Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
13. august 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-20-345
Haldusasi
X kaebus Viimsi Vallavalitsuse 16. detsembri 2019. a ehitusloa nr 1912271/36939 ja Viimsi Vallavalitsuse
21.jaanuari 2020. a korralduse nr 26 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 18. septembri 2020. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja Merike Roosileht Vastustaja – Viimsi vald, esindajad Leeles Lilleorg, Merit Renlund, Siim Reinla ja Alar Mik Kolmandad isikud – Q ja Y
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
16. juuni 2021
RESOLUTSIOON
Jätta rahuldamata X 16. juuni 2021. a vastuväited kohtu tegevusele seoses Viimsi valla 27. jaanuari 2021. a menetlusdokumendile lisatud Keskkonnaameti 30. detsembri 2020. a korralduse nr DM-109023-22 ja keskkonnaloa nr L.VV/327155 vastuvõtmisega ning Q 26. juuni 2020. a selgituse originaali Viimsi vallalt välja nõudmata jätmisega.
Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18. septembri 2020. a otsus haldusasjas nr 3-20-345 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 13. septembril 2021 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).
3-20-345 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viimsi Vallavalitsus väljastas 16.12.2019 ehitusloa nr 1912271/36939 Viimsi vallas Püünsi külas Järve tee L1 (katastritunnus 89001:003:1523), Järve tee (katastritunnus 89001:001:0249) ja Rohuneeme tee 80 (katastritunnus 89001:003:1019) kinnistutel asuva sademeveekanalisatsiooni toru rekonstrueerimiseks. Ehitusloa lisa 1 „Ehitusloa andmise alused“ kohaselt on Järve tee L1 kinnistult Viikjärvega ühendatud sademeveesüsteemi puhul tegemist asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 152 lg 1 tähenduses ajaloolise sademeveesüsteemiga, mida kinnitavad Kepsu-II katastriüksuse (praeguste Järve tee 3a ja osaliselt Rohuneeme tee 76 kinnistute) 04.05.1998 mõõdistused ja katastrikaart. Kõnealune toru on senini eesmärgipärases kasutuses ja selle rekonstrueerimiseks esineb ülekaalukas avalik huvi pakkuda Püünsi küla elanikele võimalikult kvaliteetset sademevee ärajuhtimise teenust. Seoses rekonstrueerimistöödega on tellitud Projektbüroo KODA OÜ eksperthinnang, mille kohaselt võiks Viikjärve veetase tõusta siis, kui sinna suunatakse vett rohkem kui 310 liitrit sekundis, kuid projekteeritud toru maksimaalne vee läbilaskevõime on ca 27,5 liitrit sekundis. Samuti ei muutu valgala suurus, mistõttu Viikjärve suunatava sademevee hulk ei suurene. Teostatavate töödega ei tekitata kahju ega negatiivseid mõjutusi Rohuneeme tee 80 kinnistule. Puudutatud kinnistute (sh Rohuneeme tee 80) omanikud olid ehitusloa andmise menetlusse kaasatud, kuid ei esitanud tähtajaks oma arvamust.
2.Viimsi Vallavalitsus jättis 21.01.2020 korraldusega nr 26 (vaideotsus) rahuldamata Rohuneeme tee 80 kinnistu (registriosa nr 9076602, pindala 23 273 m2, sihtotstarve 70% maatulundusmaa ja 30% elamumaa) kaasomaniku X 16.01.2020 vaide ehitusloa kehtetuks tunnistamiseks. Rohuneeme tee 80 esmakinnistamine toimus 10.06.2004 ja selle omanikud on AÕSRS § 152 lg 1 järgi kohustatud taluma Viikjärve ja Järve tee vahelist sademeveesüsteemi, mida on mh kajastatud 1983. a ja 1998. a geodeetilistel mõõdistustel. X esitatud madalama täpsusastmega ajaloolised kaardid ei lükka eeltoodut ümber. Täpselt ei ole teada, kes ajaloolise sademeveesüsteemi rajas ja millal seda tehti, kuid kraav oli olemas hiljemalt 1983. a-l ja seda on hiljem etapiliselt torutatud. Sademeveekanalisatsiooni rekonstrueerimiseks esineb avalik huvi, sest vald peab tagama sademevee ärajuhtimise teenuse toimimise ning alternatiivsed trassid oleksid mitmeid kordi pikemad ja nende rajamine kulukas.
3.X esitas Tallinna Halduskohtule 21.02.2020 kaebuse tühistada Viimsi Vallavalitsuse 16.12.2019 ehitusluba nr 1912271/36939 ja 21.01.2020 korraldus nr 26. Tegu ei ole ajaloolise sademeveekanalisatsiooni toruga, sest see puudus enne 01.04.1999. Rohuneeme tee 80 kinnistul olevat kraavi ei nähtu üheltki kaardilt ja see ei ole olnud eesmärgipärases kasutuses. Viimsi vald ei ole tõendanud, et tema on toru omanik. Kraav ei ole tehnorajatis ja Rohuneeme tee 80 kinnistu omanikel puudub seadusjärgne talumiskohustus. Vastustaja ei ole kaasanud kinnistu omanikke ehitusloa menetlusse vastavalt ehitusseadustiku (EhS) § 42 lg-le 2. Otsus on 2(10)
3-20-345 kaalutlemata ja ebaõige on väide, et alternatiivsed trassivalikud oleksid mitmeid kordi pikemad, sest tegelik vahe on ca 10 m. Sademevee juhtimine Viikjärve eeldab keskkonnamõju hindamist ja pole teada, kas vallal on olemas või taotlemisel vee erikasutusluba saasteainete juhtimiseks Viikjärve. Q 26.06.2020 seletus võib olla võltsitud ja N 10.08.2020 seletus ei ole usaldusväärne. Keskkonnaamet on 26.02.2020 kirjas samuti teatanud, et ei loe Viikjärve sademeveesüsteemi osaks. Vastustaja väited kraavi rajamisest 1982–1983 lükkavad ümber O ja U seletused.
