Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Määruse tegemise aeg ja koht
11. jaanuar 2022, Tallinn
Haldusasja number
3-21-251
Haldusasi
X kaebus Tallinna Vangla 17.12.2020 otsuse nr 58/20/26160-2 ja 28.01.2021 vaideotsuse nr 5-15/20/5162 tühistamiseks ning veekeetja elektritasust vabastamiseks kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 19. augusti 2021. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 19. augusti 2021. a määruse peale haldusasjas nr 3-21-251.
Keelduda kaebuse täiendamisest Tallinna Vangla tekitatud varalise kahju hüvitamise nõudega.
Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19. augusti 2021. a määruse resolutsioon haldusasjas nr 3-21-251 muutmata, kuid muuta halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 49 lg 6, § 155 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).
Kinnipeetav X esitas Tallinna Vanglale 17.11.2020 taotluse mitte võtta temalt elektritasu isikliku veekeedukannu kasutamise eest, sest ta vajas kambris veekeedukannu üksnes põhjusel, et avatud osakond lukustati Tallinna Vangla direktori käskkirja nr 1-1/20/52 alusel ja taotlejal ei olnud seetõttu võimalik kasutada vangla veekeetjat.
3-21-251
2.Tallinna Vangla jättis 17.12.2020 otsusega nr 5-8/20/26160-2 taotluse rahuldamata, sest vangistusseaduse (VangS) § 31 lg 3 kohaselt katab isikliku elektriseadme kasutamise kulud kinnipeetav ja vanglal ei ole selles kaalutlusruumi. Asjaolu, et eluosakonna lahtioleku ajal oli taotlejal võimalik kasutada ühiskasutatavat veekeedukannu, ei anna talle subjektiivset õigust nõuda isikliku elektriseadme tasuta kasutamist. Elektriseadme kasutamise kulu arvestatakse igakuiselt ja kulude arvestamise aluseks on elektriseadme võimsus. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 591 lg 1 p 3 järgi on kinnipeetav kohustatud hüvitama üle 100 W võimsusega isikliku elektriseadme kasutamise eest kuus 2,87 eurot. Mitme seadme kasutamisel maksab kinnipeetav iga seadme kasutamise eest (VSKE § 591 lg 2).
3.Tallinna Vangla jättis 28.01.2021 vaideotsusega nr 5-15/20/516-2 X vaide rahuldamata, jäädes 17.12.2020 otsuses toodud põhjenduste juurde. Vanglal ei ole kohustust tagada kinnipeetavale veekeedukannu tasuta kasutamist ja kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust sellise soodustuse võimaldamist eeldada. Kinnipeetav sai varem kasutada üldkasutatavat veekeedukannu, pesumasinat ja külmkappi, kuid see ei tähenda, et need võimalused peaksid olema tagatud ka piirangute kehtivuse ajal ja kinnipeetav ei pea täitma õigusaktidest tulenevaid kohustusi. Viide taotleja vähekindlustatusele on asjakohatu, sest ta on riigi ülalpidamisel ning talle on tagatud kolm korda päevas soe toit ja ligipääs puhtale veele. Kinnipeetavate suhtes kehtiv keeld saada pakke ei sõltunud vanglas kehtestatud piirangutest.
4.X esitas Tallinna Halduskohtule 03.02.2021 kaebuse Tallinna Vangla 17.12.2020 otsuse nr 5-8/20/26160-2 ja 28.01.2021 vaideotsuse nr 5-15/20/516-2 tühistamiseks ning Tallinna Vangla kohustamiseks vabastada ta isikliku veekeedukannu kambris kasutamisel nõutavast elektrienergia kasutamise tasust.
