Kaire Pikamäe (eesistuja), Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
17.06.2021, Tallinn
Haldusasja number
3-19-1533
Haldusasi
X kaebus Kaitseressursside Ameti 13.12.2018 otsuse nr 13-4.1/5143 ja 14.10.2020 otsuse nr 11-9.1/2020/3399 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja vandeadvokaat Janar Urres Vastustaja – Kaitseressursside Amet, esindajad Kaire Kiviselg ja Sergey Saadi
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 12.10.2020 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde Kaitseressursside Ameti 26.02.2021 vastuse lisa 5 (dtl 403). Tagastada Kaitseressursside Ametile 26.02.2021 vastuse lisad 1–4 ja 6 (dtl 397– 402 ja 404–406).
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12.10.2020 otsus haldusasjas nr 3-19-1533 muutmata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
4.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga X.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19.07.2021. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS
3-19-1533 § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 06.02.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse Kaitseressursside Ameti (KRA) 17.08.2017 terviseseisundi vastavuse hindamise otsuse nr 13-4.1/3421 peale (haldusasi nr 318-275).
2.Tallinna Halduskohus kinnitas 15.06.2018 kohtumäärusega haldusasjas nr 3-18-275 X ja KRA vahel 15.06.2018 sõlmitud kompromisslepingu ja lõpetas haldusasja menetluse. KRA kohustus uuendama kaebaja kui kutsealuse terviseseisundi kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele vastavuse määramise haldusmenetluse ning kutsuma kaebaja haldusmenetluse toimingute tegemiseks arstliku komisjoni. Uue otsuse tegemisel kohustus KRA arvesse võtma X esitatud meditsiinilisi dokumente ja X raviarsti hinnangut terviseseisundi suhtes.
3.KRA tegi 13.12.2018 otsuse nr 13-4.1/5143, mille alusel kaebaja terviseseisund (diagnoos M21.4) vastab kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele.
4.X esitas 13.12.2018 otsuse peale vaide, mis jäeti Kaitseministeeriumi 01.07.2019 vaideotsusega nr 33 rahuldamata. Vaidekomisjoni hinnangul on X-l tegemist II astme lampjalgsusega, millega kaasneb kerge funktsioonihäire elastse deformatsiooniga, mis on tallatugede kandmisega kompenseeritav ning X terviseseisundis ei esine diagnoosi M21.4 osas tervisenõuetele alaliselt või ajutiselt mittevastavaks tunnistamise aluseid. Samuti ei ole X konsulteerinud ortopeedid pidanud vajalikuks operatiivset ravi, seega puudub vajadus tunnistada terviseseisundit tervisenõuetele ajutiselt mittevastavaks. Tuvastatud ei ole ka, et vaide esitajal on töövõime häiritud.
5.X esitas 12.08.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse KRA 13.12.2018 otsuse nr 134.1/5143 tühistamiseks. Vabariigi Valitsuse 21.03.2013 määruse nr 45 „Kaitseväeteenistuskohustuslasele ja tegevväelasele teenistusülesande täitmiseks ettenähtud tervisenõuded“ (edaspidi: määrus nr 45) § 1 lg-s 1 ja selle lisas 1 on sätestatud mõõdupuu, millal hinnata isik tervisenõuetele vastavaks ja millal mitte. M21.4 diagnoosi puhul nähtub, et lampjalgsuse astmed I–II on tervisenõuetele vastavad, III–IV aste tuleb hinnata nõuetele mittevastavaks. Q66 diagnoosi puhul tuleb aga hinnata määrusest nähtuvalt funktsioonihäire raskust. Kerge funktsioonihäire puhul on isik tervisenõuetele vastav. Keskmise ja raske funktsioonihäire korral isik tervisenõuetele ei vasta. Kaebaja lampjalgsusele kohaldub diagnoos Q66.5 ehk kaasasündinud lampjalgsus. KRA otsuses on tuginetud diagnoosile M21.4. Kuna vaidlustatud otsuses ei ole võetud seisukohta diagnoosi Q66.5 osas, on igal juhul tegemist õigusvastase ja puudustega haldusaktiga. 30.06.2020 ekspertiisiakt kinnitab X-l Q66.5 diagnoosi ja keskmise astme funktsioonihäire esinemist, mis määruse nr 45 ja selle lisa 1 kohaselt tähendab, et isik ei vasta kaitseväeteenistuskohustuslasele kehtestatud tervisenõuetele. Eksperdid hindasid olemasolevat teavet piisavaks, et tuvastada X-l nii III astme lampjalgsus kui ka keskmise astme funktsioonihäire. Vastustaja kohtumenetluses esitatud seisukoht, mille kohaselt lampjalgsuse III astme olemasolu ei anna alust kaebaja terviseseisundi mittevastavaks 2(11)
3-19-1533 tunnistamiseks ja III astme vaevused ei vabasta isikut kaitseväeteenistusest, on otsitud, ei vasta määrusele nr 45 ning on ilmselt tingitud asjaolust, et ekspertiis kinnitas X-l III astme vaevuste esinemist.
KRA palus jätta kaebus rahuldamata.
