Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
31. märts 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-20-2288
Haldusasi
MIA Rossiya Segodnya kaebus Politsei- ja Piirivalveameti rahapesu andmebüroo 20. oktoobri 2020. a otsuse nr 3.44/1325-4, 6. novembri 2020. a otsuse nr 3.4-4/1574-2 ja
18.detsembri 2020. a otsuse nr 3.4-4/1676-4 tühistamiseks ning Rahapesu Andmebüroo kohustamiseks kohaldada erandit ja anda luba maksete vabastamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 29. aprilli 2021. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – MIA Rossiya Segodnya, esindaja v.adv Tõnu Tuulas Vastustaja – Rahapesu Andmebüroo (Politsei- ja Piirivalveameti rahapesu andmebüroo õigusjärglane), esindajad Eneli Nõmm ja Sirle Kalma
Menetluse alus ringkonnakohtus
MIA Rossiya Segodnya apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta MIA Rossiya Segodnya apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 29. aprilli 2021. a otsus haldusasjas nr 3-20-2288 muutmata, kuid muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 2. mail 2022 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).
3-20-2288 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.MIA Rossiya Segodnya (RS) tegi Venemaa Föderatsiooni krediidiasutuses asuvalt enda arvelduskontolt maksed (04.08.2020 – 5552,66 eurot; 02.09.2020 – 5539,09 eurot; 02.10.2020 – 5403,97 eurot; 29.10.2020 – 15 747,52 eurot) Maksu- ja Tolliameti (MTA) kontole AS-s LHV Pank riiklike maksude (tööjõumaksude) tasumiseks. AS LHV Pank rakendas Euroopa Liidu nõukogu 17.03.2014 määruse (EL) nr 269/2014 (piiravad meetmed seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega) art 2 lg 1 alusel rahvusvahelist finantssanktsiooni ja külmutas maksed, kuna RS on määruse (EL) nr 269/2014 I lisasse kantud ehk rahvusvaheliselt sanktsioneeritud isiku H kontrolli all. RS esitas Politsei- ja Piirivalveameti rahapesu andmebüroole (RAB) 21.09.2020, 19.10.2020, 23.11.2020 ja 07.12.2020 taotlused anda määruse (EL) nr 269/2014 art 4 alusel luba erandi tegemiseks maksete vabastamiseks ja nende MTA kontole laekumise lubamiseks. RAB on varem (04.12.2019, 12.03.2020 ja 15.09.2020) samadel asjaoludel (samad töötajad ning samas summas tasutud palgad ja maksud) kohaldanud erandit riiklike maksude tasumisel ja andnud loa tööjõumaksude laekumiseks MTA kontole. Järelikult on RAB selles küsimuses juba halduspraktika kujundanud ning taotlejal on õigustatud ootus selle jätkumisele. RS ei ole määruse (EL) nr 269/2014 sanktsioonide subjektiks.
2.RAB jättis 20.10.2020 otsusega nr 3.4-4/1325-4, 06.11.2020 otsusega nr 3.4-4/1574-2 ja 18.12.2020 otsusega nr 3.4-4/1676-4 RS-i 21.09.2020, 19.10.2020, 23.11.2020 ja 07.12.2020 taotlused rahuldamata. RAB on varem kohaldanud erandit ja andnud määruse (EL) nr 269/2014 art 4 lg 1 punkti a ja rahvusvahelise sanktsiooni seaduse (RSanS) alusel RS-le 04.12.2019, 12.03.2020 ja 15.09.2020 load MTA-le maksude tasumiseks, kuna leidis, et maksukohustuse täitmist võib lugeda ettevõtte põhivajaduse katmiseks kui aluskohustuseks riigi ees ettevõtte tegutsemisel. Finantssanktsioonide eesmärk ei ole ettevõtte tegevuse täielik keelamine, vaid sanktsioneeritud isikutele, üksustele või asutustele kuuluvatele, nende valduses või kontrolli all olevate rahaliste vahendite ja majandusressursside kättesaadavaks tegemise piiramine ja juba olemasolevate varade külmutamine (vt määruse (EL) nr 269/2014 art-d 2 ja 4 nende koostoimes). MTA töötamise registri andmetel oli RS seisuga 30.09.2020 lõpetanud viimased töölepingud 27.04.2020, kuid samas jätkas RS tööjõumaksude tasumist ja deklareerimist nelja isiku eest. RAB hoiatas nimetatud RS-i töötajaid 2019. a detsembris sanktsioonide rikkumise eest seonduvalt oma töö kui majandusressursi RS-le kättesaadavaks tegemisega. RAB palus 14.04.2020 päringuga RS-l esitada töötajate tööülesandeid kirjeldavad dokumendid. RS töösuhete alusdokumente ei esitanud. RAB palus ka 20.10.2020 otsuses RS-l esitada maksukohustuse deklareerimise aluseks olevad töölepingud ning isikute töötamise ja teenuse osutamisega seotud dokumendid (ametijuhendid, töökirjeldused jmt). RS ei esitanud küsitud andmeid, vaid selgitas 23.11.2020 ja 07.12.2020 taotlustes, et 2020. a oktoobri lõpu seisuga on kõigi töötajatega töölepingud lõpetatud ja RS ei ole enam tööandjana registreeritud. 2(18)
3-20-2288 Arvestades, et mõistlik aeg sanktsioone rikkuva tegevuse lõpetamiseks on nii töötajate kui ka ettevõtte puhul ilmselgelt möödunud, ei ole põhjendatud teha jätkuvalt varasemalt lubatud erandeid. Jätkuv erandite tegemine oleks vastuolus sanktsiooni rakendamise eesmärgiga ning soodustaks kehtestatud sanktsioonirežiimi rikkumist. Kui RS leiab, et tema poolt maksete tegemine ei ole seotud eelnimetatud töötajate poolt rahvusvahelist finantssanktsiooni rikkuva majandusressursi kättesaadavaks tegemisega, tuleb tal viivitamatult esitada maksukohustuse deklareerimise aluseks olevad dokumendid, et hinnata erandi tegemise lubatavust.
3.MIA Rossiya Segodnya esitas Tallinna Halduskohtule 19.11.2020 kaebuse RAB-i 20.10.2020 otsuse nr 3.4-4/1325-4 ja 06.11.2020 otsuse nr 3.4-4/1574-2 tühistamiseks ning RAB-i kohustamiseks kohaldada erandit ja anda luba maksete vabastamiseks (haldusasi nr 320-2288) ning 18.01.2021 kaebuse RAB-i 18.12.2020 otsuse nr 3.4-4/1676-4 tühistamiseks ning RAB-i kohustamiseks kohaldada erandit ja anda luba maksete vabastamiseks (haldusasi nr 3-21-124). Tallinna Halduskohus liitis 01.02.2021 määrusega haldusasjad ühte menetlusse (liidetud haldusasi nr 3-20-2288). MTA tegi kaebajale 16.11.2020 korralduse nr 13-11/50552 tasuda maksuvõlg 26 690,58 eurot, mis hõlmab mh 2020. a septembris ja oktoobris tasumisele kuulunud tööjõumakse. Maksete külmutamise tõttu on kaebajal tekkinud riigi ees maksuvõlg, mille tasumine on võimalik üksnes kaebajale erandi tegemise korral. Kaebaja on maksude deklareerimise kohustuse korrektselt täitnud ja teinud kõik endast oleneva maksukohustuse tasumiseks. Sellest lähtudes otsustas ka MTA 12.01.2021 otsusega nr 13-21/00560-2 kustutada RS-i maksuarvestusest 2020. a augusti kuni oktoobri TSD-del kajastatud kohustustelt arvestatud intressivõla (488,32 eurot). Kuigi määruse (EL) nr 269/2014 I lisas on loetletud kaebaja peadirektor H, ei ole kaebajat ennast sanktsioneeritud isikute nimekirja kantud. Ehkki MTA on töötamise registri andmeid korrigeerinud selliselt, et RS-i töötajate töölepingud on justkui lõppenud 27.04.2020, ei olnud selleks ühtegi maksukorralduse seaduse §-s 255 nimetatud õiguslikku alust. Töötamise registri andmed on informatiivsed ning ei tekita ega lõpeta töösuhet. Kaebajal oli kohustus tasuda oma töötajatele tehtud väljamaksetelt tööjõumakse kuni töösuhte reaalse lõppemiseni. RAB-l ega MTA-l ei ole pädevust finantssanktsiooni raames lõpetada töösuhteid. Kuigi praeguseks on töösuhted lõppenud (vt MTA 30.10.2020 kanne selle kohta, et RS ei ole enam tööandja), olid töölepingud külmutatud maksete tegemise ajal kehtivad. RS-l ei ole töösuhete lõppemise tõttu enam mingit põhjust esitada RAB-le täiendavaid andmeid töösuhete sisu kohta. Kui tuvastada praeguses asjas sanktsioonide rikkumine, siis saanuks rikkujateks olla RS-i töötajad, juhul kui võrdsustada tööjõu pakkumine ettevõttele teenuse osutamisega. Sellisel juhul olnuks rikkujatele ettekirjutuse tegemise pädevus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil (RSanS § 11 lg 3 p 5). Kui vaadelda töösuhteid täiesti eraldiseisvatena, siis ei ole ettekirjutuse tegemiseks pädevat asutust veel määratud (vt RSanS § 11 lg 4). Seega ei ole praegusel juhul ükski pädev haldusorgan andnud haldusakti, mis kohustanuks töösuhted lõpetama. Vaidlustatud otsused rikuvad õiguskindlust, sest RAB on varasemalt rahuldanud kõik kaebaja poolt samadel asjaoludel esitatud erandi taotlused. Seejuures oli kaebaja 30.10.2020 seisuga tegevuse tööandjana lõpetanud ja viimane makse (29.10.2020) seondus töötajatele lõpparvete maksmisega. Maksete külmutamine ei olnud kooskõlas määrusega (EL) nr 269/2014 muu hulgas põhjusel, et pärast Venemaa pangast ülekande tegemist ei olnud enam tegemist kaebaja rahaliste vahenditega. Maksete vabastamise korral laekuksid need automaatselt MTA kontole ja kaebaja ei saaks maksuvõla tõttu neid summasid enam käsutada, sh nõuda nende tagastamist. Maksete külmutamine kujutab sisuliselt MTA sanktsioneerimist, mille tulemusena jääb raha riigieelarvesse laekumata. See ei saa olla määruse (EL) nr 269/2014 eesmärgiks. Sanktsioonide mõte ei ole ka ettevõtte majandustegevuse lõpetamine, kuid maksuvõla tekkimise korral ei ole ettevõttel võimalik edasi tegutseda. RAB rikkus uurimispõhimõtet, sest kui otsuse tegemiseks 3(18)
3-20-2288 oli vaja täiendavaid andmeid, pidanuks neid kaebajalt küsima enne otsuse tegemist. Kaebaja oleks saanud selgitada, et töölepingud töötajatega olid juba lõpetatud. Samuti rikkus RAB ärakuulamispõhimõtet ning viide 2020. a aprillis tehtud päringule ei ole asjakohane, sest see ei seondunud vaidlustatud otsuste menetlusega. Vaidlustatud otsused olid kaebajale üllatuslikud ja eelnev ärakuulamine oleks aidanud seda vältida. Tööjõumaksude laekumata jätmine karistab ka kaebaja endiseid töötajaid, kelle sotsiaalsed hüved on seotud nende eest tööjõumaksude tasumisega. Nii lõpetati töötamise registri ebaõigetele kannetele tuginedes alusetult kaebaja töötajate ravikindlustus.
