Maksuõigus › Maksuotsused

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

on raamatupidamiskohustuslane kohustatud korraldama raamatupidamist nii, et oleks tagatud aktuaalse, olulise, objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemusest ja rahavoogudest. Eeltoodust tulenevalt on raamatupidamise arvestuses majandustehingute ja vastavate majandustehingutega seotud rahasummade liikumise objektiivne kajastamine vaide esitaja kohustus sõltumata sellest, kas tegemist on väikese ettevõttega või mitte; 2) vaide esitaja on küll selgitanud, et raamatupidaja teeb raamatupidamises kandeid sageli viivitusega ning mõne tuhande eurone vahe raamatupidamises kajastatud tehingute ja tegeliku kassa seisuga, on tavapärane ja loogiline, kuid käesoleval juhul ei saa rääkida mõne tuhande eurosest vahest raamatupidamises. Nimelt nähtub vaide esitaja poolt esitatud pearaamatu väljavõttest, et vahe on lausa üle 100 000 euro; 3) kuna vaide esitaja raamatupidamist ei saa pidada usaldusväärseks, ei saa laenutehingu tagantjärgi kajastamine vaide esitaja raamatupidamises lükata ümber maksuhalduri järeldust, et laenutehingut poolte vahel toimunud ei ole; 4) vaide esitaja selgitused väidetava laenu tehingu kohta on ajas muutuvad ja vastuolulised. Vaide esitaja on oma 10.03.2020 e-kirjas selgitanud, et rääkis raamatupidajaga laenust kevadel temaga kohtudes. Samas 26.11.2019 on vaide esitaja suuliste seletuste andmise käigus selgitanud, et ta ei tea kes konkreetselt tema raamatupidamisega tegeleb, et dokumente raamatupidamisele edastab vaide esitaja e-postiga kord kuus. Ka vaides ei ole vaide esitaja täpsustanud, kes oli see raamatupidaja, kellega ta 2019 kevadel väidetavalt kohtus ja keda ta laenust informeeris. Vaide esitaja selgituste usaldusväärsust kahandab ka asjaolu, et vaide esitaja ei soovinud suuliste selgituste andmisel 26.11.2019 rääkida laenutehingust lähemalt ja vajas teema läbi mõtlemiseks aega. Kui laenutehing oleks ka tegelikult toimunud, siis oleks vaide esitaja osanud kohe anda maksuhaldurile selgitusi seoses laenutehingu tegemisega; 5) tavapäraseks ei saa pidada olukorda, kus kokkulangevate isikute puhul fikseeritakse suuline kokkulepe kirjalikult ligi pool aastat hiljem. Vaide esitaja on põhjendanud 2019 aprillis suuliselt sõlmitud laenulepingu tagantjärgi kirjalikku fikseerimist 2019 detsembris asjaoluga, et see oli vajalik raamatupidamisele, suuliselt informeeris ta oma raamatupidajat laenu andmisest juba kevadel ning dokumente raamatupidamisele edastab vaide esitaja e-postiga kord kuus. Esmalt peab vaideorgan vajalikuks märkida, et kui vaide esitaja tõesti leidis, et laenu andmine ja selle tingimused on vajalik fikseerida kirjalikult, siis oleks olnud igati mõistlik sõlmida laenuleping kirjalikult juba laenu andmisel. Teiseks ei ole vaide esitaja esitanud ühtegi mõistlikku ja usutavat põhjendust, miks kirjalik laenuleping fikseeriti raamatupidamise jaoks alles kuus kuud hiljem. Vaide esitaja põhjendus, et raamatupidamine vajas seda selleks, et saaks koostada majandusaasta aruande, vaideorganit ei veena; 6) vaideorgan nõustub vaide esitajaga, et laenu maksustamisel tuli muuhulgas anda hinnang sellele, kas laen vastab tavapärase laenu tingimustele. Maksuhaldur ongi käesoleval juhul analüüsinud laenu andmise tingimusi (sh tagatise olemasolu/puudumist) ning on andnud hinnangu M.V. finantsilistele võimalustele ja laenuraha kasutamisele. Vaideorgan on seisukohal, et see, milleks laenusaaja laenusummat kasutas, ei saa olla maksustamise aluseks, küll aga iseloomustab see selgelt vaide esitaja juhatuse liikme üldist rahalist võimekust ja kinnitab täiendavalt maksuhalduri järeldust, et M.V.l puuduvad finantsilised võimalused laenu tagasi maksmiseks; 7) vaideorgan ei nõustu vaide esitajaga, et laenu maksustamisel oleks maksukohustuse määramisel pidanud viima läbi hindamise; 8) maksuhalduril on pädevus kvalifitseerida tehinguid maksu õige määramise eesmärgil tühisteks või näilikeks. Käesolevas asjas on maksuhaldur MKS § 83 lg-le 4 tuginedes ning tuvastatud asjaolusid kogumis hinnates jõudnud õige järelduseni, et väidetava laenutehingu