Vaidlustatud otsuses on ära märgitud kaebajal esinev diagnoos M21.4. Tervise infosüsteemi (TIS) andmetel puudus alus kaasasündinud lampjalgsuse tuvastamiseks ning kliiniliste andmete põhjal on tegemist omandatud elastse lampjalgsusega, mis on tallatugede kandmisega kompenseeritav. Seega asus arstliku komisjoni ortopeed dr C seisukohale, et kaebaja terviseseisund vastab diagnoosi M21.4 alusel kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele. Mitte ükski ortopeed, kelle vastuvõtul on kaebaja viibinud, ei ole eiranud kaebaja lampjalgsuse elastset vormi. Puuduvad andmed kaebaja labajalgade moonutise kirurgilise ravi vajaduse kohta. Nimelt teatud juhtudel, kui ortootilise raviga ei ole võimalik olnud isiku vaevusi vähendada, võib kõne alla tulla kirurgiline ravi. Seega rasket, kirurgilist ravi vajavat labajalgade patoloogiat/moonutist kaebajal ei esine. Ortopeed dr Q, kelle uuringutele kaebaja tugineb, on korduvalt diagnoosinud kaebajal elastse lampjalgsuse. TIS-is puuduvad andmed selle kohta, et lampjalgsuse tõttu oleks kaebaja elukvaliteet püsivalt häiritud. Kontrollimise käigus arstlik komisjon tuvastas, et aastatel 2009–2017 ei ole kaebaja pöördunud arstide poole lihasluukonna probleemidega. Esimest korda pöördus kaebaja kaebustega alles peale esmase arstliku komisjoni läbimist 2017. a augustis. Samuti puuduvad andmed selle kohta, et lampjalgsuse tõttu oleks kaebajal esinenud raskusi töötamisega (puuduvad andmed perearsti, töötervishoiuarsti või muu spetsialisti väljastatud tõendite kohta tööandja jaoks soovitusega piirata kaebaja kehalisi koormusi või viia kaebaja üle kergemale tööle). Kaebaja töötab kokana. See amet eeldab terve pika päeva püstijalu töötamist ning suurt füüsilist koormust. TIS-is puuduvad andmed abivahendite kasutamise kohta (nt milliseid abivahendeid kaebaja on viimastel aastatel kasutanud, milline on olnud abivahendite kasutamise efekt). 01.07.2019 vaideotsusest nähtuvalt pole kaebaja näidustatud tallatugesid igapäevaselt kandnud. Sellest võib järeldada, et lampjalgsusest tingitud vaevused ei olnud nii väljendunud, et tallatugesid kanda. Terviseseisundi vastavuse hindamisel kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele märgitakse otsuses põhidiagnoosina tervisehäire, mis kõige enam mõjutab teenistusülesannete täitmist kaitseväeteenistuses. Otsuses märgitakse ainult üks põhidiagnoos ja vaidlustatud otsuses oli selleks M21.4. Arstlik komisjon käsitles diagnoosi Q66.5 kaasuva diagnoosina, mis võrreldes diagnoosiga M21.4 mõjutab teenistusülesannete täitmist kaitseväeteenistuses vähemal määral. Seega ei ole kaebaja vastavus kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõutele Q66.5 järgi lahendamata.
7.Halduskohus määras kohtuarstliku isikuekspertiisi terviseseisundi tuvastamiseks, mille tulemusel koostas Eesti Kohtuekspertiisi Instituut (EKEI) 29.06.2020 ekspertiisiakti nr 19EAOK0018.
8.Tallinna Halduskohus jättis 12.10.2020 otsusega X kaebuse rahuldamata, nõustudes vastustaja põhjenduste ja seisukohtadega ning pidamata vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2). Määruse nr 45 lisast 1 nähtub, et diagnoosiga Q66.5 ei vasta terviseseisund tervisenõuetele juhul, kui esinevad jalgade kaasasündinud deformsused keskmise või raske funktsioonihäirega ning töövõime on oluliselt häiritud. Ekspertiisiaktis nr 195-AOK0018 on eksperdid kinnitanud, et terviseandmetest ei nähtu kaebajal jalgade kaasasündinud deformsuse esinemist keskmise või raske funktsioonihäirega. Kaebaja töövõime ei ole diagnoosist Q66.5 tingitud vaevustest püsivalt häiritud (kaebaja suudab seistes töötada). Kaebajal ei esine tuvastatud tervisehäireid määral, mis oleksid terviseseisundi tervisenõuetele mittevastavaks 3(11)
3-19-1533 tunnistamise aluseks (vastupidist ei kinnita ka eksperthinnang). Haldusasjas ei ole tõendeid selle kohta, et lampjalgsuse tõttu oleks kaebaja elukvaliteet püsivalt häiritud ning tal oleks esinenud raskusi töötamisega. Kaebaja töötab kokana, samas kokaamet eeldab terve tööpäeva vältel püstijalu töötamist ning küllaltki suurt füüsilist koormust. Vastustaja on lähtunud õigusaktides (kaitseväeteenistuse seadus ja määrus nr 45) sätestatud nõuetest kaebaja terviseseisundi hindamisel ning ei ole nende nõuete vastu eksinud. Ka ekspertiisiaktis ei ole eksperdid öelnud, et arstlikud komisjonid oleksid oma järeldustes eksinud. Vastustaja on piisavalt selgelt ja arusaadavalt põhjendanud oma seisukohti. Ka vaidemenetluses tehtud vaideotsusega on jäetud vaie rahuldamata ning vaidlustatud KRA otsus kehtetuks tunnistamata. Arstlikud komisjonid on jõudnud järeldusele, et X terviseseisund vastab kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele. Kohtul puudub pädevus ümber hinnata vastustaja sisulisi seisukohti, mis on seotud meditsiini valdkonnaga. Terviseseisundi hindamise aluseks ei ole isiku enda subjektiivne hinnang oma terviseseisundile. Kaebajat konsulteerinud erinevad arstid-ortopeedid ei ole kaebajal tuvastanud liikuvuspiiratust ega liikuvushäiret labajalgade liigestes. Kaebaja kohtuarstliku läbivaatuse tulemusel kohtuarst-ekspert W tuvastas objektiivse leiuna: „Heas üldseisundis. Kõnnib vabalt, kõnnakuhäiret ega ühe jala lühenemist läbivaatusel ei sedasta“.
