Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar ja Einar Vene 23. september 2021, Tartu 3-18-547 S.N.e kaebus Sotsiaalkindlustusameti 12. märtsi 2018. a otsuse nr 9. VH-2/3725, 12. märtsi 2018. a otsuse nr 4 ja
12.märtsi 2018. a otsuse nr 5 tühistamiseks ning Sotsiaalkindlustusametil täiendavate haldusaktide andmise keelamiseks Tartu Halduskohtu 30. aprilli 2020. a otsus S.N.e apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant S.N., esindaja vandeadvokaat Indrek Kukk Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Merle Magnus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30. aprilli 2020. a otsus muutmata.
2.Jätta S.N.e menetluskulud tema enda kanda.
3.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 25. oktoober 2021.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliameti (MTA) 6. veebruari 2018. a maksuotsusega nr 12.2-3/039181-13 tühistati 12. augusti 2014. a töötamise registris vormistatud registrikanne kaebaja töötamise kohta Baltic Tööjõud OÜ-s ja vähendati Baltic Tööjõud OÜ esitatud tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni makse- ja töötuskindlustusemakse deklaratsioonis näidatud maksusummat 13 803,79 euro võrra. Tartu Halduskohus jättis kaebaja kaebuse maksuotsuse tühistamiseks haldusasjas nr 3-18-495 rahuldamata. Otsus jõustus 2. märtsil 2020. Sotsiaalkindlustusameti (SKA) 12. märtsi 2018. a otsusega nr 9.VH-2/3725 tunnistati tagasiulatuvalt jõustumise hetkest kehtetuks kaebajale 9. juuli 2015. a vanemahüvitise määramise otsus nr 19077-1, 27. jaanuari 2017. a vanemahüvitise ja sünnitushüvitise vahe määramise otsus nr 2 ja 27. jaanuari 2017. a vanemahüvitise määramise otsus nr 3 ning anti välja korrigeeritud andmete alusel uued vanemahüvitise määramise otsused. SKA 12. märtsi 2018. a otsusega nr 4 määrati kaebajale vanemahüvitis 8. juunist 2015 kuni 15. augustini 2016 summas 1 736,53 eurot. SKA 12. märtsi 2018. a otsusega nr 5 määrati kaebajale vanemahüvitis
3.veebruarist 2017 kuni 13. aprillini 2018 summas 1736,53 eurot.
2.Kaebaja esitas 15. märtsil 2018 Tartu Halduskohtule kaebuse SKA 12. märtsi 2018. a otsuste nr 9.VH-2/3725, nr 4 ja nr 5 tühistamiseks ja SKA-l täiendavate haldusaktide andmise keelamiseks. Kaebuse kohaselt on SKA rikkunud haldusmenetluse põhimõtteid ning vastustajal puudus õigus kaebaja isikustatud sotsiaalmaksu andmete kontrollimiseks ning seeläbi varasemalt antud vanemahüvitise määramise otsuste kehtetuks tunnistamiseks, sest vaidlustatud otsuste vastuvõtmise hetkeks oli möödunud vanemahüvitise seaduse (VHS) § 7 lg-s 11 toodud õigust lõpetav tähtaeg.
3.Tartu Halduskohus jättis 30. aprilli 2020. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused olid järgnevad.
3.1.Vastustaja ei ole materiaal- ja menetlusnorme rikkunud määral, mis oleks viinud õigusvastaste otsuste tegemiseni. SKA 26. veebruari 2018. a teatega nr 9.VH-2/3725 on tõendatud, et vastustaja on vanemahüvitise ümberarvutamise menetluse algatamisest kaebajat teavitanud. Teade ei sisalda menetlustoimingu õiguslikku alust, kuid teate sisust on arusaadav, et tegemist on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 35 lg 1 p-s 2 nimetatud haldusorgani algatusel algatatava haldusmenetlusega, mitte kaebaja taotluse alusel 7. juulil 2015 või 8. novembril 2016 algatatud menetluse uuendamisega, mida HMS § 44 lg 1 kohaselt saab teha ainult menetlusosalise taotlusel. Seega kehtivad 2018 aastal algatatud menetlusele ka sel ajal kehtivad õigusnormid sõltumata kaebaja vastupidistest väidetest ja viidetest seadustele tagasiulatuva jõu omistamisest vastustaja poolt. Halduskohtu hinnangul ei ole vastustaja rikkunud ka õigust lõpetavat tähtaega.
