Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
10. august 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-21-171
Haldusasi
XX kaebus Politsei- ja Piirivaveameti 11. detsembri 2020. a korduva rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise, ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuse nr 7001910050-2 tühistamise ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamise nõudes vaadata kaebaja 4. septembril 2020. a esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – XX, riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Urmas Arumäe Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Mirja Sarap
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 30. märtsi 2021. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasja materjalide juurde Politsei- ja Piirivalveameti 28. juuni 2021. a vastuse lisa.
2.Võtta haldusasja materjalide juurde Politsei- ja Piirivalveameti 1. oktoobri 2019. a vastuse lisa 14-1, mis on lisatud haldusasja nr 3-19-1532 materjalide juurde.
3.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30. märtsi 2021. a otsus asjas nr 3-21-171 muutmata.
4.Jätta apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv ning kohtuotsuse tõlkimise kulud Eesti Vabariigi kanda. Muus osas jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
5.Tõlkida kohtuotsuse resolutsioon ja põhjendused vene keelde.
6.Avaldada kohtuotsus osaliselt, resolutsiooni ja põhjenduste (välja arvatud punktid 16, 20 ja 21) osas. Kaebaja nimi asendada avaldamisel tähemärgiga X.
3-21-171
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 9. septembril 2021. a (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Tekst eemaldatud vastavalt resolutsiooni p. 6. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES Tekst eemaldatud vastavalt resolutsiooni p. 6.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I
11.PPA lisas apellatsioonkaebuse vastusele tõendi kaebaja tagasivõtmise kohta. PPA soovib tõendiga tõendada, et kaebaja võib põgeneda. See tõend tuleb võtta HKMS § 185 lg 1 ja § 62 lg 2 alusel toimikusse, sest see on asjakohane.
12.Toimikusse tuleb lisada PPA 01.10.2019 vastuse lisa 14-1 (sisaldub haldusasja nr 3-191532 materjalides). Vastustaja on sissesõidukeelu kohaldamisel tuginenud kaebaja telefoni sisule, mida on analüüsitud viidatud dokumendis. Vaidlus sissesõidukeelu õiguspärasuse osas on endiselt pooleli apellatsioonimenetluses. Tõendid, millele kohus asja lahendamisel tugineb, peavad nähtuma toimiku materjalidest, et nendega arvestamine ega kohtuotsus ei tuleks menetlusosalistele üllatusena. Seega on tegemist olulise tõendiga, mis tuleb toimikusse lisada. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks menetlusosaliste seisukohtade küsimist enne tõendi lisamist. Samad menetlusosalised oli haldusasja nr 3-19-1532 poolteks. Seetõttu on mõistlik eeldada, et menetlusosalised on nimetatud dokumentiga varem tutvunud. Vaidlustatud haldusaktist on teada, et vastustaja tugineb nimetatud tõendile.
13.Apellant taotles 25.01.2021 esitatud menetlusabi taotluses enda täielikku vabastamist riigilõivu, muude kohtukulude ja menetlusdokumentide või kohtulahendi tõlkimise kulude kandmisest. Halduskohtu 03.02.2021 määrusega vabastati kaebaja menetluskulude kandmisest 2(6)
3-21-171 osas, mis puudutab riigilõivu, kohtuistungi, menetlust lõpetava lahendi põhjenduste ja resolutsiooni tõlkimise kulude tasumist. Selles osas jättis halduskohus kaebaja menetluskulud riigi kanda. Samuti jäid riigi kanda riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud (30.03.2021 otsuse resolutsiooni p 5). Kaebajal muude kulude kandmist haldusasja materjalidest ei nähtu. Seega ei kaasnenud kaebajale halduskohtu otsusega menetluskulude kandmise kohustust.
14.Kaebaja sai korduva rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise ajal väljendada enda seisukohti. Talle anti võimalus selgitada taotluse esitamisega seotud asjaolusid 04.09.2021 ankeedis (PPA 15.02.2021 vastuse lisa 1), täiendavates selgitustes (PPA 15.02.2021 vastuse lisad 4 ja 5) ning 12.10.2020 kirjaga (PPA 15.02.2021 vastuse lisa 7; vt ka lisa 8 tähtaja pikendamise kohta). Lahkumisettekirjutust ja sissesõidukeeldu puudutavas osas viidi kaebajaga läbi vestlus 05.11.2020 (PPA 15.02.2021 vastuse lisa 12). Samuti sai kaebaja esitada PPA-le oma seisukohti ja tõendeid e-kirja teel (PPA 15.02.2021 vastuse lisad 13.1 ja 14–17). Rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel vestluse läbiviimine on haldusorgani diskretsiooniotsus (VRKS § 18 lg 6). Kaebaja ei ole välja toonud konkreetseid asjaolusid, mis tal jäid menetluse käigus esitamata. Kaebaja PPA-le esitatud dokumendid on lisatud haldusasja materjalide juurde ning halduskohtul oli võimalik neid hinnata. Tõendeid saab arvesse võtta ka ringkonnakohus.
