Estonian Design OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 14.12.2020 maksuotsuse nr 12.2-3/051708-8 ja 15.01.2021 vaideotsuse nr 6-1/4815-2 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Estonian Design OÜ, volitatud esindaja Kristiine Urb Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Jaanek Lips
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta Estonian Design OÜ kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12.07.2021 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
(HKMS § 184).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis 04.02.2020 korralduse nr 12.2-3/051708-1 ja 30.04.2020 korralduse nr 12.2-3/051708-2 alusel Estonian Design OÜ tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmaksete deklaratsioonil (TSD) kajastatud andmete õigsust ning ettevõtlusega tegelemist maksustamisperioodidel jaanuar – detsember 2019. Kontrolli käigus tuvastatud maksustamise seisukohalt tähendust omavad faktilised ja õiguslikud asjaolud on kajastatud MTA 24.11.2020 kontrolliaktis nr 12.23/051708-7. Estonian Design OÜ kontrolliaktile eriarvamust ei esitanud.
2.MTA tegi 14.12.2020 maksuotsuse nr 12.2-3/051708-8, millega kohustas Estonian Design OÜ-d tasuma maksusumma 2500 eurot. 1) Estonian Design OÜ ei ole perioodil jaanuar - detsember 2019 deklareerinud ettevõtlusega mitteseotud kulusid. MTA aga tuvastas, et Estonian Design OÜ on teinud oma arvelduskontolt kokku 10 000 euro suuruses summas ülekandeid (1000 euro suurune ülekanne OÜ-le Reval Design ja 9000 euro suurune ülekanne MBS Property OÜ-le), mis MTA hinnangul ei ole seotud Estonian Design OÜ ettevõtlusega. MTA seisukoht tugineb kokkuvõtvalt järgneval: 1) Estonian Design OÜ ei täitnud kõiki korraldusi, millega MTA kohustas andma teavet ja esitama algdokumendid toimunud tehingute kohta (kontrolliakti p 1.1.2 ap-d a ja b); 2) Estonian Design OÜ on teinud ülekande selgitusega „üür“ temaga seotud äriühingule OÜ Reval Design, kuid sellel äriühingul puudus kontrollitaval perioodil kinnisvara, mistõttu ei saanud OÜ Reval Design kinnisvara välja rentida. Estonian Design OÜ ega OÜ Reval Design ei esitanud maksuhaldurile ühtegi lepingut nende vahel toimunud majandustehingute kohta ning seega on tõendamata, et 1000 euro suurune ülekanne on tehtud ettevõtluse tarbeks (kontrolliakti p 1.1.2 ap c); 3) Estonian Design OÜ seletused seoses 9000 suuruse ülekandega MBS Property OÜ-le on vastuolus MBS Property OÜ-lt saadud andmetega, samuti erineb ülekande selgitus „broneeringu tasu“ isikute seletustest, mille järgi andis Estonian Design OÜ väidetavalt MBS Property OÜ-le laenu (kontrolliakti p 1.1.2 ap-d d ja f). MBS Property OÜ poolt esitatud laenuleping, mis peaks kinnitama MBS Property OÜ-le tehtud ülekande seotust Estonian Design OÜ ettevõtlusega, on ebausaldusväärne ning vormistatud ainult MTA-le esitamiseks (kontrolliakti p 1.1.2 ap e). 2) Estonian Design OÜ-l oli algdokumentide puudumise tõttu kohustus deklareerida maksustamisperioodil jaanuar - detsember 2019 TSD-de lisal 6 koodiga 6070 ettevõtlusega mitteseotud kulu summas 10 000 eurot ja arvestada sellelt tulumaks 2500 (10 000 x 20/80) eurot. Õiguslikud alused: tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 2 p 3, § 54 lg-d 2 ja 4.
