Vjatšeslav Koguti kaebus Tartu Vangla vastu 29.01.2021 kaebaja rahunemiskambrisse paigutamise, jõu kasutamise ja kehavigastuste tekitamise õigusvastasuse tuvastamise ning Tartu Vangla 30.01.2021.a käskkirja nr 2-21/1-2/14 tühistamise nõuetes
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – Vjatšeslav Kogut Vastustaja – Tartu Vangla, esindaja Janek Riives
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebaja ja vastustaja tegevusele rahuldamata.
vastuväited
kohtu
2.Mitte lubada kaebajal täiendada kaebust 12.12.2021 toimunud sündmusest tulenevate nõuetega.
Jätta menetluskulud välja mõistmata. Edasikaebamise kord ja muud selgitused
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 20.01.2022. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kaebajal on õigus esitada enne kohtuotsuse jõustumist kohtule taotlus otsuse avaldamise viisi kohta (vt otsuse p 27).
Asjaolud
1.Tartu Vangla valvuri 29.01.2021.a ettekande (tl 52) kohaselt toimus samal päeval kella 18.15 paiku intsident seoses kinnipeetav Vjatšeslav Koguti sooviga helistada. Kuna kinnipeetav ägestus, paigutati ta kell 18.28 kambrisse 1192 rahunema. Saatmise ajaks paigaldati kinnipeetavale käerauad, need eemaldati pärast kambrisse saabumist.
2.Tartu Vangla 30.01.2021.a käskkirjaga nr 2-21/1-2/14 (tl 50, edaspidi vaidlustatud
käskkiri) kohaldati kaebaja suhtes alates 29.01.2021 täiendava julgeolekuabinõuna käeraudade kasutamist. Vanglal on alust arvata, et kaebaja võib konflikti korral ametnikke rünnata. Ohjeldusmeetmed on küll isiku vabadusi piiravad, kuid võimaliku füüsilise ründe ennetamiseks hädavajalikud. Abinõu vähendab rikkumise toimepanemise võimalust ja tagajärgi. Ohu vähendamine vangla julgeolekule on kaebaja ebamugavusest kaalukam. Käskkirjas on öeldud, et abinõud kohaldati 29.01.2021 kiireloomulisena ning kohe kirjalikku haldusakti ei koostatud. Viivitamatu tegutsemise vajaduse tõttu ei kuulatud kaebajat ära. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati alates 10.03.2021 (tl 87).
3.Kaebaja esitas 01.02.2021 vaide nr 1-11/51-1, see registreeriti 03.02.2021 (tl 27-31). Kaebaja taotles vaidlustatud käskkirja kehtetuks tunnistamist. Kaebaja väitel ta küll koputas kambriuksele ja rääkis valvuritega ebakorrektselt, kuid ei rünnanud ega ähvardanud valvureid. Kaebaja pani vastavalt korraldusele rahulikult asju kokku, kui tema kambrikaaslasel paluti väljuda ning valvurid demonstreerisid füüsilist jõudu ja karjusid tema peale. Vanglaametnikud ei andnud kaebajale võimalust arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Lisaks ei ole kaebajale üksikvangistuse kohaldamine psüühiliste probleemide tõttu lubatud.
