X kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 25 000 eurot seoses telefonikõnede mittevõimaldamisega 2021. aasta veebruaris
RESOLUTSIOON
1.Lugeda kaebetähtaeg ületatuks ja jätta kaebetähtaja ennistamise taotlus rahuldamata.
2.Lõpetada haldusasja menetlus.
3.Jätta kaebaja menetlusabi taotlus läbi vaatamata.
4.Jätta poolte võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Ringkonnakohtule
päeva jooksul kättetoimetamisest arvates.
Tallinna määruse
1.Tallinna Halduskohtusse saabus 15.07.2021 (kaebusel kuupäev 13.07.2021) X kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 25 000 eurot seoses telefonikõnede mittevõimaldamisega 2021. aasta veebruaris. Kaebusele lisatud vangla 19.04.2021 vastuse nr 537/21/23-2 kohaselt soovib kaebaja kahju hüvitamist selle eest, et tal ei võimaldatud 11. ja 17. veebruaril 2021 helistada advokaadile ning 15. ja 17. veebruaril helistada eranumbritele. Vangla jättis kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, kuna vangla andmetel ei esitanud kaebaja mitte ühtegi avaldust 15.02.2021 ja 17.02.2021 helistamiseks. 11.02.2021 avaldas kaebaja soovi helistada advokaat Anu Pärtelile, kuid nimetatud isik ei ole kaebaja advokaat.
2.Kohtute infosüsteemist lähtuvalt on halduskohus varasemalt lahendanud kaebaja sama nõudega samal alusel kaebust haldusasjas nr 3-21-839, kus kohustuslik kohtueelne menetlus oli läbitud Tallinna Vangla sama, 19.04.2021 vastusega nr 5-37/21/23-2. Nimetatud asjas jättis halduskohus 07.05.2021 määrusega kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata ja kohustas kaebajat riigilõivu tasuma. Halduskohtu põhjenduste kohaselt ei saanud eeldada, et kaebaja menetluses osalemine on edukas, kuna vangla vastuse kohaselt ei esitanud kaebaja mitte ühtegi taotlust 15. ja 17.02.2021 helistamiseks ja 11.02.2021 soovis kaebaja helistada advokaadile, kes ei ole tema esindaja ega kaitsja. Lisaks ei saa helistamise mittevõimaldamine kaebajale tekitada ebamugavusi sel määral, et see saaks kaasa tuua kahju hüvitamise kohustuse. Kaebaja vaidlustas halduskohtu määruse Tallinna Ringkonnakohtus ja selgitas määruskaebuses, et vangla väide, et kaebaja ei ole helistamiseks taotlusi esitanud, ei ole tõsi. Tallinna Ringkonnakohus tagastas 13.05.2021 määrusega kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata jätmise peale esitatud määruskaebuse ilmselge 1(4)
perspektiivituse tõttu (HKMS § 207 lg 2 ja § 187 lg 3). Kuna kaebaja riigilõivu ei tasunud, tagastas Tallinna Halduskohus 31.05.2021 määrusega kaebuse. Nimetatud määrus jõustus 22.06.2021.
3.Kaebaja esitas käesolevas haldusasjas koos kaebusega koopiad telefoni kasutamise taotlustest, millelt nähtub järgnev: - kaebaja taotlus telefoni kasutamiseks, esitamise kuupäev 10.02.2021, taotluse sisu soov helistada 11.02.2021 kell 11.00 advokaat Anu Pärtlile, taotlusel on punases kirjas märkus „ei ole ta adv?“ (dtl 11); - kaebaja taotlus helistamiseks, taotluse esitamise kuupäev 14.02.2021, taotluse sisu soov teha erakõned 15.02.2021 kell 10.00 (dtl 9); - kaebaja taotlus telefoni kasutamiseks, taotluse esitamise kuupäev 16.02.2021, taotluse sisu soov helistada eranumbritele ja advokaat Madis Piirlale 17.02.2021 kell 10.00 (dtl 9).
