut kaebaja ohtlikkusse osas. Samas oluline on ka see, et vastustaja teostab igapäevaselt kaebaja üle järelevalvet juba palju aastaid, mistõttu on vastustajal kindlasti kujunenud selge pilt kaebaja poolt tulenevatest riskidest ja nende maandamise vajalikkusest, muu hulgas saatmise ajal.
21.9.Kaebaja heitis vanglale ette, et ohjeldusmeetmete kasutamise otsused olid kirjalikult vormistamata ja jäid talle tutvustamata. Vastustaja selgitas, et tegutses olukorrapõhiselt, mistõttu otsused kohaldada kaebaja ohjeldamismeetmeid olid tehtud suuliselt ja mõnikord kaebajale tutvustamata.
21.10.Kohus märgib, et haldusaja materjalide kohaselt oli kaebaja enne IVKH-sse saatmist mõnikord teadvusetu. Seega talle ohjeldusmeetmete kohaldamise otsuste tutvustamiseks puudus igasugune praktiline vajadus. Riigikohus on toonitanud, et kohtutel tuleb arvestada ka sellega, et vangla peab julgeolekuohu ilmnemisel otsustama meetmete kohaldamise üle kiiresti.7 Vaidlus puudub selle üle, et kaebaja vajas kiiret hospitaliseerimist, mistõttu pidi
RKHKo 3-3-1-88-14, p 18.
3-21-939
vastustaja otsustama kaebaja saatmisel IVKH-sse kaasnevate riskide maandamise üle väga kiiresti. Tuvastatud on, et kaebaja on tunnistatud kõrgohtlikuks kinnipeetavaks, kes võib ennast vigastada. Ilmselt ei jäänud vastustajal aega selleks, et enne kaebaja IVKH-sse saatmist koostada kaebajast tuleneva riskihinnang ja hakata kaaluma riskide maandamist, kuna kaebaja vajas kiiret hospitaliseerimist. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et vastustaja poolt ohjeldusmeetmete kasutamise otsuste kirjalikult vormistamata jätmine ja mõnel juhul ka suuliste otsuste kaebajale tutvustamata jätmine ei saanud mõjutada nende sisulist õiguspärasust vastavalt HMS §-le 58.
21.11.Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustaja kasutas kaebaja suhtes tema IVKHsse transportimisel ja IVKH-st tagasitoomisel käe- ja jalaraudu kooskõlas VangS § 69 lg-s 1 ja VangS § 70 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga ning kaebaja õigust inimväärikale kohtlemisele ja liikumisvabadusele ei ole rikutud.
22.Ohjeldusmeetemete kasutamine IVKH-s
22.1.Kaebaja väitis, et vastustaja on kasutanud jalaraudu vahetult IVKH-s, pannes sellega tema jala voodi külge kinni. Lisaks märkis kaebaja, et jalaraudade kasutamine kestis üle 12 tunni. Vastustaja ei ole vaielnud selle vastu, et IVKH-s viibimise ajal kasutasid vanglaametnikud kaebaja suhtes jalaraudu, mille kestvus ületas mõnedel ajavahemikul 12 tundi. Vastustaja oli arvamusel, et ohjeldusmeetmete kasutamine IVKH-s oli põhjendatud kaebajast tulenevate riskide maandamise vajadusega. Eelnevat arvestades puudub poolte vahel vaidlus selle üle, et IVKH-s viibimise ajal pani vastustaja kaebajale muu hulgas jalarauad (kinnitas kaebaja jala voodi külge), aga samuti selle üle, et mõnel ajavahemikul ohjeldamismeetmete kasutamise liik jäi fikseerimata ja selle kestvus ületas 12 tundi.
