Tallinna Halduskohus
Kohtukoosseis
Kohtunik Elle Kask
Otsuse kuulutamise aeg ja koht
30.03.2023, Tallinn
Haldusasja number
3-21-2237
Haldusasi
Menetlusvorm Menetlusosalised
G.Z-i (G.Z) kaebus Eesti Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirja nr 162 p 4 tühistamise/õigusvastaseks tunnistamise nõudes. A.Q (A.Q) kaebus Eesti Kaitseväe 28.12.2021 käskkirja nr 097P-S tühistamise, kaebaja teenistusse ennistamise ning teenistusest puudutud aja eest tasu väljamõistmise nõudes. Y.Si (Y.S) kaebus Eesti Kaitseväe 08.12.2021 käskkirja nr 090P-S tühistamise, kaebaja teenistusse ennistamise ning teenistusest puudutud aja eest tasu väljamõistmise nõudes. Kirjalik menetlus Kaebuse esitajad: G.Z, A.Q , Y.S Kaebajate ühised esindajad: vandeadvokaat Paul Keres, advokaat Joonas Põder Vastustaja: Eesti Kaitsevägi Vastustaja volitatud esindaja: Kaidi Kulp
Edasikaebamise kord
menetluskulud jäävad tema enda kanda.
Kaebuse esitajad G.Z Unt, G.Z, A.Q ja Y.S esitasid 30.09.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Kaitseväe keelamiseks anda välja käskkiri kaebajate teenistusest vabastamiseks COVID-19 läbipõdemist, COVID-19 vaktsineerimise alustamist või vaktsineerimiskuuri läbimist tõendava dokumendi esitamata jätmise tõttu. Kaebajad taotlesid esialgse õiguskaitse kohaldamist, millega keelataks Kaitseväel kaebajate teenistusest vabastamine kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Kohus rahuldas 04.10.2021 esialgse õiguskaitse taotluse. Tallinna Ringkonnakohus 30.11.2021 määrusega rahuldas Kaitseväe 19.10.2021 määruskaebuse ning jättis kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. 03.12.2021 esitasid kaebajad kaebuse muutmise taotluse, taotledes Eesti Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirja nr 162 p 4 tühistamist ja tühistamiskaebuse esitamise tähtaja ennistamist. Kaitseväe erioperatsioonide väejuhatuse ülema 08.12.2021 käskkirjaga nr 090P-S vabastati Y.S tegevteenistusest seoses tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavusega. Kaitseväe erioperatsioonide väejuhatuse ülema 28.12.2021 käskkirjaga nr 097P-S vabastati A.Q tegevteenistusest seoses tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavusega. Kaitseväe erioperatsioonide väejuhatuse ülema 08.12.2021 käskkiri nr 090P-S ja 28.12.2021 käskkiri nr 097P-S on tervikuna Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse korra (RSVKK) § 5 p 19 alusel tunnistatud salajasel tasemel riigisaladuseks. 08.02.2023 G.Z Unt loobus kaebusest. Kohus 01.03.2023 määrusega võttis loobumise vastu ja lõpetas tema osas menetluse. Y.S ja A.Q esitasid taotluse keelamiskaebuse muutmiseks, soovides vaidlustada kaebajate tegevteenistusest vabastamise käskkirju. Pärast nõuete korrigeerimist taotleb Y.S tegevteenistusest vabastamise käskkirja tühistamist, enda teenistusse ennistamist ja vastustajalt teenistusest puudutud aja eest tasu hüvitamist summas 27 753,30 eurot. A.Q taotleb tegevteenistusest vabastamise käskkirja tühistamist, enda teenistusse ennistamist ja vastustajalt teenistusest puudutud aja eest tasu hüvitamist summas 24 492,39 eurot. Lisaks taotleb A.Q tunnistada põhiseadusevastaseks Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 105 lg 1 ja
Kaebuse esitajad jäävad Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirja nr 162 p-i 4 õigusvastasuse osas menetluses eelnevalt väljendatud seisukohtade juurde. Kaitseväe juhataja 31.08.2021
käskkiri nr 162 on vaidlustatud osas antud õigusliku aluseta, tegemist on tühise käsuga ja see oli ebaproportsionaalne. Kuivõrd käskkiri nr 162 oli õigusvastane, oli paratamatult õigusvastane ka kaebajate teenistusest vabastamine, mis tugines käskkirjas nr 162 sätestatud kohustuste mittetäitmisele. Kaebajad A.Q (kaebaja 3) ja Y.S (kaebaja 4) tuleb ennistada teenistusse ja nende kasuks tuleb välja mõista teenistusest puudumise ajal saamata jäänud tasu. Kaebajad on oma seisukohad esitanud 03.03.2022; 08.03.2022 ja 08.02.2023 menetlusdokumentides ning jäävad nende juurde. Kaebajate väitel ATS § 105 lg 3 on põhiseadusevastane osas, milles seab kohaldamise eelduseks raseduse, õiguse ema- või isapuhkusele, lapsendajapuhkusele või alla seitsmeaastase lapse kasvatamise, kuivõrd rikub A.Q võrdsuspõhiõigust. Teenistuja tasu ei ole kompensatsioon laste saamise ja/või kasvatamise eest, vaid tasu teenistuskohustuste täitmise eest. Seetõttu on põhjendamatu siduda õigusvastaselt isiku teenistusest vabastamise eest hüvitise maksmine laste saamise ja/või kasvatamisega ja seeläbi kohelda erinevaid õigusvastaselt teenistusest vabastatuid selle põhjal erinevalt. Teenistusest õigusvastaselt vabastamise õigusrikkumine on teiste asjaolude samasusel sama intensiivne olenemata sellest, kas teenistuja kasvatab/ootab last või mitte. Samuti on põhjendamatu eristus kuni 7-aastaste lastega teenistujate ja vanemate lastega teenistujate vahel. Kaitsevägi on A.Q teenistusest vabastamisel eiranud tema ärakuulamisõigust. Käskkiri nr 162 oli algusest peale suunatud ilmselgelt teenistujate õiguste arvestamisest hoidumisele. Väide, et käskkiri nr 162 ei kohusta teenistujaid vaktsineerima, vaid vaktsineerimist tõendama, on labane ettekääne, mis läheb teadlikult vastuollu kehtiva õiguse mõttega. Kaitsevägi on üritanud KVTS § 83 lg-st 2 konstrueerida lünga seadusandluses ja seda kuritarvitada teenistujate õiguste rikkumiseks. 31.08.2021 käskkirjal nr 162 puudus õiguslik alus. Kaitseväe juhataja ei saa käsuga muuta KVTS § 83 lg 2 p 5 dokumentide ringi, kuivõrd selline käsk ei saa olla alles Kaitseväe teenistusse astuda soovivatele isikutele KVTS § 83 lg 2 tähenduses siduv. Ühegi Kaitseväe teenistuja ainuisikuline suva ei saa dikteerida Kaitseväe teenistusse astumise eeldusi; KVTS § 83 lg-t 2 tuleb tõlgendada selliselt, et nõutavate dokumentide sisu või eesmärk peab nähtuma seadusandja tahtest. Antud juhul sellist ei esine. Kaitseväe selgitus, et käskkiri nr 162 ei näe ette sundvaktsineerimist, on nõrk ettekääne. Analoogselt selgitas Riigikohus lahendi nr 5-22-4 p-s 48, et vaktsineerimistõendit näitama kohustav Vabariigi Valitsuse korraldus kätkeb endas kaudset vaktsineerimisnõude kehtestamist. Eelnevat kinnitab ka konkreetselt vaidlusaluse käskkirja nr 162 kohta Tallinna Halduskohus lahendi nr 3-21-2408 p-s 11.1. TTOS § 13 lg 1 p 3 ei saa olla sellise käsu andmise aluseks, sest näeb ette vaid kohustuse korraldada töökeskkonna riskianalüüs – riskianalüüsi koostamise kohustus ei suhestu mistahes meetmete kohaldamisega. Seda, et TTOS ega selle alusel kehtestatud õigusaktidest ei tulene vaktsineerimise kohustuslikkust, kinnitab ka Tallinna Halduskohus lahendi nr 3-21-2408 p-s