3.2.Vanemahüvitise ümberarvutamine perehüvitiste seaduse (PHS) § 46 lg 3 järgi põhineb isikustatud sotsiaalmaksu muutunud andmetel. Vastustaja on vaidlustatud otsuses põhjendatult tuginenud HMS § 67 lg 4 p-le 2, mille kohaselt ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui kehtetuks tunnistamise võimalus on ette nähtud seaduses.
3.3.Riigikohtu halduskolleegiumi 2. märtsi 2020. a otsusega asjas nr 3-18-495 on tõendatud, et kaebaja ja tema tööandja Baltic Tööjõud OÜ vaheline töösuhe oli näilik. Seega on tõendatud, et kaebajale väidetavalt makstud töötasult oli tasumata ka sotsiaalmaks.
3.4.Tõendikogum tõendab kaebaja ja Baltic Tööjõud OÜ vahelise käsunduslepingu näilikkust ning seda, et kaebaja ei ole teinud käsundi esemeks olnud tööd ega saanud selle eest ka tasu. Seetõttu ei saanud kaebaja kohta 2014. aastal töötajate registrisse ja seejärel sotsiaalkaitse infosüsteemi jõudnud andmed olla kaebaja kohta esitatud kaebaja teadmata, mis seletab halduskohtu hinnangul kaebaja positsiooni käesolevas kohtuasjas - mitte esitada sisulisi
selgitusi SKA esialgsete otsuste sisulise õigsuse kohta, vaid tugineda üksnes MTA ja SKA menetluste puudulikkusele. Neil asjaoludel ei ole kaebaja apelleerimine vastustaja poolsetele minetustele vaidlusaluses haldusmenetluses kohtule veenev.
3.5.Riigikohtu otsuse kohaselt annab kolleegiumi hinnangul PHS § 46 lg 1p 1 koostoimes sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 31 lg 1 p-ga 1 SKA-le õigusliku aluse iseseisvalt hüvitis tagasi nõuda ning tuvastada muu hulgas ka tsiviilõigusliku suhte puudumine hüvitist puudutavas osas. Samas võib menetlusökonoomia seisukohalt olla otstarbekam kasutada tegeliku töötamise tuvastamiseks MTA abi ning juhinduda hüvitise tagasinõudmisel maksuhalduri haldusaktist.
3.6.Kaebaja poolt vaidlustatud SKA otsused nr 9.VH-2/2375, nr 4 ja nr 5 ei riku kaebaja õigusi, mille tõttu puudub kohtul alus otsuste tühistamiseks ja vastustajale keelava ettekirjutuse tegemiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.Kaebaja vaidlustab apellatsioonkaebusega halduskohtu otsuse täies ulatuses ja taotleb ringkonnakohtu poolt uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgnevad.
4.1.Vastustaja poolt läbiviidud menetlus kaebaja osas varasemalt antud vanemahüvitise määramise otsuste kehtetuks tunnistamiseks ning vanemahüvitise määramiseks uute haldusaktide vastuvõtmiseks on käsitletav haldusmenetluse uuendamisena, millisel juhul tuleb menetluse läbiviimisel kohaldada menetluse alguses, s.o 2015. ja 2016. aastal kehtinud õigusnorme, s.o vanemahüvitise seadust.
