Otsuse avalikult teatavaks 22.12.2022, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number
3-21-2881
Haldusasi
X. X. kaebus Keskkonnaameti ettekirjutuse nr 1654 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja: X. X., esindaja v.adv Toomas Pikamäe Vastustaja: Keskkonnaamet, volitatud esindajad: Ruth Grünberg, Gunnar Sein ja Mareile Michelson
Asja läbivaatamise viis
Kohtuistung 18.11.2022
10.11.2021
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.
3.Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23. jaanuar 2023. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse
päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Keskkonnaameti 10.11.2021 ettekirjutusega nr 1654 tehti X. X. ettekirjutus: 1) likvideerida Harju maakonnas Kuusalu vallas Andineeme külas Xxxxxxxxxx kinnistul (katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx) asuv suvemaja ja välikäimla hiljemalt 31.03.2022. a;2) vedada likvideerimisel tekkivad lammutusjäätmed Xxxxxxxxxx kinnistult ära ning anda käitlemiseks üle vastavat õigust omavale isikule; 3) pärast ehitiste likvideerimist ala tasandada ning jätta looduslikule taastumisele, mitte ladustada alale võõrast pinnast ega taimeseemneid.
2.13.12.2021 esitas X. X. Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti 10.11.2021 ettekirjutuse nr 1654 tühistamiseks. Ühes kaebusega esitas kaebaja kohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus peatada Keskkonnaameti 10.11.2021 ettekirjutuse nr 1654 täitmine kuni kohtuotsuse jõustumiseni käesolevas haldusasjas.
3.Tallinna Halduskohtu 14.12.2021 määrusega otsustas kohus võtta kaebuse menetlusse. 22.12.2021 määrusega jättis kohus kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus otsustas oma 18.01.2022 määrusega: 1) Rahuldada X. X. määruskaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 22.12.2021 määrus osaliselt. 2) Teha tühistatud osas uus määrus, millega peatada Keskkonnaameti 10.11.2021 ettekirjutuse nr 1654 täitmine osas, millega kohustati X. X.i likvideerima Harju maakonnas Kuusalu vallas Andineeme külas Xxxxxxxxxx kinnistul (katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx) asuv suvemaja. Ülejäänud osas jätta määruskaebus rahuldamata. Asjas toimus 18.11.2022 kohtuistung.
4.1.Kaebaja leiab, et poolloodusliku koosluse aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidu (6510) asukoht ja pindala Harju maakonnas Kuusalu vallas Andineeme külas Xxxxxxxxxx kinnistul (katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx) (kinnistu) ei ole kontrollitaval kujul kindlaks tehtud. Seetõttu puudub alus väiteks, et suvemaja on püstitatud pooles mahus poolloodusliku koosluse aasrebasesaba ja ürt-punanupuga niidule või et hooned kahjustavad seda niitu.
4.1.1.Ettekirjutuse lk 1 all ja lk 2 ülal väidetakse viitega Maa-ameti geoportaali ortofotole, millele tuleb juurde laadida looduskaitse kaardikihtidest poollooduslike koosluste kaardikiht, et suvemaja asub loodusliku rohumaa kõlvikul, poollooduslikul kooslusel aas-rebasesaba ja ürtpunanupuga niidul. Kaebaja esindaja esitas 02.12.2021 Maa-ametile teabenõude, milles palus esitada kõik dokumendid, mille alusel Maa-amet kajastab oma geoportaalis kinnistul olevat aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niitu, selle pindala ja asukohta (kaebuse lisa 9, I kd tl 37-39p). Kaebaja esindaja esitas 02.12.2021 teabenõude ka Keskkonnaagentuurile ja palus esitada kõik dokumendid, millest nähtub aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niit, selle pindala ja asukoht kinnistul (kaebuse lisa 10, I kd tl 40-41p). Maa-amet edastas 03.12.2021 e-kirjaga kaebaja poolt Maa-ametile esitatud teabenõude täitmiseks Keskkonnaagentuurile (kaebuse lisa 11, I kd tl 42). 10.12.2021 e-kirjaga vastas Keskkonnaagentuuri mõlemale teabenõudele (kaebuse lisa 12, I kd tl 43 ja selle pöördel) ja teatas, et tuginedes EELIS-ele (Eesti Looduse infosüsteem) asuvad
kinnistul neli erinevat inventeeritud elupaika, sealhulgas aas-rebasaba ja ürt-punanupuga niit (6510). Keskkonnaagentuuri 10.12.2021 e-kirja manuseks olid EELIS-e väljavõte (kaebuse lisa 13, I kd tl 44 ja selle pöördel), objekti ajaloo aruanne (kaebuse lisa 14, I kd tl 45 ja selle pöördel) ja kinnistu kaart (kaebuse lisa 15, I kd tl 46). EELIS-e väljavõttest nähtub, et: 1) 27.07.2017 inventeeriti elupaika: (825080026) 0,3 ha; 2) inventeeritud elupaigatüüp: 6510 aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud; 3) tegemist on I inventuuriga; 4) pindala (ha) on 0,25; 5) inventeerimise kuupäev on 27.07.2017; 6) elupaik kanti registrisse 12.03.2019 Natura elupaigana. Objekti ajaloo aruande andmed on sisuliselt samad, mis EELIS-e väljavõttel. Objekti ajaloo aruandest nähtub, et seose alguskuupäevaks on 13.03.2019 ning et seoseid on muudetud 12.03.2019. Kaebaja arvates on oluline, et kuigi Maa-ameti geoportaali väljatrükil näidatakse kinnistul olevat poolloodusliku koosluse aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidu (6510) asukohta, siis Maa-amet toetub nende andmete osas Keskkonnaagentuuri andmetele. Seda järeldust kinnitab asjaolu, et Maa-amet edastas talle esitatud teabenõude täitmiseks Keskkonnaagentuurile. Samuti on oluline, et Keskkonnaagentuuri e-kirjast ja esitatud dokumentidest ei nähtu, et inventeeritud elupaigatüüp asub kinnistul. EELIS-e väljavõttes ja objekti ajaloo väljavõttes puuduvad igasugused viited kinnistule. Siinkohal on oluline, et kinnistu pindala on 9567 m2, st 9,5 ha (vt lisa 1, I kd tl 7), kuid EELIS-e väljavõtte ja objekti ajaloo aruande kohaselt inventeeriti elupaika pindalaga 0,3 ha, kusjuures Natura elupaigapindala on 0,25 ha. Ühtlasi, Keskkonnaagentuuri e-kirjast ja esitatud dokumentidest ei nähtu poolloodusliku koosluse aasrebasesaba ja ürt-punanupuga niidu (6510) asukohta. Kaebaja leiab, et Keskkonnaagentuuri esitatud teave ei näita seda, kuidas on saadud Maa-ameti geoportaalis näidatava kinnistul oleva poolloodusliku niidu asukoht. Veelgi olulisem on, et vastustaja õigustab ettekirjutuse väidet, et kinnistul on poollooduslik kooslus ning et suvemaja asub osaliselt poollooduslikul koosluse alal, viitega Maa-ameti geoportaali väljavõttele (vt ettekirjutuse lk 1 all ja lk 2 ülal). Maa-amet suunab talle esitatud teabenõude, milles palutakse andmeid kinnistul oleva poolloodusliku koosluse aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidu (6510) asukoha ja pindala kohta, täitmiseks Keskkonnaagentuurile (vt kaebuse lisa 11, I kd tl 42). Keskkonnaagentuur omakorda palub pöörduda täiendava teabe saamiseks vastustaja poole (vt kaebuse lisa 12, I kd tl 43 ja selle pöördel). Seega on tegemist olukorraga, kus kõik asjaosalised asutused toetuvad oma järeldustes üksteise andmetele, kuid kellelgi ei ole järelduste aluseks olevaid ja järelduste õigsust kinnitavaid dokumente. Kaebaja viitab, et Keskkonnaagentuuri esitatud EELIS-e väljavõte (vt kaebuse lisa 13, I kd tl 44 ja selle pöördel) on sisuliselt sama dokument, mis on Keskkonnainspektsiooni haldusmenetluse toimiku (kaebuse lisa 16, I kd tl 47-65) lk-l 30 olev EELIS-e väljavõte. Kokkuvõtteks märgib kaebaja, et poolloodusliku koosluse aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidu (6510) asukoht ja pindala kinnistul ei ole kontrollitaval kujul kindlaks tehtud. Veelgi enam – esitatud dokumentidel puudub seos kinnistuga. Seetõttu puudub alus väiteks, et suvemaja on püstitatud pooles mahus poolloodusliku koosluse aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidule või et hooned kahjustavad poollooduslikku kooslust.
4.1.2.Vastustaja lähtub kinnistul väidetavalt oleva poolloodusliku koosluse olemasolu, pindala ja asukoha määramisel Maa-ameti geoportaali andmetest. Maa-ameti 03.12.2021 e-kirjast järeldub, et Maa-ametil puuduvad algandmed poolloodusliku koosluse kohta, st Maa-amet kajastab geoportaalis Keskkonnaagentuuri poolt Maa-ametile esitatud andmeid. Keskkonnaagentuuri esitatud dokumendid, st EELIS-e väljavõte, objekti ajaloo aruanne ega 10.12.2021 kaart ei kinnita poolloodusliku koosluse olemasolu kinnistul ega selle asukohta ja pindala. Seda põhjusel, et dokumentides puudub viide kinnistule või kinnistut tuvastatavatele andmetele ning dokumentidest ei ole võimalik tuvastada, kus ja millise asetusega asub väidetav
poollooduslik kooslus kinnistul. Keskkonnaagentuuri 10.12.2021 e-kirjas ja selle lisatud 10.12.2021 kaardist ei selgu, milliste andmete alusel on 10.12.2021 kaart koostatud. Samuti, Keskkonnaagentuuril puuduvad algandmed kinnistul väidetavalt oleva poolloodusliku koosluse kohta.
4.1.3.Vastustaja saab poolloodusliku koosluse osas lähtuda vaid 2017. aasta inventuuri andmetest. Vastustaja 20.12.2021 vastus ega sellega esitatud dokumendid, st 20.12.2021 objekti ajaloo aruanne ja 20.12.2021 kaart ei tõenda poolloodusliku koosluse olemasolu kinnistul ega selle asukohta ja pindala. Seda seetõttu, et 20.12.2021 objekti ajaloo väljatrükis puudub viide kinnistule või kinnistut tuvastatavatele andmetele ning 20.12.2021 objekti ajaloo väljatrükist ei ole võimalik tuvastada, kus ja millise asetusega asub väidetav poollooduslik kooslus kinnistul. 20.12.2021 kaardist ei selgu, milliste andmete alusel on 20.12.2021 kaart koostatud.
