S.M.kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seonduvalt 5. detsembril 2019 käeraudade liialt tugevalt paigaldamise ja käeraudades jalutusboksis viibimisega
Menetlusosalised
Kaebaja – S.M. Vastustaja – Tartu Vangla, seaduslik esindaja Raul Kadaste
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada S.M. kaebus osaliselt.
2.Tuvastada, et Tartu Vangla tegevus, mille tõttu viibis S.M. 5. detsembril 2019 käeraudades jalutusboksis, oli õigusvastane. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.
3.Jätta rahuldamata S.M. taotlus 29. veebruari 2020. a videosalvestuse läbivaatamiseks.
5.Jätta rahuldamata S.M. taotlus 16. jaanuaril ja 29. veebruaril 2020 Tartu Vangla Meditsiiniosakonnas tehtud fotode väljanõudmiseks.
6.Delikaatsete isikuandmete kaitseks asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi initsiaalidega. Samuti asendada kohtuotsuse avaldamisel menetlusvälise isiku (X) nimi tähemärkidega.
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23. novembril 2020. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
3-20-477
Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kohaldas 5. oktoobri 2019. a käskkirjaga nr 6-1/1241 kinnipeetav S.M.(kaebaja) suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamist kinnipeetava viibimisel väljaspool kambrit (v.a vangistusseaduse (VangS) § 55 lg 2 alusel võimaldatud jalutuskäigul värskes õhus) ja ametnike sisenemisel kambrisse (dtl 108109).
2.Tartu Vangla jättis 27. veebruari 2020. a otsusega nr 1-13/3-2 rahuldamata kaebaja kahju hüvitamise taotluse, milles kaebaja nõudis mittevaralise kahju hüvitamist kehavigastuse tekitamise, väärikust alandava kohtlemise ja alusetu vabaduse võtmise eest (dtl 3-4). Taotluse kohaselt jäeti kaebaja 5. detsembril 2019 ca tunniks ajaks meelevaldselt käeraudadesse aheldatuks, mis tekitas talle nii füüsilist kui hingelist valu, nördimust, abituse tunnet ja arusaamist, et ta on riigivõimu objekt.
3.Kaebaja esitas 12. märtsil 2020 Tartu Halduskohtule hüvitamiskaebuse (dtl 1). Kaebaja selgitas, et Tartu Vangla tekitas talle 5. detsembril 2019 tervisekahjustuse kehavigastusega. Kaebaja jääb kohtueelses menetluses väljendatu juurde ning palub Tartu Vanglalt välja mõista tervise kahjustamise (valu ja piinad koos vigastustega) eest hüvitis 5000 eurot. Kaebaja rõhutas, et nõutud hüvitis on õiglane mh vabaduse piiramise eest.
4.Tartu Halduskohus jättis 17. märtsi 2020. a määrusega kaebuse käiguta, andes kaebajale puuduste kõrvaldamiseks seitse päeva arvates kohtumääruse kättesaamisest (dtl 10-11).
5.Kaebaja esitas 22. märtsil 2020 kohtule avalduse, milles taotles menetlusabi kohtumääruste vene keelde tõlkimiseks (dtl 12, tõlge dtl 17).
6.Tartu Halduskohus rahuldas 27. märtsi 2020. a määrusega kaebaja 22. märtsi 2020. a taotluse menetlusabi võimaldamiseks kohtumääruste ja -otsuse vene keelde tõlkimise kuludest vabastamiseks ning pikendas 17. märtsi 2020. a määrusega kaebajale antud tähtaega (dtl 1921).
7.Tartu Vangla jättis 12. aprilli 2020. a otsusega nr 1-13/34-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse osaliselt läbi vaatamata, mis puudutab käeraudade jalutuskäigu ajaks eemaldamata jätmist ja rahuldamata osas, mis puudutab käeraudade paigaldamist liialt tugevalt (dtl 37-39). Kaebaja nõudis mittevaralise kahju hüvitamist kehavigastuse tekitamise eest summas 5000 eurot. Taotluse kohaselt tekitasid vanglaametnikud ohjeldamise käigus kaebajale kehavigastusi, surudes käerauad tugevalt kinni ja ei võtnud neid maha ligi ühe tunni jooksul.
8.Kaebaja esitas 12. aprillil 2020 kohtule kaebuse täienduse, selgitades, et kaebajale tekitati kahju füüsilisele ja vaimsele tervisele. Kaebajale tekitati tervisekahjustus 5. detsembril 2019,
23.detsembril 2019 ja 29. veebruaril 2020 ning ta taotleb lisaks 5. detsembri 2019. a olukorrale
3-20-477 ka 16. jaanuari ja 29. veebruari 2020. a kahjude menetlemist. Kaebaja palub lisada kolm episoodi ühte kohtuprotsessi ning taotleb kahjuhüvitist summas 5000 eurot. Ühtlasi palus kaebaja saata talle kirja üheksa lehe koopiad (dtl 51-56, tõlge dtl 65-66).
