MTÜ Kloogaranna Kultuuripärandi ja Looduskaitse Selts kaebus Lääne-Harju Vallavolikogu 09.03.2021 otsuse nr 15 „Detailplaneeringu kehtestamine” tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – MTÜ Kloogaranna Kultuuripärandi ja Looduskaitse Selts (registrikood 80563823), volitatud esindajad Britta Retel ja Allar Jõks Vastustaja – Lääne-Harju vald, volitatud esindajad Eha Kõiv ja Erki Ruben Kolmas isik – EON Grupp OÜ (registrikood 12466063), volitatud esindaja Andrias Palmits
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Mõista kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja menetluskuludena 900 eurot. Jätta menetlusosaliste muud menetluskulud nende endi kanda.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 19.01.2022 a.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.MTÜ Kloogaranna Kultuuripärandi ja Looduskaitse Selts esitas 15.04.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Lääne-Harju Vallavolikogu 09.03.2021 otsuse nr 15 „Detailplaneeringu kehtestamine” tühistamiseks. Planeeringuga jagatakse Joa tee 43 kinnistu neljaks krundiks ja moodustakse kaks elamumaa, üks ärimaa ja üks maatulundusmaa sihtotstarbega krunt. Elamumaa krundile antakse ehitusõigus ühe kahekorruselise paarismaja ja kahe abihoone ehitamiseks summaarse ehitisealuse pinnaga kokku 350 m2. Ärimaa krundile on võimalik rajada kaks kahekorruselist multifunktsionaalset hoonet summaarse ehitisealuse pinnaga 900 m2 ja kõrgusega kuni 9 m. Maatulundusmaa krundile on antud ehitusõigus ühekordse abihoone rajamiseks ehitisealuse pindalaga kuni 50 m2. Korralduse lkdel 3 ja 4 on välja toodud vajadus kavandada ja rajada spordihoone. DP põhijoonise kohaselt jaotub ala pereelamumaaks, spordihoone ja -kompleksi maaks, kaubandus- ja toitlustushoone maaks, looduslikuks haljasmaaks ning tee ja tänava maaks.
Detailplaneering (DP) on vastuolus kehtestatud üldplaneeringuga (ÜP). Ka üldplaneeringu muutmiseks puudub igasugune avalik huvi. ÜP kohaselt on tegemist maatulundusmaaga. ÜP ei näe ette, et tegemist oleks arengupiirkonnaga. Avaliku huvi põhjendamiseks ei ole piisav, et praegusel ajal puudub vajadus kasutada kinnistut maatulundusmaa või laagri staadionina. Kinnistu sihtotstarbeline kasutus võib seisneda ka mingis muus otstarbes või kasvõi lisaks elamumaale osaliselt avalikult kasutatava roheala säilitamises. Spordivõimalused lähipiirkonnas on juba olemas. Kolmas isik ei ole ka pikaajaline maaomanik, mistõttu ei ole ÜP kehtestamisest möödunud pikk ajavahemik määrav.
2.Planeeringulahendus ei arvesta tasakaalustatult erinevate osapoolte huve. Huvitatud isikule DP koostamise üleandmine on mõjutanud DP sisu. Vastustaja on alternatiivid jätnud kõrvale üksnes seetõttu, et need ei ole kooskõlas arendaja huvidega. Kinnistu omanikul ei ole õigustatud ootust, et avaliku huviga ei arvestata.
3.Kloogaranna külas on hajaasustus, kus asuvad väiksemad suvilad ja elamud ning võrdlemisi suured kinnistud. Planeeringulahendus on vastuolus PlanS §-ga 8, sest see ei järgi väljakujunenud asustusstruktuuri. Planeeritavad krundid on üksnes ca 3000 m2, kuid lähiala kruntide suurused on kuni 2 ha.
4.DP-l on pöördumatu negatiivne mõju kogu külale, sest ärimaale planeeritakse kohvik ja tennisekeskus, samuti laiendatakse ajalooliselt väljakujunenud kohalikke teid ja ka riigimaantee ristmikku. Sellega tagatakse mugavad liikumis- ja parkimistingimused eeskätt suvitajatele, kes seni ei ole ala merele ligipääsuks kasutanud. Piirkonnas ei ole teisi kohvikuid, mistõttu muutub piirkond Klooga ranna aktiivseks kasutusalaks, millega kaasneb oluline negatiivne keskkonnamõju.
5.DP olulist mõju arvestades oleks tulnud koostamine peatada ja valida võimalik arengusuund uue ÜP koostamise käigus. Alternatiivselt tulnuks algatada KSH, mille käigus tulnuks analüüsida kumuleeruvat mõju ja seda leevendavaid meetmeid.
6.Menetluses pakuti kompromissettepanekuna, et ärimaa krunt ja teede lahendus jäänuks kehtestamata. Vastustaja lähtus valitud lahendustest üksnes arendaja soovile tuginedes, jättes avalikkusega konsensuse otsimata.
7.DPga on rikutud kavandatava puurkaevu, abihoone ja selleks vajaliku tee osas ehituskeeluvööndit. Samuti ei ole tehtud ettepanekut ehituskeeluvööndi vähendamiseks ja DP lahendust ei ole võimalik ellu viia, sest puudub joogiveelahendus.
8.Muinsuskaitseamet on jäetud põhjendamatult kaasamata, sh varasemad analüüsid arvestamata. DP-ga on loodud eeldus, et lubatud on mistahes materjaliga uushoonestuse rajamine.
9.Lahendamata on jäetud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga (ÜVK) seotud küsimused, kuna arvestamata on jäetud perspektiivne liitumine ÜVK-ga. Seega tuleks kogu võrk ehitada ümber, mis võib omada negatiivset mõju põhjaveele, mis on piirkonnas nõrgalt kaitstud. Samuti ei ole kavandatud ühtegi meedet põhjavee kaitseks.
10.Vastustaja volikogu liige on osalenud detailplaneeringu menetluses arendaja esindajana ning samuti detailplaneeringu kehtestamise hääletamisel.
3.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.
