Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Tiina Pappel, Maili Lokk 31.03.2022, Tartu 3-20-546 Tulundusühistu Salo-Kala kaebus Keskkonnainspektsiooni 12.03.2020. a korraldusele nr 1646 ja selle täitmiseks sunniraha rakendamisele Tartu Halduskohtu 16.03.2021. a otsus Tulundusühistu Salo-Kala apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – Tulundusühistu Salo-Kala, esindaja Andres Hollas Vastustaja – Keskkonnaamet (Keskkonnainspektsiooni üldõigusjärglane), volitatud esindaja Rutt Grünberg
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tulundusühistu Salo-Kala apellatsioonkaebus rahuldamata ja Halduskohtu 16.03.2021. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes tema enda kanda.
Tartu
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 31.03.2022, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Keskkonnainspektsioon (KKI) koostas 09.03.2020 objekti kontrollimise protokolli nr 1094811 (tl 70-71). Protokollis on üksikasjalikult kirjeldatud lippudega PÕ-14 ja PÕ-25 tähistatud püügivahendit ja öeldud, et mõrra kere juurest kalda suunas on näha mõrra kere külge kinnitatud mõrra juhtaed, millest on vee peal näha nöör ovaalsete ujukitega. Mööda juhtaeda kalda suunas liikudes ca 50 meetrit juhtaed lõpeb. Sellest läheb edasi nöör, mis on kinnitatud veekogu põhja. Samas on näha, et lõppenud juhtaiast vasakul algas järgmine mõrd - punast värvi ujuk, mis tähistab mõrra sulgurit, ning valged ujukid tähistamaks mõrra kariaia
väljaulatuvaid osasid. Ei ole võimalik tuvastada, et need kaks mõrda omavahel juhtaiaga või lisajuhtaiaga ühendatud oleksid. Kirjeldatud viisil oli ühtsesse gruppi asetatud kokku viis mõrda, mis ei olnud omavahel ühendatud juhtaia või lisajuhtaiaga. Kokku leiti 10 sellist gruppi, milles oli vastavalt 5, 6, 5, 3, 3, 3, 6, 5, 5 ja 4 mõrda. Protokollis on öeldud, et kaebaja selgituse kohaselt on osade kontrollitud püügivahendite märgistus vale. Õiged märgistused on PÕ-11, PÕ-10 ja PÕ-9. Kaebaja parandas kohapeal märgistuse.
2.KKI andis 12.03.2020 korralduse nr 1646 (tl 19), milles kohustas kaebajat asetama PÕ-9, PÕ-10 ja PÕ-11 märgistusega mõrrad jadasse vastavalt kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p-le 6 hiljemalt 23.03.2020. Kaebajale kuuluvad kalapüügiload nr PÕ200009, PÕ200010 ja PÕ200011, mille püügivahenditeks on vastavalt 21, 21 ja 19 mõrda mõrrajadas. Kaebaja mõrrad ei ole asetatud jadasse, vaid kümnesse gruppi üksikult. Selleks kaebajal kalapüügiluba ei ole. KKI hoiatas, et korralduse täitmata jätmisel rakendatakse igakuiselt sunniraha 4500 eurot.
3.Kaebaja esitas 23.03.2020 seoses vaidlustatud korralduse andmisega KKI-le avalduse (tl 11-12). KKI tõlgendas kaebaja avaldust vaidena ning jättis 02.04.2020. a vaideotsusega (tl 20-21) vaide rahuldamata.
4.KKI koostas 20.04.2020 objekti kontrollimise protokolli nr 1096065 (tl 57) ning tuvastas, et vaidlustatud korraldus on täitmata. Gruppidesse püügile asetatud mõrrad ei olnud ühendatud omavahel juhtaia või lisajuhtaiaga, vaid nööriga vee pinnal ja veekogu põhjas. KKI rakendas sunniraha 4500 eurot ja määras selle vabatahtliku tasumise tähtaja. Järgmise kontrolli ajaks määrati aeg alates 11.05.2020. KKI esitas kaebajale sunniraha määramise teate 22.04.2020 nr 7-1/20/1495-2 (tl 58).
5.13.05.2020 toimunud kontrollil (tl 91) tuvastas KKI, et kaebaja püügivahendid on veekogust eemaldatud ning kaebaja tegevuses ei esine jätkuvat kalapüügieeskirja nõuete rikkumist. KKI lõpetas haldusmenetluse nr 1646 seoses selle aluseks olevate asjaolude äralangemisega.
6.Tulundusühistu Salo-Kala esitas Tartu Halduskohtule 25.03.2020, 12.04.2020 ja 28.04.2020 avaldused, mille kohus liitis üheks kohtuasjaks. Kaebaja nõuded ja põhjendused olid kokkuvõttes järgmised.
6.1.Kaebaja palus tühistada KKI 12.03.2020. a korralduse nr 1646. Kaebaja mõistab kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p 6 nii, et mõrrajadas olevate mõrdade ühendamiseks juhtaiaga võib kasutada ka muid viise peale lisajuhtaia. Kaebaja kasutab mõrdade ühendamiseks nööre. Vaidlustatud korraldusest ei ole arusaadav, millist rikkumist kaebajale ette heidetakse ja miks on tegemist olulise rikkumisega. Korraldus ei ole piisavalt täpne, kuna kaebajale ei ole arusaadav, kuidas ta pidi mõrrad paigutama. Korralduse andmine ei olnud ka proportsionaalne, kuna kaebajale oleks saanud anda kõigepealt juhiseid või soovitusi. Kaebajat ei kuulatud ära.
6.2.Kaebaja palus tuvastada 09.03.2020 läbi viidud kontrolli õigusvastasuse. Kaebaja leidis, et ei ole arusaadav, millise haldusmenetluse raames järelevalvetoiming tehti, kas kaebaja osas alustati haldusmenetlust, mis numbri see menetlus sai, puudub arusaadav kirjeldus läbi viidud kontrollitoimingute kohta, kaebajat ei kaastatud menetlusse, ei kuulatud ära ja ei tagatud menetluslikke õigusi. Kaebaja hinnangul on tal 09.03.2020 toimunud kontrolli suhtes tuvastamiskaebuse esitamise õigus, kuna ta vaidlustab menetlustoimingu koos haldusaktiga.
