Osaühing Valdor Holding kaebus Maksu- ja Tolliameti 05.06.2020 maksuotsuse nr 12.2-3/050340-8 ja 22.07.2020 vaideotsuse nr 6-1/4667-2 osaliseks tühistamiseks ja MTA kohustamiseks otsuse tegemiseks MKS § 103 lg 1 p 2 alusel ning Maksu- ja Tolliameti 14.10.2020 intressinõude nr 133/98313 tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – Osaühing Valdor Holding, lepingulised esindajad vandeadvokaadid Karli Kütt ja Egon Talur Vastustaja — Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindajad Margo Karu ja Källi Vallner
Tühistada Maksu- ja Tolliameti 22.07.2020 vaideotsus nr 6-1/4667-2 osas, milles jäi rahuldamata kaebaja taotlus 05.06.2020 maksuotsuse nr 12.2-3/050340-8 kehtetuks tunnistamiseks maksukorralduse seaduse § 103 lg 1 p 2 alusel.
Kohustada Maksu- ja Tolliametit vaatama uuesti läbi Osaühingu Valdor Holding taotlus 05.06.2020 maksuotsuse nr 12.2-3/050340-8 kehtetuks tunnistamiseks.
Tühistada Maksu- ja Tolliameti 14.10.2020 intressinõue nr 13-3/98313.
Jätta kaebus rahuldamata 05.06.2020 maksuotsuse nr 12.3-3/050340-8 tühistamise nõudes.
Mõista Maksu- ja Tolliametilt Osaühingu Valdor Holding kasuks välja menetluskulud 16 500 eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 10.01.2022, mis on puhkepäevale langevale tähtpäevale järgnev esimene tööpäev.
3-20-1560 Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.05.06.2020 tegi Maksu- ja Tolliamet (MTA) maksuotsuse nr 12.2-3/050340-8, millega suurendas OÜ Valdor Holding maksukohustust kokku 989 989,57 euro võrra järgmiselt: maksustamisperioodi detsember 2018 tulumaksukohustust suurendati 989 989,57 euro võrra ning sama perioodi käibemaksuarvestust muudeti, käibemaksukohustuse suurust muutmata.
2.Maksuotsus puudutas Osaühingu Valdor Holding ja Osaühingu Planetplus vahel 19.12.2018 sõlmitud kinnisasjade müügitehingut, mille alusel võõrandas Osaühing Valdor Holding Osaühingule Planetplus Tallinnas aadressil Pärnu maantee 35 ja Pärnu maantee 35a/Pärnu maantee T30 ning aadressil Pärnu maantee 37 ja Pärnu maantee 41 asuvad kinnistud kokku hinnaga 4 000 000 eurot, millele lisandus käibemaks 800 000 eurot.
2.1.MTA asus maksuotsuses seisukohale, et Osaühing Planetplus tasus kokkulepitud müügihinnast üksnes 40 041,71 eurot, mistõttu erines Osaühingu Valdor Holding saadud tasu kinnisasjade turuhinnast 3 959 958,29 euro võrra. Kuivõrd tehingupooled olid seotud isikud tulumaksuseaduse (TuMS) § 8 lg 1 p 5 mõttes, leidis maksuhaldur, et tehingu hind ei vastanud TuMS § 8 lg 2 mõttes tehingu turuväärtusele ning maksustas hinnaerinevuse TuMS § 50 lg 4 alusel Osaühingu Valdor Holding tasemel tulumaksuga.
2.2.Samuti korrigeeris maksuhaldur ka Osaühingu Valdor Holding käibemaksuarvestust, viidates, et deklareeritud müügitehing on tegelikkuses maksuvaba käive, mida tehingu osapooled maksustasid käibemaksuseaduse (KMS) §16 lg 3 p 2 alusel. Erikorra alusel maksustatud käive deklareeritakse KMD informatiivsel real 9 ning antud müügitehingust käibemaksu tasumise kohustust ei teki. Samuti leidis maksuhaldur, et Osaühingul Valdor Holding ei olnud õigust müügitehingu kohta esitatud ostuarvel kajastatud sisendkäibemaksu (800 000 eurot) mahaarvamiseks ning korrigeeris vastavalt sisenkäibemaksu arvestust.
3.06.07.2020 esitas OÜ Valdor Holding vaide maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks selle õigusvastasuse tõttu koos taotlusega maksuotsus kehtetuks tunnistada (maksukorralduse seaduse (MKS) § 103 lg 1 p 3 alusel) tuginedes tagasiulatuva mõjuga sündmusele (tehingu reaalne tagasitäitmine).
4.22.07.2020 vaideotsusega nr 6-1/4667-2 otsustas MTA jätta kaebaja vaide rahuldamata.
5.21.08.2020 esitas OÜ Valdor Holding Tallinna Halduskohtusse liitkaebuse järgmistes nõuetes:
5.1.tühistamisnõue 05.06.2020 maksuotsuse nr 12.2-3/050340-8 osaliseks tühistamiseks tulumaksu puudutavas osas ja 22.07.2020 vaideotsuse nr 6-1/4667-2 osaliseks tühistamiseks (osas, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus 05.06.2020 maksuotsuse nr 12.2-3/050340-8 kehtetuks tunnistamiseks MKS § 103 lg 1 p 2 alusel).
5.2.alternatiivne kohustamisnõue Maksu- ja Tolliameti kohustamiseks MKS § 103 lg 1 p 2 alusel 05.06.2020 maksuotsuse nr 12.2-3/050340-8 kehtetuks tunnistamiseks (definitiivne kohustamisotsus) või MKS § 103 lg 1 p 2 alusel 05.06.2020 maksuotsuse nr 12.2-3/050340-8 kehtetuks tunnistamise uuesti otsustamiseks (indefinitiivne kohustamisotsus).
6.Tallinna Halduskohus võttis 31.08.2020 määrusega kaebuse menetlusse ja tunnistas vastustajaks Maksu- ja Tolliameti.
7.Kaebaja esitas 10.09.2020 selgitused kaebuse nõuete osas. 2(17)
3-20-1560
8.MTA esitas vastuse kaebusele 12.10.2020.
9.Osaühing Valdor Holding esitas 13.11.2020 Tallinna Halduskohtusse kaebuse MTA 14.10.2020 intressnõude nr 13-3/98313 tühistamiseks. Kuivõrd intressinõude esitamine oli tingitud käesolevas asjas vaidlustatud maksuotsusest, liitis kohus 17.11.2020 määrusega kaebused ühte menetlusse.
10.16.12.2020 esitas MTA vastuse intressinõudega seonduvalt.
11.17.12.2020 esitas kaebaja seisukoha täpsustused seoses kaebaja taotlustega kuulata vande all üle tunnistajana X ning kaebuse lisana nr 3 esitatud pangatõendi asja juurde võtmise osas. Kaebaja loobus X vande all ülekuulamise taotlusest 16.09.2021 kohtuistungil.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukohad
12.Maksu- ja Tolliameti 05.06.2020 maksuotsus nr 12.2-3/050340-8 on tulumaksu osas sisuliselt õigusvastane, kuna maksuotsus ei ole kooskõlas õigusaktidega ning õiguslik alus 19.12.2018 tehingu maksustamiseks puudub. 05.06.2020 maksuotsusega ei pandud kaebajale käibemaksu osas täiendavat rahalist kohustust ning kaebaja aktsepteerib maksuhalduri käsitlust 19.12.2018 tehingu käibemaksuga maksustamisest. Seetõttu ei ole kaebaja esitanud tühistamisnõuet 05.06.2020 maksuotsuse tühistamiseks käibemaksu puudutavas osas.
13.Kaebaja ei nõustu MTA seisukohaga, et Osaühing Planetplus (Planetplus) tasus kinnistute soetamisel kokkulepitud müügihinnast üksnes 40 041,71 eurot, mistõttu erines Osaühingu Valdor Holding saadud tasu kinnisasjade turuhinnast 3 959 958,29 euro võrra.
14.Kinnistute võõrandamistehingu asjaolud:
14.1.Kaebaja ja Planetplus sõlmisid 19.12.2018 kinnisasjade võõrandamislepingu, mille kohaselt kaebaja võõrandas Planetplus-ile Tallinnas aadressil Pärnu maantee 35 ja Pärnu maantee 35a / Pärnu maantee T30 ning aadressil Pärnu maantee 37 ja Pärnu maantee 41 asuvad kinnistud (edaspidi kinnistud). Vastavalt 19.12.2018 tõestatud müügilepingule oli kinnisasjade käibemaksuta müügihind 4 000 000 eurot, millele lisandus käibemaks 800 000 eurot.
14.2.Planetplus tasus kinnistute ostuhinna nõuete tasaarvestamise teel, tasaarvestades kaebaja vastu oleva nõude teenuse osutamisest käibemaksuta summas 4 000 000 eurot ostuhinna tasumise nõudega. Nõuete tasaarvestamisel tuginesid kaebaja ja Planetplus alljärgnevale:
14.2.1.Kaebaja ja Planetplus leppisid 15.04.2010 kokku, et Planetplus loobub kaebaja kasuks Tallinnas aadressil Staadioni 8 asuvat ja kaebajale kuuluvat kinnisasja koormanud hoonestusõigusest ning 15.04.2010 notariaalse kokkuleppe alusel lõpetati nimetatud kinnisasja koormanud hoonestusõigus. Planetplus-il tekkis seeläbi kaebaja vastu nõue hoonestusõigusest loobumise tulemusel selle väärtuses (10 400 000 krooni ehk 664 681,14 eurot) ja hoonestusõiguse lõpetamise tulemusel kaotatud hoonestusõigusesse tehtud investeeringu väärtuses (4 058 802 krooni ehk 259 404,73 eurot);
14.2.2.Planetplus võttis 15.04.2010 kokkuleppe alusel üle kaebaja laenukohustuse Xi ees ning kaebaja kohustus seeläbi tasuma Planetplus-ile ülevõetud laenukohustuse summa 16 626 280,57 krooni ehk 1 062 613 eurot;
14.2.3.Xi poolt antud laen, mille tagastamise kohustuse Planetplus üle võttis, oli algupäraselt intressivaba, millel oli poolte hinnangul omakorda iseseisev väärtus (arvestusega 12% aastas, tagamata laen). Asjaolule, et (i) kaebaja oli saanud intressivabastusest hüve, mille saajaks pidi olema Planetplus ja (ii) Planetplus ei pidanud nimetatud laenu kohe tagasi maksma ning sellel ei olnud tagatisi, omistasid pooled sisemise arvestuse järgi väärtuseks 1 020 108,48 eurot perioodi eest 31.12.2010 kuni 31.12.2018 ning samas summas perioodi eest 31.12.2019 – 31.12.2027, mil
3(17)
3-20-1560 arendustegevus on jõudnud sinna, et on võimalik laen tagastada (kui seda eelnevalt ei refinantseerita). Kokku pidasid pooled intressita laenu intressivabastuse (hüve) väärtuseks 2 040 216,96 eurot.
