Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi
Menetlusosalised
Asja läbivaatamine
3-20-1237 28. veebruar 2022 Maria Lõbus Osaühingu Largemar kaebus Rakvere valla kohustamiseks otsustada uuesti geoloogilise uuringu loa taotlusele kooskõlastuse andmine osas, milles vald sellest 27. mai 2020. a korralduses nr 192 keeldus Kaebaja – Osaühing Largemar, esindaja vandeadvokaat Grete Tark Vastustaja – Rakvere vald, esindajad Sirje Veiman ja Maido Nõlvak Kaasatud haldusorgan ‒ Keskkonnaamet, esindaja Signe Lehtme Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus.
2.Kohustada Rakvere valda uuesti otsustama arvamuse andmine Osaühingu Largemar geoloogilise uuringu loa taotluse kohta Kiigemetsa katastriüksust puudutavas osas kahe kuu jooksul praeguse kohtuotsuse jõustumisest arvates.
3.Mõista Rakvere vallalt Osaühingu Largemar kasuks välja menetluskulud 6700,80 eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 30. märts 2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9).
3-20-1237 Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Osaühing Largemar (kaebaja) esitas 29. veebruaril 2016 Keskkonnaametile geoloogilise uuringu loa taotluse. Kaebaja soovib uuringu läbi viia Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas Päide külas asuval Kiigemäe kinnistul, mis on eraomandis. Geoloogilise uuringu eesmärgiks on selgitada välja kaevandamisväärse materjali kvaliteet, maht ja kaevetingimused tasemel, mis võimaldab peale varu kinnitamist taotleda kaevandamisluba. Keskkonnaamet edastas geoloogilise uuringu loa taotluse Rakvere Vallavalitsusele seisukoha andmiseks.
2.Rakvere Vallavolikogu võttis 30. augustil 2017 vastu määruse nr 8 „Pahnimäe maastikukaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri“ (edaspidi kaitse-eeskiri). Kaitse-eeskirjaga võeti maastikukaitsealana kohaliku kaitse alla Lääne-Viru maakonnas Rakvere vallas Päide ja Veltsi külas asuv ala, mille nimeks sai Pahnimäe maastikukaitseala. Pahnimäe maastikukaitseala hõlmas enda alla osaliselt ka Kiigemäe kinnistu.
3.Kiigemäe kinnistu jagati 2019. aastal kaheks katastriüksuseks: Kiigemetsa katastriüksuseks ja Kiigemäe katastriüksuseks. Kiigemetsa katastriüksus asub Pahnimäe maastikukaitsealal, kuid Kiigemäe katastriüksus ei asu.
4.Rakvere Vallavalitsus kooskõlastas 27. mai 2020. a korralduse nr 192 punktiga 1 geoloogilise uuringu loa taotluse alal, mis ei hõlma enda alla Pahnimäe maastikukaitseala. Korralduse punktiga 2 vähendas vallavalitsus uuringuala piire, arvates taotletavast uuringualast välja Pahnimäe maastikukaitseala järgmistel põhjendustel: maastikukaitsealal ekskavaatoriga sõites ning puuraukude ja kaevandite rajamisel rikutakse kaitsealust maastikku; seatakse ohtu kaitsealuste liikide palu-karukella ja aas-karukella kasvukohad; looduskaitseseaduse (LKS) § 31 lõike 2 punkti 10 kohaselt ei ole piiranguvööndis lubatud liikuda sõidukiga või maastikusõidukiga, välja arvatud liinirajatiste hooldamiseks vajalikeks töödeks ja maatulundusmaal metsamajandustöödeks või põllumajandustöödeks; vastavalt kaitse-eeskirja § 6 lõikele 2 on kaitsealal keelatud puidu kokku- ja väljavedu külmumata pinnaselt, Rakvere Vallavalitsus kui kaitseala valitseja võib lubada puidu kokku- ja väljavedu juhul, kui pinnas seda võimaldab.
5.Kaebaja esitas 26. juunil 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis menetlusse nõudes kohustada Rakvere valda otsustama uuesti geoloogilise uuringu loa taotlusele kooskõlastuse andmine osas, milles vald sellest 27. mai 2020. a korralduses nr 192 keeldus. Kohus kaasas menetlusse arvamuse andmiseks Keskkonnaameti.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on õigusvastaselt keeldunud kooskõlastamast geoloogilise uuringu loa taotlust Kiigemetsa katastriüksust puudutavas osas. Kaebaja leiab, et vastustaja 27. mai 2020. a korralduse punkt 2 on kaalutlusvigadega ja ebaproportsionaalne.
3-20-1237 1) Kiigemetsa katastriüksusel ei asu kaitsmisväärset maastikku, vastav ala on suures osas võsastunud, mistõttu ei saa seda geoloogiliste uuringute läbiviimisel kuidagi kahjustada. Pahnimäe oos on suuresti hävinud, mistõttu võetigi ala riikliku kaitse alt välja. Oosi tähelepanuväärne osa on 0,4 km pikkune keskosa, mis aga asub Pahnimäe kinnistul, mitte Kiigemetsa katastriüksusel. Vastustaja ei ole korralduses selgitanud ega tõendanud, kuidas kaitsealal uuringu läbiviimise tarbeks sõitmine ning puuraukude ja kaevandite rajamine kaitsealust maastikku rikub. Uuringu teostamisel jälgitakse keskkonnakaitse ja ohutustehnika nõudeid. Puuraugud ja kaevandid likvideeritakse kohe pärast uuringu läbiviimist. Puuraukude ja kaevandite ning nendeni liikumise trajektoori ja liikumiseks kasutatava tehnika osas on võimalik võtta arvesse vastustaja soovitusi. Kuivõrd planeeritavad uuringupunktide asukohad on Kiigemetsa katastriüksuse piiridel, siis on mitmed uuringupunktid ligipääsetavad teistelt, kaitseala välistelt kinnistutelt (nt Kiigemäe katastriüksuselt, Asfaltbetoonitehase, Veltsi karjääri ja Aksli kinnistult). Kaevandid rajatakse ainult siis, kui uuringuruumis on kruusa sisaldus nii suur, et puurida ei ole võimalik. Seega kaevandite rajamise vajadus ei ole tõsikindel. 2) Kaitse-eeskirja seletuskirja kohaselt leidis E. Valdvee 27. aprillil 2016 kavandatavalt kaitsealalt aas-karukella kasvukohad. Aas-karukell on III kaitsekategooria taimeliik ehk tegemist ei ole hävimisohus oleva taimega. Vastustaja ei ole seletuskirjas ega korralduses selgitanud, kus on maastikukaitsealal selle taime kasvukoht, ega ära näidanud, et see taim asub just uuringualal. Kuna uuringuala on võsastunud, siis ei ole võimalik, et aas-karukella kasvukoht leiti sellelt alalt, sest aas-karukell kasvab kuivades valgusrikastes kasvukohtades. Vastustaja ei ole põhjendanud, et aas-karukell asuks teenindusmaa piirides või juhul, kui see asub väljaspool, siis kuidas saab uuringutegevus vastava taime kasvukohta ohtu seada. Sellisena on see asjakohatu kaalutlus. Vastustaja on viidanud, et seatakse ohtu ka palu-karukella kasvukoht. Keskkonnaregistrist nähtuvalt on Veltsi külas 27. aprillil 2016 leitud palu-karukell. Lisainfona on märgitud, et nende kasvukoht leiti kuivalt oosinõlvalt. Pahnimäe oos (sh oosinõlv), kus asub mälestis Kloodi Pahnimägi, asub suuremas osas Pahnimäe kinnistul. Uuringuala ei hõlma Kiigemetsa katastriüksusele jäävat kõrge oosi ala. Seega on palu-karukella puhul kahtlusteta selge, et vastavat taimeliiki uuringualal ei leidu, mistõttu ei ole tegemist asjakohase kaalutlusega. Igal juhul oleks võimalik uuringuid teostada viisil, et aas- või palukarukell ohtu ei satuks, kuna puuraukude asukoha valikul saab jälgida, et need ei satuks taoliste taimede kasvukohta. Täiendavalt leiab kaebaja, et kaitsealuste liikide soodsa seisundi tagamine ei ole LKS järgi kohaliku omavalitsuse ülesanne. Liigikaitse on Keskkonnaministeeriumi pädevuses. 3) LKS § 31 lõike 2 punktis 10 on selgelt öeldud, et seal sätestatud piirang kehtib vaid juhul, kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti. Kaitse-eeskirja § 5 lõike 5 punkti 2 kohaselt on kaitsealal lubatud mootorsõidukiga ja maastikusõidukiga sõita väljaspool teid järelevalve- ja päästetöödel, kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tegevusel, kaitseala valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel ja kaitse-eeskirjaga lubatud töödel, sh metsa- ja põllumajandustöödel. Seega on mootorsõiduki ja maastikusõidukiga kaitsealal liikumine lubatud tegevus. Geoloogilise uuringu läbiviimist saab käsitleda teadustegevusena ning sellel eesmärgil sõidukiga kaitsealal liiklemine on lubatav. Isegi kui eeldada, et uuringutegevus kaitse-eeskirja § 5 lõike 5 punkti 2 tegevuste alla ei kuulu, on kaitsealal mootorsõiduki ja maastikusõidukiga sõitmine muudel juhtudel lubatud kaitseala valitseja nõusolekul (kaitseeeskirja § 5 lõike 7 punkt 3). Vastustaja ei ole põhjendanud, miks tema hinnangul ei ole sõidukiga liikumine teenindusmaal (eraomandisse kuuluval kinnistul) lubatav või miks vastustaja arvates ei ole liikumiseks loa andmine antud juhul võimalik (kui eeldada, et tegemist ei ole kaitse-eeskirja järgi nõusolekuta lubatud § 5 lõike 5 punkti 2 tegevusega ja vajalik on vastustaja nõusolek). Kaitse-eeskirja järgi ei ole geoloogiline uuring keelatud.
