3-20-2306 X kaebus Võru Linnavalitsuse 21. oktoobri 2020. a korralduse nr 504 osaliseks tühistamiseks ning Võru linna kohustamiseks hüvitada viipekeele tõlkekulud täies ulatuses summas 146,29 eurot
Haldusasi
Menetlusosalised ja nende Kaebaja – X, esindajad vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepper ja advokaat Mihkel Kivisalu esindajad Vastustaja – Võru linn, esindaja jurist-nõunik Helin Potter Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
3.Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 5. aprillil 2021. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.X edastas 2. septembril 2020 Võru Linnavalitsusele e-kirja (tl 10), milles teatas, et ta tellis lasteaia koosoleku jaoks viipekeeletõlgi ja soovis teada, kas Võru Linnavalitsuse sotsiaalabi osakond on nõus tõlketeenuse eest tasuma. Võru Linnavalitsus selgitas 3. septembri 2020. a ekirjas (tl 10) Xle, et viipekeeletõlgi vajadusel tuleks esmalt pöörduda oma sooviga Võru Linnavalitsuse poole. Kuna X e-kirjast nähtus, et ta on ise juba viipekeeletõlgi tellinud, siis
3-20-2306
selgitati talle, et pärast teenuse saamist tuleb esitada Võru Linnavalitsuse sotsiaaltööosakonnale taotlus viipekeeletõlgi teenuse toetamiseks. Samuti selgitati, et taotluse juurde tuleb esitada vastav arve. Seejärel hindab sotsiaaltööosakond taotleja leibkonna sissetulekut ja olenevalt sissetulekust toetab teda teenuse eest tasumisel.
2.X esitas 14. oktoobril 2020 Võru Linnavalitsusele avalduse (dateeritud 12. oktoobril 2020, tl 16), milles palus võimalusel toetada viipekeeletõlgi teenuse eest tasumist. Avalduse kohaselt vajas ta viipekeeletõlgi teenust 10. septembril 2020 ja 17. septembril 2020 Võru lasteaias lastevanemate koosolekul. Avalduse juurde lisas X MTÜ Tartu Viipekeeletõlgid arve (tl 13) summas 146,29 eurot ning palus toetuse kanda otse MTÜ-le. X avaldus vaadati läbi Võru Linnavalitsuse sotsiaalhoolekande komisjoni 15. oktoobri 2020. a koosolekul (tl 43) ja komisjon otsustas teha Võru Linnavalitsusele ettepaneku maksta taotlejale sotsiaaltoetust 73 eurot ja 15 senti seoses viipekeeletõlgi teenuse kasutamisega. Toetus tuli kanda MTÜ Tartu Viipekeeletõlgid arveldusarvele.
3.Võru Linnavalitsuse 21. oktoobri 2020. a korraldusega nr 504 (tl 41-42) määrati Xle puudega isiku sotsiaalteenuste osutamise toetus summas 73 eurot ja 15 senti (korralduse lisa p 3.1.). Korraldus anti kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 30 lg 1 punkti 2 ja Võru Linnavolikogu 9. märtsi 2016. a määruse nr 14 „Sotsiaaltoetuste määramise ja maksmise kord“ (edaspidi ka 2016. a määrus nr 14) § 7 lõike 3 alusel arvestades laekunud taotlusi ja sotsiaalhoolekande komisjoni 15. oktoobri 2020. a protokolli nr 2-4/37 punktides 1-3 esitatud ettepanekuid.
4.X esitas 20. novembril 2020 Tartu Halduskohtule hiljem täpsustatud kaebuse, milles vaidlustas Võru Linnavalitsuse 21. oktoobri 2020. a korralduse nr 504. Ühtlasi palus ta kaebuses tunnistada 2016. a määruse nr 14 § 2 lg 2 p 5 põhiseaduse (PS) ja Euroopa Liidu õigusega vastuolus olevaks osas, mille kohaselt viipekeele tõlketeenuse osutamisega seonduv on võimalik jätta taotleja kanda. Kaebuses leitakse, et eeltoodu on võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine ja kaebaja diskrimineerimine.
5.Tartu Halduskohus võttis 8. detsembri 2020. a määrusega menetlusse X kaebus Võru Linnavalitsuse 21. oktoobri 2020. a korralduse nr 504 osaliseks tühistamiseks ning Võru linna kohustamiseks hüvitada viipekeele tõlkekulud täies ulatuses summas 146,29 eurot.
6.Võru Linnavalitsus teatas 10. detsembril 2020 kohtule, et Võru Linnavolikogu võttis
18.novembril 2020 vastu määruse nr 14 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord“ (edaspidi ka 2020. a määrus nr 14), mille § 50 p 10 kohaselt tunnistati 2016. a määrus nr 14 kehtetuks. Võru Linnavolikogu 18. novembri 2020. a määrus nr 14 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord“ jõustub 1. jaanuaril 2021.
7.Võru linn esitas 11. jaanuaril 2021 kohtule kirjaliku vastuse kaebusele.
8.Kohus määras 12. jaanuari 2021. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses ning andis tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks.
9.Kaebaja esitas 15. jaanuaril 2021 kohtule kaebuse täpsustuse, milles palus tunnistada Võru Linnavolikogu poolt 18. novembril 2020. a määruse nr 14 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord“ § 24 lg 2 p 7 põhiseaduse ja Euroopa Liidu õigusega vastuolus olevaks osas, mille kohaselt viipekeele tõlketeenuse osutamisega seonduvad kulud on võimalik jätta taotleja kanda.
10.Kohus edastas 18. jaanuaril 2021 menetlusosalistele selgituskirja seonduvalt 15. jaanuari 2021. a kaebuse täpsustusega. 2(15)
3-20-2306
11.Kaebaja esitas 2. veebruaril 2021 kohtule täiendavad seisukohad ja menetluskulude väljamõistmise taotluse.
12.Vastustaja esitas 2. veebruaril 2020 kohtule täiendava seisukoha kaebuse kohta ja 16. veebruaril 2021 seisukoha kaebaja menetluskulude väljamõistmise taotluse osas. Kaebaja esitas
19.veebruaril 2021 omapoolse seisukoha vastuseks vastustaja vastuväidetele menetluskulude osas ning täiendava menetluskulude väljamõistmise taotluse. Kohus selgitas 22. veebruari 2021. a määruses menetluskulude väljamõistmisega seonduvat kohtupraktikat ning andis vastustajale täiendava tähtaja kaebaja taotlusele vastuväidete esitamiseks. Vastustaja esitas vastuväited 26. veebruari 2021. a vastuses.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
13.Kaebaja palub tühistada Võru Linnavalitsuse 21. oktoobri 2020. a korralduse nr 504 teda puudutavas osas ning palub kohustada Võru linna hüvitada viipekeele tõlkekulud täies ulatuses summas 146,29 eurot. Kaebaja ei nõustu sellega, et talle on viipekeele tõlketeenuse kulud hüvitatud vaid osaliselt ja põhjendab oma seisukohta järgmiselt.
13.1.Kaebajal on iga kuulmist nõudva teenuse puhul vaja viipekeele tõlketeenust (nt arsti juures käimine, sotsiaalteenuste saamine, pangatoimingud, lasteaia koosolekutel osalemine jm). Selleks, et kaebaja saaks tarbida teenuseid, mille tagamise kohustus on riigil (sh kohalikul omavalitsusel), on vajalik tuvastada vastustaja tegevuse õigusvastasus. Vastasel korral jääksid ka tulevikus nii kaebaja kui ka teiste viipekeelt vajavate isikute õigused kaitseta. Olukorras, kus viipekeele tõlketeenust vajavatele isikutele ei ole kohaliku omavalitsuse poolt teenused täiel määral tagatud, on tegemist eelkõige võrdse kohtlemise põhimõtte (PS § 12) rikkumisega ja kuulmispuudega isikute diskrimineerimisega, kuna riik ei suuda tagada kõikidele isikutele võrdseid võimalusi saada riigi poolt pakutavaid teenuseid. Vastustaja ei ole taganud viipekeele tõlketeenuse täielikku hüvitamist ning on seadnud riigilt ja kohalikult omavalitsuselt teenuste saamise (tõlketeenus) sõltuvusse isiku majanduslikust olukorrast (mh sissetulekust). Kuna teistele, ilma kuulmispuudeta isikutele on teenuste saamine ilma täiendavate kuludeta, on vastustaja tegevus õigusvastane. Kaebaja võrdsuspõhiõigust on ebaproportsionaalselt ning seega põhiseadusvastaselt riivatud. Ühtlasi on eeltoodud ebavõrdne kohtlemine vastuolus ka rahvusvaheliste konventsioonidega ja Euroopa Liidu õigusaktidega. Kohalik omavalitsus on kohustatud tagama viipekeele tõlketeenuse ning rahaliste vahendite puudumine ei vabasta kohalikku omavalitsust seadusest tulenevast kohustusest. Näiteks Pärnu ja Viljandi linn võimaldavad viipekeele tõlketeenust oma elanikele tasuta.
