Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Reet Allikvere ja Ele Liiv
Otsuse tegemise aeg ja koht
19.02.2018, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-18987
Tsiviilasi
XX hagi YY vastu müügihinna tagastamiseks ja kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.09.2016 otsus
Tsiviilasja hind
6164 eurot 50 senti
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellant) XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Jaak Oja Kostja (vastustaja) YY (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Indrek Sirk
Istungi toimumise aeg
25.01.2018
Istungil osalenud isikud
Hageja esindaja Jaak Oja ja kostja esindaja Indrek Sirk
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 30.09.2016 otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.
Kõikides kohtuastmetes kantud menetluskulud jätta hageja, XX kanda.
4.Rahuldada YY avaldus apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses kantud menetluskulude kindlaksmääramiseks.
1(14)
Tsiviilasi nr: 2-15-18987
5.Määrata kindlaks YY apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses kantud menetluskulude (lepingulise esindaja kulud) rahaline suurus ning mõista need XX-lt YY kasuks välja kogusuuruses 960 eurot (sh käibemaks), sh ringkonnakohtus kantud menetluskulud 600 eurot ja Riigikohtus kantud menetluskulud 360 eurot.
6.Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb XX-l tasuda YY-le viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja) esitas 17.12.2015 Harju Maakohtule YY (kostja) vastu hagi, milles palus tuvastada hageja sõiduki Peugeot 207 CC registrimärgiga XXX XXX (sõiduk) müügilepingust taganemine, mõista kostjalt hageja kasuks välja 6164 eurot 50 senti, kohustada kostjat hagejalt üle võtma sõiduki ning andma nõusoleku sõiduki omandiõiguse ja valduse vastuvõtmiseks või asendada see kohtuotsusega. 04.01.2016 täpsustatud nõudes palus hageja kostjalt välja mõista 6164 eurot 50 senti, sh sõiduki eest tasutud 6000 eurot, Karla Auto O.K. OÜ-le tehnilise seisukorra ülevaatuse ja ekspertiisi eest tasutud 103 eurot 50 senti ja sõiduki registreerimisel tasutud riigilõivu 61 eurot. Hageja palus ka hüvitada oma menetluskulud 1052 eurot 55 senti (sh riigilõiv 450 eurot, õigusabikulud 600 eurot ja lepingu ülesütlemise teate saatmise kulu 2 eurot 55 senti).
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 24.04.2015 müügilepingu, millega hageja ostis kostjalt sõiduki. Hagejat esindas lepingu sõlmimisel ja sõiduki uue omaniku registrisse kandmisel tema tütar NN, kes tasus lepingu allkirjastamisel kostjale sõiduki eest 6000 eurot. Hageja sai sõiduki valduse 24.04.2015. Hageja leidis, et kostja varjas pahauskselt sõiduki defekte ja müüs talle ohtliku sõiduki, mille mootor vajab kapitaalremonti. Sõiduki vastutav kasutaja NN avastas sõiduki kasutamisel, et mootorist kostub võõras heli ning mõned päevad hiljem hakkas armatuurlaual põlema õlitaseme märgutuli. 27.04.2015 läks NN Karla Auto O.K. OÜ remondikeskusesse, kus pärast õlitaseme kontrolli lisati mootorisse tehnilistes juhistes määratud vajaliku maksimumtasemeni mootoriõli. Kuna 29.05.2015 süttis sõiduki armatuurlaual uuesti märgutuli, pöördus NN taas Karla Auto O.K. OÜ remondikeskusesse automootori 2(14)
Tsiviilasi nr: 2-15-18987 tehnilise seisukorra ülevaatuseks. Mootori veaotsingul selgus, et mootorituli põleb, karteris on õli normi alammääral, nukkvõlli kinnitusraam on keevitatud ja nukkvõll üle lihvitud. Karla Auto O.K. OÜ 15.06.2015 koostatud mootori tehnilise seisukorra aktis järeldati, et kuna mootoris oli tehtud keevitustöid, on mootoril olnud tõsised rikked. Keevitamisega parandatud mootori edaspidine kasutamine ei ole lubatud, sest see on tehniliste parameetrite tõttu ohtlik ja lubamatu. Kirjeldatud seisundis mootoriga sõidukiga edasine sõitmine võib mootori ja turbo rikkuda.
3.Kostja kinnitas müügikuulutuses ja lepingu sõlmimisel, et sõiduk on heas tehnilises seisukorras, ekspluatatsioonikõlbulik, ei vaja remonti ega ole läbi teinud avariid. Kostja käitus pahauskselt. Sellist riket ei olnud hagejal võimalik tuvastada lepingu sõlmimisele eelnenud sõiduki kontrollis. Kostja pidi teadma sõiduki puudusest. Tehnilisest passist nähtuvalt võeti sõiduk Eestis esimest korda arvele 21.03.2014 ning juba 15.04.2014 esitati kostjale sõiduki kapitaalremondi arve.