9.Kaebaja esitas 13. aprillil 2020 kohtule avalduse, milles muuhulgas esitas Tartu Vangla
12.aprilli 2020. a otsuse nr 1-13/34-2 ja tunnistaja seletused. Kaebaja palus saata kirjas olevatest dokumentidest koopiad (dtl 33, tõlge dtl 50).
10.Tartu Halduskohus jättis 7. mai 2020. a määrusega kaebuse teist korda käiguta, andes kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja (dtl 78-80).
11.Kaebaja esitas 14. mail 2020 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles selgitas, et taotleb
5.detsembri 2019. a kuupäevaga seoses kahju hüvitamist selle eest, et tundis tugevat valu 40 minuti jooksul järkjärgult automaatselt kokku tõmbuvate käeraudade tõttu, mille valvur unustas ära võtta (dtl 86-90, tõlge dtl 95). Kõige sellega käis kaasas paaniline hirm, närvilisus, psühholoogiline häire. Seonduvalt 23. detsembril 2019 toimunuga tundis kaebaja tugevat valu. Valu ja ebamugavus oli käimise ajal, valu kestis pikki päevi jala mistahes liigutuse korral ja jalale astudes. Tugeva valuga kaasnes karjumine selle trauma tekitamise ajal. Eespool märgitud tervisekahju tekitamise kahe episoodi eest (valu ja vigastused) palub kaebaja välja mõista Tartu Vanglalt 5000 eurot ehk 2500 eurot episoodi eest.
12.Tartu Halduskohus eraldas 1. juuni 2020. a määrusega kaebaja nõuded haldusasjast nr 320-477 iseseisvasse menetlusse järgmiselt: 1) menetleda iseseisvas menetluses kaebaja kaebust Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses 5. detsembril 2019 käeraudade liialt tugevalt paigaldamise ja käeraudades jalutusboksis viibimisega (haldusasja nr 3-20-477); 2) menetleda iseseisvas menetluses kaebaja kaebust Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses 23. detsembril 2019 kaebaja vasaku jala vigastamisega (haldusasja uus nr 3-20-1048) (dtl 97-98).
13.Tartu Halduskohus võttis 1. juuni 2020. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustaks Tartu Vangla ja kohustas vastustajat kaebusele vastama (dtl 94-96).
14.Tartu Vangla vastas kaebusele 30. juunil 2020 (dtl 117-119).
15.Tartu Halduskohus kuulutas 6. juuli 2020. a määrusega haldusasja nr 3-20-477 menetluse kinniseks ja piiras kaebaja õigust tutvuda vastustaja poolt esitatud videosalvestisega ja saada sellest koopiaid (dtl 121-122).
16.Kaebaja esitas 12. juulil 2020 kohtule täienduse, milles selgitas, et hindab vastustaja tegevust kui katset varjata mastaapset-süstemaatilist, vastutustundetut, hoolimatut suhtumist oma töösse, millega kaasnevad piinad, füüsiline valu, psühholoogilised traumad kinnipeetavatele (dtl 127, tõlge dtl 131).
17.Tartu Halduskohus otsustas 3. augusti 2020. a määrusega vaadata asja läbi kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks (dtl 133-134).
18.Vastustaja esitas 6. augustil 2020 kohtule täiendavad tõendid (dtl 139-152).