4.Tartu Vangla jättis 03.03.2021.a vaideotsusega nr 1-11/51-2 (tl 25-26) vaide rahuldamata. Ohjeldusmeetmete kohaldamise otsus oli tingitud kaebaja agressiivsest käitumisest 29.01.2021, mis väljendus allumatuses, kambriukse lõhkumises, ebaviisakas käitumises s.h valvurite suunas sülitamises. Intsidendi kohta andis seletuse kaebaja kambrikaaslane (tl 99). Kaebajale ei antud käeraudade kasutamise otsuse tegemisel võimalust arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, kuna tema poolt põhjustatud olukord ohustas otseselt vangla julgeolekut ning sekkumise edasi lükkamine ei olnud sündmusesse kaasatud ametnike ja kaaskinnipeetava turvalisuse huvides võimalik. Vajalik oli kohene tegutsemine. Tartu Vangla meditsiiniosakonna hinnangul puudub kaebajal otsene vastunäidustus üksi kambris viibimisele, tema seisundit jälgitakse. Kaebaja paigutamisel lähtutakse samadest põhimõtetest nagu teiste kinnipeetavate puhul. Vaidlustatud käskkirjaga kohaldati vaid käeraudu, sellega ei kaasnenud piiranguid kaebaja vanglasisesele paiknemisele ega tema liikumis- ja suhtlemisvabadusele. Poolte seisukohad
5.Kaebaja esitas 02.02.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse ning menetluse käigus täiendavaid seisukohti. Kohus võttis kaebuse menetlusse 29.01.2021 kaebaja rahunemiskambrisse paigutamise, jõu kasutamise ja kehavigastuste tekitamise õigusvastasuse kindlakstegemise ning vaidlustatud käskkirja tühistamise nõuetes. Kaebaja selgitas, et tal tekkis konflikt vanglaametnikuga, kes 29.01.2021 ei võimaldanud helistamist advokaadile. Koos kaebajaga oli kambris kinnipeetav A. Nazarov. Kaebaja tunnistab, et ta koputas uksele ja solvas ametnikke. Kui kaebajale öeldi, et ta paigutatakse ümber, siis ta täitis rahulikult ametnike korraldusi, sh seisis näoga akna poole ja pani käed selja taha. Kuid kaebaja suhtes kasutati jõudu, valvurid tekitasid talle vigastusi (kägistasid ja lõid näkku) ning solvasid. Kaebaja nõudmisel kutsuti arst ja meditsiiniõde, kes fikseerisid kaebaja vigastused. Sarnaselt käitusid Tartu Vangla ametnikud kaebajaga ka 2009. aastal ja neid rikkumisi tunnistati Euroopa Inimõiguste kohtu 29.05.2012.a otsuses Julin vs Eesti. Kaebaja paigutati üksikkambrisse vaatamata sellele, et tal on psühholoogilised probleemid. Kaebaja põhjendas tuvastamisnõude esitamist preventiivse huviga. Vaidlustatud käskkirja tühistamise nõuet põhjendas kaebaja sellega, et tema üksikkambrisse rahunema paigutamiseks ja julgeolekumeetmete kohaldamiseks ei olnud põhjust. Kaebaja ei olnud agressiivne.
6.Vastustaja vaidles vastu tuvastamisnõude menetlusse võtmisele. Tuvastamisnõue on menetlusse võetud preventiivsel eesmärgil. Vangla tegevus oli tingitud kaebaja käitumisest. Vastustajale ei ole arusaadav, millistele asjaoludele tuginedes on kohus pidanud sellise olukorra kordumist reaalseks. Kui kaebaja ei hakka uuesti kambrit lõhkuma ega käitu ametnike suhtes ründavalt või agressiivselt, ei ole sellise olukorra kordumine tõenäoline. Kaebaja saab ise oma käitumisega määrata, kas sellise tegevuse kordumise oht võib tekkida või mitte. Tuvastamisnõude rahuldamiseks puudub alus. Vaidlust ei ole, et 29.01.2021 õhtul oli kaebaja ärritunud, sõimles, sülitas ametnike suunas, tagus vastu kambri ust ja lõhkumise käigus lõi kambri vaateavasse mõra. Kaebaja paiknes sel ajal kambris 3094. Kaebaja tekitatud müra kostus ka teistesse kambritesse. Kuivõrd kaebaja ei allunud korraldusele lõhkumine lõpetada, oli põhjendatud ja vajalik tema ajutine paigutamine kambrisse 1192, mis paikneb eluosakondadest eemal. Tegemist on tavapärase vanglasisese ümberpaigutamisega, mitte kaebaja ohjeldamise või muul sarnasel viisil