Xi kaebus Politsei- ja Piirivaveameti 11.12.2020 korduva rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise, ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuse nr 7001910050-2 tühistamise nõudes, Politsei- ja Piirivalveameti kohustamise nõudes vaadata kaebaja 04.09.2020 esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X, esindaja vandeadvokaat Urmas Arumäe Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Mirja Sarap
Asja läbivaatamise vorm
Kohtuistung 09.03.2021
RESOLUTSIOON
1.Jätta rahuldamata Xi taotlus menetluse uuendamiseks.
2.Jätta rahuldamata Xi taotlus riigi õigusabi korras määratud esindaja menetlusest kõrvaldamiseks ning uue esindaja määramiseks.
3.Jätta rahuldamata vandeadvokaat Urmas Arumäe taotlus Xi esindamise lõpetamiseks.
4.Jätta Xi kaebus rahuldamata.
5.Jätta Xile menetlusabi andmise kulud (riigilõiv, kohtuistungi ning kohtulahendi resolutsiooni ja kohtu põhjenduste tõlkimisega seotud kulud) ning riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu riigi kanda.
6.Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivaveamet (edaspidi: PPA) pidas Xi 04.03.2019 kinni, kuna ta ületas suuskadel ebaseaduslikult Peipsi järvel ajutist kontrolljoont suunaga Venemaa Föderatsioonist (edaspidi: Venemaa) Eesti Vabariiki (edaspidi: Eesti). Kinnipidamisel avaldas X soovi taotleda rahvusvahelist kaitset.
2.PPA lükkas 31.07.2019 otsusega nr 7001910050-1 Xi rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi. X vaidlustas nimetatud otsuse Tallinna Halduskohtus (haldusasi 3-19-1532). Tallinna Halduskohus jättis 10.02.2020 otsusega kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 25.05.2020 otsusega Xi apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 10.02.2020 otsuse muutmata. Riigikohus jättis 03.09.2020 määrusega Xi kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.
3.X esitas 04.09.2020 PPA-le korduva rahvusvahelise kaitse taotluse. PPA uuendas 18.09.2020 kirjaga nr 15.6-8/257-1 kaebaja esmase rahvusvahelise kaitse menetluse (nr 7001910050) ja taotluse läbivaatamise tähtajaks sai kuus kuud.
4.PPA luges 11.12.2020 otsusega nr 7001910050-2 Xi välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt taotluse põhjendamatuks ning tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta. PPA luges taotluse selgelt põhjendamatuks VRKS § 201 p 5 ja p 6 alusel (p 1); tegi Xile väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 1 ja 2 alusel sundtäidetava ettekirjutuse lahkumiseks Venemaale. Lahkumisettekirjutus kuulub täitmisele Xi seadusliku viibmisaluse lõppemise korral (p 2); kohaldas Xile VSS § 74 lg 2 alusel sissesõidukeelu 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (p 3).
5.X on korduvat rahvusvahelise kaitse taotlust esitades väljendanud hirmu Venemaale naasmise ees. Juunis 2016 avastas X enda sõnul koeratoidu seest suure koguse narkootikume ja peitis need ära. X on taotluse esitamisel välja toonud uue asjaolu, et on olemas käsk, mille kohaselt tuleb X narkootikumidega seotud põhjustel tappa. Vastavast käsust rääkis Xile politseiametnik Sikovich ning Xi tuttav narkodiiler.
6.PPA jääb 31.07.2019 otsuses nr 7001910050-1 toodud seisukohtade juurde. Puuduvad viited sellele, et Venemaa ametivõimud soovivad Xit saata poliitiliselt motiveeritud põhjuste tõttu sundravile. PPA ei tuvastanud, et Venemaa ametivõimud kiusaks Xit taga. Puudub seos Xiga Venemaal juhtunud asjaolude ja talle pandud diagnoosi (pseudopsühhopaatiline skisofreenia) vahel. Kuna X väidab, et tema tapmise käsk on antud põhjusel, et ta leidis narkootikumid ja peitis need ära, siis selline põhjendus ei oma seost poliitilise meelsuse, rassi, usu, rahvuse ega ka sotsiaalsesse gruppi kuulumisega. Kuna taotleja korduvas taotluses esitatud põhjendused ei oma kokkupuudet Genfi konventsioonis1 sätestatud alusega, ei hinda PPA, kas tegemist võib olla tagakiusuga.
7.Kaebaja ei kvalifitseeru täiendava kaitse saajaks. PPA ei pea tõenäoliseks, et Venemaal said politseiametnikud käsu tappa X põhjusel, et ta ostis juunis 2016 tuttava käest varastatud koeratoitu, mille sees olid narkootikumid ja mille X ära peitis. Samuti ei pea PPA tõenäoliseks, et X elas edasi Bolšaja Ižora alevikus ja suhtles jätkuvalt politseiametnikega. Kui X sai pärast narkootikumide leidmist veel nii pikka aega Venemaal elada, siis käsk tema tapmiseks anti välja alles eelmisel sügisel ehk 3 aastat hiljem. PPA ei pea tõenäoliseks, et Venemaal anti välja konkreetne käsk X tappa, kuid mitte käsk ta narkootikumide omamise ja käitlemise eest vahistada. Venemaal pigem fabritseeritakse inimestele süüdistusi, kui neid tapetakse. X ei ole esitanud tõendeid käsu kohta teda tappa. Venemaa üldine olukord ei ole hetkel selline, mis seaks ohtu Xi naasmise Venemaale.