3-20-477
19.Kaebaja esitas kohtule 16. augustil 2020 kaebuse täienduse ja taotluse läbi vaadata 3 episoodi videosalvestus 29. veebruar 2020, kus on näha, et kaebajal tuli lüüa peaga väljakutse nupu pihta, kuna käed olid selja taga käeraudades; saada sõltumatu eksperdi arvamus teemal, kas need 3 episoodi käeraudadega võisid tekitada psühholoogilise trauma; paluda vanglal vastata, miks nad püüdsid varjata kõiki fotosid; nõuda välja meditsiiniosakonnas fikseeritud 3 episoodi kehavigastuse fotod (29. veebruar 2020); julgeolekuosakond alustas seoses juhtunuga sisejuurdluse – miks oli seda vähe selleks, et see ei korduks enam kaks korda (dtl 153-154, tõlge dtl 158).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
20.Kaebaja nõuab Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seonduvalt
5.detsembril 2019 käeraudade liialt tugevalt paigaldamise ja käeraudades jalutusboksis viibimisega, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt:
1.Kaebaja ja tema kambrikaaslane X viidi 5. detsembril 2019 jalutuskäigule jalutusboksi. Sel ajal pidi kaebaja vanglas liikuma käeraudades. S.o enne kambrist väljumist pannakse need peale ja sisenemisel jalutusboksi võetakse ära. Toimub see nii: enne ukse avamist avab valvur ukseluugi, kaebaja peab käed luugist välja pistma, talle pannakse käerauad peale ja seejärel avatakse uks. Kaebaja liigub jalutusboksini, seal suletakse uks, avatakse luuk, kaebaja peab käed ukseluugist välja pistma selleks, et need temalt ära võetaks. Kuid sellel korral seda ei toimunud ja kaebaja jäeti jalutama käeraudades seniks, kuni tal õnnestus helistada valvurile ja selgitada talle asja eesti-vene keeles. See protsess võttis aega 40 minutist kuni 1 tunnini. Probleem oli veel ka selles, et kaebajat ja tema kambrikaaslast viidi välja viimasena ja neid välja viinud, läks valvur lihtsalt ära ja kõik. Kaebaja arvab, et ta lihtsalt ei kuulnud, et kaebaja teda kutsub, sellepärast, et jalutusboksi kohale on kinnitatud valjuhääldid ja neist mängib muusika. Minnes ära õuest hoonesse, valvur samuti ei kuulnud lööke vastu ust. Helistada valvurile õnnestus kaebajal alles umbes 30 minuti pärast, kuid kaebajast ei saadud aru vene keeles. Kaebaja helistas mitu korda, kuni tal õnnestus kutsuda abi. See fakt, et vangla selgitab juhtunut sellega, et see on juhuslik ja et kaebaja on ise süüdi, et kaebaja varjas fakti, et tal on käerauad peal, et valvur oli sel päeval teisest osakonnast jne. jne. See kõik on vale ja üksteise varjamine. See on vastutustundetu ebakvalifitseeritud suhtumine oma töösse, mis tingib kahju moraalsele ja füüsilisele tervisele.
2.Selle tõend on see, et kui sa väljud kambrist ja liigud mööda vanglat, siis sa pead käsi hoidma selja taga. Kui sa seda ei tee, siis valvur teeb sulle märkuse. Kaebaja juhtumil
5.detsembril 2019 oli nii, et käsi selja taha panemist takistasid kaebajal eest kinniolevad käerauad ja valvur ei saanud seda mitte märgata.
3.Pärast 5. detsembrit 2019 unustati kaebajal käerauad ära võtta veel 2 korral. Esimest korda 5. detsembril 2019, teist korda 16. jaanuaril 2020 ja kolmandat korda 29. jaanuaril 2020. Kõik kolm juhtumit on seotud jalutuskäigule viimisega.
4.Tartu Vangla tekitas kaebajale 5. detsembril 2019. a tervisekahjustuse kehavigastustega, süüliselt ametialase hooletuse tõttu. Tervise kahjustamine on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse § 18 lg-ga 1 ja VangS § 41 lg-ga 1.
5.Kaebajale tekitati mitte ainult tervisele füüsilist kahju, vaid ka psühholoogilist, mis on samuti fikseeritud psühhiaatri juures. Kui sa satud betoonkarpi, olles käeraudades kellegi lohakuse tõttu, siis sa saad tervisekahju vahetult käeraudadest, mis liikumise tõttu aina tugevamalt soonivad kätesse. Halveneb verevarustus, sul on väga valus, sul algab hirm, et sa muutud invaliidiks, sa ei tea, millal see lõpeb.
3-20-477
6.Kaebaja tundis 5. detsembril 2019 tugevat valu 40 minuti jooksul järkjärgult automaatselt kokku tõmbuvate käeraudade tõttu, mille valvur unustas kaebajalt ära võtta. Asi on selles, et kui valvur, kes paneb käed raudu, ei lülita sisse spetsiaalset fiksaatorit käeraudadel, siis need tõmbuvad automaatselt käe liikumisel kokku. Kõige sellega käis kaasas paaniline hirm, närvilisus, psühholoogiline häire.
7.Vabaduse piiramise, valu tekitamise ja vigastuste tekitamise eest on õiglane ja piisav taotletav hüvitis summas 2500 eurot.
21.Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuses kaebusele märkis vastustaja lühidalt järgmist.
