Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar ja Einar Vene 14. detsember 2022, Tartu 3-21-253
Haldusasi
Vjatšeslav Koguti kaebus Tartu Vangla poolt rahunemiskambrisse paigutamise, jõu kasutamise ja kehavigastuste tekitamise õigusvastasuse tuvastamiseks ning Tartu Vangla 30. jaanuari 2021. a täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja nr 2-21/12/14 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 21. detsembri 2021. a otsus Vjatšesav Koguti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Vjatšeslav Kogut Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21. detsembri 2021. a otsus muutmata.
2.Tagastada Vjatšeslav Kogutile apellatsioonimenetluses esitatud tõendid.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 13. jaanuar 2023).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav Vjatšeslav Kogut paigutati tema ägestumise tõttu 29. jaanuaril 2021 eraldi kambrisse rahunema. Kambrisse saatmise ajaks olid talle paigutatud käerauad. Vangla 30. jaanuari 2021. a käskkirjaga nr 2-21/1-2/14 kohaldati tema suhtes täiendava julgeolekuabinõuna käeraudade kasutamist. Käskkirja kohaselt on vanglal alus arvata, et V. Kogut võib konflikti korral ametnikke rünnata.
2.Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas V. Kogut kaebuse, milles palus tuvastada rahunemiseks kambrisse paigutamise ning selle käigus jõu kasutamise ja kehavigastuste tekitamise õigusvastasus ja tühistada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkiri. Kaebuse kohaselt tunnistab kaebaja, et pärast seda, kui tal ei võimaldatud helistamist advokaadile, solvas ta ametnikke. Kuid kaebaja täitis rahulikult ametnike korraldusi, seisis näoga akna poole ja pani käed
selja taha, ent tema suhtes kohaldati ikkagi jõudu, teda kägistati, löödi näkku ja solvati. Tuvastamisnõude esitamist põhjendas kaebaja preventiivse eesmärgiga. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks ei olnud põhjust, kuna kaebaja ei olnud agressiivne.
3.Tartu Halduskohtu 21. detsembri 2021. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Tuvastamisnõue on lubatav, kuna sarnane olukord võib korduda.
3.2.Kaebaja paigutati kambrisse (nn rahunemiskambrisse), mis vastustaja selgituse põhjal asub eluosakonnast eemal, selles on videovalve ning selle sisustus võib mõnevõrra tavakambrist erineda. Kaebaja viibis seal umbes 1 tund ja 17 minutit. See ei saanud omada olulist mõju kaebaja õigustele ja vabadustele. Kuna ta oli seal väga lühikest aega, ei oma tähtsust see, kas kamber vastas kõigile elukambri nõuetele. Videovalvet ei ole kaebaja oma õigusi rikkuvaks pidanud. Kokkuvõttes ei pidanud halduskohus kaebaja rahunemiskambrisse paigutamist õigusvastaseks.
3.3.Tervisekaardi väljavõtte järgi oli kaebajal fikseeritud parema sarna piirkonnas hematoom, kaela piirkonnas punetavad alad koos marrastustega ning randmetel vähesel määral muljumisjäljed. Valvurite ettekannete järgi ei osutanud kaebaja vastupanu, talle paigaldati käerauad ning rahunemiskambrisse jõudes ei olnud tal vigastusi. Videosalvestiselt tehti kindlaks, et kambris tegi kaebaja peaga liigutusi WC-poti raami suunas ning pärast seda oli tema parempoolne põsesarn punetav.
3.4.Kohus pidas veenvamaks vastustaja tõendeid. Vanglaametnike ettekanded ja seletused on antud erinevatel aegadel, kuid need langevad omavahel kokku ja on usutavad. Kaebajal fikseeritud vigastused on sellised, mida on võimalik endale ise tekitada. Kohus luges tõendatuks, et valvurid ei põhjustanud kaebajale vigastusi. Jõu kasutamine kaebaja liikuma sundimiseks ei olnud õigusvastane, kuna kaebaja toimetamine kambrisse oli vajalik.