4.1.4.Vastustaja saab poolloodusliku koosluse osas lähtuda vaid 2017. aasta inventuuriga seotud dokumentidest, st Exceli failist ja 2017. aasta kaardikihist. 2008. aasta inventuuriga seotud andmed, st TAT8 ja 2008. aasta kaardikiht ei ole kaebaja hinnangul asjakohased, kuna need kajastavad andmeid seisuga rohkem kui 13 aastat enne ettekirjutuse tegemist. Haldusakti õiguspärasust hinnatakse vastavalt selle andmise ajal kehtinud õigusele ja faktilisele olukorrale (vt Riigikohtu 29.01.2010 otsus asjas nr 3-3-1-72-09, p 18; Riigikohtu 27.02.2014 otsus asjas nr 3-3-1-1-14, p 13). 13 aasta jooksul võib kunagi esinenud Poollooduslik kooslus kaduda ning selle asukoht või pindala muutuda. Seetõttu 2008. aasta inventuuri andmed ei tõenda poolloodusliku koosluse olemasolu kinnistul, selle asukohta ega suurust ettekirjutuse tegemise ajal, st 10.11.2021. Eelnevat järeldust kinnitavad vastustaja läbi viidud hanke alusdokumendid (03.10.2022 vastuse lisa 5, II kd tl 207-225). Hanke alusdokumendis „Tehniline kirjeldus“ (TK) märgitakse hankega tellitava töö eesmärgi kohta, et: „Inventeerida Keskkonnaameti poolt nimetatud poollooduslikud kooslused üle Eesti. Nimetatud alad on inventeerimata, osaliselt on inventuur läbi viidud mitmeid aastaid tagasi ning esineb kahtlusi elupaigatüübis.” Riigihangete registri kohaselt, hanke alusdokumendid tehti kättesaadavaks 29.03.2017.1 See tähendab, et hiljemalt 29.03.2017 oli vastustajale teada, et varasemate inventuuride andmed poollooduslike koosluste kohta on vananenud ja vajavad uuendamist. Seejuures, hanke alusdokumendid avaldati rohkem kui 4,5 aastat enne ettekirjutuse tegemist (vastavalt 29.03.2017 ja 10.11.2021). Seetõttu: kui poollooduslike koosluste varasemate inventuuride, sh 2008. aasta inventuuri andmed olid juba 29.03.2017 vananenud, siis seda enam olid 2008. aasta inventuuri andmed vananenud ettekirjutuse tegemise ajaks. Kaebaja märgib täiendavalt, et kuigi 2008. aasta inventuuriga seotud dokumendid ei ole vanuse tõttu asjakohased, ei tõenda TAT8 ja 2008. aasta kaardikiht poolloodusliku koosluse olemasolu kinnistul. Näiteks, TAT8-s puudub igasugune viide kinnistule või kinnistuga seotud andmetele, samuti TAT8-s ei mainita poolloodusliku kooslust ega selle pindala. 2008. aasta kaardikihi (kaebajal ei ole õnnestunud seda avada) puhul ei ole teada, milliste andmete alusel see on koostatud.
4.1.5.Kaebaja leiab, et kinnistul väidetavalt oleva poolloodusliku koosluse olemasolu, selle asukoht ja suurus ei ole kontrollitaval viisil kindlaks tehtud. 2017. aasta inventuuriga seotud dokumendid, st Exceli fail ja 2017. aasta kaardikiht ei vasta HMS § 18 lõikude 2 ja 3 nõuetele ning ei ole teada, milliste andmete alusel Exceli fail ja 2017. aasta kaardikiht koostati. Oluline on seegi, et Exceli andmed sunnivad kahtlema, kas kinnistul väidetavalt olevat poollooduslikku kooslust tegelikult inventeeriti: Exceli faili kohaselt inventeeris Sirje Azarov 38 päeva jooksul kokku 1071 maaüksust (st keskmiselt 28 maaüksust päevas) ning 27.07.2017, st kinnistu
inventeerimise päeval Sirje Azarov inventeeris kokku 26 maaüksust, sh kinnistu. Samuti, 2017. aasta inventuuri tegemisel pidi inventeerija käima looduses kohapeal kogu koosluse ulatuses.
4.1.6.Kuna digikaardistamise juhend võimaldab märgatavat kaardistusviga, siis ei ole kaardimaterjal poolloodusliku koosluse asukoha ja pindala väitmiseks piisav. Vastustaja on esitanud poolloodusliku koosluse asukoha kohta 20.12.2021 kaardi, milles näidatakse poolloodusliku koosluse asukoht ja piirid 2008. ja 2017. aasta inventuuride andmete järgi. Kaebaja väitis kaebuses, et suvemaja asub väidetaval poollooduslikul kooslusel vaid kuni 5-6 m2 ulatuses ning ettekirjutuses, p 1.1 järgi, vastustaja tuvastas suvemaja asukoha seadmega, mille täpsus on ± 7 meetrit. 2017. aasta inventeerimine viidi läbi hanke alusel. Hanke alusdokumendi „Lisamaterjal“ kaustas on dokument “Loodusdirektiivi I lisa elupaigatüüpide digikaardistamise juhend” (Juhend). Juhend näeb ette, et: 1) „Põhikaardi objektid on kaardistatud täpsusega ± 10 m, samasugune täpsus on lubatud ka elupaigatüüpide kaardistamisel.“ (vt Juhendi p 1.2 teine alapunkt); 2) „Kui elupaigatüübi piir kulgeb põhikaardi objektist teatud kaugusel, näiteks metsaelupaik kraavist 20 m kaugusel, niiduelupaik teest 10 m kaugusel, võetakse aluseks põhikaart, genereeritakse põhikaardiobjektile vastava ulatusega puhver ning kasutatakse seda elupaiga piiritlemisel.“ (vt Juhendi p 1.2 neljas alapunkt). Seega, suvemaja on märgitud põhikaardile täpsusega ± 7 m, põhikaardi elemendid (sh 20.12.2021 kaardil punktiiriga märgitud metsa- ja rohumaa eraldusjoon) täpsusega ± 10 m ning elupaikade määratlemisel on lubatud veel omakorda ± 10 m suurune kaardistusviga. Veelgi enam, 20.12.2021 kaardi järgi, 2017. aasta inventuuri puhul on poolloodusliku koosluse piirjoon märgitud nii, et see kopeerib täpselt põhikaardile märgitud rohumaa ala (03.10.2022 vastuse lisa 6, II kd tl 226). Eluliselt ei ole usutav, et poollooduslik kooslus esineb kogu rohumaa ulatuses ühtlaselt, st järgides rohumaa piire. Seetõttu, 20.12.2021 kaart muudab äärmiselt kaheldavaks vastustaja väite, justkui asuks poollooduslik kooslus 20.12.2021 kaardil näidatud asukohas. Nii Juhend kui ka 20.12.2021 kaardi andmed viitavad, et poolloodusliku koosluse elupaik on kaardile kantud väga umbkaudselt. Kokkuvõttes leiab kaebaja, et juhendis lubatud kaardistusviga tähendab, et: (a) poolloodusliku koosluse asukoha ja pindala tuvastamiseks ei ole kaardimaterjal piisav; ja (b) üksnes kaardiandmete alusel ei saa väita, et suvemaja asub Poollooduslikul kooslusel (seda enam, et suvemaja asub väidetaval poollooduslikul kooslusel vaid 5-6 m2 ulatuses).
4.2.Ettekirjutusest ei nähtu, kuidas hoonete olemasolu ja kasutamine kahjustab Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärke.
4.2.1.Esiteks, kaebaja möönab, et Vabariigi Valitsuse 19.02.2015 määrusega nr 18 kehtestatud „Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri“ (Eeskiri) § 1 lg 1 p 2 kohaselt, Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiks on kaitsta muuhulgas aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niite (6510). Kaebaja möönab sedagi, et Eeskirja § 23 lg 1 p 1 ja lg 2 p 2 kohaselt, piiranguvööndis on keelatud hoonete püstitamine metsamaal ja Lahemaa piiranguvööndis on ehitiste püstitamine lubatud (vaid) kaitseala valitseja nõusolekul. Ja kolmandaks – kaebaja möönab, et suvemaja ja välikäimla püstitamiseks ei ole Lahemaa kaitseala valitseja, st vastustaja (vt Eeskirja § 4) nõusolekut. Küsimus on seega selles, kas esineb asjaolu, mis välistab vastustaja poolt hoonete püstitamiseks tagantjärgi nõusoleku andmise.
4.2.2.Teiseks, ettekirjutuse, lk 5 kohaselt kahjustab Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärke ainuüksi asjaolu, et suvemaja on osaliselt püstitatud Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiks oleva poolloodusliku koosluse aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidule. Sellest tuleneb vastustaja arvates, et suvemaja püstitamine ei ole kooskõlas Lahemaa rahvuspargi kaitseeesmärgiga ja kahjustab seega Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkide saavutamist. Kaebaja arvates on vastustaja seisukoht ebaõige. Seda, kas suvemaja kahjustab poolloodusliku koosluse aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niitu, tuleb hinnata mitte kinnistu, vaid Lahemaa piiranguvööndi ja Lahemaa looduskaitseala põhiselt. Eeskirja eelnõu seletuskirja (kaebuse lisa 17, I kd tl 66-172) lk 110-111 kohaselt, Lahemaa piiranguvööndis: „Aas-rebasesaba ja ürtpunanupuga niite on kokku 487,4 ha-l, millest 38,9 ha on B-esinduslikkusega, 255,7 ha Cesinduslikkusega, 146,8 ha D-esinduslikkusega ja 46 ha on jäetud hindamata.“ Seega, poollooduslike koosluste aed-rebasesaba ja ürt-punanupugu niidu üle ei peeta arvestust kinnistute, vaid piiranguvööndite põhiselt. Suvemaja ehitusalune pind ei ületa 20 m2. Järelikult olukorras, kus suvemaja asub osaliselt, st kuni 5-6 m2 ulatuses poolloodusliku koosluse aasrebasesaba ja ürt-punanupuga niidul, on suvemaja püstitamisega kaasnev negatiivne mõju Lahemaa piiranguvööndis asuvale poolloodusliku koosluse aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidule minimaalne.
4.2.3.Kolmandaks, Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgid nähtuvad Lahemaa rahvuspargi kaitse-korralduskavast 2016-2025 (Kava) (kaebuse lisa 18, II kd tl 2-150). Kava lk-l 126 on esitatud Lahemaa rahvuspargi pikaajalised kaitse-eesmärgid ja kaitsekorraldusperioodi kaitseeesmärgid. Nende kohaselt, aas-rebasesaba ja ürt-punanupu niidu (6510) osas on pikaajaliseks kaitse-eesmärgiks see, et niite on säilinud 215,9 ha esinduslikkusega B, ning kaitsekorraldusperioodi kaitse-eesmärgiks on see, et niite on säilinud 215,9 ha esinduslikkusega C. Seejuures, Eeskirja eelnõu seletuskirja, lk 10 kohaselt: „Kõik niiduelupaigad on ohustatud, kuna elupaikade säilimiseks on vajalik pidev hooldamise jätkumine, et vältida niidualade metsastumist.” Eeskirja eelnõu seletuskirja, lk 116 järgi: „Poollooduslike koosluste esinemisaladel on nende ilme ja liigikoosseisu säilimise tagamiseks vajalik niitmine ja/või loomade karjatamine ning puu- ja põõsarinde kujundamine. Poollooduslikeks kooslusteks nimetatakse pikaajalise inimtegevuse mõjul kujunenud loodusliku elustiku kooslustega alasid, kus on niidetud heina või karjatatud loomi, nagu puisniidud, loopealsed, soostunud niidud, soo, ranna-, lammi- ja aruniidud ning puiskarjamaad.“ Järeldust, et poollooduslike koosluste säilimiseks on vajalik niitmine ja metsastumise vältimine, kinnitavad ka EELIS-e väljavõte ja objekti ajaloo aruanne, kus hinnatakse muuhulgas niitmist ja karjatamist ning märgitakse, et see on lõppenud rohkem kui 10 aastat tagasi. Olukord, kus kaebajal ja tema pereliikmetel on võimalik kinnistut hoonestada, aitab kaasa kinnistu korras hoidmisele, sh selle niitmisele ja võsa kõrvaldamisele. Olukorras, kus kaebajal ja tema pereliikmetel ei ole võimalik kinnistut hoonestada, kaob neil kinnistu vastu huvi, sh huvi kinnistu korrashoidmise vastu. Järelikult, suvemaja ja välikäimla olemasolu aitab kaasa kinnistul (väidetavalt) olevale poolloodusliku koosluse aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidu säilimisele. Ettekirjutuses ei ole viidatud asjaoluga arvestatud. Seoses sellega viitame, et tegelikkusele mittevastav on ettekirjutuse lk 5 vihje justnagu oleks kaebaja niitnud kinnistul heina muruniidukiga või niitnud heina liiga tihedalt. Kaebaja soovib käituda loodushoidvalt ja piirkonna taimestikku kaitsvalt. Seetõttu niidab kaebaja kinnistul olevaid lagendikke vaid kord aastas, juuli lõpus-augustis, et kõik taimed jõuaksid ära õitseda ja seemned valmida. Seda selleks, et ala liigirikkust kaitsta ja soodustada ja et looduslik taimestik püsiks ja areneks. Veelgi enam, pärast hoonete valmimist ehk viimasel kahel aastal kaebaja niitis samast põhimõttest lähtudes ka oma naabri maad ja kaebaja andis teisele naabrile õiguse kasutada kinnistu karjamaid naabri loomade karjamaana. Ehk kaebaja teeb täpselt neid
tegevusi, mis on poollooduslike koosluste kaitsekorralduskavas märgitud kui tegevused, millega aidata kaasa nende taimekoosluste säilimisele ja kasvualade suurendamisele.