4.RAB palus 11.01.2021 ja 25.02.2021 vastustes jätta kaebused rahuldamata. Kaebaja peadirektor H on määruse (EL) nr 269/2014 I lisa järgi sanktsioneeritud isik ning määruse kohaselt tuleb külmutada sanktsioneeritud isikule kuuluvad või tema kontrolli all olevad rahalised vahendid või majandusressursid. Sanktsioneeritud isikule ei tohi otseselt ega kaudselt teha kättesaadavaks rahalisi vahendeid ega majandusressursse. Finantssanktsiooni kohaldamine kaebaja suhtes ja selle kontrollimine algasid juba 2019. a-l. RAB saatis kaebaja töötajatele 11.12.2019 märgukirjad teavitusega, et neil on keelatud teha majandusressursse tööandjale kättesaadavaks. Kuigi RAB andis 04.12.2019, 12.03.2020 ja 15.09.2020 otsustega load erandi tegemiseks, ei saanud sellest kaebajale tekkida õigustatud ootust, et ka kõik edasised taotlused erandi kohaldamiseks rahuldatakse. Määruse (EL) nr 269/2014 art 4 annab pädevale asutusele (vt ka RSanS § 11 lg 2 ja lg 3 p 3, § 13) kaalutlusõiguse, mitte ei pane kohustust erandi tegemiseks. Õiguspärane ootus ei pea jääma kehtima asjaolude muutumisel. Ühe aasta jooksul muutuvad nii erandi taotlemise kui ka selle rahuldamise aluseks olevad asjaolud. Kuigi RAB leidis juba 2019. a lõpus, et RS-le majanduslike ressursside kättesaadavaks tegemine oli finantssanktsiooni rikkumine, andis RAB siiski 2020. a aprillis kaebajale võimaluse esitada täiendavad andmed ja tõendid erandi tegemise põhistamiseks. Kaebaja ei ole selliseid andmeid esitanud. Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse, tuvastamaks, et RS ei ole finantssanktsiooni subjekt (haldusasi nr 3-20-159), kuid loobus kaebusest pärast seda, kui halduskohus teavitas soovist küsida asjas Euroopa Kohtult eelotsust. Haldusasja nr 3-20-159 menetluse lõpetamise tõttu ei ole kaebus lubatav osas, milles kaebaja palub tuvastada, et ta ei ole finantssanktsiooni subjekt. Kaebaja kinnitas 23.11.2020 ja 07.12.2020 taotlustes, et lõpetas töötajatega töösuhted 2020. a oktoobri lõpus. RAB tõi juba 20.10.2020 otsuses välja, et kuigi töötamise registri andmetel lõppesid töösuhted töötajatega 27.04.2020, oli RAB teadlik, et töötajad jätkasid kaebaja heaks töötamist ning kaebaja soovis tasuda nende pealt tööjõumakse. RAB-i märkuse põhjal ilmnes kaebajale registriandmete parandamise vajadus, kuid RAB ei ole erandi tegemisest keeldumisel kordagi tuginenud sellele, et kaebaja ja tema töötajate vahel puudus töösuhe. RAB keeldus erandite tegemisest põhjusel, et RS ja tema töötajad teadsid juba alates 2019. a detsembrist, et kaebajale majandusressursi kättesaadavaks tegemine on finantssanktsiooni rikkumine. Samuti on finantssanktsiooni rikkumiseks tööjõumaksude tasumine isikute eest (sh pärast töölepingu lõppemist), kes teevad finantssanktsiooni subjektile majandusressursse kättesaadavaks. RAB ei ole kohustanud kaebajat või tema töötajaid lõpetama poolte vahelist töösuhet, vaid juhtinud üksnes tähelepanu sanktsioonirežiimi rikkumisele. Õige ei ole ka väide, et pärast ülekannete tegemist ei ole tegu enam kaebaja varaga ja külmutatud on hoopis MTA varad. Kuni summad ei ole MTA-le laekunud, on tegemist kaebaja nõuetega krediidiasutuse vastu. Kuna maksed tehti väljastpoolt EL-i, siis ei olnudki võimalik makseid külmutada enne nende saabumist EL-i finantssüsteemi. Kaebajal olnuks enne vara MTA kontole laekumist ja ka pärast seda võimalik algatada maksete tagasi kutsumine (pärast raha MTA kontole jõudmist olnuks selleks vajalik kontoomaniku nõusolek). MTA 12.01.2021 otsus kustutada RS-i intressivõlg ei oma puutumust finantssanktsiooni menetlusega. RAB ei ole rikkunud uurimispõhimõtet, vaid kaebaja on jätnud erandi kohaldamist põhjendavad täiendavad andmed RAB-le esitamata. Võib arvata, et kaebajal 4(18)
3-20-2288 ei olegi esitada täiendavaid andmeid, mis muudaksid järeldust finantssanktsiooni rikkumisest. RAB lähtus taotlustes esitatud andmetest ning varasemate menetluste käigus esitatud andmetest ja toimunud suhtlusest, mistõttu ei ole põhjust heita ette ka ärakuulamispõhimõtte rikkumist. Finantssanktsioonide kohaldamine ei ole mõeldud kaebaja ega tema töötajate karistamiseks, vaid sanktsioonid lähtuvad õigusriigi põhimõttest. Määrus (EL) nr 269/2014 on otsekohalduv ning liikmesriikide pädevatel asutustel ja muudel asjaomastel isikutel tuleb sellest lähtuda.
5.Tallinna Halduskohus jättis 29.04.2021 otsusega RS-i kaebuse rahuldamata. Vaidluse esemeks ei ole kaebaja suhtes finantssanktsiooni kohaldamine, vaid küsimus, kas RAB keeldus õiguspäraselt kaebajale sanktsioonide osas erandi tegemisest. Sanktsioonide kohaldamise osas toimus vaidlus haldusasjas nr 3-20-159, kuid kaebaja loobus sellest kaebusest. Lisaks vaidlevad menetlusosalised erandi kohaldamise üle seonduvalt üüri- ja töölepingutega haldusasjas nr 320-367. Praegusel juhul külmutati kaebaja maksed määruse (EL) nr 269/2014 art 2 lg-te 1 ja 2 alusel põhjusel, et RS-i direktor H on määruse I lisa järgi sanktsioneeritud isikuks. Määrus (EL) nr 269/2014 on rakendusaktiks Euroopa Liidu nõukogu 17.03.2014 otsusele nr 2014/145/ÜVJP, mille andmise aluseks oli Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse puutumatuse provotseerimata rikkumine Venemaa poolt. Otsuse nr 2014/145/ÜVJP põhjenduse 4 kohaselt tuleks kohalda reisipiiranguid ja varade külmutamist isikute suhtes, kes on vastutavad Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevuse eest. Kaebaja direktor H kanti määruse (EL) nr 269/2014 I lisasse nõukogu 21.03.2014 rakendusmäärusega (EL) nr 284/2014, sest tema juhitud meediaettevõte RS tegi propagandat Venemaa vägede kasutamise toetuseks Ukrainas, ning H sanktsioneerimist pidas põhjendatuks ka Euroopa Üldkohus 15.06.2017 otsuses nr T-262/15, Kiselev vs. nõukogu. Määruse (EL) nr 269/2014 art 2 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb külmutada sanktsioneeritud isikutele kuuluvad ning nende valduses või kontrolli all olevad varad ja majandusressursid. Rahalisi vahendeid ei tohi otseselt ega kaudselt kättesaadavaks teha sanktsioneeritud isikutele või nendega seotud isikutele ega nende kasuks. Seetõttu, kuigi kaebaja ise ei ole rahvusvahelise sanktsiooni subjektiks, ei tähenda see, et kaebaja suhtes ei peaks sanktsiooni kohaldama. RAB on teinud kindlaks, et kaebaja rahalised vahendid ja majandusressursid on sanktsioneeritud isiku kontrolli all ning kaebaja kaudu võivad need rahalised vahendid saada kättesaadavaks kaebaja direktorile kui finantssanktsiooni subjektile. Määruse (EL) nr 269/2014 art 4 lg 1 punkti a kohaselt võib liikmeriigi pädev asutus (praegusel juhul RAB, vt RSanS § 11 lg 2 ja lg 3 p 3) anda erandina loa külmutatud rahaliste vahendite või majandusressursside vabastamiseks või kättesaadavaks tegemiseks. Kaebaja on tuginenud õiguspärase ootuse rikkumisele, sest RAB on varasemalt kolmel korral sarnastel asjaoludel rahuldanud kaebaja taotlused erandi tegemiseks. Sarnaste asjaolude esinemisel on isikul õigus nõuda, et haldusorgan kohaldab õigust ühetaoliselt. RAB ei ole õiguskindluse põhimõtte vastu eksinud. Määruse (EL) nr 269/2014 art 4 alusel varem erandi tegemine ei saanud kaebajale tekitada õigustatud ootust, et ka tema järgnevad taotlused rahuldatakse, sest määruse (EL) nr 269/2014 art 4 igakordne kohaldamine on pädeva asutuse kaalutlusotsus. Pädev asutus võib vajaduse korral teha varasemast erineva otsuse. Kuna esimese nõusoleku andmise (28.11.2019) ja esimese keeldumise (20.10.2020) vahele jäi peaaegu aasta, muutusid selle aja jooksul nii erandi taotlemise kui ka selle kohta otsuse tegemise tingimused. RAB teavitas kaebajat ja tema töötajaid juba 11.12.2019 sellest, et kaebajale majandusressursside kättesaadavaks tegemine on finantssanktsiooni rikkumine, kuid töötajad jätkasid ikkagi kaebaja heaks töötamist (s.o temale majandusressursside kättesaadavaks tegemist) ning kaebaja maksis neile jätkuvalt palka. Kuigi RAB palus kaebajalt korduvalt täiendavaid dokumente ja andmeid, mis võiks õigustada erandi tegemist, ei ole kaebaja neid esitanud. Seega jõudis RAB põhjendatult järeldusele, et mõistlik aeg nii töötajate kui ka ettevõtte sanktsioone rikkuva tegevuse lõpetamiseks on ilmselgelt möödunud ja sellest tulenevalt ei ole erandite jätkuv tegemine põhjendatud. Selline kaalutlus 5(18)
