Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Einar Vene 11. november 2021, Tartu 3-19-1466
Haldusasi
Jürgen Kirsise ja Maxima Eesti OÜ kaebused Tartu Linnavalitsuse 2. juuli 2019. a korraldusega nr 704 kehtestatud detailplaneeringu tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 19. augusti 2020. a otsus Jürgen Kirsise ja Maxima Eesti OÜ apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebajad – Jürgen Kirsis ja Maxima Eesti OÜ Vastustaja – Tartu linn Kolmas isik – Lidl Eesti OÜ
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19. augusti 2020. a otsus muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
2.Jätta Jürgen Kirsise ja Maxima Eesti OÜ menetluskulud nende endi kanda.
3.Mõista Jürgen Kirsiselt Lidl Eesti OÜ kasuks välja menetluskulu 2655 eurot ning Maxima Eesti OÜ-lt Lidl Eesti OÜ kasuks välja menetluskulu 2655 eurot (st kokku 5310 eurot), mis tuleb mõlemal kanda Lidl Eesti OÜ arveldusarvele EE442200221071848614. Jätta rahuldamata Lidl Eesti OÜ taotlused menetluskuludega seoses intressikohustuse kehtestamiseks ning maksekorralduses konkreetse selgituse märkimiseks.
4.Võtta asja materjalide juurde Tartu linna ja Lidl Eesti OÜ poolt apellatsioonimenetluses esitatud täiendavad tõendid.
5.Jätta rahuldamata Maxima Eesti OÜ taotlus asjas istungi korraldamiseks.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 13. detsember 2021).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Linnavalitsuse 2. juuli 2019. a korraldusega nr 704 otsustati kehtestada Tartu linnas Kalda tee 29 krundi ja lähiala detailplaneering. Planeering oli algatatud kaubandus- ja teenindushoone rajamiseks Lidl Eesti OÜ taotlusel.
2.Jürgen Kirsis ja Maxima Eesti OÜ esitasid kaebused selle korralduse tühistamiseks. J. Kirsise kaebuse kohaselt elab ta samas linnaosas aadressil Anne 28. Tema kaebuses loetletakse mitmeid menetluslikke puudusi detailplaneeringu menetluses ning leitakse, et sellel on negatiivsed mõjud nii loodus- kui inimkeskkonnale. Samuti on detailplaneering vastuolus üldplaneeringuga. Maxima Eesti OÜ kaebuses selgitatakse, et Maxima Eesti OÜ-le kuuluvad kauplused aadressidel Kalda tee 15 ja 32. Kaebuse kohaselt on detailplaneering vastuolus üldplaneeringuga. Arvestamata on jäetud, et piirkonnas on juba olemas 9 kaubanduskeskust. Planeerimismenetluses on mitmeid rikkumisi.
3.Tartu Halduskohtu 19. augusti 2020. a otsusega jäeti kaebused rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.J. Kirsis kaebus on esitatud planeerimisseaduse (PlanS) § 141 alusel, st igaühe kaebeõigust kasutades. Maxima Eesti OÜ on enda kaebeõiguse põhjenduseks toonud ettevõtlusvabaduse ja samuti üldplaneeringust tuleneva õigusega, et planeeringuala piirkonda tuleb rajada väikeettevõtteid.
3.2.Vaidlustatud korralduse põhjendustena saab arvestada ka detailplaneeringu seletuskirja koos kaardimaterjaliga.
3.3.Kalda tee 29 krundil kehtis kuni vaidlusaluse detailplaneeringu kehtestamiseni 2015. a kehtestatud detailplaneering, mis oli algatatud eesmärgiga kaaluda võimalusi jaekaubandusteenindus- ja toitlustushoone kasutusotstarbega ehitiste püstitamiseks. PlanS § 140 lg 1 p 1 ja 2 järgi võib detailplaneeringu kehtetuks tunnistada, kui selle kehtestamisest on möödunud vähemalt viis aastat ja detailplaneeringut ei ole asutud ellu viima või kui planeeringu koostamise korraldaja või planeeritava kinnistu omanik soovib planeeringu elluviimisest loobuda. Käesoleval juhul ongi kinnistu omanik loobunud varasema planeeringu elluviimisest.
3.4.Kohus ei jaganud kaebajate seisukohta, et neil sai avalikust huvist lähtudes tekkida õiguskindlus varasema detailplaneeringu kehtimajäämisele olukorras, kus seda ei ole asutud ellu viima.
3.5.Krunt asub alal, mille juhtfunktsiooniks on Tartu linna üldplaneeringu järgi ärimaa ja lubatud korruselisus on kuni kolm. PlanS § 142 lg 1 p 2 võimaldab detailplaneeringus teha ettepaneku üldplaneeringu muutmiseks, sh üldplaneeringuga määratud hoonestuse kõrguspiirangu ületamiseks. Maksimaalse korruselisuse nõudest vähemate korrustega hoone planeerimine ei kahjusta avalikku huvi. 3.6 Esialgses detailplaneeringus oli ette nähtud ehitusalune pind kuni 4000 ruutmeetrit, suurim lubatud ehitise kõrgus 46,5 meetrit; sihtotstarbeks kaubandus-, toitlustus- ja teenindushoone maa, väikeettevõtluse hoone ja -tootmise hoone maa, kontori- ja büroohoone maa. Vaidlusaluses detailplaneeringus on ette nähtud suurim ehitusalune pind 3264 ruutmeetrit, absoluutkõrgus 48,40, hoonete arv kolm, sihtotstarve on kaubandus- ja teenindusettevõtte maa-ala. Üldplaneeringu p
3.4.4.- 3.4.5. selgitavad kaubandus- ja teenindusettevõtete maa ning äri- ja teenindusettevõtte maa-alade mõisteid. Halduskohus ei leidnud, et 2015. aastal kehtestatud detailplaneeringuga võrreldes oleks toimunud üldplaneeringuga määratud maakasutuse juhtotstarbe ulatuslik muutmine. Kalda tee 29 ja 27 kinnistu siht- ega juhtotstarvet ei ole muudetud.
3.7.J. Kirsise kui populaarkaebuse esitanud isiku väited avaliku huvi kahjustamisest ei ole tõendatud. Viidates Riigikohtu otsusele asjas 3-19-1627, kus selgitati PlanS §-s 141 sätestatud igaühe kaebeõigusega seonduvat detailplaneeringu kehtetuks tunnistamisel, pidas halduskohus põhjendatuks jätta tähelepanuta kaebajate väited seoses 2015. aastal kehtestatud detailplaneeringu kehtetuks tunnistamisega.
3.8.Kaebajate etteheidetega põhjendamiskohustuse rikkumisest kohus ei nõustunud, leides, et planeering on asjakohaselt põhjendatud. Kohus märkis, et olukorras, kus kaebajad ei esitanud
planeerimismenetluses vastuväiteid, ei saagi planeeringu põhjendused vastata ammendavalt kaebuste väidetele, mis ei olnud vastustajale eelnevalt teada.