1.Üldplaneeringut muutev Joa tee 43 kinnistu ja lähiala detailplaneering on õiguspärane ning kehtestatud avalikes huvides. Üldplaneering ei tekita isikutele abstraktset kaitstavat usaldust, et varem kindlaks määratud tingimused säiliksid muutmatuna. Üldplaneeringu muutmise tingib soov ala kasutusele võtta ning anda võimalus alale kaasaegsetele vajadustele vastavate rajatiste ja hoonete ehitamiseks. Liiva tee vajab liikluskorralduslikku head lahendust, kus turvaline liiklemine oleks tagatud ka jalakäijatele. Ala korrastamine ja aktiivselt kasutusele võtmine tõstab piirkonna väärtust. Üldplaneering käsitleb Kloogaranna küla samaaegselt nii puhke- kui ka arenduspiirkonnana. Kehtivas Harju maakonnaplaneeringus on Kloogaranna küla juurde määratud linnalise asustusega ala ning Joa tee 43 kinnistu jääb selle ala sisse. Samale alale oli juba varasemalt algatatud detailplaneeringu koostamine kogu ulatuses ärimaa krundi moodustamiseks. 2017. aastal vaatas Keila Vallavolikogu muuhulgas maaomaniku taotlusest lähtudes otsuse ümber ning tegi Keila Vallavalitsusele ülesandeks läbi viia detailplaneeringu menetlus ühe ärimaa, kahe elamu2(13)
maa ja ühe üldkasutatava maa kasutusotstarbega krundi moodustamiseks ja ehitusõiguste määramiseks. Olemasoleva miljööga sobitumisel ei ole määravaks asjaoluks maa kasutusotstarve, vaid pigem arhitektuurne lahendus. Detailplaneeringu alusel ei lammutata ega asendata ühtegi hoonet, samuti ei kavandata suvalisi hooneid. Kaebaja on jätnud tähelepanuta detailplaneeringu seletuskirjas toodud tingimuse, mille kohaselt krundile rajatava spordihoone kavandamisel tuleb eriliselt jälgida, et see sobituks arhitektuuriliselt antud piirkonda. Liiva tee ja Muru tee on olemasolevad avalikult kasutatavad teed, mis on mõeldud igaühele. Muru teelt pääseb kallasrajale. Kallasrajale pääsemise tagamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne ning teenib üksnes avalikku huvi. Liiva tee laiendamine on vajalik jalgsi ja ratastega liiklejatele ohutuks liiklemiseks mere rannani. Liiva tee on tupiktee autoliikluse mõttes ning detailplaneeringuga ega ka muu strateegilise dokumendiga ei kavandata selle muutmist läbiva liiklusega tänavaks. Detailplaneeringu ja üldplaneeringu menetlused on eraldiseisvad protsessid ning saavad toimuda samaaegselt. Uus üldplaneering tugineb kehtivale maakonnaplaneeringule, kus Kloogaranna küla on määratud arendusalaks. Joa tee 43 detailplaneeringu lahendus on kooskõlas kehtiva maakonnaplaneeringuga. Seni, kuni ei ole kehtestatud uut üldplaneeringut, kehtivad olemasolevad. Detailplaneeringu menetlus läbi viidud koostöös huvitatud isikute ja avalikkusega ning osapoolte huve tasakaalustatavalt. Detailplaneeringu kehtestamisel on ülekaalukas avalik huvi uue spordihoone rajamiseks. Avalik huvi kattub kinnistu omaniku huvidega. Kaebaja ja tema juhatuse liikmed on olnud kaasatud. Kohalik omavalitsus ei ole plaaninud ehitamist vastuolus ehituskeeluvööndis lubatuga. Veeseaduse § 119 punkt 5 ei keela tehnorajatiste veekaitsevööndisse rajamist juhul, kui puudub otsene oht veekogule, st välditakse veekogu kalda või ranna erosiooni ja hajuheidet. Keskkonnaameti ettepanekul jäi kanalisatsioonitorustik veekaitsevööndist välja, mis minimeeris vähemagi võimaliku ohu. Kavandatav lokaalne reoveekäitluslahendus koosmõjus kaitsmata põhjavee olukorraga ei ole põhjenduseks keskkonnamõjude strateegilise hindamise algatamisele. Detailplaneeringu tase ja menetlusprotsess ei tegele taoliste tehniliste asjaolude analüüsimisega ja planeeringu algatamise etapis ei ole asjakohane valida lõplikku puhastustehnoloogiat. Esialgu kavandatud reoveepuhastusseadmed asendati kogumismahutiga. Detailplaneeringus on vee- ja kanalisatsioonivarustus lahendatud tüüpiliselt olukorrale, kus ÜVK trasside ehitus piirkonnas ei ole ÜVK arengukava lühiajalises investeeringuplaanis, kuid pikas perspektiivis nähakse alale süsteemi väljaehitamist. Volikogu liige esindas kinnistu omanikku koosolekul ühekordselt, kuna endise vallavanemana oli ta teadlik menetlusest ja kinnistu omaniku seisukohtadest. Volikogu liige ei ole äriregistri andmetel seotud isik ja otsuse hääletuse ajal olid volitused lõppenud. Volituste lõppemist tõendab ka 13.01.2020 koosoleku protokoll, millest nähtub, et kinnistu omaniku esindaja oli volikirja alusel juba vandeadvokaat Andrias Palmits.
Kolmas isik vaidleb kaebusele vastu.
1.Kuigi planeeringuala lähinaabrid on asutanud mittetulundusühingu, mis kõiki oma liikmeid esindab, ei ole kaebus esitatud avalike huvide kaitsmise eesmärgil. Taotlusest ja kaebusest nähtuvalt soovib kaebaja takistada spordi ja vaba aja veetmise võimalusi ning juurdepääsu lähedal asuvale veekogule.
2.Tähelepanuta on jäetud asjaolu, et planeeritaval kinnistul asub staadion. Seetõttu on tegemist faktilise spordifunktsiooniga kinnistuga ning selle käsitlemine määramata maana on ebaõige. Detailplaneering ei teeni vaid kolmanda isiku erahuvi. Olgugi, et planeeringu järgi on tegemist osaliselt ärimaa sihtotstarbega kinnistuga, on tegemist spordile ja vaba aja veetmisele suunatud arendusprojektiga – ning seda kinnistul, kus asub staadion.
3.Ligipääs lähedalasuvale veekogule peab olema tagatud võrdselt nii kohalikele elanikele kui ka suvitajatele. Teedevõrku puudutavate küsimustega seisab kaebaja kolmandale isikule arusaadavalt planeeringule vastu seetõttu, et MTÜ üks asutajatest on ehitanud oma kinnistul olnud vana piir3(13)
deaia asemele uue, kuid see ei asu enam kinnistu piiril, vaid mitme meetri kaugusel senisest asukohast ehk teemaal. Samas ei saa see õigustada võõrale maale aia ehitamist ega ka kergliiklustee rajamisest loobumist planeeringujärgses asukohas.
4.Asjaolu, et kolmas isik ei ole pikaajaline maaomanik ja seetõttu ei oleks üldplaneeringu muutmine avalikes huvides, ei ole õige. Väide, et kinnistu omaniku vahetus peaks detailplaneeringu menetlust mõjutama ja/või üldplaneeringu muutmise vajaduse tingima ei põhine õigusaktil.
5.Menetluse käigus on korraldatud kohaliku omavalitsuse initsiatiivil lisaks avalikule väljapanekule ning avalikule arutelule ka muid nõupidamisi, millel kaebaja esindajad osalesid. Võimaluste piires on kaebaja ettepanekutele vastu tuldud. Vastu ei ole tuldud küsimustes, mille osas ei ole see võimalik olnud – nt kinnistule viiva ristmiku osas, kuivõrd väljapakutud lahendus on ainus, mis sobib planeeringu kooskõlastanud Maanteeametile. Seega on planeeringulahendus on sedavõrd tasakaalustatud, kui seda võimaldavad õigusaktid ning planeeringulahendus on kujunenud kompromissina.
6.Kaebusele lisatud joonistelt nähtub selgelt, et ehituskeeluvöönd ja kaitsevöönd ei kattu. Puurkaev ei asu ehituskeeluvööndis. Ka ei asu ehituskeeluvööndis puurkaevu kaitsevöönd. Puurkaevu nr PRK0001392 Joa tee 43 kinnistul ei eksisteeri – seda ei ole mitte keegi kinnistult leidnud. Täiendavalt on kohalik omavalitsus puurkaevu temaatikat piisava põhjalikkusega analüüsinud ning jõudnud järeldusele, et kõnealuse puurkaevu nr PRK0001392 dokumentatsioon (sh puurkaevu pass) ei saa vastata tegelikkusele, sest puukaevu passis kirjeldatud (pinnase) läbilõige ei ole selline nagu detailplaneeringu alal või selle lähipiirkonnas.
7.Planeerimismenetluse algstaadiumis kavandati planeeringualale teistsugune reovee käitlemise süsteem – täpsemalt puhastiga. 13.01.2020. a toimunud nõupidamisel tegi kaebaja ettepaneku lahendada reovee käitlemine muul viisil, täpsemalt kogumismahutiga. Tulles vastu kaebaja soovile, oli kolmas isik valmis planeeringulahendust muutma.