4.2.Vastustajal puudus õigus kaebaja isikustatud sotsiaalmaksu andmete kontrollimiseks ning seeläbi varasemalt antud vanemahüvitise määramise otsuste kehtetuks tunnistamiseks, sest vaidlustatud otsuste vastuvõtmise hetkeks oli möödunud VHS § 7 lg-s 11 toodud õigust lõpetav tähtaeg.
4.3.Sõltumata sellest, kas asjas kohaldub VHS või PHS, kohustus vastustaja HMS § 6 lg 1 alusel iseseisvalt kindlaks tegema asja lahendamise seisukohalt olulise asjaolu, s.o kaebaja sotsiaalmaksuga maksustatava tulu 2014. aasta osas ning vastustaja ei olnud VHS § 3 lg 2 või PHS § 37 lg 2 alusel seotud pensionikindlustuse registris või sotsiaalkaitse infosüsteemis sisalduvate andmetega, millist seisukohta kinnitas ka Riigikohus lahendis 3-18-495. Vastustaja on rikkunud uurimiskohustust.
4.4.Vastustaja ei ole asja lahendamise seisukohalt peamist asjaolu, s.o kaebaja sotsiaalmaksuga maksustatava tulu suurust 2014. aasta osas kindlaks teinud ning ei ole selles osas taganud ka kaebajale võimalust olla ära kuulatud. Selliselt on asja lahendamiseks vajalik haldusmenetlus sisuliselt läbi viimata ning seda menetluslikku puudust ei ole võimalik lahendada kohtumenetluses.
4.5.Vastustaja ei ole taganud kaebajale reaalset ärakuulamisõigust, seejuures 9. juuli 2015 otsuse nr 19077-1 kehtetuks tunnistamise osas ei ole vastustaja üleüldse teavitanud kaebajat menetluse alustamisest.
4.6.Vastustaja ei saanud vaidlustatud otsuste vastuvõtmisel tugineda Baltic Tööjõud OÜ suhtes tehtud maksuotsusele, kuivõrd tegemist ei ole eelhaldusaktiga vastustaja poolt läbiviidavas menetluses. Lisaks ei ole praegusel juhul vastustaja kõnealusele maksuotsusele ning selles tuvastatud asjaoludele tuginenud, mistõttu on halduskohus selles osas lubamatult täiendanud vaidlustatud haldusakti faktilist alust.
5.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja nõustub kõigi halduskohtu põhjendustega ning jääb oma 31. märtsil 2020 halduskohtule esitatud selgituste, põhjenduste ja vastuväidete juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Kaebaja heidab ette, et vastustaja on rikkunud HMS § 5 lg-s 5 sätestatud nõuet, mille kohaselt juhul, kui haldusmenetluse ajal muutuvad haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Kuivõrd tegemist oli menetluse uuendamisega, oleks SKA pidanud vaidlustatud otsuste andmisel kohaldama menetluse alguses kehtinud vanemahüvitise seadust, mitte tuginema perehüvitiste seadusele. Kaebaja esitas vastustajale avalduse vanemahüvitise saamiseks 7. juulil 2015, kui kehtis vanemahüvitise seadus. Vaidlustatud otsustest nähtuvalt on vastustaja aga juhindunud perehüvitiste seadusest, mis jõustus 1. jaanuaril 2017. Esiteks jääb ringkonnakohtule mõistmatuks kaebaja etteheide, et kaebaja hinnangul oleks ka
27.jaanuari 2017. a vanemahüvitise ja sünnitushüvitise vahe määramise otsuse nr 2 ja
27.jaanuari 2017. a vanemahüvitise määramise otsuse nr 3 kehtetuks tunnistamise osas pidanud SKA kohaldama vanemahüvitise seadust. Mõlemad vaidlusalused otsused on antud välja nende väljaandmise hetkel kehtinud perehüvitiste seaduse alusel. Seega isegi kui lähtuda kaebaja arusaamast, et hüvitiste ümber arvestamisel oleks tulnud kohaldada nende andmise hetkel kehtinud seadust, tuleks ikkagi lähtuda perehüvitiste seadusest.