pooled on soovinud jätta üksnes muljet tehingu olemasolust, varjamaks ettevõttest maksuvabalt raha väljaviimist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

ning mõne tuhande eurone vahe raamatupidamises kajastatud tehingute ja tegeliku kassa seisuga, on tavapärane ja loogiline. Kaebaja näol on tegemist väikese ettevõttega, kus raamatupidaja teeb sageli raamatupidamisprogrammis koondkandeid vastavalt informatsiooni laekumisele ning ükski õigusakt ei nõua, et raamatupidamises tehtaks kanded koheselt pärast toiminguid. Oluline on üksnes see, et maksudeklaratsioonid saaksid esitatud õige informatsiooniga ning see, et majandusaasta aruandes oleks informatsioon õiglaselt kajastatud. Samuti on kaebaja puhul olnud alati tagatud, et MKS § 57 lg 3 kohaselt on mõistliku aja jooksul on võimalik saada ülevaade tehingute toimumisest ning maksustamise seisukohast tähendust omavatest asjaoludest, sealhulgas tuludest, kuludest, varast ja kohustustest. 4.3 Laenu andmine on tõendatud kõikide võimalike dokumentidega, mida kaebajal oli võimalik nii teoreetiliselt kui praktiliselt esitada. Kaebajale ei saa olla etteheidetav see, et kokkulangevate isikute puhul fikseeriti suuline leping kirjalikult hiljem. Olukorras, kus võlaõigusseadus ei sea lepingu vormile piiranguid, sõltub lepingu vormi kasutamine eelkõige sellest, et milline on risk, et tehingu teine pool ei pruugi mõista kokkulepitut sarnaselt. Kokkulangevate isikute puhul on see risk olematu ning ainsaks põhjenduseks koostada dokumente kirjalikus vormis on see, et vajadusel saaks kolmandatele osapooltele esitada tingimused taasesitamist võimaldaval viisil. Samuti peab kaebaja elukaugeks ja asjassepuutumatuks MTA etteheidet, mille kohaselt ei ole usaldusväärsed osapoolte kinnitused, kuna laenuandja juriidiline esindaja ja laenu saaja on sama isik. Olukorras, kus tehingu osapoolte esindajaks ongi üks ja seesama isik, ei olegi kolmandaid otseselt puudutatud isikuid, kes saaksid tehingu toimumist kinnitada. Ainsaks isikuks, kes teadis veel laenu andmisest, oli E-Vote IT OÜ esindaja M. R., keda MTA ei ole uurimispõhimõtet rikkudes menetlusse kolmanda isikuna kaasanud. 4.4 M.V.l on olemas faktiline võimekus maksta laen tähtaegselt tagasi ning viited vara väärtusele on meelevaldsed. Kaebaja on esitanud väljavõtteid kinnisvaraportaalidest ning on veendunud, et selle kinnist ning just talle kuuluva osa väärtus oli laenu andmise hetkel vähemalt 60 000 eurot. Kui maksuhaldur on seisukohal, et kinnistu väärtus on midagi muud, kui maksukohustuslase poolt esitatu, tulnuks uurimispõhimõttest lähtudes põhjendada oma seisukohta. Viide kinkelepingule ning järelduse tegemine, et M.V.le kuuluva osa väärtuseks saaks olla ainult kaasomaniku osa kogusummast 29 000 eurot, on elukauge. Vara väärtust tuleb hinnata laenu andmise hetke seisuga, mitte viitega kunagistele väärtustele. Sõltumata sellest, et Maardu korter ei ole seatud õiguslikult laenu tagatiseks, tuleb ka sellega arvestada M.V. varalise seisu hindamisel. M.V. vanemad on lubanud selle korteri jätta M.V.le juba ammu ning MTAle maksumenetluse käigus edastatud kokkulepe ja kinnitus ei ole koostatud mitte millegi seadustamiseks, vaid selle tõestamiseks, et sellise vara väärtusega tuleks arvestada andmaks hinnangut M.V. võimekusele laenu tagasi maksta. Seda, et see korter kuulub ka faktiliselt talle, kinnitab ju ka see, et ta kasutab seda oma elukohana. Riigikohus on varalise võimekuse hindamisel pidanud põhjendatuks arvestada ka kavandatava äritegevusega, mistõttu on põhjendamatu, et faktiliselt ja majanduslikult M.V.le lubatud Maardu korter on jäetud varalise võimekuse hindamisel kõrvale. Võttes arvesse eeltoodu, on M.V.l olemas faktiline võimekus maksta laen tähtaegselt tagasi ning MTA viited vara väärtusetusele on meelevaldsed. Lisaks märgib kaebaja, et maksuotsus on tehtud ca aasta pärast laenu andmist. Selline aeg on selgelt liialt lühike hindamaks laenusaaja tagasimakse kavatsust ning võimekust.