14.2.4.Kinnistute omandamiseks võetud laenu intressivabastus mõjutas seega oluliselt kinnistu soetamismaksumust ja väärtust, mis hüvena pidi jõudma Planetplus bilanssi vastavalt poolte 15.04.2010 kokkuleppele. Kaebaja ja Planetplus hindasid eeltoodud nõuete turuväärtuse kasvu perioodil 2010 – 2018 piisavaks katmaks ülejäänud osa kinnistute arvestuslikust müügihinnast ehk 232 488,90 eurot.
15.Tehingute majanduslikuks sisuks tervikuna oli seega pooltevaheline arusaamine ja 15.04.2010 kokkulepe, et Planetplus saab Pärnu maantee 41 kinnistu omanikuks vabana koormatistest juba 15.04.2010, kuigi õiguslikult vormistamine toimub üksnes pärast seda, kui maa-alale, kus asub kinnistu, on kehtestatud detailplaneering. Majanduslikus mõttes oli kinnistu läinud seega Planetplusi bilanssi ent juriidiliselt oli omanikuks veel jäänud olude sunnil kaebaja. Seega pidi tegelikult kogu kinnisasja väärtuse juurdekasvu saama omale Planetplus. Pooled vormistasid vastava majandusliku soorituse teenuse osutamisena, mille kohta esitati arve nr 1026. Teenuse sisu oli kokkuleppe järgselt projekti väärtuse kasvu üleandmine Planetplusile, milleks viimane oli õigustatud.
16.Tõendamaks, et X on kaebajale laenu andnud esitab kaebaja panga kinnituskirja Xilt Osaühingu Valdor Holding kontole laekunud laenumaksete kohta perioodil 01.01.2001-31.12.2010 ja 15.04.2010 notariaalse kokkuleppe hoonestusõigusest loobumise kohta. Maksuhalduril tulnuks vajalikke dokumente uurimispõhimõttest tulenevalt küsida ja nendega maksumenetluses arvestada.
17.Kinnisasjade võõrandamistehingut ei saa maksustada TuMS § 50 lg 4 alusel.
17.1.Maksuhaldur ei kahtle, et 19.12.2018 tehing toimus ja kokkulepitud hind vastas turuväärtusele. Maksumenetluse käigus tuvastatud asjaolu, et Planetplus on ostuhinnast tasunud üksnes 40 041,71 eurot, ei muuda kokkulepitud müügihinda, vaid tõendab üksnes seda, et Planetplus ei olnud ostuhinda tervikuna tasunud. TuMS § 50 lg 4 kohaldamine eeldab, et seotud isikute vahel toimunud tehingu hind erineb turuhinnast ning maksuhalduril on maksustamisel õigus siirdehinda korrigeerida lähtuvalt turuhinnast. Müügihinna muutmiseks on võlaõigusseaduse (VÕS) § 13 lg 1 alusel vaja poolte kokkulepet ning maksuhaldur ei ole tuvastanud, et pooled oleksid kokku leppinud ostuhinna muutmises (ja pooled ei ole seda ka teinud, st ostuhinna muutmises kokku leppinud).
17.2.Maksuhalduri hinnangul oli näilik müügihinna tasaarvestamine Planetplusi nõudega. Vastavalt tsiviilõiguse üldosa seaduse (TsÜS) §-le 89 lg 1 on näilik tehing, mille puhul on pooled kokku leppinud, et tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest tahavad varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Kooskõlas maksuõiguse majandusliku tõlgendamise reegliga, kohaldatakse MKS § 83 lg 4 alusel näiliku tehingu maksustamisel varjatud tehingut puudutavaid sätteid.
17.3.Näilik tehing eeldab seega, et pooled soovivad varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Leides, et kinnistute kokkulepitud müügihinnas toimunud tasaarvestus oli näilik 3 959 958,29 euro osas ja tasumine toimus 40 041,71 euro osas, on maksuhaldur tuvastanud, et poolte tegelik tahe oli täita kaebaja kinnistute müügihinna nõuet tasaarvestuse läbi vaid 40 041,71 euro ulatuses. Ka sel juhul ei saaks müügitehingut maksustada siirdehinna regulatsiooni alusel. Kaebaja ei ole kinnistute müügitehingut sõlminud eesmärgiga varjata madalamat hinda (40 041,71 eurot) ja maksuhaldur ei ole ka tuvastanud, et rakendatud hind oleks olnud näilik või ei vastanuks poolte tegelikule tahtele, mis on MKS § 83 lg 4 rakendamise eeldused.
17.4.Tasaarvestus on käsutustehing. Vastavalt TsÜS § 6 lg-s 4 sätestatud abstraktsioonipõhimõttele ei ole käsutustehingu kehtivus seotud kohustustehingu kehtivusega. Teisisõnu, ei muudaks ka tasumise puudumine kinnistute kokkulepitud müügihinda. Tasaarvestuse kui ühe võimaliku võlasuhte lõppemise alusega ei kaasne iseseisvat tulumaksukohustust. Riigikohus on leidnud, et varjatud tehingu maksustamisel tuleb tuvastada lepingupoolte tahtlus saada maksueelist (RHKo 3-3-1-67-09, 4(17)
3-20-1560 p 18). Kui varjatud tehinguga maksueelist ei saada, puudub maksuhalduril ka alus maksu määramiseks (RKHKo 3-15-1303, p 9).
18.Kaebaja on käesolevaks ajaks tehingu tagasi täitnud.
18.1.Vaidluste ärahoidmiseks pakkus kaebaja välja lahenduse, et on valmis tasuma rahas puuduoleva summa (4 000 000 eurot – 40 041,71 eurot = 3 959 958,29 eurot) kinnisvaraarendusest saadava tulu või täiendava laenu arvelt. Maksuhaldur seda lahendust ei aktsepteerinud, pidades vajalikuks kogusumma kohest tasumist.
18.2.Kuivõrd kaebajal lepingu täitmiseks raha maksmise teel kohest võimalust ei olnud, otsustas kaebaja kõrvaldada maksuotsuse tinginud asjaolud ning tegi Planetplusile tehingust taganemise avalduse. Müügilepingu tagasitäitmise tulemusel on Planetplus tagastanud kinnistute valduse ja omandiõiguse kaebajale, millega langeb ära vaidlustatava maksuotsuse maksuobjekt.
19.Vaidemenetluseks tulnuks maksuotsus MKS § 103 lg 1 p 2 alusel kehtetuks tunnistada.
19.1.MKS § 83 lg 3 sätestab, et tehingu tühisust ei võeta maksustamisel arvesse, kui pooled ei tagasta tühise tehingu läbi saadut või ei taasta muul viisil tehingu tegemisele eelnenud olukorda. Viidatud säte annab edasi maksuõiguse üldise põhimõtte lähtuda mitte õigussuhte kehtivusest, vaid õigussuhte täitmisel tehtavast majanduslikust sooritusest ning on laiendatav lisaks tühistele tehingutele ka võlasuhte lõpetamise olukorrale (RKHKo 3-17-933, p 12.2).
19.2.Kinnisasjade müügitehingu reaalse tagasitäitmise ja tehingu tegemisele eelnenud olukorra taastamisega on muutnud maksuotsuse aluseks olevad asjaolud. Müügilepingu tagasitäitmise tulemusel on Planetplus tagastanud kinnistute valduse ja omandiõiguse kaebajale. Kõnealuse sooritusega on taastatud tehingu tegemisele eelnenud olukord MKS § 83 lg 3 mõistes, seejuures on lisaks Osaühinguga Planetplus kokku lepitud ka kinnistutelt saadud viljade ja muu kasu väljaandmises ning kinnistutele tehtud kulutuste hüvitamises.
19.3.Kaebaja ei nõustu vaideotsuses tooduga, et tehingu reaalset tagasitäitmist ei ole toimunud ja et sõlmitud kokkuleppel puudub reaalne majanduslik sisu.
19.3.1.Kaebajal on nõue Planetplus vastu (kinnistutelt teenitud kasu väljaandmine), samas kui viimasel on nõue kaebaja vastu (kinnistutele tehtud kulutused). Vastavaid nõudeid on kattuvas osas võimalik tasaarvestada. Arvestades, et nõuded põhinevad ligikaudu 10 aasta tehingutel ja kuna maksuhaldur on osutanud varasematele puudustele nõuete dokumenteerimises, on pooled püüdnud vastavaid nõudeid võimalikult selgelt defineerida, et vältida täiendavaid erimeelsusi ja võimalikke vaidlusi tasaarvestuse ulatuses.