3-20-1237 4) Kaebajale jääb arusaamatuks puidu kokku- ja väljaveole tehtud viite seos geoloogilise uuringu loale kooskõlastuse andmata jätmisega. Vastavat argumenti ei saa pidada uuringuloa (osaliselt) kooskõlastamata jätmise asjakohaseks põhjenduseks. Geoloogilise uuringu loa alusel puidu kokku- ja väljavedu ei toimu. Kui vastustaja soov on olnud rõhutada, et raskeveokitega liiklemine kaitsealal on keelatud, siis jällegi ei ole tegemist absoluutse keeluga. Liikumine on igal juhul lubatud külmunud pinnasel ja vastustaja nõusolekul ka siis, kui pinnas seda võimaldab. Kaebajal oleks uuringu läbiviimisel võimalik maapinna olukorraga arvestada. Geoloogilist uuringut saab läbi viia ka külmal ajal, mistõttu on võimalik geoloogilise uuringu loale anda kooskõlastus tingimusega, et see teostatakse ajal, mil pinnas seda võimaldab. 5) Vastustaja ei ole arvesse võtnud, et geoloogilise uuringu loal on iseseisev eesmärk. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-37-15 (punkt 13) rõhutanud, et uuringutulemustel on iseseisev väärtus ka siis, kui uuringule kaevandamist ei järgne. Saadud teabe alusel tehakse vajaduse korral muudatused keskkonnaregistris, milles talletatud infot saab edaspidi kasutada näiteks uute planeeringute ja arengukavade koostamisel. Nii taotlejal kui kohalikul omavalitsusel on pärast uuringu tegemist võimalikus kaevandamisloa menetluses võimalik koguda varasemast rohkem teavet kaevandamistegevuste tegelike mõjude kohta. Kohalikul omavalitsusel on võimalik hüpoteetilistele riskidele tuginemise asemel rajada oma arvamus uuringuga tõendatud teabele. Kogutava teabe väärtus on üheks kaalutluseks, mida uuringuloa kooskõlastamise üle otsustamisel arvestada. See Riigikohtu seisukoht on asjakohane ka praegusel juhul. 6) Vastustaja ei ole loa osalisel kooskõlastamata jätmisel tuginenud kaevandamisloa andmise vähesele tõenäosusele. Taolised kaalutlused ei tohiks geoloogilise uuringu loa taotluse menetluses ühelgi juhul olla asjakohased ja ainumääravad. Küsimuse all on geoloogilise uuringu loa taotluse kooskõlastuse saamine vastustajalt, mitte kaevandamisloa saamine. Kaitseeeskiri (sh § 6 lõike 1 punkt 2) ei keela geoloogilise uuringu läbiviimist kaitsealal. Võimaliku kaevandamisloa taotlemisega seotud asjaolud ei ole asjakohased kaalutlused geoloogilise uuringu loa kooskõlastamise menetluses. Eesmärgiks ei ole hoida võimalikult varases staadiumis ära kaevandamisloa väljastamine. Lisaks on kaebaja esitanud vastustajale taotluse Pahnimäe kohaliku kaitse alla võtmise otsuse, kohaliku kaitseala moodustamise määruse ja kaitse-eeskirja kehtetuks tunnistamiseks või Kiigemetsa katastriüksuse Pahnimäe kaitseala hulgast väljaarvamiseks. Seega ei ole välistatud, et vastustaja võib kaitseala ja sellega seotud aktid kehtetuks tunnistada. 7) Samuti ei ole vastustaja vaidlustatud korralduses tuginenud muinsuskaitselistele argumentidele. Maapõueseaduse (MaaPS) § 27 lõike 6 kohaselt hindab geoloogilise uuringu tegemise mõju võimalikele muinsuskaitselistele objektidele ja muid muinsuskaitselisi aspekte Muinsuskaitseamet. Tegemist ei ole kohaliku omavalitsuse pädevusse kuuluva küsimusega. Lisaks tuleb arvestada sellega, et ala asumine kaitsevööndis või leiukoha alal ei välista geoloogiliste uuringute tegemist ega pruugi välistada isegi kaevandamist. 8) Geoloogilise uuringu loa taotlust ei saa jätta kooskõlastamata ka väitega, et Kiigemetsa katastriüksus asub rohevõrgustiku alal. Rakvere valla praegu kehtiva üldplaneeringu, mis on 11 aastat vana, seletuskirjast nähtuvalt tugineti rohevõrgustikega seoses Lääne-Virumaa teemaplaneeringule „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“. Seoses uue Lääne-Viru maakonnaplaneeringu kehtestamisega on teemaplaneering oma tähenduse kaotanud. Uue Lääne-Viru maakonnaplaneeringu lisaks oleva joonise 2 „Väärtused, konfliktid, riigikaitse“ kohaselt ei asu taotletav ala rohevõrgustikus. Hetkel on uus Rakvere valla üldplaneering koostamisel ja selle kehtestamine on lõpusirgel. Rakvere valla uue üldplaneeringu seletuskirja lk-l 36 olevalt kaardilt ja planeeringu lisaks olevalt „Väärtused ja
3-20-1237 piirangud“ kaardilt on näha, et taotletav uuringuala ja kogu Pahnimäe kaitseala ei ole rohevõrgustiku alal. Isegi kui Kiigemetsa katastriüksus asuks rohevõrgustikus, siis see ei välista kohtupraktika kohaselt geoloogilise uuringu tegemist ega kaevandamist.
Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
1) Vastavalt kaitse-eeskirja § 5 lõike 5 punktile 2 on kaitsealal lubatud mootorsõidukiga ja maastikusõidukiga sõita väljaspool teid järelevalve- ja päästetöödel, kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tegevusel, kaitseala valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel ning kaitse-eeskirjaga lubatud töödel, sealhulgas metsa- ja põllumajandustöödel. Geoloogiliste uuringute läbiviimisel ei ole tegemist ilmselgelt kaitse korraldamisega seotud tegevusega ega teadustegevusega. Kui võrrelda MaaPS § 4 lõigetes 1 ja 2 esitatud üldgeoloogilise uurimistöö ja geoloogilise uuringu mõisteid, siis on selge, et geoloogiline uuring ei ole teadusuuring. Teaduslikud uuringud on üldgeoloogilised uuringud. Vastustajal on võimalik kooskõlastada üldgeoloogiline uuring, kuna tegemist on teadusuuringuga MaaPS mõistes. Geoloogilisi uuringuid ei ole nimetatud kaitse-eeskirja §-s 5 toodud lubatud tegevuste hulgas. Seega ei ole geoloogilised uuringud kaitse-eeskirja järgi kaitsealal lubatud. 2) Puuraukude ja kaevandite rajamisega rikutakse kaitseala maastikku vaatamata sellele, et puuraugud ja kaevandid tuleb kohe peale nende rajamist likvideerida. Kaevandite rajamisel keeratakse sõna otseses mõttes ala tagurpidi ning rikutakse pinnas. Puuraukude puurimine ei oma maastikukaitsealal nii suurt mõju kui 20-meetrise sügavusega kaevandite kaevamine. Sellega ei saa kohalik omavalitsus maastikukaitsealal nõustuda, arvestades milliseks kujuneb 20 meetri sügavuse kaevandi läbimõõt. Sellisel sügavusel on varisemisoht. Ka peale ala korrastamist ei näeks sellise sügavusega kaevandite kaevamisel kaitseala enam välja endine, sest geoloogilise uuringu käigus ei piirduta üldjuhul ainult ühe kaevandiga. Kaebaja ei ole näidanud üheski dokumendis, kuhu plaanitakse rajada puuraugud ja kaevandid. Geoloogiliste uuringute läbiviimine ei oleks põhjendatud ka ainult puuraukude rajamise teel. Tegevust oleks võimalik kooskõlastada, kui kaebaja taotleks alale üldgeoloogilisi uuringuid, võimaluse korral ainult puuraukude rajamisega. Kui selgub, et puurauke pole võimalik rajada ning tuleb rajada kaevandid, siis tuleks kaevandid rajada maksimaalselt 6 meetri sügavused, mitte 20 meetri sügavused. 3) Ei saa nõustuda kaebaja väitega, et Kiigemetsa katastriüksusel ei asu kaitsmisväärset maastikku. Kaitse-eeskirja peamine eesmärk on kaitsta oosi kui piirkonna ainulaadset pinnavormi. Oosi tuleb defineerida kui maastikku. Maastikuliselt tähelepanuväärseim on oosi 0,4 km pikkune keskosa, kus asub ka muinsuskaitse all olev arheoloogiline mälestis Kloodi Pahnimägi. Eesti ürglooduse raamatu andmetel on Pahnimäe oos osaliselt toiteallikaks 0,5 km kaugusel paiknevale Pahnimäe allikjärvikule. Toiteallikaks olemine on ohustatud juhul, kui oosile peaks tekkima kaevandaja. Kui kaitsealal toimub tulevikus kaevandamine, mille jaoks geoloogilist uuringut taotletakse, võib tekkida olukord, kus Pahnimäe oosi enam ei ole. 4) Kaitse-eeskirja eelnõu kohta koostatud ekspertarvamuse kohaselt on kaitsealalt leitud II ja III kategooria kaitsealuseid taimi. Kaitse-eeskirjaga ei ole eraldi kirjeldatud kaitsealusel alal asuvaid kinnistuid, mistõttu lähtuti arvamuse andmisel kaitsealast kui tervikust. Vastustaja nõustub, et kaitsealused karukellad on registreeritud Pahnimäe kinnistul. See ei välista karukellade olemasolu Kiigemetsa katastriüksusel. Vastavalt LKS § 53 lõikele 1 on keelatud I ja II kaitsekategooria liigi isendi täpse elupaiga asukoha avalikustamine. Vastustaja kui
3-20-1237 kaitseala valitseja kohustus on tagada kaitsealuste liikide ning nende kasvukohtade kaitse. Kaitsealuste liikide kaitse on siiski teisejärguline, sest nende kaitse on riigi kohustus. 5) Kaebaja soovitud tegevus kahjustab maastiku, kui uuringuid viia läbi ebasobival ajal, kui pinnas seda ei võimalda. Külmumata pinnasel rasketehnikaga sõites tekivad maastikku vaod, millega kahjustatakse maastiku pinnavormi ja ilmet ning seatakse ohtu kaitsealuste liikide palukarukella ja aas-karukella kasvukohad. Vastustaja nõustub, et teatud tingimusel ja teatud tööde teostamisel on võimalik rasketehnikaga alale mineku kooskõlastamine. Alal saab rasketehnikaga suuremat kahju tekitamata liigelda külmunud pinnasega. 6) Puidu kokku- ja väljavedu käsitles vastustaja ajendatuna asjaolust, et peale geoloogilise uuringu loa taotluse laekumist vallavalitsusse esitati alale ka lageraie metsateatised (tervele Kiigemetsa katastriüksusele). 7) Kiigemetsa katastriüksusel on ka muinsuskaitselised piirangud geoloogilise uuringu osas. Uuringuala võib olla potentsiaalne arheoloogiline leiupaik ning leiu puhul seiskaks Muinsuskaitseamet tööd pikemaks ajaks. Muinsuskaitseamet on algatanud mälestise Kloodi Pahnimäe linnus kaitsevööndi muutmise menetluse, hindamaks, kas kaitsevööndit tuleks veel rohkem laiendada Kiigemetsa katastriüksusele. 17. septembril 2021 edastati Rakvere Vallavalitsusele Muinsuskaitseameti peadirektori käskkiri, millega võeti Kiigemetsa katastriüksus kuueks kuuks ajutise kaitse alla. Muinsuskaitseamet teavitas 27. jaanuari 2022. a kirjaga, et algatab Kloodi Pahnimäe linnusest põhja pool asuva ala arheoloogiliseks leiukohaks määramise menetluse ning Kloodi Pahnimäe linnuse ja kaitsevööndi piiride muutmise menetluse. 8) Geoloogilise uuringu loa taotluse seletuskirjas on välja toodud, et soov on alale saada kaevandamisluba. Kaebajal ei ole plaanis piirduda ainult geoloogilise uuringu läbiviimisega. Kaitse-eeskirja § 6 lõike 1 punkti 2 kohaselt on kaitsealal keelatud maavara kaevandamine. MaaPS § 23 lõikest 6 tulenevalt saab sellisel juhul pärast geoloogilise uuringu läbiviimist võtta varu arvele passiivse varuna, kuid passiivsele varule kaevandamisluba taotleda ei saa. Seega ei ole kaebajal võimalik geoloogilise uuringu loa taotluse eesmärki saavutada. Geoloogiliste uuringute läbiviimine alal ei ole põhjendatud, kuna alale ei ole võimalik taotleda kaevandamisluba. 9) Arvestada tuleb ka sellega, et kaevandamisluba ei saaks väljastada veel seetõttu, et Rakvere valla üldplaneeringu järgi asub Kiigemetsa katastriüksus rohevõrgustikus.
8.Keskkonnaamet leiab, et kuigi 27. mai 2020. a korralduses on kaalutlusvigu, oli vastustaja poolt kooskõlastuse andmata jätmine kooskõlas tõhusa ja ökonoomse haldusmenetlusega. 1) Vaidlustatud korralduses esitatud vastustaja kaalutlused on asjakohatud. Puuraugud ja kaevandid tuleb vastavalt kehtivale õigusruumile likvideerida kohe peale nende rajamist. Lisaks saab Keskkonnaamet uuringuloale seada leevendusmeetmeid, mis oluliselt vähendavad kaitsealuse maastiku rikkumise võimalust. Geoloogilised välitööd saab läbi viia, st puurauke ja kaevandeid rajada ka selliselt, et palu-karukella ja aas-karukella kasvukohti ohtu ei seata. LKS § 31 lõike 2 punkti 10 kohane tegevus on piiranguvööndis keelatud juhul, kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti. Kaitse-eeskirja § 5 lõike 7 punkti 3 kohaselt saab vastustaja anda nõusoleku mootorsõidukiga kaitsealal liikumiseks. Geoloogiliste välitööde käigus ei toimu puidu kokkuja väljavedu.