9.KRA tegi 14.10.2020 otsuse nr 11-9.1/2020/3399 X ajateenistusse kutsumise kohta. Otsusest tulenevalt on X-l kohustus ilmuda 01.02.2021 kell 08.00 aadressile Aiandi 15, Tallinn. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
10.X palub 11.11.2020 apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 12.10.2020 otsus tühistada ja saata asi halduskohtusse uueks läbivaatamiseks või alternatiivselt tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega tühistada KRA 13.12.2018 terviseseisundi hindamise otsus nr 13-4.1/5143 ja saata asi tagasi KRA-le kaebaja terviseseisundi vastavuse otsustamiseks. Halduskohus on jätnud enamiku kaebaja väiteid põhjendamatult tähelepanuta. Kohtuotsus ei vasta seaduses esitatud nõuetele, kuna on motiveerimata ja põhineb üksnes vastustaja seisukohtadel. Kohtuvaidluse ese ongi meditsiini valdkonnaga seotud vastustaja sisuline seisukoht. Kui kohus leiab, et tal puudub pädevus vastustaja seisukohtade ümberhindamiseks, puudub kohtuvaidlusel sisuline mõte. Halduskohtus tellitud eksperthinnangu p 1.1 järgi on X-l TIS-is olevate sissekannete põhjal tuvastatud kaasasündinud elastne lampjalgsus keskmise astme funktsioonihäirega ja p 1.3 kohaselt on röntgenoloogiliselt X-l tuvastatud II–III astme lampjalgsus. Järelikult ei vasta kaebaja määruse nr 45 lisa 1 kohaselt kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele. Sellele vaatamata on kohus üllatuslikult jätnud kaebuse rahuldamata. Eksperdiarvamuse p-des 1.1, 3.1 ja 4.1 on esile toodud kolm üksteisega vähemalt osaliselt vastuolus olevat seisukohta. Kohus tegi eksperdiarvamuse p-le 4.1 toetudes järelduse, et kaebajal ei esine jalgade kaasasündinud deformsusi keskmise või raske funktsioonihäirega. Kohtuotsusest ei selgu, millisel põhjusel toetus kohus just p-le 4.1, mitte aga p-le 1.1 või 3.1. Halduskohtus ekspertiisi tegemise eesmärgiks oli, et valdkonna spetsialist tuvastaks õiguspäraselt ja kontrollitaval viisil kaebaja lampjalgsuse raskusastme ehk kaebaja tervisliku seisundi, mitte kaebaja terviseandmetesse seni kantud informatsiooni. Kohtuotsuses on jäetud lahendamata küsimused, kuidas saab kaebajal üheaegselt esineda kaasasündinud lampjalgsus ja omandatud lampjalgsus; kuidas mõõta määruse nr 45 lisas 1 diagnoosides M21 ja Q66 sätestatud mõisteid I–IV aste, kerge/keskmine/raske funktsioonihäire, töövõime häireta/oluliselt häiritud, kompenseeritud deformusus; milline 4(11)
3-19-1533 tähendus on määruse nr 45 lisas 1 kirjelduste puhul komal; millisel põhjusel erinevad kaasasündinud lampjalgsuse ja omandatud lampjalgsuse puhul tervisenõuetele vastavus. Kohtuotsuses ei ole jälgitav, kuidas on kohus määruse nr 45 lisa 1 tõlgendanud. Nimetatud lisast ei ole võimalik üheselt tuvastada isiku tervisenõuetele vastavust või mittevastavust. Otsuses ei ole jälgitav, millised tervisehädad ja kriteeriumid kogumis peavad kohtu hinnangul tervisenõuetele mittevastamiseks isikul diagnooside Q66 ja M21 puhul esinema ning millised tervisehädad on kohus kaebajal tuvastanud ja milliste konkreetsete kriteeriumite puudumise tõttu ei lugenud kohus kaebaja kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele mittevastavaks. Töövõime häiringut ei tule määruse nr 45 lisa 1 kohaselt hinnata selle järgi, kas ja kuidas saab isik hakkama oma praegusel töökohal, vaid „isiku vaimsest ja füüsilisest terviseseisundist tulenevat suutlikkust täita teenistusülesandeid sõjaväeliselt korraldatud tegevuskeskkonnas ning füüsilist koormust, varustuse (sh relva) kandmist ja kasutamist eeldavat sooritusvõimet“ (vt lisa 1 lk 2). Isik, kellele on arstid andnud juhise vältida suurt füüsilist koormust, jooksu ja hüppeid, ei oma ilmselgelt suutlikkust täita teenistusülesandeid sõjaväeliselt korraldatud tegevuskeskkonnas. Järelikult ei vasta kaebaja tervislik seisund kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele määruse nr 45 lisa 1 järgi. Kohus on jätnud kaebusele lisatud isikute avaldused ja ortopeedide järeldused kaebaja vaevustest põhjendamatult tähelepanuta, väites, et haldusasjas ei ole tõendeid selle kohta, et lampjalgsuse tõttu oleks kaebaja elukvaliteet püsivalt häiritud. Kaebajal on lampjalgsuse probleem esinenud terve elu, ta on õppinud sellega elama ning teab, kuidas ja mil määral toimetada, et valud ei muutuks väljakannatamatuks. Kaebaja selgitas 19.09.2019 menetlusdokumendis, et tööandja on kaebaja vaevustest teadlik ning arvestab nendega. Selliselt ei tõsta kaebaja töö juures raskeid asju ja mitmeid tavapäraselt püstijalu teostatavaid tööülesandeid täidab kaebaja hoopis istudes. Kaebaja ei saa aga kaitseväeteenistuses vältida füüsilist koormust ning on üsna selge, et kaitseväeteenistusse sattudes muutuks valu kiirelt väljakannatamatuks, ilmselt juba esimestel päevadel. Alles käimasoleva halduskohtumenetluse kestel asus vastustaja tunnistama, et kaebajal esineb diagnoos Q66. Selliselt on kohtumenetluse kestel vastustaja tulnud välja uue versiooniga, et kaebajal on nii kaasasündinud kui ka omandatud lampjalgsus korraga ning kuna arstlik komisjon käsitles diagnoosi Q66 kaasuva diagnoosina, mis võrreldes diagnoosiga M21 mõjutab teenistusülesannete täitmist kaitseväeteenistuses vähemal määral, siis seetõttu ei nähtu vastustaja otsusest teavet diagnoosi Q66 kohta.