3.MTA jättis 15.01.2021 vaideotsusega nr 6-1/4815-2 rahuldamata Estonian Design OÜ vaide MTA 14.12.2020 maksuotsusele. 1) Estonian Design OÜ on oma 19.03.2020 e-kirjas väitnud, et MBS Property OÜ-le ülekantud 9000 euro näol on tegemist laenuga ning ühtegi laenulepingut kirjalikult sõlmitud ei ole. Samas esitas MSB Property OÜ maksuhaldurile 29.05.2020 laenulepingu nr 001MBS. Maksuhaldur on leidnud, et esitatud laenuleping on tagantjärele koostatud ning tegelikult lepingus märgitud osapoolte vahel laenutehingut sõlmitud ei ole. Seda asjaolu on põhjendatud järgmiselt: 1) Estonian Design OÜ arvelduskonto väljavõttel on MBS Property OÜ-le tehtud ülekande selgituseks märgitud „broneeringu tasu“; 2) laenuleping nr 001MBS on väga sarnane teise kontrolli käigus maksuhaldurile esitatud laenulepinguga 001KU, mis on samuti sõlmitud J. Urbiga (Estonian Design OÜ juhatuse liige) seotud isiku vahel. See leping erineb käesolevast lepingust üksnes summa, osapoolte nimede, sõlmimise kuupäeva ja lepingunumbri poolest. Samas laenusumma on lepingusse sõnadena kirja jäänud sama, mis teises lepingus – kaks tuhat 2(8)
3-21-322 üheksasada. Eeltoodu viitab sellele, et esmalt on koostatud leping 001KU, muudetud seal üksnes laenusumma, pooled ja lepingu number. Mõlema lepingu teksti on jäänud ka samad kirjavead. Asjaolu, et mõlema lepingu näol on tegemist fiktiivsete lepingutega nähtub sellest, et leping 001KU, mis on ilmselt koostatud varem, kannab koostamise kuupäeva 01.08.2019, ning leping 001MBS, mis on koostatud hiljem (võttes lepingu 001KU vormi aluseks) kannab koostamise kuupäeva 01.07.2019; 3) lepingu 001MBS p 1.3 kohaselt tasutakse intress alles laenu tagastamisel. See on vastuolus võlaõigusseaduse (VÕS) § 397 lg-ga 3, mille kohaselt tuleb intress tasuda iga kalendriaasta lõpul. Erandiks on vaid olukord, kui laen tuleb tagastada enne aasta lõppu (hetkel on lepingu kohaselt laenu tagastamise ajaks 3 aastat); 4) lepingu 001MBS p 4.1 kohaselt vastutab laenusaaja kohustuste täitmise eest kogu oma olemasoleva ja tulevikus omandatava varaga. Fikseerimata on aga jäänud, kas laenusaajal üldse on vara. Ka vaideorgani hinnangul viitavad eeltoodud asjaolud sellele, et lepingu 001MBS näol on tegemist laenulepinguga, mille alusel tegelikult laenu ei antud ning mis on tagantjärele maksuhaldurile esitamiseks koostatud. Sellise lepingu koostamist võimaldas asjaolu, et MBS Property OÜ poolt lepingu allkirjastanud M. S. on Estonian Design OÜ juhatuse liikmega lähedalt seotud isik. 2) Vaidega esitatud dokument väidetava laenusumma tagasimakse kohta kuupäeval 26.12.2020 ei muuda MTA seisukohta. Makse on tehtud pärast maksuotsuse koostamist, mistõttu oli selle makse tegemise eelduseks maksuotsus, mitte aga väidetava laenusuhte olemasolu. Tagasimakse ei sisalda endas ka lepingus ettenähtud intresse. 