13.2.Tõlketeenuse hüvitamise otsustamisel tuleb lähtuda nii sotsiaalseadustiku üldosa seaduses (SÜS) kehtestatud sotsiaalkaitse kui ka sotsiaalhoolekandeseaduse (SHS) §-s 3 sätestatud sotsiaalhoolekande põhimõtetest. Eeskätt tuleb abi andmisel lähtuda isiku vajadustest. See tähendab, et inimesele tuleb anda abi, mis teda aitab, ja seda nii palju, kui tema abivajaduse katmiseks vaja on. SHS § 15 lg 3 alusel tuleb kohalikul omavalitsusel tagada puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 2 lg 1 tähenduses puudega isikule tema abivajadusest tingitud takistuste vähendamiseks või kõrvaldamiseks vastav abi, sealhulgas vajaliku tugi- või tõlketeenuse korraldamine. Abi tagamisena ei saa käsitada olukorda, kus kaebaja peab sellega seonduvad kulud ise hüvitama.
3(15)
3-20-2306
13.3.PS § 12 sätestab võrdsuspõhimõtte ja diskrimineerimise keelu. PS § 28 lg 4 kohaselt on ka kohalikult omavalitsuse lai kaalutlusõigus, milliseid meetmeid rakendada, kuid teda seovad lisaks Eesti õigusele ka rahvusvahelise õiguse aktid ning PS §-st 12 tulenev võrdsuspõhiõigus. Olukord, kus vastustaja seab kaebajaavalikust elust osavõtmise (lasteaia koosolek) sõltuvusse viipekeeletõlke teenuse hüvitamisest, on võrdsuspõhiõiguse raske rikkumine.
13.4.Kaebaja kui kuulmispuudega isiku õigus kohtlemisele, mis tagab talle juurdepääsu avalikele teenustele võrdselt teiste isikutega tuleneb ka puuetega inimeste õiguste konventsioonist (PIÕK) ( art 5, 2, 4, 4 (d),9 p 1, 9 lg 1, 12, 21 ja 26 lg 1.
13.5.Euroopa sotsiaalharta artikkel 15 p-s 3 on sätestatud kohustus võtta abinõusid, mis võimaldaks puuetega inimestel ühiskonda integreeruda. Üheks puuetega inimeste sotsiaalse integreerumise vahendiks tuleb lugeda viipekeele võimaldamist isikutele, et neil oleks võimalik ühiskondlikust elust osa võtta. Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 21 sätestab, et keelatud on igasugune diskrimineerimine, sealhulgas diskrimineerimine soo, rassi, nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse tõttu. Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 10 tuleneb, et oma poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel püüab liit võidelda diskrimineerimisega soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel. Euroopa Kohus on otsuse nr C-300/04 p-s 58 leidnud, et ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluv võrdse kohtlemise või mittediskrimineerimise põhimõte eeldab, et sarnaseid olukordi ei koheldaks erinevalt ega erinevaid olukordi ühetaoliselt, kui selline kohtlemine ei ole objektiivselt põhjendatud. Seega on Euroopa Liit nii esmase õiguse (aluslepingute) kui ka teisese õiguse tasandil võtnud endale kohustuseks tagada inimeste diskrimineerimise keelu ning ühtlasi edendama puuetega inimeste sotsiaalset integreerumist ja osavõttu ühiskondlikust elust.
13.6.Riigikohus on kohtuasjas nr 3-4-1-2-02 tehtud lahendis leidnud, et PS §-s 12 sätestatut tuleb tõlgendada kui isiku õigust mitte saada ebavõrdse kohtlemise osaliseks. Veelgi enam, Riigikohus on kohtuasjas nr 3-4-1-7-03 sõnastanud võrdse kohtlemise põhimõtte, et võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Vastavalt võrdse kohtlemise seaduse (VõrdKS) § 1 lg-le 1 on VõrdKS-i eesmärk tagada isikute kaitse diskrimineerimise eest rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi, nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse alusel. VõrdKS § 3 lg 1 kohaselt tähendab võrdse kohtlemise põhimõte, et ei esine diskrimineerimist VõrdKS § 1 lg-s 1 nimetatud tunnuse alusel. VõrdKS § 3 lg 2 kohaselt on diskrimineerimine otsene, kui VõrdKS § 1 lg-s 1 nimetatud tunnuse alusel koheldakse ühte isikut halvemini kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist isikut samalaadses olukorras. Praegusel juhul tuleb võrdlusgrupina võtta kuulmispuudega isikud ja teiseks grupiks kõik teised isikud, kes saavad riigi poolt tagatud avalikke teenuseid kasutada. Olukorras, kus kohalik omavalitsus ei ole taganud kuulmispuudega isikutele viipekeele tõlkteenust täielikult kohaliku omavalitsuse eelarvest, on tegemist võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega ja seeläbi ka kuulmispuudega isikute diskrimineerimisega.
4(15)
3-20-2306
Võttes arvesse eeltoodud konventsioonide sätteid, on riik võtnud endale ka rahvusvaheliselt kohustuse edendada puudega inimeste ligipääsu riigi poolt pakutavatele teenustele, mis sisaldab endas ka õigust sotsiaalsetele hüvitistele ja soodustustele. Selline käsitlus, et riigilt ja kohalikult omavalitsuselt teenuste saamine on seotud taotlejapoolse kulude hüvitamisega, on vastuolus põhiseaduse ja ka rahvusvaheliste konventsioonidega. Kõigil peab olema võrdne võimalus riigi poolt pakutavatele teenustele. Seetõttu, kui isikule on vajalik viipekeele tõlketeenuse tagamine (sh kulutuste täielik hüvitamine), et saada lasteaia üldkoosolekul osaleda, mis on kõigile teistele lapsevanematele kättesaadav, siis peaks tal olema ka kohaliku omavalituse kohustus hüvitada viipekeele tõlketeenuse osutamisega seonduvad kulud täielikult vastustaja eelarvest. Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega on tegemist olukorras, kus vastustaja on viipekeele tõlketeenuse hüvitamise seadnud sõltuvusse kaebuse esitaja sissetulekust. Eriti veel olukorras, kus viipekeele tõlketeenuse osutamine on eluliselt vajalik, et kaebuse esitaja saaks osaleda avalikus elus, mis on teistele isikutele saadav ilma tasuta.
13.7.PS § 123 sätestab, kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg-le 4 jätab kohus asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega. 2016. a määruse nr 14 § 2 lg 2 p 5 sätestab, et abivajadusest sõltuvad toetused on puudega isiku sotsiaalteenuse osutamise toetused (mh ka viipekeele tõlketeenuse hüvitamine). Sama määruse § 7 lg 1 sätestab, et abivajadusest sõltuva toetuse määramise aluseks on perekonna sissetulek. Samuti sätestab 2020. a määruse nr 14 § 24 lg 2 p 7, et sissetulekust sõltuvad toetused on puudega isikule sotsiaalteenuse osutamise toetused (mh ka viipekeele tõlketeenuse hüvitamine). Selle määruse § 25 lg 1 sätestab, et sissetulekust sõltuvat toetust määratakse allpool toimetulekupiiri elava isiku toimetuleku soodustamiseks, kui see on selgunud abivajaduse hindamise põhjal. Sissetulekust sõltuvat toetust võib erandkorras määrata toimetulekupiiril elavale isikule, kui abivajadus on tuvastatud. Viipekeele tõlketeenuse hüvitamise osas on tegemist toetusega, mis peaks olema abivajadusest (sissetulekust) mittesõltuv toetus. Nii 2016. a määruse nr 14 § 2 lg 2 p 5 kui ka 2020. a määruse nr 14 § 24 lg 2 p 7 tuleb tunnistada põhiseaduse ja Euroopa Liidu õigusega vastuolus olevaks osas, mille kohaselt viipekeele tõlketeenusega osutamisega seonduvad kulud on võimalik jätta taotleja kanda.
