MIA Rossiya Segodnya kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 20.10.2020 otsuse nr 3.4-4/1325-4 ja 06.11.2020 otsuse nr 3.4-4/1574-2 ning 18.12.2020 otsuse nr 3.4-4/1676-4 tühistamiseks ühes kohustamisnõuetega erandi kohaldamiseks Kaebaja – MIA Rossiya Segodnya, lepinguline esindaja vandeadvokaat Tõnu Tuulas Vastustaja - Rahapesu Andmebüroo, volitatud esindaja Mihkel Ruubas
Menetlusosalised ja nende esindajad
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
Jätta MIA Rossiya Segodnya kaebus rahuldamata.
Menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste jätta nende endi kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 31.05.2021, mis on puhkepäevale langevale tähtpäevale järgnev esimene tööpäev. Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Halduskohtusse saabus 19.11.2020 MIA Rossiya Segodnya kaebus Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 20.10.2020 otsuse nr 3.4-4/1325-4 ja 06.11.2020 otsuse nr 3.4-4/1574-2 tühistamiseks ühes nõuetega taotluste alusel erandi kohaldamiseks ja külmutatud maksete laekumise lubamiseks kaebaja poolt väljatoodud MTA kontodele (haldusasi nr 3-20-2288).
2.18.01.2021 saabus Tallinna Halduskohtusse MIA Rossiya Segodnya kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 18.12.2020 otsuse nr 3.4-4/1676-4 tühistamiseks ja kohustamisnõue erandi kohaldamiseks ja loa andmiseks külmutatud maksete laekumise lubamiseks Maksu- ja Tolliameti kontole riiklike maksude tasumiseks. Kaebuses oli esitatud taotlus kaebuse liitmiseks haldusasjaga nr 3-20-2288.
3.Kohus liitis kaebused ühte menetlusse. Vaidlustatud otsused on teinud Politsei- ja Piirivalveameti rahapesu andmebüroo. Alates 01.01.2021 on Rahapesu Andmebüroo (RAB) eraldiseisev ametiasutus, mis on Politsei- ja Piirivalveameti struktuuriüksuse rahapesu andmebüroo õigusjärglane. Vastustajaks käesolevas asjas on seega Rahapesu Andmebüroo (HKMS § 17 lg 1, rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 981 lg- 1).
4.RAB esitas kirjalikud seisukohad kaebuste suhtes 11.01.2021 ja 25.02.2021. Kaebaja esitas lõppseisukoha 12.03.2021.
5.23.03.2021 määrusega uuendas kohus menetluse ja võttis asja juurde PPA 27.01.2020 vastuse kaebaja 27.12.2019 ja kohustas kaebajat esitama kohtule ka 27.12.2019 taotluse.
6.09.04.2021 esitas kaebaja kohtule täiendava seisukoha seoses asja juurde võetud dokumentidega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukohad
7.Kaebaja Vene Föderatsiooni krediidiasutuse arvelduskontolt on 04.08.2020; 02.09.2020; 02.10.2020 ja 29.10.2020 tehtud maksed Maksu- ja Tolliameti kontole nr. EE957700771001523585 riiklike maksude tasumiseks.
8.RAB teavitas kaebaja lepingulist esindajat, et kaebaja poolt teostatud pangaülekannete osas on AS LHV Pank rakendanud rahvusvahelist sanktsiooni külmutamine.
9.Kaebaja esitas RAB-le taotlused Euroopa Liidu (edaspidi EL) Nõukogu 17.03.2014 määruse nr 269/2014 artikkel 4 põhjal loa saamiseks erandi kohaldamiseks rahvusvahelise finantssanktsiooni rakendamiseks külmutatud rahaliste vahendite vabastamiseks AS-is LHV Pank, seoses majandusressursside kasutamisega maksukohustuse täitmiseks Eesti Vabariigi ees .
10.Politsei- ja Piirivalveameti vaidlustatud otsustega jäeti kaebaja taotlus erandi kohaldamiseks rahuldamata. Maksed ei ole seega MTA-ni jõudnud ning kaebajal on maksuvõlg. Maksuvõla külmutamine või siis jätkuv maksuvõla laekumise takistamine erandi mitte kohaldamisega ei saa olla kuidagi kooskõlas finantssanktsioone kehtestavate õigusaktidega. Erandit tuleb kohaldada iga kaeabaja rahaülekande osas, mis on juba maksuvõlg, sest kaebajal puudub mistahes omandiõigusest lähtuv käsutusõigus sellise rahaülekande osas.
11.Euroopa Nõukogu 17.03.2014 määrus nr 269/2014 (edaspidi määrus 269/2014) kehtestab piiravad meetmed seoses Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevusega. Viidatud määruse lisas 1 on loetletud füüsilised ja juriidilised isikud, kelle suhtes kohaldatakse rahvusvahelisi sanktsioone. Nimetatud loetelus olevate füüsiliste isikute nimekirjas on kaebuse esitaja peadirektor D. K. K. (edaspidi D. K.). Kaebajat ei ole kantud viidatud määruse lisas 1 loetletud isikute nimekirja.
12.1.RAB on samadel asjaoludel varem kõik kaebaja erandi taotlused rahuldanud. AS LHV Pank on külmutanud, ehk rakendanud vara külmutamise meedet varasemate tehingute osas, kus kaebaja soovis teha rahaülekannet Maksu- ja Tolliametile.
2(13)
3-20-2288
12.2.Sarnaste asjaolude esinemisel on isikutel õigus eeldada, et haldusorgan kohaldab õigust ühetaoliselt. Kui samadel asjaoludel ning sarnaste summade ülekandmisel MTA-le on varasemalt erandid ettevõttele antud, siis on ettevõttel tekkinud õigustatud ootus, et maksude tasumiseks lubatakse ülekanded ka edaspidi ära teha. Sanktsioonide mõte ei ole ettevõtte majandustegevuse lõpetamine, kuid maksuvõla tekkimise korral ei ole ettevõttel võimalik edasi tegutseda.
12.3.Kaebaja tööjõumaksude tasumise vajaduse asjaolud ei ole võrreldes varasemate taotluste esitamise ajaga muutunud. Viimase kolme loa aluseks olevad asjaolud on kõik täpselt samad: tegu on täpselt samade töötajate eest täpselt samade või samas suurusjärgus palkade pealt tööjõumaksude tasumisega. Kõik need asjaolud on lihtsalt kontrollitavad MTA andmebaasidest. Kaebaja on seni kõik TSD deklaratsioonid tähtaegselt esitanud ja selles osas MTA-l kaebaja vastu ka pretensioonid puuduvad.
13.Töölepinguid töötajatega ei olnud maksete tegemise ajaks lõpetatud
13.1.RAB on välja toonud, et Maksu- ja Tolliameti töötamise registri andmetel on kaeabaja lepingud töötajatega lõpetatud 27.04.2020. MTA on tõesti töötamise registri andmeid vastavalt korrigeerinud, kuid selleks puudus igasugune õiguslik alus. Juhul, kui töölepingud oleksid lõpetatud 27.04.2020, siis oleks viimane TSD deklaratsioon olnud ettevõtte poolt vaja esitada 10.05.2020. Sellele vaatamata on RAB andnud erandi ka 03.07.2020 tehtud ülekandele ja kaebaja on jätkanud TSD-de esitamist, järelikult polnud töölepingud lõppenud ajal, mille eest makse tasuti.