4.Seega toodi sõiduk Eestisse avariilises seisundis või tegi kostja sellega kohe pärast arvele võtmist avarii. Hageja andis VÕS § 114 järgi kostjale piisava ja mõistliku tähtaja mootoriremondi tegemiseks või mootori asendamiseks. Hageja viitas VÕS §-le 116 ning selgitas, et pöördus pärast sõiduki mootoririkke tuvastamist juristi poole, kes võttis kostjaga telefoni teel kohe ühendust, et kohtuda ja läbi rääkida probleemi lahendus. Kostja ei soovinud hagejaga kohtuda ega läbirääkimisi pidada. Sõiduki uus mootor maksaks peaaegu sõiduki müügihinna ning kallis oleks ka mootori remont, sest vahetada oleks vaja kõik põhilised osad. 23.09.2015 saatis hageja esindaja posti teel tähitud kirjaga kostjale sõiduki müügilepingust taganemise teate, kuid kostja keeldus seda vastu võtmast. Seejärel helistas hageja esindaja kostjale, kuid kostja keeldus teate vastuvõtmisest ega olnud müügilepingust taganemisega nõus. Hageja esindaja saatis 03.12.2015 kostja töökohta kulleriga lepingu ülesütlemise teate, kuid kostja keeldus selle vastuvõtmisest. 01.08.2016 esitas hageja kohtule Peugeot ́ ametliku esindaja akti, mille kohaselt ei vastanud sõidukile tehtud remont tootjatehase juhenditele ja võib kaasa tuua mootoriploki purunemise. Ebakvaliteetse remondi tõttu ohustab sõiduk teisi liiklejaid, juhti ja kaasreisijaid Kostja vastuväited
5.Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et hageja väited on tõendamata. Kostja vastuse kohaselt ei teadnud ta, et sõidukil oleks varjatud puudusi. Hageja sai enne sõiduki ostmist teada, et mootorikett lagiseb ja klapikambri kaas lekib. Järelikult ei olnud õlileke varjatud puudus. Sõiduki tehnoülevaatusel ei tuvastatud rikkeid. Hageja ei ole viidanud ega tõendanud, mis oli lepingust taganemiseks aluse andnud kostja oluline lepingurikkumine. Riiklikult tunnustatud ekspert RP tuvastas, et sõiduki mootoril ei olnud ühtegi ohtlikku ega sõiduki kasutamist takistavat puudust. Kostja müüs hagejale kasutatud sõiduki, mis ei saanud olla uue sõidukiga samaväärne. Kostja ei teinud sõiduki mootorile hageja viidatud keevitustöid. Kostja ei vastuta pärast sõiduki üleandmist tekkinud rikete eest. Asjasse ei puutu väited, nagu võiks ühe detaili võimaliku purunemisega kaasneda liiklusõnnetus. 3(14)
Tsiviilasi nr: 2-15-18987
Maakohtu otsus
6.Harju Maakohus jättis 30.09.2016 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1650 eurot ja viivise.
7.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled järgmiste asjaolude üle: kostja avaldas Internetis sõiduki müügikuulutuse, mille kohaselt oli sõiduk heas tehnilises seisundis ja läbipaistva ajalooga; hageja tegi sõidukile enne ostmist tehnilise kontrolli margiesinduses; sõiduk läbis enne müüki korralise tehnoülevaatuse; 24.04.2015 sõlmisid hageja ja kostja ostu-müügilepingu, millega kostja müüs hagejale kasutatud sõiduki hinnaga 6000 eurot; hageja tasus kostjale sõiduki müügihinna, sai sõiduki valduse ja registreeris sõiduki Maanteeametis enda nimele. Pooled vaidlevad selle üle, kas pärast müügilepingu sõlmimist ilmnes sõidukil varjatud puudus, mille eest kostja vastutas ning mille tõttu oli hageja õigustatud lepingust taganema, nõudma kostjalt lepingu alusel makstud raha tagastamist ning kahju hüvitamist.
8.Maakohus leidis, et hageja ei tõendanud, et kostja rikkus müügilepingut oluliselt VÕS § 116 lg 2 mõttes ning et esinesid materiaalsed ja formaalsed alused lepingust taganemiseks (VÕS § 118 lg 1, § 188 lg 2). Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et kostja müüs hagejale kasutatud sõiduki. Maakohus viitas VÕS § 217 lg-le 1, lg 2 p-le 1, § 77 lg-le 1 ning leidis, et kuna müügilepingus ei lepitud kokku sõiduki kvaliteedis, pidi sõiduk vastama tavapärastele kasutatud sõidukite nõuetele. Hageja ei saanud eeldada, et ükski sõiduki detail ei ole kulunud ning sõiduk ei vaja tulevikus remonti. Hageja võis eeldada, et sõiduk on kasutamiskõlbulik, ei ole ohtlik talle või kaasreisijatele ning et sõidukil ei ole selle kasutamist takistavaid varjatud rikkeid või defekte. VÕS § 218 lg-te 1 ja 3 kohaselt ei sõltu müüja vastutus sellest, kas või millises osas ta ise teadis sõiduki puudustest. Sõiduki oluliste ja varjatud defektide eest pidi kostja müüjana vastutama ka siis, kui ta ise defektidest ei teadnud ega omanud eriteadmisi sõidukite mootorite või nende tehnilise seisundi kohta. VÕS § 218 lg 4 järgi ei vastuta müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma. Maakohus viitas VÕS § 220 lg-le 1, § 222 lg-tele 1 ja 6, § 223 lg-le 1 ja § 116 lg-le 4 ning leidis, et hageja ei tõendanud olulist lepingurikkumist ega sõidukil selle kasutamist välistavat või sõiduki juhile, kaasreisijatele või teistele liiklejatele ohtu põhjustavat defekti.