UNHCR, Guidelines on International Protection No. 2: "Membership of a Particular Social Group" Within the Context of Article 1A(2) of the 1951 Convention and/or its 1967 Protocol Relating to the Status of Refugees, 7 May 2002 2 (10)
8.Xi rahvusvahelise kaitse taotlus on tagasi lükatud lõpliku otsusega VRKS § 31 mõistes. Xil puudub luba seaduslikult Eestis viibida. Xi suhtes esinevad vabatahtliku lahkumiskohustuse täitmistähtaja määramata jätmise alused ning on põhjendatud koostada koheselt sundtäidetav ettekirjutus Eestist lahkumiseks VSS § 72 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel. Kohustus Eestist lahkuda hõlmab ka kohustust lahkuda Schengeni alalt. Xil puudub seaduslik alus viibimiseks ka mõnes teises Schengeni konventsiooni liikmesriigis. PPA ei määra lahkumisettekirjutuse vabatahtlikku täitmistähtaega VSS § 72 lg 2 p 2 alusel. Puuduvad tervisliku seisundi osas takistused lahkumisettekirjutuse mittemääramiseks. PPA-l on alust arvata, et Xi suhtes esineb põgenemisoht VSS § 68 p 6 alusel, kuivõrd isik on 5.11.2020 vestlusel andnud PPA-le mõista, et ei suuda otsustada, kas soovib vabatahtlikult lahkuda. PPA kohustab Xit peale Eestis viibimise seadusliku aluse lõppemist kohe lahkuma tema kodakondsusjärgsesse riiki Venemaale.
9.Põhjendatud on Xile sissesõidukeelu kohaldamine 5 aastaks. X on regulaarselt üritanud juurde pääseda ja ka pääsenud ligi alaealistega seotud pornograafilistele materjalidele. Ei ole välistatud, et X jätkab sarnast tegevust. PPA-l puudub info, kas Xit on varem kahtlustatud või ta on süüdi mõistetud alaealiste vastu suunatud süütegudes päritoluriigis või mõnes muus riigis. Lisaks on X saanud karistada väärteoasjas liiklusseaduse (LS) § 203 alusel. X on ohtlik avalikule korrale.
10.X esitas korduva rahvusvahelise kaitse taotluse ilma uute asjaoludeta päev pärast 3.09.2020 Riigikohtu teavitust kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise kohta. Seega on alust arvata, et tema uus taotlus on esitatud väljasaatmise vältimiseks. Sissesõidukeelu määramise aluseks on vältida võimalikku Euroopa Liidu rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamist. X ei ole 5.11.2020 vestlusel nimetanud tervislikke asjaolusid, mis võiksid mõjutada talle sissesõidukeelu kohaldamist. X on Eestis viibinud alates 4.03.2019 ja tema lõimumine Eesti ühiskonda pole olnud märkimisväärne. Ta oskab enda sõnul eesti keelt Google’i tõlke tasemel. Xi ütluste kohaselt ei ole tal Eestis ega Euroopa Liidus sugulasi ega sõpru. Xil on Venemaal sugulased ja sõbrad. Seega on tal olemas side päritoluriigiga. Xil ei ole Eestis majanduslikke huve, mille säilitamine või kasutamine võiks saada riivatud. Xil on enda sõnul Eestis mopeed, mis on registreerimata. Tal on pooleli töövaidluskomisjonis vaidlus Maxima Eesti OÜ-ga, kes lõpetas Xiga 18.03.2020 sõlmitud tähtajatu töölepingu. Vaatamata sellele on võimalik X välja saata, kuna vajalike toimingute tegemist saab korraldada ka Interneti vahendusel. Xil puuduvad lähemad isiklikud, majanduslikud, tervislikud või muud sidemed Eestiga, mida tuleb kaitsta. Samuti ei esine selliseid humaanseid kaalutlusi, mis tingiksid sissesõidukeelu kohaldamata jätmise. Põhjendatud on Xile kohaldada sissesõidukeeld Schengeni alale pikkusega 5 aastat.
11.Tallinna Halduskohtule saabus 25.01.2021 Xi kaebus PPA 11.12.2020 korduva rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise, ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsuse nr 7001910050-2 tühistamise nõudes. X täiendas 02.02.2021 kaebust ning esitas taotluse PPA kohustamiseks vaadata kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi.
KAEBAJA SEISUKOHAD
12.Kaebajal on diagnoos psühhopaatiline skisofreenia, mis andis Venemaa justiitsorganitele võimaluse mh lõpetada kriminaalmenetlus. Kaebaja teovõimet on Venemaal piiratud. Eelnev kehtib ka Euroopa Liidu territooriumil. Alternatiivselt oleks PPA pidanud läbi viima ekspertiisi tõendi ehtsuse osas.
13.Kui ilmneb, et PPA on menetlenud piiratud teovõimega isiku suhtes rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamist, tema riigist väljasaatmist ja sissesõidukeelu kohaldamist ja isik on olnud menetluses ilma eestkostjata, osutub kogu senine haldusmenetlus tühiseks. Vastustaja ei ole kaebaja vaimse tervise väljaselgitamiseks midagi ette võtnud ja pole ka arvestatud lisatud ekspertiisiaktiga.
14.Kaebaja on jäänud PPA süül ilma nii tervisekontrollist (vajadusel ekspertiisist) kui ka vajalikest tervishoiuteenustest. Kaebaja on jäänud ilma võimalikust erivajadustega isiku staatusest. PPA ei ole tõendanud, et kaebaja ei ole haavatav isik.
3 (10)
15.Kaebaja teovõime piiramine ja „sundravimine“ psühhoneuroloogia haiglas oli Venemaa ametivõimudele ja/või õiguskaitseorganitele vajalik selleks, et saaks tema vastu suunatud ja väidetavalt tema sooritatud kriminaalasju sulgeda ja sellega kaitsta tõelisi kurjategijaid. Kaebaja ei arva, et tema vaimne tervis on kuidagi korrast ära. Ta väidab, et on terve ja vaimsele haigusele viitav diagnoos on vale ja „lavastatud“ ning et tal pole kunagi vaimseid häireid olnud.