3) Estonian Design OÜ ei ole seoses 1000 euro suuruse ülekandega OÜ-le Reval Design esitanud ühtegi nõuetekohast kuludokumenti. Seega on ülekande näol tegemist väljamaksega, mille kohta puudub raamatupidamisalastes õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav kuludokument, mistõttu on maksuhaldur lugenud põhjendatult selle väljamakse ettevõtlusega mitteseotud kuluks (vt TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3). Lisaks on maksuhaldur tuvastanud, et OÜ-l Reval Design puudus kinnisvara, mida Estonian Design OÜ-le välja üürida.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.Estonian Design OÜ esitas 15.02.2021 (täiendatud 26.05.2021) Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 14.12.2020 maksuotsuse ja 15.01.2021 vaideotsuse tühistamiseks. 1) Kaebaja andis MBS Property OÜ-le laenu, mille kohta sõlmiti laenuleping. Maksuhaldurile esitati nii laenuleping kui ka dokument, millest nähtub laenu tagastamine. Vastustaja hinnangul on kõnesolev laenuleping väga sarnane ühe teise kontrolli käigus maksuhaldurile esitatud laenulepinguga. Sellise loogika kohaselt peaksid kõik pankade poolt sõlmitud laenulepingud olema fiktiivsed, kuna lepingutes muudetakse ainult lepingupoole andmed ja summad. On loomulik, et lepingute sõlmimisel kasutatakse teiste lepingute põhjasid ja vahel võib juhtuda, et lepingutes on ka samasugused vead. Arusaamatu on ka see, et kuidas on võimalik, et vastustaja üldse esitas teises maksumenetluses esitatud laenulepingu kohtule. Maksuhaldurile esitatud dokumendid ei ole avalikuks kasutamiseks ja see tekitab küsimuse vastustaja usaldusväärsuses, kuna maksumenetluses esitatud dokumendid on kättesaadavad kõigile vastustaja töötajatele. 2) Vastustaja arvamus lepingu vastuolust VÕS § 397 lg-ga 3 (laenuintress) ei ole asjakohane. Nimetatud vastuolu võib küll tuua kaasa lepingu rikkumise, kuid mitte selle kehtetuse. Intress oli laenusaaja poolt kohtumenetluse alguseks tasumata, kuid selles osas leppisid laenulepingu pooled kokku teistsuguse tähtaja. Samuti viide asjaolule, et lepingus ei olnud fikseeritud, kas laenusaajal üldse on vara, on juba otsene sekkumine teise isiku majandustegevusse. 3) Vastustaja hinnangul ei täitnud kaebaja piisavalt kaasaaitamiskohustust. Kaebaja aga leiab, et isegi kui ta oli viivituses dokumentide esitamisega, siis ei saanud ta tõendeid esitada rohkem
3(8)
3-21-322 kui tal oli. Vastustaja viide kaebaja tõendamiskoormuse suurenemise kohta ei puutu asjasse. Ühtlasi selgitab kaebaja, et laenulepingu tingimused lepiti kokku suuliselt ning kuna vastustaja nõudis laenulepingu esitamist, siis sõlmiti laenuleping kirjalikult hiljem. Seda ainult selleks, et täiendavalt vastustajale tõendada laenusuhte olemasolu. Ka mõlemad pooled saavad kinnitada laenusuhte olemasolu. Tehingut võib sõlmida mis tahes vormis kui seaduses ei ole sätestatud kindlaksmääratud vormi. 4) Kaebaja üüris OÜ-lt Reval Design ruume, mistõttu ei saa OÜ-le Reval Design tehtud ülekannet summas 1000 eurot pidada ettevõtlusega mitteseotud kuluks. Ka see, et maksuhaldurile ei esitatud kuludokumenti, ei tähenda seda, et üürisuhet ei eksisteerinud. Mõlemad firmad kuulusid ühele omanikule ning seega ei pidanud juhatuse liige vajalikuks eraldi kirjalikku lepingut sõlmida.