3-20-1237 2) Kaitse-eeskirja § 6 lõike 1 punkti 2 kohaselt on kaitsealal keelatud maavara kaevandamine. On põhjendatud, et vastustaja ei andnud geoloogiliste uuringute läbiviimiseks nõusolekut piirkonnas, millele ta hiljem nagunii ei oleks andnud nõusolekut kaevandamisloa andmiseks, veel enam, millele hiljem ei oleks saanud kaevandamisluba isegi taotleda. MaaPS § 4 lõike 2 kohaselt on maavara geoloogiline uuring maavara arvele võtmise ja kaevandamise eesmärgil tehtav geoloogiline töö. Tulenevalt MaaPS § 23 lõikest 6 saab pärast geoloogilise uuringu läbi viimist uuringuruumis leitud maavara varud võtta keskkonnaregistris arvele vaid passiivse varuna. Passiivne on uuritud maavaravaru juhul, kui selle kaevandamine ja kasutamine on õigusaktide kohaselt keelatud või ei ole selle kaevandamine ning kasutamine keskkonnakaitse vajadust arvestades võimalik. Passiivsele maavaravarule kaevandamisluba taotleda ei saa. Seega oleks geoloogilise uuringu läbiviimine tulevase kaevandamise eesmärgil perspektiivitu ning kannaks vaid maavara varu arvele võtmise eesmärki. Kaebusest ei selgu, milles seisneb kaebaja huvi maavara keskkonnaregistris arvele võtta, arvestades, et tegemist oleks passiivse varuga. 3) Viide Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-37-15 punktile 13 ei ole asjakohane. Riigikohus andis oma seisukoha teistsugusele õiguslikule olukorrale. Arvestada tuleb ka seda, et Riigikohtu otsuse tegemise ajal kehtinud MaaPS § 4 punkti 2 kohaselt oli maavara geoloogiline uuring maavara kaevandamise ja kasutusele võtmise eesmärgil tehtav geoloogiline töö. Kehtiva MaaPS § 4 lõike 2 kohaselt on maavara geoloogiline uuring maavara arvele võtmise ja kaevandamise eesmärgil tehtav geoloogiline töö. Seega on oluliselt muutunud geoloogilise uuringu mõiste. Riigikohus andis oma seisukoha ajal, mil geoloogilisi uuringuid tehtigi vaid maavara tulevase kasutamise ja kaevandamise eesmärgil. Viidatud lahendis on Riigikohus ka märkinud, et nii taotlejal kui ka kohalikul omavalitsusel on pärast uuringu tegemist võimalikus kaevandamisloa menetluses varasemast rohkem teavet kaevandamistegevuse tegelike mõjude kohta. Praegu tuleb aga silmas pidada, et tegemist oleks passiivse maavaravaruga, millele kaevandamisluba taotleda ei saa, st kaevandamisloa andmise menetlust ei järgne.
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
9.Vastustaja on 27. mai 2020. a korralduse punktis 2 kasutanud järgmist sõnastust: „Vähendada uuringuala piire arvates taotletavast uuringualast välja Pahnimäe maastikukaitseala järgmistel põhjendustel: ...“ MaaPS § 26 ja § 27 lõike 7 kohaselt tuli Keskkonnaametil praegusel juhul küsida geoloogilise uuringu loa taotluse kohta arvamust vastustajalt. MaaPS § 35 lõike 1 punkti 10 järgi tuleb geoloogilise uuringu loa andmisest keelduda, kui kohaliku omavalitsuse üksus ei ole nõus uuringuloa andmisega. Vastustaja 27. mai 2020. a korralduse punktis 2 märgitut tuleb mõista keeldumisena kooskõlastada uuringuloa taotlust Kiigemetsa katastriüksust kui Pahnimäe maastikukaitseala osa puudutavas osas.
10.Menetlusosaliste vahel on vaidluse all, kas vastustaja keeldus õiguspäraselt kooskõlastamast kaebaja geoloogilise uuringu loa taotlust Kiigemetsa katastriüksust puudutavas osas.
11.Geoloogilise uuringu loa taotlusele ja selle kohta tehtava otsuse eelnõule nõusoleku andmise otsustamisel teostab kohalik omavalitsus oma põhiseaduslikku enesekorraldusõigust ning lähtub seejuures omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, kaaludes muu hulgas keskkonnahoiualased ja sotsiaalseid argumente (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas
3-20-1237 nr 3-3-1-37-15, punkt 11). Kaalumisel arvesse võetavad konkreetsed asjaolud peavad aga olema asjakohased ja lubatavad ning vastama kaalutluse eesmärgile. Kooskõlastuse andmisel on kohalikul omavalitsusel lai kaalumisruum, millesse kohus saab sekkuda eelkõige vaid juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest, asjakohatutest või sobimatutest kaalutlustest, mistõttu tekib kahtlus otsuse ratsionaalsuses (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-37-15, punkt 20). See tähendab, et ka taolise menetlustoimingu sisu õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda haldusaktiga sarnastest õiguspärasuse eeldustest, sh proportsionaalsus ja kaalutlusvigade puudumine (nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-15-14, punkt 19). Seejuures tuleb küll arvestada, et menetlustoimingu põhjendused ei pea tingimata vastama haldusakti põhjendustele esitatavatele nõuetele, kuid need peavad siiski olema piisavalt selged ja küllaldased tõhusa kaebeõiguse tagamiseks (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-82-14, punkt 20).
12.Vastustaja on 27. mai 2020. a korralduse punktis 2 kooskõlastuse andmisest keeldumisel tuginenud järgmistele kaalutlustele: − maastikukaitsealal ekskavaatoriga sõites ning puuraukude ja kaevandite rajamisel rikutakse kaitsealust maastikku; − seatakse ohtu kaitsealuste liikide palu-karukella ja aas-karukella kasvukohad; − LKS § 31 lõike 2 punkti 10 kohaselt ei ole piiranguvööndis lubatud liikuda sõidukiga või maastikusõidukiga, välja arvatud liinirajatiste hooldamiseks vajalikeks töödeks ja maatulundusmaal metsamajandustöödeks või põllumajandustöödeks; − vastavalt kaitse-eeskirja § 6 lõikele 2 on kaitsealal keelatud puidu kokku- ja väljavedu külmumata pinnaselt, Rakvere Vallavalitsus kui kaitseala valitseja võib lubada puidu kokku- ja väljavedu juhul, kui pinnas seda võimaldab.