4.Viimsi vald palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Vaidlusaluse sademeveesüsteemi rajas Kirovi kalurikolhoos hiljemalt 1983. a-l ning see anti kolhoosi õigusjärglase Esmar AS poolt vallale üle aastatel 1991–1998. Kavandatavate rekonstrueerimistööde käigus vahetatakse olemasolev amortiseerunud sademeveetoru uue vastu, kõik muud tingimused (suubla asukoht, toru pikkus, valgala suurus ja sademevee vooluhulgad) jäävad samaks ja eksperthinnangu kohaselt Viikjärve veetase tööde tagajärjel ei tõuse. Rekonstrueerimine on vajalik, sest hetkel suundub suur hulk sademeveest valeühenduse tõttu ühiskanalisatsiooni, mis on keelatud ja tekitab majanduslikku kahju. Süsteemi rajamise ja kraavi torutamise asjaolud ei ole täpselt teada, kuid tegemist on ajaloolise süsteemiga, mida omanikel tuleb taluda. Talumiskohustust ei ole mõistlik ega vajalik dubleerida sundvaldusega. Sademeveesüsteemi olemasolu ei takista Rohuneeme tee 80 kinnistu sihipärast kasutamist. Rohuneeme tee 80 kinnistu omanikud kaasati ehitisregistri kaudu ehitusloa menetlusse, kuid nad ei esitanud oma arvamust ega vastuväiteid. Igasugused alternatiivsed lahendused oleksid kulukamad. Kaebaja viidatud alternatiiv ei arvesta asjaoluga, et vett ei saa juhtida ülesmäge ja uue trassi rajamiseks tuleks võtta maha hulga puid. Vaideotsus on piisavalt põhjendatud ja selle tegemiseks ei olnud vajalik kaebajat täiendavalt ära kuulata. Vaidlusalused rekonstrueerimistööd ei nõua veeluba. Keskkonnaamet väljastas 2015. a-l vallale vee erikasutusloa nr L.VV/327155, millega on lubatud juhtida Viikjärvest vett Tallinna lahte. Lisaks on menetluses taotlused veeloa muutmiseks selliselt, et selles märgitakse konkreetsed suublate asukohad (sh Järve tee L1). 1983. a mõõdistuse piirid ei ulatunud Rohuneeme tee 80 kinnistuni, 1998. a-l mõõdistati kraav praeguste Järve tee 3a ja Rohuneeme tee 80 kinnistuteni ning mõned meetrid edasi. Mõõdistuselt on selgelt näha, et kraav ulatus Järve tee 3a kinnistust põhja poole edasi Rohuneeme tee 80 kinnistule. Katastrikaardi täpsusaste on madalam, kuid ka sellele selgelt kantud Järve tee L1 kraav, mis on ühendatud Viikjärve kontuuriga. Kaartidel ei ole küll näha vaidlusaluse kraavi viimaseid Viikjärve suunduvaid meetreid, kuid erinevast ajast pärit tõendite põhjal on Viikjärve ja Järve tee vahel ajalooliselt olnud kraav. Puuduvad tõendid, et sademeveesüsteem ei ole toiminud või kaebaja on vaidlusaluse kraavi ise kaevanud. Väide Q 26.06.2020 seletuse võltsitusest on alusetu. Seletuse pani Q ütluste järgi kirja vastustaja esindaja.
5.Tallinna Halduskohus jättis 18.09.2020 otsusega kaebuse rahuldamata. Sademevee ärajuhtimiseks rajatud kraav on käsitatav tehnovõrgu osaks oleva tehnorajatisena. Kuigi seda ei sisaldu asjaõigusseaduse (AÕS) § 158 lg-s 1 ega AÕSRS § 13 lg-s 6, ei ole tegemist lõplike loeteludega (nt Riigikohtu 15.05.2006 otsus nr 3-2-1-43-06, p 14; Harju Maakohtu 07.12.2012 määrus nr 2-12-561, p 14; P. Varul jt (koost). Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2014, lk 593). AÕSRS ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (Riigikogu XIII koosseisu 405 SE) seletuskirjas on samuti selgitatud, et AÕSRS § 152 lg 1 kohaldamisalas on lokaalsed tehnovõrgud, mille kaudu osutatakse mh sademevee ärajuhtimise teenust. Maareformi seaduse § 221 lg-tes 2 ja 22 on maaparandussüsteemi nimetatud otsesõnu tehnovõrguks. Tehnorajatisena kvalifitseerimiseks ei ole vaja tuvastada, kas, millises ulatuses, millal või kelle poolt on kraav torutatud, sest see ei mõjuta kraavi funktsiooni sademevee ärajuhtijana. Torutamine kinnitab samas, et kraav toimis ka tegelikult sademevee ärajuhtijana, sest torutamise põhjuseks oli asjaolu, et kraav ei taganud liigvee äravoolu. 3(10)