19.3.2.Teiseks oli maksuhaldur teadlik kaebaja kavatsusest tehing korrektselt tagasi täita ja taotles tagasitäitmisega seonduvaid andmeid 27.05.2020, otseselt tähtaega andmata. Maksuhaldur küsis, kas taganemise avaldus on sama, mis neile oli varem esitatud ja küsis kaebaja ja Planetplus bilansse sama päeva seisuga. Kaebaja, eeldades, et oodatakse bilansse sooviga näha muudatusi varade koosseisus, ootas kinnistusraamatu kannet tehingu tagasitäitmise kohta, et maksuhaldurile oleks muudatused näha, kuid maksuhaldur väljastas 05.06.2020 maksuotsuse.
19.3.3.Seejuures ei oma maksuotsuse seisukohalt tähtsust Planetplus nõude, millega algselt kinnistute ostuhind tasaarvestati ja mida maksuhaldur tunnistas 40 041,71 euro ulatuses, täitmine. Isegi, kui Planetplus oleks sellisest nõudest loobunud (sellist tahteavaldust Planetplus teinud ei ole), ei saaks seeläbi suureneda kaebaja maksukohustus, kuivõrd kaebaja vara ei vähene.
19.4.Selliselt on maksuhaldur oluliselt rikkunud HMS §-s 6 ja MKS §-s 11 lg 1 sätestatud uurimiskohustust – haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Kuigi maksuotsuse õiguspärasust hinnatakse selle andmise seisuga (HMS § 54) ja maksuotsuse väljastamise seisuga (05.06.2020) ei olnud tehingupooled jõudnud veel tehingu tegemisele eelnenud olukorda täielikult taastada, oli 5(17)
3-20-1560 maksuhaldur maksuotsuse väljastamise hetkel teadlik sellest, et pooled tegelevad tehingu tegemisele eelnenud olukorra taastamisega ning jättis sellega teadlikult arvestamata. Põhisooritus, mis maksuotsuse tingis – kinnisasja võõrandamine – oli maksuotsuse andmise hetkeks ka juba tagasi täidetud nii õiguslikult kui faktiliselt. Maksuhaldur ei andnud mõistlikku tähtaega tehingule eelnenud seisundi saavutamiseks ega määranud maksusummat tingimuslikult sõltuvalt müügihinna tasumisest, mis oleks analoogses olukorras õigustatud ja otstarbekas (RKHKo 3-3-1-67-09, p 19). Maksuhaldur on maksuotsuse tegemisega kiirustanud, tuginedes seejuures vaid sellele, et müügihinna tasumine ei ole tõendatud.
19.5.Vastuoluline on seejuures maksuhalduri positsioon seoses tehingu tagasitäitmisega. Maksuotsuse punktis 3.7 (eelkõige lk 17) leidis maksuhaldur, et tehingut ei saa lugeda tagasitäidetuks, kuna 20.05.2020 sõlmitud asjaõiguslepingus ei ole arvestatud kinnistutelt teenitud tulu ega kinnistutele tehtud kulutustega. 22.07.2020 vaideotsuses asus maksuhaldur aga seisukohale, et tehingut ei saa lugeda tagasitäidetuks ka peale 06.07.2020 kulude hüvitamise ja kasu väljaandmise kokkuleppe sõlmimist (vaideotsuse punktid 37-40, 47).
19.6.MKS § 103 lg 1 p 2 rakendamise seisukohast on asjakohatud maksuhalduri järeldused nii vaidlustatavas maksuotsuses kui vaideotsuses selle kohta, et tehingu tagasitäitmine ning 06.07.2020 kulude hüvitamise ja kasu väljaandmise kokkuleppe sõlmimine oli ajendatud maksukohustusest kõrvalehoidumise eesmärgist ja ei oma mingit reaalset majanduslikku sisu. MKS § 103 lg 1 p 2 rakendamise eelduseks on tehingu reaalne tagasitäitmine, sõltumata sellest, millisel eesmärgil seda tehti. Planetplus on kinnistute omandiõiguse kaebajale tagastanud (vastav kinnistusraamatu kanne tehti 04.06.2020) ning andud kaebajale tagasi kinnistute valduse. Sellest järelduvalt oli tehing vaidlustatava maksuotsuse kuupäevaks (05.06.2020) reaalselt tagasitäidetud ja maksuhaldur oli sellest teadlik.
20.Vastuväited maksuhalduri ebaõigetele järeldustele maksu- ja vaidemenetluses.
20.1.Kaebaja ei nõustu maksuhalduri seisukohaga, et kaebajal puudusid puudusid kohustused Planetplus ees. Mittetulundusühinguga Eesti Spordiselts Kalev 23.10.2009 sõlmitud müügilepingu kohaselt omandas kinnistud Mittetulundusühingult Eesti Spordiselts Kalev küll kaebaja, kuid juba selleks ajaks oli paika pandud, et kinnistud omandab ja nende arendamisega jätkab Planetplus ning kaebaja annab kõik kinnistutega seotud õigused ja kohustused Planetplusile üle pärast detailplaneeringu kehtestamist või ostab kaebaja kõnealuse kinnisasja turuhinnaga Planetplusilt. Seetõttu käsitlesid kaebaja ja Planetplus kinnistuid Planetplus omandina, Planetplus tegi „võõrale“ kinnistule kulutusi ning kinnistute juriidilise omandi Planetplusile üleandmine seisis üksnes detailplaneeringu kehtestamise taga.
20.2.Kaebaja möönab seejuures, et kinnistutega seotud majandustehingud oleksid võinud olla paremini dokumenteeritud ning asjaosalised on omavaheliste tehingute vormistamisel olnud mõneti ebatäpsed, kuid see ei takista mingil juhul tehingute tegeliku sisu tuvastamist ega asjaolude kindlakstegemist. Siin tuleb arvestada lisaks veel asjaoluga, et pooled olid keskendunud sellele, kuidas saada MTÜ-lt Spordiselts Kalev laen tagasi või vastavad kinnistud äriliselt mõistlikel tingimustel kätte ning omavahelised kokkulepped jäid nendes tehingutes kohati tahaplaanile just arvestusega et kaebaja ja Planetplus ärihuvid olid samasuunalised.
20.3.Kinnistu ostuhinna tasumise kontekstis on kohatud maksuhalduri peaaegu samaaegselt esitatud väited selle kohta, et Osaühingu Planetplus osade kaupa kinnisasja eest tasumist ei saa aktsepteerida, kuna võibolla seda kokkulepet lõpuks ikka ei täideta, Osaühingul Planetplus puudub rahavoog, mille arvelt seda täita ja et Xi kui Osaühingu Planetplus ainuosaniku maksevõime ei ole oluline, sest kontrollitakse Osaühingut Valdor Holding. Need vastuväited on omavahel vastuolus ja viitavad maksuhalduri iga hinna eest maksustamise soovile.
20.4.Kaebajale jääb 22.07.2020 vaideotsuse järgselt arusaamatuks, miks konkreetset tehingut ei ole võimalik tagasi täita. TuMS § 50 lg 4 maksuobjektiks on kasumi siirdamine ühest äriühingust teise, 6(17)
3-20-1560 mistõttu on Eestis siirdehind võrdsustatud kasumijaotamisega. Kui pooled tagastavad tehingu täitmisel saadu, langeb ära ka maksuobjekt ning kasumi siirdamist ei ole toimunud ja tehingut ei ole võimalik TuMS § 50 lg 4 alusel maksustada. Pooled olid 19.12.2018 tehingu alusel saadu tagastanud juba vaidlustatava maksuotsuse väljastamise hetkeks ning sõlmisid 06.07.2020 ka kulude hüvitamise ja kasu väljaandmise kokkuleppe, vältimaks ühe või teise poole rikastumist kinnistutega seotud kulude või tulude arvelt.
21.14.10.2020 väljastas Maksu- ja Tolliamet intressinõude nr 13-3/98313, millega kohustas kaebajat tasuma intressi summas 256 361 eurot arvestatuna 05.06.2020 maksuotsusega määratud maksusummalt. Kaebaja on seisukohal, et maksuhalduril puudub intressinõude andmiseks alus 05.06.2020 maksuotsuse õigusvastasuse tõttu. Vastustaja seisukohad
22.Vastustaja palub kaebuse rahuldamata jätta. 20.05.2020 kokkuleppel puudub reaalne majanduslik sisu ja see on tehtud vaid maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil; 20.05.2020 kokkuleppe ning 06.07.2020 kaebaja ja Planetplus vahel sõlmitud kasu väljaandmise ja kulutuste hüvitamise kokkuleppe esitamisega ei ole täidetud MKS § 83 lg 3 kohaldamise eeldused; puuduvad asjaolud vaidlustatud maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks MKS § 103 lg 1 p 2 alusel.
23.Tõendatud ei ole, et Planetplusil oli nõue kaebaja vastu (vt kontrolliakt punktid 1.2.8-1.2.11, maksuotsuse lk 9-12, vaideotsuse p-d 41-44).
23.1.Väidetavalt 15.04.2010 kaebaja ja Planetplus vahel tehtud kokkulepete osas ei ole kaebaja maksumenetluse käigus mistahes taasesitamist võimaldaval moel fikseeritud dokumente esitanud, millest nähtuks väidetud kokkulepete sisu ja muud olulised tingimused, millele kaebuses viidatakse.
23.2.Kaebaja versioonid Osaühingu PlanetPlus poolse nõude kujunemise osas on olnud ajas muutuvad ning sealjuures on vastuolud ka selles osas, kuidas üldse väidetava ostu-müügitehingu eest tasumine käis (võrdluseks kaebuses kajastatule vt kontrolliakti punkte 1.2.9-1.2.11). Lisaks oli notariaalse võõrandamislepingu p-s 2.1 märgitud, et ostu-müügihind oli tasaarvestamise asemel üldsegi tasutud tervikuna kaebaja pangakontole, mis aga kinnitust ei leidnud.
