X kaebus Maksu- ja Tolliameti 12.10.2021 maksuotsuse nr 12.2-3/054666-3 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja: X Vastustaja: Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja JL
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.05.2022 (HKMS § 181 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA/vastustaja) alustas 20.01.2021 X (kaebaja) suhtes kinnistu nr 3662006 võõrandamisest saadud tulu maksustamisega seotud asjaolude kontrolli.
2.MTA koostas 21.09.2021 kontrollakti nr 12.2-3/054666-2 (kontrollakt), milles kajastatud maksustamise seisukohalt tähendust omavad õiguslikud ja faktilised asjaolud on kokkuvõtvalt järgmised: 1) kaebaja on Soome resident ning tal on kohustus residentsuse muutmisel esitada füüsilise isiku residentsuse määramise avaldus (vorm R). MTA loeb kaebaja Soome residendiks alates 18.01.2009; 2) kaebaja on jätnud 2017. aastal vormil V1 deklareerimata vara, so kinnisasja Veski tee 4 Häädemeeste vald (eelnevalt Tahkuranna vald), Pärnu maakond võõrandamisest saadud kasu summas 19 312,94 eurot. Kaebaja soetas 07.11.2012 koos abikaasaga Kodex Grupp OÜ-lt 1⁄2 suuruse mõttelise osa kinnistust Veski tee 4, Reiu küla, Tahkuranna vald, Pärnu maakond. Lepingu kohaselt oli kinnistul paiknev elamu pooleliolev. Kinnistu elektri- ja veeliitumine oli tagatud ning kanalisatsioon lahendatud imbväljakuna. 12.06 1(11)
2017 võõrandas kaebaja talle ja tema abikaasale kuulunud 1⁄2 kinnisasja kaasomandist. Notariaalakti kohaselt oli võõrandatud kinnistu hoonestatud ehitusjärgus elamuga ning selle seisukord kajastatud hindamisaktis. Kinnisasja müügihind oli 93 000 eurot, st kaebaja võõrandas talle kuulunud osa hinnaga 46 500 eurot. Seega sai kaebaja kinnisasja võõrandamiselt tulu 2017. aastal summas 19 312,94 eurot; 3) Veski tee 4 kinnistu soetamismaksumus oli 27 000 eurot ning see on tasutud kaebaja poolt. Kaebaja abikaasa on saatnud maksuhaldurile Veski tee 4 ehitamisega seotud kuluarvestuse, mille kohaselt on kulud 99 500 eurot; 4) maksuhaldur ei sea kahtluse alla, et ehitustööd on tehtud ja selleks raha kulutatud, kuid ei ole leidnud kinnitust tööde maksumus ja et nende eest tasumine toimus kaebaja poolt. Raha olemasolu ei ole kinnistust leidnud ning ei saa järeldada, et kulud on tasutud kaebaja poolt. Tuvastatud asjaolud viitavad, et kaebaja on maja ehitusega seotud kulud teinud oma ettevõtte kaudu. Kui kulud on teinud kolmas isik, siis ei saa kaebaja neid kulusid tulust maha arvata. Usutav ei ole kahe leibkonna poolt ühiselt ehitatud kinnistu kulude dokumenteerimata jätmine; 5) kaebaja on esitanud hinnangulise kuluarvestuse, kuid mitte ühtegi tõendit, mis neid summasid kinnitaks. Hindamise teel maksustamine ei ole võimalik, kuna maksukohustuslane ei täitnud selleks vajalikku kaasaaitamiskohustust; 6) kuna maksekorralduste järgi laekus kaebajale raha 07.06.2017 ja 13.06.2017, siis pidi kaebaja tuludeklaratsiooni V1 esitama hiljemalt 07.07.2017. Arvestades, et kaebaja on tahtlikult jätnud esitamata V1 deklaratsiooni, on maksusumma aegumistähtaeg viis aastat, st maksuhalduril on võimalus 2017 maksustamisperioodi eest maks määrata kuni 07.07.2022.
3.Kaebaja kontrollaktile eriarvamust ei esitanud.
4.MTA 12.10.2021 maksuotsusega nr 12.2-3/054666-3 muudeti kaebaja residentsust ning määrati kaebaja alates 18.01.2009 Soome residendiks (p 1) ning kohustati kaebajat tasuma maksusumma 3862,59 eurot (maksuotsus).
5.Kaebaja esitas 11.11.2021 maksuotsusele vaide, mille MTA jättis 23.11.2021 vaideotsusega nr 6-1/5044-2 rahuldamata.