3-20-2288 on selge ja arusaadav. Olukorras, kus kaebaja ise ei esitanud erandite tegemist õigustavaid andmeid, ei saanud tal tekkida õigustatud ootust, et talle tehakse erandeid ka edaspidi. Kaebaja arutlused töötamise registri kannete olemusest on asjakohatud. RAB küll viitas, et töötamise registri kohaselt lõppesid kaebaja töötajate töösuhted 27.04.2020, kuid lähtus siiski sellest, et teadaolevalt jätkasid töötajad ikkagi kaebaja heaks töötamist ja seeläbi sanktsioonide rikkumist. Ka väidetav töösuhte lõppemine ja lõpparve maksmine ei oma erandite tegemise seisukohast tähtsust, kuivõrd seda ei ole üheski õigusaktis välja toodud rikkumist õigustava asjaoluna ning kaebaja ja tema töötajad olid alates 2019. a detsembrist teadlikud, et kaebajale majandusressursi kättesaadavaks tegemine on finantssanktsiooni rikkumine. Ebaõige on väide, et kaebaja poolt ülekantud rahaliste vahendite külmutamine on vastuolus määrusega (EL) nr 269/2014, kuivõrd pärast ülekande tegemist ei ole enam tegemist kaebaja, vaid hoopis MTA rahaliste vahenditega, mida kaebaja ei saa enam kasutada. Finantssanktsioonide eesmärgiks on see, et sanktsioneeritud isikud ei saaks kasutada oma rahalisi vahendeid ja majandusressursse oma negatiivsete eesmärkide saavutamiseks. Kaebaja tegevus (Venemaa vägede Ukrainas kasutamise propageerimine) tema töötajate kaudu on otseselt seotud finantssanktsioonide eesmärgiga. Kuna kaebaja ei oma Eestis pangakontot, saigi tema suhtes sanktsioone rakendada alles siis, kui maksed jõudsid Eesti õigusruumi. Järeldus, et külmutada ei saa väljastpoolt Eestit üle kantud rahalisi vahendeid, muudaks kaebaja suhtes sanktsioonide kohaldamise võimatuks. Kaebaja viide, justkui oleks töötajatega seotud sanktsioonide puhul RSanS § 11 lg 3 p 5 kohaselt pädev asutus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM), on eksitav ja ebaõige. RSanS § 11 lg 3 p 3 kohaselt on finantssanktsioonid RAB-i pädevuses ning töötajate poolt sanktsioneeritud isikule majandusressursside kättesaadavaks tegemine on finantssanktsiooni rikkumine. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et tööjõumaksude tasumine ei olnud seotud sanktsioneeritud tegevusega. Kaebaja väited uurimis- ja ärakuulamispõhimõtete rikkumisest jäävad arusaamatuks, sest kaebusest ei ole võimalik aru saada, millist asjaolu oleks RAB pidanud täiendavalt uurima või millised selgitused jäid kaebajal esitamata. Vaidlustatud otsuses sisalduv viide, et kaebajal on siiski võimalik esitada täiendavaid dokumente ja andmeid, mis annaksid aluse RAB-i otsuseid ümber hinnata, ei tähenda RAB-i poolt uurimiskohustuse rikkumist, vaid see viide lisati põhjusel, et RAB-l ei õnnestunud kaebajalt saada kõiki vajalikke andmeid.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.MIA Rossiya Segodnya palub 31.05.2021 apellatsioonkaebuses (täiendav seisukoht 08.02.2022) tühistada halduskohtu otsus ja uue otsusega rahuldada tema kaebus. Vaidlustatud otsused rikuvad õiguspärase ootuse põhimõtet. RAB tegi 15.09.2020 otsuse erandi lubamise kohta samuti pärast seda, kui oli küsinud kaebajalt täpselt samu andmeid (töötajate töölepingud, ametijuhendid, töökoha struktuur jms), mille esitamata jätmise tõttu on viimased neli taotlust jäetud rahuldamata. Halduskohus ei ole põhjendanud, millised asjaolud muutusid viimase loa andmise (15.09.2020) ja esimese loa andmisest keeldumise (20.10.2020) vahel. Sisuliselt oli RAB juba kolmel korral teinud kindlaks, et kaebaja taotluste aluseks olevad rahalised vahendid on vajalikud riiklike tööjõumaksude tasumiseks ja sellega seotud ülekanded lähevad määruse (EL) nr 269/2014 art 4 lg 1 p-s a nimetatud erandi alla. Ka praegu vaidluse all olevad maksed tehti kehtivate töölepingute alusel töötajatele tehtud väljamaksetega seotud riiklike maksude tasumiseks. Määruse (EL) nr 269/2014 art-st 4 ega muudest määruse sätetest ei tulene pädevale asutusele õigust hakata hindama töötamise sisulist vajalikkust, töö struktuuri ja töölepingute sisu jms, mistõttu oli kaebajalt sellise teabe nõudmine põhjendamatu ja menetluse seisukohast ebaotstarbekas. RAB ei ole ka täpsustanud, milliseid andmeid või asjaolusid soovib ta kaebaja töötajate töölepingutest, ametijuhenditest ja töökirjeldustest leida või kontrollida või kuidas 6(18)
3-20-2288 nimetatud dokumentide esitamine aitab teha kindlaks, kas maksed olid tehtud tööjõumaksude tasumiseks või mitte. Kuna kaebajal on juba tekkinud maksuvõlg ja selle tasumiseks on raha MTA kontole kantud, siis ei taotletagi erandit maksude tasumiseks, vaid loa andmist maksude riigieelarvesse laekumiseks. Kaebaja ei ole väitnud, et RAB-l puudus erandi tegemiseks loa andmisel igasugune kaalutlusõigus, vaid kaalutlusõiguse rakendamisel tuli RAB-l arvestada ka õiguskindluse, mõistlikkuse ning otstarbekuse põhimõtetega. Kaebaja töötajate kohta RAB-i poolt täiendavate andmete nõudmine oli vastuolus mõistlikkuse ja otstarbekuse põhimõtetega, sest juba esimese keelduva otsuse tegemise ajaks (20.10.2020) olid kõik töölepingud lõpetatud. Määruses (EL) nr 269/2014 toodud erandi tegemise võimalus ei ole mõeldud sanktsioneeritud isiku survestamiseks tegema mingeid muid tegevusi, nt lõpetama töösuhteid, sulgema ettevõtet. Väide sanktsioonide rikkumisest kaebaja töötajate poolt on arusaamatu, kuna Eestis ei ole vastu võetud ühtegi haldusakti, mille kohaselt rikuks kaebaja heaks töötamine finantssanktsiooni. Ka RAB on üksnes hoiatanud, et kaebaja heaks töötamine võib olla vastuolus määrusega (EL) nr 269/2014. Määrusega (EL) nr 269/2014 kehtestatud sanktsioonide iseloomu arvestades on iseenesest võimalik, et pädeval asutusel võib mingis olukorras olla õigus teha sanktsiooni rikkujale ettekirjutus keelata töölepingu sõlmimine või tööleping lõpetada. Kui lugeda töötajate poolt sanktsioneeritud isikule tööjõu pakkumine majandusressursi kättesaadavaks tegemiseks ja töötamine ise ettevõttele teenuse osutamiseks, siis oleks selles osas RSanS § 11 lg 3 p 5 kohaselt pädevaks asutuseks MKM. Kui vaadata töösuhet eraldiseisvana, siis ei ole selles osas RSanS § 11 lg 4 kohast pädevat asutust määratud. Kuna vaidlusalused maksed tehti kehtivate töölepingute alusel tööjõumaksude tasumiseks, siis tuleb anda luba erandi tegemiseks juba ülekantud maksusumma laekumise lubamiseks. Vaidlusalused külmutatud ja MTA-le laekuvad summad ei ole enam sanktsioneeritud isiku H ega kaebaja kontrolli all ning seega puudus summade külmutamiseks igasugune alus ja ka mõistlik vajadus või põhjus. Sisuliselt on külmutatud MTA-le kuuluvad rahalised vahendid, mis ei ole kooskõlas määrusega (EL) nr 269/2014, mis ei näe ette maksusumma tasumiseks laekuva raha külmutamist. RAB-i tegevust kogumis hinnates saab järeldada, et eesmärk on algusest peale olnud lõpetada kaebaja Eestis toimuv tegevus. Kui RAB oleks kaebaja ära kuulanud, siis oleks ta saanud teada, et kaebaja oli 2020. a oktoobriks otsustanud Eestis tegutsemise lõpetada ja sanktsioonid olid oma eesmärgi seega täitnud. Olukorras, kus puudub edaspidine oht kaebaja mis tahes sanktsiooni rikkuvaks tegevuseks Eestis, on erandi kohaldamine põhjendatud.
7.RAB vaidleb 28.06.2021 vastuses (täiendavad seisukohad 08.02.2022 ja 24.03.2022) apellatsioonkaebusele vastu ning palub see jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kuigi kõik kaebaja taotlused erandi tegemiseks olid üldistavalt samasisulised, tuli iga konkreetse taotluse läbivaatamisel arvestada just sellega seonduvate faktiliste asjaoludega. Pärast 15.09.2020 otsuse tegemist süvenesid RAB-i kahtlused, kas erandite tegemine on ikkagi põhjendatud ning kas ülekanded on vajalikud ettevõtte põhivajaduste katmiseks. Asjaolude tõendamiseks ja kaalumiseks oli RAB juba varasemalt palunud kaebajal esitada täiendavaid dokumente, mida aga ei esitatud. Soovitud dokumente ei ole esitatud ka kohtumenetluses. Varasemate taotluste rahuldamine ei saanud tekitada õigustatud ootust, et ka kõik tulevased taotlused rahuldatakse, sest määruse (EL) nr 269/2014 art 4 kohaselt tuleb taotluse aluseks olevaid asjaolusid hinnata iga kord eraldi. Üksnes asjaolu, et kaebaja tegi ülekanded kehtivate töösuhete alusel tööjõumaksude tasumiseks, ei tingi vältimatult erandi tegemist. Kuigi määruse (EL) nr 269/2014 art 4 nimetab ka maksude tasumist kui üht põhivajaduste katmise põhistust, ei tähenda see, et maksude tasumine on alati vajalik kulutus põhivajaduse katmiseks. RAB ei kohustanud kaebaja töötajaid oma töösuhteid lõpetama, vaid täitis seadusest tulenevat kohustust teavitada neid võimalikust sanktsiooni rikkumisest.