3.5.Vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 ja lg 2 p 5 võimaldavad kinnipeetavale kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid (sh käeraudu) muuhulgas põhjusel, et kinnipeetav on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Käeraudade kohaldamine kaebaja saatmisel 29. jaanuaril 2021 oli põhjendatud ja proportsionaalne. Kaebaja oli vahetult enne seda ägestunud ja agressiivne. Ta oli eelnevalt lõhkunud kambri ukse. Valvurite sisenemise ajal oli kaebaja küll lõhkumise lõpetanud, kuid kaebaja varasema käitumise tõttu pidas vastustaja põhjendatult võimalikuks, et kaebaja võib uuesti agressiivseks või vägivaldseks muutuda. Haldusakt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks anti päev hiljem, st 30. jaanuaril 2021. Selles viidati sellele, et kaebaja ägestus pärast soovitud telefonikõne ärajäämist, peksis vastu kambriust, tekitas ukse vaateavasse mõra, sõimas ametnikke ja sülitas nende poole. Neist asjaoludest lähtudes on vastustaja põhjendatult prognoosinud, et kaebaja võib olla ohtlik vanglaametnikele ja vangla julgeolekule.
3.6.Haldusakti andmine hiljem oli õiguspärane tulenevalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 lg-st 2, mis võimaldab anda edasilükkamatu korralduse tegemiseks haldusakti vormivabalt ning vormistada see kirjalikult tagantjärele. HMS § 40 lg 3 p 1 võimaldab jätta menetlusosalise ära kuulamata, kui viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks või avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.V. Kogut esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Kohtunik üritab välistada vanglaametnike süüd ning käitub selliselt ka teistes asjades.
4.2.Kaebajat peksti uuesti 12. ja 14. detsembril 2021.
4.3.Julgeolekumeetmete kohaldamisel on ametnikud kohustatud välja andma haldusakti.
4.4.Õiguskantsleri kontrollkäigu kokkuvõttes on leitud, et sellised meetmed peavad olema dokumenteeritud. Akti koostamata jätmine oli õigusvastane nagu ka rahunemiskambrisse paigutamine.
4.5.On arusaamatu, miks kaebaja rahunemiskambrisse paigutati.
4.6.Kaebajal tekkisid rahunemiskambrisse paigutamise tõttu psüühilised häired.
4.7.Ignoreeriti VangS § 71 lg-t 1, § 71 lg-t 71 ja lg 72 p-i 1, mille kohaselt tuleb erivahendi kasutamisel hoiduda inimese tervise kahjustamisest suuremal määral, kui on vältimatu ning laskma isik arsti poolt läbi vaadata.
4.8.On absurdne, et ametnikud meenutavad, mida nad videosalvestiselt nägid, kuid salvestist ennast pole säilinud. Enesevigastamise nägemisel oleks tulnud koostada ettekanne.
4.9.Ametnike väited pole tõendatud.
4.10.Selgitatud pole, kuidas said kaebajale tekkida teised vigastused lisaks näovigastusele.
5.Tartu Vangla palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
5.1.Etteheited kohtuniku suhtes on alusetud.
5.2.Asjassepuutumatud on viited hilisematele intsidentidele.
5.3.Vanglasisene paigutamine on kohtupraktika järgi toiming ning haldusakti andmine pole nõutav.
5.4.Ükski tõend ei kinnita, et kaebajale tekitati vigastusi.
5.5.Vangla valvesüsteem salvestab kaamerapilti üksnes määratud aja ning see sõltub salvestamiseks ettenähtud andmekandja mahust. Selle täitumisel algab varasemalt salvestatud pildi ülesalvestamine. Kaebus võeti menetlusse 7 kuud hiljem ning kaamerasalvestist enam säilinud polnud.
5.6.Kaebaja ei paigutatud rahunemiskambrisse mitte julgeolekuabinõude raames, vaid seetõttu, et kambris karjumine ja vastu ust tagumine tekitab müra, mis kostub ka mujale kambritesse. Teiste isikute häirimise lõpetamiseks ning kambri lõhkumise lõpetamiseks oli vajalik kaebaja rahunemiseks ära viia ja paigutada ta ajutiselt teise kambrisse. Tegemist ei olnud eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisega VangS § 69 lg 1 mõttes.
