Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar, Maili Lokk 31.01.2023, Tartu 3-19-1837 M.M. kaebus Viru Vangla keelamiseks kohaldada tema suhtes üksikvangistust Tartu Halduskohtu 21.10.2021. a otsus M.M. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja ‒ M.M., esindaja advokaat Robert Sprengk Vastustaja ‒ Viru Vangla Kaasatud haldusorgan ‒ Justiitsministeerium
RESOLUTSIOON
1.Tagastada kaebajale 06.12.2022 esitatud väljavõte haigusloost nr S31 2019, kaebaja tervisekaardi sissekannete logide väljavõte ajavahemiku 23.07.-06.08.2019 kohta koos Tartu Vangla 02.12.2019. a kaaskirjaga nr 2-5/1022-2, Viru Vangla 04.05.2022. a vastus nr 9-1/11677-2, ravimite infolehed, Viru vangla 21.01.2022. a vastus nr 6-10/34124-5 ning kaebaja 03.01.2023. a vastuste lisad.
2.Võtta haldusasja materjalide juurde kaebaja esitatud 16.11. ja 30.11.2018. a epikriisid ning vastustaja poolt 06.12.2022 esitatud kaebaja tervisekaardi väljavõte alates 08.03.2022, leevendusprogrammi tegevuste toimumist kirjeldav kava, julgeolekuabinõude hindamise kirjalikud seisukohad, info kaebaja täitmisele pööratud kartserikaristuste kohta ja täitmata kartserikaristuste kohta.
3.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21.10.2021. a otsus muutmata.
4.Jätta kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes tema enda kanda.
5.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi initsiaalidega.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 31.01.2023, arvates (HKMS § 212 lg 1).
Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.M.M. esitas 03.07.2019 Viru Vanglale taotluse, et teda psüühikahäire tõttu edaspidi kartserisse ei paigutataks. Taotluse kohaselt on vangla piinanud teda pika üksikvangistusega, mille tagajärjel on tal tekkinud mitmed vaimse tervise häired.
2.Viru Vangla märkis 06.08.2019. a vastuses nr 6-10/26239-2, et kuigi taotluse esitamise ajal ei olnud kaebajal kartseris kandmata ühtegi distsiplinaarkaristust, määrati talle 15.07.2019. a käskkirjaga distsiplinaarkaristuseks 15 ja 13 ööpäevaks kartserisse paigutamine. Psühhiaatri 05.08.2019. a arvamusest lähtudes on kaebaja võimeline kandma kartserikaristust ning pole alust taotlust rahuldada.
3.Kaebaja esitas 13.08.2019 vaide, milles palus viivitamata lõpetada tema piinamine Viru Vangla tugevdatud järelevalvega osakonna kartserikambris, kuna see seab ohtu tema tervise. Psühhiaatri arvamus psühhiaatrilise ravi vajaduse puudumise kohta ei tähenda veel, et isiku võib kartserisse paigutada.
4.Viru Vangla jättis 12.09.2019. a vaideotsusega nr 6-12/279-2 vaide rahuldamata. Vaideotsuse põhjenduste kohaselt ei ole vanglale teada asjaolusid, mis takistaks kaebaja kartserisse paigutamist või annaks tunnistust sellest, et tema kartseris viibimine oleks ebaproportsionaalne või tervist kahjustav. Tartu Vangla ja Viru Vangla psühhiaatrid on avaldanud arvamust, et kaebaja vaimne tervis ei takista tal üksikvangistuse kandmist ning puuduvad tõendid, mis võiksid seada selle seisukoha kahtluse alla.
5.M.M. esitas 26.09.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus keelata Viru Vanglal kohaldada tema kui psüühikahäirega kinnipeetava suhtes üksikvangistust. Kaebaja esitatud põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. 1) Kaebajat on hoitud üksikvangistuses alates 19.07.2018, kusjuures kuni 22.05.2019 viibis ta järjestikuses üksikvangistuses 307 ööpäeva, mille käigus tekkisid tal vaimsed probleemid. Mitte keegi ei ole kordagi hinnanud üksikvangistuse mõju tema vaimsele ja füüsilisele seisundile ega kaalunud üksikvangistuse järjestikuse kestuse proportsionaalsust. 2) Vastustaja väide, et kaebaja terviseseisund ei takista tal kartserikaristuse kandmist, ei ole pädev ning näitab seda, et vastustajat ei huvita erialaspetsialistide määratud diagnoosid ning ta soovib kaebajat piinata ja alandada. 3) Psühhiaatria ekspertide rahvusvahelise töörühma seisukohtadest tulenevalt ei tohiks üksikvangistust kunagi kasutada psüühikahäiretega kinnipeetavate puhul. Üksikvangistus võib psüühikahäiretega kinnipeetava puhul vallandada psühhoosi, mis suurendab enesevigastamise ja enesetapu sooritamise riski. Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on osutanud, et üksikvangistuse kohaldamisel ei tohiks maksimaalne karistus ületada 14 päeva ühe rikkumise eest. Viimati teostas CPT kontrollkäigu Viru Vanglas 27.09.–05.10.2017 ning taunis tugevalt Viru Vanglas aset leidvat ebainimlikku praktikat, mille käigus hoitakse kinnipeetavaid sedavõrd pikka aega üksikvangistuses. 4) Kaebajal on korduvalt diagnoositud raske depressioon ning viimati tehti seda veebruaris 2021. Kõik vastustaja väidetavad leevendusmeetmed on näilised ja formaalsed ning esitatud eesmärgiga, et kaebajat ka edaspidi üksikvangistuses hoida. Kaebaja saab üksikvangistuse ajal suhelda küll kaplaniga, kuid need vestlused on lühiajalised, toimuvad läbi kambri ukse
toiduluugi ning on juhuslikud. Vastustaja ei taga kaebajale võimalust suhelda vähemalt kaks tundi päevas viisil, mis aitab luua ja hoida suhteid, kogeda kuuluvustunnet, saada teistelt tuge ja tagasisidet. Suhtlus valvuritega toimub ainult loenduse, toidujagamise ja taotluste vastuvõtmise ajal. 5) Üksikvangistuses viibimise ajal peaks vastustaja igapäevaselt hindama kaebaja tervislikku seisundit, kuid seda ei tehta. Seega on tõenäoline ja suur oht, et jätkuvate üksikvangistuste korral kaebaja tervislik seisund halveneb veelgi. Kaebajale on 30.09.2021 seisuga määratud üle 400 päeva kartserikaristust, mis on täide viimata.