4.2.4.Neljandaks, Riigikohus selgitas 28.11.2019 otsuses asjas nr 3-17-740, p-d 23 ja 25, et: (a) kaitstava elupaiga kahjustamiseks, mida loodusobjekti valitseja ei tohi lubada, ei ole seetõttu põhjust pidada tegevust, mille kahjuliku mõju intensiivsus ja ulatus on väga väike; (b) selline mõju võib siiski olla oluline, kui see järeldub elupaigatüübi haavatavusest või halvast seisundist, tegevuse kumulatiivsest mõjust koos muude arengute ja alale mõjuavaldavate tegevustega, kaitse eesmärgi saavutamisel ilmnenud või tõenäoliselt ilmneda võivatest olulistest raskustest või muudest sarnastest asjaoludest; (c) nõusoleku andmisel tuleks esmalt välja selgitada, kui suurt osa elupaigatüübist suvilaehitus mõjutab ning mis seisus on kaitse eesmärgi saavutamine; (d) seejärel tuleb selgitada suvila ehitusemõju kaitse eesmärkidele - mh kas suvila rajamine välistaks kadastiku pindala suurendamise eesmärgi saavutamise või raskendaks seda oluliselt; (e) kui Keskkonnaamet peab seda vajalikuks, võib ta kooskõlastuse andmise edasi lükata seniks, kuni projekteerimistingimuste menetluses on tehtud Natura eelhindamine ja, kui see eelhindamise kohaselt vajalikuks osutub, KMH. Ettekirjutusest ei nähtu, et vastustaja oleks viidatud asjaolusid ettekirjutuse andmisel kaalunud.
4.2.5.Viiendaks, ettekirjutuse, lk 5 järgi, suvemaja säilimise lubamine oleks vastuolus ka asutusstruktuuri kaitse-eesmärgiga; vastustaja saab lubada ehitusõigust hoonestamata maaüksusele, kui on tagatud, et maaüksusele on võimalik kavandada piirkonna asustusstruktuuriga kooskõlas olev õueala; kuna piirkonna õuealad on valdavalt suuremad kui 0,25 ha ning kuna suvemaja ja välikäimla ümbruses selline vaba ala väljaspool metsamaad ja poollooduslikku kooslust puudub, siis ei ole nende säilitamine võimalik. Vastustaja seisukoht on ebaõige. Eeskirja eelnõu seletuskirja lk 120 kohaselt: „Lahemaa ja Mõisaparkide piiranguvööndis on kaitseala valitseja nõusolekul lubatud ehitiste püstitamine. Lahemaa piiranguvööndis on traditsioonilised pärandmaastikud ja asustusstruktuur säilinud osaliselt ja mosaiikselt. Uute talukohtade rajamine on võimalik kohtades, kus küla asustusstruktuur võimaldab tihendamist. Ehitiste püstitamisel on oluline arvestada piirkonnas väljakujunenud ehitustraditsioonidega. Oluline on, et hooned sobituksid olemasoleva hoonestuse ja küla miljööga, arvestades mahte, arhitektuurseid põhilahendusi ja materjalikasutust. Hoonete asukoha valikul tuleb arvestada loodus- ja maastikuväärtuste, asustusstruktuuri, miljöö ja samatüübiliste hoonete paigutusega piirkonnas. Kaitseala valitseja nõusolek on vajalik kaitseala kaitse-eesmärkide saavutamiseks või kaitseala seisundi säilimiseks. Lahemaa piiranguvööndi kaitse-eesmärk on pärandkultuurmaastiku, sh pärandmaastiku, asustusstruktuuri, taluarhitektuuri, miljööväärtuste, ajaloolis-kultuurilise väärtusega hoonete ning loodusdirektiivi elupaigatüüpide, kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse.“ Eeskirja eelnõu seletuskirjas puudub viide 0,25 ha suurusele õuealale, mistõttu Ettekirjutuse sellekohasel väitel ei ole alust. Samuti, kinnistu lähiümbruses on vaid üks traditsioonilise asustusstruktuuriga talu, st Kopli talu, millel on 0,25 ha suurune õueala. Ülejäänud väikesed kinnistud on hoonestatud väikeste hoonetega, st hoonetega, mille ehitusalune pindala on 20-60 m2. Seetõttu, kaebaja poolt kinnistule püsitatud hooned haakuvad olemasoleva olukorraga. Samal põhjusel on ebaõige ettekirjutuse lk 6 väide, et: „See, et Xxxxxxxxxx kinnistul õigusliku aluseta püstitatud hooned on oluliselt väiksemad, kui kaitsekorralduskava Lisas 7 kirjeldatud soovituslikud elamu ja abihoonete parameetrid, ei tähenda, et kavandatu oleks kaitseala kaitseeesmärkidega kooskõlas, pigem vastupidi – see ei ole iseloomulik piirkonna asustusele.“ Ettekirjutusest ei nähtu, millise piirkonna asustusega vastustaja hooneid võrdleb.
4.2.6.Kuuendaks, asjakohatu on ettekirjutuse lk 5 viide Kava p-le 2.4.4.2 ja sellest tehtud järeldus, et ehitussoovituste andmise eesmärk on traditsioonilise külailme säilitamine Lahemaal. Vastustaja jätab tähelepanuta Kava p 2.4.4.2 järgmisel leheküljel, st lk-l 188
uushoonestuse kohta sätestatu. Selle kohaselt: (a) on keelatud kõrgemate kui kahekorruselise (üks täiskorrus ja üks katusekorrus) hoonete ehitamine; (b) hoonetel on lubatud vaid kahepoolse viilkatuse ehitamine; (c) oluline on järgida ajaloolisele hoonestusele iseloomulikke traditsioonilisi ehitusmaterjale ja värvitoone; (d) uuemad hooned on vooderdatud laudvoodriga. Hooned vastavad nii Eeskirja eelnõu seletuskirja kui ka Kava p 2.4.4.2 kehtestatud ehitusnõuetele. Seetõttu puudub igasugune alus väiteks, et suvemaja säilitamine oleks vastuolus asustusstruktuuri kaitse-eeskirjaga. Ebaõige on ettekirjutuse lk-st 6 läbikumav arusaam, et kui kinnistut oleks võimalik hoonestada, siis saaks seda teha vaid traditsioonilise ilmega taluõue vormis. Vastustaja jätab tähelepanuta, et uute hoonete paigutamisel tuleb järgida külas väljakujunenud elamu ja abihoonete rütmi, elamud ja sellega seotud abihooned on lubatud vaid õuealal või selle vahetus läheduses. See tähendab, et uute hoonete püstitamisel tuleb arvestada väljakujunenud asutusstruktuuri. Nagu eelnevalt viidatud, hooned vastavad selle ümbruskonnas olevatele hoonetele nii mahult kui ka arhitektuurilt. Ettekirjutusest ei nähtu, et vastustaja oleks hinnanud hoone püstitamise ja kasutamisega poollooduslikule kooslusele aas-rebasesaba ja ürt-punanupu niit avalduva mõju intensiivsust ja ulatust ning kaitse-eesmärgi saavutamise olukorda. Ettekirjutuses esitatud väited selle kohta, et hooned ei sobi kaitse-eeskirjaga kaitstava asustusstruktuuriga ei vasta tõele.
4.2.7.Kaebaja tellis 8. taseme arhitekt-ekspert Inga Raukaselt ekspertarvamuse (vt 03.10.2022 seisukoha lisa 7, II kd tl 227-236). Ekspert kirjutab arvamuse kokkuvõtlikus osas ühemõtteliselt, et „Xxxxxxxxxx kinnistule üksikelamu ehitamine ei kahjusta kaitseala kaitseeesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, pigem vastupidi loob positiivse efekti kaitseala hoolduse ja alale ainuomase ilme loomisel. Hoone on kooskõlas Lahemaa rahvuspargi kultuuripärandi (materjalikasutus, arhitektuursed põhilahendused, hoonete maht ja paigutus jms) ja maastike kaitse (asustusstruktuur, külamiljöö, maastikuilme) eesmärkidega.“ Ekspertarvamusest nähtub, et selle koostamisel võttis ekspert arvesse kõiki kinnistuga seotud õigus- ja haldusakte, samuti analüüsis kinnistul paikneva suvemaja sobivust seoses teiste piiranguvööndisse jäävate hoonetega, samas kui vastustaja ettekirjutusest ning esitatud menetlusdokumentidest ei nähtu mistahes võrreldavat analüüsi. Pärandniitude, sh poolloodusliku koosluse säilimiseks on vajalik niitmine ja metsastumise vältimine ning et kinnistul oleva väidetava poolloodusliku koosluse säilimise eeltingimuseks on kinnistu hoonestamine. Seda põhjusel, et vastustajal puuduvad rahalised vahendid ja kaebajal puudub ilma kinnistu hoonestuseta võimalus ja motivatsioon väidetava poolloodusliku koosluse hooldamiseks. Lisas 8 (II kd tl 237-239) on kaebaja koostatud ülevaade poolloodusliku koosluse hooldamisest. Kaebaja koostatud ülevaates on link videole, milles antakse ülevaade kinnistu olukorrast ja kasutusest.
4.2.8.Ebaõige on vastustaja väide, et suvemaja asub poollooduslikul kooslusel vähemalt 17-23 m2 ulatuses. Suvemaja tootja info põhjal, suvemaja maja mudel Greencube MAARJA välimõõdud on 5,86 m x 3,4 m x 4,95 m. Sellest järeldub, et 1/3 suvemaja alusest pinnast on 6,6 m2 (5-6 m2 hinnang tuleneb sellest et poolloodusliku koosluse läbib suvemaja diagonaalselt). Arvestades, et suvemaja alune pind on 19,4 m2, ei ole võimalik vastustaja väidetud olukord, et suvemaja, asudes poolenisti poolloodusliku kooslusel, asub poollooduslikul kooslusel vähemalt 17-23 m2 ulatuses. Kaebaja on seisukohal, et suvemaja olemasolu ja selle kasutamine ei kahjusta poollooduslikku kooslust. Vastupidi, suvemaja olemasolu, st kaebaja võimalus suvemaja kasutada tagab poolloodusliku koosluse säilitamiseks vajaliku tegevuse, st niitmise ja/või karjatamise ning puu- ja põõsarinde kujundamise.
4.2.9.Kaebaja on kokkuvõtvalt seisukohal, et suvemaja ei ole vastuolus väljakujunenud asustusstruktuuri ja piirkondade iseloomuliku arhitektuuri traditsioonidega. Siinkohal viitab kaebaja, et ettekirjutuse on koostanud ja allkirjastanud vastustaja töötaja Sirje Metsmaker. On küsitav, kas vastustaja ametnikul on Inga Raukasega võrreldav haridus, väljaõpe ja teadmised. Seega, kui vastustaja väidab, et Inga Raukas ei ole pädev hindama seda, kas hooned sobivad Lahemaa kaitse-eesmärkidega, sh asustusstruktuuriga, siis peab vastustaja näitama, et Sirje Metsmakeril on vastav pädevus. Samal põhjusel on ebaõige vastustaja seisukoht, et ainult vastustajal on ainuõigus hinnata seda, kas mingi tegevus on kooskõlas Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkidega. Kaebaja leiab, et ekslik on ka vastustaja seisukoht, et hooned ei ole kooskõlas Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkidega. Nimelt vastustaja lähtus 25.07.2018 kirja koostamisel eeldusest, et kinnistul on poollooduslik kooslus. See eeldus on ebaõige (vt kaebus). Samuti, kui vastustaja hinnangul, ainuüksi poolloodusliku koosluse olemasolu välistab kinnistu hoonestamine, siis jääb arusaamatuks, miks ettekirjutuses põhjendatakse hoonete lammutamist väitega, et üksikute hoonetega maaüksuste hoonestamine ei ole kooskõlas piirkonna maastikuilme ja ehitustraditsioonidega (vt ettekirjutuse lk 5). Ehk teisisõnu vastustaja 17.10.2022 seisukoha väited on vastuolus ettekirjutuse põhjendustega.