6.3.Kaebaja palus tühistada vaideotsuse, kuna tema avaldust on valesti tõlgendatud ja ta ei soovinud vaiet esitada. Kaebaja soovis vaidlustada ametnike tegevust üldiselt, mitte konkreetselt vaidlustatud korraldust.
6.4.Kaebaja palus keelata 22.04.2020. a teates nimetatud sunniraha rakendamine ja
sissenõudmine ning kohustada vastustajat esitama täitemenetluse lõpetamise avaldus, kui vastustaja on täitemenetluse algatanud. Kaebaja viitas korralduse õigusvastasusele ja sellele, et sunniraha suurus ei ole põhjendatud.
6.5.Kaebaja leidis, et kalapüügieeskiri ei ole kooskõlas põhiseadusega. Kalapüügiseaduse § 9 ja majandusvööndi seaduse § 6 ei ole piisavad, et nende alusel kehtestada kalapüügieeskiri. Vastuolu esineb ka nõudega, et õigusaktid oleksid sõnastatud piisavalt selgelt ja arusaadavalt. Kalapüügieeskirjas ei ole piisavalt täpselt reguleeritud nõudeid, kuidas kinnitada omavahel mõrdasid, et tekiks mõrrajada.
6.6.Kaebaja palus tuvastada, et vaidlustatud korraldus on täidetud, kuna kaebaja tegi mõrrajadas olevate mõrdade vahele täiendavad nähtavad ühendused nööridega.
7.Tartu Halduskohus jättis 16.03.2021. a otsusega kaebuse rahuldamata.
7.1.Halduskohus märkis, et kaebus on menetlusse võetud järgmistes nõuetes: tühistada KKI 12.03.2020. a korraldus nr 1646; tuvastada 09.03.2020 läbi viidud kalapüügivahendite kontrolli õigusvastasus; tühistada KKI 02.04.2020. a vaideotsus; keelata 22.04.2020. a teates nimetatud sunniraha rakendamine ja sissenõudmine ning kohustada vastustajat esitama täitemenetluse lõpetamise avaldus, kui vastustaja on täitemenetluse algatanud ja tuvastada, et vaidlustatud korraldus on täidetud sellega, et kaebaja tegi mõrrajadas olevate mõrdade vahele täiendavad nähtavad ühendused nööridega. Vastustaja teatas kohtule, et ta on haldusmenetluse lõpetanud. See ei muuda aga vaidlustatud korralduse tühistamise nõuet lubamatuks. Vastustaja ei ole vaidlustatud korraldust kehtetuks tunnistanud, vaid lõpetas selle täitmise saavutamisele suunatud menetluse (järelkontrollide tegemine, sunniraha nõudmine). Kaebaja küll eemaldas mõrrad veekogust, kuid ei ole muutnud oma seisukohta mõrdade paigutamise ja ühendamise osas. Vaidlustatud korraldus mõjutab kaebaja õigusi, kui kaebaja otsustab kalapüüki mõrdadega jätkata.
7.2.Kalapüügiseaduse § 31 p 3 kohaselt on üheks kutselise kalapüügi vahendiks lõkspüünised. Kalapüügieeskirja § 7 reguleerib täpsemalt selle püügivahendi alaliike ja nõudeid neile. Kalapüügieeskirja § 7 lg 2 p 1 alusel on lubatud lõkspüüniseks mõrd, s.o püünis, mis koosneb juhtaiast, vajaduse korral tiivast või tiibadest, mis moodustavad kariaia, ja ühe või mitme pujusega varustatud kuni kahest pealt kinnisest mõrrakerest. Mõrra alaliigid on sätestatud lõikes 3 ja osa neist on näidatud joonisel lisas 1. Kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p 6 järgi on mõrra lubatud alaliigiks mõrd mõrrajadas, s.o mõrd, mis püügile panekul asetatakse samasuunaliste juhtaedadega ühendatuna jadasse. Jadasse asetatuna võivad mõrrad paikneda ühel või mõlemal pool juhtaeda ning nende juhtaiaga ühendamiseks võib kasutada lisajuhtaedu. Eeltoodud nõudeid näitlikustavad ortofotod (tl 44) ja joonised (tl 46-47). Ortofotodel 1-3 on näha mõrrad mõrrajadas, mille puhul on olemas ühe mõrra juurest algavad ja teise juures lõppevad juhtaiad, ning fotol 4 olukord, kus selliseid juhtaedu ei ole ja mõrrad mõrrajada ei moodusta. Kalapüügieeskirja 7. peatüki 1. jagu reguleerib piiranguid, nõudeid ja keeluaegu Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järves. Selle kooseisu kuuluv § 42 sätestab, et lg 1: lõkspüüniste kaugus üksteisest peab olema vähemalt 300 m, välja arvatud jadasse asetatuna; lg 2: mõrrajada, kaasa arvatud mõrd mõrrajadas, kogupikkus ei tohi ületada 700 m ning mõrrajadade kaugus üksteisest ja teistest lõkspüünistest peab olema vähemalt 500 m; lg 3: mõrd mõrrajadas ei tohi mõrdade vahekaugus üksteisest ühel pool mõrrajada juhtaeda olla suurem kui 100 m ning lisajuhtaia pikkus ületada 50 m. Kohtu hinnangul tuleneb kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p-st 6, et mõrraga mõrrajadas on tegemist üksnes juhul, kui mõrrad on omavahel ühendatud juhtaiaga (sh lisajuhtaiaga). See tuleneb viidatud sätte esimeses lauses antud „mõrd mõrrajadas“ definitsioonist - mõrrajadaga on tegemist juhul, kui mõrrad on asetatud jadasse ühendatuna kas
samasuunaliste juhtaedadega või juhtaia ja lisajuhtaedadega. Sätet tervikuna lugedes ei ole seda võimalik mõista nii, et mõrrad võib ühendada juhtaedadega või mistahes muul viisil. Vaidlus puudub selles, et kaebaja mõrrad ei olnud omavahel ühendatud juhtaedadega, vaid kaebaja oli paigutanud kokku 45 mõrda kümne grupina nii, et mõrrad olid grupis omavahel ühendatud nööridega. Sel viisil ühendatud mõrdasid ei saa lugeda mõrrajadaks kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p 6 tähenduses.