6.Kaebaja esitas 23.12.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse maksuotsuse tühistamiseks. Tallinna Halduskohus võttis 14.01.2022 kohtumäärusega haldusasjas nr 3-21-2973 kaebuse menetlusse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukoht
7.Kaebaja nõuab maksuotsuse tühistamist. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 7.1 Kaebaja nõustub, et jättis tuludeklaratsiooni esitamata, kuid mitte seepärast, et soovis tulu varjata, vaid põhjusel et ta ei saanud kinnistu võõrandamisest tulu. Kinnistule tehtud kulutused ületasid saadud tulu. 7.2 Kaebajal tekkis deklareerimiskohustus 07.07.2017 ning kohustus säilitada dokumente kuni 07.07.2020. Maksumenetlust alustati 20.01.2021 korraldusega, mistõttu sel ajal kaebajal enam dokumentide säilitamise kohustust ei olnud. Kaebaja palub kohtul hinnata, kas kaebajal oli 20.01.2021 veel dokumentide säilitamise kohustus ja kas seda kohustust on rikutud. Ebaselgeks jääb, miks maksuhaldur ootas maksunõuete aegumiseni ja alles siis alustas maksumenetluse. Kolmeaastane aeg menetluse läbiviimiseks peaks olema piisav, et inimestel oleks reaalne võimalus asju meenutada või dokumente taastada. 7.3 Arusaamatuks jääb sularahas maksmise tavapäratuse vastuväide. Kulutusi ei tehtud korraga, vaid pikema perioodi jooksul. Jagades summad aastatele 2012-2017, siis ei 2(11)
ole need tavapäratult suured summad. Sel ajal oli Eestis tavapärane sularahas tasumine. Arvestuses on märgitud ka sõidukulud Soomest Eestisse, kuid neid ei saaks ilmselt kinnistule tehtud kuludena arvestada. 7.4 Kaebaja on selgitanud, et sularaha pärines osaliselt säästudest ja laenudest. Osa rahast on kindlasti laenatud ka kaebaja Soome ettevõttelt, kuid ca 10 aasta tagused dokumendid ei ole kahjuks säilinud. Seega puudubki kaebajal võimalus kuidagi või millegagi sularaha päritolu tõendada. Kaebaja opereeriski tol ajal suuresti sularahaga. Ka kinnistu ostis ta sularaha eest, kuid pani selle enne tehingut lihtsalt oma arvele. Kinnistu kaasomanik tasus kaebajale hiljem oma osa samuti sularahas. Kahe leibkonna vahel, kes hakkavad ühiselt suvekodu parendama peab olema usaldus. Kulutused tehti jupi kaupa ning need jagati, tasuti või tasaarveldati kulu tegemisele suhteliselt lähiajal. Kaebajal ei ole dokumente säilinud, kuna aeg on möödunud. Dokumente taastada ei ole õnnestunud. 7.5 Kaebaja ettevõte tegutseb ainult Soomes ning Eestis tegevust ei oma. Maksuhaldur ei selgita, kuidas saaks kaebaja panna Eesti objektiga seotud kuludokumendid Soome firma raamatupidamisse. 7.6 Kaebaja teada ei ole praeguses asjas hindamismenetlust läbi viidud, kuigi ta seda maksumenetluses palus. Kaebaja hinnangul on hindamine võimalik. Oleks tulnud alustada hindamismenetlust, mille käigus oleks olnud võimalik võtta ette esitatud kulude nimekiri ning kaebaja oleks saanud kaasa aidata mõningate kulude turuhinna leidmisega. Suuremate kulude, nagu näiteks maaküte, köök, aed puhul oleks see ilmselgelt olnud võimalik ning see oleks muutnud maksukohustuse suurust. 7.7 Tahtluse osa on kontrollaktis sisustamata. Ei ole eluliselt usutav, et keegi kolmas isik annab kinnistu jaoks tasuta asju ja teeb tasuta tööd. Tahtluse tuvastamiseks oleks tulnud selgelt näidata ja tõendada, et tegelikult on kulud teinud keegi kolmas ja kaebaja varjab seda tegelikku kulude tegijat. Sellist motivatsiooni ja tõendeid kontrollaktist ei leia. 7.8 Kaebaja ei saanud kätte MTA poolt kaebaja vanale e- posti aadressile saadetud kirju. Kaebaja sai kätte MTA 20.01.2021 korralduse, milles nõuti dokumentide esitamist. Teise kaasomaniku tegevus ei allu kaebaja kontrollile ja kaebajal ei ole peale kinnistu müüki õnnestunud temalt mingit teavet või dokumente saada. Kaebaja on esitanud maksuhaldurile kõik dokumendid, mis tal olemas olid. Ka abikaasal ei ole õnnestunud dokumente ostjatelt saada. Maksuhaldur oleks võinud ise pöörduda ostjate poole. 7.9 Kaebaja on nõus, et praegusel juhul on keeruline hindamist läbi viia, kuid maksuhaldur oleks võinud siis kaebajale menetluses selgitada, milliseid andmeid ja millises mahus oleks hindamise läbiviimiseks täpsemalt vaja. Kaebaja nägemus oli, et koos maksuhalduriga saadakse vastavad asjaolud selgeks. Kaebaja üksi ei kandnud kõiki kulutusi, st kulutusi summas 99 500 eurot, kuna tema osa oli vaid 25%. Kaebaja eeldas deklareerimiskohustuse puudumist, kuna leidis, et tulu ei ole saadud. 7.10 Kaebaja palub kohtuotsuse jõustumisel ja arvutivõrgus avaldamisel asendada kohtuotsuses oma nimi initsiaalide või tähemärgiga ka mitte avaldada isikukoodi, sünniaega, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad kaebajat üheselt identifitseerida. Vastustaja seisukohad
8.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning kõik menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja seisukoht on kokkuvõtvalt järgmine. 3(11)