Vaktsineerimistõendi nõudmine oli ebaproportsionaalne meede. Ka Riigikohus on tuvastanud, et vaktsineerimist tõendava dokumendi nõudmine selle eeldusena, et adressaadile oleksid tema õigused tagatud, on samastatav vaktsineerima kohustamisega. Selline meede on kaebajate suhtes ebaproportsionaalne, kuivõrd kaebajate vaktsineerima sundimine ei täida selle meetme eesmärki, st on (ja oli) sobimatu, ebavajalik ja ebamõõdukas. Eelnevat on kinnitanud kaitseväelaste vaktsineerimiskohustuse kohta ka Tallinna Halduskohus lahendis nr 3-21-2408 (p-d 12.2 ja 12.3) ning lahendis nr 3-21-2842. Seega on kohtupraktikas käesolevaks ajaks jõutud seisukohale, et kaitseväelaste vaktsineerima survestamine käskkirjaga nr
ei olnud proportsionaalne, sh mõõdukas ega sobiv. Vaktsineerima survestamine on sobimatu. Käesolevaks ajaks on üldtuntud asjaolu, et COVID19 suhtes vaktsineerimine ei takistanud selle nakkuse levikut. COVID-19 nakkuse levikuga seotud kriis lõppes alles siis, kui valdav osa inimesi oli COVID-19 läbi põdenud. Asjakohane näide on Hiina Rahvavabariigis juhtunu. Hiina Rahvavabariigis oli ca 90% elanikkonnast COVID-19 suhtes vaktsineeritud, ent pikaaegse nn zero-covid poliitika tõttu ei ole suudetud rahvastikus piisavalt tugevat immuunsust haiguse ja selle mõjude suhtes tekitada, kuivõrd elanikkond ei ole seda läbi põdenud. Seetõttu rakendati Hiinas rangeid piiranguid veel kuni mõned kuud tagasi, et vältida haiguskollete tekkimist (kõnealune poliitika muutus ainuüksi peale 1989. aasta pretsedenditute protestide tulemusel). Eelnevale vaatamata ei saa adressaate ka kohustada COVID-19 läbi põdema, st sellekohast tõendit esitama, et ta saaks oma ametikohal jätkata, mistõttu ei saa kõne alla tulla ei vaktsineerimise ega läbipõdemise kohta tõendi esitamine eraldiseisvalt või alternatiivselt kaitseväeteenistuse jätkamise eeldusena. 05.05.2022 seisuga oli Eestis COVID-19 tõve vastu lõpetatud vaktsineerimiskuuriga isikuid 845 042, kusjuures sisuline vaktsineerituse lagi saabus 2022 aasta alguses, st 01.01.2022, mis hetkest alates vaktsineeritud isikute arv ei kasvanud. Vahetult peale seda kasvas COVID-19 nakkusjuhtumite arv 100 000 inimese kohta hüppeliselt ja jõudis tippu 09.02.2022, mil esines 100 000 inimese kohta 6878,4 haigusjuhtu, alustades seejärel järsku kahanemist. Samal perioodil kasvas haigusjuhtude koguarv vastavalt ja jõudis laeni 2022. aasta märtsis. Vaktsineerimine ei taga nakkusohutust ega välista haiglaravi vajamist. Olukorras, milles on võimalik erinevate meetmete kogumiga edendada tervise kaitset ja samas tagada põhiõigused kõigile ühiskonna liikmetele, nt testimise vms abinõudega, on korraldus, mis on suunatud vaktsineerimise edendamisele teiste tõhusate abinõude arvelt ühtlasi suunatud ka teiste abinõude kasutusele võtmise vastu. Kui õigusi vähem riivava meetmetega on võimalik taotletud eesmärk saavutada, pole üldine vaktsineerima survestamine vajalik kolmeosalise proportsionaalsuse tähenduses. Selliselt saanuks käskkirja taotletava eesmärgi saavutada ka regulaarse testimise teel. Vaidlusalune haldusakt on sobiv vaktsineerimise propageerimiseks, mitte teenistujate tervise kaitse ja Kaitseväe kaitsevõime edendamiseks. Vaktsineerima survestamine ei ole mõõdukas. COVID-19 nakkusest tulenev oht oli sootuks sedavõrd väike, et ei saanud õigustada adressaatide põhiõiguste riivamist. Lahendis nr 3-21993 leidis Tallinna Halduskohus, et COVID-19 levikust tingitud piirangud ei vasta nakkuse ohtlikkust arvestades vastavate piirangutega kaasnevatele õigusriivetele. Kuivõrd COVID-19 oli sedavõrd väheohtlik nakkushaigus (seda eriti väljaspool riskigruppe, kelle sekka eelduslikult füüsiliselt terved Kaitseväe teenistujad ei saa kuuluda), ei saanud COIVD19 levik sootuks õigustada sedavõrd intensiivset õiguste riivet. Kaitseväe 08.12.2021 käskkirjaga nr 090P-S vabastati Y.S tegevteenistusest seoses tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavusega (KVTS § 140 lg 1 p 4). Y.S leiab, et tema tegevteenistusest vabastamine oli õigusvastane samadel põhjendustel ja asjaoludel nagu on õigusvastane käskkiri nr 162 osas, millega kaebajalt nõuti COVID-19 läbipõdemist või selle suhtes vaktsineerimist tõendava dokumendi esitamist. Y.S taotleb teenistusest
vabastamise käskkirja tühistamist, enda teenistusse ennistamist ja vastustajalt teenistusest puudutud aja eest tasu väljamõistmist summas 27 753,30 eurot, tuginedes ATS § 105 lg-le 4. Y.S kuulub ATS § 105 lg 4 loetletud isikute ringi, kuna ta kasvatas ametist vabastamise ajal alla 7-aastast last. Kaitseväe 28.12.2021 käskkirjaga nr 097P-S vabastati A.Q tegevteenistusest seoses tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavusega (KVTS § 140 lg 1 p 4). A.Q leiab, et tema tegevteenistusest vabastamine oli õigusvastane samadel põhjendustel ja asjaoludel nagu on õigusvastane käskkiri nr 162 osas, millega kaebajalt nõuti COVID-19 läbipõdemist või selle suhtes vaktsineerimist tõendava dokumendi esitamist. A.Q taotleb teenistusest vabastamise käskkirja tühistamist, enda teenistusse ennistamist ja vastustajalt teenistusest puudutud aja eest tasu summas 24 492,39 eurot, tuginedes ATS § 105 lg-le 4 või lg-le 1. Y.S ja A.Q on seisukohal, et kui neile ei saa välja mõista nende teenistusest puudutud aja eest tasu täies ulatuses ATS § 105 lg 4 alusel, on kohtu diskretsioonist tulenevalt võimalus see neile välja mõista ATS § 105 lg 1 ls 2 järgi. Y.S-i puhul kohaldub ATS § 105 lg 4 alternatiivina ATS § 105 lg 2, kuivõrd teenistusest vabastamise ajal kasvatas ta alla 7-aastast last, mistõttu tuleb talle hüvitada 12 kuu tasu, s.o 23 737,68 eurot. A.Q on kinnitanud, et ta ei kuulu ATS § 105 lg 4 loetletud isikute ringi. Samas taotleb ta enda teenistusest vabastamise käskkirja tühistamist ja enda teenistusse ennistamist, kuigi ATS § 105 lg-te 1 ja 4 koosmõjust tulenev piirang sellise kaebuse esitamist ei võimalda. Kaebaja leiab, et selline olukord on vastuolus Põhiseadusega, mistõttu taotleb A.Q ATS § 105 lg 1 ja lg 4 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist. A.Q leiab, et põhiseadusvastane on ka ATS § 105 lg 3, mis rikub tema võrdsuspõhiõigust. G.Z on käskkirjaga nr 162 (p 4) kehtestatud nõude täitnud. Kaebaja on kinnitanud, et kuna vastustaja on 31.08.2021 käskkirja nr 162 tunnistanud 14.03.2022 käskkirjaga nr 446 kehtetuks, siis on tema õiguskaitsevajadus ära langenud. Kaebaja leiab, et tema suhtes alus menetluse lõpetamiseks saaks olla HKMS § 152 lg 1 p 4 ja sellisel juhul tuleks jätta menetluskulud HKMS § 108 lg 6 alusel vastustaja kanda. Kui kohus leiab, et esineb HKMS § 108 lg-s 6 sätestatud erand, siis sel juhul soovib kaebaja minna 31.08.2021 käskkirja nr 162 p 4 õigusvastasuse tuvastamisnõudele, millisel juhul kaebaja huvi seisneb selles, et kaebuse rahuldamise korral säilib tal õigus seni kantud menetluskulude hüvitamisele. Kaebaja selgituse kohaselt on kaebajad kandnud menetluskulusid ühiselt, st võrdsetes osades. G.Z palub hüvitada talle menetluskulud 1⁄4 osas, s.o summas 2860,20 eurot. Vastustaja palub jätta kaebused rahuldamata. G.Z on esitanud kaebuse Eesti Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirja nr 162 p 4 tühistamiseks. Vastustaja palub jätta tema kaebuse rahuldamata ning menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja palub kohtul lõpetada G.Z-i suhtes menetlus HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel seoses Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirja nr 162 „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“ kehtetuks tunnistamisega Kaitseväe juhataja 14.03.2022 käskkirjaga nr 446 „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“. HKMS § 108 lg 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse käesoleva seadustiku § 152 lõike 1 punkti 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Käesoleval juhul ei ole menetluskulude vastustaja kanda jätmine põhjendatud, kuna käskkirja nr 162 kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebajate poolt kaebuse esitamisest, vaid senise riskianalüüsi ja tegevuskava ümbervaatamisest seoses muutunud oludega ning eesmärgiga veenduda nende vastavuses hetkeolukorra teadmisele ja meetmete kohasusele. Käskkiri nr 162 oli andmise hetkel kooskõlas kehtiva õigusega, vajalik valitud eesmärgi saavutamiseks (riigi kaitsevõime tagamine ka COVID-19 pandeemia tingimustes) ning proportsionaalne. Käskkirjaga nr 162 kinnitatud riskianalüüsi ning ameti- ja
töökohtade võrdluses selgus, et kui isegi osade teenistuskohtade puhul on piiratud ajaperioodi jooksul võimalik hoida teatud isoleeritust, siis Kaitseväe ülesannete ja riigikaitseliste töökohustuste täitmiseks ning tööprotsesside efektiivseks toimimiseks ei saa kontakte vältivat töökeskkonda Kaitseväes rakendada. Kuna tööandjal ei olnud võimalik tööd ümber korraldada ja sellel ajal teadaoleva info kohaselt ei saanud riske teiste meetmete abil piisavalt maandada kohustas Kaitseväe juhataja käskkirjaga nr 162 Kaitseväe teenistujaid Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 13 lg 1 p 3, Kaitseväe korralduse seaduse § 24 p 1, p 111, Vabariigi Valitsuse 05.05.2000 määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded” alusel esitama ühe järgnevatest tõenditest: COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19 läbipõdemise tõend (edaspidi ühiselt nimetatult tõend). Kaitseväe riskianalüüs tugines riiklikult tunnustatud pädevate asutuste poolt avaldatud uuringutele, mille kohaselt käskkirja nr 162 punktis 4 nimetatud tõendid olid hinnatud piisavaks meetmeks nakkuse minimeerimiseks. Y.S esitas kaebuse Eesti Kaitseväe 08.12.2021 käskkirja nr 090P-S tühistamiseks ning täiendavalt nõude enda teenistusse ennistamiseks ning hüvitise summas 27 753,30 euro väljamõistmiseks. A.Q esitas kaebuse Eesti Kaitseväe 28.12.2021 käskkirja nr 097P-S tühistamiseks ning täiendavalt nõude enda teenistusse ennistamiseks ning 24 492,39 euro väljamõistmiseks. Vastustaja palub jätta Y.S-i ja A.Q kaebused ja nõuded rahuldamata ning kohtukulud nende endi kanda. Kaebajate tegevteenistusest vabastamise käskkirjad olid õiguspärased, kooskõlas kehtiva õigusega, proportsionaalsed, kaalutlusvigadeta ning vastasid vorminõuetele. Eeltoodust lähtuvalt puudub alus Eesti Kaitseväe 08.12.2021 käskkirja nr 090P-S ja 28.12.2021 käskkirja nr 097P-S tühistamiseks. Kaitseväeteenistuse seadus (KVTS) § 83 lg 2 p 5 kohaselt peab isik esitama Kaitseväe juhatajale muu seaduse alusel nõutava dokumendi, mis on vajalik isiku teenistusse võtmiseks. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 8 lg 2 kohaselt peab tööandja kaitseks töökohas toimivate bioloogiliste ohutegurite eest võtma tarvitusele abinõud, arvestades ohuteguri nakatamisvõimet. Kuna tööandjal ei olnud võimalik tööd ümber korraldada ja riski teiste meetmete abil piisavalt maandada kehtestas Kaitseväe juhataja Kaitseväe korralduse seadusega antud pädevuse piires Kaitseväes kohustuse nakkusohutuse tõendamiseks dokumendi esitamise nõude. KVTS § 86 p 7 kohaselt ei võeta tegevteenistusse isikuid, kelle puhul esineb muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu. Lähtudes Kaitseväe juhataja käskkirjast nr 162 kehtis A.Q ja Y.S-i vabastamise hetkel Kaitseväes teenistusse võtmise tingimusena punktis 4 sätestatud dokumendi nõue. KVTS § 140 lg 1 p 4 kohaselt on tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavus tegevteenistusest vabastamise alus. A.Q ega Y.S Kaitseväe juhataja nõutud tõendit ei esitanud, samuti ei esitanud kumbki ühtegi tõendid, mis viitaks, et neil esineks oluline takistus nõutud tõendi esitamiseks. Seega esines mõlema kaebaja suhtes muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu, mis oli tegevteenistusest vabastamise aluseks. Kaebajate puhul oli tegemist tegevväelastega, kellele ametikohustustest tulenevalt ei olnud võimalik rakendada ei kaugtööd ega ka kontakte vältivat töökeskkonda. Tegevväelased peavad olema iga hetk valmis asuma täitma oma teenistuskohustusi kaitsevalmiduse tõstmise korral. Kaitseväe korralduse seaduse kohaselt on Kaitseväe ülesandeks riigi sõjaline kaitsmine ja osalemine kollektiivses kaitses ning nendeks valmistumine, samuti osalemine rahvusvahelises sõjalises koostöös. Kõik need tegevused toimuvad ja toimivad suures osas ühistegevustena, mida ei ole võimalik hajutatud tingimustes ega kaugtöö vormis teha. Eeltoodud ülesanded eeldavad ka teenistusülesannete täitmist nii sise- kui ka välislähetustes. Täiendavad põhjendused on toodud kaebajate vabastamise käskkirjas.
A.Q teenistusse ennistamise nõue ei ole põhjendatud. Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 105 lg 4 kohaselt on ametnikul, kes oli teenistusest vabastamise ajal rase, kellel on õigus emapuhkusele, isapuhkusele või lapsendajapuhkusele või kes kasvatab alla seitsmeaastast last, õigusvastaselt teenistusest vabastamise korral õigus hüvitise asemel nõuda vabastamise kohta antud haldusakti tühistamist, enda teenistusse ennistamist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. A.Q kohta ükski eelnimetatu ei kehti, mistõttu puudub tal alus nõuda enda teenistusse ennistamist. Täiendavalt on A.Q esitanud rahalise nõude teenistusest puudutud 13 kuu ja 12 päeva eest summas 24 492,39 eurot. A.Q esitatud nõue ei ole põhjendatud, kuna ta ei kuulu ATS § 105 lg 4 toodud isikute ringi. Samuti ei ole põhjendatud R. A.Q nõue suurendada hüvitist ATS § 105 lg 1 teise lause alusel kolme kuu keskmiselt palgalt kaheteist kuu keskmise palgani. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Antud vaidluses ei esine asjaolusid, mis põhjendaksid kordades suurema hüvitise väljamõistmist. Samuti ei ole kaebaja esitanud mõjuvaid argumente ega tõendeid vastupidise tõendamiseks. Y.S-i esitatud nõue summas 27 753,30 ei ole põhjendatud, antud nõudest tuleb teha ATS § 105 lg 5 ette nähtud maha arvamised. Lisaks on kaebajad arvestanud nõude suuruse ebakorrektselt. ATS § 105 lg 1 kohaselt on õigus nõuda hüvitist kolme kuu keskmise palga ulatuses. Reeglina on siin mõeldud teenistuja põhipalka, kuid kaebajad on keskmise palga arvestusse lugenud ka tööandja poolt makstud tasud, mis ei kuulu keskmise palga arvestusse (nt reageerimisvalmiduse tasu, haigushüvitis, puhkusetasu, muutuvpalk).