8.Kolmas isik ei ole andnud volikogu liikmele volitust enda kui arendaja esindamiseks, andnud korraldusi, maksnud väidetava esinduse eest tasu vms. Juhatuse liige on oma 18.06.2019 e-kirjas andnud selle isiku kontakti, kes vallavolikogust Joa tee 43 detailplaneeringuga tema subjektiivsel hinnangul piisavalt kursis on – eeldades, et volikogu liige esindab oma ametiülesannetest tulenevalt ka kinnistu omaniku huve.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kohus märgib esmalt, et kaebaja on esitanud kaebuse keskkonnaorganisatsioonina. Mis tähendab, et vaidlustatud haldusakt peab olema seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkide või tegevusvaldkonnaga ning sellest tulenevalt peavad ka kaebuse aluseks olevad argumendid olema seotud keskkonna kaitse eesmärkidega (Riigikohtu otsus nr 3-16-1472, p 17). Seega ei saa käesolevas asjas kaitsta kaebaja eelduslikeks liikmeks olevate lähipiirkonna elanike subjektiivseid õiguseid, mis jäävad keskkonnakaitsest väljapoole.
5.Asjas ei ole vaidlust selle üle, et Joa tee 43, s.o vaidlusaluse kinnistu otstarvet ei ole üldplaneeringu tasandil kehtestatud. Kinnistu asub piirkonnas, mille kohta kehtib Keila valla üldplaneering, mis kehtestati 13.10.2005, enne haldusreformi1. Üldplaneeringu kaardil „Tiheasustusalade tsoneerimine“ on kinnistul tingmärk, mille kohaselt säilub senine sihtotstarve (maatulundusmaa). Ka maakatastri kohaselt on tegemist 100% maatulundusmaaga, s.o põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks kasutatav maa ja maa, millel on põllu- või metsamajanduslik potentsiaal (MaaKatS § 181 lg 9). Asjas ei ole vaidlust ka selle üle, et tegelikkuses ei ole kinnistu aktiivses kasutuses, sh maatulunduslikul eesmärgil, ja kinnistul asub kasutusest välja langenud staadion. Kohus peab vajalikuks märkida, et tegemist ei ole sotsiaalmaaga, sh üldkasutatava maaga, mis on avalikult kasutatav, üldjuhul hooneteta maa, millel võivad paikneda üksnes abihooned, sealhulgas haljasala ja pargi maa (sa1
https://laaneharju.ee/keila-valla-uldplaneering
4(13)
mas lg 12 p 2), mis tähendab, et ka hetkel puudub avalikkusel ootus, et kinnistut saab edaspidi kasutada avaliku haljasalana.
6.Detailplaneeringu kehtestamise otsuses ei ole selgesõnaliselt viidatud üldplaneeringu muutmisele. Samas on sama seletus olemas DP seletuskirjas (lk 10 jj) ning sellisena on seda käsitletud ka otsuse kehtestamisel volikogu protokollis (kaebaja esitatud 23.08.2021, p 10, lk 18). Kohtule ei nähtu, et PlanS § 142 menetlusnorme oleks kehtestamise korralduses viitamata jätmisele vaatamata rikutud. Kohus märgib, et käesolevas asjas ei olnud üldplaneeringu muutmine tingimata vajalik, kuid tegemist on vastustaja kaalutlusõigusega ning rangema menetluse järgimine ei ole õigusvastane. Üldplaneeringu eesmärk on kogu valla või linna territooriumi või selle osa ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine (PlanS § 74 lg 1). Üldplaneeringuga otsustatakse planeeringuala üldiste kasutus- ja ehitustingimuste, sealhulgas projekteerimistingimuste andmise aluseks olevate tingimuste, maakasutuse juhtotstarbe, maksimaalse ehitusmahu, hoonestuse kõrguspiirangu ja haljastusnõuete määramine (PlanS § 75 lg 1 p 18). ÜP eesmärk ei ole iga üksiku krundi ehitusõiguse määramine, see on detailplaneeringu ülesanne (PlanS § 126 lg 1 p-d 1-3 ja lg 4). Krundi ehitusõiguse osaks on ka krundi kasutamise sihtotstarve (lg 4 p 1). Kaebaja iseenesest ei vaidlusta osa, milles detailplaneeringuga on ette nähtud elamumaa ja ka maatulundusmaa krundid, viimane neist edaspidi faktilises kasutuses haljasalana. Kaebaja vaidlustab ennekõike ärimaa krundi sihtotstarvet, mida on põhijoonisel täpsustatud kui spordihoone ja -kompleksi maa ning kaubandus- ja toitlustushoone maa. Kohtule ei nähtu, et ühe krundi sihtotstarbe määratlemine ärimaana, sh ennekõike spordihoone maana, olukorras kus kinnistul on olemas kasutusest väljas staadion, oleks faktiliselt selle piirkonna maakasutuse juhtotstarbe oluline muutmine. Juhtotstarbena ei tule käsitleda kitsalt üht krunti, vaid piirkonda laiemalt. Elamumaa osas nähtub, et suurem osa ümbritsevast piirkonnast ongi elamumaa ning maatulundusmaa osas säilib senine sihtostarve. Seega kuna puudus tingimata vajadus üldplaneeringu muutmiseks, ei ole vaja ka ülekaalukat avalikku huvi, millega ärimaa sihtotstarvet põhjendada.
7.Isegi kui lähtuda üldplaneeringu detailplaneeringuga muutmise vajadusest, ei ole ärimaa lahendus õigusvastane. Siinkohal ei oma mingit tähtsust see, kas kolmas isik on pikaajaline maaomanik või mitte, üldplaneeringu siduvust see ei mõjuta. Isikul puudub küll õigus eeldada, et tema erahuvist lähtuvalt üldplaneeringut muudetakse, kuid tal on õigus oma õiguste õiguspärasele kaalumisele. Printsiibina saab olla valik arendaja soovitud otstarbe (sh ka soovitust väiksemas mahus) ja senise otstarbe säilitamise vahel, kui ei jõuta kompromissile või konsensusele, mis igale osapoolele sobiks. Sealjuures puudub omanikul õigus eeldada, et senist otstarvet muudetakse. Planeerimisel kinnistu otstarbe muutmine omaniku tahte vastaselt millekski muuks tuleb pidada küsitavaks, eriti kui sellega ei kaasne sundvõõrandamist või sundvalduse seadmist koos vastava hüvitisega ning seda nõudvat vägagi kaalukat huvi (vrdl 13.01.2020 protokollis sotsiaalmaa ettepanek, lk 3). Kaebaja on pakkunud alternatiivina välja muu otstarbena osaliselt avalikult kasutatava roheala säilitamise. Kohus märgib, et maa-ala senine kasutus ei näe sellist kasutusotstarvet ette (s.o sotsiaalmaa, alaotstarbega üldkasutatav maa). Ilma detailplaneeringuta oleks arendajal maatulundusmaa otstarbest lähtuvalt õigus kinnistu piiritleda (s.o keelata avalikkusel kasutamine) ja asuda tegelema põllumajanduse või metsamajandusega, arvestades asjakohaseid keskkonnaalaseid piiranguid. Kaebaja ei ole selliseks tegevuseks soovi avaldanud. Küll aga ei ole ilma kehtivat olukorda muutmata kohustada arendajat tagama roheala avalikku kasutust. Kaebaja on olnud nõus ka, et kinnistule jääksid üksnes elamumaad. Vastustaja on põhjendanud (kehtestamise korralduse lk 2), et elamumaa sihtotstarbega krundid ei ole riigimaantee ääres otstarbekad, kuna maantee ääres on kõrgendatud müratase ja muud kahjulikud mõjud. Kaalutlus, et maantee ääres on pigem hooned, mis ei ole elukondlikus kasutuses, ei ole ilmselgelt ebaõige.