13.Kohus viitas eespool, et Riigikohtu praktikast tulenevalt võib kohalik omavalitsus geoloogilise uuringu loa taotluse menetluses kaaluda ka keskkonnahoiualaseid argumente. Seega oli vastustajal iseenesest õigus võtta arvesse ka palu-karukella ja aas-karukella kui kaitsealuste liikide kasvukohtade kaitsmise vajadust. Kaebaja on kohtumenetluses olnud järjekindlalt seisukohal, et Kiigemetsa katastriüksusel palukarukella ja aas-karukella ei kasva. Kaebaja on internetis vabalt kättesaadavale teabele viidates selgitanud, et palu-karukell kasvab liivastel nõlvadel ja eelistab päikeselist kasvukohta ning aas-karukell kasvab kuivades valgusrikastes kasvukohtades. Kaebaja selgitas, et Kiigemetsa katastriüksus on võsastunud ning seal ei ole palu-karukellale ja aas-karukellale sobivaid kasvukohti. Kaebaja esitas Kiigemetsa katastriüksuse võsastumise tõendamiseks kohtule ka foto (kaebuse lisa nr 15, lk 4). Vastustaja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaks, et need taimed Kiigemetsa katastriüksusel kasvavad. Vastustaja selgitas, et lähtus kaitse-eeskirja eelnõu kohta koostatud ekspertarvamusest, milles on märgitud, et kaitsealalt on leitud II ja III kategooria kaitsealuseid taimi. Vastustaja lisas, et kaitse-eeskirjaga ei ole eraldi kirjeldatud kaitsealusel alal asuvaid kinnistuid, mistõttu lähtuti arvamuse andmisel kaitsealast kui tervikust. Kaebaja on kohtule esitanud keskkonnaregistri väljavõtte, millest nähtuvalt on Pahnimäe maastikukaitseala pindala 19,3 ha (kaebuse lisa nr 18). Kaebaja sõnul on Kiigemetsa katastriüksusele jääva uuringuala pindala 3,7757 ha. Vastustaja poolt kohtule esitatud ekspertarvamusest nähtuvalt hõlmasid palu-karukella kasvukohad kaitsealal umbes 0,1 ha (vastustaja 7. veebruari 2022. a menetlusdokumendi lisa nr 7, lk 6). Kohus nõustub kaebajaga, et väitest, et kuskil 19,3 ha suurusel kaitsealal on leitud väikesel alal kaitsealuseid liike, ei saa tõsikindlalt järeldada, et need liigid kasvavad ka Kiigemetsa katastriüksusel, mis moodustab kaitsealast marginaalse osa. Kaebaja esitas kohtule keskkonnaregistri väljavõtte, millest nähtuvalt on Lääne-Virumaal Rakvere vallas Veltsi külas leitud palu-karukell kuivalt oosinõlvalt (kaebuse lisa nr 16). Kiigemetsa katastriüksus asub Päide külas, mitte Veltsi külas,
3-20-1237 kust palu-karukell leiti. Lisaks selgitas kaebaja, et ala, kus ta soovib geoloogilist uuringut läbi viia, ei hõlma Kiigemetsa katastriüksusel asuva oosi kõrget osa. Kaebaja lisas, et kuna Pahnimäe oosi kõrgem ja tähelepanuväärsem osa asub Pahnimäe kinnistul, saavad palukarukell ja aas-karukell kasvada seal. Ka vastustaja on kohtumenetluses tunnistanud, et kõnealused taimed on registreeritud Pahnimäe kinnistul. Seega ei ole vastustaja esitanud tõendeid, mis lükkaksid kaebaja väited ümber ning kinnitaksid, et palu-karukell ja aas-karukell kasvavad kindlasti või suure tõenäosusega Kiigemetsa katastriüksusel. Eeltoodut arvestades ei saa vastustaja kaalutlust palu-karukella ja aas-karukella kohta pidada sobivaks. Kohus ei pea asjakohaseks vastustaja viidet LKS § 53 lõikele 1, mis sätestab, et I ja II kaitsekategooria liigi isendi täpse elupaiga asukoha avalikustamine massiteabevahendites on keelatud. Vastustajalt ei olegi palutud elupaiga asukoha avalikustamist massiteabevahendites, vaid geoloogilise uuringu loa taotluse menetluses kaebajale ja Keskkonnaametile ning kohtumenetluses täiendavalt kohtule. Pealegi on aas-karukell III kaitsekategooria taimeliik, millele LKS § 53 lõige 1 ei kohaldu.
14.Vastustaja ei ole 27. mai 2020. a korralduses selgitanud, kuidas täpsemalt ekskavaatoriga sõitmine ning puuraukude ja kaevandite rajamine maastikku kahjustab. Kohtumenetluses on vastustaja märkinud, et külmumata pinnasel rasketehnikaga sõites tekivad pinnasesse vaod, millega kahjustatakse maastiku pinnavormi ja ilmet ning seatakse ohtu kaitsealuste liikide palu-karukella ja aas-karukella kasvukohad. Vastustaja on aga seejuures kohtumenetluses ise nentinud, et külmunud pinnasel oleks siiski rasketehnika kasutamine lubatav, sest sellisel juhul oleks mõju maastikule vähene. Kaebaja on kinnitanud, et geoloogilise uuringu tegemine oleks võimalik ka külmal ajal. Seega oleks vastustajal olnud võimalik seada uuringuloa taotluse kooskõlastamisel tingimuseks see, et uuringuid võib teha üksnes siis, kui maapind on külmunud. Kohtumenetluses on vastustaja väitnud, et puuraukude ja kaevandite rajamisega rikutakse kaitseala maastikku vaatamata sellele, et puuraugud ja kaevandid tuleb kohe peale nende rajamist likvideerida. Vastustaja lisas, et kaevandite rajamisel keeratakse sõna otseses mõttes ala tagurpidi ning rikutakse pinnas. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles osas, et geoloogilise uuringu tegijal on kohustus puuraugud ja kaevandid kohe likvideerida. See tähendab, et kõik maapinda tehtud süvendid täidetakse viisil, et taastub maapinna endine reljeef. Taimkatte taastumine alal võtab ilmselt veidi enam aega, kuid vastustaja ei ole ära näidanud põhjuseid, miks taimkatte ajutine eemaldamine ja selle taastumise ootamine pole võimalik. Nagu eelnevalt selgitatud, siis vastustaja pole veenvalt tõendanud, et uuringualal kasvaksid kaitsealused taimed. Kui vastustajal siiski on mure, et puuraukude ja kaevandite rajamisega võidakse palu-karukella ja aas-karukella kasvukohti hävitada, saanuks vastustaja seada tingimuse, et puuraukude ja kaevandite asukohad tuleb vastustajaga ja/või Keskkonnaametiga kooskõlastada ning eelnevalt kindlaks teha, et nendes asukohtades ei kasva kaitsealuseid liike. Ka Keskkonnaamet on rõhutanud, et puurauke ja kaevandeid saab rajada selliselt, et palu-karukella ja aas-karukella kasvukohti ohtu ei seata. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et vastustaja poolt lisatingimuste seadmise korral ei saa pinnavormile ega taimkattele tekkida puuraukude ega kaevandite rajamisest mingit olulist püsivat negatiivset tagajärge. Kaebaja on selgitanud, et tõenäoliselt pole kaevandite tegemiseks vajadust ja piirduda saab üksnes puuraukudega, mille mõju on väiksem. Kaebaja on samuti märkinud, et vastustaja saab kaevandite sügavusele seada
3-20-1237 kooskõlastamisel piirangu. Põhjendatud vajaduse korral saanuks vastustaja ka kaaluda geoloogilise uuringu lubamist üksnes puuraukude rajamise teel. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et maastiku rikkumise kaalutlusel geoloogilise uuringu loa taotluse kooskõlastamata jätmist ei saa pidada asjakohaseks, sest vastustajal oli võimalik seada lisatingimusi väidetud negatiivsete mõjude leevendamiseks. Vastustaja ei ole aga lisatingimuste seadmist isegi kaalunud.