11.X esitas 19.01.2021 ringkonnakohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus kohtul peatada KRA 14.10.2020 otsuse nr 11-9.1/2020/3399 kehtivus kuni siinses haldusasjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni või alternatiivselt kohaldada muud esialgse õiguskaitse abinõu, mida kohus peab vajalikuks ja põhjendatuks.
12.X esitas 28.01.2021 ringkonnakohtule kaebuse täiendamise taotluse, paludes tühistada KRA 14.10.2020 otsuse nr 11-9.1/2020/3399.
13.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 29.01.2021 määrusega X esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas KRA 14.10.2020 otsuse nr 11-9.1/2020/3399 täitmise.
14.KRA palub jätta 26.02.2021 vastuses halduskohtu otsus muutmata ja kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Halduskohus hindas tõendeid kogumis ja nõustus vaidlustatud otsuse põhjendustega, sealhulgas vastustaja seisukohtadega määruse nr 45 ja selle lisa 1 kohaldamisel. Kuigi kohtu määratud eksperdid ei täitnud püstitatud ülesannet tuvastada apellandi tervislik seisund, vaid on piirdunud pelgalt TIS-i kantud teabe refereerimisega, ei ole asjatundjate (Kaitseministeeriumi arstliku vaidekomisjoni liikmed) selgitused kui tõendiliik alaväärsem kui 5(11)
3-19-1533 ekspertiisiakt. Kui halduskohus oleks hakanud ümber hindama arst-spetsialistide seisukohti, siis oleks tegemist juba meditsiinilise hinnanguga, mis nõuab eriteadmisi. Halduskohtu pädevuses ei ole vastuse leidmine küsimusele, miks arstid-ortopeedid on apellandil kinnitanud kaks diagnoosi, s.o M21.4 ja Q66.5. Arstlik komisjon käsitles kaebajal esinevat diagnoosi Q66.5 kaasuva diagnoosina ja diagnoosi M21.4 põhidiagnoosina. Kaebajal esinevad diagnoosid M21.4 ja Q66.5 ei muuda tema tervisehäire käsitlust, sest ükski ortopeed ei ole tal tuvastanud liikuvuspiiratust ega liikuvushäiret labajalgade liigestes. Kaebajal on tuvastatud koormusvalu jalgades, mis on tingitud eelkõige jalgade amortisatsioonivõime vähenemisest. Hinnates kaebaja terviseseisundit kajastavat dokumentatsiooni ning võttes arvesse asjaolu, et kokaamet on seotud pideva seismisega, asus arstlik komisjon seisukohale, et kaebajal esineb sümptomaatiline (kaebustega) lampjalgsus, mis võib vajada ortootilist ravi, lähtudes vaevuste lokalisatsioonist ja põhjustest. Lampjalgadel täielikku taastumist ei esine, aga võimalik on pidurdada tallavõlvide edasist lamenemist, kasutades tallatugesid ja tehes võimlemisharjutusi. Kaebaja ei ole järginud ortopeedide antud ravisoovitusi, samuti puuduvad TIS-is andmed läbitud ravivõimlemise, taastusravi või füsioteraapia kohta. Järelikult ei tekita lampjalgsus apellandile vaevusi, mis tingiksid ravivajaduse. Kliinilise objektiivset leiu ja kaebaja kirjeldatud kaebuste põhjal asuti seisukohale, et kaebajal esineb lampjalgsuse II aste, millega kaasneb kerge funktsioonihäire elastse deformatsiooniga ja mis on tallatugede kandmisega kompenseeritav. Keskmine funktsioonihäire tuleks kõne alla siis, kui oleks tuvastatud liigeste liikuvuse sümptomaatiline piiratus. Ainuüksi koormusvalu jalgades, mis on tingitud jalgade amortisatsioonivõime vähenemisest ja puudulikust ravist, ei ole aluseks keskmise astme funktsioonihäire diagnoosimiseks. Arstliku komisjoni jaoks ei oma tähtsust isiku tööl hakkama saamine, vaid selle tuvastamine, kas ja kui suures ulatuses esinev tervisehäire mõjutab isiku töövõimet. TIS-i andmete põhjal tuvastati, et kaebajal esinev lampjalgsus ei ole püsivalt vähendanud tema töövõimet. TIS-is puuduvad andmed, et kaebajal esinev lampjalgsus ei allu ravile ja pärsib oluliselt tema elukvaliteeti ning et lampjalgsusest tingitud vaevuste tõttu oleks