5(13)
Vaatamata sellele, et maa sihtotstarve oli DP kehtestamiseni maatulundusmaa, asub kinnistul kasutuses väljas staadion. Seega võttes kinnistu uuesti kasutusele spordihoone maana jätkab, vastustaja faktiliselt kinnistu senist kasutusviisi; sh on asumi keskel selles kohas sportimisvõimalused ka asunud. Seega on kinnistul sportimisvõimaluse tagamine oluliselt lähedasem kinnistu senisele kasutusviisile, kui selle kasutamine elamumaana või avalikes huvides haljasalana korrastamine (sh viimast ka vastavalt hüvitades). Eeltooduga on kooskõlas ka vastustaja korralduses toodud põhjendused, et eelistada tuleb linnalise asustusega alal tühjana seisvate maa-alade kasutusele võtmist (lk 2); Kloogaranna küla kasutatakse aina enam alalise elukohana ning rahvastiku tervist arvestades on vaja spordirajatisi juurde, sh sisespordiks. Kaebaja näidetele on vastustaja vastusena välja toonud, et olemasolevatest väljakutest osad on üksnes välikasutuses, st ei ole kasutatavad aastaringselt ning olemasolevad sisesaalid on suures osas hõivatud. Sisesaalide hõivatust kinnitab ka kaebaja toodud tabel (06.12.2021); sh sõltub nädalavahetusel kasutamine saali haldaja vastutulekust (s.o kokkuleppel) ning muusse seltsi koondumata on vaba võimalus kasutada üksnes teisipäeval alates 20.00 või reedel kahel juhul poole tunni jooksul. Kohus peab arvestama ka vastustaja laia kaalutlusõigust elukeskkonna kujundamisel. Elamupiirkonda selle elanike teenindamiseks vajalike sportimis- ja toitlustusvõimaluste loomine ei ole ilmselgelt elamupiirkonna olemusega vastuolus, eriti püsielanike arvu kasvades. Püsielanike olemasolu piirkonnas on rõhutatud ka menetletava üldplaneeringu lähteseisukohtades2. Risk osas, kas elanikud ehitisi ka kasutama hakkavad, on arendaja äririsk, mida ei pea planeeringuga lahendama. Arvestades korralduses toodut ei saa ka järeldada, et ärimaa planeerimisel puudub avalik huvi. Ärimaa sihtotstarbe määramine ei luba kinnistul toimetada mistahes ärilist tegevust, vaid lähtuda tuleb ka DP-s määratletud täpsustusest. Käesoleval juhul on ettenähtud spordihoone ja -kompleksi maa, ning kaubandus- ja toitlustushoone maa, mis tähendab, et kinnistut ei saa kasutada nt hulgikaubandusehitiste või administratiivehitiste maana (ärimaa alaliigid), samuti krematooriumi, vanadekodu või hotellina (vrld 13.01.2020 protokolli lk 3, vastustaja vastuse lisa 76). Seega on põhjendamatud kaebaja kartused, et kinnistut hakatakse kasutama majutusasutusena (06.12.2021 seisukoht). Ka ei saa võimalik muu faktiline kasutus mõjutada DP õiguspärasust, mis on käesoleva haldusasja esemeks. Nii ehitusloa kui ka kasutusloa menetluses tuleb järgida DP-kohast kasutusotstarvet, mitte vastustaja mistahes muul ajal esitatud seisukohas toodut. Kui omanik asub kasutama kinnistut muul eesmärgil, on see kasutusloa kehtetuks tunnistamise (EhS 57 lg 2 p 3) kui ka ehitusjärelevalve läbiviimise (EhS § 130 lg 2 p 5) aluseks. Ka puudub vastuolu hetkel menetletava üldplaneeringuga, mis ei näe Joa 43 kinnistut ette osana rohelisest võrgustikust3.
8.PlanS § 130 lg 1 lubab sõlmida huvitatud isikuga halduslepingu planeeringu koostamise või planeeringu koostamise tellimise üleandmiseks, välistades selle, kui planeeringuga soovitakse kehtestatud üldplaneeringut (lg 2 p 2). Kohtule esitatud lepingu kohaselt korraldab detailplaneeringu koostamist Tellija, s.o vallavalitsus (vastustaja vastuse lisa 7, p 2.1). Huvitatud isik, s.o arendaja ehk käesolevas asjas kolmas isik on kohustatud koostamise eest maksma; sj algselt tasub koostajale vallavalitsus ning kolmandal isikul on kohustus tasuda sõltumata sellest, kas detailplaneering vastu võetakse või kehtestatakse (p 2.3). Huvitatud isikule ei ole seatud mistahes kohustusi planeeringu koostamisega seonduvalt (p 2.5). Planeeringu koostajal on kohustused järgida vallavalitsuse suuniseid ning arendajale tuleb esitada üksnes arve (p 2.6). Kolmandal isikul kui arendajal ei ole ka õigusi lepingu täitmise üle järelevalvet teostada (p 4.2). Seega on sisuliselt tegemist PlanS § 128 lg 2 p 6 nõuetele vastava kokkuleppega, aga mitte koostamise üleandmisega kolmandale isikule PlanS § 130 mõttes. Seega ei ole õige kaebaja väide, et planeeringu on koostanud üksnes huvitatud isik, mitte aga vastustaja.
https://laaneharju.ee/uldplaneering1 lk-d 11 ja 14 Samas, rohelise võrgustiku kaart
6(13)
9.Kompromisslahenduste kaalumise osas märgib, et ka planeerimismenetlusse kaasatud isikutel on õigus nende seisukohtade kaalumisele, aga mitte nendega nõustumisele. Mõningatel juhtudel ei pruugi olla võimalik leida konsensust, st lahendust, millega kõik nõustuvad. Omavalitsusüksus peab planeerimismenetluses menetlusosalistega konsensust otsima ning püüdma põrkuvaid huve ühildada, kuid see ei saa toimuda igavesti. Kui menetlusosalised mõistliku aja jooksul kokkuleppele ei jõua, peab omavalitsusüksuse volikogu otsustama, kas vastuväited on põhjendatud. Vastavalt sellele tuleb planeering kas kehtestada muutmatult, kehtestada muudatustega või jätta kehtestamata. Ebamõistlikku viivitust ei õigusta ka soov vältida kohtuvaidlust. Terava huvide konflikti korral võib kohtuvaidlus olla paratamatu. Sellisel juhul on oluline järgida menetlusreegleid, kaaluda olulisi asjaolusid ja planeerimisotsust põhjendada. Põrkuvate huvide omavaheline kaalumine on omavalitsusüksuse pädevuses ja sinna kohus kaalutlusreeglite järgimise korral ei sekku (Riigikohtu 3-3-1-23-16 otsuse p 21). Kogukonna avaldatud murele, et reoveepuhasti võib Treppoja ohustada, ongi vastu tuldud ning puhasti asendatud kogumismahutiga (vt 13.01.2020 protokoll ja DP joonis 5, kaebuse lisa 25). Samast dokumendist tulenevad ka muud tingimused, millega on DP kehtestamisel ja seletuskirjas arvestatud: - Detailplaneeringuga määratavaid krundi kasutamise sihtotstarbeid kitsendatakse. Seletuskirjas tuuakse välja, et ärimaa krundi kasutamise sihtotstarveteks saab spordihoone ja –kompleksimaa, kaubandus- ja toitlustushoone maa. - Muru tee planeeritav laius 3,6 m, et haakuks küla miljööga. - Tänavavalgustust detailplaneeringus mitte kavandada, et haakuks küla miljööga. - Jalakäijate tee ja spordihoone osas tuleb seada tingimused piirkonda sobitumiseks. Protokolli kohaselt loobus arendaja mh majutusasutuse rajamisest, seega on ärimaa kasutamise otstarbeid kitsendatud ja lähtutud ei ole üksnes arendaja soovidest.