13.2.Töötamise registri kanne on informatiivne, sellel ei ole siduvat õigusjõudu. MTA saab kannet muuta, kui selle kohta on tehtud vastav maksuotsus. MTA-l on õigus tuvastada töösuhte alustamine ja lõpetamine, kuid käesoleval juhul ei ole eeltoodud nelja inimese osas töösuhe lõppenud. Töötamise registri kanne ei tekita ega lõpeta töösuhet. MTA-l ei ole õigust anda korraldust töösuhet lõpetada. Eestis töötamise kohta sõlmitud töölepingud alluvad töölepinguseaduse regulatsioonile. See toob välja selged lepingu lõppemise alused, lepingu lõpetamise saab algatada kas tööandja või töötaja. Töölepinguseadus ei näe ette võimalust, et töölepingu lõpetab mõni kolmas osapool. Vastavalt majandusliku tõlgendamise reeglile peab MTA lähtuma sellest, et kui poolte tegevuse sisu vastab töösuhtele, siis tuleb seda ka maksustamise mõttes käsitleda kui töösuhet.
13.3.Seega eksisteerib ettevõttel kuni töölepingute reaalse lõpetamiseni kohustus töötajatele töötasu maksta ning töötasult maksusid arvestada, kinni pidada ja tasuda. Kuna töösuhted ei olnud lõpetatud, siis toimus ettevõttes töö tegemine, töötajatele maksti välja töötasu ja sellelt on deklareeritud tööjõumaksud. Järelikult selleks, et ei tekiks maksuvõlga, tuli maksud ka tasuda, sanktsioonide kohaldamise tõttu tekkis maksuvõlg ja kuna RAB keeldub kohaldamast erandit, pole RS-il võimalik maksuvõlga tasuda.
14.Tulenevalt sanktsioonide iseloomust tuleb möönda võimalust, et mingis olukorras võib mõnel asutusel olla õigus teha sellekohane ettekirjutus n.-ö. sanktsiooni rikkujale. Antud juhul oleksid rikkujateks tööjõu pakkujad. RSanS § 11 lg 3 annab näidisloetelu pädevatest asutustest. Juhul kui võrdsustada tööjõu pakkumine ettevõttele teenuse osutamisega, siis oleks vastavalt RSanS § 11 lg 3 p 5 pädevaks asutuseks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Juhul kui töösuhet vaadelda täiesti eraldiseisvana, siis peaks RSanS § 11 lg 4 järgi pädeva asutuse kohta tegema ettepaneku Välisministeerium ning asutus määratakse Vabariigi Valitsuse korralduse või määrusega. Käesoleva hetkeni ei ole kaebaja ega töötajateni jõudnud ühtegi pädeva haldusorgani poolt välja antud haldusakti, mis annaksid korralduse lõpetada töösuhted. RAB on RSanS § 11 lg 3 järgi pädevaks asutuseks ainult finantssanktsioonide kohaldamisel.
15.Kaebaja poolt üle kantud rahaliste vahendite külmutamine ei ole kooskõlas EL Nõukogu määrusega nr 269/2014, sest tegemist ei ole enam kaebaja rahaliste vahenditega.
3(13)
3-20-2288
15.1.AS LHV Pank on külmutanud (ja RAB andnud sellisele külmutamisele heakskiidu) kaebaja rahaülekanded riiklike tööjõumaksude tasumiseks. Sellist makset ei saa pärast Vene Föderatsiooni pangast tehtud varakäsutust enam kuidagi teha nõukogu määruse loetellu määratud isikule kättesaadavaks ja see makse ei saa olla enam kuidagi ka selle isiku poolt kontrollitav või kasutatav.
15.2.Sanktsiooni eesmärk on külmutada sanktsioonide alla määratud isikute vara. Kaebaja ei ole sanktsioneeritavate isikute nimekirja määratud, vaid seda on kaebaja peadirektor K. Antud olukorras, kus on külmutatud juba kaebaja omandist väljunud, LHV Panka laekunud ja MTA kontole laekuv rahasumma riiklike maksude tasumiseks, ei saa selline külmutamine olla sanktsioonide eesmärgi ja mõttega kooskõlas. Näiteks kui püstitada küsimus, kas külmutamata jätmine võimaldaks sanktsioneeritud isikul, st K. seda rahasummat kuidagi kasutada selleks, et sanktsioonide kohaldamisest hoiduda, siis vastus on kindel ei.
15.3.Seetõttu ei ole kaebaja poolt riiklike maksude tasumiseks tehtud ning AS-i LHV Pank MTA pangakontole laekuva makse külmutamine kooskõlas kohaldatava EL nõukogu määrusega. Rahaliste vahendite külmutamise kui finantssanktsiooni eesmärk on piirata loetellu kantud isikutele juurdepääsu rahalistele vahenditele, neid neile mitte kättesaadavaks tegemine. Kuna MTA ei ole sanktsioonialune isik, siis puudub alus arvata, et nimetatud vahendid jõuaksid kuidagi sanktsioonidele allutatud isikuteni.
15.4.Kaebaja ei oma pangakontot Eestis, mistõttu finantssanktsiooni rakendajal on võimalus külmutada ainult selliseid rahalisi vahendeid, mille tee jõuab Eesti Vabariigi õigusruumi. Käesoleval juhul on külmutatud kaebaja poolt teostatud ja laekuv makse MTA arveldusarvele. Kaebajale jääb seega arusaamatuks õiguslik käsitlus, mille järgi saab AS-i LHV pank talle laekunud raha alates selle laekumise hetkest lugeda jätkuvalt kaebaja varaks (sest ainult kaebajale kuuluvat vara saab külmutada) ja seda seejärel külmutada. EL nõukogu määrus ei näe ette riiklike maksude laekumise takistamist finantssanktsioonina. Ka juhul, kui finantssanktsioonid peaksid kaebaja suhtes lõppema, siis AS LHV Pank kontole raha ülekandmiseks Vene Föderatsiooni pangas tehtud varakäsutus kaebaja poolt MTA pangakontole on kehtiv ning makse peaks seejärel laekuma automaatselt riigi eelarvesse kaebaja maksuvõla katteks (kaebaja ei saaks seda makset kuidagi teisiti käsutada).
16.RAB on rikkunud uurimispõhimõtet.