9.Hageja ei tõendanud, et teatas sõiduki puudusest kostjale mõistliku aja jooksul pärast sellest teada saamist, ega seda, et andis kostjale mõistliku aja puudustega lepingu eseme parandamiseks või asendamiseks või et esitas kostjale nõuetekohase lepingust taganemise avalduse. Maakohus selgitas hagejale 06.06.2016 vajadust oma nõuet täiendavalt tõendada ja põhistada. Muu hulgas selgitas maakohus, et hagejal tuleb põhistada ja tõendada lepingust taganemiseks formaalsete ja materiaalsete eelduste olemasolu (mh kostjale enne lepingust taganemist kohustuse täitmiseks täiendava 4(14)
Tsiviilasi nr: 2-15-18987 tähtaja andmine; millal hageja sai esimest korda teada väidetavatest sõiduki puudustest ja kas või millal ta nõudis kostjalt puuduste kõrvaldamist). Hagiavaldusele ei ole lisatud lepingust taganemise avaldust, vaid on lisatud lepingu ülesütlemise teade Hagejal tuleb tõendada kostja olulist lepingurikkumist ehk seda, milline oli sõidukil esinenud oluline puudus, mille tõttu ei vastanud sõiduk lepingule. Vaatamata maakohtu selgitustele ei esitanud hageja kohtule täiendavaid nõude põhistusi ega tõendeid ei kohtu antud tähtaegadeks ega hiljem. Maakohus leidis, et ühestki tõendist ei nähtu vaatamata kohtu selgitustele, millal teatas hageja kostjale sõiduki olulisest puudusest ja millal andis hageja kostjale täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Ülesütlemise teatest ei nähtu, kas hageja soovis lepingut üles öelda või sellest taganeda. Teates ei antud kostjale täiendavat tähtaega ning sealt ei nähtu üheselt sõiduki oluline puudus.
10.Hageja ei toonud välja ega tõendanud kostja lepingurikkumist ega seda, kuidas pidi kostja väidetav rikutud lepinguline kohustus kaitsma hagejat talle tekkinud kahju eest ning milline oli põhjuslik seos kostjale etteheidetava rikkumise ja hagejale tekkinud kahju vahel. Maakohus leidis, et Karla Auto O.K. OÜ tõendis üksnes viidatakse võimalikule tulevikus tekkivale ja mootorit kahjustavale olukorrale, mitte ei tuvastatud olulist mootoririket. Viidatud tõendist ei järeldu, et kirjeldatud veaga sõiduki kasutamine oleks sõidukijuhile või kaasreisijatele ohtlik. Kuna hageja ei pidanud õlileket lepingust taganemise tinginud varjatud puuduseks, ei ole poolte väited õlilekke või selle tuvastamise aja kohta olulised. Lisaks ei saanud tegemist olla puudusega, millest hageja ei teadnud ega pidanudki teadma, sest õlileke tuvastati sõiduki ülevaatusel Peugeot ́ esinduses enne lepingu sõlmimist.
11.Maakohus osutas, et Auto Forte Tallinn OÜ 07.06.2016 akt (07.06.2016 akt) on kohtule esitatud ilma allkirjata, mistõttu ei saa kohus veenduda tõendi usaldusväärsuses. Maakohus tuvastas, et 07.06.2016 akti kohaselt võivad nukkvõlli kulumisjäljed tulevikus kaasa tuua probleeme mootori õlirõhuga tühikäigu pööretel. 07.06.2016 aktis tuvastati veakood, mis viitas gaasijaotuse liigsele kulumisele. 7. juuni 2016. a aktis leiti, et tehtud tööd ei vasta tootjatehase ettekirjutusele ning selliselt remonditud nukkvõlli otsapukk võib kaasa tuua gaasijaotuse purunemise. Diagnostika veakoodi P0342 korral nägi tootjatehas ette mootori keti, ketitaldade ja ketipinguti vahetuse. Maakohus leidis, et 07.06.2016 akti alusel ei saa tuvastada, et sõidukil oleks mõni ohtlik puudus, mis välistaks selle kasutamise. Tõendis viidatud kulumuslikud puudused ei olnud puudusteks, mida hageja ei saanud kasutatud sõiduki ostmisel eeldada. Diagnostika veokoodile P0342 ei ole hageja hagiavalduses ega lepingust taganemise või selle ülesütlemise teates tuginenud. 07.06.2016 aktist võib järeldada üksnes seda, et nukkvõlli otsapukk oli keevitatud ning selline remontimise viis võib tulevikus kaasa tuua mootori gaasijaoturi purunemise.
12.Hinnates kogumis kõiki tõendeid (mh Karla Auto O.K. OÜ tõendit, 07.06.2016 akti, hageja esitatud ajaleheartiklit), luges maakohus usaldusväärseks tõendiks pädeva riiklikult tunnustatud eksperdi RP arvamuse. RP on teinud põhjaliku sõiduki 5(14)
Tsiviilasi nr: 2-15-18987 ülevaatuse, oma arvamust põhistanud ning lisanud arvamusele selle koostamise aluseks olnud tõendid ja andmed. Viidatud arvamuse kohaselt ei olnud sõidukil olulist ja varjatud puudust, mis oleks välistanud sõiduki kasutamise selle ohtlikkuse tõttu juhile, kaasreisijatele, kaasliiklejatele või sõiduki mootorile. Kuigi nukkvõlli otsapuki keevitamine ei olnud tootjatehase soovitatud remontimise viis, ei olnud see ebatavaline ega ohtlik. Maakohus leidis, et kuna sõidukil ei esinenud ühtegi ohtlikku ja selle kasutamist takistavat puudust (mh mootori kasutamist takistavat puudust), puudusid hagejal materiaalsed alused lepingust taganemiseks, sest kostja ei olnud lepingut oluliselt rikkunud.
