X kaebus Võru Linnavalitsuse 21. oktoobri 2020. a korralduse nr 504 osaliseks tühistamiseks ja Võru linna kohustamiseks viipekeele tõlkekulude hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 5. märtsi 2021. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja X Vastustaja Võru linn
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 5. märtsi 2021. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja taotlus Võru Linnavolikogu 18. novembri 2020. a määruse nr 14 kohaldamata jätmiseks rahuldamata.
3.Jätta kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes tema enda kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 23. aprill 2022).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X, kes on raske kuulmispuudega töövõimetuspensionär, esitas Võru Linnavalitsusele taotluse, milles palus toetust seoses sellega, et ta kasutas viipekeeletõlgi teenust 10. ja 17. septembril 2020 lasteaia lastevanemate koosolekul osalemiseks. Taotluse kohaselt kujunes
viipekeeletõlgi arve suuruseks 146.29 eurot. Võru Linnavalitsuse 21. oktoobri 2020. a otsusega nr 504 rahuldati taotlus osaliselt, st määrati Xle toetus 73,15 eurot ehk 50% taotletud summast.
2.X esitas kaebuse, milles palus tühistada Võru Linnavalitsuse 21. oktoobri 2020. a korraldus nr 504 teda puudutavas osas ning kohustada Võru linna hüvitama viipekeele tõlkekulud täies ulatuses (142,29 eurot). Kaebuse kohaselt on Xl iga kuulmist nõudva teenuse puhul vaja viipekeele tõlketeenust. Olukorras, kus viipekeele tõlketeenust vajavatele isikutele ei ole kohaliku omavalitsuse poolt teenused täiel määral tagatud, rikutakse põhiseaduse (PS) §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet ning see on vastuolus mitmete Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õiguse normidega.
3.Tartu Halduskohtu 5. märtsi 2021. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Linnavalitsus tugines otsuse tegemisel Võru Linnavolikogu 9. märtsi 2016. a määruse nr 14 „Sotsiaaltoetuste määramise ja maksmise kord“ (määrus nr 14) § 2 lg 2 p -le 5, § 3 lg-le 1 ja § 7 lg-le 1, millest tuleneb kokkuvõttes, et kaebajale määrati viipekeele tõlketeenuse hüvitamiseks toetust abivajadusest sõltuva toetusena, mille määramise aluseks on perekonna sissetulek. Linnavalitsus põhjendas, et kaebaja ei ole küll toimetulekutoetuse saaja, kuid arvestades taotleja rahalist olukorda viipekeeletõlgi kulude mahaarvamisel, ei ole taotlejal endal võimalik kõiki neid kulusid kanda. Kuna tegemist on ettenägemata hädavajalike kulutustega, on taotluse rahuldamine 50% osas põhjendatud.
3.2.Selle osa teenustasust, mida vastustaja määratud toetus ei kata, on tõlgile tasunud MTÜ Tartu Viipekeeletõlgid. Samas on MTÜ poolt väljastatud arve siiski kaebaja nimele, kaebaja on teenust saanud ja ei ole välistatud, et MTÜ-l tekib vajadus kaebajalt selle arve tasumist nõuda ka ulatuses, milles kaebaja toetust ei saanud.
3.3.Kaebaja viidatud Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õiguse normid ei vii järeldusele, et viipekeele tõlketeenust tuleb puudega isikule sotsiaalse integreerumise ja võrdsete võimaluste tagamiseks igal juhul tasuta ja omaosaluseta võimaldada.
3.4.Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 1 järgi on omavalitsusüksuse ülesanne korraldada vallas või linnas sotsiaalteenuste osutamist ja sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal. Ka sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 16 lg 1 lubab omavalitsusüksuse korraldatud teenuse eest võtta teenuse saajalt tasu.
3.5.Kohtu hinnangul on vastustaja korraldanud Võru linna viipekeeletõlke vajadusega isikutele tõlketeenuse saamise: teenuse tellimine toimub linnavalitsuse vahendusel ning teenuse eest tasumiseks on võimalik taotleda toetust. Vastustaja on sotsiaalhoolekande korraldust Võru linnas reguleerides ette näinud võimaluse osaliselt hüvitada viipekeele tõlketeenus, makstes selleks abivajadusest sõltuvat toetust. Määruses nr 14 on reguleeritud, mida võetakse arvesse abivajadusest sõltuva toetuse määramise aluseks oleva perekonna sissetuleku kujunemisel.
