X kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise välja mõistmiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave Kasvandik
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 31.12.2021 (halduskohtumenetluse seadus (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
(HKMS § 184).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.07.09.2020 esitas X Tallinna Vangalale kaebuse, milles mh märkis, et 07.09.2020 avas valvur X kambri ukse ja soovis musisid ja kallisid.
2.Tallinna Vangla selgitas 08.10.2020 vastusega nr 5-18/20/19311-2, et asjaolude kontrollimise käigus ei leidnud tuvastamist väide, et valvur musisid ja kallistusi soovis. Kuna X kambrikaaslane, kes tuli kambrist ümber paigutada, viivitas kambrist väljumisega, siis protsessi kiirendamiseks ütles valvur naljatades, et tehku kambrikaaslased omavahel musidkallid ära. Midagi ebaeetilist ja õigusvastast valvuri käitumises ei tuvastanud.
3.X esitas 18.12.2020 Politsei-ja Piirivalveametile pöördumise seoses Tallinna Vangla 08.10.2020 vastusega nr 5-18/20/19311-2. Politsei- ja Piirivalveamet suunas pöördumise Justiitsministeeriumile, kust see omakorda Tallinna Vanglale vastamiseks suunati. Tallinna Vangla vastas 04.02.2021 vastusega nr 5-18/21/310-2, milles jäi varem antud seisukoha juurde.
4.X esitas 12.02.2021 Justiitsministeeriumile uue pöördumise seoses vangla vastusega.
5.Justiitsministeerium vastas 10.03.2021 kirjaga nr 11-7/984-2, milles leiti, et sellise väljendi ja suhtlemisviisi kasutamine ei olnud ametnikule kohane ja sisekontroll juhib ametniku tähelepanu vajadusele ennast korrektselt väljendada ning suhelda vangidega viisakalt.
6.25.03.2021 registreeriti Tallinna Vanglas X taotlus nr 5-37/21/51-1 mittevaralise kahju 500 euro hüvitamiseks seoses valvuri perversse käitumisega. X hinnangul on Justiitsministeeriumi 10.03.2021 vastusega vangla seisukohad ammendavalt ümber lükatud ja valvuri nõue seksuaalseteks toiminguteks ei olnud lubatud.
7.Tallinna Vangla jättis 25.05.2021 vastusega nr 5-37/21/51-2 X kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Tallinna Vangla hinnangul ei riivatud X õigusi viisil, mis õigustaks kahjuhüvitise välja mõistmise. Vangla möönis, et valvur ei säilitanud ametnikule kohast suhtlusvormi, kuid tegemist oli ebaõnnestunud ja kohatu naljaga mitte perversse käitumise ja seksuaaltoimingute nõudmisega. Tallinna Vangla nõustub, et valvuri poolt öeldu võis X häirida ning vabandas seetõttu võimalike põhjustatud ebamugavuste pärast.
8.Tallinna Halduskohtus registreeriti 31.05.2021 X kaebus, mille Tallinna Halduskohus võttis 13.07.2021 määrusega menetlusse nõudes mõista Tallinna Vanglalt X kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 500 eurot.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.X põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 1) Valvur nõudis kaebajalt seksuaalsete toimingute sooritamist, millest kaebaja karistada saamisega riskides keeldus. See põhjustas kaebajale mittevaralist kahju. Valvuri mistahes korraldus on täitmiseks kohustuslik. 2) Dokumentidest nähtub omaksvõtt.
10.Tallinna Vangla leiab, et kaebus tuleb rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel. 1) Vastustaja jääb 25.05.2021 vastuses nr 5-37/21/51-2 esitatud X nõude rahuldamata jätmise põhjenduste juurde. 2) Kaebaja väide, et valvur sundis teda seksile, on meelevaldne tõlgendus valvuri poolt öeldule ja ilmselge liialdus. Embamine ja põsemusi andmine on levinud tervitus- ja hüvastijätuviis paljudes kultuuriruumides ja kasutatakse üha enam heade tuttavate vahel ka Eesti ühiskonnas. Sellisele käitumisele ei saa automaatselt seksuaalset alatooni omistada ega käsitleda seksuaalse ahistamisena. Valvuri poolt öeldu oli ebaõnnestunud ja kohatu nali, mille pärast on vastustaja kaebajalt ka vabandust palunud. See ei olnud ilmselgelt tõsiseltvõetav nõue intiimsuste jagamiseks ega seksuaalseteks toiminguteks. 3) Rahalise hüvitise väljamõistmise aluseks ei saa olla üksnes kannatanu hingelised üleelamised, tekkinud piinlikkusetunne või ajutine meeleolu langus. Nimetatud asjaolud toovad mittevaralise kahju hüvitamise nõude kaasa üksnes juhul, kui seda õigustab üleelamise või
rikkumise raskus. Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teise vahenditega, nt vabandamine kannatanu ees.