16.1.Haldusakti väljaandmisel on RAB-il kohustus kindlaks teha kõik asja lahendamisel tähendust omavad asjaolud ning vajadusel koguma tõendeid omal algatusel (HMS § 6). Juhul kui RAB leidis, et otsuse tegemiseks on tal vaja täiendavaid andmeid, oleks neid tulnud kaebuse esitajalt küsida enne haldusakti väljastamist. Käesoleval hetkel on mõlemasse haldusakti lisatud järgnev lõik: „Juhul kui MIA Rossiya Segodnya poolt nende maksete tegemine ei ole seotud eelnimetatud isikute poolt sanktsiooni rikkuva majandusressursi kättesaadavaks tegemisega, siis palume MIA-l Rossiya Segodnya viivitamatult esitada maksukohustuse deklareerimise aluseks olevad MIA Rossiya Segodnya ja isikute vahelised töölepingud ja kõik nimetatud isikute töötamise ja teenuste osutamisega seotud dokumendid (ametijuhendid, töökirjeldused jmt).“
16.2.See viitab konkreetsetele asjaoludele, mida lõpliku otsuse tegemiseks RAB-i arvates veel vaja oli kindlaks teha, kuid neid küsimusi ei esitatud enne haldusakti väljaandmist uurimise käigus vaid alles haldusaktis. Juhul, kui RAB oleks järginud uurimispõhimõtet, oleks saanud välja selgitada ka asjaolu, et töölepingud töötajatega on juba lõpetatud.
17.RAB on rikkunud ärakuulamispõhimõtet.
18.Enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalise võimaluse asja kohta oma arvamus ja vastuväited esitada vastavalt HMS §40 lg 1. Arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata võib haldusmenetluse läbi viia vaid siis, kui menetlusosalise poolt taotluses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks (HMS §40 lg 3 p 2). Käesoleval 4(13)
3-20-2288 juhul ei esine aluseid miks võiks ärakuulamisõiguse jätta kohaldamata. Mõlemas kaevatavas haldusaktis on kirjas, et juhul kui kaebajal on andmeid, siis tuleb need esitada. Seaduse kohaselt antakse see võimalus enne haldusakti väljastamist. Ettevõtte töötajad peavad olema kaitstud riigivõimu omavoli eest. Juhul, kui sanktsiooni otsene mõju on töötajate õiguste piiramine või lõppemine (antud juhul lõpetati alusetult töötajate tervisekindlustus Haigekassa poolt tuginedes MTA ebaõigetele kannetele töötamise registris), tulnuks esmalt välja anda haldusakt, mis on suunatud ka töötajatele ja milles põhjendatakse ja põhistatakse töötajatelt teatud õiguste ära võtmine ja antakse neile ühtlasi võimalus haldusakti kaevata.
18.1.Otsustes esitatud viide aprillis saadetud küsimustele ettevõtte tegevuse ja struktuuri kohta ei ole asjakohane, sest ei ole seotud kaevatavate haldusaktide menetlusega. Esile toodud 2020.a. kevadine menetlus oli seotud kõikide edasiste tasumisele kuuluvate maksude laekumise lubamiseks ette ära ja kaebaja vastava eraldi taotlusega, mis esitati 2020 kevadel ja mida ei rahuldatud, kuna töötajate kohta dokumente ei esitatud.
18.2.Samuti peaks ärakuulamisõigusega olema kaetud RAB-i varasema praktika muutmine RS osas. Haldusakti sisu ei saa olla selle adressaadile üllatuslik, kui haldusmenetlus on korrektselt läbi viidud. Käesolevate haldusmenetluste käigus ei olnud RAB rahuldamata jätmise võimalusele viidanud ega andnud kaebajale võimalust endapoolseid asjaolusid täiendavalt selgitada. Vastustaja seisukohad
19.Vastustaja ei nõustu kaebusega ning vaidleb sellele vastu.
20.Käesoleva asja vaidlusesemeks on kaebaja poolt Maksu- ja Tolliameti arvelduskontole EE957700771001523585 kaebaja välismaa krediidiasutusese arvelduskontolt 40502978038000000001 tehtud maksete külmutamine LHV Panga poolt ning RAB poolt Euroopa Liidu Nõukogu 17.03.2014.a määruse nr 269/2014 (edaspidi määrus) art 4 sätestatud võimalikuks erandiks loa andmisest keeldumine.
21.Pooltevahelise vaidluse laiemaks põhjuseks on asjaolu, et määruse I lisa kohaselt on kaebaja direktor D. K. K.-i (edaspidi D. K.) alates 21.03.2014.a sanktsioneeritud isik. Määruse kohaldamise ulatus tuleneb selle art-st 2. Kuigi kaebaja ei ole ise nimetatud määruse I lisas, sätestab art 2, et külmutada tuleb ka I lisas nimetatud isikutele, üksustele või asutustele kuuluvad ja nende valduses või kontrolli all olevad rahalised vahendid ja majandusressursid ning eelpool nimetatud isikutele, üksustele või asutusele ega nende kasuks ei tohi otseselt ega kaudselt kättesaadavaks teha rahalisi vahendeid ega majandusressursse.
22.Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse (edaspidi RSanS) § 11 lg 3 p 3 alusel on finantssanktsioonide osas pädevaks asutuseks RAB. Finantssanktsiooni mõiste tuleneb sama seaduse §-st 14, arvestades finantssanktsiooni mõistet ja määruse teksti on määruse puhul tegemist finantssanktsiooniga ning seega on vastavate küsimuste lahendamisel pädevaks asutuseks RAB. Vastavalt RSanS § 19 (erikohustustega isikute puhul RSanS § 21), kui isik tuvastab või kahtlustab, et temaga ärisuhtes või seda kavandav isik on finantssanktsiooni subjekt või tehing/toiming rikub finantssanktsiooni, peab isik kohaldama finantssanktsiooni ning teavitama sellest RAB-i. Vastavalt RSanS § 18 peab RAB täitma kontrollikohustust finantssanktsiooni kohaldamise õiguspärasusest.
22.1.Kaebajaga seonduvalt sai finantssanktsiooni kohaldamise ja RAB poolt selle kontrollimine alguse 2019. aastal, mille kohta andis RAB kohustusliku tagasiside 31.10.2019.a kirjaga 3.44/1415-1. 31.10.2019.a välja saadetud kirjaga kinnitas RAB, et võetud meetmed on olnud õiguspärased ning tegemist on finantssanktsiooni subjektiga. Kirjeldatud protseduur on kordunud ka teiste finantssanktsiooni kohaldamisest teada andjate puhul.
5(13)
3-20-2288
22.2.RAB teavitas finantssanktsiooni subjekti tuvastamisest ja sanktsiooni rakendamisest ning võetud meetmetest D. K.-i ja kaebajat 06.11.2019.a kirjaga 3.4-4/1446-1. Sarnased teavitused on edastatud igakordselt, pärast kontrolli tegemist finantssanktsiooni kohaldamisest teate saamist.
23.28.11.2019.a esitas kaebaja RAB-le esimese taotluse külmutatud vahendite vabastamiseks MTA-le ühekordse makse tegemiseks. Taotluse ja määruse art 4 lg 1 p a alusel andis RAB loa erandi kohaldamiseks 04.12.2019.a otsusega 3.4-4/1557-2. Pärast kaebaja esimest taotlust on kaebaja esitanud erandi kohaldamise taotluse veel kuuel korral. RAB on esitatud taotlused rahuldanud täiendavalt kahel korral, seda kuupäevadel 12.03.2020.a ja 15.09.2020.a. RAB on keeldunud erandi kohaldamisest kolmel korral 20.10.2020.a; 06.11.2020.a ja 18.12.2020.a.