16.Kaebaja on Venemaal mitme kuriteo ja jälitamise ohver. Xi 7.04.09.2020 korduva rahvusvahelise kaitse taotlusest selgub, et ilmnenud on konkreetne ja fikseeritud käsk tema tapmiseks. Kaebajal ei olnud varem vajalikke tõendeid. Tagaotsitavatega tegelev politseiametnik helistas Xi õe abikaasale, kellele anti käsk X tappa. Kaebaja elu kallale on tungitud ka Venemaal.
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
17.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. PPA leidis õigesti, et vaidlustatud rahvusvahelise kaitse taotlus on vastavalt VRKS § 20 lg-le 1 põhjendamatu ning tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse lükata rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi. PPA luges taotluse VRKS § 201 punktide 5 ja 6 alusel selgelt põhjendamatuks. Xi väljasaatmine Venemaale ei ole vastuolus VSS §-s 171 nimetatud põhimõtetega. Põhjendatult on määratletud sihtriigiks Venemaa. Samuti on VSS § 74 lg 2 alusel kohaldatud sissesõidukeeld Schengeni alale pikkusega 5 aastat õiguspärane. PPA otsus on kaalutletud, proportsionaalne ning motiveeritud. PPA ei ole rikkunud otsuse tegemisel põhjendamis-, uurimis- ega vastuväidete ärakuulamise kohustust.
18.Vastustajale ei ole esitatud ühtegi tõendit kaebaja teovõime piiramise kohta. Samuti ei selgunud varasema kohtumenetluse (haldusasi 3-19-1532) käigus, et kaebaja teovõimet oleks piiratud. Eestis olles on kaebaja ise edukalt esitanud erinevatel põhjustel kohtusse ja prokuratuuri kaebusi, teateid ja hagisid.
19.Kaebaja nimetatud väidetavad tapmisähvardused on paljasõnalised ning ei ole leidnud kinnitust. X ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et politseiametnik Sikovich oleks kaebajaga ühenduses olnud ja andnud edasi infot, et keegi andis Venemaal käsu ta tappa. PPA ei ole tuvastanud konkreetset fikseeritud käsku kaebaja tapmiseks.
20.Kaebaja 05.03.2019 esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus on juba eelnevalt läbi vaadatud ja selle peale esitatud kaebusi ei ole erinevad kohtuastmed rahuldanud. Seega kehtivad kõik järeldused, mis PPA tegi 31.07.2019 otsuses ja millega kohtud haldusasjas 3-20-1532 nõustusid. PPA tuvastas, et mitte igasugune negatiivne sündmus päritoluriigis ei ole tagakius ega anna alust pagulase staatuse andmiseks.
21.Kaebajal on olnud rahvusvahelise kaitse menetluse vältel kõik võimalused saada abi terviseprobleemide ilmnemisel. Majutuskeskuse kaudu on tagatud nii psühholoogi teenuse saamine kui ka esmatasandi arstiabi. Vältimatu arstiabi on tagatud kõikidele Eesti territooriumil viibivatele isikutele.
22.Kaebaja väidetel seoses narkootikumide leidmise ja tema tapmiskäsuga puudub seos Genfi konventsioonis väljatoodud alustega. Kuna kaebaja väidab, et tema tapmise käsk on antud põhjusel, et ta leidis narkootikumid ja peitis need ära, siis selline põhjendus ei oma kokkupuutepunkti poliitilise meelsuse, rassi, usu, rahvuse ega sotsiaalsesse gruppi kuulumisega. Ka korduvas taotluses esitatud põhjendused ei oma kokkupuudet ei ühe ega ka enama Genfi konventsioonis sätestatud alusega. Seega puudub PPA-l võimalus ja vajadus hinnata, kas tegemist võiks olla sellise olukorraga, mis kvalifitseeruks tagakiusuks. Puuduvad tõendid selles osas, et kaebaja oleks narkootikumid leidnud või ta oleks need ära peitnud või et tal on sel põhjusel Venemaal probleeme.
KOHTU PÕHJENDUSED
4 (10)
23.Kaebaja esitas 08.03.2021 taotluse 9.03.2021 istungi edasilükkamiseks. Kaebaja oli eelnevalt teadlik sellest, et istung toimub video teel. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 143 lg 3 järgi võib kohus vaadata asja läbi menetlusosalise osavõtuta sõltumata mõjuvast põhjusest, kui asja arutamise edasilükkamine kahjustaks ebaproportsionaalselt avalikku huvi või teiste menetlusosaliste õigust asja arutamisele mõistliku aja jooksul. Sellisel juhul peab kohus tegema kõik võimaliku, et selgitataks välja asjaolud, mis omavad tähtsust selle menetlusosalise õiguste kaitse seisukohast. Kohus selgitas kohtukutses kaebajale, et haiguse põhistamiseks, mis takistab kohtuistungile ilmumast, peab isik esitama kohtule vormikohase tõendi, millest nähtub, et haigust saab lugeda kohtuistungile ilmumise takistuseks (HKMS § 150 lg 2, tervise- ja tööministri 26. jaanuari 2016. a. määrus nr 5 "Menetlustoimingule väljakutsutud isiku või tema lähedase ilmumata jätmisel terviseseisundist tingitud põhjendatud takistuse kohta menetlejale esitatava tõendi vorm ja väljaandmise kord"). Samas selgitas kohus, et ei lükka asja arutamist edasi põhjusel, et menetlusosaline ei saa isiklikult kohtuistungil osaleda, kui istungil on tema esindaja ja kohus ei pea menetlusosalise isiklikku istungile ilmumist vajalikuks (HKMS § 143 lg 4).
