X, Y ja C esitasid 02.12.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse, paludes mõista Keskkonnainspektsioonilt välja seoses OÜ Utileek osa kaotusega varaline kahju 3 274 063 759,92 eurot, seoses OÜ Reprohver osa kaotusega varaline kahju 1 964 428 224,86 eurot ning mittevaraline kahju 600 000 eurot iga kaebaja kohta. Kaebajatele tekitati kahju Keskkonnainspektsiooni 26.08.2009 ettekirjutusega ja selle alusel õigusvastaste sunnimeetmete rakendamisega. Kuna sunnimeetmeid hakati kohaldama alates 07.12.2009, ei hakanud kaebetähtaeg enne kulgema. Kahju tekkis nii õigusvastase haldusakti
3-19-2247 andmisega kui ka sunnimeetmete rakendamisega. Kahju väljendus kaebajatele kuulunud edukate äriühingute maksejõuetuks muutumises, mis oli vahetult seotud eelkõige sunnimeetmete kohaldamisega. Vastustaja 26.08.2009 ettekirjutusega kaebajatele kahju veel ei tekkinud. Kaebajad esitasid Keskkonnainspektsioonile taotluse kahju hüvitamiseks tähtaegselt, s.o 30.11.2019. Kuna haldusorgan vaatas kaebajate taotluse sisuliselt läbi, on kaebajatel õigus tugineda riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lg-s 2 sätestatud tähtajale. Vastustaja tekitas kaebajatele kahju, sest jättis õigusvastase ettekirjutuse tegemisel ning hilisemas järelevalvemenetluses rakendamata „saastaja maksab“ printsiibi, andes sellega kaebajatele kuulunud äriühingute konkurentidele õigusvastast riigiabi ja kahjustades vaba konkurentsi. Need rikkumised on jätkuvad ning nõude esitamine ei ole aegunud. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2014/104/EL art 10 p-i 2 kohaselt ei hakka konkurentsi kahjustamise korral aegumistähtaeg kulgema enne, kui konkurentsi rikkumine on lõppenud. Kaebajad eksisid õigusliku kogenematuse tõttu RVastS § 17 lg 3 tõlgendamisel ning lähtusid ekslikult arusaamast, et kahju hüvitamise nõudest tuleb vastustajat teavitada 3 aasta jooksul, kuid kohtusse tuleb nõudega pöörduda mitte hiljem kui 10 aasta jooksul. Kaebajad pöördusid oma õiguste kaitseks Keskkonnaministeeriumi ja Konkurentsiameti poole. Samuti toimus 20.10.2011 kohtumine Keskkonnainspektsiooni peadirektoriga ning sellel koosolekul palus Y heastada tekitatud kahju.
2.Keskkonnainspektsioon palus jätta tähtaja ennistamise taotlus rahuldamata. OÜ Utileek kustutati äriregistrist 23.04.2012, OÜ Reprohver 15.10.2013. Hiljemalt siis pidid kaebajad olema teadlikud õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahjust. Kaebuse kohaselt said kaebajad kahjust aga teada juba 2010. aastal, mil toimus kohtuvaidlus ettekirjutuse üle. Riigikohtu 01.06.2011 otsusega tunnistati Keskkonnainspektsiooni poolt OÜ-le Utileek koostatud ettekirjutus õigusvastaseks. Vastustaja ei ole kaebaja kahjunõuet menetledes taotluse esitamise tähtaega ennistanud. Lisaks on vastustaja 14.11.2019 vastuses rõhutanud, et taotlus on esitatud tähtaega rikkudes ning tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Puuduvad kaebetähtaja ennistamise alused. Mõistlikuks tähtajaks professionaalse õigusteenuse osutaja poole pöördumiseks ei saa lugeda 10 aastat, vaid pigem on see tähtaeg maksimaalselt üks aasta alates kahju ja kahju tekitaja tuvastamisest, s.o äriühingute pankroti välja kuulutamisest.
3.Tallinna Halduskohus jättis 01.02.2021 määrusega tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ning lõpetas haldusasja nr 3-19-2247 menetluse (HKMS § 124 lg 2 ja § 152 lg 1 p 2).