5.Tallinna Vangla palus 27.05.2021 vastuses (täiendatud 06.08.2021) jätta X kaebus rahuldamata. Eesti vanglate praktika vanglasiseste liikumispiirangute kompenseerimiseks isiklike elektriseadmete kasutamise tasust vabastamisel on olnud erinev (nt Tallinna Vanglas rakendati sellist vabastust 16.03.2020−31.05.2020, Viru Vanglas 30.10.2020–30.12.2020 ja Tartu Vanglas on seda tehtud liikumispiirangute ajal püsivalt). Samas ei saa väita, et Tallinna Vangla tegutseks õigusvastaselt ja kohtleks kaebajat ebavõrdselt. Vastustaja otsustab piiranguid kompenseerivate meetmete rakendamise kaalutlusõiguse alusel ning praegusel juhul ei peetud elektritasust vabastamist enam majanduslikult otstarbekaks. Kaebaja ei pidanud kasutama kambris isiklikku veekeetjat, kui see oli tema jaoks ülemäära kulukas. Vangla tagab kaebajale sooja toidu kolm korda päevas ja iga päev on menüüs ka soe jook (tee, kakao või kohv piimaga). Sooja vett on võimalik lisaks saada kambris olevast kraanist. Kaebajal oli kambris ka televiisor, mille kasutamise eest tuli tal samuti maksta elektritasu, kuid selle üle ei ole kaebaja kurtnud. Tallinna Vangla kinnises vanglas on COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks kohaldatud üldised liikumispiirangud lõppenud alates 01.06.2021 ning avatud eluosakondades paiknevad kinnipeetavad saavad kasutada üldkasutuses olevat veekeedukannu.
6.Tallinna Halduskohus lõpetas 19.08.2021 määrusega HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel haldusasja menetluse, sest kaebuse eesmärk on sisuliselt saavutatud. Menetluse lõpetamine HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel ei eelda tingimata, et vastustaja oleks kaebuses esitatud nõuded formaalset täitnud. Kuna Tallinna Vangla on alates 01.06.2021 lõpetanud COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks kohaldatud üldised liikumispiirangud, siis on kaebajal võimalik tasuta kasutada ühiskasutuses olevat veekeedukannu ja ta ei pea enam kasutama omal kulul isiklikku veekeetjat. Seega ei ole kaebuses esitatud nõuete menetlemine kaebaja õiguste kaitseks enam vajalik ja menetlus tuleb lõpetada.
2(5)
3-21-251 Kaebajal oleks teoreetiliselt võimalik minna üle hüvitamiskaebusele, kuid selle menetlemist ei saa teadaolevate asjaolude pinnalt pidada põhjendatuks. Isiklik elektriline veekeetja (1000 W) on kaebajal kambris olnud alates 13.11.2020 ja kuni piirangute lõppemiseni (01.06.2021) on kaebajalt nõutud veekeetja kasutamise eest elektritasu kokku 17,17 eurot. Kuna tegemist on varaliselt hinnatava hüvega, mille väärtus jääb alla 1000 euro, siis oleks kaitstava õiguse riive väheintensiivne (vt HKMS § 133 lg 1). Hüvitamiskaebuse rahuldamine oleks ka ebatõenäoline, mistõttu tuleks kaebus HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel tagastada. Kahju tekitavaks toiminguks sai olla kaebaja isikliku veekeetja elektritasust vabastamata jätmine, mitte üldkasutatava veekeetja kasutamise mittevõimaldamine. Vastustaja selgitas, et elektritasu tuli maksta kõigil kaebajaga samas osakonnas paiknenud kinnipeetavatel, kellel oli kambris isiklik elektriseade. Ka juhul, kui kambrisse anti vangla veekeetja, tuli selle kasutamise eest ikkagi tasuda. Kaebajat ei ole koheldud teistest kinnipeetavatest erinevalt. Sarnaselt teiste kinnipidamisasutustega kohaldati Tallinna Vanglas liikumispiirangute mõju kompenseerivaid meetmeid (nt lubati jätta kambrites raadio, elekter