3-20-345 AÕSRS § 152 kohaldamisel ei ole oluline tuvastada, kes on kraavi rajanud või kuidas on tehnovõrk või -rajatis selle valdajale üle antud. Oluline on tehnovõrgu- või rajatise olemasolu, selle rajamise aeg ja eesmärgipärane kasutus. AÕSRS § 152 lg 1 ei sea alates 01.01.2019 enam tingimust, et tehnovõrk või -rajatis peab olema püstitatud enne 01.04.1999, vaid oluline on tuvastada, kas kraav on rajatud enne Rohuneeme tee 80 esmakinnistamist 07.04.2004. Andmed vaidlusaluse kraavi kulgemise kohta on kaardimaterjali pinnalt fragmentaarsed, kuid esitatud dokumentide pinnalt ei ole alust seada kahtluse alla kraavi olemasolu 1980ndatel. Pole usutav, et erinevatel aegadel ja erinevates menetlustes koostatud plaanid, mis kujutavad vaidlusalust kraavi erinevas ulatuses, kajastavad midagi, mida ei olnud tegelikkuses olemas. Samuti ei ole tõenäoline selliste vigade korduv esinemine. Asjaolu, et puudub kaart, millel vaidlusalune kraav oleks kajastatud täies ulatuses (Järve teelt kuni Viikjärveni), ei ole piisav, et jätta arvestamata kraavi olemasolule selgelt viitav kaardimaterjal. Vastustaja on põhjendatult viidanud kaartide erinevale täpsusastmele ja asjaolule, et kõigile kaartidele ei pruugitud kanda kõiki objekte. Ka see, et kraavi ei kajastatud tsentraalsete võrkude kaardil (nt Püünsi küla olmekanalisatsiooni ja veevarustuse perspektiivskeem), ei välista siiski, et kraav täitis selles piirkonnas sademevee ärajuhtimise funktsiooni (kraavi puhul puudub alus oletada ka teistsugust funktsiooni) ning tegemist on tehnorajatisega AÕSRS tähenduses. Q, N, O ja U seletused ajaloolise kraavi olemasolu kohta on vastuolulised, mistõttu juhindub kohus otsuse tegemisel esitatud kaardimaterjalist, mis siiski kinnitavad, et Rohuneeme tee 80 kinnistul oli ajalooliselt olemas kraav. Väited Q seletuse võltsimise kohta ei ole usutavad ja puudub vajadus hinnata, kas N on elanud piirkonnas kogu väidetud aja. Isikute seletused ei lükka ümber kaardimaterjalile tuginevat kohtu järeldust. Isegi kui pidada õigeks kaebaja versiooni, et kraavi rajasid kinnistuomanikud 1990ndatel ja kaebaja rajas viimase lõigu kraavist 1999. a-l, oleks kraav ikkagi loodud enne maa esmakinnistamist (07.04.2004). Viimsi valla ametniku 17.07.2017 teatest, et AS Viimsi Vesi likvideeris Järve teel ebaseaduslikud sademevee ühendused reoveekanalisatsiooni ning Järve tee põigu all asuv sademeveetrass ei tööta, kuna on keskelt kokku kukkunud, ei saa järeldada, et sademeveesüsteem ei olnud eesmärgipärases kasutuses, vaid seda, et olemasolev süsteem vajab renoveerimist. Valla esindajate selgitused ei ole küll olnud alati järjepidevad, kuid vastustaja on oma lõpliku seisukoha kujundanud vaidlustatud ehitusloa andmisel ning seda ka piisavalt põhjendanud. Kokkuvõtlikult on vastustaja ehitusloa väljastamisel õiguspäraselt tuginenud AÕSRS § 152 lgle 1. Ärakuulamiskohustust ei ole rikutud. Tõenditest nähtuvalt oli kaebaja sademevee ärajuhtimise teemal vastustajaga pidevas kontaktis ning esitas korduvalt oma seisukohti ja vastuväiteid kavandatavale trassi rekonstrueerimisele. Samuti on kaebaja saanud oma vastuväited esitada vaides ning ei nähtu, et tal oleks midagi olulist jäänud lisamata, mida vastustaja oleks pidanud veel otsuse tegemisel arvestama. Viimsi vald on asjakohaselt vastanud ka kaebaja väitele, et kaalutud pole alternatiivseid trasse. Vastustaja põhjendustest ei järeldu, et kaebaja viidatud alternatiiv oleks jäetud kaalumata. Eksperthinnangust nähtuvalt võib Viikjärve veetase tõusta, kui sinna juhitakse vett üle 310 liitri sekundis. Olemasoleva projekti järgi rekonstrueeritakse toru selliselt, et maksimaalne vee läbilaskevõime on ca 27,5 liitrit sekundis ehk veetaseme tõusu põhjustavast hulgast üle 10 korra väiksem. Olemasoleva sademeveesüsteemi rekonstrueerimise käigus ei suurendata Viikjärve suubuva valgala suurust ega tekitata täiendavaid kitsendusi kinnistuomanikele, samuti puuduvad tõendid, et kaebaja kinnistu olukord muutuks senisest halvemaks (nt tekiksid üleujutused või soostumine). Kaebaja subjektiivseid õigusi ei puuduta küsimus, kas vastustajal on sademevee Viikjärve juhtimiseks vee erikasutusluba ning milliseid tagajärgi põhjustaks see tegevus keskkonnale. Ehitusluba ei saa vaidlustada avalikes huvides,
4(10)