4.Kohus küsis Tallinna Vanglalt selgitusi ja täiendavaid dokumente seetõttu, et vangla vastuses kahju hüvitamise taotlusele on väidetud, et kaebaja ei ole 15.02.2021 ega 17.02.2021 helistamiseks taotlusi esitanud, kuid kohtule nähtub kaebaja esitatud telefoni kasutamise taotlustelt, et nimetatud kuupäevadel helistamiseks on kaebaja taotlused esitanud. Kohus soovis teada, kas kaebajale tegelikkuses telefonikõned keelati või need siiski toimusid. Tallinna Vangla selgitas 26.07.2021 järgnevat: - inspektor-kontaktisikult 23.03.2021 laekunud info kohaselt kaebaja 15.02.2021 ja 17.02.2021 helistamiseks avaldust ei esitanud, 11.02.2021 soovis kaebaja helistada, kuid mitte oma advokaadile; - inspektor-kontaktisik ei osanud vangla 19.04.2021 vastusest ja kaebaja esitatud taotlustest tulenevat ebakõla selgitada, kuid on võimalik, et andmed jõudsid arhiivi suure töökoormuse ja töökorralduse muutumise tõttu viivitusega; - helistamist korraldanud valvur ei osanud samuti selgitada, miks jäid kaebajal 15.02.2021 ja 17.02.2021 soovitud telefonikõned tegemata; ametnik järeldas, et 17.02.2021 avaldus jõudis temani ilmselt alles 18.02.2021, sest kellaaeg on avaldusel sama, mis ta soovis helistada 17.02.2021; 15.02.2021 osas on võimalik, et kaebaja ise soovis helistada reedel; - 15.02.2021 ja 17.02.2021 videosalvestiste kontrollimisel selgus, et telefoni kaebaja kambri juurde ei viidud, kuid on näha, et 15.02.2021 kaebaja räägib telefonikõnesid teostava ametnikuga; - telefonikõnede andmebaasi kohaselt sai kaebaja 2021. aasta 6. nädalal helistada 08., 09. ja 10.02 ning 7. nädalal 18. ja 19.02.
5.Kohus jättis 01.09.2021 määrusega kaebuse käiguta ja kohustas kaebajat esitama kaebetähtaja ennistamise taotlust. Kaebajal tuli põhjendada, milliste mõjuvate põhjuste tõttu ei olnud tal võimalik kaebetähtaega järgida, sh miks ei olnud tal võimalik esitada käesolevas asjas kaebust hiljemalt 14 päeva jooksul pärast tagastamismääruse kättesaamist või hiljemalt jõustumist haldusasjas nr 3-21839, ning miks ei olnud võimalik käesolevas asjas esitatud tõendeid esitada juba algse kaebuse esitamisel või hiljemalt haldusasjas nr 3-21-839 tagastamist vaidlustades. Kaebaja selgitas 06.09.2021 kohtule, et esitas halduskohtusse kaebuse vangla ja kohtu ühise õigusvastase tegevuse tuvastamiseks, mida kohus keeldus menetlemast ja suunas teda uuesti hüvitisnõudega halduskohtusse (haldusasi nr 3-21-1112). Nimetatud asjas tehtud määrus jõustus 15.07.2021, mistõttu on 13.07.2021 esitatud kaebus esitatud õigesti. Lisaks tuleks kaebetähtaeg ennistada seetõttu, et vangla ja kohus on toiminud teadlikult valesti ning kaebaja ei ole eksinud ühegi sätte vastu. Seega tuleks rakendada olukorda, nagu oleks kaebus esitatud asjas nr 3-21-839.
2(4)
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kohus leiab, et kaebaja on kaebetähtaega ületanud. Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud (VangS § 11 lg 8). Kohtu poole tuleb pöörduda 30 päeva jooksul (RVastS § 18 lg 2). Seega oleks kaebajal tulnud kaebus esitada hiljemalt 19.05.2021. Käesolevas asjas esitas kaebaja kaebuse aga 13.07.2021, s.o pea kaks kuud pärast kaebetähtaja möödumist. Haldusasjas nr 3-21-839 esitas kaebaja kaebuse tähtaegselt (21.04.2021). Haldusasjas nr 3-21-839 ja käesolevas asjas on tegemist sama nõudega samal alusel, s.o kahju tekkimise faktilised alused on samad. Kuigi kaebuse tagastamine ei välista võimalust sama kaebusega uuesti kohtu poole pöörduda (HKMS § 43 lg 2), tuleb ka uue kaebuse esitamisel järgida seaduses sätestatud kaebetähtaega. Eelneva sarnase kaebuse ettevalmistav menetlus halduskohtus ei peata kaebetähtaja kulgemist, küll aga võivad olulised menetluslikud minetused olla mõjuvaks põhjuseks kaebetähtaja ületamise korral. Seega on kaebaja käesoleva kaebuse esitamisel kaebetähtaega ületanud.