8.Seonduvalt 9. juuli 2015. a otsuse nr 19077-1 tühistamisega selgitab ringkonnakohus järgmist. Tulenevalt HMS §-st 54 tuleb pädeval haldusorganil lähtuda haldusakti andmisel haldusakti andmise ajal kehtivast õigusest, praegusel juhul perehüvitiste seadusest. Ka kaebaja viidatud HMS § 5 lg-st 5 ei tuleneks vastustajale nõuet, kohaldada varem kehtinud vanemahüvitise seadust, sest haldusmenetlus hüvitiste määramiseks lõppes siis, kui SKA tegi 9. juulil 2015. a otsuse kaebajale vanemahüvitiste määramiseks. Menetlus vanemahüvitise määramiseks lõppes selle haldusakti andmisega ja kaebajale teatavaks tegemisega (HMS § 43 lg 1 p 1). Nüüd, kui SKA-le sai 15. veebruaril 2018 teatavaks, et hüvitiste määramise aluseks olevad andmed olid juba hüvitiste määramise hetkel ebaõiged, mistõttu võis olla vajadus hüvitiste ümberarvestamiseks, pidigi SKA kohaldama 2018. aastal, ehk vanemahüvitise ning vanemahüvitise ja sünnihüvitise vahe määramise otsuste kehtetuks tunnistamise hetkel kehtinud perehüvitiste seadust.
9.Ringkonnakohus selgitab, et isegi juhul, kui oleks tulnud kohaldada vanemahüvitise seaduse regulatsiooni, ei muudaks see praeguse vaidluse lõpptulemust, sest ka vanemahüvitise seaduse kehtivuse ajal kohaldati enammakstud vanemahüvitise tagasinõudmiseks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 151 sätestatud alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaegu. Ka varem kehtinud vanemahüvitise seaduse regulatsioon nägi ette, et Sotsiaalkindlustusamet kontrollib isikustatud sotsiaalmaksu andmeid hüvitise maksmise kalendrikuude kohta hüvitise maksmise perioodil ning nelja kalendrikuu möödudes pärast hüvitisele õiguse lõppemist (§ 7 lg 11). Norm aga ei viita enammakstud hüvitise tagasinõudmise õiguse lõppemisele peale nelja kuu möödumist pärast hüvitise õiguse lõppemist. Kuivõrd vanemahüvitise seadus ei näinud ette vanemahüvitise seaduse § 7 lg 11 sätestatud tagasinõude aegumistähtaega, kohaldati aegumisele sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 35 lg 1 kaudu TsÜS § 151 regulatsiooni. Ka SÜS eelne kohtupraktika lähtus põhimõttest, et kui valdkonna õigusaktid ei sätesta teistsuguseid
aegumistähtaegu, on kohaldatav TsÜS-i alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg (nt Riigikohtu 27. märtsi 2007. a otsus nr 3-3-1-7-07, p 17 ja Tallinna Ringkonnakohtu 11. aprilli 2013. a otsus nr 3-12-256, p 13). Tallinna Ringkonnakohtu 11. aprilli 2013. a otsuses nr 3-12-256 p-s 12 on selgitatud, et vanemahüvitise seaduse § 7 lg-s 11 sätte sõnastus ei viita mingitele õiguslikele tagajärgedele, mis järgnevad sättes pensioniametile (praegu SKA) pandud kohustuste täitmatajätmisele, sealhulgas enammakstud hüvitise tagasinõudmise õiguse lõppemisele. Tegemist oli pensioniameti tööd korraldava sättega, mis täpsustas, millise perioodi jooksul oli pensioniametil kohustus sotsiaalmaksu laekumist kontrollida. Kontrolli vajadus oli tingitud asjaolust, et Riigikontrolli arvates põhjustas probleeme Maksu- ja Tolliametist sotsiaalmaksu andmete pensioniametisse laekumise kiirus. Seetõttu pandi pensioniametile seadusega kohustus sotsiaalmaksu andmete kontrollimiseks. Normi sõnastus aga ei viidanud enammakstud hüvitise tagasinõude õiguse lõppemisele. Enammakstud vanemahüvitise tagasinõudmisele kohaldati seega ka ajal, mil vanemahüvitise seadus kehtis, TsÜS § 151 sätestatud aegumistähtaegu. Eeltoodu tõttu on kaebaja etteheited asjakohatud ja ka vanemahüvitise seaduse kohaldamine perehüvitiste seaduse asemel ei muudaks vaidluse lõpptulemust. Sotsiaalkaitse infosüsteemi andmetel oli kaebaja 2014. aasta sotsiaalmaks enne MTA
6.veebruari 2018. a maksuotsust 14 708,95 eurot ja pärast maksuotsust 6876,67 eurot. Lähtudes perehüvitiste seaduse § 46 lg-st 4 oli praegusel juhul SKA-l õigus kontrollida kaebajale vanemahüvitise arvutamise aluseks olevaid isikustatud sotsiaalmaksu andmeid tagasiulatuvalt.
