X kaebus Tallinna Vangla vastuse nr 5-8/21/17686 peale
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tallinna Vangla
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 13.10.2021 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta haldusasja materjalide juurde X vabakasutuskonto väljavõtted ajavahemike 11.06–10.10.2021 ja 20.06–19.10.2021 kohta.
Jätta rahuldamata X taotlus määruskaebuse esitamiseks.
Võtta X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 13.10.2021 määruse resolutsiooni punkti 1 peale haldusasjas nr 3-21-2097 menetlusse.
Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13.10.2021 määruse resolutsiooni punkt 1 muutmata.
riigi
õigusabi
saamiseks
ringkonnakohtule
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni p 2 peale saab esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 15 lg 8; halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 235 lg-d 1 ja 3). Muus osas ei ole määrus edasikaevatav (HKMS § 119 lg 1, § 235 lg 1).
1.Tallinna Vangla kinnipeetav X esitas 05.07.2021 vanglale taotluse valeandmete parandamiseks taotleja 01.07.2021 individuaalses täitmiskavas. Lahtris „Ohtlikkus, ohustatus, muud turvalisusriskid“ on valesti märgitud „a) kõrgohtlik: lapsed (risk ühiskonnas); b) konkreetne täiskasvanu /.../ (risk ühiskonnas); c) põhjuseks on
3-21-2097 enesevalitsuse kaotamise puhul kontrollimatu tegevus, emotsionaalne seisund, tegude tagajärgedele mõtlemata puudulik probleemide lahendamisoskus konflikti olukorras“. Eeltoodu ei ole millegagi põhjendatud ning on üksnes Y soovmõtlemise vili, kuna Harju Maakohtu otsuses oli selgelt kirjas just vastupidine. Lahtris „Lisateave kinnipeetava isikuomadustest ja käitumisest tulenevate riskide kohta“ ei ole mingit selgust ning lahtris „Kutseoskused“ ei ole toodud välja tema oskusi. Samuti esineb valeandmeid riskihinnangust lähtuvate tegevuste, psühholoogilisteks vestlusteks määratud riskitegurite, vabanemiseelse nõustamise riskitegurite, sotsiaalprogrammi riskitegurite ja tulemuse osas.
2.Tallinna Vangla jättis 04.08.2021 vastusega nr 5-8/21/17686-2 X taotluse rahuldamata. Riskihindamine on vahend, mille toel on võimalik välja selgitada kuritegeliku käitumise põhjused ning uue kuriteo toimepanemise tõenäosus ja ohtlikkus ning tegevused, millega mõjutada süüdimõistetut käituma õiguskuulekalt. Andmed varasema kriminaalse käitumise osas tehakse peamiselt kindlaks kohtuotsuste ja erinevate registrite andmete põhjal. Samuti võetakse arvesse varasemate süüdimõistmiste üldarvu vägivaldsete ja mittevägivaldsete kuritegude eest. Põhjalikumalt keskendutakse kriminaalse käitumise väljaselgitamisel viimasele süüdimõistmisele. Ohtlikkust hinnates püütakse välja selgitada, kas isik võib panna toime tegusid, millega kaasneb vägivald tema enda või teiste isikute vastu. Peale vägivalla arvestatakse ohtlikeks tegudeks neid kuritegusid, mille tagajärg võib olla oht ühiskonnale, nt organiseeritud kuritegevus, rahvatervisevastased teod. Ohutase määratakse seda kõrgem, mida raskemad tagajärjed süüdimõistetu tegudel on. Lahtris „Ohtlikkus, ohustatus, muud turvalisusriskid“ on kirjas: „Kriminaalkorras karistatud ühel korral. Esimene vangistus. Toime pandud kuriteod on kehaline väärkohtlemine, mis on toime pandud lähisuhtes oleva isiku suhtes ja tapmise katse“. X toime pandud kuritegu hinnatakse üldjuhul kõrgohtlikuks, seda kindlasti siis, kui kannatanuteks on kinnipeetava endine elukaaslane ja nende ühine 3-aastane tütar. Toime pandud kuriteo põhjuseks on enesevalitsuse kaotamise puhul kontrollimatu tegevus, emotsionaalne seisund, samuti ka oma tegude tagajärgedele mõtlematus; puudulik probleemide lahendamisoskus konflikti olukorras. X-le koostatud individuaalse täitmiskava lahtris „Kutseoskused" on toodud välja kinnipeetava kutseoskusena kinnisvarahooldaja. Juhul, kui kinnipeetaval on veel muid oskusi, mida ta pole maininud, siis tuleb sellest teavitada oma juhtumikorraldajat ning esitada vastavad dokumendid (lõpetamise/omandamise tunnistused, tõendid jne). Riskihindamise ja täitmiskava andmed võivad muutuda juhul, kui muutub keskkond ja tingimused, milles oht ilmnes ning süüdimõistetu osaleb tulemuslikult sekkumistegevustes ja muudab oma käitumist. See tähendab, et ta on teinud järeldusi toimepandud kuriteost ja oskab analüüsida oma käitumist, olles aru saanud tehtud vigadest, ning on õppinud juurde