3.Jätta menetluskulud kaebaja kanda. Jätta menetluskulud vastustaja kasuks välja mõistmata.
Edasikaebamise kord ja muud selgitused
4.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.04.2021. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
5.Menetlusosalisel (välja arvatud avaliku võimu kandja) on õigus esitada enne kohtuotsuse jõustumist kohtule taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 29).
Asjaolud
1.Keskkonnainspektsioon (edaspidi KKI) koostas 09.03.2020 objekti kontrollimise protokolli nr 1094811 (tl 70-71). Protokollis on üksikasjalikult kirjeldatud lippudega PÕ-14 ja PÕ-25 tähistatud püügivahendit. Sh on öeldud, et mõrra kere juurest kalda suunas on näha mõrra kere külge kinnitatud mõrra juhtaed, millest vee peal näha nöör ovaalsete ujukitega. Mööda juhtaeda kalda suunas liikudes ca 50 meetrit juhtaed lõpeb. Sellest läheb edasi nöör, mis on kinnitatud veekogu põhja. Samas on näha, et lõppenud juhtaiast vasakul algas järgmine mõrd - punast värvi ujuk, mis tähistab mõrra sulgurit, ning valged ujukid tähistamaks mõrra kariaia väljaulatuvaid osasid. Ei ole võimalik tuvastada, et need kaks mõrda omavahel juhtaiaga või lisajuhtaiaga ühendatud oleksid. Kirjeldatud viisil oli ühtsesse gruppi asetatud kokku viis
mõrda, mis ei olnud omavahel ühendatud juhtaia või lisajuhtaiaga. Kokku leiti 10 sellist gruppi, milles oli vastavalt 5, 6, 5, 3, 3, 3, 6, 5, 5 ja 4 mõrda. Protokollis on öeldud, et kaebaja selgituse kohaselt on osade kontrollitud püügivahendite märgistus vale. Õiged märgistused on PÕ-11, PÕ-10 ja PÕ-9. Kaebaja parandas kohapeal märgistuse.
2.KKI andis 12.03.2020 korralduse nr 1646 (tl 19, edaspidi vaidlustatud korraldus), milles ta kohustas kaebajat asetama PÕ-9, PÕ-10 ja PÕ-11 märgistusega mõrrad jadasse vastavalt kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p 6 hiljemalt 23.03.2020. Kaebajale kuuluvad kalapüügiload nr PÕ200009, PÕ200010 ja PÕ200011, mille püügivahenditeks on vastavalt 21, 21 ja 19 mõrda mõrrajadas. Kaebaja mõrrad ei ole asetatud jadasse, vaid kümnesse gruppi üksikult. Selleks kaebajal kalapüügiluba ei ole. KKI hoiatas, et korralduse täitmata jätmisel rakendatakse igakuiselt sunniraha 4500 eurot.
3.Kaebaja esitas 23.03.2020 seoses vaidlustatud korralduse andmisega KKI-le avalduse (pealkirjas kaebus-avaldus, tl 11-12). KKI tõlgendas kaebaja avaldust vaidena ning jättis 02.04.2020.a vaideotsusega (tl 20-21, edaspidi vaideotsus) vaide rahuldamata.
4.KKI koostas 20.04.2020 objekti kontrollimise protokolli nr 1096065 (tl 57) ning tuvastas, et vaidlustatud korraldus on täitmata. Gruppidesse püügile asetatud mõrrad ei olnud ühendatud omavahel juhtaia või lisajuhtaiaga, vaid nööriga vee pinnal ja veekogu põhjas. KKI rakendas sunniraha 4500 eurot ja määras selle vabatahtliku tasumise tähtaja. Järgmise kontrolli ajaks määrati alates 11.05.2020.
5.KKI esitas kaebajale sunniraha määramise teate 22.04.2020 nr 7-1/20/1495-2 (tl 58).
6.13.05.2020 toimunud kontrollil (tl 91) tuvastas KKI, et kaebaja püügivahendid on veekogust eemaldatud ning kaebaja tegevuses ei esine jätkuvat kalapüügieeskirja nõuete rikkumist. KKI lõpetas haldusmenetluse nr 1646 seoses selle aluseks olevate asjaolude äralangemisega.