7(18)
3-20-2288 Kaebaja viited otstarbekuse ja mõistlikkuse põhimõtetele on sisustamata, samuti on ekslik väide, et määrus (EL) nr 269/2014 ei ole otsekohalduv. Määruse (EL) nr 269/2014 art-ga 4 ei ole kehtestatud konkreetseid aluseid erandi kohaldamiseks, vaid erandi tegemiseks loa andmisel on liikmesriigi pädevatele asutustele jäetud ulatuslik kaalutlusruum. Määruse eesmärgiks on sanktsioneeritud isikute varade külmutamine ja seega peab vara kasutamist võimaldava erandi tegemiseks esinema väga kaalukas põhjus, mille kontrollimise õigus on pädevatel asutustel. RAB otsustas alates 20.10.2020 kaebaja taotlusi mitte rahuldada, sest ta ei esitanud täiendavaid andmeid ülekannete tegemise vajalikkuse hindamiseks ning töötajatele märgukirja saatmisest (2019. a detsembris) oli möödunud juba piisavalt pikk aeg, et lõpetada sanktsioneeritud isikule majandusressursi kättesaadavaks tegemine. Kaebaja käitumisest võib järeldada, et tal ei olegi mingit soovi täiendavaid andmeid esitada. Samuti ei ole RAB palunud kaebajalt täiendavate andmete esitamist tema loetletud asjaolude hindamiseks. Varade külmutamiseks ei ole tarvis koostada eelhaldusakti, sest määrus (EL) nr 269/2014 on erikohustustega isikutele täitmiseks kohustuslik. Praeguse vaidluse esemeks ei ole küsimus, kas kaebaja töötajate tegevus rikkus sanktsioonirežiimi või mitte. Kaebaja väited RAB-l pädevuse puudumisest on asjakohatud ja arusaamatud. Kaebaja majandustegevuse võimatuks muutumine tulenes tema enda tegevusest / tegevusetusest (sh haldusasjas nr 3-20-159 esitatud kaebusest loobumisest). Kaebaja võinuks igal ajal muuta oma direktorit. RAB ei ole rikkunud uurimispõhimõtet ega ärakuulamisõigust, vaid kaebaja jättis ise vajalikud andmed esitamata. Kaebaja väide, et töötamist ei saa pidada majandusressursi kättesaadavaks tegemiseks, on vastuolus määruse (EL) nr 269/2014 art 1 p-s d esitatud majandusressursi mõistega (nt Euroopa Komisjoni 19.06.2020 arvamus nr C(2020) 4117). Kaebaja argumentatsiooniga nõustudes kaotaksid sanktsioonid igasuguse mõtte. Seonduvalt ringkonnakohtu 03.03.2022 määruse resolutsiooni p-dega 2.2–2.4 haldusasja juurde võetud õigusarvamustega juhtis RAB 24.03.2022 seisukohas tähelepanu, et need dokumendid on koostatud enne Euroopa Komisjoni 19.06.2020 arvamust nr C(2020) 4117, mistõttu tuleb Q ja H hinnangutesse suhtuda reservatsioonidega. RS-i peadirektoril on unitaarettevõtete seaduse § 21 ja RS-i põhikirja p 5 kohaselt laialdased ülesanded ja pädevus ning ta tegutseb ainujuhtimise põhimõttel. H-l on näiteks võimalik avada RS-i nimel arvelduskontosid ning finantssanktsiooni rikkuvaks tegevuseks annab talle võimalusi ka volitus otsustada ettevõtte siseste struktuurimuudatuste ja personalipoliitika üle. RS on Hi kontrolli all juba ainuüksi põhjusel, et tal on õigus käsutada RS-i vara (vt RS-i põhikirja p 5.2 kümnes lõik ja Euroopa Komisjoni 19.06.2020 vastus küsimusele 1). Kuna RS-i rahalised vahendid ja majandusressursid on H kontrolli all, siis võivad RS-i kaudu rahalised vahendid ja majandusressursid saada kättesaadavaks H-le, kes on finantssanktsiooni subjekt. RAB viitab lisaks, et haldusasjas nr 3-20-159 esitatud Välisministeeriumi 23.03.2020 seisukoha p-st 12.5 nähtuvalt on ka Läti ja Leedu pädevad asutused jõudnud järeldusele, et H kontrollib RS-i.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I Kaebaja suhtes finantssanktsioonide kohaldamise õiguspärasus
8.Kaebaja on mh väitnud, et tema ei ole määruse (EL) nr 269/2014 alusel sanktsioneeritud isikuks ja seega puudus üldse alus tema suhtes sanktsiooni rakendada. RAB on seisukohal, et kuna RS taotles haldusasjas nr 3-20-159 esitatud kaebuses mh avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu tuvastamist, s.o kas RS-i suhtes sanktsioonide rakendamine (maksete külmutamine) on üldse õiguspärane, ning RS-i kaebusest loobumise tõttu lõpetati haldusasja nr 3-20-159 menetlus Tallinna Halduskohtu 23.12.2020 määrusega (jõustus 20.01.2021), siis ei
8(18)
3-20-2288 saa RS-i suhtes sanktsioonide kohaldamise õiguspärasus HKMS § 43 lg 1 p-st 2 ja § 155 lg-st 6 tulenevalt olla praeguse vaidluse esemeks. Halduskohus on otsuse p-s 31 sellega nõustunud.
9.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praeguses asjas tegemist HKMS § 43 lg 1 tähenduses korduva kaebusega (nt Riigikohtu 06.02.2018 määrus nr 3-17-1182, p 10). HKMS § 43 lg 1 p-le 2 tuginemine oleks asjakohane siis, kui varasema kaebusega kattuksid nii kaebaja (HKMS § 16), kaebuse nõue (HKMS § 37) kui ka kaebuse alus (HKMS § 41 lg 2). Sellist kaebuste samasust ei esine, sest kokkulangev on ainult kaebaja isik, kuid mitte kaebuse nõue (tühistamisja kohustamisnõuded) ega alus (RAB-i 20.10.2020, 06.11.2020 ja 18.12.2020 otsused, millega jäeti rahuldamata kaebaja 21.09.2020, 19.10.2020, 23.11.2020 ja 07.12.2020 taotlused erandi kohaldamiseks). Tallinna Halduskohtu 23.12.2020 määruses nr 3-20-159 ei ole võetud mingeid seisukohti RS-i suhtes sanktsioonide kohaldamise õiguspärasuse küsimuses. Ringkonnakohus rõhutab, et kuna erandi kohaldamine eeldab vältimatult seda, et vaidlusalused maksed peavad olema seotud sanktsioonirežiimi rikkumisega (vastasel korral poleks erandi tegemiseks mingit vajadust), siis tuli RAB-l loa andmise otsustamisel mh hinnata, kas kaebaja on üldse isikuks, kellele sanktsioonirežiim kohaldub. Kuivõrd tegemist oli ühe vaidlusaluste otsuste tegemisel hinnatava asjaoluga, siis saab kaebaja otsuste vaidlustamisel esitada oma vastuväited ka sellele hinnangule ja kohtul tuleb neid seisukohti analüüsida.
10.Kaebaja on kõigis asjaomastes erandi tegemiseks loa saamise taotlustes mh leidnud, et tema suhtes kohaldatakse sanktsioone ebaõigesti ja teda on alusetult peetud määrusega (EL) nr 269/2014 kehtestatud sanktsioonide alla kuuluvaks. Kaebaja on sisuliselt esitanud iga erandi kohaldamise taotluse raames ühtlasi RSanS §-s 17 nimetatud taotluse, et RAB kontrolliks, kas sanktsiooni kohaldamine oli õiguspärane. RSanS § 18 järgi peab RAB sellise taotluse saamisel 10 tööpäeva jooksul kontrollima, kas taotluse esitanud isik on finantssanktsiooni subjekt, kas tegemist on finantssanktsiooni rikkuva tehingu või toiminguga ja kas finantssanktsiooni on kohaldatud õiguspäraselt ning teavitama taotluse esitajat viivitamata kontrolli tulemustest. See ei tähenda, et RAB peaks kontrollima, kas taotleja või teda kontrolliva isiku finantssanktsiooni subjektiks lisamise alused olid õiged ehk kas ta kanti sanktsioneeritud isikute nimekirja õigesti (vt Riigikogu HIII koosseisu 721 SE seletuskiri, lk 33–34). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole välistatud, et isik, kelle suhtes on sanktsiooni kohaldatud, taotleb RSanS § 11 lg 2 ja § 13 lg 1 alusel esitatud erandi kohaldamise taotluse raames ühtlasi RSanS § 17 alusel sanktsiooni kohaldamise õiguspärasuse kontrollimist. Oluline ei ole seegi, kas isik on samasisulise taotluse esitanud koheselt pärast sanktsiooni esmakordset kohaldamist või kas RAB on taotlusele juba varem vastanud. Viimati nimetatu võib omada tähtsust üksnes põhjendamiskohustuse täitmise hindamisel. Kuna tegemist on ühtse taotlusega, siis tuleb selle lahendamise tähtaja osas lähtuda RSanS § 13 lg-st 2 (s.o loa andmine otsustada 30 päeva jooksul taotluse saamisest arvates), mitte RSanS §-st 18.
11.Ehkki RAB-i 20.10.2020, 06.11.2020 ja 18.12.2020 otsustes ei ole eraldi põhjendatud, miks käsitatakse kaebajat H kontrolli all olevana, nähtub otsustes tehtud viidetest varem tehtud otsustele, et RAB ei pea põhjendatuks oma varasemaid seisukohti muuta. Pidades silmas, et ka RS-i 21.09.2020, 19.10.2020, 23.11.2020 ja 07.12.2020 taotlused ei sisaldanud mingeid uusi asjaolusid või põhjendusi, miks on RAB-i varasem hinnang ebaõige, vaid viidati üksnes pooleliolevale halduskohtumenetlusele (s.o haldusasjale nr 3-20-159), siis ei ole alust järeldada, et RAB jättis põhjendamiskohustuse täitmata. RAB ei ole jätnud kaebaja taotlusi erandi kohaldamiseks läbi vaatamata, mistõttu hindas RAB finantssanktsioonide kohaldamise õiguspäraseks. Kohtumenetluses esitatud RAB-i seisukohtadest nähtuvalt, mis olid ilmselgelt olemas juba vaidlustatud otsuste tegemise ajal, sest RS-i varade külmutamine toimus Eestis esmakordselt juba 2015. a-l (vt RAB-i aastaraamat 2015, lk 27) ning sarnastel asjaoludel on RS-i taotlusi erandi kohaldamiseks lahendatud korduvalt (vt RAB-i 04.12.2019, 12.03.2020 ja 9(18)
3-20-2288 15.09.2020 otsused), on RS määruse (EL) nr 269/2014 I lisasse kantud finantssanktsiooni subjekti H kontrolli all määruse (EL) nr 269/2014 art 2 tähenduses ning kuna RS-i heaks töötamine kujutab endast sisuliselt RS-le majandusressursside kättesaadavaks tegemist, siis rikkus kaebaja poolt töötajatele tehtud väljamaksetelt tööjõumaksude tasumine määrusega (EL) nr 269/2014 kehtestatud sanktsioonirežiimi.
