Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-20-2457 29. märts 2022 Kadri Palm X kaebus Maksu- ja Tolliameti 28. septembri 2020. a vastutusotsuse nr 13-7/01045-24 tühistamiseks Kaebaja – X, lepinguline esindaja Meelis Krautmann Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Indrek Lind Istung 6. oktoobril 2021, edasi kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebajale 5. mail 2021 ja 20. oktoobril 2021 kohtule esitatud dokumentaalsed tõendid (dtl 1115-1539, 1749-1751).
2.Rahuldada X kaebus.
3.Tühistada Maksu- ja Tolliameti 28. septembri 2020. a vastutusotsus nr 13-7/0104524.
4.Mõista Maksu- ja Tolliametilt X kasuks menetluskulud summas 6081 eurot.
5.Jõustunud kohtulahendi avaldamisel Riigi Teatajas tuleb X, Y ja Q nimed asendada tähemärkidega.
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28. aprillil 2022 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181, tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg 8). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3-20-2457
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 28. septembri 2020. a vastutusotsusega nr 137/01045-24 Xt (kaebaja) tasuma solidaarselt osaühinguga Lompka SK (kustutatud) (edaspidi ka Lompka) maksuvõlga summas 38 096,3 eurot (dtl 11-28).
2.Kaebaja esitas vastutusotsuse peale vaide, mille MTA jättis 6. novembri 2020. a vaideotsusega nr 6-1/4743-2 rahuldamata (dtl 33-38).
3.Kaebaja esitas 7. detsembril 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse MTA 28. septembri 2020. a vastutusotsuse nr 13-7/01045-24 tühistamiseks (dtl 1-10).
4.Tartu Halduskohus võttis 14. detsembri 2020. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks MTA ja kohustas vastustajat kaebusele vastama (dtl 44-46).
5.MTA esitas 11. jaanuaril 2021 vastuse kaebusele (dtl 50-56).
6.Kaebaja esitas 4. mail 2021 taotluse kuulata üle tunnistajad ja taotluse võtta vastu esitatud dokumentaalsed tõendid (dtl 1110-1114). Vastustaja esitas 21. mail 2021 seisukoha kaebaja taotluste osas (dtl 1542-1544).
7.Tartu Halduskohus kutsus 30. augusti 2021. a määrusega 6. oktoobril 2021 toimuvale kohtuistungile tunnistajatena Yja Q(dtl 1545-1547). Kohtuistung toimus 6. oktoobril 2021 (kohtuistungi protokoll dtl 1613-1623). Tunnistajad istungile ei ilmunud. Kohtuistungi lõppedes teatas kohus, et läheb üle kirjalikule menetlusele.
8.Tartu Halduskohus otsustas 7. oktoobri 2021. a määrusega asjas kirjalikult tunnistajad üle kuulata ning andis kaebajale ja vastustajale tähtaja tunnistajatele kirjalike küsimuste esitamiseks (dtl 1610-1612). Kaebaja ja vastustaja vastasid kohtumäärusele 20. oktoobril 2021 (dtl 1630-1743, 1746-1748).
9.Tartu Halduskohus kohustas 22. oktoobri 2021. a määrusega tunnistajaid vastama kohtumääruse resolutsioonis esitatud küsimustele (dtl 1752-1755). Y vastas kohtumäärusele 4. novembril 2021 (dtl 1767-1768). Q kohtumääruse kättesaamist ei kinnitanud ning kohtule ei vastanud.
10.Tartu Halduskohus kohustas 16. detsembri 2021. a määrusega tunnistajat vastama kohtumääruse resolutsiooni p-s 1 toodud küsimustele seitsme päeva jooksul kohtumääruse kättesaamisest, kohustas kaebajat ise või kolmanda isiku vahendusel toimetama tunnistajale kätte kohtumääruse ja tunnistaja hoiatuse hiljemalt 3. jaanuariks 2022 ning kohustas kaebajat hiljemalt 5. jaanuaril 2022 esitama kohtule kättetoimetamise kohta kättetoimetamisteatise (dtl 1780-1784).
11.Kaebaja esitas 5. jaanuaril 2022 vastuse, milles teatas, et tal ei õnnestunud tunnistajale kätte toimetada 16. detsembri 2021. a kohtumäärust, sest ta polnud kaebajale kättesaadav (dtl 17851786). Lisaks andis kaebaja teada, et ta loobub tunnistaja ülekuulamise taotlusest.
12.Tartu Halduskohus muutis 6. jaanuari 2022. a määrusega Tartu Halduskohtu 7. oktoobri,
22.oktoobri ja 16. detsembri 2021. a määrusi asjas nr 3-20-2457 ning jättis kaebaja taotluse Q tunnistajana ülekuulamiseks läbi vaatamata (dtl 1787-1790).
3-20-2457
13.Kaebaja esitas 25. jaanuaril 2022 täiendava avalduse, 4. veebruaril 2022 lõplikud seisukohad ja 17. veebruaril 2022 vastuväited vastustaja seisukohtadele (dtl 1791-1793, 1808-1815, 1824-1828).
14.Vastustaja esitas 2. veebruaril 2022 täiendava seisukoha koos lisadokumentidega ning
15.Kaebaja esitas 4. veebruaril 2022 menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid (dtl 1816-1820, 1829).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
16.Kaebaja taotleb MTA 28. septembri 2020. a vastutusotsuse nr 13-7/01045-24 tühistamist, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt.
16.1.Vaidlustatud vastutusotsusest ei selgu selle andmise õiguslik ja faktiline alus ning haldusakti andmise põhimotiivid, mistõttu vastutusotsus ei vasta maksukorralduse seaduse (MKS) § 46 lg-tes 2 ja 3 sätestatud nõuetele. Vaidlustatud vastutusotsusest ei selgu, millised tuvastatud faktilised asjaolud moodustavad juhatuse liikme vastutuse koosseisu ning panevad kaebajale kohustuse tasuda kolmanda isiku maksuvõlg.
16.2.26. veebruari 2019. a intressinõude mittetäitmise eest pole kaebaja vastutav, sest maksuhaldur pole põhjendanud, mida ta on teinud nimetatud intressinõude sundtäitmiseks (millal sundtäitmist alustati ja milliseid toiminguid tehti) ning mispärast kaebaja süülise, s.o tahtlikku tegevuse tõttu sundtäitmine ebaõnnestus. Üldjuhul tuleb eeldada, et intress nõutakse sisse pärast põhivõla tasumist (vt MKS § 105 lg-s 6 sätestatud kohustuste tasumise järjekord). Sarnased põhjendused puuduvad 16. veebruari 2020. a intressinõude nr 133/38561 osas.
16.3.Tahtluse põhjendamiseks pole piisav maksuhalduri järeldus, et kui kaebaja ei oleks oma süülise tegevusega tekitanud äriühingule maksuvõlga, ei kuuluks sellest ka arvestamisele ja tasumisele intress. Kaebaja pole vastutav selle eest, et seaduse järgi arvestati intressi tasumata maksusummalt. Samuti pole tahtluse põhjendamiseks piisav maksuhalduri väide, et kaebaja jättis korraldamata Lompka kõrvalkohutuse tasuda 6862,69 eurot. Vastutusotsuses pole selgitatud, mida tähendab korraldamata jätmine. Mis tahes korraldamata jätmine ei tähenda automaatselt, et kaebaja tegu tegevusetuse vormis on tahtlik.
16.4.Maksuhaldur pole tõendanud, et kaebaja sai aru enda tegevuse õigusvastasusest ja soovis jätta intressivõla tasumata.
16.5.Vastutusotsus tehti 28. septembril 2020, kuid intressinõue nr 13-3/82480 tehti
27.augustil 2020. MKS § 96 lg 5 sätestab, et kui seadusega ei ole sätestatud teisiti, võib teha maksusumma tasumiseks kohustava vastutusotsuse maksusumma määramise aegumistähtaja (§ 98) jooksul. Sama seaduse §-des 38–40 nimetatud isikutele võib teha vastutusotsuse alles pärast seda, kui maksumaksja või maksu kinnipidaja suhtes on alustatud sissenõudmist sama seaduse § 130 lg 1 p-s 3 sätestatud viisil ning selle tulemusel ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse nõuda või kui maksumaksjale või maksu kinnipidajale on välja kuulutatud pankrot. Lompka suhtes pole pankrotti välja kuulutatud. Seepärast võis 27. augusti 2020 intressinõude nr 13-3/82480 osas kaebajale kui seaduslikule esindajale teha vastutusotsuse alles pärast seda, kui on möödunud kolm kuud vastutusotsusega nõutava maksuvõla äriühingult sissenõudmise alustamisest. Vastutusotsust ei või teha enne seaduses lubatud tähtaega isegi siis, kui juba varem on selge,
3-20-2457 et äriühingult ei õnnestu maksuvõlga sisse nõuda, ning seda olenemata sellest, et äriühingu suhtes oli alustatud täitemenetlust teiste maksuvõlgade sissenõudmiseks (Riigikohtu otsus asjas nr 3-17-991/38, p 12). Eelnimetatud põhimõte kehtib ka juhul, kui pankrotti ei kuulutata välja raugemise tõttu.