3.7.Viipekeele tõlketeenuse kulude täieliku hüvitamise kohustust ei ole seadusandja kohalikule omavalitsusele ette näinud. Seda kohustust ei tulene Euroopa Liidu ega rahvusvahelise õiguse normidest.
3.8.PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõiguse kontekstis on võrreldavad grupid kuulmispuudega lapsevanemad ja lapsevanemad, kellel sellist puuet pole. Mõlemal grupil on vaieldamatult õigus saada lasteaia tegevust puudutavat infot, ja kui selle info edastamine toimub lastevanemate koosolekul, siis sellel koosolekul osaleda. Kuigi kohalik omavalitsus peab vaieldamatult arvestama PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise nõuet, on omavalitsus
oma valikutes vabam, kui tegemist ei ole toetuste või teenustega puudust kannatavatele isikutele või kohalikul omavalitsusel lasuva kohustusliku ülesandega. Põhiseadus ei näe ette absoluutset keeldu isikuid erinevalt kohelda. Isikuid võib erinevalt kohelda, kui selleks on olemas legitiimine eesmärk ja see on proportsionaalne. Kuna SHS § 16 lg 1 lubab sotsiaalteenuse osutamise eest võtta tasu, ei pidanud kohus põhiseadusevastaseks olukorda, kus kaebajal tuleb vastavalt oma majanduslikule seisule osaliselt viipekeele tõlkekulud ise kanda. Võrdsuspõhiõiguse riive legitiimseks eesmärgiks on peetud ka avaliku ressursi – riigi raha – otstarbekat ja säästlikku kasutamist (RKHKo 3-4-1-18-14, p 59).
3.9.Kaebaja taotlusele eelnenud Võru Linnavalitsuse 3. septembri 2020. a e-kirjas kaebajale selgitati, et viipekeeletõlgi vajadusel tuleks esmalt pöörduda oma sooviga Võru Linnavalitsuse poole. Kohus nõustus vastustajaga, et tõlketeenuse tellimine läbi kohaliku omavalitsuse on eelduslikult soodsam ning teenib paremini raha otstarbeka ja säästliku kulutamise eesmärki, võimaldades kokkuvõttes teenust või hüvitist isikutele suuremas määras. Praegusel juhul ei tellinud kaebaja tõlget linnavalitsuse vahendusel, vaid pöördus otse teenuse osutaja (MTÜ Tartu Viipekeeletõlgid) poole. Ei saa välistada, et teenuse tellimisel Võru Linnavalitsuse kaudu olnuks vastustajal võimalik leida kaebajale soodsamaid lahendusi.
3.10.Tõlkekulude osaline kaebaja kanda jätmine tulenes asjaolust, et tema pere keskmine sissetulek ei tinginud abivajadust tõlkekulude täies mahus hüvitamiseks. Kulude osaline isiku enda kanda jätmine on vajalik selleks, et tagada avalike vahendite otstarbekas ja õiglane jaotus ühiskonnas laiemalt.
3.11.Kaebaja diskrimineerivale kohtlemisele ei viita see, et mõnedes kohaliku omavalitsuse üksustes on viipekeele tõlketeenus selle vajajatele täiesti tasuta. Kohalikul omavalitsusel on otsustusruum, kuidas korraldada selle teenuse kättesaadavus ja kuidas jagada kulud.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.X esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Samuti palub ta tunnistada määrus nr 14 põhiseadusevastaseks ja Euroopa Liidu õigusega vastuolus olevaks osas, mille kohaselt viipekeele tõlketeenuse osutamisega seonduvad kulud on võimalik jätta isiku kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.
4.1.Halduskohus leidis ekslikult, et viipekeele tõlketeenuse kulude täieliku hüvitamise kohustust ei ole seadusandja kohalikule omavalitsusele ette näinud. ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonist tuleneb, et riigi kohustuseks on kindlustada, et puudega inimestel oleks võrdne võimalus elada kogukonnas ja omada teiste isikutega võrdseid valikuid. Üheks puuetega inimeste sotsiaalse integreerumise vahendiks on ka viipekeeletõlgi võimaldamine isikutele, et neil oleks võimalik ühiskondlikust elust osa võtta. Olukord, kus vastustaja ei taga täielikult tõlketeenust enda eelarvest, on konventsiooni põhimõtetega vastuolus.
4.2.Kõigil peab olema võrdne võimalus riigi poolt pakutavatele teenustele. Seetõttu, kui isikule on vajalik viipekeele tõlketeenuse tagamine (sh kulutuste täielik hüvitamine), et saada osaleda näiteks lasteaia üldkoosolekul, mis on kõigile teistele lapsevanematele kättesaadav, siis peaks olema kohalikul omavalitsusel kohustus hüvitada viipekeele tõlketeenuse osutamisega seonduvad kulud täielikult.