1.Tartu Vangla 5. oktoobri 2019. a käskkirjaga nr 6-1/1241 kohaldati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena ohjeldusmeetmete (käeraudade) kasutamist. Käskkirja kohaselt tuli käeraudu kasutada kinnipeetava viibimisel väljaspool kambrit, v.a VangS § 55 lg 2 alusel võimaldatud jalutuskäigul värskes õhus. Käeraudu tuli kasutada ka ametnike sisenemisel kambrisse. Kaebaja 30. detsembril 2019. a esitatud kahju hüvitamise taotluste menetluse käigus leidis kinnitust, et 5. detsembril 2019. a paigutati tõesti kaebaja jalutusboksi koos käeraudadega. Kinnipeetavat jalutusboksi suunanud ametnik ei märganud kinnipeetaval käeraudu, mistõttu jäid hooletusest tingituna käerauad eemaldamata.
2.Tartu Vangla Meditsiiniosakonna õde Hume Saar on 5. detsembri 2019. a õiendis kirjeldanud kaebaja käte objektiivset seisu. Meditsiiniõe õiendist ega tehtud fotolt (dtl 114) ei saa järeldada tervisekahjustuse tekkimist. Seega leidis küll menetluse käigus vangla õigusvastane tegevus kinnitust, kuid üksnes õigusvastane tegevus ei anna veel alust hüvitise väljamõistmiseks. Tartu Vangla tunnistas 27. veebruari 2020. a otsuses oma eksimust ja vabandas kaebaja eest.
3.Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega, näiteks vabandamisega kannatanu ees. Riigikohtu halduskolleegium on riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-t 1 kohaldades pidanud võimalikuks mittevaralise kahju hüvitamist ka haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamisega (vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-3-1-43-11). Arvestades juhtumi asjaolusid, on piisavaks hüvitiseks tekkinud olukorra eest õigusvastase tegevuse tunnistamine ja vabandamine.
4.Kaebaja 28. veebruari 2020. a kahju hüvitamise taotluse menetluse käigus ei ilmnenud selliseid tõendeid, mille pinnalt oleks saanud järeldada käeraudade liiga tugevalt paigaldamist. Kahju hüvitamise taotluse menetluse käigus ilmnes, et käerauad paigaldas kaebajale vanemvalvur Olavi Allase. O. Allase selgitas 7. aprillil 2020. a e-kirjas, et ta ei mäleta, kas tema paigaldas kaebajale 5. detsembril 2019. a käerauad. Ametnik selgitas e-kirjas, kuidas ta tavapäraselt käeraudu paigaldab. Arvestades, et ametnikud läbivad regulaarselt erivahendite kasutamise treeninguid ja regulaarselt kontrollitakse ka nende oskusi, siis ei ole põhjust arvata, et vanemvalvuril puuduksid vastavad oskused või, et ta oleks kaebajale käerauad paigaldanud tavapärasest erinevalt. Asjaolude kontrollimise raames vaadeldi ka videosalvestust (lisa 7). Salvestuselt nähtub, kuidas kaebajale paigaldatakse läbi kambriluugi käerauad. Siiski ei viita kambrist väljunud kaebaja (videol väljub kaebaja kambrist esimesena, tal on jalas punased jalanõud ja käes sallilaadne ese) kehakeel ega olek kuidagi sellele, et temale oleks käerauad liiga tugevalt paigaldatud. Kui kaebaja siiski tundis, et temale on käerauad liiga tugevalt paigaldatud, oleks ta saanud seda koheselt avaldada käeraudu paigaldanud O. Allasele või siis jalutusbokside juures viibinud valvurile Gaspar Senkale. Valvur G. Senka kinnitas oma
4.aprilli 2020. a e-kirjas, et kaebaja jalutusbokside juurde jõudes midagi seoses käeraudadega temale ei avaldanud. Seda kinnitab ka asjaolu, et valvurile jäid kaebaja
3-20-477 käerauad üldse märkamata, mistõttu ei eemaldanud ta neid kaebaja jalutusboksi paigutamisel. Seega ei ole menetluse käigus vangla õigusvastane tegevus käeraudade liiga tugeva paigaldamise näol tuvastamist leidnud. Vastupidistele tõenditele või asjaoludele, mis võiksid viidata käeraudade liiga tugevale paigaldamisele, ei ole kaebaja viidanud ka halduskohtule esitatud kaebuses. Isegi kui kaebaja selline väide vastaks tõele, siis saanuks ta koheselt seda ametnikule avaldada ja sellega vältida liiga tugevalt paigaldatud käeraudadega kaasnevaid kannatusi. Seega ei ole kõik kahju hüvitamise eeldused täidetud ja kaebaja hüvitamisnõude rahuldamiseks puudub alus.