KOHTU PÕHJENDUSED
11.Riigivastutuse seaduse (RVastS) 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral, s.t üksnes kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral.
12.Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist seoses olukorraga, kus kaebaja kambrikaaslane tema ümberpaigutamisel viivitas kambrist väljumisega, mistõttu ütles valvur naljatades, et tehku kambrikaaslased omavahel musid-kallid ära. Kohtule arusaadavalt leiab kaebaja, et valvuri sõnad alandasid tema inimväärikust. Kaebaja väidab, et tundis, et valvur käskis tal kambrikaaslasega musitada ja kallistada, kuna vanglaametniku käsud on täitmiseks kohustuslikud. Kuivõrd kaebaja ei soovinud eelnimetatud tegevusi teha tundis ta hirmu käsu täitmata jätmise tõttu karistamise ees. Justiitsministeerium leidis 10.03.2021 kirjas nr 11-7/984-2, et valvuri poolt sellise väljendi ja suhtlemisviisi kasutamine ei olnud ametnikule kohane. Seejuures aga ei tuvastatud, et tegemist oleks ebaseadusliku käsuga või et tegevusel oleks olnud perversne iseloom. Ka kohtule ei nähtu poolte selgituste põhjal, et valvur oleks tegelikkuses sundinud kaebajat kabrikaaslasega musitama või kallistama. Lisaks ei pidanud Politsei- ja Piirivalveamet vajalikuks kaebaja 18.12.2020 pöördumise alusel kriminaalmenetlust algatada, vaid suunas pöördumise Justiitsministeeriumile. Kui PPA hinnangul oleks materjalidest nähtunud kuritegu, oleks PPA-l olnud kohustus ka kriminaalmenetlus algatada (kriminaalmenetluse seadustiku § 6).
13.Kuigi ei saa välistada, et aset leidnud olukord võis kaebajas ebamugavust tekitada, ei olnud tegemist kohtlemisega, mida saaks liigitada põhiõiguste tõsiseks riiveks. Kohtu hinnangul ei saanud kaebaja kannatused olla tasemel, mis põhjustaksid valvuri käitumise kvalifitseerumise inimväärikuse alandamiseks RVastS § 9 lg 1 mõttes. Asja materjalidest ei ilmne, et kaebajat oleks kuidagi sunnitud ka tegelikult vangla ametniku öeldut järgima või et öeldu tõi talle kaasa mingeid pikemaajalisi kannatusi. Kohus selgitab, et mitte kõiki emotsionaalseid läbielamisi ja ebameeldivusi põhjustanud olukordi ei saa pidada inimväärikust alandavateks.
14.Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) käsituse järgi võib väärkohtlemist pidada ebainimlikuks ja alandavaks kohtlemiseks inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 3 mõttes siis, kui see on ületanud teatud minimaalse raskusastme (EIK 06.04.2000 otsus nr 26772/95, Labita vs. Itaalia, p 120). Inimväärikuse alandamise hindamisel võetakse arvesse muu hulgas ebainimliku kohtlemise pikkust ning selle mõju isikule. Riigikohus on selgitanud, et EIK-i seisukohtadest saab lähtuda väärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses (Riigikohtu 15.03.2010 otsus nr 3-3-1-93-09, p 11). EIK on väärikuse alandamiseks pidanud näiteks kinnipeetava kumminuiadega peksmist, kui ta keeldus keha läbiotsimiseks lahti riietumast (EIK 15.01.2019 otsus nr 43852/12, Belyayev vs. Venemaa); ratastoolis kinnipeetava erivajaduste ignoreerimist (EIK 02.06.2020 otsus nr 37772/17, Potoroc vs. Rumeenia); mitme kuu jooksul kinnipeetava süstemaatilist, pealetükkivat ja piinlikkust tekitavat riiete ja keha läbiotsimist (EIK 15.04.2021 otsus nr 47800/17, Leńczuk vs. Poola). On selge, et käesolevas asjas vaidluse all olev olukord eelnimetatutega võrreldav ei ole ning samalaadseid kannatusi põhjustada ei saanud, mistõttu ei saa jõuda järeldusele, et Tallinna Vangla oleks kaebaja inimväärikust alandanud.
15.Kuivõrd Tallinna Vangla tegevus ei saanud kaebaja inimväärikust alandada, ei ole täidetud eeldused kaebajale mittevaralise kahju hüvitise välja mõistmiseks. Niisiis jätab kohus kaebaja kaebuse rahuldamata.
16.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna otsus tehti kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.