Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tiina Pappel, Maili Lokk 02.09.2021, Tartu 3-20-477 S.M. kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seonduvalt käeraudades jalutusboksis viibimisega Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 22.10.2020. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus S.M. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja/apellant ‒ S.M. Vastustaja ‒ Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 22.10.2020. a otsus muutmata.
2.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 02.09.2021, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kohaldas 05.10.2019. a käskkirjaga nr 6-1/1241 kinnipeetav S.M. suhtes ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamist kinnipeetava viibimisel väljaspool kambrit (v.a jalutuskäigul värskes õhus) ja ametnike sisenemisel kambrisse.
2.Kinnipeetav esitas 30.12.2019 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist summas 1000 eurot kehavigastuse tekitamise, väärikust alandava kohtlemise ja alusetu vabaduse võtmise eest seoses sellega, et 05.12.2019 jalutusboksi paigutamisel ei eemaldatud tal käeraudu. Taotluse kohaselt jäeti kinnipeetav meelevaldselt
käeraudadesse aheldatuks ca tunniks ajaks. See tekitas talle nii füüsilist kui hingelist valu, nördimust, abituse tunnet ja arusaamist, et ta on riigivõimu objekt. Tartu Vangla jättis taotluse 27.02.2020. a otsusega nr 1-13/3-2 rahuldamata.
3.Kinnipeetav esitas 28.02.2020 taas vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles nõudis mittevaralise kahju hüvitamist kehavigastuste tekitamise eest summas 5000 eurot. Taotluse kohaselt tekitasid vanglaametnikud ohjeldamise käigus talle kehavigastusi, surudes käerauad tugevalt kinni ja ei võtnud neid maha ligi tunni jooksul. Tartu Vangla jättis 12.04.2020. a otsusega nr 1-13/34-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse osaliselt läbi vaatamata, mis puudutas käeraudade jalutuskäigu ajaks eemaldamata jätmist ning rahuldamata osas, mis puudutas käeraudade paigaldamist liialt tugevalt.
4.Kinnipeetav esitas 12.03.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Tartu Vanglalt välja mõista tervise kahjustamise (valu ja piinad koos vigastustega) eest hüvitis 5000 eurot seoses sellega, et 05.12.2019 jalutusboksi paigutamisel ei eemaldatud tal käeraudu. Tartu Vangla tekitas kaebajale kehavigastustega tervisekahjustuse, tehes seda süüliselt ametialase hooletuse tõttu. Tervise kahjustamine on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse § 18 lg-ga 1 ja vangistusseaduse § 41 lg-ga 1. Kaebaja selgituste kohaselt olid vaidlusalusel juhtumil kaebajal käed ees nähtaval (käte selja taha panemist takistasid käerauad) ja valvur ei saanud seda mitte märgata. Kaebaja arvab, et valvur lihtsalt ei kuulnud, et kaebaja teda kutsub, sellepärast, et jalutusboksi kohale on kinnitatud valjuhääldid ja neist mängib muusika. Kaebaja helistas mitu korda. Valvuriga õnnestus tal ühendust saada umbes 30 minuti pärast. Kaebaja tervisekahju tekkis vahetult käeraudadest, mis liikumise tõttu tugevamalt kätesse soonisid. Kuna valvur, kes pani kaebajal käed raudu, ei lülitanud käeraudadel sisse spetsiaalset fiksaatorit, siis tõmbusid need käe liikumisel kokku. Kaebajale tekitati lisaks füüsilisele tervisekahjule ka psühholoogilist kahju, mis on fikseeritud psühhiaatri juures. Kaebaja esitas 12.04.2020 kohtule kaebuse täienduse, selgitades, et kahju tekitati ka tema füüsilisele ja vaimsele tervisele.
5.Kaebaja esitas 14.05.2020 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles selgitas, et taotleb 05.12.2019 kuupäevaga seoses kahju hüvitamist selle eest, et tundis tugevat valu 40 minuti jooksul järkjärgult kokku tõmbuvate käeraudade tõttu. Kõige sellega käis kaasas paaniline hirm, närvilisus, psühholoogiline häire.