16.6.Vastutusmenetluses rikuti oluliselt uurimispõhimõtet. Maksuhaldur on pangakontolt välja võetud rahaliste vahendite analüüsimisel ja hindamisel jätnud tähelepanuta kõik vastutusmenetluses esitatud kaebaja väited ja esitatud tõendid, sh asjaolu, et nimetatud rahast maksti välja töötajatele palgad, rahad liikusid kassasse. Samuti asjaolu, et kanti muid majandustegevuse kulusid, tasuti ostjatele arvete eest, tehti ettemakseid jms. Raha liikumine nähtub vastutusmenetluses esitatud Lompka kassa väljatrükist.
16.7.Kaebaja esitas 18. juunil 2020 Lompka kassa väljatrüki perioodi 27. märts 2019 kuni 29. jaanuar 2020 kohta. 18. juunil 2020 saadetud e-kirjas kaebaja selgitas, mispärast kassas sularaha kasutamine ja liikumine on miinus märgiga. Kaebaja seletuse kohaselt negatiivse jäägi tekkimine oli tingitud sellest, et ta andis äriühingule kasutada oma raha. Kulutuste tegemisel äriühingu huvides osaniku raha kasutamine pole keelatud. Kassa negatiivne jääk oli sisuliselt kaetud osaniku laenuga, mille tagastamine toimus kassa rahaliste vahendite arvel. Selle tulemusena kassa negatiivne jääk vähenes ja kassa muutus positiivseks. Kaebaja on selgitanud, et ta andis raha konkreetsete tehingute tegemiseks ja tegemist oli sularahas antud omaniku laenuga. Vastuseks maksuhalduri väitele rahade olemasolu puudumise kohta, selgitas kaebaja, et maksukontrolli käigus maksustati kaebajale makstud dividendid tulumaksuga ning see selgitab rahade päritolu.
16.8.Samas e-kirjas selgitas kaebaja, et kassaarvestus ja dokumenteerimine toimus äriühingus raamatupidajaga kooskõlastatud korra alusel. Kannete aluseks on rahade liikumine või konkreetsed arved, sh sularaha arved. Sissetulekute ja väljaminekute kohta üldjuhul ei peetud vajalikuks koostada eraldi ordereid, kui kassaraamat viitab muudele algdokumentidele või kassaraamatu kannete alusel on raha liikumine mõistetav ning kontrollitav. Raha liikumise alus nähtub eelkõige kande selgitusest.
16.9.Kaebaja juhtis juba vastutusmenetluses maksuhalduri tähelepanu asjaolule, et ajutine pankrotihaldur pole tuvastanud asjaolusid, mis viitaksid juhatuse liikme tegevuses jämedatele juhtimisvigadele ja äriühingu rahaliste vahendite omastamisele. Ajutise pankrotihalduri aruanne on tõend, millega pidi maksuhaldur asjaolude tuvastamisel arvestama. Asjaolu, et maksuhalduril puudusid algdokumendid kulude kohta, ei tähenda automaatselt, et raha polnud kasutatud ettevõtluse tarbeks. Nimetatud asjaolud tuleb tuvastada maksumenetluses, mille tulemuseks on maksuotsus. Kaebaja küsis korduvalt, milliseid dokumente vastutusotsuse koostaja vajab, kuid ei saanud mingit vastust.
16.10.Tabelist 1 nähtuvalt võlg summas 5903,74 eurot tekkis juunis 2018. See võlg on seotud läbiviidud maksukontrolliga, mille tulemusena kaebaja esitas parandusdeklaratsioonid. 2019 jaanuaris ja veebruaris tekkis kokku maksuvõlg 9688,17 eurot. Ülejäänud maksuvõlg (põhivõlg) tekkis perioodil oktoober kuni detsember 2019 ja jaanuaris 2020.
16.11.Kaebaja täitis kuni 31. septembrini 2019 nõuetekohaselt ajatamise graafikut. Ajatamise graafik hõlmas tabelis 1 märgitud maksuvõlga 5903,74 eurot (mis tekkis juunis 2018) ja võlga 9688,17 eurot (mis tekkis 2019 jaanuaris ja veebruaris). Nende summade tasumist ei mõjutanud kaebaja tegevused alates 1. juulist 2018 kuni 31. septembrini 2019.
16.12.Vastutusotsusest jääb ebaselgeks, milliseid kohustusi kaebaja tahtlikult rikkus, mille tõttu jäid maksud tasumata.
16.13.Väidetavalt ettevõtlusega mitteseotud väljamaksed tehti ja dividendi maksmine toimus kuni 30. juunini 2018. Nimetatud toimingud ei saanud kuidagi mõjutada maksuvõla tasumist 2019. aastal alates oktoobrikuust. Nendel tegevustel puudub põhjuslik seos tekkinud maksuvõla ja selle tasumata jätmise vahel.
3-20-2457
16.14.Maksuhaldur väidab, et arvelduskontolt 1. juuli 2018 kuni 8. jaanuar 2020 sularahas välja võetud 100 050 euro kasutamine ettevõtluseks pole tõendatud. Maksuhalduri väitega ei saa nõustuda. Vastutusmenetluses soovis maksuhaldur, et esitatakse Lompka kassa väljatrükk perioodi 27. märts 2019 kuni 29. jaanuar 2020 kohta. Maksuhaldur ei uurinud kassa liikumist perioodil alates 1. juuli 2018 kuni 26. märts 2019. Seepärast pole õige teha järeldusi ainult pangakontolt välja võetud summade alusel.
16.15.Maksuhaldurile esitatud kassa väljatrükist nähtuvad kanded „Raha kassasse“. Nimetatud kanne tähendab, et pangakontolt võetud sularaha liikus äriühingu kassasse. Seega kassaaruanne kajastab pangast võetud sularaha liikumist pangakonto ja kassa vahel. Samuti on kassaaruandes kanne „Sissemaks panka“, mis kajastab kassast sularaha liikumist äriühingu pangakontole. Kusjuures panka tehtud sissemakseid on maksuhaldur õigeks pidanud. Samuti nähtub kassaaruandest, milliseid kulusid tehti, sest sisaldab andmeid tehingupartnerite (Tele2, Olerex AS, Rautakesko AS, Alexela Oil, Stokker AS jne) kohta. Seega on sularaha kasutamine piisavalt tõendanud.
16.16.Kuna kassa jääk oli negatiivne (kasutati kaebaja poolt äriühingule antud raha), siis kassasse tehtud sularahaga vähendati osaniku nõuet äriühingu vastu. Seda kinnitab kassaaruandes negatiivse jäägi vähenemine. Maksuhaldur pole vaidlustanud kassas tekkinud negatiivset jääki.
16.17.Vastutusotsuse tabelist 3 nähtub, et 2019. a oktoobris, novembris ja detsembris on äriühingu pangakontolt sularahas välja võetud vastavalt 5270 eurot, 5790 eurot ja 20 095 eurot. Maksuhaldurile esitatud kassaaruandest nähtub, et nimetatud summad on liikunud kassasse. Seega on jälgitav, kuhu raha liikus. Pole võimalik väita, et pangast väljavõetud sularaha kassasse maksmine on ettevõtlusega mitteseotud kulu. Kassaaruandest nähtub, milleks raha kulutati.
16.18.Vastutusotsuses toodud tabelid 1, 2 ja 3 pole omavahel kooskõlas. Maksude tasumise kohustus tekkis oktoobrist 2019. Seepärast pole varasemad sündmused ja toimingud olulised.
16.19.Seepärast on ebaoluline ka vastustaja väide, et tabelist 3 nähtub, et perioodide 1. juuli 2018 kuni 8. jaanuar 2020 palgakulu ja käibemaksu katmiseks oli piisavalt rahalisi vahendeid, kuid kaebaja korraldas Lompka majandustegevuse selliselt, et ettevõtte maksukohustuste katteks raha ei laekunud. Maksuhaldur toob tabelis 1 välja, et tasumise raskused tekkisid oktoobrist 2019. Samal ajal tekkisid raskused ka ajatamisgraafiku täitmisel. Maksuhaldur oleks pidanud hindama rahaliste vahendite kasutamist maksuvõla tasumise hetkel. Praegu on tehtud pangakonto põhjal üldistavaid järeldusi, mis on oletuslikud ja tõendamata. Tahtlust oletustele tuginedes põhjendada ei saa.
16.20.Paljasõnaline ja tõendamata on, et pangakontolt välja võetud raha summas 100 050 eurot ei ole kasutatud Lompka majandustegevuse ega maksustatava käibe tarbeks. Maksuhaldur ei saa teha järeldusi pelgalt pangakontolt välja võetud summade pinnalt, arvestamata asjaolu, et Lompka tegeles ehitamisega. Ehitamisel on alati suured materjali- ja tööjõukulud. Maksumenetluses oleks viidud läbi hindamine kuludokumentide puudumisel. Vastutusmenetluses, millega pannake juhatuse liige vastutama kolmanda isiku kohustuste eest, tuleb asjaolud tuvastada veelgi hoolikamalt ning kõik kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada juhatuse liikme kasuks.