15.Kuigi rahvusvahelise kaitse asjades on isiku viibimine kohtuistungil üldjuhul põhjendatud, sest taotluse aluseks olevaid asjaolusid oskab kõige paremini selgitada isik ise, ei too kaebaja istungilt puudumine praegusel juhul kaasa halduskohtu otsuse tühistamist. Kaebajal on olnud võimalik esitada enda seisukohti kohtumenetluses kirjalikult. Samuti esindas kaebajat kohtuistungil professionaalne esindaja, kellel oli samuti võimalus taotluse aluseks olevaid asjaolusid selgitada. Halduskohtu 09.03.2021 istungi protokollist ei nähtu, et kaebaja esindaja oleks tema huve kahjustanud. Kui halduskohtu istungi läbiviimine ilma kaebaja osavõtuta takistas tal seisukohtade esitamist, on kaebajal olnud apellatsioonimenetluses võimalus neid seisukohti esitada. Ringkonnakohus saab kõiki neid seisukohti arvesse võtta. Kaebaja vaidlustas tähtaegselt PPA 11.12.2020 otsuse osas, mis puudutab korduva rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamist, lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist. Seega ei kaasnenud vaidlustamisviite osalise puudumisega kaebajale negatiivseid tagajärgi. Vaidlustamisviite puudumine ei too kaasa vaidlustatud otsuse tühistamist. II
16.Tekst eemaldatud vastavalt resolutsiooni p. 6.
17.Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2011/95/EL nimetatud viiest põhjusest (sh poliitilised veendumused) ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud (VRKS § 22 lg 1).
18.Tagakiusamine (tegu või teod) võib seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või karistamises jms (vt VRKS § 19 lg-s 2 ja direktiivi 2011/95/EL art 9 lg-s 2 esitatud näitlikud loetelud). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema: 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh 3(6)
3-21-171 inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud punktis 1 (VRKS § 19 lg 1, direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 1). Põhilisteks inimõigusteks on eeskätt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt. Tagakiusamise tuvastamisel ei ole siiski alati vaja rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi (nt n-ö õiguse tuuma) rikutakse, vaid eeskätt on määrav isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p 13).
19.Ringkonnakohus nõustub korduva rahvusvahelise kaitse taotluse osas halduskohtu seisukohtadega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud väiteid, mis annaksid aluse asuda halduskohtust erinevale seisukohale. XX väited teda ähvardava ohu kohta kinnipidamiskeskuses ja varjupaigataotlejate majutuskeskuses ei ole korduva rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamisel asjassepuutuvad. Halduskohtu hinnang tõenditele on õige.
20.Tekst eemaldatud vastavalt resolutsiooni p. 6.
21.Tekst eemaldatud vastavalt resolutsiooni p. 6.
22.Isikul, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, võib siiski olla õigus saada täiendavat kaitset. Täiendava kaitse saaja on välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasivõi väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu (VRKS § 4 lg 3, direktiivi 2011/95/EL art 2 punkt f, art 15). Kuna kaebajaga seotud juhtumid ei ole ringkonnakohtu hinnangul piisavalt tõsised, et kujutada endast tagakiusamist VRKS § 4 lg 1 mõistes, ei ole need piisavalt tõsised ka selleks, et pidada neid tõsiseks ohuks VRKS § 4 lg 3 tähenduses. PPA on vaidlustatud otsuses õigesti välja toonud, et Venemaa üldine olukord ei ole hetkel selline, mis seaks taotleja naasmise Venemaale ohtu. Puudub alus arvata, et kaebajat ähvardaks Venemaale naastes ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine (vt ka Riigikohtu 01.10.2018 otsus asjas nr 3-17-1026, p 21). III
23.Vaidlustatud PPA otsusega koostati kaebajale lahkumisettekirjutus ilma vabatahtliku täitmise tähtajata ning kohaldati sissesõidukeeldu viieks aastaks. Tegemist on kaalutlusotsusega, mis eeldab isiku ärakuulamist ja asjakohaste kaalutluste esitamist (nt Riigikohtu 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p-d 33–34; 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 16). PPA kuulas kaebaja ära 05.11.2020.