13.8.Kaebaja ei ole saanud tõlketeenust tasuta. Kuna arve on kaebajale väljastatud (seda ei ole tühistatud) ja teenust on osutatud, on kaebajal ka kohustus tegelikkuses selle eest tasuda.
14.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, märkides alljärgnevat.
14.1.Riigikohtu üldkogu selgitas 16. märtsi 2010. a põhiseaduslikkuse järelevalve asja nr 3-4-1-8-09 otsuse punktides 52 ja 53, et avalikud ülesanded, mida omavalitsusüksused on seatud oma elanike huvides täitma, jagunevad PS § 154 kohaselt olemuslikult omavalitsuslikeks ülesanneteks (PS § 154 lg-s 1 nimetatud "kohaliku elu küsimused") ja riiklikeks kohustusteks, mida on nimetatud PS § 154 lg 2 teises lauses. Omavalitsusüksuste olulisim põhiseaduslik tagatis on PS § 154 lg-s 1 sätestatud õigus iseseisvalt otsustada ja korraldada kõiki kohaliku elu küsimusi (omavalitsusüksuste enesekorraldusõigus). Seega on kohaliku elu küsimused lähtuvalt sisulisest kriteeriumist need küsimused, mis võrsuvad kohalikust kogukonnast ja puudutavad seda ega ole vormilise kriteeriumi kohaselt haaratud või põhiseadusega antud mõne riigiorgani kompetentsi. Seadusandjal on õigus muuta mõne kohaliku elu ülesande täitmine omavalitsusüksusele kohustuslikuks (seadusest tulenev omavalitsusülesanne), kui see on enesekorraldusõigust 5(15)
3-20-2306
arvestades proportsionaalne abinõu põhiseadusega lubatud eesmärgi saavutamiseks. Omavalitsuslikud ülesanded jagunevad seadusest tulenevaiks omavalitsusülesandeiks (ka "kohustuslikud omavalitsuslikud ülesanded") ja muudeks ülesanneteks (ka "vabatahtlikud omavalitsuslikud ülesanded"), mille täitmine ei ole seadusega ette kirjutatud.
14.2.SHS 2. jagu sätestab kohalikule omavalitsusele kohustuslikud osutatavad sotsiaalteenused. Viipekeele tõlketeenust ei ole selles loetelus eraldi välja toodud ning riik ei ole pidanud vajalikuks selle teenuse osutamist kohalikule omavalitsusele kohustuslikuks teha. Vastustaja ei osuta viipekeeletõlke teenust Võru linnas. Seega on kohalikul omavalitsusel vajadusel võimalik toetada viipekeele tõlketeenuse eest tasumist lähtuvalt isiku abivajadusest.
14.3.Võru Linnavolikogu 9. märtsi 2016. a määruse nr 14 „Sotsiaaltoetuste määramise ja maksmise korra“ § 2 lg 2 p 5 kohaselt oli abivajadusest sõltuvaks toetuseks puudega isiku sotsiaalteenuse osutamise toetus. 2016. a määruse nr 14 § 7 lg 1 sätestas, et abivajadusest sõltuva toetuse määramise aluseks on perekonna sissetulek ning määruse nr 14 § 20 lg 1 sätestas, et puudega isiku sotsiaalteenuste osutamise toetus määratakse puudega isiku abivahendite, sotsiaalteenuste, transpordikulude ja muude kulude omaosaluse osaliseks või täielikuks hüvitamiseks.
14.4.PISTS § 1 lg 2 kohaselt on selle seaduse eesmärgiks puuetega inimeste iseseisva toimetuleku, sotsiaalse integratsiooni ja võrdsete võimaluste toetamine ning õppimise ja töötamise soodustamine puudest tingitud lisakulude osalise hüvitamise kaudu. Lähtudes Riigikohtu seisukohast 16. märtsi 2010. a otsuse põhiseaduslikkuse järelevalve asja nr 3-4-1-8-09 (p-d) 52 ja 53 PS § 154 osas ning PISTS § 17 lg-st 1, on puudest tingitud lisakulude hüvitamine ja lisakulude suuruse määramine Sotsiaalkindlustusameti pädevuses. Seega ei ole PS § 154 lg-st 1 tulenevalt viipekeele tõlketeenuse hüvitamine kohaliku omavalitsuse olemuslik ülesanne PS § 154 tähenduses, vaid Sotsiaalkindlustusameti pädevuses, kellele on ka riik ette näinud vastavad rahalised vahendid (vt nt Riigikohtu 16. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-4-1-809, p 76). Sotsiaalkindlustusamet kui pädev asutus on hinnanud kaebaja puude raskusastet ning sellest tulenevalt on määranud kaebajale igakuise toetuse määra puudest tingitud lisakulude hüvitamiseks. Kaebajal on tuvastatud raske puue (kuulmispuue) kehtivusega kuni 18. november 2023 ja talle on määratud PISTS § 7 alusel puudega tööealise inimese toetust 20 eurot 20 senti kuus. Sotsiaalkindlustusamet vahendab ka kirjutustõlget ja kaugtõlke teenust, mis on abivajajale tasuta. Seega on Sotsiaalkindlustusamet pädevaks asutuseks, kes hindab isiku puudest tulenevat abivajadust ja määrab puudest tingitud lisakulude hüvitise. Põhjendatud ei ole kaebaja seisukoht, et kuna vastustaja ei hüvita viipekeele tõlketeenust 100% ulatuses, on sellega rikutud kaebaja õigusi. Vastustajal oli vajadusepõhiselt võimalik täiendavalt, lisaks Sotsiaalkindlustusameti poolt määratud lisakulude hüvitamisele, määrata toetust 2016. a määruse nr 14 § 2 lg 2 p 5, § 7 lg 1 ja § 20 lg 1 alusel. Vastustaja toetas kaebajat 50% ulatuses viipekeele tõlketeenuse eest tasumisel.
14.5.Asjakohane ei ole kaebaja viide võrdse kohtlemise seaduse alusel tema ebavõrdsele kohtlemisele teiste isikutega. Arusaamatu on kaebaja seisukoht, et vastustaja peab tagama täielikult oma eelarvest viipekeele tõlketeenuse osutamise, sest vastasel juhul ei ole viipekeelt vajavatel puudega isikutel võrdset võimalust riigi poolt pakutavaid funktsioone kasutada ja seetõttu on tegemist diskrimineerimisega. Sotsiaalkindlustusamet on hinnanud kaebaja (samuti teiste isikute) puude raskusastet ja määranud igakuise toetuse puudest tulenevate lisakulude hüvitamiseks. Vastustaja saab kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 2 lg 2 p 1 kohaselt tegutseda vaid oma haldusterritooriumil ning vastustaja ei saa tagada kõigi viipekeelt vajavate isikute võrdset võimalust kasutada riigi poolt pakutavaid funktsioone.
6(15)
3-20-2306
Vastustaja ei ole kaebajat diskrimineerinud ja on kaebaja taotlust viipekeele tõlketeenuse eest hüvitise saamiseks menetlenud kooskõlas kehtivate õigusaktidega. SHS § 14 lg 2 ja § 15 sätestavad abi andmise korra ja abivajaduse hindamispõhimõtted. Vastustaja on määranud toetuse, hinnates kaebaja abivajadust.