7.3.Õige ei ole kaebaja väide vaidluse puudumise kohta selles, et tal oli õigus mõrdadega püüda. Kaebajal ei olnud õigust mõrdade kasutamiseks mistahes viisil, vaid üksnes kooskõlas õigusaktide nõuete ja kaebajale antud kalapüügilubadega. Kaebaja kalapüügiload (tl 74-76) nägid ette püüdmise püügivahendiga „mõrd mõrrajadas“, muul viisil mõrdade kasutamiseks kaebajal õigust ei olnud. Seda arvestades on õige vastustaja seisukoht, et tegemist oli loata ehk ebaseadusliku kalapüügiga (kalapüügiseaduse § 71 lg 1 p-s 1 viidatud nõukogu määruse nr 1005/2008 art 42 punkt a ja art 3 punkt e). Kokkuvõttes oli vastustajal õigus teha kaebajale ettekirjutus ning nõuda mõrdade asetamist ja ühendamist vastavalt kalapüügieeskirjale ja kaebajale antud kalapüügilubadele, sh ühendamist samasuunaliste juhtaedadega või juhtaia ja lisajuhtaedadega. Eeltoodu tähendab, et vaidlustatud korraldust ei saa lugeda täidetuks sellega, kui kaebaja lõi mõrdade vahele täiendavad ühendused nööridega.
7.4.Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et vaidlustatud korraldusest ei ole arusaadav, mis kontrollimisel kindlaks tehti ja mida kaebajale ette heidetakse. Vaidlustatud korralduses viidatakse 09.03.2020 toimunud kontrollile. Selle kohta koostatud protokollis (tl 70-71) on üksikasjalikult kirjeldatud, kuidas kaebaja mõrrad paiknesid ning kas ja kuidas olid need omavahel ühendatud. Protokollist nähtub, et mõrrad ei olnud omavahel ühendatud juhtaia või lisajuhtaiaga ning et 10 gruppi tuvastati, kuna iga grupp oli tähistatud kaldapoolses otsas ühe punase lipuga ja avavee poolses otsas kahe punase lipuga. Õige ei ole ka see, et kaebajale ei olnud arusaadav, mida temalt nõutakse. Kaebaja avalduste põhjal mõistis ta hästi, et temalt nõuti mõrdade ühendamist samasuunaliste juhtaedadega või juhtaia ja lisajuhtaedadega. Kaebaja kinnitas oma 07.05.2020. a avalduses vastuseks kohtu küsimusele, et vaidlus seisneb selles, kas mõrrad tuleb ühendada juhtaedadega või on lubatud ka nende ühendamine nööridega.
7.5.Kohtuasja dokumentide põhjal ei ole usutav, et kaebaja kasutatud mõrdade püügile asetamise viisi üle ei ole varem vaidlust olnud. Kaebaja esitas kohtule oma 23.03.2020. a avalduse vastustajale (tl 11-12), milles on öeldud, et kaebaja on selles küsimuses juba korduvalt pöördunud. Kaebaja on varem kahel korral, 08.08.2016 ja 04.01.2017, pöördunud keskkonnaministri poole, saavutamaks toetust oma seisukohale mõrdade jadasse ühendamise viisi kohta (tl 73, 96). Keskkonnaministeeriumi selgituses kaebajale 29.08.2016 nr 10-4/16/7320-2 (tl 73) on öeldud, et mõrrajada moodustavad mõrrad peavad olema omavahel ühendatud juhtaia või lisajuhtaia abil. See, et kaebajale ei ole varem tehtud ettekirjutust rikkumine lõpetada, ei takistanud selle tegemist praegu. Keskkonnaministeerium jäi oma seisukoha juurde ka pärast vaidlustatud korralduse andmist. Vastuses kaebajale (tl 45) on öeldud, et mõrd mõrrajadas definitsioon ütleb selgelt, et mõrrad peavad jadas olema ühendatud juhtaedadega. Mõrrad ei tohi asetseda üksikute mõrdadena eraldi, vaid need peavad olema ühendatud juht- või lisajuhtaedade kaudu. Keskkonnaministeerium saatis kaebajale ka näitlikud joonised (tl 46-47). Eeltoodut arvestades ei ole põhjendatud kaebaja etteheide, et ettekirjutuse tegemine ei olnud proportsionaalne ning et vastustaja oleks saavutanud mõrdade nõuetekohase paigutamise ja ühendamise kaebajale juhiste või soovituste andmisega.
7.6.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 1 näeb ette, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. HMS § 40 lg 3 p 1 alusel võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui viivitusest tuleneva kahju
ärahoidmiseks või avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja põhistanud, et HMS § 40 lg 3 p 1 kohaldamise eeldused olid täidetud. Vastustaja väitel tuli vaidlustatud korraldus anda kiireloomulisena kalavarude kaitseks. Samas ei ole vastustaja vastu vaielnud sellele, et 12.03.2020 antud korraldus edastati kaebajale 16.03.2020. Samuti määras vastustaja korralduse täitmiseks küllalt pika tähtaja ehk 23.03.2020. Sellise ajakava korral oleks vastustajal olnud võimalik kaebaja ära kuulata. Menetlusosalise ära kuulamata jätmine tähendab, et vaidlustatud korraldus oli formaalselt õigusvastane. Sellest ei piisa aga haldusakti tühistamiseks. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 3 lg 3 p 1 alusel võib haldusakti jätta kehtetuks tunnistamata, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohtupraktikas peetakse koormava haldusakti adressaadi ära kuulamata jätmist reeglina oluliseks rikkumiseks. Praeguse kohtuasja asjaoludel saab aga erandina öelda, et kaebaja ärakuulamine ei oleks avaldanud mingit mõju asja otsustamisele. Otsuse p-s 15 toodu põhjal on poolte vaidlus mõrdade ühendamise viisi üle väga pikaajaline. Kaebaja ei ole muutnud oma seisukohti vaatamata sellele, et juba Keskkonnaministeeriumi 29.08.2016. a kirjas (tl 73) selgitati talle, et mõrrad mõrrajadas tuleb ühendada juhtaedadega, mõrrajadaks ei ole maleruudus asetatud mõrrad, millel on omavahel selgelt eristatavad vahed, kaebaja kirjeldatud mõrrad ei moodusta mõrrajada ja kaebajal tuleb need ümber paigutada.