7.Kohtu 05.02.2021.a määruse alusel on vastustajaks Keskkonnainspektsiooni üldõigusjärglasena Keskkonnaamet. Kaebus ja poolte seisukohad
8.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule 25.03.2020, 12.04.2020 ja 28.04.2020 avaldused, mille kohus liitis üheks kohtuasjaks. Kaebaja esitas menetluse käigus ka täiendavaid seisukohti. Kaebaja nõuded ja põhjendused olid kokkuvõttes järgmised.
8.1.Kaebaja palus tühistada vaidlustatud korralduse. Kaebaja mõistab kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p 6 nii, et mõrrajadas olevate mõrdade ühendamiseks juhtaiaga võib kasutada ka muid viise peale lisajuhtaia. Kaebaja kasutab mõrdade ühendamiseks nööre. Kaebaja on mõrdu sel viisil ühendanud juba paarkümmend aastat ja KKI ei ole talle etteheiteid teinud. Mõrrad olid paigaldatud ja ühendatud vastavalt kaebajale teadaolevatele nõuetele nii, et selliselt asetatud püügivahendi selektiivsus oleks väiksem, ehk tõenäosus, et kalad ei satu kalakotti (mõrraosa) on suurem. Vaidlustatud korraldusest ei ole arusaadav, millist rikkumist kaebajale ette heidetakse ja miks on tegemist olulise rikkumisega. Ettekirjutus ei ole piisavalt täpne, kuna kaebajale ei ole arusaadav, kuidas ta pidi mõrrad paigutama.
Ettekirjutuse tegemine ei olnud proportsionaalne. Vastustaja esimene valik ei oleks pidanud olema ettekirjutuse tegemine, vaid kaebajale oleks saanud anda juhiseid või soovitusi. Inspektorid olid 09.03.2020 järvel kaebajaga samal ajal, kuid kaebaja mõrdade juurde suundusid alles pärast kaebaja lahkumist. Kaebajat ei kuulatud enne vaidlustatud korralduse andmist ära. Seda oleks saanud teha juba kontrolli toimumise ajal järvel. Vaidlustatud korralduse andmine ei saanud olla kiireloomuline, arvestades et kaebajale saadeti 09.03.2020.a vaatlusega seotud 12.03.2020.a ettekirjutuskorraldus alles 16.03.2020.
8.2.Kaebaja palus tuvastada 09.03.2020 läbi viidud kontrolli õigusvastasuse. Kaebaja leidis, et ei ole aru saada millise haldusmenetluse raames järelevalvetoiming tehti, kas kaebaja osas alustati haldusmenetlus, mis numbri see menetlus sai, puudub arusaadav kirjeldus läbi viidud kontrollitoimingute kohta, kaebajat ei kaastatud menetlusse, ei kuulatud ära, ei tagatud menetluslikke õigusi, kaebajat jälitati keskkonnainspektsiooni ametnike poolt olukorras, kus taolised meetmed ei ole haldusmenetluses lubatud. Jälitamise all mõtleb kaebaja seda, et ametnikud järvel teadlikult jälgisid kaebajat eemalt. Kaebaja hinnangul on tal 09.03.2020 toimunud kontrolli suhtes tuvastamiskaebuse esitamise õigus, kuna ta vaidlustab menetlustoimingu koos haldusakti vaidlustamisega. Kaebaja eesmärgiks tuvastamiskaebuse esitamisel on vältida sarnase õigusvastase tegevuse kordumist tulevikus.
8.3.Kaebaja palus tühistada vaideotsuse, kuna tema avaldust on valesti tõlgendatud ja ta ei soovinud vaiet esitada. Kaebaja soovis esitada kaebuse otse kohtule. Ka vastustaja märkis vaideotsuses, et kaebaja avaldus ei vasta mitmes punktis vaidele esitatud nõuetele. Kaebaja soovis vaidlustada ametnike tegevust üldiselt, mitte konkreetselt vaidlustatud korraldust.