õiguste piiramisega. Kambrit kasutatakse kinnipeetava lühiajaliseks paigutamiseks tema rahunemise ajaks. Kaebaja paigutamist rahunemise ajaks eluosakonnast eemale ei saa pidada õigusvastaseks. Juba samal päeval kella 19.45 paiku paigutati kaebaja kambrisse 1165. Kuna kaebaja viibis 29.01.2021 vanglas vastuvõturežiimil, puudus tal õigus eluosakonna piires liikumiseks. Kaebaja ümberpaigutamistega tema režiim ei muutunud. Lisaks kohaldati sel ajal kõigile kinnipeetavatele täiendavaid liikumispiiranguid Tartu Vangla direktori 07.01.2021.a käskkirja nr 1-1/2 alusel (tl 89-91). Vastab tõele, et kaebajale paigaldati kambrisse 1192 saatmise ajaks käerauad. Kuna kaebaja suhtes füüsilist jõudu ei kasutatud ja käeraudade kasutamine kestis vähem kui 15 minutit, siis protokolli ei koostatud. Arvestades, et kaebaja oli agressiivne, sõimles ja sülitas, oli ametnike ohutuse tagamiseks käeraudade kasutamine õiguspärane. Käeraudade paigaldamisel kaebaja suhtes jõudu ei kasutatud, kuna kaebaja oli küll ärritunud ja sõimles, kuid allus ametnike korraldustele. See, et kaebajal fikseeriti vigastused, ei tähenda, et need on ametnike tekitatud. Vanglaametniku ettekande põhjal tekitas kaebaja kambris 1192 viibides ise endale vigastusi. Kaebaja vigastustest on vanglal olemas 2 fotot (tl 97, 98), mitte 4, nagu väidab kaebaja. Vastustaja ei saa tõenditena esitada valvekaamera salvestisi, kuna need ei olnud kaebuse menetlusse võtmise ajal enam säilinud. Vaidlustatud käskkirja tühistamiseks puudub samuti alus. Vastustaja jääb vaideotsuse seisukohtade juurde ning palub neid arvestada vastuväitena kaebusele. Kaebaja suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid põhjusel, et ta võib kujutada ohtu ametnikele, aga ka võimalike tõsiste õigusrikkumiste toimepanemise ärahoidmiseks. Kaebajat on karistatud 12 korral ja ta kannab viiendat reaalset vangistust. Kaebaja varasem käitumine näitab, et ta on võimeline ohustama teisi isikuid ja kasutama nende suhtes vägivalda. Kaebaja käitumise muutustesse on vaja suhtuda tõsiselt ja on keeruline ette näha, millal rünne võib toimuda. Käeraudade kasutamine täiendava julgeolekuabinõuna oli põhjendatud. Kaebaja väited üksikvangistuse kohta ei ole vaidlustatud käskkirja õiguspärasuse hindamisel asjakohased, kuna kaebaja suhtes kohaldati üksnes käeraudu. Asjaolu, kas kaebaja paiknes kambris üksinda või mitte, ei mõjuta vaidlustatud käskkirja õiguspärasust. Kohtu seisukoht Vastuväidete lahendamine
7.Kaebaja esitas menetluse jooksul mitmeid taotlusi (tõlked tl 18-19, 68, 114, 143), mida kohus lahendas 02.09.2021 ja 15.11.2021.a määrustes. Kaebaja esitas 18.11.2021 korduva
taotluse võtta asja juurde õiguskantsleri 05.05.2021.a otsus nr 7-7/202136/2103141, mille kohus lahendas 15.11.2021.a määruses. Kohus tõlgendab kaebaja avaldust vastuväitena kohtu tegevusele halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 90 lg 1 mõistes ja jätab vastuväite rahuldamata. Kohus jääb eelviidatud määruse seisukohtade juurde ja lisab järgmist. HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asjas ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Kaebaja viidatud dokumendi1 puhul on tegemist kokkuvõttega õiguskantsleri kontrollkäigust Tartu Vanglasse. Dokument ei kajasta asjaolusid, mis vajaksid praeguses kohtuasjas tõendamist. Ka kaebaja ei viita konkreetsetele asjaoludele, vaid õiguskantsleri hinnangule, millises olukorras võib rahunemiskambri kasutamine olla õigusvastane. Kohtu hinnangul ei ole õiguskantsleri seisukoht käesolevas asjas asjassepuutuv. Tegemist ei ole kohtule siduva seisukohaga ja õiguskantsleri ettepanekud ei puuduta vaidluse esemeks olevaid asjaolusid.