22.2.Kohus rõhutab, et VangS § 70 lg 1 sätestab, et jalaraudu võib kasutada ohjeldusmeetmena üksnes kinnipeetava saatmisel või vanglasisesel paigutamisel. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt ei tohi ohjeldusmeetme kasutamine kesta üle 12 tunni. Vastustaja poolt kohtule esitatud andmetel kasutati kaebaja suhtes ohjeldusmeetmena jala- ja käeraudu üle 12 tundi järgmistel päevadel: 1) 19.1.2020 kell 01.19-18.30 ohjeldusmeetme kasutamine fikseerimata; 2) 6.1.2020-07.1.2020, algus kell 8.00 ja lõpp kell 12.23 (ohjeldusmeetmed käe- ja jalarauad eemaldatud kell 09.0309.23, 10.05-10.10 ja 11.15-11.20), 3) 27.11.2019-29.11.2019, algus kell 16.46 ja lõpp kell 11.09 (27.11.2019 kell 16.43 paigaldatud käerauad eemaldati kell 17.05 ja paigaldati jalarauad haigla voodi külge kinnitamisel, ohjeldusmeetmed, mis olid eemaldatud iga päev mõneks minutiks), 3) 26.1.2021-05.2.2021, algus kell 18.17 ja lõpp kell 17.22 (selles ajavahemikus on kasutatud nii käe- kui ka jalaraudu kaebaja ühe jalaga haigla voodi külge kinnitamiseks, mis oli eemaldatud iga päev mõneks minutiks), 4) 23.1.2021-25.1.2021, algus kell 13.34 ja lõpp kell 14.25 (selles ajavahemikuks on kasutatud nii käe- kui ka jalaraudu kaebaja ühe jalaga voodi külge kinnitamiseks, mis olid eemaldatud iga päev mõneks minutiks), 5) 14.1.2021-19.1.2021, algus kell 15.17 ja lõpp kell 11.02 (selles ajavahemikuks on kasutatud nii käe- kui ka jalaraudu kaebaja ühe jalaga haigla voodi külge kinnitamiseks, mis olid eemaldatud iga päev mõneks minutiks, dtl 93-97).
22.3.Eelnevast nähtub, et ajavahemikel 27.11.2019-29.11.2019, 6.1.2020-7.1.2020, 19.1.2020, 14.01.2021-19.1.2021, 23.1.2021-25.1.2021 ja 26.1.2021-5.2.2021 kasutas vastustaja ohjeldusmeetmeid, mille kohaldamise kestvus ületas oluliselt 12 tunni. Vastustaja ei ole esitanud kohtule dokumente, millistest kaalutlustest lähtudes on tema otsustanud kohaldada kaebaja suhtes ohjeldusmeetmeid üle 12 tunni eelpoolnimetatud ajavahemikel. Selline asjaolu ei lõpeta ohjeldusmeetme kasutamise ajalist ahelat. Ohjeldusmeetme kasutamise ajalist ahelat
3-21-939
ei lõpeta ka käe- või jalaraudade eemaldamine mõneks minutiks (nt WC-s käimise, söömise või muude lühiajaliste meditsiiniliste protseduuride teostamise ajaks). Eelnevat arvestades leiab kohus, et eelpoolkirjeldatud ajavahemikel kaebaja suhtes ohjeldusmeetmete kasutamine, mis ületas 12 tunnise piiri, oli vastuolus VangS § 70 lg-ga 2 ja seetõttu õigusvastane.
22.4.Kohus on seisukohal, et ohjeldamismeetmena jalaraudade kasutamiseks vahetult IVKHs puudus vastustajal õiguslik alus, kuna vastavalt VangS § 70 lg-le 1. Kohtu arvates ei ole tähtis see, et kaebaja oli kinnitatud voodi külge jalarauaga vaid ühest jalast ja kinnitatud jalgu pidevalt vahetati. Oluline on see, et ohjeldusmeetmeid olid kohaldatud kaebaja suhtes, mille tõttu oli kaebaja liikumisvabadus piiratud. Seega ei ole oluline, et meedet kasutati vaid konkreetse kaebaja kehaosa voodi külge kinnitamiseks, mille tulemusena oli oluliselt ületatud 12 tunnine limiit. Sellest tulenevalt käitus vastustaja kaebaja suhtes IVKH-s viibimise ajal jalaraudade kasutamisel vastuolus VangS § 70 lg-ga 1, mistõttu vastustaja tegevus on õigusvastane.
