XX kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise hüvitise väljamõistmiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Tallinna Vangla
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 15.06.2021 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
kahju
RESOLUTSIOON
Võtta XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 15.06.2021 määruse resolutsiooni punkti 2 peale haldusasjas nr 3-21-1171 menetlusse.
Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15.06.2021 määruse resolutsiooni punkt 2 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus ei ole edasikaevatav (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 235 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX esitas 31.05.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles nõuab Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju 50 000 euro hüvitamist seoses Tallinna Vangla ametniku perversse käitumise ning kaebaja seksile sundimisega.
Tallinna Halduskohus jättis 01.06.2021 määrusega kaebuse käiguta. XX esitas 07.06.2021 kohtule puuduste kõrvaldamise avalduse, milles taotles ka menetlusabi riigilõivu tasumiseks.
3.Tallinna Halduskohus jättis 15.06.2021 määrusega XXa menetlusabi taotluse kaebuselt tasutavast riigilõivust vabastamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 2) ja kaebuse uuesti käiguta, andes tähtaja 10 päeva määruse jõustumisest alates 750 euro suuruse riigilõivu tasumiseks (resolutsiooni p-d 3 ja 4).
3-21-1171 Võttes aluseks kaebaja vanglasisese isikuarve väljavõtte andmeid ajavahemiku 07.02.2021– 06.06.2021 kohta, on kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek kokku 66,5 eurot. Seega saaks kohus kaebaja majanduslikust seisundist lähtudes vabastada ta osaliselt riigilõivu tasumise kohustusest. Riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatuse hindamisel peab kohus andma eelhinnangu ka kaebaja õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta. Riigilõivu tasumise kohustus peaks aitama ära hoida ilmselgelt põhjendamatute kaebustega halduskohtusse pöördumist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 06.09.2007 määrus nr 3-3-1-40-07, p 11). Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist summas 50 000 eurot seoses olukorraga, kus kaebaja kambrikaaslane tema ümberpaigutamisel viivitas kambrist väljumisega, mistõttu ütles valvur naljatades, et tehku kambrikaaslased omavahel musid-kallid ära. Ehkki Justiitsministeerium leidis, et sellise väljendi ja suhtlemisviisi kasutamine ei olnud ametnikule kohane ja sisekontroll juhib ametniku tähelepanu vajadusele ennast korrektselt väljendada ning suhelda vangidega viisakalt, ei ole kaebuse eduväljavaated suured. Tegemist ei ole kaebaja viidatud perverssustele sundimisega ega ka sellise käitumisega, mis kvalifitseeruks süüliseks inimväärikuse alandamiseks riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 mõttes ning tingiks 50 000 euro suuruse hüvitise väljamõistmise. Seega ei ole piisavalt alust eeldada, et kaebaja kavandatav menetluses osalemine on edukas HKMS § 111 lg 1 mõttes. Kui kaebaja tasub riigilõivu väiksemas ulatuses, saab kohus hüvitamisnõuet menetleda tasutud riigilõivuga proportsionaalses ulatuses.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.XX palub 17.06.2021 määruskaebuses halduskohtu 15.06.2021 määruse resolutsiooni p 2 tühistada, vabastada kaebaja riigilõivu tasumisest ja saata asi tagasi teisele koosseisule. Kohus jättis maksevõime osas arvestamata 26.02 makstud lõivu 15 eurot, 11.03 paljundamise kulu 5,70 eurot, 12.03 kautsjoni 25 eurot ja 24.05 paljundamise kulu 0,95 eurot. Vangla on korduvalt rõhutanud, et valvuri mis tahes korraldus on kohe täitmiseks, seaduslik või mitte. Sisustades seda Riigikohtu lahendiga nr 3-3-1-103-06, tähendab korralduse mittetäitmine karistust. Valvur kuritarvitas oma ametipositsiooni enda subjektiivsete huvide rahuldamiseks. Ka Õhtuleht on kirjutanud, kuidas homoseksuaalist valvur kuritarvitas oma ametit enda rahuldamiseks. Ka sellisest kaasusest tuleb kirjutada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohus võtab HKMS § 204 lg 1 ja § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 119 lg 1), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele piisaval määral, et määruskaebus lahendada. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
6.Vaidlust ei ole selles, et XX majanduslik seisund ei võimalda tal tasuda riigilõivu, mille seadus näeb ette kaebuse esitamisel rahalise kahju 50 000 euro hüvitamiseks (RLS § 60 lg 2). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et praegusel juhul ei ole kaebusel siiski selliseid eduväljavaateid, mis õigustaks riigilõivu tasumisest vabastamiseks menetlusabi andmist.
