Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
19. jaanuar 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-20-1953
Haldusasi
AS East-West Consulting kaebus Maksu- ja Tolliameti 9. juuli 2020. a maksuotsuse nr 12.2-3/051692-12 osaliseks tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – AS East-West Consulting, esindajad Y, v.adv Marek Herm ja v.adv Marko Saag Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Lembit Sullakatko
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 29. märtsi 2021. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
AS East-West Consulting apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 18.02.2022, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-20-1953 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
3-20-1953 raamatupidamises üles võetud kui kaebaja kohustus Y ees ning nimetatud kohustuste osas ei ole maksuhaldur kaebajale etteheiteid teinud. Lisaks kandis Y otse oma kontolt Türgi äriühingule ajavahemikul 04.09.2009–05.10.2010 kokku 168 338,74 eurot (nõue 2), mis aga oli jäänud kaebaja raamatupidamises kohustusena kajastamata. Need kajastati kaebaja pearaamatu kontol 2690 tasaarvestuse kokkuleppe sõlmimisest alates 02.11.2016, kuid maksuhaldur ei aktsepteeri neid summasid kaebaja kohustusena Y ees. Eelviidatud summade vahe seisneb seega selles, et summa 169 200 eurot oli kajastatud 2014. aasta maksmenetluste ajal pearaamatu konto 2690 „Võlad seotud isikud_VK“ algsaldo hulgas, kuid 168 338,74 eurot kajastati hiljem. Maksuhalduri positsioon nõude 2 kaebaja kohustusena mittearvestamise osas tugineb kahele argumendile: a) nimetatud summa kajastati kaebaja kohustusena Y ees raamatupidamislikult hiljem ning b) nimetatud summa laenas Y otse Türgi äriühingule. Kaebaja ei saanud enne Y nõude ja selle aluseks olevate kuludokumentide esitamist nõuet enda bilansis kajastada (raamatupidamise seadus (RPS) § 6 lg 4) ning isegi kui kaebaja korraldas oma raamatupidamist nõuetele mittevastavalt, ei võta see temalt võimalust viia see nõuetega vastavusse (Riigikohtu 20.10.2011 otsus nr 3-3-1-54-11). Jääb arusaamatuks, miks aktsepteeritakse üksnes osa X-lt võetud laenust kaebaja kohustusena Y ees, ehkki selgelt on näha sama muster ja loogika. Algusest peale oli kogu investeering Türgi äriühingusse toimunud selliselt, et: 1) Y laenab raha eraisikuna; 2) annab selle kaebajale laenuna; 3) kaebaja annab selle laenuna EWC Infoline OÜ-le ja 4) EWC Infoline OÜ investeerib maksukohustuslaselt saadud summad Türgi äriühingusse. Y ei ole andnud laenu otse Türgi äriühingule. Selliselt on see ka kajastatud suures osas nii kaebaja kui ka EWC Infoline OÜ raamatupidamises ja majandusaasta aruannetes. Et mõni summa on jäänud kaebaja kohustusena Y ees õigeaegselt kajastamata, ei saa muuta kohustust olematuks. Raamatupidaja sõnul edastas Y talle tavaliselt Türgi äriühingule üle kantud summade maksekorraldused ning nende alusel võttis ta üles kaebaja kohustuse Y ees. Kokku tegi Y aastatel 2008–2010 Türgi äriühingule 15 makset ning välistatud ei ole, et Y võis unustada viimase kolme maksekorralduse edastamise või see võis raamatupidajal jääda tähelepanuta. Nimelt viibis Y aastatel 2009–2010 korduvalt ravil ning tema töövõime oli häiritud. Kaebaja on maksumenetluses piisavalt tõendanud, et Y poolt Türgi äriühingu kontole kantud summad olid majandusliku sisu poolest kaebajale laenu andmised. Kõik vastupidised seisukohad on otsitud eesmärgiga vähendada kaebajale tagastamisele kuuluvat maksusummat. 2015. aasta detsembri maksuotsusega lõppenud maksumenetluses tegi kaebaja selle vea, et ei selgitanud piisava põhjalikkusega kaebajat ja EWC Infoline OÜ vahele jättes tehtud 175 000 euro suuruse ülekande loogikat.
MTA palus jätta kaebuse rahuldamata.