3.1.Kaebajad leiavad, et kahju on põhjustatud Keskkonnainspektsiooni 26.08.2009 ettekirjutusega ja selle alusel alates 07.12.2009 kohaldatud sunnimeetmetega. Kahju seisneb omandikaotuses – OÜ Utileek ja OÜ Reprohver maksejõuetuks muutumises, äriühingute lõpetamises ja sellega tulu saamise võimaluse kaotamises. Lisaks mainekahju, mis on tekkinud perioodil 2008–2010 meedias avaldatud seisukohtadega.
3.2.Kaebuse on esitanud füüsilised isikud. Õigusvastase haldusaktiga rikuti seevastu OÜ Utileek ja OÜ Reprohver õigusi. Puuduvad andmed selle kohta, et need äriühingud oleksid kahjunõudeid esitanud. Üldjuhul ei ole võimalik äriühingu osanikel ise kahjunõudeid esitada. 2(7)
3-19-2247 Osanike ja aktsionäride huve on vastavalt seadusele volitatud esindama äriühingu juhatus. Kui juhatus kahjustab osanike huve, tekib osanikul nõudeõigus juhatuse vastu. Praeguses asjas pole täidetud ka normi eesmärgi nõue, sest õigusvastase ettekirjutuse tegemise keelu eesmärgiks ei ole mitte äriühingu aktsionäride ja osanike dividendiõiguse kaitse, vaid äriühingu õiguspärase tegutsemisvõimaluse tagamine ja haldusorgani õiguspärasele tegevusele sundimine. Kuigi eelnevast nähtuvalt on kaebeõigus kaheldav, ei tagasta kohus sel põhjusel kaebust, vaid kontrollib kaebuse tähtaegsust.
3.3.Kaebajad pidid õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahjust olema teadlikud hiljemalt vastavalt 23.04.2012 ja 15.10.2013, mil äriühingud kustutati äriregistrist. Siis pidi kaebajatele olema selge, et nad ei saa enam oma osalustest tulu teenida. Kahju hüvitamise taotluste 3aastane tähtaeg algas varalise kahju osas OÜ Utileek puhul 23.04.2012 ja OÜ Reprohver puhul 15.10.2013. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise 3-aastane tähtaeg algas info avalikustamisest. Kuna kaebuse kohaselt avalikustati infot perioodil 2008–2010, tuli mittevaralise kahju nõue esitada hiljemalt a-l 2013. Kui asuda seisukohale, et kaebajad ei saanud mainekahjust teada info avaldamisest, siis pidid nad mainekahju mõistma hiljemalt 01.06.2011 Riigikohtu otsusest, millega tuvastati Keskkonnainspektsiooni ettekirjutuse õigusvastasus. Vastavalt RVastS § 17 lg-le 3 tuli varalise kahju hüvitamise taotlus OÜ Utileek puhul esitada hiljemalt 23.04.2015 ja OÜ Reprohver puhul hiljemalt 15.10.2016. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuli esitada hiljemalt 01.06.2014. Kuna kaebajad esitasid taotluse alles 30.10.2019, on kõigi kahjunõuete puhul 3-aastane nõude esitamise tähtaeg ületatud.
3.4.Kuna kahjunõue esitati Keskkonnainspektsioonile enam kui 10 aasta möödumisel kahju nõude aluseks olnud 26.08.2009 haldusakti andmisest, siis on nii taotlus haldusorganile kui ka kaebus halduskohtule igal juhul esitatud kaebetähtaja rikkumisega. Kaebajad leiavad ekslikult, et lähtuda ei tule mitte õigusvastase haldusakti andmise ajast, vaid õigusvastaste sunnimeetmetega alustamise ajast (07.12.2009). Sunnimeetme rakendamise puhul on tegemist menetlustoiminguga, mitte toiminguga HKMS § 46 lg 4 mõttes. Menetlustoimingud ei ole tähtaja arvutamise alustena HKMS § 46 lg-s 4 ja RVastS § 17 lg-s 3 välja toodud.
3.5.Keskkonnainspektsioon ei ole tähtaega vaikimisi ennistanud. Kuigi taotlus oleks tulnud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 14 lg 6 p 1 alusel jätta läbi vaatamata, on vastustaja vastuses kahju hüvitamise taotlusele leidnud, et kahju hüvitamise nõue ei ole tähtaegne ning jätnud taotluse juba üksnes sel põhjusel rahuldamata. Asjaolu, et lisatud on veel muid põhjendusi, ei anna alust arvata, et tegemist oleks taotluse esitamise tähtaja ennistamisega. Olukorraga, kus haldusorgan ennistab vaikimisi nõude esitamise tähtaja, on tegemist siis, kui haldusorgan lahendab taotluse sisuliselt, pööramata tähtaja küsimusele mingit tähelepanu.