3.9.Vaidlusalused kinnistud aadressil Kalda tee 29 ja 27 ei kuulu üldplaneeringu järgi miljööväärtuslike alade hulka ja seetõttu polnud üldplaneeringuga määratud neile kohustuslikku ehitusjoont.
3.10.Loodava looduskaitseala ja Kalda tee 29 kinnistu vahele jääb veel üks hoonestatud kinnistu. See välistab negatiivsed mõjutused loodavale looduskaitsealale. Tegemist ei ole olulise keskkonnamõjuga objektiga, selleks peaks Vabariigi Valitsuse 1. oktoobri 2015. a määruse nr 102 järgi olema kaubanduskeskuse brutopind üle 20 000 ruutmeetri.
3.11.Elamurajooni eraldab vaidlusalusest kinnistust lai sõidutee. On tõenäoline, et liikluse suurenemine on pigem ajutine.
3.12.Kaebajad kui tiheasustusega alal elavad või tegutsevad isikud ei saa eeldada, et neid ümbritsev keskkond ja miljöö püsivad muutumatutena.
3.13.Maxima Eesti OÜ kauplused asuvad vaidlusaluse kinnistu lähedal – üks teisel pool Kalda teed vaidlusaluse kinnistu vastas (Kalda tee 32) ja teine ülejärgmisel kinnistul samal pool Kalda teed (Kalda tee 15). Kaebajale ei tulene üldplaneeringust ühtegi subjektiivset õigust, mida oleks riivatud. Kaebaja väitel on muudetud Kalda tee 29 sihtotstarvet selliselt, et äri- ja teenindusettevõtete maa-alast on saanud kaubandus- ja teenindusettevõtete maa-ala, samuti on üldplaneeringuga vastuolus piirkonda uue supermarketi rajamine ja järgitud ei ole tänava ehitusjoont. Halduskohus leidis, et need üldplaneeringu punktid ei põhjenda kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist, sest need ei puuduta vahetult neid kinnistuid, millel asuvad Maxima kaubamärgi all opereeritavad kauplused. Kaupade jaemüük ei ole sedalaadi tegevus või teenus, mida suudetakse pakkuda ainult juhul, kui teenust saadakse pakkuda konkurentsita või vähese konkurentsiga (RKÜKo 3-4-1-2-13). Kaebaja väidetest ei ilmne, kuidas takistab või kahjustab vaidlustatud korraldus kaebaja tegutsemist enda kauplustes.
3.14.Maxima Eesti OÜ puhul pole rikutud ka võrdsuspõhiõigust seoses Kalda tee 15 asuva poega keskkonnaõiguslikust aspektist, sest Kalda tee 29 on valdavalt asfalteeritud ala, mitte inimtegevusest puutumatu elukeskkonnaga haljasala.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.J. Kirsise apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja uue otsusega kaebus täielikult rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Õige pole kohtu poolt kaebaja väidete ignoreerimine viitega Riigikohtu lahendile asjas nr 319-1627. See lahend puudutab vaid detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise vaidlustamist populaarkaebusega. Praegu on aga vaidlustatud linnavalitsuse korralduse esemeks uue detailplaneeringu kehtestamine. Seega on kaebajal õigus avalikest huvidest lähtudes detailplaneeringut vaidlustada.
4.2.Umbmäärane on kohtuotsuses läbivalt kasutatud mõiste „tõendikogum“. Sellele mõistele viidates järeldas halduskohus, et kaebaja seisukohad pole põhjendatud. Asjas on esitatud kümneid tõendeid ning kohtuotsusest pole võimalik aru saada, millistest konkreetsetest tõenditest kohus lähtus. Kohus ei ole ühegi tõendi puhul viidanud, miks ta ei pea seda asjakohaseks või miks ta teeb sellest teisi järeldusi. Seetõttu pole kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav ega põhjendused kontrollitavad.
4.3.Ebaselgeid viiteid on kohtuotsuses veel, nt lause „Halduskohus on seisukohal, et kaebajate poolt esitatud väiteid on kajastatud nii vaidlustatud haldusaktis kui Tartu Linnavalitsuse haldusaktidena vormistatud menetlustoimingutes“. Jääb täielikult ebaselgeks, mida mõeldi kaebuses esitatud väidete all, mis menetlustoiminguid silmas peeti jne. Pole võimalik, et kohus vastab kõigile kaebaja väidetele ühe lausega.
4.4.Detailplaneeringus ei ole esitatud vajalikke põhjendusi, sh põhjendusi, miks oli vaja kehtetuks tunnistada eelmine detailplaneering. Kohus on asunud eelmise detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise õiguslikku alust ise otsima.
4.5.Kalda tee 29 kinnistul oli juba kehtiv detailplaneering olemas ning uue detailplaneeringu algatamine vaid kaks aastat pärast eelmise kehtestamist ei olnud vajalik. Uue planeeringu algatamist ei ole selgitatud. Lisaks võimaldab PlanS § 140 lg 1 p 1 planeeringu kehtetuks tunnistamist alles viie aasta möödumisel.
4.6.Detailplaneeringule esitasid vastuväiteid mitmed isikud, kuid planeering kehtestati sellest hoolimata. On kahtlus, et vastustaja lähtus vaid Lidl Eesti OÜ huvidest. Seda kinnitab asjaolu, et vastuväiteid esitanud Sõiduõppe OÜ-le andis linnavalitsus tema kasutatava maa-ala kompenseerimiseks ülejäänud kinnistuosa üürimise asemel tasuta kasutamiseks ning sealjuures tasus Lidl Eesti OÜ linnale hüvitiseks 80 000 eurot. See võib viidata ka korruptsioonile. Halduskohtu seisukoht, et see ei ole tõendatud ning kaebaja väited on paljasõnalised, pole piisav. Halduskohus oleks pidanud selgitama vajadust täiendavate tõendite esitamiseks.
4.7.Vastustaja ei ole kasutanud kaalutlusõigust õigesti. Planeering on koostatud eesmärgiga rajada just Lidli supermarket, arvesse on võetud vaid arendaja tahet ning unustatud kogukonna arvamus. Annelinnas on juba mitmeid kaubanduskeskuseid või toidupoode, sh ala vahetus läheduses. Annelinna elanikkond on vähenemas, supermarketid ei ilusta Annelinna arhitektuuri, samuti suureneb autoliiklus.
4.8.Detailplaneeringus pole piisavalt käsitletud keskkonnamõjusid. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, mille järgi Kalda tee 29 kinnistu ei piirne vahetult loodava looduskaitsealaga. Detailplaneeringu põhijooniselt nähtub selgelt vastupidine. Samal ajal ei käsitleta planeeringus mõju looduskaitsealale.
4.9.Planeerimisseaduse § 142 lg 6 järgi tuleb üldplaneeringu põhilahenduse muutmise ettepanekut sisaldava detailplaneeringu koostamisel anda eelhinnang ja kaaluda keskkonnamõju strateegilist hindamist. Seda ei tehtud.
4.10.Rikutud on linna üldplaneeringut, mille järgi elamualade lähedusse tuleb kavandada väiksema mõjuga ettevõtteid. Supermarket ei ole väikese mõjuga ettevõte.