4.3.Isegi, kui eeldada ettekirjutuse väidete õigsust, ei ole vastustaja hinnanud, kas Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgid on olulisemad kui kaebaja omandipõhiõigus. Eeskirja § 23 lg 2 p-st 2 tuleneb, et vastustaja otsustab ehitiste püstitamiseks nõusoleku andmise kaalutlusõiguse alusel. HMS § 4 lg 2 sätestab, et kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ja kaalude põhjendatud huve. Huvideks, mida vastustaja pidi ettekirjutuse tegemisel kaaluma, on ühelt poolt vajadus täita Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärke, st poolloodusliku niidu aas-rebasesaba ja ürt-punanupu niidu säilimine ning Eeskirjaga kooskõlas oleva hoonestuse tagamine, ning teiselt poolt kaebaja omandipõhiõigus talle kuuluva kinnistu käsutamiseks ja kasutamiseks. Eeskirjast nähtub, et vastustaja on arvestanud vaid Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkidega, kuid ei ole kordagi kaalunud kaebaja huvi kinnistu hoonestamise vastu, sh olemasolevate hoonete säilitamise vastu. Seetõttu vastustaja rikkus ettekirjutuse tegemisel HMS § 4 lõiget 2, mis tõi kaasa ebaõige otsustuse, st otsustuse hooned likvideerida. Pikaajalises kohtupraktikas (vt Riigikohtu 14.05.2002 otsus asjas nr 3-3-1-25-02, p 25; Tartu Ringkonnakohtu 25.09.2015 määrus asjas nr 3-15-2091, p 17) on omaks võetud seisukoht, et valminud ehitise lammutamine ei ole üldjuhul mõistlik ning seda isegi olukorras, kus ehitis on püstitatud õigusvastaselt. Arvestades, et hooned on valmis – vastustaja ei ole vaidlustanud kaebaja väidet, et hooned püstitati mais 2019 ning et hoonete ehitustegevus on lõppenud – peab vastustaja seda enam põhjendama oma seisukohta, et hoonete likvideerimine on Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkide saavutamiseks vajalik ning et see vajadus kaalub üles kaebaja omandipõhiõiguse olulise riive, st valminud hoonete lammutamise. Vastustaja ei kaalunud ettekirjutuse tegemisel kaebaja huvi kinnistule püstitatud hoonete säilitamise vastu. Samuti, arvestades, et valminud ehitise lammutmine ei ole üldjuhul mõistlik, pidi vastustaja seda enam põhistama, miks on vajalik hoonete lammutamine. Ettekirjutus ei sisalda viidatud huvide kaalumisi ega põhjendusi, mistõttu ettekirjutus on vastuolus HMS § 4 lõikega 2 ja § 56 lõikega 3.
4.4.Seoses vastustaja 17.10.2022 seisukohadega peab kaebaja vajalikuks välja tuua järgmist. Esiteks seoses küsimusega, kas Inga Raukase ekspertiis eksib väites, et suvemaja püstitamiseks on vajalik ehitusluba. Suvemaja andmed on toodud ekspertiisi lk-l 4 p-s 1.4 ning selle kohaselt on suvemaja ehitisealune pind alla 20 m2 ning kõrgus 4,95 m2. Ekspertiisi lk-l 9 näidatud hoone
kõrgus on inimlik viga. See tähendab, et suvemaja püstitamiseks ei olnud vaja esitada ehitusteatist, ehitusprojekti ega taotleda ehitusluba. Teiseks, PlanS § 125 lg 1 p 1 järgi, detailplaneeringu koostamine on nõutav linnades kui asustusüksustes, alevites ja alevikes ning nendega piirnevas avalikus veekogus ehitusloakohustusliku hoone püstitamiseks. Jättes kõrvale küsimuse, kas suvemaja püstitamiseks on nõutav ehitusluba, on selge, et kinnistu ei ole linnas kui asustusüksuses, alevis ega alevikus. Seetõttu on põhjendamatu vastustaja väide, et suvemaja püstitamiseks on nõutav detailplaneering. Kolmandaks, kaebaja omandas kinnistu 02.04.1998 ning Kuusalu valla üldplaneering (üldplaneering) kehtestati 19.12.2001 otsusega nr 68. See tähendab, et kinnistu oli olemas enne üldplaneeringu kehtestamist, mistõttu kinnistu ei ole uus väikeelamu krunt üldplaneeringu mõttes, st vastustaja viited üldplaneeringule ei ole asjakohased. Samuti, isegi kui suvemaja oleks vastuolus üldplaneeringuga, siis ettekirjutuses ei ole sellele tuginetud ning üldplaneeringu nõuete täitmise tagamine on Kuusalu valla, mitte vastustaja pädevuses (vt PlanS § 130 lg 2 p 1 ning § 130 lg 5). See tähendab, et vastustaja ei saa nõuda hoonete lammutamist põhjendusega, et hoonete püstitamine on vastuolus üldplaneeringuga. Neljandaks, ebaõige on ka vastustaja seisukoht, et LKS § 22 p 3 kohaselt on kaitsealuste poollooduslike koosluste hooldamise kohustus vastustaja kui kaitseala valitsejal, mitte maaomanikul. Vastustajal on vastav kohustus, kuid vastustaja ei ole selle aja jooksul, mil kaebaja on olnud kinnistu omanik, teinud mitte midagi väidetava poolloodusliku koosluse kaitseks. See tähendab, et praktikas vastustaja ei täida seadusest tulenevat kohustust ning kinnistu hoonestamine on Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkide huvides.
4.5.Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 11 134,40 eurot (sh käibemaks) vastavalt menetluskulude nimekirjale (II kd tl 256-267p ja 274-276p).
4.6.Kaebaja palub enda kasuks välja mõista menetluskulud kokku summas 10 443,2 + 691,2 11134.4 eurot (koos käibemaksuga).
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Vastustaja kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu kogu ulatuses.
5.1.Aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidu (6510) asukoht ja pindala on Xxxxxxxxxx kinnistul kontrollitaval kujul kindlaks tehtud.
5.1.1.Kuivõrd kaitsealused elupaigad on enamasti kinnistute ülesed, siis ei ole kinnistuid, mida elupaigad hõlmavad, Eesti Looduse Infosüsteemis (EELIS) üles loetletud. Küll aga on kinnistud, millel need elupaigad asuvad nähtavad Maa-ameti geoportaali kaardirakendusest Looduskaitse, Natura 2000. (Kättesaadav arvutivõrgus: https://geoportaal.maaamet.ee/est/Kaardirakendused-p2.html.) Ka EELIS-esse sisse logides on kaart leitav elupaiga andmete alapealkirja alt Elupaiga kaardiobjektid (kaebuse lisa 13, I kd tl 44 ja selle pöördel). Kaardile kantakse elupaigad omakorda Keskkonnaameti tellitud või läbiviidud inventuuri tulemusena. Seetõttu on ka Keskkonnaagentuur (KAUR) soovitanud seoses elupaiga andmete aluseks oleva inventuuriga pöörduda Keskkonnaameti poole. Nimelt on Keskkonnaametil kaitseala valitsejana pädevus kaardistada kaitsealused elupaigad. Selleks viiakse läbi inventuur ja inventuuri tulemusena saadud kaardiandmed edastatakse KAURile, kes omakorda kannab need EELISE-sse ja vajalikele kaardikihtidele. Kannete tulemusena uuenevad andmed Maa-ameti geoportaalis. Eelnevast nähtuvalt on käesoleval juhul aasrebasesaba ja ürt-punanupuga niidu (6510) paiknemine Xxxxxxxxxx kinnistul nõuetekohaselt inventuuriga kindlaks tehtud ning kaardile kantud (kaebuse lisad 15 ja 16, lk 31 ja 35, I kd tl 46-65p). Seejuures on Keskkonnaamet tõendanud, et 2017. a inventuuri raames kontrolliti koosluse tüüpi ja piire ning korrigeeriti neid vastavalt looduslikule olukorrale. Inventuuri tulemused fikseeriti
lõpparuande lisadel, sh kaardikihina lisas 1 „MapInfo andmevorm“ (määruskaebuse lisa 5, fail „Poollooduslike koosluste inventuur 2017.pdf“). Nimetatud kaardikiht anti Keskkonnaametile üle 01.02.2018 tööde üleandmise-vastuvõtmise aktiga nr 7-22/18/1610 (määruskaebuse lisa 5, fail „PLK inventuur akt Keskkonnaamet Consultare.bdoc“). Keskkonnaamet edastas kaardikihi Keskkonnaagentuurile, kes kandis andmed keskkonnaregistrisse ning selle tulemusena on kooslus nähtav Maa-ameti geoportaalis. Seega on koosluse asukoht Xxxxxxxxxx kinnistul kontrollitaval kujul kindlaks tehtud. Ka asjaolu, et Xxxxxxxxxx kinnistule rajatud hoone (suvemaja) asub osaliselt kooslusel, on ettekirjutuses kontrollitaval kujul kindlaks tehtud. Nimelt on Maa-ameti geoportaali ortofotole, millel on nähtav ka suvemaja, lisatud juurde Maa-ameti geoportaali looduskaitse kaardikihtide hulgast poollooduslike koosluste kaardikiht. Saadud tulemus kinnitab suvemaja paiknemist osaliselt kooslusel (vastustaja 21.12.2021 vastuse lisa 1, II kd tl 158).