10.Apellatsioonkaebuse kohaselt kohustus vastustaja sõltumata sellest, kas asjas kohaldub vanemahüvitise seadus või perehüvitiste seadus, HKMS § 6 lg 1 alusel iseseisvalt kindlaks tegema kaebaja sotsiaalmaksuga maksustatava tulu 2014. aasta osas ning vastustaja ei olnud vanemahüvitise seaduse § 3 lg 2 või perehüvitiste seaduse § 37 lg 2 alusel seotud pensionikindlustuse registris või sotsiaalkaitse infosüsteemis sisalduvate andmetega, millist seisukohta kinnitas ka Riigikohus lahendis 3-18-495. Kaebaja arvates on vastustaja rikkunud uurimiskohustust ning ei ole selles osas taganud ka kaebajale võimalust olla ära kuulatud. SÜS § 38 lg 2 alusel kehtestatud „Sotsiaalkaitse infosüsteemi põhimääruse“ (määrus) § 16 lg 1 järgi saab infosüsteem andmeid teistest riigi andmekogudest infosüsteemide andmevahetuskihi kaudu või muul kokkulepitud elektroonilist teabevahetust võimaldavat viisil. Määruse § 17 lg 2 ja § 12 p 1 kohaselt saab sotsiaalkaitse infosüsteem maksualaseid andmeid, sealhulgas arvestatud või makstud sotsiaalmaksu summa, selle arvestatud või makstud pensionikindlustuse osa ja riikliku pensionikindlustuse osa maksukohustuslaste registrist. Määruse § 18 lg 1 kohaselt vastutavad andmeandjad esitatud andmete õigsuse eest. Vastutav töötleja (SKA) on kohustatud tegema andmeesitajale järelepärimise, kui tal on tekkinud kahtlus esitatud andmete õigsuse ja tervikluse suhtes. Kui andmeandja avastab, et ta on esitanud infosüsteemi ebaõigeid andmeid, on ta kohustatud viivitamata esitama infosüsteemile õiged andmed. Infosüsteemi andmete kandmisel tekkinud andmevea ilmnemisel on vea leidnud töötleja kohustatud andmevea parandama, teisest andmekogust saabunud andmetes puuduse leidmisel teavitama sellest teise andmekogu andmete esitajat (määruse § 18 lg-d 2–4). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole SKA eksinud, kui on hüvitiste ümberarvestamisel lähtunud andmetest, mis kajastuvad sotsiaalkaitse infosüsteemis. Perehüvitiste seaduse § 46 lg 3 kohaselt olukorras, kus selgub, et vanemahüvitise arvutamise aluseks olevad isikustatud sotsiaalmaksu
andmed on muutunud, arvutatakse hüvitis ümber ja enammakstud hüvitis nõutakse hüvitise saajalt tagasi.