23.3.MKS § 56 lg-st 2 ja §-st 58 tuleneb maksumaksjale kohustus pidada arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta, säilitada vastavaid dokumente ning esitada maksuhaldurile maksudeklaratsioone. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et väidetavalt 15.04.2010 kaebaja ja Planetplus vahel tehtud kokkulepete osas ei ole kaebaja maksumenetluse käigus mistahes taasesitamist võimaldaval moel fikseeritud dokumente esitanud, millest nähtuks väidetud kokkulepete sisu ja muud olulised tingimused, millele kaebuses viidatakse. Tasaarvestatav nõue peab olema dokumentaalselt tõendatud, mitte ei saa põhineda üksnes hinnangulistel arvamustel, mille kujunemine ei ole kontrollitav. Seda enam, kui väidetav nõue on tekkinud seotud isikute vahel ning seletused nõude kujunemise osas on ajas muutuvad.
23.4.Seoses kaebusega koos esitatud pangatõendiga märgib vastustaja, et kaebaja esitas 24.03.2020 eriarvamusega väite, et X andis kaebajale laenu, millest tuleneva kohustuse Osaühing PlanetPlus võttis kaebajalt üle. Samas ei esitanud kaebaja vastavaid dokumente maksu- ega ka vaidemenetluses, vaid alles kohtumenetluses. Juhul, kui kohus võtab tõendi siiski vastu, märgib vastustaja, et kaebaja poolt esitatud panga kinnituskiri ei tõenda ikkagi asjaolu, et Osaühing Planetplus võttis 15.04.2010 kokkuleppega üle kaebaja laenukohustuse Xi ees.
24.1.Siirdehinda rakendatakse olukorras, kus seotud isikute vahelise tehingu hind ei ole vastavuses hinnaga, mida oleksid kasutanud sõltumatud isikud sarnases olukorras sarnaste tehingute korral. Riigikohtu praktikast tuleneb, et kui residendist juriidilise isiku ja temaga seotud isiku vahel tehtud tehingu väärtus on erinev omavahel mitteseotud isikute vahel tehtavate sarnaste tehingute väärtusest, 7(17)
3-20-1560 võib maksuhaldur TuMS § 50 lg 4 kohaselt tulumaksu määramisel kasutada tehingute väärtusi, mida rakendavad sarnastes tingimustes mitteseotud iseseisvad isikud. Seega vaid TuMS § 50 lg-s 4 sätestatud juhul on maksuhalduril õigus hinda korrigeerida vastavalt turuhinnale.
24.2.MTA-l ei ole kahtlust kaebaja ja Osaühingu Planetplus vahelise tehingu toimumises. Vaidlust ei ole selles, et müügilepingus märgitud müügilepingu esemete turuväärtuseks on 4 000 000 eurot, kuid vaatamata sellele ei toimunud tehing turutingimustele vastavalt. Tulumaksu määramise faktilised asjaolud on kirjeldatud kontrolliakti punktides 1.2.10–1.2.12 ning maksuotsuse punkti
2.1.2.alapunktides 1-14. Kokkuvõtvalt asus maksuhaldur seisukohale, et:
24.2.1.Planetplus arve nr 1026 sisu ei vasta tegelikkusele (kontrolliakti punkt 1.2.10);
24.2.2.arve nr 1026 hinna kujunemine on ebaselge ja ebaloogiline (konrolliakti punkt 1.2.11);
24.2.3.Planetplus ei ole kaebajale kogu müügihinda tasunud (kontrolliakti punkt 1.2.12).
24.3.MTA tuvastas, et osaühingute vahel ei toimunud nõuete tasaarvestamist arvel nr 1026 toodud summas. Kaebaja ja Planetplus proovisid üksnes jätta muljet, et osaühingute vahel toimus nõuete tasaarvestamine arvel nr 1026 toodud summas. Tulenevalt maksumenetluse käigus tuvastatust arvestas MTA poolte vahelise müügitehingu tegelikuks väärtuseks 40 041,71 eurot (maksuotsuse punkt 2.1.3).
24.4.Vastustaja jääb seisukohale, et tulenevalt olukorrast, kus tehingu osapooled oleksid mitteseotud isikud, toimuks reaalne tulu saamine turuvääruses, milleks on käsitletud tehingu puhul 4 000 000 eurot. Seega leiab vastustaja, et kaebaja müüs Planetplusile vaidlusalused kinnistud turuhinnast madalama hinnaga. Seega kuulub tehing tulumaksuga maksustamisele saamata jäänud tulu ulatuses, mille maksumaksja oleks saanud tehingust mitteseotud isikute vahel. Saamata jäänud tulu summa 3 959 958,29 eurot kuulub tulumaksuga maksustamisele, millest tuleneb, et kaebaja jättis deklareerimata ning tasumata tulumaksu summas 989 989,57 eurot.
24.5.Vastustaja hinnangul maksuhaldur ei pidanud õigusliku alusena viitama MKS § 83 lg 4, sest kahtlust ei olnud tehingu toimumises, vaid selles, et kaebaja müüs vaidlusalused kinnistud seotud isikule turuhinnast madalama hinnaga. Seetõttu on MTA käesolevas asjas lähtunud siirdehinna regulatsioonist ning materiaalõiguslik alus maksustamiseks tuleneb TuMS § 50 lg 4. MKS § 83 lg 4 näol on tegemist volitusnormiga mitte aga materiaalõigusliku alusega. Niisamuti ei oleks ka maksupettuses osalemine õiguslikuks, vaid faktiliseks aluseks. Ka õiguskirjanduses on leitud, et maksustamisel ei ole vaja MKS § 83 lg-le 4 ja MKS §-ile 84 tugineda olukorras, kus tehingu vormi ja sisu vastuolu võib küll esineda, aga seadusandja on loonud sellise olukorra reguleerimiseks erisätte. Sellised sätted on seadusandluses kehtestatud kõige enamlevinud maksuplaneerimise juhtude tõkestamiseks. Selliseks sätteks on ka TuMS § 50 lg 4.
25.Maksuotsuse kehtetuks tunnistamine MKS § 103 lg 1 p 2 alusel tulumaksu osas ei ole põhjendatud.
25.1.Maksuotsuse maksuobjekti ära langemise väite ning kaebaja MKS § 103 lg 1 p 2 alusel esitatud taotluse osas jääb vastustaja vaideotsuse punktides 33-40 toodud seisukohtade juurde, Ka maksuotsuse lk 15-18 maksuhaldur põhjendab enda seisukohta, millele tuginedes MTA ei nõustu, et käesoleval kujul müügilepingust taganemine tingiks maksuobjekti ära langemise. MTA leiab, et 09.04.2020 müügilepingust taganemise avaldus ja 20.05.2020 kokkulepe koostati vaid selleks, et kaebajal ei tekiks vara müügilt tulumaksukohustust.
25.2.Lepingust taganemine kui õiguskaitsevahend on reguleeritud VÕS §-s 116, taganemise kord on sätestatud VÕS §-des 188- 193. Lepingust taganemine on võlasuhte lõppemise üks alus (VÕS § 186 p 5). VÕS § 189 lg 1 näeb ette õiguse nõuda lepingust taganemise korral lepingu alusel üleantu tagastamist. Seda, kuidas lepingust taganemine võib mõjutada lepingupoolte maksukohustusi, reguleerivad maksuõiguse normid. MKS § 83 lg 3 sätestab, et tehingu tühisust ei võeta maksustamisel arvesse, kui pooled ei tagasta tühise tehingu läbi saadut või ei taasta muul viisil tehingu tegemisele 8(17)
3-20-1560 eelnenud olukorda. Viidatud säte annab edasi maksuõiguse üldise põhimõtte lähtuda mitte õigussuhte kehtivusest, vaid õigussuhte täitmisel tehtavast majanduslikust sooritusest ning on laiendatav lisaks tühistele tehingutele ka võlasuhte lõpetamise olukorrale.
25.3.Käeolevas asjas on tuvastatud järgmised asjaolud:
25.3.1.Kaebaja esitas MTA-le taganemise avalduse projekti, mis on dateeritud kuupäevaga 09.04.2020 ja ülevõtmise kokkuleppe notariaallepingu projekti, mis on dateeritud kuupäevaga 27.04.2020.
25.3.2.27.04.2020 notariaallepingu projekt ja 20.05.2020 ülevõtmise kokkulepe on oma sisult identsed.
25.3.3.20.05.2020 ülevõtmise kokkuleppe punktis 1.10.2 kinnitatakse, et tehingu osapooled sõlmivad käesoleva kokkuleppe müügilepingu tagasitäitmiseks ning pooltel puuduvad teineteise suhtes mistahes nõuded seoses lepingu eseme omandiga, lepingu eseme kohta avatud registriosade esimestesse jagudesse kantud maatükkide muutunud andmetega, müügilepinguga ja müügilepingust taganemisega.
25.3.4.20.05.2020 ülevõtmise kokkuleppest ei nähtunud, et kaebaja oleks Planetplusile hüvitanud kulutused, mida Planetplus tegi kinnistutele pärast 19.12.2018 müügilepingu sõlmimist (20.05.2020 ülevõtmise kokkuleppe punkt 1.10.2).
25.4.Eluliselt ei ole usutav, et isikud, kes on kaebajale maksukontrolli raames osutanud õigusabi, ei ole teadlikud VÕS §-des 188-193 sätestatust ja MKS § 83 lg 3 kohaldamise eeldustest. Seda enam, et maksuhaldur 08.05.2020 e-kirjas juhtis kaebaja tähelepanu, et lepingust taganemisel peavad kaasnema ka VÕS-i 10. peatüki 2. jaos toodud taganemise tagajärjed. Kaebaja ei esitanud 25.05.2020 e-kirjaga dokumente selle kohta, et kaebaja oleks Planetplusile hüvitanud kulutused, mida Planetplus tegi kinnistutele pärast 19.12.2018 müügilepingu sõlmimist ning et tehtud oleks või plaan oleks teha muid kasu väljaandmise ja kulutuste hüvitamise kokkuleppeid. Kaebaja ei vastanud ka MTA 27.05.2020 päringule ja ei esitanud kaebaja ja Planetplus bilansse. Koos vaidega esitas kaebaja 06.07.2020 kuupäevaga dateeritud kasu väljaandmise ja kulutuste hüvitamise kokkuleppe, mille punkti 5.1. kohaselt täidab kaebaja enda kohustuse Planetplus ees hiljemalt kolme aasta jooksul eelnimetatud kokkuleppe allkirjastamisest.