5.1.2.Keskkonnaamet ei tugine koosluse täpse asukoha määratlemisel üksnes kaardimaterjalile. Keskkonnaameti 25.07.2018 vastusest Kuusalu Vallavalitsusele seoses Andineeme küla Xxxxx V, VI ja VII kinnistute (xxxxx:xxx:xxxx, xxxxx:xxx:xxxx, xxxxx:xxx:xxxx) detailplaneeringu algatamisega nähtub, et Keskkonnaameti Põhja regiooni looduskasutuse spetsialist Mareile Michelson ja maahooldusbüroo maahoolduse spetsialist Kristiina Jürisoo teostasid nimetatud maaüksustel paikvaatluse 19.07.2018. Maaüksuste läänepoolsele rohumaale on tagatud otsene juurdepääs Loo-Andineeme teelt. Rohumaa liigiline seisund vastab Keskkonnaregistri andmetele – tegemist on poolloodusliku kooslusega lubjavaene aruniit, mis vastab loodusdirektiivi elupaigatüübile 6270* (kaebuse lisa 16, lk 7 pöördel, II kd tl 53p). Seega on Keskkonnaamet 19.07.2018 paikvaatlusel leidnud, et rohumaa on kogu ulatuses kooslus. Ka on 18.10 ja 25.10.2019 objekti kontrollimise protokolli nr 1092116 märgitud, et mõlemal kinnistul (s.o Xxxxxxxxxx ja Xxxxx kinnistul) on ehitisi püstitatud rahvuspargi kaitse-eesmärgiks olevale loodusdirektiivi elupaigatüübile vastavale poollooduslikule kooslusele (kaebuse lisa 16, leht 1 pöördel, vt II kd tl 47-48p). Keskkonnaamet ei nõustu, et 2017. a inventuuri andmed ei tõenda koosluse olemasolu, selle asukohta ega suurust. Kaebaja väide tugineb asjaolule, et kooslus jäeti inventuuri läbiviimisel nõutaval viisil kindlaks tegemata, kuna kooslust puudutav info ei ole kantud inventeerimise ankeetidele. Inventuuri hankelepingu eseme tehnilisest kirjeldusest nähtub, et kui tegemist ei ole poolloodusliku koosluse elupaigaga, tuleb tegelik elupaik määrata ja kirjeldada inventeerimise ankeedis. Seega ei tulnudki kooslust puudutavat infot kanda inventeerimise ankeedile vaid inventuuri andmevormile. Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et kooslust puudutav info on kantud inventuuri andmevormile. Seda on kinnitanud ka kaebaja ise. Seega on koosluse kohta paikvaatlusel tuvastatud info fikseeritud viisil, mis vastab HMS § 18 nõuetele. Asjakohatud on kaebaja väited seoses koosluse esinduslikkuse väärtuse tõusuga. Keskkonnaamet on oma 29.12.2021 vastuses kaebaja teabenõudele selgitatud asjaolu, miks koosluse esinduslikkuse väärtus on 2017. a inventuuris võrreldes 2008. a inventuuriga tõusnud seisundilt C seisundile B. Lisaks on Keskkonnaameti 14.01.2022 e-kirjas kaebajale selgitatud, et enne 2008. a inventeeriti elupaikasid J. Paali raamatu alusel, mis oli küllaltki üldsõnaline. Keskkonnaministeerium koostas 2010. a esmakordselt spetsiaalselt (niidu)elupaikade inventeerimiseks mõeldud juhendi, mis täpsustas oluliselt inventeerimise põhimõtteid. Ka 2017. a inventuur on tehtud viimati nimetatud juhendi alusel. Kuna 2008. a ja 2017. a inventuuride aluseks olevad juhendid on väga erineva täpsusastmega, siis on selle asjaoluga põhjendatavad ka 2008. a ja 2017. a inventuuride tulemuste erinevused (vastustaja 17.01.2022 vastuse lisa 1, II kd tl 170). Kõnealune inventeerimise juhend on leitav riigihanke alusdokumentide lisamaterjalidest. Tõendamata ja meelevaldne on kaebaja väide, et 2017 inventuuri tulemused on ebausutavad seetõttu, et inventuuri viisid läbi neli inimest. Sirje Azarovi väiksemale inventeerimisvõimekusele tuginemine pelgalt tema vanusele viidates on aga lausa
diskrimineeriv. HKMS § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Kuna kaebaja seda teinud ei ole, siis tuleb need kaebaja väited, kui asjasse puutumatud, arvestamata jätta. Keskkonnaamet ei nõustu kaebaja väitega, et kaardimaterjal ei ole koosluse asukoha ja pindala väitmiseks piisav. Asjas ei oma tähtsust kaebaja väited Xxxxxxxxxx kinnistu kontrollil suvemaja asukoha määramisel kasutatud seadme täpsuse kohta. Suvemaja täpne asukoht nähtub nii Maa-ameti geoportaali põhikaardilt kui ka ortofotolt. Objektid kantakse põhikaardile ruumiandmete seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide kohaselt (s.o suvemaja ei ole põhikaardile kantud Keskkonnaameti 18.10.2019 kontrollil tehtud mõõtmiste alusel). Asjakohatu on ka kaebaja väide 2017. a inventuuri digikaardistamise juhendis ettenähtud kaardistusvea kohta. Nimelt nähtub 2017. a inventuuride hankelepingu eseme tehnilisest kirjeldusest, et digimisel tuleb kasutada elupaikade digitaliseerimise juhendit, alade piiritlemisel aluskaardina põhikaarti ning lisaks viimase ülelennu ortofotosid. Elupaigatüübi piirid peavad olema looduses hästi äratuntavad (kõlvikupiir vms), välja arvatud kui tegemist on taastatava alaga, siis võib alad piiritleda GPS seadme abil saadud mõõtmistulemuste alusel (kaebaja 03.10.2022 vastuse lisa 5, II kd tl 207-225). Käesoleval juhul on alade koosluse piiritlemisel kasutatud põhikaarti ning ortofotosid, mitte piiritletud kooslust GPS seadme abil. Seda kinnitab ka kaebaja enda väide, et 2017. aasta inventuuri puhul on poolloodusliku koosluse piirjoon märgitud nii, et see kopeerib täpselt põhikaardile märgitud rohumaa ala. Kuna käesoleval juhul kooslust GPS seadme abil ei piiritletud vaid lähtuti põhikaardist, siis ei puutu asjasse kaebaja väited seoses 2017. a inventuuri digikaardistamise juhendis ettenähtud täpsusega ±10 m. Asjaolu, et 2017. a inventuuri tulemusena tuvastatud koosluse piirjoon kattub täies ulatuses 2017. põhikaardile märgitud rohumaa piirjoonega, mitte ei vähenda inventuuri andmete usaldusväärsust, vaid hoopis suurendab seda. Nimelt oli Maa-amet põhikaardi koostamise regulatsiooni alusel määratlenud antud kohas eelnevalt rohumaa kõlvik, mille 2017. a inventuur inventeeris poollooduslikuks koosluseks kogu Maa-ameti rohumaa kõlviku ulatuses. Seega Maa-ameti põhikaart ning 2017. a inventuur sisuliselt kinnitasid täiendavalt üksteise andmeid, s.o Maa-ameti poolt samas paigas põhikaardile määratletud rohumaa kõlviku tüüp määratleti 2017. a inventuuri tulemusena täpsustavalt NATURA 2000 niiduelupaigaks. Kaebaja ei ole esitanud ühtki tõsiselt võetavat selgitust, miks koosluse piir ei võiks kattuda loodusliku rohumaa piiriga. Kooslus ongi niidu ehk rohumaa elupaik. Ei saa nõustuda kaebaja väitega, et suvemaja asub kooslusel üksnes 5 – 6 m2 ulatuses. Kaebaja ei ole oma väidet tõendanud ning see ei ole ka õige. Nimelt Maa-ameti geoportaali ortofoto ja põhikaardi andmetel asub suvemaja kooslusel vähemalt 17 – 23 m2 ulatuses (17.10.2022 vastuse lisad 1 ja 2, II kd tl 244-245).
5.2.Ettekirjutuses on selgitatud, kuidas hoonete olemasolu ja kasutamine kahjustavad Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärke.
5.2.1.Ettekirjutusest nähtub, et suvemaja asub osaliselt kaitsealusel poollooduslikul kooslusel aas-rebasesaba ja ürt punanupuga niidul (6510). See on selgelt nähtav ka Maa-ameti geoportaalist (17.10.2022 vastuse lisa 1, II kd tl 244). Ettekirjutuse kohaselt, arvestades kaitseala kaitse-eesmärke, tuleb niidualasid kaitsealal, sh loodusdirektiivi elupaigatüübina inventeeritud poollooduslikel kooslustel, pigem juurde taastada, mitte olemasolevaid hävitada või killustada. Nimelt määratakse LKS § 70 kohaselt Natura 2000 ala kaitse eesmärk kindlaks, lähtudes muuhulgas ala tähtsusest nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ I lisas nimetatud looduslike või poollooduslike elupaigatüüpide seisundi säilitamise või taastamise jaoks. Lahemaa loodusalal paiknevad aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidud (6510) kuuluvad Euroopa Komisjonile esitatava Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja (Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korraldus nr 615 “Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri“) lisa
1 p 2 alapunktist 167 nähtuvalt Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ I lisas nimetatud elupaigatüüpide kaitseks asutatud loodusalade nimekirja. LKS § 3 lg 1 kohaselt on loodusliku elupaiga seisundi soodsaks lugemise üheks tingimuseks mh see, et selle looduslik levila ja alad, mida elupaik oma levila piires hõlmab, on muutumatu suurusega või laienemas. Seega kahjustab ka nimetatud koosluse minimaalne vähenemine kaitse-eesmärkide saavutamist ja kaitseala seisundit. Ettekirjutuse p-s 3 on põhjendatud, et hoonete säilitamine on vastuolus Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja (kaitse-eeskiri) § 1 lg 1 p-st 2 tuleneva eesmärgiga kaitsta (s.o säilitada või vajadusel taastada soodne seisund) kooslust ning § 1 lg 1 p-st 1 ja § 18 lg-st 2 tuleneva pärandkultuurimaastiku kaitse-eesmärgiga. Seega tuleb Xxxxxxxxxx kinnistule õigusvastaselt rajatud hoonete tagantjärgi seadustamisel võtta arvesse mitte ainult suvemaja mõju koosluse kaitse-eesmärgile, vaid sellega koos ka mõju pärandkultuurimaastiku kaitse-eesmärgile. Seega isegi kui suvemaja mõju koosluse kaitseeesmärgile oleks väike, ei annaks pelgalt see asjaolu alust lugeda hoonete säilitamisest tulenevat mõju Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkidele vähe kaalukaks. Kuivõrd kaebuses viidatud Riigikohtu lahend (Riigikohtu 28.11.2019 otsus nr 3-17-740) käsitleb olukorda, kus ehitamiseks nõusoleku andmisest on keeldutud ainult kaitsealuse elupaiga kahjustamise võimaluse tõttu, ei saa selles toodud seisukohti ka käesolevale asjale üheselt üle kanda. Koosluse hooldamiseks vajalikud niitmine või karjatamine ei eelda hoonete olemasolu kinnistul. Koosluse hooldamise soodustamiseks on ka muid võimalusi peale kaitseeesmärkidega vastuolus olevate hoonete säilitamise, sh kinnistu hooldamiseks üürile või rendile andmine (kaebaja on määruskaebuses isegi väitnud, et andis teisele naabrile õiguse kasutada kinnistu karjamaid naabri loomade karjamaana) või hooldamiseks toetuse maksmine. Sarnases vaidluses on Tallinna Ringkonnakohus näiteks leidnud, et poollooduslike koosluste hooldamine ei anna kaebajatele õigust nõuda Aksi sihtkaitsevööndisse kaitse-eeskirjaga vastuolus olevate hoonete rajamist. Võimalust, et kaebajad loobuvad hooldamistegevusest, tuleb kaaluda vaidlusaluste ehitiste negatiivse mõjuga ning KKA pädevuses on otsustada, milliseid tegevusi tuleks kaitsealal eelistada. (Tallinna Ringkonnakohtu 20.01.2021 otsus nr 3-19-2322, p 22) Lisaks tuleb arvestada, et ehitiste säilitamine kahjustab mitte ainult kooslusega seotud kaitseeesmärki vaid ka pärandkultuurimaastiku kaitse-eesmärki. Suvemaja eesmärgipärase kasutamisega tekib selle ümbrusesse n-ö õueala, millega kaasnevad paratamatult spetsiifilised tegevused (sh tallamine, õueala kujundamine jms), mis paratamatult muudavad maapinna looduslikku niiskusrežiimi ja taimekooslust ning kahjustavad seetõttu ka kooslust. Samuti on selgitatud, et kinnistul paiknev kooslus kuulub Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja ja seega on tegemist üle-euroopalist tähtsust omava kaitse-eesmärgiga ning ka koosluse minimaalne vähenemine kahjustab kaitse-eesmärkide saavutamist ja kaitseala seisundit.