3-20-345 mistõttu jäävad need kaebaja väited tähelepanuta. Kui Viimsi vallal ei ole õigust sademevett Viikjärve juhtida, langevad ära ka kaebaja kardetud negatiivsed mõjud tema kinnistule.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.X palub 19.10.2020 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Halduskohus hindas tõendeid ebaõigesti ja tuvastas vääralt AÕSRS § 152 lg 1 kohaldamise eeldused. Kohus ei ole põhjendanud, mille alusel saab väita, et igasugused muud alternatiivid oleks ressursimahukamad kui vaidlusaluse kraavi rekonstrueerimine, tuginedes üksnes vastustaja paljasõnalistele selgitusele. Halduskohus ei pidanud usutavaks kaebaja kahtlust, et Q 26.06.2020 seletuse näol võib olla tegemist fototöötlusega, kuid ei ole seda järeldust millegagi põhjendanud. Rohuneeme tee 80 kinnistut läbiv kraav ei ole õiguslikus mõttes tehnorajatis. Tehnorajatiseks ei ole mitte igasugune rajatis ning tehnorajatiseks ei saa lugeda püsivalt kasutusest välja langenud või kasutusel mitte olnud rajatisi, mida oleks võinud tehnorajatisena kasutada (vt Riigikohtu 23.05.2002 otsus nr 3-2-1-67-02, p 8). Praegusel juhul ei ole tuvastatud, et kaebaja kaasomandis olevat kinnistut läbiv kraav oleks rajatud õiguslikul alusel, olnud kasutuses veetrassina ja on jätkuvalt tehnorajatisena kasutatav. Kaebaja on tõendanud, et vaidlusalune kraav on rajatud omaalgatuslikult teadmata isikute poolt ning see ei ole seotud valla plaaniga rekonstrueerida Järve tee ja Viikjärve vaheline olemasolev sademeveekanalisatsiooni lõik, vaid tegemist on Järve tee 5 ja Järve tee 3a kinnistuid teenindavate torudega, mitte avalikes huvides rajatud sademeveesüsteemiga (vt Viimsi vallavanema 23.07.2017 kiri). Samas on vastustaja ehitusloa lisas 1 (ehitusloa andmise alused) kinnitanud, et Järve tee ja Viikjärve vahelise sademeveekanalisatsiooni toru rekonstrueerimiseks esineb ülekaalukas avalik huvi ja eksitavalt märgitud sedagi, et kõnealune toru on jätkuvalt eesmärgipärases kasutuses. Vald registreeris 2019. a-l vaidlusaluse kraavi ehitisregistris, märkides selle esmase kasutuselevõtu ajaks 1995, kuigi on kohtumenetluses väitnud, et sademeveesüsteem oli olemas hiljemalt 1983. a--l ning anti vallale üle 1991–1998. Seega on vastustaja väited olnud vastuolulised ja muutlikud. Väide suurest avalikust huvist seoses sellega, et suur hulk sademeveest suundub ühiskanalisatsiooni, on põhistamata. Vastustajal puudub seniajani sademevee Viikjärve juhtimiseks nõutav vee erikasutusluba (vt Keskkonnaameti 26.02.2020 ja 11.03.2020 kirjad). Kepsu-II katastriüksuse 04.05.1998 plaan ei puuduta Rohuneeme tee 80 kinnistut ega tõenda, et Rohuneeme tee 80 kinnistu omanikel on AÕSRS § 152 lg 1 alusel talumiskohustus. AÕSRS § 152 lg 1 alusel on kinnisasja omanik kohustatud taluma olemasolevat tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist, samuti tuleb tehnovõrku või -rajatist taluda juhul, kui esinevad AÕS §-s 1581 sätestatud eeldused või muu talumiskohustus (vt Riigikohtu 11.10.2017 otsus nr 2-15-17137, p-d 23–24). Praegusel juhul ei ole tõendatud, et sademeveesüsteemi rekonstrueerimine on vajalik avalikes huvides. Samuti ei ole vastustaja tõendanud enda omandiõigust vaidlusalusele torule. Kraavi ei saa käsitada tehnorajatisena, vaid tegemist on kitsa inimtekkelise süvendiga (sageli vooluveekogu) maapinnas (vt õiguskantsleri 21.07.2011 kommentaarid Justiitsministeeriumi tehnovõrkude ja -rajatiste analüüsile; samuti H. Nõmm. Torud, trassid, traadid. Tehnorajatise talumiskohustus kui omandipõhiõiguse riive. Magistritöö. Tartu, 2013). Kuna vaidlusalune kraav ei ole käsitatav tehnorajatisena ja seda ei ole ehitatud õiguslikul alusel, siis ei saa kaebajal olla ka talumiskohustust AÕSRS § 15 2 lg 1 järgi. Asjaolu, et sademeveesüsteem pole olnud eesmärgipärases kasutuses, kinnitab Viimsi valla ametniku 17.07.2017 teade, et AS Viimsi Vesi likvideeris Järve teel ebaseaduslikud sademevee ühendused reoveekanalisatsiooni ning ka Järve tee põigu all asuv sademeveetrass ei tööta, kuna on keskelt kokku kukkunud. Seega on 16.12.2019 ehitusluba väljastatud valedel 5(10)
3-20-345 alustel. Halduskohus jättis hindamata kaebaja väite, et kraavi ei ole rajatud õiguslikul alusel. Kinnisasja omanik peab taluma tehnorajatist oma kinnistul üksnes seaduses sätestatud tingimustel (nt Riigikohtu 13.04.2009 otsus nr 3-2-1-144-08, p 14). Tehnorajatis on ehitatud avalikes huvides, kui selle kaudu osutatakse avalikku teenust ja see kuulub isikule, kellele laieneb ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 7 lg-s 1 sätestatud kohustus. Seega ei saa kaebaja kinnistut läbivat kraavi käsitada vastustajale kuuluva tehnorajatisena.