8.1 Kaebaja tugineb ekslikult dokumentide kolmeaastase säilitamise kohustusele ega arvesta asjaoluga, et juba alates 6.03.2020 – 19.10.2020 pidas MTA kaebaja abikaasa vahendusel temaga kirjavahetust seoses 2017 võõrandatud kinnisasja müügitulu deklareerimise ja võimalike kuludokumentide säilimise teemal. Tuvastusmenetlus jätkus 20.01.2021 maksu määramisele suunatud menetlusena. Seega oli kaebaja juba enne kolme aasta möödumist MTA tuvastatust teadlik. 02.07.2020 esitati maksuhaldurile üksnes kuluarvestus ilma kuludokumentideta. Seega ei olnud kaebajal dokumente esitada juba enne kaebuses märgitud 07.07.2020 kuupäeva. 10.08.2020 selgituse kohaselt on kaebaja jätnud dokumendid üldse säilitamata. Kaebajal puudub ka alus järelduseks, et füüsilisel isikul on kohustus säilitada kuludokumente üksnes maksu määramise kolmeaastase tähtaja kestel, sest maksuhalduril on õigus maksude arvestamise õigsust kontrollida ja maksu määrata ka peale kolme aasta möödumist. Vara soetusmaksumust tõendavate dokumentide säilitamisel ei ole kindlat tähtaega. 8.2 Kui kaebaja ei säilitanud dokumente, mille alusel oleksid parendamiseks tehtud kulud dokumentaalselt tõendatavad, ei läinud sellega tõendamiskoormus MTA-le üle, vaid tõendamata kulud tuli MTA-l jätta arvesse võtmata. Seda on antud juhul ka tehtud. Kaebajal oli vähemalt alates 06.03.2020 kirjast alates võimalik soovitud kuludokumentide taastamisega tegeleda. Ka kaebaja kaasomanik ei näidanud selles osas ülesse initsiatiivi, mistõttu puudusid ka MTA-l alternatiivsed võimalused teabe kogumiseks ja kulude hindamiseks k.a hindamismenetluse raames. 8.3 Kaebaja ei ole väitnud, et ostis suuremate kuluartiklitena käsitletavad kaubad nn järelmaksuga jagatuna kuue aasta peale. Seega ei ole ka nende summade tasumine poes sularahas tavapärane. Kaebaja saanuks sularaha väljavõtmist tõendada pangaväljavõtetega või muude tõenditega. Kaebaja ei esitanud selliseid tõendeid ega ka tõendeid isikliku sularaha olemasolu kohta. MTA selgitas kaebajale sularahas tasumise tõendamise võimalusi. Kaebajale see aga ei sobinud. Kaebaja võib paljasõnaliste väidetega varjata tegelikke asjaolusid või kulutuste tegelikku kandjat. Seda, kas ehituskulude tasaarvestused kaasomanikuga on toimunud, ei ole kaebaja samuti täpsustanud ega tõendanud. Kaasomanik ei soovinud samuti maksumenetluses teavet jagada. Kui kaebaja väidab, et kaasomanik tasus talle oma osa kinnistu müügihinnast, siis on sellisel juhul soetusmaksumust arvestatud juba kaebaja kasuks, sest kaebaja osa oleks sellise tõendatava sündmuse korral vaid pool tema poolt esmalt näidatud soetusmaksumusest. 8.4 On tõenäoline võimalus, et Veski tee 4 ehitamisega seotud kulud kandis kaebuses väidetud võlgnevuse katteks hoopis teine kaasomanik. Sellisel juhul ei saa kaebaja hinnangulisi kulusid soetusmaksumusena arvestada. Kaasomanike omavahelised tõendamata ja segased rahasuhted ei lähe MKS § 94 hindamise objekti alla. Kaebajal tulnuks juba maksumenetluses hindamisega seotud eesmärgi saavutamiseks ulatuslikult kaasa aidata ja objektiivselt ära näidata enda poolt kantud kulud, sh tööde maht ja materjalikulu. Seega ei saanud hindamine ka kuidagi võimalik olla. Kallimate kulutuste tegemisel (maaküte 12 000) on pigem tavapärane tasumine pangaülekandega. Ei ole usutav kaebajal säästude olemasolu. Samuti ei ole usutav, et sõbrad laenasid kaebajale suures summas (99 500 eurot) raha dokumente või tagatist vormistamata. Kaebaja pole nimetanud sõpru, kelle kaudu oleks saanud kaebaja väiteid kontrollida. Võimalik on ka, et ehitusega seotud kulusid võis kaebaja teha hoopis oma Soome ettevõtte vahenditest, mistõttu on võimalik, et seetõttu ei esitanudki kaebaja MTA-le ehitustööde arveid ega töid teostanud 4(11)
ehitusfirma andmeid või nime. Tegemist on kaebaja poolt kõrvaldamata kahtlusega. Kaebuse avaldused ei välista võimalust, et kaebaja rakendas alates 2009. a Soome eduka äriühingu raha Veski tee 4 ehitamiseks. Seega on loogiline kaebaja soovimatus neid dokumente esitada. Tõendamiskoormus on MKS § 150 alusel läinud üle kaebajale. 8.5 Vastustaja ei jaga kaebaja kriitikat, et hindamine oli antud asjas võimalik ja seda pole alustatudki. Hindamine eeldab maksukohustuslase ulatuslikku kaasaaitamiskohustuse täitmist. Kaebajaga peetud kirjavahetustes on maksuhaldur pakkunud välja ridamisi võimalusi ja viise, kuidas kaebaja oma hinnangulisi kulusid objektiivselt sisustada saaks. Kaebaja on need võimalused tagasi lükanud. Sellest lähtuvalt on MTA pidanud möönma, et hindamine ei olnud antud asjas võimalik. Üksnes kulutuste tegemise usutavus ei võimalda automaatselt hindamist läbi viia, kui on ebaselge, mis kulutused ja mis mahus on üldse kaebaja poolt kantud. Kontrollakti p-s 1.2.2.2 on MTA hindamise võimalikkust kaalunud ja tõdenud, et hindamise teel maksustamine ei ole lihtsalt võimalik kaasaaitamiskohustuse rikkumise tõttu. 