Kohus, tutvunud kaebusega ning vastustaja kirjalike seisukohtadega, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et G.Z-i kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Y.S-i ja A.Q kaebused tuleb rahuldada (A.Q kaebus alternatiivnõude osas). G.Z, auastmelt nooremveebel, on Kaitseväe tegevteenistuses alates 2007. aasta maist. Kaebaja on tegevteenistuses olles osalenud kokku viiel rahvusvahelisel missioonil, sh üks kord Iraagis, kolm korda Afganistanis ja üks kord Malis. Kaebajat on eeskujuliku teenistuse eest autasustatud Kaitseväe pikaajalise teenistuse medaliga, erioperatsioonide väejuhatuse teenetemärgiga, rahvusvahelises sõjalises operatsioonis osalenu medaliga ja NATO ISAF medaliga. A.Q , auastmelt nooremveebel, on vastustaja tegevteenistuses alates 2013. aasta detsembrist (staaž seisuga 31.12.2021 on 8 aastat 22 päeva). Kaebaja on tegevteenistuses olles osalenud ühel rahvusvahelisel missioonil Malis ning teda on eeskujuliku teenistuse eest ergutatud kahe tänukirjaga, ühe hinnalise kingitusega ning autasustatud rahvusvahelisel sõjalisel missioonil osalenu medaliga. Y.S , auastmelt nooremveebel, on vastustaja tegevteenistuses alates 2015. aasta maist (staaž seisuga 08.12.2021 on 6 aastat 9 kuud 13 päeva). Tegevteenistuses olles on kaebaja osalenud ühel rahvusvahelisel missioonil Malis ning teda on eeskujuliku teenistuse eest autasustatud erioperatsioonide väejuhatuse teenetemärgiga ja rahvusvahelises sõjalisel missioonil osalenu medaliga, samuti on teda ergutatud mitme tänukirja ja hinnalise kingitusega. Kaitseväe 08.12.2021 käskkirjaga nr 090P-S vabastati nooremveebel Y.S vanemallohvitseri ametikohalt ja tegevteenistusest 08.12.2021 ning arvati reservi 09.12.2021 seoses tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavusega KVTS § 140 lg 1 p 4 alusel.
Kaitseväe 28.12.2021 käskkirjaga nr 097P-S vabastati nooremveebel A.Q vanemohvitseri ametikohalt ja tegevteenistusest 31.12.2021 ning arvati reservi 01.01.2022 seoses tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavusega KVTS § 140 lg 1 p 4 alusel. Haldusasjast nähtuvalt G.Z on täitnud käskkirja nr 162 p-st 4 tuleneva kohustuse. G.Z on haldusasjas esitanud nõude Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirja nr 162 p 4 tühistamiseks, ühtlasi taotledes tühistamiskaebuse tähtaja ennistamist. Samas on kaebaja oma 18.01.2023 seisukohas tõdenud, et kuna vastustaja on käskkirja nr 162 kehtetuks tunnistanud Kaitseväe 14.03.2022 käskkirjaga nr 446, siis on tema õiguskaitsevajadus ära langenud. Kaebaja leiab, et seoses õiguskaitsevajaduse äralangemisega saaks alus tema suhtes menetluse lõpetamiseks olla Halduskohtumenetluse (HKMS) § 152 lg 1 p 4, kuna ainsaks kaebaja õigusi piiravaks sätteks, mille tühistamist ta on soovinud, on käskkirja nr 162 p 4. Samas on kaebaja teadlik, et vastustaja on käskkirja nr 162 kehtetuks tunnistanud, millest tulenevalt kaebaja leiab, et tema menetluskulud summas 2860,20 eurot tuleks jätta HKMS § 108 lg 6 alusel vastustaja kanda. Kaebaja märgib, et kui kohus leiab, et käesoleval juhul ei kohaldu HKMS § 108 lg 6 sätestatud erand, siis soovib kaebaja minna üle tuvastamisnõudele. Kaebaja väitel tema huvi seisneb selles, et kaebuse rahuldamise korral säilib kaebajal õigus seni kantud menetluskulude hüvitamisele. Kaitseväe 31.08.2021 käskkiri nr 162 „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“ tunnistati kehtetuks Kaitseväe juhataja 14.03.2022 käskkirjaga nr 446 „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“. Vastustaja selgituse kohaselt HKMS § 108 lg 6 alusel kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse käesoleva seadustiku § 152 lg 1 p 4 järgi, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Käesoleval juhul ei ole menetluskulude vastustaja kanda jätmine põhjendatud, kuna käskkirja nr 162 kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest, vaid senise riskianalüüsi ja tegevuskava ümbervaatamisest seoses muutunud oludega ning eesmärgiga veenduda nende vastavuses hetkeolukorra teadmisele ja meetmete kohasusele. Käskkiri nr 162 oli andmise hetkel kooskõlas kehtiva õigusega ja vajalik valitud eesmärgi saavutamiseks (riigi kaitsevõime tagamine ka COVID-19 pandeemia tingimustes) ning proportsionaalne. Kohtu hinnangul puudub vajadus käskkirja nr 162 p 4 tühistamisnõude esitamise tähtaja ennistamise taotluse lahendamiseks ning seda nii G.Z-i kui ka A.Q ja Y.S-i kaebuste osas. Asjast nähtuvalt on Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkiri nr 162 kehtetuks tunnistatud Kaitseväe juhataja 14.03.2022 käskkirjaga nr 446. Vastustaja kinnitusel alates 2022. aasta novembri lõpust Kaitseväega teenistussuhtes olevatel isikutel COVID-19 läbipõdemist, COVID-19 vaktsineerimise alustamist või vaktsineerimiskuuri läbimist tõendava dokumendi esitamise kohustust ei ole. Kuivõrd tänaseks on Kaitseväe käskkiri nr 162 kehtetu, siis ei ole kohtu hinnangul õigusjõuta haldusakti, mille kehtivus on lõppenud, tühistamine põhjendatud ega vajalik. Tühistamisnõude eesmärk on tänaseks täidetud. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et haldusakti kehtivusaja lõppemine ei välista küll tühistamiskaebuse esitamist ja läbivaatamist ning kohtumenetluse ajal kehtivuse kaotanud haldusakti tühistamise nõude sisuline lahendamine on välistatud vaid siis, kui kohus veendub, et kehtetu haldusakti "ületühistamine" ei ole kaebajate õiguste kaitseks vajalik. Riigikohus on märkinud, et kehtivuse kaotanud haldusakti mõju ja praktiline tähendus võib väljenduda ennekõike võimaluses, et haldusorganid, kohtud ja kolmandad isikud võivad oma edasistes otsustes ja toimingutes tugineda haldusakti varasemale kehtivusele (RKHKo 13.11.2014 nr 3-3-1-44-14, p-d 10-11). Kohtu hinnangul ei ole kehtetu haldusakti „ületühistamiseks“ antud juhul mingit