8.Kohus jätab rahuldamata vastustaja vastuväite tuvastamisnõude menetlusse võtmisele. Iseenesest on õige vastustaja väide, et kaebajal on võimalik vaidluse all olevate toimingute kordumise ohtu oma käitumisega ära hoida. Kuid vaidluse all ei ole kaebaja käitumine, vaid vastustaja reageering sellele. Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas välja toonud, et kaebaja on impulsiivne ja võib muutuda agressiivseks ükskõik missugusel ajahetkel. See tähendab, et ka vastustaja hinnangul võib sarnane olukord korduda. Hinnangu andmine toimunule tuvastamisnõude raames on põhjendatud. Kaebuse muutmine
9.Kohus andis 15.11.2021.a määrusega menetlusosalistele tähtaja taotlusi sisaldavate avalduste ja tõendite esitamiseks kuni 29.11.2021 ja muude menetlusdokumentide esitamiseks kuni 13.12.2021. Kaebaja esitas 15.12.2021 Tartu Halduskohtule täiendava avalduse, mille järgi sarnane õigusvastane tegevus tema suhtes kordus 12.12.2021. Kaebaja palus sellega kaebuse lahendamisel arvestada. HKMS § 49 lg 1 kohaselt võib kaebaja muuta kaebuse nõuet või alust kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks käesoleva seadustiku kohaselt lubatav. HKMS § 49 lg 2 järgi võib pärast eelnimetatud tähtaega kaebuse nõuet või alust muuta üksnes mõjuval põhjusel. Kohus ei luba muuta kaebust nii, et kaebusele lisatakse 12.12.2021 toimunud sündmusest tulenevad võimalikud nõuded. Kaebaja soovis kaebust muuta pärast taotluste esitamise tähtaja möödumist. Kaebuse täiendamiseks ei ole mõjuvat põhjust. Kaebajal on võimalus esitada seoses 12.12.2021.a toimunuga eraldi kaebus. Rahunemiskambrisse paigutamine
10.Kaebaja vaidlustas kaebuses tema üksikkambrisse paigutamist. Kohus täpsustas 02.09.2021.a määruses, et mõistab üksikkambrisse paigutamise all 29.01.2021 toimunud kaebaja paigutamist rahunemiskambrisse. Vastustaja selgitas, et kaebaja viibis 29.01.2021 vastuvõturežiimil kambris 3094, paigutati kell 18.28 kambrisse 1192 (rahunemiskambrisse) ja kell 19.45 E2 osakonna kambrisse 1165. Kontrollkäik Tartu Vanglasse ja psühhiaatriaosakonda. Kättesaadav: https://www.oiguskantsler.ee/et/seisukohad/seisukoht/kontrollk%C3%A4ik-tartu-vanglasse-ja-vanglateps%C3%BChhiaatriaosakonda
11.Vangistusseadus (VangS) ei sätesta rahunemis- või rahustuskambri mõistet. Vastustaja selgituse põhjal on tegemist kambriga, mis asub eluosakonnast eemal. Kohtuasja asjaolude põhjal on kambris videovalve ning kambri sisustus võib mõnevõrra erineda tavakambrist. Vastustaja selgituse põhjal ei sõltunud kaebaja režiim, sh väljaspool kambrit liikumise võimalus sellest, millises kambris kaebaja paiknes. Eeskätt oli selle põhjuseks, et kaebaja viibis sel ajal vanglas vastuvõturežiimil ning tal puudus õigus igapäevaselt osakonna piires vabalt liikuda (vangla sisekorraeeskirja § 8 lg 4). Eeltoodu tähendab, et umbes 1 tund ja 17 minutit kestnud viibimine kambris 1192 ei omanud olulist mõju kaebaja õigustele või vabadustele. Kuna kaebaja ei kasutanud seda kambrit elukambrina, vaid viibis selles väga lühikest aega, siis ei oma tähtsust, kas kamber vastas kõigile elukambri nõuetele. Videovalvet ei ole kaebaja oma õigusi rikkuvaks pidanud. Kaebaja ei väida, et tema suhtes oleks kambris 1192 viibimise ajal kohaldatud ohjeldusmeetmeid või muid piiranguid. Kaebaja tervisekaardilt (tl 45 ja 112) nähtub, et kaebaja juures käis meditsiinitöötaja. Kaebaja paigutamine kambrisse 1192 ei olnud õigusvastane.