8.6 Kuigi kulutusi võidi teha, on kaebaja poolt piisava veenvusega tõendamata, et need on tehtud just tema poolt. Seega on ebaõige kaebaja väide, et tõendamata on vaid kulutuste suurus. Kui kulutuste suurus ka oleks teada, ei ole asjas usaldusväärseid tõendeid, et kulutusi kandis just kaebaja ja mitte teine kaasomanik. Vastavat teavet ei ole kohtuga jaganud ka teine kaasomanik. Hüpotees, et tehtud parendustööd on hinnatavad üksnes müügikuulutuse ja hindamisakti omavahelise võrdluse teel, kaldub kõrvale MKS § 94 lg 1 kohaldamise loogikast. Hindamise objekt ei ole turuväärtuse muutus ega tohi viia olukorrani, kus maksukohustuslasel on mugavam kaasaaitamiskohustust mitte täita. Hindamine ei saa tugineda oletustel. Hindamise teel tuli määrata kindlaks kulutuste maksumus, mis ei olnud võimalik. Ainuüksi viidetega hindamisaktile ja kinnisasja müügikuulutustele ei täitnud kaebaja kaasaaitamiskohustust viisil, mis võimaldanuks maksuhalduril kaebaja poolt kinnistule tehtud kulutuste maksumust määrata hindamise teel. 8.7 Vastustaja ei jaga kaebaja seisukohta, et tema tegevuses puudus tahtlus. Kui arvestada kaebaja väidetud mahus tehtud töödega (99 500 eurot) ning asjaoluga, et suures osas on ostetud tehnikat, mille osas kehtib garantii (saun, köögitehnika, maaküte), siis on ebausutav, et nimetatud soetuste osas ei ole säilinud ühtegi dokumenti. Ei ole usutav, et kaebajale ei jäänud meelde ka ühtegi äriühingut, kellelt tehnikat või töid soetati. Tegemist on nii igapäevakulutustest kui ka kaebaja Soome ettevõtte tegevusest eristuvate kulutustega. Sellest tulenevalt oleksid need igapäevasest rutiinist eristuvad asjaolud pidanud kaebajale või vähemalt tema abikaasale või kaasomanikule meelde jääma. Selline kokkulangevus, kus kellelegi ei meenu ühtegi asjaolu või nime viitab pigem valikule objektiivset teavet MTA-le mitte anda mingite kaebajale teada olevate asjaolude varjamise eesmärgil. Kui siia lisada veel kaebaja väide, et kõik kulutused tasuti sularahas ning kõigi kulutuste osas on tehtud tasaarveldused ka kinnistu kaasomanikuga, saab pidada põhjendatuks maksuhalduri järelduse, et kaebaja on jätnud maksuhaldurile teadlikult tööde ja tehnika osas dokumendid esitamata ja need kulutused ei ole kantud kaebaja poolt. Sellega on seletatav, miks kaebaja ja teine kaasomanik ei soovi neile soodsat maksuõiguslikku asjaolu tõendada. Maksuhaldur arvestas ka asjaolu, et kaebaja ei ole suutnud veenvalt koos tõenditega selgitada, kust pärines 99 500 eurot, mille arvelt kulutusi üldse katta. Järelikult kaebaja, olles teadlik, et ta ei olnud ise tegelikuks kulutuste kandjaks, jättes siiski kinnistu müügist saadud tulu deklareerimata, on tahtlikult maksud tasumata jätnud. Seetõttu leiab vastustaja, et põhjendatud on maksustamisel rakendada viieaastast aegumise tähtaega. Kaebaja kohustuseks oli esitada deklaratsioonil õiged andmed. Õigete andmete esitamata 5(11)
jätmine ilma, et sellel oleks mingi loogiline põhjus, on tahtlik tegevus. Arvamus, et tal ei olnud maksumenetluse alustamise hetkel enam dokumentide säilitamise kohustust, on väär. Arvestades, et kaebaja on alates 2009 Soomes ettevõtlusega tegelev ning oli ettevõtete juhatuses, oli tema teadlikkus arvestuse pidamise ja dokumentide säilitamise kohustusest kõrgem, kui tavapärasel keskmisel inimesel, mistõttu puudub veenev alus kaebaja tahtluse eitamiseks.
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Kohus märgib esmalt, et ehkki kaebaja on vaidlustanud maksuotsuse tervikuna, ei ole ta sisuliselt vaielnud ei vaide- ega ka kohtumenetluses vastu MTA väitele, mille kohaselt on kaebaja loetud alates 18.01.2009 Soome residendiks. Kaebaja ise on menetluses rõhutanud, et kolis alates 2009 koos perega Soome ning et ta tegeleb Soomes ettevõtlusega. Seega ei ole poolte vahel vaidlust maksuotsuse punkti 1 üle, millega muudeti kaebaja residentsust ning määrati alates 18.01.2009 ta Soome residendiks. Seega maksuotsus nimetatud osas tühistamisele ei kuulu.
10.Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus ka selles, et 07.11.2012 lepingu kohaselt soetas kaebaja koos abikaasa Yga Kodex Grupp OÜ-lt 1⁄2 mõttelise osa Veski tee 4, Reiu küla, Tahkuranna vald, Pärnu maakond kinnisasjast (Veski tee 4 kinnistu) (MTA 14.02.2022 vastuse lisa 5). Lepingu punkti 1.1.2 järgi ei olnud kinnisasjal asuvale ehitisele väljastatud kasutusluba ning punkti 1.3.1 kohaselt oli lepingu ese hoonestatud ja lepingu esemel paiknes pooleliolev ehitis. Kinnistu ostuhind oli 27 000 eurot ning see oli enne tehingu tegemist hoiustatud kaebaja poolt (kaebuse lisa 1). Kaebaja on menetluses küll väitnud, et teise kaasomaniku poolt on talle hüvitatud pool kinnistu ostuhinnast, kuid kuivõrd maksuhaldur ei ole nimetatud asjaolust tulenevalt maksuotsust kaebaja kahjuks muutnud, siis lähtub ka kohus eeldusest, et ostuhind tasuti kaebaja poolt. Puudub vaidlus ka selles, et 12.06.2017 sõlmitud lepingu alusel võõrandas kaebaja Veski tee 4 kinnistu 1/2 kaasomandi mõttelise osa, mis kuulus ühiselt kaebajale ja tema abikaasale. Kinnisasja müügihind oli 93 000 eurot, millest enne tehingu tegemist tasuti kaebaja kontole 3000 eurot ning 43 500 kohustus ostja tasuma peale lepingu sõlmimist kaebaja kontole (lepingu p 3.2.2) (MTA 14.02.2022 vastuse lisa 6). Nimetatu tähendab, et kaebaja võõrandas talle kuulunud 1⁄2 osa kinnistust hinnaga 46 500 eurot. Lepingu punkti 1.3 kohaselt puuduvad andmed, et kinnistul asuvale ehitisele on väljastatud kasutusluba, lepingu p 2.1 kohaselt on kinnistu hoonestatud ehitusjärgus elamuga. Elamu seisund nähtub hindamisaktist.