13.Kuna lepingu oluline rikkumine ei ole tõendatud, ei saa hageja lepingu rikkumisest tulenevaid kahjunõudeid rahuldada. Lisaks ei ole hageja oma kahjunõuet põhistanud ega tõendanud. Apellatsioonkaebus
14.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ja välja mõista kostjalt hageja kasuks sõiduki müügihind ja tekitatud kahju, kokku 6164 eurot 50 senti. Muu hulgas leidis hageja, et keevitusega remont oli vajalik avariilise vigastuse kõrvaldamiseks, mitte mootori pikaajalise tavalise kasutamise tõttu.
15.Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohus õigesti tuvastanud asjaolud, kuid andnud tõenditele ebaõige hinnangu, süvenemata asja sisusse või selle tehnilist külge mõistmata.
16.Kohus on vääralt hinnanud hageja poolt esitatud tootjatehase teatist selle kohta, et taoliselt tugilaagri keevitusega remonditud mootoriga auto kasutamine on keelatud. Samas peab kohus usaldusväärseks riiklikult tunnustatud eksperdi arvamust, et taoline remont on lubatud ja tavapärane. Hageja leiab, et kohus oleks pidanud lähtuma tootjatehase esindaja arvamusest ja autoteeninduse aktist, millega on tõendatud kostja müüdud sõiduki kasutuskõlbmatus. Kohaliku riiklikult tunnustatud erafirma HiTech tegevjuhi arvamus ei ole hageja hinnangul arvestatav tõend sõiduki ekspluatatsioonikõlblikkuse kohta.
17.Kuna sõiduk ei sobi kasutamiseks transpordivahendina, siis on kostja müügilepingut oluliselt rikkunud. Pooled ei ole müügilepingus kokku leppinud, et sõidukit kasutatakse seisva objektina. Ekslik on kohtu seisukoht, et kuna taoline varjatud puudus, mis ei ilmnenud auto ostu ajal stendil kontrollimisel, ei olnud müügilepingu eritingimuseks, siis polegi ostjal õigust esitada sõiduki osas müüjale pretensioone ega müügilepingust taganeda. Hageja on seisukohal, et tal oli õigus taganeda lepingust, kuna müüja eksitas teda sõiduki kasutuskõlbulikkuse osas. Kohtu vastupidine järeldus põhineb ainult kostja poolt paljasõnaliselt eneseõigustuseks esitatud vastuväidetel.
6(14)
Tsiviilasi nr: 2-15-18987
18.Kohus on ebaõigesti pidanud sõiduki mootorisisest nukkvõlli tugilaagri keevitusega remonti sõiduki normaalse kulumise tavapäraseks tagajärje kõrvaldamiseks. Mootori keevitusega remontimine ei saanud olla vajalik automootori pikaajalisest ekspluatatsioonist tuleneva kulumise tõttu, vaid selle eesmärk sai olla avariijärgne sõiduki remont. See remont on tehtud lubamatul ja tootjatehase esindaja arvates tehnoloogiat rikkuval viisil, mis võib seada ohtu mootori tehnoseisundi ja sellest tulenevalt ka sõiduki kasutajate elu ja tervise. Keevisõmbluse purunemisel võib mootor seiskuda, kuid sõiduki äkkpidurdamisel mootori sisemuse purunemise korral võib toimuda liiklusõnnetus.
19.Ariol Auto OÜ arve osas hageja märkis, et kui tõend oli õige dokument, siis sisuliselt sellest järeldub, et eelnevalt oli tegemist sõiduki kapitaalremondiga (arvatavalt avariijärgse), kui mitte, siis kasutas kostja seda konkreetset sõidukit mitte puudutavat dokumenti selleks, et luua hagejal petlik ettekujutus sõiduki tehnilise korrasoleku ja hea tehnilise seisundi kohta.
20.Kohus on tõendite hindamisel kohelnud pooli ebavõrdselt, suhtudes kriitiliselt hageja tõenditesse, kuid kostjalt pärineva kahtlase väärtusega remondiarve osas on kohus avaldanud ainult arusaamatust, mida hageja sellega tahab tõendada. Vastustaja seisukoht
21.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Menetluse edasine käik
22.Tallinna Ringkonnakohus jättis 23.03.2017 otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jättis maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda, rahuldas kostja avalduse ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja ringkonnakohtu menetlusega seotud menetluskulud 180 eurot ja viivise.