5.2.2.Xxxxxxxxxx kinnistu hoonestuse 28.03.2022 ekspertiis (edaspidi ekspertiis) ei kinnita, et suvemaja ei kahjusta Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgi saavutamist. Lahemaa rahvuspargi valitsejaks on Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja § 4 ja LKS § 21 lg 1 kohaselt Keskkonnaamet. LKS §-st 22 tulenevalt on Keskkonnaametil rahvuspargi valitsemisel mh pädevus seada tingimusi keskkonna kasutamiseks (p 1) ja jälgida LKS ja kaitse-eeskirjaga sätestatud nõuete täitmist (p 4). Sellest järeldub, et kaitse-eesmärkide saavutamise ning nende võimalikku kahjustamise hindamise pädevus on Keskkonnaametil. Ekspertiisi koostanud Inga Raukasele väljastatud 8. taseme volitatud arhitekt-eksperdi kutsestandard sellist pädevust ei anna. Nimelt on 8. taseme volitatud arhitekt-eksperdi pädevuses kutsestandardi p A.1 kohaselt mh hinnangute andmine planeeringutele ja ehitusprojektide arhitektuuri osa ekspertiisi ning ehitiste arhitektuurse lahenduse auditi tegemine, sh ka arhitektuurselt tasemelt ja funktsionaalselt
keerukuselt nõudlikele ning avalikkuse kõrgendatud tähelepanu all olevatele ehitistele ja planeeringutele. Kutsestandardi kohaselt - ehitised linnakeskustes või miljööväärtuslikes piirkondades või kaitsealused ehitised või ajalooliselt, ehituskunstiliselt, linnaehituslikult või asukoha poolest märkimisväärsed ehitised (Kättesaadav arvutivõrgus: https://www.kutseregister.ee/ctrl/et/Standardid/vaata/10510926 ). Isegi, kui lugeda Lahemaa rahvuspargis asuvad ehitised kutsestandardi kohasteks kaitsealusteks ehitisteks, nähtub kutsestandardist, et Inga Raukasel on pädevus hinnata ehitiste arhitektuurset lahendust, aga mitte ehitise sobivust kaitsealuse asustusstruktuuri, maastikuilme ja miljööväärtustega. Ettekirjutuses on selgitatud, et suvemaja on vastuolus Lahemaa rahvuspargi asustusstruktuuri, maastikuilme ja külamiljööga, s.o pärandkultuurmaastiku kaitse-eesmärkidega. Seega nähtub eelnevast, et Inga Raukas on andnud ekspertiisis arvamuse asjaolude kohta, milleks tal kutsestandardist tulenevalt pädevus puudub. Seega on ekspertiis käesolevas asjas sobimatu tõend ning tuleb kõrvale jätta. Lisaks on mitmed olulised asjaolud jäänud ekspertiisis hindamata või on neid hinnatud vääralt. Esiteks ekspertiisi p 2.1 kohaselt on ekspertiis koostatud kõnealuse suvemaja sobivuse hindamiseks Lahemaa rahvusparki rajatava hoonestuse põhimõtetele ja kehtivale kaitsekorrale ja kaitsekorralduskavale. Keskkonnaamet on Xxxxxxxxxx kinnistut puudutava detailplaneeringu algatamise kohta 25.07.2018 koostatud kirjas selgitanud, et maaüksuse hoonestamine on võimalik eelkõige siis, kui looduslikud olud seda võimaldavad ning leidnud, et arvestades Xxxxxxxxxx kinnistul väljapoole metsamaad jääva ala paiknemist teest eemal metsamaa vahel, ei võimalda ala suurus sellele kavandada piirkonna traditsioonilistele taluõuedele iseloomulikku kompaktse hoonestusega õueala (kaebuse lisa 16, leht 6 jj, p-d 3.1 – 3.2, I kd tl 52-54). Seega on Keskkonnaamet juba varasema kaalutluse põhjal välistanud võimaluse Xxxxxxxxxx kinnistu hoonestamiseks. Olukorras, kus ehitise püstitamine on pärandkultuurimaastiku kaitse-eesmärgi kahjustamise tõttu välistatud, ei ole enam asjakohane hinnata ehitise arhitektuurset sobivust. Teiseks on ekspertiisis tehtud väär järeldus, et suvemaja püstitamiseks ei olnud vajalik ehitusluba, detailplaneering ega kaitseala valitseja nõusolek. Ekspertiisi lk-lt 9 nähtub, et suvemaja ehitisealune pind on 19,92 m2 ja kõrgus 5,5 m. EhS lisa 1 kohaselt on ehitisealuse pinnaga 0–60 m2 ja üle 5 m kõrge elamu püstitamiseks vajalik ehitusluba. Seega on üheselt arusaadav, et suvemaja püstitamiseks oli vajalik ehitusluba. Kuna ehitusluba oli vajalik, siis oleks PlanS § 125 lg 1 p 1 kohaselt olnud vajalik ka detailplaneering. Olenemata ehitusloa kohustuslikkusest oli kaitse-eeskirja § 23 lg-st 2 p-st 2 tulenevalt suvemaja püstitamiseks igal juhul vajalik Keskkonnaameti nõusolek. Nii põhimõttelist laadi eksimused ekspertiisis annavad alust tõsiselt kahelda ekspert Inga Raukase pädevuses ning ekspertiisi asjakohasuses.
5.2.3.Xxxxxxxxxx kinnistu hoonestamine on vastuolus ka Kuusalu valla üldplaneeringuga (ÜP). Nimelt nähtub ÜP-st, et käesoleva planeeringuga määratakse, et hajaasustuses on Andineeme ja Tsitre, külades uute väikeelamute krundi minimaalseks suuruseks 5 ha. Kuusalu vallas hajaasustusega aladel tuleb koostada detailplaneering, kui soovitakse ehituskrunti, mis on väiksem kui 1,5 ha. /.../ Detailplaneering tuleb koostada veekogude kallastest 250 m ulatusse jäävate kruntide hoonestamiseks (Kuusalu valla üldplaneeringu seletuskiri, lk 49. Kättesaadav arvutivõrgus: https://www.kuusalu.ee/documents/7610268/8866887/Kuusalu_valla_yldplaneeringu_seletus kiri.pdf ). Xxxxxxxxxx kinnistu suurus on kinnistusraamatust nähtuvalt 9567 m2 , s.o 0,9567 ha. Samuti jääb see ÜP juurde kuuluva kaardimaterjali põhjal ehituskeeluvööndisse ning see ei asu elamu- ega elamu reservmaal (Kuusalu üldplaneering, kaart 1. Leppemärgid leitavad kaardilt 2. Mõlemad kaardid arvutivõrgus kättesaadavad: https://www.kuusalu.ee/kehtivaduldplaneeringud ). Kuna Xxxxxxxxxx kinnistul suvemaja püstitamiseks detailplaneering puudub, kinnistu on väiksem kui 5 ha ega asu elamu- või elamu reservmaal, siis on suvemaja vastuolus ka Kuusalu valla üldplaneeringuga.
5.2.4.Alusetu on kaebaja väide, et koosluse Xxxxxxxxxx kinnistul säilimise eeltingimuseks on kinnistu hoonestamine. Keskkonnaamet on selgitanud, et LKS § 22 p 3 kohaselt on kaitsealuste poollooduslike koosluste hooldamise kohustus Keskkonnaametil kui kaitseala valitsejal, mitte maaomanikul, ning koosluse hooldamine ei anna õigust nõuda kaitse-eeskirjaga vastuolus oleva hoone püstitamist. Kui ala soovitakse hooldada, leitakse selleks koostöös Keskkonnaametiga sobiv lahendus, mille korral tegevus ei läheks vastuollu ala kaitse-eesmärkidega.
5.3.Ettekirjutuses on põhjalikult selgitatud, miks ehitiste säilitamine Xxxxxxxxxx kinnistu rohumaal ei ole kooskõlas piirkonna maastikuilme ja ehitustraditsioonidega ning kahjustab seega kaitse-eeskirja § 1 lg-s 1 ja § 18 lg-s 2 sätestatud pärandkultuurimaastiku kaitse-eesmärki. Kaebuses toodud väited õueala suuruste kohta lähiümbruses ei anna alust pidada ettekirjutust õigusvastaseks. Nimelt on Lahemaa rahvuspargi territooriumile jäävas osas Andineeme külas hoonestatud maaüksused õuealadega 476–6400 m2 (16 maaüksust), nendest enam kui poolte õuealad suuremad kui 0,25 ha. Vaid 4 maaüksuse õuealad on väiksemad kui 0,2 ha, neist omakorda kahel väiksem kui 0,1 ha. Tagamaks traditsioonilise ilme säilimine, tuleb lähtuda valdavast asustusstruktuurist ja mitte üksikutest eranditest, millele on viidatud kaebuses. Lisaks on oluline silmas pidada ka seda, et piirkonna taluarhitektuurile iseloomuliku hoonestusega õueala on kompaktne, kus lisaks elamule on mitmeid erineva suurusega abihooneid. Seejuures on rahvuspargis Andineeme külas elamud suurusega 47–161 m2, valdavalt suuremad kui 80 m2. Xxxxxxxxxx kinnistule püstitatud suvemaja ehitisealune pind on ~20 m2 ega ole seega traditsioonilise elumaja tüübist lähtuv. Pigem sobituks maja hoonestatud kinnistu õuemaale abihooneks. Xxxxxxxxxx kinnistu looduskaitselisi väärtusi arvestades ei ole aga maaüksusel alasid, kuhu Keskkonnaamet saaks kaaluda traditsioonilise suurusega õueala ja traditsioonilises mahus hoonete kavandamist. Nimelt eeldab hoonete säilitamine, et kinnistule oleks võimalik rajada piirkonna asustusstruktuurile iseloomuliku suuruse, hoonete ja nende paiknemisega õueala. Käesoleval juhul ei ole see võimalik eelkõige õuealaks sobiliku suurusega alade puudumise tõttu kinnistul. Võttes arvesse piirkonna traditsiooniliste hoonete suurusi, ei lähtu suvemaja traditsioonilisest elumaja tüübist ning sobituks pigem abihooneks suuremale elamule. Ülaltoodule tuginedes ei oma asjas tähtsust ka kaebuses toodud väide, et hooned vastavad üldiselt kaitse-eeskirja eelnõu seletuskirja ja Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskava p-s 2.4.4.2 kehtestatud nõuetele.
5.4.Keskkonnaamet on ettekirjutuse tegemisel kaalunud erinevaid huve ja leidnud, et kaitseeesmärgid on olulisemad kui kaebaja omandipõhiõigus. Kohtupraktika kohaselt on lammutusettekirjutus põhjendatud eelkõige juhul, kui ehitised on õigusvastased nii formaalselt kui ka materiaalselt. (Riigikohtu 26.11.2002 otsus nr 3-3-1-6402, p 15). Tallinna Ringkonnakohus on koguni leidnud, et kuna vaidlusalune juurdeehitus on ehitusloa puudumise ja ehitamisele esitatavate nõuete rikkumise tõttu nii formaalselt kui ka materiaalselt ehitusõiguse vastane, on ettekirjutus põhjendatud (Tallinna Ringkonnakohtu 17.03.2006 otsus nr 3-04-164, p 12), st sellises olukorras pole ringkonnakohus isegi kaebaja huve kaalunud. Ka kaebaja huve kaaludes ei ole keelatud arvestada asjaoluga, et ehitis püstitati ebaseaduslikult (Riigikohtu 26.11.2002 otsus nr 3-3-1-64-02, p 10). Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et välikäimla püstitamine on vastuolus LKS § 31 lg 2 ps 8 ja Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p-s 2 sätestatud keeluga ja seega materiaalselt õigusvastane. Seda on tunnistanud kaebaja kaebuse p-s 9 ka ise. Vaidlust ei ole ka selles, et suvemaja on püstitatud ilma kaitseala valitseja, s.o Keskkonnaameti nõusolekuta ja on seega LKS § 31 lg 2 p-st 8 ja kaitse-eeskirja § 23 lg 2 pst 2 tulenevalt formaalselt õigusvastane. Ettekirjutuses on piisavalt põhjendatud, miks ehitiste säilitamine Xxxxxxxxxx kinnistul võib kahjustada Lahemaa piiranguvööndi kaitse-eesmärkide saavutamist, st et suvemaja on ka materiaalselt õigusvastane. Samal põhjusel oleks materiaalselt õigusvastane ka
välikäimla ümberpaigutamine ja säilitamine Xxxxxxxxxx kinnistu rohumaal. Avalikku huvi looduskaitsealade ja rahvuskultuuri pärandi säilimiseks tuleb pidada kaalukaks. Võttes mh arvesse, et LKS § 14 lg 4 ja kaitse-eeskirja § 8 lg 2 kohaselt ei teki isikul, kes ei ole oma tegevust kaitseala valitsejaga kooskõlastanud, õigustatud ootust sellise tegevuse õiguspärasuse osas, siis on Keskkonnaamet asunud seisukohale, et avalik huvi kaalub käesoleval juhul üles kaebaja erahuvi omandi kaitseks. Vaidlustatud ettekirjutuses on arvestatud kaebaja huvi talle kuuluva kinnistu hoonestamiseks ja õigusvastaselt rajatud ehitiste seadustamise võimalust. Sellele viitavad mh ettekirjutuses toodud põhjendused seoses hoonete tagantjärgi seadustamise vastuoluga kaitse-eesmärkidega. Isegi, kui ülaltoodud asjaolude kaalumine sõnaselgelt ettekirjutusest ei nähtu, on ettekirjutuse põhjendustest arusaadav, et Keskkonnaamet on neid ettekirjutuse tegemisel arvesse võtnud. Riigikohus on selgitanud, et kohus võib haldusakti kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt kohtumenetluses esitatud kaalutlusi, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus nendest kaalutlustest haldusakti andmisel. (Riigikohtu 28.10.2014 otsus nr 3-3-1-46-14, p 15)
5.5.HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kaebaja 18.11 ja 23.11.2022 taotlustega koos esitatud arvetelt nähtuvalt on kaebaja kandnud esindaja kulusid kokku 64,5 tunni eest, s.o summas 11 081,4 eurot koos käibemaksuga. Keskkonnaameti hinnangul ei ole kaebaja esindaja kulud sellises ulatuses vajalikud ega põhjendatud (vt II kd tl 278 p). Juhul, kui kohus peab vajalikuks kaebaja menetluskulud Keskkonnaametilt välja mõista, palub Keskkonnaamet välja mõistetavate menetluskulude suurust kohtu õiglasel äranägemisel vähendada.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjendustel.
