Keskkonnaõigus › Looduskaitse

3-21-2881 üle vastavat õigust omavale isikule; 3) pärast ehitiste likvideerimist ala tasandama ning jätma see looduslikule taastumisele ning mitte ladustama alale võõrast pinnast ega taimeseemneid. Ettekirjutuses hoiatati, et kui X ei ole 31.03.2022 ettekirjutust täitnud, rakendab Keskkonnaamet tema suhtes sunniraha resolutsiooni p 1 täitmata jätmisel 5000 eurot, p 2 täitmata jätmisel 1000 eurot ja p 3 täitmata jätmisel 1000 eurot ning sunniraha rakendatakse ettekirjutuse täitmata jätmisel korduvalt. Maakatastri andmetel on Söödiranna kinnistu sihtotstarve 100% maatulundusmaa. 9511 m2 suurusest pindalast moodustab metsamaa 3899 m2, looduslik rohumaa 3775 m2 ja muu maa 1837 m2. Kinnistu on olnud enne kõnealuste hoonete püstitamist hoonestamata. Katastriüksuse moodustamise korra § 40 lg 3 p 5 kohaselt paikneb maja muu maa kõlvikul, mis kuni 2009. ani oli rohumaa. Maja asukoht on vahetult poolloodusliku koosluse piiri kõrval. Välikäimla paikneb metsamaa kõlvikul. LKS § 31 lg 2 p 8 sätestab, et kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on piiranguvööndis keelatud ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise, püstitamine ning rahvuspargis ehitise väliskonstruktsioonide muutmine. Vabariigi Valitsuse 19.02.2015 määruse nr 18 „Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri“ (kaitse-eeskiri) § 23 lg 1 p 1 kohaselt on keelatud hoonete püstitamine metsamaal. Kaitse-eeskirja § 23 lg 2 p 2 kohaselt on Lahemaa piiranguvööndis ehitiste püstitamine lubatud kaitseala valitseja nõusolekul. Ehitiste püstitamiseks Söödiranna kinnistul ei ole kaitseala valitseja nõusolekut andnud ja seda ei ole ka küsitud. Kaitseala valitseja nõusolek on vajalik igasuguse ehitise püstitamiseks, sh ehitistele, mis ehitusseadustiku lisa 1 kohaselt ei ole ehitusteatise või ehitusloa kohustusega. Nõusoleku andmisel on tegemist kaitseala valitseja kaalutlusotsusega, mis tugineb ala kaitse eesmärkidel. Varasemalt hoonestamata maaüksuste hoonestamine on võimalik, kui looduslikud olud seda võimaldavad kooskõlas kultuuripärandi kaitse-eesmärgiga. Lahemaa rahvuspargi kultuuripärandi kaitse-eesmärgil on hoonete püstitamine väljaspool väljakujunenud õuemaad lubatud juhul, kui see on kooskõlas piirkonnale iseloomuliku asustusstruktuuriga. Asustust saab laiendada, kui asustusstruktuur ja loodus või maastikuväärtused seda võimaldavad. Asustuse liigset tihendamist tuleb vältida. Uute talukohtade rajamine on võimalik kohtades, kus küla asustusstruktuur võimaldab tihendamist. Üksikute hoonete baasil maaüksuste hoonestamine ei ole kooskõlas piirkonna ehitustraditsioonidega. Kaitse-eeskirja § 1 lg 1 alusel on kaitseala kaitse eesmärgiks mh piirkonnale iseloomulik maastikuilme ja taluarhitektuur. Keskkonnaamet saab ehitusõigust hoonestamata maaüksusele lubada, kui on tagatud, et maaüksusele on võimalik kavandada piirkonna asustusstruktuuriga kooskõlas olev õueala. Piirkonna õuealad on valdavalt suuremad kui 0,25 ha. Püstitatud maja ja välikäimla ümbruses puudub selline vaba ala väljaspool metsamaad ja poollooduslikku kooslust. Kuivõrd välikäimla asub metsamaa kõlvikul, ei ole Keskkonnaametil isegi võimalust kaaluda selle lubamist praeguses asukohas.