6.Tartu Halduskohus jättis 21.10.2021. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus põhjendas oma otsust järgmiselt.
6.1.Kaebaja väidab, et tal on diagnoositud psüühikahäired, ning viitab sellele, et tulenevalt rahvusvahelisel tasandil väljendatud seisukohtadest ei ole psüühikahäirega kinnipeetava suhtes üksikvangistuse kohaldamine lubatud. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on oma praktikas rõhutanud, et üksikvangistus on üks tõsisemaid vanglas kohaldatavaid meetmeid, mistõttu peab lisaks selle kohaldamise protseduuriliste ja põhjenduslike nõuete järgimisele hindama selle kohaldamisel kõiki konkreetse kinnipeetavaga seotud asjakohaseid faktoreid (EIK 06.03.2014. a otsus asjas nr 31535/09: Gorbulya vs Venemaa, p 75 ja seal viidatud praktika). Samuti on EIK osutanud sellele, et vaimselt haigete inimeste puhul tuleb arvestada nende erilist haavatavust (EIK 27.02.2018. a otsus asjas nr 50236/06: Shatokhin vs Venemaa, p 31 ja seal viidatud praktika). Kinnipeetavate suhtes, kes teadaolevalt kannatavad tõsiste psüühikahäirete all ja kellel esineb enesetapurisk, tuleb kohaldada nende seisundile vastavaid erimeetmeid (samas, p 32 ja seal viidatud praktika). Ka ÜRO kinnipeetavate kohtlemise standard-miinimumreeglite ehk nn Mandela reeglite art 45 p 2 järgi ei tohiks üksikvangistust kohaldada mh psüühikahäiretega kinnipeetavate suhtes, kui nende seisund halveneks nende meetmete kohaldamise läbi. Seega ennekõike peaks olema üksikvangistuse kohaldamine välistatud nende isikute suhtes, kel esineb psüühikahäireid sõltumata nende suhtes üksikvangistuse kohaldamisest. Ka kaebaja viidatud EIK 03.07.2012. a otsuses asjas nr 13579/09 (Razvyazkin vs Venemaa) käsitletud asjaoludest nähtub, et avaldajal olid selles asjas tuvastatud rasked psüühikahäired juba enne tema suhtes üksikvangistuse kohaldamist ning tulenevalt nendest probleemidest oli psühholoogiliste uuringute tulemusel sedastatud, et avaldaja suhtes oli üksinduses viibimine vastunäidustatud. Sarnased olid asjaolud eespool viidatud EIK asjas nr 50236/06 (Shatokhin vs Venemaa).
6.2.Praeguses haldusasjas esitatud avaldustest ja tõenditest ei ilmne, et kaebajal oleks varasemalt tuvastatud psüühikahäireid. Kaebaja rõhutab, et tema psüühiline seisund on halvenenud üksikvangistuses ning seetõttu ei tohiks tema suhtes seda enam kohaldada. Kohtupraktikas on laialdaselt rõhutatud, et üksikvangistuse mõju kinnipeetava vaimsele ja füüsilisele seisundile tuleb perioodiliselt hinnata ning vastavalt üksikvangistuse pikkusele suureneb vangla põhjendamiskohustus (vt EIK 06.03.2014. a otsus asjas nr 31535/09: Gorbulya vs Venemaa, p-d 75 ja 77, ja seal viidatud varasem praktika). Pikaajaline üksikvangistus ilma sobiva vaimse ja füüsilise stimulatsioonita kahjustab tõenäoliselt isiku vaimset tervist ja sotsiaalseid võimeid (samas, p 78; EIK 07.06.2011. a otsus asjas nr 30042/08: Csüllög vs Ungari, p 30; Riigikohtu 10.10.2017. a otsus asjas nr 3-15-3133, p 18).
6.3.Kaebaja on saanud psühhiaatrilist ravi ning talle on erinevatel aegadel vähemalt alates 2018. a augustist välja kirjutatud mitmeid antipsühhootikumide ja antidepresssantide gruppi kuuluvaid ravimeid (nt nähtub see 23.07. ja 28.09.2019 tehtud sissekannetest kaebaja tervisekaarti ja ka 18.02.2021. a ambulatoorsest epikriisist). Samas ei nähtu nendest andmetest, et kaebajal oleks üksikvangistuse kandmise ajal diagnoositud mõni raske psüühikahäire. Seevastu on Tartu Vangla psühhiaater 2019. aastal pärast kaebaja psühhiaatriaosakonnas ravil viibimist avaldanud arvamust, et kaebaja depressioonile viitavad avaldused ja käitumine on
seotud tahtmatusega karistust kanda ning nn depressiooni püsimine, meelepetete avaldamine ja suitsiidikatse tegemine on sihipärane tegevus karistuse kandmise tingimuste kergendamiseks ja seotud karistuse kandmisega seotud stressiga (31.07.2019. a sissekanne tervisekaarti). Seega on kaebaja küll viibinud ravil statsionaarses psühhiaatriaosakonnas, kuid kliiniliselt väljendunud depressiooni tal siiski ei tuvastatud. Kaebajal esinesid küll impulsiivsed, düssotsiaalsed ja paranoilised iseloomujooned aktsentueerituse tasemel, kuid mitte isiksushäiret (I kd, tl 50p).
6.4.Samuti ei ole kohtule esitatud tõendeid, millest nähtuks arsti arvamus, et kaebaja vaimse tervise seisukohast oleks tema suhtes üksikvangistuse kohaldamine vastunäidustatud. Küll aga on psühhiaatrid O. Toomla ja S. Kail avaldanud 2019. aastal arvamust, et kaebajale ei ole tema vaimsest tervisest tulenevalt kartseris viibimine vastunäidustatud ning tal puuduvad kartserikaristuse kandmist välistada võivad psüühikahäired (28.09.2019. a sissekanne kaebaja tervisekaarti (I kd, tl 48); O. Toomla 26.03.2019. a tõend (I kd, tl 68); S. Kaili 05.08.2019. a vastus kohtule (I kd, tl 70)).