23.1.11.12.2019.a registreeriti ja järgnevate päevade jooksul (kuni 19.12.2020.a) väljastas RAB tähitud kirjadega kaebaja töötajatele teavituse, milles toodi välja, et RAB on kinnitanud kaebaja finantssanktsiooni subjektiks olemise. Lisaks täpsustati, et ka töötajatel on keelatud teha tööandjale kättesaadavaks majandusressursse ning edastati laiemalt viiteid ja informatsiooni finantssanktsioonide kohta.
23.2.14.04.2020.a pöördus RAB kirjaga 3.4-4/328-4 kaebaja poole, et kaebaja täpsustaks oma 23.03.2020.a taotlust erandi tegemiseks, sest esitatud taotlusega oli ühekordse makse tegemise asemel palutud analoogsete maksete tegemiseks luba kalendriaasta lõpuni ning RAB palus täiendavaid andmeid muutunud taotluse hindamiseks. Kaebaja esitas RAB-le vastuse 20.04.2020.a , millega ei antud RAB-le vajalikku teavet erandi kohaldamiseks loa andmiseks. RAB täpsustas 23.04.2020.a kirjaga 3.4-4/328-6 oma vastust kaebaja taotlusele ning tõi välja oma seisukoha ning põhjendused taotluse rahuldamata jätmisest.
23.3.27.01.2020.a esitas kaebaja Tallinna Halduskohtule kaebuse, koos esialgse õiguskaitse taotlusega (haldusasi 3-20-159). Kaebusega soovis kaebaja kohtult, et viimane tuvastaks, et kaebaja ei ole finantssanktsiooni subjekt. Tallinna Halduskohus võttis 19.02.2020.a kaebuse menetlusse ja jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kaebuse lahendamiseks soovis Tallinna Halduskohus pöörduda Euroopa Liidu Kohtu poole eelotsuse saamiseks, aga kaebaja loobus kaebusest ning 23.12.2020.a kohtumäärusega võttis Tallinna Halduskohus vastu kaebaja loobumise ning lõpetas haldusasja menetluse.
24.Vaidlustatud otsused ei riku õiguskindluse põhimõtet
24.1.RAB ei vaidle vastu, et on eelnevalt kaebaja analoogseid erandi taotluseid rahuldanud, aga erandi taotlemine ja selle rahuldamine ei ole siduvalt seotud eelnevate taotluste osas tehtud otsustega. Määruse art 4 sätestab juhtumid, millal konkreetsest finantssanktsioonist on lubatud erandite tegemine. Vastav artikkel toob välja, et pädevad asutused võivad anda loa teatavate külmutatud rahaliste vahendite või majandusressursside vabastamiseks või kättesaadavaks tegemiseks, vastavalt tingimustele, mida nad peavad asjakohaseks ning hinnates, et need vahendid või majandusressursid vastavad art 4 lg 1 p-des a-d sätestatule. Määruse art 4 kohaselt on tegemist pädeva asutuse diskretsiooniga, mitte kohustusliku alusega erandi igakordseks kohaldamiseks.
24.2.Riigikohus on õiguspärase ootuse põhimõtte osas varasemalt välja toonud, et õiguspärane ootus ei tähenda fakti, et asjaolude muutumisel jääb igakordselt kehtima ühetaoline õiguspärane ootus. Kaebaja esimene taotlus erandi kohaldamiseks esitati 28.11.2019.a ning RAB esimene keeldumine erandi kohaldamiseks tehti alles 20.10.2020.a. Ühe aasta jooksul muutuvad erandi taotlemise ja selle rahuldamise/mitterahuldamise üle otsustamise tingimused, mida tuleb ka õiguspärase ootuse põhimõttele tuginedes arvestada.
24.3.Finantssanktsiooni rikkumise üheks osaks on majandusressursside kättesaadavaks tegemine finantssanktsiooni subjektile. RAB on kaebajat ja tema töötajaid juba 11.12.2019.a teavitanud, et kaebajale majandusressursside kättesaadavaks tegemine on finantssanktsiooni rikkumine, mida kaebaja ei ole kaebuse esitamisel arvestanud. Kaebajalt on palutud täiendavate dokumentide ja 6(13)
3-20-2288 andmete esitamist, et vastavate erandite otsustamise üle otsustada (RAB ja kaebaja kirjavahetus 14.04.2020 –23.04.2020). RAB ei ole ühelgi juhul andnud selget lubadust, et ta igakordselt, taotlused kaebajale positiivselt lahendab. Kaebaja on jätnud hindamata fakti, et erandi otsustamine, selle lubamine või keelamine, on eraldiseisev haldusotsus, mis sõltub konkreetse haldusotsuse tegemise aluseks olevatest faktidest.
25.Kaebaja kinnitab oma 21.11.2020.a erandi taotlemise dokumendis, et eelmise aasta oktoobris lõpetas kaebaja kõik töölepingud Eestis ning kaebaja ei ole Eestis tööandjana registreeritud. Konkreetsete maksete tegemine 04.08.2020.a ja 02.09.2020.a oli tehtud enne oktoobrit. See tähendab, et isikud, kelle eest tööjõumakse maksti töötasid maksete tegemisel kaebajale. Seega maksete tegemise hetkel oli kaebajal töötajad.
25.1.RAB-i esimene loa andmisest keeldumise otsus, mille kaebaja on vaidlustanud, tehti 20.10.2020.a. Otsuses viitab RAB, et MTA andmete kohaselt on viimased töötamisega seotud lepingud kaebaja töötajatega lõpetatud 27.04.2020.a. Järgmises lauses tuuakse välja, et teadaolevalt soovitakse tasuda tööjõumakse nelja isiku eest. Seega on RAB teadlik võimalikest töölepingute jätkumisest ning viide MTA registris andmete puudumisele oli viide kaebajale võimalikuks registriandmete parandamiseks ning ebakõlade välja toomiseks. Kaebaja suhtlus MTA-ga registriandmete täpsuse küsimuses ei puutu RAB-i, mistõttu ei ole vastavasisulisi ettepanekuid, täpsustusi või kannete parandamist kaebajalt nõutud. RAB ei viita ühelgi juhul, et erandi kohaldamiseks loa andmisest keeldutakse fakti tõttu, et kaebaja ja nende võimalike töötajate vahel puudub töölepingu seaduse kohane töösuhe. Seega ei ole arusaadav kaebaja viide asjaolule, et kaebaja ja tema töötajate vahel oli maksete tegemise hetkel töösuhe.