16.21.Kaebaja leiab, et ta parandusdeklaratsioonide tõttu on Lompka maksnud tööjõumakse enam.
16.22.Maksuaudiitor teatas kirjalikult, et Lompka deklareeris vähem töötajatele tehtud brutotöötasu väljamakseid summas 2552,52 eurot (neto 1986,94 eurot), millelt kinnipeetud ja arvestatud tööjõumaksud on 2503,28 eurot. Nimetatud maksusumma on ebaõige. Tulenevalt soovist maksumenetlus lõpetada suurendas Lompka parandusdeklaratsioonides
3-20-2457 (TSD) brutotöötasu väljamakseid 2552,52 euro võrra. Selle tulemusena suurenes maksukohustus 1424,74 eurot.
16.23.Maksuaudiitor väidab, et Y sai jaanuaris brutotasu 635,16 eurot. 24. oktoobri 2018 protokollist nähtub, et Y töötas Lompkas alates 23. jaanuarist 2018, seega jaanuaris 2018 mitte rohkem kui 7 tööpäeva. Ta kinnitas, et tema töötasu suurus oli kuus 500 eurot kätte. Sellest tulenevalt pole kooskõlas faktiliste asjaolude ja kogutud tõenditega, et temale maksti 7 tööpäeva eest 500 eurot ja samas suures summas töötasu kogu veebruarikuu eest. Y kinnitas, et ta sai jaanuari eest kätte raha alles 23. veebruaril 2018. Seega ka töötasu saamise aeg kinnitab, et ta ei saanud raha jaanuaris 2018. Järelikult on maksuaudiitor ebaõigesti järeldanud, et Y on makstud töötasu jaanuaris 2018 summas 635,16 eurot. Sellest tulenevalt on deklaratsiooni parandamisega Lompka tasunud tööjõumakse maksuseadustest tulenevalt enam, millist asjaolu tuleb praeguses kohtumenetluses arvesse võtta.
16.24.Maksuaudiitor väidab, et Q sai brutotasu rohkem jaanuaris 455,83 euro, veebruaris 516,08 euro ja märtsis 193,40 euro võrra. Lompka oli deklareerinud Q tehtud väljamakselt tööjõumaksud mais 2018, kuigi faktiliselt mais talle mingeid väljamakseid pole tehtud. Q
17.oktoobril 2018 protokollitud seletuste järgi töötas ta Lompkas alates 1. jaanuarist kuni
9.märtsini 2018. Seletuse protokolli p-st 9 nähtub, et ta sai kätte kokku 1590 eurot. Tema töötasu oli enne parandusdeklaratsioonide esitamist deklareeritud jaanuaris, veebruaris ja mais kokku netosummas 1531,31 eurot (vt lisa 96 p 3.3). Seega ainult 58,69 (1590-1531,31) euro võrra vähem. Netosummalt 58,66 on tööjõumaksude summa kokku 22,77 (81,4658,69) eurot. Mingeid muid summasid pole ta saanud. Eeltoodust tulenevalt on deklareeritud ja tasutud tööjõumakse maksudeklaratsioonide parandamise tõttu enam.
16.25.Kaebaja on seisukohal, et enamus kulude puhul on järeldus ettevõtlusega mitteseotuse kohta põhjendamatu. Vaidlus puudub selles, et Lompka on need kulud teinud ning kaubad või teenused saanud. Tegemist on kuludega, mis on seotud ehitustegevusega, s.o Lompka põhitegevusega, millest tekkis maksustatav käive. Ettevõtluse või maksustatava käibega seotuse tuvastamiseks ei pea soetatud kaupa või teenust kasutama kohe, vaid kasutamine võib toimuda tulevikus või isegi mittetoimuda. Alates kauba soetamisest võivad asjaolud muutuda, s.o kaubad muutuvad kasutamiskõlbmatuks, tegemist on praagiga, jäävad lattu seisma, kaubad kaovad või varastatakse jmt, kuid see ei muuda tehtud kulu, s.o soetatud kaupa automaatselt ettevõtlusega mitteseotuks. Igat kulu tuleb eraldi hinnata ja analüüsida.
17.Vastustaja peab kaebust põhjendamatuks ja vaidleb sellele vastu. Seejuures jääb vastustaja vastutusotsuses ja vaideotsustes esitatud seisukohtade juurde. Vastustaja vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised.
17.1.Vaidlusaluse vastutusotsuse tegemise ajal oli Lompkal kehtiv maksuvõlg. Samal ajal ei ole tuvastatav MKS § 96 lg-s 6 loetletud vastutusotsuse tegemist välistavate asjaolude esinemine.
17.2.Vastutusotsusega kaebajalt nõutav maksuvõlg tekkis ajavahemikul juuni 2018 kuni jaanuar 2020 Lompka poolt deklareeritud, kuid tasumata jäetud maksusummadest ja nendelt arvestatud intressist. Kaebaja oli Lompka juhatuse liige alates 8. augustist 1997 kuni
18.maini 2020 (peale mida ta on äriühingu dokumentide hoidja). Seega vastutab kaebaja vaidlusaluse vastutusotsuse adressaadina seaduse alusel Lompka maksukohustuste täitmise eest.
17.3.Arvestades Lompka maksuvõla tekkimise aega (juuni 2018 kuni jaanuar 2020), ei ole alust rääkida aegumistähtaja möödumisest ning vaieldamatult on vastutusotsus tehtud ka enne Lompka õigusvõime lõppemist.
17.4.Seonduvalt sellega, et kaebaja jääb kõnealuses küsimuses intressi puudutavas osas kaebusest nähtuvalt vastustajaga eriarvamusele, märgib vastustaja, et MKS § 96 lg 5
3-20-2457 sisuline mõte seisneb siiski selles, et maksuhalduril tekib õigus ja võimalus vastutusotsuse tegemiseks alles peale seda, kui on tuvastatud maksukohustuslase, kelle poolt tasumata jäetud maksuvõla osas vastutusotsust teha kavatsetakse, maksevõimetus.
17.5.Pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine ning PankrS § 29 lg-st 1 nähtuvalt, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ja puudub vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalus, lõpetab kohus vaatamata võlgniku maksejõuetusele määrusega pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. PankrS § 31 lg 4 sätestab, et kui pankrotiavalduse on esitanud võlgnik, siis eeldatakse, et ta on maksejõuetu.
17.6.Käesoleval juhul esitas Lompka maakohtule võlgniku pankrotiavalduse ning kohus lõpetas 6. aprilli 2020. a määrusega pankrotiavalduse menetluse PankrS § 29 lg 1 alusel pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Seega Lompka pankrotiavalduse menetluse käigus leidis tuvastamist vastutusotsuse tegemise võimalikkuse seisukohalt tähtsust omav asjaolu, et Lompka on maksejõuetu ja tal ei jätku vara isegi pankrotimenetluse kulude katteks, mistõttu tuleb ta likvideerida. Seda arvestades on käesoleval juhul MKS § 96 lg-s 5 nimetatud eeldus vastutusotsuse tegemiseks (maksukohustuslase tegelik maksevõimetus) täidetud.
17.7.Lisaks esitab vastustaja käesoleva vastuse lisana 4 kohtule Lompka pangakontode arestide koondi, millest nähtub, et 25. veebruari 2019 ja 16. märtsi 2020 intressinõuete osas on krediidiasutustele tehtud arestimise korraldused (vastavalt 8. jaanuaril 2020 ja 5. juunil 2020). 27. augusti 2020 intressinõude osas tõepoolest formaalselt ei ole täidetud MKS § 96 lg-s 5 sätestatud kolme kuulise tähtaja eeldus, kuid vastustaja on seisukohal, et käesolevas punktis eelnevalt märgitut arvestades saab siiski sisuliselt asuda 6. novembri 2020 vaideotsuse p-s 13 toodud seisukohale, et MTA on teinud kõik mõistliku selleks, et Lompkalt maksuvõlgu, sh intresse, sisse nõuda, kuid see ei ole õnnestunud. Sarnase käsitlusega pankrotimenetluse raugemise kontekstis on kohtud nõustunud ka haldusasjas nr 3-16-30 (Riigikohus jättis vastutusotsuse adressaadi kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata).
17.8.Kuna tahtlust sisustatakse hinnates äriühingu juhatuse liikme teadlikkust oma käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimist, on maksuhaldur tuvastanud, et kaebaja on rikkunud MKS § 8 lg-s 1 sätestatud juriidilise isiku seadusliku esindaja kohustust (vastutusotsuse p 2) ning asunud vastutusotsuse p-s 3 seisukohale, et kaebaja on eelnimetatud kohustust rikkunud tahtlikult. Vastutusotsuse p-s 4 on välja toodud otsene põhjuslik seos kaebaja süülise tegevuse ja maksuvõla tekkimise vahel. Vastustaja leiab, et äriühingu seaduslikul esindajal võõra maksukohustuse eest tekkiva vastutuse eeldused on käesoleval juhul täidetud ning kaebuses toodud väited ei võimalda faktilisi asjaolusid arvestades kuidagi teistsugusele järeldusele jõuda.