uusi oskusi alternatiivsete lahenduste leidmiseks ja muutnud oma suhtumist kuritegudesse. Kriminogeensete riskide hindamine ei ole vaadeldav eraldi toiminguna või dokumendina, sest tulenevalt 14.05.2008 justiitsministri määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (määrus nr 21) § 3 lg-st 1 on täitmiskava koostamise aluseks kinnipeetava riskihindamise tulemused ning seega toimub kinnipeetava riskide hindamine täitmiskava koostamise raames. Kinnipeetava individuaalne täitmiskava on oma olemuselt üksikisiku vangistuse täideviimist planeeriv programmiline dokument ja seega ei ole see haldusakt. Kriminogeensete riskide hindamine on keskne töövahend, mille põhjal planeeritakse kinnipeetava tegevused vangistuse ajaks, otsustatakse tema vanglasisene paigutus, avavanglasse paigutamine jne. Kinnipeetavale koostatud individuaalses täitmiskavas kajastatud riskihinnangust lähtuvaid tegevusi, nende tulemusi ja riskitegureid ei mõjuta kinnipeetava ohutase, vaid kogu informatsioon kogumis.
2(5)
3-21-2097
3.X esitas 09.08.2021 Tallinna Vangla 04.08.2021 vastuse nr 5-8/21/17686-2 peale vaide, mis jäeti 26.08.2021 vaideotsusega nr 5-15/21/405-2 rahuldamata. Vangla ei tuvastanud, et X täitmiskavas on kajastatud valesid fakte/andmeid, mida peab parandama, muutma või kustutama ning mis vastavad määruse nr 21 § 8 lg-s 6 toodud täitmiskava mõjutavate uute asjaolude ilmnemisele. Ühtlasi on vangla vastuses põhjendatud, kuidas kogu informatsiooni kogumis hinnati. Määruse nr 21 § 5 lg 1 kohaselt koostab inspektorkontaktisik täitmiskava kinnipeetava riskihindamise tulemuste ja muu kinnipeetavat puudutava materjali või teabe alusel. Sama määruse § 5 lg 4 kohaselt kaasab inspektor-kontaktisik täitmiskava koostamiseks teisi vanglateenistujaid sekkumiste ajakava kavandamiseks. Tulenevalt eeltoodust ei nähtu teiste spetsialistide kohustust allkirjastada täitmiskava, kuna seda allkirjastab koostaja, kes on vastavalt määruse nr 21 § 5 lg-le 1 inspektor-kontaktisik. Seega on Tallinna Vangla 04.08.2021 vastus nr 5-8/21/17686-2 põhjendatud ja kaalutletud ning vastus taotlusele on õiguspärane.
4.X esitas 13.09.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla kohustamiseks parandada tema individuaalses täitmiskavas olevad andmed. Kaebuse kohaselt sisaldab kaebaja kohta koostatud individuaalne täitmiskava ebakohaseid ja valesid faktilisi asjaolusid. Kaebaja esitas hiljem ka menetlusabi taotluse kaebuselt esitatava riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
5.Tallinna Halduskohus jättis 13.10.2021 määrusega X taotluse riigilõivust vabastamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 1) ja kaebuse käiguta, andes kaebajale 15 euro suuruse riigilõivu tasumiseks aega 15 päeva määruse jõustumisest alates (resolutsiooni p 2). Kaebuse eduväljavaated on väga kasinad ning seetõttu ei ole menetlusabi andmine põhjendatud. Kaebaja vaidlustab sisuliselt tema suhtes kinnitatud individuaalses täitmiskavas sisaldavat hinnangut tema ohtlikkusele. Kohtupraktikas kujunenud seisukoha järgi puudub kinnipeetaval õiguskaitsevajadus individuaalses täitmiskavas sisalduvate väidete ja hinnangute eraldiseisvaks vaidlustamiseks (HKMS § 44 lg 1). Individuaalne täitmiskava on programmiline dokument, milles vangla esitab kinnipeetava karistuse täideviimise plaani, kuid selle rakendamine sõltub vangla edaspidistest toimingutest ja haldusaktidest. Kinnipeetav saab kohtus vaidlustada individuaalse täitmiskava rakendamisega seotud vangla toimingut või haldusakti ning osutada seejuures tema õigusi riivavale ebaõigele faktiväitele või väärtushinnangule individuaalses täitmiskavas (vt Riigikohtu 17.06.2010 otsus asjas nr 3-3-1-95-09, p 26; Riigikohtu 10.04.2019 määrus asjas nr 3-18-111, p 13). Seega puudub kaebajal subjektiivne õigus nõuda individuaalses täitmiskavas lahtris „Ohtlikkus, ohustatus, muud turvalisusriskid“ toodud sõnastuse muutmist. Kuigi vanglal on kohustus arutada kinnipeetavaga tema individuaalset täitmiskava, selgitada riskihindamise tulemusi ning vestelda kinnipeetavaga tema ettepanekutest, ei anna eeltoodu kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda individuaalse täitmiskava muutmist enda soovi järgi. Kinnipeetav ei saa oma käitumist, iseloomu ja neist tulenevaid riske ise hinnata ning määrata seda, millised asjaolud või dokumendid tähendust omavad ning kas ja kuidas täpselt need hinnanguid mõjutavad. Kaebaja väide, et individuaalne täitmiskava sisaldab faktilisi valeväiteid, on aga konkretiseerimata ega ole seetõttu kontrollitav.