6.5.Kaebaja viibis viimati psühhiaatri vastuvõtul 18.02.2021 ning see toimus väljaspool vanglat Ahtme haiglas. Vastuvõtu tulemusel diagnoosis psühhiaater A. Spivak kaebajal raske depressiooni psühhootiliste sümptomiteta ning soovitas suunata ta psühhiaatria statsionaarsesse osakonda ravile ja diagnoosi täpsustamiseks (ambulatoorne epikriis nr AHT06141768 (I kd, tl 184-184p); samuti tehti 27.02.2021. a sissekanne kaebaja tervisekaarti (I kd, tl 172)). Kuigi kaebaja väitel on Viru Vangla takistanud tema Tartu Vangla psühhiaatria statsionaarsesse osakonda ravile saatmist, nähtub nii tema kui ka vangla väidetest, et ka ta ise ei ole pidanud psühhiaatriaosakonda saatmist esmatähtsaks, jättes sinna ramadaani ajal minemata (vt nt kaebaja 23.09.2021. a esialgse õiguskaitse taotlus). Kohtul puudub alus kahelda, et kaebajal depressiooni tunnuste jätkuval ilmnemisel ja kaebaja poolt vajaliku koostöö osutamisel kaebajale vastav ravi ka võimaldatakse.
6.6.Eeltoodust ja kohtule esitatud andmetest kaebajale pakutud üksikvangistuse mõjusid leevendavate tegevuste kohta saab järeldada, et kaebaja olukorrale üksikvangistuses pööratakse vanglas tähelepanu ning vajadusel saab ta ka vajaminevat arstiabi. Kuigi kaebaja väidab järjekindlalt, et temaga ei käituta professionaalselt ning ta pole saanud erinevatest leevendusmeetmetest abi, nähtub kohtule esitatud andmetest ka see, et kaebaja n-ö valib isikuid, kes temaga suhtlema ja selliselt üksikvangistuse mõjusid leevendama peaks. Kohtu hinnangul viitab ka see käitumine sellele, et kaebaja võib tegutseda sihipäraselt enda karistuse kandmise tingimuste kergendamise eesmärgil.
6.7.Ka 2021. a kohta käivad kaebaja terviseseisundi andmed ei kinnita seda, et tema vaimse tervise seisund oleks muutunud pikaajalise kartserikaristuse kandmise tagajärjel selliseks, et tema suhtes üksikvangistuse edasine kohaldamine oleks juba sel põhjusel õigusvastane. Kohtule esitatud tõenditest nende kogumis ei ole seega võimalik järeldada, et kaebaja suhtes peaks olema talle distsiplinaarrikkumiste eest määratud kartserikaristuste kandmine ja täiendava julgeolekuabinõuna lukustatud kambrisse paigutamine tema vaimse tervise häiretest tulenevalt keelatud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja leiab, et halduskohus ei tuvastanud kõiki olulisi asjaolusid ja hindas valesti tõendeid.
7.1.Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et ennekõike peaks olema üksikvangistuse kohaldamine välistatud nende isikute suhtes, kel esineb psüühikahäireid sõltumata nende suhtes üksikvangistuse kohaldamisest.
7.2.Halduskohtu järeldus, et kaebajal pole varasemalt psüühikahäireid tuvastatud, pole õige. Vastupidi, kaebaja psüühikahäire on ajas süvenenud ja nüüdseks on see tal diagnoositud raske depressioonina.
7.3.Alates ajast, millal isikul on diagnoositud raske psüühikahäire, on isik haavatavas olukorras ning tema üksikvangistuses hoidmine on ebainimlik. Depressiooni korral on inimesel raske oma igapäevase eluga toime tulla ja ta on kaotanud lootuse, et tulevikus võiks paremaks minna. Raske depressiooni korral pole isik võimeline osalema sotsiaalses ja tööalases tegevuses.
7.4.Halduskohus leidis otsuse p-s 28, et asjas esitatud dokumentidest ei nähtu, et kaebajal oleks üksikvangistuse kandmise ajal diagnoositud mõni raske psüühikahäire. Kohus hindas valesti ja ühekülgselt tõendeid. Kohus jättis tähelepanuta ambulatoorse epikriisi AHT061141768, mille kohaselt diagnoosis psühhiaater A. Spivak 18.02.2021 kaebajal raske depressiooni. Halduskohus jättis 18.02.2021 koostatud epikriisi analüüsimata ja pööras tähelepanu 2019. a koostatud ravidokumentidele.
7.5.Halduskohus pööras põhjendamatult tähelepanu 2019. a ravidokumentidele, kuigi 2021. a pandud diagnoosi kohaselt on kaebajal raske depressioon. Psühhiaater A. Spivak esitas arvamuse, et kaebaja tuleb saata statsionaarsele psühhiaatrilisele ravile. Nimetatud arvamust saab üheselt pidada selliseks arvamuseks, et kaebajat ei saa hoida üksikvangistuses, vaid ta vajab statsionaarset ravi.
7.6.Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kaebaja ei pidanud psühhiaatriaosakonda saatmist esmatähtsaks, jättes sinna minemata. Kaebaja väljendas oma 23.09.2021 esialgse õiguskaitse taotluses selgelt, et ramadaani pidamine oli vangla ettekääne, et kaebajat mitte ravile saata. Kaebaja ei ole väitnud, et ta ei saa ramadaani tõttu Tartusse ravile minna. Kaebaja lähtus pereõe soovitusest Tartusse ravile minek edasi lükata.
7.7.Halduskohus ei arvestanud kaebaja seisukohti selle kohta, kuidas temale vajaminevat arstiabi ei anta ja kuidas mõjusid leevendavad tegevused on näilikud.
7.8.Halduskohus jättis istungitaotluse ebaõigesti rahuldamata.