8.4.Kaebaja palus keelata 22.04.2020.a teates nimetatud sunniraha rakendamine ja sissenõudmine ning kohustada vastustajat esitama täitemenetluse lõpetamise avaldus, kui vastustaja on täitemenetluse algatanud. Kaebaja viitas ettekirjutuse õigusvastasusele ja sellele, et sunniraha suurus ei ole põhjendatud.
8.5.Kaebaja leidis, et kalapüügieeskiri ei ole kooskõlas põhiseadusega. Põhiõiguste realiseerimise seisukohalt olulised otsused peab langetama seadusandja. Kalapüügiseaduse § 9 ja majandusvööndi seaduse § 6 ei ole piisavad, et nende alusel kehtestada kalapüügieeskiri selliselt nagu on. Vabariigi Valitsusele on delegeeritud kogu kalapüügikorra kehtestamine, kuigi „kord“ peaks tähendama ainult seaduses sisalduva üldkorra tehnilist täpsustamist. Kalapüügiseaduses puudub üldkord, mida saaks kalapüügieeskirjas tehniliselt täpsustada. Vastuolu esineb ka nõudega, et õigusaktid oleksid sõnastatud piisavalt selgelt ja arusaadavalt. Kalapüügieeskirjas ei ole piisavalt täpselt reguleeritud nõudeid, kuidas kinnitada omavahel mõrdasid, et tekiks mõrrajada. See, et mõrrad peavad olema omavahel ühendatud juhtaedadega, suurendab tormi korral mõrdade purunemise riski. Samuti ei ole see kalavarude otstarbeka kasutamise ja kaitse huvides, kuna juhtaedadega ühendatud mõrrajadasse satub rohkem kala. Kalapüügieeskiri ei ole kooskõlas majandusvööndi seaduse § 6 lg 1 punktiga 1, mis sätestab, et kalapüügieeskiri peab sätestama tingimused, mille eesmärgiks on kalavaru otstarbekas kasutamine ja kaitse.
8.6.Kaebaja palus tuvastada, et vaidlustatud ettekirjutus on täidetud, kuna kaebaja tegi mõrrajadas olevate mõrdade vahele täiendavad nähtavad ühendused nööridega.
9.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vaidlustatud korraldus on õiguspärane. Kaebaja mõrrad ei olnud püügil jadas, kuna need olid omavahel juhtaia või lisajuhtaiaga ühendamata. Üksikute mõrdade püügile asetamisel on nõutav vahekaugus Peipsi ja Lämmijärves 300 meetrit. Ettekirjutuse tegemine ilma kaebajat ära kuulamata oli õiguspärane, kuna korraldus tuli kalavarude kaitseks anda kiireloomulisena. Ekslik on kaebaja väide, et mõrdade ilma (lisa)juhtaiata jadasse ühendamine on Peipsi ja Lämmijärvel kalurite poolt tavaks saanud. Aastas esineb selliseid juhtumeid tavaliselt üks kuni kaks, kuid KKI sekkumisel on need kalapüügieeskirjadega kooskõlla viidud. Sunniraha määramine oli õiguspärane, kuna kaebaja ei olnud vaidlustatud korraldust täitnud. 13.05.2020 tegi vastustaja kindlaks, et kaebaja mõrrad on veekogust eemaldatud ja vastustaja lõpetas haldusmenetluse. Kuivõrd kaebaja on ettekirjutuse täitnud, siis on ära langenud alus temalt sunniraha välja nõuda. Vaidemenetlus ei ole kaebajale loonud takistusi edasikaebamise õiguse kasutamisel. Kohtu seisukoht