4.11.Üldplaneeringuga detailplaneeringu muutmine peaks olema erand (RKHKo 3-3-1-12-07). Seda oleks pidanud menetlema PlanS § 142 lg-st 2 tulenevalt teistsuguste menetlusreeglite järgi.
5.Maxima Eesti OÜ apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
5.1.Halduskohtu otsus pole põhjendatud ning rikutud tõendite hindamise nõuet. Kohus viitas läbivalt tõendikogumile, täpsustamata, milliseid konkreetseid tõendeid ta silmas peab. Konkreetselt on viidatud vaid mõnele üksikule tõendile ning ühtki kaebaja esitatud tõendit ei ole otsuses käsitletud. Kohati on otsuse põhjendused umbmäärased.
5.2.Detailplaneeringu põhjendused on kohtumenetluses esitatud vastustaja poolt tagantjärgi ning pole tõendatud, et neist lähtuti tegelikult juba otsuse tegemise ajal.
5.3.Halduskohus jättis ebaõigesti rahuldamata kaebaja populaarkaebuse. Kaebaja oli välja toonud mitmeid asjaolusid, mis kinnitavad planeeringu õigusvastasust ja avalike huvide rikkumist.
5.4.Detailplaneeringu menetlemisel rikuti kaalumisreegleid ning planeerimisotsus pole nõuetekohaselt põhjendatud. Ebaselge on varasemast detailplaneeringust loobumise vajadus. Samuti on ebaselge uue suurpoe rajamise vajadus. Arvesse on võtmata, et piirkond on kaubanduskeskustest juba küllastunud ja elanike arv kahanemas. Esitamata on kaubanduskeskuse asukoha valiku kriteeriumid. Hindamata on planeeringu mõjud erinevatele valdkondadele.
5.5.Detailplaneering on üldplaneeringuga vastuolus, kuna üldplaneeringu järgi on Kalda tee 29 kinnistu äri- ja teenindusettevõtete maa-ala, kuid detailplaneeringu kohaselt on see kaubandus- ja teenindusettevõtte maa-ala. Ei ole selgitatud, miks loobuti muust ärimaa funktsioonist. Ärimaa kasutuspõhimõtted on esitatud üldplaneeringu seletuskirja p-s 2.1.3 ning sealt tuleneb, et ärimaa nõuab piirkonda väikeettevõtete, mitte suurte poodide rajamist.
5.6.Ebaõige on seisukoht, et keskkonnamõju hindamine polnud vajalik. Kalda tee 29 kinnistu vahetus läheduses on pehme koeratubaka püsielupaik. Ekslik on seisukoht, et Kalda tee 29 kinnistut eraldab kavandatavast looduskaitsealast veel üks kinnistu. Detailplaneeringu põhijooniselt on näha, et need on üksteise vahetus läheduses. Lisaks kaasneb kinnistu väljaehitusega ka teede ja ristmiku ehitus, mille tulemusel tekib kavandatava looduskaitseala kõrvale laiaulatuslik reguleeritav ristmik ja tänavapikendus.
5.7.Keskkonnamõju hindamise vajaduse tulenes ka keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 6 lg-st 2 p 10, millest tuleneb, et supermarketi ja teede ning parklate ehitamisel on keskkonnamõju hindamine vajalik. Keskkonnamõju hindamist oleks tulnud kaaluda ka KeHJS § 33 lg-st 4-5 tulenevalt.
5.8.Planeeringut ei ole kooskõlastatud Keskkonnaametiga, ehkki arvestades seda, et planeeringualal paikneb mitu kaitsealust liiki ja see piirneb kavandatava looduskaitsealaga, oleks tulnud seda PlanS §-st 127 tulenevalt teha.
5.9.Planeeringu kehtestamise korralduse põhjendused taanduvad sisuliselt vaid ühele lausele. Eelnevalt puudutatud küsimustega seonduvat ei ole planeeringus põhjendusi.
5.10.Detailplaneeringut oleks pidanud menetlema üldplaneeringut muutva planeeringuna, mille puhul on PlanS § 142 järgi vajalik pikem ja ulatuslikum kaasamine ja avalikustamise periood.
5.11.Detailplaneeringuga rikutakse kaebaja ettevõtlusvabadust. Ebaõige on kohtuotsuse seisukoht, mille järgi üldplaneeringu punktid, millega on vastuolus piirkonda uue supermarketi rajamine ja mis näevad ette tänava ehitusjoone, ei põhjenda kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist, sest need ei puuduta vahetult neid kinnistuid, millel asuvad Maxima kauplused. Kaebajal on ettevõtlusvabadusest tulenevalt õigus, et ettevõtluskeskkond oleks läbipaistev ja õiguspärane, sh et teised ettevõtjad järgiksid samuti üldplaneeringu nõudeid. Ka Riigikohus on möönnud, et planeeringutega kavandatavad ümberkorraldused võivad riivata äriühingute ettevõtlusvabadust (RKHKo 3-3-1-59-11, p 19). Asjaolu, et kaebaja poodide asukohaks olevad kinnistud ja Kalda tee 29 ei piirne vahetult, ei välista kaebaja õiguste rikkumist.
6.Tartu linna vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.
6.1.Detailplaneering vastab kinnistute juhtotstarvete osas üldplaneeringule. Ainus erinevus 2015. aastal kehtestatud ja praegu vaidluse all oleva detailplaneeringu vahel on see, et eelmises detailplaneeringus olid ehitiste kasutamisotstarvete juures välja toodud spetsiifilisema täpsusastmega koodid ning praeguses üldisema tasemega koodid. Seega ei saa väita, et kehtestatud detailplaneeringus ei ole järgitud kehtivat üldplaneeringut kinnistute juhtotstarbe osas või et oleks muudetud hoonete lubatud kasutusotstarbeid või kinnistute sihtotstarvet. Kuna sinna asukohta oli kaubandus- ja teenindusettevõtete maa-ala juhtotstarve ette nähtud juba üldplaneeringus, siis ei pidanud vastustaja enam kaaluma kaubandus- ja teenindushoone sobivust Kalda tee 29 kinnistule.
6.2.Vastustaja on selgitanud detailplaneeringu algatamise korralduses seda, miks algatati uus detailplaneering.
6.3.Uue planeeringuga on kaubandushoone ehitusalune pind vähenenud varasemaga võrreldes üle 700 ruutmeetri, mistõttu on arusaamatu, kuidas see riivab Maxima Eesti OÜ õigusi, kes pidi arvestama ka varasemas detailplaneeringus ette nähtud võimalusega toidukaupluse ehitamiseks Kalda tee 29 kinnistule. Kaebajad on tähelepanuta jätnud uues detailplaneeringus ette nähtud uued väärtused avalikkusele (suurem haljasala, parkimiskohad piirkonna elanikele jms).
6.4.Varasem detailplaneering muutus kehtetuks vastavalt PlanS § 140 lg-le 8 ja seda polnud vaja eraldi kehtetuks tunnistada ning selles osas puudus kaalutlusruum. Seda on kaebajatele korduvalt selgitatud.