5.Kaebaja selgitab kaebuses, et ametnikega ühenduse saamine ja olukorra selgitamine võttis temal aega 40 minutit kuni 1 tund. Samas kaebuse tõlke järgnevas lõigus avaldab kaebaja, et 30 minuti möödudes õnnestus tal ametnikuga ühendust saada. Seega on kaebaja ametnikega ühenduse võtmise osas andnud erinevaid selgitusi. Asjaolude kontrollimisel tuvastati, et kaebajale paigutati käerauad kella 9.37 paiku ja jalutusboksi paigutati ta juba kella 9.39 paiku. Kella 10.23 paiku võeti kaebaja juba jalutusboksist välja, mistõttu ei saanud kaebajal ametnikega ühenduse võtmiseks ja olukorra selgitamiseks kuluda üle 40 minuti ja kaebaja viited enamale ajale on liialdatud. Vanglale teadaolevalt sai kaebaja ametnikega ühendust umbes 30 minuti möödudes ja esimesel võimalusel kaebaja ka jalutusboksist välja võeti ja meditsiiniosakonda toimetati. Tagantjärele ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada, kas kaebaja proovis ametnikega ühendust saada ka varem. Kuivõrd signaal jalutusboksist liigub esmalt esimese korruse valvuriruumi ja kui seal kõnele ei vastata, siis teise korruse valvuriruumi ning peale seda ka peavalvesse, siis on raskesti usutav, et kaebajal ei õnnestunud varem kummagi valvuriruumiga ühendust saada.
6.Halduskohtule esitatud kaebuses viitab kaebaja lisaks 5. detsembri 2019. a sündmustele veel kahele hilisemale juhule (16. jaanuaril ja 29. veebruaril 2020), mil taas unustati temal käerauad ära võtta. Kaebaja sellised selgitused ei ole asjakohased ja ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Kohustuslikus kohtueelses menetluses nõudis kaebaja hüvitist üksnes ühe 5. detsembril 2019. a aset leidnud juhtumiga seonduvalt ning ajaliselt hiljem aset leidnud sündmused ei saa mõjutada varasemast sündmusest tekkinud kahju ega selle suurust. Seetõttu ei oma asja lahendamisel tähendust, kas hilisemalt on veel unustatud kaebajalt käerauad eemaldada või mitte ja kaebaja sellekohased selgitused tuleb jätta tähelepanuta.
7.Kaebuses halduskohtule viitab kaebaja ka psühholoogilise kahju tekkimisele. Sellisele asjaolule ei ole aga kaebaja kahju hüvitamise taotluses tuginenud ja sellise asjaolu osas on temal kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. Kuivõrd kohus saab kaebust läbi vaadata üksnes ulatuses, milles kaebajal on kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud, siis ei ole kaebuse täiendamine uute asjaoludega lubatav. Seetõttu palub vangla jätta kaebaja selgitused psühholoogilise kahju tekkimise kohta läbi vaatamata.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
22.Kohtu menetluses on S.M. kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seonduvalt 5. detsembril 2019 käeraudade liialt tugevalt paigaldamise ja käeraudades jalutusboksis viibimisega.
23.Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib
3-20-477 füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Eeltoodust tulenevalt on kahju hüvitamise eelduseks esiteks kahju tekkimine, teiseks avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, nendevaheline põhjuslik seos ning kahju hüvitamist välistavate asjaolude puudumine.
24.Asja materjalidest nähtub, et Tartu Vangla 5. oktoobri 2019. а käskkirjaga nr 6-1/1241 kohaldati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena ohjeldusmeetmete (käeraudade) kasutamist (dtl 108-109). Käskkirja kohaselt tuli käeraudu kasutada kinnipeetava viibimisel väljaspool kambrit, v.a VangS § 55 lg 2 alusel võimaldatud jalutuskäigul värskes õhus. Käeraudu tuli kasutada ka ametnike sisenemisel kambrisse. Vastustaja on möönnud, et
5.detsembril 2019. a tuli kaebaja saatmisel jalutuskäigule kasutada käeraudu, kuid jalutuskäigul viibimise ajaks tuli käerauad eemaldada.
25.Vastustaja on selgitanud, et asjaolude kontrollimisel leidis kinnitust, et 5. detsembril 2019. a kella 09.37 paiku paigaldas valvur O. Allase kaebajale käerauad ettepoole ning kinnipeetav liikus jalutusboksidesse. Kinnipeetava võttis jalutusbokside juures vastu valvur G. Senka, kes
5.detsembri 2019. a ettekande nr 2-19-7671 kohaselt (dtl 110) paigutas kella 09.39 paiku kaebaja jalutusboksi. G. Senkale jäi märkamata kaebajale paigaldatud käerauad ja ta ei eemaldanud neid jalutuskäigu ajaks. Kella 10.23 paiku võeti kaebaja jalutusboksist välja ja toimetati meditsiiniosakonda vigastuste fikseerimiseks. Seega leidis menetluse käigus kinnitust, et ametnike tegevuse tulemusena jäi tõesti kinnipeetavale jalutuskäigul viibimise ajal käerauad peale ja seda ligikaudu 43 minutiks.