17.9.Kaebajal ei olnud vastutusmenetluse kestel kuidagi takistatud maksuhaldurile raamatupidamise algdokumentide esitamine. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja tähelepanu korduvalt juhitud sellele, et raha kasutamist äriühingu majandustegevuses saab tõendada vaid raamatupidamise algdokumentidega. Kuigi kaebaja rõhutab ka oma kaebuse p-s 25 valmisolekut neid esitada, ei ole selliseid dokumente paraku MTA-ni jõudnud, mis viitab sellele, et kõnealuseid dokumente kas ei olegi olemas või siis neid lihtsalt teadlikult ei esitata. Nagu 6. novembri 2020 vaideotsuse p 12.1 ap-s 3 märgitud, siis arvestades asjaolu, et kaebajale on määratud Lompka dokumentide hoidjaks, ei oleks tal vastavate tõendite olemasolu korral mingeid takistusi nende maksuhaldurile esitamiseks. Samuti on vastustaja hinnangul igati asjakohane seisukoht, et kulutuste ettevõtlusega seotust ei saa tõendada suusõnaliste selgituste ja üldiseid andmeid sisaldavate tabelitega, kust ei nähtu,
3-20-2457 milliseid ettevõtlusega seotud teenuseid või kaupu väljavõetud rahaliste vahendite eest soetati.
17.10.Äriühingust 100 050 euro ilma igasuguste raamatupidamisdokumentideta välja viimine saab olemuslikult olla kvalifitseeritav vaid tahtliku tasumiskohustuse rikkumisena.
17.11.Vastustaja ei nõustu kaebaja väidetega parandusdeklaratsioonide alusel tekkinud maksuvõla ebaõigsuse osas. Vastutusotsuse p-des 3.2 kuni 3.4 on kõnealuse võla tekkimisega seonduvat vastutusotsuse koostaja poolt täiendavalt, sh ka kaebaja poolt esitatud argumente silmas pidades, põhjalikult analüüsitud ning jõutud seisukohale, et maksudeklaratsioonide parandused olid õiged. Kõnealuste parandusdeklaratsioonide andmetes ei ole põhjust kahelda. Vastutusotsusega ei nõutagi kaebajalt kogu kõnealustel parandusdeklaratsioonidel kajastatud maksusummat. Vastutusotsuse p-s 2.1 toodud tabelist nähtuvalt hõlmab vastutusotsus vaid osaliselt juuni 2018 juriidilise isiku tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt. Seda põhjusel, et ülejäänu oli varasemalt tasutud. Seonduvalt kaebuse p-s 60 märgituga (pole tuvastatud, et arved ei vasta nõuetele ning et neid teenuseid või kaupu pole saadud) kordab vastustaja veel kord, et kaebaja mainitud arveid, kui raamatupidamise algdokumente, ei ole MTA-le maksu- ega ka vastutusmenetluses esitatud.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
18.Pooled vaidlevad praeguses asjas selle üle, kas MTA on pannud kaebajale vaidlustatud haldusaktiga õiguspäraselt kohustuse tasuda solidaarselt osaühing Lompka SK (kustutatud) maksuvõlga 38 096,30 euro ulatuses.
19.Hinnanud poolte väiteid ja kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab kohus, et kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada.
20.Esmalt võtab kohus seisukoha kohtule 5. mail 2021 esitatud dokumentaalsete tõenditega seoses (I). Seejärel hindab kohus MKS § 8 lg-s 1 ja § 40 lg-s 1 sätestatud vastutuse eelduste täidetust (II) ning võtab seisukoha MKS § 96 lg 5 nõuete täitmise kohta (III). Viimasena esitab kohus lõppjäreldused ja võtab seisukoha menetluskulude jaotuse osas (IV). I
21.Maksuhaldur on vastutusotsuse p-s 4 analüüsinud osaühingu Lompka SK (kustutatud) sularahatehinguid, mis tehti peale kontrolliperioodi (dtl 21-24). MTA tuvastas, et äriühingu arvelduskontolt on võetud ajavahemikul 1. juuli 2018 kuni 8. jaanuar 2020 sularaha kokku summas 132 045 eurot ning osaühing Lompka SK (kustutatud) on teinud nimetatud ajavahemikul sularaha sissemakseid summas 31 995 eurot. Maksuhaldur leiab, et kaebaja poolt sularaha väljavõtmised summas 100 050 eurot ajavahemikul 1. juuli 2018 kuni 8. jaanuar 2020, ei ole seotud osaühingu Lompka SK (kustutatud) majandustegevusega. Maksuhaldur on seisukohal, et maksu- ja vastutusmenetluses tuvastatud kulusid ei ole kaebaja millegagi kinnitanud, vaatamata asjaolule, et MTA andis kaebajale mitu võimalust (siinkohal viitab MTA sellele, et on ajavahemikus 12. mai kuni 19. juuni 2020 pidanud kaebajaga kirjavahetust algdokumentide esitamiseks) vastavate raamatupidamisdokumentide esitamiseks. Üksnes Exceli formaadis koostatud kulude tabelit koos objekti kirjeldusega, ei saa maksuhalduri arvates käsitleda kuludokumentidena. Sularaha väljavõtmise kasutamist äriühingu majandustegevuses saab tõendada vaid algdokumentidega. Esitatud kulude tabeli ja pearaamatu alusel pole võimalik asuda seisukohale, et tegemist on osaühingu Lompka SK (kustutatud) majandustegevusega seotud kuludega. Kui äriühingust liigub sularaha välja, pidanuks
3-20-2457 vormistama vastavasisulise kassa väljamineku orderi ning kajastama seda samuti pearaamatu kassa kontol.
22.Kaebaja leiab, et maksuhaldur on pangakontolt välja võetud rahaliste vahendite analüüsimisel ja hindamisel jätnud tähelepanuta kõik vastutusmenetluses esitatud kaebaja väited ja esitatud tõendid, sh asjaolu, et nimetatud rahast maksti välja töötajatele palgad, rahad liikusid kassasse. Kaebaja on kaebuses selgitanud, et raha liikumine nähtub vastutusmenetluses esitatud osaühingu Lompka SK (kustutatud) kassa väljatrükist. Kaebaja selgitas 18. juunil 2020 saadetud e-kirjas (dtl 1085-1086), mispärast kassas sularaha kasutamine ja liikumine on miinusmärgiga. Kaebaja seletuse kohaselt oli negatiivse jäägi tekkimine tingitud sellest, et ta andis äriühingule kasutada oma raha. Samas e-kirjas selgitas kaebaja, et kassaarvestus ja dokumenteerimine toimus äriühingus raamatupidajaga kooskõlastatud korra alusel. Kannete aluseks on rahade liikumine või konkreetsed arved, sh sularaha arved. Sissetulekute ja väljaminekute kohta üldjuhul ei peetud vajalikuks koostada eraldi ordereid, kui kassaraamat viitab muudele algdokumentidele või kassaraamatu kannete alusel on raha liikumine mõistetav ning kontrollitav. Raha liikumise alus nähtub eelkõige kande selgitusest. 26. juuli 2020. a e-kirjas vastas kaebaja vastutusmenetlust läbi viinud ametniku küsimustele ja palus nimetada konkreetsed tehingud, mille kohta dokumente tahetakse näha. Vastutusmenetlust läbi viinud ametnik täiendavaid andmeid kaebajalt ei küsinud, vaid koostas vastutusotsuse projekti, mille saatis tutvumiseks 2. septembril 2020. Ka vastuses vastutusotsuse projektile palus kaebaja maksuhalduril teatada, millised andmeid ta vajab asjaolude kontrollimiseks. Maksuhaldur täiendavaid andmeid ei küsinud, vaid tegi vastutusotsuse.
23.Kaebaja seisukohtadest järeldub seega, et ta küsis korduvalt vastustajalt, milliseid dokumente peaks ta maksuhaldurile esitama, aga kuna maksuhaldur seda ei selgitanud, siis ta neid dokumente ka ei esitanud. Seejuures leiab kaebaja, et MTA rikkus oluliselt uurimispõhimõtet, sest jättis vastutusmenetluses välja selgitamata tähendust omavad asjaolud. Vastutusotsuses tehtud järeldused põhinevad tõendamata asjaoludel.
24.Kohus nõustub vastustajaga selles, et tabelivormis koostatud aruanded ei kujuta endast raamatupidamise algdokumente. Kulutuste ettevõtlusega seotust ei saa tõendada ainuüksi suusõnaliste selgituste ja üldiseid andmeid sisaldavate tabelitega, kust ei nähtu, milliseid ettevõtlusega seotud teenuseid või kaupu väljavõetud rahaliste vahendite eest soetati. Maksuhalduril ei ole võimalik uurimispõhimõttele tuginedes koguda maksukohustuslase kassa väljamineku ordereid, kui maksukohustuslane kaasaaitamiskohutust ei täida. MKS § 56 lg-d 1 ja 2 panevad maksukohustuslasele kohustuse teatada maksuhaldurile kõik talle teadaolevad maksustamise seisukohast tähendust omavad asjaolud, pidada maksuarvestust, esitada ja säilitada tõendeid. Kohtu hinnangul ei täitnud kaebaja vastutusmenetluses kaasaaitamiskohustust nõuetekohaselt.