10.Kaebus on menetlusse võetud järgmistes nõuetes: 1) tühistada Keskkonnainspektsiooni 12.03.2020.a korraldus nr 1646; 2) tuvastada 09.03.2020 läbi viidud kalapüügivahendite kontrolli õigusvastasus; 3) tühistada Keskkonnainspektsiooni 02.04.2020.a vaideotsus; 4) keelata 22.04.2020.a teates nimetatud sunniraha rakendamine ja sissenõudmine ning kohustada vastustajat esitama täitemenetluse lõpetamise avaldus, kui vastustaja on täitemenetluse algatanud; 5) tuvastada, et vaidlustatud ettekirjutus on täidetud sellega, et kaebaja tegi mõrrajadas olevate mõrdade vahele täiendavad nähtavad ühendused nööridega. Vastustaja teatas kohtule, et ta on haldusmenetluse lõpetanud. See ei muuda kohtu hinnangul vaidlustatud korralduse tühistamise nõuet lubamatuks. Vastustaja ei ole vaidlustatud korraldust kehtetuks tunnistanud, vaid lõpetas selle täitmise saavutamisele suunatud menetluse (järelkontrollide tegemine, sunniraha nõudmine). Kaebaja küll eemaldas mõrrad veekogust, kuid ei ole muutnud oma seisukohta mõrdade paigutamise ja ühendamise osas. Vaidlustatud korraldus mõjutab kaebaja õigusi, kui kaebaja otsustab kalapüüki mõrdadega jätkata. Vaidlustatud korraldus ja nõue tuvastada selle täitmine (nõuded 1 ja 5)
11.Kohus käsitleb koos kaebaja nõudeid tühistada vaidlustatud korraldus ja tuvastada, et see on täidetud. Vaidlustatud korralduse õiguspärasuse hindamisel käsitleb kohus küsimust, kas mõrrad võib mõrrajadas ühendada nööridega.
12.Kalapüügiseaduse § 31 p 3 kohaselt on üheks kutselise kalapüügi vahendiks lõkspüünised. Vabariigi Valitsuse määruse „Kalapüügieeskiri“ § 7 reguleerib täpsemalt selle püügivahendi alaliike ja nõudeid neile. Kalapüügieeskirja § 7 lg 2 p 1 alusel on lubatud lõkspüüniseks mõrd, s.o püünis, mis koosneb juhtaiast, vajaduse korral tiivast või tiibadest, mis moodustavad kariaia, ja ühe või mitme pujusega varustatud kuni kahest pealt kinnisest mõrrakerest. Mõrra alaliigid on sätestatud lõikes 3 ja osa neist on näidatud joonisel lisas 1. Kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p 6 järgi on mõrra lubatud alaliigiks mõrd mõrrajadas, s.o mõrd, mis püügile panekul asetatakse samasuunaliste juhtaedadega ühendatuna jadasse. Jadasse asetatuna võivad mõrrad paikneda ühel või mõlemal pool juhtaeda ning nende juhtaiaga ühendamiseks võib kasutada lisajuhtaedu. Eeltoodud nõudeid näitlikustavad ortofotod (tl 44) ja joonised (tl
46-47). Sh on ortofotodel 1-3 näha mõrrad mõrrajadas, mille puhul on olemas ühe mõrra juurest algavad ja teise juures lõppevad juhtaiad, ning fotol 4 olukord, kus selliseid juhtaedu ei ole ja mõrrad mõrrajada ei moodusta. Kalapüügieeskirja 7. peatüki 1. jagu reguleerib piiranguid, nõudeid ja keeluaegu Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järves. Selle kooseisu kuuluva § 42 lg 1 sätestab, et lg 1: lõkspüüniste kaugus üksteisest peab olema vähemalt 300 m, välja arvatud jadasse asetatuna; lg 2: mõrrajada, kaasa arvatud mõrd mõrrajadas, kogupikkus ei tohi ületada 700 m ning mõrrajadade kaugus üksteisest ja teistest lõkspüünistest peab olema vähemalt 500 m; lg 3: mõrd mõrrajadas ei tohi mõrdade vahekaugus üksteisest ühel pool mõrrajada juhtaeda olla suurem kui 100 m ning lisajuhtaia pikkus ületada 50 m.