2(10)

3-21-2881 peab mõistlikuks, et enne välikäimla asukoha muutmist saabub selgus, kas üldse ja kui jah, siis millisesse asukohta võib kaebaja välikäimla teisaldada. Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebaja eesmärgiks on vältida hoonete likvideerimist hiljemalt 31.03.2022. Kui kohus esialgset õiguskaitset ei kohalda, siis peab kaebaja kas ettekirjutuse täitma ja lammutama hooned hiljemalt 31.03.2022 või taluma kaebajale ettekirjutuse täitmata jätmise eest kohaldatavaid sunnimeetmeid (sunniraha). Seejuures nähtub ettekirjutusest, et vastustajal on õigus sunniraha kohaldada korduvalt. Kui kohus esialgset õiguskaitset ei kohalda, kuid hiljem kaebus rahuldatakse, on selle tulemuseks kas kaebaja poolt hoonete tarbetu likvideerimine või kaebaja poolt asjatult talutud sunnimeetmed. Kaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu. Ettekirjutuse õigusvastasust kinnitavad mh see, et puuduvad kontrollitavad andmed poolloodusliku koosluse aas-rebasesaba ja ürt-punanupu pindala ja asukoha kohta kinnistul; vastustaja ei ole hinnanud hoonete püstitamise ja kasutamisega kaasnevat negatiivset mõju poollooduslikule kooslusele; vastustaja väited, et hooned ei ole kooskõlas Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiks oleva asustusstruktuuriga, ei vasta tõele; vastustaja ei kaalunud ettekirjutuse andmisel kaebaja huvi hoonete säilimise vastu. Kaebaja möönab, et Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgid, st poolloodusliku koosluse aedrebasesaba ja ürt-punanupu niidu säilimine ning kaitse-eeskirjaga kooskõlas olev asustusstruktuuri tagamine esindavad olulist avalikku huvi. Samas ei kahjusta esialgse õiguskaitse kohaldamine neid huve. Poollooduslikku kooslust aed-rebasesaba ja ürt-punanupu niiduga kahjustab eeskätt niidu niitmata jätmine ja niidu metsastumine. Kaebaja tegevus (jättes kõrvale, et suvemaja asub 5‒6 m2 ulatuses kinnistul väidetaval oleval poolloodusliku koosluse aasrebasesaba ja ürt-punanupuga niidul) on suunatud loodusliku mitmekesisuse saavutamisele. Enne seda, kui kaebaja püstitas kinnistule hooned, oli kinnistu võsa täis kasvanud, mis ilmselgelt kahjustas viidatud poollooduslikku kooslust. Vajadus tagada hoonete vastavus Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiga kooskõlas olevale asutusstruktuurile ei tingi ettekirjutuse kohest täitmist, sest esialgse õiguskaitse kohaldamisega, st hoonete likvideerimise viibimisega, ei kaasne pöördumatuid tagajärgi. Kui kohus kohaldab esialgset õiguskaitset ja jätab siiski jõustunud kohtulahendiga kaebuse rahuldamata, mille tulemusena peab kaebaja hooned likvideerima, on Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärk täidetud samavõrra kui olukorras, kus kohus ei kohalda esialgset õiguskaitset ning kaebaja peab eesmärgi koheselt täitma. Kui kohus ei kohalda esialgset õiguskaitset, peab kaebaja hooned hiljemalt 31.03.2022 likvideerima. Kaebuse rahuldamisel tekib kaebajal õigus kinnistu uuesti hoonestada ning kaebaja kulutused, algselt hoonete püstitamiseks ca 38 000 eurot, ning seejärel hoonete lammutamiseks, osutuvad asjatuteks.

Keskkonnaamet palus jätta esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

Kaebus ei ole perspektiivikas. Aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidu (6510) asukoht ja pindala on Söödiranna kinnistul kontrollitaval kujul kindlaks tehtud ning kaardile kantud. Kuivõrd kaitsealused elupaigad on enamasti kinnistute ülesed, ei olegi kinnistuid, mida elupaigad hõlmavad, Eesti Looduse Infosüsteemis (EELIS) üles loetletud. Küll aga on kinnistud, millel need elupaigad asuvad, nähtavad Maa-ameti geoportaali kaardirakendusest Looduskaitse, Natura 2000. Ka EELIS-sse sisse logides on kaart leitav elupaiga andmete alapealkirja alt Elupaiga kaardiobjektid. Kaardile kantakse elupaigad omakorda Keskkonnaameti tellitud või läbiviidud inventuuri tulemusena. Seetõttu on ka Keskkonnaagentuur (KAUR) soovitanud seoses elupaiga andmete aluseks oleva inventuuriga pöörduda Keskkonnaameti poole, kellel on kaitseala valitsejana pädevus kaardistada 3(10)