7.7.Kaebaja taotles põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. Kaebaja hinnangul on kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p 6 vastuolus põhiseaduse §-ga 3, mis ütleb, et riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kohus sellega ei nõustu. Kalapüügieeskirjas on öeldud, et see kehtestatakse kalapüügiseaduse § 9 lg 1, § 11 lg 5 ja § 90 lg 2 ning majandusvööndi seaduse § 6 lg 1 p 1 alusel. Kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p 6 osas ei puutu asjasse majandusvööndi seadus, kuna see reguleerib tegevust väljaspool territoriaalmerd asuval ja viimasega külgneval merealal. Kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p 6 kehtestamisel on volitusnormiks kalapüügiseaduse § 9 lg 1, mille kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega kalapüügieeskirja, mis näeb ette kalapüügikorra kõigil veekogudel. Sama seaduse § 9 lg 2 p 3-4 kohaselt sätestatakse kalapüügieeskirjaga muuhulgas püügivahendite ja püügiviiside nõuded ja kasutamise piirangud ning püügivahendite loetelu ja kirjeldus. Kohtu hinnangul on kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p 6 kehtestatud eeltoodud volituse piirides. Kalapüügiseaduse § 31 p 3 nimetab lubatud püügivahendina lõkspüünised, kalapüügieeskiri sisaldab nende alaliike, täpsemat kirjeldust ja kasutamise korda. Põhiseaduse § 3 lg-st 1 tulenevat parlamendireservatsiooni põhimõtet ei saa mõista sedavõrd kitsalt, nagu seda teeb kaebaja. Määrav ei ole see, kas seaduses on kehtestatud kord, mida määrusega üksnes täpsustatakse. Oluline on see, et tegemist ei oleks küsimusega, mida põhiseaduse järgi saab otsustada üksnes seadusandja. Selliseks küsimuseks ei ole lubatud kalapüügivahendite alaliigid ja nende kirjeldus. Eeltoodu ei ole ka põhiõiguste realiseerimise seisukohast olulise tähtsusega küsimus, mida tuleks tingimata reguleerida seadusega. Kohus ei näe vastuolu ka põhiseaduse §-ga 13, mille järgi seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. Sellel sättel rajaneb õigusselguse põhimõte, mis tähendab, et õigusaktid peavad olema selged ja arusaadavad. Kohtu hinnangul on kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p 6 selge ja arusaadav ning seda on võimalik täita igaühel, ammugi kaluril, kellelt kalapüügiseaduse § 41 lg 4 alusel eeldatakse kindlat kutsekvalifikatsiooni. See, kui kaebaja ei soovi seda normi järgida ning püüab maksma panna oma ettekujutust sellest, kuidas on õige mõrrad mõrrajadasse ühendada, ei muuda viidatud sätet ebaselgeks. Vaidlusaluse sätte põhiseaduslikkuse hindamisel ei puutu asjasse see, kas muud püügiviisid aitaksid paremini kaasa kalavarude kaitsele või püügivahendite säästlikumale kasutamisele. Kalapüügiseaduse § 10 lg 5 keelab püüda kala selles seaduses loetlemata ja kalapüügieeskirjas kirjeldamata vahendiga. 09.03.2020. a kontrolli protokollis kirjeldatud püüdmisviis, kus mõrrad on asetatud 3-6 kaupa gruppidena ja ühendatud omavahel nööridega, ei vasta ühegi lubatud püügivahendi nõuetele. See, kui kaebaja arvates kaitseb tema tegevus püügivahendeid kahju eest ja on soodsam kalavarudele, ei anna talle õigust püügivahendeid
omatahtsi ümber kujundada. Kui kaebaja soovib püüda üksikute mõrdadega, siis tuleb tal taotleda selleks kalapüügiluba.
7.8.Kohus ei nõustu kaebaja etteheidetega 09.03.2020 toimunud kontrolli läbiviimisele. Kalapüügiseaduse 09.03.2020 kehtinud redaktsiooni § 63 lg 1 alusel oli KKI ülesandeks teostada riiklikku järelevalvet kalapüügiseaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle. Sama seaduse § 65 lg 1 p 1 alusel oli KKI-l õigus teostada püügile asetatud püügivahendite läbivaatust ilma korrakaitseseaduse § 49 lõikes 2 nimetatud isikute, s.o asja omaniku või valdaja juuresolekuta. HMS § 35 lg 1 p 3 alusel võib haldusorgani initsiatiivil algatatud haldusmenetlus alata menetlusosalise suhtes esimese menetlustoimingu sooritamisega. See tähendab, et haldusmenetlus kaebaja tegevuse õiguspärasuse kontrollimiseks algas 09.03.2020 toimunud kontrolli läbiviimisega. Õigusaktid ei nõua seda, et haldusmenetluse alustamine tuleks lisaks eeltoodule kuidagi eraldi vormistada või et haldusmenetlusel peaks olema number. Kohus võttis eespool kaebaja ära kuulamata jätmise käsitlemisel arvesse, et 12.03.2020 antud korraldus edastati kaebajale 16.03.2020. See, et korralduse edastamise viis lükkas ümber vastustaja väite viivitamatu tegutsemise vajaduse kohta, ei tähenda samal ajal seda, et vastustaja on korralduse edastamisega lubamatult viivitanud. Korraldus anti neljapäevasel päeval ja edastati järgmisel esmaspäeval. Ajavahemik kuni korralduse täitmise tähtaja saabumiseni ei jäänud seetõttu ebamõistlikult lühikeseks. 09.03.2020 toimunud kontrolli kohta vormistatud protokolli ja kaebaja ärakuulamisega seonduvat käsitles kohus eespool.