vajadust ega praktilist põhjust, sest vaidlusalusel käskkirjal puuduvad sellised tagajärjed, mis võiksid G.Z-i õigusi mõjutada. Kohtu hinnangul ei tulene vaidlustatud käskkirjast ka A.Q-le ja Y.S-ile selliseid tagajärgi, mis võiks nende õigusi mõjutada. Puudub põhjus eeldada, et avalik võim või kolmandad isikud võiksid hakata oma edasistes otsustes/toimingutes tuginema haldusakti varasemale kehtivusele. Kaitseväe 14.03.2022 käskkirja nr 446 kaebajad käesoleva kaebuse raames ei ole vaidlustanud, seega kohus sellele hinnangut ei anna. G.Z märgib, et tema puhul saaks menetluse lõpetamise HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Seejuures soovib kaebaja vastustajalt menetluskulude hüvitamist summas 2860,20 eurot. Kaebaja soovib minna üle tuvastamisnõudele juhul, kui kohus ei kohalda HKMS § 108 lg 6 sätestatud erandit. Tuvastamisnõudele ülemineku huviks on G.Z märkinud, et kaebuse rahuldamise korral säiliks tal õigus menetluskulude hüvitamisele. HKMS § 108 lg 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse käesoleva seadustiku § 152 lg 1 p 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Vastustaja on välja toonud, et käesoleval juhul ei ole menetluskulude vastustaja kanda jätmine põhjendatud, kuna käskkirja nr 162 kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebajate poolt kaebuse esitamisest, vaid senise riskianalüüsi ja tegevuskava ümbervaatamisest seoses muutunud oludega ning eesmärgiga veenduda nende vastavuses hetkeolukorra teadmisele ja meetmete kohasusele. Vastustaja põhjenduse kohaselt Kaitseväe 14.03.2022 käskkirjaga nr 446 „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“ kinnitatud riskianalüüs võttis arvesse uuest viirusetüvest lähtuvaid võimalikke muudatusi, seega uue käskkirja andmine oli sellel ajahetkel vajalik arvestamaks viiruse leviku uusi muutunud olusid. Kohus nõustub selle põhjendusega. Kohus viitab Tallinna Ringkonnakohtu 12.04.2022 määrusele asjas nr 3-21-1733, milles kohus on sedastanud, et vastustaja ei peaks HKMS § 108 lg 6 alusel kandma menetluskulusid, kui kaebuse eesmärgi kohtumenetluse ajal saavutamine ei olnud seotud kaebuse esitamisega, vaid selle tingis näiteks oluliste asjaolude muutumine pärast kaebusega halduskohtusse pöördumist. Kui menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel lõpetamise korral ei ole HKMS § 108 lg 6 kohaldatav, tuleb menetluskulud jagada vastavalt HKMS § 108 lg-s 4 sätestatule selliselt, et menetluse lõpetamise korral kannab menetluskulud kaebaja (Riigikohtu 10.01.2019 määrus nr 3-18-982, p 10; Tallinna Ringkonnakohtu 04.11.2021 otsus nr 3-19-1526, p 11; 18.10.2021 määrus nr 3- 21-755, p 11). Kohus nõustub vastustajaga, et menetluse jätkamine HKMS § 152 lg 2 alusel ei ole põhjendatud. HKMS § 152 lg 2 alusel ei lõpeta kohus menetlust käesoleva paragrahvi lg 1 p 4 järgi, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. G.Z oma 18.01.2023 vastuses on kinnitanud, et ta õiguskaitsevajadus on ära langenud ning tema õigusi piirav on vaid käskkirja nr 162 punkt 4. Samas on kaebaja täitnud sellest tuleneva nõude ning sellega ei ole kaasnenud kaebajale negatiivseid tagajärgi, vastupidist kinnitavad tõendid asjas puuduvad. Kohus leiab, et G.Z ei ole esitanud sisulist argumentatsiooni, miks on tuvastamisnõudele üleminek vajalik kaebaja õiguste kaitseks (menetluskulude hüvitamise küsimus tõusetub vaid kaebuse rahuldamise korral). Kohus on seisukohal, et tuvastamisnõudele üleminekuks põhjendatud huvina ei ole piisav üksnes vaidlustatud käskkirja õigusvastasuse tuvastamine menetluskulude hüvitamise eesmärgil. Muud kaebaja õiguste kaitsmise vajadust (sh põhjendusi) ei ole kaebaja välja toonud. Kaebaja on käskkirjaga nr 162 (p 4) kehtestatud nõude täitnud ning on ise kinnitanud, et seega tema õiguskaitsevajadus on ära langenud. Eelnevale tuginedes kohus leiab, et tuvastamisnõudele üleminek ei ole põhjendatud ning G.Z-i õigusvastasuse tuvastamise nõue jääb rahuldamata.
Y.S taotleb teenistusest vabastamise käskkirja tühistamist, enda teenistusse ennistamist ja vastustajalt teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu summas 27 753,30 eurot, tuginedes ATS § 105 lg-le 4. Y.S kuulub ATS § 105 lg 4 loetletud isikute ringi, kuna ta kasvatas ametist vabastamise ajal alla 7-aastast last. Kaebaja soovib enda teenistusse ennistamist, millega kaasneb ka teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmine ATS § 105 lg 4 järgi. Y.S-i suhtes kohalduks ATS § 105 lg 2 juhul, kui ta ei soovi teenistusse ennistamist. ATS § 105 annab isikule, kes teenistusest vabastamise ajal oli rase, kellel on õigus emapuhkusele, isapuhkusele või lapsendajapuhkusele või kes kasvatab alla seitsmeaastast last (erilist kaitset vajavad isikud), võimaluse valida, kumba alust eelistab. Y.S on valinud teenistusse ennistamise koos teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmisega. A.Q , kes ei kuulu ATS § 105 lg-s 4 loetletud isikute ringi, taotleb samuti teenistusest vabastamise käskkirja tühistamist, enda teenistusse ennistamist ja vastustajalt teenistusest puudutud aja eest tasu summas 24 492,39 eurot. A.Q on seisukohal, et kui talle ei saa välja mõista teenistusest puudutud aja eest tasu täies ulatuses ATS § 105 lg 4 alusel, on kohtu diskretsioonist tulenevalt võimalus see välja mõista ATS § 105 lg 1 järgi (kohus tõlgendab seda alternatiivnõudena). A.Q kuulub isikute ringi, kellele kohaldub ATS § 105 lg 1. Nimetatud säte ei võimalda taotleda teenistusse ennistamist (seadusandja tahe). Samas ATS § 105 lg 1 võimaldab õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul nõuda vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Y.S-i ja A.Q väitel on nende tegevteenistusest vabastamine õigusvastane samadel põhjendustel ja asjaoludel nagu on õigusvastane käskkiri nr 162 osas, millega kaebajatelt nõuti COVID-19 läbipõdemist või selle suhtes vaktsineerimist tõendava dokumendi esitamist. Kaebajate väitel 31.08.2021 käskkirjal nr 162 puudus õiguslik alus. Kaitseväe juhataja ei saa käsuga muuta KVTS § 83 lg 2 p 5 dokumentide ringi. KVTS § 83 lg-t 2 tuleb tõlgendada selliselt, et nõutavate dokumentide sisu või eesmärk peab nähtuma seadusandja tahtest. Õigust nõuda käskkirja nr 162 p-s 4 nimetatud tõendeid ei tulene KKS § 24 p-st 1 ega p-st 11 1. KKS § 24 p 1 sätestab Kaitseväe juhataja ülesandena Kaitseväe tegevuse juhtimise ja Kaitseväe pädevusse kuuluvate ülesannete täitmise. Kaitseväe pädevusse (KKS § 3) ei jää teenistujate eest meditsiiniliste otsuste tegemine, nt ravimeid manustama survestamine, sh vaktsineerima survestamine. KKS § 24 p 111 sätestab samuti Kaitseväe juhataja üldise ülesande kehtestada Kaitseväe tegevust reguleerivad eeskirjad ja korrad, sh sisekorra, ent vaktsineerimistõendi esitamise kohustuse näol ei ole tegemist sisekorra või muu korra kehtestamisega. Samuti ei saa käskkirja alus olla Vabariigi Valitsuse 05.05.2000 määrus nr 144, sest KKS § 83 lg 2 p 5 järgi saab vaid seaduse alusel nõutavaid dokumente tegevteenistusse astuvatelt isikutelt nõuda. Määrus nr 144 ei ole seadus, seega ei saa see olla ka volitusnorm teenistujate vaktsineerima survestamiseks. Kaebaja pool väidab, et Y.S-i puhul võib kohaldada alternatiivina ATS § 105 lg 2, kuivõrd teenistusest vabastamise ajal kasvatas ta alla 7-aastast last, ning hüvitada 12 kuu tasu (23 737,68 eurot). Kuigi A.Q ei kuulu ATS § 105 lg 4 loetletud isikute ringi, taotleb ta teenistusest vabastamise käskkirja tühistamist ja enda teenistusse ennistamist, kuid ATS § 105 lg-te 1 ja 4 koosmõjust tulenev piirang sellise kaebuse esitamist ei võimalda. Kaebaja leiab, et selline olukord on vastuolus Põhiseadusega, mistõttu taotleb A.Q ATS § 105 lg 1 ja lg 4 Põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist ning põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamist Riigikohtus.