8.Vastustaja palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja psüühiline tervis ei ole halvenenud, nagu kaebaja püüab väita. Oluline on, et 2019. a ravil olles tuvastati kaebaja poolt psüühilise probleemi simuleerimine. Halduskohus võttis õigesti arvesse kaebaja tervisliku seisundi tervikuna, nagu nähtus kohtule esitatud dokumentatsioonist. Kaebaja keskendub seevastu dr Spivaki poolt ühel ambulatoorsel vastuvõtul koostatud epikriisile (AHT061141768). Vanglavälise arsti ühel ambulatoorsel vastuvõtul kogetu ei pööra ümber kaebaja psüühilise tervise laiemat käsitlust – ka varasemalt, st enne simulatsiooni tuvastamist statsionaarsel ravil, suutis kaebaja ambulatoorsel vastuvõtul püstitada enda psüühilise tervise halvenemise kahtluse. Täiesti ebaõige ning eksitav on kaebaja väide, nagu oleks vangla teinud talle Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda ravile minemiseks takistusi. Kaebajal ei olnud tuvastatud sundravi vajadust, mistõttu oli kaebajal õigus ravist (statsionaarsele ravile saatmisest) loobuda. Kaebaja on võimalik uuesti ravile suunata, kui tuvastatakse ravivajadus.
9.Ringkonnakohtusse saabus 09.03.2022 kaebaja apellatsioonkaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse täiendus. Kaebaja märkis, et kuigi vastustaja valetab halduskohtule, et kaebajal psüühikahäired puuduvad, kinnitas vastustaja kaebajale 06.07.2021 koostatud iseloomustuses, et meditsiiniosakonna andmetel on kaebaja saanud psühhiaatrilist ravi ja tal on kohanemisraskused, mis väljenduvad kroonilise stressi ja madala frustratsioonitaluvuse näol. Kaebajal on krooniline stress ja madal frustratsioonitaluvus seetõttu, et ta ei suuda kohaneda üksikvangistusega. Vastustaja ei ole välja selgitanud psühhiaatri arvamust, kas kaebajat tohib üldse tema vaimset terviseseisundit arvestades kartserisse paigutada ja kui tohib, siis kui kauaks. Kui kaebajat ei hoita kartseris, siis viibib ta ikkagi üksikvangistuses (vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 2 p 4).
10.Viru Vangla selgitas 07.12.2022. a vastuses, et kaebaja oli lisaks tavapäraselt toimuvatele loendustele, toidujagamisele ning jalutama saatmistele pea igapäevaselt, mil tema suhtes kohaldati liikumist piiravat režiimi, tervishoiutöötajate vaateväljas. Samuti kohtusid temaga kaplanid, sotsiaaltöötajad, psühholoog, inspektor-kontaktisikud ja üksuse juht. Seega ei olnud ohtu, et kui jooksvalt tekib mõnel teenistujal kahtlus, kas kinnipeetava osas võib tema tervisest, sh psüühilisest tervisest tulenevalt mõnd meedet kasutada, et selline terviseseisundi muutus võiks jääda tähelepanuta. Kaebaja puhul on kartserirežiimi kohaldamisel tehtud pidevalt pause. Kuigi tema suhtes kohaldati ka täiendavaid julgeolekuabinõusid, oli tal pausi ajal võimalik kasutada rohkem isiklikke asju, samuti raamatuid. VangS § 69 alusel kohaldatavate erinevate täiendavate julgeolekuabinõude jätkamise vajadust hinnatakse jooksvalt, seda ka siis, kui selle kohta ei tehtud eraldi kirjeid vangiregistrisse. Leevendusmeetmete kohaldamise puhul ei tee vangla vahet, kas see toimub kartseri- või täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise raames. Kinnipeetavale pakuti pidevalt võimalust leevendusmeetmete kasutamiseks. Kaebaja viibis eluosakonna kambris, kus kartserikaristuse kandmise ajaks piirati eeskätt isiklike asjade ja voodivarustuse kasutamist, muus osas oli tegemist tavapärase elukeskkonnaga. Kui nn üksikvangistuses viibimine muutus kestvaks (vangla arvestab leevendusmeetme alustamisel pikaks kestuseks kümmet päeva), pakuti kinnipeetavale võimalust osaleda nn suhtlusprogrammis. Seega ei olnud kaebaja täielikus sotsiaalses isolatsioonis, arvestades mh suhtlusprogrammi (leevendusprogrammi) läbiviimist, tervishoiutöötajate vastuvõtte ja tavapärast vanglaametnikega kontaktivõimalust. Vastuseks kohtu küsimusele, millise sagedusega tagatakse kinnipeetavale vaimse tervise hindamine üksikvangistuse perioodil, selgitab vangla, et iga juhtumit tuleb hinnata eraldi. Kaebaja puhul on tegemist kinnipeetavaga, kellega tervishoiutöötajad tegelesid erinevatel põhjustel igapäevaselt. Ka meditsiiniõed on õppinud märkama ja ära tundma psühhiaatrilisi probleeme ning ei ole mingit põhjust arvata, et kaebaja puhul oleks tema tervise negatiivne dünaamika jäänud tähelepanuta. Eraldi hindamisvajadus võiks hüpoteetiliselt tõusetuda juhul, kui kinnipeetav puutuks tervishoiutöötajaga vähem kokku. Alates 28.10.2022 ei ole kaebaja puhul kartserikaristusi täitmisele pööratud ning tema suhtes ei kohaldata ka täiendavaid julgeolekuabinõusid.