25.2.Kaebaja on 18.01.2021 esitatud kaebuse leheküljel 6 esimeses lõigus esitanud seisukoha, et võrreldes 20.10.2020 otsusega nr 3.4-4/1325-4 ja RAB 06.11.2020.a otsusega nr 3.4-4/1574-2 esineb 18.12.2020 otsuse 3.4-4/1676-4 puhul täiendav kaebaja kasuks rääkiv asjaolu. Kaebaja hinnangul on selleks fakt, et kaebaja on oma tegevuse tööandjana Eestis lõpetanud ning tegemist on lõpparvete maksmisega. Kaebusest ei ole võimalik tuvastada kaebaja seisukoha põhistust, miks on kaebaja hinnangul lõpparvete maksmise puhul tegemist kaebaja kasuks rääkiva asjaoluga. RAB on erandite tegemisest keeldunud käesolevas punktis viidatud otsustega ning seda põhjusel, et kaebaja ja tema töötajad olid 2019.a detsembrist alates teadlikud, et kaebajale majandusressursi kättesaadavaks tegemine on finantssanktsiooni rikkumine – see tähendab, et tööjõukulude tasumine isikute eest, kes teevad finantssanktsiooni subjektile majandusressursse kättesaadavaks on samuti finantssanktsiooni rikkumine. Tööjõukulude tasumine on sellisel juhul kohaldatav finantssanktsiooni rikkumisena, sest sellega võimaldatakse jätkuvalt majandusressursse finantssanktsiooni subjektile kättesaadavaks teha. Kaebusest ega ühestki õigusaktist, mis vastavat olukorda reguleerib ei tulene, et määrusega keelatud tegevust põhistaks kuidagi töötajatele lõpparvete maksmine.
25.3.RAB on oma loa andmisest keeldumise otsuses viidanud, et juba 2019.a detsembris edastati kaebaja töötajatele teavitused, et isikud ei jätkaks tegevust, mis on vastuolus seadusega - ei teeks otseselt ega kaudselt kaebajale majandusressursi kättesaadavaks. RAB on kaebajal palunud varasemalt esitada kaebaja ja tema töötajate vahelised töösuhteid kinnitavad dokumendid ja palunud esitada töötajate tööülesandeid kirjeldavad dokumendid, sealhulgas ametijuhendid ja töökirjeldused. Kaebaja eelmises lauses kirjeldatud dokumente esitanud ei ole. Kaebaja poolt nende võimaluste kasutamata jätmine viitab, et kaebajal sellekohaseid dokumente, mis lükkaks finantssanktsiooni rikkumise ümber, esitada ei ole.
25.4.Kaebaja viited Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ei ole kaebuse raames asjakohased, sest finantssanktsioonid on RSanS § 11 lg 3 p 3 kohaselt RAB pädevusse kuuluvad. Töötajate poolt majandusressursi kättesaadavaks tegemine finantssanktsiooni subjektile on finantssanktsiooni rikkumine. RAB ei ole ühelgi juhul kohustanud kaebajat või tema töötajaid poolte vahelisi töösuhteid lõpetama vaid on töötajatele viidanud, et nende poolt on keelatud 7(13)
3-20-2288 kaebajale majandusressursi kättesaadavaks tegemine. Juhul, kui töötajate tegevus ei puudutaks majandusressursi kättesaadavaks tegemist kaebajale, oleks võimalik vastavate kulutuste eest tööjõumaksude tasumine, sest selline tegevus ei rikuks finantssanktsiooni. Sellest tulenevalt on RAB neli viimasest kaebaja erandi kohaldamise taotlust rahuldamata jätnud, märkides igakordselt juurde, et kui kaebaja omab dokumente, mis tõendavad, et tegemist siiski pole finantssanktsiooni rikkumisega, on kaebajal võimalik täiendavate dokumentide esitamisega tekitada olukord, kus RAB võib oma seisukohta muuta.
26.Kaebaja leiab, et kuna kaebaja poolt tehtud kanded on edastatud MTA-le, siis ei ole tegemist enam kaebaja varaga. Kaebaja ei ole siinjuures arvestanud, et kaebaja makse on külmutatud enne MTA kontole jõudmist, ehk tegemist ei ole MTA varaga vaid tegemist on kaebaja rahalise nõudega krediidiasutuse vastu. See tähendab, et varad, mis on külmutatud, on omandiõiguse poolest jätkuvalt kaebaja omandis - vara ei ole edastatud makse saaja omandisse.
26.1.Juhul, kui makse tehakse kolmandast riigist, siis puudub õiguslik alus tehingu külmutamiseks, finantssanktsiooni sätestava Euroopa Liidu õigusakti alusel enne selle saabumist Euroopa Liidu finantssüsteemi. Pärast vara vastava õigusakti jurisdiktsiooni sattumist tuleb finantssanktsiooni tuvastanud isikul või seda kahtlustaval isikul varad koheselt külmutada. Asudes seisukohale, et sanktsioneeritud isik võib talle tekkinud kohustusi täita Euroopa Liidus, sest ta teeb makseid kolmandast riigist, satuksid sanktsioneeritud varad Euroopa Liidu finantssüsteemi. Selline finantssanktsioonide praktikas toimimine muudaks nende kohaldamise võimatuks ja need õigusaktid kaotaksid oma sisulise eesmärgi, sest kõik sanktsioneeritud isikud saavad oma tegevust jätkata, sealhulgas tehes finantssanktsiooni alla kuuluvaid tehinguid Euroopa Liidu isikutega, avades konto välisriigis või algatades maksed välisriigist.
26.2.Enne vara laekumist MTA kontole, aga ka pärast seda on kaebajal võimalik algatada tehtud kannete tagasi kutsumist. Pärast MTA kontole jõudmist oleks selleks siiski vajalik kontoomaniku nõusolek. See tähendab, et ka juhul kui varad oleksid jõudnud MTA kontole oleks kaebajal võimalik varasid kasutada.
26.3.Määruse artikkel 2 sätestab, et keelatud on majandusressursside kättesaadavaks tegemine sanktsioneeritud isikutele. Juhul, kui töötajad teevad jätkuvalt majandusressursse kättesaadavaks kaebajale, mille ümber lükkamiseks ei ole kaebaja dokumente esitanud, siis on tööjõumaksude maksmise lubamine majandusressursside kättesaadavaks tegemise võimaldamine.
27.RAB ei ole uurimispõhimõtet rikkunud
27.1.Kaebaja väidab, et, et RAB ei ole täitnud haldusmenetluse seaduse § 6 sätestatud uurimispõhimõtet. Kaebaja vastavasisuline seisukoht põhineb asjaolule, et RAB loa andmisest keeldumise otsused sisaldavad lõiku, milles RAB palub kaebajal täiendavate dokumentide esitamist, kui RAB loa andmisest keeldumise faktilised asjaolud ei peaks vastama RAB-le teada olevale teabele. Kaebaja esitatud seisukoht oleks õige olukorras, kus RAB oleks vastavasisulise otsuse teinud kaebaja esimesele taotlusele, mis esitati 28.11.2019. Konkreetsel juhul, peaaegu aasta hiljem, olukorras, kus RAB on varasemalt palunud kaebajalt täiendavate dokumentide esitamist, kus RAB on teavitanud kaebaja töötajaid finantssanktsiooni subjektist, kus RAB on pöördunud kaebaja esindaja poole täiendava info saamiseks ning RAB seisukohta ümber lükkavat infot ei ole esitatud, ei ole õige, et kaebaja viitab RAB tegevusele, kui uurimispõhimõtte täitmata jätmisele.
27.2.Võttes arvesse, et poolte vahel on juba üle aasta kestnud erandite taotluste esitamine kaebaja poolt ja nende üle otsuste tegemine RAB poolt, siis ei saa RAB nõustuda kaebaja seisukohaga uurimispõhimõtte rikkumisest. Olukorras, kus RAB talle esitatud andmete põhjal tuvastas, et aasta pärast töötajatele ja kaebajale teavituse tegemisest majandusressursi kättesaadavaks tegemise keelust on jätkuvalt majandusressursi kättesaadavaks tegemisel tegu sanktsiooni
8(13)
3-20-2288 rikkumisega. Kõiki talle teadaolevaid fakte ja andmeid arvesse võttes tegi RAB erandi kohaldamiseks loa andmisest keeldumise otsuse.