7.Viimsi vald palub 19.11.2020 vastuses (täiendatud 07.12.2020 ja 27.01.2021) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja jääb kõigi varem esitatud seisukohtade juurde ega korda neid. Apellatsioonkaebus on vastuoluline ning kaebaja positsioon on olnud pidevalt muutuv. Kaebaja viidatud kohtupraktika ei ole asjakohane, sest tehnovõrke puudutav regulatsioon on 01.01.2019 muutunud. Halduskohus järeldas õigesti, et Rohuneeme tee 80 kinnistut läbiv kraav on õiguslikus mõttes tehnorajatis ja kaebajal praegusel juhul seadusjärgne talumiskohustus vastavalt AÕSRS § 152 lg-le 1. Kuigi arhiivimaterjalidest ei ole leitud tõendeid, millest nähtuksid vaidlusaluse sademeveekraavi rajamise konkreetsed asjaolud, saab erinevate menetluste käigus kogutud dokumentide ja piirkonna elanike seletuste kohaselt pidada tõenäoliseks, et sademeveesüsteemi rajas Kirovi kalurikolhoosi ehituskontor hiljemalt 1983. a-l. Vastustaja hinnangul ei ole vaidlust selles, et kraav rajati 1980ndatel ning selle kohta on vastustaja esitanud mitmeid dokumentaalseid tõendeid (kaardimaterjal). Kohus leidis õigesti, et pole usutav, et erinevatel aegadel ja erinevates menetlustes koostatud plaanid, mis kujutavad vaidlusalust kraavi erinevas ulatuses, kajastaksid objekti, mida ei olnud tegelikult olemas. Vaidlusalune kraav on mh kantud Rohuneeme tee 80 kinnistu katastrimõõdistuse plaanile aastast 2003. Kuna kraav on olnud olemas enne Rohuneeme tee 80 esmakinnistamist (07.04.2004), siis on kinnisasja omanikel AÕSRS § 152 lg 1 järgi kohustus seda taluda. Kaebaja jätkuv kahtlus Q 26.06.2020 seletuse võltsituses on alusetu ning Q väited 26.06.2020 kohtumisest on ebaõiged (seda tõendab mh samuti kohtumisel viibinud S kinnitus). Vaidlusalune torutatud kraav on osa Püünsi küla sademeveesüsteemist ning on vajalik selle täielikuks ja terviklikus toimimiseks. Viimsi valla kohustus sademeveesüsteemi käitlejana on tagada sademeveesüsteemi toimimine, et ärajuhtimata sademevesi ei koguneks madalamatesse kohtadesse, mille tulemusel tekiks liigniiskus, mis ohustaks kogukonna liikmete vara ja ümbritsevat keskkonda ning kahjustaks avalikult kasutatavat taristut. Keskkonnaamet väljastas vastustajale 30.12.2020 keskkonnaloa nr L.VV/327155, millega määrati vaidlusaluse Järve tee sademevee väljalasu suublaks Viikjärv.
8.Q palub 25.11.2020 seisukohas halduskohtu otsus tühistada ja rahuldada X apellatsioonkaebus, korrates ühtlasi osaliselt apellatsioonkaebuse väiteid. Kolmas isik ei nõustu sademevee juhtimisega Viikjärve, sest see võib põhjustada üleujutusi. Viikjärv ei ole ajalooliselt olnud Järve tee piirkonna sademevee eesvooluks ning Rohuneeme tee 80 kinnistul ei ole ega saa olla ajaloolist sademeveetrassi. Vald esitas 2019. a-l sademeveetrassi kohta ehitisregistrile ebaõiged andmed. Ehitisregistri järgi on sademeveetrassi pikkus 30 m, laius 0,2 m ja ehitusalune pind 6 m. Vaidlustatud ehitusloas on seevastu märgitud pikkus 140 m, laius 0,3 m ja ehitusalune pind 42 m. Järelikult on tegemist sademeveetrassi väga olulise laiendamisega, mitte pelgalt rekonstrueerimisega. Q kinnitab, et ei ole 26.06.2020 avaldanud vastustaja ametnikele, et Viikjärve suubuva kraavi rajas sademevete Tallinna lahte juhtimiseks Kirovi kalurikolhoos aastatel 1982–1983, ning kohtule esitatud seletus ei ole sama, millele Q 26.06.2020 alla kirjutas ja tema allkirja on võltsitud. Kraavi on kaevanud omanikud kunagi enda huvides ja sademeveesüsteem pole kunagi toiminud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6(10)
3-20-345 I Vastuväidete lahendamine
9.Ringkonnakohus võttis 16.06.2021 istungi protokolli kantud määrusega HKMS § 198 lg 2 p 3 alusel haldusasja nr 3-20-345 materjalide juurde Viimsi valla 27.01.2021 seisukohale lisatud Keskkonnaameti 30.12.2020 korralduse nr DM-109023-22 ja sellega muudetud keskkonnaloa nr L.VV/327155 (dtl 538–565). Vastustaja soovis kõnealuste dokumentidega tõendada Viimsi valla õigust juhtida Järve teelt sademevett Viikjärve. Kaebaja esitas kohtuistungil HKMS § 90 lg 1 alusel vastuväite kohtu tegevusele, leides, et keskkonnaluba ei oleks tohtinud vastu võtta. Ringkonnakohus jättis vastuväite lahendamiseks kohtuotsusega.