kaebaja ajutiselt töövõimetu. Kaebaja väited tööl loodud eritingimuste kohta on paljasõnalised ja ei ole meditsiiniliselt kinnitust leidnud. Arsti poole pöördumine ei ole pelgalt formaalsus, vaid selle eesmärk seisneb eelkõige ravi saamises. Kaebaja ei ole arstide jälgimisel olnud ning TIS-i andmetel ei ole talle raviskeeme määratud. Retseptikeskuse andmetel ei ole kaebaja vähemalt alates 2014. aastast suukaudseid või lokaalseid valu- ja põletikuvastaseid ravimeid tarvitanud. Kaebaja kohta puuduvad andmed koormuse iseloomu kirjeldusega, mis provotseerib valu. Arstliku komisjoni hinnangul vajab kaebaja vaid lihaste tugevdamist ja koormuse ühtlustamiseks individuaalseid tallatugesid, operatsioone pole vajalikuks peetud. Kaebaja lähedaste avaldused ei ole asjakohaseks ega piisavaks tõendiks, mis tõendaks apellandil vaevuste esinemist seoses lampjalgsusega. Võib mõistlikult eeldada, et ajateenistus hõlmab teatud osas ka sellist füüsilist tegevust, mis on kaebaja raviarstide arvamuse kohaselt kaebajale vastunäidustatud. Praegu kohtleb kaitsevägi erinevate terviseprobleemidega või füüsiliselt vähem võimekaid ajateenijaid personaalsemalt. Apellandil on põhiseadusest tulenev kohustus osaleda riigikaitses, sh kohustus läbida ajateenistus, ja isiku ajateenistusse kutsumata jätmine on erandlik (vt KVTS § 2 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 3 ja § 38). Kergemad terviseprobleemid ei takista ajateenistusse kutsumist. Arstlik komisjon ei saa oma tegevuses väljuda määruses nr 45 sätestatud piiridest ja ei pea isiku terviseseisundi hindamise aluseks võtma isiku jaoks soodsaimat otsust olukorras, kus puuduvad isiku terviseseisundist tulenevad mittevastavaks tunnistamise alused. Arvestada tuleb ka määruse nr 45 lisas 1 määratluse „vastab tervisenõuetele“ sisu. Isegi kui apellandil on apellatsioonikaebuses väidetud lampjalgsusega seotud probleeme, on kaitseväel 6(11)
3-19-1533 kohustus apellandi terviseseisundit ja sooritusvõimet pidevalt jälgida ning sellest tulenevate piirangutega arvestada ja tõsiste probleemide ilmnemisel ta ajateenistusest ennetähtaegselt vabastada.
15.Tallinna Ringkonnakohus lubas 13.05.2021 määrusega X-l täiendada kaebust KRA 14.10.2020 otsuse nr 11-9.1/2020/3399 tühistamise nõudega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16.Vastustaja on 26.02.2021 apellatsioonkaebuse vastusele lisanud 6 dokumenti: 1) dr Q 01.12.2017 epikriis; 2) dr Q 02.11.2018 epikriis; 3) dr Q 22.03.2019 epikriis; 4) dr H 20.05.2019 epikriis; 5) SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla röntgenuuring; 6) Kaitseministeeriumi arstliku vaidekomisjoni vaideotsus. Esitatud dokumentidest on kohtutoimikus juba olemas lisad 1–4 (dtl 65, 67, 98 ja 99) ja 6 (dtl 31–35). Toimikut ei tule koormata dokumentidega, mis seal juba olemas on. Seetõttu tagastab ringkonnakohus lisad 1–4 ja 6. Lisale 5 on 01.07.2019 vaideotsuse p-s 10 osutatud seoses kaebajal tuvastatud lampjalgsuse astmega. Tegemist on asjas tähtsust omava tõendiga, mille kohta on menetlusosalistel olnud võimalik seisukohti esitada juba halduskohtumenetluses. Seega võtab ringkonnakohus lisa 5 HKMS § 62 lg 2 ja § 198 lg 1 alusel asja materjalide juurde.
17.Ringkonnakohus leiab, et X apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
18.X on seisukohal, et kuna tal on tuvastatud kaasasündinud elastne lampjalgsus keskmise astme funktsioonihäirega ja röntgenoloogiliselt tuvastatud II–III astme lampjalgsus, ei vasta ta järelikult määruse nr 45 lisa 1 kohaselt kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele. Sealjuures ei ole KRA kaebaja arvates hinnanud temale määratud diagnoosi Q66.5.