22.5.Kohtu arvates ei olnud täidetud ka ohjeldusmeetmete kasutamiseks VangS § 69 lg-s 1 sätestatud eeldusi ajavahemikel 27.11.2019-29.11.2019, 6.1.2020-7.1.2020, 19.1.2020, 14.1.2021-19.1.2021, 23.1.2021-25.1.2021, 26.1.2021-5.2.2021. Kohtupraktikast tulenevalt ohjeldusmeetme kohaldamiseks tuleb tuvastada ka kohaldamise hädavajalikkus ja meetme proportsionaalsus.8 Ohjeldusmeetme kestev rakendamine eeldab selle kohaldamise aluste olemasolu süstemaatilist kontrollimist ja kaalumist, kas meetme rakendamist jätkata või mitte.9 Ka siis, kui ohjeldusmeedet kasutatakse isiku enesevigastamise takistamiseks, on ohjeldusmeetme kohaldajal kohustus jälgida, et ohjeldusmeetme kasutamisel teostataks kaalutlusõigust õiguspäraselt ning tagataks kaalutlusõiguse õiguspärasuse kontrollimise võimalus. Sellise kohustuse täitmata jätmist ei saa õigustada ohjeldusmeetme kasutamisega kaitstavate hüvede olulisusega ega sellega, et pärast ohjeldusmeetme kohaldamise lõpetamist kaebaja ennast tahtlikult ei vigastanud.10
22.6.Eelnevast järeldub, et ohjeldusmeetmete kasutamine eeldab pideva kontrolli ka selle üle, kas kinnipeetava käitumine annab endiselt alust ohjeldusmeetmete kohaldamiseks. Seda on rõhutanud ka Riigikohus. Juhul, kui kinnipeetav on pidevalt rahulikus seisundis langeb ära ka vajadus ohjeldamismeetmete kohaldamise järele. Haldusasja materjalidest ei ole näha seda, et vastustaja oleks kaebaja IVKH-s viibimise ajal kordagi kaalunud ohjeldusmeetmete kasutamise lõpetamist, kuigi selline kohustus tuleneb tal vahetult kohtupraktikast. Kuigi vastustaja väitis, et vaatamata sellele, et kaebaja toimetati tervishoiuteenuse osutaja juurde tekitatud enesevigastuse tõttu, oli ta endiselt aktiivne, mh tekitas endale uusi vigastusi. Kohus märgib, et vastustaja ei ole esitanud kohtule, mitte ühetegi dokumenti, mis kinnistaks eelpoolkirjeldatud diskretsiooni teostamist. Samuti ka faktilised ajaolud seavad tõsiselt kahtluse alla IVKH-s viibimise ajal kaebaja suhtes ohjeldusmeetmete kasutamise põhjendatavust ja proportsionaalsust. Nimelt ei ole kogu IVKH-s viibimise perioodil (v.a ühel korral, dtl 132) proovinud kaebaja ennast lahti siduda, vigastada või rünnata vanglaametnikku või tervishoiutöötajat, kuigi tema käed olid suuremas osas IVKH-s viibimise ajast vabad. Kõrval valvasid kaebajat ööpäevaringselt kolm relvastatud vanglaametnikku. Kaebaja oli ajutiselt teadvusetu või verekaotusest nõrk. Neid asjaolusid ei ole vastustaja arvesse võtnud ega omistanud neile kaalu ja pole otsustanud meetme kohaldamise proportsionaalsuse üle. Sellises olukorras ei ole kohtu arvates piisav vastustaja viitest tuvastatud kaebaja kõrgohtlikkusele, aga samuti EIK lahendile, kus EIK pidas kaebaja suhtes lühiajalisel visiidil vanglavälisesse haiglasse (külastus algas kell 10.50 ja lõppes kell 11.15), sh arsti vastuvõtu ajal käe- ja
RKHKo 3-3-1-47-13, p 13; 3-3-1-80-11, p 16. RKHKo 3-3-1-80-11, p 16.
Sama p 18.