25.5.Maksuobjekti ära langemiseks ja MKS § 83 lg 3 kohaldamise eelduste täitmiseks ei piisa üksnes kinnistute valduse ja omandi üleandmisest. Maksuotsuse lk 16-18 põhjendas maksuhaldur, miks MTA leidis, et 09.04.2020 müügilepingust taganemise avaldus ja 20.05.2020 ülevõtmise kokkulepe koostati vaid selleks, et kaebajal ei tekiks vara müügilt tulumaksukohustust. Kuna 20.05.2020 ülevõtmise kokkuleppest ei nähtunud tehingute tegelikku täielikku tagasitäitmist, mis on tehingutest taganemisel tavapärane tagajärg, siis ei saa pidada ka vastavat 20.05.2020 kokkulepet majanduslikku sisu omavaks. Reaalse tehingutest taganemise korral hoolitseksid sõltumatud tehingupooled ka selle eest, et kõik kasu ja kulutused, mida kumbki pool on saanud/kandnud, saaksid üksteisele tagastatud.
25.6.Vastustaja hinnangul ei veena 20.05.2020 ülevõtmise kokkulepe reaalse majandusliku sisu olemasolus ka hilisemalt pärast 05.06.2020 maksuotsuse koostamist ning vahetult enne vaide esitamist kaebaja ja Planetplus vahel koostatud täiendav 06.07.2020 kuupäeva kandev kokkulepe. Vastustaja on seisukohal, et 06.07.2020 kokkulepe on vastuolus 20.05.2020 kokkuleppega. Kui 20.05.2020 kokkuleppe punktist 1.10.2 tulenes, et müüjal ja ostjal puuduvad teineteise suhtes mistahes nõuded seoses lepingu eseme omandiga ja lepingust taganemisega, siis järsku 06.07.2020 kokkuleppest tuleneb, et kaebajal ja Planetplusil on omavahelisi nõudeid seoses lepingu eseme omandiga ning lepingust taganemisega. Kaebaja ei ole seda ilmselget vastuolu kahe kokkuleppe vahel kaebuses selgitanud.
25.7.Kaebaja ja Planetplus on 06.07.2020 kokkuleppega kindlustanud võimaluse, et Planetplus saab kõnesolevate kinnistute omanikuks juhul, kui kaebaja oma rahalisi kohustusi ei täida (p 5.4.). Kuna 9(17)
3-20-1560 kohustuse täitja ja nõudeõigust omav isik on omavahel seotud ühise juhatuse liikme kaudu, saavad nad kokkuleppe täitmist mõjutada endale sobivas suunas.
26.Seoses kaebaja nõudega tunnistada vaidlustatud maksuotsus MKS § 103 lg 1 p 2 alusel tagasiulatuvalt kehtetuks märgib vastustaja järgmist. Maksotsuse kehtetuks tunnistamise alused on sätestatud MKS §-des 101-103 ning Riigikohtu praktikast ei tulene, et maksuobjekti ära langemisel tuleks maksuotsus kehtetuks tunnistada tagasiulatuvalt, s.o algusest peale. Tallinna Ringkonnakohtu praktika kohaselt maksuotsuse tühistamine edasiulatuvalt alates muudatuse kaasa toonud toimingu tegemise hetkest on kooskõlas maksustamise loogikaga ja aktsepteeritud kohtupraktikas. Vastustaja on seisukohal, et analoogia korras on eelpool toodud kohtute seisukohad kohaldatavad ka käesolevas asjas. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et kaebajal on maksu tasumise kohustus. Juhul, kui isegi leiab kinnitust maksuobjekti ära langemine tulumaksu osas, siis vastustaja on seisukohal, et see ei too kaasa maksuotsuse tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamist.
26.1.Kaebaja taotleb maksuotsuse tühisamist tulumaksu puudutavas osas. Kaebaja viitab, et 05.06.2020 maksuotsusega ei pandud kaebajale käibemaksu osas täiendavat rahalist kohustust ning kaebaja aktsepteerib maksuhalduri käsitlust 19.12.2018 tehingu käibemaksuga maksustamisest. Seetõttu ei ole kaebaja esitanud ka tühistamisnõuet 05.06.2020 maksuotsuse tühistamiseks käibemaksu puudutavas osas. Tulenevalt eeltoodust on vastustaja seisukohal, et vaidlustatud maksuotsus on jõustunud käibemaksu puudutavas osas. Erinevalt tühistamiskaebusest soovib kaebaja aga, et kohus teeks otsuse MKS § 103 lg 1 p 2 alusel kogu maksuotsuse ulatuses. Kohtupraktikaga ei ole kooskõlas kaebaja soov kohustada MTA-t terviklikult, st ka käibemaksuarvestuse osas tunnistama maksuotsus kehtetuks MKS § 103 lg 1 p 2 alusel isegi, kui hilisemalt toimuvad võimalikud muudatused lepingu kehtivuse osas.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
27.Menetluses on kaebaja järgmised nõuded:
27.1.Nõue 05.06.2020 maksuotsuse tühistamiseks (tulumaksu puudutavas osas) ja 22.07.2020 vaideotsuse tühistamise nõue (osas, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus 05.06.2020 maksuotsuse nr 12.2-3/050340-8 kehtetuks tunnistamiseks maksukorralduse seaduse (MKS) § 103 lg 1 p 2 alusel);
27.2.alternatiivne kohustamisnõue Maksu- ja Tolliameti kohustamiseks MKS § 103 lg 1 p 2 alusel 05.06.2020 maksuotsuse nr 12.2-3/050340-8 kehtetuks tunnistamiseks (definitiivne kohustamisotsus) või MKS § 103 lg 1 p 2 alusel 05.06.2020 maksuotsuse nr 12.2-3/050340-8 kehtetuks tunnistamise uuesti otsustamiseks (indefinitiivne kohustamisotsus).
27.3.nõue 14.10.2020 intressinõude tühistamiseks.
28.Tulenevalt eeltoodust analüüsin esmalt maksuotsuse õiguspärasust (I) ja seejärel seda, kas esinevad alused maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks MKS § 103 lg 1 p 2 alusel (II) ning viimaks intressinõudega seonduvat (III). I
29.Kaebajale täiendava tulumaksukohustuse määramise aluseks on TuMS § 50 lg 4, mille kohaselt juhul, kui residendist juriidilise isiku ja temaga seotud isiku vahel tehtud tehingu hind on erinev nimetatud tehingu turuväärtusest, maksustatakse tulumaksuga summa, mille maksumaksja oleks tuluna saanud, või summa, mille maksumaksja oleks kuluna kandmata jätnud, kui tehingu hind oleks vastanud turuväärtusele.
30.MTA on maksumenetluse käigus tuvastanud, et:
30.1.Kaebaja ja Planetplus sõlmisid 19.12.2018 kinnisasjade võõrandamislepingu, mille kohaselt kaebaja võõrandas Planetplusile Tallinnas aadressil Pärnu maantee 35 ja Pärnu maantee 35a /Pärnu 10(17)
3-20-1560 maantee T30 ning aadressil Pärnu maantee 37 ja Pärnu maantee 41 asuvad kinnistud (edaspidi kinnistud).
30.2.Vastavalt 19.12.2018 tõestatud müügilepingule oli kinnisasjade käibemaksuta müügihind 4 000 000 eurot, millele lisandus käibemaks 800 000 eurot.
30.3.Tegelikkuses tasus Planetplus kaebajale kinnistute müügihinnast üksnes 40 041,71 eurot, mistõttu erines saadud tasu kinnisasjade turuhinnast ning kuna kaebaja ja Planetplus on seotud isikud, tekkis kaebajal tulumaksukohustus TuMS § 50 lg 4 alusel.
31.Kaebaja maksuotsusega ei nõustu, viidates, et Planetplus tasus kinnistute ostuhinna nõuete tasaarvestamise teel järgnevalt:
31.1.Kaebaja ja Planetplus leppisid 15.04.2010 kokku, et Planetplus loobub kaebaja kasuks Tallinnas aadressil Staadioni 8 asuvat ja kaebajale kuuluvat kinnisasja koormanud hoonestusõigusest ning 15.04.2010 notariaalse kokkuleppe alusel lõpetati nimetatud kinnisasja koormanud hoonestusõigus. Planetplusil tekkis seeläbi kaebaja vastu nõue hoonestusõigusest loobumise tulemusel selle väärtuses (10 400 000 krooni ehk 664 681,14 eurot) ja hoonestusõiguse lõpetamise tulemusel kaotatud hoonestusõigusesse tehtud investeeringu väärtuses (4 058 802 krooni ehk 259 404,73 eurot);
31.2.Planetplus võttis 15.04.2010 kokkuleppe alusel kaebajalt üle laenukohustuse X ees ning kaebaja kohustus seeläbi tasuma Planetplusile ülevõetud laenukohustuse summa 16 626 280,57 krooni ehk 1 062 613 eurot;
31.3.Xi poolt antud laen, mille tagastamise kohustuse Planetplus üle võttis, oli algupäraselt intressivaba, millel oli poolte hinnangul omakorda iseseisev väärtus (arvestusega 12% aastas, tagamata laen). Asjaolule, et (i) kaebaja oli saanud intressivabastusest hüve, mille saajaks pidi olema Planetplus ja (ii) Planetplus ei pidanud nimetatud laenu kohe tagasi maksma ning sellel ei olnud tagatisi, omistasid pooled sisemise arvestuse järgi väärtuseks 1 020 108,48 eurot perioodi eest 31.12.2010 kuni 31.12.2018 ning samas summas perioodi eest 31.12.2019–31.12.2027, mil arendustegevus on jõudnud sinna, et on võimalik laen tagastada (kui seda eelnevalt ei refinantseerita). Kokku pidasid pooled intressita laenu intressivabastuse (hüve) väärtuseks 2 040 216,96 eurot.
