Eesti Vabariigi nimel Tallinna Halduskohus Kristjan Siigur 26. november 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-21-734
Haldusasi
MTÜ Vilsandi-Vesiloo Selts kaebus Vabariigi Valitsuse 22. mai 1996 määrusega nr 144 kinnitatud Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskirja tühistamise või alternatiivselt selle tühisuse tuvastamise, Põllumajandus- ja Toiduameti
18.märtsi 2021 otsuse nr 6.1-1/13401 ja 1. aprilli 2021 vaideotsuse tühistamise ning katastriüksustele nr 30101:003:0562 ja nr 30101:003:0461 maaparandussüsteemi projekteerimiseks projekteerimistingimuste andmiseks kohustamise nõuetes.
Menetlusosalised
Kaebaja: MTÜ Vilsandi-Vesiloo Selts Esindaja: juh. liige Andres Shapura Vastustaja I: Põllumajandus- ja Toiduamet Esindaja: Peeter Milvere Vastustaja II: Vabariigi Valitsus Esindaja: Džein Aunre
RESOLUTSIOON
1.Jätta MTÜ Vilsandi-Vesiloo Selts kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. SELGITUSED: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 27. detsembril 2021 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
1.Kaebaja esitas 18.02.2021 Põllumajandus- ja Toiduametile (edaspidi „PTA“) taotluse projekteerimistingimuste andmiseks Vilsandi külas asuvatele Saarepõllu (katastriüksus 30101:003:0562) ja Pidaja (katastriüksus 30101:003:0461) kinnistutele maaparandussüsteemi rajamiseks. PTA jättis 18.03.2021 otsusega nr 6.1-1/13401 (edaspidi ka „vaidlustatud otsus “) selle taotluse rahuldamata, tuues põhjenduseks selle, et asjaomased kinnistud asuvad Vilsandi rahvuspargi piiranguvööndis, kus Vabariigi Valitsuse 22.05.1996 määrusega nr 144 kehtestatud kaitse-eeskirja (edaspidi „Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskiri“) kohaselt on uue maaparandussüsteemi rajamine keelatud. Kaebaja esitas seepeale vaide, mille PTA 01.04.2021 vaideotsusega rahuldamata jättis.
2.1.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule 06.04.2021 kaebuse, milles esitatud nõudeid täiendas ja täpsustas 22.07.2021 ja 09.08.2021 esitatud menetlusdokumentides ning millega taotleb PTA 18.03.2021 otsuse nr 6.1-1/13401 ja 01.04.2021 vaideotsuse nr 1.1-4/176 tühistamist, samuti Vabariigi Valitsuse 22.05.1996 määrusega nr 144 kinnitatud Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskirja tühistamist või alternatiivselt selle tühisuse tuvastamist ning PTA kohustamist katastriüksustele nr 30101:003:0562 ja nr 30101:003:0461 maaparandus-süsteemi projekteerimiseks projekteerimistingimuste andmiseks.
2.2.Kaebaja leiab, et PTA keeldumine projekteerimistingimuste andmisest on vastuolus PTA poolt kaebajale 15.02.2021 ja 25.02.2021 saadetud dokumentides antud selgitusega, mis puudutasid maaparandussüsteemi rajamise võimalikkust ning seetõttu on PTA tegevus vastuolus haldusmenetluse seaduse § 5 lõikega 2. Kaebaja heidab PTA-le ette ka seda, et viimane ei otsustanud projekteerimistingimuste andmisest keeldumist viivituseta.
2.3.Kaebaja leiab, et PTA oleks otsuse tegemisel pidanud arvesse võtma seda, et kehtiva üldplaneeringu1 kohaselt on Pidaja ja Saarepõllu kinnistutele omistatud väärtusliku põllumaa juhtfunktsioon ning Keskkonnaameti tellimusel AB Artes Terrae OÜ poolt 2017 aastal koostatud Vilsandi rahvuspargi ehituspärandi, asustusstruktuuri ja maastike kultuuriväärtuste alusuuringu2 kohaselt on neid maid ajalooliselt kasutatud põllumaadena. Kaebaja hinnangul oleks PTA pidanud vajadusel välja selgitama, kas Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskiri on üldplaneeringuga kooskõlas. Kaebaja hinnangul ei ole PTA otsuses põhjendatud, miks kuulub kohaldamisele Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskiri, mis on kinnitatud 4 aastat varem kui Kihelkonna valla üldplaneering ning miks tuleb rakendada kaitse-eeskirjast tulenevaid piiranguid väärtuslikule põllumaale.
