Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tanel Saar, Maili Lokk 22.06.2021, Tartu 3-21-9 Rene Vainiku kaebus Viru Vangla vastu seoses pikaajaliste kokkusaamiste piiranguga Tartu Halduskohtu 18.03.2021. a määrus Rene Vainiku määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/määruskaebuse esitaja – Rene Vainik
RESOLUTSIOON
1.Võtta määruskaebus menetlusse.
2.Rahuldada Rene Vainiku määruskaebus, tühistada Tartu Halduskohtu 18.03.2021. a määrus ja saata asi tagasi Tartu Halduskohtule ettevalmistava menetluse jätkamiseks.
3.Jätta taotlus kohtunik Ülle Polluksi taandamiseks läbi vaatamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse p 2 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla direktori 27.08.2020. a käskkirja nr 1-1/112 p-ga 1 piirati alates 27.08.2020 kinnipeetavate vanglavälist suhtlemisvabadust. Käskkirja p-ga 1.1. peatati uute lühiajaliste kokkusaamiste avalduste vastuvõtt, kokkusaamiste registreerimine ja toimumine, v.a vangistusseaduse (VangS) §-s 26 sätestatud isikutega; p-ga 1.2. peatati pikaajaliste kokkusaamiste taotluste vastuvõtt, kokkusaamiste graafikute koostamine ja uute pikaajaliste kokkusaamiste toimumine.
2.Viru Vangla registreeris 17.09.2020 Rene Vainiku vaide (reg nr 6-12/304-1), milles kinnipeetav taotles 27.08.2020. a käskkirjaga nr 1-1/112 kehtestatud piirangute tühistamist. Kinnipeetav leidis, et vangla eelistas piirangute kehtestamisel põhjendamatult vangide tervist perekonnaelule.
3.Viru Vangla direktori 27.09.2020. a käskkirja nr 1-1/132 p 1 alusel jätkati 27.08.2020. a käskkirja p-s 1.2. sätestatud meetmete kohaldamist, s.o jätkus pikaajaliste kokkusaamiste piirang. Käskkirja p-ga 2 taastati alates 28.09.2020 klaasist vaheseinaga eraldatud lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamine.
4.Viru Vangla registreeris 05.10.2020 R. Vainiku vaide (reg nr 6-12/314-1). Kinnipeetav taotles 27.09.2020. a käskkirja nr 1-1/132 p 1, millega jätkati pikaajaliste kokkusaamiste piiranguid, tühistamist.
5.Viru Vangla edastas 20.10.2020 ja 12.11.2020 kinnipeetava vaided lahendamiseks Justiitsministeeriumile. Vangla tagastas 17.09.2020 esitatud vaide lühiajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamise osas, kuna lühiajaliste kokkusaamiste võimaluse taastamisega langes vaide esitajal õiguskaitsevajadus ära. Justiitsministeerium jättis 20.11.2020. a vaideotsusega nr 11-7/6217-3 kinnipeetava vaided rahuldamata.
6.Viru Vangla direktori 27.10.2020. a käskkirja nr 1-1/149 p 4 alusel peatati lühiajaliste kokkusaamiste avalduste vastuvõtt, registreerimine ja toimumine, v.a vangistusseaduse §-s 26 sätestatud isikutega ja p-ga 5 pikendati 27.08.2020. a käskkirja punktis 1.2. sätestatud meetmete kohaldamist (pikaajaliste kokkusaamiste piirang).
7.R. Vainik esitas 04.01.2021 kaebuse Tartu Halduskohtule, milles nõudis 27.08.2020. a käskkirja tühistamist osas, mille p-ga 1.2. peatati pikaajaliste kokkusaamiste taotluste vastuvõtt ja uute pikaajaliste kokkusaamiste toimumine ning 27.09.2020. a käskkirja tühistamist osas, mille p-ga 1 jätkati käskkirja 1-1/112 p-s 1.2. sätestatud pikaajaliste kokkusaamiste piirangu kohaldamist.