4.5 Laenu maksustamine on vastuolus Riigikohtu praktikaga. Tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-22-07 tuleks laenu maksustamisel anda hinnang sellele, kas laen vastab laenu tavapärastele tingimustele ning analüüsida laenu tagasimakse tähtaega, laenusaaja võimet laenu tagasi maksta ja tagasimakse tõenäosust. Käesolevas asjas on laen antud selgelt ettevõtluse eesmärgil ning sellelt teenitakse turuhinnale vastavat intressitulu ja laen on antud mõistliku tähtajaga. Nii õiguslikult kui ka raamatupidamislikult eksisteerib kaebajal reaalne, faktiline ja õiguslik nõue M.V. vastu. Seega vastab objektiivsest küljest antud laen kõikidele tavapärase laenu tingimustele. Ka subjektiivsest küljest on antud laen käsitletav just laenuna ning M.V.l on olemas laenu tagasimakse võimekus ja kavatsus. Laen on antud mõistlikuks tähtajaks ning ka intressi tagasimakse on juba aset leidnud. MTA on keskendunud ebaolulistele asjaoludele (raamatupidamise kanded ja laenu kasutamine) ning jätnud analüüsimata Riigikohtu poolt antud juhistest tulenevad asjaolud või teinud seda vaid osaliselt (laenu saaja maksevõimekus) ning selleski osas eirates Riigikohtu juhiseid (MTA on lähtunud vaid vara juriidilisest kuuluvusest). 4.6 Tuvastamata on laenutehingu näilikkus MKS § 83 lg 4 alusel. Käesolevas asjas on mõlemad tehingu osapooled kinnitanud, et soovivad just neid tagajärgi, mis kaasnevad laenuga ning peavad end seotuks laenust tulenevate õiguste ja kohustustega: a) laenuandjal on õiguslikult eksisteeriv nõue laenu tagasi nõudmiseks, nõue on kajastatud raamatupidamislikult ning laenuandja teenib laenuga ettevõtlustulu; b) laenusaajal on kohustus laen tagasi maksta ning ta on teadlik, et selline kohustus on sissenõutav ja võimaliku laenuandja pankroti korral on võlausaldajatel võimalik nõuda nõude rahuldamist. Mitte kordagi ei ole pooled olnud seisukohal, et kaebajal ei oleks nõudeõigust ega M.V.l kohustust. Võttes arvesse allkirjastatud lepingut, puudub vaidlus, et õiguslikult eksisteerib kaebajal nõudeõigus. Lugedes tehingu näilikuks oleks MTA pidanud ka motiveerima seda, et millisel õiguslikul alusel loeb ta nõudeõiguse mitteeksisteerivaks ning põhjendama ka usutavalt seda, millest lähtudes ei ole poolte tegelik tahe suunatud laenu andmisele ja võtmisele. 4.7 Laenu maksustamisel oleks MTA pidanud läbi viima hindamise. Käesolevas asjas on MTAle esitatud informatsioon, et lisaks kuulub M.V.le ka TCM tõstuk, CNC pink ning Bobcat koos lisavarustusega, mille ta on soetanud saadud laenu arvelt. Kuigi see, milleks laenu kasutati, ei oma laenu maksustamisel tähtsust, on fakt, et sellised seadmed eksisteerivad. Nende väärtuseks on ca 43 000 eurot. Jääb arusaamatuks, kas MTA loeb need ja ka soetatud materjalid kuuluvaks M.V.le või kaebajale. Kui need varad loetakse kuuluvaks M.V.le, tuleks arvestada ka nende varade väärtusega tema maksevõimelisuse kohta hinnangu andmisel. Kui need varad loetakse aga kuuluvaks kaebajale tulnuks MTA-l viia läbi hindamine ning nende seadmete väärtuse osas vähendada maksustamisele kuuluvat summat. Fakt on see, et need seadmed ja ka materjalid eksisteerivad vähemalt M.V. või kaebaja omandis ning maksustamisel tuleks nende seadmete väärtusega arvestada. Jättes need kõrvale hinnates M.V. varalist olukorda ja lugedes need kaebajale kuuluvaks, kuid samas vähendamata kaebaja maksukohustust, loob maksuhaldur topeltmaksustamise kaasatoova konstruktsiooni.