12.Kohus selgitab kaebajale, et kinnipeetav võib viibida kambris üksi ka muudel põhjustel kui täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine. Vaidlustatud käskkirjaga ei kohaldatud kaebaja suhtes eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Asjaolude kokkulangemise tõttu võis tulemus näida kaebajale sarnane - ta paigutati kambrisse üksi ja tema suhtes kehtisid liikumispiirangud muul alusel. Kuid väljakujunenud kohtupraktika põhjal ei saa kinnipeetav reeglina vaidlustada vanglasisest paigutamist (sh seda, kas tal on kambrikaaslane) ning liikumispiirang vastuvõturežiimil viibimise ajal tuleneb õigusaktidest. Koroonaviiruse leviku tõkestamiseks kohaldatud abinõud, sh sel eesmärgil kehtestatud liikumispiirang ei ole praeguses kohtuasjas vaidluse esemeks. Jõu kasutamine ja kehavigastuste tekitamine
13.Kaebaja väitel kasutasid valvurid tema suhtes käeraudade paigaldamisel füüsilist jõudu. Kaebaja tugineb tõendina sellele, et tal fikseeriti vigastused. Tervisekaardi väljavõtte põhjal oli kaebajal parema sarna piirkonnas hematoom umbes 5x5x2 cm, kaela piirkonnas mõlema poolsed punetavad alad, koos marrastustega, mis olid erineva suurusega, randmetel vähesel määral muljumisjäljed (tl 45, 112, fotod tl 97, 98). Sissekande tegemise või kaebaja külastamise kellaaeg tervisekaardi kandest ei nähtu. Kaebaja viitab ka kambrikaaslase A. Nazarovi seletusele (tl 66, 99), kuid selle põhjal väljus A. Nazarov kambrist enne vanglaametnike sisenemist ehk enne kaebajale käeraudade paigaldamist ja ei saanud olla väidetava jõu kasutamise tunnistajaks.
14.Vastustaja väitel kaebaja suhtes jõudu ei kasutatud. Vastustaja tugineb vanglaametnike seletustele, sh selle kohta, kuidas võisid kaebajal tekkida vigastused. Valvur P. Kangro 29.01.2021.a ettekande (tl 52), valvur E.-N. Kaasiku 29.01.2021.a ettekande (tl 86) ja vanglaametnike kohtumenetluse ajal antud seletuste (tl 93-96) kohaselt ei osutanud kaebaja käeraudade paigaldamise ajal vastupanu ja tema suhtes jõu kasutamiseks puudus vajadus. Vanglaametnikud sisenesid kilbi varjus kaebaja kambrisse. Kaebaja allus korraldusele seista näoga seina poole ja talle paigaldati käerauad. Saatmise ajal üritas kaebaja takistada ametnike liikumist. Rahunemiskambrisse jõudmise seisuga ei olnud kaebajal vigastusi. Hiljem märkas vanglaametnik, et kaebaja näol on vigastus. Videosalvestis näitas, et kaebaja tegi peaga liigutusi WC poti raami suunas ning pärast seda oli tema parempoolne põsesarn punetav.
15.Kohtu hinnangul on ülekaal vastustaja tõenditel. Olukorras, kus selgitusi toimunu kohta saavad anda ainult kinnipeetav ja vanglaametnik, on kohtupraktikas reeglina tuginetud vanglaametniku sõnadele. Vanglaametnikele on seadusega kehtestatud kõrged nõudmised ja nende suhtes viiakse läbi taustakontroll (VangS § 113 - 1141). Vanglaametnik annab ametivande. Reeglina puudub põhjus, miks vanglaametnik peaks olema kinnipeetava suhtes erapoolik. Kohtu hinnangul tuleb vanglaametniku seletuse õigsust eeldada, kui ei esine asjaolusid, mis tekitavad selles kahtlusi. Praeguses asjas selliseid asjaolusid ei esine. Vanglaametnike seletused on antud erinevatel aegadel - ettekanded tehti sündmuse toimumise päeval ning täiendavad seletused on kogutud hiljem. Seletused langevad omavahel kokku ning on eluliselt usutavad. Vanglaametnike seletused ühtivad A. Nazarovi seletusega selles osas, et kaebaja ei olnud valvurite kambrisse sisenemise hetkel agressiivne. Teiselt poolt on kaebajal fikseeritud vigastused sellised, mida on võimalik tekitada endale ise. Kaebaja viidatud otsuse Julin vs Eesti punktist 13 nähtub, et kaebaja on varem vanglas oma tahtmise saavutamiseks ennast vigastanud (tl 119). Seega on kohtu hinnangul tõendatud, et vanglaametnikud võisid kasutada jõudu kaebaja liikuma sundimiseks tema saatmise ajal, kuid ei kasutanud jõudu kaebajale käeraudade paigaldamisel ja ei põhjustanud kaebajal fikseeritud vigastusi.