11.Poolte vahel on vaidlus selles, kas kaebaja on saanud Veski tee 4 kinnisasja võõrandamisest kasu 19 312,94 eurot (46 500-27 000-187,06 (notaritasud)). Kaebaja on nii maksu- kui ka kohtumenetluses rõhutanud, et ei ole vara võõrandamisest kasu saanud, kuivõrd kaebaja ning teise kaasomaniku poolt on kantud vara parendamisega seotud kulusid summas 99 500 eurot.
12.Tulumaksuseaduse (TuMS) § 29 lg 4 kohaselt maksustatakse tulumaksuga kasu, mida mitteresident sai vara võõrandamisest, kui müüdud kinnisasi asub Eestis (v.a maksuvabad tehingud). Mitteresidendid deklareerivad saadud kasu vara võõrandamisest vormil V1. TuMS § 15 lg-st 1 tulenevalt maksustatakse tulumaksuga kasu (TuMS § 37) ükskõik millise võõrandatava ja varaliselt hinnatava eseme, sealhulgas kinnisasja müügist või vahetamisest. TuMS § 37 lg 1 kohaselt on vara (TuMS § 15 lg 1) müügist saadud kasu või kahju müüdud vara soetusmaksumuse ja müügihinna vahe. Maksumaksjal on õigus kasust maha arvata või kahjule juurde liita vara müügi või vahetamisega otseselt seotud dokumentaalselt tõestatud kulud. TuMS § 38 lg 1 kohaselt on soetusmaksumus kõik maksumaksja poolt vara omandamiseks ning selle parendamiseks ja täiendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulud, sealhulgas makstud vahendustasud ja lõivud. 6(11)
13.MKS § 56 lg-st 2 ja §-st 58 tuleneb maksumaksjale kohustus pidada arvestust maksustamise seisukohalt tähendust omavate asjaolude kohta, säilitada vastavaid dokumente ning esitada maksuhaldurile maksudeklaratsioone. Füüsilise isiku dokumentide säilitamise kohustus on sätestatud TuMS § 36 lg-s 2, mille kohaselt on maksumaksja kohustatud pidama tulude ja kulude arvestust sellisel viisil, et oleksid selgelt fikseeritud maksustatava tulu kindlaksmääramiseks vajalikud andmed. Maksumaksja on kohustatud samuti säilitama tulude ja kuludega seotud dokumente. Nimetatud kohustus ei ole ajaliselt piiratud, mistõttu ei ole asjakohased kaebaja väited, mille kohaselt ei saanud kaebaja dokumente maksuhaldurile esitada põhjusel, et nende säilitamise tähtaeg on tema arvates möödas. Maksuvaba kasu arvestamiseks on maksumaksjal kohustus muu hulgas säilitada vara soetamise ja võõrandamisega seotud lepinguid ning kõiki neid dokumente, mis tõendavad tulust tehtavaid maha arvamisi. Soetusmaksumuse arvestamiseks peavad dokumendid olema olemas vara võõrandamisest saadud kasu deklareerimiseni ning seal edasi veel kuni maksunõude aegumiseni. Kuivõrd tahtluse puhul on maksusumma määramise aegumistähtaeg MKS § 98 kohaselt viis aastat, st maksuhalduril on õigus maks määrata ka peale kolme aasta möödumist, siis peavad maksukohustuslasel kõigi maksumenetluses tähtsust omavate asjaolude välja selgitamiseks vajalikud dokumendid olemas olema vähemalt viis aastat arvates deklareerimiskohustusest. Seega, vastates kaebaja seisukohale leiab kohus, et kaebaja pidi kinnistu parendamisega seotud kuludokumente säilitama veel ka 20.01.2021. Tallinna Ringkonnakohus on oma 19.06.2019 otsuses haldusasjas nr 3-17-1884 (p 14) märkinud, et kinnisvara näol on reeglina tegemist kõrge väärtusega varaga, mille puhul peaks isik arvestama selle võimaliku võõrandamisega, ning seda ka juhul, kui kinnisvara soetatakse isiklikuks kasutamiseks. Seega on maksukohustuslasel kinnisvara soetamise ja parendamisega seotud dokumentide säilitamise kohustus ning tehtud kulude kasust maha arvamise soovi korral kohustus sellised dokumendid maksuhaldurile nõudmisel esitada. Dokumente mitte säilitades võtab maksukohustuslane riski, et maksuhaldur ei aktsepteeri järelkontroll raames tõendamata kulutuste ulatuses maksukohustuse vähenemist. Nimetatust tulenevalt ei ole õige kaebaja seisukoht, mille kohaselt ei ole tal alates deklareerimiskohustuse tekkimisest kolme aasta möödumisel enam kohustust tõendada kinnisasja soetamisega seotud kulutusi. Kohus märgib, et muu hulgas pidas maksuhaldur juba 06.03.2020 kuni 19.10.2020 kaebaja abikaasaga kirjavahetust seoses 2017 aastal võõrandatud kinnisasja müügitulu deklareerimise ja võimalike kuludokumentide säilimise teemal (MTA 14.02.2021 vastuse lisa 10). Tegemist oli tuvastusmenetlusega, mis jätkus 20.01.2021 maksu määramisega seotud menetlusega. Ehkki kaebaja väidab, et maksuhaldur võttis temaga esmakordselt ühendust 20.01.2021, ei ole eluliselt usutav, et kaebaja ei saanud oma abikaasa kaudu juba enne seda teada MTA huvist saada ülevaade põhjustest, miks 2017 võõrandatud kinnisasja müügitulu ei deklareeritud ning milline on võimalik kaebaja poolne soetusmaksumuse arvestus.