10.Planeeritavate kruntide suurused on 3001 ja 3011 m2 elamumaadel, 6387 m2 ärimaal ning 4607 m2 (DP seletuskirja lk-d 12-13). Kohus märgib, et kaebaja ei ole olnud põhimõtteliselt vastu, et detailplaneeringu alale tuleb elamumaa. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et lähipiirkonnas võib olla krunte, mille suurus on kuni 2 ha. Siiski Maa-ameti kaardiregistri andmetel planeeringualaga vahetus läheduses asuvatel elamumaadel (Liiva ja Muru tee ääres, samuti Koidu ja Kalda tee ning Treppoja tee ääres) jäävad krundid ligikaudse suurusega 3000 m2 või on ka sellest väiksemad. Joa tn 43 kinnistust põhja pool on Keila metskond 338 kinnistu, mis on oluliselt suurem, samas ka metsamaa; sama on ka Liiva tee 12 ja Keila metskond 37 kinnistutega. Seega ei ole õige neid teistsuguse iseloomu ja kasutusvaldkonnaga kinnistuid elamumaa ja ärimaa suuruse arvestamise lähtepunktiks võtta. Mh mõjutab nende arvutustesse kaasamine statistilist keskmist, viies seega ebaõige tulemuseni. Ka kaebaja esitatud kaardimaterjali alusel (kaebuse joonised 1 ja 2) on visuaalselt ilmselge, et lähipiirkonnas on rohkelt krunte, mis on planeeringualas ettenähtavaga sarnase suurusega.
11.Kohtule ei nähtu, et detailplaneeringu menetlusse oleks õigusvastaselt jäetud kaasamata Muinsuskaitseamet. Kinnistu ei asu pärandikooslusmaastikul ega miljöökaitsealal. Muinsuskaitseameti analüüsist „Eesti XX sajandi arhitektuur. Inverteerimine ja esmased ettepanekud“ ei tulene ka kohustust Muinsuskaitseametit menetlusse kaasata, sh ei ole kohtule teadaolevalt ega toimikus nähtuvate dokumentide alusel ühegi haldusaktiga kinnistul asuvat kaitse alla võetud ega laiemalt piirkonda kaitse alla võetud (lk 46). Samas kohas on küll leitud, et suurimaks ohuks on väiksemate suvemajakeste lammutamine ja nende asendamise suvalise uushoonestusega ning hoolimatu ümberehitamine, kuid vaidlusalusel kinnistul puudub mistahes hoonestus, mille kaitsmist saaks kaaluda. Sama kinnitab ka KSH algatamata jätmise eelhinnang (vastustaja vastuse lisa 8), kus on leitud, et vahetus lähialas muinsuskaitsealused objektid puuduvad ja lähim asub 1 km lõunas (lk 10), seega eelduslikult üle Treppoja oja. Detailplaneeringuga ei ole lubatud ka mistahes materjaliga uushoonestuse rajamine, vaid seletuskirja lk-del 14-15 on selgelt sedastatud: 7(13)
- krundile 1 rajatava spordihoone kavandamisel tuleb eriliselt jälgida, et see sobituks arhitektuuriliselt antud piirkonda; - paarismajad peavad moodustama ühtse arhitektuurse terviku; - sobilikeks katusekatte materjalideks on: valtsplekk, puit, kivi, erinevad rullmaterjalid; - hoonete välisviimistluses kasutada puitlaudist, krohvi, fassaadikivi (soovitavalt heledad toonid).
12.Kaebaja leiab, et detailplaneeringuga lahendati küsimusi, mille olemuslik lahendamine on üldplaneeringu ülesanne (kaebuse p 7.2). Kohus on nimetatud väiteid osaliselt juba käsitlenud, kuid kordab need selle argumendi valguses üle. Kohus kordab, et üldplaneering on valla või valla osa ruumilise arengu põhimõtete ja suundumiste määraja, millega ei otsustata iga krundi üksikut ehitusõigust, suurust, sihtotstarvet, liikluslahendust vms. Üksiku krundi parim kasutus ei ole ÜP-ga otsustamise tase ning üksiku ärimaa kinnistuga ega sellele lisanduva kahe üksikelamu kinnistuga ei kujundata uut tiheasustusala piirkonda. Arvestades piirnevatel kinnistutel ja tänavatel asuvat, ei muuda ärimaa ja 2 elamumaa lisandumine piirkonna tasakaalu, sõltumata sellest, kas käsitleda piirkonda haja- või tiheasustusena. Krundite suurus ei ole ka vastuolus asustusstruktuuriga ning lähipiirkonnas on palju sarnase või väiksema suurusega krunte. ÜP ülesandeks on liikluskorralduse üldiste põhimõtete määramine (PlanS § 75 lg 1 p 23), samas kui planeeringuala liikluskorralduse põhimõtete määramine on detailplaneeringu ülesanne (PlanS § 126 lg 1 p 7). Planeeringuga reguleeritakse kõikide kruntide juurdepääse, parkimist kruntide sees ja jalgtee rajamist Liiva tee äärde Joa tn 43 kinnistu pikkuses, mis on Maa-ameti kaardirakenduse kohaselt ca pikkusega 120 meetrit. Lisaks on ettenähtud, et maantee kurvist tuleb kõrvaldada nähtavust piiravad ja liiklusele ohtlikud objektid ja rajatised (võsa, puud jms) (DP joonis 6. Liikluskorraldus). Tegemist ei ole seega valla ega valla osa tasandil liikluskorralduse üldiste põhimõtete otsustamisega, mida tuleb otsustada üldplaneeringuga.
13.Kaebaja leiab, et puurkaevu, abihoone ja avalikult kasutatava tee osas on rikutud ehituskeeluvööndit (kaebuse p 8). DP põhijooniselt (kaebuse lisa 20) nähtub, et maatulundusmaa krundil (nr 4, roheline värv) on ette nähtud lubatud hoonestusala üksnes loodenurka ja see jääb väljapoole kalda ehituskeeluvööndit (lilla joon). Sama nähtub ka DP jooniselt 5 „Tehnovõrkude joonis“, mis on kaebuse lisaks 25. LKS § 38 lg 5 p-d 8 ja 10 sätestavad, et ehituskeeld ei laiene kehtestatud detailplaneeringuga kavandatud tehnovõrgule ja -rajatisele ning avalikult kasutatavale teele. Keskkonnaamet on sama ka planeeringumenetluses 06.05.2019 kirjas nr 6-2/19/4977-3 seletanud (vastustaja vastuse lisa nr 55) ja nõustunud planeeringulahendusega 08.06.2020 kirjas nr 6-2/20/9159-2 (vastustaja vastuse lisa nr 88). Kaebaja viidatud sama paragrahvi teised normid on asjakohatud ja eksitavad. Avalikult kasutatava tee osas on vastustaja õigesti viidanud, et DP ülesanne on mh kallasrajale avaliku juurdepääsu tagamine (PlanS § 126 lg 1 p 10). Joa 43 kinnistu arendamisel kaovad eelduslikult juurdepääsud kallasrajale läbi elamumaa ja ärimaa. Riigikohus leidis otsuses nr 3-3-1-79-16, et kohaliku omavalitsuse üksus peab planeeringutega tagama avaliku juurdepääsu kallasrajale. Varem looduskaitseseadusest ja praegu keskkonnaseadustiku üldosa seadusest tulenev igaühe õigus kallasrada kasutada hõlmab ka õigust sellele juurde pääseda, kusjuures juurdepääs peab olema tagatud mõistlike vahemaade tagant. Kuigi seadusest ei tulene isikule subjektiivset õigust nõuda kallasrajale juurdepääsu konkreetsest kohast, peab kohalik omavalitsus mõistliku(d) juurdepääsuvõimaluse(d) siiski tagama. Vastustajal tuleb kallasrajale juurdepääsu küsimus mõistliku aja jooksul üld- või detailplaneeringuga lahendada ning tagada seejärel ka selle planeeringu järgimine (kehtiva planeerimisseaduse § 4 lg 2 p 6). Kohus märgib, et sellest tulenevalt on ka juurdepääs kallasrajale oluline keskkonnaalane õigus ning ennekõike võiks kinnistu omanik vaielda vastu, et kallasrajale soovitakse juurdepääsu üle tema kinnistu. Kallasrajale juurdepääsu rajamine on toodud ka DP koostamise lähteülesandes (algatamise korralduse lisa; p 5.6.5). Seda ei ole kolmas isik käesolevas asjas vaidlustanud. Küsimuses, 8(13)
millised teed määratakse avalikuks kasutamiseks, millega kaasnevad ka teeomaniku kohustused, õigused ja vastutus, on kohalikul omavalitsusel lai kaalutlusõigus, millele saab ennekõike vastu vaielda omanik, kelle omandiõigust kitsendatakse.