25.Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et vastutusmenetlust läbi viinud ametnik ei pöördunud dokumentide saamiseks osaühingu Lompa SK (kustutatud) seadusliku esindaja poole (dtl 1102). Kaebaja viitab oma 18. juuni 2020. a e-kirjas maksuhaldurile, et „Lompka SK OÜ poolt peetav kassaarvestuse ja dokumenteerimine toimus äriühingus raamatupidajaga kooskõlastatud korrale. Kannete aluseks on rahade liikumine või konkreetsed arved, sh sularaha arved. Sissetulekute ja väljaminekute kohta üldjuhul ei peetud vajalikuks koostada eraldi ordereid, kui kassaraamat viitab muudele algdokumentidele ning või kassaraamatu kannete alusel on raha liikumine kontrollitav. Raha liikumise alus nähtub eelkõige kande selgitustest. Palun vaadake need kanded üle ja me oleme valmis selgitama kanne sisu ja esitama selle aluseks olevad dokumendid“ (dtl 1086). MTA esindaja on 19. juunil 2020 kaebaja esindajale kirjutanud
3-20-2457 „Palusin 02.06.2020 kirjaga esitada sisse- ja väljamineku ordereid. Te pole algdokumente esitanud. Ei saa nõustuda Teie arvamusega, et üksnes kassaraamatu kannete alusel on võimalik kontrollida raha liikumist. /---/ Võttes arvesse asjaolu, et /---/ X puhul on tegemist kohtu poolt määratud Lompka SK OÜ dokumentide hoidjaga, kes on teadlik et menetluses küsitakse vastavaid dokumente (MTA 26.05.2020 kiri), palun edastada nimetatud dokumendid hiljemalt
26.juunil 2020.“ (dtl 1085). MTA esindaja on 26. mail 2020 kaebaja esindajale kirjutanud, et „Palun Teil olla valmis lähiajal (01.06.2020-07.06.2020) kaasaaitamiskohustuse täitmiseks vastutusmenetluses, nimelt, äriühingu majandustegevusega seotud kuludokumentide esitamiseks ajavahemikul 01.07.2018-01.01.2020.“ (dtl 1068-1069). Samuti palus MTA esindaja 2. juuni 2020. a kirjas „selgitusi sularaha väljavõtmise kohta perioodil 01.02.201808.01.2020 ning nende rahaliste vahendite seose kohta äriühingu majandustegevusega, ehk palume teavet selle kohta, mida äriühingu pangakontolt väljavõetud sularahaga ette võeti. Ühtlasi palume esitada – Lompka SK OÜ kassaraamat ning kassa sisse- ja väljaminekuorderid ajavahemikul 27.03.2019-08.01.2020. Anname Teile aega käesolevas kirjas nimetatud dokumentide esitamiseks kuni 09.06.2020.“ (dtl 1068).
26.Kohtu hinnangul on maksuhaldur seega korduvalt ja selgelt andnud kaebajale märku, et ta peaks esitama raamatupidamisdokumendid. Kohtule jääb arusaamatuks, miks ei esitanud kaebaja kõiki dokumente, mis ta esitas kohtule 5. mail 2021 (dtl 1115-1539), juba varem vastutusmenetluses. Asja materjalidest ei nähtu, et oleksid esinenud objektiivsed takistused dokumentide esitamiseks vastutusmenetluses. Nagu kaebaja ka ise vastuväidetes vastutusotsuse projektile märkis, on MTA keskendunud perioodil 1. juuli 2018 kuni 8. jaanuar 2020 pangakontolt sularaha väljavõtmisele ja jõudnud järeldusele, et maksukohustuse täitmiseks oli piisavalt rahalisi vahendeid, st eelnimetatud perioodil on sularaha välja võetud 100 500 eurot. (dtl 1036). Kaebaja küll selgitas, et pangakontolt sularaha välja võtmine ei tähenda, et see raha liikus äriühingust välja (vastupidi, nimetatud raha kasutati äriühingu majandustegevuseks, sh töötasude maksmiseks), kuid ei esitanud jätkuvalt ühtegi dokumenti. Vastutusotsuse projektist nähtuvalt pidi kaebajale olema arusaadav, et nimetatud dokumendid on olulised. Kaebaja pidas küll vajalikuks esitada pearaamatu väljatrüki ettemaksete kohta, kassaarvestuse, väljatrüki Konto 011 kassa kohta, kuid mitte kassa väljamineku ordereid, mis esitati alles kohtumenetluses. Tõsi, kaebaja esindaja on vastutusotsuse projektile vastuväiteid esitades märkinud, et kui maksuhaldur soovib mingeid dokumente esitatud andmete ülevaatamiseks ja kinnitamiseks, siis andku MTA sellest teada, kuid selline ettepanek pole tõsiseltvõetav, sest nagu eelmisest kohtuotsuse punktist nähtub, on MTA korduvalt palunud kaebajal dokumendid esitada, aga seda pole tehtud (dtl 1037). Väide, et kuludokumentide kokkupanemine on raske, ehk sisuliselt võimatu (dtl 1034), viitab sellele, et kaebaja polegi vastutusmenetluses soovinud neid dokumente vastustajale esitada. Eluliselt ei ole usutav, et isik olukorras, kus teda ähvardab maksunõue, jätaks seda nõuet vältida võimaldavad dokumendid lihtsalt esitamata viidates sellele, et ta ei saa aru, mida oleks pidanud esitama.
27.Kohus palus kaebajal täiendavalt selgitada, miks ta ei esitanud maksu- ega ka vastutusmenetluses MTA-le raamatupidamise algdokumente (dtl 1099). Kaebaja selgitas, et maksumenetluses on osaühing Lompka SK (kustutatud) kõik maksuaudiitori poolt nõutud dokumendid esitanud (dtl 1100-1114). Kui vastustaja poolt kohtule esitatud maksutoimikus on kaebaja väiteid kinnitavad dokumendid puudu, siis pole see tingitud osaühingu Lompka SK (kustutatud) poolsest kaasaaitamiskohustuse mittekohasest täitmisest, vaid maksuaudiitori puudulikust tegevusest uurimiskohustuse täitmisel. Sellise väitega kohus nõustuda ei saa. Vastustaja on vastutusmenetluses kaebajalt korduvalt dokumente palunud, seejuures on ta selgitanud piisavalt täpselt, milliseid dokumente kaebajalt tahetakse („äriühingu majandustegevusega seotud kuludokumendid ajavahemikul 01.07.2018-01.01.2020“, „sisse- ja
3-20-2457 väljamineku orderid“). Asjakohane ei ole selles kontekstis kaebaja viide Riigikohtu 19. juuni 2002. a otsusele asjas nr 3-3-1-26-02. Selle otsuse p-s 14 on Riigikohus küll leidnud, et „maksukohustuslane peab teadma, milliseid andmeid talt tahetakse ja tal peab olema võimalus maksuhaldurit abistada.“, kuid see väide on tehtud maksukohustuslase ärakuulamise põhimõtte kontekstis. Praegusel juhul pole vaidlust, et kaebaja on olnud vastutusmenetluses ära kuulatud.
28.Kuna kaebaja ei ole esitanud ühtegi mõistlikku põhjust, miks ta esitas dokumendid alles kohtumenetluses, siis tagastab kohus kaebajale 5. mail 2021 (dtl 1115-1539) esitatud dokumentaalsed tõendid. Asjakohane on vastustaja tähelepanek (dtl 1822), et tulenevalt HKMS § 158 lg-st 2, hinnatakse haldusakti õiguspärasust selle andmise seisuga, st haldusakt peab vastama selle andmise ajal kehtinud õigusele ja faktilisele olukorrale. Peale haldusakti andmist toimunud sündmused, sh isiku käitumine, ei mõjuta haldusakti õiguspärasust. Kohus nõustub vastustajaga, et eeltoodud põhimõtet saab laiendada käesolevale asjale, arvestades seda, et kaebaja ei ole jätkuvalt adekvaatselt põhjendanud, miks ta esitas endal väidetavalt olemas olnud dokumentaalsed tõendid alles kohtumenetluses, aga mitte vastutusmenetluses (ega ka mitte sellele järgnevas vaidemenetluses) maksuhaldurile. Riigikohus on 14. novembri 2007. a otsuses asjas nr 3-3-1-47-07 (p 12) selgitanud, et tahtlusest või hooletusest esitamata jäetud tõenditele seatud piirang on käsitatav kaasaaitamiskohustuse rikkumise tagajärjena. Õiguspärane on niisuguste maksukohustust vähendavate tõendite kogumata jätmine, mis said olla üksnes maksukohustuslase valduses, mida varem maksuhalduri eest varjati ja mis esitatakse hilinenult.