19.Haldusasja juurde esitatud epikriisidest ja halduskohtu menetluse käigus tellitud EKEI ekspertiisiaktist nr 19E-AOK0018 nähtub, et kaebajal on ortopeedid diagnoosinud nii omandatud (M21.4) kui ka kaasasündinud (Q66.5) lampjala. Määruse nr 45 lisas 1 sisalduva tabeli järgi on nende diagnooside korral kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele vastavuse ja mittevastavuse tunnused erinevad. Täpsemalt näeb lisa 1 ette järgmist:
XII. LIHASLUUKONNA JA SIDEKOEHAIGUSED M00–M99
DIAGNOOS
M21 Muud jäsemete omandatud deformsused
Vastab tervisenõuetele Elastsed labajala deformsused. Rigiidsed ja asümptomaatilised deformsused, kerge funktsioonihäire. Liigese muutused labajalal I–II aste. Jäseme lühenemine alla 4 cm
Ajutiselt ei vasta tervisenõuetele Sümptomaatilised labajala elastsed deformsused, mis pole ravitud: kuni 6 kuud. Rigiidne labajala deformsus, opereeritud, asümptomaatiline: kuni 1 aasta
Ei vasta tervisenõuetele Rigiidne sümptomaatiline deformatsioon, liigeste artrootilised muutused (III–IV aste) olulise funktsioonihäirega ja sümptomaatiline. Jäseme lühenemine üle 4 cm. Rippranne, rippjalg. Omandatud küüniskäsi, küünispöid, kompjalg
XV. KAASASÜNDINUD VÄÄRARENDID, DEFORMATSIOONID JA
KROMOSOOMIANOMAALIAD Q00–Q99
7(11)
3-19-1533
DIAGNOOS
Q66 Jalgade kaasasündinud deformsused
Vastab tervisenõuetele Jalgade kaasasündinud deformsused, mis kompenseeritud või kerge funktsioonihäirega, töövõime häireta
Ajutiselt ei vasta tervisenõuetele Operatsiooni järel, millel saavutatud funktsiooni paranemine: kuni 1 aasta
Ei vasta tervisenõuetele Jalgade kaasasündinud deformsused keskmise või raske funktsioonihäirega, töövõime oluliselt häiritud
Määruse nr 45 lisa 1 lk-del 1–2 on märgitud, et kui tabelite põhjal puudub üheselt mõistetav juhis isiku terviseseisundi nõuetele vastavuse üle otsustamiseks, tuleb lähtuda samas välja toodud üldistest põhimõtetest. Nimetatud põhimõtete järgi loetakse isiku terviseseisund tervisenõuetele vastavaks, kui tema üldine terviseseisund on heal või rahuldaval tasemel, ta on terve või paranemas. Isikul võib esineda lühiajalise iseloomuga äge haigusseisund või kerge tervisehäire, kuid puuduvad haigustunnused, mis põhjustaks teenistusülesannete täitmisel olulist riski isiku enda, teiste isikute või keskkonna suhtes. Isiku terviseseisund vastab tervisenõuetele ka siis, kui ta vajab ravi, mis ei takista teenistusülesannete täitmist. Samuti juhul, kui isiku töövõime on heal või rahuldaval tasemel ning võib esineda ka teatud sooritusvõime piirang, kuid ta on võimeline teenistusülesandeid täitma. Isiku terviseseisund ei vasta tervisenõuetele, kui tal on tõsisest tervisehäirest või mitme tervisehäire koosmõjust tingitud organi või organsüsteemi funktsionaalsed häired, mille märkimisväärset paranemist ei ole ette näha. Samuti siis, kui tervisehäire on püsiva iseloomuga, tihti korduv või pidevat ravi vajav, mistõttu isiku igapäevaelu on oluliselt häiritud või mis võib kaitseväeteenistuses põhjustada olulist riski isiku enda, teiste isikute või keskkonna suhtes. Isiku terviseseisund ei vasta tervisenõuetele ka juhul, kui tema töövõime on püsivalt vähenenud, mistõttu ta ei ole võimeline teenistusülesandeid täitma.
20.Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et olukorras, kus diagnoositud on nii omandatud kui ka kaasasündinud lampjalgsus, ei ole määruse nr 45 lisast 1 võimalik üheselt tuvastada isiku tervisenõuetele vastavust või mittevastavust. Nagu vastustaja on RL artiklile tuginedes selgitanud (dtl 83), on diagnoosidel M21.4 ja Q66.5 vaid üldistav tähendus.1 RL artiklis on samas selgitatud, et ortopeedid teevad erinevat tüüpi lampjalgadel vahet ka kliinilise leiu alusel ja sellest lähtuvalt jagatakse lampjalgsus vaevustevabaks (nimetatakse ka elastseks ehk füsioloogiliseks) lampjalaks, vaevustega lampjalaks ja jäiklampjalaks. Sellest võib järeldada, et konkreetsel juhul võib tervisenõuetele vastavuse hindamisel olla asjakohasem lähtuda pigem kliinilisest leiust (s.t sellest, kas tegemist on II või III astme, elastse või jäiga lampjalgsusega). Kuigi kliinilised leiud ja haigusest tekkivad vaevused võivad omandatud ja kaasasündinud lampjalgsuse puhul olla seega samasugused, on määruse nr 45 lisa 1 järgi nende diagnooside korral tervisenõuetele vastavuse või mittevastavuse nõuded ometi erinevad. Ringkonnakohus möönab, et selline erinevus võib arusaamatusi ja vaidlusi tekitada. Kuna arstid on olnud kaebajale diagnoosi määramisel eri meelel, ei saa praegusel juhul tervisenõuetele vastavuse hindamisel üht määratud diagnoosi lihtsalt kõrvale jätta. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb arvestada mõlema diagnoosi tervisenõuetele vastavuse ja mittevastavuse kriteeriume ning lisaks eespool nimetatud määruse nr 45 lisa 1 lk-del 1–2 märgitud üldpõhimõtteid.