3.6.Põhjendatud pole kaebajate väide, et tegemist on jätkuva kahju tekitamisega, kuna vastustaja jättis „saastaja maksab“ printsiibi rakendamata ning andis seeläbi kaebajatele kuulunud äriühingute konkurentidele õigusvastast riigiabi ja kahjustas vaba konkurentsi. Eelnev seisukoht pole kaebajatele kahju tekitamisega seostatav, sest ei esine puutumust väidetavate rikkumiste ning kaebajate kui füüsiliste isikute subjektiivsete õiguste rikkumise vahel. Etteheited on seotud äritegevuse ja juriidiliste isikute huvidega. Osanikuks olemine ei tee kaebajaid äriühingu vara omanikeks. Tegemist ei ole olukorraga, kus saaks rakendada kaebajate poolt viidatud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2014/104/EL art 10 p-i 2, 3(7)
3-19-2247 mille kohaselt ei hakka konkurentsi kahjustamise korral aegumistähtaeg kulgema enne, kui konkurentsi rikkumine on lõppenud.
3.7.Kaebetähtaja ennistamine ei ole põhjendatud. Kaebajatel on olnud piisavalt aega, et välja selgitada kahju hüvitamise nõude esitamise kord. Õige ei ole kaebajate väide, et nad teavitasid vastustajat kahju hüvitamise nõude esitamisest kolme aasta jooksul. Esitatud dokumentidest nähtub, et Y on esindanud Keskkonnaministeeriumis peetud arutelul erinevate ettevõtjate, tarbijate ja jäätmevaldajate huve, mitte teavitanud Keskkonnainspektsiooni kahjunõude esitamisest. Arutelul on viidatud osanikele tekkinud kahjule, kuid sellises vormis arutelu protokolli ei saa käsitada kui kahjunõude esitamisest teavitamist. Samuti ei esitanud Y kahjunõuet Keskkonnainspektsioonis toimunud koosolekul, kus ta esindas jällegi ettevõtteid, sh OÜ-d Utileek. Kaebajatele kui füüsilistele isikutele tekkinud kahjust ei ole Keskkonnainspektsiooni teavitatud ega sellist nõuet esitatud. Sel ajal olid äriühingud veel olemas ning praeguses asjas esitatud nõuet seoses omandikaotusega poleks saanud esitada. Seaduse kohaselt ei tule kahju tekitajat mitte teavitada kahju nõudest, vaid see tuleb esitada kolme aasta jooksul. Midagi sellist kohtule esitatud tõenditest ei nähtu. Kahjunõude esitamisena ei saa vaadelda ka Konkurentsiametile esitatud teabenõudeid. Kaebajate puhul ei saa rääkida sellistest subjektiivsetest asjaoludest, mis võiksid tingida kaebetähtaja ennistamise 3-4 aastat pärast kaebetähtaja möödumisest. Kaebajad ei olnud piisavalt hoolikad kaebetähtaegade välja selgitamisel. Isegi siis, kui lähtuda 10-aastasest tähtajast, puuduvad alused selle ennistamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.X, Y ja C paluvad määruskaebuses Tallinna Halduskohtu 01.02.2021 määrus tühistada ning teha uus määrus, millega lugeda 02.12.2019 esitatud kaebus tähtaegseks või alternatiivselt kaebetähtaeg ennistada. Kaebajad jäävad halduskohtule esitatud seisukohtade juurde, esitades halduskohtu määrusele järgmised vastuväited.
4.1.Halduskohus leidis vääralt, et kaebajad ei ole õigustatud kahju hüvitamist nõudma. Puudub vaidlus, et äriühingute õigusvõime on lõppenud, mitteeksisteerival äriühingul ei ole juhatust. Seega ei saanud äriühingud nõuet esitada. Kaebajad olid äriühingute osanikud ja harrastasid nende kaudu ettevõtlusvabadust. Kuna õigusvastased sunnimeetmed viisid äriühingute maksejõuetuseni, kaotasid kaebajad nii omandi (äriühingu osa) kui ka võimaluse osaleda äriühingu kasumi jagamises. Seega tekkis sunnimeetmetega kahju just kaebajatele. Tõene pole halduskohtu väide, et äriühingud pole kahju hüvitamise taotlust esitanud. Y on vastustajale esitanud mitu taotlust kahju hüvitamiseks, sh esitas ta haldusasjas nr 3-12-2699 kahjunõude esitamiseks menetlusabi taotluse.