13.Kohtu hinnangul tuleneb kalapüügieeskirja § 7 lg 3 punktist 6, et mõrraga mõrrajadas on tegemist üksnes juhul, kui mõrrad on omavahel ühendatud juhtaiaga (sh lisajuhtaiaga). See tuleneb viidatud sätte esimeses lauses antud „mõrd mõrrajadas“ definitsioonist - mõrrajadaga on tegemist juhul, kui mõrrad on asetatud jadasse ühendatuna kas samasuunaliste juhtaedadega või juhtaia ja lisajuhtaedadega. Sätet tervikuna lugedes ei ole seda võimalik mõista nii, et mõrrad võib ühendada juhtaedadega või mistahes muul viisil. Vaidlus puudub selles, et kaebaja mõrrad ei olnud omavahel ühendatud juhtaedadega, vaid kaebaja oli paigutanud kokku 45 mõrda kümne grupina nii, et mõrrad olid grupis omavahel ühendatud nööridega. Sel viisil ühendatud mõrdasid ei saa lugeda mõrrajadaks kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p 6 tähenduses. Õige ei ole kaebaja väide vaidluse puudumise kohta selles, et tal oli õigus mõrdadega püüda. Kaebajal ei olnud õigust mõrdade kasutamiseks mistahes viisil, vaid üksnes kooskõlas õigusaktide nõuete ja kaebajale antud kalapüügilubadega. Kaebaja kalapüügiload (tl 74-76) nägid ette püüdmise püügivahendiga „mõrd mõrrajadas“, muul viisil mõrdade kasutamiseks kaebajal õigust ei olnud. Seda arvestades on õige vastustaja seisukoht, et tegemist oli loata ehk ebaseadusliku kalapüügiga (kalapüügiseaduse § 71 lg 1 p 1 viidatud nõukogu määruse nr 1005/2008 art 42 punkt a ja art 3 punkt e). Kokkuvõttes oli vastustajal õigus teha kaebajale ettekirjutus ning nõuda mõrdade asetamist ja ühendamist vastavalt kalapüügieeskirjale ja kaebajale antud kalapüügilubadele, sh ühendamist samasuunaliste juhtaedadega või juhtaia ja lisajuhtaedadega. Eeltoodu ühtlasi tähendab, et vaidlustatud korraldust ei saa lugeda täidetuks sellega, kui kaebaja lõi mõrdade vahele täiendavad ühendused nööridega.
14.Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et vaidlustatud korraldusest ei ole arusaadav, mis kontrollimisel kindlaks tehti ja mida kaebajale ette heidetakse. Vaidlustatud korralduses on viidatud 09.03.2020 toimunud kontrollile. Selle kohta koostatud protokollis (tl 70-71) on üksikasjalikult kirjeldatud, kuidas kaebaja mõrrad paiknesid ning kas ja kuidas olid need omavahel ühendatud (vt otsuse punkti 1). Sh nähtub protokollist, et mõrrad ei olnud omavahel ühendatud juhtaia või lisajuhtaiaga ning et 10 gruppi tuvastati, kuna iga grupp oli tähistatud kaldapoolses otsas ühe punase lipuga ja avavee poolses otsas kahe punase lipuga. Õige ei ole ka see, et kaebajale ei olnud arusaadav, mida temalt nõutakse. Kaebaja avalduste põhjal mõistis kaebaja hästi, et temalt nõuti mõrdade ühendamist samasuunaliste juhtaedadega või juhtaia ja lisajuhtaedadega. Kaebaja kinnitas oma 07.05.2020.a avalduses vastuseks kohtu küsimusele, et vaidlus seisneb selles, kas mõrrad tuleb ühendada juhtaedadega või on lubatud ka nende ühendamine nööridega.
