Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel, Einar Vene 21. detsember 2021, Tartu 3-21-2251 M.M. esialgse õiguskaitse taotlus seonduvalt Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda suunamisega Tartu Halduskohtu 11. oktoobri 2021. a määrus M.M. määruskaebus Kirjalik menetlus Taotleja/määruskaebuse esitaja M.M. Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta M.M. määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11. oktoobri 2021. a määrus muutmata.
2.Asendada avaldatavas otsuses taotleja nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus on lõplik (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla kinnipeetav M.M. esitas 23. septembril 2021 Viru Vanglale vaide, milles taotles enda viivitamatut Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda ravile saatmist ning enda suhtes kartserikaristuste kandmise peatamist kuni Tartu Vanglasse saatmiseni. M.M. esitas 30. septembril 2021 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles väljendas rahulolematust sellega, et Viru Vangla ei saada teda Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda ravile ning hoiab teda kartseris. Taotluse kohaselt viibis M.M. 18. veebruaril 2021 Ahtme Haiglas psühhiaater A. Spivaki vastuvõtul, mille käigus diagnoositi tal järjekordselt raske depressioon. Arst pidas vajalikuks saata teda Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda, kuhu teda ei ole aga kohtule taotluse esitamise ajani saadetud. Pereõde valetas algselt taotlejale, väites, et ta saadetakse kohe Tartusse, kuid on praeguseks taotlejale avaldanud, et Tartusse teda siiski ei saadeta. M.M. märgib, et ta pidas ajavahemikul 13. aprill 2021 kuni 12. mai 2021 ramadaani ning siis ta ei soovinud enda Tartusse
ravile saatmist, kuid ramadaani lõpust on praeguseks möödas üle mitme kuu. Taotleja palus kohustada Viru Vanglat saatma teda viivitamatult Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda ning alternatiivselt palus keelata enda hoidmise kartseris kuni Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda saatmiseni. Ta selgitab, et psüühikahäiretega kinnipeetavate suhtes on keelatud üksikvangistuse kohaldamine (vt õiguskantsleri 5. oktoobri 2016. a seisukoht nr 6-1/161019/1604041) ning Viru Vanglas ei tööta ka psühhiaatrit, kes korrigeeriks tema ravi, sest olemasolev psühhiaater tegeleb vaid alaealistega. Kui taotlejat Tartu Vanglasse ei saadeta, siis halveneb tema seisund veelgi, sest tal on igapäevaselt enesetapumõtted.
3.Tartu Halduskohus jättis 11. oktoobri 2021. a määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata osas, milles M.M. taotles enda viivitamatut Tartu vangla psühhiaatriaosakonda ravile saatmist (resolutsiooni p 2) ja läbi vaatamata osas, milles M.M. taotles enda suhtes kartserikaristuste täitmise keelamist kuni Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda ravile saatmist (resolutsiooni p 3). Määruse põhjendused on järgnevad.
3.1.M.M. esialgse õiguskaitse taotluse põhjendus on lakooniline. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega kaasnevate pöördumatute tagajärgedena toob taotleja välja, et Tartu Vanglasse mittesaatmise korral tema seisund halveneb. Ta on igapäevaselt enesetapu piiril, sest peab taluma ebainimlikke tingimusi ning valvurite mõnitusi, vägivalda jne.
3.2.Esialgse õiguskaitse kohaldamisega kaasneks praegusel juhul põhivaidluse äraotsustamine, sest pärast taotleja viivitamatut Tartu Vanglasse statsionaarsele ravile saatmist muutuks põhivaidlus ainetuks. Põhivaidluse äraotsustamine esialgse õiguskaitse menetluses ei ole praeguses asjas põhjendatud, sest selleks ei esine ülekaalukat vajadust. Asja materjalidest ei nähtu selliseid asjaolusid, mille pinnalt tuleks asuda seisukohale, et M.M. vajab viivitamatult psühhiaatriaosakonda hospitaliseerimist.