6.Tartu Halduskohus rahuldas 22.10.2020. a otsusega osaliselt kaebaja kaebuse Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamiseks, tuvastades vangla tegevuse, mille tõttu viibis kaebaja 05.12.2019 käeraudades jalutusboksis, õigusvastasuse. Muus osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata. Halduskohus põhjendas oma otsust järgmiselt.
6.1.Vastustaja selgituste kohaselt leidis asjaolude kontrollimisel kinnitust, et 05.12.2019. a kella 09.37 paiku paigaldas valvur kaebajale käerauad ettepoole ning kinnipeetav liikus jalutusboksidesse. Kinnipeetava võttis jalutusbokside juures vastu teine valvur, kes paigutas kella 09.39 paiku kaebaja jalutusboksi. Valvur ei märganud, et kaebajale on paigaldatud käerauad ja ta ei eemaldanud neid jalutuskäigu ajaks. Kella 10.23 paiku lasti kaebaja jalutusboksist välja ja toimetati meditsiiniosakonda vigastuste fikseerimiseks. Seega leidis menetluse käigus kinnitust, et ametnike tegevuse tulemusena jäid tõesti kinnipeetavale jalutuskäigul viibimise ajal käerauad peale ja seda ligikaudu 43-ks minutiks. Kuivõrd Tartu Vangla 05.10.2019. a käskkirja nr 6-1/1241 kohaselt ei olnud jalutuskäigul viibimise ajal käeraudade kohaldamine lubatud, siis oli jalutuskäigu ajaks käeraudade eemaldamata jätmine õigusvastane.
6.2.Vastustaja on kohtueelselt tunnistanud õigusvastast käitumist ja kaebaja õiguste rikkumist. Õigusvastase käitumise omaksvõtmine vastustaja poolt on tõendatud Tartu Vangla 27.02.2020. a vastusega nr 1-13/3-2 kaebaja 17.12.2019. a taotlusele ja kaebusele esitatud vastuses kaebaja ees tekitatud kannatuste ja ebameeldivuste eest vabandamisega.
6.3.Kohtu hinnangul on tõendamata, et kaebajale pandi kohe alguses jalutuskäigule minnes käerauad liiga tugevasti peale. Kui käerauad oleks olnud kohe liiga kõvasti kinni, oleks kaebaja kehakeel olnud teistsugune, kui videosalvestiselt näha. Valvur, kes kaebajale käerauad paigaldas, selgitas 07.04.2020. a e-kirjas: „Kindel on see, et ma alati küsin kinnipeetava käest, kas rauad on normaalselt. Ja kui kinnipeetav ütleb, et rauad pigistavad, siis ma kontrollin need üle. Kuna teekond kambrist jalutusboksi on piisavalt pikk, siis oleks kinnipeetav saanud teavitada nii mind kui teda jalutusboksi paigutanud ametnikku, et rauad on liiga tugevalt paigaldatud. Samuti oleks kinnipeetaval võimalus olnud teavitada jalutusbokside piirkonnas paiknevat ametnikku sellest, et talle on käerauad peale unustatud. Ja ta oleks saanud ka varem valvuriruumi helistada. Ma olen täiesti kindel, et sellisel juhul oleks keegi koheselt reageerinud ja käerauad maha võtnud ning antud probleem oleks jäänud olemata”. Valvuri sellised selgitused on usutavad. Samuti on kohtule usutav, et kaebaja vastava sooviavalduse korral oleks käeraudade paigutamine üle vaadatud ja vajadusel korrigeeritud. Ka nõustub kohus vastustajaga, et isegi kui kaebaja oleks jalutusboksidesse liikudes tundnud, et käerauad on liiga tugevasti, oleks ta saanud sellest informeerida jalutusbokside juures viibinud valvurit. Seda kaebaja ei teinud. Käeraudadest koheselt märku andes oleks tal olnud võimalik kahju vältida. Kahtlemata oleks just vanglaametnik pidanud olema tähelepanelik ja kaebajalt jalutamise ajaks käerauad eemaldama, kuid kohtule jääb arusaamatuks, miks kaebaja ise sellele mingit tähelepanu ei osutanud ja hakkas valvurit otsima alles jalutusboksis viibides.