12.Määruse (EL) nr 269/2014 art 2 lg 1 kohaselt külmutatakse muu hulgas kõik I lisas loetletud füüsilistele isikutele või nendega seotud juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele kuuluvad, nende valduses või kontrolli all olevad rahalised vahendid ja majandusressursid. Sama määruse art 2 lg 2 kohaselt ei tehta rahalisi vahendeid ega majandusressursse otseselt ega kaudselt kättesaadavaks muu hulgas I lisas loetletud füüsilistele isikutele või nendega seotud juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele ega nende kasuks. Vaidlust ei ole, et määruse (EL) nr 269/2014 I lisasse (vt „Isikud“, p 26) on alates 21.03.2014 kantud füüsilise isikuna H (vt nõukogu 21.03.2014 rakendusmäärus (EL) nr 284/2014), kes oli vaidlusaluste maksete tegemise ajal ja on jätkuvalt RS-i peadirektor, kuid RS-i juriidilise isikuna ei ole sanktsioneeritud isikute nimekirja kantud. H on enda sanktsioneerimise vaidlustanud Euroopa Liidu Kohtus, kuid Üldkohtu 15.06.2017 otsusega kohtuasjas T-262/15, Kiselev vs. nõukogu, jäeti tema hagi rahuldamata. Üldkohtu otsusest (p-d 13 ja 44–50) nähtuvalt on Hi suhtes sanktsioone kohaldatud peamiselt tulenevalt tema rollist RS-i juhina, kuna RS esitas Ukrainas toimunud sündmusi Venemaa valitsusele soodsas valguses ja avaldas seeläbi toetust Venemaa valitsuse poliitikale Ukrainas valitseva olukorra suhtes (sh toetas Venemaa vägede kasutamist Ukrainas). Halduskohus on otsuse p-des 35–36 märkinud, et RAB on varasemas menetluses (juba alates 2019. a-st) teinud kindlaks, et RS-i rahalised vahendid ja majandusressursid on H kontrolli all ning seega võivad rahalised vahendid ja majandusressursid saada RS-i kaudu kättesaadavaks H-le, kuid halduskohus ei ole neid hinnanguid sisuliselt analüüsinud. Kuna erandi kohaldamise vältimatuks eelduseks on see, et asjaomane makse on üldse külmutatud õiguspäraselt, ei saanud halduskohus jätta kaebaja väiteid hindamata. Halduskohtu otsuse põhjendamispuudused on siiski apellatsioonimenetluses kõrvaldatavad ja need ei saa iseseisvalt tingida kaebuse rahuldamist.
13.Määrusest (EL) nr 269/2014 ega EL-i nõukogu 17.03.2014 otsusest nr 2014/145/ÜVJP ei nähtu, mida tuleks mõista „kontrolli all“ olemisena. Ringkonnakohtu hinnangul on asjakohane arvestada mh EL-i nõukogu 04.05.2018 suuniseid nr 5664/18 „Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika raames kasutatavate piiravate meetmete (sanktsioonide) rakendamise ja hindamise suunised“ (sanktsioonide suunised) ja 04.05.2018 dokumenti nr 8519/18 „Euroopa Liidu parimad tavad piiravate meetmete tõhusaks rakendamiseks“ (parimad tavad). Kuigi need dokumendid ei ole õiguslikult siduvad, peavad liikmesriigi kohtud võtma oma menetluses olevate asjade lahendamisel arvesse ka soovitusi, eriti kui nende eesmärk on täiendada siduvat laadi EL-i õigusnorme (nt Euroopa Kohtu 15.07.2021 otsus kohtuasjas C-911/19, FBF, p 71). Eespool viidatud dokumentidest nähtuvalt käsitlevad suunised mitmeid üldiseid küsimusi ning esitavad standardsõnastuse ja ühised mõisted, mida võib kasutada piiravaid meetmeid rakendavates õigusaktides, ning parimaid tavasid tuleks käsitada kui üldist laadi mittetäielikke soovitusi piiravate meetmete tõhusaks rakendamiseks kooskõlas kohaldatava EL-i õigusega ja liikmesriikide õigusaktidega.
14.Sanktsioonide suuniste p-de 55b ja 55c ning parimate tavade p-de 63–65 kohaselt võiks hindamisel, kas teine isik või üksus kontrollib juriidilist isikut või üksust kas üksinda või vastavalt muu aktsionäri või kolmanda osapoolega sõlmitud lepingule, muu hulgas arvesse võtta samasuguseid kriteeriume, nagu on sätestatud EÜ nõukogu 27.12.2001 määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) art 1 lg-s 6. Kui ükskõik missugune neist kriteeriumidest on täidetud, loetakse, et 10(18)
3-20-2288 juriidiline isik või üksus on teise isiku või üksuse kontrolli all, kui juhtumipõhiselt ei ole võimalik tõestada vastupidist või juhtumipõhiselt ei ole isiku kriteeriumidele vastavust ümber lükatud. Sanktsioonide suuniste p-st 55d ja parimate tavade p-st 66 nähtub muu hulgas, et kui on tuvastatud, et sanktsioneeritud isik kontrollib mittesanktsioneeritud isikut, loetakse rahaliste vahendite või majandusressursside kättesaadavaks tegemine sanktsioneeritud isiku kontrolli all olevale isikule põhimõtteliselt nende vahendite või ressursside sanktsioneeritud isikule kaudselt kättesaadavaks tegemiseks, v.a juhul, kui üksikjuhtumil on kõiki olulisi asjaolusid ja riskipõhise lähenemisviisi alusel võimalik teha usaldusväärselt kindlaks, et sanktsioneeritud isik ei kasuta asjaomaseid rahalisi vahendeid ega majandusressursse ega saa nendest kasu.
15.Parimate tavade p 34 kohaselt tuleks varade külmutamise kontekstis tõlgendada „valduses või kontrolli all“ olemist kõigi selliste olukordadena, kus sanktsioneeritud isik on ilma omandiõigusteta võimeline seaduslikult käsutama või üle kandma talle mittekuuluvaid rahalisi vahendeid või majandusressursse, vajamata selleks seadusliku omaniku eelnevat nõusolekut. Samas (p 35) on märgitud, et varade külmutamine ei tohiks põhimõtteliselt mõjutada rahalisi vahendeid ja majandusressursse, mis ei kuulu sanktsioneeritud isikule ning mis ei ole tema valduses ega tema kontrolli all. Seega ei puuduta külmutamine nt sihtisiku tööandja, kelle vastu meetmed ei ole suunatud, rahalisi vahendeid ja majandusressursse, kui need ei ole nimetatud isiku valduses või kontrolli all.
16.Lisaks eeltoodule on määruse (EL) nr 269/2014 art 2 tõlgendamist Eesti, Läti ja Leedu pädevate asutuste 17.02.2020 ühistaotluse alusel (mille esitamine oli seejuures ajendatud just küsimusest, kas RS-i oleks alust pidada H kontrolli all olevaks) analüüsitud Euroopa Komisjoni 19.06.2020 arvamuses nr C(2020) 4117, mis järgib samuti suures osas EL-i parimate tavade dokumenti. Arvamuses märgitakse, et otsuse selle kohta, kas vaidlusalune üksus on sanktsioneeritud isiku kontrolli all, peab tegema liikmesriigi pädev asutus, võttes arvesse kogu tema käsutuses olevat teavet ja juhtumi konkreetseid asjaolusid. Kontrolli all oleku hindamiseks seatud kriteeriumide üldisest iseloomust tulenevalt on liikmesriigi pädeval asutusel küllaltki avar hindamisruum. Kui sanktsioneeritud isiku kontrolliv positsioon on tuvastatud, siis tuleb Komisjoni arvates üksuse varad üldjuhul külmutada ja maksete tegemine üksuse pangakontole on keelatud (v.a erandi kohaldamiseks loa saamisel). Samuti on Komisjon pidanud arvamuses põhimõtteliselt võimalikuks käsitada üksusele teenuste osutamist või üksuse heaks töötamist majandusressursside kaudselt kättesaadavaks tegemisena üksust kontrollivale sanktsioneeritud isikule, kui see võimaldab viimasel hankida rahalisi vahendeid, kaupu või teenuseid.
17.Kuivõrd praeguses haldusasjas ei olnud esitatud kõiki tõendeid, mille alusel saanuks sisuliselt hinnata, kas RAB on õigesti järeldanud, et RS on määruse (EL) nr 269/2014 art 2 tähenduses H kontrolli all, võttis ringkonnakohus 03.03.2022 määrusega täiendavalt haldusasja materjalide juurde peamised tõendid, millele oli samas küsimuses tuginetud samade poolte vahel toimunud vaidluses haldusasjas nr 3-20-159. Ringkonnakohus andis 03.03.2022 määrusega menetlusosalistele võimaluse esitada soovi korral ka täiendavaid tõendeid, kuid uusi tõendeid ei ole esitatud. Seega hindab ringkonnakohus järgmisi tõendeid: 1) Föderaalse ajakirjanduse ja massikommunikatsiooni agentuuri 25.12.2013 käskkirjaga nr 425 kinnitatud RS-i põhikirja tõlge; 2) Venemaa Föderatsiooni 14.11.2002 föderaalseadus nr 161-FZ riiklike ja munitsipaalsete unitaarettevõtete kohta (viimati muudetud 28.11.2018) ning selle osaline (lk 15–18) tõlge; 3) Venemaa õigusteadlase Anton Q 09.12.2015 arvamus ja 13.02.2020 täiendav arvamus koos tõlgetega; 4) Ühendkuningriigi advokaadi H 14.12.2015 arvamus koos tõlkega.
11(18)
3-20-2288
18.Põhikirja p-de 1.3 ja 1.4 kohaselt on RS-i asutajaks ja omanikuks Venemaa Föderatsioon ning RS asub Föderaalse ajakirjanduse ja massikommunikatsiooni agentuuri valitsemisalas, kelle pädevuses on mh RS-i põhikirja kinnitamine ja muutmine (p 1.4 alap a), suuremahuliste tehingute, samuti laenude võtmise, käenduse, pangagarantiide saamise ja muude kohustuste võtmisega seotud, nõuete loovutamise, võla ülekandmise ja vara kasutamisega seotud tehingute kooskõlastamine (p 1.4 alap d) ning tehingute kooskõlastamine, mille teostamisel esineb RS-i peadirektori isiklik huvi (p 1.4 alap e). Põhikirja p-d 3.1 ja 3.2 näevad ette, et RS-i vara ning selle majandamisest saadud tulu on föderaalomandis ja seda ei saa jagada mh RS-i töötajate vahel (vt ka põhikirja p 3.9). Põhikirja p 5.1 järgi juhib RS-i peadirektor, kes on ainuisikuline täitevorgan ning kelle määrab ametisse ja vabastab Venemaa Föderatsiooni president. RS-i peadirektori volitused on nähtud ette põhikirja p-s 5.2, mille kohaselt tegutseb peadirektor ainujuhtimise põhimõttel ning muu hulgas: määrab kindlaks RS-i tegutsemise ühtse poliitika; määrab kindlaks RS-i struktuuri, töötajate arvu ja koosseisu; otsustab RS-i struktuuriüksuste, filiaalide, esinduste ja eraldiseisvate üksuste loomise ja nende funktsioonide määramise; teostab RS-i jooksva töö juhtimist, teostab RS-i nimel tehinguid, annab välja volikirju; esindab RS-i suhetes riiklike ja teiste organitega; juhib RS-i finantsmajanduslikku tegevust; kinnitab RS-i filiaalide ja esinduste põhimäärused; otsustab arveldus-, valuuta- ja muude arvete avamise, teostab igat liiki arveldusi ning krediidi- ja kassaoperatsioone; korraldab RS-i raamatupidamist ja aruannete, bilansside, eelarvete ja tööplaanide koostamist.