5.7.Tõendatud ei ole kaebajal psüühiliste häirete tekkimine.
5.8.Kaebaja viidatud Euroopa inimõiguste kohtu lahend ei ole asjakohane.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Alusetu ja põhjendamatu on kaebaja väide, et halduskohus üritab välistada vanglaametnike süüd. Kohtuotsusest nähtuvalt on kohus igakülgselt analüüsinud nii vastustaja kui kaebaja seisukohti ning selgitanud, miks ta peab veenvamateks vangla esitatud seisukohti ning tõendeid. Seetõttu ei tähenda kaebuse rahuldamata jätmine, et halduskohus kaitseb vanglat.
8.Kaebaja suhtes väidetavalt toimunud uued intsidendid (kaebaja sõnul teda peksti uuesti) ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjassepuutuvad. Käesolevas asjas käib vaidlus tulenevalt kaebaja esitatud kaebusest üksnes 29. jaanuari 2021. a intsidendi üle ning hilisematele intsidentidele hinnangu andmine pole vajalik ega võimalik.
9.Kaebaja väidab, et julgeolekumeetmete kohaldamisel on ametnikud kohustatud välja andma haldusakti. Ringkonnakohus selgitab, et kaebaja suhtes toimus 29. jaanuaril 2021 kaks iseseisvat haldustegevust – tema suhtes kasutati käeraudu ning ta paigutati nn rahunemiskambrisse. Käeraudade kasutamine on VangS § 701 lg 1 p-st 1 ja § 69 lg 2 p-st 5 tulenevalt täiendavaks julgeolekuabinõuks. Selle kasutamise kohta on antud haldusakt – vangla 30. jaanuari 2021. a käskkiri. Halduskohus on selgitanud, et sellisel viisil kirjaliku haldusakti hilisem andmine on lubatav HMS § 55 lg 2 alusel (edasilükkamatu korralduse tegemiseks ei pea haldusakti andma
kirjalikult, see tuleb tagantjärele isiku taotlusel kirjalikult vormistada). Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Seega on selles küsimuses vajalik haldusakt olemas. Kambrisse paigutamise osas on vangla põhjendatult viidanud Riigikohtu praktikale, mille järgi vanglasiseselt teise kambrisse (ja isegi teise eluosakonda) paigutamine on toiming, mitte haldusakt (vt nt RKHKo 3-3-1-10-11, p 13). Seega ei tulene teise kambrisse paigutamisel vanglale kohustust vormistada selle kohta kirjalikku haldusakti. Halduskohus on viidanud, et kambri sisustus oli küll mõnevõrra teistsugune kui tavakambritel ning seal oli videovalve, kuid muus osas erinevusi polnud. Seega ei ole võimalik näha, et kaasnenud oleks kaebaja õiguste mõjutamine, mida Riigikohus vanglasisese paigutamise puhul reeglina näinud ei ole. Seda enam, et kaebaja viibis rahunemiskambris üksnes väga lühikest aega (tund ja 17 minutit).
10.Kaebaja on õiguskantsleri kontrollkäigu kokkuvõttele rahunemiskambrisse paigutamine peab olema dokumenteeritud.
tuginedes
leidnud,
et
Samas ei ole kaebaja viidanud, millistest õigusaktidest selline dokumenteerimise kohustus tulenema peaks. Nagu eelnevalt märgitud, ei ole haldusakti andmine sellisel juhul vajalik. Vangla on selgitanud, et sellisel juhul on ümberpaigutamise eesmärk lihtsalt see, et isik ei häiriks lärmi tekitamisega teisi isikuid ega lõhuks esemeid (tl 83p-84). Ringkonnakohus ei näe vajadust sellise ümberpaigutamise formaalseks dokumenteerimiseks.