3-21-939
jalaraudade kasutamist kaebaja isiksust arvestades põhjendatuks ja proportsionaalseks meetmeks. Kohus rõhutab, et antud juhul on esinenud teised faktilised asjaolud, ehk kaebaja oli vanglavälises haiglas pikema aja jooksul ja tema käitumine vahetult haiglas ei lubanud prognoosida enesevigastusi ja vanglaametnike või tervishoiutöötajate ründamisi.
22.7.Kaebaja riskihindamisest ei ole ka näha, et kaebaja oleks vanglaametnikke või tervishoiutöötajaid otseselt rünnanud (v.a arvatud juhtum, kus kaebaja viskas vanglaametniku suunas mingit lõhnavat vedelikku, dtl 104). Vastustaja pole arvestanud sellega, et kaebaja ei viibi vanglas pidevalt lukustatud kambris või muul viisil eraldatud kaaskinnipeetavatest. Vanglaametnikud ei kasuta kaebaja suhtes vahetult temaga kontakteerimisel käeraudu või kohaldavad ohjeldamismeetmeid juhul kui kaebaja vaadatakse läbi tervishoiutöötajate poolt, kas kambris või vangla meditsiiniosakonnas. Sellisel juhul, kui kaebaja käitumine IVKH-s viibimise ajal oli rahulik oli mõne tunni jooksul rahulik, peaks ohjeldusmeetmete kasutamist veel kord kaalutlema ja muudmoodi põhjendama. Kohus leiab, kui kaebaja ei näidanud enda käitumisega ja lahtiste kätega olles enesevigastuse jätkamise või kõrvalisikute (vanglaametnikud ja tervishoiutöötajad) ründamise kavandamise märke, oleks vastustaja pidanud iga kord kaaluma ohjeldusmeetmete kohaldamise jätkamist, pidades silmas seda, et kaebaja viibis pideva ja relvastatud vanglaametnike järelevalve all. Kohtupraktikas on samuti leitud, et ohjeldusmeetmete kasutamisel tuleb arvestada vanglavälisesse haiglasse viidud kinnipeetava terviseseisundit, aga samuti seda, kas kinnipeetavat haiglas valvavad vanglaametnikud oleks vajaduse korral saanud piisavalt kiiresti sekkuda ja takistata kinnipeetava sobimatut tegevust.11 Seda aga pole vastustaja teinud.
22.8.Kuna vastustaja ei ole teostanud nõudekohast kaalutlemist ning ei võtnud arvesse asjakohaseid asjaolusid, tõi see endaga kaasa olulisi kaalutlusvigu IVKH-s ohjeldamismeetmete kasutamise üle otsustamisel. Järelikult, kuupäevadel 6.1.2020, 7.1.2020, 14.1.2020, 15.1.2020, 21.-22.1.2021, 6.2.-7.2.2021, 8.2.-9.2.2021 16.2.-17.2.2021, kui kaebaja viibis IVKH-s üle tunni ja vastustaja uuesti otsustamata kohaldas kaebaja suhtes ohjeldusmeetmeid, on vastusolus VangS § 69 lg-tega 1 ja 3 ning HMS § 4 lg-ga 2. Seda silmas pidades oli vastustaja tegevus IVKH-s eelpoolkirjeldatud kuupäevadel kaebaja suhtes ohjeldusmeetmete kasutamise osas õigusvastane.
22.9.Järgmisena hindab kohus, kas IVKH-s viibimise ajal ohjeldusmeetmete õigusvastase kasutamisega rikkus vastustaja RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud kaebaja õigusi. Kaebaja väitis, et põhjendamatu ohjeldusmeetmete kasutamise tagajärjel rikuti tema õigust liikumisvabadusele ja alandati inimväärikust.