4.2.Kaebajad esitasid tähtaegselt mitu kahju hüvitamise nõuet: 1) Y osales 13.06.2011 arutelul Keskkonnaministeeriumis, kus tõi välja OÜ-le Utileek ja selle osanikele on tekitatud kahju. Protokolli saatis ta hiljem Keskkonnainspektsioonile; 2) Y kohtus 20.10.2011 Keskkonnainspektsiooni peadirektoriga, kus palus heastada „saastaja maksab“ printsiibi ebaõige kohaldamisega tekitatud kahju ja ennistada rikutud konkurents; 3) Y esitas perioodil 26.01.2009–19.03.2015 korduvalt Konkurentsiametile pöödumisi, paludes ametil fikseerida õigusrikkumine, nõuda tagasi konkurentidele antud ebaseaduslik 4(7)
3-19-2247 riigiabi ja ennistada konkurents. Konkurentsiamet soovitas Y-l pöörduda tsiviilkohtusse, mida viimane tsiviilasjas nr 2-11-18973 ka tegi.
4.3.Halduskohus leidis ebaõigesti, et kaebajad ei esitanud kahju hüvitamise nõuet 10-aastase tähtaja jooksul. Kuna õigusvastaseid sunnimeetmeid hakati OÜ Utileek suhtes rakendama 07.12.2009, ei saanud kaebetähtaeg hakata enne kulgema. Kahjunõude esitamiseks peavad kannatanul olema teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus. Kaebajad poleks saanud ettekirjutuse tegemise ajal (26.08.2009) kahjunõuet esitada, sest kahju hakkas tekkima alles haldusakti vastuvõtmise ja selle alusel sunnimeetmete rakendamise järel. Kaebajad esitasid kahju hüvitamise taotluse 30.11.2019 ehk 10-aastase tähtaja jooksul. Äriühinguid ei muutnud maksejõuetuks haldusakti andmise fakt, vaid ennekõike selle realiseerimine ja õigusvastaste sunnimeetmete kohaldamine. Kui vastustaja poleks hakanud õigusvastast haldusakti rakendama, poleks kahju tekkinud. Tähtsust ei oma, kas sunnimeetmete rakendamise puhul oli tegemist menetlustoiminguga. RVastS § 17 lg 3 järgi saab tähtaega arvestada ka kahju tekitanud sündmuse toimumise ajast. Jääb arusaamatuks, miks on halduskohus kaebetähtaja kulgema hakkamise osas lähtunud ühel juhul kahju tekkimisest teada saamise päevast, kuid teisel juhul kahju tekkimise aluseks oleva haldusakti andmise päevast. Pole põhjust järeldada, et kaebuse esitamiseks halduskohtusse hakkas kaebetähtaeg kulgema 23.04.2012 ja 15.10.2013, kuid taotluse esitamisel haldusorganile juba 26.08.2009.
4.4.Kaebus on esitatud RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaega järgides, s.o 30 päeva jooksul peale seda, kui haldusorgan jättis kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Kuna vastustaja vaatas taotluse sisuliselt läbi, saavad kaebajad tugineda eeltoodud normile (HMS § 34 lg 1).
4.5.Halduskohus leidis vääralt, et kahjunõude aluseks olevad rikkumised ei ole jätkuvad. „Saastaja maksab“ printsiibi rakenduskulud on kaebajatele kuulunud äriühingutele kollektiivsüsteemide poolt jätkuvalt hüvitamata, ebaseaduslikku riigiabi pole tagasi nõutud, moonutatud konkurentsi pole ennistatud ning ebaseadusliku riigiabi andmise ja konkurentsi moonutamise tõttu on kaebajatele kuulunud äriühingute poolt teostatud liikmesriikide vaheline kaubandus lakanud ja see pole ennistunud. Seega on rikkumiste tagajärjed Keskkonnainspektsiooni poolt kõrvaldamata ja rikkumised ise jätkuvad. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et konkurentsi kahjustamisest tingitud kahju saavad nõuda vaid konkurentsi kahjustamise tõttu maksejõuetuks muutunud äriühingud, kelle õigusvõime on lõppenud.