11.Kaebaja hinnangul on arusaamatu see, miks ta rahunemiskambrisse paigutati, kuna ta oli käeraudade paigutamise ajal rahulik. Samas jätab kaebaja täielikult tähelepanuta enda käitumise enne valvurite sisenemist tema kambrisse. Vangla on selgitanud, et kaebaja oli eelnevalt ägestunud, kuna soovis koheselt helistada. Ta karjus ja kasutas ebaviisakaid väljendeid ning hakkas peksma vastu kambri ust. Valvuri poolt väljastpoolt kambrit antud korraldusele tegevus lõpetada kaebaja ei allunud, peksis ust edasi ning sõimas. Samuti sülitas ta ametniku suunas ja peksis toidunõudega ukse vaateava, millega tekitas sinna läbiva mõra. Kaebaja ei allunud ka teisele korraldusele lõhkumine lõpetada, vaid jätkas sõimlemist ja eksponeeris läbi toiduluugi ametnikele oma suguelundeid. Alles siis, kui valvurid kambrisse sisenesid ja hoiatasid kinnipeetavat allumatuse korral jõu kasutamisega, allus kaebaja korraldusele seista näoga seina poole ja panna käed selja peale (tl 83). Seega allus kaebaja vanglaametnike korraldustele alles siis, kui need olid mitmekesi tema kambrisse sisenenud. Enne seda kaebaja ignoreeris korduvalt väljastpoolt kambrit antud korraldusi, karjus, sõimas, kasutas ebaviisakaid väljendeid ning lõhkus kambri ust. On ilmne, et sellises olukorras oli põhjust arvata, et kaebaja võib kujutada endast ohtu vanglaametnikele ning käeraudade kasutamine oli põhjendatud. Ka rahunemiskambrisse paigutamist saab eelnevat arvestades pidada igati põhjendatuks. Kaebaja tähtsustab üle oma hetkelist rahunemist ja allumist kambrisse sisenenud ametnike korraldustele. On ilmne, et kaebaja käitumine muutus üksnes seetõttu, et vanglaametnikud sisenesid kambrisse. Kui nad seda poleks teinud, oleks kaebaja käitumine suure tõenäosusega edasi kestnud ning on igati alus arvata, et kui valvurid oleksid kambrist ilma midagi tegemata lahkunud, oleks kaebaja jätkanud enda käitumist. Vastavalt oli põhjendatud kaebaja suunamine rahunemiskambrisse, et tema tekitatud lärm ei häiriks teisi.
12.Kaebaja väidab, et tal tekkisid rahunemiskambrisse paigutamise tõttu psüühilised häired.
Psüühiliste häirete tekkimine ei ole samas millegagi tõendatud. Halduskohus on põhjendatult viidanud, et kaebaja viibis rahunemiskambris üksnes väga lühikest aega, mistõttu pole kahju tekkimine usutav.
13.Kaebaja viitab vangistusseaduse sätetele, mis keelab erivahendi kasutamisel isiku tervist kahjustada vajalikust suuremal määral ning võimaldama isikule pärast seda arstlikku kontrolli. See etteheide lähtub eeldusest, et kaebajale tekitati käeraudade paigutamise ning rahunemiskambrisse paigutamise käigus vigastusi. Kaebaja on olnud läbivalt sellel seisukohal. Samas on asja materjalides nelja erineva vanglaametniku seletused (tl 93-96), milles kinnitatakse, et kaebaja ei saanud ümberpaigutamise käigus mingeid vigastusi. Samuti on olemas vanglaametniku ettekanne vaidlusaluse intsidendi toimumise päevast, mille järgi märkas vanglaametnik rahunemiskambris oleval kaebajal silma all turset ja paistetust, mida seal paigutamise ajal ei olnud. Videosalvestist vaadates selgus, et kaebaja istus WC-potile ning liigutas pead edasi-tagasi poti raami suunas. Pärast seda oli näha, et tema põsesarnal oli punetus, mida seal enne polnud (tl 86). Seega kinnitavad need seletused ja ettekanne, et kaebajal ei olnud rahunemiskambrisse paigutamisel vigastusi ning viitavad tõenäolisele viisile, kuidas kaebaja vähemalt ühe vigastustest sai (st tekitas selle endale ise). Sarnaselt halduskohtuga peab ringkonnakohus kaalukamaks vangla kasuks rääkivaid tõendeid. Seda arvestades lähtub kaebaja vanglale etteheiteid tehes valest eeldusest ning pole alust arvata, et ta sai ümberpaigutamise käigus vajalikust suuremal määral kannatada ning talle jäeti vigastuste kontrollimiseks arst kutsumata.