16.Kui vanglaametnikud kasutasid jõudu kaebaja saatmisel tema liikuma sundimiseks, siis ei saa seda pidada õigusvastaseks. Vangistusseaduse (VangS) § 71 lg 2 alusel on vanglateenistuse ametnikul õigus kasutada teenistusülesannete täitmisel füüsilist jõudu. Kaebaja toimetamine kambrisse oli vajalik. Kaebaja ei ole pidanud jõu kasutamist saatmise ajal sedavõrd oluliseks, et seda kaebuses käsitleda. Käeraudade kasutamine ja vaidlustatud käskkiri
17.Käeraudu kohaldati 29.01.2021 kaebaja saatmisel ühest kambrist teise kirjalikku haldusakti andmata. Vastustaja selgitas, et protokolli selle kohta ei vormistatud (VangS § 71 lg 72) ning käerauad olid vajalikud eeskätt vanglaametnike ohutuse tagastamiseks. Vaidlustatud käskkirja põhjal on sellega hõlmatud käeraudade kasutamine käskkirja andmisele eelnenud päeval.
18.VangS 69 lg 1 ja lg 2 p 5 alusel võib kinnipeetavale kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid muuhulgas põhjusel, et kinnipeetav on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule, ning üheks lubatavaks abinõuks on ohjeldusmeetmete (sh käeraudade) kasutamine. VangS § 70 lg 1 alusel võib käeraudu lisaks eeltoodule kasutada ka kinnipeetava saatmisel. Kohtupraktika põhjal on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks piisav alus, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigushüve võidakse kahjustada. Täiendavate julgeolekuabinõude kui ennetavate meetmete rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe põhjal hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Nii täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kui ka konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel. Kohtulik kontroll vangla tegevuse üle täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on piiratud. Kohus saab kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa
kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (vt Riigikohtu 19.05.2017.a otsus asjas nr 3-3-1-10-17 p 16-17 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohtupraktika järgi peab käeraudade kasutamisele eelnema nende kasutamise vajaduse hinnang. Käeraudade kasutamine võib isiku agressiivset käitumist arvestades olla ennetav abinõu, et vältida õigushüvede, sh vangla julgeoleku kahjustamist, aga ka ära hoida vanglaametnike ja isiku enda kahjustamist (Riigikohtu lahend 3-3-1-18-12, p 13-14). Euroopa Inimõiguste Kohus on kaebaja viidatud otsuse Julin vs Eesti punktis 120 ja 130 (tl 129, 130) öelnud, et käeraudade või muude ohjeldusmeetmete kasutamine ei too üldjuhul kaasa küsimust konventsiooni artikli 3 alusel olukorras, kus meedet on rakendatud seoses õiguspärase kinnipidamisega ja see ei hõlma jõu kasutamist või privaatsuse puudumist, mis ületab mõistlikult vajalikuks peetavat, ning et käeraudade kasutamine võib olla õiguspärane, kui tegemist on individuaalse ja perioodiliselt ülevaadatava meetmega, mis seostub isikliku riskihindamisega isiku käitumise alusel.
19.Vastustaja viitas vastuses kaebusele ka VangS § 71 lõikele 2, mille kohaselt võib vanglateenistuse ametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. Kohus jätab selle sätte praeguse kohtuasja raames kõrvale, kuna kohaldada saab eespool nimetatud lähedasemaid ja täpsemaid sätteid. Kohus märgib, et olenemata eeltoodust ei laiene käeraudade kasutamisele VangS § 71 lg 1, mis sätestab, et VangS § 701 lõike 1 punktides 3–8 nimetatud erivahendite ja teenistusrelvade kasutamine vanglateenistuse ametniku poolt on lubatud ainult äärmuslikel juhtudel, kui kõik ülejäänud meetmed kinnipeetava põgenemise takistamiseks, põgenenud kinnipeetava tabamiseks, relvastatud või mõne muu ohtliku esemega varustatud kinnipeetava kahjutuks tegemiseks, kallaletungi kõrvaldamiseks või kõrvaliste isikute vanglasse sissetungimise takistamiseks on ammendatud.