Tulumaksu tagasitaotlemise tingimuseks on tasaarvestatava nõude olemasolu. Selline nõue ei saa tugineda üksnes kaebaja selgitustele. Puudub leping, mille kohaselt Y laenas X-lt laenuks saadud raha edasi kaebajale. Kaebaja ei olnud Türgi äriühingusse investeerijaks, vaid seda tegi EWC Infoline OÜ, kellega Y-l puudub samuti igasugune kokkulepe. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 06.12.2018 otsuse nr 3-16-448 p-s 25, et kui Y poolt Türgi projekti investeeritud laenusummad ei liikunud tegelikkuses kaebaja kaudu, siis ei saanud kaebaja kajastada ka X poolt 2010. a mais Y-le antud ja otse Türgi äriühingule üle kantud 175 000 eurot oma raamatupidamises kui laenukohustust Y ees, vaid Y-l olnuks vastav nõue EWC Infoline OÜ vastu. Seega tuleks EWC Infoline OÜ poolt 2013. a juulist kuni 2014. a aprillini Y-le tehtud väljamaksetelt (175 000 euro ulatuses) tasuda tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 2 p 5 alusel tulumaksu kui ettevõtlusega mitteseotud kohustuste täitmiseks tehtud väljamaksetelt. 3(8)
3-20-1953 Seega ei saa Y kontolt otse Türgi äriühingule edasikantud summasid käsitada Y poolt kaebajale antud laenuna. Kui kaebaja hüvitaks need summad Y-le (tasaarvestades vastavas summas oma nõude Y vastu), oleks sisuliselt tegemist TuMS § 51 lg 2 p 5 kohase ettevõtlusega mitteseotud kuluga, mis kuuluksid tulumaksuga maksustamisele. Seega ei tooks nõuete tasaarvestamine endaga kaasa mitte tulumaksu tagastusnõuet, vaid tekitaks kaebajale tasaarvestatavalt summalt täiendava tulumaksukohustuse. Maksuhaldur ei ole teinud etteheiteid teatud summade osas, mis Y arvelduskontolt otse Türgi ettevõttele kanti ja raamatupidamises Y ees olevate kohustustena on üles võetud. Nende summade osas ei olegi maksuhaldur saanud etteheiteid teha, kuna nende summade raamatupidamises kajastamist ei ole kontrollitud. Sel põhjusel ei ole asjakohane maksuhaldurile ette heita samasuguste kohustuste osas erinevate seisukohtade võtmist. Nõuete raamatupidamislik kajastamine on maksuhalduri jaoks oluline ka praegusel juhul ning asjaolu, et tasaarvestatavaid nõudeid asus kaebaja raamatupidamises kajastama alles pärast nõuete tasaarvestamise kokkuleppe sõlmimist, viitab sellele, et selliseid nõudeid tegelikult ei eksisteerinud ning need on loodud üksnes maksukohustuse vältimise eesmärgil. Mis puudutab maksuotsuses aktsepteeritud nõudeid ja aktsepteerimata jäetud nõuet, siis ehkki nende raamatupidamises kajastamise asjaolud olid sarnased, on X-lt võetud laenu osas ilmne, et kaebaja ei ole selle laenu kasutamisega kuidagi seotud. Ringkonnakohus asus 06.12.2018 otsuse nr 3-16-448 p-s 26 seisukohale, et tõendamist ei ole leidnud, et kogu Türgi projekti investeerimine toimus kaebaja kaudu. Asjaolust, et AS-st Sampo Pank võetud laenu kasutati Türgi projekti investeerimiseks läbi kaebaja, ei saa teha järeldust, et kogu investeerimistegevus pidi toimuma samal viisil, ehk kaebaja kaudu pidid liikuma ka X-lt võetud laenusummad. Seega eristabki maksuotsusega aktsepteerimata jäetud tasaarvestuse nõuet aktsepteeritud nõuetest see, et raha investeerimine Türgi projekti ei toimunud läbi kaebaja, mispärast ei saanud kaebajal selle investeerimise tõttu tekkida ka kohustusi investeerija ehk Y ees. Isegi kui kohtumenetluse käigus leiab tuvastamist, et maksuhaldur on vaidlustatud maksuotsuses liiga kergekäeliselt aktsepteerinud AS-st Sampo Pank võetud laenu kõrvalkohustustest tekkivaid kulutusi (intressid, lepingu- ja lepingu muutmise tasud) tasaarvelduse ning tulumaksu tagastusnõude alusena, ei õigusta eeltoodud asjaolu kuidagi seda, et maksuhaldur peaks ka vaidlusaluse nõude osas samal viisil käituma.