11.Ringkonnakohus kaasas 23.11.2022. a määrusega arvamuse andmiseks menetlusse Justiitsministeeriumi. Justiitsministeerium märkis 19.12.2022. a vastuses järgmist. 1) Kes, millal (enne/pärast üksikvangistuse kohaldamist või selle ajal) ja kuidas peab hindama, kas kinnipeetava vaimne tervis võimaldab üksikvangistust kanda? Üksikvangistuse mõju on alati individuaalne, kuid tuleb arvestada, et kinnipeetavat ei jäeta vanglas üksi. Kinnipeetava terviseseisundi jälgimisel on teatav roll temaga igapäevaselt kokkupuutuvatel vanglaametnikel, kes on võimalike probleemide märkamiseks piisavalt kvalifitseeritud ning on kursis konkreetse kinnipeetava terviseseisundiga ja kellele on antud juhis edastada probleemi täheldamisel info kiiresti ametiisikule, kes saaks anda korralduse üksikvangistus lõpetada. Üksikvangistuse puhul ei ole tegemist täieliku isolatsiooniga ning kinnipeetav on pideva järelevalve all. Kõikide üksikvangistuses viibivate kinnipeetavate puhul tuleb alates üksikvangistusse paigutamise 11. päevast nii suhtlusprogrammi läbiviijal kui muudel kinnipeetavaga kokkupuutuvatel isikutel jälgida kinnipeetava vaimset tervist - st, kas kinnipeetava vaimses tervises ja mõttekäigus on tekkinud muutusi (nt endasse tõmbumine, alanenud meeleolu, ärevus, apaatia, rahutus, konfliktne käitumine, ebatavaliselt kõrge meeleolu, ei söö, väljendab vajadust abi järele jms). Kui programmi läbiviijal või muul kinnipeetavaga kokkupuutuval isikul on tekkinud kahtlus või on ilmsed märgid tervise halvenemise suunas, annab ta sellest teada juhtumikorraldajale, kes edastab info üksuse õele. Õde viib läbi esmase vaimse ja füüsilise terviseseisundi hindamise ning vajadusel suunab
kinnipeetava üldarsti, vaimse tervise õe, kliinilise psühholoogi või psühhiaatri vastuvõtule. Meditsiinipersonal tegeleb kinnipeetava tervisehäiretega edasi vastavalt raviplaanile. 2) Milline peaks olema raske depressiooni diagnoosiga kinnipeetava vaimse tervise hindamise minimaalne sagedus olukorras, kus tema suhtes kohaldatakse järjestikust kartserikaristust ja täiendava julgeolekuabinõuna eraldi lukustatud kambrisse paigutamist selliselt, et tal ei ole võimalik viibida tavarežiimil ka kartserikaristuse täitmisel tehtavate pauside ajal? Kinnipeetava vaimse tervise hindamisel üksikvangistuse kohaldamise osas ei ole eristatud erinevaid hindamisjuhiseid, mis tuleneksid kinnipeetava diagnoosist, sest üksikvangistuse puhul ei ole võimalik välja tuua ühest negatiivset mõju kinnipeetavatele, kuna nad erinevad oma vaimselt võimekuselt, tervislikult seisundilt, elukogemuselt jne – see kõik mõjutab nende psühholoogilist vastupidavust, kohanemisvõimet, üksinduse talumist ja oskust iseseisvalt toime tulla. Seetõttu hinnatakse kinnipeetava vaimse tervise seisundit alati juhtumipõhiselt ja arvestatakse kõikide asjaoludega. Oluline on, et kinnipeetava seisundi muutustele reageeritaks piisava kiirusega, lõpetades vajaduse korral kartserirežiimi. 3) Kas kaebaja vaimse tervise jälgimist vastustaja kirjeldatud viisil ja sagedusega saab pidada piisavaks, et välistada pikaajalise üksikvangistuse kahjulik mõju kaebaja tervisele? Vastustaja esitas oma vastuses teabe kinnipeetavale võimaldatud kohtumiste ja teiste leevendusmeetmete osas. Kui teenistujad oleksid märganud olulisi kõrvalekaldeid kaebaja tervises, oleks nad kohe teavitanud vangla meditsiiniosakonda. Lisaks viitas Viru Vangla, et kaebajaga tegelevad peaaegu igapäevaselt meditsiinitöötajad ning seda kinnitab ka lisatud väljavõte haigusjuhtudest. Justiitsministeeriumi hinnangul on vastustaja jälginud kaebaja tervist piisava hoolega ja sellega on välistatud pikaajalise üksikvangistuse kahjulik mõju kaebaja tervisele.
12.Kaebaja esitas 03.01.2022 ringkonnakohtule vastuväited vastustaja ja kaasatud haldusorgani vastustele. Kaebaja nõustus, et kinnipeetavate tervisliku seisundi hindamisel on teatud roll temaga igapäevaselt kokkupuutuvatel vanglaametnikel, kuid meditsiiniõed käivad vaid fikseerimas kaebajale valvurite poolt tekitatud vigastusi, mitte ei hinda tema vaimset seisundit. Vestlused erinevate ametnikega on enamasti toimunud läbi toiduluugi ja suhtlusprogramme ei võimaldata sellises mahus nagu väidab Justiitsministeerium.
13.Justiitsministeerium esitas 17.01.2023 täiendava vastuse kaebaja vastuväidetele, milles leidis, et kaebaja eesmärk on manipuleerida ning esitada kontekstist välja rebitud väiteid endale sobival kujul. Kaebaja väide, et keegi ei jälgi kinnipeetavate tervist, on kohtule esitatud dokumentidega korduvalt ümber lükatud. Kaebaja väited piinamise osas on ebaselged. Kaebaja väidetest on näha, et kaebaja sisustab mõistet piinamine sellega, et vangla ei tee kaebajale meelepäraseid otsuseid. Kaebaja väited leevendusmeetmete kohta näitavad ilmselgelt, et kaebaja ei ole absoluutselt huvitatud sellest, milliseid võimalusi vangla võimaldab, vaid üritab vahendeid valimata jätta muljet, et tema õigusi on rikutud. Kaebaja väide, et talle ei võimaldatud perioodil aprill 2019 – mai 2021 vanematega pikaajalisi kokkusaamisi ei vasta tõele. Kaebajal toimusid pikaajalised kokkusaamised ema ja isaga 23.04.2019 ning 25.05.2021. Lisaks oli planeeritud kaebajal pikaajalised kokkusaamised vanematega 11.02.2020 ning 30.07.2020, kuid need ei toimunud vanglast sõltumatutel asjaoludel: 11.02.2020 ei tulnud kokkusaajad kohale ning 30.07.2020 ei allunud kinnipeetav saatmise ajal korraldustele, mistõttu ei saanud kokkusaamised toimuda. Seega on kaebaja väited meelevaldsed ja eksitavad. Kaebaja heidab ette, et vestlusi ei toimu piisavas mahus ning need toimuvad läbi toiduluugi. Tulenevalt kaebaja käitumisest ei ole võimalik vestlusi teisiti korraldada. Kaebaja osas on esinenud väga palju juhtumeid, kus ametnike turvalisus on ohus. Kaebaja kamber on pidevalt
räpane, sest kaebaja määrib sisustust ja seinu nii toidu kui ka oma väljaheidetega. Lisaks on kaebaja ametnikke vedelikega pritsinud ja kambriukse avamisel koridori urineerinud. Kuna kaebaja ei allu korraldustele saatmise ajal, siis ei ole võimalik vestlusi läbi viia ka teises ruumis. Kaebaja väidab järjekindlalt, et ta pole saanud erinevatest leevendusmeetmetest abi ning vestlusi ei viida läbi tema soovidele vastavas mahus. Kaebaja väidetest ja käitumisest nähtub, et kaebaja nö valib isikuid, kes temaga suhtlema ja selliselt üksikvangistuse mõjusid leevendama peaks. Selline käitumine viitab ka sellele, et kaebaja võib tegutseda sihipäraselt enda karistuse kandmise tingimuste kergendamise eesmärgil.