Vastustaja on seisukohal, et kaebajate tegevteenistusest vabastamise käskkirjad olid õiguspärased, kooskõlas kehtiva õigusega, proportsionaalsed, kaalutlusvigadeta ning vastasid vorminõuetele. KVTS § 83 lg 2 p 5 kohaselt peab isik esitama Kaitseväe juhatajale muu seaduse alusel nõutava dokumendi, mis on vajalik isiku teenistusse võtmiseks. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 8 lg 2 kohaselt peab tööandja kaitseks töökohas toimivate bioloogiliste ohutegurite eest võtma tarvitusele abinõud, arvestades ohuteguri nakatamisvõimet. Kuna tööandjal ei olnud võimalik tööd ümber korraldada ja riski teiste meetmete abil piisavalt maandada kehtestas Kaitseväe juhataja Kaitseväe korralduse seadusega antud pädevuse piires Kaitseväes kohustuse nakkusohutuse tõendamiseks dokumendi esitamise nõude. KVTS § 86 p 7 kohaselt ei võeta tegevteenistusse isikuid, kelle puhul esineb muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu. Kaitseväe juhataja käskkirjast nr 162 tulenevalt kehtis A.Q ja Y.S-i vabastamise hetkel Kaitseväes teenistusse võtmise tingimusena punktis 4 sätestatud dokumendi esitamise nõue. KVTS § 140 lg 1 p 4 kohaselt on tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavus tegevteenistusest vabastamise alus. Lisaks A.Q teenistusse ennistamise nõue ei ole põhjendatud, kuna ta ei kuulu ATS § 105 lg 4 isikute ringi. Kohus tutvus 20.03.2023 ja 24.03.2023 Y.S-i ja A.Q tegevteenistusest vabastamise käskkirjadega, mis on tervikuna RSVKK § 5 p 19 alusel tunnistatud salajasel tasemel riigisaladuseks. Kohus tutvus kinnise materjaliga, milleks on Y.S-i ja A.Q teenistusest vabastamise käskkirjad. Nendes märgitud õiguslikud alused on samad. Mõlemad on vabastatud KVTS § 140 lg 1 p 4 alusel, s.o tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavuse tõttu. Käskkirjades on ka asjaolude kirjeldus, mida kohus ei hakka avaldama (kaebajad on asjaoludest teadlikud). Kinnise materjaliga (kaks teenistusest vabastamise käskkirja) tutvumise kohta on koostatud protokoll (20.03.2023) ja selle täiendus (24.03.2023). Kaitseväe korralduse seaduse (KKS) § 2 lg 2 kohaselt on Kaitsevägi sõjaväeliselt korraldatud valitsusasutus Kaitseministeeriumi valitsemisalas. KKS § 24 p 1 kohaselt juhib Kaitseväe juhataja Kaitseväe tegevust ja korraldab Kaitseväe pädevusse kuuluvate ülesannete täitmist ning p 111 kehtestab Kaitseväe juhataja Kaitseväe tegevust reguleerivad eeskirjad ja korrad. KVTS § 83 sätestab tegevteenistusse võtmise tingimused. KVTS § 83 lg 2 p 5 kohaselt peab tegevteenistusse asuda sooviv isik esitama Kaitseväe juhatajale või tema volitatud ülemale esitama Kaitseressursside Ameti kaudu muud seadusega või seaduse alusel nõutavad dokumendid. KVTS § 83 lg p 5 sätestab, et tegevteenistusse asuda sooviv isik peab Kaitseväe juhatajale või tema volitatud ülemale esitama Kaitseressursside Ameti kaudu muud seadusega või seaduse alusel nõutavad dokumendid. KVTS § 86 p 7 kohaselt ei võeta tegevteenistusse isikuid, kelle puhul esineb muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu. Vastavalt KVTS § 140 lg 1 p-le 4 vabastatakse tegevväelane tegevteenistusest tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavuse korral. KVTS § 145 lg 1 kohaselt vabastatakse tegevväelane tegevteenistusest tegevteenistuse nõuetele mittevastavuse korral, kui ilmnevad asjaolud, mis oleks välistanud tema tegevteenistusse võtmise KVTS §-de 83 (tegevteenistusse võtmine) või 86 (isikud, keda ei võeta tegevteenistusse) kohaselt.
KVTS § 31 lg 6 alusel kehtestab kaitseväeteenistuskohustuslase ja tegevväelase teenistusülesande täitmise tervisenõuded Vabariigi Valitsus määrusega. Vabariigi Valitsuse 21.03.2013 määrusega nr 45 on kehtestatud „Kaitseväeteenistuskohustuslasele ja tegevväelasele teenistusülesande täitmiseks ettenähtud tervisenõuded“ (edaspidi määrus nr 45). Vaidlust ei ole, et määruses nr 45 ega selle lisas ei ole sätestatud tegevväelase vaktsineerimiskohustust. Vaktsineerimisnõude täitmine või täitmata jätmine ei ole tingimuseks tegevteenistuse jätkamiseks või teenistusest vabastamiseks (tegevteenistuse lõpetamiseks). Kohus märgib, et kuna vaktsineerimiskohustus Kaitseväes kehtestati Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirjaga nr 162, ei tulenenud vastav nõue seadusest ega olnud antud seaduse alusel KVTS § 86 p 7 tähenduses. Viidatud aktid ei andnud seaduslikku eeldust/alust ametniku vabastamiseks KVTS § 140 lg 1 p 4 järgi. TTOS alusel on tööandjal õigus kehtestada töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid töötaja enda tervise kaitseks (§ 2), kuid mitte teenistussuhte eeldusi ning nõudeid asutuse toimepidevuse tagamiseks. Kohus nõustub siinkohal kaebajatega, et teenistusest vabastamise alust ei saa tuletada ka KVTS § 83 lg 2 p-st 5, mis reguleerib teenistusse võtmise vormistuslikku külge, mitte teenistussuhte eelduste ühepoolset muutmist. Eeltoodut kokku võttes kohus leiab, et Kaitseväe juhataja käskkirjast nr 162 tuleneva nõude järgimata jätmine ei saanud kaasa tuua kaebajate Y.S-i ja A.Q teenistusest vabastamist KVTS § 140 lg 1 p 4 alusel. Seega olid Kaitseväe juhataja 08.12.2021 käskkiri nr 090P-S ja 28.12.2021 käskkiri nr 097P-S kaebajate Y.S-i ja A.Q teenistusest vabastamise kohta õigusvastased. Sellest tulenevalt puudub vajadus hinnata vaktsineerimiskohustuse kehtestamise õiguslikku alust ja selle proportsionaalsust. Haldusasjas puudub vaidlus, et Y.S kasvatas teenistusest vabastamise ajal alla 7-aastast last. Y.S taotleb teenistusest vabastamise käskkirja tühistamist, enda teenistusse ennistamist ja vastustajalt teenistusest puudutud aja eest tasu väljamõistmist, tuginedes ATS § 105 lg-le 4 (alternatiivselt kohaldada Y.S-i suhtes ATS § 105 lg-t 2). A.Q taotleb teenistusest vabastamise käskkirja tühistamist, enda teenistusse ennistamist ja vastustajalt teenistusest puudutud aja eest tasu hüvitamist, tuginedes ATS § 105 lg-le 4 või lgle 1. Lisaks teenistusse ennistamisele taotleb A.Q ATS § 105 lg 1 ja lg 4 tunnistamist Põhiseadusega vastuolus olevaks. A.Q väitel need sätted on põhiseadusevastased osas, milles seatakse kohaldamise eelduseks raseduse, õiguse ema- või isapuhkusele, lapsendajapuhkusele või alla seitsmeaastase lapse kasvatamise, kuivõrd rikub kaebaja võrdsuspõhiõigust. Teenistuja tasu ei ole kompensatsioon laste saamise ja/või kasvatamise eest, vaid tasu teenistuskohustuste täitmise eest. Seetõttu on põhjendamatu siduda õigusvastaselt isiku teenistusest vabastamise eest hüvitise maksmine laste saamise ja/või kasvatamisega ja seeläbi kohelda erinevaid õigusvastaselt teenistusest vabastatuid selle põhjal erinevalt. Samuti on põhjendamatu eristus kuni 7-aastaste lastega teenistujate ja vanemate lastega teenistujate vahel. Kaebajale teadaolevalt on ATS § 105 lg-st 1 ja lg-st 4 tuleneva piirangu põhiseaduspärasust hinnatud kohtuasjades nr 3-3-1-49-16 (p 22) ja nr 3-3-1-13-16 (p 29). Ehkki kohtud on eelnimetatud asjades leidnud, et sätted on põhiseaduspärased, ei kehti see kaebaja väitel praegusel juhul. Kaebaja on seisukohal, et piirang on vastuolus PS § 12 lg-st 1 tuleneva võrdsuspõhiõigusega. ATS § 105 lg 1 ja lg 4 riivavad tema PS § 15 lg-st 1 tulenevat õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Kaebepõhiõigus peab tagama kohase kohtumenetluse kaudu muude õiguste lünkadeta ja tõhusa kaitse (vt 3-3-1-35-15, p 25; 3-3-138-00, p 15). ATS § 105 lg 1 ja lg 4 ei võimalda kaebajale, kes on küll teenistusest õigusvastaselt vabastatud, juurdepääsu lünkadeta ja tõhusale õiguskaitsele. Põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine (3-4-1-20-14, p 16). Antud juhul seisneb riive selles, et kitsendatakse kaebaja õiguskaitsevahendeid juhtumitel, kui ta vabastatakse