15.Kohtuasja dokumentide põhjal ei ole usutav, et kaebaja kasutatud mõrdade püügile asetamise viisi üle ei ole varem vaidlust olnud. Kaebaja esitas kohtule oma 23.03.2020.a avalduse vastustajale (tl 11-12), milles on öeldud, et kaebaja on selles küsimuses juba korduvalt pöördunud. Kaebaja on varem kahel korral, 08.08.2016 ja 04.01.2017 pöördunud keskkonnaministri poole, saavutamaks toetust oma seisukohale mõrdade jadasse ühendamise viisi kohta (tl 73, 96). Keskkonnaministeeriumi selgituses kaebajale 29.08.2016 nr 104/16/7320-2 (tl 73) on öeldud, et mõrrajada moodustavad mõrrad peavad olema omavahel ühendatud juhtaia või lisajuhtaia abil. See, kui kaebajale ei ole varem tehtud ettekirjutust rikkumine lõpetada, ei takista selle tegemist praegu. Kohus märgib, et Keskkonnaministeerium jäi oma seisukoha juurde ka pärast vaidlustatud korralduse andmist. Vastuses kaebajale 03.04.2020 (tl 45) on öeldud, et mõrd mõrrajadas definitsioon ütleb selgelt, et mõrrad peavad jadas olema ühendatud juhtaedadega. Mõrrad ei tohi asetseda üksikute mõrdadena eraldi, vaid need peavad olema ühendatud juht- või lisajuhtaedade kaudu. Keskkonnaministeerium saatis kaebajale näitlikud joonised (tl 46-47). Eeltoodut arvestades ei ole põhjendatud kaebaja etteheide, et ettekirjutuse tegemine ei olnud proportsionaalne ning et vastustaja oleks saavutanud mõrdade nõuetekohase paigutamise ja ühendamise kaebajale juhiste või soovituste andmisega.
16.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 1 näeb ette, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. HMS § 40 lg 3 p 1 alusel võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks või avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja põhistanud, et HMS § 40 lg 3 p 1 kohaldamise eeldused olid täidetud. Vastustaja väitel tuli vaidlustatud korraldus anda kiireloomulisena kalavarude kaitseks. Samas ei ole vastustaja vastu vaielnud sellele, et 12.03.2020 antud korraldus edastati kaebajale 16.03.2020. Samuti määras vastustaja korralduse täitmiseks küllalt pika tähtaja ehk 23.03.2020. Sellise ajakava korral oleks vastustajal olnud võimalik kaebaja ära kuulata.
17.Menetlusosalise ära kuulamata jätmine tähendab, et vaidlustatud korraldus oli formaalselt õigusvastane. Sellest ei piisa aga haldusakti tühistamiseks. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 3 lg 3 p 1 alusel võib haldusakti jätta kehtetuks tunnistamata, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohtupraktikas peetakse koormava haldusakti adressaadi ära kuulamata jätmist reeglina oluliseks rikkumiseks. Praeguse kohtuasja asjaoludel saab aga erandina öelda, et kaebaja ärakuulamine ei oleks avaldanud mingit mõju asja otsustamisele. Otsuse punktis 15 toodu põhjal on poolte vaidlus mõrdade ühendamise viisi üle väga pikaajaline. Kaebaja ei ole muutnud oma seisukohti vaatamata sellele, et juba Keskkonnaministeeriumi 29.08.2016.a kirjas (tl 73) selgitati kaebajale, et mõrrad mõrrajadas tuleb ühendada juhtaedadega, mõrrajadaks ei ole maleruudus asetatud mõrrad, millel on omavahel selgelt eristatavad vahed, kaebaja kirjeldusele vastavad mõrrad ei moodusta mõrrajada ja kaebajal tuleb need ümber paigutada. Vastuolu põhiseadusega
18.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 4 sätestab, et kohus jätab asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega.
Kaebaja taotles põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. Kuna põhiseadusele vastavuse kontroll saab toimuda üksnes vaidluse lahendamisel asjasse puutuva õigusnormi suhtes, siis hindab kohus seda, kas põhiseadusega võib olla vastuolus kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p 6.