14.Kaebaja esitas täiendavalt kaks märgukirja, milles andis teada, et 13.01.2023 hakati kaebaja suhtes taas üksikvangistust kohaldama.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Ringkonnakohus otsustab esmalt apellatsioonimenetluses esitatud tõendite asja materjalide juurde võtmise. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 62 järgi võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud.
15.1.Kaebaja esitas 06.12.2022 ringkonnakohtule taotluse täiendavate tõendite vastuvõtmiseks. Ringkonnakohus võtab uurimisprintsiibist tulenevalt asja materjalide juurde kaebaja esitatud 16.11. ja 30.11.2018. a epikriisid (Corrigo OÜ, koostaja psühhiaater O. Toomla; lisad 4 ja 5), millega kaebaja soovib tõendada, et tal diagnoositi mõõdukas depressioon 2018. a novembris. Ringkonnakohus tagastab kaebajale väljavõtte haigusloost nr S31 2019 (lisa 1), kuna see on asja toimikus juba olemas (I kd tl 50-50p). Samuti tagastab kohus kaebajale kaebaja tervisekaardi sissekannete logide väljavõtte ajavahemiku 23.07.-06.08.2019 kohta (lisa 3) koos Tartu Vangla 02.12.2019. a kaaskirjaga nr 2-5/1022-2 (lisa 2). Kaebaja ei saa logide väljavõttega vaidlustada tervishoiuteenuse osutaja hinnangut kaebaja tervisele, mistõttu ei ole tõend käesoleva asja lahendamisel asjakohane. Kui kaebaja tervishoiuteenuse osutamisel antud hinnanguga ei nõustunud, oleks ta saanud selle korrakohaselt kohtus vaidlustada. Ringkonnakohus tagastab kaebajale ka Viru Vangla 04.05.2022. a vastuse nr 9-1/11677-2 (lisa 6), ravimite Quetiapine Teva, Amitriptyline Orifarm ja Mirtazapin Actavis infolehed (lisa 7) ning Viru vangla 21.01.2022. a vastuse nr 6-10/34124-5 (vastus päringule juhilubade tervisetõendi osas, lisa 8), kuna asjaolu, et kaebaja on saanud psühhiaatrilist ravi, ei ole praeguses asjas vaidluse all ja seega puudub kaebajal vajadus seda eraldi tõendada.
15.2.Kaebaja esitas koos 03.01.2023. a vastustega ringkonnakohtule kaebaja 24.01. ja 25.02.2022. a taotlused toimingu kirjalikuks põhjendamiseks (soovitud kirjanduse väljastamata jätmine), Viru Vangla 25.03.2021. vastuse selgitustaotlusele (seoses valvuri sõnakasutusega), kaebaja 28.12.2021. a ja 25.02.2022. a taotlused toimingu kirjalikuks põhjendamiseks (vaimse tervise teemaliste töövihikute väljastamine) ning kaebaja 16.05.2022. a kaebus Justiitsministeeriumile (seoses kaebaja poolt vestluste toimumise nõudmise ja valvurite poolt kaebaja suhtes jõu kasutamisega). Ringkonnakohus tagastab nimetatud dokumendid kaebajale, kuna need on seotud toimingutega, mis ei ole praeguse vaidluse esemeks.
15.3.Vangla edastas koos 06.12.2022. a vastusega ringkonnakohtule kaebaja tervisekaardi väljavõtte alates 08.03.2022 (lisa 1), leevendusprogrammi tegevuste toimumist kirjeldav kava (lisa 2), julgeolekuabinõude hindamise kirjalikud seisukohad (lisa 3), info kaebaja täitmisele pööratud kartserikaristuste kohta (lisa 4.1) ja täitmata kartserikaristuste kohta (lisa 4.2). Ringkonnakohus võtab need asja materjalide juurde.
16.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
17.Ringkonnakohtu hinnangul leidis halduskohus õigesti, et esitatud tõenditest nende kogumis ei tulene, et kaebaja suhtes peaks olema talle distsiplinaarrikkumiste eest määratud kartserikaristuste kandmine ja täiendava julgeolekuabinõuna lukustatud kambrisse paigutamine tema vaimse tervise häiretest tulenevalt keelatud. Apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
18.Kohus saab HKMS § 45 lg-st 1 tulenevalt rahuldada keelamiskaebuse üksnes juhul, kui on põhjust arvata, et vastustaja annab haldusakti või teeb toimingu, mis rikub kaebaja õigusi, ning õigusi ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel.
19.Praeguses asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajal diagnoositi vangistuse kandmise ajal 2018. a novembris mõõdukas depressioon ja 18.02.2021 raske depressioon ning et kaebaja on saanud psühhiaatrilist ravi. Kaebaja rõhutas apellatsioonkaebuses, et asjas esitatud tõendite kohaselt on kaebajal diagnoositud raske psüühikahäire ning see diagnoos peab olema asja lahendamise aluseks. Üksikvangistuse kohaldamise keelamiseks pole ilmtingimata vajalik psühhiaatri vastav arvamus, et kaebaja vaimse tervise seisukohast oleks kaebaja suhtes üksikvangistuse kohaldamine vastunäidustatud. Kaebaja leiab, et piisab ka sellest, kui on diagnoositud raske psüühikahäire ja on näha, et see on ajas süvenev.