8.Tartu Halduskohus tagastas 18.03.2021. a määrusega kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 21 alusel, kuna kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Halduskohus põhjendas määrust järgmiselt. Põhiseaduse (PS) §-s 28 sätestatud põhiõigusest tervise kaitsele tuleneb riigi kohustus kaitsta inimeste tervist ning see kohustus laieneb ka vanglale. Piirangute kehtestamise peamiseks eesmärgiks oli/on vanglas viibivate isikute, s.h kinnipeetavate ja vanglaametnike elu ja tervise kaitse ning seeläbi vangla julgeoleku tagamine. Arvestades olukorda 2020. a kevadel/sügisel Eesti Vabariigis ja Covid-19 haigust põhjustava koroonaviiruse laialdast levikut sellel ajal ning viiruse ohtlikkust, oli vanglas täiendavate piirangute kehtestamine õigustatud eesmärgiga minimeerida vanglas inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus võib levida. Kinnipeetavate õiguste riivel oli seega legitiimne eesmärk. Kohtupraktikas on juba leitud, et piirangute kehtestamine oli põhjendatud ning proportsionaalne. Tavapärase kinnipidamisrežiimi jätkamine ei olnud tekkinud epidemioloogilises olukorras võimalik. Seda näitab ka mitmes Eesti vanglas Covid-19 haigust põhjustava koroonaviiruse nakkuskolde tekkimine ja viiruse kiire levik ning see oleks ohustanud teiste isikute hulgas ka kaebaja tervist. Kaebaja taotles sisuliselt kokkusaamispiirangute lõpetamist. Vangistusseaduse (VangS) § 24 lg 1 kohaselt on kinnipeetavale lubatud vähemalt üks kord kuus järelevalve all kokku saada oma perekonnaliikmete ja teiste isikutega, kelle maine osas ei ole vanglateenistusel põhjendatud kahtlusi. VangS § 25 lg 2 ls 3 kohaselt sätestatakse pikaajaliste kokkusaamiste kord, sagedus ja kokkusaajatele lubatud asjade loetelu vangla sisekorraeeskirjades. Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri” (VSkE) §-st 45 tuleneb, et kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul. Vangla võimaldas kaebajale pikaajalised kokkusaamised 22.09, 15.08, 23.07
(kokkusaaja ei tulnud kohale), 16.06, 18.02 (kokkusaaja ei tulnud kohale) ja 07.01.2020. Seega on vangla VSkE § 45 sätestatud nõude täitnud. Kaebajale võimaldati ka lühiajalisi kokkusaamisi. Seega täitis vangla ka VangS § 24 lg-s 1 sätestatud nõude. COVID-19 viiruse leviku tõkestamiseks tuleb kokkusaamiste keelamist jätkata, seda eelkõige viiruse ulatuslikust levikust ja viiruse tuvastamise komplitseeritusest tingituna. Koroonaviiruse COVID-19 leviku tõkestamiseks vanglas pikaajaliste kokkusaamiste piiramise jätkamine on proportsionaalne meede ja eesmärgi (inimeste elu ja tervise kaitsmine) saavutamiseks hädavajalik. Kaebaja suhtes käskkirjade alusel kohaldatud pikaajaliste kokkusaamiste piirang ei olnud õigusvastane. Kaebuse rahuldamine ehk vaidlustatud käskkirjade tühistamine on ebatõenäoline. HKMS § 121 lg 2 p-s 21 sätestatud kaebuse tagastamise eeldused on täidetud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub halduskohtu 18.03.2021. a määruse tühistada ja teha uus lahend, millega määruskaebus rahuldada ja saata asi halduskohtule menetluse jätkamiseks uue kohtuniku menetluses. Kaebaja esitas määruskaebuses järgmised põhjendused. 1) Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. Kaebaja arvates on õigustamatult sekkutud tema pereellu, rikkudes PS § 26 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-t 8. 2) Kaebaja ei nõustu halduskohtuga ka selles, et vangla on täitnud pikaajalise kokkusaamise nõude (1 kord poole aasta jooksul), sest kaebaja puhul täitus see tähtaeg 22.03.2021. 3) Kohus ei saa eelistada ühte õigust (PS § 28) teisele (PS § 26). 4) Alusetu on seostada kaebaja lähedastega kohtumist COVID-it tekitava viiruse levikuga. Pikaajaliste kohtumiste tõttu ei ole toimunud ühtegi nakatumist. 5) Vangla ei ole üritanudki kaaluda alternatiivseid meetodeid (nt COVID-pass, kinnipeetava vabatahtlik isolatsioon pärast pikaajalist kohtumist jne). 6) Kohus ei saa kaebuse tagastamise määruses sedastada, et kaebaja suhtes käskkirjade alusel kohaldatud pikaajaliste kokkusaamiste piirang ei olnud õigusvastane. Sellise hinnangu saab kohus anda alles kohtuotsuses pärast asjaolude kaalumist. Halduskohus asus kaebuse tagastamise määruses sisuliselt kaebust lahendama.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 207 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtmise pärast määruskaebuse saamist. Kohus kontrollib, kas määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud ning kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete kohaselt ja tähtajast kinni pidades. Määruskaebuse menetlusse võtmisel kohaldatakse apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesolevas asjas esitatud määruskaebus on tähtaegne ning vastab määruskaebusele esitatavatele nõuetele. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse.
11.Määruskaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne.
12.HKMS § 121 lg 2 p 21 näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Tegemist on kaebuse tagastamise diskretsioonilise alusega ning see võimaldab kaebuse tagastada üksnes juhul, kui korraga on täidetud mõlemad selles sätestatud
eeldused ‒ kaebaja õiguse riive peab olema väheintensiivne ja peab olema piisavalt selge, et kaebus jääks tõenäoliselt rahuldamata.