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.X esitas 20.10.2021 Tallinna Ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks, et vaidlustada halduskohtu 13.10.2021 määrust. Kaebaja peab enda menetluses osalemist edukaks. Halduskohus moonutab kaebuse eset. Kaebaja ei ole nõudnud järelduste muutmist, vaid vaidlus on andmete õigsuse üle, millele vangla oma järeldused rajab. Nt kutseoskuste juurde tuleb ka märkida, et kaebaja on läbinud esmaabikoolituse. Ka ei tea kaebaja, kas vangla ekslik seisukoht, et kaebaja võlgneb 17 000 eurot, on mõjutanud individuaalse täitmiskava järeldusi. Tänaseks on vangla tõdenud, et tahtis alusetult 17 000 välja nõuda. 3(5)
3-21-2097
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Kaebaja on esitanud halduskohtu määruse edasikaebamise tähtaja jooksul ringkonnakohtule riigi õigusabi taotluse. Taotluse kohaselt soovib kaebaja riigi õigusabi halduskohtu 13.10.2021 määruse peale määruskaebuse esitamiseks. Taotluses on kaebaja esitanud ka põhjendused, miks ta arvab, et tema menetluses osalemine on edukas ning mida halduskohus valesti on teinud. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja riigi õigusabi taotluses toodud põhjendused on piisavad, et nende pinnalt halduskohtu määruse õiguspärasust ja määruskaebuse põhjendatust hinnata. Seetõttu käsitab ringkonnakohus kaebaja riigi õigusabi taotlust määruskaebusena, mille saab HKMS § 204 lg 1 ja § 207 lg 1 alusel menetlusse võtta. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 119 lg 1), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele piisaval määral, et määruskaebus lahendada. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
8.Määruskaebuse menetluses on vaidluse all küsimus, kas halduskohus jättis õigesti kaebaja riigilõivust vabastamise taotluse rahuldamata. Samuti on kaebaja ringkonnakohtule esitanud riigi õigusabi taotluse. Menetlusabi taotleja majandusliku seisundi hindamisel tuleb arvestada tema taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu sissetulekuid ja väljaminekuid. Seetõttu võtab ringkonnakohus asja materjalide juurde kaebaja vabakasutuskonto väljavõtted ajavahemike 11.06–10.10.2021 ja 20.06–19.10.2021 kohta.
9.HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed, ülalpidamiskohustuse täitmiseks ettenähtud summa, mõistlikud kulutused eluasemele, transpordile ning muud vältimatud kulutused, kusjuures muud vältimatud kulutused võib maha arvata igakuiselt kuni 75 protsendi ulatuses töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel kehtestatud kuutasu alammäärast. Halduskohtu määrusest ei selgu, kas halduskohus kaebaja riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel HKMS § 112 lg 1 p 1 arvestas. Kuna halduskohus nõudis Tallinna Vanglalt välja kaebaja isikukonto väljavõtte perioodi 12.05–13.09.2021 kohta (dtl 43–48), võib eeldada, et halduskohus kontrollis ka selle põhjal kaebaja sissetulekute suurust. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud aga taotluse lahendamisel õige lähtuda kaebuse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmisest sissetulekust, vaid aluseks oleks tulnud võtta menetlusabi taotlusele eelnenud nelja kuu sissetulek. Kohtutoimikust nähtub, et asjas nr 3-21-2097 on kaebaja menetlusabi taotlus saabunud halduskohtusse 11.10.2021 (dtl 51–66). Ringkonnakohus hindab seega kaebaja sissetulekuid isikukonto väljavõtte alusel ajavahemikul 11.06–10.10.2021. Kaebaja sissetulek on sel ajavahemikul olnud 607,96 eurot. Sellest tuleb maha arvata igakuised kulutused 5% ulatuses töötasu alammäärast (Riigikohtu üldkogu 12.04.2016 kohtuotsus nr 3-3-1-35-15, p 51), mis 2021. aastal on 29,20 eurot. Samuti tuleb sissetulekust maha arvata kulutused elektrile 20,4 eurot ja kinnipidamised vabanemisfondi 425,57 eurot. Järelikult on kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek sel ajavahemikul olnud 22,6 eurot [(607,96 – 29,2 x 4 – 20,4 – 425,57) : 4 x 2]. Kaebuselt tasutav riigilõiv 15 eurot ei ületa seega taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt. Niisiis oleks tulnud kaebaja menetlusabi taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks jätta rahuldamata ka HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel.