5.1 Ebaõige on kaebaja väide, justkui puuduks alused väiteks, et raamatupidamine on ebausaldusväärne. Maksuhaldur on juhtinud tähelepanu asjaolule, et juuli kuni september 2019 ning oktoober 2019 kuni jaanuar 2020 pearaamatu väljavõtete kassasaldo vahe oli rohkem kui 100 000 eurot. Väljavõtetest nähtub, et perioodil 30.09.2019 kuni 01.10.2019 on kassast kadunud 110 310,14 eurot. Sellised muutused ei ole mõeldavad tegelikult toimunud tehingute puhul. Veelgi enam, kassa sularaha jääk ei olnud vastavuses tegelikkusega ka peale kaebaja poolt aruandluse muutmist. Need asjaolud kinnitavad MTA seisukohta, et kandeid raamatupidamises tehakse MTA jaoks, jätmaks muljet toimunud tehingutest. MTA jääb seisukohale, et isegi kui kandeid tehakse korra kuus, ei tähenda see seda, et raamatupidamine võiks kajastada ebaõiget seisu. Kandeid ei peagi kohe tegema, vaid mõistliku aja jooksul pärast tehingute toimumist, et oleks võimalik saada ülevaade tehingute toimumisest ning maksustamise seisukohast tähendust omavatest asjaoludest. Sealhulgas tuludest, kuludest, varast ja kohustustest. Tuginedes eelnevale on MTA jätkuvalt veendumusel, et kaebaja raamatupidamine ei ole usaldusväärne ja maksumenetluses on kogutud piisavalt tõendeid, mis seda seisukohta toetavad. 5.2 MTA ei nõustu kaebajaga, et M.V.l on olemas võimekus maksta laen tagasi tähtajaliselt ning MTA viited vara väärtusetusele on meelevaldsed. Kaebaja pole esitanud ühtegi täiendavat tõendit, mis tema seisukohta toetaks. Kaebaja ei ole endiselt selgitanud, kuidas M.V. suutis 500 euro suuruse palga juures maksta tagasi 2500 eurot intressi. MTA juhib tähelepanu ka asjaolule, et isegi kui Maardus asuv korter jääb M.V.le, ei muutu see automaatselt väidetava laenu tagatiseks, mistõttu ei saa sellega ka arvestada laenu tagasimakse võimekuse hindamisel. Kõnesolev asjaolu ei saa kinnitada laenutehingu toimumist. 5.3 Kaebaja poolt viidatud otsuses nr 3-3-1-22-07 käsitleb Riigikohus asjaolusid, mida tuleb analüüsida ja arvesse võtta, kui laen on tegelikult antud. Võttes arvesse, et antud juhul laenu tegelikult antud ei ole, puudub alus asuda hindama, kas laen oli ettevõtlusega seotud või mitte. Seega ei ole viidatud lahend asjakohane ja MTA ei ole läinud vastuollu riigikohtu praktikaga. 5.4 MTA on jätkuvalt seisukohal, et laenuleping on näilik, sest ühtki raamatupidamislikku märget raha andmise kohta aprillis 2019 ei tehtud ning väljamakset kajastatakse laenuna alles 2019 majandusaasta aruandes. Poolte vahel sõlmitud laenulepingus puudub ka viide Maardus xxxxxx asuvale korterile, mis on väidetavalt laenu tagatiseks. MTA leiab, et kaebaja väide, justkui oleks laenu maksustamine ennatlik, on põhjendamatu, sest kaebaja lähtub jätkuvalt väärast eeldusest, et poolte vahel on sõlmitud kehtiv laenuleping. 5.5 MTA ei nõustu kaebaja väitega, justkui oleks laenutehingu näilikkus tuvastamata MKS § 83 lg 4 mõistes. Kaebaja on ebaõigesti mõistnud, et TuMS § 51 lg 2 p 3 ja MKS § 83 lg 4 ei saa koos rakendada. Nimetatud kaks sätet ei välista üksteist. MKS 83 lg 4 on volitusnorm, mis annab MTA-le õiguse hinnata tehingu näilikkust ja seejärel valida maksustamise aluseks näiteks vastav TuMS või KMS säte. MTA on lähtunud riigikohtu praktikast ja toonud välja, et antud juhul püütakse laenulepinguga varjata ettevõttest maksuvabalt raha välja viimist. Seega on antud juhul tuvastatud tehingu näilikkus MKS § 83 lg 4 mõistes.