7.Juhul kui kaebaja on kaebetähtaega ületanud ja kohus kaebetähtaega ei ennista, lõpetab kohus haldusasja menetluse (HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2). HKMS § 71 lõigete 1 ja 2 kohaselt saab kaebetähtaja ennistada siis, kui tähtaja möödalaskmiseks oli mõjuv põhjus ja kaebus on esitatud 14 päeva jooksul pärast mõjuva põhjuse äralangemist. Kaebaja 06.09.2021 selgitustest nähtuvalt peab kaebaja mõjuvaks põhjuseks asjaolu, et haldusasjas 3-21-1112 suunas kohus teda kahju hüvitamise nõudega uuesti kohtu poole pöörduma ja nimetatud määrus jõustus 15.07.2021. Samuti, et vangla ja kohus on teadlikult toiminud valesti.
8.Praegusel juhul on uue kaebuse esitamine tingitud asjaolust, et nii kohtueelses menetluseshaldusasjas nr 3-21-839 on vanglal ja kohtutel jäänud tähelepanuta, et tegelikkuses esitas kaebaja vaidlusalustel kuupäevadel telefoni kasutamiseks taotlusi. Nimetatu aga ei tingi kaebetähtaja ennistamist, kui kaebajal oleks olnud võimalik täiendavad tõendid ja väited, et vangla info väidetava taotluste mitteesitamise kohta on vale, esitada juba algses haldusasjas. Kaebajale pidi vangla eksimus olema teada juba haldusasjas nr 3-21-839 kaebuse esitamisel, kuivõrd vangla on kaebaja kahju hüvitamise taotluse lahendamisel 19.04.2021 väitnud, et kaebaja ei ole 15.02 ja 17.02.2021 helistamiseks taotlusi esitanud. Kohtule ei nähtu, et kaebaja oleks sellekohase väite esitanud nimetatud haldusasjas halduskohtule. Halduskohtule esitatud 21.04.2021 kaebuses on kaebaja esitanud lakoonilise kahju hüvitamise nõude, andmed kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kohta ja taotluse nõuda vastustajalt välja kõik kaebaja 2021. aasta veebruari kõnedega seotud dokumendid, taotlused ja kaebused. Kaebuses puudub viide, et vangla väide taotluste esitamata jätmise kohta on ekslik. Tallinna Ringkonnakohtule 12.05.2021 esitatud määruskaebuses on kaebaja kirjutanud, et vangla valetab, et kaebaja ei ole helistamiseks taotlusi esitanud, ja esitanud halduskohtule esitatuga sarnase taotluse tõendite väljanõudmiseks. Eeltoodust nähtub, et kuigi kaebajale pidi vangla eksimus teada olema juba algse kaebuse esitamisel, ei esitanud ta sellekohast väidet halduskohtule. Kaebuse sisustamine on aga isiku enda ülesanne. Kuigi halduskohtul on selgitamis- ja uurimiskohustus ning kohustus tõlgendada menetlusosalise avaldusi tema eesmärgist lähtuvalt (HKMS § 2 lg 4 ja 5), ei hõlma see kaebuse sisustamist kaebaja eest. Isik peab olema ise suuteline probleemi arusaadavalt kirjeldama ja sisustama (vt analoogia korras Riigikohtu 16.04.2013 määruse nr 3-3-1-12-13 p 10 kol3(4)
mas lõik). Ennekõike pidi faktilisi asjaolusid, kas kaebaja konkreetsel päeval taotles helistamist või mitte, teadma kaebaja ise; ning esitama sellekohaseid selgeid taotluseid ja väiteid ka kohtutele. Kaebaja on ka varasema halduskohtumenetluse kogemusega, kuivõrd ta on esitanud halduskohtule vähemal 26 erineva sisuga kaebust ja avaldust. Kui isik ei maini vastustaja vastuse puudujääke või kogumata tõendeid selgesõnaliselt ega esita selgeid väiteid, jääb sellekohane vastutus ka kaebajale endale, kui isikul oli väiteid ja taotluseid võimalik mõistlikul ajal kohtumenetluse jooksul ise esitada.