20.Ringkonnakohus eeltoodud kaebaja seisukohtadega ei nõustu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ainuüksi kaebajale määratud diagnoosi põhjal ei saa järeldada, et kaebaja suhtes peaks kartserikaristuse täideviimine ja täiendava julgeolekuabinõuna lukustatud kambrisse paigutamine olema keelatud. Haldusasjas esitatud tõendid kogumis ei kinnita, et kaebaja suhtes üksikvangistuse kohaldamine oleks tema vaimsest tervisest tulenevalt õigusvastane. Praeguse asja lahendamisel tugines halduskohus põhjendatult psühhiaatrite O. Toomla ja S. Kaili 2019. a avaldatud arvamustele, mille kohaselt oli kaebaja enda vaimset seisundit arvestades võimeline kandma kartserikaristust ja täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Terviklikku lähenemist kaebaja tervislikule seisundile toetavad ka apellatsioonimenetlusse arvamuse andmiseks kaasatud Justiitsministeeriumi selgitused. Justiitsministeerium märkis, et kinnipeetava vaimse tervise hindamisel üksikvangistuse kohaldamise osas ei ole eristatud erinevaid hindamisjuhiseid, mis tuleneksid kinnipeetava diagnoosist, sest üksikvangistuse puhul ei ole võimalik välja tuua ühest negatiivset mõju kinnipeetavatele, kuna nad erinevad oma vaimselt võimekuselt, tervislikult seisundilt, elukogemuselt jne – see kõik mõjutab nende psühholoogilist vastupidavust, kohanemisvõimet, üksinduse talumist ja oskust iseseisvalt toime tulla. Seetõttu hinnatakse kinnipeetava vaimse tervise seisundit alati juhtumipõhiselt ja arvestatakse kõikide asjaoludega.
21.Kaebaja etteheide, et halduskohus jättis täielikult tähelepanuta psühhiaater A. Spivaki poolt 18.02.2021 koostatud epikriisi (AHT061141768), on alusetu. Halduskohus käsitles epikriisi ja selles märgitud diagnoosi otsuse p-des 28, 30 ja 32 ja hindas seda koosmõjus teiste terviseandmeid puudutavate tõenditega. Samuti on halduskohus praeguses asjas seda tõendit käsitlenud kaebaja 07.03.2021 esitatud esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel. Halduskohus märkis oma 19.03.2021. a määruse p-s 17, et kuigi kaebaja avaldas, et psühhiaater pidi haigusloosse kirjutama midagi selle kohta, et talle ei või üksikvangistust kohaldada, siis sellekohast sissekannet ambulatoorsest epikriisist nr AHT06141768 ei nähtu. Halduskohus leidis 2019. a kujunenud olukorda arvestades, et ka 18.02.2021. a psühhiaatri visiidi järgselt ei saanud kohus selles menetlusstaadiumis asuda seisukohale, et kaebaja terviseseisundi tõttu ei tohiks tema suhtes üksikvangistust kohaldada. Tervishoiuteenuse osutaja poolt sellist
ettekirjutust tehtud ei ole ning kaebaja varasema käitumise pinnalt on alust järelduseks, et kaebaja võimendab oma terviseprobleeme, mis omakorda annab alust kahtluseks, et kaebajal ei esine ka praegusel ajal sellist psüühikahäiret, mis välistaks üksikvangistuse kohaldamise. Ringkonnakohtu hinnangul on need järeldused endiselt asjakohased. Asjas esitatud tõenditest ei nähtu muutusi kaebaja tervislikus seisundis, mis annaks alust kaebaja olukorda teisiti hinnata.
22.Kaebaja vaidlustas ka halduskohtu seisukoha, et kaebajal ei ole diagnoositud rasket psüühikahäiret. Nimelt leidis halduskohus otsuse p-s 28, et kohtu poolt eelnevalt viidatud andmetest ei nähtu, et kaebajal oleks üksikvangistuse kandmise ajal diagnoositud mõni raske psüühikahäire. Asjaolust, et halduskohus viitas seejuures ka 28.02.2021. a ambulatoorsele epikriisile, mille kohaselt diagnoositi kaebajal raske depressioon psühhootiliste sümptomiteta, saab ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et halduskohus ei eitanud seejuures mitte kaebajale pandud diagnoosi, vaid pidas raske psüühikahäire all silmas selliseid vaimseid häireid, mille raskus on ka tavamõistes ilmselge (nt kaasneva psühhoosi vm tunnuste tõttu).
23.Riigikohus selgitas asjas nr 3-18-1895, et EIK praktika järgi peab olema korraldatud üksikvangistuses viibiva kinnipeetava füüsilise ja vaimse tervise regulaarne jälgimine (Ramirez Sanchez vs Prantsusmaa, nr 59450/00, p 139). Konventsiooni art 3 nõuab seda, et konventsiooniosalised kehtestaks tõhusa mehhanismi, millega piinav, ebainimlik või alandav kohtlemine kiiresti lõpetada (Raudsepp vs. Eesti, nr 22409/18, p 65). Kuigi kinnipeetava terviseseisundi jälgimisel võib olla teatav roll temaga igapäevaselt kokkupuutuvatel vanglaametnikel, on Riigikohtu hinnangul olulisem siiski see, et korraldatud oleks üksikvangistuses viibivate kinnipeetavate füüsilise ja vaimse tervise regulaarne ja piisava sagedusega jälgimine pädeva meditsiinitöötaja poolt. Jälgimise sageduse üle tuleb otsustada konkreetse inimesega seotud riskitegureid arvestades (Riigikohtu 08.12.2021. a otsus asjas nr 3-18-1895, p 26). Kinnipeetava tervisekaardist nähtub, et kaebaja nõuab pidevalt tervishoiutöötajate tähelepanu ja see on talle tagatud nii kartserikaristuse kandmise kui lukustatud kambrisse paigutamise ajal. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja tervisekaardi kannetest tulenevalt ning vangla ja Justiitsministeeriumi antud selgitusi arvestades kaebaja tervise regulaarne ja piisava sagedusega jälgimine pädeva meditsiinitöötaja poolt olnud tagatud.