5.6 MTA ei nõustu kaebaja väitega, et maksukohustus on määratud õigusvastaselt TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel. MTA on maksumenetluses selgitanud, miks laenu andmine tegelikult aset ei leidnud ning viidanud asjaolule, et leping üksi ei kinnita veel tehingu toimumist. Maksuhaldur on hinnanud ettevõtte pearaamatu väljavõtteid, millest nähtub rohkem kui 100 000 euro suurune erinevus kassa jääkides. Samuti on maksuhaldur toonud välja, kuidas kaebaja selgitused on vastuolus teiste kogutud tõenditega. Arvestades, et laenu tegelikult antud ei ole ja rahalised vahendid on ettevõtlusest välja liikunud ilma nõuetele vastava algdokumendita, siis on maksukohustus määratud õiguspäraselt. 5.7 MTA rõhutab maksuotsuses kirjeldatud seisukohta, et kõik osapooled ei ole kinnitanud mainitud seadmete kuulumist M.V.le. MTA-le ei ole esitatud ühtegi dokumenti, nime ega kontakti, kellelt seadmed soetati ning kes saaks ostumüügitehingute asjaolusid kinnitada. Lisaks masinatele on väidetava laenu eest soetatud ka ehitusmaterjale, kuid neid kasutati hoopis kaebaja klientidele teenuse osutamiseks. Samuti, pelgalt asjaolu, et mainitud varad kuuluvad arvatavalt Aknaekspert OÜ-le ei tähenda, et need oleks soetatud vaidlusaluse summa eest, MTA-le ei ole ka selle kohta ühtegi tõendit esitatud. Seega ei pidanud ega saanud MTA käesolevas asjas läbi viia hindamist, et määrata maksusumma hindamise teel. Paljasõnaliseks jääb kaebaja väide, et laenu maksustamisega on loodud seadmete topeltmaksustamine. 5.8 MTA hinnangul on maksuhaldur täitnud piisaval määral seadusest tulenevat uurimis-kohustust. Maksuhaldur otsustab maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute vajaduse, liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid. Uurimispõhimõte ei ole absoluutne, mis tähendab, et maksuhalduril ei ole kohustust uurida kõikvõimalikke hüpoteetilisi asjaolusid, mis võisid vastuolud põhjustada. Samuti ei ole maksuhaldur rikkunud motiveerimiskohustust. Kontrolliaktis ja maksuotsuses on kirjeldatud, miks on tegemist näiliku tehinguga ja miks ei ole kaebaja raamatupidamine ning seetõttu ka seal kuvatav informatsioon usaldusväärne.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kaebaja selgituse kohaselt oli kassast 08.04.2019 suulise lepingu alusel antud juhatuse liikmele laenu 110 000 eurot, mis oli jäänud raamatupidamises fikseerimata ning kaebaja raamatupidamises sai kassa jääk viidud vastavusse tegelikkusega laenulepingu 02.12.2019 kirjaliku fikseerimise järgselt. Vaidlus puudub, et pärast 02.12.2019 näitab kaebaja raamatupidamine kõnealuse summa võrra väiksemat kassa seisu ning nõuet kaebaja juhatuse liikme vastu. Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebaja on andnud oma juhatuse liikmele 110 000 eurot laenu või mitte. 8.2 Kaebaja leiab ekslikult, et kuivõrd tehingu kohta on koostatud laenuleping, puudub vaidlus selle üle, et on olemas nõuetekohane algdokument ning maksukohustuse määramine TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel on õigusvastane. TuMS § 51 lg 1 sätestab, et residendist äriühing maksab tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt. Sama paragrahvi 2. lõike p 3 kohaselt on ettevõtlusega mitteseotud kuludeks väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Raamatupidamise seaduse (RPS) § 7 lg 1 p 3 järgi on raamatupidamise algdokument majandustehingu toimumist kinnitav tõend, millel