23.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Alternatiivselt palus hageja maakohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistada ja saata asja uueks lahendamiseks maakohtule. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
24.Riigikohus tühistas 15.11.2017 otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 23.03.2017 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohus leidis, et alama astme kohtud rikkusid oluliselt menetlusõiguse norme, kuna jätsid tähelepanuta hageja väite, et kostja kinnitas müügikuulutuses ja lepingu sõlmimisel, et sõiduk on heas tehnilises seisukorras, ekspluatatsioonikõlbulik, ei vaja remonti ega ole läbi teinud avariid. Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha selles, kas sõiduki müügileping sisaldas kokkulepet sõiduki kvaliteedi kohta. Riigikohus leidis, et ringkonnakohus hindas praeguses asjas sõiduki
7(14)
Tsiviilasi nr: 2-15-18987 lepingutingimustele vastavuse hindamisel ekslikult parandamise keskmist kvaliteeti, st kas nukkvõlli kinnituspuki taastamine keevitusega on tavapärane mootori remontimise viis. Kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et sõiduki müügileping ei sisaldanud kokkulepet sõiduki kvaliteedi kohta ja sõiduk pidi VÕS § 217 lg 1 ja § 77 lg 1 järgi vastama tavapärastele kasutatud sõidukite nõuetele, tuleb Riigikohtu juhise järgi hinnata, kas selliselt parandatud sõiduk vastab tavapärastele kasutatud sõidukite nõuetele ehk asja keskmisele kvaliteedile. Kui ringkonnakohus tuvastab sõiduki lepingutingimustele mittevastavuse, tuleb ringkonnakohtul kontrollida, kas hageja on lepingust kehtivalt taganenud ja õigustatud nõudma lepingu alusel makstu tagastamist ja kas täidetud on kahju hüvitamise nõude eeldused. Ringkonnakohtu seisukoht
25.Kolleegium, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21 kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
26.VÕS § 218 lg 1 esimese lause järgi vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. VÕS § 218 lg 3 kohaselt vastutab müüja ka asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis tekib pärast juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminekut ostjale, kui asja lepingutingimustele mittevastavus tekkis müüja kohustuste rikkumisest tulenevalt.
27.VÕS § 217 lg 1 järgi peab ostjale üleantav asi vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Lepingutingimustele peavad vastama ka asja juurde kuuluvad dokumendid. VÕS § 218 lg 2 p 1 järgi ei vasta asi muu hulgas lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi. Kasutatud asjade puhul tuleb arvestada sellega, et asja senisest tavapärasest kasutamisest tingitud kulumine ja sellega kaasnevad puudused, mida sarnastel uutel asjadel ei esine, ei ole veel lepingutingimustele mittevastavusteks. Samas tuleb lepingutingimustele mittevastavust jaatada siis, kui asjal on puudusi, mida müüdud asjaga võrreldavatel kasutatud asjadel tavaliselt ei esine. Kasutatud asjade puhul võib asja puudus olla tekkinud ka mittenõuetekohase hoolduse tagajärjel (vt Riigikohtu 07.04.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-10, p 12).
28.Maakohus leidis, et sõiduki müügileping ei sisaldanud kokkulepet sõiduki kvaliteedi kohta ning sõiduk pidi vastama sellistele nõuetele, millistele tavapäraselt peaksid vastama kasutatud sõidukid. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtus selle järelduse tegemisel rikkunud menetlusõiguse norme, kuna otsus on vastavas osas nõuetekohaselt põhjendamata. TsMS § 442 lg 8 paneb kohtule kohustuse anda hinnang kõigile poolte esitatud faktilistele väidetele ning kui kohus mõne väitega ei nõustu, peab kohus seda otsuses põhjendama. Kohus ei saa jätta poolte väiteid põhjendamatult kõrvale, vaid peab otsust tehes ütlema, millise järelduse ta esitatud
8(14)
Tsiviilasi nr: 2-15-18987 faktide kohta tõendeid hinnates teeb, seletades, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähtsust (vt ka Riigikohtu 11.02.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p 13). Nimetatud minetused on viinud sõiduki kvaliteeti puudutavate kokkulepete osas maakohtu ka sisuliselt ebaõigete järeldusteni.
29.Maakohus on lähtunud ülalviidatud järelduse tegemisel eelkõige poolte allkirjastatud müügilepingu tekstist (tl 9). Ringkonnakohus möönab, et see lepingudokument ei sisalda poolte kokkuleppeid müügieseme (sõiduki) omaduste kohta, v.a see, et sõiduk on müüja ainuomandis ja müüdavale sõidukile ei ole kolmandatel isikutel õigusi. Maakohus on jätnud samas tähelepanuta, et VÕS § 14 lg 1 teisest lausest tulenevalt peavad lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus esitatud andmed olema tõesed ja lepingueelsete läbirääkimiste käigus edastatud ebaõige teave võib olla müüja vastutuse aluseks ka siis, kui asja omadused müügilepingus ei kajastu. Läbirääkimistel asja omaduste kohta antud tõele mittevastav kinnitus muutub lepingu sõlmimisel lepingutingimustele mittevastavuseks VÕS § 217 lg 1 p 1 tähenduses (vt ka Riigikohtu 05.06.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 14; 18.03.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-21-171-14, p 12).
30.Praegusel juhul ei ole pooltel vaidlust, et kostja oli sõiduki kohta avaldanud portaalis auto24 (www.auto24.ee) müügikuulutuse, mille kohaselt oli sõiduk väga heas tehnilises seisundis ja läbipaistva ajalooga. Hageja väidetest järelduvalt ta sellele kuulutusele sõiduki ostmisel ka tugines. Kolleegiumi hinnangul on kostja müügikuulutuses kinnitanud, et sõiduk on paremas tehnilises seisukorras võrreldes keskmise seitse aastat vana kasutatud sõidukiga. Kirjalikus müügilepingus puudub VÕS § 31 lg 1 kohane välistav tingimus. Seega on kokkuvõttes väär maakohtu järeldus, et hagejale müüdud sõiduk pidi vastama ainult sellistele nõuetele, millistele tavapäraselt peaksid vastama kasutatud sõidukid.