4.3.Võrdluseks – perehüvitiste seaduse järgi on riigil kohustus maksta lapsetoetust olenemata perekonna sissetulekust.
4.4.Halduskohtu otsus põhineb vastustaja seisukohtadel, mis on vastuolulised ega ole kooskõlas rahvusvahelise õigusega. Halduskohus ei täitnud uurimispõhimõtet ega ole uurinud kõiki vaidlusaluseid tõendeid ja asjaolusid.
4.5.Võrdsuspõhimõtte rikkumist ei saa õigustada asjaoluga, et kohalik omavalitsusüksus saaks avalikku ressurssi otstarbekalt kasutada. Kui kohalikul omavalitsusüksusel pole piisavalt ressurssi, tuleb riigilt vahendeid juurde taotleda.
4.6.Puuetega inimeste konventsiooni sätetest tuleneb, et riik on endale võtnud kohustuse aidata kaasa puuetega inimeste kaasamisele kõikidesse eluvaldkondadesse. Üheks selliseks abiks on kaebaja viipekeele tõlketeenusega seotud kulude hüvitamine selliselt, et see ei sõltu tema sissetulekust.
5.Võru Linnavalitsuse vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.Kaebaja on korranud kaebuse põhjendusi ega pole selgitanud, miks on halduskohtu käsitlus ekslik.
5.2.Asjakohane pole võrdlus perehüvitise seadusega, kuna selle seaduse ning puuetega inimeste sotsiaaltoetusi reguleeriva seaduse (puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus) eesmärgid on erinevad.
5.3.Kaebaja on halduskohtule ette heitnud uurimispõhimõtte rikkumist, kuid pole selgitanud, mis tõendid või asjaolud on halduskohus jätnud välja selgitamata.
5.4.Kaebaja pole selgitanud, millise välislepinguga on vastuolus määrus nr 14.
5.5.Kohus leidis põhjendatult, et võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Kaebaja on seisukohal, et rahvusvahelistest õigusaktidest tuleneb kohustus hüvitada käesolevas asjas kaebaja viipekeele tõlkekulud täies ulatuses. Apellatsioonkaebuses on ta peamiselt viidanud ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni erinevatele sätetele. Samas jätab ta tähelepanuta, et ükski kaebaja poolt väljatoodud sätetest ei näe tegelikult sellist kohustust konkreetselt ette. Kaebaja viidatud normid on pigem üldsõnalised - nt „osalisriigid kohustuvad tagama ja edendama kõigi puuetega inimeste kõigi inimõiguste ja põhivabaduste täielikku teostamist ilma mistahes diskrimineerimiseta puude alusel“; osalisriigid võtavad ette „asjakohaseid meetmeid, et tagada puuetega inimestele teistega võrdsetel alustel juurdepääs /.../ teenustele nii linna- kui maapiirkondades“; „osalisriigid tunnistavad kõigi puuetega inimeste võrdset õigust elada kogukonnas ning omada teistega võrdseid valikuid ning võtavad tõhusaid ja asjakohaseid meetmeid, et võimaldada puuetega inimestel seda õigust täielikult teostada“. Seega ei tulene neist normidest kohustust hüvitada kuulmispuudega isikule viipekeeletõlgi kasutamise kulusid täies ulatuses. Kaebajale ei tulene seega subjektiivset õigust nõuda kulude hüvitamist täies ulatuses. Vastavalt ei saa ka väita, et linnavalitsuse käitumine nende kulude osalisel hüvitamisel oleks nende normidega vastuolus. Samal ajal on ka tõlkekulude osaline hüvitamine kuulmispuudega isikule soodne ning seega eeltoodud normidega kooskõlas, kuna toetab kuulmispuudega isiku osalemise võimalusi ühiskonnaelus.
8.Ka kaebaja viidatud siseriikliku õiguse normidest ei tulene selgesõnaliselt kaebajale subjektiivset õigust ega riigile juriidilist kohustust viipekeeletõlgi kasutamise kulude täielikuks hüvitamiseks.
9.Ringkonnakohus möönab, et ülaltoodud konventsiooni nõuetele võib vastata veelgi paremini see, kui kuulmispuudega isiku viipekeeletõlgi kasutamise kulud hüvitataks täielikult.