7.9.Vaideotsuse tühistamise nõude rahuldamise üheks eelduseks on see, vaideotsus rikub kaebaja subjektiivseid õigusi (RVastS § 3 lg 1). See eeldus ei ole täidetud. Kaebaja 23.03.2020. a avalduse tõlgendamine vaidena ei rikkunud kaebaja õigusi. Kaebaja selgitas kaebuses oma tegelikku tahet ja kohus võttis kaebuse menetlusse. Seega ei takistanud avalduse käsitlemine vaidena kaebajal kohtusse pöördumist. Kui kaebaja eelnimetatud avalduse esitas, siis ilmselt soovis ta sellele ka vastust. Arvestades kaebuse menetlusse võtmist, ei mõjuta kaebaja õigusi see, kas vastustaja vastus vormistati vaideotsusena või vastusena märgukirjale.
7.10.Kaebaja taotles keelata 22.04.2020. a teates nimetatud sunniraha rakendamine ja sissenõudmine ning kohustada vastustajat esitama täitemenetluse lõpetamise avaldus, kui vastustaja on täitemenetluse algatanud. Kohtupraktikas leitakse, et kohustamiskaebuse rahuldamiseks peavad selle eeldused olema täidetud nii kaebuse esitamise kui ka kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kui kohtuotsuse tegemise ajal ei võimalda faktilised asjaolud või õiguslik olukord vastustajat toimingut sooritama kohustada, on see kaebuse rahuldamata jätmise aluseks (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-79-16 p 20 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohtu hinnangul on eeltoodu kohaldatav ka keelamiskaebuse puhul. Praeguses asjas eemaldas kaebaja pärast vaidlustatud korralduse andmist mõrrad veekogust. Sunniraha nõudmine vaidlustatud korralduse täitmise saavutamise eesmärgil ei ole seda arvestades enam võimalik. Vastustaja ei ole algatanud 22.04.2020. a teates nimetatud sunniraha sissenõudmiseks täitemenetlust. Kohustamis- ja keelamiskaebuse rahuldamine ei ole seetõttu võimalik.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu 16.03.2021. a otsuse tühistada ning saata asi tagasi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebaja põhjendab apellatsioonkaebust järgmiselt.
8.1.15.05.2020 tegi kohus määruse, millega liitis ühte menetlusse kõik kolm kaebust, võttis kaebuse menetlusse ja andis vastustajale tähtaja esitada kirjalik vastus. Kohus rahuldas osaliselt
ka esialgse õiguskaitse taotluse. 02.06.2020 teavitas KKI, et lõpetas 12.03.2020. a korraldusega nr 1646 seotud haldusmenetluse. Pärast kohtu 15.05.2020. a määrust ei toimunud antud menetluses enam midagi, sest kohus menetlusosaliste poole ei pöördunud, vaid tegi aasta aega hiljem täiesti ootamatult otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata. Kaebaja taotles näiteks 25.03.2020. a avalduses, et asi vaadataks läbi suulisel istungil ja kuulataks tunnistajatena üle KKI ametnikud, kes tegelesid 09.03.2020 vaatlusega. KKI ametnikud oleksid saanud ja pidanud kohtule selgitama seda, kuidas määratletakse mõrd mõrrajadas püügivahendit omavahel kohustuslikult ühendatuna.
8.2.Kaebaja arvates on mõrd mõrrajadas mõiste näol tegemist kahe või enama mõrra samasuunalise ja üksteise järel paigutatud mõrdade kogumiga. Mõrrad, mis samasuunaliselt rivi peale paigutatakse, koosnevad tegelikkuses juhtaiast, kariaiast (tiibadest), mõrrasuust (kael) ja mõrrakerest (kala koguv osa). Mõrra juhtaed asetseb mõrra kariaiast, mõrra suust ja mõrra kerest eraldi ning on ühendatav vaid nööridega või kinnitatakse puidust lattidega ilma, et seda juhtaeda üldse mõrra suu, kere või kariaia külge oleks kinnitatud. Samas, isegi kui mõrra juhtaed ei ole mõrra suu või kere või kariaia külge kinnitatud, loetakse mõrrad mõrrajadas omavahel ühendatuks, kui nad asetatakse ja paiknevad kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p 6 sõnastuse kohaselt püügile panekul samasuunaliste juhtaedadega ühendatud jadas. KKI etteheide kaebajale seisnes selles, nagu ei oleks Salo-Kala mõrrad olnud omavahel ühendatud. Kui lähtuda eelviidatud sätte sõnastusest, et jadasse asetatuna võivad mõrrad paikneda ühel või mõlemal pool juhtaeda ning nende juhtaiaga ühendamiseks võib kasutada juhtaeda või lisajuhtaeda, siis peaks olema selgelt sõnastatud ja arusaadav ka juhtaia mõiste ja juhtaia mõrra teiste osadega kinnitamise viis. KKI väidab, et nöörid, millega mõrra osasid omavahel kinnitatakse või võidakse kinnitada, ei ole üldse mõrra osad. Kuidas siis saab mõrd mõrrajadas püügivahendit ehk omavahel ühendatud mõrdade gruppi lugeda korrektselt ühendatuks, kui selleks nööre kasutada ei tohi? Seega ei saa ju olla tegemist ühendatud mõrdadega.
8.3.Kohus ei saanud probleemi olemusest aru ja lähtus sellest, et kui ühest otsast ei ole mõrra juhtaed kinnitatud nii, nagu viitas KKI, siis ei ole tegemist mõrraga mõrrajadas ehk siis mõrdade grupi omavahelise kinnitatud jadaga. Kohus ei pööranud tähelepanu mõrra juhtaia teisele otsale, mis samuti ei ole ju teiste mõrra osadega ühendatud, sest KKI ei loe ühendamiseks kasutatud nööre mitte millekski. Mõrra näol on tegemist neljast osast koosneva püügivahendiga, mis polegi omavahel ühendatav või kui on, siis nööridega, mida aga KKI ühendamiseks ei loe. Samal ajal nõuab KKI, et mõrd mõrrajadas oleks ühendatud mõrdade jada.
8.4.Kui kohus otsustas mingil põhjusel suulise menetluse taotlust eirata ja kasutas kirjalikku menetlust, siis oleks kohus pidanud tegema vastava määruse, esitama vastavad põhjendused ja määrama tähtaja, millal on kaebajal võimalik esitada täiendavaid menetlusdokumente ning teatama konkreetse otsuse avalikult teatavakstegemise aja. Kohus seda aga ei teinud ja tegi kaebaja jaoks täiesti ootamatult otsuse, millega jättis Salo-Kala kaebuse rahuldamata ning kõik kulud kaebaja kanda.