9.Kohtule nähtub, et kaebajale olid käesoleva kaebuse lisadena esitatud telefoni kasutamise taotluste koopiad kättesaadavad juba enne 24.05.2021. Nimelt esitas kaebaja samad koopiad halduskohtule asjas nr 3-21-1112 koos kaebusega 24.05.2021. Haldusasjas nr 3-21-839 tagastas kohus kaebuse 31.05.2021 määrusega, s.o 7 päeva pärast seda, kui kaebaja esitas seda haldusasja puudutavad uued tõendid teises haldusasjas. Kaebaja ei ole selgitanud, miks ei olnud telefoni kasutamise taotluse koopiaid võimalik esitada juba haldusasjas nr 3-21-839, sh miks ei olnud võimalik esitada neid enne kaebuse tagastamist iseseisvalt, koos uue menetlusabi taotlusega või koos määruskaebusega kaebuse tagastamisele. Arvestades halduskohtu tõlgendamis- ja selgitamiskohustust, oleks juba ainuüksi uute tõendite ilmnemisel halduskohus saanud isikut suunata muutunud asjaolude tõttu esitama uut menetlusabi taotlust või asunud neid asjaolusid muul viisil sisuliselt hindama. Ka uute tõendite ilmnemisel pärast kaebetähtaja lõppu tuleb need esitada viivitamatult esimesel võimalusel ning tõendite esitamisega viivitamine on kaebaja enda risk.
10.Halduskohus on juba haldusasjas nr 3-21-839 kaebuse tagastamisel, mis jõustus 22.06.2021, kaebajale selgitanud, et kaebuse tagastamine ei võta talt õigust uuesti kohtu poole pöörduda. Asjaolu, et haldusasjas nr 3-21-1112 on kohus seda korranud ja selgitanud, et kaebajal on uute tõendite ilmnemisel võimalus uuesti pöörduda kohtu poole või esitada uus kahju hüvitamise taotlus vanglale, ei tähenda, et kaebajal oleks ka nimetatud haldusasja tõttu olnud mõjuv põhjus kaebetähtaja möödalaskmiseks. Kohtute infosüsteemi kohaselt sai kaebaja haldusasjas nr 3-21-839 kaebuse tagastamise määruse (31.05.2021) kätte 04.06.2021 ja määrus jõustus 22.06.2021. Seega pidi kaebajal hiljemalt 04.06.2021 olema teada, et tal ei ole keelatud kohtusse uut kaebust esitada (sj järgides kaebetähtaega) ja alates 23.06.2021 oli kaebajal seda ka võimalik teha (enne oleks tegu olnud korduva kaebusega HKMS § 43 lg 1 p 3 mõttes). Arvestades HKMS § 71 lõikes 2 nimetatud tähtaega alates 23.06.2021, oleks kaebajal tulnud kaebus esitada hiljemalt 06.07.2021. Kaebaja on kaebuse esitanud aga 13.07.2021 (kohtusse saabunud 15.07.2021) ehk pea nädal aega pärast HKMS § 71 lõikes 2 sätestatud tähtaja möödumist.
11.Arvestades eeltoodut, leiab kohus, et kaebaja põhjendused ega kohtule nähtuvad asjaolud ei anna alust kaebetähtaja ennistamiseks eelkõige seetõttu, et kaebajal olid käesolevas asjas uue kaebuse esitamise tinginud tõendid olemas juba enne haldusasjas nr 3-21-839 kaebuse tagastamist. Kuigi kohtud on nii haldusasjas nr 3-21-839 kui ka 3-21-1112 selgitanud kaebajale, et tal on võimalik uuesti kaebusega kohtu poole pöörduda, ei tähenda see, et kaebaja võis tal olemasolevate tõendite ja uue kaebuse esitamisega viivitada. Seetõttu tuleb haldusasja menetlus HKMS § 152 lg 1 punkti 2 ja § 124 lõike 2 alusel lõpetada.
12.Kohus selgitab, et kaebuse menetluse lõpetamise korral ei ole kaebajal võimalik enam samal alusel sama nõudega uuesti kohtusse pöörduda (HKMS § 43 lg 1 p 2). Kuna kohus lõpetas haldusasja menetluse kaebetähtaja ületamise tõttu, jätab kohus kaebaja menetlusabi taotluse läbi vaatamata. Poolte võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.