24.Kaebaja märkis, et kui teda ei hoita kartseris, siis viibib ta ikkagi üksikvangistuses vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 2 p 4 alusel. Ringkonnakohus selgitab, et nimetatud sätte alusel lukustatud kambrisse paigutamist tuleb küll vanglal kartserikaristuse täitmisele pööramisel kaalutlusõigust teostades arvestada ühe olulise asjaoluna, kuid kartserikaristuse täitmise keelamiseks see iseenesest alust ei anna. Kuigi EIK praktika kontekstis on üksikvangistusena käsitatav nii distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamine kui ka täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine (EIK 06.03.2014, nr 31535/09: Gorbulya vs Venemaa, p 75), siis Riigikohtu praktika kohaselt tuleb riigisiseses õiguses kartserikaristuse täitmisele pööramist siiski selgelt eristada VangS § 69 lg 2 p 4 alusel täiendavate julgeolekuabinõude raames eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisest. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on seotud VangS § 69 lg-s 1 sätestatud alustega (st eeskätt oht enda, teiste või vangla julgeolekule) ning VangS § 69 lg 3 kohaselt lõpetatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, kui langevad ära nende kohaldamise tinginud asjaolud. Kui seda ei tehta, on kinnipeetaval õigus pöörduda vangla poole menetluse uuendamise ja käskkirja kehtetuks tunnistamise taotlusega (Riigikohtu 19.05.2017. a otsus asjas nr 3-3-1-10-17, p 21). Seega ei ole täiendavate julgeolekuabinõude raames eraldatud lukustatud kambris viibimise kestust võimalik ette näha, kuna see sõltub jätkuvast ohu esinemisest. Täiendavate julgeolekuabinõude eesmärgist tulenevalt ei saa nende kohaldamist
lõpetada pelgalt kaebaja õiguste riive leevendamiseks, sest vangla julgeoleku tagamise vajadus võib olla kaalukam kui kinnipeetava kohustus taluda talle seatud lisapiiranguid (samas, p 18.4).
25.VangS § 69 lg 1 ls 1 järgi kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Vangla esitatud vangiregistri väljavõttest nähtub, et valdav osa distsiplinaarkaristusi on kaebajale määratud allumatuse ja suhtlemisega seotud rikkumiste eest. Arvestades, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse, kui langevad ära nende kohaldamise tinginud asjaolud, siis on kaebajal tema enda käitumisest tulenevate piirangute kohaldamist võimalik vahetult mõjutada ka enda jaoks positiivses suunas, eelkõige käitumiseeskirjade rikkumise lõpetamise kaudu. Samuti on kaebajal sel (temast endast sõltuval) viisil võimalik vältida talle uute distsiplinaarkaristuste määramist.
26.Viru Vangla ja Justiitsministeerium selgitasid, et üksikvangistuses tähendusliku suhtluse tagamine on olnud takistatud eelkõige kaebaja enda käitumise tõttu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et olukorras, kus kaebaja n-ö valib isikuid, kes temaga suhtlema ja selliselt üksikvangistuse mõjusid leevendama peaks, on alust arvata, et kaebaja võib tegutseda sihipäraselt enda karistuse kandmise tingimuste kergendamise eesmärgil. Kaebaja heidab ette leevendusmeetmete ebapiisavust, kuid ei arvesta, et leevendusmeetmete tõhus kohaldamine eeldab ka temapoolset koostööd ja pakutud võimaluste kasutamata jätmine (suhtlusprogramm) või vahetu suhtluse vähesus tema enda käitumise tõttu (suhtlus toiduluugi kaudu, saatmiste katkestamine) ei tähenda, et vangla on jätnud omapoolsed kohustused täitmata.
27.Arvestades, et menetlusosaliste väited kaebaja Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda saatmata jätmise kohta ei puuduta otseselt praeguse vaidluse eset, on pooltel võimalik enda sellekohaseid väiteid kaitsta haldusasjas nr 3-21-2251, milles kaebaja on esitanud eraldiseisva kaebuse Viru Vangla kohustamiseks saata ta Tartu Vangla psühhiaatriaosakonda ravile.
28.Kaebaja leiab, et halduskohus jättis istungitaotluse ebaõigesti rahuldamata. Kaebaja arvates ei ole praeguses asjas täidetud ükski halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 131 eeldus, et asja menetleda kirjalikus menetluses. EIK praktika kohaselt on suuline menetlus nõutav esimeses kohtuastmes või vähemalt ühes kohtuastmes menetluse kestel (EIK 28394/95, Döry vs Rootsi, p-d 37-39). Suulise menetluse ära jätmine on põhjendatud ainult erandlikel asjaoludel, kui kohtul tuleb lahendada üksnes õiguslikke või tehnilisi küsimusi ning kohtul ei tule hinnata tõendite usaldusväärsust. Selles asjas oleks kohus pidanud korraldama kohtuistungi just tõendite usaldusväärsuse hindamiseks. Kaebaja tugineb praeguses vaidluses põhiliselt oma tervislikule seisundile, mis takistab kaebaja hinnangul tema suhtes üksikvangistuse kohaldamist. Halduskohus põhjendas 10.09.2021. a määruses asja kirjalikus menetluses lahendamist sellega, et kuna kaebaja tervislik seisund on dokumenteeritud, selle kohta on asjas kogutud piisavalt tõendeid ning täiendavaid tõendeid on võimalik esitada ka veel pärast kirjaliku menetluse määruse tegemist, siis puudub vajadus kohtuistungi korraldamiseks (määruse p 4). Ringkonnakohtu hinnangul ei too istungi korraldamata jätmine selles asjas kaasa kohtuotsuse tühistamist. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses esile toonud asjaolusid või väiteid, mis istungi korraldamata jätmise tõttu jäid tal halduskohtus esitamata.
29.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
30.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kaebaja ega tema esindaja ei ole kohut teavitanud, et kaebaja oleks kandnud õigusabikulusid. Kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes (kaebaja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel 20 eurot, kokku 35 eurot) jäävad tema enda kanda.
31.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab ringkonnakohus avaldatavas otsuses kaebaja nime initsiaalidega.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.