6.5.KeHJS-st ei tulenenud vastustajale kohustust läbi viia keskkonnamõjude strateegiline hindamiseks või eelhinnangu koostamiseks. Ei saa väita, et rajataks suuremahulist kaubanduskeskust. See on väiksem kui Kalda tee 15 asuv Maxima Eesti OÜ toidukauplus. Kinnistud olid planeeringu kehtestamise ajal suuresti asfaltkatte all ja neil ei kasva
looduskaitsealuseid taimi. Ei toimu olulist infrastruktuuri muutmist ega rajamist, mis oleks nõudnud keskkonnamõju hindamist. On arvestatud sellega, et loodava püsielupaiga piir hakkab piirnema Kalda tee 27 kinnistuga. Kalda tee 29 kinnistu ja loodava püsielupaiga vahele jääb juba hoonestatud Kalda tee 41/43 hoone.
6.6.Keskkonnaamet kaasatakse planeerimismenetlusse vaid juhul, kui vastustajal tekib kahtlus, et planeering võib mõjutada Keskkonnaameti pädevusse kuuluvaid küsimusi või kui kaasamiskohustus tuleneb otseselt seadusest. Keskkonnaamet on kinnitanud, et planeeritava püsielupaiga piirid on muutmisel ja tulevikus jääb Kalda tee 39 kinnistu püsielupaiga piiridest välja. Sellisel juhul ei piirneks ka Kalda tee 27 enam tulevase looduskaitsealaga.
6.7.Kaebaja viidatud KeHJS § 33 lg-d 3-6 ei ole iseseisvaks aluseks eelhinnangu koostamisel, vaid sätestavad üksnes nõuded eelhinnangule.
7.Kolmanda isiku Lidl Eesti OÜ vastuses apellatsioonkaebustele palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
7.1.Kehtestatud detailplaneering on üldplaneeringuga kooskõlas.
7.2.Maxima Eesti OÜ etteheidetud mõjuhinnangute tegemine ei ole detailplaneeringu, vaid hoopis üldplaneeringu ülesanne. Planeerimismenetluse eesmärk ei ole takistada konkurentide lisandumist piirkonda, mis on üldplaneeringuga määratud kaubandus- ja teenindusasutuste piirkonnaks.
7.3.Kuna detailplaneering on üldplaneeringuga kooskõlas, siis ei pidanudki seda menetlema üldplaneeringut muutva planeeringuna ning samuti on seetõttu asjakohatu etteheide kaalutlusvigade tegemise kohta.
7.4.Alusetu ja üldplaneeringuga vastuolus on väide, nagu nõuaks üldplaneering piirkonda väikeettevõtete, mitte suuremate poodide rajamist. Maxima Eesti OÜ leidis ekslikult, et üldplaneeringu järgi on Kalda tee 29 kinnistu sihtotstarve ärimaa, mille tõttu on sinna lubatud rajada vaid väikeettevõtteid. Üldplaneeringu järgi on see maa kaubandus- ja teenindusettevõtete maa ning toidukaupluse rajamine seega õiguspärane.
7.5.Etteheited kaalutlusvigade osas ei ole põhjendatud. Planeerimismenetluse dokumentides on selgitatud kaalutlusi, miks oli vajalik uue detailplaneeringu algatamine. Maxima Eesti OÜ väited seoses asukohavaliku kaalumisega seonduvad üldplaneeringuga, mitte detailplaneeringuga. Piirkonna rahvastikuprognoos ja toidukaupluste arv piirkonnas võivad olulised olla äriplaani koostamisel, aga mitte detailplaneeringu kehtestamisel.
7.6.Planeeritav on toidukauplus on keskmise suurusega, mitte kaubanduskeskus.
7.7.Põhjendused ja kaalutlused on planeerimismenetluse dokumentides olemas, kuid kaebajad lihtsalt eiravad seda. Kaebajad pole välja toonud ühtegi planeeringu kohustuslikku elementi, mis oleks dokumentidest puudu. Vastustaja pole planeeringut tagantjärgi põhjendanud, vaid vastanud kaebajate seisukohtadele, mis on esitatud alles kohtumenetluses.
7.8.Detailplaneeringu seletuskirjas on planeeringu mõjusid analüüsitud. Arvestati arvamusi, mis menetluse käigus esitati.
7.9.Keskkonnamõju hindamist ei olnud vajalik läbi viia. Maxima Eesti OÜ lähtub valest eeldusest, et detailplaneering muudab üldplaneeringut. Vaidlusalune kaubandus- ja teenindushoone ei ole olulise keskkonnamõjuga objekt. Valed on väited kaitsealuste taimede paiknemise kohta planeeringualal või selle lähiümbruses. Kavandamisel on pehme koeratubaka püsielupaiga moodustamine, kuid Kalda tee 29 kinnistu ei piirne sellega vahetult. Samuti polnud vaja planeeringut eraldi Keskkonnaametiga kooskõlastada. Kaebajad jätavad tähelepanuta, et detailplaneeringuga võetakse keskkonnaaspekte kooskõlas üldplaneeringuga arvesse.
7.10.Detailplaneering ei riku Maxima Eesti OÜ ettevõtlusvabadust ega võrdse kohtlemise põhimõtet.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Apellatsioonkaebuste rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus käsitleb kõigepealt väidetavat detailplaneeringu ja üldplaneeringu vahelist vastuolu (osa I), seejärel varasema detailplaneeringu kehtetuks tunnistamisega seonduvat (osa II), kaalutlusõiguse teostamist ja põhjendamisnõuete täitmist (osa III) ja keskkonnamõju hindamist (osa IV). Seejärel võtab ringkonnakohus seisukoha kaebajate kaebeõiguse ja Maxima Eesti OÜ ettevõtlusvabaduse rikkumise osas (osa V) ja halduskohtu poolt kohtuotsuse põhjendamiskohustuse täitmise osas (osa VI). Viimasena formuleerib ringkonnakohus oma lõppseisukohad, jaotab menetluskulud ja lahendab istungi korraldamise taotluse (osa VII) I Detailplaneeringu vastuolu üldplaneeringuga
9.Mõlemad kaebajad väidavad, et vaidlusalune detailplaneering on vastuolus üldplaneeringuga. Seetõttu peavad nad detailplaneeringut õigusvastaseks.
10.Detailplaneeringu ja üldplaneeringu vastuolu seisneb kaebajate arvates erinevalt ette nähtud otstarvetes – üldplaneeringu järgi on Kalda tee 29 kinnistu äri- ja teenindusettevõtete maa-alaks, kuid detailplaneeringu järgi on kinnistu sihtotstarbeks kaubandus- ja teenindusettevõtete maa-ala. Seega on kaebajate nägemuses loobutud detailplaneeringus ärimaa sihtotstarbest, mille näeb ette üldplaneering. Sellest järeldavad omakorda kaebajad edasist vastuolu detail- ja üldplaneeringu vahel – nad leiavad, et kuivõrd üldplaneeringu järgi peaks tegemist olema ärimaaga, siis tulnuks see maa jätta väikeettevõtluse arendamiseks, nagu üldplaneeringu seletuskirjas ärimaa puhul ette on nähtud (tl 4, kd I, tl 4, kd II). Samuti on nad seisukohal, et kuna tegemist oli üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga, oleks seda tulnud menetleda PlanS § 142 lg-st 2 tulenevalt teistsuguses menetluskorras (tl 4p, kd II) ning esitada ka kaalutlused, miks oli vaja üldplaneeringut muuta (tl 4p, kd I).