14.Kaebaja ei pea videosalvestisele viitamist tema enesevigastamise tõendina asjakohaseks, kuna salvestist ennast pole. Vastustaja on ringkonnakohtu arvates usutavalt selgitanud, et valvekaamera alustab andmemahu täitudes uute andmete salvestamisega ning vanad salvestised selle käigus kustuvad. Sarnaselt toimivad ka kaubandusvõrgus müüdavad valvekaamerad. Mis puudutab etteheidet, et enesevigastamise nägemisel oleks tulnud koostada ettekanne, siis jätab kaebaja tähelepanuta, et selline vanglaametniku ettekanne ongi olemas (vt tl 86) ning ülal ringkonnakohus sellele ettekandele ka viitas.
15.Kaebaja rõhutab seda, et selgitatud pole, kuidas tekkisid tal teised vigastused. On tõsi, et kaebajal olid nähtavad ka punetavad alad kaelal (vt nt tl 97-98). Samas märgib ringkonnakohus, et üldteadaolevalt pole selliste marrastuste või punetavate laikude tekitamine endale sugugi keeruline, inimene saab neid endale ise enda kätega tekitada. Arvestades asjaolu, et kaebajat nähti videosalvestiselt tekitamas endale verevalumit põsesarnale, ei ole välistatud, et kaebaja tekitas vigastused (punetavad alad) ka enda kaelale (või võimendas olemasolevaid kahjustusi). See, et sellise vigastuse tekitamise kohta puudub videosalvestise kirjeldus, võib olla põhjendatav lihtsalt sellega, et vanglaametnikud märkasid kaebaja silma all ainult turset ning asusid salvestiselt otsima üksnes selle tekkimise põhjust ja ei pannud tähele või ei näinud seda kohta salvestiselt, kus kaebaja tekitas enda kaelale kerged vigastused. Samuti on võimalik, et ülejäänud kerged vigastused (muljumisjäljed randmetel, punetavad alad kaelal) tekkisid kaebajal tõepoolest rahunemiskambrisse paigutamise käigus, st koos kaebaja fikseerimisega ning talle käeraudade paigutamisega. Nende vigastuste kirjelduse järgi ei saa neid aga pidada sellisteks, mis viitavad jõu ülemäärasele kasutamisele ning erivahendi käigus isiku tervise kahjustamisele vajalikust suuremas määras. Kaela fikseerimine on üldteadaolevalt üks tõhusamaid viise isiku kontrolli all hoidmiseks. Olukorras, kus isiku poolt oli eelneva
käitumise põhjal karta rünnet, on isiku kontrolli alla võtmine igati põhjendatud. Selle käigus tekkida võinud punane ala kaelal ei tähenda isiku tervise kahjustamist vajalikust suuremal määral, mõningane punetus nahal võib olla tõhusa fikseerimise korral vältimatu. Sama kehtib ka mõningaste muljumisjälgede kohta randmetel, mis võib olla käeraudade paigaldamisel samuti väga raskesti välditav. Seega kokkuvõttes ei pruugi olla küll üheselt selge, kuidas tekkisid kaebajale ülejäänud vigastused, kuid isegi juhul, kui need tekkisid kaebaja fikseerimise ja käeraudade paigaldamise käigus, ei saa neid pidada õigusvastasteks.
16.Kaebaja on viidanud küll mitmetele Euroopa inimõiguste kohtu lahenditele, kuid neis ei ole olnud tegemist samasuguste asjaoludega nagu käesolevas asjas ning need lahendid ei ole käesoleva asja lahendamisel asjassepuutuvad.
17.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluse esitatud tõend (tervisekaardi väljavõte) tuleb kaebajale tagastada, kuna see tõend on asja materjalides juba olemas. Riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel oli kaebaja vabastatud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.