14.20.01.2021 korraldusega (MTA 14.02.2022 vastuse lisa 1) palus maksuhaldur kaebajal selgitada, millises seisus oli kinnisasi soetades ja müües ning kas ja millises mahus on tehtud ehitustöid, kes hankis materjalid ja kuidas jaotati kulud teise kaasomanikuga. Kaebaja vastas 25.03 2021 (MTA 14.02.2022 vastuse lisa 4) ning selgitas, et sisuliselt tühja karbina koetatud elamu oli müügi hetkel põhimõtteliselt 90% ulatuses valmis, teostatud on sise- ja välistööd ning soojus-, kütte-, elektri-, ventilatsiooni-, toru- ja haljastustööd. Sisuliselt jäi veel teha saun ja panna mõned liistud. Kulud jagunesid kaasomanikuga enam-väem võrdselt. Omavaheline kulude hüvitamine toimus tasaarvelduste teel või sularahas. Kaebaja väitis, et ehitusega seotud kuludokumente tal säilinud ei ole, kuna kaebaja ei näinud vajadust nende säilitamiseks ning kulutuste tegemise hetkel puudus kaebajal kavatsus suvekodu müüa. Kaebaja abikaasa on saatnud MTA-le hinnangulise kuluarvestuse, mille kohaselt on kinnisasjale tehtud kulutusi väärtuses 99 500 eurot. Vastavaid kulusid tõendavaid dokumente kaebaja abikaasa maksuhaldurile samuti ei saatnud. Kaebaja abikaasa selgitas, et enamik kulutusi on tehtud 7(11)
sularahas. Maksuhaldur palus oma 21.06.2021 ekirjas (MTA 14.02.2022 vastuse lisa 11) kaebajal nimetada ettevõtted, kes objektil suuremaid töid teostasid ning millistest ettevõtetest materjale telliti. Kaebaja dokumente ega andmeid ei esitanud ning viitas vaid asjaolule, et neid ei ole õnnestunud leida ega taastada, kaebaja tegeleb oma Soome ettevõtte kaudu igapäevaselt arvete ja ülekannete ning muuga ega suuda meenutada kulutusi, mida tehti. Seega ei esitanud kaebaja maksuhaldurile soetusmaksumuse tõendamiseks maksumenetluses andmeid ega ka kuludokumente. Seda ei teinud maksumenetluses ka kaebaja kaasomanik (MTA 14.02.2022 vastuse lisa 15). Seega, vaatamata maksuhalduri korduvatele palvetele ei esitanud kaebaja maksumenetluses kinnistu parendamisega seotud kuludokumente. Ka kaebaja abikaasal ei ole õnnestunud täiendavaid dokumente leida. Ka käesolevas kohtumenetluses on kaebaja tuginenud väitele, et kõik, mis esitada oli, on maksuhaldurile esitatud.
15.Kohus nõustub vastustajaga ning jagab kontrollaktis (p1.2.2.1.4) ja maksuotsuses toodud seisukohta, et kulutuste tegemine kinnisasjal asuva elamu parendamiseks ei ole tõendamist leidnud. Kaebaja abikaasa esitas maksuhaldurile arvestuse, mille kohaselt on elamuga seotud kulutusi kantud kokku summas 99 500 eurot. Kohus nõustub, et isegi kui kulutuste eest tasuti osade kaupa, ei ole kulutuste iseloomust ja kuluartiklite olemusest tulenevalt usutav, et kulutused tasuti sularahas. Näiteks on arvestuses kajastatud maaküte 12 000 eurot, köök koos tehnikaga 8000 eurot, kapid 10 000 eurot. Ei ole usutav, et sellised kaubad soetati sularaha eest. Samuti ei ole kohtu jaoks usutav, et kaebajal ei ole säilinud kulutuste tegemise kohta mitte mingeid dokumente. Kui kaebajal ka ei olnud säilinud kaupade soetamise kohta esitatud arveid, oleks ta saanud kulutuste tegemist tõendada näiteks oma pangakonto väljavõttega, millest nähtub sularaha laekumine ja selle välja võtmine kaupade eest tasumiseks. Sama kehtib ka arvestuses toodud ehitustööde kohta, mille kohta kaebajal samuti ei olnud esitada mitte ühtegi dokumenti. Ei ole usutav, et elamus tehakse siseviimistluse töid maksumusega 20 000 eurot, paigaldatakse tänavakivid ja muld maksumusega 7000 eurot, aed maksumusega 10 000 eurot ning tehakse ventilatsioonitöid maksumusega 7000 eurot ilma, et kulutused teinud isik ei suuda meenutada ühtegi ettevõtet, kes tööd tegi ega ka ühtki dokumenti, mis tõendaks kulutuste tegemist, tööde mahtu, kasutatud materjale ja tööde eest tasumist. Asjaolu, et kaebaja tegeleb Soomes ettevõtlusega, annab pigem alust arvata, et tehingute ja kulutuste dokumenteerimise kohustus pidi kaebajale igati aru saadav olema. Ehkki kaebaja väidab, et ettevõtte raamatupidamist korraldab raamatupidaja, saab ka raamatupidaja algdokumendid siiski kaebaja käest, mitte ei kogu dokumente ise. Paljasõnaliseks jäid ka kaebaja väited seoses väidetavate tasaarvelduste tegemisega teise kaasomanikuga, raha laenamine ja säästude olemasolu. Kohus nõustub, et ei ole eluliselt usutav, et kui elamu on kaasomandis ning kulutusi teevad kaks leibkonda, ei ole kummalgi kaasomanikul arvestust, kes millised kulutused tegi ja nende eest tasus. Kaasomandi puhul on pigem tavaline, et kaasomanikud peavad täpset arvestust kulude üle ning säilitavad omavaheliste vaidluste vältimiseks kulutuste tegemist tõendavaid dokumente. Praegusel juhul ei esitanud dokumente, sh omavahelisi tasaarveldusi tõendavaid dokumente, kumbki kaasomanikest. Kohus nõustub, et olukorras, kus menetluses ei leidnud tõendamist ei sularaha päritolu ega kulutuste tegemine maksuhaldurile esitatud määras, ei saa lugeda tõendatuks, et kulutused on kantud kaebaja poolt.