3.3.Taotleja viibis 18. veebruaril 2021 Ahtme Haiglas psühhiaatri vastuvõtul ning tema diagnoosiks on märgitud F32.2 – raske depressioon psühhootiliste sümptomiteta. Psühhiaater on soovitanud suunata taotleja psühhiaatria statsionaarsele ravile diagnoosi täpsustamiseks. Väljavõttelt ei nähtu, et taotlejale tuleks anda vältimatut psühhiaatrilist abi ega ka seda, et taotleja tervislik seisund oleks selline, mis takistaks tal näiteks distsiplinaarkaristuseks määratud kartserikaristuse kandmist. Ka Viru Vangla poolt kohtule edastatud taotleja tervisekaardi väljavõttelt ei nähtu meditsiinitöötajate selliseid sissekandeid, mille kohaselt vajaks taotleja kohest hospitaliseerimist psühhiaatriaosakonda. Küll nähtub nimetatud tervisekaardilt see, et taotleja on tervishoiutöötajate pideva järelevalve all ning puutub meditsiinitöötajatega kokku peaaegu igapäevaselt. Sellises olukorras ei ole usutav, et vajadus taotleja psühhiaatriaosakonda viivitamata ravile suunamiseks jääks tähelepanuta. Ka taotleja enda käitumine viitab pigem sellele, et tema kohene hospitaliseerimine ei ole ka tema enda hinnangul vajalik. M.M. ei ole nimelt soovinud enda ravile saatmist perioodil 13. aprill 2021 kuni 12. mai 2021, mil ta pidas ramadaani. Samuti nähtub taotleja tervisekaardi 11. juuni 2021 sissekandest, et ta on keeldunud kopsuröntgeni tegemisest ning see asjaolu on takistuseks tema Tartu Vanglasse saatmisel. Taotlejale on eelnevat selgitatud ning ta on seejärel avaldanud soovi minna Ahtme Haigla psühhiaatri vastuvõtule, kelle vastuvõtul ta 18. veebruaril 2021 käis.
3.4.Halduskohtu hinnangul ei kinnita eelnev kuidagi seda, et kui taotlejat vaidemenetluse (ja võimaliku kohtumenetluse) ajaks psühhiaatriaosakonda ravile ei suunata, siis on tema tervis või elu ohus. Asja materjalidest nähtub, et taotlejal on võimalik saada psühhiaatri vastuvõtule ka Viru Vanglas viibimise ajal ja vajadusel viiakse ta vanglast välja eriarsti juurde. Psühhiaatri vastuvõtt ongi toimunud kinnipidamisasutusest väljaspool ehk Ahtme Haiglas.
3.5.Seoses M.M. taotlusega, mille kohaselt ei tohiks teda kuni Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda ravile saatmiseni hoida kartserirežiimil, märkis kohus, et M.M. on samasisulise esialgse õiguskaitse taotluse juba kohtule esitanud ning see on lahendatud. Haldusasjas nr 3-19-1837 on kohus 19. märtsi 2021. a määrusega jätnud rahuldamata M.M. 7.
märtsi 2021. a esialgse õiguskaitse taotluse, milles taotleja palus keelata vanglal hoida teda üksikvangistuses kuni tervisliku seisundi paranemiseni (s.o psüühikahäirest tervenemiseni). Seega on M.M. esialgse õiguskaitse taotlus, mis puudutab keeldu paigutada teda kartserisse kuni Tartu Vanglasse saatmiseni, korduv taotlus. Halduskohus jättis selles osas esialgse õiguskaitse taotluse HKMS § 55 lõike 3 alusel läbi vaatamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4.M.M. esitas 27. oktoobril 2021 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 11. oktoobri 2021. a määrusele. Määruskaebuse põhjendused on järgnevad.
4.1.Esialgse õiguskaitse taotlus ei ole lakooniline. Taotlejal on raske depressioon, teda piinatakse pidevate kartserikaristustega, jäetakse abita ja ravita.
4.2.Taotleja ei keeldunud ramadaani ajal Tartu Vanglasse minemast. Tartu Vanglasse saatmisest räägiti taotlejale igal nädalal, et varsti ta sinna viiakse. Pereõele ütles taotleja, et kui ta lõpuks sinna ramadaani ajal viiakse, kas siis ei või psühhiaatrile tema tervislikust seisundist valet muljet jääda, sest taotleja ei söö ega joo päikesetõusust päikese loojanguni. Taotleja muretses, et sellisel juhul võib käik Tartusse olla asjatu. Seepeale ütles pereõde, et võib taotleja Tartusse mineku lükata edasi kuni ramadaani lõpuni. Ja sellega taotleja ka nõustus.