20.Kohtu hinnangul oli käeraudade kasutamine kaebaja saatmisel 29.01.2021 põhjendatud ja proportsionaalne nii täiendava julgeolekuabinõuna kui ka saatmise käigus tehtud toiminguna. Kaebaja oli vahetult enne seda ägestunud ja agressiivne, sh lõhkus kambri ukse. Valvurite sisenemise ajal oli kaebaja lõhkumise küll lõpetanud, kuid kaebaja varasema käitumise alusel pidas vastustaja põhjendatult võimalikuks, et kaebaja võib uuesti agressiivseks või vägivaldseks muutuda.
21.Vastustaja andis haldusakti täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohta ehk vaidlustatud käskkirja 30.01.2021. Vastustaja viitas sellele, et kaebaja ägestus pärast soovitud telefonikõne ärajäämist, peksis vastu kambriust, tekitas ukse vaateavasse mõra, sõimas ametnikke ja sülitas nende poole. Kaebaja kinnitas ukse lõhkumist (nimetades seda uksele koputamiseks). Vaidlust kaebaja ja valvuri vahel ning ukse lõhkumist kinnitab ka kaebaja kambrikaaslane A. Nazarov (tl 66, 99). Kohtu hinnangul on vastustaja eeltoodud asjaoludest lähtudes põhjendatult prognoosinud, et kaebaja võib olla ohtlik vanglaametnikele ja vangla julgeolekule. Kaebaja lahendas kirjeldatud käitumisega igapäevaelu ebameeldivust ehk probleemi, et ta ei saanud helistada. Kaebaja reaktsioon oli äärmiselt ebaproportsionaalne. Ukse lõhkumine näitab, et kaebaja võib olla vägivaldne. Sülitamine ametniku suunas näitab kaebaja võimalikku agressiivsust ametnike suhtes. Käeraudade kasutamist saab pidada eesmärgipäraseks ja proportsionaalseks. Tegemist on VangS § 70 lg 1 p 1 lubatud ohjeldusmeetmetest kinnipeetava vabadusi kõige vähem piirava meetmega.
22.Kaebaja väitel ei olnud tema tegevused ametnikule ohtlikud ning ta ei ähvardanud ametnikke. Tegemist on kaebaja arvamusega. Kohtule nähtub esitatud asjaoludest, et vastustajal oli piisav alus eeldada, et kaebaja ohustab vanglaametnikke ja vangla üldist julgeolekut.
23.Kaebaja heidab vastustajale ette, et 29.01.2021 ei antud käeraudade kasutamise kohta haldusakti ning teda ei kuulatud ära. Kohtu hinnangul ei muuda see vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks. Kohus nõustub vastustajaga, et täiendavate julgeolekuabinõude puhul saab kohaldada haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 lg 2, mis võimaldab anda haldusakti edasilükkamatu korralduse tegemiseks vormivabalt ja vormistada see kirjalikult tagantjärele. Samuti sai kohaldada HMS § 40 lg 3 p 1, mis lubab jätta menetlusosalise ära kuulamata, kui viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks või avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda. Kui haldusakt kaebajale täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohta oli vormivabalt juba antud, siis ei oleks tehtud otsust enam muutnud kaebaja ärakuulamine haldusakti kirjaliku vormistamise käigus. Kaebajal oli võimalus esitada oma seisukohad vaidemenetluses.
24.Seega oli õiguspärane nii käeraudade kasutamine 29.01.2021 kui ka vaidlustatud käskkiri. Kokkuvõttes jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata. Menetluskulud, selgitused
25.HKMS § 109 lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Pooled ei ole menetluskulude nimekirju ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid teada ei ole. Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda.
26.Kohus vabastas kaebaja 02.09.2021.a määrusega lõplikult riigilõivu tasumise kohustusest. Tegemist ei ole olukorraga, kus menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud (HKMS § 118 lg 3). Puudub vajadus käsitleda riigilõivu küsimust otsuses.
27.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.