26.Kuivõrd Tartu Vangla 5. oktoobri 2019. a käskkirja nr 6-1/1241 kohaselt ei olnud jalutuskäigul viibimise ajal käeraudade kohaldamine lubatud, siis on jalutuskäigu ajaks käeraudade eemaldamata jätmine õigusvastane. Seetõttu tunnistab kohus õigusvastaseks Tartu Vangla tegevuse, mille tõttu viibis kaebaja 5. detsembril 2019 käeraudades jalutusboksis.
27.Ka vastustaja on kohtueelselt osaliselt tunnistanud õigusvastast käitumist ja kaebaja õiguste rikkumist. Vastustaja tunnistab, et kaebaja oleks jalutuskäigul pidanud olema ilma käeraudadeta. Õigusvastase käitumise omaksvõtmine vastustaja poolt on tõendatud Tartu Vangla 27. veebruari 2020. a vastusega nr 1-13/3-2 kaebaja 17. detsembri 2019. a taotlusele (dtl 3-4) ja kaebusele esitatud vastuses kaebaja ees tekitatud kannatuste ja ebameeldivuste eest vabandamisega. Siiski leiab vastustaja, et kahju hüvitamise taotlus tuleb jätta rahuldamata.
28.Kaebaja on seisukohal, et 5. detsembril 2019 suruti tema käerauad liiga tugevalt (valulikult) kinni. Kaebaja leiab, et vastustaja tekitas talle tervisekahju, kuna ta tundis tugevat valu 40 minuti jooksul järkjärgult automaatselt kokku tõmbuvate käeraudade tõttu. Samuti oli kaebajal paaniline hirm, et ta muutub invaliidiks, ta oli närviline ja tal avaldus psühholoogiline häire (dtl 95).
29.Kohus tutvus vastustaja poolt esitatud 5. detsembri 2019. a videosalvestisega (salvestist ei ole selle suure mahu tõttu digitoimikusse üles laetud, salvestis on vaid pabertoimiku lisa). Salvestiseelt nähtub, et valvur O. Allase paigaldas läbi kambriluugi kaebajale käerauad. Peale
3-20-477 käeraudade paigaldamist tõmbas kaebaja kohe käed tagasi kambrisse. Vanglaametnik sulges kambriluugi, avas kambri ukse ja kaebaja koos kambrikaaslasega väljus kambrist. Kaebaja kätel oli sallitaoline ese, O. Allas võttis sellest kinni ja küsis kaebajalt midagi. O. Allas teostas kaebaja läbiotsimise ja kaebaja suundus jalutuskäigule. Salvestiselt nähtub, et kaebaja ütles valvurile midagi, aga tema kehakeel ega olek ei viita sellele, et valvur oleks käerauad liiga tugevalt kokku surunud.
30.Tartu Vangla Meditsiiniosakonna õe H. Saare 5. detsembri 2019. а õiendi kohaselt tuvastati kinnipeetava mõlema randme piirkonnas tugevad muljumisjäljed, labakäte rahuldav liikuvus ning see, et kinnipeetava sõrmed ja labakäed olid jahedad (dtl 112). Muljumisjälgedega randmetest on tehtud ka fotod ja need on lisatud asja materjalide juurde (dtl 114, 143-152). Ka on valvur G. Senka oma 4. aprilli 2020. a e-kirjas selgitanud, et kui kaebajal meditsiiniosakonnas käerauad ära võeti, siis olid tal käel tugevad soonimisjäljed (dtl 116). Tekkinud muljumisjälgi randmete piirkonnas ei saa vangla hinnangul pidada siiski kehavigastuseks. Siinkohal selgitab kohus kaebajale, et kuigi esialgu edastas vastustaja kohtule vaid ühe pildi, on ta hilisemas kohtumenetluses edastanud ka kõik ülejäänud pildid, mis on tehtud kaebaja muljumisjälgedega kätest. Kohus nõustub vastustajaga, et esimesena saadetud foto näitab kaebaja käte seisukorda kõige paremini. Seetõttu ei saa nõustuda kaebaja järeldusega, et vastustaja püüdis kõiki fotosid varjata.