11.Seega põhinevad kõik need etteheited arusaamal, et üldplaneeringuga on vaidlusalune kinnistu määratud ärimaaks. Maxima Eesti OÜ viitab seda seisukohta põhjendades üldplaneeringu maa- ja veealade üldiste kasutustingimuste kaardile, mille järgi on Kalda tee 29 kinnistu määratud äri- ja teenindusettevõtete maa-alaks tähisega „Ä“ (tl 4). Linnavalitsus on seevastu väitnud, et üldplaneeringu järgi on kinnistu juhtotstarbeks kaubandus- ja teenindusettevõtete maa, mis on tähisega „ÄT“ (tl 51p). Mõlemad on esitanud oma seisukoha kinnitamiseks ka väljavõtted üldplaneeringu kaartidest (vt kaebaja väljavõtet tl 84, kd I, sama ka dtl 959 ja vastustaja väljavõtet, täpsemalt ekraanitõmmist, tl 62, kd I, dtl 728). Neid kaardiväljavõtteid vaadates ilmneb, et need kaardid on sarnased ning õigus on siinkohal vastustajal. Kui kõrvutada neid kaardiväljavõtteid näiteks internetis leiduva Maa-ameti kaardiga (xgis.maaamet.ee/maps/XGis), siis on võimalik mõista, et tähisega „Ä“ on märgitud täpselt Kaunase puiestee vastas asuv Kalda tee 27 krunt. Vaidlus käib aga eeskätt Kalda tee 29 krundi üle, mis jääb Kalda tee 27 kinnistust paremale (ilmakaarena kagusse) ning mille tähiseks on nii kaebaja kui vastustaja esitatud kaardiväljavõttel „ÄT“. Seega on ekslik kaebaja väide, justkui oleks Kalda tee 29 tähiseks „Ä“ ehk ärimaa.
12.Üldplaneeringus Kalda tee 29 kinnistule ette nähtud juhtotstarve ÄT tähendab üldplaneeringu p 3.4.5. järgi kaubandus- ja teenindusettevõtete maad. Kalda tee 27 krundi puhul on selle juhtotstarbeks tähis „Ä“, mis tähendab üldplaneeringu p 3.4.4. järgi äri ja teenindusettevõtte maad. Vaidlustatud detailplaneeringuga määrati Kalda tee 29 krundi kasutamise sihtotstarbeks kaubandus- ja teenindusettevõtte maa-ala ning Kalda tee 27 krundi sihtotstarbeks äri- ja teenindusettevõtte maa-ala (tl 51-51p, kd II). Seega ei esine üld- ja detailplaneeringu vahel sellist vastuolu, nagu väidavad kaebajad. Järelikult muutuvad asjakohatuteks ka kaebajate argumendid, mis seonduvad planeeringutevahelise vastuoluga või üldplaneeringu muutmisega detailplaneeringu kaudu (et tegemist on väikeettevõtluse maaga, et detailplaneeringut oleks tulnud
menetleda teistsuguses korras ja et tulnuks esitada üldplaneeringu muutmise kaalutlused). Seetõttu ringkonnakohus neil küsimustel pikemalt ei peatu. II Varasema detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine
13.Mõlemad kaebajad on välja toonud selle, et kinnistule oli juba varem, 2015. aastal detailplaneering kehtestatud ning leiavad, et uue detailplaneeringu kehtestamine polnud vajalik ning samuti pole esitatud sellega seoses vajalikke kaalutlusi ega seda põhjendatud.
14.On tõsi, et vaidlustatud detailplaneeringu kehtestamise korralduses ei ole eraldi põhjendatud varasema detailplaneeringu kehtetuks tunnistamist (tl 7-7p, kd II). Ringkonnakohtu arvates on siinkohal siiski kohaldatav Riigikohtu poolt võetud lähenemine, et haldusakti põhjendamispuuduste korvamiseks on haldusorganil võimalik esitada haldusakti põhjendused kohtumenetluses ning kui kohus on veendunud, et neist kaalutlustest lähtuti haldusakti andmisel, võib põhjendamispuudustega haldusakti kehtima jätta (RKHKo 3-3-1-29-12, p 20). Tartu linn on eelmise planeeringu kehtetuks tunnistamise põhjendused esitanud vastuses halduskohtule, selgitades seal, et kinnistu omanik esitas uue planeeringu alustamise taotluse ja loobus sellega kehtiva planeeringu elluviimisest. Täpsemalt soovis ta muuta hoonestusala ulatuses, mida ei olnud enam võimalik muuta projekteerimistingimustega (ehitusseadustiku § 27 lg 4 p 2 ei võimalda projekteerimistingimustega muuta hoonestusala tingimusi rohkem kui 10% esialgsest lahendusest). Seetõttu tuli koostada uus detailplaneering (tl 50, kd II). Ringkonnakohus ei näe alust kahelda, et neist asjaoludest ja kaalutlustest linn varasema detailplaneeringu kehtetuks tunnistamisel ka lähtus. Kirjeldatud asjaoludel on raske näha mingeid muid, varjatud põhjuseid, miks pidanuks linn varasemast detailplaneeringust loobuma. Sellist käitumist pole alust pidada ka õigusvastaseks. PlanS § 140 lg 1 p 2 sätestab, et detailplaneeringu võib tunnistada kehtetuks, kui planeeringu koostamise korraldaja või planeeritava kinnistu omanik soovib planeeringu elluviimisest loobuda. Seega oli linnavalitsusel võimalik varasem planeering kehtetuks tunnistada, kuna kinnistu omanik soovis varasemast planeeringust loobuda, ning selle asemel uus koostada.
15.Kuna PlanS § 140 lg 1 p 2 võimaldab planeeringu kehtetuks tunnistada kinnistu omaniku soovil, on asjakohatu J. Kirsise väide, et eelmise planeeringu kehtestamisest pole möödunud viis aastat. PlanS § 140 lg 1 p-d 1 (planeeringu kehtestamisest on möödunud viis aastat ja seda pole asutud ellu viima) ning 2 (kinnistu omanik soovib planeeringu elluviimisest loobuda) on eraldiseisvad alused planeeringu kehtetuks tunnistamiseks ning need ei pea esinema üheskoos. Samuti on alusetu etteheide, et halduskohus asus ise planeeringu kehtetuks tunnistamisele õiguslikku alust otsima, kuna kõnealusele õiguslikule alusele on viidanud vastustaja oma vastuses kaebusele.