3-21-2881 kaitsealused elupaigad. Selleks viiakse läbi inventuur ja inventuuri tulemusena saadud kaardiandmed edastatakse KAUR-le, kes omakorda kannab need EELIS-sse ja vajalikele kaardikihtidele. Kannete tulemusena uuenevad andmed Maa-ameti geoportaalis. Suvemaja asub osaliselt kaitsealusel poollooduslikul kooslusel aas-rebasesaba ja ürt punanupuga niidul (6510). Arvestades kaitseala kaitse-eesmärke, tuleb niidualasid kaitsealal, sh loodusdirektiivi elupaigatüübina inventeeritud poollooduslikel kooslustel, pigem juurde taastada, mitte olemasolevaid hävitada või killustada. Lahemaa loodusalal paiknevad aasrebasesaba ja ürt-punanupuga niidud (6510) kuuluvad Euroopa Komisjonile esitatava Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja. LKS § 3 lg 1 kohaselt on loodusliku elupaiga seisundi soodsaks lugemise üheks tingimuseks mh see, et selle looduslik levila ja alad, mida elupaik oma levila piires hõlmab, on muutumatu suurusega või laienemas. Seega kahjustab ka nimetatud koosluse minimaalne vähenemine kaitse-eesmärkide saavutamist ja kaitseala seisundit. Ehitiste säilitamine Söödiranna kinnistu rohumaal ei ole kooskõlas piirkonna maastikuilme ja ehitustraditsioonidega ning kahjustaks kaitse-eeskirja § 1 lg-s 1 ja § 18 lg-s 2 sätestatud pärandkultuurimaastiku kaitse-eesmärki. Lahemaa rahvuspargi territooriumile jäävas osas Andineeme külas on hoonestatud maaüksused õuealadega 476‒6400 m2 (16 maaüksust), nendest enam kui poolte õuealad suuremad kui 0,25 ha. Vaid 4 maaüksuse õuealad on väiksemad kui 0,2 ha, neist omakorda kahel väiksem kui 0,1 ha. Tagamaks traditsioonilise ilme säilimine, tuleb lähtuda valdavast asustusstruktuurist ja mitte üksikutest eranditest. Lisaks on oluline, et piirkonna taluarhitektuurile iseloomuliku hoonestusega õueala on kompaktne, kus lisaks elamule on mitmeid erineva suurusega abihooneid. Seejuures on rahvuspargis Andineeme külas elamud suurusega 47–161 m2, valdavalt suuremad kui 80 m2. Söödiranna kinnistule püstitatud suvemaja ehitisealune pind on ~20 m2 ega ole seega traditsioonilise elumaja tüübist lähtuv. Pigem sobituks maja hoonestatud kinnistu õuemaale abihooneks. Söödiranna kinnistu looduskaitselisi väärtusi arvestades ei ole aga maaüksusel alasid, kuhu Keskkonnaamet saaks kaaluda traditsioonilise suurusega õueala ja traditsioonilises mahus hoonete kavandamist. Kaitse-eesmärgid on olulisemad kui kaebaja omandipõhiõigus. Välikäimla püstitamine on vastuolus LKS § 31 lg 2 p-s 8 ja kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p-s 2 sätestatud keeluga ja seega materiaalselt õigusvastane. Seda on tunnistanud ka kaebaja. Vaidlust ei ole ka selles, et suvemaja on püstitatud kaitseala valitseja, s.o Keskkonnaameti nõusolekuta ja on seega LKS § 31 lg 2 p-st 8 ja kaitse-eeskirja § 23 lg 2 p-st 2 tulenevalt formaalselt õigusvastane. Avalikku huvi looduskaitsealade ja rahvuskultuuri pärandi säilimiseks tuleb pidada kaalukaks. Võttes mh arvesse, et LKS § 14 lg 4 ja kaitse-eeskirja § 8 lg 2 kohaselt ei teki isikul, kes ei ole oma tegevust kaitseala valitsejaga kooskõlastanud, õigustatud ootust sellise tegevuse õiguspärasuse osas, siis kaalub avalik huvi praegusel juhul üles kaebaja erahuvi omandi kaitseks. On küllaltki tõenäoline, et esialgse õiguskaitse kohaldamisel jätkab kaebaja ehitiste sihtotstarbelist kasutamist, st suvemaja ümber tekib n-ö õueala. Õueala kasutamisega kaasnevad tegevused (sh tallamine, õueala kujundamine, autoga sõitmine/parkimine) võivad kaitsealust kooslust edasi hävitada ja killustada. See toob kaasa koosluse pindala vähenemise ning kooslusele eriomase ökoloogilise struktuuri ja funktsiooni muutumise. Killustamine vähendab koosluse terviklikkust, sellega kaasneb servaefekti negatiivse mõju suurenemine, samuti väheneb ala sidusus ning ajapikku viivad need muutused liigikoosseisu muutumisele ja elurikkuse vähenemisele.