24.Kohtuistungi sekretär pöördus enne istungit 09.03.2021 Vao varjupaigataotlejate majutuskeskuse poole, kus selgitati kohtule, et väidetavalt toimus kaklus kaebaja ja teise kinnipidamiskeskuses viibinud isiku vahel. Kaebajat külastas kiirabi ning andis esmaabi. Samas ei pidanud kiirabi vajalikuks kaebajat haiglasse toimetada. Majutuskeskus kinnitas, et kaebaja on teatanud neile, et ei osale istungil. Istungisekretär palus kaebajale edasi öelda, et istung toimub. Ka vastustaja esindaja kinnitas kohtuistungil seda infot. Samas tõi vastustaja esindaja välja, et oli ka ise võtnud majutuskeskusega ühendust, kust teatati, et isik oli saanud kiirabilt noomida, et ta nii tühise asja pärast oli väljakutse teinud. Teist korda oli kaebaja teinud kiirebile väljakutse 09.03.2021 hommikul enne kohtuistungit, kuid siis kiirabi enam välja ei sõitnud. Kaebaja on varem korduvalt kuritarvitanud menetlustähtaegu haigestumise põhjendusega. Kaebaja esindaja kinnitas, et ei ole teadlik põhjustest, miks kaebaja ei saanud videokonverentsi teel osaleda. Kuivõrd kaebaja esindaja viibis kohtuistungil, pidasid menetlusosalised, sh kaebaja esindaja võimalikuks kohtuistung 09.03.2021 läbi viia. Lisaks leidis kohus, et kaebaja eelneva käitumise ja praeguste kiriabi väljakutsete iseloomu ja ajastatuse tõttu on alust arvata, et kaebaja üritab vaid menetlust takistada. Võttes aluseks HKMS § 78, jättis kohus kohtuistungil kaebaja taotluse rahuldamata.
25.Kaebaja esitas 18.03.2021 taotluse uue kohtuistungi korraldamiseks. Sisuliselt taotles kaebaja asja arutamise uuendamist HKMS 143 lg 1 alusel. Kaebaja tõi välja, et ta tundis ennast 07.03.2021 halvasti, mistõttu ei saanud 09.03.2021 kohtuistungil osaleda. Kaebaja on asja juurde lisanud arsti P. Metsa 18.03.2021 tõendi nr 2212, mille järgi oli kaebaja 07.–11.03.2021 trauma tõttu haige ning töövõimetuslehe nr 76478, mille järgi oli kaebaja 07.03.2021 kuni 11.03.2021 haigestunud. Kohtul ei ole vastuväiteid kaebaja esitatud tõendite vormile vastavalt tervise- ja tööministri 26. jaanuari 2016. a. määrusele nr 5 "Menetlustoimingule väljakutsutud isiku või tema lähedase ilmumata jätmisel terviseseisundist tingitud põhjendatud takistuse kohta menetlejale esitatava tõendi vorm ja väljaandmise kord". Nimetatud määruse § 2 lg 4 järgi vormistatakse tõend ja väljastatakse isikule pärast tervishoiuteenuse osutamist ning sellekohase kande tegemist tervishoiuteenuse osutamist tõendavasse dokumenti, mis on vormistatud sotsiaalministri 18. septembri 2008. a määrusega nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise ning nende dokumentide säilitamise tingimused ja kord” ning sotsiaalministri 17. septembri 2008. a määrusega nr 53 „Tervise infosüsteemi edastatavate dokumentide andmekoosseisud ning nende säilitamise tingimused ja kord” kehtestatud tingimustel ja korras. Ravikindlustusseaduse § 52 lg 1 järgi on töövõimetusleht kindlustatud isiku ajutist töövõimetust ja töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastatust tõendav dokument, mille kirjutab kindlustatud isikule välja teda raviv arst või hambaarst või teenust osutav ämmaemand elektroonilisel kujul ja mis edastatakse töövõimetuslehe lõpetamisel viivitamata X-tee liidese kaudu haigekassa andmekogusse. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt lõppes kaebaja töösuhe Maxima Eesti OÜ-ga oktoobris 2020. Seega jääb kohtule selgusetuks töövõimetuslehe väljastamise vajalikkus. Vaatamata
5 (10)
eelnevale ei pea kohus otstarbekaks uuendada menetlust, kuna kaebaja taotlusest ei nähtu asja arutamise uuendamise vajalikkust. Kaebajat esindas kohtumenetluses ning kohtuistungil vandeadvokaat, kes tagas kaebaja õiguste kaitse. Lisaks edastas kaebaja esindaja esialgses kaebuses kaebaja enda vahetud seisukohad. Nagu nähtub haldusasja materjalidest, on kaebaja ka ise menetluses olnud aktiivne oma õiguste kaitsel. Kohus arvestab kaebaja seisukohti kohtuotsuses. Kohus jääb ka seisukohale, et kaebajal puudusid tegelikult takistused video teel istungil osalemiseks. Kui ka kaebajal oleks olnud tervisekahjustus (mida kohus kaebaja käitumist hinnates ei usu), oleks olndu loogiline, et teades istungi toimumisest, oleks kaebaja kasvõi korraks kohtuga ühendust vütnud ja siis istungi edasilükkamist taotlenud. Kaebaja aga keeldus kohtuga üldse ühendust võtmast. Video teel istungile ilmumine ei peaks olema isegi kerge trauma korral takistatud. Kaebaja käitumine kogumis näitab, et kaebaja eesmärk oli kohtumenetluse lõpplahendi saabumist edasi lükata, et sel teel kauem Eestis viibida.