19.Kaebaja hinnangul on viidatud säte vastuolus põhiseaduse §-ga 3, mis ütleb, et riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kohus sellega ei nõustu. Kalapüügieeskirjas on öeldud, et see kehtestatakse kalapüügiseaduse § 9 lg 1, § 11 lg 5 ja § 90 lg 2 ning majandusvööndi seaduse § 6 lg 1 p 1 alusel. Kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p 6 osas ei puutu asjasse majandusvööndi seadus, kuna see reguleerib tegevust väljaspool territoriaalmerd asuval ja viimasega külgneval merealal. Kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p 6 kehtestamisel on volitusnormiks kalapüügiseaduse § 9 lg 1, mille kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega kalapüügieeskirja, mis näeb ette kalapüügikorra kõigil veekogudel. Sama seaduse § 9 lg 2 p 3-4 kohaselt sätestatakse kalapüügieeskirjaga muuhulgas püügivahendite ja püügiviiside nõuded ja kasutamise piirangud ning püügivahendite loetelu ja kirjeldus. Kohtu hinnangul on kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p 6 kehtestatud eeltoodud volituse piirides. Kalapüügiseaduse § 31 p 3 nimetab lubatud püügivahendina lõkspüünised, kalapüügieeskiri sisaldab nende alaliike, täpsemat kirjeldust ja kasutamise korda. Põhiseaduse § 3 lg 1 tulenevat parlamendireservatsiooni põhimõtet ei saa mõista sedavõrd kitsalt, nagu seda teeb kaebaja. Määrav ei ole see, kas seaduses on kehtestatud kord, mida määrusega üksnes täpsustatakse. Oluline on see, et tegemist ei oleks küsimusega, mida põhiseaduse järgi saab otsustada üksnes seadusandja. Selliseks küsimuseks ei ole lubatud kalapüügivahendite alaliigid ja nende kirjeldus. Eeltoodu ei ole ka põhiõiguste realiseerimise seisukohast olulise tähtsusega küsimus, mida tuleks tingimata reguleerida seadusega.
20.Kohus ei näe vastuolu ka põhiseaduse §-ga 13, mille järgi seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. Sellel sättel rajaneb õigusselguse põhimõte, mis tähendab, et õigusaktid peavad olema selged ja arusaadavad. Kohtu hinnangul on kalapüügieeskirja § 7 lg 3 p 6 selge ja arusaadav ning seda on võimalik täita igaühel, ammugi kaluril, kellelt kalapüügiseaduse § 41 lg 4 alusel eeldatakse kindlat kutsekvalifikatsiooni. See, kui kaebaja ei soovi seda normi järgida ning püüab maksma panna oma ettekujutust sellest, kuidas on õige mõrrad mõrrajadasse ühendada, ei muuda viidatud sätet ebaselgeks.
21.Vaidlusaluse sätte põhiseaduslikkuse hindamisel ei puutu asjasse see, kas muud püügiviisid aitaksid paremini kaasa kalavarude kaitsele või püügivahendite säästlikumale kasutamisele. Kalapüügiseaduse § 10 lg 5 keelab püüda kala selles seaduses loetlemata ja kalapüügieeskirjas kirjeldamata vahendiga. 09.03.2020.a kontrolli protokollis kirjeldatud püüdmisviis, kus mõrrad on asetatud 3-6 kaupa gruppidena ja ühendatud omavahel nööridega, ei vasta ühegi lubatud püügivahendi nõuetele. See, kui kaebaja arvates kaitseb tema tegevus püügivahendeid kahju eest ja on soodsam kalavarudele, ei anna talle õigust püügivahendeid omatahtsi ümber kujundada. Kui kaebaja soovib püüda üksikute mõrdadega, siis tuleb tal taotleda selleks kalapüügiluba. Lisaks tuleb siis arvestada, et üksikute mõrdade vahekaugus peab olema vähemalt 300 m.
Menetlustoimingud ja vaideotsus (nõuded 2 ja 3)
22.Kohus ei nõustu kaebaja etteheidetega 09.03.2020 toimunud kontrolli läbiviimisele. Kalapüügiseaduse 09.03.2020 kehtinud redaktsiooni § 63 lg 1 alusel oli KKI ülesandeks teostada riiklikku järelevalvet kalapüügiseaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle. Sama seaduse § 65 lg 1 p 1 alusel oli KKI-l õigus teostada püügile asetatud püügivahendite läbivaatust ilma korrakaitseseaduse § 49 lõikes 2 nimetatud isikute, s.o asja omaniku või valdaja juuresolekuta. HMS § 35 lg 1 p 3 alusel võib haldusorgani initsiatiivil algatatud haldusmenetlus alata menetlusosalise suhtes esimese menetlustoimingu sooritamisega. See tähendab, et haldusmenetlus kaebaja tegevuse õiguspärasuse kontrollimiseks algas 09.03.2020 toimunud kontrolli läbiviimisega. Õigusaktid ei nõua seda, et haldusmenetluse alustamine tuleks lisaks eeltoodule kuidagi eraldi vormistada või et haldusmenetlusel peaks olema number. Kohus võttis eespool kaebaja ära kuulamata jätmise käsitlemisel arvesse, et 12.03.2020 antud korraldus edastati kaebajale 16.03.2020. See, et korralduse edastamise viis lükkas ümber vastustaja väite viivitamatu tegutsemise vajaduse kohta, ei tähenda samal ajal seda, et vastustaja on korralduse edastamisega lubamatult viivitanud. Korraldus anti neljapäevasel päeval ja edastati järgmisel esmaspäeval. Ajavahemik kuni korralduse täitmise tähtaja saabumiseni ei jäänud seetõttu ebamõistlikult lühikeseks. 09.03.2020 toimunud kontrolli kohta vormistatud protokolli ja kaebaja ärakuulamisega seonduvat käsitles kohus eespool.