14.6.Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et viipekeele tõlketeenuse hüvitamise osas on tegemist toetusega, mis ei peaks sõltuma abivajadusest (sissetulekust). Kaebaja seisukoht ei ole kooskõlas keeleseaduse § 8 lg-ga 1, SHS § 14 ja § 15 lg-ga 2, mille kohaselt tuleb abivajadusest tuleneva teenuse saamisel arvestada sotsiaalhoolekande seaduses toodud erisustega, sh tuleb arvestada isiku toimetulekut. Kohalikul omavalitsusel on kohustus hinnata inimese tegelikku abivajadust ning SHS § 14 lõike 2 kohaselt võib kohaliku omavalitsuse üksus korraldada sotsiaalteenuseid ja maksta täiendavaid sotsiaaltoetusi kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest kohaliku omavalitsuse üksuse kehtestatud tingimustel ja korras. Vastustaja on kooskõlas kehtivate normidega määranud abivajadusest sõltuva toetuse puudega isiku sotsiaalteenuse osutamise toetamiseks. Kui vastustaja hüvitaks kaebajale 100% puudest tingitud lisakulud, tekib olukord, kus kaebaja saab toetust nii vastustajalt kui ka Sotsiaalkindlustusametilt sama teenusega kaasnevate kulude hüvitamiseks. Selline olukord ei saa olla kooskõlas kehtivate õigusnormidega ning seab ebavõrdsesse olukorda teised abivajavad isikud. Isiku abivajaduse hindamisel lähtus vastustaja SHS-s sätestatud abivajaduse hindamise põhimõtetest ning 2016. a määrusest nr 14. Samuti on kaebajat toetanud tõlketeenuse eest tasumisel MTÜ TARTU VIIPEKEELETÕLGID, mille tulemusel ei ole kaebaja ise teenuse eest tasunud, s.o teenus on olnud kaebajale tasuta.
14.7.Riigikohus leidis 9. detsembri 2019. a otsuses põhiseaduslikkuse järelevalve asja nr 5-18-7 p-s 127, et lähtudes SHS § 16 lg-st 1 on kohalikul omavalitsusel õigus sotsiaalteenuse osutamise eest võtta tasu. Tasu võtmise otsustab teenuse eest tasuv või teenust osutav asutus. Võru Linnavolikogu poolt 9. märtsil 2016 määruse nr 14 „Sotsiaaltoetuste määramise ja maksmise korra“ § 7 lg 1 kohaselt oli abivajadusest sõltuva toetuse määramise aluseks perekonna sissetulek. Sama korra § 20 lg 1 kohaselt määrati puudega isiku sotsiaalteenuse osutamise toetus puudega isiku abivahendite, sotsiaalteenuste, transpordikulude ja muude kulude omaosaluse osaliseks või täielikuks hüvitamiseks. Seega ei ole vastustaja tegevus kaebajale viipekeele tõlketeenuse korraldamisel ja omaosaluse tasu määramisel lähtudes kaebaja abivajaduse hindamisest olnud õigusvastane. Võru Linnavolikogu poolt 9. märtsil 2016 määrus nr 14 „Sotsiaaltoetuste määramise ja maksmise korra“ § 7 ei olnud vastuolus sotsiaalhoolekande seaduse põhimõtetega. Sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt hinnatakse isiku abivajadust ja hindamise tulemusel määratakse vajalik teenus või toetus ning omaosaluse määr. Kaebaja ei ole väitnud, et viipekeele tõlketeenuse puudumise tõttu ei ole ta võimeline töötama, tema töö oleks takistatud ning seetõttu ei ole temale tagatud õigus elada iseseisvalt, sotsiaalselt integreeruda ja võtta osa ühiskonna elust. Seega on viipekeele tõlketeenuse vajadus kaebajal vajadusepõhine.
14.8.PS § 154 tulenevalt ei ole asjakohane kaebuses väljatoodu, mille kohaselt on Pärnu ja Viljandi linnas viipekeele tõlketeenuse osutamine linna elanikele tasuta. Viipekeele tõlketeenuse toetus erinevates kohalikes omavalitsustes on väga erinev, kuna toetus viipekeele tõlketeenuse osutamiseks on vabatahtlik kohaliku omavalitsuse toetus, mille määramise tingimused otsustakse kohaliku omavalitsuse tasandil. Kaebajale määrati, arvestades tema abivajadust ning perekonna sissetulekut, viipekeele tõlketeenuse saamiseks toetust 50% ulatuses teenuse tegelikust kulust, s.o 1,75 tunni ulatuses summas 73 eurot 15 senti.
14.9.Vastustaja tegevus kaebajale viipekeele tõlketeenuse korraldamisel ja omaosaluse tasu määramisel ei olnud lähtudes 2016. a määruse nr 14 §-st 7 ja kaebaja abivajaduse hindamisest õigusvastane. Samuti ei esine vastuolu SHS põhimõtetega. SHS kohaselt hinnatakse isiku abivajadust ja hindamise tulemusel määratakse vajalik teenus või toetus ning omaosaluse määr. 7(15)
3-20-2306
KOHTU SEISUKOHT
15.HKMS § 44 lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Seda sätet arvestades jätab kohus tähelepanuta kaebaja väited teiste viipekeelt kasutavate ja tõlketeenust vajavate isikute õiguste kaitse vajaduse kohta. Kuna käesoleva vaidluse esemeks on vastustaja konkreetne korraldus, millega otsustati vaid osaliselt hüvitada kaebaja viipekeele tõlkekulud seoses osalemisega lasteaia lastevanemate koosolekul, ei ole esitatud kaebusega hõlmatud üldisemad väited sotsiaalteenuste (sh tõlketeenus erinevates olukordades) tagamisest puudega isikutele ning nende ebasoodsamast kohtlemisest ning diskrimineerimiskeelu rikkumisest üldisemalt. Kohus saab lahendada kaebust vaid ulatuses, milles see on esitatud kaebaja väidetavalt rikutud õiguste kaitseks.
16.Kohtusse pöördumise tinginud otsusega (tl 11-12; 41-42) ei ole vastustaja täielikult hüvitanud kaebajale kahel lasteaia lastevanemate koosolekul (10. ja 17. septembril 2020) osalemisest tekkinud viipekeeletõlke kulusid. Vastustaja on maksnud kaebajale hüvitist (puudega isiku sotsiaalteenuste osutamise toetust) pooles ulatuses teenuse maksumusest, st hüvitades 73 eurot ja 15 senti, ning jättes kaebaja enda kanda 73 eurot ja 14 senti. Vastustaja on vaidlustatud korralduse tegemisel tuginenud Võru Linnavolikogu 9. märtsi 2016. a määrusele nr 14 „Sotsiaaltoetuste määramise ja maksmise kord“ (kehtiv kuni 30.12.2020) ning on määranud kaebajale viipekeele tõlketeenuse hüvitamiseks puudega isiku sotsiaalteenuste osutamise toetuse (2016. a määruse nr 14 p § 2 lg 2 p 5), mis on selle määruse kohaselt abivajadusest sõltuv toetus. Sama määruse § 3 lg 1 sätestab, et abivajadusest sõltuvat toetust makstakse allpool toimetulekupiiri elava isiku toimetuleku soodustamiseks, kui see on selgunud abivajaduse hindamise põhjal. Samas on sätestatud, et abivajadusest sõltuvat toetust võib erandkorras maksta toimetulekupiiril elavale isikule, kui abivajadus on tuvastatud. Lisaks nähtub selle määruse § 7 lg-st 1, et abivajadusest sõltuva toetuse määramise aluseks on perekonna sissetulek. Sissetuleku hulka arvatakse kõik netotulud, välja arvatud riigi- ja linnaeelarve vahenditest makstavad ühekordsed toetused. Vaidlustatud korralduse sisulise põhjendusena on Võru Linnavalitsuse sotsiaalhoolekande komisjoni 15. oktoobri 2020. a koosoleku protokolli p-s 3 (väljavõte, tl 43-43p) märgitud: „Abivajaduse hindamisel on tuvastatud, et taotleja ei ole käesoleval perioodil küll toimetulekutoetuse saaja, kuid arvestades taotleja rahalist olukorda viipekeeletõlgi kulude mahaarvamisel, ei ole taotlejal endal võimalik kõiki neid kulusid kanda. Kuna tegemist on ettenägemata hädavajalike kulutustega, on taotluse rahuldamine 50% osas, määramine kokku summas 73 eurot 15 senti on põhjendatud. Käesoleval aastal taotlejale linna eelarvest toetusi määratud ega makstud ei ole.“ Protokollis on välja toodud ka kaebaja pere keskmise sissetuleku suurus kuus.