26.HKMS § 126 lg 3 kohustab kohut rahvusvahelise kaitse asja läbi vaatama eelisjärjekorras. HKMS seletuskiri täpsustab, et rahvusvahelise kaitse asjas eelisjärjekorras otsuse langetamine kohtumenetluses on nii Eesti kui ka rahvusvahelise kaitse taotleja huvides. Ühelt poolt aitab see kaasa avaliku korra, turvalisuse ja riigi julgeoleku kindlustamisele ning teiselt poolt tagab see rahvusvahelise kaitse taotlejale võimaluse saada võimalikult kiirelt otsus tema edasise käekäigu kohta. Kaebaja osalemine istungil ei olnud hädavajalik, kuna kaebajat esindas õigusteadmistega vandeadvokaat. Lisaks on kaebaja esitanud kohtule omapoolsed seisukohad nii esindaja kaudu kui iseseisvalt. Asjas on esitatud piisavalt tõendeid ning vaidlusalused küsimused on piisavalt selged, mistõttu kahjustab menetluse uuendamine ilmselgelt ebaproportsionaalselt avalikku huvi mõistliku kiirusega kohtumenetluse toimimise vastu ning samuti teise menetlusosalise õigust asja arutamisele mõistliku aja jooksul. Asja edasilükkamine ei oleks enam asja õige lahendamise huvides, vaid lähtuks üksnes menetlusosalise subjektiivsest soovist istungist osa võtta. Niisugune soov ei ole kaalukam kui vajadus lahendada haldusasi mõistliku aja jooksul ning kohtusüsteemi mõistliku toimimise ning ülekoormamise vältimise vastu olev avalik huvi. Kohus jätab kaebaja taotluse menetluse uuendamiseks rahuldamata.
27.Kaebaja esitas taotluse talle riigi õigusabi korras määratud esindaja kõrvaldamiseks, kuivõrd U. Arumäe ei ole tema hinnangul objektiivne, kuna ta on esindaja ka isikul, kellega on kaebajal konflikt. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 20 lg 31 järgi kõrvaldab kohus riigi õigusabi saaja taotlusel või omal algatusel määrusega advokaadi riigi õigusabi osutamisest, kui advokaat on end näidanud asjatundmatuna või hooletuna. Kohus võib eelnevalt nõuda riigi õigusabi saajalt ja advokaadilt selgituse esitamist. Seega, kui isikule on määratud riigi õigusabi korras advokaat, ei ole isikul õigust tema volitusi niisama tagasi võtta, vaid selleks peavad esinema konkreetsed põhjused. Kohtule ei nähtu, et kaebajale riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat U. Arumäe oleks asjatundmatult või hooletult suhtunud kaebaja õigustesse. Asjaolu, et määratud esindaja on seotud teise rahvusvahelise kaitse taotlejaga, ei veena kohut selles, et kaebaja õigused jäävad seeläbi kaitseta. Kaebaja esindaja kinnitas kohtuistungil, et on korduvalt vestelnud kaebajaga tema huvide väljaselgitamise eesmärgil. Ka kohtuistungil ei esitanud esindaja kaebajat kahjustavaid väiteid.
28.Advokaadi esindusõigus praeguses asjas ei ole lõppenud. RÕS § 19 lg 1 sätestab, et kui advokaat on asunud riigi õigusabi korras õigusteenust osutama, on ta kohustatud seda tegema kuni asja lõpliku lahendamiseni, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui riigi õigusabi saaja taotleb seadusega vastuolus oleva huvi kaitset või kui riigi õigusabi saaja väidetav nõue ei põhine seadusel või kui puudub protsessuaalne võimalus kaitsta riigi õigusabi saaja õigusi ja huve, piirdub riigi õigusabi osutamine sellega, et advokaat põhjendab kirjalikult nimetatud asjaolusid riigi õigusabi saajale. Esindusõiguse lõppemise aluseks ei saa praegusel juhul olla RÕS § 19 lg 1 teises lauses sätestatu. Kohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse talle riigi õigusabi korras määratud esindaja kõrvaldamiseks. Kuivõrd kohus ei kõrvalda kaebajalt riigi õigusabi korras määratud esindajat, jätab kohus rahuldamata ka kaebaja taotluse riigi õigusabi korras esindaja määramiseks. 6 (10)
29.Kohus jätab rahuldamata ka U. Arumäe taotluse Xi esindamise lõpetamiseks. Nagu kohus eelnevalt selgitas, ei ole põhjendatud esindaja ja esindatava vaheliste erimeelsuste tõttu riigi õigusabi korras esindamise lõpetamine. U. Arumäe kinnitusel ta selgitas kaebajale tema tõenditega seonduvat ning sellega on täidetud RÕS § 19 lg-s 1 sätestatud kohustus. RÕS § 19 lg 3 kohaselt võib advokaat advokatuuri juhatuse nõusolekul riigi õigusabi osutamise lõpetada advokatuuriseaduse § 44 lõikes 5 nimetatud alusel. Kui riigi õigusabi osutamise lõpetamises ei ole süüdi riigi õigusabi saaja või kui advokaadi osavõtt menetlusest on seaduse järgi kohustuslik, siis nimetab advokatuuri juhatus viivitamata uue riigi õigusabi osutava advokaadi. Advokatuuriseaduse § 44 lg 5 järgi võib advokaat omal algatusel ja advokaadibüroo pidaja nõusolekul loobuda kliendilepinguga võetud kohustusest või lõpetada kliendilepingu, kui klient on esitanud nõude, mille täitmiseks advokaat peab rikkuma seadust või kutse-eetika nõudeid, või kui klient on rikkunud kliendilepingu olulist tingimust. Praegusel juhul ei nähtu kohtule nimetatud sättest tulenevaid asjaolusid. Lisaks, nagu U. Arumäe ka ise välja tõi, teeb kohus 30.03.2021 avalikult teatavaks kohtuotsuse, mistõttu on esindaja oma kohustuse esimeses kohtuastmes täitnud.
30.Kohus leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kaebajale PPA 11.12.2020 korduva rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise, ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja sissesõidukeelu kohaldamise otsus nr 7001910050-2 on õiguspärane, piisavalt põhjendatud, kooskõlas siseriikliku õigusega, Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 13.12.2011 direktiiviga 2011/95/EL (käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule) ja Genfi pagulaskonventsiooniga, mistõttu puudub alus selle tühistamiseks. Kohus nõustub eelnimetatud PPA otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid käesolevas otsuses korrata (HKMS § 165 lg 2).