31.Hageja väidete järgi kinnitas kostja lepingu sõlmimisel, et sõiduk ei vaja remonti ega ole läbi teinud avariid. Samuti on hageja väitnud, et mootori keevitusega remont oli vajalik avariilise vigastuse kõrvaldamiseks, mitte mootori pikaajalise tavalise kasutamise tõttu. TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg-test 1 ja 2 tulenevalt ei ole vaja tõendada asjaolu, mida kohus loeb üldtuntuks (st asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet menetlusvälistest allikatest), samuti asjaolu, mille vastaspool omaks võtab (st väidetega tingimusteta ja selgesõnaliselt nõustub). Ülalviidatud hageja väidete aluseks olevaid faktilisi asjaolusid menetluses esitatud tõendid kolleegiumi hinnangul ei kinnita ning kostja ei ole neid ka omaks võtnud. Kolleegium märgib, et kuivõrd maakohtu menetluses ei ole sõiduki kvaliteedi kohta esitatud poolte väiteid piisava põhjalikkusega välja selgitatud (TsMS § 392 lg 1), tegi ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel 25.01.2018 kohtuistungil hagejale TsMS § 230 lg 2 teisest lausest ja § 652 lg-st 5 juhindudes ettepaneku kõnealuste väidete kohta täiendavate tõendite esitamiseks. Hageja esindaja poolt istungil avaldatu kohaselt ei ole hagejal võimalik
9(14)
Tsiviilasi nr: 2-15-18987 vastavate asjaolude kohta täiendavaid tõendeid esitada (II kd, tl 92 pöördel). Eelmärgitut arvestades ei saa hageja väiteid, et sõiduk ei vaja remonti ega ole läbi teinud avariid, tõendatuks lugeda.
32.Seonduvalt kostja väidetega lisab kolleegium, et iseenesest ei ole vaidlust selles, et enne müügilepingu sõlmimist informeeris kostja hagejat sõidukile tehtud mootoriremondist ning võimaldas hagejal teostada tehnilise kontrolli Peugeot esinduses Auto Forte Tallinn OÜ. Samas ei heida hageja kostjale ette hageja poolt teha lastud mootoriremondi ebakvaliteetsust või enne müügilepingu sõlmimist tehnilises kontrollis ilmnenud puudusi, vaid peab rikkumiseks sõiduki müümist, mille nukkvõlli kinnituspukk on taastatud keevitusega.
33.Ringkonnakohus märgib, et esitatud tõendite põhjal otsustades ei olnud kostjal VÕS § 14 lg 2 esimese lause alusel kohustust hagejat teavitada, et sõiduki nukkvõlli kinnituspukk on taastatud keevitusega. Lähtudes eriteadmistega isiku RP arvamuse lkl 7 ja lisas 11 märgitust, on vähemalt kasutatud sõidukite puhul nukkvõlli kinnistuspuki sellisel viisil taastamine praktikas tavapärane (I kd, tl-d 95 ja 119). Eelmärgitust võib kolleegiumi arvates järeldada, et ka selliselt parandatud sõiduk vastab tavapärastele kasutatud sõidukite nõuetele ehk asja keskmisele kvaliteedile (VÕS § 217 lg 1 ja § 77 lg 1). Samas sisaldab sõiduki müügikuulutus praegusel juhul kostja kinnitusi, mille järgi müüja on sõiduki ajalooga ja tehnilise seisundiga kursis ning tehniline seisukord on väga hea. Kolleegium märgib, et üldjuhul kannab teavet jaganud pool selle mittetäielikkusest või ebaõigsusest tulenevaid riske. Kui müüja ei olnud kindel sõiduki müügikuulutuses esitatud kinnituse tõesuses, tulnuks nende andmisest hoiduda (vt ka Riigikohtu 28.03.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-12, p 15).
34.Nagu ringkonnakohus eelnevalt järeldas ei saa kasutatud sõidukit, mille nukkvõlli kinnituspukk on taastatud keevitusega, lugeda väga heas korras olevaks. Peugeot sõidukite esindaja Auto Forte Tallinn OÜ 07.06.2016 dateeringuga akti kohaselt ei vasta nukkvõlli kinnituspuki remont tootjatehase ettekirjutustele, auto tootja näeb kulunud või purunenud nukkvõlli otsapuki korral lahendusena ette plokikaane vahetuse (II kd, tl-d 9-10, 86-87). Seega sõidukil ei ole kokkulepitud omadusi VÕS § 217 lg 2 p 1 mõttes.
35.Kumbki pooltest ei ole väitnud, et nukkvõlli kinnituspuki keevitusega taastamist olnuks võimalik avastata sõidukit üldiselt väliselt üle vaadates. Seega tegu oli varjatud puudusega. Samuti pole vaidlust, et kõnealune mittevastavus oli olemas sõiduki üleandmisel ostjale (VÕS § 218 lg 1).