5.Maksu- ja Tolliamet palub 22.03.2021 vastuses (täiendatud 03.06.2021) jätta kaebus rahuldamata. 1) Kaebaja ei täitnud maksumenetluse käigus piisavalt oma kaasaaitamiskohustust. Vaidlusaluste tehingutega seonduvaid arveid kaebaja MTA-le ei esitanud. Kuigi MBS Property OÜ esitas MTA teabenõudele vastusena kirjaliku laenulepingu, esines kaebaja esmase selgituse (kirjalikku laenulepingut ei ole sõlmitud) ja MBS Property OÜ poolt esitatud vastuses oluline tehingu väidetud iseloomu välistav vastuolu. Kaebaja ei kõrvaldanud maksumenetluses ega ka eriarvamusega MTA kahtlusi. Seega on kaebaja esindaja olnud hooletu MTA-le asjaolude ja tõendite esitamisel, millega on rikkunud kaasitamiskohustust. 2) Kaebaja väidab, et OÜ-le Reval Design tehtud ülekande aluseks on üürisuhe. Samas ei esitatud maksuhaldurile ühtegi nõuetekohast kuludokumenti, mis üürisuhet kinnitaks. Seega on tegemist väljamaksega, mille kohta puudub kaebajal raamatupidamisalastes õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav kuludokument ja MTA on põhjendatult lugenud selle väljamakse ettevõtlusega mitteseotud kuluks. MTA on ka tuvastanud, et OÜ Reval Design oli J. Urbi kontrolli all ning tal puudus kinnisvara, mida kaebajale välja üürida. Kuna kaebusest puuduvad MTA järeldusi kummutavad tõendid ja väited, on kaebus selles osas põhjendamatu. Alusetu ja kuludokumentidega katmata väljamakse maksustamist ei välista kaebaja väide, et mõlemad firmad kuulusid ühele omanikule. 3) Vastustaja ei nõustu ka kaebuses tehtava kriitikaga MTA-le esitatud laenulepingu osas. Esmalt tõusetus MBS Property OÜ tehingut analüüsides vastuolu kaebaja ülekande selgituse (broneeringu tasu) ja kaebaja selgituses selle väljamakse sisu kohta. Teisalt ilmnes vastuolu väidetavate tehingupartnerite esitatud väidete vahel. Täpsemalt väitis kaebaja, et tegemist on laenuga, kuid ühtegi laenulepingut kirjalikult sõlmitud ei ole. Samas MBS Property OÜ esitas maksuhaldurile kirjaliku laenulepingu ja kinnitas, et teenuseid ja kaupu ettevõtete vahel ei liigu. MTA-l tekkis põhjendatud kahtlus, et maksuhaldurile esitatud laenuleping on tagantjärele koostatud ja tegelikult lepingus märgitud poolte vahel laenutehingut sõlmitud ei ole. Leping koostati ilmselt vaid MTA jaoks, usutavalt ajavahemikul 19.03.2020 - 29.05.2020, õigustamaks kaebaja alusetut väljamakset kaebaja esindajaga lähedalt seotud isiku (M. S. on J. Urbi tütre kihlatu, elukaaslane ja laste isa) äriühingule MBS Property OÜ. Isikutevaheline lähedane usaldus- ja sugulussuhe võimaldas neil kergemini kokku leppida tagantjärele tehingu sisus, mida tegelikult ei toimunud. 4) Kaebaja on täiendavates seisukohtades märkinud, et ei sõlminud tõesti laenu andmisel kirjaliku laenulepingut, vaid see sõlmiti tagantjärele MTA jaoks. Kohtupraktikas on sarnases olukorras leitud (Tallinna Halduskohtu 07.04.2020 otsus nr 3-19-1859, p 30), et MTA jaoks illustreerivate dokumentide koostamine ei ole vajalik. Kuna kaebaja varasemates ütlustes
4(8)
3-21-322 sisenes tehingu väidetud iseloomu välistav vastuolu, ei saa ka kaebaja täiendatud seisukohas korratavat legendi pidada jätkuvalt usaldusväärseks. 5) Vastustaja ei sea kahtluse alla kaebaja tõstatatud lepingu vormivabaduse kasutamise õigust. Küsimus aga ei seisne lepingu vormis, vaid MTA-le väidetud tehingu kirjelduse ja asjaolude vastuolus. Ebatavaliseks või arusaamatuks ei saa pidada ka teise maksumenetluse käigus kogutud tõendite kasutamist antud maksumenetluses. Kuna kõik MTA ametnikud on hõlmatud maksusalduse kaitse klausliga (maksukorralduse seaduse (MKS) § 26 lg 1), ei ole kaebaja kriitika maksusalduse avaldamise kohta asjakohane. Nimetatud materjale ei ole avalikuks kasutamiseks antud. Küsimus seisnes MTA-le esitatud lepingu usaldusväärsuses ja autentsuses. 