22.10.Kohus ei nõustu kaebajaga, et käeraudade kasutamisel IVKH-s rikuti tema subjektiivset õigust liikumisvabadusele. Vastustaja poolt kohtule esitatud andmetest tulenevalt oli käe- ja jalarauad eemaldatud kaebajal esinenud vajadusel. Kaebaja ei ole ka väitnud, et seoses ohjeldusmeetmete kasutamisega IVKH-s jäi hädavajalik tegevus tegemata. Nii lühiajalise kui ka pikaajalise hospitaliseerimise käigus oli osutati kaebajale tervishoiuteenuseid ja tema oli haiglavoodis, mistõttu puudus tal liikumisvabaduse järele vajadus. Kohus rõhutab, et kohaldatud IVKH-s ohjeldusmeetmed (jalarauad) olid kõrvaldatud juhul, kui kaebajal tekkis liikumisvajadus. Seega, kohtu arvates olnud kaebaja liikumisvabaduse rikkumine nii intensiivne, mis vääriks rahalist hüvitamist.
Sama, p 67
3-21-939
22.11.EIK on leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti.12 Samuti on EIK on leidnud, et kinnipeetava vanglavälises haiglas käeraudadesse aheldamine (voodi külge kinnitamine) 18.–
22.septembrini oli ebainimlik ja alandav kohtlemine.13
22.12.Antud juhul oli kaebaja jalaraudadega voodi külge kinnitatud ajavahemikel 27.11.201929.11.2019, 6.1.2020-07.1.2020, 19.1.2020, 14.1.2021-19.1.2021, 23.1.2021-25.1.2021, 26.1.2021-05.2.2021 ja sel ajal oli oluliselt ületatud ohjeldusmeetmete kasutamise lubatud ajaline piir. Samas kuupäevadel: 5.1.2020, 7.1.2020, 14.1.2020, 15.1.2020, 21.-22.1.2021, 6.2.7.2.2021, 8.2.-9.2.2021 16.2.-17.2.2021 (ohjeldusmeetmete kasutamine IVKH-s oli õigusvastane põhjendamis- ja kaalumiskohustuste rikkumise tõttu). Seda arvestades leiab kohus, et ohjeldusmeetmete kasutamisel ajalise piiri oluliselt ja korduva ületamisega rikkus vastustaja kaebaja EIÕK art-s 3, PS §-s 18 ja VangS § 41 lg-s 1 sätestatud õigust inimväärikale kohtlemisele. Tulenevalt kohtupraktikast tuleb Mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab.14 Arvestades õigusvastaselt kasutatud ohjeldamismeetmete aegu, peab kohus õigustatuks määrata kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise hüvitise. Samas leiab kohus, et vastustaja tegevus seoses ohjeldusmeetmete kasutamisega IVKH-s on süüline, kuna vastustaja oleks pidanud tundma seadusi ja kohtupraktikat, mis panevad paika kinnipeetavate suhtes ohjeldusmeetmete kasutamise reeglid. Kohtu hinnangul puudus kaebajal võimalus viibides IVKH-s juriidiliselt mõjutada ohjeldusmeetmete kohaldamist ehk kasutada RVastS sätestatud ja muud lubatud asjakohaseid õiguskaitsevahendeid.
23.RvastS § 9 lg 2 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. RVastS § 13 lg 1 p 4 kohaselt arvestatakse hüvitise suuruse määramisel eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel. VÕS § 139 lg 1 sätestab, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Kohus on seisukohal, et kaebajale mittevaralise kahju rahalise hüvitise määramine tema poolt nõutud ulatuses (10 000 eurot) ei ole põhjendatud. Arvestades kaebaja isikuomadusi ei välista kohus, et kaebaja poolt teostatud enesevigastused olid tehtud eesmärgiga sattuda vanglavälisesse haiglasse ja suunata kunstlikult vastustajat kasutama ohjeldusmeetmeid nii saatmise kui ka IVKH-s viibimise ajal. Kohtu hinnangul on antud juhul oluline samuti see, et kõik vastustaja poolt ettevõetud sammud ja meetmed olid kohaldatud kaebaja käitumise tulemusena (korduvad enesevigastused, lahtisidumised jne) ja suunatud muu hulgas kaebaja elu ja tervise kaitsmisele. Pidades silmas kaebaja arengutaset õiguse valdkonnas, leidlikkust ja manipulatsioonivõimet, on halduskohus seisukohal, et kaebaja poolt tehtud korduvate enesevigastuse tekitamise eesmärgiks oli luua kunstlikult alus mittevaralise kahju hüvitise saamiseks. Seda kõike arvestades oli kohtu hinnangul kaebaja osa talle kahju tekkimisel nii märkimisväärne, et
EIKo Kochetkov vs. Eesti, nr 41653/05, p-d 39 ja 47; Dougoz vs. Kreeka, Kalashnikov vs. Venemaa, nr 47095/99, p 102; Kehayov vs. Bulgaaria, nr 41035/98, p 64.