2.4.Kaebaja leiab, et Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskiri ei ole kehtiv, kuna selle andmise aluseks olevad õigusnormid, nimelt kaitstavate loodusobjektide seaduse § 5 lõige 4 ja § 6 on looduskaitseseaduse (edaspidi „LKS“) § 78 kohaselt alates 10.05.2005 kaotanud õigusjõu ning alates 15.04.2016 kehtival looduskaitseseaduse § 91 lõikel 1, millega pikendati kaitse-eeskirja kehtivust kuni 01.05.2023, puudub samuti õigusjõud, kuna see säte on vastuolus põhiseaduse §-s 4 sätestatud võimude lahususe põhimõttega, kuna seeläbi on seadusandja lubamatult sekkunud täitevvõimu kaalutlusõiguse teostamisse ning haldusakti kehtivust ei ole võimalik õigusaktiga pikendada. Seejuures taotleb kaebaja LKS § 91 lõike 1 kohaldamata jätmist ja põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. Samuti leiab kaebaja, et Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskiri on vastuolus Kihelkonna valla üldplaneeringuga.
1 Kihelkonna Vallavolikogu 26.05.2010 määrusega nr 8 kehtestatud Kihelkonna valla üldplaneering, kättesaadav
https://www.saaremaavald.ee/kihelkonna-piirkond.
Kaebaja poolt käesolevas asjas toimunud määruskaebuse menetluses 10.04.2021 esitatud menetlusdokumendi lisa.
2.5.Viimaks leiab kaebaja, et kuna LKS § 26 lõige 1 ja lõike 2 punkt 4 ning § 31 lõike 2 punkt 1 ei välista projekteerimistingimuste väljaandmist uue maaparandussüsteemi rajamiseks põllumaale ning kuna pole alust väita, et kaebaja kavandatav tegevus oleks keskkonnale kahjulik, siis on PTA-l kohustus kaebaja taotletud projekteerimistingimused anda.
3.PTA vaidleb kaebusele vastu, leides esmalt, et mistahes tähtsust ei saa olla sellel, kuidas kasutasid asjaomaseid maatükke nõukogude okupatsiooniperioodil tegutsenud kolhoosid. PTA on seisukohal, et projekteerimistingimuste andmisest keeldumine oli õiguspärane tulenevalt maaparandusseaduse (edaspidi „MaaPS“) § 14 lg 1 punktist 4 ja LKS § 31 lg 2 punktist 1, samuti Vilsandi rahvuspargi kaitseeeskirjast, kuna asjaomased kinnistud asuvad Vilsandi rahvuspargi piiranguvööndis, kus on uue maaparandussüsteemi rajamine välistatud. PTA leiab, et kui maaparandussüsteemi rajamine on maaparandussüsteemi asukohast tulenevate kitsenduste tõttu lubamatu, ei tohi anda ka vastavaid projekteerimistingimusi.