6.4.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 13 lg 1 järgi arvestatakse hüvitise suuruse määramisel kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Kuigi on tõendatud, et kaebaja käed olid jalutuskäigult tulles käeraudade tõttu muljutud, ei saa sellist muljumist pidada kehavigastuseks, mis tingiks kahju hüvitamise rahas. Valu ja kannatusi ei saa objektiivselt mõõta või väljendada, seetõttu saab kohus lähtuda üksnes väidetavalt kahju põhjustanud juhtumi asjaoludest ning hinnata, kas on tõenäoline, et selline juhtum põhjustas kaebaja väidetud valu ja kannatusi. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.2).
6.5.Kuivõrd meditsiiniosakonda viimise ajaks olid kaebaja randmed muljumisjälgedega, siis on kohtule usutav, et kaebaja pidi teatud aja jooksul tundma ka valu, ebameeldivat aistingut või tundeelamust. Ilmselgelt tundis kaebaja end ka närviliselt, kuna pidi õigusvastaselt kandma jalutuskäigul käeraudu. Tõendatud ei ole, et kaebajal oleks käeraudade tõttu tekkinud psüühiline häire. Psühhiaatri sissekannetest kaebaja tervisekaardil ei nähtu, et kaebaja oleks seoses 05.12.2019. a intsidendiga ravi vajanud. Kaebaja ravipäevikus on sissekanded 02. ja 12.12.2019. a, aga mitte vahepealse aja kohta. Seetõttu ei saa öelda, et käeraudade kandmisest tingitud valu oleks kaebajat oluliselt mõjutanud.
6.6.Arvestades kõiki võimalikule kahjule osutavaid asjaolusid ja hinnates neid kogumis, leiab kohus, et vaidlusaluse juhtumi puhul ei ole põhjust rääkida kaebajale kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisest, mis tingiks kahju hüvitamise rahas. Kuivõrd peale muljumisjälgede ja käte jaheduse muud ei tuvastatud, käerauad olid kaebajal peal umbes 40 minutit ning vähemalt alguses ei olnud need valu tekitavalt paigaldatud, siis ei saa tunnustada
7.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hüvitamiskaebus rahuldada. Kaebaja põhjendab apellatsioonkaebust järgmiselt. Halduskohus tuvastas käeraudades jalutusboksis viibimise õigusvastasuse õigesti, kuid otsusest jääb mulje, nagu käeraudade eemaldamisega oleks käeraudadest tekkinud kannatused lõppenud. Vangla kinnitas 30.06.2020. a vastuses kaebusele, et kuidagi ei saa kindlaks teha, et käerauad paigaldati liiga tugevalt. Vangla jättis selgitamata, et kui käerauad paigaldatakse, siis tuleb need võtmega fikseerida, mida ei tehtud. Muidu lähevad käerauad iga liigutuse järel koomale, seega paigaldati juba algselt käerauad valesti. Kuna käerauad koheselt liikusid ja ta teadis, et jalutusboksis need eemaldatakse, siis ta ei pidanud kohe oletama, et käerauad jäävadki peale. Sellega on ka tõendatud, et käerauad pandi kohe liiga tugevalt, kuna neid ei fikseeritud. Käeraudade lohakusest peale unustamine jalutamise ajaks ja käeraudade valesti kasutamine tekitasid ühise tagajärje, milleks oli valu põhjustamine pika aja vältel ja teadmata, millal see lõpeb. Kui vangla arvas, et ka vabandamine oleks piisavaks hüvitiseks, siis oleks sellel mingi väärtus olnud, kui seda oleks tehtud õigeaegselt ja mitte kahjunõude vastuses. Arvestades rikkumise raskust on selge, et vabandamine ei täida mingit eesmärki. Kuna vangla ka oma kahjunõude vastuses ei tunnista isegi mitte õigusvastast tegevust, siis on selge, et vangla ei astu mingeid reaalseid samme, et analoogsed rikkumised lõppeksid. Kahju hüvitamine ei saa olla mitterahaline, sest see ei juhiks riigi tähelepanu kinnipeetava õigustesse ükskõikselt suhtumisele. Kuna kahju peab hüvitama riik, mitte rikkuja, siis riigile on see tegelikult naeruväärne summa, mida kaebaja hüvitisena taotleb.