19.Q on 09.12.2015 arvamuses leidnud, et RS-i põhikirjas toodud peadirektori pädevus piirdub vaid igapäevaste toimingutega ning Venemaa Föderatsiooni seaduste kohaselt tuleb peadirektoril olulisemad tehingud asutajaga kooskõlastada. Näiteks tuleb kooskõlastada kõik nn suurtehingud, mille maksumus ületab 10% unitaarettevõtte asutamisfondist (kuna põhikirja p 3.3 järgi oli RS-i asutamisfondi suurus 50 000 000 rubla, siis praegusel juhul kõik 5 000 000 rublat ületavad tehingud), ning kõik tehingud, mis seonduvad kinnisvaraga, näevad ette laenude andmist või võtmist jmt. Kokkuvõttes leidis Q, et peadirektori volitused RS-i majandustegevuse ainuisikuliseks suunamiseks või RS-i nimel tehingute tegemiseks on äärmiselt piiratud ning Hl ei ole õigust käsutada ja kasutada RS-i rahalisi vahendeid nii, nagu need oleksid tema omad, vaid ta on kohustatud tegutsema Venemaa Föderatsiooni huvides. Q jäi 13.02.2020 täiendavas arvamuses oma varasema seisukoha juurde ja rõhutas eriti, et ainujuhtimisprintsiip viitab üksnes täiendavate kollegiaalsete juhtimisorganite puudumisele, kuid ei tähenda, et see annaks üheliikmelisele juhtimisorganile (peadirektorile) piiramatud volitused asjaomase juriidilise isiku juhtimisel või kontrollimisel. H on oma 14.12.2015 arvamuses viidanud, et „kontrolli“ tähendust tuleks hinnata EL-i parimate tavade dokumendis esitatud kriteeriumide alusel ning toonud välja kohtupraktika, milles on kontrolli all olemist käsitletud (vt Üldkohtu 12.06.2013 otsus kohtuasjades T-128/12 ja T-182/12: HTTS vs. nõukogu; 06.09.2013 otsus kohtuasjas T493/10: Persia International Bank vs. nõukogu; 22.09.2015 otsus kohtuasjas T-161/13: First Islamic Investment Bank vs. nõukogu). H sisuline hinnang tugineb suuresti Q 09.12.2015 arvamusele ning lõppjäreldusena on leitud, et RS ei ole H kontrolli all EL-i ega Ühendkuningriigi õiguse tähenduses.
20.Ringkonnakohus nõustub RAB-i hinnanguga, et kuigi RS ei ole H omandis ja tal ei ole õigust osale RS-i varast, tuleb RS-i siiski käsitada H kontrolli all olevana määruse (EL) nr 269/2014 art 2 tähenduses. Seda esmajoones põhjusel, et RS-i peadirektor tegutseb ainujuhtimise põhimõttel (vt põhikirja p-d 5.1 ja 5.2; föderaalseaduse nr 161-FZ § 21 lg 1) ning kuigi peadirektori volitused nn suurtehingute tegemisel on seaduse kohaselt piiratud (vt ka föderaalseaduse nr 161-FZ § 23 lg 1), on H kui sanktsioneeritud isik RS-i peadirektorina oma volituste piirides võimeline seaduslikult käsutama või üle kandma talle mittekuuluvaid rahalisi vahendeid või majandusressursse, vajamata selleks seadusliku omaniku eelnevat nõusolekut (vt EL-i parimate tavade p 34). Ka sanktsioonide suuniste § 55b alap-st f ja parimate tavade p 63 12(18)
3-20-2288 alap-st f tulenevalt piisab kontrolli all oleku tuvastamiseks sellest, kui sanktsioonide subjekt omab õigust kasutada osa üksuse varast (vt lisaks Euroopa Komisjoni 19.06.2020 arvamus nr C(2020) 4117, vastus küsimusele 1, alap d). Ringkonnakohus leiab, et finantssanktsiooni eesmärgiks ei saa pidada ainuüksi suuremahuliste rahaliste vahendite ja oluliste majandusressursside külmutamist või nende kättesaadavaks tegemise keelamist, vaid määruse (EL) nr 269/2014 art 2 kohaselt on eesmärgiks vältida kõigi rahaliste vahendite ja majandusressursside otsest või kaudset kättesaadavust sanktsioneeritud isikutele. Seejuures ei saa ka 5 000 000 rubla (kaebuse esitamise seisuga 55 393 eurot) ulatuses tehingute tegemist pidada täiesti ebaoluliseks.
21.Arvestades, et H on kantud määruse (EL) nr 269/2014 I lisas toodud loetellu just tulenevalt tema rollist RS-i juhina ja seeläbi Venemaa Föderatsiooni valitsuse propaganda keskse figuurina (vt määruse (EL) nr 269/2014 art 3 lg 1 punkt a; Üldkohtu 15.06.2017 otsus kohtuasjas T-262/15, Kiselev vs. nõukogu, p-d 13 ja 44–50), ei ole alust väita, et H ei kasutaks RS-i rahalisi vahendeid ega majandusressursse või ei saaks nendest kasu. Kuna H kandmise sanktsioneeritud isikute nimekirja on tinginud RS-i põhitegevusega seotud asjaolud, siis ei oleks sanktsiooni kohaldamine tõhus, kui see ei aita piirata H sellist tegevust, mis on otseselt seotud tema finantssanktsiooni subjektide loetellu lisamisega. Seetõttu tuleb rahaliste vahendite või majandusressursside RS-le kättesaadavaks tegemine lugeda EL-i sanktsioonide suuniste p 55d ja parimate tavade p 66 kohaselt nende H-le kaudselt kättesaadavaks tegemiseks.
22.Nii eespool viidatud Euroopa Komisjoni 19.06.2020 arvamuses nr C(2020) 4117 kui ka Euroopa Komisjon 08.06.2021 arvamuses nr C(2021) 4223 määruse (EL) nr 269/2014 art 2 lg 2 tõlgendamise kohta on samuti leitud, et kontrolli all oleku tuvastamisel peaks mh arvestama, kas sanktsioneeritud isikul on võimalik otsustavalt mõjutada asjaomase üksuse tegevust, näiteks mõjutatakse ettevõtja strateegiat, tegevuse üldpõhimõtteid, äriplaani, investeeringuid jm. Kuna RS-i põhikirja p 5.2 kohaselt määrab peadirektor muu hulgas kindlaks RS-i tegutsemise ühtse poliitika, RS-i struktuuri ja koosseisu ning otsustab RS-i struktuuriüksuste, filiaalide, esinduste ja eraldiseisvate üksuste loomise ja nende funktsioonide määramise, siis on alust järeldada, et H-l kui peadirektoril on võimalik otsustavalt mõjutada RS-i tegevust. RAB on õigesti rõhutanud, et haldusasjas nr 3-20-159 esitatud Q ja H arvamused olid koostatud enne Euroopa Komisjoni 19.06.2020 arvamust. Puuduvad andmed, et H volitused ja pädevus oleks kuidagi piiratud ning see annaks alust välistada RS-i tema kontrolli all olevaks pidamise ja hinnata RSi varade külmutamise põhjendamatuks. Kokkuvõttes on RS-i rahalised vahendid määruse (EL) nr 269/2014 art 2 lg 1 alusel õigesti külmutatud, sest vastasel juhul võiksid need saada kaudselt kättesaadavaks H-le kui finantssanktsiooni subjektile. II Kaebaja taotlused erandi kohaldamiseks
23.Vaidlusalused RAB-i 20.10.2020, 06.11.2020 ja 18.12.2020 otsused on tehtud kaebaja 21.09.2020, 19.10.2020, 23.11.2020 ja 07.12.2020 taotluste kohta, millega taotleti määruse (EL) nr 269/2014 art 4 alusel luba erandi kohaldamiseks ning MTA pangakontole AS-s LHV Pank tehtud 04.08.2020, 02.09.2020, 02.10.2020 ja 29.10.2020 maksete (töötajatele tehtud väljamaksetelt 2020. a augusti kuni oktoobri TSD-de kohaselt tasumisele kuulunud maksud kogusummas 32 243,24 eurot) vabastamist. Kuigi RAB oli sarnastel asjaoludel 04.12.2019, 12.03.2020 ja 15.09.2020 otsustega lubanud erandit kohaldada, ei peetud 20.10.2020 otsuses selle praktika jätkamist enam põhjendatuks. RAB-i otsuste põhjendustest võib aru saada, et vastustaja hinnangul oli hiljemalt 20.10.2020 möödunud mõistlik aeg sanktsioone rikkuva tegevuse lõpetamiseks, sest RS-i töötajaid oli juba 2019. a detsembris hoiatatud sanktsioonide rikkumise eest seonduvalt oma majandusressursi kaebajale kättesaadavaks tegemisega. 13(18)
3-20-2288
24.Asjakohane ei ole kaebaja vastuväide, et Eesti pädevad asutused ei ole andnud ühtegi haldusakti, mille kohaselt rikuks kaebaja heaks töötamine finantssanktsiooni ja millega oleks tehtud ettekirjutus lõpetada kaebajaga sõlmitud töölepingud. Finantssanktsiooni on kohaldatud EL-i nõukogu määrusega, mis on tervikuna siduv ja kõigis liikmesriikides vahetult kohaldatav (Euroopa Liidu toimimise lepingu art 288; määruse (EL) nr 269/2014 art 18). Üldised nõuded sanktsioonide riigisiseseks rakendamiseks (sh pädevad asutused jne) näeb ette rahvusvahelise sanktsiooni seadus (vt RSanS § 1). RSanS § 9 lg 2 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus rahvusvahelise sanktsiooni riigisiseseks rakendamiseks vajaliku muu õigusakti üksnes siis, kui RSanS § 9 lg-s 1 nimetatud õigusakti (sh EL-i nõukogu määruse) alusel ei ole rahvusvahelist sanktsiooni võimalik Eestis kohaldada. Praegusel juhul sellist olukorda ei esine. Määruse (EL) nr 269/2014 art 2 on täitmiseks kohustuslik kõigile füüsilistele ja juriidilistele isikutele ning asutustele, kes peavad seejuures tegutsema heas usus (vt määruse art-d 9 ja 10; RSanS § 19). Ka asjaolust, et määrusest (EL) nr 269/2014 ei selgu üheselt, millist olukorda peaks käsitama art 2 lg 1 tähenduses kontrolli all olemisena või kas majandusressursside kättesaadavaks tegemine art 2 lg 2 tähenduses hõlmab ka töölepingu alusel töö tegemist ning finantssanktsiooni rakendamise vajadus ei pruugi seetõttu olla sugugi ilmne, ei saa järeldada, et sanktsiooni ei saagi või ei peagi kohaldama enne, kui pädev asutus on teinud haldusakti, millega kohustab konkreetse isiku suhtes sanktsiooni kohaldama. AS LHV Pank on lisaks RSanS § 20 lg 1 p 1 kohaselt erikohustustega isikuks, kellele on pandud tavapärasest ulatuslikumad kohustused finantssanktsiooni tõhusaks rakendamiseks (vt RSanS §-d 20–23).