3-21-2881 Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus, kuivõrd ettekirjutuse tähtaegne täitmine toob kaasa pöördumatud tagajärjed (hoonete lammutamise), mille hilisem kõrvaldamine on oluliselt raskendatud või võimatu. Ehitustegevusel (lammutamisel) on sellised tagajärjed, mille kõrvaldamist tuleb pidada pigem raskendatuks. On ka tõenäoline, et ettekirjutuse tähtaeg saabub enne, kui kohus jõuab praeguses asjas teha otsuse ja see jõustuda. Kaebusel on väga vähesed eduväljavaated, millest tulenevalt ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine põhjendatud. Kaebaja on vastustaja nõusolekuta püstitanud hooned Lahemaa rahvuspargi territooriumile Lahemaa piiranguvööndisse vaatamata sellele, et vastustaja nõusolek oli nõutav. Lahemaa piiranguvööndis asuval metsamaal on hoonete püstitamine keelatud ning mujal kui metsamaal on igasuguse ehitise, sh sellise, mis ehitusseadustiku lisa 1 alusel ei ole ehitusteatise või ehitusloa kohustusega (s.o ehitis ehitisealuse pinnaga kuni 20 m2), püstitamiseks vajalik Keskkonnaameti nõusolek (LKS § 31 lg 2 p 8, kaitse-eeskirja § 4, § 23 lg 1 p 1 ja § 23 lg 2 p 2). Kaebajal vastavat nõusolekut ei ole ja kaebaja on sellest teadlik. Kaitse-eeskirja § 8 lg-st 2 tuleneb ka üheselt, et kui tegevust ei ole kaitseala valitsejaga kooskõlastatud või tegevuses ei ole arvestatud kaitseala valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmise korral tegevus ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, ei teki isikul, kelle huvides nimetatud tegevus on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise tegevuse õiguspärasuse suhtes. Kaebuse üks peamine väide, et kaitsealuse poolloodusliku koosluse aas-rebasesaba ja ürtpunanupuga niidu (6510) asukoht ja pindala Söödiranna kinnistul ei ole kontrollitaval kujul kindlaks tehtud, ei ole õige. Vastustaja on vastava väite ümber lükanud kohtule esitatud tõenditega (vt nt vastustaja vastuse lisa 1). Maa-ameti kaardirakendusest nähtub, kus elupaigad asuvad (vt https://geoportaal.maaamet.ee/est/Kaardirakendused-p2.html). Ka EELIS-sse sisse logides on kaart leitav elupaiga andmete alapealkirja alt Elupaiga kaardiobjektid. Kuna maja on püstitatud pooles mahus Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiks oleva elupaigatüübi aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidule, ei ole selle püstitamine ilmselgelt kooskõlas Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiga ja kahjustab seega Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkide saavutamist. Välikäimla asub aga täielikult metsamaal, kuhu on igal juhul ehitiste rajamine Lahemaa sihtkaitsevööndis keelatud ja selle üle pooled ei vaidle. Eeltoodust tulenevalt on ettekirjutus õiguspärane ning ka võimalus kaebajal hoonet ja välikäimlat seadustada vastustajalt vastavat nõusolekut taotledes äärmiselt kesine. Vastustaja on ettekirjutuses (p 3) välja toonud, milliste kaitse-eesmärkidega on hoone ja välikäimla püstitamine vastuolus. Kaebaja püstitas ehitised kinnistule teadlikult ebaseaduslikult. Sellest tulenevalt ei tekkinud kaebajal ka mingit õiguspärast ootust hoonete säilimisele. Eeltoodut toetab lisaks kaitse-eeskirjas sätestatule ka LKS § 14 lg 4. Kaebaja omandipõhiõigust ei ole rikutud olukorras, kus kaebajal puudus õiguslik alus hoonete rajamiseks algusest peale. Vastustaja on vaidlustatud ettekirjutuses piisava põhjalikkusega kaalunud kaebaja huvi hoonete säilitamisele ning Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärke, leides, et antud juhul on kaitseeesmärgid olulisemad ‒ säilitada ja vajadusel taastada üle-euroopaliselt ohustatud liikide ja elupaikade soodne seisund. Kohus nõustub vastustaja vastavate põhjendustega. Ettekirjutuse kehtivuse peatamine riivaks olulisel määral avalikke huve. Looduskaitse on oluline avalik huvi, mille tagamiseks on, arvestades kaebuse väga vähest edulootust, põhjendatud mitte anda kohtumenetluse ajaks kaebajale ettekirjutuse täitmise vastast õiguskaitset. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ja ehitiste kohtumenetluse ajaks säilitamine võiks täiendavalt kahjustada Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärke. 5(10)