ja kaabeltelevisioon sisselülitatuks ööpäevaringselt, samuti tagati lisatoitlustus). Isikliku elektriseadme kasutamise eest ei võetud Tallinna Vanglas tasu 16.03.2020–31.05.2020, kuid alates 2020. a juunist taastati varasem tavapärane kord ning kinnipeetavatel tuli isikliku elektriseadme kasutamise eest hakata maksma elektritasu või paigutada seade tagasi isiklike asjade lattu. Teistes vanglates on leevendusmeetmeid kohaldatud mõnevõrra erinevalt. Kohtupraktika kohaselt on veekeedukann VangS § 31 lg 2 tähenduses muu vaba aja veetmiseks vajalik ese. Tegemist on täiendava hüvega, mitte seadmega, mis on kinnipeetava igapäevaeluks vältimatult vajalik ja ilma milleta ei oleks elu vanglas inimväärne ning mille riik peaks igal juhul kinnipeetavale tasuta tagama (vt Tartu Ringkonnakohtu 03.02.2012 otsus nr 3-10-3035, p 8). Asjaolust, et kaebajal ei võimaldatud kasutada isiklikku veekeedukannu vangla kulul, ei saanud talle tuleneda muid kahjulikke tagajärgi peale elektritasu maksmise. Vastustaja ei ole jätnud seaduses imperatiivselt sätestatud normi järgimata ning puudub selline ühtne reeglistik, mis näeks ette, milliseid leevendusmeetmeid ja millise ajavahemiku jooksul tuleks COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks kehtestatud piirangute ajal vanglas kohaldada. Piisavaks põhjuseks leevendusmeetmete mõnevõrra erineva kestusega kohaldamiseks võivad olla ka vastustaja viidatud majanduslikud tegurid.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.X palub 03.09.2021 määruskaebuses (täiendatud 06.09.2021) tühistada halduskohtu määrus ja teha asjas uus määrus, millega kohustada Tallinna Vanglat tagastama kaebajale vaidlusalusel ajavahemikul veekeetja kasutamise eest tasutud elektritasu. Kaebajat on koheldud ebavõrdselt, võrreldes Tartu Vangla ja Viru Vangla kinnipeetavatega, samuti teab kaebaja mitut Tallinna Vangla kinnipeetavat, kellel lubati tasuta kasutada vangla veekeetjat. Kaebaja soovib, et teda koheldaks teistega võrdselt. Kaebaja jaoks on ka 17,17 eurot suur summa ja tal ei ole võimalik seda maksta. Määruses viidatud lisatoitu ei ole kinnipeetavad saanud, vaid nad olid sunnitud olema 23 tundi ööpäevas kambris (varem võisid viibida 8 tundi kambrist väljas). Kaebusel on ka preventiivne eesmärk, sest COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku puhul võib vangla kehtestada uued liikumispiirangud ning kaebuse rahuldamise korral ei saaks vangla jääda edaspidi lootma, et riive on väheintensiivne, vaid peaks käituma vastutustundlikult ja põhiõigusi austavalt.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 155 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 3(5)
3-21-251 1) ning vastab piisaval määral HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
9.Määruskaebusest nähtuvalt ei vaidlusta kaebaja sisuliselt tühistamis- ja kohustamisnõuete menetluse lõpetamist HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, vaid leiab, et halduskohus oleks pidanud võimaldama tal esitada vangla vastu 17,17 euro suuruse varalise kahju hüvitamise nõude või jätkama preventiivsel eesmärgil HKMS § 152 lg 2 alusel menetlust õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata halduskohtu põhjendusi, et pärast piirangute lõppemist 01.06.2021 ei olnud tühistamis- ja kohustamisnõuded enam asjakohased, sest kaebaja võis hakata uuesti tasuta kasutama kinnipeetavate ühiskasutuses olevat veekeetjat.