Kuna sellist kohustust ei tulene neist normidest aga selgesõnaliselt, siis sellise lahenduse riigile siduvaks saamine eeldab seda, et niisugused normid kehtestaks selgesõnaliselt seadusandja. Selle otsustuse tegemine on aga seadusandja õiguspoliitiline valik, millesse kohus sekkuda ei saa. Kohus saaks küll tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks asjakohase regulatsiooni puudumise, kuid üksnes juhul, kui sellise regulatsiooni puudumine on põhiseaduse normide või põhimõtetega vastuolus. Käesolevas asjas ei näe ringkonnakohus, et sellise regulatsiooni puudumine, mis annaks kaebajale subjektiivse õiguse nõuda viipekeeletõlgi maksumuse täielikku hüvitamist, oleks põhiseadusevastane. Kaebaja nägemuses tähendab talle viipekeeletõlkekulude hüvitamata jätmine võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, kuna ta ei saa lastevanemate koosolekul osaleda ilma viipekeeletõlgita sama tõhusalt kui kuulmispuudeta isikud. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Halduskohus on välja toonud, et võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega ei ole tegemist seetõttu, et ebavõrdseks kohtlemiseks on legitiimne eesmärk – vajadus säästa avalikke vahendeid. Ringkonnakohus jagab seda seisukohta. Kaebaja on apellatsioonkaebuses küll leidnud, et kui kohalikul omavalitsusüksusel ei jätku viipekeeletõlkekulude hüvitamiseks vahendeid, saab ta neid riigilt juurde taotleda, kuid jätab arvestamata sellega, et ka riigi rahalised vahendid ei ole piiramatud. Ka riik võib pidada kaalukamaks muid kulutusi, mitte viipekeeletõlkekulude sajaprotsendilist hüvitamist. Lisaks märgib ringkonnakohus, et võrdse kohtlemise põhimõtte alusnormiks olev PS § 12 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. See tähendab, et kehtivaid seadusi tuleb kohaldada kõigile isikutele erapooletult ja ühtemoodi (vt nt RKPKo 3-4-1-2-02, p 16). Käesolevas asjas ei ole kaebaja suhtes kohaldatud ühtegi seadust teistmoodi kui ülejäänud lastevanemate koosolekul osalenud isikute suhtes. Kaebaja soovis lihtsalt osaleda lastevanemate koosolekul, mis oli tema jaoks kuulmispuude tõttu keerulisem kui normaalse kuulmisega isikutel. See ei tähenda, et riik või kohalik omavalitsus oleks kohaldanud seadust tema suhtes ebasoodsamalt kui teiste isikute suhtes. Kaebajalt ei nõutud otseselt ühegi kohustuse täitmist, mille juures oleks vajalik olnud normaalne kuulmine ning teda ei koheldud sealjuures ebavõrdselt normaalse kuulmisega isikutega võrreldes. On paratamatu, et kuulmispuudega isiku jaoks võib igapäevaelu olla paljudes situatsioonides märksa keerulisem kui normaalse kuulmisega isiku jaoks, kuid see ei pruugi olla sugugi alati taandatav võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele.
10.Kaebaja on seisukohal, et kõigil peab olema võrdne võimalus riigi poolt pakutavatele teenustele. See seisukoht peab küll paika, kuid teenusena tuleb antud juhul käsitada lasteaiakoha võimaldamist, mitte lastevanemate koosolekul osalemist. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja lapsele on lasteaiakoht võimaldatud. Lastevanemate koosolekul osalemise vajadus võib küll selle teenuse kasutamisega kaasneda, kuid see ei tähenda, et avalik võim peab tagama automaatselt sinna viipekeeletõlgi. Nagu öeldud, sellist kohustust kuskilt ei tulene ning kaebaja ei ole väitnud ka seda, et talle oli lastevanemate koosolekul osalemine tehtud kohustuslikuks. Seega ei tulenenud vastustaja jaoks viipekeeletõlgi tagamist ega tõlgi kulude hüvitamise kohustust ka võrdse kohtlemise põhimõttest.
11.Kaebaja võrdlus perehüvitiste seadusega ning sealt väljatoodu, et lapsetoetust makstakse sõltumata perekonna sissetulekust, on asjakohatu. Perehüvitis ei ole abivajadusest sõltuv sotsiaaltoetus.
12.Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kaebaja on ette heitnud halduskohtule küll uurimispõhimõtte järgimata jätmist ning kõigi tõendite ja asjaolude uurimata jätmist, kuid ei ole lähemalt selgitanud, milliseid asjaolusid või tõendeid oleks tulnud lähemalt uurida. Ringkonnakohus ei näe, et esineks asjaolusid või tõendeid, mis vajaksid täiendavat uurimist. See, et kaebaja ei ole rahul kohtuotsuse lõpptulemusega, ei tähenda uurimispõhimõtte rikkumist.