13.Kaebaja vaidlustas pikaajaliste kokkusaamiste piiramist. Halduskohus nõustus Justiitsministeeriumi vaideotsuses esitatud põhjendustega, mille kohaselt koroonaviiruse leviku tõkestamiseks vanglas pikaajaliste kokkusaamiste piiramine on proportsionaalne ja eesmärgi (inimeste elu ja tervise kaitsmine) saavutamiseks hädavajalik meede. Halduskohus asus seisukohale, et kaebaja suhtes käskkirjade alusel kohaldatud pikaajaliste kokkusaamiste piirang ei olnud õigusvastane ning kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline. Sellega luges halduskohus HKMS § 121 lg 2 p-s 21 sätestatud kaebuse tagastamise eeldused täidetuks. Samas ei selgu määruse põhjendustest, mis põhjusel pidas halduskohus kaitstava õiguse riivet väheintensiivseks.
14.Ringkonnakohus leiab, et pikaajalise kokkusaamise piirangut ei saa üldjuhul pidada väheintensiivseks. Kokkusaamise piirangud riivavad PS §-s 26 sätestatud õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele. VangS § 23 lg 1 näeb ette, et kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk on soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Seega on kokkusaamiste võimaldamise kaudu vanglaväliste suhete säilimise soodustamisel oluline roll isiku põhiõiguste kaitse tagamisel. Põhiõigusi tuleb kaitsta ja põhiõigusi puudutavate kohtuvaidluste puhul ei saa kergekäeliselt lugeda väheintensiivse riive tingimust täidetuks. Tartu Ringkonnakohus on oma praktikas ka varem selgitanud, et kinnipeetava suhete hoidmist oma lähedaste ja perekonnaga saab lugeda vangistuse täideviimise eesmärkide hulka kuuluvaks ning see omab olulist tähendust kinnipeetava vabanemisel tema tavaühiskonda sujuvama sisseelamise saavutamiseks. Seega ei saa piiranguid perekonna- ja eraelu puutumatusele üldjuhul pidada väheintensiivseks (Tartu Ringkonnakohtu 09.07.2020. a määrus asjas nr 3-19-2035, p 7).
15.Kui kaebaja õiguse riivet ei saa pidada väheintensiivseks, puudub alus HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaldamiseks. Kuna HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel kaebuse tagastamise mõlemad eeldused ei ole asjas täidetud, on halduskohtu poolt selle normi alusel kaebuse tagastamine õigusvastane. Määruskaebus tuleb rahuldada, sest puudub üks kohustuslikest eeldustest HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaldamiseks.
16.HKMS § 210 lg 3 näeb ette, et kui ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud, tühistab ta vaidlustatud määruse ja teeb võimaluse korral ise uue määruse. Vajaduse korral saadab ringkonnakohus asja uueks lahendamiseks tagasi tühistatud määruse teinud kohtule. Ringkonnakohtu hinnangul rikkus halduskohus kaebuse tagastamisel oluliselt kohtumenetluse normi ning seda rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.
17.Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse, tühistab halduskohtu 18.03.2021. a määruse ja saadab asja tagasi halduskohtule ettevalmistava menetluse jätkamiseks.
18.Kaebaja palus määruskaebuses saata asi halduskohtule menetluse jätkamiseks uue kohtuniku menetluses. Ringkonnakohus tõlgendab seda halduskohtu kohtuniku taandamise taotlusena. Ringkonnakohus selgitab, et kohtuniku taandamise avaldus tuleb HKMS § 13 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 24 lg 2 järgi esitada kohtule, kelle koosseisu taandatav kohtunik kuulub. Kuna ringkonnakohtu pädevuses ei ole lahendada sellist taotlust määruskaebemenetluses, siis jätab ringkonnakohus kaebaja taotluse läbi vaatamata.
Taandamise taotlusega seoses peab ringkonnakohus vajalikuks kaebajale selgitada, et HKMS § 13 lg 1 ja TsMS § 24 lg-te 1 ja 3 järgi võib menetlusosaline nõuda kohtuniku taandamist TsMS §-s 23 ettenähtud juhul ning taandamise alust tuleb menetlusosalisel avalduses põhistada. Kohtuniku taandamise aluseks saab TsMS § 23 p-de 1-6 tulenevalt olla kohtuniku puutumus menetluses osalemise või selles osalevate isikutega seotuse kaudu. TsMS § 23 p-st 7 tulenevalt peab kohtunik taanduma ka siis, kui esineb muu (sama paragrahvi p-des 1-6 nimetamata) asjaolu, mis annab alust kahelda kohtuniku erapooletuses. Ringkonnakohus lisab, et kohtuniku taandamiseks ei anna alust see, kui kohus on asja lahendamisel eksinud või kui menetlusosaline ei nõustu kohtu seisukohtadega. Seaduse kohaldamisel ja tõendite hindamisel tehtud vigade kõrvaldamist saab menetlusosaline taotleda lahendit vaidlustades. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.