8.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Tartu Vangla ei vaidle vastu kaebaja selgitustele, et käerauad pannakse peale kambri ukses asuva toiduluugi kaudu ning jalutusboksi paigutades eemaldatakse need läbi luugi pärast boksiukse sulgemist. Sellest ei saa siiski järeldada, et kaebajal ei olnud juhtunust võimalik märku anda. Jalutusboksi paigutatud kinnipeetavalt käeraudade eemaldamine toimub vahetult peale isiku boksi paigutamist ja ukse sulgemist. Kui peale jalutusboksi ukse sulgemist luuki käeraudade eemaldamiseks ei avatud, siis saanuks kinnipeetav kohe endast märku anda (nt vastu jalutusboksi ust lüües). Samuti oli kaebajal võimalik läbi sidepidamissüsteemi kohe olukorrast märku anda. Seetõttu ei anna kaebaja selgitused alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu otsuse tühistamiseks. Kaebaja selgitas, et käerauad lähevad järk-järgult koomale, kui neid ei fikseerita ja ametnik jättis temal käerauad fikseerimata. 28.02.2020. a esitatud kahju hüvitamise taotluses tugines kinnipeetav aga hoopis sellele, et ametnik tekitas 05.01.2019 talle kehavigastusi, surudes käerauad liiga tugevalt kinni ja ei eemaldanud neid ligikaudu 1 tunni jooksul. Viiteid sellele, et ametnik jättis käerauad fikseerimata ja seetõttu jooksid need jalutusboksis vähehaaval koomale, taotlusest nähtu. Käeraudade paigaldamisel tuleb need tõesti fikseerida. Sellega välditakse käeraudade asendi muutumist. Isegi juhul, kui kaebajale paigaldatud käerauad jäid fikseerimata, siis käesoleval ajal kasutusel olevad käerauad käte tavapärasel liigutamisel järk-järgult koomale ei tõmbu. Tavapärase liikumise ja/või tavapärase käte liigutamise korral hoiavad käerauad asendit, millesse nad pandi. Küll aga võimaldab käeraudade fikseerimata jätmine kinnipeetaval endal suruda käeraudu tugevamalt kokku. Seetõttu ei ole eluliselt usutav, et tavapärase liikumise
korral oleks kaebajale paigaldatud käerauad järk-järgult koomale tõmbunud ja kätele suuremat survet avaldanud. Tartu Vangla ei nõustu kaebajaga, et kuna õigusvastase tegevuse ja sellega kaasnenud kannatuste eest on vabandatud kahju hüvitamise taotluse kohta tehtud otsuses, siis on see väärtusetu. 30.12.2019 vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlus oli esimene kirjalik pöördumine seoses 05.12.2019 käeraudades jalutusboksi jätmisega. Vangla tunnistas selgelt, et käeraudades jalutusboksi jätmine oli õigusvastane ning vabandas sellise tegevusega kaasnenud kannatuste pärast. Kuna käeraudade liiga tugev kinnisurumine menetluse käigus siiski kinnitust ei leidnud, ei näinud vangla ametniku sellise tegevuse osas õigusvastast käitumist. Kuna käeraudade fikseerimata jätmine ei olnud kinnipeetava algse nõude aluseks, siis sellise tegevuse õiguspärasust menetluse käigus eraldiseisvalt ei kontrollitud. See ei kahanda vangla 27.02.2020. a otsuses nr 1-13/3-2 toodud vabanduse väärtust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 22.10.2020. a otsuse põhjendustega ning tuginedes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg-le 4 ei korda neid. Apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust vaidlusaluse kohtuotsuse tühistamiseks.