16.Õige on, et maksuhaldur ei kahtle praegusel juhul selles, et kulutusi vara parendamiseks on tehtud. Samas sätestab TuMS § 38 lg 1, et vara müügist või vahetamisest saadud tulust võib enne tulumaksuga maksustamist arvata maha maksumaksja poolt tehtud vara soetamise ja võõrandamisega otseselt seotud dokumentaalselt tõendatud kulu. Maksumaksja saab teha mahaarvamisi üksnes dokumentaalselt tõendatud kulude osas (Riigikohtu 14.01.2009 otsus nr 3-31-70-08, p 13). Kulude seotust vara müügiga ja nende proportsiooni peab tõendama 8(11)
maksukohustuslane (Tallinna Ringkonnakohtu 24.05.2018 otsus asjas nr 3-16-2395, p 14). Eeltoodu tähendab, et kui maksukohustuslane ei tõenda, et kulutused on tehtud tema poolt või kui kulutused on kandnud kolmas isik (näiteks kaebaja ettevõte), ei saa kaebaja eraisikuna neid kulusid vara müügist saadud tulust maha arvata. Maksuhaldur ei ole küll tõendanud, et kulutused kanti tegelikkuses kaebaja Soomes asuva ettevõtte poolt, kuid nimetatud asjaolu ei oma määravat tähtsust, kuivõrd kulutuste tegemist oma vara arvel pidi tõendama kaebaja. Samas on maksuhalduri hüpotees usutav, kuivõrd muudab arusaadavaks kaebaja soovi kulutuste tegemise alusdokumente mitte esitada. Tulumaksu tasumise kohustusest vabanemiseks ei ole piisav üksnes fakt, et kinnistul asuv elamu on võõrandamise hetkel paremas seisus, kui see oli omandamisel. Maksukohustuslane peab kaasaaitamiskohustusest tulenevalt tõendama kulutuste tegemist olukorras, kus ta väidab, et vara võõrandamisest ei ole kasu saadud. Kaebaja seda ei teinud.
17.Kohus märgib täiendavalt, et maksuhalduri uurimiskohustus ei ole absoluutne ning kooskõlas MKS § 10 lg-ga 3 ja §-ga 56 ei ole maksuhaldur kohustatud maksukohustuslase eest tõendeid koguma ja asjaolusid välja selgitama, eriti olukorras, kus asjaolud ja tõendid on teada üksnes maksukohustuslasele endale. Maksuhalduril ei olnud praeguses asjas ka reaalselt võimalik ise tõendeid koguda, kuivõrd kaebaja ei nimetanud maksuhaldurile ühegi ettevõtte või füüsilise nime, kellelt ta materjale ja töid soetas või kes töid tegid või kellelt kaebaja väidetavalt raha laenas. Kaebaja abikaasa poolt esitatud arvestus ei ole piisav selleks, et tõendamiskoormus läheks üle maksuhaldurile. Kaebaja poolt kuludokumentide esitamata jätmisel ei lähe tõendamiskoormus üle mitte vastustajale, vaid tõendamata kulud tuleb jätta arvesse võtmata (Tallinna Ringkonnakohtu 06.11.2015 otsus nr 3-14-51372, p 12).
18.Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus vastustajaga ning leiab, et kuivõrd kaebaja ei esitanud maksumenetluses dokumentaalseid tõendeid tulu kasust maha arvamiseks, siis on maksuhaldur Veski tee 4 kinnistu võõrandamisest saadud kasu õiges ulatuses tulumaksuga maksustanud.