31.Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 (tagakiusamine rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise tõttu) ja direktiivis 2011/95/EL nimetatud viiest põhjusest ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja põhjuse vahel on põhjuslik seos.
32.Vaidlustatud otsusega luges PPA kaebaja korduva varjupaigataotluse VRKS § 20 lg 1 alusel taotluse põhjendamatuks ning tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta. PPA leidis, et taotlus on selgelt põhjendamatu VRKS § 201 p 5 ja 6 alusel. VRKS § 20 lg 1 sätestab, et kui olemasolevate tõendite põhjal on selge, et taotleja ei vasta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule, ettenähtud rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele, loetakse taotlus põhjendamatuks. VRKS § 201 p 5 ja 6 järgi loetakse taotlus selgelt põhjendamatuks, kui selles esitatud väited ja põhjendused ei ole seotud VRKS § 20 lõikes 1 nimetatud asjaoludega või taotlus on esitatud selgelt eesmärgiga rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitada ja esineb üks järgmistest alustest: taotlus on korduv ja selle suhtes kohaldatakse VRKS § 24 lõiget 1; taotleja on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse ainult selleks, et vältida lahkumiskohustuse täitmist. Seega on alusetud kaebaja väited, et PPA on tuginenud vaidlustatud otsuses üksnes direktiividele, mis ei tekita õigusi ja kohustusi, vaid on üksnes soovituslikud.
33.Kaebaja esindaja tõi kaebuses peamise asjaoluna välja, et PPA on menetlenud piiratud teovõimega isiku suhtes rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamist, tema riigist väljasaatmist ja sissesõidukeelu kohaldamist. Kaebaja ise eitab psühholoogilisi häiringuid. Kohtuistungil ei olnud vaidlust menetlusosaliste vahel, et kaebaja on haavatav isik. VRKS § 151 lg 1 järgi arvestatakse rahvusvahelise kaitse menetluses erivajadusega taotleja eriolukorda ja sellest tulenevaid vajadusi.
7 (10)
Erivajadusega taotleja on eelkõige haavatav isik, nagu alaealine, saatjata alaealine, puudega inimene, eakas inimene, rase, alaealise lapsega üksikvanem, inimkaubanduse ohver, raske haigusega isik, vaimse tervise probleemiga isik ning piinamise või vägistamise ohver või isik, kelle suhtes on tarvitatud muud jõhkrat psühholoogilist, füüsilist või seksuaalset vägivalda. Isik loetakse erivajadusega taotlejaks, kui Politsei- ja Piirivalveamet või muu haldusorgan on tema erivajaduse tuvastanud. Sellisel juhul kohalduvad talle VRKS-is sätestatud erisused ning talle võimaldatakse tema erivajadusele vastav tugi (VRKS § 151 lg 2). VRKS-i seletuskiri täpsustab: „Selleks, et fikseerida, millal loetakse isik rahvusvahelise kaitse menetluse mõttes erivajadusega taotlejaks, kellele kohalduvad VRKS-is sätestatud erinormid ning kellele võimaldatakse erivajadusele vastav tugi, on kavandatava § 15.1 lõikes 2 sätestatud kriteerium, et erivajadus peab olema PPA või muu haldusorgani poolt tuvastatud. Kuna PPA kui menetlev ametiasutus vastutab kogu rahvusvahelise kaitse menetluse vältel taotleja toimiku adekvaatsuse ning taotleja olukorrast lähtuvate menetluslike otsuste eest, siis lasub keskne erivajaduse fikseerimise kohustus PPA-l – selleks on sätestatud, et PPA fikseerib erivajaduse kirjalikult (vaata lõige 4)“. PPA ei ole kaebaja haavatavust kirjalikult tuvastanud. Vastustaja kinnitusel keeldus kaebaja PPA tingimustel vastava ekspertiisi tegemisest. Ka Tallinna Ringkonnakohus tõi 25.05.2020 haldusasjas 3-19-1532 p-s 11 välja, et vastustaja on olnud aktiivne psühhiaatrilise ekspertiisi tellimisel. Ekspertiis jäi tegemata, kuna ekspert dr Peeter Valvur asus seisukohale, et ekspertiisi ei saa teha ilma psühhiaatriahaiglate haiguslugudeta, ekspertiisiaktideta, sotsiaalhoolekandeasutuste materjalideta ja kohtuotsusteta. Psühholoogi arvamusest ei nähtu, et kaebajal oleks psühholoogi arvates mõni haigus, kuid ei nähtu ka, et seda ei ole. Tallinna Halduskohus selgitas samas haldusasjas 10.02.2020 kohtuotsuse p-s 27, et rahvusvahelise kaitse menetluses ei oma tähendust, kas isik on psühhiaatrilise diagnoosiga või mitte. Tallinna Ringkonnakohus nõustus eelnevalt nimetatud otsuses halduskohtu põhjendustega (otsuse p 8). Kohus nõustub nende kohtute seisukohtadega.
34.Vastustaja esindaja kinnitas kohtuistungil, et kaebajale on vajadusel olnud tagatud igakülgne abi, millega on täidetud VRKS § 363 lg-s 4 sätestatud tingimus. Kaebajale on võimaldatud kasutada psühholoogilist abi, mis on tuvastatud juba haldusasjas nr 3-19-1532. Asjaolust, et sellist abi võimaldatakse kasutada kõigil rahvusvahelise kaitse taotlejatel, ei muuda fakti, et kaebaja on vastavat abi saanud. Hilisemat kaebaja soovimatust abi kasutada ei saa ette heita vastustajale.