17.Kaebaja ei ole vaidlustanud Võru Linnavalitsuse 21. oktoobri 2020. a korraldust nr 504 põhjusel, et abivajaduse kindlakstegemisel oleks tema sissetulekuid ebaõigesti arvestatud, või et ta ei nõustuks taotluse rahuldatud osa proportsiooniga. Kaebaja hinnangul ei tohiks viipekeele tõlkekulude hüvitamiseks makstav toetus olla üldse abivajadusest ja sissetuleku suurusest sõltuv toetus ning ebaõiglane on selle teenuse eest tasu võtta. Kaebaja hinnangul toob see kaasa võrdsuspõhiõiguse rikkumise ja kaebaja diskrimineerimise. Kuna Võru Linnavolikogu 9. märtsi 2016. a määrus nr 14 siiski käsitab viipekeele tõlkekulude hüvitamiseks makstavat puudega isiku sotsiaalteenuste osutamise toetust sissetulekust sõltuva toetusena, palub kaebaja tunnistada Võru Linnavolikogu 2016. a määruse nr 14 § 2 lg 2 p 5 ja 2020. a määruse nr 14 § 24 lg 2 p 7 Euroopa Liidu õiguse ja Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus olevaks osas, mille kohaselt on viipekeeletõlke teenuse osutamisega seonduvad kulud 8(15)
3-20-2306
võimalik jätta taotleja kanda. Kaebaja hinnangul on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet nii Euroopa Liidu õiguse, rahvusvahelise õiguse kui ka Eesti põhiseaduse järgi. Kuna kaebaja on esitanud vaidlustatud otsuse tühistamise nõude ning kohustamisnõude vastustaja kohustamiseks hüvitada viipekeele tõlkekulud täies ulatuses, on kohtu hinnangul põhimõtteliselt asjassepuutuv ka 2020. a määruse alates 1. jaanuarist 2021 kehtiva redaktsiooni § 24 lg 2 p 7, kuna kohustamisnõude lahendamisel tuleb kohtul välja selgitada nii faktilised kui ka õiguslikud asjaolud kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 ls 1).
18.Vaidlust ei ole, et kaebaja on raske kuulmispuudega töövõimetuspensionär, st isik, kes vajab suhtlemisel, sh avalike teenuste kasutamisel, viipekeeletõlgi abi (eelnevalt viidatud protokolli p 3; tl 43). Vastustaja selgituste kohaselt on kaebajal tuvastatud raske puue (kuulmispuue) kehtivusega kuni 18. november 2023. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja kasutas 10. ja 17. septembril 2020 lasteaias toimunud koosolekutel viipekeeletõlgi teenust ning selle teenuse eest tasumiseks on koostatud arve (tl 13) 146 euro ja 29 sendi tasumiseks.
19.Vastustaja väide, et selle osa teenustasust, mida vastustaja määratud toetus ei kata, on tõlgile tasunud MTÜ Tartu Viipekeeletõlgid, on iseenesest õige. Samas on mittetulundusühingu tõlkejuht vastustajale selgitanud (20. novembri 2020. a e-kiri, tl 37-37p), et ühing pole kunagi kuulmispuudega inimeselt viipekeeletõlke teenuse eest raha küsinud ning pole seda küsinud ka praeguse asja kaebajalt, kuid ei pea õigeks, et erinevalt mitmetest teistest riikidest tuleb Eestis vaegkuuljatel tasuda tõlketeenuse eest omaosaluse korras ka neil endal. Lisaks on selgitatud, et kuna sündimisest saadik kurdile inimesele on emakeeleks eesti viipekeel, on viipekeelsele inimesele ka eesti kirjakeelest arusaamine ja kirjutamine mõnevõrra raskevõitu. Kuigi tõlk on tasu saanud, on MTÜ poolt arve siiski väljastatud kaebaja nimele, kaebaja on teenust saanud ja ei ole välistatud, et MTÜ-l tekib vajadus kaebajalt selle arve tasumist nõuda ka ulatuses, milles kaebaja toetust ei saanud.
20.Kaebaja peab õigusvastaseks kulude osalist tema enda kanda jätmist. Ta on seisukohal, et riigil (sh ka kohalikul omavalitsusel) on kehtivast õigusest tulenev kohustus hüvitada talle täies mahus viipekeeletõlke kulud, et tagada kaebaja mittediskrimineeriv kohtlemine, millele tal on õigus nii riigisisese õiguse, kaebuses viidatud rahvusvahelise õiguse normide (puuetega inimeste õiguste konventsioon, Euroopa sotsiaalharta) kui ka Euroopa Liidu õiguse järgi. Vastustaja on vastupidiselt seisukohal, et viipekeeletõlgi teenus ei kuulu selliste sotsiaalteenuste hulka, mille kulude osalist katmist ei võiks sõltuvalt taotleja majanduslikust olukorrast jätta tema enda kanda. Vastustaja on ka selgitanud kuulmispuudega isiku erievaid võimalusi saada abi tõlkekulude kandmisel.
21.Vaidlust ei ole, et vastustaja on viipekeeletõlke tasu hüvitamiseks mõeldud toetust käsitanud 2016. a määruses nr 14 (§ 2 lg 2 p 5) abivajadusest sõltuva puudega isiku sotsiaalteenuse osutamise toetusena. Vastustaja 2020. a määruses nr 14, sh § 24 lg 2 p-s 7 ei ole viipekeeletõlke tasu hüvitamist eraldi nimetatud.
22.Olukorras, kus kaebaja väidab kohaldatava siseriikliku õigustloova normi vastuolu nii Euroopa Liidu õigusega, rahvusvahelise õiguse normidega kui ka Eesti põhiseadusega märgib kohus, et tagamaks EL-i õiguse täiemahuline toime, tuleb vajaduse korral jätta kohaldamata sellega vastuolus olevad riigisisesed sätted ning puudub vajadus oodata sätete kõrvaldamist põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse kaudu (nt Euroopa Kohtu otsus nr C-378/17, An Garda Síochána, punkt 50; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 26. juuni 2008. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-5-08 (p 31) ning 24. oktoobri 2019. a määrus asjas nr 5-19-29, p 10). 9(15)
3-20-2306
23.Kaebaja viitab ebavõrdse kohtlemise argumenti esitades Euroopa Liidu toimimise lepingu art-le 10, mille kohaselt püüab liit oma poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel võidelda mh diskrimineerimisega puuete alusel. Ka kaebaja viidatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-st 21 tuleneb keeld mistahes diskrimineerimiseks sealhulgas puuete tõttu. Tegemist ei ole siiski otsekohalduvate Euroopa Liidu õiguse normidega, vaid Euroopa Liidu õiguse üldisi põhimõtteid koondavate sätetega.
24.Põhiseaduse §-st 123 tulenevalt ei sõlmi Eesti Vabariik välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. Eesti seaduste või muude aktide vastuolu korral Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega kohaldatakse välislepingu sätteid.