peab muu hulgas kajastuma tehingu majanduslik sisu. MKS § 83 lõikest 4 tulenevalt tuleb maksustamisel lähtuda tegelikest majanduslikest sooritustest, mitte üksnes nende kohta olemasolevatest formaalsetest dokumentidest. Seega raamatupidamise algdokument, mis ei kajasta tegelikku majanduslikku sooritust, ei vasta RPS § 7 lg 1 p-s 3 sätestatud nõudele. Kui tehingut tegelikult toimunud ei ole, ei saa sellel olla ka mingeid õiguslikke järelmeid ega seda kajastatavatel dokumentidel mingisugust tähtsust (vt TlnHKo 3-15-2340, p 15). Ka Riigikohus on RPS § 7 lg 1 p-le 3 tuginedes selgitatud, et kui tehingu majanduslik sisu on märgitud ebaõigesti, pole tegemist nõuetekohase algdokumendiga. Selline asjaolu võib olla piisavaks aluseks, et kohaldada TuMS § 51 lg 2 p 3 (vt RKHKo nr 3-3-1-57-13, p 13). Eeltoodust tulenevalt sõltub asjaolu, kas 02.12.2019 laenulepingut saab lugeda nõuetekohaseks algdokumendiks või mitte sellest, kas sellel kajastatud tehing tegelikkuses toimus või mitte. 8.3 Kohtu hinnangul on maksuhaldur õigesti leidnud, et vaidlusaluse väljamakse vormistamine laenuna on näilik ning kantud eesmärgist varjata ettevõtlusest maksuvabalt raha väljaviimist. 8.3.1 MKS § 83 lg-s 4 on sätestatud, et maksustamisel ei võeta näilikku tehingut arvesse. Kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid. Kohtupraktika kohaselt on näiliku tehingu korral pooled varjatult kokku leppinud, et nad ei pea end seotuks tehingus näidatud õiguste ja kohustustega. Näiliku tehingu puhul peab poolte tegeliku tahte kindlakstegemisel tuvastatud asjaoludest usutavalt nähtuma, et poolte tegelik tahe ei olnud suunatud vaidluse all oleva tehingu tegemisele, vaid nad soovisid sellega varjata teistsugust tehingut või teeselda tehingu toimumist üldse (RKHKo nr 3-18-1740, p 14). 8.3.2 Kaebaja leiab, et maksuhalduri põhjendus, millest lähtuvalt on ta leidnud, et poolte tahe ei olnud antud juhul suunatud laenu andmisele ja võtmisele, ei ole usutav. Kohus kaebajaga ei nõustu. Olukorras kus pooled on soovinud tegelikku tahet varjata, on maksuhalduril raske või sageli võimatu otseseid tõendeid sellise

varjatud kokkuleppe kohta leida. Seetõttu kinnitavad maksupettuses osalemise kahtlust enamasti asjaolud ja tõendid kogumis. Kahtlust, et isik on osalenud maksupettuses, saab põhjendatuks pidada, kui maksuhaldur on menetluses nõuetekohaselt uurimispõhimõtet järginud ning sel moel kogutud tõendite pinnalt ei ole eluliselt usutav, et tehingud toimusid majanduslikus mõttes nii, nagu dokumentidel kajastatud. Käesoleval juhul on maksuhaldur toonud välja piisava hulga asjaolusid, mis annavad alust järelduseks, et 02.12.2019 laenulepingus näidatud laenutehingut kaebaja ja tema juhatuse liikme vahel tegelikkuses toimunud ei ole. 8.3.2.1 Esiteks, äriühingu majandus- ja äritegevuse eesmärgiks on läbi tegevuse kasumi teenimine. Füüsilisele isikule, kelle ainus ametlik sissetulek on 500 eurot kuus (neto) ilma tagasimakse graafikut kokku leppimata ning tehingut tagamata 110 000 eurot laenu andmine ei ole majandusliku kasu eesmärgil tegutseva ettevõtte puhul loogiline. Kaebaja väide, et laen on tagatud kahe kinnisasjaga - Ruu küla kinnistu ja Maardus xxxxxx asuv korter – on paljasõnaline, sest selle kohta puudub tehingu osapoolte vahel kirjalik kokkulepe. Lisaks märgib kohus, et tavapäraselt tagatakse laenu kinnisasjale seatud hüpoteegiga laenu andja kasuks. Vaidlus puudub, et antud juhul