11.Ka Riigikohtu viidatud otsusest nr 3-18-495 ei saa teha järeldust, nagu SKA ei tohiks tugineda sotsiaalkaitse infosüsteemis sisalduvatele andmetele. Riigikohus selgitas (otsuse p-s 15), et ei nõustu SKA seisukohaga, et tal ei ole kaalutlusõigust kalduda hüvitise määramisel või tagasinõudmisel kõrvale MTA sisestatud või muudetud andmetest. Kolleegium selgitas, et perehüvitiste seadus § 46 lg 1 p 1 koostoimes SÜS § 31 lg 1 p-ga 1 annab SKA-le õigusliku aluse iseseisvalt hüvitis tagasi nõuda ning tuvastada muu hulgas ka tsiviilõigusliku suhte puudumine hüvitist puudutavas osas. Kolleegium selgitas, et samas võib menetlusökonoomia seisukohalt olla otstarbekam kasutada tegeliku töötamise tuvastamiseks MTA abi ning juhinduda hüvitise tagasinõudmisel maksuhalduri haldusaktist. Seega võib SKA lähtuda MTA maksuhalduri haldusaktist, kuid hüvitise määramisel või tagasinõudmisel on SKA-l kaalutlusõigus kalduda sellest ka vajadusel kõrvale. Seega ei ole SKA seotud maksuhalduri haldusaktiga, mis aga ei tähenda, et sellele ei võiks tugineda. Vastustajaga on asjakohaselt viidanud, et SÜS § 5 lg 2 kohaselt peab isik hüvitise taotlemisel aitama igakülgselt kaasa eesmärgipärasele ja efektiivsele menetlusele ning asjaolude muutumise korral hüvitise kohandamisele. Kaebaja ei ole ise esitanud ühtegi selgitust ega tõendit selle kohta, miks või millises osas on SKA hüvitiste suurusi ebaõigesti vähendanud.
12.Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole vastustaja taganud kaebajale reaalset ärakuulamisõigust, seejuures 9. juuli 2015. a otsuse nr 19077-1 (vanemahüvitise määramise otsus) kehtetuks tunnistamise osas ei ole vastustaja üleüldse teavitanud kaebajat menetluse alustamisest. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et SKA 9. juuli 2015. a otsuse nr 19077-1 (tl 8) osas ei ole menetluse alustamisest kaebajat teavitatud, kuid haldusmenetlus on siiski läbi viidud ka SKA 9. juuli 2015. a otsuse osas, mille tulemusel on otsus kehtetuks tunnistatud ja antud välja uus haldusakt (tl 14-16). Seetõttu on vaidlusalune 12. märtsi 2018. a otsus 9. juuli 2015. a otsuse nr 19077-1 kehtetuks tunnistamise osas formaalselt õigusvastane, sest vastustaja on rikkunud HMS § 40 lg-st 1 tulenevat ärakuulamisõigust. Samas ei too menetluslikud minetused alati kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamist. Nimelt sätestab HMS § 58, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1 kohaselt võib haldusakti jätta kehtetuks tunnistamata, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist. Praeguses vaidluses ei ole kaebaja esitanud ühtegi sisulist vastuväidet, millele tuginedes oleks põhjust järeldada, et vastustaja oleks pidanud andma teistsuguse sisuga haldusakti. Ringkonnakohtule ei ole äratuntav, et ärakuulamisõiguse rikkumine oleks mõjutanud vastustaja järeldusi. Ringkonnakohtu hinnangul on praeguses asjas kogutud tõenditele tuginedes tõendatud, et vaatamata SKA tehtud menetlusveale on haldusmenetluses tehtud otsus sisuliselt õige. Kuivõrd kaebaja ei ole siiani esitanud tõendeid, et tema 2014. aasta sotsiaalmaksu andmed oleks võrreldes 12. märtsi 2018 seisuga muutunud, ei ole alust vaidlustatud otsuste tühistamiseks hoolimata ärakuulamisveast 2015. aasta vanemahüvitise määramise otsuse kehtetuks tunnistamisel. Isegi kui kohus ärakuulamisveaga otsuse tühistaks, peaks Sotsiaalkindlustusamet välja andma ikkagi samasuguse otsuse.