teenistusest õigusvastase haldusaktiga. Teenistusest vabastamine ei too kaasa ebasoodsaid tagajärgi üksnes vastustajale ja Eesti Vabariigi kaitsevõimele, vaid ka kaebajale toob see kaasa tavapärasest raskemad tagajärjed, sh võimetuse töötada era- või avalikus sektoris oma väljaõppele vastaval (kaebaja spetsiifilisi oskusi rakendaval) ametikohal ja seni väljateenitud tegevteenistuspensioni kaotuse. Väljaspool Kaitseväge on kaebaja erialaste oskuste ja ettevalmistuseta isik, kellel puudub karjääriperspektiiv. Kaebaja peab ATS § 105 lg-t 1 ja 4 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see välistab kohtu diskretsiooniõiguse kaebuste menetlemiseks, mille puhul ennistamisega ei kaasneks üldse või ei kaasneks olulist koormust avaliku sektori ressurssidele, ent samas ei oleks kaebaja õiguste tõhus kaitse võimalik või kui see oleks oluliselt raskendatud. Vastustaja on seisukohal, et A.Q-l puudub alus nõuda enda teenistusse ennistamist. Õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnike ennistamine koormab oluliselt avalikke ressursse. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 11 lg 2 mõttes kaasnevad õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametniku teenistusse ennistamisega seega oluliselt suuremad tagajärgede kõrvaldamise kulud kui temale rahalise hüvitise maksmisel. Samuti tuleb tähele panna, et ennistamise eesmärgiks on alati isikule töö tagamine, isiku töötuks jäämise vältimine. Ametniku teenistusse ennistamine õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamise meetmena ei ole mõistlik ka sellel põhjusel, et ametniku ja ametisse nimetamise õigust omava isiku edasine sujuv koostöö on juba jäädavalt kahjustatud, samuti ei ole kohtumenetluse pikkuse tõttu tihti võimalik enam isikut kuhugi ennistada. Õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ei ole absoluutne ning kaebaja ei saa eeldada, et tema õigus Põhiseaduses sätestatud vabadusi kasutada sooviga olla avalikus teenistuses oleks ülene teenistusele vastamiseks seatud tingimustest. Põhiseaduse § 29 kommentaaride p 7 ja p 9 kohaselt ei garanteeri § 29 lg 1 õigust olla tööga hõivatud ega tegutseda kindlal tegevusalalelukutsel. Põhiseaduse kommentaaride kohaselt ei ole inimese õigus valida endale elukutse, tegevusala ja töö siiski absoluutne. Tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega. Seega võib seadusandja põhjendatud juhtudel piirata inimese valikuõigust. Ühe suure piirangute grupi moodustavad kitsendused, mis sätestavad haridus- ja kogemusnõuded teatud elukutsetele või töökohtadele tagamaks nende valdkondade esindajatega kokku puutuvate tarbijate, patsientide või klientide ohutuse ja heaolu. Sarnased tingimused kehtivad ka avaliku teenistuse, sh selle eriliigi, kaitseväeteenistuse suhtes. A.Q väide, et tema teenistusest vabastamine on toonud kaasa ebasoodsaid tagajärgi vastustajale ja Eesti Vabariigi kaitsevõimele ei ole asjakohane. Eesti kaitsevõime hindamine ei ole kaebaja pädevuses. Kaitseväe korralduse seaduse § 3 kohaselt on riigi sõjaline kaitsmine ja selleks valmistumine Kaitseväe ülesanne, seega on Kaitsevägi see, kes on pädev otsustama, millised tegevused parandavad või vähendavad riigi kaitsevõimet. Kaitsevägi on antud menetluses juba korduvalt väljendanud ning põhjendanud oma seisukohta, et kaebaja teenistusest vabastamine oli vajalik riigi kaitsevõime suurendamiseks. Kaitsevägi jääb siinkohal juba varasemalt esitatud selgituste ja põhjenduste juurde. Kaebaja on käsitlenud tegevteenistuspensioni kui tulevikku ette garanteeritud hüve, mille saamine peaks olema kaebajatele igal juhul kindlustatud. Põhjendamatu on väide õigustatud ootusele teenida kuni täismahus eripensionile kvalifitseerumiseni või eripensioni suurendamisele. Kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse § 393 lg 3 kohaselt isikul, kellel on seisuga 01.01.2020 vähemalt 20-aastane tegevteenistusstaaž, on 50-aastaselt õigus tegevteenistuspensionile. Kaebajal tegevteenistusstaaž pole veel ligilähedalgi võimalikule tegevteenistuspensioni määramiseks vajalikule 20-aastasele tegevteenistusstaažile. Kohus leiab, et A.Q taotlus tema teenistusse ennistamiseks ning ATS § 105 lg 1 ja 4 osas põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamiseks ei ole põhjendatud. Kuigi kaebaja ei
kuulu ATS § 105 lg 4 loetletud isikute ringi, on ta seisukohal, et ebaproportsionaalne on ATS § 105 lg 1 kohane kaebeõiguse piirang, mis ei võimalda taotleda enda ebaseadusliku teenistusest vabastamise kohta antud haldusakti tühistamist, enda teenistusse ennistamist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kohus osundab, et Riigikohus on leidnud haldusasjas 3-3-1-49-16 (p 22), et eesmärk mitte koormata õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametniku teenistusse ennistamisega avalikke ressursse on legitiimne ning eesmärgi täitmiseks valitud vahend (ennistamise asendamine rahalise hüvitisega) on sobiv ja mõõdukas (Riigikohtu 18.10. 2016 otsus asjas nr 3-3-1-13-16, p 29). Samas lahendis on leitud, et põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamine ei ole põhjendatud, kuna sätted on põhiseaduspärased. Kohus nõustub Riigikohtu eelosundatud seisukohtadega. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et ehkki kohtud on leidnud, et vaidlusalused sätted on põhiseaduspärased, ei kehti see praegusel juhul. Kohtu hinnangul ülalviidatud kohtulahendites väljendatud seisukohad on aktuaalsed ka praegusel ajal ning need põhimõtted ei ole ajas muutunud. Kaebaja väitel ATS § 105 lg 1 ja lg 4 riivavad tema Põhiseaduse § 15 lg-st 1 tulenevat õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse ning ei võimalda kaebajale, kes on õigusvastaselt vabastatud, juurdepääsu lünkadeta ja tõhusale õiguskaitsele. Kaebaja suhtes ei ole piiratud tema õigust pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks, see õigus on tagatud igaühele Põhiseadusest tulenevalt. Kaebaja on selle õiguse realiseerinud ning pöördunud kaebusega kohtu poole. Kohus märgib, et kaebaja ei ole välja toonud ühtegi sisulist põhjendust, mis piiraks tema võimalusi tööturul uue töö leidmiseks. Kaebaja ei kuulu isikute ringi, mis annaks aluse tema suhtes ATS § 105 lg 4 või lg 2 kohaldamiseks, ning kehtivast õiguslikust regulatsioonist erandi tegemist. Seega ei saa kaebaja nõuda kohtult enda teenistusest vabastamise käskkirja tühistamist, teenistusse ennistamist ning tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kaebaja ei ole kohtule põhjendanud, millega seonduvalt ta leiab, et on erilist kaitset vajav isik. Kohtu hinnangul seadusandja on soovinud ATS § 105 lg 4 kehtestamisel tagada nimetatud sättes määratletud gruppi kuuluvatele isikutele (ametnik, kes oli teenistusest vabastamise ajal rase, kellel on õigus emapuhkusele/isapuhkusele või lapsendajapuhkusele või kes kasvatab alla seitsmeaastast last) erikaitse, mis on seadusandja tahe. Vaidlus puudub, et kaebaja ei kuulu eelviidatud isikute ringi, kelle suhtes on seadusandja pidanud vajalikuks teha erandi. Asjakohatu on kaebaja viide ATS § 105 lg-le 3, mis väidetavalt rikub kaebaja võrdsuspõhiõigust. Kohtu hinnangul ATS § 105 (lg 1) ei piira kaebaja PS § 15 