7.Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg-st 2, teeb kohus juhul, kui seadus ei sätesta teisiti, asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Sama sätte teise lause kohaselt hindab kohus haldusakti ja toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga.
8.Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele (haldusmenetluse seadus (HMS) § 54). HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (HMS § 56 lg 2).
9.Keskkonnaameti 10.11.2021 ettekirjutusega nr 1654 tehti X. X. ettekirjutus: 1) likvideerida Harju maakonnas Kuusalu vallas Andineeme külas Xxxxxxxxxx kinnistul (katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx) asuv suvemaja ja välikäimla hiljemalt 31.03.2022. a;2) vedada likvideerimisel tekkivad lammutusjäätmed Xxxxxxxxxx kinnistult ära ning anda käitlemiseks üle vastavat õigust omavale isikule; 3) pärast ehitiste likvideerimist ala tasandada ning jätta looduslikule taastumisele, mitte ladustada alale võõrast pinnast ega taimeseemneid (vt I kd tl 24-28).
10.Vaidlust ei ole selles, et vaidlustatud ettekirjutuse tegemise ajal oli Harju maakonnas Kuusalu vallas Andineeme külas Xxxxxxxxxx kinnistul 2019 a valminud (katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx) suvemaja pindalaga 20 m2 ja välikäimla. Xxxxxxxxxx kinnistu paikneb Lahemaa rahvuspargis, kus kehtib looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) ja Vabariigi Valitsuse 19.02.2015 vastu võetud määrusega nr 18 „Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri” (edaspidi kaitse-eeskiri) sätestatud kaitsekord. Kaitse-eeskirja lisast nähtuvalt paikneb Xxxxxxxxxx
kinnistu Lahemaa piiranguvööndis. Kinnistusraamatust nähtuvalt on Xxxxxxxxxx kinnistu omanikuks X. X. (I kd tl 7).
11.Kohus märgib, et vaidlust ei ole selles, et kaebaja on ilma vastustaja nõusolekut küsimata püstitanud hooned Lahemaa rahvuspargi territooriumile Lahemaa piiranguvööndisse vaatamata sellele, et vastustaja nõusolek oli nõutav. LKS § 31 lõike 2 punkt 8 kohaselt, kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on piiranguvööndis keelatud ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise, püstitamine ning rahvuspargis ehitise väliskonstruktsioonide muutmine. Vabariigi Valitsuse 19.02.2015 määruse nr 18 „Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri” (kaitse-eeskiri) § 23 lg 1 p 1 kohaselt on piiranguvööndis keelatud hoonete püstitamine metsamaal ning § 23 lg 2 p 2 kohaselt on Lahemaa piiranguvööndis lubatud ehitiste püstitamine kaitseala valitseja nõusolekul. Kaitse-eeskirja § 4 kohaselt on kaitseala valitseja Keskkonnaamet. Seega on Lahemaa piiranguvööndis asuval metsamaal hoonete püstitamine keelatud ning mujal kui metsamaal on igasuguse ehitise, sh sellise, mis ehitusseadustiku lisa 1 alusel ei ole ehitusteatise või ehitusloa kohustusega (s.o ehitis ehitisealuse pinnaga kuni 20 m2), õiguspäraseks püstitamiseks vältimatult vajalik Keskkonnaameti nõusolek. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal vastavat nõusolekut ei ole ja kaebaja oli sellest teadlik ehitise püstitamise ajal. Kohus märgib, et kaitse-eeskirja § 8 lg 2 tuleneb ka üheselt, et kui tegevust ei ole kaitseala valitsejaga kooskõlastatud või tegevuses ei ole arvestatud kaitseala valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmise korral tegevus ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, ei teki isikul, kelle huvides nimetatud tegevus on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise tegevuse õiguspärasuse suhtes.
12.Kohus leiab pärast esitatud tõendite ja kohtuistungil toimunud tõendite uurimist, et kaebaja kaebuses esitatud üks peamine väide, et kaitsealuse poolloodusliku koosluse aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidu (6510) asukoht ja pindala Xxxxxxxxxx kinnistul ei ole kontrollitaval kujul kindlaks tehtud, ei ole õige. Vastustaja on vastava väite ümber lükanud kohtule esitatud tõenditega (vt näiteks vastustaja vastuse lisa 1, II tl 158). Maa-ameti kaardirakendusest nähtub, kus elupaigad asuvad (vt https://geoportaal.maaamet.ee/est/Kaardirakendused-p2.html ). Ka EELIS-esse sisse logides on vastav kaart leitav elupaiga andmete alapealkirja alt Elupaiga kaardiobjektid (kaebuse lisa 13 tl 44). Kuna maja on püstitatud umbes pooles mahus Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiks oleva elupaigatüübi aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidule, siis ei ole selle püstitamine ilmselgelt kooskõlas Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiga ja on juba kahjustanud ning kahjustab ka edaspidi Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkide saavutamist. WC asub aga täielikult metsamaal, kuhu on ehitiste rajamine Lahemaa sihtkaitsevööndis igal juhul keelatud ja selle üle pooled ei vaidle. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ettekirjutus on õiguspärane ning ka võimalus kaebajal hoonet ja wc-d seadustada vastustajalt vastavat nõusolekut taotledes on äärmiselt kesine. Kohus märgib, et kohtuistungil püüdis kaebaja aktiivselt tõendada oma väidet selle kohta, et aas-rebase ja ürt-punanupu asukoht ja pindala on kinnistul kontrollitaval kujul kindlaks tegemata seades kahtluse alla nii kasutatud metoodika kui ka tegelikkuses teostatud tööde realistlikkuse. Kohus märgib, et kasutatud metoodika ja sellega saavutatud kaardistuse nõutava täpsuse osas on vastustaja vastuse andnud ja seda on põhjalikult kirjeldatud ka käesoleva otsuse punktides 5.1.1. ja 5.1.2. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja ei kirjalikes materjalides ega ka kohtuistungil suutnud kohut veenda, et need selgitused ei vasta tõele ja vastavat metoodikat kasutades oleks lõpptulemusena tekkinud valed andmed EELIS-e kaartidele. Kohus peab vajalikuks välja tuua ka asjaolu, et kohtu hinnangul tõendas kaebaja kohtuistungil ise asjakohasel ühel päeval kaardistatud maaüksuste kaardile kandmisega, et kaardistamist teostanud isikul oli see töö võimalik vastavalt kaardile tekkinud päevase kaardistuspiirkonna
suurusele (enam-vähem ruudukujuline maa-ala küljega 2-3 km) väidetavas mahus teostada. Kohus tugineb siinkohal muuhulgas enda kogemusele metsastunud või muudel looduslikel aladel liikumise võimalikule kiirusele. Kohtu hinnangul ei ole sugugi võimatu, et normaalses kehalises vormis olev isik suudab päeva jooksul läbida maastikul varasemalt planeeritud marsruuti pidi mitukümmend kilomeetrit ja seejuures teha märkmeid ettevalmistatud materjalile. Lisaks märgib kohus, et pidevalt vastavat tööd tegevad inimesed omavad paremaid oskusi vajaliku tegevuse planeerimiseks ja teostamiseks maastikul. Samuti peab kohus usutavaks, et intensiivse töö perioodil ja eriti suveajal võivad eksperdid edukalt teha pikemaid tööpäevi kui tavaline 8 tunnine tööpäev. Kohus märgib ka seda, et kohtule olid oluliselt veenvamad ja usutavamad vastustaja esindajate seletused seoses kaardistamise reaalse teostamisega ja koosluste kaardile kandmisega eksperdi poolt olemasoleva kaardimaterjali ja vaatluste abil, kui kaebaja väited, et sellisel kujul ei ole võimalik teha vajaliku täpsusega taimekoosluste kaardistamist. Kohus nõustub kaebajaga siinkohal ainult selles, et kõigi üksikute kaitstavate taimede täpne kaardistamine sellises tempos ei oleks ilmselt võimalik, kuid käesoleval juhul ei olnudki see kaardistamise (inventariseerimise) eesmärgiks – keskenduti eelkõige suuremate taimekoosluste piiride kindlakstegemisele ja varasemate vastavate andmete kontrollimisele. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et kaebaja ei ole suutnud kohut veenda ja tõendada, et kaitsealuse poolloodusliku koosluse aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga niidu (6510) asukoht ja pindala Xxxxxxxxxx kinnistul ei ole kontrollitaval kujul kindlaks tehtud. Kohus leiab, et tal puudub alus kahelda vastustaja teostatud inventariseerimise ja koostatud kaardimaterjali objektiivsuses. Kohus märgib, et vaidlusaluse inventariseerimise teostamise ajal puudus vastustajal ka igasugune loogiliselt ametkonna huvidest tulenev põhjus kaebajat võimalikult „ahistavaks“ kaardistamiseks. Kohus märgib siinkohal ka seda, et põhimõtteliselt oleks kaebajal tulnud tõendada hoopis seda, et vaidlusalusel alal tema hoone all kaitstavat looduskooslust ja sellel kaitstavaid vastavaid taimi ei asu. Seda ei ole kaebaja aga püüdnudki teha.
13.Arvestades eeltoodud asjaolusid ei saa kohus nõustuda kaebajaga ka selles, et vastustaja ei ole ettekirjutuses välja toonud, milliste kaitse-eesmärkidega on hoone ja wc püstitamine vastuolus. Vastavad asjaolud on selgelt välja toodud vaidlustatud ettekirjutuses (vt ettekirjutuse p 3). Kohus leiab, et kaebaja vastav väide ei ole asjakohane ega põhjendatud. Lisaks on vastustaja kohtumenetluses selgitanud ka täiendavalt (kajastatud käesoleva otsuse punktides 5.2.1.), miks on selline ehitis (maja) vastuolus poolloodusliku koosluse aas-rebasesaba ja ürtpunanupuga niidu (6510) kaitse-eesmärgiga ja märkinud muuhulgas, et „...kinnistul paiknev kooslus kuulub Natura 2000 võrgustiku alade nimekirja ja seega on tegemist üle-euroopalist tähtsust omava kaitse-eesmärgiga ning ka koosluse minimaalne vähenemine kahjustab kaitseeesmärkide saavutamist ja kaitseala seisundit.“. Kohus märgib, et punktis 5.2. ja selle alapunktides toodud vastustaja seisukohtadest ja selgitustest nähtub üheselt, et nii wc kui hoone puhul on sisuliselt välistatud nende seadustamise võimalus tulenevalt ala kaitse-eesmärkidest tulenevate nõuetega. Kohus märgib siinkohal, et vaidlust ei ole selle üle, et wc asus metsaalal, kus igasugune ehitamine oli välistatud. Kohus leiab ka, et kaebaja argumentatsioon nagu oleks poolloodusliku koosluse kahjustamine konkreetses kohas nii tühine, kuna kahjustatud on ainult mõned ruutmeetrid kaitsealust kooslust, et selle võib kaitsealuse koosluse üldist pinda kaitsealal arvestades lihtsalt tähelepanuta jätta ja ikkagi ehitise seadustada. Kohus märgib, et selline argumentatsioon on väga küüniline ja selle aktsepteerimine tähendaks sisuliselt kõigile „piisavalt väikestele“ rikkumistele (mille kumulatiivne mõju võib olla lõpuks piisavalt suur) õigustuse andmist ja looduse kaitse-eesmärkide kõrvalejätmist. Kohus sellise lähenemisega ei nõustu. Olukorras, kus kaitse-eesmärgid on selgelt sätestatud, ei ole õigustatud asuda seisukohale, et nende „väike“ rikkumine ja kaitsealuste loodusobjektide ja -koosluste hävitamine on põhimõtteliselt alati
väikeses mastaabis lubatud. Selline seisukoht ei ole ei õiguslikult ega ka moraalselt aktsepteeritav. Kohus märgib siinkohal ka seda, et tal puuduvad kahtlused, et käesoleva otsuse punktis 5.2.1. toodut võttis vastustaja arvesse ka vaidlustatud ettekirjutuse osas otsuse langetamisel, isegi kui kõik vastavate seisukohtade detailid ei leidnud selles kajastamist täiel määral.