9.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata.
9.1.Tõele ei vasta kaebaja väide, et pärast kaebuse menetlusse võtmist 15.05.2020 halduskohus enam menetlusosaliste poole ei pöördunud ning tegi 16.03.2021 otsuse ootamatult. Tartu Halduskohtu 05.02.2021. a määrusega jäeti muuhulgas kaebaja taotlus tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata (p 2); määrati asja läbivaatamine kirjalikus menetluses (p 4); anti uusi asjaolusid või taotlusi sisaldavate avalduste ja tõendite esitamiseks tähtaeg kuni 19.02.2021 ja muude täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtaeg kuni 05.03.2021 (p 5) ning teavitati, et kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks kohtukantselei kaudu 16.03.2021
(p 6). Vastavalt 17.02.2021. a menetlustoimingu protokollile tehti nimetatud kohtumäärus kaebajale nähtavaks 08.02.2021 ning vastavalt kaebaja seadusliku esindaja A. Hollase soovile edastati 17.02.2021 ka e-posti aadressile [email protected]. Kaebaja kinnitas määruse kättesaamist 18.02.2021 e-kirjaga. Seega oli kaebaja 05.02.2021. a määrusega antud korraldustest ning nendega kaasnevatest õigustest ja kohustustest teadlik. Väites, nagu ei oleks kohus sellist korraldavat määrust teinud ega pooltele täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtaega andnud, kuritarvitab kaebaja oma menetlusõigusi ning püüab kohut teadlikult eksitada.
9.2.Vastustaja ei nõustu väitega, et mõrdade ühendamisega seonduv jääb vaidlustatud korralduses ning kohtuotsuses ebaselgeks. Kohtuotsuse p-s 13 on üheselt arusaadavalt selgitatud, et kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p-st 6 tuleneb, et mõrraga mõrrajadas on tegemist üksnes juhul, kui mõrrad on omavahel ühendatud juhtaiaga (sh lisajuhtaiaga). Mõrrajadaga on kalapüügieeskirja kohaselt tegemist üksnes juhul, kui mõrrad on asetatud jadasse ühendatuna kas samasuunaliste juhtaedadega või juhtaia ja lisajuhtaedadega. Sätet tervikuna lugedes ei ole seda võimalik mõista nii, et mõrrad võib ühendada juhtaedadega ka mistahes muul viisil.
9.3.Eksitavad ja asjakohatud on ka väited, et juhtaia mõiste ja mõrra teiste osadega kinnitamise viis on arusaamatu. Asjaolu, et juhtaia mõistet ei ole kalapüügiseaduses ega kalapüügieeskirjas defineeritud, ei tähenda, et see oleks kaebajale arusaamatu. Kaebaja on kutselist kalapüügiõigust omav isik ning tegutsenud valdkonnas pikka aega. Kalapüügiseaduse § 41 lg 4 kohaselt võib kalapüügiloale kanda ainult sellise kaluri nime, kellel on vähemalt rannakaluri neljanda taseme kutsekvalifikatsioon kutseseaduse tähenduses. Kui isikul seda kutsekvalifikatsiooni ei ole, ei saa ta seega iseseisvalt seaduslikult kalurina tegutseda. Rannakaluri kutsekvalifikatsiooni saamiseks tuleb läbida koolitus ja sooritada kutseeksam. Koolitusel käsitletakse mh põhjalikult erinevate püügivahendite ehitust, sh mõrra osasid. Mõrra juhtaed on koolitusmaterjalides defineeritud kui põhjast pinnani ulatuv võrksein, mis pannakse risti kala liikumise teega. Asjaolu, et juhtaia näol on sisuliselt tegemist võrkseinaga, on kaebaja märkinud oma 07.05.2020. a menetlusdokumendis ka ise. Eelnevat arvesse võttes peab kaebaja teadma, mis on juhtaed ja kuidas seda mõrra teiste osade külge kinnitatakse.
9.4.Mis puudutab mõrra erinevate osade ühendamist, siis on pea võimatu reguleerida erinevaid nööre, mida iga üksiku mõrra ehitusel kasutatakse (ka mõrra linana kasutatav võrk koosneb nöörist, mis on punutud või sõlmitud kindla sammuna (suurusega) rombi või ristküliku kujuga võrkseinaks). Kalapüügieeskiri kohustab mõrrajadade korral ühendama mõrrad omavahel juhtaia või lisajuhtaiaga. Nende ühendamisel saab kasutada ka nööre tingimusel, et need juhtaiad on kontaktis eelmise mõrraga. Ühendamiseks kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p 6 tähenduses ei saa lugeda seda, kui ühe mõrra kariaed ühendatakse teise mõrra juhtaiaga kasutades nii pikka nööri, et kahe mõrra vahele jääb kümneid meetreid vaba vett. Kokkuvõttes peavad mõrrad olema mõrrajadas omavahel ühendatud juht- ja kariaedade kaudu. Kui kasutatakse lisajuhtaedu, siis peavad lisajuhtaiad olema ühendatud juhtaiaga. Nähtavat vahet üksikute mõrdade vahel mõrd mõrrajadas ei tohi olla.
9.5.Õige ei ole ka kaebaja väide, et kohus ei ole võtnud seisukohta kaebaja 07.05.2020. a vastuse kohta ega selgitanud, miks ta sellega ei nõustu. Halduskohus on oma otsuses piisavalt ja arusaadavalt selgitanud, kuidas peavad kalapüügieeskirja kohaselt olema mõrrad omavahel mõrrajadas ühendatud. Samuti on vaidlustatud otsuses põhjendatud, miks kohus ei pea usutavaks, et kaebaja kasutatud mõrdade püügile asetamise viisi üle ei ole varem vaidlust olnud ning sedastatud, et asjaolu, et kaebajale ei ole varem tehtud ettekirjutust rikkumine lõpetada, ei takistanud selle tegemist praegu.