16.Märkimist väärib, et vaidlusaluses planeeringu kehtestamise otsuses ei ole selgesõnaliselt reguleeritud seda, et varasem detailplaneering tunnistatakse kehtetuks. Samas ei jäta kaebajate seisukohad kahtlust, et nad mõistavad vaidlustatud detailplaneeringu kehtestamise otsust selliselt, et varasem detailplaneering tunnistati sellega kehtetuks. Seega ei ole vaidlustatud haldusakt nende jaoks selles osas ebaselge. Ka Riigikohus on pidanud võimalikuks seda, et kui varem haldusaktiga juba reguleeritud küsimuses antakse uus haldusakt, muutub esialgne haldusakt kehtetuks (RKHKo 3-3-1-58-03, p 10-15). Seega sisuliselt on samas küsimuses uue, teistsuguse regulatsiooniga haldusakti andmine samaväärne varasema haldusakti kehtetuks tunnistamisega ning selline käitumine ei ole otseselt õigusvastane.
17.Eeltoodust tulenevalt ei saa vaidlustatud detailplaneeringu kehtestamise otsust pidada õigusvastaseks seetõttu, et sellega tunnistati kehtetuks varasem detailplaneering. III Kaalutlusõiguse teostamine ja haldusakti põhjendamine
18.Mõlemad kaebajad on leidnud, et nn supermarketi rajamine Annelinna pole põhjendatud, arvestades seda, et seal on juba mitmeid suuri poode, et linnaosa elanikkond on vähenemas, et suureneb autoliiklus ja et hindamata on erinevad mõjud, mis planeeringu elluviimisega kaasnevad. Siinkohal nõustub ringkonnakohus linna põhjendustega, et kuna Kalda tee 27 krunt on juba üldplaneeringuga ette nähtud kaubandus- ja teenindusettevõtete maaks, siis ei olnud täiendav kaalumine enam vajalik. Sellele maale ei olnudki võimalik detailplaneeringuga ette näha muud otstarvet kui kaubandus- või teenindushoone maa, sest teistsuguse lahenduse puhul oleks vastuollu mindud üldplaneeringuga. Lisaks on oluline seegi, et sisuliselt samasugused olid kasutamisotstarbed Kalda tee 29 kinnistule kavandatud hoone puhul ka eelmises detailplaneeringus ning sealjuures oli varasema detailplaneeringuga ette nähtud kaubandushoone pindala isegi 700 ruutmeetri võrra suurem (vt linna vastus apellatsioonkaebusele, p 13 ja 18). Seega on vajalik kaalumine, kuhu selliseid hooneid rajada, läbi viidud üldplaneeringu menetluses ning üldplaneeringus ettenähtu oli Kalda tee 29 kinnistu puhul korra juba detailplaneeringuga realiseeritud. Märkimist väärib, et selle kasuks, et uus detailplaneering oleks sarnane eelmise detailplaneeringuga, rääkis ka õiguspärase ootuse põhimõte – avalikkus sai eeldada, et uue detailplaneeringuga nähakse kinnistule ette samuti kaubandus- ja teenindusettevõte.
19.J. Kirsis osutab apellatsioonkaebuses, et detailplaneeringule esitasid vastuväited mitmed isikud, kuid planeering kehtestati sellest hoolimata. Asja materjalidest nähtub, et planeerimismenetluses esitasid arvamused OÜ Kaarsilla Kinnisvara, OÜ Sõiduõpe ja KÜ Kalda te 30. Linnavalitsuse 26. veebruari 2019 korraldusega võeti arvamuste osas seisukohad ning esitatud arvamuste ja linnaseisukohtade tabelist nähtub, et enamiku esitatud arvamustest või ettepanekutest võttis linn arvesse (tl 11-12p, kd II). J. Kirsise apellatsioonkaebusest jääb arusaamatuks, kuidas on planeering ikkagi õigusvastane hoolimata sellest, et arvamusi esitanud isikute ettepanekuid kaaluti ja enamikku neist arvestati. Ei nähtu, et mõni ettepanekutest oleks üldse tähelepanuta jäetud. Seega ei näe ringkonnakohus alust linnavalitsuse poolt kaalutlusõiguse teostamisele etteheidete tegemiseks. Ettepanekuid esitanud isikud ise ei ole kohtusse pöördunud.
20.J. Kirsise arutlus selle üle, et linn, Lidl Eesti OÜ ja Sõiduõppe OÜ sõlmisid omavahel kokkuleppeid, mille tulemusena sai Sõiduõppe OÜ tema kasutatava maa-ala tasuta kasutamiseks ja linn omakorda sai Lidl Eesti OÜ-lt 80 0000 eurot, mis võib viidata korruptsioonile, ei ole tema kaebuse rahuldamise aluseks. J. Kirsis on esitanud populaarkaebuse detailplaneeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks. Tema poolt väljatoodud kokkuleppeid ei sõlmitud detailplaneeringu kehtestamise otsuses ning vastavalt ei ole tal kaebeõigust selliste kokkulepete vaidlustamiseks.
21.Mis puudutab detailplaneeringu kehtestamise korralduse põhjendamist, siis arvestades seda, et ringkonnakohus aktsepteerib ka kohtumenetluses esitatud põhjendusi varasema planeeringu kehtetuks tunnistamise kohta (vt ülal p 14), ei ole ringkonnakohtu arvates võimalik vaidlustatud detailplaneeringule põhjendamispuudusi ette heita. Kaebajate väljatoodud põhjendamispuudused
seonduvad eeskätt nende nägemusega, et toimus üldplaneeringu muutmine või et sellega mindi vastuollu, kuid nagu eelnevalt märgitud, seda ei toimunud. Vastavalt polnud vajadust haldusaktis selliseid kaalutlusi põhjendada. Planeeringu kehtestamise korralduses on esitatud selle põhimotiivid (tl 7-7p, kd II) ning detailplaneeringu juurde kuulub põhjalik seletuskiri (tl 13-26, kd II). See on põhjendamiskohustuse täitmiseks ringkonnakohtu hinnangul piisav. IV Keskkonnamõju hindamine
22.Kaebajate arvates oleks tulnud hinnata ka detailplaneeringu keskkonnamõju. Nad näevad detailplaneeringu elluviimisel keskkonnamõju eeskätt lähedal asuvale pehme koeratubaka kasvukohale. Täpsemalt on kaebajad seisukohal, et kavandatav looduskaitseala on planeeringuala ehk Kalda tee 29 vahetus läheduses. Nad viitavad sealjuures detailplaneeringu põhijoonisele (dtl 325). Sellelt nähtub, et kavandatava looduskaitseala piiri tingmärk ulatub nurkapidi küll Kalda tee 29 kinnistu nurgani, kuid ei oma sellega ühist jooksvat piiri. Ühine jooksev piir on kavandataval looduskaitsealal Kalda tee 27 kinnistuga, kuhu kaardi järgi otseselt kaubandushoonet ei rajata, kuid millele kavandatakse juurdepääs kaubanduskeskusele. Sellega seoses märgib ringkonnakohus, et keskkonnamõju hindamist reguleerivas keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses (KeHJS) ei ole sätestatud kohustust keskkonnamõju hindamiseks või selle kohta eelhinnangu koostamiseks üksnes seetõttu, et planeeringuga hõlmatav kinnistu omab ühist piiri kaitstava taimeliigi püsielupaigaga.