15.Vastustaja poolt 27. mai 2020. a korralduses viidatud LKS § 31 lõike 2 punkt 10 sätestab, et kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on piiranguvööndis keelatud sõidukiga, maastikusõidukiga või ujuvvahendiga sõitmine, välja arvatud liinirajatiste hooldamiseks vajalikeks töödeks ja maatulundusmaal metsamajandustöödeks või põllumajandustöödeks. Kaitse-eeskirja § 5 lõike 5 punkti 2 kohaselt on kaitsealal lubatud mootorsõidukiga ja maastikusõidukiga sõitmine väljaspool teid järelevalve- ja päästetöödel, kaitseala valitsemise ja kaitse korraldamisega seotud tegevusel, kaitseala valitseja nõusolekul teostataval teadustegevusel ning kaitse-eeskirjaga lubatud töödel, sealhulgas metsa- ja põllumajandustöödel. Kaitse-eeskirja § 5 lõike 7 punkti 3 järgi on kaitseala valitseja nõusolekul lubatud mootorsõiduki ja maastikusõidukiga sõitmine käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetamata juhtudel. LKS § 31 lõike 2 punkti 10 järgi võib kaitse-eeskirjaga ette näha, et sõidukiga kaitsealal sõitmine on lubatud rohkematel juhtudel, kui on nimetatud LKS § 31 lõike 2 punktis 10. Kaitseeeskirja § 5 lõike 5 punktist 2 ja lõike 7 punktist 3 nähtuvalt on vastustaja kasutanud LKS § 31 lõike 2 punktis 10 ette nähtud võimalust laiendada kaitsealal sõidukiga sõitmise võimalusi. Seetõttu ei saanud vastustaja tugineda sellele, justkui keelaks LKS § 31 lõike 2 punkt 10 kaitsealal sõidukiga sõitmise samas sättes nimetamata juhtudel. Kohus nõustub vastustajaga selles, et geoloogilisi uuringuid ei saa lugeda kaitse-eeskirja § 5 lõike 5 punktis 2 nimetatud tegevuste hulka, sh ei saa neid mõista teadustegevusena. Kaebaja ei ole ära näidanud, kuidas geoloogilise uuringu raames saadavat teavet kasutatakse edaspidi teadustegevuses. Geoloogilise uuringu loa taotluse seletuskirjast nähtuvalt on geoloogilise uuringu eesmärgiks pärast varu kinnitamist taotleda kaevandamisluba. Teabe teadustegevuses kasutamisele ei ole osutatud. Küll aga võimaldab kaitse-eeskirja § 5 lõike 7 punkt 3 sõita vastustaja nõusolekul kaitsealal sõidukiga ka juhtudel, mida ei ole nimetatud kaitse-eeskirja § 5 lõike 5 punktis 2. See tähendab, et kaitse-eeskirja § 5 lõike 7 punkti 3 alusel saab vastustaja anda nõusoleku sõita sõidukiga kaitsealal ka geoloogiliste uuringute tegemiseks. Vastustaja on kohtumenetluses asunud väitma, justkui ei lubaks kaitse-eeskiri kaitsealal geoloogilisi uuringuid üldse läbi viia. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Kaitse-eeskirja §-s 6 on loetletud tegevused, mis on kaitsealal keelatud. Geoloogilisi uuringuid seal nimetatud ei ole. Asjaolust, et kaitse-eeskirja § 6 lõike 1 punkti 2 kohaselt on kaitsealal keelatud maavara kaevandamine, ei saa järeldada, et keelatud oleksid ka geoloogilised uuringud. Tegu on erineva iseloomuga tegevustega. Geoloogilise uuringu käigus kogutakse üksnes teavet maavara kohta. Geoloogilise uuringu tegemiseks loa saamine ei tähenda vältimatult, et geoloogilisele uuringule järgneb kaevandamine. Samuti ei saa sellest, et geoloogilisi uuringuid ei ole eraldi nimetatud kaitseeeskirja §-s 5 toodud lubatud tegevuste hulgas, järeldada, et geoloogilised uuringud oleksid kaitsealal keelatud. Millegi keelamiseks tuleb keeld õigusaktis selgelt sätestada. Nagu öeldud, ei ole kaitse-eeskirja §-s 6, mis kannab pealkirja „Keelatud tegevus“, geoloogilisi uuringuid nimetatud. On mõistlik järeldada, et tegevus, mida ei ole keelatud kaitse-eeskirja §-s 6, on lubatud, isegi juhul, kui seda ei ole eraldi kaitse-eeskirja §-s 5 nimetatud. Kohus viitas eespool vastustaja seisukohale, et rasketehnikaga oleks lubatud kaitsealal sõita külmunud pinnasega. Eeltoodust tulenevalt oleks vastustajal õiguslikult ja faktiliselt võimalik anda kaebajale luba
3-20-1237 sõita sõidukiga kaitsealal geoloogilise uuringu läbiviimiseks. Niisiis on vastustaja kaalutlus seoses LKS § 31 lõike 2 punktiga 10 asjakohatu.
16.Vastustaja ei ole 27. mai 2020. a korralduses täpsustanud kaalutlust seoses puidu kokkuja väljaveoga. Kohtumenetluses on vastustaja selgitanud, et käsitles puidu kokku- ja väljavedu ajendatuna asjaolust, et peale geoloogilise uuringu loa taotluse laekumist vastustajale esitati alale ka lageraie metsateatised (tervele Kiigemetsa katastriüksusele). Kuigi iseenesest on geoloogilise uuringu loa taotluse menetlus ja metsateatise menetlus erinevad menetlused, siis ei ole kohtu arvates välistatud, et geoloogilise uuringu loa taotluse menetluses võetakse arvesse ka metsateatise menetluse andmeid, kui metsateatisega planeeritavad tööd on mõeldud geoloogilise uuringu läbiviimise toetamiseks. Kui geoloogilise uuringu läbiviimiseks on vaja puid raiuda ja vedada, siis nähtub juba vastustaja enda kaalutlusest, et puidu kokku- ja väljavedu on lubatud sobiva pinnase korral. Kaebaja on läbi kohtumenetluse kinnitanud, et on valmis arvestama vastustaja tingimusi pinnase säästmiseks. Seega ei saanud viide kaitse-eeskirja § 6 lõikele 2 tingida geoloogilise uuringu loa taotluse kooskõlastamata jätmist, vaid vastustajal oli võimalik taotlus kooskõlastada lisatingimusega. Puidu kokku- ja väljaveoga seotud kaalutlus ei ole kooskõlastuse andmisest keeldumiseks sobilik.
17.Eelnevast lähtuvalt asub kohus kokkuvõtlikult seisukohale, et vaidlustatud korralduse punktis 2 toodud kaalutlused geoloogilise uuringu loa taotluse kooskõlastamata jätmiseks ei olnud sobivad ega asjakohased. Vastustaja on jätnud kaalumata võimaluse kooskõlastada taotlus, seades sellele pinnase ja kaitsealuste taimede kaitsmiseks lisatingimusi. Absoluutne kooskõlastuse andmisest keeldumine ei olnud praegusel juhul proportsionaalne. Vastustaja keeldumist ei saa pidada igakülgselt kaalutuks ja ratsionaalseks. Kaalutlusvigade ja ebaproportsionaalsuse tõttu on vastustaja 27. mai 2020. a korralduse punkt 2 õigusvastane.
18.Vastustaja on kohtumenetluses esile toonud veel argumente, mida ta pole 27. mai 2020. a korralduse punktis 2 esitanud. Korralduse punktis 5 esitatud argumendid ei ole Kiigemetsa katastriüksust puudutavas osas asjakohased, sest punkti sõnastusest nähtuvalt puudutavad need ala, mis asub maastikukaitsealast väljaspool ja millele anti kooskõlastus geoloogilise uuringu tegemiseks, ehk Kiigemäe katastriüksust. Kuna kaebaja on vastustaja alles kohtumenetluses esitatud seisukohtade kohta oma seisukohad esitanud, peab kohus menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt ja korduva õigusvaidluse ärahoidmiseks otstarbekaks vastustaja täiendavaid väiteid käsitleda.