24.Üldjuhul tuleb isikule määrata tähtaeg lahkumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks (VSS § 72 lg 11 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008 direktiivi 2008/115/EÜ art 7 lg 1) ja sellest reeglist kõrvale kaldumiseks peab esinema direktiivi 2008/115/EÜ art 7 lg-ga 4 kooskõlas olev mõjuv põhjus. Lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmist põhjendas PPA sellega, et kaebaja korduv rahvusvahelise kaitse taotlus oli põhjendamatu ning isik võib põgeneda. Ringkonnakohtu hinnangul on lahkumisettekirjutus õiguspärane.
25.Kaebaja korduva rahvusvahelise kaitse taotlus on ilmselgelt põhjendamatu. Samale seisukohale asus eelnevalt ka ringkonnakohus. PPA seisukohad põgenemisohu osas on õiged. PPA on välja toonud, et isik on taotluse menetlemisel teinud vastustajaga valikuliselt koostööd ning on põhjendatud alus arvata, et korduv rahvusvahelise kaitse taotlus esitati 4(6)
3-21-171 lahkumiskohustuse edasilükkamiseks. PPA 28.06.2021 selgituste kohaselt on põgenemisoht praeguseks ka realiseerinud, sest isik lahkus varjupaigataotlejate majutuskeskusest Saksamaale. Muid lahkumisettekirjutuse tegemist välistavaid asjaolusid ei esine. Kaebajal puuduvad Eestiga majanduslikud, perekondlikud ja sotsiaalsed sidemed. Kuigi kaebajal on pooleli kohtuasjad nii maa- kui ka halduskohtus, on nendes menetlustes võimalik XX-l esitada seisukohti kirjalikult või vajadusel osaleda istungil menetluskonverentsi teel. Samuti on nt tsiviilasjas nr 2-21-3824 kaebajal volitatud esindaja, kelle kaudu on võimalik seisukohti esitada. Kaebaja töösuhted on praeguseks lõppenud. Venemaal elavad kaebaja ema ja õde. PPA selgitas 09.03.3021 kohtuistungil, et kaebaja loobus varjupaigataotlejate majutuskeskuses pakutavast psühholoogi teenusest (kohtuistungi helisalvestis 11:22:07). Puudub alus arvata, et kaebajal ei oleks soovi korral võimalik kasutada psühholoogi teenust ka päritoluriigis. Kaebajal ei ole Eestis pooleli olevat ravi. Isiku tagasisaatmine Venemaale on kooskõlas non-refoulement põhimõttega.
26.PPA kohaldas kaebaja suhtes VSS § 74 lg 2 alusel sissesõidukeeldu viieks aastaks. Nimetatud sättest tuleneb, et kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates. VSS § 74 lg 3 sätestab, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. VSS § 74 lg 4 alusel võib sissesõidukeelu jätta humaansetel kaalutlustel kohaldamata. PPA põhjendas sissesõidukeelu kohaldamist sellega, et XX-st lähtub oht avalikule korrale. Tulenevalt VSS § 31 lg-st 3 arvestatakse sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisel kogumis välismaalase Eestis seadusliku viibimise kestust, tema vanust, terviseseisundit, isiklikke, majanduslikke ja muid sidemeid Eestiga, sissesõidukeelu kohaldamise tagajärgi tema perekonnaliikmetele, tema sotsiaalset ja kultuurilist integratsiooni, sidemeid päritoluriigiga, sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevaid asjaolud ja muid asjassepuutuvad kaalutlusi.
27.Asjaomase isiku käitumine peab kujutama endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Isiku ohtlikkus on olemuselt omadus, mis võib olla ajas muutuv, mööndes siiski, et teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks riigi julgeolekule (Riigikohtu 04.04.2003 otsus asjas nr 3-3-1-14-03, p 51). Kuigi ohuprognoos on tulevikku suunatud, on selle aluseks reeglina ka minevikus aset leidnud faktid.