seda tehtud ei ole, mistõttu on arutelu selle üle, milline on hüpoteetilis(t)e laenu tagatis(t)e väärtus ning sellest johtuvalt M.V. laenu tagasi maksmise võimekus, ainetu. Seega ei saa nõustuda kaebaja väitega, et laen on antud selgelt ettevõtluse eesmärgil ning vastab kõigile tavapärase laenu tingimustele. Tehingu majanduslik ebaloogilisus on selgitatav üksnes sellega, et laenu saajaks oli kaebaja üle kontrolli omav isik. M.V. on ise maksuhaldurile selgitanud laenu võtmist kaebajalt, et „[s]est keegi teine ei andnud mulle laenu nii väikese palga juures (vt M.V. 03.12.2019 suuliste seletuste protokoll). Kui kaebaja oleks reaalselt analüüsinud tehingu majanduslikku poolt ning tutvunud vastava regulatsiooniga, oleks ta teadnud, et juhatuse liikmele laenu andmine on äriseadustiku § 159 lg 1 p-st 4 tulenevalt tegelikult keelatud. 8.3.2.2 Teiseks ei saa tavapäraseks pidada ka seda, et tehingu kohta ei vormistatud esialgu ühtegi dokumenti ning raha ettevõtte kassast väljavõtmise kohta ei tehtud ühtegi märget. On tähelepanuväärne, et kirjalik laenuleping vormistati ja kanne laenu andmise kohta kaebaja raamatupidamises tehti alles pärast seda, kui kaebaja suhtes oli alustatud kontrollimenetlust ning kaebaja juhatuse liige M.V. oli käinud 29.11.2019 maksuhaldurile suulisi selgitusi andmas ja vajas aega laenutehingu selgitamiseks (vt M.V. 26.11.2019 suuliste seletuste protokoll, p 29). Asjaolu, et tehinguosaliste näol oli tegemist kokkulangevate isikutega ei selgita seda, miks ei dokumenteeritud tehingut enne, kui maksuhaldur kaebaja sularaha kassa jäägi osas huvi hakkas tundma ning selle mittevastavusele kaebaja raamatupidamisega tähelepanu juhtis. Pigem viitab eeltoodu kaebaja soovile kasutada ettevõtte raha endale sobival viisil ning kui selleks ilmnes vajadus, luua

läbi tagantjärgi vormistatud laenulepingu õiguslik konstruktsioon, et varjata ettevõtte maksuvabalt raha väljaviimist. 8.3.2.3 Kolmandaks, kui äriühingu juhatuse liige annab iseendale märkimisväärses summas laenu, võib eeldada, et tehingu reaalse toimumise korral oskab ta anda koheselt asjakohaseid ja kontrollimist võimaldavaid selgitusi laenu andmise asjaolude kohta. Käesoleval juhul aga nähtub kontrollakti p 1.1.2.2 ja kaebaja ei ole sellele vastu vaielnud, et 17.09.2019 maksualasel nõustamisel ei osanud M.V. maksuhaldurile kaebaja kassa jäägi osas üldse mingeid selgitusi anda, mistõttu lepiti kokku, et kaebaja selgitab kassa kontol toimuvat kirjalikult. 01.10.2019 e-kirjas selgitas M.V., et kassas on umbes 100 000 eurot ja 110 000 eurot on antud laenu kaebaja juhatuse liikmele M.V.le. 26.11.2019 maksuhaldurile suulisi selgitusi andes vastas M.V. küsimusele laenu kohta, et „[l]aen on antud 2019. aastal. Täpsemalt ei soovi sel teemal praegu rääkida. Pean natuke teema läbi mõtlema, et oskaksin vastata. Võin tulla laenu teemal eraldi seletusi andma/.../“ (vt Aknaekspert OÜ juhatuse liikme M.V. 26.11.2019 suuliste seletuste protokoll). Tõsi, 03.12.2019 maksuhaldurile suuliste selgituste andmisel on M.V. ütlused laenu andmise asjaolude (kuupäev, tagatis jne) kohta detailsemad (vt Aknaekspert OÜ juhatuse liikme M.V. 03.12.2019 suuliste seletuste protokoll), kuid kohus ei pea eluliselt usutavaks, et reaalselt iseendale 110 000 eurot ettevõtte raha laenamise korral vajaks isik elementaarsete asjaolude selgitamiseks täiendavat aega, et „teema natuke läbi mõelda“. Seega on kaebaja kaasaaitamiskohustuse täitmine näilik. Samuti omab antud juhul tähtsust asjaolu, et M.V. poolt maksuhaldurile antud selgitus laenuraha kasutamise kohta, ei ole leidnud kontrollimisel kinnitust. 