14.Vastustaja on ka selgitanud, et kogumiskaevude asukohad on toodud DP joonisel 5 „Tehnovõrkude joonis“, mille on muuhulgas kaebaja ise kaebuse lisana nr 25 kohtule esitanud. Kogumismahutite asukoht on märgitud helepruuni tingmärgiga.
15.Keila Vallavolikogu 29.09.2017 otsusega nr 369/0917 otsustati Joa tee 43 kinnistul detailplaneeringu koostamise algatamine ja keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamata jätmine (vastustaja vastuse lisa 8). KSH algatamist on vastavalt KeHJS § 33 lg 2 p-le 3 kaalutud, kuna detailplaneeringuga muudetakse üldplaneeringut. Arendaja kavandatav tegevus ei tingi muul, mh KeHJS § 6 lg 2 ja 4 alusel KSH eelhinnangu andmist. Eelhinnangus on ka selgitatud, et detailplaneeringuga kavandatu elluviimise mõju suurus ja ruumiline ulatus ei ole suur ning piirdub enamike tegurite osas planeeringualaga. Üksikelamute ja ühe ärihoone rajamise sotsiaalse mõju ruumiline ulatus on pigem väike ja jääb valla piiridesse, kuna lisandub 2 elamut ja 1 ärihoone. Planeeringuala külgneb elamutega. Arvestades, et planeeritava ala piirneb elamutega ning planeeritakse juurde üksikelamuid ning kinnistute suurused on samased naaberkinnistutega, ei tohiks planeeritav tegevus eeldatavasti mõjutada lähimaid elamuid (lk 12). Kohus on käesolevas asjas kinnistute suuruse osas jõudnud varasemalt samale seisukohale. Planeeritav ei ole ka suuruselt võrreldav Tere Tennisekeskusega (Sõjakooli 10, ehitisregistri andmetel 3-korruseline, kõrgusega 17 meetrit ja pindalaga 8600 m2), ega Karulaugu Spordikeskusega (Karulaugu 13, ehitisregistri andmetel 2-korruseline, kõrgusega 13,5 m ja suurusega 6594 m2), kuna vaidlusaluse planeeringuga on hoone maksimaalne ehitusaluse pindalana 900m2, kõrgusena 9 m ja kuni 2 korrust (DP seletuskirja lk 12). Seega on kaebaja toodud näidetest 1,5-2 korda madalama ja 7-9 korda väiksema ehitusaluse pindala hoonega, kui võtta arvesse üksnes maksimaalsed mõõtmed. Kaebaja viited nendele spordikeskustele on ilmselgelt asjakohatud, sh arendaja viide 13.01.2020 protokollis nendele spordikeskustele oli teises kontekstis (viide pakutavatele teenustele). Nagu kohus ka eelnevalt märkis, ei ole lubatud suvalist uushoonestust, vaid spordihoone kavandamisel tuleb eriliselt jälgida, et see sobituks arhitektuuriliselt antud piirkonda (DP seletuskirja lk 14). Kohus kordab samuti, et kinnistul puuduvad muinsuskaitselise väärtusega hooned, mille lammutamist tuleks DP realiseerimisel kaaluda. Seega ei nähtu kohtule, et DP võimaldaks ilmselgelt miljööd rikkuvat hoonestust rajada, arvestades ka juba läheduses olevaid elumaju, millele lisandub planeeringu alusel veel kaks elamut.
16.Kohtule ei nähtu, et detailplaneeringuga lahendataks liiklusküsimusi, mis jäävad väljapoole planeeringuala. Planeeringuga kahtlemata korrastatakse planeeringualale jäävaid teid ja rajatakse mahasõidud igale kinnistule, kuid kohtule ei nähtu olemasoleva ja planeeritava teevõrgustiku võrdlusest, et rajataks uusi ristmikke või likvideeritaks olemasolevaid. Juba täna on olemas Joa tee ja Liiva tee ristmik, samuti Liiva tee ja Muru tee ristmik. Õuealaga piirnemise kohta ega parkla juurdesõiduteed ei loeta ristmikuks (LS § 2 p 68). Ka DP seletuskirjas on selgitatud, et olemasolevat teedevõrgustikku ei muudeta, v.a jalgtee planeerimine (lk 11). DP kehtestamise otsuses on märgitud, et Liiva tee on oluline avaliku juurdepääsu tagamiseks mererannale. Liiva tee korrastamisega ei rajata uut teed ega muudeta ka selle õiguslikku staatust. Vaidlust ei ole selle üle, et tegemist on avalikult kasutatava teega, mis tähendab, et seda võib liiklemiseks kasutada igaüks, sh sõltumata vaidlusaluse planeeringu elluviimisest. Vastustaja 27.09.2021 esitatud Kloogaranna ranna-ala detailplaneeringu (kehtestatud 30.10.2015 otsusega nr 208/1015) põhijoonisest nähtub, et Liiva tee mõttelisele pikendusele on ranna-alal planeeritud laudtee laiusega 2 meetrit. Seega ei muudeta Joa tee 43 planeeringuga mingit moodi ranna-ala planeeringut ega täiendata seda, samuti ei muudeta sellega Liiva tee kui tupiktänava staatust, sest tupiktänava ots jääb planeeringualast oluliselt väljapoole. Vastustaja on kehtestamise otsuses ka põhjendanud, et juurdepääs autodega ranna äärde on lahendatud Ranna tee ja Mere tee kaudu, kavandades ka parklad. Seetõttu ei ole ette9(13)
nähtav ka, et 2 elamu lisandumisel kvartali sisse ja spordihoone lisandumisel maantee äärde lisanduks olulist liiklust. Ranna-ala planeeringuga ei ole samuti planeeritud liikluse suunamist Liiva teele, mh parklaid, mistõttu ei nähtu ka planeeringute kumulatiivset mõju. Kohus märgib, et ilmselgelt ei ole ka spordisaali käitaja huvitatud, et tema parklat kasutaksid üksnes randa minejad, mistõttu võib eeldada ka mõistlike liikluskorraldusvahendite kasutamist. Kohus nõustub ka korralduses toodud põhjendustega, et tagada tuleb Liiva teel ohutu liiklemine, s.o kuna Liiva tee ja Treppoja vahelisel alal on 38 elamumaa krunti, mis on hoonestatud suvilate ja aastaringselt kasutatavate elamutega. Nendele kinnistutele on ainuke juurdepääs Liiva tee ja sellelt hargnevad Kalda tee ja Muru tee. Seetõttu on Liiva teel ohutu liiklemise tagamine arenguperspektiive arvestades oluline ülesanne, mis on vaja planeeringuga ära lähendada (lk 2). Olemasoleva Liiva tee laiendamine 5 meetrini ja Muru tee laiendamine 3,8 meetrini (DP seletuskirja lk 17) tagab Liiva teel eelduslikult erinevates suundades liikuvate sõiduautodel möödumise võimaluse ning Muru teel juhul, kui üks sõiduk tõmbub teepervele. Sellist teelaiust ei saa ilmselgelt pidada olemasoleva teedevõrgustiku hävitamiseks. Sealjuures on teede korrastamise ja võimaliku laiendamise osas oluline ka vastustaja kaalutus turvalisuse kohta, mis on seda olulisem koos vastustaja rõhutusega samas korralduses, et alale lisandub üha enam alalisi elanikke. Kohus leiab, et alaliste elanike lisandumisel peab ohutu liiklemine olema võimalik ka talvisel ajal. Jalgtee rajatakse munitsipaalomandisse olevale transpordimaale. Vastustaja on korralduses kajastanud, et jalgtee/kergliiklustee on paigutatud teepoolele, kus on vähem kõrghaljastust. Lisaks Liiva teel ohutu liiklemise tagamisele (vt eelmine lõik) asub samal teepoolel ka Klooga Noortelaager. Laste või noorte ohutus, eriti kui nad liiguvad enda jaoks igapäevasest võõramas keskkonnas ja suurte gruppidena, on oluline avalik huvi lisaks üldisele printsiibile, et jalakäijatele tuleb tagada turvalise liiklemise võimalus. Asja materjalidega tutvudes tuleb kaebuses toodud väidetele lisaks märkida, et kui erinevad piirinaabrid on paigutanud oma piirdeaiad munitsipaalmaale, ei ole neil õigustatud ootust, et nad saavad seda maad ka edaspidi kasutada.