R. Lõivukene. Lampjalgsus ja selle ravi võimalused. – Eesti Arst 2015, 94(2), lk 102. Veebis kättesaadav aadressil https://ojs.utlib.ee/index.php/EA/article/view/12066/7176 .
8(11)
3-19-1533
21.Ringkonnakohtule nähtub, et vastustaja on oma lõpliku otsuse tegemisel arvestanud mõlema diagnoosiga. Kuigi vaidlustatud 13.12.2018 otsuses diagnoosi Q66.5 märgitud ei olnud, ilmneb 01.07.2019 vaideotsuse p-dest 11.1 ja 11.2, et vastustaja on vaide läbivaatamisel diagnoosi M21.4 kõrval arvesse võtnud ka diagnoosi Q66.5. Nii on vaideotsuses hinnatud ka kaebaja funktsioonihäire taset ja töövõime häire olemasolu. Vaideotsuses on kokkuvõttes jõutud lõppjäreldusele, et kaebaja terviseseisund vastab kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele.
22.Määruse nr 45 lisa 1 järgi ei vasta diagnoosi Q66 korral kaitseväeteenistuskohustuslane tervisenõuetele, kui on täidetud järgmine tingimus: „jalgade kaasasündinud deformsused keskmise või raske funktsioonihäirega, töövõime oluliselt häiritud“. Nagu nähtub vaideotsuse p-st 11.1, peavad arstliku vaidekomisjoni tõlgenduses mittevastavuse tuvastamiseks esinema mõlemad nimetatud tunnused, s.t isikul peab olema keskmine või raske funktsioonihäire ja töövõime oluliselt häiritud. Arvestades lisa 1 lk-del 1–2 üldisi selgitusi tervisenõuetele vastavuse ja mittevastavuse kohta, kus üheks oluliseks tunnuseks on töövõime tase, samuti teiste diagnooside (nt Q82.5) mittevastavuse tunnustega, nõustub ringkonnakohus sellise vastustaja tõlgendusega. Jalgade kaasasündinud deformsusest tulenev keskmine või raske funktsoonihäire on see, mis selle diagnoosi puhul töövõime häiringu põhjustab ja seega ei saa neid eraldiseisvalt rakendada. Samas nõustub ringkonnakohus ka vastustaja seisukohaga, et kaebajal ei ole kokkuvõttes tuvastatud ei keskmise või raske funktsioonihäire esinemist ega töövõime olulist häiret.
23.On tõsi, et dr Q on 22.03.2019 epikriisis (dtl 98) märkinud, et kaebajal on keskmise astme funktsioonihäire. Samas ei ole teiste ortopeedide ja ka ülejäänud Q epikriisides funktsioonihäiret ja selle astet eraldi esile toodud. Arstid, kaasa arvatud Q, on samas diagnoosinud kaebajal elastse lampjalgsuse. Ortopeedid on soovitanud kaebajal kanda individuaalseid tallatugesid ja teha ravivõimlemisharjutusi (vt EKEI ekspertiisiakt, dtl 235), millest võib järeldada, et kaebaja vaevusi on võimalik leevendada. Lisaks ei kinnita TIS-i andmed (arstide külastuste, taastusravi, abivahendite kasutamise kohta) ja kaebaja igapäevatöö kokana seda, et lampjalgsuse tõttu oleks kaebaja elukvaliteet püsivalt häiritud ning ta jalgadele tekkivat koormust ka piiratud määral ei talu. Samuti nähtub määruse nr 45 lisa 1 tabelist, et diagnoosi M21 korral elastse labajala deformsuse esinemisel eeldataksegi, et funktsioonihäire ei saa olla sellise tasemega, mis tingiks tervisenõuetele mittevastavuse. Seega on vastustaja asunud põhjendatult tõendeid kogumis hinnates järeldusele, et kaebajal esinev funktsioonihäire on kerge.
24.Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebaja etteheitega, et vastustaja ei ole kaebaja töövõime hindamisel arvestanud tema suutlikkust täita teenistusülesandeid kaitseväes. Ringkonnakohus on kaebajaga nõus, et töövõimena määruse nr 45 lisa 1 kohaselt tuleb mõista „isiku vaimsest ja füüsilisest terviseseisundist tulenevat suutlikkust täita teenistusülesandeid sõjaväeliselt korraldatud tegevuskeskkonnas ning füüsilist koormust, varustuse (sh relva) kandmist ja kasutamist eeldavat sooritusvõimet“ (vt lisa 1 lk 2). Sellest hoolimata võib kaebaja igapäevatöö iseloomu arvesse võtta ka tema teenistusülesannete täitmise suutlikkuse hindamisel. Määruse nr 45 lisa 1 lk-del 1–2 märgitud üldiste tervisenõuetele vastavuse ja mittevastavuse tunnuste järgi vastab isik kaitseväeteenistuskohustuslase terviseseisundile mh ka siis, kui ta vajab ravi, mis ei takista teenistusülesannete täitmist, ja kui tal on teatud sooritusvõime piirang, kuid ta on võimeline teenistusülesandeid täitma. Vaideotsuse p-s 11.2 on märgitud, et töö kokana võib olla füüsiliselt oluliselt koormavam kui väljaõppe läbimine ajateenistuses, kus on võimalik tagada individuaalset füüsiliste harjutuste kava. Lisaks on vaidekomisjon selgitanud, et ajateenistusse asumisel teostab ajateenistuskoha arst kõigile ajateenistusse asunutele 24 tunni jooksul ajateenistusse saabumisest arvates arstliku läbivaatuse, seega on kaebajal võimalik kohe teavitada meditsiiniteenistust ja ajateenistust 9(11)
3-19-1533 korraldavaid ülemaid individuaalse füüsilise väljaõppe vajadusest. Kaitseväes valitsevat personaalselt lähenemist ja kohustust pidevalt ajateenistujate terviseseisundit jälgida on rõhutanud vastustaja ka vastuses apellatsioonkaebusele. Arvestades, et arstide hinnangul on tallatugede kandmisega võimalik kaebaja lampjalgsust kompenseerida ning kaitseväes on võimalik arvestada kaebaja sooritusvõime piiranguga, on põhjendatud ka vastustaja järeldus, et kaebaja töövõime ei ole oluliselt häiritud isegi vaatamata sellele, et ortopeedid ei ole talle soovitanud raskemat füüsilist koormust, jooksu ja hüppeid.