03.12.2019 maksuhaldurile antud suulistes seletustes väitis M.V., et vajas laenuraha Ruu külas, Jõelähtme vallas asuval kinnistul olevat vana maja renoveerimiseks ja raha plaanib tagasi maksta kõnealuse kinnistu müügist. Selgituste andmise hetkeks oli kogu raha investeeritud materjalidesse, millega maja renoveerida ja iseendasse (vt M.V. 03.12.2019 suuliste seletuste protokoll). 10.12.2019 e-kirjas selgitab M.V. kõnealuse kinnistuga seoses täiendavalt, et „[e]esmärk on säilitada võimalikult tõetruult 1925 aastal valminud Rehetalu“ (vt M.V. 19.12.2019 e-kiri). 16.01.2020 toimunud vaatluse käigus tuvastas maksuhaldur, et Ruu külas, Jõelähtme vallas asuvas hoones parandustöid tehtud ei ole (vt MTA 16.01.2020 vaatluse protokoll). M.V. selgitas maksuhaldurile, et ostis eraisikutelt sularahas 50 000 euro eest seadmeid ja materjale ning näitas maksuhaldurile ette kaebaja laoruumides olevad TCM tõstuki (ca 8 000 eurot), CNC pingi (ca 15 000 eurot), valged garaažiuksed, viimistlusvineeri, prussid, punased tellised (ca 1 000 eurot), Bobcati lisavarustuse (tehtud eritellimusel teeparenduseks) ning kaebaja tehingupartneri Lundver OÜ valduses asuva Gehl Bobcat ́i (ca 20 000 eurot). Ühegi müüja nime ega kontakti M.V. öelda ei osanud, samuti puudusid ostudokumendid (vt samas). Kaebaja leiab ekslikult, et see kuidas M.V. raha kasutas, on ebaoluline. Asjaolu, et laenu saaja näitab maksuhaldurile ette suvalisi materjale ja seadmeid ega suuda

selgitada, kuidas on need seotud renoveerimistöödega Ruu kinnistul, milleks laenu võeti, kinnitab omakorda, et tegemist ei ole reaalse laenutehinguga, vaid hilisemalt otsitud põhjendustega. 8.3.2.4 Neljandaks nõustub kohus maksuhalduriga, et M.V. poolt 03.01.2020 kaebaja kontole tehtud ülekanne selgitusega „intress“ tehingu toimumist ei tõenda. Arvestades, et M.V. puhul on tegemist on kaebaja üle kontrolli omava isikuga, kes eelistab hoida ettevõtte raha suurtes summades sularaha kassas (vt Aknaekspert OÜ juhatuse liikme M.V. 26.11.2019 suuliste seletuste protokoll), pole välistatud, et intressi maksmine toimus kaebaja enda vahenditest. 8.3.3 Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et maksuhaldur on tõendeid kogumis hinnates teinud põhjendatud järelduse, et laenutehing kaebaja ja tema juhatuse liikme vahel on näilik. Asjaolu, et kaebaja on arutanud laenu andmist raamatupidajaga, ei oma tehingu toimumise tõendamise seisukohast määravat tähtsust. Seega ei oleks raamatupidajalt seletuste võtmine antud juhul midagi muutnud. 8.3.4 Kuivõrd maksuhaldur on õigesti tuvastanud, et laenu ei ole antud, on tehtud väljamakse õigesti TuMS § 51 lg 2 p 3 kohaselt maksustatud. 8.4 Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et maksuhaldur oleks pidanud antud juhul rakendama maksustamist hindamise teel. Kaebaja ei saa nõuda, et juhul kui maksuhaldur ei nõustu sellega, et kaebaja poolt ettenäidatud esemed on soetatud M.V. poolt laenuraha eest, siis võtaks maksuhaldur hindamise teel siiski seisukoha selles, kas need kuuluvad kaebajale, kas need on soetatud vaidlusaluse summa eest ning vähendada selle võrra maksustamisele kuuluvat summat.

/allkirjastanud digitaalselt/ Andreas Paukštys

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.