10.Ringkonnakohus leiab, et vastuväide ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja on asjas korduvalt leidnud, et vaidlusaluse kraavi / toru rekonstrueerimine ei saa olla õiguspärane, sest vastustajal puudub luba sademevee juhtimiseks Viikjärve, mille vajalikkusele juhtis Keskkonnaamet tähelepanu juba 26.10.2017 kirjas nr 14-3/17/11372-2 (dtl 88). Samuti esitas kaebaja Tallinna Halduskohtu 19.06.2020 istungil kohtule täiendava tõendina Keskkonnainspektsiooni 11.03.2020 kirja nr 13-1/20/449-3 (dtl 244), milles juhiti tähelepanu, et Viimsi valla senine käsitus Viikjärvest kui Püünsi piirkonna sademeveesüsteemi osast ei ole õiguslikult korrektne, sest tegemist on loodusliku veekoguga. Seetõttu tuli vallal taotleda keskkonnaloa nr L.VV/327155 muutmist, sest tegelikkuses ei ole Püünsi sademe- ja liigvee väljalasuks mitte Tallinna laht, vaid Viikjärv. Vastustaja esitas omalt poolt halduskohtule Keskkonnaameti 07.08.2020 kirja nr DM-109023-11 (dtl 344), mis tõendab keskkonnaloa nr L.VV/327155 muutmise taotluste menetlemist. Olukorras, kus tegemist on asjas vaidluse all olnud küsimusega, mille kohta on mõlemad pooled esitanud mitmeid tõendeid ja halduskohus on need vastu võtnud, tuleb toimikusse võtta ka pärast halduskohtu otsuse tegemist väljastatud Keskkonnaameti 30.12.2020 korraldus nr DM-109023-22, millega muudeti keskkonnaluba nr L.VV/327155 selliselt, et Püünsi piirkonna sademeveed juhitakse kas pinnasesse või Viikjärve. Kuna tõend tekkis apellatsioonimenetluse ajal, siis ei olnud vastustajal võimalik seda varem esitada.
11.Viimsi vald esitas 29.06.2020 seisukoha lisana halduskohtule Q allkirjastatud 26.06.2020 selgituse (dtl 270), mille kohaselt rajati Järve tee L1 kinnistult üle Rohuneeme tee 80 kinnistu Viikjärve suubuv kraav Kirovi kalurikolhoosi poolt aastatel 1982–1983 piirkonna sademevete juhtimiseks Tallinna lahte. Kaebaja on leidnud, et tegemist on võltsinguga (fototöötlusega) ja Q väidab 25.11.2020 seisukohas muu hulgas, et tema ei ole 26.06.2020 selgitusele alla kirjutanud. Nii X kui ka Q taotlesid, et kohus nõuaks Viimsi vallalt välja dokumendi originaali, kuid ringkonnakohus jättis taotlused 16.06.2021 istungi protokolli kantud määrustega rahuldamata. Samuti jättis ringkonnakohus rahuldamata kaebaja taotluse korraldada ekspertiis Q 26.06.2020 selgituse ehtsuse tuvastamiseks. Samas võttis ringkonnakohus asja juurde Q allkirjanäidise (isikutunnistuse skaneeringu – dtl 510) ja Viimsi valla 07.12.2020 seisukohale lisatud S 07.12.2020 e-kirja (dtl 517–518). Kaebaja esitas kohtuistungil HKMS § 90 lg 1 alusel vastuväite kohtu tegevusele, soovides jätkuvalt Q 26.06.2020 selgituse originaali väljanõudmist. Ringkonnakohus jättis vastuväite lahendamiseks kohtuotsusega.
12.Ringkonnakohus leiab, et vastuväide ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Nagu ringkonnakohus juba istungil viitas, ei ole Q 26.06.2020 selgitus olnud määravaks tõendiks, mille alusel halduskohus tuvastas, et vaidlusalune kraav / sademeveekanalisatsiooni toru oli praegusel Rohuneeme tee 80 kinnistul olemas juba 1980ndatel ning igal juhul enne Rohuneeme tee 80 maaüksuse esmakinnistamist (07.04.2004). Puudub vaidlus, et 26.06.2020 selgituse teksti ei ole kirjutanud Q, vaid selle koostas temaga peetud vestluse põhjal Viimsi valla esindaja. Kaebaja ja kolmanda isiku kahtlus Q allkirja võltsimisest ei ole usutav, sest 7(10)
3-20-345 26.06.2020 selgitusel olev allkiri ei erine oluliselt Q enda esitatud näidisest ning samas on nii Q kui ka S 07.12.2020 e-kirjas kinnitanud, et 26.06.2020 kohtumisel mingi dokument allkirjastati. Kuna ringkonnakohtu hinnangul ei ole mõistlikku põhjust kahelda vastustaja esitatud selgituse ehtsuses, siis ei ole selles asjaolus veendumiseks vajalik koguda täiendavaid tõendeid, sh nõuda välja selgituse originaali (HKMS § 62 lg 2). II Apellatsioonkaebuse lahendamine
13.Praeguses asjas on vaidlustatud Viimsi Vallavalitsuse väljastatud 16.12.2019 ehitusluba nr 1912271/36939 mh Rohuneeme tee 80 kinnistul paikneva sademeveekanalisatsiooni toru rekonstrueerimiseks. Kaebaja ei ole viidanud ühelegi EhS §-s 44 sätestatud ehitusloa andmisest keeldumise alusele, vaid tema vastuväited ehitusloale seonduvad küsimusega, kas Rohuneeme tee 80 kinnistul asub üldse mingi sademeveekanalisatsiooni rajatis, mida kinnistu omanikud on kohustatud taluma ja mida Viimsi vallal on õigus rekonstrueerida. Seega on vaidlus esmajoones selles, kas vastustaja tuvastas ehitusloa lisas 1 „Ehitusloa andmise alused“ (dtl 40–41) märgitud asjaolud õigesti. Ringkonnakohus juhib samas tähelepanu, et vaidlustatud ehitusluba ei anna õigust ehitada maaüksuse või ehitise omaniku loata (vt ehitusloa märkus nr 9 – dtl 30) ning võimalike omandivaidluste lahendamine ei kuulu HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtu pädevusse.