6) Kuigi kaebaja rõhutab, et laen on tagastatud, siis see ei muuda maksuotsuses kontrollitud perioodi (juuli 2019) määratud maksukohustuse suurust. Väljamakse tegemise momendil (03.07.2019) puudus kaebajal väljamakse aluseks olev dokument. Nähtuvalt maksekorraldusest on tagasimakse tehtud 26.12.2020. Seega on see tehtud pärast maksuotsuse koostamist ning vastava makse tegemise eelduseks on olnud ilmselgelt maksuotsus, mitte aga väidetava laenusuhte olemasolu. Eeltoodu nähtub selgelt ka sellest, et tagasimakse ei sisalda endas viidet vaidlusalusele laenulepingule ega ka lepingus ettenähtud intresse. See vaid kinnitab maksuotsuses tehtud lõppjäreldust. Isegi kui kaebaja on alusetult 03.07.2019 väljamakstu oma majanduskäibesse 26.12.2020 tagasi saanud, vajab see fakt täiendavat kontrolli ega muuda vaidlusalust maksuotsust juuli 2019 maksuperioodis. Tagasimakse fakti õigsuse tuvastamise korral on kaebajal õigus teha tulumaksu ümberarvutus ning nõuda enammakstud tulumaksu tagastamist (rakendub TuMS § 54 lg 6). Vastavad ümberarvutused tehakse TuMS § 52 lg-s 2 nimetatud deklaratsioonis, mida kaebaja ei ole esitanud. 7) Kokkuvõtvalt on kontrolli käigus kogutud piisavalt tõendeid, mis põhjendavad kahtlust kaebaja poolt esitatud andmete õigsuses ning nende põhjal on tehtud motiveeritud ja õiged järeldused. Vaideotsus on põhjendatud ega riku kaebaja õigusi vaideesemest sõltumata. Kaebus ei sisalda endas selliseid asjaolusid või ümberlükkamatuid seisukohti, mille pinnalt oleks võimalik jõuda maksu- ja vaideotsuses kajastatust erinevale lõppjäreldusele.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kohus leiab, et Estonian Design OÜ kaebus ei anna alust MTA 14.12.2020 maksuotsuse ja 15.01.2021 vaideotsuse tühistamiseks. Kohus nõustub maksuotsuse, selle lahutamatuks osaks oleva 24.11.2020 kontrolliakti ning vaideotsuse põhjendustega neid täismahus üle kordamata (HKMS § 165 lg 2). Olulisemana toob kohus esile järgmise.
7.TuMS § 51 lg 1 kohaselt peab residendist äriühing maksma tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt. TuMS § 51 lg 2 p 3 kohaselt on sellisteks kuludeks ka väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Praegusel juhul nähtus kaebaja pangakonto väljavõttest, et kaebaja on 03.07.2019 teinud MBS Property OÜ-le ülekande 9000 eurot, selgitusega „broneeringu tasu“ ning 24.10.2019 teinud OÜ-le Reval Design ülekande 1000 eurot, selgitusega „üür“. MTA on nimetatud väljamaksed (kogusummas 10 000 eurot) lugenud TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel ettevõtlusega mitteseotud kuluks ning kohustanud kaebajat tasuma nimetatud väljamaksetelt tulumaksu summas 2500 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas nimetatud väljamaksed olid TuMS § 51 lg 2 p 3 tähenduses seotud kaebaja ettevõtlusega või mitte.
8.Kohtu hinnangul on maksuhaldur 24.11.2020 kontrolliaktis ja vaidlustatud maksuotsuses piisavalt põhjendanud seisukohta, miks tuleb kaebaja 03.07.2019 ja 24.10.2019 väljamaksed 5(8)
3-21-322 lugeda TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel ettevõtlusega mitteseotud kuludeks ning maksustada tulumaksuga. Seega on tõendamiskoormus kaebajale üle läinud ning kaebaja kohustuseks on tõendada, et maksusumma on määratud valesti (MKS § 150 lg 1). Kui tõendamiskoormus on kaebajal ning kaebaja pole esitanud tõendeid oma väidete tõendamiseks, jääb kaebus kahtluse kõrvaldamata jätmise korral rahuldamata, sest tõendamata jätmise riski kannab kaebaja (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 21.11.2018 otsus asjas nr 3-12-1360, p 21).