3-21-2881

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-21-2881 ja kõnniteed ning kinnistu rohtu/heina ei ole kunagi muruniidukiga niidetud. Kinnistule viiv autotee asub mere pool, väidetav poollooduslik kooslus asub aga kinnistul teisel pool kinnistut poolitavat kuivenduskraavi. Vastustaja väidetud tallamine ei ole kaitsealust kooslust hävitav. Ühtlasi on talveperioodil, mil kinnistu on lumega kaetud, koosluse kahjustumine väheusutav ning avalik huvi ei tingi ettekirjutuse kohest täitmist. Samuti ei tegutsenud kaebaja pahauskselt, vaid teadmatusest. Vastustaja tegevus poolloodusliku koosluse kaitsmisel on vastuoluline ja vastustaja ei järgi võrdse kohtlemise põhimõtet (nt on vastustaja lubanud Karu kinnistu hoonestada just poolloodusliku koosluse alale). Kuna Keskkonnaamet lubas hoonete püstitamist Karu kinnistule koosluse maa-alale, siis peab ta täiendavalt põhjendama, miks on koosluse kaitseks vajalik just hoonete likvideerimine.

Keskkonnaamet palub 14.01.2022 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.

Kaebusel on vähesed eduväljavaated. Õige ei ole kaebaja väide, et puuduvad dokumendid, mis kinnitaks poolloodusliku koosluse aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidu (6510) olemasolu Söödiranna kinnistul. 2017. a inventuuri lõpparuandest nähtub üheselt, et inventeerijad käisid 2008. a-l registreeritud koosluse asukohal, kontrollisid selle tüüpi ja piire ning vajadusel korrigeerisid neid vastavalt looduslikule olukorrale. Inventuuri tulemused fikseeriti lõpparuande lisades, sh kaardikihina lisas 1 „MapInfo andmevorm“. Nimetatud kaardikiht anti Keskkonnaametile üle 01.02.2018 tööde üleandmise-vastuvõtmise aktiga nr 7-22/18/1610 (määruskaebuse lisa 5, fail „PLK inventuur akt Keskkonnaamet Consultare.bdoc“). Keskkonnaamet edastas kaardikihi Keskkonnaagentuurile, kes kandis andmed keskkonnaregistrisse ning selle tulemusena on kooslus nähtav Maa-ameti geoportaalis. Seega on Maa-ameti geoportaalist nähtuvad koosluse piirid määratud 2017. a poollooduslike koosluste inventuuril kogutud andmete alusel. Järelikult on ka asjaolu, et kooslus asub osaliselt kinnistul, asjakohaselt tõendatud. Kuna Keskkonnaamet on ettekirjutuse tegemisel tuginenud geoportaalis olevatele andmetele, on asjakohaselt tõendatud ka see, et kinnistule ehitatud suvemaja on püstitatud osaliselt koosluse asukohale. Ettekirjutuse p-s 3 on piisavalt põhjendatud, milles seisneb hoonete vastuolu kaitseeesmärkidega. Ettekirjutuses on arvestatud kaebaja huvi talle kuuluva kinnistu hoonestamiseks ja õigusvastaselt rajatud ehitiste seadustamise võimalust. Kohus on õigesti leidnud, et kaebaja omandipõhiõigust ei ole rikutud olukorras, kus tal puudus õiguslik alus hoonete rajamiseks algusest peale. Hoonete kinnistul säilitamisega kaasnev võimalik koosluse hooldamisest saadav kasu ei kaalu üles kaitse-eesmärkide kahjustamisega kaasnevat negatiivset mõju. Niitmine või loomade karjatamine ning puu- ja põõsarinde kujundamine (kaitse-eeskirja § 20 lg 1) on võimalik ka kinnistule hooneid püstitamata. Koosluse peale ehitatud hoone hävitab koosluse hoone alla jäävas osas. Hoone eesmärgipärane kasutamine toob kaasa hoone ümber paikneva ala tihedama kasutamise ja seega spetsiifilise inimmõju (nt tallamine) hoone ümber paiknevale kooslusele. Kuna õueala kasutamisel kujunevad üldjuhul välja kindlad rajad ja viibimiskohad, on inimtegevuse mõju ebaühtlane ning mõjutab ala kohati väga intensiivselt. See võib tuua kaasa koosluse hävimise nendes kohtades ning seega koosluse killustumise. Vastustaja möönab, et koosluse hooldamata jätmisega kaasneb tõenäoliselt ala võsastumine, mis võib kooslust kahjustada. Samas kahjustab ehitiste säilitamine mitte ainult kooslusega seotud kaitseeesmärki, vaid ka pärandkultuurimaastiku kaitse-eesmärki. Koosluse hooldamise soodustamiseks on ka muid võimalusi peale hoonete säilitamise – nt kinnistu hooldamiseks