4.Vabariigi Valitsus vaidleb kaebusele vastu. Esiteks leiab ta, et kaebaja ei saa ühelgi juhul nõuda Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskirja kehtestamist suuremas ulatuses kui Saarepõllu ja Pidaja kinnisasjade osas. Teiseks on ta seisukohal, et Vilsandi rahvuspargi kaitserežiimist tulenevad kitsendused asjaomastele kinnistutele pidid kaebajale olema teada palju varem kui kaebaja väidab. Kolmandaks selgitab Vabariigi Valitsus, et kaitstavate loodusobjektide seaduse § 30 lõike 6 kohaselt jäid kehtima kõik varasemad kaitse alla võtmise otsused ning 10.05.2004 jõustunud LKS § 91 lõike 1 kohaselt jäid kehtima enne selle seaduse jõustumist moodustatud kaitsealade kaitseks kehtestatud kaitse-eeskirjad ja kaitsekord ning määrati tähtaeg, mis ajaks tuleb need ajakohastada. Vabariigi Valitsus rõhutab, et kaitse-eeskiri kui haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti, kusjuures haldusakti andmise aluseks oleva õigusnormi kehtetuks tunnistamine ei too kaasa haldusakti kehtivuse lõppemist ega õigusvastasust. Vabariigi Valitsus rõhutab, et nii nagu kaitse alla võtmine on ka kaitse alt välja arvamine põhjendatud lähtuvalt kaitstavate loodusväärtuste esinemisest, ent kaebaja ei ole loodusväärtuste esinemist kaitsealal kahtluse alla seadnud. Viimaks märgib Vabariigi Valitsus, et kaebaja ei saavutaks oma eesmärki isegi Vilsandi rahvuspargi kaitseeeskirja tühistamise korral, sest LKS-st tulenevad piirangud jääksid ikkagi kehtima ning pealegi asuvad Saarepõllu ja Pidaja Natura võrgustiku alal, kus tegevuste kavandamisel tuleb hinnata nende mõju Natura 2000 võrgustiku ala kaitse-eesmärkidele ja terviklikkusele. Mis puudutab kaebaja väidet Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskirja vastuolust Kihelkonna valla üldplaneeringuga, siis märgib Vabariigi Valitsus, et isegi kui selline vastuolu esineb, siis on üldplaneering vastuolus kaitse-eeskirjaga, kuna selle kehtestamisel oleks tulnud varem kehtinud kaitse-eeskirja nõudeid järgida.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Kaebus tuleb rahuldamata jätta. Vaidlust ei ole selles, et Saarepõllu ja Pidaja kinnistu asuvad Vilsandi rahvuspargi piiranguvööndis. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja esitas PTA-le taotluse, et viimane annaks projekteerimistingimused Saarepõllu ja Pidaja kinnistutele uue maaparandussüsteemi projekteerimiseks. Maaparandusseaduse (edaspidi MaaPS) § 14 lg 1 punktis 4 on sätestatud, et PTA keeldub projekteerimistingimuste andmisest, kui projekteerimistingimuste taotlusega kavandatav ehitamine ei vasta õigusaktist või maaparandussüsteemi asukohast tulenevatele avalik-õiguslikele kitsendustele. Vabariigi Valitsuse 22.05.1994 määrusega nr 44 kinnitatud Vilsandi rahvuspargi kaitseeeskirja punkti 37 alapunktis 1 on sõnaselgelt sätestatud, et piiranguvööndis on uute maaparandussüsteemide rajamine keelatud. Samasugune keeld tuleneb ka LKS § 31 lg 2 punktist 1, tingimusel, et kaitse-eeskirjas ei ole sätestatud teisiti ehk tingimusel, et kaitse-eeskirjas pole
sõnaselgelt sätestatud, et uue maaparandussüsteemi rajamine on lubatav. Eelnevast tulenevalt laienes vaidlustatud otsuse tegemise ajal Saarepõllu ja Pidaja kinnistutele kaitse-eeskirjast tulenev avalikõiguslik piirang, mis välistas mistahes uue maaparandussüsteemi rajamise neile kinnistutele.