4.6.Kui kohus leiab siiski, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes, taotlevad kaebajad tähtaja ennistamist. Mõjuvaks põhjuseks (HKMS § 150 lg 1) on kaebajate kui õiguslikes küsimustes kogenematute isikute eksimus. Kaebajad tuletasid RVastS-st, et neil on 10 aastat kahjunõude esitamiseks, leides, et kahjunõude esitamisest tuleb vastustajat teavitada kolme aasta jooksul, kuid kohtusse saab pöörduda 10 aasta jooksul. Kaebajad astusid piisavalt samme oma õiguste kaitseks, sh nõudis Y vastustajalt kahju hüvitamist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud, määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab 5(7)
3-19-2247 HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Kuna vastustaja on oma seisukoha kaebuse tähtaegsuse osas esitanud ning määruskaebusest ei nähtu uusi asjaolusid, lahendab ringkonnakohus määruskaebuse vastustajalt selle kohta seisukohta küsimata.
6.Halduskohus pole kaebust tagastanud ega menetlust lõpetanud kaebajatel kaebeõiguse puudumise tõttu. Seetõttu ei analüüsi ringkonnakohus pikemalt neid määruskaebuse seisukohti, mis puudutavad kaebajate õigust esitada kahjunõue.
7.Määruskaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et nii varalise kui ka mittevaralise kahju puhul on 3-aastane kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaeg möödunud. Ringkonnakohus ei korda halduskohtu vastavaid põhjendusi, vaid esitab vastuseks määruskaebusele järgmised selgitused (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2). Keskkonnainspektsioon tegi 26.08.2009 OÜ-le Utileek õigusvastase ettekirjutuse nr 01054609, mille Riigikohus tühistas 01.06.2011 otsusega nr 3-3-1-6-11. Kuna OÜ Utileek ettekirjutust ei täitnud, hakkas Keskkonnainspektsioon alates 07.12.2009 rakendama sunnimeetmeid. Kahju hüvitamise taotluse kohaselt viis see OÜ Utileek olukorda, kus äriühing ei olnud enam võimeline täitma igapäevaseid kohustusi (töötajad lahkusid, liisinguja rendilepingud öeldi üles, tekkis maksuvõlg) ning see päädis äriühingu maksejõuetusega. OÜ Utileek kustutati äriregistrist 23.04.2012. OÜ Reprohver osas on kahju hüvitamise taotluses välja toodud, et äriühingu tegevus oli tihedalt seotud OÜ-ga Utileek (kasutati sama tehnikat). Kui OÜ Utileek jäi maksejõuetuse tõttu tehnikast ilma, katkes ka OÜ Reprohver tegevus. Äriühing kustutati äriregistrist 15.10.2013. Kaebajad esitasid Keskkonnainspektsioonile kahju hüvitamise taotluse 30.10.2019. RVastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb kahju hüvitamise taotlus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Halduskohus leidis õigesti, et kahju tekitamisest (omandi kaotus äriühingu õigusvõime lõppemise tõttu) pidid kaebaja teada saama hiljemalt 23.04.2012 ja 15.10.2013. Samuti oli neile sel ajal teada väidetavalt kahju põhjustanud isik – Keskkonnainspektsioon. Seega oleks tulnud kahju hüvitamise taotlus esitada hiljemalt 23.04.2015 ja 15.10.2016. Taotlus, mis esitati 30.10.2019, on ilmselge tähtaja rikkumisega.
8.Ringkonnakohus ei nõustu kaebajatega, et nad esitasid tähtaegselt mitu kahju hüvitamise nõuet. Y osalemine 13.06.2011 ja 20.10.2011 aruteludel ja seal seisukoha väljendamine, et vajalik on hüvitada õigusvastase tegevusega tekitatud kahju, ei ole käsitatav kahju hüvitamise taotluse esitamisena. Samuti ei saa kahju hüvitamise taotlusena vaadelda Konkurentsiametiga peetud kirjavahetust. Keskkonnaministeeriumi 13.06.2011 protokolli kohaselt väitis Y OÜ-l Utileek, selle osanikel ja kaubamärkide omanikel kahju tekkimist ning esitas kahju arvutuse 3 lehel. Keskkonnaministeeriumi esindaja selgitas, et nemad inspektsiooni tegevusse ei sekku. Kui Y ütles, et ministeerium korraldab inspektsiooni tööd ning viimane tegutses ministeeriumi ähvardusel, siis Keskkonnaministeeriumi esindaja selgitas, et juristid tegutsevad küsimusega. Keskkonnainspektsiooni 11.10.2011 protokolli kohaselt räägiti kokkusaamisel „saastaja maksab“ temaatikast ja jäätmehierarhiast. Y osales seal mitme äriühingu esindajana. Protokollist ei nähtu kahju hüvitamise taotluse esitamist.