13.Vastustaja on lähtunud kaebaja esitatud tõlkekulude hüvitamise taotluse lahendamisel kaebaja abivajadusest ning pidanud põhjendatuks taotluse rahuldamist 50% ulatuses (vt linnavalitsuse sotsiaalhoolekandekomisjoni protokollilist otsust, tl 43-43p). Kuna puuduvad normid, mis annaksid kaebajale õiguse nõuda tõlkekulude täielikku hüvitamist, otsuses on analüüsitud kaebaja abivajadust ning protokollilises otsuses on esitatud ka vajalikud põhjendused, ei näe ringkonnakohus alust heita vastustajale ette kaalumisvigasid või kahelda muul põhjusel selle otsuse materiaalses või formaalses õiguspärasuses. Seega tuleb linnavalitsuse otsus lugeda õiguspäraseks ning selle tühistamiseks pole alust.
14.Ringkonnakohus märgib, et asja materjalidest nähtuvalt on kaebajale esitatud küll lasteaiakoosolekutel osutatud tõlketeenusega seoses MTÜ Tartu Viipekeeletõlgid poolt arve (tl 13), kuid tegelikult on võimalik järeldada, et MTÜ Tartu Viipekeeletõlgid tasus ise tõlgile ning kaebajalt raha ei nõuta (tl 37). Ringkonnakohtu hinnangul on niisuguses olukorras küsitav, kas kaebajal on kaebeõigus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg 1 mõttes. Võimalik on järeldada, et tegelikult ei esine mingisugust kaebaja õiguste riivet, kuna temalt raha tasumist ei nõuta ja seega tema varalised õigused riivatud ei ole. Halduskohtu seisukoht, et MTÜ-l Tartu Viipekeeletõlgid tekib vajadus kaebajalt selle arve tasumist siiski nõuda, on oletuslik. Seega ei pruugi käesoleval juhul kaebajal olla üldse kaebeõigust. Kuna kaebus kuulub rahuldamata jätmisele juba eeltoodud põhjendustel ning ka kaebeõiguse puudumine viib asja sisulisel lahendamisel kaebuse rahuldamata jätmisele, ei pea ringkonnakohus vajalikuks kaebeõiguse küsimuses lõplikku seisukohta võtta.
15.Ringkonnakohus märgib ka seda, et asja materjalidest nähtuvalt tellis kaebaja tõlgi lasteaia koosoleku jaoks iseseisvalt, järgimata vaegkuuljate ja linnavalitsuse vahel sõlmitud kokkulepet, et viipekeeletõlgi vajadusel peaks isik pöörduma kõigepealt Võru Linnavalitsuse poole, kes organiseerib tõlketeenuse (tl 10). Kaebaja käitumisest ja kohtumenetluses esitatud seisukohtadest (sh ka MTÜ Tartu Viipekeeletõlgid seisukohtadest, vt tl 37) võib aimata, et kaebaja tegelik eesmärk on see, et Eestis korraldaks kuulmispuudega isikutele viipekeeletõlketeenuse osutamine ning sellega seotud kulutuste kandmine täielikult ümber. Ringkonnakohus selgitab, et selliste ümberkorralduste tegemine eeldab seadusandja poolt õiguspoliitilist otsustust ning vajalike normide kehtestamist. Lihtsalt kohtumenetluse algatamisega ei pruugi kaebaja ega teised kuulmispuudega isikud seda eesmärki saavutada.
16.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
17.Kaebaja taotles apellatsioonkaebuses määruse nr 14 põhiseaduse ja Euroopa Liidu õigusega vastuolus olevaks tunnistamist osas, milles see võimaldab viipekeeletõlgi kulude jätmist taotleja kanda. Ringkonnakohus tõlgendab seda taotlust määruse nr 14 kohaldamata jätmise taotlusena selle vastuolu tõttu põhiseadusega ja Euroopa Liidu õigusega. Seda põhjusel, et HKMS näeb halduskohtule ette just sellise volituse (HKMS § 158 lg 4). See taotlus jääb rahuldamata, kuna ringkonnakohus ei pea seda määrust ülal esitatud põhjendustel põhiseadusevastaseks ega Euroopa Liidu õigusega vastuolus olevaks.
18.Kaebaja menetluskulud ringkonnakohtus (kokku 1018,50 eurot) jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.