9.Esmalt märgib kohus, et kaebaja ei ole täitnud nõutava hoolsusega MKS §-s 56 sätestatud kaasaaitamiskohustust. MKS § 56 lg 1 järgi on maksukohustuslane kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. Sama paragrahvi lg 2 näeb ette, et maksukohustuslane peab pidama arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta, annab seletusi, esitab deklaratsioone ja muid tõendeid ning säilitab neid seadusega ettenähtud tähtaja jooksul. Lisaks näeb MKS § 57 lg 1 ette, et maksukohustuslane peab raamatupidamisarvestust raamatupidamise seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Eeltoodud sätetest tulenevalt on maksukohustuslasel kohustus pidada oma tehingute üle arvestust nii, et maksuhalduril oleks võimalik esitatud dokumentide alusel tuvastada, kas ja kuidas on väljamakse isiku ettevõtlusega seotud. See tähendab, et ka pangakontodel tehtavate väljamaksete / ülekannete kohta tuleb maksukohustuslasel pidada raamatupidamises arvestust ning vormistada ja vajadusel esitada maksuhaldurile seda väljamakset puudutavad dokumendid. Sealjuures on Riigikohus tulumaksu maksmise osas selgitanud, et TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 eesmärgiks on välistada põhjendamatute kulutuste tegemise kaudu äriühingust raha väljaviimine, mistõttu maksustatakse tulumaksuga kõik sellised väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Ettevõtlustulust võib maha arvata ainult dokumentaalselt tõendatud kulusid. TuMS § 51 lg 2 p-s 3 sätestatud väljamakse puhul ei ole vaja tuvastada väljamakse seotust maksumaksja ettevõtlusega, sest sellised väljamaksed kuuluvad nii või teisiti maksustamisele (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 17.12.2008 otsus asjas nr 3-3-1-67-08, p 16).
10.Seonduvalt OÜ-le Reval Design tehtud väljamaksega on kaebaja üksnes selgitanud, et tegemist on üürimaksega, kuid kirjalikku üürilepingut poolte vahel ei ole. Maksuhaldur on 24.11.2020 kontrolliaktis välja toonud, et kontrollitaval maksustamisperioodil puudus OÜ-l Reval Design kinnisvara ning seega ei saanud ta kaebajale kinnisvara välja üürida. MTA pöördus 20.05.2020 korraldusega ka OÜ Reval Design poole, et saada kõnesoleva majandustehingu kohta teavet, kuid OÜ Reval Design jättis selle korralduse täitmata. Seega pole kumbki väidetav tehingupool esitanud maksuhaldurile väljamaksega seonduvaid dokumente, millest saaks järeldada, et tegemist oleks kaebaja ettevõtluse tarbeks tehtud kulutusega. Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et kaebaja juhatuse liige J. Urb oli ühtlasi OÜ Reval Design juhatuse liikmeks ja likvideerijaks. Seega tegi kaebaja juhatuse liige ülekande temaga seotud teisele äriühingule. Kaebuses selgitab kaebaja, et kõnesoleva makse näol oli tegemist üürimaksega, kuid ei esita selle väite kinnituseks jätkuvalt ühtegi dokumenti. Kaebaja selgitus, et kirjalikku üürilepingut ei sõlmitud, kuna OÜ Reval Design ja Estonian Design OÜ kuulusid ühele omanikule, ei kinnita kuidagi väljamakse seotust ettevõtlusega (vt TuMS § 51 lg 2 p 3). Kaebaja ei ole seejuures isegi konkreetsemalt selgitanud, millist / millisel aadressil asuvat ruumi / ruume väidetavalt üüriti (kaebaja on viidanud MTA-le 05.03.2020 saadetud e-kirjas1 Tantsupeomuuseumile, kuid ei ole selgitanud selle seost OÜ-ga Reval Design). Seega ei ole kaebaja kummutanud kontrolliaktis
MTA 22.03.2021 vastuse lisa 6
6(8)
3-21-322 ning maksu- ja vaideotsuses kirjeldatud maksuhalduri kahtlusi, näiteks seda, kuidas sai OÜ Reval Design kaebajale ruume üürida, kui tal puudus kinnisvara. Kuivõrd kaebaja ei ole täitnud temal lasuvat tõendamiskoormust (MKS § 150 lg 1) ning puuduvad mistahes muud teadaolevad asjaolud ja tõendid, mis viitaksid maksu- ja vaideotsuse õigusvastasusele kõnesolevat väljamakset puudutavas osas, siis jääb kaebus selles osas rahuldamata.