6.Kaebaja väide, et Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskiri oli PTA vaidlustatud otsuse tegemise ajaks kehtivuse kaotanud, on väär. Sellise kaitse-eeskirja näol on tegemist üldkorralduse ehk haldusaktiga. Seda kvalifikatsiooni ei muuda asjaolu, et kõnealune kaitse-eeskiri on antud määruse vormis ning enne haldusmenetluse seaduse (edaspidi „HMS“) jõustumist. Seetõttu tuleb kaitse-eeskirja kehtivust ja õiguspärasust hinnata lähtudes haldusakti kehtivust ja õiguspärasust puudutavatest normidest ja põhimõtetest. HMS § 61 lõikes 2 on sätestatud, et haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal, st 18.03.2021 ei olnud Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskirja kehtivus ühelgi eeltoodud alusel lõppenud, seega oli tegemist kehtiva üldkorraldusega. Haldusakti andmise aluseks oleva õigusnormi – antud juhul kaitstavate loodusobjektide seaduse sätete – kehtetuks tunnistamine ei mõjuta haldusakti kehtivust. Seetõttu ei lõppenud kaitse-eeskirja kehtivus selle kinnitamise õiguslikuks aluseks olnud kaitstavate loodusobjektide seaduse sätete kehtetuks tunnistamisega. Haldusakt, sealhulgas üldkorraldus, jääb kehtima sõltumata haldusakti andmise aluseks olevate õigusnormide muutmisest või nende kehtetuks tunnistamisest. Samuti ei mõjuta haldusakti (sh. üldkorralduse) andmise aluseks olevate õigusnormide kehtetuks tunnistamine iseenesest haldusakti õiguspärasust. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. See tähendab, et haldusakti õiguspärasust hinnatakse alati haldusakti andmise aja seisuga. Hilisemad muudatused faktilistes asjaoludes või õiguslikus olukorras võivad anda aluse taotleda pädevalt organilt haldusakti kehtetuks tunnistamist, selle muutmist või haldusakti mõjude leevendamisele suunatud uue haldusakti andmist, ent haldusakti õigusvastasusele tuginedes saab halduskohtult haldusakti tühistamist nõuda vaid juhul kui haldusakt on vastuolus õigusnormidega, mis kehtisid selle andmise ajal või kui selle andmisel tehtud kaalutlusvigu. See, et kaebetähtaeg üldkorralduse vaidlustamiseks hakkab kulgema hetkest, kui isik üldkorralduse (või selle konkreetse sätte) mõjualasse satub, ei tähenda siiski seda, et haldusakti õiguspärasust saaks hinnata kaebuse esitamise või kaebuse kohta kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Selle välistab sõnaselgelt ka halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi „HkMS“) § 158 lg 2, kus on samuti sätestatud, et haldusakti õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise aja seisuga.
7.Käesoleval juhul ei ole kaebaja esitanud ühtki argumenti, mille kohaselt oleks Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskiri selle andmise aja seisuga hinnates õigusvastane. Kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud ei Vilsandi rahvuspargi kaitse-eesmärke ega piiranguvööndi suuruse põhjendatust ja eelkõige Saarepõllu ja Pidaja kinnistute jäämist selle piiranguvööndi sisse ega ka kaitse-eeskirjast tulenevalt piiranguvööndis kehtestatud avalik-õiguslike kitsenduste vajalikkust ja mõõdukust kaitse-eesmärgi seisukohast. Isegi juhul kui oleks võimalik asuda seisukohale, et käesolevaks ajaks on olukord muutunud ja mingisugused kaitse-eeskirjast lähtuvad piirangud on muutunud piiranguvööndis asuva kinnisasja omaniku jaoks ebaproportsionaalselt koormavaks, ei muudaks need kaitse-eeskirja õigusvastaseks ega tingiks selle tühistamist. Käesolevas asjas 14. juulil 2021 tehtud määruses osutas ringkonnakohus sellele, et kaebajal ei ole välistatud Keskkonnaametile taotluse esitamine vaidlusaluste kinnistute välja arvamiseks Vilsandi looduskaitseala piiranguvööndist. Sellist taotlust kaebaja arusaadavalt esitanud ei ole. Kaebaja ei saa sama eesmärki taotleda aga halduskohtule tühistamisnõude esitamisega, tuginemata asjaoludele, mis esinesid kaitse-eeskirja andmise ajal. Samuti ei esine kõnealuse kaitse-eeskirja puhul mitte ühtki HMS § 62 lõikes 2 sätestatud haldusakti tühisuse alust. Üldkorralduse andmise aluseks oleva õigusnormi kehtetuks tunnistamine ei muuda üldkorraldust
tühiseks. Kaebaja on kaitse-eeskirja vaidlustanud pelgalt formaalsel põhjusel, leides et see ei saa kehtida, kuna selle andmise aluseks olevad seaduse sätted on hiljem kehtetuks tunniststud. Kuna see argument tuleb juba eeltoodud põhjustel tagasi lükata ja muid argumente kaebaja esitanud ei ole, tuleb kaebaja kaitse-eeskirja tühistamise või tühisuse tuvastamise nõue rahuldamata jätta.