10.Halduskohus pidas põhimõtteliselt lubatavaks, et kaebaja asendab algselt esitatud nõuded kahju hüvitamise nõudega, kuid ei pidanud kaebuse sellisel viisil muutmist põhjendatuks, kuna hüvitamiskaebus tuleks tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, sest riive on väheintensiivne ja kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Halduskohus viitas hüvitamiskaebusele „üleminekule“, kuid ei täpsustanud, kas silmas on peetud kaebuse muutmist üldkorras HKMS § 49 lg 1 alusel või HKMS § 152 lg-s 2 sätestatud erandit. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et HKMS § 152 lg 2 alusel saab üle minna üksnes tuvastamisnõudele, kuid hüvitamisnõude esitamiseks peavad olema täidetud HKMS § 49 lg-s 1 toodud tingimused, eelkõige peab kaebus olema muudetud kujul lubatav. Praegusel juhul see nii ei oleks, sest HKMS § 47 lg 1 ja VangS § 11 lg 8 järgi on kinnipeetaval õigus pöörduda vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kaebusega halduskohtusse üksnes tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või jätnud selle rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata. Kaebaja ei ole esitanud vanglale nõuet hüvitada tema poolt 13.11.2020–31.05.2021 makstud elektritasu isikliku veekeetja kasutamise eest ja seega on kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. Kuigi HKMS § 49 lg 2 alusel on kaebust võimalik muuta ka apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes, kui see on vajalik kohtumenetluse kestel muutunud asjaolude tõttu ning sel juhul ei ole takistuseks ka kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmine, ei saa hüvitamisnõuet pidada esialgse tühistamis- ja kohustamiskaebuse eesmärgiga olemuslikult seotuks (nt Riigikohtu 26.04.2017 määrus nr 3-3-1-92-16, p-d 23–24). Kuna hüvitamiskaebus oleks tulnud tagastada HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel, siis ei ole tarvis hinnata, kas hüvitamiskaebuse tagastamiseks võis esineda ka HKMS § 121 lg 2 p-s 21 sätestatud alus.
11.Määruskaebusest võib järeldada, et kaebaja heidab muu hulgas ette, et halduskohus ei andnud talle enne menetluse lõpetamist võimalust taotleda HKMS § 152 lg 2 alusel üleminekut tuvastamisnõudele. Kaebaja hinnangul esineb vangla keeldumise õigusvastasuse tuvastamiseks preventiivne huvi vältida vastustaja ebaõige halduspraktika kordumist. HKMS § 152 lg 2 alusel tuvastamisnõudele ülemineku puhul ei ole kaebaja seotud HKMS § 45 lg-s 2 sätestatud tuvastamiskaebuse esitamise piirangutega (nt Riigikohtu 28.10.2020 määrus nr 3-20-580, p 12). Seega ei ole praegusel juhul oluline, kas võimaliku uue samalaadse haldusakti andmise või sellise kavatsuse ilmnemise korral oleks kaebaja käsutuses mõni tuvastamiskaebusest tõhusam õiguskaitsevahend tühistamis- või keelamisnõude näol. Seega olnuks kaebajal põhimõtteliselt võimalik minna üle tuvastamisnõudele, kuid halduskohtu määrust ei ole siiski alust tühistada, sest ringkonnakohtu hinnangul tulnuks tuvastamisnõue jätta HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 21 alusel läbi vaatamata, sest kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ja kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Varaliselt hinnatava hüve puhul on riive vähese intensiivsusega tegemist siis, kui kaitstava hüve väärtus ei ületa 1000 eurot (HKMS § 133 lg 1 ls 2). Usutavaks ei saa pidada, et ükski võimalik tulevane COVID-19 haigusest põhjustatud eluosakondade lukustamine võiks kesta sedavõrd pikka aega, et isikliku elektriseadme kasutamise kulu ületaks eeltoodud summat. Seadusest ei tulene riigile kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused, vaid tagada tuleb kõigi kinnipeetavate subjektiivsete õiguste kaitse 4(5)
3-21-251 võrdses mahus ehk mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi (vrd Riigikohtu 26.05.2008 otsus nr 3-3-1-20-08, p 24). Võrdsuse põhimõttele tuginedes ei saa nõuda teises vanglas antavaid soodustusi või nende laiendamist ning tingimused eri vanglates võivad erineda ka sõltuvalt vangla eelarvelistest vahenditest (nt Tallinna Ringkonnakohtu 29.11.2021 määrus nr 3-21-1095, p 15).
12.Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19.08.2021 määruse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.