11.Seonduvalt MBS Property OÜ-le tehtud väljamaksega ei ole samuti esitatud ühtegi usaldusväärset ja nõuetekohast dokumenti, millest saaks järeldada, et tegemist on olnud kaebaja ettevõtluse tarbeks tehtud kulutusega.
11.1.Maksuhaldur on kohtu hinnangul põhjendatult tõendite kogumile tuginedes leidnud, et reaalset laenutehingut poolte vahel ei sõlmitud ning maksuhaldurile esitatud laenuleping ei ole usaldusväärne. Sellele järeldusele viitas esmalt asjaolu, et kõnesoleva ülekande selgitus (broneeringu tasu) ei kattunud kaebaja selgitusega väljamakse sisu kohta. Samuti asjaolu, et kaebaja ja tema väidetava tehingupartneri MBS Property OÜ selgitustes esines ilmselge vastuolu laenulepingu vormistamise osas (kui kaebaja väitel ei sõlmitud laenulepingut kirjalikult, siis MBS Property OÜ esitas maksuhaldurile poolte vahel sõlmitud kirjaliku laenulepingu nr 001MBS). Nii 12.01.2021 vaides kui ka kohtule esitatud kaebuses ei ole kaebaja maksuhalduri välja toodud vastuolu püüdnud kõrvaldada, vaid on asunud väitma, et poolte vahel siiski oli sõlmitud (kirjalik) laenuleping. Kohtule 26.05.2021 esitatud täiendavates seisukohtades on kaebaja möönnud lepingu tagantjärele vormistamist, asudes väitma, et kuna vastustaja nõudis laenulepingu esitamist, siis sõlmiti see kirjalikult hiljem üksnes MTA jaoks. Viimast ei saa aga pidada vastavuses olevaks varasema menetluskäiguga. Asjaoludest ei nähtu, et MTA oleks nõudnud kaebajalt kirjalikku lepingut olukorras, kui kaebaja viitas suulisele lepingule. Kaebaja ei ole ka selgitanud, miks ta ei esitanud lepingu tagantjärele vormistamise väidet varem. Seega on kaebaja seletused väidetava laenutehingu osas olnud ajas muutuvad ja täienevad, mistõttu ei saa neid kohtu hinnangul pidada usaldusväärseteks. Maksuhaldurile maksuotsuse ja vaideotsuse tegemise ajaks teada olnud asjaolude pinnalt oli põhjendatud teha järeldus, et laenusuhet tegelikkuses ei eksisteerinud. Kohtumenetluses esitatud kaebaja täiendavad selgitused maksuhalduri järelduste õigsust piisava veenvusega ümber ei lükka. Seda vaatamata asjaolule, et väidetava laenusuhte pooled kinnitavad laenutehingu toimumist. Nimelt ei saa jätta tähelepanuta, et MBS Property juhatuse liikmed (M. S. ja K. U.) on kaebaja juhatuse liikmega lähedalt seotud isikud, mistõttu oli neil suurem võimalus ja motivatsioon omavahel tehingute sisus reaalsusest erinevalt kokku leppida ning vormistada tagantjärele maksuhaldurile sellekohane dokument. Kuna tegemist on seotud isikutega ning muu teave (nt pangaülekande selgitus ja intressimaksete puudumine) viitab laenusuhte puudumisele, siis ei saa isikute vastupidist kinnitust pidada usaldusväärseks.
11.2.Lisaks eeltoodule märgib kohus, et vastustaja on asjakohaselt selgitanud, et kõikidele maksuhalduri ametnikele ja töötajatele tuleneb MKS § 26 lg-st 1 kohustus hoida saladuses maksukohustuslast puudutavat teavet. Seega ei ole vastustaja rikkunud MKS § 26 lg-st 1 tulenevat kohustust üksnes põhjusel, et tema ametnikel ja töötajatel on ligipääs erinevates maksumenetluses esitatud dokumentidele. Arusaamatuks ei saa ka pidada seda, et vastustaja esitas teises maksumenetluses esitatud laenulepingu kohtule. Nimelt on vastustaja vaidlusaluses maksuotsuses tuginenud muu hulgas teises maksumenetluses esitatud ja 01.08.2019 kuupäeva kandvale laenulepingule. Seega tuli vastustajal vastavalt HKMS § 123 lg 1 p-le 4 esitada kõnesolev tõend (laenuleping) ka kohtule, kuivõrd sellele tugineti vaidlusaluses maksuotsuse koostamisel.