19.Vastustaja on kohtumenetluses osutanud, et esinevad ka muinsuskaitselised piirangud geoloogilise uuringu osas. Ehkki muinsuskaitsega seotud küsimused peaksid olema eelkõige Muinsuskaitseameti pädevuses, ei ole kohtu hinnangul vastustajal keelatud nendele argumentidele tugineda, kui ta kaalub geoloogilise uuringu loa taotluse kooskõlastamist. Praegu kehtib Kiigemetsa katastriüksuse osas Muinsuskaitseameti 17. septembri 2021. a käskkiri ala ajutise kaitse alla võtmise kohta (vastustaja 20. septembri 2021. a menetlusdokumendi lisa nr 5). Käskkirja põhjendustest nähtuvalt ei pea Muinsuskaitseamet alal geoloogilise uuringu tegemist välistatuks, vaid on soovinud enne geoloogilise uuringu läbiviimist teha alal muinsuskaitselised uuringud, et välja selgitada, kas seal on arheoloogilist kultuurkihti. Seejuures on Muinsuskaitseamet hinnanud puuraukude mõju kultuurkihile väikeseks. Vastustaja otsus algatada Kloodi Pahnimäe linnusest põhja pool asuva ala arheoloogiliseks leiukohaks määramise menetlus ning Kloodi Pahnimäe linnuse ja kaitsevööndi piiride muutmise menetlus ei tähenda vältimatult, et Kiigemetsa katastriüksusel oleks geoloogilise
3-20-1237 uuringu tegemine igal juhul välistatud. Muinsuskaitseameti otsuse aluseks olnud eksperdihinnangust nähtuvalt on ekspert pidanud Kiigemetsa katastriüksusel geoloogilise uuringu tegemist võimalikuks tingimusel, et enne viiakse läbi põhjalikud arheoloogilised uuringud (vastustaja 28. jaanuari 2022. a seisukoha lisa nr 1, lk 11, joonisel rohelise joonega markeeritud ala). Seega ei ole ka muinsuskaitselisest aspektist vaadatuna välistatud Kiigemetsa katastriüksusel geoloogilise uuringu tegemine, eriti veel puuraukude rajamise teel, mille mõju on Muinsuskaitseamet hinnanud väikeseks.
20.Vastustaja on alles kohtumenetluses asunud väitma ka seda, et kuna kaitse-eeskirja § 6 lõike 1 punkti 2 kohaselt on kaitsealal keelatud maavara kaevandamine, ei oleks kaebajal võimalik tulevikus kaevandamisluba saada, mistõttu ei oleks geoloogilise uuringu läbiviimise lubamine põhjendatud, sest kaebajal ei oleks geoloogilise uuringu loa taotluse eesmärki (s.o kaevandamist) võimalik saavutada. Uuringuloa kooskõlastamisel võib teiste argumentide hulgas arvesse võtta ka asjaolu, kas kaevandamisloa väljastamine on tõenäoline (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-37-15, punktid 11 ja 14). Edaspidise kaevandamisloa andmise vähene tõenäosus on üks kaalutlus kogumist, millest lähtudes saab haldusorgan oma seisukoha kujundada, kuid see ei ole ainumäärav uuringuloaga mittenõustumiseks (vt Tallinna Halduskohtu 29. novembri 2019. a otsus asjas nr 3-19-1041, punkt 11). Kaebaja on selgitanud, et ta on esitanud vastustajale taotluse kaitse-eeskirja kehtetuks tunnistamiseks või alternatiivselt Kiigemetsa katastriüksuse Pahnimäe kaitseala hulgast välja arvamiseks. Kaebaja on vastustaja vastava keeldumise kohtus vaidlustanud (haldusasi nr 3-21-1743) ja kohtuasja menetlus on pooleli. Seega ei ole välistatud, et kaebajal õnnestub saavutada see, et Kiigemetsa katastriüksuse osas ei kehti enam kaevandamiskeeldu. Seda arvestades ei saa pidada kindlaks, et võimaliku kaevandamisloa taotluse menetluse ajal kehtib ikka veel Kiigemetsa katastriüksuse osas kaitse-eeskirja § 6 lõike 1 punktis 2 ette nähtud kaevandamiskeeld.
21.Lisaks on vastustaja kohtumenetluses osutanud sellele, et kaevandamisluba ei saaks väljastada ka seetõttu, et Rakvere valla üldplaneeringu järgi asub Kiigemetsa katastriüksus rohevõrgustikus. Vastustaja rõhutas, et üldplaneeringus toodud rohevõrgustiku kasutamistingimustest on praegusel juhul olulised järgmised: keelatud on metsamaa sihtotstarbe muutmine, metsamaa raadamine (raie, võimaldamaks maa kasutamist muul otstarbel peale metsa kasvatamise) rohevõrgustiku aladel ei ole üldjuhul lubatud; säilitada looduslikud pinnavormid rohevõrgustikus; rohevõrgustikku jäävatel aladel tuleb arendustegevuse käigus arendatava ala igal olemasoleval (või tekkival) maaüksusel säilitada olemasolev kõrghaljastus vähemalt 70% ulatuses. Vastustaja selgitas, et karjääri rajamine ei taga pinnavormide ega kõrghaljastuse säilimist. Täiendavalt viitas vastustaja sellele, et tegu on ühe aegade suurima loomade liikumiskoridoriga. Kaebaja tõi esile, et Rakvere valla praegu kehtiva üldplaneeringu, mis on 11 aastat vana, seletuskirjast nähtuvalt tugineti rohevõrgustikega seoses Lääne-Virumaa teemaplaneeringule „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“. Kaebaja lisas, et seoses uue LääneViru maakonnaplaneeringu kehtestamisega on teemaplaneering oma tähenduse kaotanud. Uue Lääne-Viru maakonnaplaneeringu lisaks oleva joonise 2 „Väärtused, konfliktid, riigikaitse“ kohaselt ei asu taotletav ala rohevõrgustikus. Kaebaja osutas ka sellele, et hetkel on uus Rakvere valla üldplaneering koostamisel ja selle kehtestamine on lõpusirgel. Rakvere valla uue üldplaneeringu seletuskirja lk-l 36 olevalt kaardilt ja planeeringu lisaks olevalt „Väärtused ja
3-20-1237 piirangud“ kaardilt on näha, et taotletav uuringuala ja kogu Pahnimäe kaitseala ei ole rohevõrgustiku alal. Seega ei saa välistada, et ajal, kui kaebaja soovib taotleda kaevandamisluba, kehtib uus Rakvere valla üldplaneering, mis ei määratle Kiigemetsa katastriüksust rohevõrgustiku alana. Samas ei välistaks ka rohevõrgustiku alal asumine automaatselt kaevandamist. Kohtupraktikas on selgitatud, et alles pärast geoloogilise uuringu teostamist on võimalik anda adekvaatne hinnang selle kohta, kas kaevandamisel saab rääkida mõjust rohealale ning kas selline mõju oleks vastuolus üldplaneeringu eesmärkidega. Alles geoloogilise uuringu tulemusena selgub, kas ja millises ulatuses on alal kaevandatavat maavara. Alles seejärel saab otsustada võimaliku kaevandamise ala piiride ja üldse kaevandamise mõistlikkuse üle. Lisaks on potentsiaalse kaevandamise korral võimalik rakendada rohevõrgustiku toimimist toetavaid meetmeid. (Vt Tallinna Ringkonnakohtu 20. veebruari 2018. a otsus asjas nr 3-17-639, punkt 14.) Seega saaks alles pärast geoloogilise uuringu läbiviimist piisavalt teavet, et hinnata, kas ja millises ulatuses oleks maavara kaevandamine võimalik. Siis saaks hinnata ka seda, kuidas mõjutaks kaevandamine loomade liikumist (sh kas see mõju oleks üldse negatiivne) ja kas oleks võimalik võtta meetmeid, et kaevandamise võimalik negatiivne mõju loomade liikumisele oleks vähene.