29.Kuna tagastatud dokumentide hulgas on üks venekeelne dokument (dtl 1121), millele kaebaja on esitanud 20. oktoobril 2021 tõlke (dtl 1749-1751), siis tagastab kohus kaebajale ka tõlke. II
30.MKS § 96 lg 1 kohaselt teeb maksuhaldur vastutusotsuse maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest. MKS § 40 lg 1 näeb muu hulgas ette, et kui seaduslik esindaja rikub tahtlikult või raskest hooletusest MKS §-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. MKS § 8 lg 1 esimese lause järgi on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud korraldama esindatava MKS-st, maksuseadusest ja MKS § 3 lg-s 4 nimetatud seadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Neist normidest tuleneb, et äriühingu juhatuse liige vastutab äriühingu maksuvõla eest, kui ta rikkus oma MKS § 8 lg-s 1 nimetatud kohustusi, rikkumine on tahtlik või raskelt hooletu ning selle tulemusel on tekkinud maksuvõlg (Riigikohtu 11. detsembri 2019. a otsus asjas nr 317-2235, p 11 ja seal viidatud praktika).
31.Kaebajat on 28. septembri 2020. a vastutusotsusega kohustatud tasuma osaühingu Lompka SK (kustutatud) maksuvõlga summas 38 096,30 eurot, mis koosneb maksustamisperioodidel juuni 2018 kuni jaanuar 2020 osaühing Lompka SK (kustutatud) KMD ja TSD maksudeklaratsioonidel deklareeritud, kuid tasumata jäänud maksukohustusest 31 233,61 eurot, intressist 6862,69 eurot ja arvestuslikust intressist 254,07 eurot seisuga 23. september 2020 (dtl 12, tabel 1, dtl 14-15). Seega võlg ei tulene maksuotsusest, vaid äriühingu poolt esitatud maksudeklaratsioonidest. Maksuhaldur on vastutusotsuses selgitanud, et tal puudub alus kahelda deklareeritud andmete alusel tasumisele kuuluva maksukohustuse õigsuses (dtl 15). Tulenevalt MKS § 85 lg-st 4 on deklaratsiooni esitaja kohustatud esitama talle teadaolevalt õigeid andmeid ning andmete õigsust kirjalikult kinnitama. Maksukohustused tulenevad maksuseadustest ning arvutatakse maksudeklaratsioonide alusel.
3-20-2457
32.Praeguses asjas esitas kaebaja 28. jaanuaril, 16. veebruaril ja 18. veebruaril 2019 jaanuar kuni juuni 2018 käibedeklaratsioonide ning tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse deklaratsiooni parandused, millega maksukohustus suurenes 15 831,80 euro võrra (dtl 60-61). Olukorras, kus äriühing esitab ise maksumenetluse käigus parandusdeklaratsioonid, nõustub ettevõte maksumenetluse käigus tuvastatud asjaoludega.
33.Istungil selgitas kaebaja esindaja, et „Maksuhaldur survestas teda ja ta esitas parandusdeklaratsioonid. Sel hetkel ei osanud ta maksuhaldurit veenda, et need ehitusmaterjalid on ära kasutatud. Me tahame näidata, et need ehitusmaterjalid on ära kasutatud. Vastutusmenetluses tuleb seda arvesse võtta. Ei saa esitada parandusdeklaratsioone, kuna ettevõtte registrist kustutatud. Selles menetluses saame öelda, et oleme need kulud ettevõtluses ära kasutanud, tulumaksu maksma ei pea, saame selle võrra seda maksuvõlga vähendada, väheneb ka vastutuse ulatus.“ (dtl 1618). Ka kaebaja istungil antud selgitustest järeldub, et maksukontroll oli liiga intensiivne („8 kuud oli terrorit“), mistõttu otsustas ta lõpuks teha maksuhalduriga koostööd (dtl 1619-1620). Kohtule ei tundu usutav kaebaja jutt sunniviisilisest parandusdeklaratsioonide esitamisest, seda enam, et pärast parandusdeklaratsioonide esitamist asus kaebaja osaliselt maksukohustust täitma. Kaebaja võis tõesti parandusdeklaratsioonid esitada tingituna soovist, et maksumenetlus lõppeks (dtl 1071), kuid ta pidi aru saama, mis tagajärjed parandusdeklaratsioonide esitamine kaasa toob.
34.Kohus nõustub vastustajaga, et olukorras, kus isik ei ole nõus talle esitatud seisukohtadega, siis ta lihtsalt ei kinnita neid. Samuti oleks võinud kaebaja nõuda näiteks maksuaudiitori taandamist, kui ta leidis, et temaga käitutakse ebaõiglaselt. Sellekohasele õiguste tutvustamise lehele andis kaebaja oma allkirja 15. novembril 2018 (dtl 319). Kaebaja õigustele on vastustaja viidanud ka 14. juuni 2018. a korralduses nr 12.2-3/044615-1 ning 6. juuli 2018. a korralduses nr 12.2-3/044615-2, märkides sõnaselgelt, et „Palume teil tutvuda korralduse lisaga „Maksukohustuslase õigused ja kohustused“ ning tagastada see kas omakäeliselt või elektroonselt allkirjastatuna korralduse koostajale.“ (dtl 64-69, 96-103). Lisaks oli kaebajal pärast parandusdeklaratsioonide esitamist õigus esitada 30 päeva jooksul vaie MTA-le või kaebus kohtule. MTA selgitas seda oma 18. veebruari 2019. a kirjas nr 12.2-3/044615-21 (dtl 60-61). Kaebaja seda õigust ei kasutanud.
35.Kohus selgitab, et kui maksud deklareeritakse, kuid jäetakse tasumata, rikutakse tasumiskohustust, mis tuleneb MKS § 105 lg-st 1. Nimetatud sätte kohaselt on maksukohustuslane kohustatud maksusumma ja maksu kõrvalkohustusest tulenevad summad tasuma selleks määratud kontole. MKS § 8 lg-st 1 tulenev kohustus korraldada juriidilise isiku maksukohustuste tähtaegne ja täielik täitmine, hõlmab ka kohustust korraldada juriidilise isiku tegevus selliselt, et tegevusega kaasnevad maksukohustused oleksid täidetud õigeaegselt ja täielikult.
36.Asja lahendamisel on oluline välja selgitada, kas kaebaja soovis rikkuda osaühingu Lompka SK (kustutatud) kohustust tasuda makse. Õigesti deklareeritud, kuid tasumata jäetud maksude puhul ei saa eristada tahtlust maksustamisperioodide kaupa, sest tulenevalt MKS § 105 lg-st 6 on kohustuste täitmise järjekord imperatiivselt sätestatud. Küll aga tuleb kontrollida, kas vastutusotsusega etteheidetav teadlik õigusvastane käitumine (tegevus või tegevusetus) tõi kaasa (põhjuslik seos) vastutusotsuse adressaadi eesmärgina tasumiskohustuse rikkumise. Kui nõutavate maksude tasumine polnud objektiivselt võimalik muul põhjusel, puudub kohustuse
3-20-2457 rikkumise ja vastutusotsusega nõutava maksuvõla tekkimise vahel põhjuslik seos (vt ka Riigikohtu 27. jaanuari 2022. a otsus asjas nr 3-19-1876, p-d 13 ja 14).
37.MKS § 40 lõige 1 näeb ette, et kui seaduslik esindaja rikub tahtlikult või raskest hooletusest MKS §-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. MKS § 8 lõike 1 esimese lause järgi on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud korraldama (kuni 31. märtsini 2017 kehtinud redaktsiooni järgi tagama) esindatava MKS-st ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Nendest normidest on Riigikohus järeldanud, et äriühingu juhatuse liige ei vastuta solidaarselt maksukohustuslasega isiklikult oma varaga mitte igasuguse äriühingu maksuvõla eest (nt ebaõnnestunud äriplaan), vaid ta teeb seda üksnes teatud eelduste täidetuse korral. Teisisõnu, ainult siis, kui ta rikkus MKS § 8 lõikes 1 nimetatud kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest ning selle tulemusel (põhjuslik seos) on tekkinud maksuvõlg (viimati 27. jaanuari 2022. a otsus nr 3-19-1876, p 12).
38.MKS § 40 lg-s 4 on sätestatud, et tahtluse, raske hooletuse ja hooletuse tuvastamisel lähtutakse VÕS § 104 lg-des 3-5 sätestatust. Tahtlus tähendab VÕS § 104 lg 5 järgi õigusvastase tagajärje soovimist võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Riigikohus on selgitanud otsuse nr 3-17-2235/52 p-s 13, et tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega (teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine), kuid hooletus on valdavalt seotud objektiivsete tunnustega (kohaste nõuete mittejärgimine). Tahtluse puhul peab äriühingu seaduslik esindaja mõistma, et rikub MKS §-s 8 nimetatud kohustusi (s.o kohustust tagada esindatava MKS-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine) ning soovima nimetatud kohustusi rikkuda (nt Riigikohtu 12. juuni 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-17-13, p 14; 19. novembri 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-43-14, p 16). Vastutusotsuse aluseks oleva süü hindamisel saab lähtuda kaudsete tõendite ja asjaolude kogumist ning elulise usutavuse kriteeriumist (nt Riigikohtu 12. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-23-12, p 20; 12. juuni 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-17-13, p 16; 19. novembri 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-43-14, p 18). Vastutusotsusest peavad nähtuma piisavad asjaolud, miks maksuhalduri hinnangul on etteheidetav tahtlus või raske hooletus (VÕS § 104 lg-d 4 ja 5), sest hooletus (VÕS § 104 lg 3) MKS § 40 lg 1 järgi vastutust kaasa ei too (vt ka haldusasi nr 3-3-141-05, p 13).