31.Kuigi eelnevalt viidatud meditsiiniosakonna õe õiendi, fotode ja valvur G. Senka e-kirjaga on tõendatud, et kaebaja käed olid jalutuskäigult tulles käeraudade tõttu muljutud, ei saa kohtu hinnangul pidada kaebaja kehavigastust selliseks, mis tingiks kahju hüvitamise rahas. Valu ja kannatusi ei saa objektiivselt mõõta või väljendada, seetõttu saab kohus lähtuda üksnes väidetavalt kahju põhjustanud juhtumi asjaoludest ning hinnata, kas on tõenäoline, et selline juhtum põhjustas kaebaja väidetud valu ja kannatusi. Kohtupraktika põhjal tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (vt näiteks Riigikohtu lahend 3-3-1-10-14, p 12.2).
32.Kohtu hinnangul on tõendamata, et kaebajale pandi kohe alguses jalutuskäigule minnes kella 09.37 paiku käerauad liiga tugevasti peale. Kui käerauad oleks olnud liiga kõvasti ja valusalt, oleks kaebaja kehakeel olnud teistsugune kui videosalvestiselt näha. Valvur O. Allase, kes kaebajale käerauad paigaldas, on 7. aprilli 2020. a e-kirjas selgitanud, et „Kindel on see, et ma alati küsin kinnipeetava käest, kas rauad on normaalselt. Ja kui kinnipeetav ütleb, et rauad pigistavad, siis ma kontrollin need üle. Kuna teekond kambrist jalutusboksi on piisavalt pikk, siis oleks kinnipeetav saanud teavitada nii mind kui teda jalutusboksi paigutanud ametnikku, et rauad on liiga tugevalt paigaldatud. Samuti oleks kinnipeetaval võimalus olnud teavitada jalutusbokside piirkonnas paiknevat ametnikku sellest, et talle on käerauad peale unustatud. Ja ta oleks saanud ka varem valvuriruumi helistada. Ma olen täiesti kindel, et sellisel juhul oleks keegi koheselt reageerinud ja käerauad maha võtnud ning antud probleem oleks jäänud olemata“ (dtl 115). Kohtule tunduvad valvuri sellised selgitused usutavad. Samuti on kohtule usutav, et vastava sooviavalduse korral oleks käeraudade paigutamine üle vaadatud ja vajadusel korrigeeritud. Ka nõustub kohus vastustajaga, et isegi kui kaebaja oleks jalutusboksidesse liikudes tundnud, et käerauad on liiga tugevasti, oleks ta saanud sellest informeerida jalutusbokside juures viibinud valvurit. Seda kaebaja ei teinud, kuigi ta pidi ometi olema teadlik asjaolust, et jalutusboksis on tal õigus jalutada ilma käeraudadeta. Käeraudadest koheselt märku andes oleks tal olnud võimalik kahju vältida. Kahtlemata oleks just vanglaametnik pidanud olema tähelepanelik ja kaebajalt jalutamise ajaks käerauad eemaldama, kuid kohtule jääb ikkagi arusaamatuks, miks kaebaja ise sellele mingit tähelepanu ei osutanud ja hakkas valvurit otsima alles jalutusboksis viibides.
3-20-477
33.Kuivõrd meditsiiniosakonda viimise ajaks (s.o umbes 40 minutit hiljem, kui käerauad paigutati), olid kaebaja randmed muljumisjälgedega, siis on kohtule usutav, et kaebaja pidi teatud aja jooksul tundma ka valu, ebameeldivat aistingut või tundeelamust. Ilmselgelt tundis kaebaja end ka närviliselt, kuna pidi õigusvastaselt kandma jalutuskäigul käeraudu, mis muljusid ta randmeid ja ta võis tunda tema füüsilist puutumatust riivavat käitumist. Tõendatud ei ole, et kaebajal oleks käeraudade tõttu tekkinud psüühiline häire. Kohtule on edastatud väljavõte kaebaja tervisekaardist psühhiaatri sissekandeid puudutavas osas, millelt ei nähtu, et kaebaja oleks seoses 5. detsembri 2019. a intsidendiga ravi vajanud (dtl 139-141). Kaebaja ravipäevikus on sissekanded 2. ja 12. detsembri 2019. a, aga mitte vahepealse aja kohta (dtl 141). Seetõttu ei saa öelda, et käeraudade kandmisest tingitud valu oleks kaebajat oluliselt mõjutanud. Meditsiiniosakonna õde on õiendis selgitanud, et kaebaja soovib geeli randmete valu vähendamiseks ja lisaks valuvaigistit suukaudselt (dtl 112). Õiendist ei nähtu, kas kaebajale anti tema tervisliku seisundi parandamiseks valuvastast geeli ja valuvaigistit. Aga isegi, kui kaebaja vastavad ravimid sai, ei olnud kohtu hinnangul kaebaja tervisliku seisundi mõjutatus piisavalt oluline hüvitise väljamõistmiseks.