6(7)
3-19-2247 Isegi juhul, kui mingit Y pöördumist vaadelda puudustega kahju hüvitamise taotlusena, on kaebetähtaega rikutud. HKMS § 47 lg-st 3 järgi tuleb juhul, kui nõuet kohtueelses menetluses lahendav haldusorgan viivitab lahendi tegemisega õigusvastaselt, kaebus esitada ühe aasta jooksul kohtueelses menetluses lahendi tegemiseks ettenähtud tähtaja möödumisest arvates; kui sellist tähtaega ei ole sätestatud, siis kahe aasta jooksul kohtueelses menetluses nõude esitamisest arvates. Kuna nimetatud norm jõustus 01.01.2012, tuli HKMS § 283 lg 3 järgi kohtusse pöörduda hiljemalt 01.01.2014. Kaebajad pole kohtusse pöördunud, vaid esitasid Keskkonnainspektsioonile 30.10.2019 kahju hüvitamise taotluse, viitamata seal, et mingi varasem kahjunõue on lahendamata.
9.Õige pole kaebajate seisukoht, et rikkumine on jätkuv. Väidetav jätkuv riigiabi ja konkurentsiõiguse nõuete rikkumine ei seondu kaebajate esile toodud omandikaotusega. Kaebajad on muu hulgas kahjuna välja toonud saamata jäänud tulu, sest äriühingute kaotamise tõttu puudub neil võimalus antud ühingute kaudu rahavoogusid genereerida. Ka selles kontekstis ei saa rääkida jätkuvusest. Tähtaja kulgema hakkamine ei sõltu sellest, kas kannatanu teab kahju täpset ulatust (vt Riigikohtu 30.08.2017 määrus nr 3-16-519, p 13).
10.Kuna kahju hüvitamise taotluse esitamise 3-aastane tähtaeg on möödunud, pole vajadust lähemalt analüüsida, kas taotlus on esitatud 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. RVastS § 17 lg-s 3 ei ole tegemist alternatiivsete kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaegadega. Kaebaja menetluslikku positsiooni ei mõjuta hetkel kuidagi see, kui 10-aastast tähtaega pole ületatud.
11.Ringkonnakohus ei nõustu kaebajate käsitlusega, et vastustaja on kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaja vaikimisi ennistanud. Kuigi vastustaja on taotlusele ka sisuliselt vastanud, on ta esmalt rõhutanud, et taotluse esitamiseks ette nähtud 3-aastane tähtaeg on möödunud ja taotlus tuleb juba seetõttu jätta rahuldamata. Määrav ei ole, et vastustaja ei tagastanud taotlust HMS § 14 lg 6 p 1 alusel. Lisaks selgitab ringkonnakohus, et kui nõude esitamise tähtaeg on möödas juba vabatahtlikus kohtueelses menetluses vastustaja poole pöördudes, on kaebus esitatud kaebetähtaega ületades ning kohtueelse menetluse järel kohtusse pöördumise 30-päevane tähtaeg ei kohaldu (vt Riigikohtu 30.08.2017 määrus nr 3-16-519, p 13).
12.Seoses tähtaja ennistamise taotlusega on halduskohus igakülgselt analüüsinud, et selleks puuduvad praeguses asjas eeldused. Kaebajatel oli piisavalt aega, et pöörduda õigusteadmistega isiku poole ning selgitada välja kahjunõude esitamise tähtaeg. Tegemist on tähtaja väga ulatusliku rikkumisega. Puuduvad andmed, et kaebajad oleksid peale 2011. a-t pöördunud vastustaja poole. Vastustaja pole andnud kaebajatele mingilgi ajal ja viisil lootust, et kavatseb neile väidetavalt tekitatud kahju hüvitada. Y suhtlus Konkurentsiametiga pole vaadeldav asja kohtuväliselt lahendamise katsena. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.