39.Maksuhaldur on kaebaja süü küsimust analüüsinud vastutusotsuse 3. ptk-s (dtl 16-20). Kohtu hinnangul ei ole vastutusotsusest üheselt aru saadav, kas maksuhaldur leiab, et kaebaja rikkus MKS §-s 8 sätestatud kohustusi tahtlikult, raskest hooletusest või hooletusest. Ammugi ei saa nõustuda vastustaja vastuses kaebusele esitatud seisukohaga, et vastutusotsuse p-i 3 seisukoha kohaselt on kaebaja MKS § 8 lg-s 1 sätestatud juriidilise isiku seadusliku esindaja kohustust rikkunud tahtlikult. Süü tuvastamisel on maksuhaldur analüüsinud maksukohustust, mis on seotud maksumenetlusega, mis hõlmas osaühing Lompka SK (kustutatud) käibemaksu, tulumaksu, sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni makse, töötuskindlustusmakse arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust maksustamisperioodidel jaanuar kuni juuni 2018. See puudutas jaanuar kuni mai 2018 KMD-del alusetult kajastatud sisendkäibemaksu summas 1901,27 eurot; jaanuar kuni märts ja juuni 2018 TSD-del töötasu vähem deklareerimist summas 2552,52 eurot; dividendide väljamaksete 38 615,37 eurot deklareerimata ja tulumaksu tasumata jätmist; jaanuar kuni mai 2018 ettevõtlusega mitteseotud väljamaksete 11 407,78 eurot deklareerimata ja tulumaksu tasumata jätmist.
40.Selles osas leidis maksuhaldur, et kaebaja jättis korraldamata parandatud andmetega maksudeklaratsioonide tulemusel tekkinud maksukohustuse tasumise summas 5903,74 eurot.
3-20-2457 Seejuures ei võtnud MTA kohtu hinnangul kahetsusväärselt arvesse asjaolu, et esialgne parandusdeklaratsioonidest tulenev täiendav maksukohustus oli 15 831,80 eurot, kuid kaebaja oli seda makse tasudes vähendanud 5903,74 euroni.
41.Vastutusotsuse tabelist 2 nähtub, et maksuvõla saldo suurenes veebruaris esitatud (parandusdeklaratsioonid ja jaanuari 2019 maksustamisperioodi kohta esitatud deklaratsioonid) andmete alusel jaanuari 2019 seisuga summani 27 257,11 eurot (dtl 21). Pooled ei vaidle selle üle, et MTA ajatas 25. veebruari 2019. a otsusega nr 13-1.1/2603 osaühingu Lompka SK maksuvõla tasumise summas 29 814,16 eurot, sh intressi summas 2557,05 eurot. Seega oli põhivõlast ajatatud 27 257,11 eurot ehk sama summa, mis jaanuaris 2019 seisuga maksuvõla saldo. Kuna ajatati maksuvõlga 2019. a jaanuarikuu seisuga, siis ajatamise graafik hõlmas maksuvõlga 5 903,74 eurot (mis tekkis juunis 2018). Pooled ei vaidle ka selle üle, et kaebaja täitis nõuetekohaselt ajatamise graafikut ja tasus igakuiselt osamakseid kuni 31. septembrini 2019. Ajatatud maksuvõla korral pole võimalik maksuhalduril väita, et kaebaja ei kasutanud pangakontolt välja võetud raha maksuvõla tasumiseks, sest nõuetekohane tasumine toimus kuni
30.septembrini 2019. Samuti pole maksuhaldur vastutusotsuses väitnud, et kaebaja ei tasunud jooksvaid makse. Kokkuvõttes pole vastustaja vastutusotsuse tegemisel eristanud ajatatud maksuvõla ja jooksvate maksukohustuste mittetäitmist. Kohus nõustub kaebajaga, et kaebaja teadliku õigusvastase käitumise tuvastamiseks tulnuks neid eristada. Eriti olukorras, kus maksuhaldur ei väida vastutusotsuses, et kaebaja oleks maksuvõla tasumise ajatamisega tekitanud olukorra, kus muutus võimatuks maksuvõla sundtäitmine, sest raha võeti äriühingu kontolt välja siis, kui maksuvõla tasumine oli ajatatud.
42.Samuti on asjakohane kaebaja istungil esitatud tähelepanek, et vastutusotsuse tabelist 3 (dtl 23) nähtub, et maksustamisperioodidel jaanuar kuni märts 2019 ning mai kuni juuni 2019 käibed olid väga väiksed. Samas tabelist nähtuvad nendel perioodidel tehtud tulumaksu väljamakse summad. Kui nendele lisada tööjõumaksud, siis saab järeldada, et kaebaja tegutses nendel perioodidel kahjumiga. Vaatamata sellele tuleneb tabelist 2, et maksuvõlgade saldo on üldjuhul nendel perioodidel vähenenud. Sellest järeldub, et kaebaja juhatuse liikmena vähendas äriühingu maksuvõlga vaatamata majanduslikele raskustele. Järelikult pole võimalik väita, et kaebaja rikkus tahtlikult maksude tasumiskohustust. Maksuvõlg hakkas kasvama alles oktoobrist 2019, mis päädis aasta lõpus pankrotiavalduse esitamisega.
43.Samuti ei nõustunud maksuhaldur sellega, et parandused tööjõumaksude osas olid valed. Nimelt leidis kaebaja, et maksumenetluses on valesti tuvastatud Y palga suurus. Kaebaja hinnangul on maksuaudiitor ebaõigesti järeldanud, et Y on makstud töötasu 2018. a jaanuaris summas 635,16 eurot. Sellest tulenevalt on deklaratsiooni parandamisega osaühing Lompka SK (kustutatud) tasunud tööjõumakse maksuseadustest tulenevalt enam, millist asjaolu tuleb vastutusmenetluses arvesse võtta. Sularahas väljamakstud töötasu suurust tõendavad kassaväljamineku orderid nr 4, 03.02.18 ja nr 08, 04.03.18, millest nähtub, et Y on väljamakstud töötasu 125,23 eurot ja 393,60 eurot. Nimetatud tõendid olid esitatud maksuhaldurile osaühingu Lompka SK (kustutatud) maksumenetluse käigus, kuid kohtule ei nähtu, et nendega oleks arvestatud. Samuti leiab kaebaja, et Q seoses on tööjõumaksud arvestatud valesti. MTA on vastutusotsuses tuginenud Q maksumenetluses antud seletustele, mis on protokollitud
17.oktoobril 2018. Selles seletustes on Q kinnitanud, et ta sai töötasu sularahas. Samas tema enda pangakontolt nähtub, et töötasu laekus jaanuaris 2018, veebruaris 2018 ja märtsis 2018 ülekandega (maksutoimiku lisad 113-115). Seega esineb Q seletustes vastuolu dokumentaalsete tõendite, sh tema pangakonto väljavõttega. Sellisele ebakõlale oleks MTA pidanud tähelepanu pöörama.
3-20-2457
44.Lisaks on maksuhaldur vastutusotsuse ptk-s 4 „Lompka SK OÜ (likvideerimisel) sularahatehingud peale kontrolliperioodi“ (st mitte „süü tuvastamise“ ptk-s) selgitanud, et pangakontolt välja võetud raha arvelt oleks kaebaja saanud tasuda täielikult nii parandusdeklaratsiooni alusel deklareeritud kohustused summas 5903,74 eurot kui ka hiljem deklareeritud kohustused summas 25 329,87 eurot. Raha väljavõtmist ajal, mil juhatuse liikmena oli kaebajal kohustus korraldada äriühingu rahaliste vahendite kasutamine selliselt, et tasutud saaks ka deklareeritud maksukohustused, käsitleb vastustaja tahtlusena (dtl 23). Olukorras, kus kaebaja kasutas äriühingu vahendeid mitte maksude tasumiseks, vaid muul otstarbel, on MTA hinnangul kaebaja tegutsenud tahtlikult (dtl 24). Viimasest kahest seisukohast saab järeldada, et vähemalt pärast maksumenetlust tehtud sularahatehingute puhul on maksuhaldur kaebajale ette heitnud tahtlust VÕS § 104 lg 5 mõttes (tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel).
45.Kohtu hinnangul ei ole maksuhaldur vastutusmenetluses tuvastanud, et kaebaja oli teadlik käitumise õigusvastasusest ja soovis sellist tagajärge. Sellest ei piisa, et kaebaja oli osaühingu Lompka SK (kustutatud) juhatuse liige ja tal olid kõik võimalused juhtida ja korraldada äriühingu tegevust. MKS § 40 lg‐s 1 nimetatud tahtluse puhul peab seaduslik esindaja mõistma, et ta rikub sama seaduse paragrahvis 8 nimetatud kohustusi (Riigikohtu 12. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-23-12, p 14). Kohus nõustub kaebajaga, et vastutusotsusest jääb ebaselgeks, milliseid kohustusi kaebaja tahtlikult rikkus, mille tõttu jäid maksud tasumata. Maksuhaldur on küll märkinud, et kaebaja korraldas osaühingu Lompka SK (kustutatud) majandustegevuse selliselt, et ettevõtte maksukohustused jäid tasumata, aga milles täpselt see tegevus seisnes ja millest järeldab maksuhaldur, et kaebaja käitus teadlikult õigusvastaselt ja soovis sellist tagajärge, on arusaamatu. Ainus põhjendus on ilmselt asjaolu, et kaebaja ei esitanud maksuhaldurile ajavahemiku 1. juuli 2018 kuni 8. jaanuar 2020 sularaha väljavõtmise kohta raamatupidamisdokumente.