19.MTA ei pidanud hindamise teel maksustamist kaaluma. Kaebaja märgib õigesti, et olukorras, kus hindamist läbi ei viidud, ei saa kaebaja rikkuda ka hindamismenetluses kaasaaitamiskohustust. Praegusel juhul heidab maksuhaldur kaebajale ette maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse rikkumist, mis muutis võimatuks maksusumma määramise hindamise teel. Asjaolu üle, et hindamismenetlust läbi ei viidud, puudub vaidlus. Kuludokumentide puudumisel ei saa reeglina kulusid kasust maha arvata (Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2019 otsus asjas nr 3-17-1884, p 17). Kohtupraktikas on peetud võimalikuks soetusmaksumuse määramist erandjuhul ka MKS § 94 alusel hindamise teel (Riigikohtu 14.01.2009 otsus nr 3-31-70-08, p 22). Hindamine on sisuliselt tõendamiskoormuse vähendamine ning maksuhaldur peab kaaluma, kas hindamine on võimalik ja lubatud. MKS § 94 lg 1 teise lause kohaselt on hindamine lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. MKS § 94 lg 2 kohaselt saab hindamisel tugineda üksnes kogutud andmetele. Hindamine eeldab maksumaksja kaasaaitamiskohustust (vt Riigikohtu 14.01.2009 otsus nr 3-3-1-70-08, p 18; Tallinna Ringkonnakohtu 12.11.2010 otsus haldusasjas nr 3-08-1809, p 21 ja 15.02.2011 otsus haldusasjas nr 3-09-2707, p 11). Kui maksukohustuslane soovib, et maksuhaldur määraks hindamise teel varale tehtud parenduste maksumuse, peab ta aitama kaasa asjaolude väljaselgitamisele, muu hulgas esitama tööde maksumuse kalkulatsiooni ja temal olemas olevad kuludokumendid (Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2019 otsus nr 3-17-1884, p 17). Kaebaja ei esitanud maksumenetluses dokumente ega arvestusi, mille põhjal oleks MTA-l olnud võimalik välja selgitada kinnisasja parenduste maksumust hindamise teel. Kinnisasja hindamisaktide ja müügikuulutuste võrdlus ei ole 9(11)
tõendiks, mis tõendaks kaebaja poolt kinnisasjale tehtud parenduste väärtust, vaid näitab üksnes turuhinna muutust. Turuhinna muutus ei ole aga maksustamisel asjakohane. Arvestades, et kaebaja jättis täitmata kaasaaitamiskohustuse, ei saa maksuhaldurile ette heita, et ta ei tuvastanud maksusumma määramise aluseks olevaid asjaolusid hindamise teel. Soetusmaksumuse tõendamise koormus lasus kaebajal ning kaebaja ei saa soodustuse saamiseks eeldada, et MTA täidab kaebaja asemel tema kohustuse, otsides ise töid ja selle maksumust kirjeldavaid dokumente (Tallinna Ringkonnakohtu 19.06.2019 otsus asjas nr 3-171884, p 17).
20.MKS § 98 sätestab, et maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral on maksusumma määramise aegumistähtaeg viis aastat. Aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Tulenevalt TuMS § 44 lg-st 4 on mitteresident kohustatud esitama kalendriaasta jooksul saadud § 29 lõigete 4 ja 5 kohaselt maksustatava kasu kohta tuludeklaratsiooni hiljemalt järgmise aasta 31.märtsiks. Kui võõrandati kinnisasi, esitatakse tuludeklaratsioon kuu aja jooksul pärast kasu saamist. Kui võõrandatud kinnisasja eest tasuti ositi, esitatakse kuu aja jooksul pärast esimese osamakse saamist ka deklaratsioon kokkulepitud tehinguhinna kohta. Seega, kuna kaebajale laekus raha 07.06.2017 ja 13.06.2017, siis pidi ta deklaratsiooni esitama hiljemalt 07.07.2017. Kui maksu määramise aegumistähtaeg on viis aastat, siis on maksu määramine toimunud aegumistähtaja piires. Puudub vaidlus, et kaebaja deklaratsiooni ei esitanud.
21.Kohus nõustub maksuhalduriga, et kaebaja tegutses Veski tee 4 kinnisasja võõrandamisest saadud tulu deklareerimata jätmisel tahtlikult, mistõttu kohaldub maksusumma määramisele viieaastane aegumistähtaeg. MKS § 40 lg 4 kohaselt lähtutakse tahtluse, raske hooletuse ja hooletuse tuvastamisel võlaõigusseaduse § 104 lg-tes 3-5 sätestatust. Tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõppemisel (lg 5). Kaebaja tahtluse jaatamiseks peab asjas esitatud tõenditest nähtuma, et kaebaja teadis või pidi teadma, et tal on kohustus deklareerida kinnistu müügist saadud tulu. Sellisel juhul saab järeldada kaebaja teadlikku tegutsemist dokumentide esitamata jätmisel ja tegelike asjaolude varjamisel eesmärgiga vältida tulumaksu tasumist. Kohus märkis juba eelpool, et eluliselt ei ole usutav, et kaebaja tegi kinnisasja parendamiseks märkimisväärse maksumusega parendusi, kuid tal ei ole kulutuste tegemise tõendamiseks säilinud ühtegi tõendit. Seejuures ei jäänud kaebajale meelde ühegi äriühingu või eraisiku nimi, kes väidetavaid töid tegi või materjale müüs. Samuti ei suutnud kaebaja tõendada, kust pärinesid rahalised vahendid, mille arvelt kulutused tehti. Nimetatust saab vaid järeldada, et kaebaja ise ei olnud kulutuste kandjaks, ta oli sellest teadlik ning jättis teadlikult kinnistu müügiga seotud tulu deklareerimata ja maksud tasumata. Olukorras, kus kaebaja on ise kinnitanud, et tal puuduvad kulutusi tõendavad dokumendid, ei saanud tal ka tekkida veendumust maksustava tulu puudumise kohta. Kaebaja kohustuseks oli esitada õigete andmetega maksudeklaratsioon. Kaebaja seda kohustust ei täitnud. Ka andmete esitamata jätmine ilma, et selleks oleks olnud mingi loogiline põhjendus, on tahtlik tegevus. Seega on maksusumma määratud aegumistähtaja piires.
22.Eeltoodust tulenevalt on maksuotsus õiguspärane ja kohus jätab kaebuse rahuldamata. Menetluskulud
23.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, siis jäävad menetluskulud kaebaja kanda. Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, siis jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. 10(11)
Kaebaja taotlus
24.Kaebaja taotlusel asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). Kaebaja isikukoodi, sünniaega, elukohta ega muid andmeid, mis võimaldaksid kaebajat identifitseerida käesolevas otsuses kajastatud ei ole. (allkirjastatud digitaalselt) Tiia Nurm
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.