7.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral, s.t üksnes kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Sama paragrahvi lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. 2(4)
3-21-1171
8.Ringkonnakohus leiab sarnaselt halduskohtuga, et kuigi kaebuse esitamise ajendanud vangla ametniku käitumist ei saa pidada korrektseks ja see võis kaebajale mõningast ebamugavust tekitada, ei ole sellegipoolest tegemist perverssustele sundimise ja inimväärikuse alandamisega, mis tingiks 50 000 euro suuruse hüvitise väljamõistmise. Inimväärikust alandavaks ei saa pidada mistahes emotsionaalseid läbielamisi ja ebameeldivusi põhjustanud tegevusi. Euroopa Inimõiguste Kohtu käsituse järgi võib väärkohtlemist pidada ebainimlikuks ja alandavaks kohtlemiseks inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 3 mõttes siis, kui see on ületanud teatud minimaalse raskusastme (Euroopa Inimõiguste Kohtu 06.04.2000 otsus nr 26772/95, Labita vs. Itaalia, p 120). Inimväärikuse alandamise hindamisel võetakse arvesse muu hulgas ebainimliku kohtlemise pikkust ning selle mõju isikule. Euroopa Inimõiguste Kohus on väärikuse alandamiseks pidanud näiteks kinnipeetava kumminuiadega peksmist, kui see keeldus keha läbiotsimiseks lahti riietumast (Euroopa Inimõiguste Kohtu 15.01.2019 otsus nr 43852/12, Belyayev vs. Venemaa); ratastoolis kinnipeetava erivajaduste ignoreerimist (Euroopa Inimõiguste Kohtu 02.06.2020 otsus nr 37772/17, Potoroc vs. Rumeenia); mitme kuu jooksul kinnipeetava süstemaatilist, pealetükkivat ja piinlikkust tekitavat riiete ja keha läbiotsimist (Euroopa Inimõiguste Kohtu 15.04.2021 otsus nr 47800/17, Leńczuk vs. Poola). Riigikohus on selgitanud, et Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest saab lähtuda väärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses (Riigikohtu 15.03.2010 otsus nr 3-3-1-93-09, p 11). Ringkonnakohtule ei nähtu, et praegusel juhul oleks tegemist kohtlemisega, mida saaks liigitada põhiõiguste tõsiseks riiveks. Asja materjalidest ei ilmne, et kaebajat oleks kuidagi sunnitud ka tegelikult vangla ametniku öeldut järgima või et öeldu tõi talle kaasa mingeid pikemaajalisi, sealhulgas füüsilisi kannatusi. Arvestada tuleb ka seda, et Eesti õigustraditsioonis hüvitatakse avaliku võimu kandja tekitatud mittevaraline kahju rahaliselt vaid väga erandlikel ja piiratud juhtudel (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 29). Sealjuures võib mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine (Riigikohtu 20.10.2011 otsus nr 3-3-1-43-11, p 18, vt ka HKMS § 41 lg 5).
9.Eeltoodut arvestades ei pea ka ringkonnakohus XX kavandatavat menetluses osalemist edukaks. Halduskohus on õigesti märkinud, et riigilõivu tasumise kohustuse eesmärk on ka vähendada põhjendamatute kaebuste esitamist. Kohtusse pöördumise õiguse mõningane kitsendamine on vajalik õiguskindluse ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi 06.09.2007 määrus nr 3-3-1-40-07, p 11). Seetõttu ei ole põhjendatud menetlusabi andmine kaebuselt riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks. Halduskohus on seejuures ka selgitanud, et kui kaebaja tasub riigilõivu väiksemas ulatuses, saab kohus hüvitamisnõuet menetleda tasutud riigilõivuga proportsionaalses ulatuses.
10.Ringkonnakohus märgib vastuseks määruskaebusele täiendavalt, et HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed, ülalpidamiskohustuse täitmiseks ettenähtud summa, mõistlikud kulutused eluasemele, transpordile ning muud vältimatud kulutused, kusjuures muud vältimatud kulutused võib maha arvata igakuiselt kuni 75 protsendi ulatuses töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud kuutasu alammäärast. Seega ei saa menetlusabi andmise üle otsustamisel taotleja sissetulekutest maha arvata mistahes kulutusi. Halduskohus on 15.06.2021 määruse p-s 7 selgitanud, milliseid kulutusi saab kinnipeetava puhul pidada vältimatuteks kulutusteks.
11.Eelneva põhjal jääb XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15.06.2021 määruse resolutsiooni p 2 muutmata.
3(4)
3-21-1171 (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.