10.S.M. väidab apellatsioonkaebuses, et lukustamata käerauad lähevad järk-järgult koomale, kui neid ei fikseerita ja valvur jättis tal 05.12.2019 juba kambris käerauad fikseerimata. Selle selgitusega peab kaebaja käeraudade liiga tugevalt paigaldamist ja talle tervisekahju tekkimist tõendatuks. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu. 28.02.2020 vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses tugines kaebaja sellele, et valvur tekitas talle 05.01.2019 kehavigastusi, surudes käerauad liiga tugevalt kinni ja ei eemaldanud neid ligikaudu 1 tunni jooksul. Selliselt sõnastatud kahju hüvitamise taotlusest on selgelt aru saada, et kaebaja heitis vanglale ette seda, et käerauad suruti liiga tugevalt kinni. Väiteid selle kohta, et valvur jättis käerauad hoopis fikseerimata ja seetõttu tõmbusid need jalutusboksis vähehaaval koomale, taotlusest nähtu. Kui kinnipeetav avaldab taotluses, et tema arvates surus valvur käerauad juba kambris liiga tugevalt kinni, siis ei saa samaaegselt tegemist olla ka sellise rikkumisega, et valvur jättis käerauad kambris hoopis fikseerimata. Liiga tugevalt käeraudade kinni surumine eeldab valvuri teadlikku tegevust ja vanglale esitatud hüvitamistaotlusest nähtuski etteheide just vanglaametniku tegevusele, mitte tegemata jätmisele. Halduskohus tuvastas vaidlusaluses otsuses 05.12.2019. a videosalvestise, valvur O. Allase selgituste ja kaebaja enda käitumise alusel, et väide käeraudade juba kambris liiga tugevalt paigaldamise kohta ei leidnud tõendamist. Nimelt ilmneb vastustaja ametnike seletustest, et kaebaja ei ole 05.12.2019 käeraudade peale panemisel kaevanud liigse jõu kasutamise üle ega palunud käeraudu lõdvendada. Ametnikud kinnitasid, et käeraudade kasutamisel pööravad nad tähelepanu sellele, et käerauad ei sooniks ega tekitaks valu. Ainuüksi kaebaja väidete pinnal ei saa aga järeldada, et vastustaja ametnikud oleksid rakendanud ülemäärast jõudu käeraudade panemisel. Asja materjalidest ei nähtu ka seda, et kaebaja oleks valvurile tema kambrist jalutusboksi viimise ajal või vahetult pärast tema jalutusboksi paigaldamist andnud märku sellest, et käerauad jäid hoopis fikseerimata. Mis puudutab veel käeraudade fikseerimist, siis võtab ringkonnakohus arvesse ka vastustaja selgitust vastuses kaebaja apellatsioonkaebusele, et isegi juhul, kui kaebajale paigaldatud käerauad jäid fikseerimata, siis on käesoleval ajal vanglas kasutusel olevad käerauad siiski sellised, mis käte tavapärasel liigutamisel järk-järgult koomale ei tõmbu, vaid hoiavad asendit, millesse nad pandi. Küll aga võimaldab käeraudade fikseerimata jätmine kinnipeetaval endal suruda käeraudu tugevamalt kokku. Seetõttu ei ole
eluliselt usutav, et tavapärase liikumise korral oleks kaebajale paigaldatud käerauad järk-järgult koomale tõmbunud ja hakanud aja jooksul kätele suuremat survet avaldama.