14.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et sademevee ärajuhtimiseks rajatud kraav on käsitatav tehnovõrgu (Püünsi küla Järve tee piirkonna sademeveekanalisatsioon) osaks oleva tehnorajatisena, mida kinnistuomanik võib olla AÕS §-st 1581 või AÕSRS §-st 152 tulenevalt kohustatud taluma. Ehkki AÕS § 158 lg-s 1 sisalduvas loetelus on eraldi nimetatud üksnes kanalisatsioonitorustikku ning varasemas praktikas on avaldatud kahtlust, kas kraavi kui veejuhet ikka saab lugeda tehnovõrguks või -rajatiseks (vt Riigikohtu 13.12.2004 otsus nr 3-21-141-04, p 23), on hilisemas praktikas asutud siiski seisukohale, et tegemist ei ole lõpliku ja suletud loeteluga, vaid tehnorajatistena võidakse käsitada ka muid AÕS § 158 lg-s 1 loetletutega sarnastel eesmärkidel kasutatavaid ja sarnastel põhimõtetel toimivaid rajatisi (nt Riigikohtu 15.05.2006 otsus nr 3-2-1-43-06, p 14; vt ka V. Murumets. AÕS § 158 kommentaarid, p 4.2.1 – P. Varul jt (koost). Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2014, lk 614). Sademevee ärajuhtimise seisukohalt toimivad kraav ja torustik põhimõtteliselt ühetaoliselt, mistõttu ei ole põhjust välistada kraavi käsitamist tehnorajatisena. Kui tehnorajatisena saab käsitada juba vaidlusalust kraavi (st sõltumata selle torutamisest), siis ei ole talumiskohustuse olemasolu või puudumise hindamiseks tarvis ka tuvastada, millal ja millises ulatuses ning kelle poolt on see kraav torutatud.
15.Kuivõrd AÕS §-d 158 ja 1581 kohalduvad vaid ehitatavatele tehnovõrkudele, mitte aga olemasolevate tehnovõrkude rekonstrueerimisele, siis saab Rohuneeme tee 80 kinnistu omanike talumiskohustus praegusel juhul tuleneda üksnes AÕSRS §-st 152 (nt Riigikohtu 11.10.2017 otsus nr 2-15-17137, p 20). Olemasoleva kanalisatsioonirajatise rekonstrueerimisel, mida kinnistuomanik on seadusest tulenevalt kohustatud selle olemasoleval kujul taluma ja mille talumise tingimused (eelkõige kitsenduste ulatus) ei muutu, ei ole vajalik eraldi hinnata rajatise tehnilist ja majanduslikku otstarbekust ning sellega seotud avaliku huvi kaalukust. AÕSRS § 152 lg 1 ei sea talumiskohustuse kehtivust sõltuvusse sellest, kas varem ehitatud tehnovõrk või -rajatis on AÕS § 1581 tähenduses vajalik avalikes huvides või mitte. Seejuures on oluline märkida, et erinevalt AÕS § 1581 lg 1 kolmandas lauses sätestatust ei näe AÕSRS § 152 lg 1 lisaks ette, et nn ajaloolise tehnovõrgu või -rajatise talumise kohustus tekiks alles sundvalduse seadmisest (vt ka Riigikohtu 11.10.2017 otsus nr 2-15-17137, p 20.2).
8(10)
3-20-345
16.Ringkonnakohus möönab, et vaidlusaluse kraavi rajamise ja selle hilisema torutamise asjaolude kohta puuduvad konkreetsed andmed. Sellele vaatamata tuleb nõustuda vastustaja ja halduskohtuga, et esitatud dokumentide põhjal on võimalik tuvastada kraavi olemasolu juba pikka aega enne Rohuneeme tee 80 esmakinnistamist 07.04.2004. Kraavi kulgemine Järve tee ja Viikjärve vahel on esitatud dokumentide põhjal suuremalt jaolt jälgitav. Praeguste Järve tee 1 ja 3 kinnistutega külgneval alal (s.o Järve tee L1 kinnistul) on kraav 1983. a mõõdistusel (dtl 105) tähistatud „– 0.9“. Kepsu-II katastriüksuse plaanil (dtl 126), mis on koostatud 04.05.1998, on kraavi telg selgelt välja toodud praeguse Järve tee 3a kinnistu ühe külje piirina (piirimärkide 3 ja 4 vahel). Samuti on Viikjärve suubuv kraav üheselt arusaadavalt (sh kitsendusena – veekaitsevöönd) tähistatud 03.03.2003 koostatud Rohuneeme tee 80 katastriüksuse plaanil (dtl 226), kusjuures kõnealuse kraavi telg on piirimärkide 16 ja 17 vahel piiriks praeguse Järve tee 3a kinnistuga, mis on mh kooskõlas Kepsu-II katastriüksuse plaaniga. Asjaolu, et plaanidel märgitud ühiste piirimärkide (s.o Kepsu-II piirimärk 3 ja Rohuneeme tee 80 piirimärk 17) koordinaadid ei lange kokku, tuleneb sellest, et Kepsu-II plaanil on antud koordinaadid vanas Tallinna linna süsteemis, kuid Rohuneeme tee 80 plaanil on koordinaadid L-EST 97 süsteemis.