10.HKMS § 111 lg 1 kohaselt tuleb menetlusabi andmisel hinnata ka kavandatavas menetluses osalemise edukust. HKMS § 111 lg 3 järgi ei anta isikule menetlusabi, kui tema menetluses osalemine on ebamõistlik, eelkõige kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, kaebajale asjast tulenev võimalik kasu on ebamõistlikult väike võrreldes kohtumenetluse eeldatavate kuludega või kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et riigilõivust vabastamine ei ole põhjendatud kaebuse väheste eduväljavaadete 4(5)
3-21-2097 tõttu. Kuna individuaalne täitmiskava on programmiline dokument, mille rakendamine sõltub vangla edaspidistest toimingutest ja haldusaktidest, siis puudub üldjuhul sellel regulatiivne toime ning selles sisalduvate väidete ja hinnangute eraldiseisvaks vaidlustamiseks puudub ka õiguskaitsevajadus (Riigikohtu 10.04.2019 määrus asjas nr 3-18-111, p 13). Sellise olukorraga on tegemist ka praegusel juhul. Ringkonnakohtule ei nähtu, et kaebaja kohta koostatud individuaalne täitmiskava iseseisvalt tema õigusi riivaks. Kaebaja ei ole vanglale esitatud pöördumistes ega ka kohtumenetluses väitnud, et selle tõttu oleks ta pidanud nt teatud piiranguid taluma. Ringkonnakohtule ei nähtu ka, et kaebaja individuaalne täitmiskava tema kohta ilmselgeid valeandmeid sisaldaks. Kaebaja väidetest selgub, et ta ei nõustu täitmiskavas tema kohta tehtud järelduste ja hinnangutega. Nendega mittenõustumine ei ole aga põhjus, mille tõttu tuleks individuaalses täitmiskavas sisalduvat teavet valeks pidada. Individuaalse täitmiskava koostab vangla inspektor-kontaktisik kinnipeetava riskihindamise tulemuste ja teda puudutavate andmete põhjal kogumis. Halduskohus on õigesti märkinud, et kinnipeetav ei saa ise määrata, milliseid andmeid täitmiskava koostamisel arvestatakse ja milliseid järeldusi nendest tehakse ning seega ei saa kinnipeetav ka nõuda individuaalse täitmiskava enda soovi järgi muutmist.
11.Riigilõivu tasumise kohustuse eesmärk on ka vähendada põhjendamatute kaebuste esitamist. Kohtusse pöördumise õiguse mõningane kitsendamine on vajalik õiguskindluse ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi 06.09.2007 määrus nr 3-3-1-40-07, p 11). Seetõttu ei ole praegusel juhul põhjendatud menetlusabi andmine kaebuselt riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks.
12.Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13.10.2021 määruse resolutsiooni p 1 muutmata.
13.Kaebaja on ringkonnakohtus taotlenud riigi õigusabi. RÕS § 7 lg 1 p 4 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui kulud õigusteenusele ei ületa eeldatavasti taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud ja sundkindlustuse maksed ning seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud eluaseme- ja transpordikulud. Arvestades kaebaja sissetulekuid riigi õigusabi taotlusele eelnenud nelja kuu jooksul (20.06–19.10.2021), võib eeldada, et advokaadikulu ületab kaebaja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut. Samas RÕS § 7 lg 1 p 5 järgi ei anta riigi õigusabi ka juhul, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene. Ringkonnakohus leiab, et kaebuse vähesed eduväljavaated ei õigusta ka riigi õigusabi andmist. Seetõttu jääb kaebaja riigi õigusabi taotlus RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel rahuldamata.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.