lg-st 1 tulenevat võrdsuspõhiõigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Kohus ei pea põhjendatuks ATS § 105 lg 1 ja lg 4 osas põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamist Riigikohtus. Kohus selgitab, et A.Q kuulub isikute ringi, kellel on õigus esitada nõue ATS § 105 lg 1 alusel (need on isikud, kelle suhtes ei kohaldu ATS § 105 lg 2 ja lg 4). ATS § 105 lg 1 ei võimalda taotleda teenistusse ennistamist, mis on seadusandja tahe ning ei ole põhiseadusvastane. Vaidlust ei ole, et A.Q ei kuulu isikute ringi, kelle suhtes kohaldub ATS § 105 lg 2 (kui ei soovita ennistamist) või lg 4 (kui soovitakse ennistamist). ATS § 105 lg 1 sätestab, et õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta (suurendada või vähendada), arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Osundatud säte ei näe ette võimalust esitada nõue teenistusse ennistamiseks ning tasu väljamõistmiseks teenistusest sunnitult puudutud aja eest (teenistusse ennistamisel mõistetakse välja mitte hüvitis ATS § 105 lg 1 või lg 2 järgi, vaid tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest ATS § 105 lg 4 järgi). Kohtu hinnangul ATS § 105 sõnastus on selge ja üheselt arusaadav/mõistetav. Kohus leiab, et kuna A.Q on teenistusest vabastatud samal õiguslikul alusel kui Y.S ning kohus on tunnistanud selle õigusvastaseks, siis on A.Q-l eelnevast tulenevalt õigus ATS § 105 lg 1 alusel (alternatiivnõudena) kaevatava haldusakti õigusvastaseks tunnistamisel saada hüvitist
kolme kuu keskmise palga ulatuses, mida kohus võib muuta. Kohtu hinnangul on käesolevas asjas põhjendatud muuta hüvitise suurust, suurendades hüvitist üheksa kuu keskmise palga suuruseni, ühtlasi arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kohus selgitab, et ATS § 105 lg 4 kohane tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest ning ATS § 105 lg 1 ja lg 2 alusel taotletav hüvitis kuu keskmise palga (põhipalga) ulatuses on erinevad asjad. Vastustaja selgituse kohaselt kaebajad on keskmise palga arvestusse lugenud ka tööandja poolt makstud tasud, mis ei kuulu keskmise palga arvestusse (nt reageerimisvalmiduse tasu, haigushüvitis, puhkusetasu, muutuvpalk). Vastustaja viitab ka ATS § 105 lg-le 5, mille kohaselt käesoleva paragrahvi lg-s 4 nimetatud tasust (teenistusest sunnitult puudutud aja eest) võib maha arvata: 1) hüvitise, mida õigusvastaselt vabastamise tõttu ametnikule maksti; 2) teenistusest sunnitult puudutud aja eest saamata jäänud tasu ulatuses, mis on tingitud ametniku süülisest käitumisest menetlusõiguse kuritarvitamisel, sealhulgas põhjusel, et ametnik hoidus tema teenistusest vabastamise õigusvastasust puudutavast menetlusest kõrvale; 3) teenistusest sunnitult puudutud ajal teiselt tööandjalt saadud tasu või ettevõtlusest teenitud tulu ulatuses, milles selle saamine oli tingitud õigusvastaselt teenistusest vabastamisest. Nimetatud säte eeldab haldusorgani poolset kaalutlusõiguse rakendamist. Seega vastustaja võib, kuid ei ole kohustatud kohaldama nimetatud sätet. Kohus määrab vastustajal teha kindlaks väljamaksmisele kuuluvad rahasummad Y.S-ile (tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest) ja A.Q-le (hüvitis üheksa kuu keskmise palga ulatuses) vastavalt HKMS § 167 lg 1 teisele lausele. Kohus kokkuvõtlikult leiab, et G.Z-i kaebus Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirja nr 162 p 4 tühistamise/õigusvastaseks tunnistamise nõudes ei ole põhjendatud. A.Q kaebus Kaitseväe 28.12.2021 käskkirjale nr 097P-S ja Y.S-i kaebus Kaitseväe 08.12.2021 käskkirjale nr 090P-S on põhjendatud, kuna Y.S-i ja A.Q tegevteenistusest vabastamiseks puudus õiguslik alus, mida kohus ei hakka üle kordama.
Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebajad taotlevad menetluskulude väljamõistmist vastustajalt 08.02.2023 menetlusdokumendi alusel järgmiselt: Kaebajaid esindasid menetluses Advokaadibüroo LEVIN OÜ vandeadvokaat Paul Keres ja advokaat Joonas Põder. Kohtule on esitatud kaebajatele osutatud õigusteenuste kohta tööde nimekiri koos tööde spetsifikatsioonidega. Lisatud on arved ja AS Swedbank maksekorralduste koopiad. Taotluse kohaselt on õigusteenust osutatud 53,1 tunni ulatuses keskmise tunnihinnaga 179,5 eurot, millele lisandub käibemaks. Esindajad taotlevad õigusabikulude väljamõistmist kokku koos käibemaksuga summas 11 440,80 eurot (ilma käibemaksuta 9 534,00 eurot). Lisaks on kaebajad (kaebuse esitasid 4 kaebajat) tasunud menetluses riigilõivu kokku 180 eurot. HKMS § 109 lg 6 kohaselt kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb arvesse võtta läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, menetluse kestust ja kaalul olevaid huvisid (Riigikohtu 03.05.2017 otsus nr 3-3-1-80-16, p 35). Vajalike ja põhjendatud menetluskulude suurus on eeskätt hinnanguline, mitte arvestuslik, ning kulude suurus tervikuna ei tohiks olla vaidluse iseloomu ja tähtsust arvestades ilmselgelt ülepaisutatud (Ringkonnakohtu 21.06.2018 otsus nr 3-18-752, p 19; 13.11.2018 otsus nr 3-18-1570, p 17). Kohus nendib, et asja
menetlusest nähtuvalt on kaebajatele õigusabiteenust ostutatud. Kohtule esitatud tööde nimekirja ja tööde spetsifikatsioonide alusel saab asuda seisukohale, et menetluskulud on seostatavad käesoleva haldusasjaga. Samas kohus märgib, et kuna kohtule esitatud arvetel puudub kliendi nimi, siis ei ole arved korrektsed, kuid tööde kirjelduste alusel on osutatud õigusabiteenus seostatav käesoleva haldusasjaga. Lisaks on ebakorrektsed kohtule esitatud AS Swedbank maksekorralduste koopiad, kuna ebaselged on dokumentidele käsitsi tehtud kanded (s.o osaline teksti maha kustutamine ja käsitsi lisatud arvenumbrid), mistõttu ei ole dokumendid kontrollitavad. Samas kohus leiab, et eeltoodu ei takista kohtul asjas vajalike ja põhjendatud menetluskulude kindlaksmääramist, kuna tõendatud peab olema kulude kandmise tekkimise kohustus (HKMS § 109 lg 11). Kaebajad taotlevad vastustajalt esindajakulude väljamõistmist summas 11 440,80 eurot (koos käibemaksuga). Toimingute ajakulu on spetsifikatsioonide kohaselt kokku 53,1 tundi. Kohtu hinnangul on asja mahtu ja keerukust arvestades 28.09.2021- 30.09.2021 kaebuse koostamisel kulunud aeg, 29.11.2021 ja 03.12.2021 toiminguteks kulunud aeg ning 08.02.2023 menetlusdokumendi koostamiseks kulunud aeg ülepaisutatud. Mistõttu kohus peab põhjendatuks vähendada nimetatud toimingute osas vastustajalt kaebajate kasuks väljamõistetavate menetluskulude suurust. Kohus selgitab, et kaebajad on menetluses märkinud (vt 02.08.2023 menetlusdokument), et nad on kandnud asjas menetluskulusid võrdselt. G.Z taotles 1⁄4 menetluskulude hüvitamist summas 2860,20 eurot. Kuna G.Z-i kaebus jäi rahuldamata, siis jäävad menetluskulud tema enda kanda. Kaebaja T. Undi osas on kohus asja menetluse lõpetanud 01.03.2023 määrusega. T. Undi menetluskulud jäid samuti tema enda kanda. Y.S-i osas kohus rahuldas kaebuse põhinõude osas ja A.Q kaebuse kohus rahuldas alternatiivnõude osas. Kohus peab põhjendatuks osutatud õigusteenusekulude väljamõistmist Y.S-ile ja A.Q-le kokku summas 4500 eurot (koos käibemaksuga), lisaks riigilõiv summas 90 eurot (45+45 eurot). Seega kuuluvad menetluskulud vastustajalt Y.S-ile väljamõistmisele summas 2295 eurot ja A.Q-le summas 2295 eurot. Kohtuotsuses avaldamisel asendada kaebajate nimed tähemärkidega.
/digitaalselt allkirjastatud/ Elle Kask Kohtunik
02.10.2025
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.