27.3.Kaebaja seisukoht, et kui RAB oleks kohaldanud uurimispõhimõtet, oleks teatavaks saanud, et töölepingud on töötajatega lõpetatud, ei ole asjakohane. Tööjõumakse ei tasuta isikute eest, kes tööd ei tee. See tähendab, et RAB otsuse aluseks ei olnud fakt, kas kaebajal on hetkel töötajad vaid erandi otsustamise aluseks oli fakt, et kaebajal olid töötajad, kes tegid kaebajale majandusressursse kättesaadavaks. Seega hindame, et vastavasisuline viide kaebaja poolt on konkreetsel juhul eksitav ning olukorras, kus kaebaja väidab, et töötajatega olid töösuhted maksete tegemise ajal olemas, siis on see fakt, mis on kohtu poolt asja õigeks otsustamiseks vajalik. Kui töölepingud lõpetati oktoobrikuu lõpus ning RAB otsus tehti 20.10.2020.a on ka võimalik, et töösuhete lõpetamine toimus RAB negatiivsest otsusest hilisemalt. Märgime, et kaebaja ei ole avaldanud töösuhete lõpetamise hetke ega tõendanud töösuhete lõpetamise fakti. Sõltumata töösuhete lõppemise hetkest, siis tööjõumakseid tehti perioodide eest, kus isikud töötasid kaebaja jaoks, mis tähendab, et majandusressurss oli kaebajale kättesaadavaks tehtud.
28.RAB ei ole rikkunud ärakuulamispõhimõtet. Olukorras, kus RAB lähtus talle konkreetses taotluses esitatud andmetest ning varasematest analoogsetest taotlustest ja otsustest, samuti varasemalt kaebaja poolt esitatud andmetest ja RAB ja kaebaja kirjavahetusest, siis ei ole asjakohane kaebaja viide, et RAB on rikkunud ärakuulamispõhimõtet. RAB lähtus talle esitatud taotlusest ja varasemalt kaebaja poolt esitatud andmetest.
29.Kaebaja viitab, et ei ole kantud määruse I lisasse, ehk sanktsioneeritavate isikute nimekirja. Kaebuse vastavas osas toodu ei ole RAB hinnangul lubatav. Kaebaja ise loobus kaebusest, mille esemeks oli kaebaja finantssanktsioonina tuvastamise asjaolu. Haldusasjas 3-20-159 kaebusest loobumisega kinnitas kaebaja halduskohtumenetluse seaduse § 155 lg 6 ja § 43 lg 1 p 2 alusel puudub kaebajal pärast menetluse lõpetamist õigus pöörduda sama nõudega samal alusel esitatud kaebusega uuesti kohtu poole.
KOHTU PÕHJENDUSED
30.Analüüsinud menetlusosaliste seisukohti ning asjas esitatud tõendeid leian, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
31.Käesoleval juhul on kaebaja vaidlustanud RAB otsused, milles RAB keeldus Euroopa Liidu Nõukogu 17.03.2014.a määruse nr 269/2014 artiklis 4 sätestatud erandi tegemisest lubada kaebajal teha Maksu- ja Tolliameti arvelduskontole kaebaja välismaa krediidiasutusese arvelduskontolt 40502978038000000001 makseid, mis on LHV Panga poolt külmutatud. Märgin esmalt, et käesoleva vaidluse esemeks ei ole kaebaja suhtes finantssanktsiooni kohaldamine RAB poolt vaid üksnes küsimus, kas RAB keeldus õiguspäraselt määruse nr 269/2014 artiklis 4 sätestatud erandi tegemisest. Sanktsioonide kohaldamise osas on menetlusosaliste vahel olnud vaidlus haldusasjas nr 3-20-159, kuid kaebaja on selles osas kaebusest loobunud. Haldusasja nr 3-20-367 raames vaidlevad kaebajad selle üle, kas PPA jättis põhjendatult rahuldamata kaebaja taotlused erandi kohaldamiseks seoses üürilepinguga ja töölepingutega (kaebaja 27.12.2019 taotlus ja PPA 27.01.2020 vastus taotlusele) . Hetkel ei ole selles asjas veel sisulise arutamiseni jõutud. Minu hinnangul ei takista see aga käesoleva haldusasja menetlust, kuivõrd kaebaja on vaidlustanud eraldiseisvalt RAB-le esitatud taotluste kohta tehtud otsused.
32.Asja lahendamiseks on siiski vajalik avada asjakohaste õigusaktide sisu.
32.1.Maksete külmutamise põhjuseks on asjaolu, et määruse nr 269/2014 lisa I kohaselt on kaebaja direktor D. K. K. (edaspidi D. K.) alates 21.03.2014.a sanktsioneeritud isik. Määruse 269/2014 artikkel 2 sätestab: „1. Külmutatakse kõik I lisas loetletud füüsilistele isikutele või nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele kuuluvad, nende valduses või kontrolli all olevad rahalised vahendid ja majandusressursid. 2. Rahalisi vahendeid 9(13)
3-20-2288 ega majandusressursse ei tehta otseselt ega kaudselt kättesaadavaks I lisas loetletud füüsilistele isikutele või nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele ega nende kasuks“.
32.2.Määrus 269/2014 on rakendusaktiks Nõukogu otsusele 2014/145/ÜVJP, mille andmise aluseks oli Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse provotseerimata rikkumine Venemaa Föderatsiooni poolt ja kes kutsusid Venemaa Föderatsiooni üles viima oma relvajõud viivitamata tagasi nende alalisse paiknemiskohta kooskõlas asjakohaste lepingutega. Nõukogu otsuse 2014/145/ÜVJP preambuli punkti 4 kohaselt, tuleks kohaldada reisipiiranguid ja varade külmutamist isikute suhtes, kes on vastutavad Ukraina territoriaalset terviklikkust, suveräänsust ja sõltumatust kahjustava või ohustava tegevuse eest, sealhulgas territooriumi mis tahes osa tulevast staatust puudutava tegevuse eest, mis on vastuolus Ukraina põhiseadusega, ning nendega seotud isikute, üksuste või asutuste suhtes.
32.3.Kaebaja direktor D. K. K. lisati nõukogu otsuse 2014/145/ÜVJP lisas esitatud loetelusse nõukogu 21. märtsi 2014 rakendusotsusega 2014/151/ÜVJP8 ning määruse 269/2014 I lisas esitatud loetellu nõukogu 21. märtsi 2014 rakendusmäärusega (EL) nr 284/20149. See tähendab, et nõukogu on kindlaks teinud, et ta on Ukraina territoriaalse terviklikkuse, sõltumatuse ja iseseisvuse kahjustamise või ohustamise eest vastutav isik. D. K. K.’i nimekirja kandmist pidas põhjendatuks ja õiguspäraseks ka Üldkohus1. Määruse nr 269/2014 I lisa kandest nr 26 nähtub, et D. K. K. kanti finantssanktsioonide subjektide nimekirja põhjusel, et ta nimetati kaebaja juhiks ja ta viib läbi propagandat Vene vägede kasutamise toetuseks Ukrainas. Seega on kaebaja kui D. K. K. juhitav riiklik meediaettevõte seotud finantssanktsiooni eesmärkidega ja tuleks määruse nr 269/2014 art 2 lg 1 alusel lugeda finantssanktsiooni subjektiks.