25.Vaidlusaluste maksete külmutamisega ei ole rakendatud finantssanktsiooni MTA vara suhtes. AS LHV Pank külmutas Venemaa krediidiasutusest MTA kontole tehtud välismaksed, mis sellest tulenevalt ei laekunud MTA pangakontole (st makset ei viidud lõpule). Seega ei ole alust väita, et vaidlusalused summad oleksid muutunud MTA nõueteks krediidiasutuse vastu, vaid tegemist oli jätkuvalt RS-i varaga (s.o kaebaja nõudega panga vastu – vt ka Riigikohtu 05.02.2013 otsus nr 3-3-1-34-12, p 9; 14.06.2012 määrus nr 3-3-1-22-12, p 8). Rahaliste vahendite külmutamine hõlmab määruse (EL) nr 269/2014 art 1 punkti f kohaselt igasuguseid toiminguid, millega tõkestatakse mh rahaliste vahendite liigutamine ja ülekandmine, mis võiks tuua kaasa muutusi mh nende asukohas, omandikuuluvuses, valduses vmt. Külmutamine ei tähenda ka varade konfiskeerimist (vt Riigikogu HIII koosseisu 721 SE seletuskiri, lk 10) ning seega kuuluvad kõnealused rahalised vahendid jätkuvalt RS-le, kuigi tal on takistatud nende kasutamine (vt ka EL-i parimate tavade p 44). Kui kaebaja tehtud maksed oleksid tegelikkuses juba MTA kontole laekunud, siis ei oleks kaebajal tekkinud maksuvõlga ja tal puuduks üldse vajadus taotleda RAB-lt erandi kohaldamist. Kohustatud isikul ei ole võimalik kaaluda, kas finantssanktsiooni rakendada või mitte, vaid tal on kohustus sanktsiooni rakendada. Seega ei saanud AS LHV Pank arvestada mh asjaoluga, et maksed laekuksid MTA pangakontole, vaid sellega saaks põhjendada üksnes erandi kohaldamist, mida on pädev otsustama ainult RAB. Kaebaja käsitust aktsepteerides ei saaks EL-i välistest krediidiasutustest tehtud makseid üldse tõhusalt külmutada, mis ei saa ilmselgelt olla finantssanktsiooni kehtestamise eesmärk.
26.Kuivõrd määruse (EL) nr 269/2014 art-ga 2 on kehtestatud finantssanktsioon RSanS § 14 p-de 1 ja 2 tähenduses, siis on praegusel juhul pädevaks asutuseks RSanS § 11 lg 3 p 3 kohaselt RAB. RSanS § 11 lg-st 2 ning § 13 lg-test 1 ja 4 tulenevalt on pädeval asutusel õigus isiku taotluse alusel lubada erandi kohaldamist üksnes siis, kui rahvusvahelist sanktsiooni rakendav õigusakt sellise erandi tegemist võimaldab ja erandi kohaldamisel lähtutakse rahvusvahelist sanktsiooni kehtestava või rakendava õigusakti tingimustest (vt ka EL-i parimate tavade p 76). Määruse (EL) nr 269/2014 art 4 lg 1 punktist a tuleneb muu hulgas, et liikmesriikide pädevad asutused võivad erandina art-st 2 anda loa teatavate külmutatud rahaliste vahendite või majandusressursside vabastamiseks või kättesaadavaks tegemiseks vastavalt tingimustele, mida 14(18)
3-20-2288 nad peavad asjakohaseks, ning pärast seda, kui nad on otsustanud, et need rahalised vahendid või majandusressursid on vajalikud sanktsioneeritud isikute põhivajaduste katmiseks (sh nt maksude tasumiseks). RAB-i 04.12.2019, 12.03.2020 ja 15.09.2020 otsustest nähtuvalt leidis vastustaja, et maksukohustuste täitmist võib lugeda ettevõtte põhivajaduste katmiseks, kuna finantssanktsioonide rakendamise eesmärk ei ole keelata ettevõtte majandustegevus või sundida ettevõtet tegevust lõpetama. Sellel põhjusel andiski RAB loa maksete vabastamiseks. RAB-i 20.10.2020, 06.11.2020 ja 18.12.2020 keelduvates otsustes ei ole leitud, et varasem praktika olnuks ebaõige (st tööjõumaksude tasumiseks erandi kohaldamine oli iseenesest õiguspärane), vaid rõhutati asjaolusid, et töösuhete pooltel on olnud alates 2019. a detsembrist piisavalt aega, et lõpetada sanktsioonirežiimi rikkuv tegevus, ning kaebaja ei ole vastuseks RAB-i 14.04.2020 päringule ega ka hiljem esitanud seda kinnitavaid tõendeid.
27.Seonduvalt RAB-i 14.04.2020 nõudega märgib ringkonnakohus, et RS palus 25.02.2020 taotluses mh kohaldada üldist erandit ja anda luba kõigi RS-i poolt tasutavate tööjõumaksude MTA kontodele laekumiseks. Kuna RAB-i 12.03.2020 otsuses seda ei lahendatud, esitas RS 24.03.2020 samasisulise korduva taotluse. Selle taotluse lahendamiseks palus RAB 14.04.2020 kirjaga kaebajal mh esitada hiljemalt 20.04.2020 andmed töötajate arvu ja tööülesannete, tööülesannete täitmise alluvusskeemi ning eeldatava töötasu ja eeldatavate tööjõumaksude suuruse kohta. Ühtlasi paluti juhul, kui tegemist on jätkuvalt kaebajaga lepingulistes suhetes olevate isikutega, edastada ka nendega sõlmitud lepingud. RAB selgitas, et vajab erandi taotluse lahendamiseks täiendavat infot, veendumaks, et erandit ei kasutata seoses tegevusega, mis rikub rahvusvahelist finantssanktsiooni. RS-i esindaja leidis 20.04.2020 vastuses, et kuna RAB on juba kahel korral tööjõumaksude tasumise osas erandit kohaldanud ning pole selleks kaebajalt varem mingeid täiendavaid andmeid ja tõendeid nõudnud, siis ei ole 14.04.2020 nõue kooskõlas haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg-ga 2. Samuti oli RS seisukohal, et erandi kohaldamiseks piisab sellest, kui on tõendatud, et külmutatud makse on tehtud riiklike maksude tasumiseks, ning RAB-i küsitud teave töösuhete kohta ei ole taotluse lahendamiseks asjakohane. Kuna RS nõutud andmeid ei esitanud, jättis RAB 23.04.2020 vastusega tema taotluse HMS § 15 lg 2 alusel läbi vaatamata.
28.Määruse (EL) nr 269/2014 art 4 lg 1 punkti a ei ole põhjust tõlgendada viisil, et riiklike maksude tasumise korral esineb automaatselt alus erandi kohaldamiseks, vaid määrus jätab pädevale asutusele erandi tegemise otsustamisel kaalutlusõiguse. Mh on pädeval asutusel õigus seada asjakohaseid tingimusi erandi kohaldamiseks. EL-i õiguse rakendamisel tuleb arvestada ka Euroopa Liidu lepingu art 4 lg-s 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõttega, mille kohaselt peavad liikmesriigid mh kasutama kõiki asjakohaseid üld- või erimeetmeid, et tagada EL-i õigusest tulenevate kohustuste täitmine, kuid peavad samas hoiduma kõigist meetmetest, mis võiksid ohustada EL-i eesmärkide saavutamist. Erandi tegemisel tuleks iga juhtumi puhul eraldi kontrollida, et erandi tegemine ei nurjaks piiravate meetmete eesmärki ega võimaldaks sellest mööda hiilida (sanktsioonide suuniste p 26). Vajaduse korral tuleb pädeval asutusel kaaluda lisatingimuste või tagatiste nõudmist selleks, et vältida vabastatud rahaliste vahendite või majandusressursside kasutamist eesmärkidel, mis on vastuolus nende piirangutest vabastamise eesmärgiga (parimate tavade p 84). Kui taotlus erandi tegemiseks on seotud tegevusega, mis on asjaomase õigusaktiga keelatud, peaks pädev asutus erandi tegemisest keelduma (sanktsioonide suuniste p 27). Seega tuleb eelkõige hinnata, kas RS-i 21.09.2020, 19.10.2020, 23.11.2020 ja 07.12.2020 taotluste alusel erandite kohaldamine olnuks praeguse vaidluse asjaoludel vastuolus finantssanktsiooni eesmärgiga.
29.Otsuse nr 2014/145/ÜVJP põhjendusest 4 ning määruse (EL) nr 269/2014 põhjendusest 4 ja art 3 lg-st 1 nähtuvalt on eesmärgiks olnud sanktsioneerida neid isikuid, kes on vastutavad Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava 15(18)
3-20-2288 tegevuse eest, sealhulgas territooriumi mis tahes osa tulevast staatust puudutava tegevuse eest, mis on vastuolus Ukraina põhiseadusega, ning nendega seotud isikuid, üksusi ja asutusi. Nagu eespool p-des 12 ja 21 märgitud, on RS-i peadirektor H määruse (EL) nr 269/2014 I lisas toodud sanktsioneeritud isikute loetellu kantud eelkõige tulenevalt tema rollist RS-i juhina (st „Valitsuse propaganda keskne figuur, kes toetab Vene vägede kasutamist Ukrainas.“). Seega on H tegevus RS-i juhina loetud Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustavaks või ohustavaks ning H sanktsioneerimise eesmärgiks ongi eeskätt ohjeldada RS-i tehtavat propagandat, mis õigustab Venemaa valitsuse tegevust Ukrainas. Järelikult saaks määruse (EL) nr 269/2014 art 4 alusel erandi tegemiseks loa andmine olla põhjendatud tingimusel, et rahalised vahendid või majandusressursid, mille kasutamiseks erandit taotletakse, ei ole mõeldud sanktsioonide eesmärke rikkuvaks tegevuseks.