otsusega
kaebuse
rahuldamata
ja
Kohus nõustus maksuhalduri maksuotsuses ja selle aluseks olevates kontrollaktides ning vaideotsuses toodud seisukohtadega neid kordamata (HKMS) § 165 lg 2). Nõuet 2 ei olnud kaebaja raamatupidamises üles võetud, see võeti kaebaja raamatupidamises üles tasaarvestuse kokkuleppe sõlmimisel ning kaebaja sõnul on nõude aluseks 04.09.2009– 05.10.2010 tehtud ülekanded 150 000 eurot (04.09.2009), 11 964,45 eurot (25.08.2010) ja 6374,26 eurot (05.10.2010). Nimetatud summad kandis Y enda isiklikult arvelduskontolt Türgi äriühingu Infoline Rehberlik Ve Cagri Merkezi Hitzmetler AS arvelduskontole. Usutav ei ole kaebaja väide, et nimetatud nõuded jäid raamatupidamises arvele võtmata põhjusel, et sel ajal viibis Y korduvalt statsionaarsel ja mittestatsionaarsel ravil ning tema töövõime oli sel ajal oluliselt häiritud. Y oli lisaks W-le kaebaja juhatuse liige ajavahemikul 12.06.2006–17.04.2008, 30.09.2010–26.11.2010 ning alates 22.08.2016. Sel põhjusel ei ole eluliselt usutav ka see, et Y unustas ära maksekorralduste edastamise või et sellise nõude puudumine oleks võinud jääda kahe silma vahele. Kuigi 16.12.2015 maksuotsuse nr 12.2-3/22869-165 (haldusasi nr 3-16-448) aluseks oli tulu- ja käibemaksu arvestamise ja deklareerimise õigsus perioodil 01.2011– 08.2014, oleks pidanud selles maksumenetluses ilmnema, et osa Y väidetavast laenust on jäänud 4(8)
3-20-1953 nõudena üles võtmata. Seejuures oli haldusasjas nr 3-16-448 tehingutena vaatluse all samuti X laen Y-le ning sellega seonduv. Et mõni Y antud laen oleks raamatupidamises jäänud üles võtmata, ei ilmnenud. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kogu investeering Türgi äriühingusse ja Türgi projekti toimus selliselt, et Y laenab raha eraisikuna, annab saadud raha laenuks kaebajale, kes omakorda laenab selle EWC Infoline OÜ-le (kustutatud), kes investeerib selle Türgi äriühingusse. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mille kohaselt Y võttis X-lt laenu eesmärgiga laenata see kaebajale, kuid selliselt, et raha liigub otse Türgi äriühingule. Samuti ei ole kaebaja esitanud tõendeid selle kohta, et kogu X-lt saadud raha oleks tulnud investeerida kaebuse p-s 1.11.2 ja 2.19 kirjeldatud skeemis ning Y ei võinud kasutada saadud laenu ise ega investeerida otse. Sel põhjusel on asjakohased ka Tallinna Ringkonnakohtu 06.12.2018 otsuse nr 3-16-448 p-des 25 ja 26 avaldatud seisukohad, mille kohaselt, kui Y poolt Türgi projekti investeeritud laenusummad ei liikunud tegelikkuses kaebaja kaudu, ei saanud kaebaja kajastada ka neid summasid oma raamatupidamises kui laenukohustust Y ees. Kohus ei nõustu kaebajaga, et maksuhaldur on põhjendamatult eristanud nõudeid 1 ja 2. Maksuhaldur on maksuotsuse p-s 3 selgitanud, miks maksuhaldur aktsepteeris nõude 1 osas tagastusnõude, kuid nõude 2 osas mitte. Suurim erinevus kahe nõude vahel seisnebki selles, et nõude 2 osas puudusid raamatupidamise kanded täielikult, kuid nõude 1 osas oli kaebaja raamatupidamises tehingu toimumise ajal üles võetud laenukohustus Y ees ning teisalt laenunõue EWC Infoline OÜ vastu. Samuti oli kaebaja Y-lt saadud AS Sampo Panga laenu põhiosa talle ka tagastanud, ning maksuhaldur luges selle piisavaks tõendiks, et väita laenu liikumist läbi kaebaja. Nõude 2 osas aga igasugused tõendid puuduvad. Nõude 2 osas on tõendamata, et tegemist on kaebaja kohustusega Y ees, mistõttu on põhjendatud maksuhalduri järeldus, et nõue 2 on lisatud tasaarvestamise kokkuleppesse maksukohustuse alusetuks vähendamiseks (MKS § 92 lg 1 p 3) ning MKS § 33 lg 1 ei kohaldu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
3-20-1953 Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, nõustudes sellega, et kuigi ainuke erinevus nõuete 1 ja 2 osas on selle raamatupidamislik kajastamine, on nõude 2 arvestamine siiski lubamatu. Lugedes nõuete 1 ja 2 peamiseks erinevuses seda, kas nõue on raamatupidamislikult kajastatud, jaatab halduskohus sisuliselt seda, et raamatupidamislikul kajastamisel on tähtsus maksuarvestuses. Selline tõlgendus ei ole õige. Kohustuse varasem raamatupidamislik kajastamine või kajastamata jätmine ei mõjuta kohustuse eksisteerimist ning maksuotsuses sellele argumendile tuginemine on õigusvastane.
6(8)
3-20-1953
7(8)
3-20-1953
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.