24.1.Kaebaja viidatud PIÕK art 5 sätestab, et osalisriigid tunnistavad, et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed ning neil on ilma mingi diskrimineerimiseta õigus seaduse võrdsele kaitsele ja võrdsetele hüvedele. PIÕK art 2 alusel on käsitletud mõistete all ka keeled ja suhtlus (sh viipekeel). PIÕK art 4 sätestab muu hulgas, et osalisriigid kohustuvad tagama ja edendama kõigi puutega inimeste kõigi inimõiguste ja põhivabaduste täielikku teostamist ilma mistahes diskrimineerimiseta puude alusel. Selle artikli alapunkt (d) sätestab, et osalisriigid kohustavad hoiduma mistahes tegevusest või praktikast, mis ei ole kooskõlas selle konventsiooniga, ning tagama, et avaliku võimu esindajad ja institutsioonid tegutseksid vastavalt konventsioonile. PIÕK artikli 9 punkti 1 kohaselt võtavad osalisriigid asjakohaseid meetmeid, et tagada puuetega inimestele teistega võrdsetel alustel juurdepääs füüsilisele keskkonnale, transpordile, teabele ja suhtlusele, sealhulgas info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatele ja -süsteemidele, ning muudele avalikele ehitistele ja teenustele nii linna- kui ka maapiirkondades. Artikli 9 lg 1 punkti (b) kohaselt kohaldatakse nimetatud artiklit ka mh teabe-, suhtlus- ja muude teenusete osas. Antud artikli kohaselt tuleb kõrvaldada kõik juurdepääsu takistused. PIÕK art 12 kohaselt osalisriigid kinnitavad, et puuetega inimestel on õigus olla kõikjal seaduse ees isikutena tunnustatud. PIÕK art 21 kohaselt võtavad osalisriigid asjakohaseid meetmeid, et tagada puuetega inimestele võimalus teostada oma õigust sõna- ja arvamusvabadusele, sealhulgas vabadusele otsida, saada ja edastada teavet ja ideid teistega võrdsetel alustel ning kõigi nende poolt valitud suhtlusviiside kaudu, nagu on määratletud nimetatud konventsiooni artiklis 2. Sama artikli punkti (b) alusel tuleb viipekeele, reljeefse punktkirja, augmentatiivse ja alternatiivse suhtluse ning kõigi muude puuetega inimeste poolt valitud suhtlusvahendite, -viiside ja -vormingute kasutamist lubada ja võimaldada ametlikus suhtluses ning punkti (c) kohaselt tuleb viipekeelte kasutamist tunnustada ja edendada. PIÕK art 26 lg 1 kohaselt võtavad osalisriigid tõhusaid ja asjakohaseid meetmeid, kaasa arvatud vastastikune toetus, et võimaldada puuetega inimestel saavutada ja säilitada maksimaalset iseseisvust, täielikku füüsilist, vaimset ja kutsealast võimekust ning täielikku kaasatust ja osalemist kõigis eluvaldkondades. Selle eesmärgi saavutamiseks korraldavad, tugevdavad ja laiendavad osalisriigid igakülgseid habilitatsiooni ja rehabilitatsiooni teenuseid ja programme, eriti tervishoiu, tööhõive, hariduse ja sotsiaalteenuste valdkondades.
24.2.Kaebaja viidatud Euroopa Sotsiaalharta art 15 p-st 3 tuleneb lepinguosaliste kohustus edendada puuetega inimeste täielikku sotsiaalset integreerumist ning osavõttu ühiskondlikust elust meetmete abil (kaasa arvatud tehnilised abivahendid), mille eesmärk on suhtlemis- ja liikumistakistuste ületamine ning transpordi, eluaseme ja kultuuritegevuse ning vaba aja veetmise võimaluste kättesaadavaks tegemine.
25.Eeltoodud EL ja rahvusvahelise õiguse normid ei vii kohtu hinnangul järeldusele, et viipekeele tõlketeenust tuleb puudega isikule sotsiaalse integreerumise ja võrdsete võimaluste tagamiseks igal juhul tasuta ja omaosaluseta võimaldada ega paku kohtu hinnangul ulatuslikumat kaitset kui Eesti põhiseadus.
10(15)
3-20-2306
Kuigi Eesti Vabariigi põhiseadus (§ 12 lg 1) ei nimeta otsesõnu puuet diskirimineerimiskeelu alusena, on tegemist avatud loeteluga, mis keelab diskrimineeriva kohtlemise ka „muude asjaolude“ tõttu. PS § 28 lg-s 4 on sätestatud, et puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. Eestile siduva PIÕK art 1 lg 2 järgi on isik puudega, kui tal on pikaajaline füüsiline, vaimne, intellektuaalne või meeleline kahjustus, mis võib koostoimes mitmete takistustega tõkestada tema täielikku ja tõhusat osalemist ühiskonnaelus teistega võrdsetel alustel. Ka Eesti Vabariigi põhiseadus ei välista puudega isikuid võrdsuspõhiõiguse kaitsealast. PS § 28 lg-st 4 tuleneb riigile ja KOV-dele positiivne kohustus kõrvaldada puudest johtuvat faktilist ebavõrdsust moel, mis võimaldab puuetega inimestel realiseerida õigusi teiste inimestega võrdselt erinevates eluvaldkondades ja küsimustes1. Riigi ja KOV-de ülesandeks on teha kindlaks, kuidas neid takistusi kõige tõhusamalt ületada saab ning vastavalt sellele valida meetmed, mis võivad kujutada endast vajaduse eripärast tingitult võrdset juurdepääsu (nt veebilehtedele, ehitistele, töökohtadele, haridusele, vanaduspensionile) tagavaid norme, mõnel teisel juhul erisoodustusi sisaldavaid norme, aga ka tagada toetuste ja teenuste olemasolu.2
26.Sotsiaalkaitse on Eestis korraldatud tervikliku süsteemina, mille osadeks pärast isiku ja perekonna omavastutust on riigi ja kohaliku omavalitsuse korraldatud ning antavad rahalised ja mitterahalised hüvitised (SÜS § 10 lõige 1, §-d 11 ja 12; viidatud otsus asjas nr 5-18-7, p 120). Seega on nii kehtiv õigus kui ka kohtupraktika rõhutanud isiku enda ja perekonna olulist osa sotsiaalkaitse süsteemis. Ei kaebaja viidatud EL ega rahvusvahelise õiguse normidest ega Eesti põhiseadusest ei tulene otsesõnu kohustust igas olukorras tasuta teenust võimaldada avalikest (riigi ja/või kohaliku omavalitsuse) vahenditest.
27.KOKS § 6 lg 1 järgi on omavalitsusüksuse ülesanne korraldada vallas või linnas muu hulgas sotsiaalteenuste osutamist, sotsiaaltoetuste ja muu sotsiaalabi andmist. Sotsiaalhoolekande seadus jagab sotsiaalabi andmise kohustuse kohaliku omavalitsuse ja riigi vahel. Selle seaduse
2.peatüki „Kohaliku omavalitsuse korraldatav abi“ 2. jaos on sätestatud sotsiaalteenused, mille osutamise korraldamise kohustus on kohaliku omavalitsuse üksustel. Kohustuslike kohalike sotsiaalteenuste puhul on kohalik omavalitsus seaduse piires vaba otsustama seda, kas konkreetsele inimesele on vaja abi anda ning milline kohustuslik sotsiaalteenus on talle kõige vajalikum (SHS § 15, SÜS § 16 lg 3). Kohaliku omavalitsuse jaoks vabatahtlike kohalike sotsiaalteenuste kohta sätestab SHS § 14 lõige 2, et omavalitsusüksus võib korraldada sotsiaalteenuseid ja maksta täiendavaid sotsiaaltoetusi valla- või linnaeelarvest omavalitsusüksuse kehtestatud tingimustel ja korras3.
28.Omavalitsusüksus ei tohi kehtestada teenuse saamise õigusele piiranguid, mis välistavad abi andmise neile inimestele, kellele seadus kohustab abi osutama, või anda abi seaduses sätestatust vähem. Sotsiaalteenused, mille osutamist omavalitsusüksused peavad korraldama, on seotud põhiõiguste ja -vabadustega ning juhul, kui omavalitsusüksused ei suuda osutada teenuseid piisaval tasemel, võivad põhiõigused jääda kaitseta (viidatud otsus asjas nr 5-18-7, p 125). Samas on Riigikohus rõhutanud, et isiku ja perekonna omavastutus sotsiaalkaitse süsteemi osana tähendab seda, et esmane vastutus inimest ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul on inimesel endal (SÜS § 5 lõige 1), arvestades seejuures ka PS § 27 lõikest 5 tulenevat perekonna kohustust hoolitseda abivajavate liikmete eest. Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda tagada endale piisavalt elatusvahendeid Põhiseadus kommenteeritud väljaanne. § 28, komm 35; https://pohiseadus.ee/sisu/3499/paragrahv_28 Samas
ning tema perekonnal pole võimalik anda talle ülalpidamist. Eelnimetatud põhimõtteid arvestades lubab ka sotsiaalhoolekande seadus võtta omavalitsusüksuse korraldatud teenuse eest teenuse saajalt tasu (SHS § 16 lõike 1 esimene lause), mille suurus ei tohi küll saada takistuseks teenuse saamisel (SHS 16 lõige 3) (viidatud otsuse p 127).