9.8.Kohus jättis HKMS § 108 lg-le 1 tuginedes põhjendatult menetluskulud (riigilõivu) kaebaja kanda. HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jäeti täielikult rahuldamata, kannab menetluskulud kaebaja.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning halduskohtu vaidlustatud otsus muutmata. Halduskohus ei eksinud ringkonnakohtu arvates 16.03.2021. a otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel ega rikkunud ka menetlusnorme. Halduskohus on otsuses samuti igakülgselt, objektiivselt ja vastastikuses seoses hinnanud kõiki asjas esitatud asjaolusid ning ühtki kaebaja asjakohast väidet pole jäetud tähelepanuta. Halduskohtu vaidlustatud otsuses on selgelt toodud ka kõik põhjendused, miks kohus sellise lõpplahenduseni jõudis. Kaebaja mittenõustumine kohtuotsuse põhjenduste ja järeldustega ning halduskohtu poolt tema väidetele antud hinnanguga ei tähenda, et halduskohus oleks asjaolusid ebaõigesti või ebapiisavalt analüüsinud ja hinnanud. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega (HKMS § 201 lg 4) ja ei korda neid. Vastuseks kaebaja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.Kaebaja palub halduskohtu 16.03.2021. a otsuse tühistada ning saata asi tagasi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. HKMS § 199 järgi tühistatakse halduskohtu otsus ja saadetakse asi uueks arutamiseks halduskohtule tagasi üldjuhul siis, kui ringkonnakohus tuvastab (olulise) menetlusnormide rikkumise halduskohtu poolt. Nagu eelnevalt juba märgitud, ei ole halduskohus ringkonnakohtu hinnangul käesolevas asjas menetlusnorme rikkunud.
11.1.Asja materjalidest nähtuvalt ei vasta tõele kaebaja väide, et pärast kaebuse menetlusse võtmist 15.05.2020. a määrusega (tl 85-87) halduskohus enam menetlusosaliste poole ei pöördunud ning tegi 16.03.2021 otsuse ootamatult. Pärast vastustajalt kaebusele vastuse saamist tegi halduskohus ka 05.02.2021 määruse (tl 93-94), millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus tunnistajate ülekuulamiseks (määruse resolutsiooni p 2); määrati asja läbivaatamine kirjalikus menetluses (p 4); anti menetlusosalistele uusi asjaolusid või taotlusi sisaldavate avalduste ja tõendite esitamiseks tähtaeg 19.02.2021 ning muude täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtaeg 05.03.2021 (p 5) ja teavitati menetlusosalisi, et kohtuotsus käesolevas asjas tehakse avalikult teatavaks 16.03.2021 (p 6). Vastavalt 17.02.2021. a menetlustoimingu protokollile (tl 99) tehti nimetatud kohtumäärus kaebajale nähtavaks 08.02.2021 ning vastavalt kaebaja seadusliku esindaja A. Hollase soovile edastati see 17.02.2021 ka e-posti aadressile [email protected]. Kaebaja juhatuse liige M. Hollas kinnitas määruse kättesaamist 18.02.2021 e-kirjaga (tl 100). Seega oli kaebaja halduskohtu 05.02.2021. a määrusega tehtud otsustustest ning menetlusosalistele antud tähtaegadest teadlik ja tal puudub igasugune alus väita, et halduskohus rikkus menetlusnorme sellega, et ei teinud pärast 15.05.2020. a määrust enam ühtegi menetlustoimingut enne 16.03.2021. a otsuse tegemist ja jättis seega lahendamata kaebaja taotlused vaadata asi läbi kohtuistungil ja kuulata tunnistajatena üle KKI ametnikud ning ei määranud ka tähtaega täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks ja jättis menetlusosalised teavitamata otsuse avalikult teatavakstegemise ajast. Seda, et lähtudes kohtu töökoormusest on asjas nr 3-20-546 otsuse tegemise tõenäoline aeg 2021. a esimene kvartal, selgitas halduskohus menetlusosalistele juba oma 29.04.2020. a kohtunõudes (tl 62). Samuti nähtub asja materjalidest, et kaebaja esitas oma seisukohad halduskohtule kirjalikult 25.03.2020, 12.04.2020 ja 28.04.2020. a avaldustes ning 07.05.2020. a vastuses 29.04.2020. a kohtunõudele. Ja nagu juba märgitud, oli kaebajal võimalik soovi korral esitada halduskohtule ka täiendavaid seisukohti kuni 05.03.2021.
11.2.Mis puudutab konkreetselt kaebaja istungitaotluse ja tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmist, siis on halduskohus oma 05.02.2021. a määruses nende taotluste rahuldamata jätmist sisuliselt põhjendanud ja jätnud ringkonnakohtu arvates igati põhjendatult esitatud taotlused rahuldamata. HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Halduskohtu 05.02.2021. a määrusest nähtub, et kohus jättis tunnistajate ülekuulamise taotluse HKMS § 62 lg 2 alusel rahuldamata, selgitades, et 09.03.2020 toimunud kontrolli asjaolud on protokollis nr 1094811 (tl 70-71) fikseeritud sellisel määral, mis on käesoleva vaidluse lahendamiseks piisav ning menetlusosalised ei vaidle kontrolli läbiviimise faktiliste asjaolude üle, samuti on mitmed tunnistajate ülekuulamise taotluses tõstatatud küsimustest õiguslikud ning õiguslikke hinnanguid ei saa tunnistajad anda. Seega leidis halduskohus põhjendatult, et tunnistajate ütlustel ei ole käesolevas asjas kaebaja poolt väidetud tähtsust ning jättis tunnistajate ütlused tõendina igati õiguspäraselt kogumata. HKMS § 131 lg 1 p 2 kohaselt võib kohus asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. 05.02.2021. a määruses selgitas halduskohus, et käesolevas asjas võimaldab kirjalik menetlus lahendada asja kiiremini ja väiksemate kuludega, kuna vaidlus on õiguslik, s.o määravat tähtsust selle lahendamisel omab kalapüügieeskirja tõlgendamine ning läbiviidud menetluse vastavus õigusaktide nõuetele. Pooled esitasid halduskohtule piisavalt kirjalikke seisukohti ning soovi korral on neil võimalik oma seisukohti veel täiendada ja teise poole seisukohtadele vastu vaielda sama määruse resolutsioonis toodud tähtaegadel. Menetlusosaliste väited ei viita ühelegi asjaolule, mille väljaselgitamine on võimalik ainult kohtuistungil. Eeltoodud põhjustel leidis halduskohus, et otstarbekas on vaadata asi läbi kirjalikus menetluses ning pooltel puudub ilmselgelt põhjus nõuda käesolevas asjas kohtuistungi korraldamist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu sellekohaste põhjendustega. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul igasugune alus tühistada halduskohtu 16.03.2021. a otsust ja saata asja halduskohtule uueks arutamiseks tagasi kaebaja poolt apellatsioonkaebuses välja toodud põhjusel, s.o selleks, et kaebaja saaks esitada halduskohtule omapoolseid täiendavaid seisukohti ja tõendeid ning taotlusi ja selleks, et halduskohus viiks läbi sisulise kohtumenetluse ja lahendaks tunnistajatega seonduva küsimuse.