33.Määruse 269/2014 artikli 2 lõike 1 kohaselt tuleb külmutada määruse I lisas loetletud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele või nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele kuuluvad, nende valduses või kontrolli all olevad rahalised vahendid ja majandusressursid. Samuti ei tohi rahalisi vahendeid ega majandusressursse otseselt ega kaudselt kättesaadavaks teha I lisas loetletud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele või nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele ega nende kasuks (määruse artikli 2 lõige 2).
34.Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse (edaspidi RSanS) § 11 lg 3 p 3 alusel on finantssanktsioonide osas pädevaks asutuseks RAB. Finantssanktsiooni mõiste tuleneb sama seaduse §-st 14, arvestades finantssanktsiooni mõistet ja määruse teksti on määruse puhul tegemist finantssanktsiooniga ning seega on vastavate küsimuste lahendamisel pädevaks asutuseks RAB. Vastavalt RSanS § 19 (erikohustustega isikute puhul RSanS § 21), kui isik tuvastab või kahtlustab, et temaga ärisuhtes või seda kavandav isik on finantssanktsiooni subjekt või tehing/toiming rikub finantssanktsiooni, peab isik kohaldama finantssanktsiooni ning teavitama sellest RAB-i. Vastavalt RSanS § 18 peab RAB täitma kontrollikohustust finantssanktsiooni kohaldamise õiguspärasusest.
35.Seega, ehkki kaebaja ise ei ole rahvusvahelise finantssanktsiooni subjekt, ei tähenda, et kaebaja suhtes ei peaks rahvusvahelist finantssanktsiooni kohaldama. RAB on varasemas menetluses kindlaks teinud, et kaebaja rahalised vahendid ja majandusressursid on D. K. K.’i kontrolli all ning kaebaja kaudu võivad saada rahalised vahendid ja majandusressursid kättesaadavaks D. K. K.’ile, kes on finantssanktsiooni subjekt.
36.Kaebajaga seonduvalt sai finantssanktsiooni kohaldamise ja RAB poolt selle kontrollimine alguse 2019. aastal. RAB teavitas finantssanktsiooni subjekti tuvastamisest ja sanktsiooni rakendamisest ning võetud meetmetest D. K.-i ja kaebajat 06.11.2019.a kirjaga 3.4-4/1446-1.
15. juuni 2017 kohtuotsus K. vs. nõukogu, T-262/15, EU:T:2017:392. Otsuses analüüsitakse K. nimekirja kandmise põhjuseid ja õiguspärasust. 10(13)
3-20-2288 Kaebaja esitas 28.11.2019 RAB-le taotluse külmutatud vahendite vabastamiseks MTA-le ühekordse makse tegemiseks, mille RAB määruse art 4 lg 1 p-i a alusel rahuldas ja andis loa erandi kohaldamiseks (04.12.2019 otsus 3.4-4/1557-2). Pärast kaebaja esimest taotlust on RAB järgnevalt esitatud taotlused rahuldanud veel kahel korral (12.03.2020 ja 15.09.2020). RAB on keeldunud erandi kohaldamisest kolmel korral 20.10.2020; 06.11.2020 ja 18.12.2020 (käesolevas asjas vaidlustatud otsused).
37.EL nõukogu 269/2014 määruse artikkel 4 erandi kohaselt võivad liikmesriikide pädevad asutused anda loa teatavate külmutatud rahaliste vahendite või majandusressursside vabastamiseks või kättesaadavaks tegemiseks vastavalt tingimustele, mida nad asjakohaseks peavad, ning pärast seda, kui nad on otsustanud, et need rahalised vahendid või majandusressursid on vajalikud I lisas loetletud füüsiliste või juriidiliste isikute, üksuste või asutuste või selliste füüsiliste isikute ülalpeetavate pereliikmete põhivajaduste katmiseks, sealhulgas toiduainete, üüri või hüpoteegi, ravimite ja ravikulude, maksude, kindlustusmaksete ning kommunaalteenuste eest tasumiseks.
38.Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsused rikuvad õiguskindluse põhimõtet, sest varasemalt on RAB kolmel korral samadel asjaoludel kaebaja erandi taotlused rahuldanud. Sarnaste asjaolude esinemisel on isikutel õigus eeldada, et haldusorgan kohaldab õigust ühetaoliselt.
38.1.Minu hinnangul ei ole RAB-i otsused õiguskindluse põhimõttega vastuolus. Eelnevalt määruse art 4 alusel erandi andmine ei saa kaebajale tekitada ootust, et ka järgnevad tema taotlused rahuldatakse. Määruse artikkel 4 sätestab juhtumid, millal konkreetsest finantssanktsioonist on lubatud erandite tegemine. Selle järgi võivad pädevad asutused anda loa külmutatud rahaliste vahendite või majandusressursside vabastamiseks või kättesaadavaks tegemiseks, vastavalt tingimustele, mida nad peavad asjakohaseks ning hinnates, et need vahendid või majandusressursid vastavad art 4 lg 1 p-des a-d sätestatule. Tegemist on seega pädeva asutuse otsustusdiskretsiooniga, mitte kohustusliku alusega erandi igakordseks kohaldamiseks. Vastavalt vajadusele on pädeval asutusel õigus eelnevast erinevalt otsustada. Nõustuda tuleb RAB poolt kohtule esitatud vastuses esiletooduga, et kaebaja esimene taotlus erandi kohaldamiseks esitati 28.11.2019.a ning RAB esimene keeldumine erandi kohaldamiseks tehti alles 20.10.2020.a. Seega oli esimese nõusoleku ja esimese keelduva otsuse vahe pea aasta ning selle aja jooksul muutuvad erandi taotlemise ja selle rahuldamise/mitterahuldamise üle otsustamise tingimused, mida tuleb ka õiguspärase ootuse põhimõttele tuginedes arvestada.
38.2.RAB on nii vaidlustatud otsustes kui kohtule esitatud vastuses viidanud, et on kaebajat ja tema töötajaid juba 11.12.2019.a teavitanud, et kaebajale majandusressursside kättesaadavaks tegemine on finantssanktsiooni rikkumine. Sellele vaatamata jätkasid töötajad tööd ja kaebaja töötajatele rahaliste väljamaksete tegemist. See tähendab, et isikud, kelle eest tööjõumakse maksti töötasid maksete tegemisel kaebajale ja jätkasid kaebajale majandusressursside kättesaadavaks tegemist. RAB on korduvalt kaebajal palunud täiendavate dokumentide ja andmete esitamist, et välja selgitada vastavate erandite otsustamise vajadus (vt näiteks RAB 06.11.2020 otsuse lk 3 viidatud kirjavahetused, kus RAB palub esitada töötajate tööülesandeid kirjeldavad dokumendid). Samuti on RAB 20.10.2020 otsuses ja järgnevates otsustes palunud esitada maksukohustuse deklareerimise aluseks olevad, kaebaja ja isikute vahelised töölepingud ja isikute (A. Z.,A.T., E. C., S. B.) töötamise ja teenuste osutamisega seotud dokumendid (ametijuhendid, töökirjeldused jmt), kuid kaebaja ei ole küsitud andmeid esitanud. Neid ei ole kaebaja esitanud ka kohtumenetluses.