31.4.Kinnistute omandamiseks võetud laenu intressivabastus mõjutas oluliselt kinnistu soetamismaksumust ja väärtust. Kaebaja ja Planetplus hindasid eeltoodud nõuete turuväärtuse kasvu perioodil 2010–2018 piisavaks katmaks ülejäänud osa kinnistute arvestuslikust müügihinnast ehk 232 488,90 eurot.
32.Nõustun maksuhalduri seisukohaga, et eelpoolviidatud tasaarvestamise aluseks olevate nõuete olemasolu ei ole tõendatud. Kaebaja ei ole kaebaja maksumenetluses ega ka kohtumenetluses esitanud mistahes dokumente, mis võimaldaks kontrollida nõuete suurust ja tekkimise aluseid. Sisuliselt ainsaks tõendiks on kaebaja juhatuse liikme Xi suulised selgitused.
32.1.Kinnistu võõrandamislepingu sõlmimisega samal päeval esitas Planetplus kaebajale arve nr 1026 summas 4 000 000 eurot (koos käibemaksuga 4 800 000 eurot, dtl 163). Arve sisuks oli märgitud: „Pärnu mnt 35/37/41 vahendustasu“ ja maksetingimuseks „tasaarveldus.“ Muid täpsustavaid andmeid arvel märgitud ei ole.
32.2.Arvel nr 1026 märgitud vahendustasust moodustab kaebaja selgituste kohaselt 664 681,14 eurot ja 259 404,73 eurot nõue, mis Planetplusil tekkis kaebaja vastu seetõttu, et Planetplus loobus 15.04.2010 sõlmitud notariaalse kokkuleppega (dtl 140-151) kaebaja kasuks Staadioni 8 asuvat kinnisasja koormanud hoonestusõigusest. Planetplusil tekkis seeläbi kaebaja vastu nõue hoonestusõigusest loobumise tulemusel selle väärtuses (10 400 000 krooni ehk 664 681,14 eurot) ja hoonestusõiguse lõpetamise tulemusel kaotatud hoonestusõigusesse tehtud investeeringu väärtuses (4 058 802 krooni ehk 259 404,73 eurot). Kaebaja ei ole esitanud dokumente, mis võimaldaks kontrollida eelpoolviidatud summade põhjendatust, kujunemist ja õigsust. Vastavasisulist 11(17)
3-20-1560 kokkulepet ei sisaldu ka 15.04.2010 notariaalses lepingus. Kaebaja ja Osaühing Valdor Holding kinnitavad lepingu p-s 2.4 hoopis vastupidist, kinnitades et nad ei oma seoses hoonestusõiguse lõpetamisega teineteise suhtes mis tahes pretesioone. 16.09.2021 kohtuistungil selgitas kaebaja nende asjaolude kohta, et lepingu järgselt kajastati nõuded raamatupidamises, kuid muid dokumente nende nõuete osas esitada ei ole. Lepingu punkt 2.4 on ekslik ja jäi kaebajal tähelepanuta, fookus oli eelkõige saada asjad selgeks Xi kahe äriühingu (kaebaja ja Planetplus) ja MTÜ Spordiselts Kalev vahel (16.09.2021 helisalvestis al 1:19:45). Sellest tulenevalt nõustun maksuhalduriga, et Osaühingu Planetplus nõue kaebaja vastus seoses Staadioni 8 kinnistuga ei ole tõendamist leidnud (vt ka kontrolliakti p 1.2.6, dtl 626-627).
32.3.Arvest nr 1026 moodustab kaebaja selgituste kohaselt 1 062 613 eurot (16 626 280,57 krooni) kaebaja laenukohustus Xi ees, mille Osaühing Planetplus võttis 15.04.2010 kokkuleppe alusel üle.
32.3.1.Asjaolule, et X oli andnud kaebajale laenu, viitas kaebaja 24.03.2020 eriarvamuses (dtl 267356). Seda väidet analüüsis maksuhaldur maksuotsuses (lk 10, dtl 27) ning juhtis kaebaja tähelepanu sellele, et kaebaja ei ole laenu andmist kinnitavaid dokumente esitanud. Kaebaja ei esitanud vastavaid dokumente ka vaidemenetluses, vaid esitas alles kaebuse lisana (kaebuse lisa 3, dtl 515-529) pangakonto väljavõtte Xi kontolt kaebajale laekunud maksete kohta, millel on selgituseks märgitud „lühiajaline laen“.
32.3.2.Riigikohus on otsustes nr 3-3-1-47-0711 ja 3-3-1-32-0912 märkinud, et maksukohustuslane saab vaide- või kohtumenetluses edukalt tugineda maksumenetluses esitamata jäetud maksukohustust vähendavale tõendile üksnes juhul, kui need on maksukohustuslasele hiljem teatavaks saanud ning tõendite esitamata jätmine ei olnud tingitud maksukohustuslase enda tahtlusest või hooletusest. Seejuures rõhutas kohus, et kui maksukohustuslane ei täida õigeaegselt talle seadusega pandud kaasaaitamiskohustust, on maksuhalduril õigus maksukohustust vähendavad asjaolusid mitte arvestada ning maksuotsust seetõttu hiljem enam muuta ei saa. Kaebaja oli maksumenetluse ajal teadlik, et tal oli võimalus esitada maksuhaldurile kõikvõimalikke tõendeid, mis tõendaksid kaebaja ja Planetplusi vaheliste nõuete olemasolu. Hiljemalt maksuotsuse tegemise järgselt pidi olema kaebajale selge, et maksuhaldur ei ole laenu andmist Xi poolt lugenud tõendatuks. Vaatamata sellele ei esitanud kaebaja eelpoolviidatud pangakonto väljavõtet ka vaidemenetluse käigus. Seega ei saanud maksuhaldur sellest tõendist maksuotsuse tegemisel ega vaideorgan vaideotsuse tegemisel lähtuda. Tõendi esitamist alles kohtumenetluses ei saa põhjendada ka sellega, et kaebajal ei olnud varasemalt tõendile juurdepääsu, sest tegemist on kaebaja enda kontole laekunud maksetega. Ka kohtuistungil antud selgitustest ei nähtu mistahes kaebajast sõltumatute takistuste esinemist, mis võiks põhjendada tõendi hilinemisega esitamist (16.09.2021 helisalvestis alates 11:26:30).
32.3.3.Täiendavalt märgin, et muid dokumente, kust nähtuks laenu andmise tingimused (intress, tagatis, tagasimaksmise tähtaeg vms kaebajal esitada ei ole. Kaebuses on viidatud küll 15.04.2010 kokkuleppele, kuid kaebaja selgituste kohaselt oli tegemist suulise kokkuleppega (16.09.2021 helisalvestus alates 12:37:50). Kuivõrd konto väljavõtte esitas kaebaja alles kohtumenetluses ja see kajastab filtreeritult üksnes Xi poolt tehtud makseid, ei ole võimalik ka kindlaks teha, kas ja millises mahus oli kaebaja laenu tagasi maksnud ning seega ei ole selge, millises mahus oli Xil nõue kaebaja vastu laenukohustuse ülevõtmisel Planetplus poolt.
32.4.Tõendatuks ei saa lugeda ka seda osa arvest nr 1026, mis kaebaja selgituste kohaselt seisneb juba eelkirjeldatud Xi poolt antud laenu intressivabastuse hüves väärtusega 2 040 216,96 eurot.
32.4.1.Kaebaja selgitab, et arvestades, et (i) kaebaja oli saanud intressivabastusest hüve (arvestusega 12% aastas, tagamata laen); (ii) Planetplus ei pidanud laenu kohe tagasi maksma ning (iii) sellel ei olnud tagatisi, omistasid pooled sisemise arvestuse järgi väärtuseks 1 020 108,48 eurot perioodi eest 31.12.2010 kuni 31.12.2018 ning samas summas perioodi eest 31.12.2019–31.12.2027, mil arendustegevus on jõudnud sinna, et on võimalik laen tagastada (kui seda eelnevalt ei refinantseerita). Kokku 2 040 216,96 eurot. 12(17)
3-20-1560
32.4.2.Esmalt viitan juba eelnevas punktis märgitule, et ainus dokument, mis kaebaja on laenu saamise kohta esitanud, on ühes kaebusega esitatud filtreeritud pangakonto väljavõte, millest nähtub, et X on teinud kaebajale makseid, kuid samas puudub info selle kohta, millistel tingimustel laen on antud ja kas ja millises ulatuses on kaebaja Xile laenu tagastanud. Seega ei ole kaebaja poolt esitatud dokumendi põhjal võimalik hinnata eelpoolviidatud arvestusliku hüve suurust. Seega on sellise hüve näol tegemist puhtalt kaebaja ja Planetplus vahelise sisemise arvestusega, mille vastavust ei ole mingil viisil võimalik kontrollida. Lisaks tuleb mainida, et perioodi 31.12.2019 31.12.2027 kohta toodud arvestus põhineb hüpoteetilisel alusel (arendustegevuse seis 31.12.2027), mida samuti ei ole võimalik etteulavalt kindlaks määrata. Ka 16.09.2021 kohtuistungil selgitas kaebaja, et tegemist on hinnangulise ja orienteeruva summaga, mis kusagil täpsemalt fikseeritud ei ole (16.09.2021 helisalvestis al 11:28:40).
32.5.Täielikult kontrollimatuks tuleb lugeda ka viimane osa arvest nr 1026 ehk kinnistute turuväärtuse kasv perioodil 2010–2018 kokku 232 488,90 eurot. Kaebaja ei ole esitanud mistahes tõendeid ega selgitanud lähemalt arvutuskäiku, millel selline summa põhineb.
