Muud

Tallinna Vangla 23.07.2021 käskkirja nr 5-2/21/471 kehtivus ja selle käskkirjaga seonduv vaidemenetlus kuni haldusasjas nr 3-21-1048 lõpliku lahendi jõustumiseni.

erinevate tegudega. See seisukoht on vaieldav. Karistusõiguslikult on teoühtsusega (ühe teoga) tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühtsest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona (vt nt kriminaalasjad nr 3-1-1-14-14, p d 1024–1026; 3-1-1-70-15, p 10). Selles kohtuasjas tuvastatu osutab meie arvates selgelt isiku poolt õiguslikult ühe teona käsitatava rikkumise toimepanemisele. Sellisel juhul tuleks isikut karistada vaid ühe rikkumise toimepanemise eest ning VangS § 63 lg 1 punktis 4 sätestatud piirmäära ületamine karistuse määramisel ei ole võimalik. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei ole ebaõiglane ega ülekohtune kolmandate isikute suhtes, ei riku avalikku huvi, ei koorma vastustajat põhjendamatult ega ole ebaproportsionaalne. Vastustaja pole osundanud üheski käskkirjas, et vangla oleks jäänud koristamata selle pärast, et kaebuse esitaja pole suutnud teha vastustaja poolt nõutud tööd. Kohaldades esialgset õiguskaitset ei tekitata riigile või avalikkusele kahju. Kui kohus jätab esialgset õiguskaitset kohaldamata, siis tähendab see taotluse esitajale, et tema peab jätkama kaebuste esitamist. See aga ei ole otstarbekas menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt. Samuti tuleb arvesse võtta, et halduskohtumenetlus on suhteliselt pikk protsess ning kaebuse esitajal ei ole sellist ressurssi, et vaidlustada järjest kõiki vastustaja käskkirju. Kaebuse esitaja leiab, et eeltoodud põhjendustel on esialgne õiguskaitse põhjendatud ja menetluses vajalik. HKMS § 249 lg 2 kohaselt võib esialgse õiguskaitse taotluse esitada halduskohtule ka vaidemenetluse ajal. Kaebaja palub kohaldada esialgset õiguskaitset ning peatada Tallinna Vangla 23.07.2021 käskkirja nr 5-2/21/471 kehtivus vaidemenetluse ajaks.

koristustöödel takistusi näinud. Kinnipeetav oli tööle määratud, talle anti seaduslik korraldus tööle asuda ja tal oli seadusest tulenev kohustus korraldusele alluda. Distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt ei keeldunud X 24.06.2020 korraldust täitmast tervislikel põhjustel, vaid väites, et talle ei ole tööle määramise käskkirja tutvustatud. Menetluse käigus on kindlaks tehtud, et X oli käskkirjaga tutvunud ja töökohustusest teadlik, kuid keeldus haldusaktiga tutvumise kohta allkirja andmast. Terviseprobleemidele asus kinnipeetav menetluse käigus viitama hiljem, kuid ka siis ei selgunud, et konkreetsel kuupäeval olnuks kinnipeetava tervis osas selliseid kaebusi, mis tema tööle asumise välistanuksid, vaid ta tugines taas oma üldisele terviseseisundile. Kuna Xi tervislik seisund ei takista tal vanglas koritustöid tegemast, ei olnud korraldusele allumatusele õigustust. Osakonna üldkasutatavate ruumide koristamine ei eelda üldjuhul suuremat füüsilist pingutust kui elukambri koristamine, milleks kohustus tuleneb kinnipeetavale VangS § 67 punktist 4 ja Tallinna Vangla kodukorra punktist 1.13.3. X tuleb igapäevaste toimetustega, sh kambri koristamisega iseseisvalt toime. Ta saab paremat kätt kasutada raskuste, sh veeämbri tõstmisel. Koristamisel ei pea anumat ka täielikult veega täitma, ta saab ise vastavalt oma füüsilistele võimetele ämbri raskust optimeerida. Vestlustes on X inspektor-kontaktisikule avaldanud, et soovib minna kutsekooli abikokaks õppima, et vabanedes asuda abikokana tööle. Ilmselgelt on abikoka ametis erinevateks toiminguteks kahte kätt oluliselt enam vaja, kui koristades ja ka köögis tuleb täidetud anumaid tõsta, aga kaebaja ei ole abikokaks õppimisel ja abikokana töötamisel enda füüsilises seisundis takistust näinud. X käib ka spordisaalis ja tema tervislik seisund ei ole olnud tal seal takistuseks sportmängudes osaleda ja vajadusel mõlemat kätt kasutada. Kui kinnipeetava tervislik seisund võimaldab tal spordisaalis sportida, siis saab ta edukalt ka osakonda koristada, sest suuremat füüsilist pingutust see ilmselgelt ei nõua. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud nõuetekohaselt, Xi süü on tõendatud ja teda võis distsiplinaarkorras karistada. Määratud karistus ei ole käsitletav topelt karistamisena ja karistust ei saa ka ebaproportsionaalseks pidada, sest X paiknes avatud eluosakonnas ja tal oli jätkuvalt võimalik osakonna päevaruumis ühiskasutatavat televiisorit vaadata. Käesolevaks ajaks on Xil karistus kantud ja isiklik televiisor kambrisse tagasi antud. Seega isikliku elektriseadme tagasisaamiseks esialgse õiguskaitse kohaldamiseks vajadus puudub ning töökohustusest vabanemisele Tallinna Vangla 23.07.2021 käskkirja nr 5-2/21/471 kehtivuse peatamine kaasa ei aita. Xi taotlusest ei nähtu samuti põhjusi esialgse õiguskaitse vajaduseks.

KOHTU SEISUKOHT

Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine

toiminguid, mille tagajärjel ei oleks võimalik kaebajal ka talle soodsa kohtuotsuse korral oma kaebusega taotletavat eesmärki saavutada. Esialgse õiguskaitse taotluse võib esitada halduskohtule ka vaidemenetluse ajal (HKMS § 249 lg 2). Vastustaja on esitanud taotleja vaide Tallina Vangla inspektor-kontaktisik Marju Kuuse 23.07.2021 käskkirjale nr 5-2/21/471 (lisa nr 3), mistõttu on taotlus lubatav. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel tuleb kohtul teha kõigepealt kindlaks esialgse õiguskaitse vajadus ning seejärel anda eelhinnang kaebuse põhjendatusele, kaaluda kaebaja õigusi, avalikke huve ja teiste isikute õigusi (HKMS § 249 lg 3 ja Riigikohtu halduskolleegiumi 14.12.2004 määrus haldusasjas nr 3-3-1-85-04 p 15).

kaebajat enam ka karistada nimetatud käskkirja alusel ning kaebaja esialgse õiguskaitse vajadus on igal juhul ära langenud ning kaebaja taotlus on ka sel põhjusel põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata.

Daimar Liiv Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.