30.Praegusel juhul taotles RS erandi kohaldamist eesmärgiga kasutada külmutatud rahalisi vahendeid deklareeritud tööjõumaksude tasumiseks. Parimate tavade p-st 77 ja allmärkusest 21 nähtuvalt peaks töötasu maksmiseks erandina antud luba võimaldama ka tavalisi mahaarvamisi sotsiaalkindlustuseks ja maksudeks. See tähendab, et töötasuväljamaksetele ja tööjõumaksudele peaks kohalduma põhimõtteliselt sama režiim. RAB-i 04.12.2019, 12.03.2020 ja 15.09.2020 otsustes ongi sellest lähtutud (st kuna RAB aktsepteeris töösuhete jätkumist, siis aktsepteeriti ühtlasi tööjõumaksude tasumist). Seevastu 20.10.2020, 06.11.2020 ja 18.12.2020 otsustes on vastustaja leidnud, et jätkuv erandite tegemine ei ole põhjendatud, sest kaebajal on olnud piisavalt aega lõpetada sanktsioonirežiimi rikkuv tegevus ning kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et tema tegevus ei riku rahvusvahelist finantssanktsiooni. Ringkonnakohus nõustub vastustaja hinnanguga, et määruse (EL) nr 269/2014 I lisasse kantud isiku kontrolli all oleva üksuse heaks töötamist saab käsitada sanktsioneeritud isikule majandusressursside kaudselt kättesaadavaks tegemisena, mis on vastuolus määruse (EL) nr 269/2014 art 2 lg-ga 2. Piiravate meetmete eesmärk ei oleks saavutatav, kui H saaks jätkuvalt kasutada RS-i rahalisi vahendeid ja majandusressursse (sh töötajate tööpanust) tegevuse jätkamiseks, mis tingis tema kandmise sanktsioneeritud isikute nimekirja. Sarnaselt on määrust tõlgendatud ka Euroopa Komisjoni 19.06.2020 arvamuses nr C(2020) 4117 (vt vastus küsimusele 2.4).
31.Eeltoodut arvestades tuleks sanktsioonirežiimi rikkuvateks hinnata sellised töölepingud, mille alusel tehtav töö (s.o Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustav või ohustav propaganda) oleks vastuolus H sanktsioneerimise eesmärgiga. RS taotles 27.12.2019 mh erandi kohaldamist töötajatega töölepingute jätkamiseks, mille RAB jättis 27.01.2020 vastusega nr 3.4-4/1715-2 (vt p 3) rahuldamata põhjusel, et taotluses ei olnud välja toodud asjaolusid ja põhjendusi, mille alusel olnuks vastustajal võimalik erandi tegemise võimalikkust hinnata (st isikute nimed ja töölepingud koos motivatsiooniga, miks on tegemist RS-i põhivajadusega). Kuivõrd tööjõumaksude tasumise osas erandi tegemine on lahutamatult seotud hinnanguga sellele, kas erandi kohaldamine oleks põhjendatud nende töölepingute osas, mille alusel on tehtud töötasuväljamaksed ja deklareeritud tööjõumaksud, siis ei saa pidada asjakohatuks, et RAB nõudis 14.04.2020 kirjaga nr 3.4-4/328-4 kaebajalt täiendavaid andmeid töötajate arvu, tööülesannete ja alluvusskeemi ning eeldatavate töötasude ja tööjõumaksude suuruse kohta, samuti kehtivaid töölepinguid. Kaebaja ei ole nõutud andmeid esitanud, leides üksnes, et erandi tegemine maksude tasumiseks on alati põhjendatud, mida kinnitab ka RAB-i senine praktika.
32.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja etteheitega, et RAB oleks pidanud üksikasjalikumalt selgitama, milliseid andmeid või asjaolusid soovitakse nõutud töölepingutest, ametijuhenditest ja töökirjeldustest leida või kontrollida. Kui seaduse või määrusega ei ole teisiti ette nähtud, määrab haldusmenetluse üksikasjad haldusorgan kaalutlusõiguse alusel (HMS § 5 lg 1). Kuna vastustajal ei tulnud erandi tegemiseks loa andmise otsustamisel kontrollida mitte pelgalt seda, 16(18)
3-20-2288 kas maksed on tehtud tööjõumaksude tasumiseks, vaid sisuliselt hinnata, kas konkreetse töötaja RS-i heaks töötamine ja temale töötasu maksmine ning sellelt tööjõumaksude tasumine rikub sanktsioonirežiimi, on ilmne, et vastustaja ei ole teinud lisaandmete nõudmisel kaalutlusviga. Seejuures ei oma ka tähtsust, et RAB oli enne 20.10.2020 keelduvat otsust viimati 15.09.2020 otsusega sisuliselt samadel asjaoludel (st ilma lisaandmeteta) erandit kohaldanud ja töötajate töölepingud olid 20.10.2020 otsuse tegemise ajaks lõpetatud.
33.Ehkki RAB andis 04.12.2019, 12.03.2020 ja 15.09.2020 otsustega loa RS-i külmutatud rahaliste vahendite vabastamiseks tööjõumaksude tasumiseks, on vastustaja samal ajal pidanud selgelt vajalikuks täiendavalt analüüsida, kas RS-i heaks töötamine rikub sanktsioonirežiimi või mitte, ning nõudis selleks kaebajalt lisaandmeid ja dokumente. Haldusorgani püsiv praktika võib küll anda aluse õiguspärase ootuse tekkimiseks, kuid see ei tähenda siiski, et haldusorgan ei või oma praktikat muuta, kui selleks on arusaadav põhjus ja muudatust kohaldatakse kõigile uutele juhtudele. RAB on praegusel juhul mõistlikult selgitanud, et 20.10.2020 otsuse tegemise ajaks oli tema hinnangul möödunud mõistlik aeg sanktsioone rikkuva tegevuse lõpetamiseks või andmete esitamiseks, mis kinnitaksid, et töötamine ei olnud vastuolus meetme eesmärgiga. Sama seisukohta on RAB väljendanud 06.11.2020 ja 18.12.2020 otsustes. Isegi kui hinnata, et mõistlik aeg võis olla möödunud juba RAB-i 15.09.2020 otsuse tegemise hetkeks, ei tingiks see siiski hilisemate otsuste õigusvastasust, sest usalduse kaitsele tuginedes ei saa nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist (nt Riigikohtu 27.11.2006 otsus nr 3-3-1-59-06, p 12; 29.05.2016 otsus nr 3-3-1-23-06, p 12; 06.12.2004 otsus nr 3-3-1-53-04, p 13).
34.Seonduvalt kaebaja väitega, et puudub haldusakt, millega oleks kaebaja heaks töötamine hinnatud finantssanktsiooni rikkuvaks, märgib ringkonnakohus, et määrus (EL) nr 269/2014 on otsekohalduv ning RSanS § 9 lg 1 ja § 19 lg-te 1 ja 3 kohaselt tuleb sanktsiooni kohaldada igal füüsilisel ja juriidilisel isikul iseseisvalt. Sellest tulenevalt ei pea RAB ega ükski muu pädev asutus andma haldusakti, millega keelata finantssanktsiooni subjekti kontrolli all oleva isiku heaks töötamine või kohustada töösuhted lõpetama, vaid töötajatel ja tööandjatel tuleb endal jälgida, et nende tegevus ei läheks vastuollu määrusega (EL) nr 269/2014. Järelikult oli piisav, et RAB üksnes selgitas kaebaja töötajatele 11.12.2019 kirjades, et RS-i heaks töötamine võib olla vastuolus H suhtes kohaldatud rahvusvahelise finantssanktsiooniga. Kaebaja väited RABi pädevuse puudumisest on asjakohatud juba ainuüksi põhjusel, et praeguses asjas vaidluse all olevad otsused puudutavad maksete külmutamist, mis on RSanS § 14 p 1 kohaselt selgelt hõlmatud finantssanktsiooniga, mille puhul on pädevaks asutuseks RSanS § 11 lg 3 p 3 järgi RAB. Vaidlusaluste otsustega ei ole RS-i kohustatud töösuhteid lõpetama ega lahendatud tema taotlust töölepingute suhtes erandi kohaldamiseks.
35.Nagu märgitud, ei saanud erandi kohaldamist iseseisvalt õigustada ka asjaolu, et RAB-i 20.10.2020 otsuse tegemise ajaks oli kaebaja juba lõpetanud töölepingud kõigi töötajatega ja otsustanud oma tegevuse Eestis lõpetada. Olukorras, kus vastustajal oli alust arvata, et kaebaja heaks töötamine on vastuolus finantssanktsiooni eesmärgiga, ning kaebaja ei olnud mõistliku aja jooksul esitanud RAB-le andmeid, mille põhjal olnuks võimalik veenduda vastupidises, puudus alus erandi kohaldamiseks, olenemata sellest, kas töösuhe kestab või on juba lõppenud. Küsimus, kas erandite tegemiseks loa andmisest keeldumine oli otstarbekas või mitte (s.o loa andmisest keeldumise tõttu jäävad tööjõumaksud riigile laekumata), ei ole kohtuliku kontrolli objektiks (vt HKMS § 158 lg 3 teine lause).
36.Etteheited uurimiskohustuse ja ärakuulamispõhimõtte rikkumisest ei tingi praegusel juhul kaebuse rahuldamist. Kaebaja ei ole välja toonud, millised olulised asjaolud jäid haldusorganil välja selgitama või milliseid taotluste lahendamisel tähtsust omanud seisukohti ei olnud tal ärakuulamata jätmise tõttu võimalik esitada. Kaebaja jättis ise RAB-le esitamata andmed ja 17(18)
3-20-2288 dokumendid, mis põhjendaksid erandi tegemise lubatavust. Kuivõrd sellised tõendid said olla üksnes kaebajal endal ja RAB on nende esitamist temalt pika aja jooksul korduvalt nõudnud, siis ei ole alust heita vastustajale ette uurimiskohustuse rikkumist. RS oleks küll saanud tuua ärakuulamisel täiendavalt välja, et on töötajatega töölepingud lõpetanud või kavatseb need lõpetada, kuid see ei oleks saanud muuta lõpptulemust. Seda kinnitab kaudselt asjaolu, et kuigi kaebaja viitas 23.11.2020 ja 07.12.2020 taotlustes muu hulgas, et 2020. a oktoobri lõpu seisuga on töölepingud lõpetatud, keeldus RAB 18.12.2020 otsusega sellele vaatamata erandiks loa andmisest, kuivõrd jätkuvalt ei olnud esitatud andmeid ja dokumente, mille põhjal saanuks RAB veenduda, et RS-i heaks töötamine ei kujutanud endast sanktsiooni eesmärgiga vastuolus olevat majandusressursside H-le kättesaadavaks tegemist. HMS § 58 ja riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1 kohaselt võib haldusakti jätta kehtetuks tunnistamata, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist. See on asjakohane ka kohtumenetluses (vt HKMS § 5 lg 3).
37.Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus halduskohtu järeldusega, et RAB jättis 20.10.2020, 06.11.2020 ja 18.12.2020 otsustega kaebaja 21.09.2020, 19.10.2020, 23.11.2020 ja 07.12.2020 taotlused erandi kohaldamiseks loa andmiseks õiguspäraselt rahuldamata. III Kokkuvõte ja menetluskulud
38.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 4 alusel jääb RS-i apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 29.04.2020 otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
39.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. RS on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 15 eurot, kuid ei ole esitanud ringkonnakohtule andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad RS-i menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. RAB ei ole menetluskulude kandmise kohta ringkonnakohtule andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
18(18)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.