28.Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja järeldused sissesõidukeelu kohaldamise osas õiged. Kuigi haldusasja materjalidest nähtuvalt ning PPA-le teadaolevalt ei ole kaebajat kunagi lapspornot sisalduva materjali omamises või vaatamises (ega muudes kuritegudes) süüdi mõistetud, ei ole PPA väljendatud ohukahtlus täielikult põhjendamata. Haldusasja nr 3-19-1532 materjalide juurde lisatud telefoni vaatluse protokollist (PPA 01.10.2019 vastuse lisa 14-1) nähtuvad pildid noortest tüdrukutest, samuti korduv lapsporno materjale sisaldavate veebilehekülgede külastamine. XX on külastanud veebilehti mitmel järjestikkusel päeval, mistõttu ei ole alust väita, et tegemist võis olla juhusliku leheküljele sattumisega. Samuti on kaebaja vaadanud vastavasisulist videot ning erinevaid failikaustasid ja albumeid. Alaealiste vastu suunatud seksuaalse alatooniga kuritegude ennetamine on ühiskonnas oluline väärtus. Kahtlustele, mis annavad signaali selliste võimalike tegude toimepanemiseks, tuleb reageerida kohe. PPA ei loobunud haldusasjas nr 3-19-1532 etteheidetest lapspornot sisaldavate veebilehtedega tutvumise kohta. Kuna esmase rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamisel PPA nendele väidetele ei tuginenud, ei hinnanud kohtud neid väiteid sisuliselt. Põhjendatud ohukahtlus ei eelda vältimatult seda, et isik oleks oma käitumisega vastava teokoosseisu 5(6)
3-21-171 täitnud. Samuti ei ole ohukahtluse kindlakstegemise vältimatuks eelduseks ekspertiisi toimetamine. Täiendavalt tuleb arvestada ka seda, et kaebajal puuduvad Eestiga sotsiaalsed või isiklikud sidemed, mis välistaksid sissesõidukeelu kohaldamise. Isiku käitumine annab alust põhjendatud kahtluseks, et tema eesmärgiks on Euroopa Liidu varjupaigamenetluse süsteemi ärakasutamine ning erinevate Schengeni liikmesriikide vahel liikumine ilma seadusliku aluseta. Sissesõidukeelu kohaldamisega saab kirjeldatud olukorra tekkimist ennetada.
29.Õige on kaebaja märkus, et Viru Maakohus tühistas 24.03.2021 otsusega kaebajale määratud rahatrahvi ning lõpetas väärteomenetluse. Otsus on jõustunud. Kuigi väärteootsus tühistati pärast PPA 11.12.2020 otsuse koostamist, ei olnud sellel ajal 18.11.2020 väärteootsus veel jõustunud. Seetõttu ei olnud välistatud, et isik selle vaidlustab ning maakohus kaebuse rahuldab. Eelnev ei too aga kaasa sissesõidukeelu tühistamist, sest nagu ringkonnakohus eelnevalt kirjeldas, esinevad täiendavad asjaolud, mis õigustavad sissesõidukeelu kohaldamist. IV
30.Eelnevast tulenevalt jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu 30.03.2021 otsus muutmata.
31.Kaebajale antud menetlusabiga seotud apellatsioonimenetluse menetluskulud (riigilõiv ja tõlkekulud) jäävad riigi kanda (HKMS § 118 lg 3). Muude menetluskulud kandmist ei ole kaebaja väitnud, mistõttu jäävad need tema enda kanda HKMS § 109 lg 1 alusel. PPA võimalikud menetluskulud jäävad vastustaja kanda (HKMS § 109 lg 1).
32.Kohtuotsuse avaldamist tuleb piirata, et ära hoida varjupaigamenetluse kohta teabe kättesaadavaks muutumine päritoluriigile. Et kaebaja isikut päritoluriigi ametivõimude eest kaitsta ja vältida korduva varjupaigataotluse esitamise tõttu kaasneda võivat erilist kohtlemist, mis juba ise võiks anda aluse põgeniku või täiendava kaitse saaja staatuse omistamiseks, tuleb kohtulahend avaldada vaid osas, milles see ei kajasta kaebaja nime ega varjupaiga taotlemise asjaolusid. Seetõttu ei ole kohtuotsust võimalik avaldada asjaolude, senise menetluskäigu ja apellatsioonimenetluse väidete osas. Kohtuotsuse põhjendustest tuleb avaldamata jätta punktid 16, 20 ja 21, sest nendes kajastatu põhjal on võimalik kaebaja isikut tuvastada. Kohtuotsuse resolutsioon ja põhjendused tuleb kaebajale tõlkida vene keelde.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.