23.Kaebaja suhtes ei viidud läbi jälitustoiminguid. Kriminaalmenetluses mõistetakse jälitustoimingu all isikuandmete töötlemist seaduses sätestatud ülesande täitmiseks eesmärgiga varjata andmete töötlemise fakti ja sisu andmesubjekti eest (kriminaalmenetluse seadustiku § 1261 lg 1). Vastustaja ei varjanud kaebaja eest kontrolli toimumist 09.03.2020. Nagu kaebaja ise selgitab, viibisid ja tegutsesid vastustaja ametnikud järvel kõigile nähtavalt. Jälitustoiminguks ei saa pidada seda, kui üks avalikus ruumis viibiv isik teist sellist isikut eemalt vaatleb.
24.Vaideotsuse tühistamise nõude rahuldamise üheks eelduseks on see, vaideotsus rikub kaebaja subjektiivseid õigusi (RVastS § 3 lg 1). See eeldus ei ole täidetud. Kaebaja 23.03.2020.a avalduse tõlgendamine vaidena ei rikkunud kaebaja õigusi. Kaebaja selgitas kaebuses oma tegelikku tahet ja kohus võttis kaebuse menetlusse. Seega ei takistanud avalduse käsitlemine vaidena kohtusse pöördumist. Kui kaebaja eelnimetatud avalduse esitas, siis ilmselt soovis ta sellele ka vastust. Arvestades kaebuse menetlusse võtmist ei mõjuta kaebaja õigusi see, kas vastustaja vastus vormistati vaideotsusena või vastusena märgukirjale. Sunniraha (nõue 4)
25.Kaebaja taotles keelata 22.04.2020.a teates nimetatud sunniraha rakendamine ja sissenõudmine ning kohustada vastustajat esitama täitemenetluse lõpetamise avaldus, kui vastustaja on täitemenetluse algatanud. Kohtupraktikas leitakse, et kohustamiskaebuse rahuldamiseks peavad selle eeldused olema täidetud nii kaebuse esitamise kui ka kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kui kohtuotsuse tegemise ajal ei võimalda faktilised asjaolud või õiguslik olukord vastustajat toimingut
sooritama kohustada, on see kaebuse rahuldamata jätmise aluseks (Riigikohtu lahend 3-3-1-7916 p 20 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohtu hinnangul on eeltoodu kohaldatav ka keelamiskaebuse puhul.
26.Praeguses asjas eemaldas kaebaja pärast vaidlustatud korralduse andmist mõrrad veekogust. Sunniraha nõudmine vaidlustatud korralduse täitmise saavutamise eesmärgil ei ole seda arvestades enam võimalik. Vastustaja ei ole algatanud 22.04.2020.a teates nimetatud sunniraha sissenõudmiseks täitemenetlust. Kohustamis- ja keelamisnõuete rahuldamine ei ole võimalik.
27.Kokkuvõttes jätab kohus kõik kaebuse nõuded rahuldamata. Menetluskulud. Selgitused
28.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud ning kohus jätab HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud vastustaja kasuks välja mõistmata.
29.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Menetlusosalisel (välja arvatud avaliku võimu kandja) on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui menetlusosaline seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.