17.Kaebaja leiab, et kõrghaljastuse osas tulnuks läbi viia dendroloogiline uuring, kuna väärtuslik kõrghaljastus hävineb. Kohus leiab, et DP ülesanne ei ole iga üksiku puu väärtuse hindamine, samuti ka ehitiste täpse asukoha määramine, vaid üldistatult haljastuse põhimõtete ja hoonestusala määramine (PlanS § 126 lg 1 p-d 2 ja 8). DP seletuskiri on kooskõlas KSH eelhinnanguga, et säilitada tuleb I, II ja võimalikult palju III väärtusklassi hinnatud leht- ja okaspuid (lk 16). Samas on ka märgitud, et haljastusprojektiga võib täpsustada planeeringus illustratiivsena toodud teede ja kõrghaljastuse paiknemise asukohti. Seega on väärtusliku haljastuse, s.o I ja II väärtusklassi puude ning võimalikult palju III klassi väärtusklassi puude säilitamine juba DP-ga määratletud. Kohus käsitles ka eelmises lõigus, et jalgtee paigutamisel on arvestatud, et sellel teepoolel on vähem kõrghaljastust. Vastustaja on asjakohaselt lähtunud ka olemasolevate alaliste elanike turvalisuse tagamise vajadusest, mis võib kaaluda üles mõne III väärtusklassi puu säilitamise. Inimeste turvalisus tuleb tagada ka juhul, kui kinnistuomanik sellest huvitatud ei ole, sest tagada tuleb ka võimalike külaliste või uute omanike, s.o igapäevaste elanike huvid.
18.Kaebaja leiab, et lahendamata on jäetud ühisveevõrgu (ÜVK küsimused), st arvestatud on üksnes lokaalset lahendust. DP lähteülesande p 5.6.4 sätestab, et tuleb näha ette kanalisatsiooni trassi koridorid ning edaspidine liitumine ÜVK trassidega. DP seletuskirja p 3.1 märgib, et piirkonnas puudub ühisveevärk ning kui perspektiivselt võimaldatakse kruntidele liitumine ühisveevõrguga, siis on otstarbekas sellega liituda ja rajatud puurkaevu saab kasutada kastmisvee allikana. Ka vastustaja on vastuses kaebusele (p 8.1) selgitanud, et ÜVK trasside ehitus piirkonnas ei ole ÜVK lühiajalises investeeringuplaanis. Kohus leiab, et silmas tuleb ka pidada, et detailplaneering on lähiaastate ehitustegevuse alus (PlanS § 124 lg 4), mille siduvus ajas väheneb (vt PlanS § 140 lg 1 p 1 ja EhS § 27 lg 1 p 1). Seega võib DPs arvestada ÜVK küsimuse lahendamise täpsusastme valikul, kas ÜVKga liitumine on lähiaastatel pers10(13)
pektiivne. DP-s ei ole ÜVKga liitumist välistatud. Puhta vee saamise osas on märgitud, et ÜVKga liitumisel saab puurkaevu kasutada kastmisvee allikana. Ka on DP joonisel 5 (esitatud kaebuse lisana) selge reovee kogumismahutite asukoht, mis asub teede läheduses, mille alla ka kaebaja arusaama kohaselt ÜVK trassid rajatakse. Kinnistul on ka ÜVKga liitumisel plaanis säilitada puurkaevu kasutus. ÜVK rajamisega tekkivat keskkonnamõju ja mõju põhjaveele tuleb analüüsida siis, kui sellise arenduse planeerimiseni jõutakse; sh ei pruugi olla välistatud, et kinnistul ei ole keskkonnakaitsest tulenevalt ÜVKga liitumine võimalik. See ei ole aga käesoleva vaidluse ese – kui hetkel on valitud keskkonnale ohutu veevarustuse lahendus, ei saa küsimus, kas ÜVKga liitumine on keskkonnakaitseliselt õigustatud, olla aluseks DP kehtestamata jätmisele.
19.Kaebaja leiab, et tarvitatava vee kalkulatsioon ei arvesta suvitusperioodiga. Vastustaja täiendas selles osas vastust pärast istungit. Vastustaja 01.12.2020 vastuses Rahandusministeeriumile on vastustaja selgitanud, et kavandatav veevõtt on alla 10 kuupmeetri päevas, mistõttu puudub vajadus sanitaarkaitseala moodustamiseks, sh ei oma tähtsust puurkaevu teenindada olevate inimeste arv. DP p-s 3.1 on selgitatud, et ärimaa krundi nr 1 arvutuslik keskmine veetarve on kuni 3,3 m3/d ja maksimaalse tunni veetarbimine on 1,0 m3/h (personali ja külastajate arvutuslik tarbimine võrdub 21 inimese keskmise veetarbimisega). Vastustaja selgitas 15.11.2021 täiendavalt, et veetarbimise arvutuskäigu aluseks on Eesti Standardi EVS 835:2014 “Hoone veevärk” lisas B toodud soovituslikud ööpäevase veetarbimise arvandmed. Arvutatud maksimaalsed veetarbimised on arvutatud vastavalt Eesti Standardis EVS 921:2014 “Veevarustuse välisvõrk” toodud valemite alusel. Detailplaneeringus arvestatud 30 spordihoone kasutajat, 30 kohviku kasutajat ja 10 majutuse kasutajat (kokku 70) ei viibi ööpäevaringselt kohapeal, ega tarbi 150 liitrit ega 88 liitrit vett ööpäevas kohapeal. Arvestades Eesti keskmist veetarbimist ehk 88 liitrit inimese kohta ööpäevas, on puurkaevu võimalik kasutada 113 inimese poolt ööpäevas, kui nad kasutavad oma päevase tarbitava vee täielikult kohapeal. Vastustaja esitas ka võrdlusandmed Vasalemma kooli ja spordihoone reaalse veekuluga. Kohtule nähtub eeltoodud andmetest, et tarvitatava vee kalkulatsioon on esitatud olulise varuga, sh arvestades ka seda, et iga inimene ei tarbi kohapeal eelduslikult 88 liitrit vett, mis on ühe inimese keskmine veetarve ööpäevas ning seega ei saa veetarbimine ööpäevas prognooside kohaselt ületada 10m3 ööpäevas. DP-ga ei piirata reeglina kinnistu kasutajate arvu, vaid lähtutakse sellest, mis on sellise otstarbe ja suurusega krundi tavapärane kasutajate arv. Seega isegi kui ükskikutel hetkedel on kasutajate arv suurem, ei mõjuta see DP ega ka hilisemate lubade õiguspärasust. Vastustaja vastusest nähtub, et ka suuremate kasutajate arvu korral päevas on veetarve kooskõlas õigusaktidega ega ületada päevas lubatavat mahtu. Planeerimismenetluses ei ole õige lähtuda eeldusest, et kinnistu edasine omanik võib asuda kogumismahutit auklikuks torkima või jätta selle tühjendamata. Arvestades ka kogumismahutite asukohta, siis on neile ühelt poolt lihtne juurdepääs tühjendamiseks; teiseks on asukohast tulenevalt mistahes tühjendamise nõuete rikkumine lõhnahäiringu alusel ka ilmselge, mistõttu ei saa seda pidada ka usutavaks kuritarvitamise riskiks.