25.Kaebaja on rõhutanud, et tema terviseseisund ei vasta M21 diagnoosi alusel tervisenõuetele, kuna EKEI ekspertiisiakti p 1.3 kohaselt on röntgenoloogiliselt X-l tuvastatud II–III astme lampjalgsus. Määruse nr 45 lisa 1 järgi ei vasta diagnoosi M21 korral isiku terviseseisund tervisenõuetele, kui on tuvastatud „rigiidne sümptomaatiline deformatsioon, liigeste artrootilised muutused (III–IV aste) olulise funktsioonihäirega ja sümptomaatiline“. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et ekspertiisiakti samas punktis (p 1.3, dtl 235) on ka märgitud, et „artrootilisi muutusi labajalaliigestes tuvastatud ei ole“, seega ei ole täidetud lisa 1 tabelis toodud diagnoosi M21 tervisenõuetele mittevastavuse tingimused. Sellest hoolimata nõustub ringkonnakohus ka vaideotsuses esitatud selgitusega, miks jõuti järeldusele, et kaebajal ei ole tuvastatud III astme lampjalgsust (vt vaideotsuse p-d 6-10, dtl 32-33). Arstlik komisjon lähtus lampjalgsuse astme kindlaks tegemisel viimasest, s.t 18.06.2019 röntgenuuringust, mille kohaselt tuvastas SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla radioloog dr K. Kivimäe kaebajal II astme lampjalgsuse. Seega ei ole täidetud ka diagnoosi M21 tervisenõutele mittevastavuse nõuded.
26.Kaebaja sõnul oleks pidanud halduskohus otsuse tegemisel lähtuma EKEI ekspertiisiaktist, mille eksperdiarvamuse p 1.1 järgi on X-l TIS-is olevate sissekannete põhjal tuvastatud kaasasündinud elastne lampjalgsus keskmise astme funktsioonihäirega ja p 1.3 kohaselt on röntgenoloogiliselt X-l tuvastatud II–III astme lampjalgsus. Ringkonnakohus märgib, et kohus on tõendite hindamisel vaba (vt Riigikohtu 15.10.2007 otsus nr 3-1-1-45-07, p 10) ja ühelgi tõendil pole ette kindlaks määratud jõudu (HKMS § 61 lg 2). Lisaks on EKEI ekspertiisiakti lk-l 2 (dtl 234) selgitatud, et kohtuarstlikus komisjonis keeldusid osalemast kutsutud arst-ortopeedid ja seega teostas ekspertiisi kohtuarst-ekspertide komisjon. Ekspertiisiaktist nähtub, et selle järeldused on koostatud sel hetkel TIS-is olemasolevate andmete põhjal. Seetõttu ei ole põhjust pidada EKEI ekspertiisiakti kaalukamaks ortopeedide varasematest epikriisidest või KRA arstliku komisjoni tuvastatust.
27.Kokkuvõttes ei ole võimalik järeldada, et arstlikud komisjonid oleks hinnanud tõendeid valesti või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta või rakendanud määrust nr 45 ja selle lisa 1 ebaõigesti. Vaideotsuses on õigesti rõhutatud, et tervisenõuetele vastavuse hindamise aluseks ei ole isiku enda hinnang sellele, kas tema terviseseisund vastab teenistusülesannete täitmiseks nõutavale või mitte, vaid kutsealuse terviseseisundi vastavust tervisenõuetele hindab ekspertidest koosnev KRA arstlik komisjon (KVTS §-d 28–29).
28.Eelnevast tulenevalt ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12.10.2020 otsus muutmata.
29.Kuna ringkonnakohtu hinnangul on KRA 13.12.2018 otsus nr 13-4.1/5143 tervise seisundi vastavuse hindamise kohta õiguspärane, on õiguspärane ka KRA 14.10.2020 otsus nr 11-9.1/2020/3399 ajateenistusse kutsumise kohta.
30.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
31.Esialgse õiguskaitse abinõu kaotab automaatselt kehtivuse kohtuotsuse jõustumisel (HKMS § 249 lg 4 p 2) ja seda pole vaja eraldi tühistada.
10(11)
3-19-1533
32.Kohtuotsuses on kajastatud kaebaja terviseandmeid, seetõttu tuleb otsuse avaldamisel kaebaja nimi asendada tähemärgiga X (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.