8.Nõustuda ei saa kaebaja argumendiga, et Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskiri on vastuolus kehtiva üldplaneeringuga. Esiteks ei saa üldplaneeringus sätestatu mõjutada kaitse-eeskirja õiguspärasust, kuna asjaomane üldplaneering on kehtestatud pärast kaitse-eeskirja kinnitamist. Teiseks ei tulene üldplaneeringust mitte kuidagi, et Saarepõllu ja Pidaja kinnistutele peaks olema võimalik rajada uut maaparandussüsteemi. Üldplaneeringu kaardilt ja seletuskirjast nähtub, et asjaomased kinnistud paiknevad alal, mida käsitletakse üldplaneeringus „väärtusliku põllumaana“, kusjuures selline kvalifikatsioon tuleneb juba 2007. aastal kehtestatud Saare maakonnaplaneeringu teemaplaneeringust „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“. Samas ei tulene üldplaneeringust kuidagi, et väärtusliku põllumaana määratletud aladel peaks olema muid avalik-õiguslikke, sh looduskaitselisi piiranguid arvestamata olema võimalik tegeleda mistahes põllumajandustootmisega või rajada sinna ükskõik milliseid põllumajandustootmisega seotud rajatisi, eelkõige maaparandussüsteeme. Väärtuslikke põllumaid käsitletakse üldplaneeringu seletuskirja punktis 10.2 (lk 53), kust tuleneb, et vastavad maad tuleb hoida põllumajanduslikus kasutuses, neid maid üldjuhul ei hoonestata, seal tuleb vältida põldude struktuuri lihtsustamist ja säilitada metsatukad, üksikud puud, kiviaiad ja -vared ning külamaastiku esteetilise väärtuse ja vaadete säilitamiseks tuleb põldude sööti jätmisel tagada nende niiteline kasutus. Üldplaneeringu seletuskirjast tulenevalt on üldplaneeringu eesmärk seega tagada vastavate põllumaade hooldamine ja majandamine külamaastiku ajaloolise, esteetilise ja loodusliku väärtuse ning avatud vaadete säilitamiseks. Üldplaneeringu eesmärgiga ei ole – nagu eelviidatud seletuskirja punktis 10.2 ka märgitud – otseselt vastuolus ka see, kui neid maid põllumajandusega tegelemiseks ei kasutata (ehk need jäävad sööti), tingimusel, et on tagatud nende niitmine. Seega ei tulene üldplaneeringust, et maaparandussüsteemi rajamine peaks olema neil aladel võimalik ning seega ei pidanud PTA vaidlustatud otsuse tegemisel arvesse võtma seda, et üldplaneeringus on asjaomased kinnistud määratletud väärtusliku põllumaana.
9.Nii vaidlustatud otsuse kui ka Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskirja õiguspärasuse seisukohast on asjassepuutumatud kaebaja poolt viidatud asjaolud, mis on tuvastatud Artes Terrae OÜ poolt 2017 aastal koostatud Vilsandi rahvuspargi ehituspärandi, asustusstruktuuri ja maastike kultuuriväärtuste alusuuringus ja mis puudutavad konkreetselt asjaomaste maade kasutamist nii nõukogude okupatsiooniperioodil kui enne seda. Asjaolust, et need maad on olnud ajalooliselt põllumajanduslikus kasutamises, ei ole tegelikult vaidlust. Sellest ei tulene aga kuidagi, et kaitse-eeskirjast tulenev maaparandussüsteemi rajamise keeld oleks õigusvastane.