29.SHS § 3 lg 1 p 1 kohaselt lähtutakse sotsiaalhoolekandelise abi andmisel esmajärjekorras isiku vajadusest. SHS § 15 lg 1 kohustab kohalikku omavalitsuse üksust välja selgitama abi saamiseks pöördunud isiku abivajaduse ja sellele vastava abi. SHS § 15 lõike 2 kohaselt lähtutakse abivajaduse väljaselgitamisel terviklikust lähenemisest isiku abivajadusele, võttes arvesse tema toimetulekut ja ühiskonnaelus osalemist mõjutavaid asjaolusid, sealhulgas isiku personaalse tegevusvõimega seonduvaid asjaolusid ja isiku füüsilise ja sotsiaalse elukeskkonnaga seonduvaid asjaolusid. SHS § 15 lõige 3 sätestab, et SHS § 15 lõikes 2 nimetatud asjaolude arvestamisel tuleb tagada puudega isikule (PISTS § 2 lõike 1 mõttes) tema abivajadusest tingitud takistuste vähendamiseks või kõrvaldamiseks vastav abi, sealhulgas vajaliku tugi- või tõlketeenuse korraldamine. Millist abi inimesele konkreetsel juhul anda, on õigus kaalutleda vallal või linnal, arvestades SÜS-s ja SHS-s sätestatud üldisi abi andmise põhimõtteid ja ka avalike vahendite säästlikku ja otstarbekat kasutamist (SÜS § 10 lg 1) (vt ka õiguskantsleri 18.06.2020. a ettepanek nr 7-5/200566/20035824). Õiguskantsler on 9. septembri 2013. a ettepanekus nr 7-5/121000/13038595 viipekeele tõketeenuse osas leidnud, et seadusandja on kohustanud valla- ja linnavalitsusi looma tõlketeenustega võimalusi puudest tingitud takistuste vähendamiseks või kõrvaldamiseks (vt hetkel kehtiv SHS § 15 lg 3). Valla- või linnavalitsus on seejuures vaba otsustama, millisel moel luua tõlketeenustega võimalusi puudest tingitud takistuste vähendamiseks või kõrvaldamiseks, et tagada puuetega isikutele teiste inimestega võrdsed võimalused, nende aktiivne osalus ühiskonnaelus ja iseseisev toimetulek. Sellise kohustuse täidetuks lugemisel tuleb hinnata, kas tulemus on saavutatud, st kas puudest tingitud takistuse kõrvaldamiseks või vähendamiseks osutatav teenus on inimesele kättesaadav.
30.Kohtu hinnangul on vastustaja korraldanud Võru linna viipekeeletõlke vajadusega isikutele tõlketeenuse saamise: teenuse tellimine toimub linnavalitsuse vahendusel ning teenuse eest tasumiseks on võimalik taotleda toetust. Sellise korralduse kokkuleppimisel on osalenud ka vaegkuuljate esindajad (kaebaja, vastustaja ning MTÜ Tartu Viipekeeletõlgid esindaja e-kirjad; tl 37-40p). Vastustaja on sotsiaalhoolekande korraldust omavalitsusüksuses reguleerides ette näinud võimaluse osaliselt hüvitada viipekeele tõlketeenus, makstes selleks abivajadusest sõltuvat toetust. Võru Linnavolikogu 2016. a määruse § 7 lg-s 1 on reguleeritud, mida võetakse arvesse abivajadusest sõltuva toetuse määramise aluseks oleva perekonna sissetuleku kujunemisel. Lisaks viitab kohus Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi seisukohale, et 2019. aasta riigieelarve seadusega ei olnud Riigikogu 2019. aasta toimetulekupiiri seadnud ilmselgelt madalale võrreldes arvestusliku elatusmiinimumiga6 (Riigikohtu otsus asjas nr 5-20-1, p 27). Sarnaselt ei ole alust arvata, et samas suuruses kehtestatu olnuks ilmselgelt madal ka käesoleva vaidluse ajendanud korralduse andmise ajal7.
31.Viipekeele tõlketeenuse kulude täieliku hüvitamise kohustust ei ole seadusandja kohalikule omavalitsusele ette näinud ning nagu kohus eelpool leidis, ei tulene sellist kohustust siseriiklikule
2019. aasta riigieelarve seaduse § 2 lg 7 p 3, https://www.riigiteataja.ee/akt/128122018045
2020. aasta riigieelarve seaduse § 2 lg 7 p 3, https://www.riigiteataja.ee/akt/102122020006
12(15)
3-20-2306
seadusandjale ka ei Euroopa Liidu ega rahvusvahelise õiguse normidest. Samuti ei tulene neist normidest, kuidas vastav kohustus jaguneb riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel. Vastustaja on selgitanud kuulmispuudega isiku tõlkevajaduse tagamise abinõusid riiklikul tasandil. Vastustaja selgituste kohaselt on Sotsiaalkindlustusamet pädeva haldusorganina tuvastanud kaebaja puude raskusastme ja määranud talle puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 7 alusel puudega tööealise inimese toetuse (20 eurot 20 senti kuus). Sotsiaalkindlustusamet vahendab ka kirjutustõlke ja kaugtõlke teenuseid, mis on abivajajale tasuta8. Kui ainuüksi viipekeele tõlketeenuse võimaluse loomisest ei piisa ühe konkreetse puudega isiku abivajaduse rahuldamiseks, sest inimene ise või tema pere ei suuda erinevalt teistest sama teenust vajavate inimestega selle teenuse eest ise tasuda (teenus pole rahaliselt kättesaadav), peab vallavõi linnavalitsus võtma kasutusele täiendavad meetmed, nt tasub osaliselt või täielikult viipekeeletõlgi teenuste eest (vt ka eelnevalt viidatud õiguskantsleri 9. septembri 2013. a ettepanek nr 7-5/121000/1303859, p 12). Seega, kui isik ei ole oma majanduslikust olukorrast tulenevalt üldse võimeline teenuse eest tasuma ning seda ei suuda ka tema perekonnaliikmed, tuleb kohalikul omavalitsusel teenuse eest täielikult või osaliselt tasuda ning inimest ei jäeta abita. Isiku enda osalus teenuse eest tasumisel sõltub tema abivajaduse suurusest. SHS § 16 lg 3 sätestab, et sotsiaalteenuse eest võetava tasu suurus ei tohi olla teenuse saamise takistuseks. Kaebaja ei ole väitnud, et tõlketeenuse kulude osaline kandmine on takistanud tal oma igapäevase eluga toimetulekut. Kaebaja põhiväide on, et sellise kohtlemisega on rikutud võrde kohtlemise põhimõtet ja diskrimineerimiskeeldu.
32.PS § 12 lg 1 esimene lause sätestab üldise võrdsuspõhiõiguse. Selle põhiõiguse kaitseala riivega on tegemist siis, kui leiab aset võrdses seisundis olevate isikute ebavõrdne kohtlemine. Võrdsuspõhiõigus pole aga piiramatu õigus. PS § 12 lõikega 1 on vastuolus vaid selline ebavõrdne kohtlemine, millel puudub legitiimne (põhiseadusega kooskõlas olev) eesmärk või mis on selle eesmärgi suhtes ebaproportsionaalne. Isikute võrreldavuse hindamiseks on vaja igal konkreetsel juhul määrata võrdluse lähtekoht. Praegusel juhul tuleb võrreldavate gruppidena käsitada kuulmispuudega lapsevanemaid ja lapsevanemaid, kellel sellist puuet pole. Mõlemal grupil on vaieldamatult õigus saada lasteaia tegevust puudutavad informatsiooni ja kui selle informatsiooni edastamine toimub lastevanemate koosolekul, siis sellel koosolekul osaleda. Kui ühel grupil on võimalik koosolekul osaleda ilma täiendava abi ja täiendavate kuludeta ning teisel grupil (kuulmispuudega isikud) kaasnevad koosolekul osalemisega täiendavad kulud, on tegemist võrdsuspõhiõiguse riivega.