35.Kaebaja tõi korduvas rahvusvahelise kaitse taotluses uue asjaoluna välja, et Venemaa politseiametnikud on saanud käsu kaebaja tapmiseks, kuna kaebaja leidis juunis 2016 suure koguse narkootikume ning peitis need ära. Eelnevas menetluses ei saanud kaebaja vastavaid asjaolusid tõendada. Kaebaja esitas 06.03.2021 kohtule oma väidete tõendamiseks audiovestluse transkriptsiooni oma õe abikaasaga. Kaebaja hinnangul nähtub nimetatud tõendist üheselt, et Venemaa politseiametnikud andsid kaebaja õe abikaasale käsu kaebaja tapmiseks. Kohtu hinnangul on aga ebausutav, et kaebaja teadis eelmise rahvusvahelise kaitse menetluse vältel, et võimud soovivad teda tappa, ent ta ei maininud seda PPA-le ega kohtule kordagi. Seetõttu on kaebaja praegused väited seoses tapmisähvardusega ebausutavad ja ebaveenvad.
36.HKMS § 158 lg 31 järgi hindab halduskohus rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Rahvusvahelise kaitse asjades võib vastustaja enda kaalutlusi rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise kohta kohtumenetluses täiendada. Salvestuse transkriptsiooni aluseks võttes ei saa asuda üheselt järeldusele, et kaebaja õe abikaasa või keegi teine ametiisik soovib kaebajat tappa. Vastupidi, Serjoža-nimeline isik ei soovi kaebajaga kontaktis olla ning on vältinud kaebaja kõnesid. Ta toob välja, et ei soovi kaebajaga seotud asjades osaleda. Edasi selgitab Serjoža, et väitis 2020. aastal kaebajale ebakaines olekus, et keegi soovib kaebajat tappa. Samas ei pea Serjoža seda normaalseks ning ei soovi sellega tegeleda. Ta jätkab, et kaebaja on sattunud sekeldustesse ning seetõttu helistas talle Yura-nimeline isik. Samuti heidab Serjoža kaebajale ette, et kaebaja soovib teda ja tema peret kohtuga siduda. Samas kõneluses nimetab kaebaja, et Ksyusha-nimeline inimene pidi helisalvestise ette valmistama ning kaebajale edastama, mida ta ei 8 (10)
teinud. Eelnevast vestlusest ei nähtu kohtule, et kaebajat soovitakse tappa, ega seda, et kaebaja elu on ohus ametivõimude tegevuse tõttu. Pigem vastupidi, kaebaja ise ärgitab Serjoža-nimelist isikut meelde tuletama asju, mida viimane ei pea enam oluliseks. Samuti ei saa vestluse põhjal välistada, et kaebaja on soovinud vestluse salvestust fabritseerida. Kohus jagab vastustaja seisukohta, et kaebaja korduvas rahvusvahelise kaitse taotluses esitatud põhjendused ei oma kokkupuudet VRKS § 4 lg-s 1 ja Genfi konventsioonis sätestatud alustega.
37.Kaebaja leiab jätkuvalt, et tema teovõime piiramine ja „sundravimine“ psühhoneuroloogia haiglas oli Venemaa ametivõimudele ja/või õiguskaitseorganitele vajalik selleks, et saaks tema vastu suunatud ja väidetavalt tema sooritatud kriminaalasju sulgeda ja sellega kaitsta tõelisi kurjategijaid. Nimetatud kaebaja väidet on Tallinna Ringkonnakohus juba hinnanud haldusasjas 3-19-1532 p-s 13 ning toonud välja, et kaebajaga toimunud sündmused (mh psühhiaatriahaiglasse paigutamine) ei saa olla täiesti juhuslikud kokkulangevused, kuid ei ole usutav, et nende põhjuseks on ametivõimude soov kaebajat taga kiusata. Samas tõi ringkonnakohus otsuse p-s 14 välja, et kaebaja suhtes kriminaalmenetluste alustamine oli politseile esitatud avalduste või teatavaks saanud teabe alusel põhjendatud. Päritoluriigis kriminaalmenetluse käigus tuvastatavaid asjaolusid ei saa PPA varjupaigamenetluses hinnata süvitsi, vaid tuvastada saab üksnes selle, kas kriminaalmenetluste läbiviimise eesmärk on isiku tagakiusamine mingi tagakiusu aluse (nt poliitiliste veendumuste) tõttu. Varjupaigamenetluses kaebaja teistsuguse terviseseisundi või tunnistajate ütluste ekslikkuse tuvastamine ei too seetõttu kaasa varjupaigataotluse rahuldamist. Seetõttu ei saa kaebajale osaks saanud sündmusi pidada tagakiusuks Genfi konventsiooni ja VRKS § 4 lg 1 tähenduses. Kohus nõustub ringkonnakohtu eeltoodud järeldusega.
38.Kuna kaebajat ei ole alust pidada pagulaseks, siis tuli PPA-l analüüsida, kas kaebaja võiks kvalifitseeruda täiendava kaitse saajaks. VRKS § 4 lg 3 järgi on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas talle surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise või tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu (direktiivi 2011/95/EL art 2 p f, art 15). Võttes arvesse kaebaja esitatud tõendit (vt otsuse p 34), ei pea kohus tõenäoliseks, et politseiametnikud Venemaal said käsu kaebaja tapmiseks, kuna kaebaja ostis juunis 2016 tuttava käest varastatud koeratoitu, milles olid narkootikumid ning mille kaebaja ära peitis. Kohtud pidasid haldusasjas nr 3-19-1532 tõenäoliseks, et kaebaja Venemaale naastes paigutatakse ta kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi läbiviimiseks haiglasse ning Gorelovo vanglasse, kuid sellest ei saa järeldada, et kaebajat tuleks pidada täiendava kaitse saajaks. Samuti ei ole Venemaa üldine olukord praegusel ajal selline, mis seaks kaebaja naasmise Venemaale ohtu. Kohtuistungil pidas vastustaja esindaja võimalikuks, et kaebaja saab võimaliku ohu vältimiseks vajadusel Venemaal ümber paikneda, millise võimaluse kaebaja esindaja välistas. Samas ei esitanud kaebaja selliseid väiteid, mis oleks veennud kohut Venemaal ümberpaiknemise võimatuses. Kohtu hinnangul ei ole jätkuvalt alust arvata, et Venemaale tagasisaatmisel ohustab kaebajat piinamine või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside kasutamine (VRKS § 4 lg 3 punkt 2).