20.Puurkaevu puudumise osas on ka kaebaja kinnitanud, et tema liikmed ei ole seal puurkaevu näinud. Vastustaja on ka 13.09.2021 selgitanud, et puurkaevu ei tuvastatud paikvaatlusel ning puuraugu geoloogia ei vasta kinnistu geoloogiale. Keskkonnaamet on 16.06.2017 kirjas (vastustaja vastuse lisa 5), s.o enne DP algatamist selgitanud, et kui on veendumus, et puurkaevu kinnistul ei paikne, tuleb pöörduda Keskkonnaagentuuri poole kande muutmiseks. Kui kaev siiski eksisteerib antud kinnistul, siis 1) on võimalik taotleda puurkaevu sanitaarkaitseala ulatuse vähendamist; 2) kui seda ei kasutata aktiivselt ja ka perspektiivis ei kavanda11(13)
ta selle kasutusele võttu, siis tuleb see nõuetele vastavalt likvideerida. Kohus märgib, et kinnistul puuduva puurkaevu likvideerimiseks ei ole ka võimalik ühtegi isikut kohustada. Registriandmete muutmise kohustus jääb käesoleva kohtuasja lahendamise raamidest välja. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga sellist kannet ka Keskkonnaregistris ei nähtu. Lisaks ei ole Keskkonnaamet hiljem, sh juba alates 11.05.2018 kirjast puurkaevu olemasolule tuginenud.
21.Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et detailplaneering on õigusvastane, kuna detailplaneeringu menetluses on osalenud (väidetavalt) kolmanda isiku kui arendaja esindajana volikogu liige. Kohus ei pea seetõttu vajalikuks ka hinnata, kas, millises ulatuses ja millistes etappides volikogu liige haldusmenetluses osales ja see mõjutas asja otsustamist. HMS § 10 sätestab haldusorgani nimel tegutseva isiku taandamiskohustuse. Samas ütleb § 10 lg 6, et seda paragrahvi ei rakendata kohaliku omavalitsuse volikogu liikmete suhtes. Seetõttu ei ole asjakohane ka kaebaja viidatud kohtuotsused asjas nr 318-787, kus vaidluse all oli arendaja juhatuse liikme osalemine advokaadina vastustaja esindajana haldusmenetluses. Eristada tuleb KVSis sätestatud ametiisiku kohustusi avaliku võimu kandja ees ning haldusorgani kohustusi haldusvälise isiku ees, mida reguleerib HMS, mis taandamisaluste laienemise volikogu liikmele sõnaselgelt välistab (vt Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-73-16 p 39). Kohus leiab, et samaväärse tähendusega on ka KOKS § 17 lg 5, mille eesmärk ei ole mõjutada haldusaktide kehtivust, vaid vähendada korruptsiooniriske. Nagu nähtub ka 09.03.2021 vallavolikogu istungi protokollist, hääletas hääletamisel osalenud 20 liikmest otsuse (kummagi alaküsimuse osas) 17 liiget. Seega ei saa isegi rikkumise möönmisel see mõjutada otsuse kehtestamist. Ei ole otstarbekas arutleda ka volikogu liikme poolt teiste liikmete mõjutamise üle, kuivõrd protokolli kohaselt vaidlusalune liige istungil aktiivselt ei osalenud ning KOKS ega HMS ei reguleeri esinduskogu liikmete mistahes istungiväliseid arutelusid. Kui kaebaja leiab, et rikutud on KVSi, tuleb tal pöörduda politseiasutuse või Kaitsepolitseiameti poole (KVS § 21 lg 2). Sellise rikkumise tuvastamine ei ole halduskohtu pädevuses ega ka kaebaja kaebeõiguse tagamise kontekstis vajalik, kuivõrd kaebaja eesmärgiks saab olla üksnes keskkonna kaitse. Kohus märgib laiemalt, et kui volikogu liikme tegevus ei vasta kogukonna ootustele, on kogukonnal võimalik oma arvamust mh väljendada kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel.
22.Kaebaja on leidnud, et rikutud on ka teavitamise ja kaasamise kohustusi (p 10). Eitamata eriti planeerimismenetluses vastustaja laia kaalutlusõigust arvestades naabruskonna ja laiemalt kogukonna kaasamise kohustust, ei pruugi mistahes rikkumine kaasa tuua haldusakti kehtetuks tunnistamist, kui see ei mõjutanud asja otsustamist. Vastavad rikkumised on välja toodud ka Rahandusministeeriumi 04.05.2020 kirjas (vastustaja vastuse lisa 85, p 6.4). Samas on järelevalve teostaja märkinud, et kohalik omavalitsus on puudutatud isikuid detailplaneeringu avaliku väljapaneku toimumise ajast ja kohast ning planeeritava tegevuse iseloomust teavitanud. Vastavates ajalehtedes on kohalik omavalitsus avaldanud detailplaneeringu avaliku väljapaneku toimumise aja ja koha. Seega on vastuväiteid esitanud isikud planeeringulahendusest teadlikud olnud ning saanud oma seisukohti planeeringu koostamise käigus ka väljendada, mida tõendab vastuväitekirjade esitamine planeeringu avalikul väljapanekul. Vastuväiteid esitanud isikute ettepanekute kohta on kohalik omavalitsus oma seisukoha andnud. See tähendab, et vastuväiteid esitanud isikud on detailplaneeringu koostamisel oma menetlusõigusi kasutada saanud ja olnud seeläbi planeeringu koostamisse kaasatud, mis ongi planeerimisseadusest tulenevalt üks planeerimise eesmärk (lk 11). Kaebaja ei ole täiendavalt välja toonud, kelle osas teavitamise või kaasamise kohustuse rikkumine on toonud kaasa selle, et isik ei olegi saanud kogu planeerimismenetluse jooksul planeeringust teada ega seega oma seisukohti avaldada. Arvestades detailplaneeringu menetlust üldistatuna ning ka asjas kogutud seisukohti ja materjale, on kogukond olnud pidevalt kaasatud ja saanud soovitud küsimustes oma seisukohta avaldada.
23.Kohus jätab eeltoodut kogumis arvestades kaebuse rahuldamata, kuna detailplaneeringu kehtestamise otsus on õiguspärane. 12(13)
HKMS § 108 lg 1 ja 8 koosmõju tuleb kaebajal hüvitada kolmanda isiku menetluskulud. Kolmas isik on taotlenud õigusabikulude hüvitamist kokku 900 euro ulatuses kokku 9 tunni eest. Kohus leiab, et toodud kulud ei ole asja keerukust ja väidete arvukust arvestades ilmselgelt põhjendamatud. Seega rahuldab kohus taotluse täies ulatuses ja mõistab kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulud 900 eurot. Menetlusosaliste muud menetluskulud jäävad nende endi kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.