33.Eeltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et kaebaja väited toimunud tehingute majanduslikust sisust ja eesmärgist on dokumentaalsete tõendite puudumisel täielikult kontrollimatud. Maksukorralduse seaduse § 57 lg‐te 1, 2 ja 3 järgi tuleb maksukohustuslasel pidada raamatupidamisarvestust, kusjuures arvestus peab olema korraldatud nii, et mõistliku aja jooksul on võimalik saada ülevaade tehingute toimumisest, samuti maksustamise seisukohast tähendust omavatest asjaoludest. Raamatupidamise seaduse § 4 p 2 kohustab dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid ja sama seaduse § 6 lg 5 p 4 sätestab nõude, mille kohaselt peab raamatupidamiskirjendis olema majandustehingu lühikirjeldus. Raamatupidamise seaduse § 7 lg 1 järgi kinnitab majandustehingu toimumist raamatupidamise algdokument, milles peavad olema samas avaldatud loetelule vastavad andmed, sealhulgas tehingu majandusliku sisu kirjeldus (p 3) ja tehingu arvnäitajad (p 4). Kaebaja ei ole oma raamatupidamise- ja maksuarvestuse pidamisel neid kohtustusi täitnud, mistõttu ei ole võimalik veenduda arvel nr 1026 kajastatud summa ning selle aluseks oleva suulise tasaarvestuskokkuleppe õigsuses ja põhjendatuses. Maksuhaldur viitab õigesti, et tasaarvestatav nõue peab olema dokumentaalselt tõendatud, mitte ei saa põhineda üksnes hinnangulistel arvamustel, mille kujunemine ei ole kontrollitav. Seda enam, kui väidetav nõue on tekkinud seotud isikute vahel.
34.Märkida tuleb ka, et võõrandamislepingu p-s 2.1 on toodud poolte kinnitus, et tehingu hinna on OÜ Planetplus enne lepingu sõlmimist tasunud kaebaja pangakontole. Kaebaja hilisemad viited tasaarvestusele on lepingus fikseerituga seega vastuolus. Selle vastuolu osas ei ole kaebaja samuti maksumenetluse käigus ammendavaid selgitusi andnud. 16.09.2021 toimunud kohtuistungil möönis kaebaja, et mõistlikke selgitusi selle kohta anda ei olegi ning selgitas, et kuivõrd mõlemad ärihingud olid Xi kontrolli all, ei pööratud lepingus fikseeritule tähelepanu, kinnitus jäi lepingusse sisse ekslikult, tegelikult oli pooltel kavas teha tasaarveldus (16.09.2021 helisalvestis alates 11:16:13). Sarnane erinevus esineb kaebaja selgituste ja kirjaliku kokkuleppe vahel seonduvalt Staadioni 8 asuva kinnistule seotud hoonestusõigusest loobumise kokkuleppega (vt käesoleva otsuse p 32.2).Seega ei toeta kaebaja versiooni ka kaebaja enda ja Planetplus vahel sõlmitud üksikud kirjalikud dokumendid.
35.Sellest tulenevalt leian, et maksuhaldur on maksuotsuses asunud põhjendatult seisukohale, et Planetplus arve nr 1026 sisu ning seal kajastatud hinna kujunemine on ebaselge ja ebaloogiline ning sellest tulenevalt on põhjendatud ka maksuhalduri järeldus, et kinnistute kogu müügihinna tasumine Planetplus poolt ei ole tõendamist leidnud.
36.Leian, et käesoleval juhul on maksuhaldur maksukohustuse määramisel õigesti tuginenud TuMS § 50 lõikele 4. Selle sätte kohaselt tuleb tulumaksu tasuda, kui seotud isikud on teinud tehingu, mille hind ei vasta tehingu tegelikule turuväärtusele. Sellisel juhul arvutatakse tulumaksukohustus turuväärtuse ja seotud isikute vahel sõlmitud tehingu väärtuse vahelt. Käesoleval juhul on MTA tuvastanud, et ehkki kaebaja ja Planetplus vaheline kinnistute võõrandamistehing sõlmiti turuhinnas, 13(17)
3-20-1560 ei tasunud Planetplus tegelikult kinnistute eest kokkulepitud summat ning tasaarvestuse tegemisest järeldub, et pooltel ei olnud ka kavatsust seda summat edaspidi tasuda. Seega on MTA õigesti leidnud, et kaebaja müüs Planetplusile vaidlusalused kinnistud tegelikult turuhinnast madalama hinnaga ning kaebajal tuleb tasuda tulumaksu saamata jäänud tulu ulatuses, mille ta oleks saanud, kui tehing oleks tehtud turuhinnas mitteseotud isikute vahel. Nõustun MTA-ga, et käesoleval juhul ei olnud MTA-l vajadust maksustamisel tugineda MKS § 83 lg-le 4. Kuigi ka käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus tehingu vorm ja sisu on omavahel vastuolus, on seadusandja loonud sellise olukorra reguleerimiseks erisätte (TuMS § 50 lg 4). Seega puudub praeguses asjas vajadus analüüsida, kas tegemist oli näiliku tehinguga MKS § 83 lg 4 mõttes (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-5-1303 p 16)..
37.Eeltoodust tulenevalt leian, et maksuotsus oli selle andmise hetkel õiguspärane ning kaebus tuleb 05.06.2020 maksuotsuse tühistamise nõudes jätta rahuldamata. II
38.Asja materjalidest nähtuvalt teavitas kaebaja maksuhaldurit 07.04.2020 sellest, et kinnistute võõrandamistehing on plaanis tagasi täita (MTA vastuse lisa 46, dtl 381-388) ning esitas 27.04.2020 kaebaja taganemisavalduse ja tehingu tagasitäitmise lepingu projekti (MTA vastuse lisad 42, 43 ja 45, dtl 594-596; 361-366 ja 375-380), paludes maksuhalduril anda kavandatavate tehingute osas omapoolne seisukoht. Maksuhaldur teavitas 08.05.2020 kaebajat, et on seisukohal, et tehinguga ei kaasne sisuliselt taganemise tagajärgi, siiski küsis MTA selles osas täpsustavat infot ja dokumente 27.05.2020 (MTA vastuse lisa 45, dtl 375-380). 05.06.2020 väljastas maksuhaldur maksuotsuse.
39.Notariaalne kokkulepe lepingust taganemisega seoses sõlmiti kaebaja ja Planetplus vahel 20.05.2021 ja kinnistusraamatu kanne selles osas tehti 20.06.2020. Kaebaja esitas 06.07.2021 sellele tuginedes vaide, milles taotles maksuotsuse kehtetuks tunnistamist tagasiulatuva mõjuga sündmuse tõttu, lisades vaidele ka kaebaja ja Planetplus vahel 06.07.2020 sõlmitud kasu väljaandmise ja kulutuste hüvitamise kokkuleppe.
40.22.07.2020 vaideotsusega jättis MTA vaide rahuldamata. Märgin siinkohal, et kuivõrd vaideotsusega on lahendanud maksuhaldur sisuliselt kaks erinevat taotlust: 1) vaie maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks (maksuotsuse õiguspärasus selle andmise hetkel) ja 2) taotluse maksuotususe kehtetuks tunnistamiseks MKS § 103 lg 1 p 2 alusel tagasiulatuva mõjuga sündmuse tõttu, tulnuks vaideotsuses ja otsuse regulatsioonis need kaks taotlust ka iseseisvana lahendada. Kuivõrd eespool olen leidnud, et maksuotsus oli selle andmise hetkel õiguspärane, käsitlen allpool vaideotsust osas, mis puudutab kaebaja taotlust maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks MKS § 103 lg 1 p 2 alusel.
41.MTA asus vaideotsuses seisukohale, et kaebaja taganemisavaldus, 20.05.2020 sõlmitud notariaalne kokkuleppe ja 06.07.2020 sõlmitud kulutuste hüvitamsie kokkulepe ei tõenda, et pooltel on ka tegelikult tahe tehing tagasi täita ning tehingut ei saa ka tegelikult tagasitäidetuks lugeda. Ma ei nõustu maksuhalduri sellekohaste järeldustega ning leian, et MTA 22.07.2020 vaideotsuses toodud järeldused on ennatlikud.
42.Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja ja Planetplus on sõlminud notariaalse kokkuleppe võõrandamislepingust taganemise kohta ning 20.06.2020 on tehtud kinnistusraamatu kanne, millega kanti kaebaja kinnistusraamatusse kinnistute omanikuna. Seega on pooled taastanud olukorra, kus kaebaja omandiõigus kinnistutele on taastunud.
43.Olen seisukohal, et olukorras, kus kaebaja esitas MTA-le ühes vaidega täiendavad dokumendid, mis võisid omada maksuotsusega määratud maksusummale tagasiulatuvat mõju, pidanuks MTA maksumeneltuse uuendama ning vajadusel nõudma kaebajalt täiendavate tõendite või selgituste esitamist ning kontrollima, kas ja millises ulatuses mõjutab võõrandamistehingust taganemine ja 06.07.2020 sõlmitud kokkulepe maksuotsusega määratud maksusummat (vt ka Riigikohtu otsus asjas 3-3-1-80-10 p 21). Vaideotsusest ei nähtu, et MTA oleks menetluse uuendamist kaalunud, pigem 14(17)
3-20-1560 viitab vastupidisele asjaolu, et vaideotsuse on MTA teinud 16 päeva peale vaide esitamist. Juhul, kui MTA ei pidanud vajalikuks maksumenetluse uuendamist, tulnuks seda vaideotsuses põhjendada.
44.Vaideotsuses on MTA kaebaja poolt esitatud tõendeid mõnevõrra küll analüüsinud, kuid on käsitlenud 06.07.2020 kokkulepet valikuliselt, tehes ennatlikke ja vastuolulisi järeldusi.