22.Täiendavalt viitas vastustaja kohtumenetluses sellele, et Pahnimäe oos on osaliselt toiteallikaks 0,5 km kaugusel paiknevale Pahnimäe allikjärvikule ning toiteallikaks olemine on ohustatud juhul, kui oosile peaks tekkima kaevandaja. Vastustaja lisas, et kui kaitsealal toimub tulevikus kaevandamine, võib tekkida olukord, kus Pahnimäe oosi enam ei ole. Asja materjalidest nähtuvalt asub Kiigemetsa katastriüksusel üksnes osa Pahnimäe oosist. Vastustaja ei ole kohtule esitanud andmeid, mis kinnitaksid, et Kiigemetsa katastriüksusel asuval oosi osal oleks oluline roll Pahnimäe allikjärviku toitmisel ning et Kiigemetsa katastriüksusel toimuv kaevandamine võiks oluliselt mõjutada allikjärviku veevarustust. Kuigi vastustajalt ei saa kooskõlastuse andmisel eeldada põhjalike keskkonnauuringute tegemist, tuleks tal vähemasti selgitada, millel tema väited põhinevad (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-37-15, punkt 18). Praegusel juhul on vastustaja väide Kiigemetsa katastriüksusel kaevandamise olulisest negatiivsest mõjust allikjärvikule paljasõnaline ja üldine. Mitte igasugune ebasoodus mõju looduskeskkonnale ei saa automaatselt kaevandamist välistada, vaid mõju peab olema oluline (vrd RKHK otsus asjas nr 3-3-1-37-15, punkt 18). Seejuures tuleb ka hinnata, kas leevendusmeetmete abil on võimalik mõju vähendada. Seega leiab kohus, et viide Pahnimäe allikjärviku toiteallika kadumisele on liialt umbmäärane ning selle põhjal ei ole juba geoloogilise uuringu loa taotluse menetluses võimalik asuda seisukohale, et kaevandamisloa väljastamine oleks vähetõenäoline või välistatud. Ka ei ole vastustaja konkreetselt Kiigemetsa katastriüksuse maastikupilti arvestades selgitanud, kuidas seal toimuv kaevandamine võiks tingida olukorra, et Pahnimäe oosi enam ei ole. Nagu öeldud, asub Kiigemetsa katastriüksusel ainult osa oosist. Osa Kiigemetsa katastriüksusel asuvast oosist on kaitse alla võetud (Kloodi Pahnimäe linnus ja selle kaitsevöönd) ning Muinsuskaitseamet on väljendanud seisukohta, et sellel alal on kaevandamine keelatud (vastustaja 18. novembri 2020. a menetlusdokumendi lisa nr 11). Vastustaja ei ole piisavalt põhjalikult selgitanud, milline on ülejäänud Kiigemetsa katastriüksuse maastikupilt (kas ja kui olulises osas asub seal oos) ning kuidas võiks ülejäänud alal kaevandamine oosi mõjutada. Vastustaja on rääkinud üksnes üldiselt oosi säilitamise vajadusest, analüüsimata täpsemalt Kiigemetsa katastriüksusega seonduvat. Kohtu hinnangul võib siinkohal olla oluline ka kaebaja viide sellele, et kõrvalkinnistul on kaevandamine lubatud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja väited kaevandamise ohust oosi säilimisele on samuti liiga üldsõnalised, et nende
3-20-1237 põhjal juba geoloogilise uuringu loa taotluse menetluses pidada kaevandamisloa väljastamist vähetõenäoliseks või võimatuks.
23.Kohus leiab, et vastustaja põhjendused võimaliku tulevase kaevandamise võimatuse kohta on ennatlikud ega tugine piisavale sisulisele analüüsile. Kaevandamine ei pruugi olla välistatud. Seda, kas kaevandamine konkreetsel ajahetkel on lubatav ja mis tingimustel seda võib teha, tuleb hinnata kaevandamisloa menetluses. Kaevandamisloa menetluses on vastustajal juba rohkem teavet, sh geoloogilise uuringu käigus saadud teave, et kaaluda igakülgselt ja kõiki olulisi asjaolusid arvestades, kas ja millistel tingimustel võiks kaevandamine lubatav olla. Geoloogilise uuringu loa menetluses tulevase kaevandamisloa väljastamise tõenäosust hinnates ei ole lubatav tugineda liialt hüpoteetilistele ega ebamäärastele argumentidele. Kohtu arvates on aga vastustaja seda praegusel juhul teinud. Geoloogilise uuringu loa nõusoleku andmise menetluse eesmärgiks ei ole hoida võimalikult varases etapis ära kaevandamisloa väljastamine (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30. aprilli 2020. a otsus asjas nr 3-19-1041, punkt 12.3). Kohus toonitab, et geoloogilise uuringu lubamine ei tähenda tingimata, et tulevikus oleks lubatav ka kaevandamine. Nõustumine uuringuloa andmisega ei piira mingilgi moel kohaliku omavalitsuse võimalust kaevandamisloa kooskõlastamisest keelduda. Uuringutulemustel on iseseisev väärtus ka siis, kui uuringule kaevandamist ei järgne. Saadud teabe alusel tehakse vajaduse korral muudatused keskkonnaregistris, milles talletatud infot saab edaspidi kasutada näiteks uute planeeringute ja arengukavade koostamisel. Nii taotlejal kui ka kohalikul omavalitsusel on pärast uuringu tegemist võimalikus kaevandamisloa menetluses varasemast rohkem teavet kaevandamistegevuse tegelike mõjude kohta. Kohalikul omavalitsusel on võimalik hüpoteetilistele riskidele tuginemise asemel rajada oma arvamus uuringuga tõendatud teabele. (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-37-15, punktid 12−13.) Erinevalt Keskkonnaametist leiab kohus, et need Riigikohtu seisukohad on kohaldatavad ka praeguses asjas. Ka kohtupraktikas on nendele Riigikohtu seisukohtadele tuginetud uue MaaPS ja täpsustatud geoloogilise uuringu mõiste kehtivuse ajal (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu otsused asjades nr 3-17-639 ja 3-19-1041).
24.Kokkuvõtlikult leiab kohus, et lisaks sellele, et kaalutlusvigade ja ebaproportsionaalsuse tõttu on vastustaja 27. mai 2020. a korralduse punkt 2 õigusvastane, ei ole vastustaja ka kohtumenetluses esile toonud põhjendatud ja asjakohaseid kaalutlusi Kiigemetsa katastriüksust puudutava geoloogilise uuringu loa taotluse kooskõlastamata jätmiseks. Kohus rahuldab kaebuse ja kohustab vastustajat uuesti otsustama arvamuse andmine geoloogilise uuringu loa taotluse kohta Kiigemetsa katastriüksust puudutavas osas. Kohtu hinnangul on arvamuse andmise uuesti otsustamiseks piisav MaaPS § 27 lõikes 7 sätestatud kahekuuline tähtaeg, eriti arvestades, et tegemist on küsimuse korduva otsustamisega.
25.HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamise tõttu on menetluskulude kandmise kohustus vastustajal. Kaebaja on palunud vastustajalt välja mõista menetluskulud summas 6700,80 eurot (riigilõiv 15 eurot ja õigusabikulud 6685,80 eurot koos käibemaksuga). Kaebajale osutati õigusteenust alguses tunnitasuga 130 eurot, millele lisandub käibemaks, ja hiljem tunnitasuga 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Kaebajale osutatud õigusteenuse tunnitasu on olnud kohtupraktikat arvestades aktsepteeritav. Kohtule on esitatud õigusabikulude kandmise kohustuse tekkimise tõendamiseks arved. Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lõige 6).
3-20-1237 Vastustaja leidis, et kaebaja seisukohad ja vastuväited on kordunud kogu menetluse kestel, mistõttu ei ole kaebaja menetlusdokumentide koostamisele kulunud aeg usutav. Kohtu hinnangul on kaebaja õigusabikulud täies ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Kaebaja ei ole menetlusdokumentides esitanud põhjendamatuid kordusi, vaid on igas menetlusdokumendis oma seisukohti täpsustanud lähtuvalt teiste menetlusosaliste menetlusdokumentidest. Samuti on kaebaja menetlusdokumentide koostamine eeldanud arvukate dokumentide läbitöötamist. Kuna vastustaja esitas kohtumenetluses uusi väiteid, tingis ka see kaebaja jaoks vajaduse oma väiteid täpsustada ja täiendavaid materjale läbi töötada. Kohtule ei nähtu ka muus osas, et kaebaja õigusabikulud oleksid ülepaisutatud. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 6700,80 eurot. Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda. Kolmas isik pole menetluskulude nimekirja ega kuludokumente kohtu määratud tähtaja jooksul esitanud, mistõttu jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lõige 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.