36.VÕS § 220 lg 1 esimese lause järgi peab ostja asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale teatama mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. VÕS § 220 lg 3 kohaselt, kui ostja ei teata müüjale lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt,
10(14)
Tsiviilasi nr: 2-15-18987 ei või ostja asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib ostja siiski lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes alandada ostuhinda või nõuda, et müüja hüvitaks tekitatud kahju, välja arvatud saamata jäänud tulu.
37.Maakohus on praegusel juhul järeldanud, et hageja ei ole tõendanud, et ta teatas sõiduki puudusest kostjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ise puudusest teada sai. Maakohtu hinnangul ei nähtu ühestki tõendist, millal teatas hageja kostjale sõiduki olulisest puudustest ja millal ta andis kostjale täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Nende järelduste tegemisel ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Maakohus on hinnanud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 nõuetega ning järeldusi TsMS §-le 436 ja § 442 lg-le 8 vastavalt põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ega pea neid vajalikuks korrata (TsMS § 654 lg 6). Apellatsioonkaebusest küll ilmneb, et hageja maakohtu järeldustega puudustest õigeaegse teavitamata jätmise kohta ei nõustu, kuid kaebuses ei ole põhjendatud, miks tuleks tõendeid vastavas osas teisiti hinnata või anda tuvastatud asjaoludele maakohtust erinev õiguslik hinnang.
38.VÕS § 221 lg 1 p 2 järgi võib ostja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda sõltumata sellest, et ta asja üle ei vaadanud või selle lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt ei teatanud, kui müüja teadis või pidi teadma asja lepingutingimustele mittevastavusest või sellega seotud asjaoludest ja ei avaldanud seda ostjale. Ringkonnakohtu hinnangul VÕS § 221 lg 1 p 2 kohaldamise eeldused praegusel juhul täidetud ei ole. Kostja väidetel ta ise sõiduki nukkvõlli kinnituspukki keevitada lasknud ei ole, vaid kasutas autot eelnevalt ühe aasta vältel samasuguses seisukorras. Asjas puuduvad tõendeid, millest võiks järeldada vastupidist. Tõendid pigem annavad alust arvata, et sõiduki nukkvõlli kinnituspukk oli keevitusega taastatud juba enne seda, kui kostja sõiduki ise omandas (I kd, tl-d 109 ja 105). Nagu eelnevalt järeldatud, pole nukkvõlli kinnituspuki olukorda auto tavapärasel välisel vaatlusel võimalik tuvastada. Asja materjalide põhjal otsustades ei seondunud sõiduki müük kostja iseseisva majandus- või kutsetegevusega, hageja ei ole menetluses teisiti ka väitnud. Müügiesemeks oli hageja isiklikus kasutuses olnud sõiduk. Seetõttu ei ole kolleegiumi hinnangul mõistlik eeldada, et kostja pidanuks enne sõiduki hagejale müümist ise välja selgitama, kus ja mil viisil on sõiduki mootorit remonditud.
39.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa eeldada, et müüja asja lepingutingimustele mittevastavusest või sellega seotud asjaoludest teadis, kuid jättis need ostjale avaldamata. Seetõttu tegi kolleegium 25.01.2018 kohtuistungil hagejale ettepaneku VÕS § 221 lg 1 p 2 kohaldamise eeldusi täiendavalt tõendada. Hageja esindaja avaldas, et hagejal asjakohaseid lisatõendeid esitada ei ole (II kd, tl 92 pöördel).
40.Seega ei saa hageja lepingutingimustele mittevastavusele VÕS § 220 lg 1 esimesest lausest tuleneva piirangu tõttu tugineda. Kui teatamata jätmine on mõistlikult
11(14)
Tsiviilasi nr: 2-15-18987 vabandatav, võib ostja VÕS § 220 lg 1 teise lause järgi siiski lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes alandada ostuhinda või nõuda, et müüja hüvitaks tekitatud kahju, välja arvatud saamata jäänud tulu. Ka käesolevas ajas on hageja esitanud lisaks ostuhinna tagastamise nõudele kahjunõude. Hageja peab kahjuks Karla Auto O.K. OÜ-le sõiduki tehnilise seisukorra ülevaatuse ja ekspertiisi eest tasutud 103 eurot 50 senti ja sõiduki registreerimisel tasutud riigilõivu 61 eurot.
41.Kolleegium leiab, et hageja ei ole välja toonud asjaolusid, mille põhjal võiks lugeda puudustest õigeaegset teavitamata jätmist mõistlikult vabandatavaks. Lisaks nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuste põhjendustega, et tõendamata on väidetava kahju põhjuslik seos kostja lepingurikkumisega (VÕS § 127 lg 4). Kohtule esitatud Karla Auto O.K. OÜ arvest nr 922727 (I kd, tl 13) nähtub, et see on esitatud arvutidiagnostika, hoolduse- ja remonditööde eest. Tõendist jääb aga selgusetuks, millise auto suhtes on töid tehtud ja teenuseid osutatud ning milliseid hooldus- ja remonditöid sõidukile tehti. Vaatamata maakohtu ettepanekule, ei ole hageja lisaselgitusi ega -tõendeid esitanud. Samuti ei ole hageja sõiduki registreerimisel tasutud riigilõivu osas selgitanud, kuidas pidi rikutud kohustus kaitsma hagejat tekkinud kahju eest (VÕS § 127 lg 2).
42.Muus osas nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lg 6).