34.Arvestades kõiki võimalikule kahjule osutavaid asjaolusid ja hinnates neid kogumis, leiab kohus, et vaidlusaluse juhtumi puhul ei ole põhjust rääkida kaebajale kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisest, mis tingiks kahju hüvitamise rahas. Vastustaja õigusvastane käitumine on tuvastatud vaid tegevuse osas, mille tõttu viibis kaebaja 5. detsembril 2019 käeraudades jalutusboksis. Kuivõrd muid vigastusi peale muljumisjälgede ja käte jaheduse ei tuvastatud, käerauad olid kaebajal peal umbes 40 minutit ning vähemasti alguses ei olnud need valu tekitavalt paigaldatud, siis ei saa tunnustada kaebaja mittevaralise kahju nõuet summas 2500 eurot. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata kaebaja kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seonduvalt 5. detsembril 2019 käeraudade liialt tugevalt paigaldamise ja käeraudades jalutusboksis viibimisega.
35.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Käesolevas kohtuasjas ei ole kaebajal menetluskulusid tekkinud, kuna tervise kahjustamisega põhjustatud kahju hüvitamisel kohaldub riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 12, millest tulenevalt on kehavigastuse või muu terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise kaebus üldjuhul riigilõivuvaba. Seetõttu ei ole ka menetluskulusid, mille väljamõistmist saaks vastustajalt nõuda.
36.HKMS § 162 lg-st 1 tulenevalt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga ka menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Kaebaja esitas kohtule 16. augustil 2020 kaebuse täienduse ja taotluse läbi vaadata 3 episoodi videosalvestus 29. veebruari 2020. a kohta, kus on näha, et kaebajal tuli lüüa peaga väljakutse nupu pihta, kuna käed olid selja taga käeraudades (sisuliselt on see kaebaja taotlus täiendava tõendi väljanõudmiseks vastustajalt). Kohus jätab selle kaebaja taotluse rahuldamata, kuna 29. veebruari 2020. a intsident ei ole praeguse vaidluse esemeks. Kohus lahendas kaebaja kahju hüvitamise nõuet seoses 5. detsembri 2020. a intsidendiga, seega ei ole 29. veebruari 2020 videosalvestis ega selle asja juurde lisamine asjakohane.
37.Samuti esitas kaebaja taotluse saada sõltumatu eksperdi arvamus teemal, kas 3 episoodi käeraudadega võisid tekitada psühholoogilise trauma. Ekspertiisiks kulub paratamatult täiendav aeg, samuti tuleb selle eest maksta. Kohus ei pea vajalikuks eksperdi kaasamist. Nagu kohus
3-20-477 eelnevalt selgitas, ei nähtu kohtule edastatud väljavõttest kaebaja tervisekaardi kohta psühhiaatri sissekandeid puudutavas osas, et kaebaja oleks seoses 5. detsembri 2019. a intsidendiga ravi vajanud või ei tal oleks tekkinud psühholoogiline trauma.
38.Kaebaja on palunud kohtul välja nõuda kõik fotod, mis puudutavad talle kehavigastuste tekitamist seoses jalutusboksis käeraudade kandmisega. Kaebaja viitab lisaks 5. detsembri 2019. a jalutuskäigule veel kahele hilisemale juhtumile 16. jaanuaril ja 29. veebruaril 2020, mil taas unustati kaebajalt käerauad ära võtta. Kohus jätab kaebaja taotluse fotode väljanõudmiseks rahuldamata. 16. jaanuari ja 29. veebruari 2020. a jalutuskäikude kohta tehtud fotod ei ole praeguses asjas asjakohased. Ajaliselt hiljem aset leidnud sündmused ei saa mõjutada varasemast sündmusest tekkinud kahju ega selle suurust. Seetõttu ei oma asja lahendamisel tähendust, kas hilisemalt on veel unustatud kaebajalt käerauad eemaldada või mitte ja kaebaja sellekohased selgitused tuleb jätta tähelepanuta. Samuti pole asja lahendamisel tähtsust julgeoleku sisejuurdlusega seonduv ning kohus jätab kaebaja sellekohased märkused tähelepanuta.
39.Delikaatsete isikuandmete kaitseks asendab kohus avaldatavas otsuses kaebaja nime initsiaalidega. Samuti asendab kohus kohtuotsuse avaldamisel menetlusvälise isiku (X) nime tähemärkidega. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.