EIKo Jeret vs. Eesti, nr 42110/17 p 65.
RKHKo 3-3-1-9-17, p 13.
nr 40907/98,
p 46;
3-21-939
kahjunõude rahuldamine täies ulatuses oleks vastustaja suhtes ebaõiglane, hoolimata tema õigusvastasest käitumisest. Kohus rõhutab, et kaebajal puudub selline diagnoos, et ta ei oskaks enda käitumist juhtida jne. Kohus ei välista, et kaebaja paneb toime enesevigastusi ja suitsiidikatseid, uputusi jne eesmärgipäraselt, sh eesmärgiga luua kunstlikult faktiline olukord, kus vastustaja võib kohtupraktikaga arvestades eksida mõjutusvahendite rakendamisel vms. Eelnevat arvestades vähendab kohus kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitist 500 euroni.
24.Lähtudes eeltoodust, rahuldab kohus kaebuse osaliselt ja mõistab vastustajalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena 500 eurot. Ülejäänud kahjunõude osas jätab kohus kaebuse rahuldamata. III
25.Kaebaja palus kohtul tunnistada VangS § 70 põhiseadusega vastuolus olevaks, jätta see kohaldamata ja alustada põhiseaduslikku järelevalve menetlust. Kohtu hinnangul VangS § 70 on põhiseadusega kooskõlas nii formaalselt kui ka materiaalselt ohjeldamismeetmete kasutamise võimalikust on korduvalt jaatanud ka EIK. Nimelt on EIK leidnud, et käeraudade kasutamine ei ole iseenesest vastuolus EIÕK art 3. Vastava sätte rikkumise küsimus tõusetub siis, kui käeraudade kasutamine viitab ülemäärse jõu kasutamisele.15 EIK ei olnud ka selle vastu, et käe- ja jalaraudu tohib kasutada maksimaalselt 12 tundi.16 VangS § 69 lg-s 1 sätestatud eelduste olemasolu korral on ohjeldamismeetmete kasutamise lubatavust jaatanud korduvalt ka Riigikohus.17 Kohus ei näe alust asuda teistsugusele seisukohale. Kohtu hinnangul VangS § 70 ette nähtud ohjeldusmeetmete kasutamine muu hulgas ka preventiivsel eesmärgil on sobiv, vajalik ja lõppkokkuvõttes proportsionaalne meede selle kasutamise legitiimse eesmärgi suhtes (põgenemisoht, enesevigastuse või kolmandate isikute elule või tervisele tekkimise oht). Sellest tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse rahuldamata. IV
26.Kohtul on otsuses menetluskulude kindlaksmääramise ja jagamise kohustus (HKMS § 158 lg 5). Vaidluse kaotanud poolel on menetluskulude kandmise kohustus (HKMS § 108 lg 1). Kohtu poolt määratud tähtajaks kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1). Kohus rahuldas kaebuse 500 ulatuses 10 000 eurost ehk 5% kaebuses esitatud nõudest. Kohus vabastas 7.06.2022 määrusega kaebaja riigilõivu 300 euro tasumise kohustusest. HKMS § 118 lg-st 2 tuleneb, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Ka vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
27.HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime initsiaalidega. (allkirjastatud digitaalselt) Jõustus osaliselt Riigikohtu 30.04.2024 kohtuotsusega nr 3-21-939.
EIKo Korobov jt vs Eesti, nr 10195/08, EIKo Julin vs Eesti,
RKHKo 3-3-1-47-13, p-d 12-13.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.