33.Kuigi kohalik omavalitsus peab vaieldamatult arvestama PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise nõuet, on omavalitsus oma valikutes vabam, kui tegemist ei ole toetuste või teenustega puudust kannatavatele isikutele ega seesuguse toetuse või teenusega, mida isik saaks omavalitsuselt omavalitsusel lasuva kohustusliku ülesande tõttu nõuda. Põhiseadus ei näe ette absoluutset keeldu isikuid erinevalt kohelda, vaid isikuid võib erinevalt kohelda, kui on olemas legitiimne eesmärk ja see on proportsionaalne (nt Riigikohtu 8. märtsi 2011. a otsus asjas nr 34-1-11-10, p 62).
34.SHS § 16 lg 1 sätestab, et sotsiaalteenuse osutamise eest võib võtta tasu. Kohaliku omavalitsuse üksus kehtestab enda osutatava sotsiaalteenuse eest võetava tasu tingimused ja suuruse. Tasu võtmise otsustab teenuse eest tasuv või teenust osutav asutus. Tasu võtmise lubatavust on kinnitanud ka kohtupraktika (viidatud otsus asjas nr 5-18-7 (p 127). SHS § 16 lg 2 kohaselt oleneb isikult võetava tasu suurus sotsiaalteenuse mahust, teenuse maksumusest ning teenust saava isiku ja tema perekonna majanduslikust olukorrast.
35.Eelnevat arvestades ei pea kohus põhiseadusvastaseks olukorda, kus kaebajal tuleb vastavalt oma majanduslikule seisule osaliselt viipekeele tõlkekulud ise kanda. PS § 12 lõikega 1 tagatud võrdsuspõhiõiguse kohta on Riigikohtu üldkogu märkinud, et see on piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel (7. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-12-10, p 31). Kohtupraktikas on võrdsuspõhiõiguse riive legitiimseks eesmärgiks peetud ka avaliku ressursi – riigi raha – otstarbekat ja säästlikku kasutamist (vt nt Riigikohtu 6. jaanuari 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-1814, p 59). Kohus leiab, et eeltoodu võib üle kanda ka kohaliku omavalitsuse raha kasutusele, mis peab samuti olema otstarbekas ja säästlik. Siinkohal märgib kohus, et Võru Linnavalitsuse 3. septembri 2020. a e-kirjas (tl 10) on selgitatud, et viipekeeletõlgi vajadusel tuleks esmalt pöörduda oma sooviga Võru Linnavalitsuse poole. Viipekeeletõlgi tellimine läbi Võru Linnavalitsuse on oluline selleks, et nimetatud teenust saaks koordineerida ja vajadusel ning võimalusel saaks teenust suurem arv vaegkuuljaid inimesi. Kohus nõustub, et tõlketeenuse tellimine läbi kohaliku omavalitsuse on eelduslikult soodsam ning teenib paremini raha otstarbeka ja säästliku kulutamise eesmärki, võimaldades kokkuvõttes teenust või hüvitist isikutele suuremas määras. Tõlgi tellimine linnavalitsuse erialateadmistega spetsialisti vahendusel võimaldab taotlejat ka kurssi viia teenuse kasutamise tingimustega ning tutvustada täiendavaid või alternatiivseid võimalusi. Praegusel juhul ei tellinud kaebaja tõlget linnavalitsuse vahendusel, vaid pöördus otse teenuse osutaja (MTÜ Tartu Viipekeeletõlgid) poole. Ei saa välistada, et teenuse tellimisel Võru Linnavalitsuse kaudu olnuks vastustajal võimalus leida kaebajale soodsamaid lahendusi.
36.Riigil ja kohalikul omavalitsusel on kohustus tagada viipekeele tõlketeenuse kasutamise võimalus ja see, et teenus ei jääks saamata, kui isiku majanduslik olukord selle eest tasumist ei võimalda. Tõlkekulude osaline isiku enda kanda jätmine tulenes praegusel juhul asjaolust, et tema pere keskmine sissetulek ei tinginud abivajadust tõlkekulude täies mahus hüvitamiseks. Kulude osaline isiku enda kanda jätmine on abinõuna vajalik, et tagada avalike vahendite otstarbekas ja õiglane jaotus ühiskonnas laiemalt.
37.Kaebaja tõlkekulude osaline tema enda kanda jätmine ei ole kohtu hinnangul ebaproportsionaalne ka järgmistel põhjustel. Vastustaja on õigesti viidanud sellele, et PISTS § 17 lg-st 1 tulenevalt on puudest tingitud lisakulude hüvitamine ja lisakulude suuruse määramine Sotsiaalkindlustusameti pädevuses. Vastustaja edastatud informatsiooni kohaselt on kaebajale Sotsiaalkindlustusameti poolt PISTS § 7 alusel määratud puudega tööealise inimese toetus puudest tingitud lisakulude igakuiseks hüvitamiseks. Vastustajal on võimalik selliste lisakulude kandmist täiendavalt toetada, mida on ka tehtud lähtudes kaebaja perekonna sissetulekust. Lisaks on riiklikul tasandil tagatud tööealistele kuulmislangusega isikutele tasuta viipekeele kaugtõlke ja kirjutustõlke teenust (vt eespool otsuse põhjenduste p 31). Neid abinõusid kogumis silmas pidades ei ole kohtu hinnangul kaebaja õigusi ülemääraselt piirav regulatsioon, mille järgi tuleb kaebajal endal tasuda osaliselt viipekeele tõlkekulusid sõltuvalt majanduslikust olukorrast. 14(15)
3-20-2306
Ei ole ilmnenud, et kaebajat oleks koheldud põhjendamatult ebasoodsamalt võrreldes teiste viipekeeletõlke teenust vajavate lapsevanematega, kellele hüvitatakse tõlkekulu vastavalt perekonna majanduslikule olukorrale.
38.Kaebajat diskrimineerivale kohtlemisele ei viita ka kaebaja osundused, et mõnedes kohaliku omavalitsuse üksustes on viipekeele tõlketeenus selle vajajatele täiesti tasuta. Nagu eelpool märgitud, on kohalikul omavalitsusel otsustusruum, kuidas korraldada selle teenuse kättesaadavus ning muuhulgas kanda abivajaduse korral ka kulud. Erinevad omavalitsusüksused on seda olukorda lahendanud erineval moel. Näiteks määrates viipekeele tõlketeenuse toetuse rahalise ülempiiri9 või tasuta teenuse ajalise ulatuse või on määratletud, et isiku poolt makstava viipekeele tõlketeenuse tasu suurus sõltub teenuse mahust, maksumusest ning taotleja majanduslikust olukorrast ning tasu suurus otsustatakse juhtumipõhiselt10 vm.
39.Arvestades eeltoodut, leiab kohus, et Võru Linnavalitsuse 21. oktoobri 2020. a korralduse nr 504 tühistamiseks (kaebajat puudutavas osas) puudub alus. Kaebajale on sotsiaalteenuse osutamise toetus määratud vastavuses kehtivate õigusaktidega, mida ei saa kohtu hinnangul pidada Euroopa Liidu õiguse ega põhiseadusega vastuolus olevaks. Kuna kohus vaidlusalust korraldust ei tühista, jääb rahuldamata ka kaebaja kohustamisnõue viipekeele tõlkekulude täies ulatuses hüvitamiseks. Kohus jätab kaebuse seega tervikuna rahuldamata. Ülaltoodud põhjustel jätab kohus rahuldamata ka kaebaja taotluse tunnistada põhiseaduse ja Euroopa Liidu õigusega vastuolus olevaks Võru Linnavolikogu 9. märtsi 2016. a määruse nr 14 „Sotsiaaltoetuste määramise ja maksmise kord“ § 2 lg 2 p 5 ning Võru Linnavolikogu
18.novembri 2020. a määruse nr 14 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord“ § 24 lg 2 p 7.
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
40.HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja kulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud samuti tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
41.Kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu on kohus 22. detsembri 2020. a kohtumäärusega (tl 31) riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p-le 2 ja § 15 lg 1 p-le 3 tuginedes tagastanud.
42.Asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).