4.3.Väide, et Tartu Vangla ei võta taotlejat vastu, sest tegemata on kopsuröntgen, on vale, sest Tartu Vangla 20. oktoobri 2021. a vastusest nr 2-5/899-2 sellist seisukohta ei nähtu. Vastuse kohaselt ei ole vangla keeldunud taotlejat vastu võtmast.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole määruskaebuse rahuldamiseks alust.
6.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et esialgse õiguskaitse kohaldamisega kaasneks praegusel juhul põhivaidluse ära otsustamine, sest pärast taotleja viimist Tartu Vanglasse statsionaarsele ravile, muutuks põhivaidlus ainetuks.
7.Asja materjalidest ei nähtu, et M.M. vajaks viivitamatult Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda hospidaliseerimist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega ei saa taotlejale kaasneda pöördumatuid või hiljem raskesti kõrvaldatavaid tagajärgi. Määruskaebuse kohaselt ei keeldunud taotleja ramadaani ajal Tartu Vanglasse minemast ja temast on valesti aru saadud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole sellel aga asjas määravat tähtsust. Ramadaani ajal (12. aprillist kuni 12. maini 2021) oli kaebaja Viru Vanglas ja talle ei ole tekkinud sellest mingeid pöördumatuid kahjulikke tagajärgi. Seda ei nähtu kaebaja tervisekaardi väljavõttest ning kaebaja ei ole ka ise sellistele asjaoludele viidanud.
8.Ahtme Haigla psühhiaater on soovitanud suunata M.M. psühhiaatria statsionaarsele ravile ja diagnoosi täpsustamiseks (dtl 102). Sarnaselt vabaduses viibivatele isikutele, tuleb ka kinnipidamisasutuses viibivatel isikutel paratamatult raviteenuste saamiseks teatud aeg oodata. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt ei ole ei Viru Vangla ega Tartu Vangla otseselt keeldunud M.M.i Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda saatmast ja sinna vastu võtmast. Kehtivatest õigusnormidest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust ravi teostamiseks tema soovide kohaselt. Nii psühhiaatri soovitusest kui ka Tartu Vangla 20. oktoobri 2021. a vastusest ei nähtu, et tegemist oleks erakorralise vajadusega saata M.M. Tartu Vangla psühhiaatria osakonda.
Kuivõrd praeguses menetluses esitatud M.M. terviseandmed ei viita vältimatule vajadusele isiku Tartu Vanglasse hospidaliseerimiseks, siis nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et M.M.l puudub esialgse õiguskaitse vajadus ja halduskohus on tema taotluse jätnud õigesti rahuldamata.
9.M.M. on halduskohtult taotlenud esialgse õiguskaitse korras keelata Viru Vanglal teda hoida kartserirežiimil kuni Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda ravile saatmiseni. Kohtuinfosüsteemi andmetel on M.M. haldusasjas nr 3-19-1837 viidanud samuti Ahtme Haiglas 18. veebruaril 2021 toimunud psühhiaatri vastuvõtule ning sellele tuginedes taotlenud haldusasjas nr 3-19-1837 esialgse õiguskaitse korras keelata Viru Vanglal teda hoida kartserirežiimil kuni psüühikahäiretest tervenemiseni. Tartu Halduskohus jättis 19. märtsi 2021. a määrusega M.M. esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Halduskohus on õigesti jätnud praeguses asjas M.M. esialgse õiguskaitse taotluse selles osa läbi vaatamata. M.M. on ka praeguses asjas jätkuvalt seisukohal, et tema suhtes ei tohi kartserikaristusi kohaldada kuni ta ei ole käinud ravil Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas. Tegemist on korduva taotlusega ning asjaolud võrreldes varasemaga ei ole muutunud.
10.Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11. oktoobri 2021. a määruse muutmata.
11.M.M. on taotlenud enda nime asendamist initsiaalidega. Lähtudes HKMS § 175 lõikest 3, asendab ringkonnakohus avaldatavas määruses M.M. nime initsiaalidega.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.