44.1.Nii näiteks viitab MTA vaideotsuse punktis 35, et kokkuleppes (kokkuleppe p 1) on pooled kajastanud kaebaja laenukohustuse ülevõtmist Planetplus poolt ning leiab, et laenu andmine Xi poolt ei ole tõendamist leidnud. Ehkki eelpool (vt käesoleva otsuse p 32.3) olen nõustunud maksuhalduriga selles, et kaebaja ei ole laenukohustuse suurust Xi ees maksumenetluses nõuetekohaselt tõendanud, ei mõjuta kokkuleppes laenukohustusele viitamine tehingu tagasitäitmist. Seda põhjusel, et kokkuleppe p 1 kohaselt pööratakse tagasi varasem kaebaja ja Planetplus vaheline kokkulepe laenukohustuse ülevõtmiseks Planetplus poolt ilma, et pooled seetõttu teineteisele midagi tasuksid.
44.2.Vaideotsuse punktis 36 käsitleb MTA kokkuleppe punktis 2.1 kajastatud hoonestusõiguse loobumise eest tasumist kaebaja poolt Planetplusile. Nõustun siinkohal MTA-ga, et hoonestusõigusest loobumise tasu suurust ei ole kaebaja maksumenetluses piisavalt põhistanud ja tõendanud (vt käesoleva otsuse p 35.2), kuid menetluse uuendamise käigus saanuks maksuhaldur kaebajalt sellekohaseid täiendavaid dokumente nõuda ning alles seejärel hinnata, kas on võimalik sellist kokkulepet aktsepteerida. Viitan siinjuures ka asjaolule, et kaebaja on menetluse käigus korduvalt palunud maksuhalduri seisukohta tegingu tagasitäitmise tingimuste sobivuse kohta, mida MTA ei ole aga pidanud võimalikuks anda. Maksumenetluse uuendamisel oleks MTA-l olnud võimalik oma seisukohti esitada ning anda kaebajale vajadusel võimalus kokkuleppet vastavalt korrigeerida.
44.3.Samas vaideotsuse punktis on MTA viidanud mh kokkuleppe punktile 4.3, mille kohaselt kaebaja hüvitab Planetplusile kinnisasjale 2018–2019 tehtud kulutused. MTA leiab, et kokkulepe on vastuolus kaebaja poolt varasemalt väidetuga, et kõik kulutused alates kinnisasjade soetamisest tegi Planetplus. Selline järeldus on arusaamatu ja vastuoluline, sest kui Planetplus on kinnistutele kulutusi teinud, siis on mõistlik ja loogiline, et olukorras, kus võõrandamistehingut ei toimu (kaebaja jääb kinnistute omanikuks ka edaspidi), hüvitab kaebaja Planetplusile kinnistutele tehtud kulutused. Kulutuste olemasolu ja selles suurust saanuks MTA menetluse uuendamise korras ka kontrollida.
44.4.Ebaõige on ka vaideotsuse p-s 40 toodud järeldus, et kaebaja ja Planetplus on 06.07.2020 kokkuleppega kindlustanud võimaluse, et Planetplus saab kõnesolevate kinnistute omanikuks juhul, kui kaebaja oma rahalisi kohustusi ei täida (kokkuleppe p 5.4.), sest kaebaja on võtnud endale kohustuse seada kohustuste täitmise tagamiseks Planetplus kasuks kinnisasjadele hüpoteegi. MTA ei ole siinjuures arvestanud, et kehtiva õiguse kohaselt ei ole hüpoteegipidajal õigust nõuda kinnisasja omandiõiguse „üle kandmist“ endale, vaid pöörduda kohtutäituri poole sundtäitmiseks täitemenetluse seadustikus sätestatud korras (AÕS § 352).
44.5.Nõustuda ei saa maksuhalduriga ka selles, et kuivõrd kokkuleppe kohaselt peaksid pooled omavahelised arveldused lõpetama kolme aasta jooksul, ei saa tehingut lõpuni tagasitäidetuks lugeda. Kokkuleppest nähtuvalt on kaebaja kohustus täitmata osas vormistatud sisuliselt laenukohustusena, millelt arvestatakse intressi (p 5) ning kohustus on tagatud Planetplus kasuks seatud hüpoteegiga. MTA poolt viidatud VÕS sätetest (VÕS § 188-193) ei tulene, et tegingust taganemise korral ei või pooled leppida kokku lepingu tagasitäitmises pikema aja jooksul. Minu hinnangul viitavad vaidlusaluste tehingute poolte tahteavaldused võõrandamistehingute tagasitäitmisele ja vastavate majanduslike ja õiguslike tagajärgede saabumisele.
44.6.Kokkuvõtvalt leian, et kui tehingu, millega seonduvalt on maksukohustus määratud, pooled asuvad maksumenetluse käigus või pärast maksuotsuse koostamist tehingut tagasitäitma, ei saa maksuhaldur jätta analüüsimata küsimust, kuidas ja millises ulatuses tehingu tagasitäitmine maksuotsusega määratud maksusummat mõjutab. Seejuures on võimalik, et tehingu tagasitäitmine mõjutab maksuotsusega määratud summat üksnes osaliselt. Kui tehingu tagasitäitmisega seonduvalt 15(17)
3-20-1560 ilmnevad asjaolud, mis vajavad täiendavalt kontrollimist, on maksuhalduril võimalik maksumenetlus uuendada või vähemalt välja tuua asjaolud, miks maksuhaldur ei pea menetluse uuendamist võimalikuks või vajalikuks.
45.MTA seisukoht, et TuMS § 50 lg 4 ei võimalda maksuobjekti tagasitäitmist ei ole antud juhul asjakohane. MTA viitab sellele, et TuMS § 54 lg 6, kus on ümberarvutuse võimalus ette nähtud, ei viita ümberarvutuse võimaluse puhul TuMS § 50 lg 4 alusel tekkinud tulumaksukohustusele. TuMS § 54 lg 6 annab maksukohustuslasele õiguse teha ümberarvestused maksustamise aluse äralangemise perioodil esitatud tuludeklaratsioonis, käesoleval juhul aga ei ole kaebaja sellist deklaratsiooni esitanudki, vaid on esitanud taotluse talle väljastatud maksuotsuse muutmiseks MKS § 103 lg 1 p 2 alusel tagasiulatuva mõjuga sündmuse tõttu.
46.Eeltoodust tulenevalt olen seisukohal, et MTA 22.07.2020 vaideotsus tuleb tühistada osas, milles jäi rahuldamata kaebaja taotlus 05.06.2020 maksuotsuse nr 12.2-3/050340-8 kehtetuks tunnistamiseks maksukorralduse seaduse § 103 lg 1 p 2 alusel.
47.MTA-l tuleb kaebaja taotlus MKS § 103 lg 1 p 2 alusel 05.06.2020 maksuotsuse nr 12.23/050340-8 kehtetuks tunnistamiseks uuesti läbi vaadata. Kuivõrd käesolevas asjas esinevad asjaolud, mida MTA-l tuleb taotluse läbi vaatamisel täiendavalt kontrollida, ei saa kohus kohustada MTA-d maksuotsust kehtetuks tunnistama. MTA-l tuleb kaebaja taotlus uuesti läbi vaadata juhindudes käesolevas otsusest toodust. Kaebajal tuleb täita kaasaaitamiskohustust ning esitada tõendeid maksuotsuse kehtetuks tunnistamsieks või tehingu soodsamaks maksustamiseks. III
48.Kuivõrd käesolevas asjas tuleb MTA-l kaebaja taotlus maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks uuesti läbi vaadata ning see võib mõjutada ka intressinõude kehtivust, tuleb ka intressinõue tühistada. MTA-l on vajadusel peale kaebaja taotluse lahendamist võimalik koostada uus intressinõue. Täiendavalt märgin, et maksukorralduse seadusest ei tulene, et maksuobjekti ära langemisel tuleks maksuotsus kehtetuks tunnistada tagasiulatuvalt, s.o algusest peale. Pigem tuleks sellises olukorras pidada mõistlikuks ja loogiliseks maksuotsuse kehtetuks tunnistamist edasiulatuvalt alates tagasiulatuva mõjuga sündmuse toimumisest. Seega juhul, kui leiab kinnitust maksuobjekti osaline või täielik ära langemine tulumaksu osas, on MTA-l seda arvestades võimalik esitada kaebajale intressinõue perioodi osas, mis eelnes tagasiulatuva mõjuga sündmusele. Menetluskulud
49.Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kohus mõistab välja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane. Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav (RKHKo nr 3-3-1-67-14, p 32.1; RKHKo nr 3-3-1-21-15, p 16).
50.Kaebaja esitas menetluskulude väljamõistmise taotluse, millest nähtuvalt on kaebaja menetluskuluks tasu õigusabi eest kokku 41 226,02 eurot ning tasutud riigilõiv 1500 eurot, s.o kokku 42 726,02 eurot.
51.Arvestades asja sisu, mahtu ja keerukust ning seda, et asjas on toimunud kaks kohtuistungit aga ka seda, et mitmed kaebaja argumendid on kattuvad juba vaides kajastatuga ning seda, et kuludokumentidest nähtuvalt on arvestatud õigusabikulu kahe esindaja eest eraldi, pean vajalikuks vastustajalt väljmõistetavaid menetluskulusid vähendada. Kuludokumentidest nähtuvalt kajastuvad kaebajal esitatavatel arvetel ka üldkulud mille väljamõistmist vastustajalt ei pea ma põhjendatuks (vt 16(17)
3-20-1560 Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-28-14, p-s 20.3). Mõistlikuks menetluskuluks tuleb seega pidada 30 000 eurot.
52.Arvestades eeltoodut ja seda, et kaebus kuulub rahuldamisele ca 50% ulatuses tuleb vastustajalt välja mõista kaebaja poolt kantud õigusabikulu 15 000 eruot , millele lisandub tasutud riigilõiv 1500. Kokku seega 16 500 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Maret Hallikma OSALISELT TÜHISTATUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 25.11.2023 KOHTUOTSUSEGA.
17(17)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.