7(8)
3-21-322
12.Kaebaja on ka välja toonud, et MBS Property OÜ on kaebajale laenu tagastanud. Seda kinnitab kaebaja poolt vaidemenetluses esitatud maksekorraldus nr 683, millelt nähtub, et MBS Property OÜ on 23.12.2020 teinud kaebajale 9000 euro suuruse tagasimakse. Kohus nõustub siinkohal maksuhalduriga, et kaebaja poolt vaidemenetluses esitatud maksekorraldus nr 683 ei saa muuta kaebaja tulumaksukohustust 2019. a juuli eest. HKMS § 158 lg 2 sätestab, et kohus teeb asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga ning haldusakti õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise tegemise aja seisuga. Vaidlust ei ole selles, et maksuotsuse tegemise ajaks ei olnud kõnesolevat tagasimakset tehtud ning seega ei too tagasimakse tegemine kaasa ka maksuotsuse (osalist) õigusvastasust ja selle tühistamist. Maksuhaldur on kaebuses asjakohaselt selgitanud, et kaebajal on tulenevalt TuMS § 54 lg-test 2 ja 6 võimalik esitada maksuhaldurile maksudeklaratsioonis tulumaksu ümberarvutus ja nõuda enammakstud tulumaksu tagastamist (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 14.04.2016 otsus asjas 3-13-2103, p-d 11-13). TuMS § 54 lg 2 kohaselt on residendist juriidiline isik kohustatud esitama maksustamisperioodile järgneva kalendrikuu 10. kuupäevaks MTA-le maksudeklaratsiooni §-des 49–53 nimetatud kulude, tulude ja väljamaksete kohta eelmisel kalendrikuul. TuMS § 54 lg 6 sätestab, et kui langevad ära mh § 51 lg 2 p-s 3 maksustamise aluseks olevad asjaolud, on maksumaksjal õigus teha tulumaksu ümberarvutus ning nõuda enammakstud tulumaksu tagastamist. Vastavale võimalusele tulnuks kohtu hinnangul maksuhalduril viidata juba vaidlustatud vaideotsuses, ent see minetus ei anna alust vaideotsuse tühistamiseks. Kaebaja peab tulumaksu vähendamiseks esitama maksuhaldurile TuMS § 54 lg 2 kohase deklaratsiooni (asja materjalidest nähtuvalt ei ole ta tänaseni sellist deklaratsiooni maksuhaldurile esitanud).
13.Kokkuvõttes leiab kohus, et kaebaja esitatud vastuväited ja tõendid ei lükka ümber maksuhalduri seisukohta 03.07.2019 ja 24.10.2019 tehtud väljamaksete maksustamise osas tulumaksuga. Kaebaja ei ole maksu-, vaide- ega ka kohtumenetluses esitanud nõuetekohaseid kuludokumente, mis kinnitaksid nimetatud väljamaksete seotust kaebaja ettevõtlusega. Seega on maksuhaldur põhjendatult lugenud kaebaja tehtud väljamaksed ettevõtlusega mitteseotuks ja maksustanud need tulumaksuga (TuMS § 51 lg 2 p 3). Eelnevast tulenevalt on kaebaja suhtes tehtud maksuotsus õiguspärane. Kuivõrd maksuotsus on õiguspärane ning kaebaja vaidlustab vaideotsuse üksnes põhjusel, et sellega jäeti tema poolt esitatud vaie rahuldamata, siis puudub alus ka vaideotsuse tühistamiseks. Seega jääb kaebus kogu ulatuses rahuldamata.
14.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole enda menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega seda tõendavaid dokumente kohtule ettenähtud tähtajaks esitanud. Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Kruusvee kohtunik
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.