46.Kohus nõustub kaebajaga, et ainult pangakontolt sularaha väljavõtmisest ei saa teha järeldust, et raha kasutamist pole ettevõtluses toimunud. Maksuhaldur peab uurimispõhimõttest tulenevalt vähemalt tõendama, et kaebaja on teinud osaühingust alusetuid väljamakseid ettevõttest rahaliste vahendite väljaviimise eesmärgil. Selliste asjaolude kohta pole praeguses asjas tõendeid kogutud ja kohtule esitatud. Kuigi töötasude väljamakseid kinnitavad nt ka TSD lisades 1 ja 2 deklareeritud andmed, ei ole maksuhaldur selles küsimuses seisukohta esitanud. Kui töötasu poleks makstud, siis poleks ka maksukohustust tekkinud. Seepärast põhinevad vastustaja vastutusotsuses tehtud järeldused pelgalt oletustel. Tahtlust oletuste pinnalt tehtud järeldustele tuginedes motiveerida ei saa (Riigikohtu 20. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-3-154-11, p 14). Vastutusmenetluses ei saa kaebaja teo, tagajärje, põhjuslikkuse seose ning süü tõendamisstandard olla nii madal, et teha kaebaja äriühingu maksuvõla tasumise eest vastutavaks ilma ühegi tõendita (vt Riigikohtu 25. novembri 2021. a otsus asjas nr 3-19-305, 19). Vastutusotsuses ei ole ka tuvastatud, et juhatuse liige oleks käitunud perioodil, mis oli allutatud sellele maksukontrollile, süüliselt, et see maksuvõlg, mis tekkis, on tekkinud tema süülise tegevuse tõttu.
47.Halduskohus saab kontrollida üksnes seda, kas maksuhaldur kaebaja tahtluse tõendanud. Kuna sellised tõendid puuduvad, siis tuleb vastutusotsus tühistada. Halduskohus ei saa hakata maksuhalduri asemel kaebaja süüd ja selle vormi kohtumenetluses kindlaks tegema.
3-20-2457 III
48.MKS § 96 lg 5 esimene lause sätestab, et kui seadusega ei ole sätestatud teisiti, võib teha maksusumma tasumiseks kohustava vastutusotsuse maksusumma määramise aegumistähtaja (MKS § 98) jooksul. Vastutusotsuse tegemise faktiliseks aluseks saab olla vaid kehtiv maksuvõlg. MKS § 96 lg 6 kohaselt ei tehta vastutusotsust, kui maksuvõlga ei ole tekkinud, maksuvõla sissenõudmine on aegunud või maksuvõlg on kustutatud. Samuti peab vastutusotsus olema tehtud enne selle juriidilise isiku õigusvõime lõppemist, kelle maksuvõla suhtes soovitakse vastutusotsust teha (Riigikohtu 4. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-75-09, p 11).
49.Käesolevas otsuses eelnevalt käsitletud maksuvõlg oli vastutusotsuse tegemise ajal kehtiv ning maksukohustused ei olnud vastutusotsuse tegemise ajaks aegunud (MKS § 98 lg 1). Samuti oli osaühing Lompka SK (kustutatud) vaidlustatud vastutusotsuse tegemise ajal äriregistrisse kantud ning õigusvõimeline äriühing (dtl 1624-1629; kustutamiskanne on äriregistrisse kantud
18.novembril 2020).
50.MKS § 96 lg 5 teise lause järgi võib teha MKS §-des 38–40 nimetatud isikutele vastutusotsuse alles pärast seda, kui maksumaksja või maksu kinnipidaja suhtes on alustatud sissenõudmist MKS § 130 lg 1 p-s 3 sätestatud viisil ning selle tulemusel ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse nõuda või kui maksumaksjale või maksu kinnipidajale on välja kuulutatud pankrot. Seega vastutab äriühingu seaduslik esindaja äriühingu maksuvõla eest vaid juhul, kui maksukohustuslane ise ei ole suuteline seda tasuma (vt ka Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus nr 3-3-1-15-12, p 50 ap h). Riigikohus on ka selgitanud, et eeltoodud normidest tulenevalt piisab vastutusotsuse tegemiseks sellest, kui pangakontode arestimine kolme kuu jooksul tulemusi ei anna ning seadus täiendavaid sissenõudmisetoiminguid ei nõua (otsus nr 33-1-56-16, p 18; vt ja vrd ka otsus nr 3-18-1612/31, p 14). Vaidlusaluse vastutusotsuse p-s 1.1 on maksuhaldur selgitanud, et osaühingul Lompka SK (kustutatud) puudub registervara, mille arvelt oleks olnud võimalik maksuhalduri nõuet rahuldada.
51.Asja materjalidest nähtub, et MTA on osaühingule Lompka SK (kustutatud) väljastanud
26.veebruaril 2019 intressinõude nr 13-3/30882 summas 2557,05 eurot (dtl 992-995),
16.märtsil 2020 intressinõude nr 13-3/38561 summas 175 eurot (dtl 996-999) ja 27. augustil 2020. a intressinõude nr 13-3/82480 summas 4144 eurot (dtl 1000-1005).
52.Vastustaja on vastuses kaebusele selgitanud, et 27. augusti 2020. a intressinõude osas ei ole tõepoolest täidetud MKS § 96 lg-s 5 sätestatud kolme kuulise tähtaja eeldus, kuid siiski saab sisuliselt asuda seisukohale, et MTA on teinud kõik mõistliku selleks, et osaühingult Lompka SK (kustutatud) maksuvõlga sh intresse sisse nõuda, kuid see ei ole õnnestunud. Vastustaja viitas haldusasjale nr 3-16-30, mida Riigikohus ei võtnud 12. septembril 2018 menetlusse. Samas leidis Riigikohus 9. oktoobri 2019. a otsuse nr 3-17-991 p-s 12, et vastutusotsust ei või teha enne seaduses lubatud tähtaega isegi siis, kui juba varem on selge, et äriühingult ei õnnestu maksuvõlga sisse nõuda. Samuti on Riigikohus 3. detsembri 2020. a otsuses asjas nr 3-19-104 p-s 17 leidnud, et ka intressivõla osas tuleb järgida MKS § 96 lg-s 5 sätestatud nõudeid. Tegemist on imperatiivse sättega, mistõttu kohus tühistas MTA vastutusotsuse intressivõlga puudutavas osas. Arvestades Riigikohtu selgitusi, asub kohus seisukohale, et vastustaja positsioon on selles küsimuses vale ning intressi küsimine summas 4144 eurot on õigusvastane.
3-20-2457 IV
53.Eeltoodud põhjendustel asub kohus seisukohale, et MTA 28. septembri 2020. a vastutusotsus nr 13-7/01045-24 on õigusvastane ning see tuleb tühistada.
54.HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.
55.Kaebaja esindaja esitas 4. veebruaril 2022 menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid ning 17. veebruaril 2022 täiendava arve, nõudes vastustajalt kaebaja kasuks esindajakulu 5331 eurot, tõlkekulu 30,10 eurot ning tasutud riigilõivu 750 eurot (dtl 43, 1816-1820, 1828-1829). Seega on kaebaja kandnud menetluskulusid kokku 6111,10 eurot, mille teiselt poolelt väljamõistmist ta taotleb. Asja materjalidest nähtub, et esindamisega seonduv ajakulu kokku on 33,54 tundi, mida kohus peab asja keerukust ja mahukust arvestades põhjendatuks. Õigusabi on esitatud tunnihinnaga 150 eurot, mis on mõistlik. Dokument on tõlgitud tunnihinnaga 70 eurot. Seda kulu kohus põhjendatuks ei pea, kuna see on esitatud dokumendi kohta, mille kohus kaebajale tagastab. Seega kokku mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 6081 eurot.
56.Jõustunud kohtulahendi avaldamisel Riigi Teatajas tuleb X, Y ja Q nimed asendada tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 20.04.2023. a otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 20.04.2023. a otsus Resolutsioon
1.Jätta X vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Rahuldada Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu 29.03.2022. a otsuse resolutsiooni punktid 2, 3 ja 4.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada X kaebus osaliselt ning tühistada Maksuja Tolliameti 28.09.2020. a vastutusotsus nr 13-7/01045-24 27.08.2020. a intressinõuet (4144 eurot) puudutavas osas.
4.Mõista Maksu- ja Tolliametilt X kasuks välja esimese astme kohtu menetluskulude katteks 672 eurot. Ülejäänud osas jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
5.Jätta X apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.
3-20-2457
6.Asendada kohtuotsuse avaldamisel X, Y ja Q nimed tähemärkidega.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.