7(10)

3-21-2881 üürile või rendile andmine või hooldamiseks toetuse taotlemine maaeluministri 22.04.2015 määruse nr 38 „Poolloodusliku koosluse hooldamise toetus“ alusel. Keskkonnaameti tegevus ei ole vastuoluline ega riku võrdse kohtlemise põhimõtet. Karu kinnistut (katastritunnus 35301:001:1648) hõlmava ala hoonestamise võimaluste kohta küsiti Keskkonnaameti seisukohta juba 2009. a-l. Keskkonnaamet kaalus erinevaid huve ja esitas hoonestamiseks tingimused. Seega tekkis hoonestamist soovinud isikul õigustatud ootus, et tingimuste täitmisel võib ta ala hoonestada. Asjaolu, et alal asub elupaigatüüp 6510, selgus alles pärast tingimuste esitamist. Tegemist ei ole võrreldavate olukordadega. Karu kinnistu hoonestamisel on järgitud kõiki seadusest tulenevaid nõudeid. Kaebaja on aga teadlikult eiranud kaitsealale ehitamiseks kehtestatud nõudeid. Samuti on Karu kinnistu metsaga katmata ala 2,61 ha, mis võimaldab piirkonna taluarhitektuurile iseloomuliku õueala rajamist. Kaebaja kinnistu metsaga katmata ala on kokku 0,69 ha, mis paikneb kinnistul killustatult ega võimalda õueala moodustamist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-21-2881 eeskirja § 1 lg 1 p 1 ja p 2). Kaitse-eeskirja § 8 lg 1 kohaselt ei kooskõlasta kaitseala valitseja tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab kaitseala valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit.

3-21-2881 kahjustab Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkide täitmist. See ei välista siiski praegusel juhul esialgse õiguskaitse kohaldamist. Vaidlustatud ettekirjutusest ei ilmne, et Söödiranna kinnistul asuv suvemaja kujutaks kohtumenetluse kestel akuutset ohtu keskkonnale või mõnda muud asjaolu, mille tõttu oleks ehitise kiire likvideerimine eriti oluline, arvestades ka praegust talveperioodi. Ettekirjutusest nähtuvalt on niiduala taastamine võimalik, kuigi see on pikaajaline. Eelneva tõttu ei esine ringkonnakohtu hinnangul ülekaalukat avalikku huvi suvemaja koheseks likvideerimiseks, mis kaaluks üles kaebaja soovi see säilitada. Kaebaja õigustele avaldaks ehitise kohene likvideerimine olulist mõju, kui kohtumenetluse tulemusena peaks selguma, et Keskkonnameti ettekirjutus tuleb tühistada. Asjaolude ilmnemisel, mis siiski viitavad avaliku huvi olulisele kahjustamisele nt olukorras, kus kohtumenetlus võtab eeldatust pikema aja või selgub, et vaatamata ohule poollooduslikule kooslusele kasutatakse suvemaja poollooduslikku kooslust intensiivselt riivaval moel, on vastustajal võimalik esitada taotlus esialgse õiguskaitse tühistamiseks (HKMS § 253 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.