23.Lisaks peab ringkonnakohus oluliseks seda, et Kalda tee 39 asuvale kinnistule, st algselt kavandatud looduskaitseala maa-alale, mis piirneb Kalda tee 27 kinnistuga ja puutub nurkapidi kokku Kalda tee 29 kinnistuga, on juba kavandatud samuti detailplaneering äri- ja teenindushoonete püstitamiseks. Keskkonnaamet on sellega seoses 21. septembril 2020 Tartu Linnavalitsusele teatanud, et Kalda tee 39 kinnistu jääb edaspidi pehme koeratubaka püsielupaigast välja (esitatud vastustaja poolt koos vastusega apellatsioonkaebusele). Sama nähtub ka kolmanda isiku poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõendist, mille kohaselt kavandatav koeratubaka Kalda tee püsielupaik koosneb üksnes riigi- ja munitsipaalomandis olevast maast (lisa lk 10). See näitab, et Kalda tee 39 asuvat kinnistut ei planeerita pehme koeratubaka püsielupaigaks ning seega langeb tulevikus ära ka ühine piir ja kokkupuude püsielupaiga ja Kalda tee 29 ning 27 kinnistute vahel. Ringkonnakohus võtab mõlemad eelnevalt kirjeldatud tõendid asja materjalide juurde.
24.Keskkonnamõju hindamise kohustuslikud alused on sätestatud KeHJS § 33 lg-s 1. Kaubandushoone rajamist ei ole nende seas ette nähtud. Ka ei ole seda nimetatud tegevuste loetelus, mille puhul tuleb teha keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang. Need tegevused tulenevad KeHJS 33 lg-st 2, § 6 lg-test 2 ja 4 ning Vabariigi Valitsuse 29. augusti 2005. a määrusega nr 224 kehtestatud tegevusvaldkondade, mille korral tuleb anda keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang, täpsustatud loetelust. Tõsi, viimatinimetatud määruse §-s 13 pealkirjaga „Infrastruktuuri ehitamine“ nähakse ette, et keskkonnamõju hindamise vajalikkuse eelhinnang tuleb anda infrastruktuuri ehitamise valdkonda kuuluva ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni, bussi- ja autoparkide, elurajooni, staadioni, haigla, ülikooli, vangla, kaubanduskeskuse ning muude samalaadsete projektide arendamise puhul. Seega on seal nimetatud ka kaubanduskeskust. Ringkonnakohus nõustub aga vastustajaga, et arvestades sätte
konteksti (infrastruktuuri ehitamine) ning loetelu teisi näiteid (elurajoon, ühisveevärk- ja kanalisatsioon jms), saab asuda seisukohale, et mõeldud pole mitte igasugust kaubandushoonet, vaid suuremaid kaubanduskeskusi, millega kaasneb suuremahulise infrastruktuuri väljaehitus. Käesoleval juhul on tegemist peamiselt vaid toidukaupade müügile keskendunud hoonega, mille ehitisealune pind on 2515,3 ruutmeetrit ning mis on tegelikult väiksem, kui läheduses asuv Maxima Eesti OÜ toidukauplus (3 273,6 ruutmeetrit, vt vastustaja vastus apellatsioonkaebusele, p 24).
25.Kuigi detailplaneering näeb ka ette Kalda tee 27 kinnistule juurdepääsutee ehitamise, ei ole see ainult Kalda tee 29 kinnistul asuvale kaubandushoonele ligipääsemiseks, vaid see on juurdepääsutee veel kolmele kinnistule (vastustaja vastus apellatsioonkaebusele, p 25). Seega isegi kui käsitada juurdepääsutee rajamist infrastruktuuri rajamisena, ei ole see ainult kaubandushoonele juurdepääsuks, vaid lahendab ümberkaudsete kinnisasjade juurdepääsuvõimalused tervikuna. Lisaks jääb muutumatuks fakt, et kõnealuse toidukaupluse hoone rajamine ei ole käsitatav kaubanduskeskuse rajamisena, kuna tegemist ei ole selleks piisavalt suure ja mitmekesiseid kaupu pakkuva hoonega.
26.Seetõttu nõustub ringkonnakohus vastustajaga, et asjas puudus alus keskkonnamõju hindamiseks või selle vajalikkuse kohta eelhinnangu koostamiseks. Sellist vajadust ei tulenenud ei maa-ala lähedusest kaitstava taimeliigi püsielupaigale ega ka kavandatava objekti või tegevuse iseloomust. Kuna tegemist ei olnud üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga, polnud keskkonnamõju hindamine ega selle vajalikkuse kohta eelhinnangu koostamine vajalik ka PlanS § 142 lg 6 alusel, mis muidu üldplaneeringut muutva detailplaneeringu puhul sellise kohustuse ette näeb.
27.Mis puudutab etteheidet, et planeeringut ei olnud kooskõlastatud Keskkonnaametiga hoolimata sellest, et planeeringualal paikneb mitu kaitsealust liiki, siis tegelikult ei kinnita miski väidet, et planeeringualal paiknevad kaitsealused liigid. Vastustaja on korduvalt kinnitanud, et planeeringuala on juba planeerimismenetluse kehtestamise ajal olnud valdavalt asfalteeritud plats. Sama nähtub ka internetis saadaval olevatest kaardirakendustest (nt eelnevalt juba viidatud Maaameti kaardirakendusest). Seetõttu ei ole õige väide, et planeering oleks tulnud kooskõlastada Keskkonnaametiga seetõttu, et planeeringualal asub kaitsealuseid taimi. V Kaebajate kaebeõigus ning Maxima Eesti OÜ ettevõtlusvabaduse rikkumine
28.Maxima Eesti OÜ väidab, et vaidlustatud planeering rikub tema ettevõtlusvabadust. See väide võiks olla õige siis, kui tuvastatud oleks mõne õigusakti rikkumine detailplaneeringu menetlemise käigus või selle kehtestamisel ning selle normi eesmärk oleks muuhulgas Maxima Eesti OÜ ettevõtlusvabaduse kaitse. Nagu eelnevast nähtus, siis selliseid rikkumisi ei esine. See, kui õiguspärases menetluses kujundatakse linnaruumi selliselt, mis ei pruugi sobituda kaebaja majanduslike huvidega, ei ole tema ettevõtlusvabaduse rikkumine.