10.Viimaks on kaebaja taotlenud LKS § 91 lg 1 kohaldamata jätmist vastuolu tõttu põhiseadusega. See soov on põhjendamatu juba pelgalt seetõttu, et nimetatud säte ei ole asjassepuutuvaks normiks põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust puudutava kohtupraktika tähenduses. Tegemist normiga, mille kehtivuse korral tuleks vaidlus lahendada ühtmoodi, kehtetuse korral aga teistmoodi. LKS § 91 lõikes 1 on sätestatud, et „[e]nne käesoleva seaduse jõustumist moodustatud kaitsealade [...]kaitseks kehtestatud kaitse-eeskirjad [...] jäävad kehtima kuni käesoleva seaduse alusel kehtestatud kaitseeeskirjade jõustumiseni või kaitse kehtetuks tunnistamiseni, kuid mitte kauemaks kui 2023. aasta 1. maini“. Selle normiga on seadusandja pannud kaitsealade kaitse-eeskirjade kehtestamise eest vastutavatele haldusorganitele kohustuse hiljemalt 1. maiks 2023 uued kaitse-eeskirjad kehtestada. Nimetatud tähtpäev ei ole saabunud. Kuni selle tähtpäeva saabumiseni ei mõjuta LKS varem kehtestatud kaitse-eeskirjade kehtivust mitte kuidagi. Sätte osa, et varasemad kaitse-eeskirjad „jäävad
kehtima“ on regulatiivse toimeta, puhtalt deklaratiivne avaldus. Varem kehtestatud kaitse-eeskirjade kehtivust selle sätte olemasolu või selle puudumine iseenesest ei mõjuta. Teisisõnu tähendab see, et ka LKS § 91 lg 1 kehtetuks tunnistamise korral kehtiks Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskiri ikkagi. Teoreetiliselt võiks arutleda selle üle, kas see kaitse-eeskiri kehtiks edasi pärast 1. maid 2023, kui pädev haldusorgan ei ole uut kaitse-eeskirja kehtestanud, ent see küsimus pole aktuaalne, kuna kõnealune tähtpäev ei ole saabunud.
11.Kuna Vilsandi rahvuspargi kaitse-eeskiri välistab sõnaselgelt ja ilma igasugust kaalutlusõigust võimaldatama uue maaparandussüsteemi rajamise Saarepõllu ja Pidaja kinnistutele, ei saa PTA-le ette heita projekteerimistingimuste andmisest keeldumisel kaalutlusõiguse rikkumist – sisuliselt ei olnud PTA-l mistahes kaalutlusõigust. Kaitse-eeskiri kehtis ning selle tühistamiseks ei anna alust ka käesolevas kaebuses esitatud kaebaja argumendid. Kaitse-eeskirjas sätestatud keelust mööda minemise või kasvõi selle kaalumise võimalust ei tulene ka üldplaneeringust. Seetõttu keeldus PTA projekteerimistingimuste andmisest õiguspäraselt.
12.PTA otsuse tühistamist või projekteerimistingimuse andmiseks kohustamise nõude rahuldamist ei too kaasa ka ülejäänud kaebaja väited. Asjaolu, et PTA andis oma varasemates kirjades mõista, et maaparandussüsteemi rajamine võib võimalik olla, ei väära kaitse-eeskirjast tulenevat keeldu ega tekita PTA-le täiendavat kaalutlusõigust MaaPS § 14 lg 1 punkti 4 alusel projekteerimistingimuste andmata jätmisel. Isegi kui möönda, et PTA oleks võinud juba esimeses vastuses selgitustaotlusele osutada sellele, et konkreetsesse kohta maaparandussüsteemi rajamine ei saa kõne alla tulla, ei mõjuta see vaidlustatud otsuse õiguspärasust. Samuti ei saa vaidlustatud otsust õigusvastaseks pidada isegi siis kui nõustuda kaebaja väitega, et PTA ei lahendanud projekteerimistingimuste andmise taotlust õigeaegselt. Isegi kui leiaks tuvastamist, et menetlustähtaegu rikuti, oli tegemist ebaolulise menetlusrikkumisega, mis ei saanud mõjutada asjas tehtavat lõppotsust ja mis ei saa seega kaasa tuua vaidlustatud otsuse tühistamist ega PTA kohustamist projekteerimistingimuse andmiseks.
13.HkMS 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on kohtuotsus tehtud kaebaja kahjuks. Vastustajad ei ole taotlenud menetluskulude välja mõistmist, mistõttu jäävad poolte kulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.