11.3.Halduskohus jättis HKMS § 108 lg-le 1 tuginedes igati põhjendatult menetluskulud (riigilõiv) kaebaja kanda. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna esitatud kaebus jäeti täielikult rahuldamata, kannab menetluskulud kaebaja. Asjaolu, et haldusmenetlus kohtumenetluse ajal lõpetati ja esialgse õiguskaitse taotlus osaliselt rahuldati, ei oma HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotuse seisukohalt tähtsust.
12.Lähtudes vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustest ei nõustu ringkonnakohus ka selle kaebaja väitega, nagu oleks mõrdade ühendamisega seonduv jäänud endiselt nii 12.03.2020. a korralduses kui ka kohtuotsuses ebaselgeks. Ringkonnakohtu hinnangul on otsuse p-des 11-15 arusaadavalt selgitatud, et kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p-st 6 tuleneb, et mõrraga mõrrajadas on tegemist üksnes siis, kui mõrrad on omavahel ühendatud juhtaiaga (sh lisajuhtaiaga). Eelpoolnimetatu tuleneb viidatud sätte esimeses lauses antud „mõrd mõrrajadas“ definitsioonist, mille kohaselt on mõrrajadaga tegemist juhul, kui mõrrad on asetatud jadasse ühendatuna kas samasuunaliste juhtaedadega või juhtaia ja lisajuhtaedadega. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et seda sätet ei ole võimalik mõista selliselt, et mõrrad
võib ühendada juhtaedadega või ka mistahes muul viisil. Ülaltoodule tuginedes selgitas halduskohus seega õigesti, et kaebaja poolt 09.03.2020 püügil kasutatud ja nööridega ühendatud mõrdasid ei saa lugeda kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p 6 tähenduses mõrrajadaks, millega püüdmiseks kaebajal kalapüügiload olemas olid. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole samuti alust kaebaja väitel, et juhtaia mõiste ja selle mõrra teiste osadega kinnitamise viis on tema jaoks arusaamatu. See, et juhtaia mõistet ei ole kalapüügiseaduses või kalapüügieeskirjas selgelt defineeritud, ei tähenda, et mõiste oleks seetõttu kaebajale, kui kutselist kalapüügiõigust omavale isikule ning samas valdkonnas pikka aega tegutsenud isikule endiselt arusaamatu. Vastustaja selgituste kohaselt on mõrra juhtaed põhjast pinnani ulatuv võrksein, mis pannakse risti kala liikumisteega. Seda, et juhtaia näol on sisuliselt tegemist võrkseinaga, märkis kaebaja ise näiteks oma 07.05.2020. a vastuses halduskohtu nõudele. Eelnevat arvesse võttes ei ole usutav, et kaebaja ei tea, mis on juhtaed ja kuidas seda mõrra teiste osade külge kinnitatakse. Mis puudutab kaebaja väidet, et mõrraga mõrrajadas oli tegemist ka 09.03.2020 püügil olnud mõrdade puhul, kuna need olid ühendatud nööride (köite) abil, siis ka selle väitega ei ole alust nõustuda. Nagu vastustaja ja halduskohus juba märkisid, kohustab kalapüügieeskiri mõrrajadade korral ühendama mõrrad omavahel juhtaia või lisajuhtaiaga ning nende ühendamisel saab kasutada nööre üksnes tingimusel, et need juhtaiad on kontaktis eelmise mõrraga. Mõrdade jadasse ühendamiseks kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p 6 tähenduses ei saa lugeda seda, kui ühe mõrra kariaed ühendatakse teise mõrra juhtaiaga kasutades selleks nii pikka nööri, et kahe mõrra vahele jääb püügil olles kümneid meetreid vaba vett. Kokkuvõttes peavad mõrrad olema mõrrajadas omavahel ühendatud juht- ja kariaedade kaudu. Kui kasutatakse lisajuhtaedu, siis peavad lisajuhtaiad olema ühendatud juhtaiaga ja nähtavat vahet üksikute mõrdade vahel mõrd mõrrajadas puhul olla ei tohi. Seda, et ainult köite abil erinevate mõrdade ühendamine ei ole õiguspärane ning juhtaiaks ei saa lugeda tavalist köit, millele ei ole kinnitatud veekihti läbivat mõrralina, selgitas KKI kaebajale oma 27.03.2020. a vastuses (tl 42-44), lisades sellele selgitavate joonistena ka neli ortofotot, millelt on näha kalurite poolt Lämmijärvel kasutatavad mõrrajadad, millest omakorda kolm mõrrajada on ühendatud kalapüügieeskirja nõudega kooskõlas olevalt, kuid neljas ja kaebajale kuuluv jada mõrda mõrrajadas kalapüügieeskirja mõistes ei moodusta ning seega on tegemist ühendamata mõrdade grupiga. Sisuliselt sama selgitati kaebajale ka Keskkonnaministeeriumi 03.04.2020. a vastuses (tl 45-48), millele olid samuti lisatud selgitavad joonised selle kohta, millised näevad välja kalapüügieeskirjale vastavad mõrrad mõrrajadas. Asja materjalidest nähtuval selgitati kaebajale, et tema poolt kirjeldatud ja kasutatavad mõrrajadad ei vasta kalapüügieeskirja nõuetele ja tuleb ümber paigutada, juba ka 29.08.2016 ja 14.02.2017 (tl 73 ja 96).
13.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 16.03.2021. a otsuse muutmata.
14.HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad apellatsioonimenetluse kulud (riigilõiv) kaebaja enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.