43.Seoses apellatsioonkaebuse väidetega lisab kolleegium, et hageja ületähtsustab Auto Forte Tallinn OÜ 07.06.2016 dateeringuga akti kui tõendi kaalu. Ringkonnakohus märgib, et TsMS § 232 lg-test 1 ja 2 tulenevalt hindab kohus kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Viidatud Auto Forte Tallinn OÜ aktist järeldub, et valmistajatehas on näinud ette nukkvõlli kinnituspuki remondiks teistsuguse tehnoloogia. Seda kinnitab ka eriteadmistega isiku RP arvamus. Samas ei ole ei ole nukkvõlli kinnituspuki keevitusega taastamine RP arvamuse kohaselt tehniliselt välistatud ega muuda sõidukit ekspluatatsioonikõlbmatuks või liiklusohtlikuks. Ülalviidatud Auto Forte Tallinn OÜ akt ei tõenda kolleegiumi hinnangul vastupidist. Sõiduki mootori edaspidise kasutamise lubamatust on järeldatud ainult Karla Auto O.K. OÜ aktis (I kd, tl 12), kuid see järeldus on esitatud igasuguse täiendava autotehnilise põhjenduseta. Kolleegium nõustub kostjaga, et autode remontimiseks on mitmeid tehnilisi lahendusi ning mõistetavalt soovitavad tootjad ja nende esindajad remontimisviisi, kus tuleb kasutada tootja poolt tarnitavaid uusi varuosi, kuid sellest ei saa veel iseenesest järeldada, et muul viisil tehtud remont oleks ebakvaliteetne või sõiduki ekspluateerimist takistav. Ka Auto Forte Tallinn OÜ aktis ei ole sisuliselt selgitatud, miks on kogu plokikaane vahetus nukkvõlli kinnituspuki remondil ainuvõimalik remonditehnoloogia.
44.Hageja väitele, et sõiduk on nukkvõlli kinnituspuki keevitusega taastamise tõttu liiklusohtlik, on maakohus asjas esitatud tõenditele tuginedes vastanud otsuse
12(14)
Tsiviilasi nr: 2-15-18987 punktis 74. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
45.Kuivõrd kohus apellatsioonkaebust ei rahulda, jäävad kaebuse esitamisest tingitud kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb ka muud menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
46.TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kuivõrd maakohus on määranud vaidlustatud kohtuotsuses kindlaks kostja menetluskulude rahalise suuruse, määrab ringkonnakohus TsMS § 174 lg 3 alusel kindlaks ka järgnevas menetluses kantud menetluskulude rahalise suuruse.
47.Kostja on esitanud 21.11.2016 ringkonnakohtule menetluskulude kindlaksmääramise taotluse, milles palus hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud (lepingulise esindaja kulud) 180 eurot (käibemaksuga). Taotlusele lisatud kuluarvestuse kohaselt seisnes õigusabi apellatsioonkaebusega tutvumises ja sellele vastuse koostamises (1,5 t). 08.08.2017 on kostja esitanud Riigikohtule menetluskulude kindlaksmääramise taotluse, milles palus hüvitada kassatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud 360 eurot (käibemaksuga). Taotlusele lisatud kuluarvestuse kohaselt seisnes õigusabi kassatsioonkaebusega tutvumises, analüüsimises ja sellele vastuse koostamises (3 t). 25.01.2018 esitas kostja ringkonnakohtule menetluskulude kindlaksmääramise taotluse, milles palub hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud 420 eurot (käibemaksuga). Taotlusele lisatud kuluarvestuse kohaselt on õigusabi seisnenud Riigikohtu otsuse analüüsimises (1 t), hageja taotlusega tutvumises (0,25 t), seisukoha koostamises (0,75 t), kohtuistungiks ettevalmistamises (0,5 t) ja kohtuistungil osalemises (1 t). Menetluskulude nimekirjade kohaselt on kostja lepingulise esindaja tunnitasu olnud kõigis kohtuastmetes 120 eurot (käibemaksuga). Menetluskulude kindlaksmääramise taotlustes palub kostja menetluskulud välja mõista käibemaksuga. Hageja esindaja avaldas 25.01.2018 istungil, et jätab kostja menetluskulude põhjendatuse kohtu otsustada.
48.Ringkonnakohus leiab, et kõik apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses tehtud toimingud on menetluskulude nimekirjades märgitud ulatuses asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et lepinguline esindaja oleks kulutanud aega põhjendamatult.
13(14)
Tsiviilasi nr: 2-15-18987
49.Lisaks esindamisele kulunud ajale tuleb kohtul TsMS § 175 lg 1 alusel hinnata ka ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Kolleegium leiab, et vandeadvokaadi tunnitasu määr 120 eurot (käibemaksuga) on põhjendatud ja vajalik ning kooskõlas Riigikohtu praktika kohaselt üldjuhul mõistlikuks peetud tunnitasuga (vt nt Riigikohtu 01.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13; 09.12.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-13).
50.Seega rahuldab ringkonnakohus kostja taotluse apellatsioonija kassatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud (5 * 120) 600 eurot (käibemaksuga) ja kassatsiooniastmes kantud õigusabikulud (3 * 120) 360 eurot (käibemaksuga), kokku 960 eurot (käibemaksuga).
51.Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt menetlusosalise taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
52.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest
(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere
(allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv
14(14)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.