17.Lisaks ei saaks kraav ilmselgelt täita rajamisel määratud otstarvet, kui sellesse kogunevat sademevett ei juhitaks kraavi kaudu edasi suublasse, praegusel juhul Viikjärve. Seetõttu, kuigi 1983. a mõõdistusel ei ole kajastatud kraavi kulgemist kuni Viikjärveni, saab seda siiski eeldada, sest plaanil on paralleelselt kraaviga tähistatud kõrguspunktid, millest nähtuvalt langeb maapind nimelt Järve teest Viikjärve suunas (Järve teele lähim kõrguspunkt on 1.82 ja Viikjärvele lähim kõrguspunkt 1.23) ning läheduses puudub muu võimalik suubla. Eeltoodust lähtudes ei ole usutav, et osa kraavist oleks aastatel 1982–1983 jäänud rajamata ja selle oleksid kinnistuomanikud ise hiljem kaevanud. Olemasolev kaardi- ja plaanimaterjal kinnitab pigem seda, et vaidlusalune kraav oli tervikuna olemas ja kasutuses ammu enne Rohuneeme tee 80 maaüksuse esmakinnistamist ning kinnistuomanikud või teised isikud on seda hiljem üksnes omavoliliselt ja ebakohaselt torutanud (nt toru paigaldatud valesti või ebapiisava läbimõõduga või suunatud sademevesi edasi hoopis reoveekanalisatsiooni). Isegi kui sellise talumiskohustust rikkuva tegevuse tagajärjel ei ole vaidlusalune kraav / toru kui sademeveekanalisatsiooni rajatis juba mõnda aega saanud tõhusalt täita oma põhifunktsiooni, ei ole alust hinnata rajatist püsivalt kasutusest välja langenuks, vaid üksnes rekonstrueerimist vajavaks. Samuti ei lõppenud kraavi torutamisega Rohuneeme tee 80 kinnistu omanike kohustus taluda nende maatükki läbivat kanalisatsioonirajatist. Paigaldatud toru ei ole maatüki oluliseks osaks, vaid kinnistuomanike seadusest tulenevale talumiskohustusele vastava õiguse oluline osa (vt ka K. Paal. TsÜS § 54 kommentaarid, p 3.2.3 – P. Varul jt (koost). Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2010, lk 201–202).
18.Kuigi vaidlusalust kraavi / toru ei ole kajastatud 05.03.2013 isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu lisaks oleval plaanil (dtl 80) ja Viimsi valla juhtide või ametnike mõningatest varasematest selgitustest võib jääda mulje, et tegemist ei ole eesmärgipärases kasutuses oleva rajatisega, tuleb arvestada, et need dokumendid on koostatud või selgitused antud olukorras, kus vaidlusaluse kraavi / toru rajamist kajastavad asjaolud olid teada praegusest veelgi lünklikumalt. Samal põhjusel olid ekslikud ka ehitisregistrisse 2019. a-l kantud andmed, mille kohaselt võeti kanalisatsioonitoru esmakordselt kasutusele 1995. a-l. Võimalikud varasemad ekslikud seisukohad ei saa mõjutada asjas kogutud tõenditele antavat hinnangut. Halduskohus märkis ka õigesti, et piirkonna elanike (Q – dtl 270; N – dtl 342; O ja U – dtl 382) üldsõnalised ja omavahel vastuolus olevad väited vaidlusaluse kraavi rajamise asjaoludest ei lükka plaanimaterjalide põhjal tehtud järeldust ümber.
19.Kuigi halduskohus ei ole tõepoolest vastanud kaebaja väitele, et vaidlusalust kraavi ei ole rajatud õiguslikul alusel, ei ole see minetus viinud ebaõige otsuse tegemiseni ega tingi seetõttu 9(10)
3-20-345 halduskohtu otsuse tühistamist. Nagu eelnevalt märgitud, puudub kraavi omaaegse rajamise ja hilisema torutamise kohta igasugune projektdokumentatsioon. Samas ei ole vaidlust, et kraav / toru paikneb tervikuna endise endise S. M. Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi valitsemisel olnud maal. Olukorras, kus kraav on kantud 1983. a mõõdistusele, mis puudutab krunti, mis on plaanile kantud andmete kohaselt eraldatud S. M. Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi juhatuse 29.10.1982 koosoleku otsusega nr 12, ning plaani on 21.03.1983 kinnitanud Harju rajooni RSN täitevkomitee ehituse ja arhitektuuri osakonna juhataja, ei ole alust väita, et kraav oleks rajatud õigusliku aluseta. Kraavi ei muuda ebaseaduslikuks ka selle hilisem omavoliline torutamine.
20.Apellatsioonkaebuses ei ole enam esitatud väiteid, et vastustaja rikkus ehitusloa andmisel kaebaja õigust olla ära kuulatud, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks selles osas korrata halduskohtu otsuse p-s 20 esitatud põhjendusi, vaid märgib HKMS § 201 lg 4 alusel, et nõustub nendega. Kuna vaidlustatud ehitusluba on õiguspärane, siis ei ole alus tühistada ka vaideotsust (dtl 53–55), millega jäeti ehitusluba kehtetuks tunnistamata.
21.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 18.09.2020 otsus muutmata.
22.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele (HKMS § 108 lg 8). HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. X on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot (dtl 453) ja kandnud esindajakulusid 970 eurot (vastab esindaja 16,3 töötunnile – dtl 606– 618). Menetluskulude kandmise kohustus seoses praeguse haldusasja menetlemisega ringkonnakohtus on nõuetekohaselt tõendatud. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud ringkonnakohtus HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Viimsi vald, Q ja S ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja ja kolmandate isikute võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.