14.Kohus märgib, et kuigi mõnevõrra rohkem põhjendatud on esmapilgul kaebaja seisukoht, et ehitise säilitamine ei ole vastuolus piirkonna maastikuilme ja ehitustraditsioonidega ning ei kahjustaks seega kaitse-eeskirja § 1 lg 1 ja § 18 lg 2 sätestatud pärandkultuuri eesmärki ja järelikult ei välistaks see täielikult võimalikku ehitise seadustamist. Kohus märgib, et kaebaja tugineb sellise järelduse tegemisel ka kohtule esitatud 8. taseme arhitekt-ekspert Inga Raukaselt ekspertarvamusele (vt 03.10.2022 seisukoha lisa 7, II kd tl 227236). Selle kokkuvõtlikus osas on märgitud, et „Xxxxxxxxxx kinnistule üksikelamu ehitamine ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, pigem vastupidi loob positiivse efekti kaitseala hoolduse ja alale ainuomase ilme loomisel. Hoone on kooskõlas Lahemaa rahvuspargi kultuuripärandi (materjalikasutus, arhitektuursed põhilahendused, hoonete maht ja paigutus jms) ja maastike kaitse (asustusstruktuur, külamiljöö, maastikuilme) eesmärkidega.“. Kohus märgib selle ekspertiisiga seotult kõigepealt seda, et ta ei nõustu vastustajaga selles, et 8. taseme arhitekt-eksperdil puudub igasugune pädevus vastavas küsimuses ekspertseisukoha esitamiseks. Asjaolu, et vastava ekspertiisi teostamine on õiguslikult tehtud kaitseala valitseja ülesandeks, ei muuda ekspertiisi teostamiseks tõestatult vajalikke oskusi ja teadmisi omavaid isikuid ebapädevaks nendes küsimustes ekspertiisi tegemiseks. Kohtu hinnangul on 8. taseme arhitekt-ekspert selleks pädev. Samas märgib kohus, et arvestada tuleb asjaoluga, et ekspertiisi on tellinud selle tulemustest otseselt huvitatud isik ning et arhitekti pädevus detailsemates looduskaitselistes küsimustes ei ole võrreldav looduskaitse ekspertide pädevusega. Kohus märgib ka seda, et kohe ekspertiisi alguses tekitab kahtlust ekspertiisis toodud mõõtmisandmestik. Nimelt on märgitud ekspertiisi punktis 1.4., et hoone suletud brutopind 19, 92 m2 ning et ehitisealune pind on väiksem kui 20 m2. Vaadates ainuüksi ehitisest tehtud fotosid, ei ole see ka palja silmaga olukorda hinnates ilmselt tõsi, sest ehitisel on suletud pinnast selgelt väljaulatuv terass (selle olemasolule on viidanud ka ekspert) ja ka katus ulatub väljapoole seinapindasid. Seega on selge, et ehitisealune pind peab olema suurem kui 20 m2. Juba ainuüksi selline eksimus, mille ainukeseks eesmärgiks saa kohtu hinnangul olla soov näidata ehitist alla 20 m2 ehitusaluse pinnaga ehitisena ja toetada kaebaja õiguslikku positsiooni seoses ehitise suurusega, paneb ekspertiisi usaldusväärsuse kohtu hinnangul kahtluse alla. Nähtuval ekspertiisi punktist 2.1. ei ole ekspert teinud oma väidete kinnitamiseks vajalikke mõõtmisi ja kontrollarvutusi on lähtunud tellija poolt esitatud tooteinfost ja projekti visuaalsest kontrollist. Kohtu hinnangul ei ole selline pealiskaudne lähenemine arvestades ekspertiisi eesmärke ja põhjuseid aktsepteeritav nii kõrge astme arhitekteksperdi puhul. Kohus leiab, et eeltoodud järeldus hoone ehitisaluse pinna suurusest üle 20 m2 tähendab ka seda, et ilmselgelt alusetud ja valed on ekspertiisis toodud väide, et tulenevalt LKS § 14 lg 1 ei ole ehitusteatise kohustuseta ehitise püstitamisel vaja taotleda kaitseala valdaja nõusolekut. Kohus leiab, et käesoleval juhul, oli ehitise püstitamiseks vajalik ehitisteatise esitamine ja sellest tulenevalt ka igal juhul kaitseala valitseja nõusolekut. Kohus märgib täiendavalt, et ekspert on käsitlenud ehitatud alla 20 m2 hoonet ilma igasuguste reservatsioonideta üksikelamuna nimetades selle tüübiks ekspertiisis asunduselamu. Kohus leiab, et pigem on siinkohal õigus vastustajal, kes selle väite kahtluse alla seadis. Õiguslikult on vastav käsitlus kohtu hinnangul jällegi tugevalt kallutatud kaebaja huvide kaitseks. Kohtule jääb arusaamatuks ka ekspertiisis tehtud õueala määratlus. Nähtuvalt selle punktis 2.3. toodud joonisele on selleks arvestatud kogu kinnistu selle osa mittemetsamaa. Sellise õueala määratluse eesmärgiks saab olla ainult vajaliku 0,25 ha vormiline täitmine. Mingit loogilist
põhjust kogu kaardil toodud ala õuealana käsitlemiseks kohus ei näe ja ka ekspert ei ole sellist käsitlust kuidagi selgitanud. Kohus märgib, et ka ehitise vastavuses üldplaneeringule ja sellest tulenevast detailplaneeringu kohustusest on ekspert asunud erinevale järeldusele vastustajast. Kohus leiab, et vastustajal on siinkohal kohtu õigus, sest kehtivast Kuusalu valla ÜP-st nähtub, et sellega määratakse, et hajaasustuses on Andineeme ja Tsitre, külades uute väikeelamute krundi minimaalseks suuruseks 5 ha. Kuusalu vallas hajaasustusega aladel tuleb koostada detailplaneering, kui soovitakse ehituskrunti, mis on väiksem kui 1,5 ha. /.../ Detailplaneering tuleb koostada veekogude kallastest 250 m ulatusse jäävate kruntide hoonestamiseks (Kuusalu valla üldplaneeringu seletuskiri, lk
49.Kättesaadav arvutivõrgus: https://www.kuusalu.ee/documents/7610268/8866887/Kuusalu_valla_yldplaneeringu_seletus kiri.pdf ). Xxxxxxxxxx kinnistu suurus on kinnistusraamatust nähtuvalt 9567 m2 , s.o 0,9567 ha. Samuti jääb see ÜP juurde kuuluva kaardimaterjali põhjal ehituskeeluvööndisse ning see ei asu elamu- ega elamu reservmaal (Kuusalu üldplaneering, kaart 1. Leppemärgid leitavad kaardilt 2. Mõlemad kaardid arvutivõrgus kättesaadavad: https://www.kuusalu.ee/kehtivaduldplaneeringud ). Kuna Xxxxxxxxxx kinnistul suvemaja püstitamiseks detailplaneering puudub, kinnistu on väiksem kui 5 ha ega asu elamu- või elamu reservmaal, siis on suvemaja vastuolus ka Kuusalu valla üldplaneeringuga. Kohtu hinnangul on täielikult põhjendamata ka ekspertiisis toodud kokkuvõttev järeldus, et Xxxxxxxxxx kinnistule üksikelamu ehitamine ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärkide saavutamist või kaitseala seisundit, pigem vastupidi – loob positiivse efekti kaitseala hoolduse ja alale ainuomase ilme loomisel. Eeltoodud näidetest lähtuvalt peab kohus ekspertiisi ebausaldusväärseks ja jätab selle järeldused käesoleva otsuse tegemisel otsustavana arvestamata. Kohus märgib ka seda, et sõltumata asjaolust, kas hoone on kooskõlas Lahemaa kultuuripärandi (materjalikasutus, arhitektuursed põhilahendused, hoonete maht ja paigutus jms) ja maastike kaitse (asustusstruktuur, külamiljöö, maastikuilme) eesmärkidega, millega kohus ei nõustu, on see vastuolus kaitseala looduskitseliste eesmärkidega ja ainuüksi seetõttu on välistatud selle seadustamine, nagu vastustaja kohtu hinnangul õigesti on leidnud. Kohus märgib siinkohal täpsustavalt, et nõustub käesoleval juhul nende käesoleva otsuse punkti
5.3.toodud vastustaja seisukohtadega, mille kohaselt ei ole ehitiste säilitamine Xxxxxxxxxx kinnistu rohumaal kooskõlas piirkonna maastikuilme ja ehitustraditsioonidega ning kahjustab seega kaitse-eeskirja § 1 lg-s 1 ja § 18 lg-s 2 sätestatud pärandkultuurimaastiku kaitse-eesmärki.
15.Viimaseks leidis kaebaja, et isegi, kui eeldada ettekirjutuse väidete õigsust, ei ole vastustaja hinnanud, kas Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgid on olulisemad kui kaebaja omandipõhiõigus. Kohus kaebaja eeltoodud seisukohaga ei nõustuda. Kohus märgib kaebaja neid väiteid hinnates, et esiteks ei vaevunud kaebaja isegi mitte vastustajalt hoonete rajamiseks nõusolekut küsima. Kohus leiab, et vähemalt teoreetiliselt oleks sellisel juhul võib-olla saanud võimalikuks ka hoone püstitamine, kuid kindlasti mitte tänasesse asukohta. Kohus toob välja, et kohtu hinnangul püstitas kaebaja ehitised kinnistule teadlikult ebaseaduslikult. Nagu kohus ka juba ülal välja tõi, siis sellest tulenevalt ei tekkinud kaebajal ka mingit õiguspärast ootust hoonete säilimisele. Eeltoodut toetab lisaks kaitse-eeskirjas sätestatule ka LKS § 14 lg 4. Kohus leiab, et kaebaja omandipõhiõigust ei ole rikutud olukorras, kus kaebajal puudus õiguslik alus hoonete rajamiseks algusest peale. Teiseks on vastustaja vaidlustatud ettekirjutuses kohtu arvates piisava põhjalikkusega kaalunud kaebaja huvi hoonete säilitamisele, mida vastustaja ettekirjutuses toodud põhjustel võimalikuks ei pidanud. Lisaks on vastustaja kaalunud selles kontekstis ka Lahemaa rahvuspargi kaitseeesmärke leides, et antud juhul on kaitse-eesmärgid olulisemad - säilitada ja vajadusel taastada
üle-euroopaliselt ohustatud liikide ja elupaikade soodne seisund. Kohus nõustub vastustaja vastavate põhjendustega, mis on toodud nii ettekirjutuses kui ka vastuses kaebaja esialgse õiguskaitse taotlusele ja kaebusele ega pea vajalikuks neid siinkohal täpsemalt üle korrata.
16.Kokkuvõtvalt leiab kohus et vaidlustatud Keskkonnaameti 10.11.2021 ettekirjutuse nr 1654 tühistamiseks puuduvad alused. Kaebus on tervikuna põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata.
17.Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude hüvitamise nõuet esitanud. Seega jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.