29.Kuna eelnevast nähtuvalt ei ole vastustaja planeerimismenetluses käitunud õigusvastaselt, siis ei kuulu kaebused rahuldamisele sõltumata sellest, millises osas on need esitatud avalikes huvides ning millises osas subjektiivsete õiguste kaitseks. Seetõttu ei pea ringkonnakohus nende kaebeõiguse osade piiritlemist, eristamist ning selles kontekstis kõigi halduskohtu seisukohtade õigsuse kontrollimist vajalikuks. Vastavalt ei peatu ringkonnakohus pikemalt apellatsioonkaebuste sellesisulistel väidetel. VI
Kohtuotsuse põhjendamisnõuete täitmine halduskohtu poolt
30.Mõlemad kaebajad on halduskohtule ette heitnud kohtuotsuse põhjendamata jätmist, eriti seda, et kohus ei ole viidanud, millistele tõenditele ta tugineb, vaid on peamiselt rääkinud umbmääraselt „tõendikogumist“. Selles osas peab ringkonnakohus kaebajatega nõustuma. Kohtuotsuse põhjendavas osas kasutatakse mõistet „tõendikogum“ kokku üheksal korral ning väidetakse sealjuures, justkui oleks või ei oleks tõendikogumiga midagi tõendatud, aga sealjuures ei viidata kordagi konkreetselt pabertoimiku või digitoimiku lehekülgedele, kus vastavad tõendid asuvad. Abstraktne termin „tõendikogum“ ei võimalda vähimalgi määral halduskohtu arutlust jälgida ega kontrollida, sest pole võimalik aru saada, millisele tõendile täpsemalt on halduskohus tuginenud. Seda eriti olukorras, kus asja materjalid on mahukad.
31.Märkimist väärib, et tegelikult on halduskohtu otsuse põhjendustest väga keeruline leida sellist kohta, kus oleks viidatud mõnele konkreetsele tõendile ja selle asukohale toimikus. Samal ajal on halduskohus pidanud vajalikuks viidata toimikus lehekülgedele, kus asuvad nt kohtuistungi protokoll (otsuse p 34), kohtu määrus asja menetlusse võtmise kohta (otsuse p 17) jne, ning kirjeldavas osas veel mitmetele toimikus asuvate menetluslike dokumentide lehekülgedele (nt millisel lehekülgedel asuvad kaebused, vastused, seisukohad jms, vt nt otsuse p-d 3-8). Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et sellised viited ei oma kohtulahendi mõistmise ja kontrollimise seisukohast tegelikult mingisugust sisulist väärtust. Selline ebavajalikule viitamine on eriti silmatorkav olukorras, kus vajalikule on jäetud viitamata.
32.Ringkonnakohus nendib, et selliselt koostatud kohtuotsus, kus tõenditele ei ole täpsemalt viidatud, ei ole tõepoolest kooskõlas kohtuotsusele esitatavate nõuetega, eeskätt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 1 p-dega 1-2, mille järgi tuleb otsuse põhjendavas osas märkida kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele kohus asjaolu tõendatuks tunnistamisel tugineb; samuti tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks. See rikkumine võib kujutada endast kohtuotsuse tühistamise alust ning vajadust saata asi halduskohtule uueks lahendamiseks. Käesoleva asja pidas ringkonnakohus siiski võimalikuks lahendada ise sisuliselt, kuid halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb seetõttu täiendada ringkonnakohtu otsuse põhjendustega. VII Lõppseisukohad, menetluskulud, taotlused
33.Eeltoodust tulenevalt jäävad apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 19. augusti 2020. a otsuse resolutsioon jääb muutmata, kuid otsuse põhjendusi tuleb täiendada ringkonnakohtu otsuse põhjendustega.
34.Maxima Eesti OÜ menetluskulud apellatsiooniastmes (7431 eurot) jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. J. Kirsis pole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud. Lidl Eesti OÜ on taotlenud J. Kirsiselt ja Maxima Eesti OÜ-lt 5310 euro väljamõistmist võrdsetes osades. HKMS § 108 lg 8 alusel kuulub see taotlus rahuldamisele. Need menetluskulud on väiksemad kui Lidl Eesti OÜ poolt halduskohtus taotletud ja välja mõistetud menetluskuludest. Arvestades seda, et asjas on esitatud kaks apellatsioonkaebust, millele kolmas isik vastas ja et tegemist on pigem keeruka ja mahuka asjaga, ei näe ringkonnakohus põhjust menetluskulude vähendamiseks. Asjaolu, et Lidl Eesti OÜ-l ei olnud kolmanda isikuna kohustust apellatsioonkaebusele vastata, ei tähenda, et seetõttu võib tema kantud menetluskulusid vähendada
või need välja mõistmata jätta. Maxima Eesti OÜ on menetluskulude põhjendatust vaidlustades viidanud küll üksikutele kirjetele Lidl Eesti OÜ menetluskulude nimekirjas, üritades väita, et kirjeldatud tegevus pole käsitatav õigusteenusena, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei saa üksikute tegevuste kirjeldusele omistada sellist tähendust, nagu Maxima Eesti OÜ seda soovib. Ka nende kirjelduste puhul pole alust välistada seost käesoleva kohtuasjaga. Lisaks märgib ringkonnakohus, et Maxima Eesti OÜ enda menetluskulud apellatsiooniastmes olid Lidl Eesti OÜ omadest märksa suuremad. Pole alust eeldada, et kolmanda isiku menetluskulud apellatsiooniastmes peaksid olema oluliselt väiksemad apellandi menetluskuludest. Rahuldamisele ei kuulu aga Lidl Eesti OÜ poolt seoses menetluskuludega väljamõistmise taotlusega esitatud täiendavad taotlused – et kohus märgiks tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lg 4 alusel, et menetluskulude täitmiseni tuleb menetluskuludelt tasuda viivist võlaõigusseaduses sätestatud määras ja et menetluskulude ülekande tegemisel on isikud kohustatud märkima selgitusse konkreetse selgituse. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lg 4 ei ole halduskohtumenetluses kohaldatav, sest HKMS sellele normile ei viita. Samuti ei näe HKMS ette, et menetluskulude saamiseks õigustatud isik saab teha teistele menetlusosalistele ettekirjutusi, kuidas peavad olema sõnastatud maksekorralduse tegemisel selgituse lahtrisse tehtavad märked. Vastavalt ei saa sellist ettekirjutust teha ka halduskohus.
35.Maxima Eesti OÜ taotlus asja lahendamiseks istungil jääb rahuldamata. HKMS § 131 lg 1 p 2 järgi võib kohus asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui kohtu hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Ringkonnakohtu hinnangul taandub käesolev vaidlus paljuski vaidluseks õiguslike küsimuste üle. Faktilised asjaolud on kas piisavalt selged või juhul, kui nende üle oli poolte vahel vaidlus, siis oli ringkonnakohtul võimalik need asjaolud tuvastada endal asja materjalide ja avalike kaardirakenduste abil. Asja lahendamine istungil ei annaks sellises olukorras juurde mingit lisaväärtust, küll aga pikendaks asja lahendamiseks kuluvat aega ning tekitaks teistele menetlusosalistele juurde täiendavaid ajalisi ning rahalisi kulutusi. Viimast peab ringkonnakohus iseäranis kaalukaks seetõttu, et neljast menetlusosalisest on istungit soovinud vaid üks. Niisuguses olukorras võib istung olla teistele asjatult koormav. Lisaks toimus asja lahendamiseks kohtuistung halduskohtus ning menetlusosalistel oli võimalik oma seisukohti suuliselt väljendada seal. Samuti peab ringkonnakohus oluliseks seda, et asja lahendamine kirjalikus menetluses võimaldab asja lahendada märksa kiiremini.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.