11.Halduskohus leidis vaidlusaluses otsuses seega õigesti, et RVastS § 7 lg-s 1 ja § 9 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise kõik eeldused ei ole täidetud, s.t vastustaja tegevus, mille käigus ei võetud kaebajalt 05.12.2019 jalutusboksis käeraudu ära, on küll õigusvastane, kuid selle tegevuse tagajärjel ei ole kaebajale tekkinud kehavigastust või tervisekahju, mis õigustaks selle hüvitamist rahas ning tuvastatud ei ole ka vastustaja tahtlikku käitumist. Tervisekahjuga seotud mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisel pidi kaebaja tõendama terviskahju tekkimist vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu, kuid nagu juba mainitud, ei ole ta tõendanud, et talle oleks vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu tekkinud selline tervisekahju, mis nõuaks rahalist hüvitist ja sellise tervisekahju tekkimist vastupidiselt kaebaja arvamusele, ei tõenda ka toimikus olevad fotod (tl 67 ja 86-95) ega kaebaja tervisekaardi sissekanded. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajaga, et ka kaebaja enda käitumine 05.12.2019 lubab järeldada, et tema tervise kahjustamine on olnud kerge. Sellisele järeldusele viib ka asjaolu, et kaebaja ei ole võtnud koheselt ette samme tema õiguste väidetavalt jätkuva rikkumise lõpetamiseks ega võimaliku valu ja ebameeldivuse ärahoidmiseks. Seega ei pidanud kaebaja 05.12.2019 taluma oluliselt suuremaid kannatusi võrreldes sellega, mis vangistuse ja ohjeldusmeetme kasutamisega tavapäraselt kaasneb. Nagu juba märgitud, ei ilmne ka asjas tõendina esitatud fotodelt, et jalutamise ajaks tema kätele umbes 43-ks minutiks peale jäänud käeraudadest oleks tekkinud ulatuslikud vigastused vms. Nendel asjaoludel ei saa käesoleval juhul vangla iseenesest õigusvastasest tegevusest tingitud tagajärge pidada sedavõrd intensiivseks, et võimaliku mittevaralise kahju hüvitamise ainsaks õiguspäraseks meetmeks oleks kaebajale kahju hüvitamine rahas. Ringkonnakohus viitab eelnevaga seoses näiteks RKHK 30.11.2015. a otsusele asjas nr 3-3-1-56-15, millega jäi kehtima halduskohtu otsus, mille aluseks olnud hüvitamiskaebuses nõuti vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist etapeerimisel käe- ja jalaraudade kasutamise eest umbes kahe tunni jooksul. Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, leides, et kohaldatud ohjeldusmeetmed ei olnud üleliia koormavad ja meetmete kohaldamise aeg – 2 tundi – ei olnud ülemäära pikk. Ka ei tekitanud raudade kasutamine kaebajale rahaliselt hüvitatavat tervisekahju. Halduskohus märkis veel, et isegi kui raudade kasutamine olnuks õigusvastane, ei olnud tegemist sellise raskusastmega kannatusega, mis kujutaks endast kaebaja inimväärikuse alandamist. Käesoleval juhul oli vastustaja tegevus küll õigusvastane, kuid arvestades selle kestust (umbes 43 minutit) ja asjaolu, et kaebaja ei ole tõendanud selle jooksul talle ka rahas hüvitamist vääriva tervisekahju tekkimist, jättis halduskohus S.M. kaebuse rahalise hüvitise välja mõistmise nõude osas põhjendatult rahuldamata ja tegi otsusega kindlaks vangla vastava toimingu õigusvastasuse, mis on kooskõlas ka HKMS § 41 lg-ga 5.
12.Halduskohtu vaidlusaluse otsuse tühistamiseks ei anna alust kaebaja väide, et arvestades rikkumise raskust on selge, et vabandamine ei täida mingit eesmärki. Vaidlust ei ole selle üle, et vastustaja vabandas kirjalikult kaebaja ees 05.12.2019 käeraudade eemaldamata jätmisega tekitatud kannatuste ja ebameeldivuste eest (tl 3). Halduskohus põhjendas vaidlusaluse otsuse p-des 31-34 piisavalt, miks ta ei pea vastustaja rikkumist käesoleval juhul sellise raskusega rikkumiseks, mis õigustaks kaebajale mittevaralise kahju hüvitamist rahas ja ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega.
13.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab ringkonnakohus avaldatavas otsuses kaebaja nime initsiaalidega. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.