Ringkonnakohus on seisukohal, et kuigi SKA 9. juuli 2015. a otsuse nr 19077-1 kehtetuks tunnistamisel on menetluslikud puudused, ei too see praegusel juhul kaasa 12. märtsi 2018. a otsuse nr 9.VH-2/3725 ja selle alusel antud 12. märtsi 2018. a otsuste nr 4 ja nr 5 tühistamist, sest haldusaktid on sisuliselt õiguspärased.
13.Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et 27. jaanuari 2017. a vanemahüvitise ja sünnitushüvitise vahe määramise otsuse nr 2 ning vanemahüvitise määramise otsuse nr 3 kehtetuks tunnistamisel ei ole kaebajat eelnevalt ära kuulatud. SKA 26. veebruari 2018. a teates selgitas SKA vanemahüvitise taotluste ümberarvestamise menetluse põhjust ning andis kaebajale tähtaja omapoolsete seisukohtade esitamiseks. Seega on kaebajale antud võimalus otsuste nr 2 ja 3 osas anda omapoolne seisukoht, mistõttu ei ole sellekohased etteheited põhjendatud ning SKA ei ole nende otsuste osas rikkunud kaebaja õigust olla ära kuulatud. Kaebaja hinnangul on 9 tööpäeva SKA-le vastamiseks olnud ilmselgelt ebapiisav. Samas ei ole kaebaja praeguses vaidluses toonud välja ühtegi sisulist argumenti, milliste tõendite kogumine või SKA-le arvamuse ja vastuväidete koostamine vajanuks pikemat vastamistähtaega. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa 9 päevast vastamistähtaega pidada ebamõistlikult lühikeseks. Kaebaja ei ole ka praeguse kohtuvaidluse käigus esitanud ühtegi sisulist vastuväidet ega tõendit selle kohata, miks oli temale määratud hüvitiste ümberarvestamine ebaõige.
14.Apellatsioonkaebuse etteheited, nagu halduskohus oleks asunud vaidlusaluse otsuse p-s 49 haldusakti faktilist alust täiendama, kui viitas Riigikohtu 2. märtsi 2020. a otsusele, ei ole ringkonnakohtu hinnangul samuti põhjendatud. Kohtuasja toimikust nähtub, et Tartu Halduskohus peatas kaebaja taotluse alusel 24. aprilli 2019. a määrusega praeguse haldusasja menetluse kuni haldusasjas nr 3-18-495 tehtava menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Kui halduskohus refereerib Riigikohtu otsust või toob sealt välja mõned asjaolud, ei tähenda see SKA haldusakti faktilist täiendamist. Juhul, kui olukord oleks olnud vastupidine ja tegemist ei oleks olnud näiliku töösuhtega, siis oleks ilmselt halduskohus samuti sellele otsuses viidanud. Asjas nr 3-18-495 tuvastatu viitab sellele, et kaebajale oli teada, et 2014. aastal töötajate registrisse ja seejärel sotsiaalkaitse infosüsteemi jõudnud sotsiaalmaksu andmed olid ebaõiged. Tegemist on olulise asjaoluga, olgugi, et praeguses vaidluses kaebajale ebasoodsaga.
15.Lähtudes ülaltoodud põhjendustest jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30. aprilli 2020. a otsuse resolutsiooni muutmata.
16.Kaebaja on taotlenud tema poolt apellatsioonimenetluses tasutud menetluskulude 1359,60 euro välja nõudmist vastustajalt. HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, mistõttu neid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1).
17.Kaebaja on taotlenud enda nime asendamist initsiaalide või tähemärgiga ning palunud mitte avaldada tema nime, isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida. Lähtudes HKMS § 175 lõikest 3, asendab ringkonnakohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime initsiaalidega.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.