39.Kaebaja heidab PPA-le ette, et temaga ei ole korduva rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses intervjuud sisuliselt läbi viidud. Kohus ei nõustu selles kaebajaga. PPA on esitanud kohtule 05.11.2020 koostatud rahvusvahelise kaitse taotleja arvamuse ja vastuväidete ärakuulamise protokolli lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise osas nr 7002010102-1 (dtl 284). Enne seda on kaebajat kutsutud korduvalt vestlusele (dtl 281- 283), kuhu kaebaja ei ilmunud, sh haigestumise tõttu. Kohus peab võimalikuks, et kaebajale ebasobiva aja oleks saanud ära muuta, mistõttu peab kohus tõenäoliseks, et kaebaja hoidis ise menetlusest kõrvale menetluse venitamise eesmärgil. Seega on alusetud kaebaja väited, et PPA ei võimaldanud tal avaldada oma seisukohti. 9 (10)
40.Kaebajale kohaldatud lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu otsused on kooskõlas välismaalaste seadusega, seaduspärased ja põhjendatud. Kohus nõsutub selles osas haldusakti põhjendustega. Kohtu hinnangul on PPA lähtunud lahkumisettekirjutuse tegemisel ning sissesõidukeelu kohaldamisel õigetest sätetest ning järeldustest. Kaebaja ei ole sisulisi vastuväiteid lahkumisettekirjutuse ning sissesõidukeelu osas esitanud. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja on korduva rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud enda võimaliku väljasaatmise vältimiseks või lahkumiskohustuse edasilükkamiseks. Kaebaja esitas korduva rahvusvahelise kaitse taotluse kohe peale tema suhtes PPA rahvusvahelise kaitse taotluse osas tehtud otsuse jõustumist. Eelnevat tõendab ka kaebuses väljendatud soov mitte kaotada varjupaigataotlejale ettenähtud õigusi.
41.Kaebajal ei ole majanduslikke, sotsiaalseid ega tervislikke põhjuseid, mis võiksid mõjutada talle tehtud lahkumisettekirjutuse täitmist. Kaebajal oli töösuhe Maxima Eesti OÜ-ga, kuid töösuhe on lõppenud. Ka töösuhtega seonduv vaidlus töövaidluskomisjonis ei saa olla takistuseks ettekirjutuse täitmiseks, kuivõrd töövaidluskomisjon võib istungi korraldada täielikult või osaliselt videokonverentsi teel. Kaebaja omab mootorsõidukit (mopeedi), mida on võimalik kas kaasa võtta või võõrandada. Kaebaja selgitas 05.11.2020 intervjuul, et ta ei ole Eestis psühholoogiteenust kasutanud. Ta on suhelnud psühholoogiga, kuid talle ei ole ravi määratud. Seega puuduvad kaebajal ka tervisliku seisundi osas takistused lahkumisettekirjutuse täitmiseks. Arvestades kaebaja soovimatust naasta Venemaale, nõustub kohus ka vastustajaga selles, et esineb oht kaebaja põgenemiseks Eestist.
42.PPA jäi vaidlustatud otsuses varasema seisukoha juurde, et kaebaja ohustab Eesti avalikku korda (VRKS § 201 p 9), kuivõrd PPA kogutud andmetest nähtub, et kaebaja on üritanud regulaarselt juurde pääseda / pääsenud ligi alaealistega seotud pornograafilistele materjalidele. PPA on nimetatud väidete tõendamiseks esitanud 01.10.2019 haldusasjas 3-19-1532 ka vastavad tõendid. Seega on põhjendatud PPA eeldus, et kaebaja võib toime panna süüteo. Lisaks on kaebajat karistatud väärteo korras.
43.Kuivõrd kaebaja esitas korduva rahvusvahelise kaitse taotluse ilma uute asjaoludeta kohe peale eelmise rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsuse jõustumist, on põhjendatud PPA eeldus, et kaebaja esitas korduva taotluse üksnes väljasaatmise vältimiseks. Seetõttu on põhjendatud Euroopa Liidu rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitamise vältimiseks kohaldada kaebajale sissesõidukeeld Schengeni alasse. Kuna PPA ei rahuldanud kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlust ning kaebaja ei soovi naasta kodumaale, ei saa välistada, et kaebaja lahkub mõnda teise Euroopa Liidu riiki sooviga esitada uus rahvusvahelise kaitse taotlus. Eelneva tõttu on proportsionaalne kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld 5 aastaks.
44.PPA asus õigesti seisukohale, et kaebaja korduvas taotluses esitatud väited ei anna alust pidada kaebajat rahvusvahelise kaitse saajaks ning kaebaja korduv taotlus on selgelt põhjendamatu, kuna kaebaja ei ole esitanud korduvas taotluses selliseid väited, et teda saab käsitada rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele vastava isikuna. Kuna PPA 11.12.2020 otsus lükata Xi korduv varjupaigataotlus tagasi on õige, ei ole selle tühistamiseks alust. Eelneva tõttu jääb rahuldamata ka kohustamisnõue.
45.HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. PPA ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega jäävad vastustaja võimalikud kulud tema enda kanda. Riigi õigusabi korras määratud advokaadi tasutaotluse lahendab kohus eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt)
10 (10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.