38.3.Sellest lähtuvalt asus RAB minu hinnangul vaidlustatud otsustes põhjendatult järeldusele, et mõistlik aeg nii töötajatele kui ettevõttele sanktsioone rikkuva tegevuse lõpetamiseks on ilmselgelt möödunud ja sellest tulenevalt ei ole põhjendatud varasemalt lubatud erandite jätkuv tegemine. Selline vastustaja kaalutlus on selge ja arusaadav. Olukorras, kus kaebaja ise ei ole 11(13)
3-20-2288 vastustajale esitanud korduvalt nõutud tõendeid, ei saanud kaebajal tekkida õiguskindlust, et varasemalt lubatud erandite kohaldamist jätkab vastustaja ka edaspidi.
39.Asjakohatud on kaebuse arutlused MTA töötamise registri kannete õiguslikust olemusest. Otsustes viitab küll RAB, et MTA andmete kohaselt on viimased töötamisega seotud lepingud kaebaja töötajatega lõpetatud 27.04.2020 kuid see ei ole olnud otsuse tegemise aluseks. Järgnevalt on RAB viidanud, et teadaolevalt soovitakse tasuda tööjõumakse nelja isiku eest ning sellele, et on võimalik, et eelnimetatud nelja isiku poolt jätkuvalt majandusressursi kättesaadavaks tegemisega kaebajale rikutakse EL nõukogu 17.03.2014 määrusega nr 269/2014 kehtestatud piiranguid. Seega on RAB viidanud võimalikule töölepingute jätkumisele ning viide MTA registris andmete puudumisele oli viide kaebajale võimalikuks registriandmete parandamiseks ning ebakõlade välja toomiseks. RAB ei viita ühelgi juhul, et erandi kohaldamiseks loa andmisest keeldutakse fakti tõttu, et kaebaja ja nende võimalike töötajate vahel puudub töölepingu seaduse kohane töösuhe.
40.Ka väidetav töösuhte lõpetamine ja lõpparve maksmine ei saa põhjendada erandite tegemist olukorras kus kaebaja ja tema töötajad olid 2019.a detsembrist alates teadlikud, et kaebajale majandusressursi kättesaadavaks tegemine on finantssanktsiooni rikkumine. RAB viitab õigesti, et ühestki õigusaktist, mis vastavat olukorda reguleerib ei tulene, et määrusega keelatud tegevust võiks kuidagi põhistada lõpparve maksmisega.
41.Nõustuda ei saa kaebaja viitega, et kaebaja poolt üle kantud rahaliste vahendite külmutamine ei ole kooskõlas EL Nõukogu määrusega nr 269/2014, sest tegemist ei ole enam kaebaja rahaliste vahenditega, need on kantud MTA kontole ja kaebajal pole võimalik neid enam mingil viisil kasutada.
41.1.Määruse 269/2014 artikli 2 lõike 1 kohaselt tuleb külmutada määruse I lisas loetletud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele või nendega seotud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele kuuluvad, nende valduses või kontrolli all olevad rahalised vahendid ja majandusressursid. Samuti ei tohi rahalisi vahendeid ega majandusressursse otseselt ega kaudselt kättesaadavaks teha neile isikutele ega nende kasuks (määruse artikli 2 lõige 2). Finantssanktsioonid on mõeldud selleks, et sanktsioneeritud isikud ei saaks kasutada oma rahalisi vahendeid ja majandusressursse oma negatiivsete eesmärkide saavutamiseks. Määruse nr 269/2014 I lisa kandest nr 26 nähtub et D. K. kanti finantssanktsioonide subjektide nimekirja põhjusel, et ta nimetati kaebaja juhiks ja ta viib läbi propagandat Vene vägede kasutamise toetuseks Ukrainas. Seega on kaebaja tegevus mh töötajate kaudu otseselt seotud finantssanktsiooni eesmärkidega.
41.2.Nagu kaebaja kaebuses märgib, et ta ei oma pangakontot Eestis, seega on Eesti finantssanktsiooni rakendajal võimalik külmutada ainult selliseid rahalisi vahendeid, mis on jõudnud Eesti Vabariigi õigusruumi. Vastasel juhul ei olekski võimalik kaebaja suhtes finantssanktsioone sellisel määral rakendada.
42.Kaebuse viited sellele, justkui võiks töötajatega seotud sanktsioonide korral olla vastavalt RSanS § 11 lg 3 p 5 pädevaks asutuseks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, on eksitavad ja ebaõiged. Finantssanktsioonid on RSanS § 11 lg 3 p 3 kohaselt RAB pädevusse kuuluvad. RAB viitab õigesti, et töötajate poolt majandusressursi kättesaadavaks tegemine finantssanktsiooni subjektile on finantssanktsiooni rikkumine. RAB viitab õigesti ka, et juhul, kui töötajate tegevus ei puudutaks majandusressursi kättesaadavaks tegemist kaebajale, oleks võimalik vastavate kulutuste eest tööjõumaksude tasumine, sest selline tegevus ei rikuks finantssanktsiooni. Kuid see asjaolu ei ole kontrollitav, sest kaebaja on vastavad dokumendid esitamata jätnud.
43.Kaebaja väidab, et RAB on otsuste tegemisel rikkunud uurimispõhimõtet ja ärakuulamispõhimõtet. Samas ei ole kaebusest võimalik aru saada, millised on need asjaolud mida 12(13)
3-20-2288 RAB oleks enne otsuste tegemist pidanud uurima või millised tõendid täpsemalt kaebajal seetõttu esitamata jäid ning mis oleks toonud kaasa teistsuguse otsuse. RAB on viidanud kaebajaga peetud kirjavahetusele (vt ka käesoleva otsuse 38.2) ning selgitanud, et otsuses sisalduv viide sellele, et kaebajal on võimalik juhul, kui nende maksete tegemine ei ole seotud eelnimetatud isikute poolt sanktsiooni rikkuva majandusressursi kättesaadavaks tegemisega, esitada täiendavaid dokumente (töölepingud, töökirjeldused jms), on otsustesse lisatud seetõttu, et RAB-il pole varasemalt haldusmenetluses õnnestunud neid dokumente kaebajalt saada. Nagu öeldud, kaebaja ei ole neid esitanud ka kohtumenetluses ega toonud välja täpsemaid asjaolusid või viiteid tõenditele, mis RAB-l kaebaja arvates uurimata või arvestamata jäid. Menetluskulud
44.HKMS § 108 lg-te 1 ja 8 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd otsus on tehtud kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja menetluskulude tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud. (allkirjastatud digitaalselt) Maret Hallikma
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.